ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
8. oktoober 2013(*)
Õigus tutvuda dokumentidega – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Toimeaine glüfosaat esimese turuleviimise loaga seonduvad dokumendid – Dokumentidega tutvumise õiguse andmisest osaliselt keeldumine – Füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kahjustamise oht – Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 – Ülekaalukas üldine huvi – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 – Direktiiv 91/414/EMÜ
Kohtuasjas T‑545/11,
Stichting Greenpeace Nederland, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
Pesticide Action Network Europe (PAN Europe), asukoht Brüssel (Belgia),
esindajad: advokaadid B. Kloostra ja A. van den Biesen,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver, P. Ondrůšek ja C. ten Dam, hiljem P. Oliver, P. Ondrůšek ja C. Zadra,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 10. augusti 2011. aasta otsus, millega keelduti andmast õigust tutvuda Saksamaa Liitvabariigi kui referentliikmesriigi poolt nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) alusel koostatud toimeaine glüfosaat hindamisaruande 4. köitega,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. veebruari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejad Stichting Greenpeace Nederland ja Pesticide Action Network Europe (PAN Europe) taotlesid 20. detsembril 2010 õigust tutvuda mitme dokumendiga, mis seonduvad glüfosaadi toimeainena esimese turuleviimise loaga, mis väljastati nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) alusel. Taotlus esitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) alusel.
2 Taotleti õigust tutvuda järgmiste dokumentidega:
– enne glüfosaadi esimest kandmist direktiivi 91/414 I lisasse referentliikmesriigi (Saksamaa Liitvabariik) poolt koostatud hindamisaruande eelnõu (edaspidi „aruande eelnõu”);
– kõigi nende testide täielik nimekiri, mille glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotlejad esitasid; vastav kanne tehti komisjoni 20. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/99/EÜ, millega muudeti direktiivi 91/414 I lisa eeskätt glüfosaadi lisamise eesmärgil (EÜT L 304, lk 14; ELT eriväljaanne 03/34, lk 182);
– glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotlejate poolt 2001. aastal esitatud testidega seonduvad kõik täielikud ning algsed dokumendid osas, milles need puudutavad pikaajalise mürgilisuse, mutageensuse, kantserogeensuse ja neurotoksilisuse teste ning paljunemisvõimet käsitlevaid uurimusi.
3 Euroopa Komisjon palus hagejatel 20. jaanuari 2011. aasta kirjas pöörduda taotletud dokumentidega tutvumiseks Saksamaa ametiasutuste poole.
4 Hagejad esitasid 7. veebruaril 2011 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel dokumentidega tutvumiseks kordustaotluse.
5 Pärast Saksamaa ametiasutuselt eelneva nõusoleku taotlemist vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 5 andis komisjoni peasekretär 6. mai 2011. aasta kirjaga õiguse tutvuda aruande eelnõuga, välja arvatud selle 4. köitega (edaspidi „vaidlusalune dokument”), mille avalikustamisega nimetatud ametiasutused nõus ei olnud ning mis sisaldas kõigi nende testide täielikku nimekirja, mille glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse esimese kandmise taotlejad esitasid. Komisjoni peasekretär teavitas hagejaid, et komisjoni valduses ei ole nende testidega seonduvaid kõiki täielikke ning algseid dokumente, sest neid ei olnud komisjonile kunagi edastatud. Peasekretär selgitas lisaks, et Saksamaa ametiasutustelt vaidlusaluse dokumendi avalikustamiseks nõusoleku taotlemine oli endiselt pooleli ning et otsus tehakse hiljem.
6 Komisjoni peasekretär keeldus 10. augusti 2011. aasta otsusega vaidlusaluse dokumendiga tutvumise õigust andmast, tuginedes selleks Saksamaa Liitvabariigi poolsele vastuseisule (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
7 Vaidlustatud otsuses selgitas komisjoni peasekretär põhjuseid, millest lähtuvalt Saksamaa Liitvabariik ei ole nõus vaidlusaluste dokumentide avalikustamisega vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandile, st füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitse eesmärgil. Saksamaa Liitvabariik oli nimelt seisukohal, et vaidlusalune dokument sisaldas konfidentsiaalset teavet glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotlejate intellektuaalomandi õiguste kohta, st neist igaühe poolt toodetava toimeaine üksikasjalik keemiline koostis, üksikasjalik teave viimati nimetatud direktiivi I lisasse kandmise iga üksiku taotleja poolt aine tootmise protsessi kohta, teave lisandite kohta, lõpptoodete koostis ning lepingulised suhted sama direktiivi I lisasse kandmise eri taotlejate vahel.
8 Pärast märkust, et Saksamaa ametiasutused olid andnud teada, et nende arvates ei esine sellist ülekaalukat üldist huvi, nagu on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2, mis õigustaks vaidlusaluse dokumendi avalikustamist, uuris komisjoni peasekretär küsimust, kas määrusega nr 1367/2006 arvestades on võimalik tugineda sellisele üldisele huvile. Ta märkis, et viimati nimetatud määruse artikli 6 lõige 1 ei ole vaidlusaluse dokumendi suhtes kohaldatav, sest see ei sisalda teavet, mida saaks käsitada seotuna heitmetega keskkonda.
9 Komisjoni peasekretär oli nimelt seisukohal, et komisjoni arvates käsitleb asjaomane teave glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotlejate poolt selle aine tootmise protsessi ning et huvide kaalumisel kaalus vajadus kaitsta nende taotlejate intellektuaalomandi õigust üles üldise huvi teabe avalikustamise vastu. Nimelt võimaldaks vaidlusaluses dokumendis sisalduv teave konkurentidest ettevõtjatel kasutada glüfosaadi I lisasse kandmise taotlejate tootmisprotsessi, mis tooks viimaste jaoks kaasa olulise kahju, rikkudes nende ärihuve ja intellektuaalomandi õigusi. Üldist huvi teabe avalikustamise vastu olevat juba arvesse võetud, sest glüfosaadi heite võimalik mõju ilmneb aruande eelnõu teistest osadest, mis avalikustati, eeskätt seoses oluliste lisandite ja metaboliitidega. Mis puudutab vaidlusaluses dokumendis sisalduvat teavet ebaoluliste lisandite kohta, siis see puudutab elemente, mis ei ole tervisele ega keskkonnale ohtlikud, kuid mis tingiksid iga üksiku toote tootmisprotsessi ilmsikstuleku.
