Liidetud kohtuasjad C‑317/08–C‑320/08

Rosalba Alassini jt

versus

Telecom Italia SpA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di Ischia)

Eelotsusetaotlus – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Direktiiv 2002/22/EÜ – Universaalteenus – Lõppkasutajate ja teenusepakkujate vahelised vaidlused – Kohustuslik kohtuväline lepituskatse

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Vaidluste kohtuväline lahendamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikkel 34)

2.        Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

1.        Direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleb vaidluste puhul, mis leiavad aset elektroonilise side valdkonnas lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning mis käsitlevad selle direktiiviga antud õigusi, kohaldada kohustuslikku kohtuvälist lepituskatset, mis on kohtusse esitatava hagi vastuvõetavuse eeldus.

Nimelt näeb selle direktiivi artikli 34 lõige 1 liikmesriikidele ette eesmärgi luua direktiiviga reguleeritud küsimustega seotud tarbijaid hõlmavate lahendamata vaidlustega tegelemiseks kohtuvälised menetlused. Neil asjaoludel ei kahjusta see, et siseriiklike õigusnormidega mitte ainult ei kehtestatud kohtuvälist lepitusmenetlust, vaid muudeti selle kasutamine enne kohtuasutusse pöördumist ka kohustuslikuks, eelmainitud eesmärgi saavutamist. Vastupidi – selliste õigusnormide eesmärk on universaalteenuse direktiivi kasuliku mõju tugevdamine, kuna nendega tagatakse kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluste süstemaatiline kasutamine.

(vt punktid 45, 67, resolutsiooni punkt 1)

2.        Ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis nõuavad vaidluste puhul, mis leiavad aset elektroonilise side valdkonnas lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning mis käsitlevad direktiiviga 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) antud õigusi, eelneva kohtuvälise lepitusmenetluse läbiviimist, kui selle menetluse tulemus ei ole pooltele siduv otsus, sellega ei kaasne olulist viivitust kohtusse hagi esitamisel, see peatab asjassepuutuvate nõuete aegumise ning ei tekita pooltele kulusid või tekitab väikseid kulusid, tingimusel et nimetatud lepitusmenetlust saab kasutada ka muul viisil kui elektroonilisel teel ja et erandjuhtudel või juhul, kui olukorra kiireloomulisus nõuab, on võimalik tagada esialgne õiguskaitse.

Seades elektroonilise side valdkonnas kohtusse esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimuseks kohustusliku lepituskatse, näevad niisugused õigusnormid kohtusse pöördumise osas tõepoolest ette lisaetapi. See tingimus võib riivata tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mis on leidnud kinnitust Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.

Siiski ei ole põhiõigused absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki arvestades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis moonutaks tagatud õiguse olemust. Sellega seoses, kuna siseriiklike õigusnormide eesmärk on lahendada kiiremini ja odavamalt elektroonilise side valdkonna vaidlused ning vähendada kohtute koormust, taotlevad need seega legitiimseid üldise huvi eesmärke. Niisuguse vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluse nõue ei ole, arvestades selle eespool mainitud täpset toimimiskorda, taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne, sest esiteks ei eksisteeri kohustusliku menetluse rakendamisest vähem piiravat alternatiivi, kuna pelgalt vabatahtlik kohtuväline vaidluste lahendamine ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks sama tõhus, ja teiseks ei ole ilmselget ebaproportsionaalsust nende eesmärkide ja kohtuvälise lepitusmenetluse kohustuslikkusega põhjustatud võimalike negatiivsete aspektide vahel.

(vt punktid 54–59, 61–65, 67, resolutsiooni punkt 2)