10 Komisjoni peasekretär märkis seejärel, et glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetlusest ilmneb, et selle aine keskkonnamõju kohta teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemise osas määrusega nr 1367/2006 kehtestatud nõuetega oli arvestatud. Neil asjaoludel peab kaalukamaks tunnistama selle aine tootjate huvide kaitse.
11 Komisjoni peasekretär järeldas sellest, et taotletud teave ei ole seotud heitmetega keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses ning et ei olnud tõendatud ülekaaluka üldise huvi olemasolu teabe avalikustamise vastu määruse nr 1049/2001 tähenduses; selline huvi on tema arvates aga glüfosaadi tootjate ärihuvide ja intellektuaalomandi õiguste kaitse vastu.
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hagejad taotlesid käesoleva menetluse algatamist 14. oktoobril 2011 Üldkohtu kantseleisse esitatud hagiavaldusega.
13 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tuvastada, et komisjon toimis 25. juunil 1998. aastal Århusis alla kirjutatud keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (edaspidi „Århusi konventsioon”), määrust nr 1049/2001 ja määrust nr 1367/2006 rikkudes;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
14 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
15 Üldkohus esitas menetlust korraldava meetme raames hagejatele kaks küsimust, millele need vastasid Üldkohtu kantseleisse 18. jaanuaril 2013 esitatud kirjas.
16 Üldkohtu 9. jaanuari 2013. aasta määrusega paluti komisjonil esitada Üldkohtule vaidlusalune dokument ja näidata ära osad, mis käsitlevad glüfosaadi puhtust, kõigi selles sisalduvate lisandite „määratlust” ja kogust ning kontrollide tarvis kasutatud partiide analüütilist profiili; vaidlusalune dokument ei olnud mõeldud hagejatele edastamiseks. Komisjon edastas 25. jaanuaril 2013 esitatud saadetisega vaidlusaluse dokumendi.
17 Vaidlusalune dokument koosneb kolmest osast. Esimene osa „Monograafia – 11. detsember 1998 – 4. köide – A osa – Glüfosaat” koosneb kaheksast alajaotisest: „C.1 Konfidentsiaalne teave”, „C.1.1 Üksikasjalik teave toimeaine tootmismeetodite kohta (II lisa, A osa, punkt 1.8)”, „C.1.2 Toimeaine üksikasjalik kirjeldus (II lisa, A osa, punktid 1.9–1.11)”, „C.1.3 Preparaatide üksikasjalik kirjeldus (II lisa, A osa, punkt 1.4)”, „C.2 Ühiste toimikute esitamisega seonduva teabe kokkuvõte ja hinnang”, „C.2.1 Esitatud teabe ja dokumentide kokkuvõte (dokumenditoimik B)”, „C.2.2 Esitatud teabe ja dokumentide hinnang” ja „C.2.3 Otsus selle kohta, kas teatanud ettevõtjate võetud meetmed on mõistlikud või mitte”. Teine osa „Monograafia lisa – 11. detsembri 1998. aasta 4. köide – Glüfosaat – Glüfosaattrimesium – A osa – Glüfosaat” kannab kuupäeva 14. jaanuar 2000 ning sellel on ainult üks alajaotis: „C.1.2.1 Isomeeride, lisandite ja lisaainete määratlus (II lisa, A osa, punkt 1.10)”. Kolmas osa „Monograafia 2. lisa – 11. detsembri 1998. aasta 4. köide – Glüfosaat – Glüfosaattrimesium” kannab kuupäeva 12. mai 2001 ning koosneb kolmest alajaotisest: „C.1.1 Üksikasjalik teave toimeaine tootmismeetodite kohta (II lisa, A osa, punkt 1.8)”, „C.1.2 Toimeaine puhtuse üksikasjalik kirjeldus” ja „C.1.2.1 Isomeeride, lisandite ja lisaainete määratlus (II lisa, A osa, punkt 1.10)”.
18 Komisjon näitas 25. jaanuari 2013. aasta saadetises ära ka vaidlusaluse dokumendi kolme osa need osad, mis käsitlevad glüfosaadi puhtust, kõigi selles sisalduvate lisandite „määratlust” ja kogust ning kontrollide tarvis kasutatud partiide analüütilist profiili.
Vaidluse ulatus
19 Vaidluse ulatust tuleb täpsustada kolmest aspektist.
20 Esiteks väitis komisjon, et 6. mai 2011. aasta otsuse ja vaidlustatud otsusega ei keeldutud andmast õigust tutvuda kõigi täielike ning algsete dokumentidega testide kohta, mille glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotlejad esitasid ning millega hagejad palusid luba tutvuda oma 20. detsembri 2010. aasta kirjas. Vastavalt taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete läbivaatamist käsitlevatele õigusnormidele sai komisjon Saksamaa Liitvabariigilt üksnes koondtoimiku glüfosaadi kohta, mis sisaldas teate koopiat, soovitusi toimeaine kasutamistingimuste kohta ning katsete kokkuvõtet ning tulemusi, kuid mitte protokolle ja uurimisaruandeid endid.
21 Hagejad kinnitasid kohtuistungil, et nad möönavad, et komisjoni käsutuses ei olnud neid dokumente. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaidlus ei puuduta võimalikku keeldumist anda õigus tutvuda nende dokumentidega.
22 Teiseks väitsid hagejad, et vaidlusalune dokument ei huvita neid osas, milles see sisaldab teavet toimeainest teatanud eri ettevõtjate lepinguliste suhete kohta ja selle tootmismeetodi kohta. Sellest tulenevalt paluvad nad vaidlustatud otsuse tühistada vaid osas, milles komisjon keeldus sellega andmast õigust tutvuda teabega toimeaine puhtusastme, kõigi tehnilises materjalis sisalduvate lisandite „määratluse” ja koguse, partiide analüütilise profiili ja arendatud toote täpse koostise kohta.
23 Kolmandaks täpsustasid hagejad kohtuistungil, mida nad peavad silmas teabega lisandite „määratluse” ja koguse ning partiide analüütilise profiili kohta. Lisandite osas soovivad nad teada saada, millised muud keemilised ained glüfosaadi tootmisprotsessi käigus tekivad ja millises koguses. Ettevõtjate poolt testide jaoks esitatud partiide analüütilise profiili osas soovivad nad teada, mida partiid sisaldavad ja partiide koostist, eeskätt, kas oli lisatud muid keemilisi aineid, samuti testide kirjeldust ja nende tegelikke tagajärgi.
24 Seega tuleb kohtuvaidlus piiritleda selle osaga vaidlustatud dokumendist, mis käsitleb teavet toimeaine puhtusastme, tehnilises materjalis sisalduvate lisandite „määratluse” ja koguse, partiide analüütilise profiili ja arendatud toote täpse koostise kohta, nagu on lahti seletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.
Õiguslik käsitlus
25 Oma hagi põhjendamiseks esitavad hagejad kolm väidet. Esiteks on nad seisukohal, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 ei anna liikmesriigile vetoõigust ning komisjon ei saa jääda selle liikmesriigi seisukoha juurde nimetatud määruse artikli 4 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamise küsimuses. Teiseks väidavad nad, et teatava füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitseks kehtestatud erand dokumentidega tutvumise õigusest tuleb jätta kohaldamata, sest heitmetega keskkonda seotud taotletud teabe avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine huvi. Kolmandaks väidavad nad, et vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 2 ning Århusi konventsiooni artikliga 4, sest komisjon ei hinnanud tegelikku ohtu kahjustada viidatud ärihuve.
26 Analüüsi on sobilik alustada teisest väitest, mis tähendab seda, et esiteks tuleb välja selgitada, milline on määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimesest lausest tuleneva dokumentidega tutvumise õiguse ulatus, ja seejärel heitmetega keskkonda seotud teabe mõiste ulatus.
Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimesest lausest tuleneva dokumentidega tutvumise õiguse ulatus
27 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kooskõlas määruse nr 1049/2001 põhjendusega 1 avaldub selles määruses Amsterdami lepinguga EL lepingusse lisatud artikli 1 teises lõigus talletatud tahe tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on meenutatud määruse põhjenduses 2, on avalikkuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatliku iseloomuga (vt Euroopa Kohtu 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑506/08 P: Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, EKL 2011, lk I‑6237, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Nagu tuleneb määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja selle artiklist 1, soovitakse määrusega anda avalikkusele võimalikult ulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (vt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Loomulikult ei tähenda see, et nimetatud õiguse suhtes ei kehti üldisel või erahuvil põhinevad teatavad piirangud. Täpsemalt ja kooskõlas viimati nimetatud määruse põhjendusega 11 nähakse artiklis 4 ette erandid, mille alusel institutsioonidel on õigus keelduda andmast dokumendiga tutvumise õigust juhul, kui selle avalikustamine kahjustaks üht nimetatud artikliga kaitstavatest huvidest (vt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle artikli lõige 5 sätestab eeskätt, et liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avalikustaks kõnealusest riigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.
30 Kui liikmesriik on kasutanud talle määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalust taotleda, et sellest riigist pärinevat konkreetset dokumenti ei avalikustataks ilma tema eelneva nõusolekuta, on institutsioonil selle dokumendi võimalikuks avalikustamiseks vaja hankida asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek (Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑64/05 P: Rootsi vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑11389, punkt 50).
31 Kohtupraktikast tuleneb siiski, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 lubab asjaomasel liikmesriigil temalt pärinevate dokumentide avalikustamisele vastu seista üksnes selle artikli lõigetes 1–3 ette nähtud erandlikel alustel ja oma seisukohta selles osas nõuetekohaselt põhistades (eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 99).
32 Sellegipoolest, kuna selliste eranditega kaldutakse kõrvale avalikkuse võimalikult ulatusliku dokumentidega tutvumise õiguse põhimõttest, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt (vt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Kui tuginetakse ühele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 loetletud eranditest, peab temalt pärinevate dokumentide avalikustamisele vastu seisev liikmesriik hindama, kas ei esine ülekaalukat üldist huvi, mis asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustaks.
34 Käesolevas kohtuasjas tuleneb vaidlustatud otsusest, et Saksamaa Liitvabariik, kellelt vaidlusalune dokument pärineb, seisis vastu selle avalikustamisele, põhistades oma seisukohta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandiga, mis kaitseb teatava füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas ka intellektuaalomandit, ning et ta asus seisukohale, et dokumendi avalikustamist õigustavat ülekaalukat üldist huvi ei esinenud.
35 Teiseks näeb määruse nr 1367/2006 artikkel 3 ette, et määrust nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mis on esitatud keskkonnainfo saamiseks. Nimelt tuleneb määruse nr 1367/2006 põhjendustest 8 ja 15 ning eelkõige lauseosast „vastavalt käesoleva määruse mis tahes erisätetele, mis käsitlevad keskkonnainfo saamise taotlusi”, koostoimes selle määruse artiklitega 3 ja 6, et nimetatud määrus sisaldab sätteid, mis asendavad ja muudavad määruse nr 1049/2001 teatud sätted või täpsustavad neid, kui teave on seotud keskkonnaga või heitmetega keskkonda (Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑29/08: LPN vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑6021, punktid 105 ja 106; selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑514/11 P ja C‑605/11 P, mille menetlemine on Euroopa Kohtus pooleli).
36 Seoses keskkonnainfot sisaldavate dokumentidega tutvumise õigusega kinnitab määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandite täht‑tähelt tõlgendamise kohustust, mida on korratud määruse nr 1367/2006 põhjenduse 15 teises lauses ja artikli 6 lõike 1 teises lauses, esiteks see, et asjaomane institutsioon peab arvesse võtma üldist huvi sellise teabe avalikustamise vastu ning et tegemist peab olema teabega, mis on seotud heitmetega keskkonda, ning teiseks see, et määrus nr 1049/2001 ei sisalda sarnaseid täpsustusi seoses kõnealuste erandite kohaldamisega selle määrusega reguleeritavas valdkonnas (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 107).
37 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause näeb ette õigusliku eelduse, et ülekaalukas üldine huvi teabe avalikustamise vastu esineb juhul, kui taotletud teave on seotud heitmetega keskkonda, välja arvatud juhul, kui see teave on seotud uurimisega, eelkõige Euroopa Liidu õiguse võimaliku rikkumisega seotud uurimisega (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 108).
38 Järgmiseks näeb määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause ette, et asjaomane institutsioon, kellele on esitatud dokumendiga tutvumise taotlus, peab selle avalikustama, kui taotletud teave on seotud heitmetega keskkonda, isegi siis, kui selline avalikustamine võib kahjustada teatava füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas selle isiku intellektuaalomandi õigusi, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.
39 Argumendid, mis komisjon esitas määruse nr 1367/2001 artikli 6 lõike 1 esimese lause teistsuguse tõlgendamise põhjendamiseks, saab üksnes ümber lükata.
40 Esiteks väidab komisjon, et vaidlusaluses dokumendis sisalduva teabe avalikustamine võiks tõsiselt häirida liidu seadusandja poolt direktiivis 91/414 leitud tasakaalu, tuues kaasa tõsised majanduslikud tagajärjed neile ettevõtjatele, kes on järginud selles direktiivis ette nähtud toimeainetele loa saamise menetlust. Ehkki direktiiv sisaldab sätteid, mille eesmärk on kaitsta endast tööstus‑ või ärisaladust kujutava sellise teabe konfidentsiaalsust, mis on esitatud toimeainetele loa saamise menetluse raames, mida selle direktiiviga reguleeritakse, piisab märkusest, et selliste eeskirjade olemasolu ei võimalda vastu vaielda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimesest lausest tulenevale ümberlükkamatule eeldusele (vt eespool punkt 38).
41 Teiseks kehtib eelpool öeldu seoses võimalusega, et toimeaines täheldatud lisandite kohta teatud hulga andmete avalikustamist käsitatakse asjaomaste isikute ärihuve kahjustavana Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 309, lk 1) artikli 63 lõike 2 alusel. See säte nimelt üksnes viitab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega kaitstavale huvile, mille suhtes on ülimuslik määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses nimetatud ülekaalukas üldine huvi.
42 Kolmandaks viitab komisjon Euroopa Kohtu praktikale, millega tema väitel kehtestati erilised piirid määruse nr 1049/2001 tõlgendamiseks, kui dokumentide suhtes, mille avalikustamist taotletakse, on kohaldatavad ka erieeskirjad nende edastamiseks huvitatud isikutele teatud erimenetluse raames (Euroopa Kohtu 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, EKL 2010, lk I‑5885, punkt 58, ja Euroopa Kohtu 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 100). Eeldusel, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tõlgendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et käesolevas kohtuasjas taotletud teabe edastas referentliikmesriik glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotluse menetlemise raames, ei tooks see vastavalt eespool viidatud kohtuotsustele kaasa muud, kui sellise üldise eelduse sünni, mille kohaselt sellise teabe avalikustamine võib kahjustada nimetatud sättega kaitstavaid huve. Sellisel järeldusel ei oleks aga mingeid tagajärgi määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses kehtestatud eeskirja ulatusele; nimetatud eeskiri loeb sättes nimetatud ülekaaluka üldise huvi ümberlükkamatult ülimuslikuks huvi suhtes, mis seondub ohuga kahjustada ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit.
43 Neljandaks on komisjon seisukohal, et tuleb tagada määruste nr 1049/2001 ja nr 1367/2006 selline tõlgendamine, mis oleks sidus liidu õiguse ja liidu poolt allkirjastatud rahvusvaheliste kokkulepetega, käesoleval juhul Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389; edaspidi „harta”) ja 15. aprilli 1994. aasta intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (EÜT L 336, lk 214; edaspidi „TRIPS‑leping”), mis kujutab endast Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamise lepingu (EÜT L 336, lk 3) lisa 1 C.
44 Ühelt poolt tuleb loomulikult meenutada, et harta artiklid 16 ja 17 näevad vastavalt ette ettevõtlusvabaduse ja õiguse omandile; õigus omandile on ühtlasi üks liidu üldpõhimõtetest, nagu ka ärisaladuste kaitse (vt Euroopa Kohtu 29. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑1/11: Interseroh Scrap and Metal Trading, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest ei ole lubatav, et liidu õigusnormide sidusa tõlgendamise tagamiseks seatakse kahtluse alla selge ja tingimusteta teisese õiguse sätte kehtivus (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Interseroh Scrap and Metal Trading, punktid 44 ja 46). Komisjon püüab põhiõiguse omandile (mille alla kuuluvad intellektuaalomandiga seotud õigused) kaitse ja teiste põhiõiguste kaitse vahel õige tasakaalu leidmise ettekäändel välistada oma argumentatsiooniga määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause kohaldamise, mitte tagada määruste nr 1049/2001 ja nr 1367/2006 tõlgendamist sidusalt või harmooniliselt harta, direktiivi 91/414 või määruse nr 1107/2009 sätetega. Sellist lähenemisviisi ei saa mingil juhul heaks kiita, sest see tähendaks, et jäetakse kohaldamata liidu määruse selge ja tingimusteta säte, mille kohta ei ole isegi mitte väidetud, et see oleks vastuolus mõne ülimusliku õigusnormiga.
45 Teiseks kuuluvad ühenduse poolt allkirjastatud ning seejärel nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud TRIPS‑lepingu sätted lahutamatult liidu õiguskorda. Kui TRIPS‑lepinguga seotud teatavas valdkonnas on olemas liidu õigusnormid, kohaldatakse liidu õigust, kusjuures tekib kohustus tõlgendada seda nii palju kui võimalik kooskõlas nimetatud lepinguga, ilma et lepingu asjaomasele sättele võiks siiski omistada vahetut õigusmõju (vt Euroopa Kohtu 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑431/05: Merck Genéricos – Produtos Farmacêuticos, EKL 2007, lk I‑7001, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon väidab, et määruseid nr 1049/2001 ja nr 1367/2006 ning Århusi konventsioonis sisalduvaid heitmetega keskkonda seotud sätteid tuleb tõlgendada tasakaalustatult ja proportsionaalselt, et need ei oleks vastuolus TRIPS‑lepingu artikli 39 lõigetega 2 ja 3, mis kaitsevad kaubandusliku väärtusega teavet avalikustamise eest. Sisuliselt palutakse Üldkohtul tõlgendada määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimest lauset nii, et see oleks kooskõlas TRIPS‑lepingu artikli 39 lõigetega 2 ja 3. Ka siin tuleb ikkagi märkida, et komisjoni argumentatsiooni tagajärjel jäetaks kohaldamata määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause, mitte ei tagata selle artikli sõnastuse tõlgendamist kooskõlas TRIPS‑lepingu artikli 39 lõigete 2 ja 3 sisuga, sest selle tulemusel loetakse intellektuaalomandi õiguste kaitse ülimuslikuks ümberlükkamatu eelduse suhtes, et teave tuleb avalikustada, kui see on seotud heitmetega keskkonda. Sellist lähenemisviisi ei saa mingil juhul heaks kiita, sest see tähendaks tegelikult, et seatakse kahtluse alla määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause õiguspärasus TRIPS‑lepingu artikli 39 lõigete 2 ja 3 alusel (vt analoogia alusel Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 800).
46 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 35–45 tuleneb, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause kohustab avalikustama dokumendi, kui taotletav teave on seotud heitmetega keskkonda ja seda isegi siis, kui esineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega kaitstavate huvide kahjustamise oht; sellist tõlgendust ei saa seada kahtluse alla harta artiklitega 16 ja 17, TRIPS‑lepingu artikli 39 lõigetega 2 ja 3, direktiiviga 91/414 ega määrusega nr 1107/2009 sidusa, harmoonilise või kooskõlalise tõlgendamise ettekäändel.
Heitmetega keskkonda seotud teabe mõiste
47 Hagejate väitel eiras komisjon määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikest 1 tulenevat eeldust, kuivõrd taotletud teabe näol oli tegemist heitmetega keskkonda seotud teabega. Nimelt kujutavad glüfosaadi puhtuse, eeskätt kõigi selles sisalduvate lisandite „määratluse” ja koguse ning kontrollide tarvis kasutatud partiide analüütilise profiiliga otseselt seotud teave ja uurimused, mille alusel nimetatud aine kanti direktiiv 91/414 I lisasse, hagejate väitel endast sellist teavet, kuivõrd toote koostise alusel on võimalik kindlaks määrata mürgised heited.
48 Komisjon väidab alustuseks, et heite mõistet tuleks tõlgendada täht-tähelt ning et vastavalt Århusi konventsiooni rakendamise käsiraamatule, mille avaldas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjon (UN/ECE) 2000. aastal (edaspidi „rakendamise käsiraamat”), seisneb see ainete otseses või kaudses käitistest keskkonda juhtimises. Seejärel väidab ta, et taotletav teave ei ole seotud heitmetega keskkonda, sest vaidlusaluses dokumendis sisalduv teave käsitleb detailselt glüfosaadi tootmismeetodeid; vastava teabe esitasid I lisasse kandmise eri taotlejad ning see on kaitstud intellektuaalomandi õigustega, kusjuures hagejaid huvitava kategooria teavet ei ole võimalik eristada ega eraldada teabest toimeaine tootmismeetodite kohta, mis on vaidlusaluse dokumendi ese.
49 Esiteks, kuigi komisjon väidab, et heitmetega keskkonda seonduvat sätet tuleb tõlgendada täht-tähelt, tuleb tuvastada, et ELTL artiklis 15 ja määruses nr 1049/2001 sätestatud ning keskkonnainfot ja heitmetega keskkonda seotud teavet puudutavas määruses nr 1367/2006 täpsustamist leidnud õiguse tutvuda institutsioonide dokumentidega loogika ei vii sellise järelduseni.
50 Nimelt, kui institutsioonid soovivad tugineda dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmiseks teatud erandile, peavad nad seda tõlgendama ja kohaldama täht-tähelt (vt eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika), et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt tagatakse avalikkusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele (Üldkohtu 24. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/05 ja T‑444/05: NLG vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2479, punkt 123).
51 Kuid nähes ette, et juhul kui taotletav teave on seotud heitmetega keskkonda, on ülekaalukas üldine huvi avalikustamise vastu ülimuslik erandiga kaitstava huvi suhtes, võimaldab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause seda üldpõhimõtet konkreetselt rakendada.
52 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1367/2006 põhjenduse 15 kohaselt tuleb üksnes keskkonnainfo avalikustamisest keeldumise aluseid tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heitmetega keskkonda. Kuid nagu märgiti kohtuistungil, nägi komisjoni 24. oktoobri 2003. aasta seadusandlik ettepanek KOM(2003) 622 (lõplik) ette määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud erandite õigusest tutvuda dokumentidega kohaldamise keskkonnainfoga tutvumise taotluste suhtes, ilma et oleks ette nähtud mingit erikohtlemist seoses heitmetega keskkonda seotud teabega. Otsust piiravama lähenemisviisi kasuks seoses eranditega dokumentidega tutvumise õigusest väljendab nõukogu 18. juuli 2005. aasta ühine seisukoht, milles sõnastatakse põhjendus 15 ümber selle lõpliku versiooniga sarnases redaktsioonis ning lisatakse artikli 6 lõike 1 esimene lause, mis sisaldab seaduslikku eeldust, mille kohaselt huvi heitmetega keskkonda seotud teabe avalikustamise vastu on ülimuslik.
53 Eelnevast tuleneb, et ei liidu institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse loogika, nagu see tuleneb määrustest nr 1049/2001 ja nr 1367/2006 ja nende kohaldamisest, ega viimati nimetatud määruse sõnastus seda ettevalmistavate dokumentidega arvestades, ei viita sellele, et heite keskkonda mõistet tuleks tõlgendada täht-tähelt. Seetõttu piisab selleks, et teabe avalikustamine oleks kohustuslik, sellest, kui taotletav teave on piisavalt otseselt seotud heitmetega keskkonda.
54 Rakendamise käsiraamat, millele komisjon viitab väitmaks, et heite mõistega peetakse silmas käitistest pärinevaid heitmeid, ei võimalda seda järeldust ümber lükata.
55 On juba sedastatud, et rakendamise käsiraamat ei saa olla Århusi konventsiooni tõlgendamisel siduv (Euroopa Kohtu 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑204/09: Flachglas Torgau, punkt 36); kohtujurist Sharpston asus juba varem seisukohale, et see ei ole nimetatud konventsiooni tõlgendamisel siduv (ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Flachglas Torgau, punkt 58). See kehtib a fortiori määruse nr 1367/2006 tõlgendamisel.
56 Lisaks kasutab rakendamise käsiraamat heite mõistet tähenduses, mis on sätestatud nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivis 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80), mille artikli 2 punktis 5 määratletakse heide kui ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne juhtimine käitise punkt- või hajaallikatest õhku, vette või pinnasesse, kusjuures käitis on paikne üksus, kus tegeldakse ühe või mitme direktiivi I lisas loetletud tegevusega. Selline määratlus on aga seletatav direktiivi 96/61 eesmärgiga, mis seisneb puhttööstusliku tegevusega seotud saastuse kompleksses vältimises ja kontrollimises. Tuleb aga märkida, et Århusi konventsioon ega määrus nr 1367/2006 ei piira oma vastavat kohaldamisala sellise tegevuse tagajärgedega. Seega ei saa rakendamise käsiraamatust tulenevat heite keskkonda mõiste määratlust pealegi kasutada määruse nr 1367/2006 tõlgendamiseks.
57 Teiseks tuleb kindlaks teha, kas vaidlusalune dokument sisaldab teavet, mis on piisavalt otseselt seotud heitmetega keskkonda.
58 Esiteks tuleb meenutada, et nagu märgitud eespool punktis 22, ei soovi hagejad tutvuda teabega glüfosaadist teatanud eri ettevõtjate lepinguliste suhete kohta ega toimeaine tootmismeetodi kohta; see teave sisaldub komisjoni poolt Üldkohtule edastatud dokumendi esimese osa alajaotistes „C.1.1 Üksikasjalik teave toimeaine tootmismeetodite kohta (II lisa, A osa, punkt 1.8)” (lk 1–11) ja „C.2 Kollektiivsete toimikute esitamisega seonduva teabe kokkuvõte ja hinnang” (lk 88 ja 89) ning komisjoni edastatud dokumendi kolmanda osa alajaotises „C.1.1 Üksikasjalik teave toimeaine tootmismeetodite kohta (II lisa, A osa, punkt 1.8)” (lk 1–3 k.a).
59 Teiseks täpsustasid hagejad kohtuistungil oma dokumentidega tutvumise taotluse teatud asjaolusid. Nad soovivad tutvuda teabega glüfosaadis sisalduvate lisandite „määratluse” ja koguse ning testitud partiide analüütilise profiili kohta – eeskätt nende koostis, testide käigus lisatud keemiliste ainete „määratlus” ja kogus, testide kestus ja nende tegelikud tagajärjed toimeainele.
60 Seega tuleks tuvastada, et komisjon on teinud hindamisvea dokumentide avalikustamisest keeldudes ainult juhul, kui vaidlusaluse dokumendi osad, mida ei ole nimetatud eespool punktis 58, sisaldavad eespool punktis 59 täpsustatud teavet või teavet, mis on seotud glüfosaati sisaldava taimekaitsevahendi koostisega, ning tingimusel, et sellist teavet saab käsitada heitmetega keskkonda seotud teabena.
61 Kolmandaks täpsustasid hagejad seda, kuidas saab teabe alusel glüfosaadis sisalduvate lisandite „määratluse” ja koguse, testitud partiide analüütilise profiili ja seda ainet sisaldava toote koostise kohta kindlaks teha nimetatud lisandite keskkonda heitmise taseme.
62 Hagejad väidavad hagiavalduses, et toimeaine jääk keskkonnas ning selle mõju inimtervisele on otseselt seotud aine puhtusega, eeskätt glüfosaadis sisalduvate lisandite „määratluse” ja kogusega, aga mitte ainult lisandite, mida komisjon peab oluliseks, „määratluse” ja kogusega. Nad väidavad, et samuti on oluline teada kontrollide tarvis kasutatud partiide analüütilist profiili, et saada aru kontrollidest ja uurimustest, mille alusel glüfosaat kanti direktiivi 91/414 I lisasse. Sel põhjusel tuleks avalikustada arendatud ja kontrollitud toodete täpne koostis; see võimaldaks teha kindlaks, millised mürgised heitmed keskkonda juhitakse ja riskivad sinna teatud aja vältel jääda.
63 Oma vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele täpsustasid hagejad ka seda, kuidas on nende poolt taotletav teave seotud heitmed keskkonda mõistega. Väidetavalt juhitakse glüfosaadis sisalduvad lisandid keskkonda glüfosaadiga samaaegselt. Lisaks sellele võisid sellised lisandid vastavalt nende kogusele mõjutada nende testide tulemusi, mille läbiviimine on nõutav glüfosaadi kahjuliku mõju analüüsimiseks selle direktiivi 91/414 I lisasse kandmise eesmärgil. Selle väljaselgitamiseks, kas direktiivi I lisasse kandmise eesmärgil läbiviidud testid vastavad heitmetele keskkonda glüfosaati sisaldavate taimekaitsevahendite kasutamisel, on seega vajalik teave partiide analüütilise profiili kohta. Oma vastuse lisas esitasid hagejad dokumendi, mis käsitleb eeskätt ühte glüfosaadi tootmismeetodit ning elemente, mis selle toimeaine tootmiseks lisatakse; selles dokumendis rõhutatakse, et toodetud toimeaines sisalduvad lisandid juhitakse keskkonda. Lisaks rõhutatakse selles samas dokumendis, kui oluline on saada teavet testitud partiide analüütilise profiili kohta, et kontrollida, kas see profiil vastab turule viidavate toodete profiilile, sest väikeses koguses tootmise korral võib glüfosaadi analüütiline profiil olla erinev turustamise eesmärgil suures koguses toodetud glüfosaadi omast. Sellise teabe saamise korral oleks võimalik kontrollida võimalike erinevuste olemasolu glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise eesmärgil testitud partiide ning turule viidavate toodete analüütilise profiili vahel ning teha kindlaks, kas läbiviidud testid olid glüfosaadi tegeliku heitmega keskkonda arvestades asjakohased. Lõpetuseks rõhutatakse dokumendis, et taotletud teave võimaldaks teada, millisel määral tekib glüfosaadi alusel metaboliit, mis juhitakse keskkonda, on püsiv ning saastab põhjavett.
64 Ehkki komisjon möönab, et mis tahes aine juhitakse varem või hiljem tingimata keskkonda, on ta seisukohal, et vaidlusalune dokument ei sisalda teavet, mida saaks käsitada heitmetega keskkonda seotud teabena, vaid teavet glüfosaadist selle direktiivi 91/414 I lisasse kandmise eesmärgil teatanud eri ettevõtjate kasutatud tootmismeetodite kohta. Ta vaidleb vastu lisandite ja partiide analüütilise profiiliga seonduva teabe avalikustamisele põhjendusel, et see võimaldaks välja selgitada toimeaine tootmismeetodi ning sellega seotud ärisaladused, sest eri kategooriate teavet ei ole võimalik eristada ega eraldada. Lõpetuseks väidab komisjon, et kogu mürgisuse seisukohast olulist teavet ning teavet, mis seondub toimeaine mõjuga tervisele, analüüsiti üksikasjalikult ning see avalikustati tema 6. mai 2011. aasta otsusega; ta märgib lisaks, et hagejad ei ole ära näidanud põhjuseid, miks juba avalikustatud dokumentidest ei piisa glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetluse põhjendatuse hindamiseks.
65 Neljandaks tuleb meenutada, et Üldkohus tutvus menetlustoimingute raames vaidlusaluse dokumendiga, mis jaotub osadeks, nagu komisjon seda märkis oma vaidlusalusele dokumendile lisatud kirjas.
66 Dokumendi esimene osa sisaldab eeskätt alajaotist „C.1.2 Toimeaine üksikasjalik kirjeldus (II lisa, A osa, punktid 1.9–1.11)”, milles on esiteks ära toodud teated, mille referentliikmesriigile esitasid ettevõtjad, kes soovisid glüfosaadi kandmist direktiivi 91/414 I lisasse, ning toodetud glüfosaadis sisalduvate eri lisandite määratlus ning iga sellise lisandi täpne või maksimaalne kogus (alajaotis „C.1.2.1 Isomeeride, lisandite ja lisaainete määratlus (II lisa, A osa, punkt 1.10)”, lk 11–61) ja teiseks testitud partiide analüütiline profiil, esitades tabeli kujul eri partiides sisalduvate kõigi lisandite kogused ning minimaalse, keskmise ja maksimaalse koguse; enamus kõnealustest ettevõtjatest kirjeldasid ka andmete analüüsi‑ ja valideerimismeetodeid (alajaotis „C.1.2.2 Partiide analüütiline profiil (II lisa, A osa, punkt 1.11)”, lk 61–84). Dokumendi esimene osa sisaldab ka alajaotist „C.1.3 Preparaatide üksikasjalik kirjeldus (II lisa, A osa, punkt 1.4)”, milles kirjeldatakse iga üksiku glüfosaadist teatanud ettevõtja toodetud glüfosaati sisaldava taimekaitsevahendi koostist (lk 84–88).
67 Dokumendi teise osa ainukeses alajaotises (vt eespool punkt 17) on esitatud tabel, kus on ära näidatud glüfosaadist teatanud eri ettevõtjad, sellise ettevõtja toimeaines sisalduva iga üksiku lisandi struktuurivalem ning iga sellise lisandi täpne või maksimaalne kogus (lk 1–6).
68 Dokumendi kolmas osa sisaldab eeskätt kahte järgmist alajaotist: „C.1.2 Toimeaine puhtuse üksikasjalik kirjeldus” ja „C.1.2.1 Isomeeride, lisandite ja lisaainete määratlus (II lisa, A osa, punkt 1.10)” (lk 4–13). Alajaotises C.1.2 on ära toodud glüfosaattrimesiumis sisalduvad eri lisandid ja iga sellise lisandi täpne või maksimaalne kogus (lk 4) ning testitud partiide analüütiline profiil, esitades tabeli kujul eri partiides sisalduvate kõigi lisandite kogused (lk 7). Alajaotises C.1.2.1 on esitatud tabel, mille sisu sarnaneb dokumendi teises osas esitatud tabeliga ning mis sisaldab sama laadi teavet (lk 8–13).
69 Tuleb tuvastada, et nagu väidavad hagejad, on suur osa vaidlusaluse dokumendi osades sisalduvast ning eespool punktides 66–68 äranimetatud teabest seotud selles toimeaines sisalduvate eri lisandite määratluse ja kogusega, millest teatas glüfosaadi direktiivi 91/414 I lisasse kandmise menetluses osalenud iga üksik ettevõtja. Kuna toimeaine on mõeldud kasutamiseks taimekaitsevahendis, mille puhul on tuvastatud, et see juhitakse peamiselt pritsimise teel õhku, on sellises aines sisalduva iga üksiku lisandi „määratlust” ja kogust käsitlev teave piisavalt otseselt seotud heitmetega keskkonda, nagu seda õigustatult väitsid hagejad (vt eespool punktid 62 ja 63).
70 Tuleb siiski täpsustada, et ainult selles toimeaines sisalduvate lisandite nimetus ja täpne või maksimaalne kogus, millest iga üksik asjaomane ettevõtja teatas, kujutavad endast teavet, millega hagejad soovivad oma kohtuistungil väidetu kohaselt tutvuda.
71 Testitud partiide analüütilist profiili puudutavas osas tuleb samuti tuvastada, et teabe näol, mis käsitleb eri partiides sisalduvate kõigi lisandite kogust ning iga sellise lisandi minimaalset, keskmist ja maksimaalset kogust (vt eespool punktid 66–68) ning mis on esitatud dokumendi esimeses osas tabeli kujul iga ettevõtja kohta, kes taotles glüfosaadi kandmist direktiivi 91/414 I lisasse, ja koondtabelite kujul dokumendi kolmandas ja teises osas, on – v.a viimases kahes tabelis esitatud lisandite struktuurivalemite puhul – tegemist teabega, mis on piisavalt otseselt seotud heitmetega keskkonda.
72 Seevastu ei ole teabe näol, mis käsitleb partiide analüütilise profiili kindlakstegemiseks esitatud andmete analüüsi‑ ja valideerimismeetodeid, tegemist heitmetega keskkonda seotud teabega, sest vaidlusaluse dokumendi ainukese sellist teavet sisaldava osa (st dokumendi esimese osa alajaotisesse C.1.2 kuuluva alajaotise „C.1.2.2 Partiide analüütiline profiil (II lisa, A osa, punkt 1.11)” analüüsist ei nähtu, et see sisaldaks andmeid, mis võimaldaksid piisavalt otseselt kindlaks teha toimeaine eri koostisosade keskkonda juhtimise taseme.
73 Seoses nende ettevõtjate arendatud taimekaitsevahendite koostisega, kes taotlesid glüfosaadi kandmist direktiivi 91/414 I lisasse, tuleb tuvastada, et taimekaitsevahendi tootmiseks kasutatud toimeaine ja abiainete täpne kogus kilogrammi või liitri kohta on esitatud dokumendi esimese osa alajaotises C.1.3 „Preparaatide üksikasjalik kirjeldus (III lisa, A osa, punkt 1.4)” ning tegemist on teabega, mis on piisavalt otseselt seotud heitmetega keskkonda (vt eespool punkt 69).
74 Ükski komisjoni esitatud argumentidest ei võimalda seada kahtluse alla eespool punktides 69–73 sedastatut, sest need ei võimalda tõendada, et taotletav teave ei ole seotud heitmetega keskkonda (vt eespool punkt 64).
75 Eelnevast tuleneb, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta jättis rahuldamata vaidlusaluse dokumendiga tutvumise taotluse, sest nimetatud taotlus oli esitatud heitmetega keskkonda seotud teabe kohta, st sooviti teada esiteks iga üksiku ettevõtja poolt teatatud toimeaines sisalduvate kõigi lisandite „määratlust” ja kogust, nagu on täpsustatud eespool punktis 70 ning mis on ära toodud dokumendi esimese osa alajaotises C.1.2.1 (lk 11–61), dokumendi teise osa alajaotises C.1.2.1. (lk 1–6) ja dokumendi kolmanda osa alajaotises C.1.2.1 (lk 4 ja 8–13); teiseks eri partiides sisalduvaid lisandeid ja iga sellise lisandi minimaalset, keskmist ja maksimaalset kogust, mis on iga ettevõtja kohta ära märgitud dokumendi esimese osa alajaotises C.1.2.2 (lk 61–84) ja dokumendi kolmanda osa alajaotises C.1.2.4 (lk 7) esitatud tabelites; kolmandaks ettevõtjate arendatud taimekaitsevahendite koostist, mis on ära toodud dokumendi esimese osa alajaotises C.1.3 „Preparaatide üksikasjalik kirjeldus (III lisa, A osa, punkt 1.4)” (lk 84–88).
76 Seetõttu tuleb hagi teine väide lugeda põhjendatuks ning ilma et oleks vaja analüüsida hagi esimest ja kolmandat väidet, tuleb tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega keeldutakse andmast võimalust tutvuda eespool punktis 75 täpsustatud teabega.
Kohtukulud
77 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, siis tuleb hagejate kohtukulud välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 10. augusti 2011. aasta otsus, millega keelduti andmast õigust tutvuda Saksamaa Liitvabariigi kui referentliikmesriigi poolt nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta alusel koostatud toimeaine glüfosaat hindamisaruande 4. köitega, osas, milles sellega keeldutakse andmast õigust tutvuda nimetatud köite nende osadega, mis sisaldavad heitmetega keskkonda seotud teavet: iga üksiku ettevõtja poolt teatatud toimeaines sisalduvate kõigi lisandite „määratlus” ja kogus, mis on ära toodud selle köite esimese osa alajaotises C.1.2.1 (lk 11–61), teise osa alajaotises C.1.2.1. (lk 1–6) ja kolmanda osa alajaotises C.1.2.1 (lk 4 ja 8–13); eri partiides sisalduvad lisandid ja iga sellise lisandi minimaalne, keskmine ja maksimaalne kogus, mis on iga ettevõtja kohta ära märgitud selle köite esimese osa alajaotises C.1.2.2 (lk 61–84) ja kolmanda osa alajaotises C.1.2.4 (lk 7) esitatud tabelites; ettevõtjate arendatud taimekaitsevahendite koostis, mis on ära toodud selle köite esimese osa alajaotises C.1.3 „Preparaatide üksikasjalik kirjeldus (III lisa, A osa, punkt 1.4)” (lk 84–88).
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Forwood | Dehousse | Schwarcz |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. oktoobril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad