Kohtuasi C‑305/17

FENS spol. s r.o.

versus

Slovenská republika – Úrad pre reguláciu sieťových odvetví

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Bratislava II)

Eelotsusetaotlus – Kaupade vaba liikumine – Tollimaksud – Samaväärse toimega maksud – Riigi territooriumil toodetud ja ekspordiks mõeldud elektrienergia edastustasu – Selliste õigusnormide kokkusobivus kaupade vaba liikumise põhimõttega

1.        Kaupade vaba liikumine – Tollimaksud – Samaväärse toimega maksud – Riigimaks – Eristamine – Kriteeriumid

(ELTL artiklid 28, 30 ja 110)

2.        Kaupade vaba liikumine – Tollimaksud – Samaväärse toimega maksud – Riigi territooriumil toodetud ja ekspordiks mõeldud elektrienergia – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette rahalise kohustuse, mida nõutakse teise liikmesriiki või kolmandasse riiki eksporditud elektrienergialt – Vastuvõetamatus

(ELTL artiklid 28 ja 30)

3.        Ühine kaubanduspoliitika – Kohaldamisala – Tollimaksud – Liidu ainupädevus – Liikmesriikide poolt tollimaksudega samaväärsete maksude kehtestamine – Vastuvõetamatus

(ELTL artikli 3 lõike 1 punktid a ja e ning artikkel 207)

4.        Kaupade vaba liikumine – Tollimaksud – Samaväärse toimega maksud – Keeld – Erandid – Puudumine

(ELTL artiklid 28 ja 34–36)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 29–31)

2.      ELTL artikleid 28 ja 30 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette sellise rahalise kohustuse, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mida kohaldatakse teise liikmesriiki või kolmandasse riiki eksporditud elektrienergia suhtes üksnes siis, kui elektrienergia on toodetud riigi territooriumil.

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et põhikohtuasjas kõnesolev kohustus kujutab endast rahalist kohustust, mille liikmesriik on ühepoolselt kehtestanud. Kuna sellise kohustuse kehtestamise eesmärgil puudub mõju, ei ole tähtis, et tegemist on tasuga teatavate võrguteenuste eest elektrienergia edastamiseks (vt selle kohta 21. septembri 2000. aasta kohtuotsus Michaïlidis, C‑441/98 ja C‑442/98, EU:C:2000:479, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks tuleb märkida, et elektrienergia kujutab endast kaupa liidu õiguse tähenduses ning et maks, mida võetakse mitte kaubalt kui selliselt, vaid selliselt kõnealuse kaubaga seoses vajalikult tegevuselt, nagu on põhikohtuasjas võrguteenused, võib kuuluda kaupade vaba liikumist reguleerivate sätete kohaldamisalasse. Seega, kui maks arvutatakse edastatud kilovatt-tundide arvu alusel, mitte edastamiskauguse või mis tahes muu kriteeriumi alusel, mis on otseselt seotud edastamisega, tuleb käsitada, et seda võetakse kaubalt endalt (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kolmandaks tuleb kontrollida, kas seda kohustust kohaldatakse kauba suhtes seetõttu, et see ületab piiri, või vastupidi, see on osa riigimaksude üldisest süsteemist, mida kohaldatakse kaubakategooriatele süstemaatiliselt samade objektiivsete kriteeriumide alusel ning kauba päritolust või sihtkohast hoolimata.

Seoses sellega on Euroopa Kohus juba otsustanud, et samaväärse toimega maksu oluline tunnus, mis eristab seda üldisest riigimaksust, seisneb asjaolus, et esimest võetakse üksnes piiri ületavalt tootelt kui selliselt, samas kui teist võetakse nii imporditud, eksporditud kui ka riiklikelt toodetelt (2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Orgacom, C‑254/13, EU:C:2014:2251, punkt 28).

Eeldusel, et mõlemale elektrienergia kategooriale kohaldatakse sama korda, tuleb siiski veel märkida, et kuulumaks ELTL artikli 110 tähenduses „riigimaksude“ üldisesse süsteemi, peab asjaomane maksukohustus nägema ette sama maksu nõudmise nii riiklikult tootelt kui ka identselt eksporditud tootelt samas turustusetapis ning maksu tasumise kohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis peab mõlemal olema samuti identne (2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Orgacom, C‑254/13, EU:C:2014:2251, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

Neljandaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest ei nähtu, et põhikohtuasjas kõnealust rahalist kohustust kohaldatakse kontrolli tulemusel, mis viidi läbi liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks, või et tegemist on tasuga ettevõtjale tegelikult osutatud teenuse eest ning mille summa on proportsionaalne nimetatud teenusega.

Selle kohta tuleb täpsustada, et kuigi Euroopa Kohus on nõustunud, et kohustuse puhul, mis kujutab endast tasu, mida ettevõtja peab maksma temale tegelikult osutatud teenuse eest ning mille summa on proportsionaalne nimetatud teenusega, ei ole tegemist tollimaksuga samaväärse toimega maksuga (9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Carbonati Apuani, C‑72/03, EU:C:2004:506, punkt 31), peab – nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 66 märkinud –, selleks et kohustus ei kuuluks ELTL artikli 28 kohaldamisalasse, osutatud teenusest sellegipoolest tulenema spetsiifiline ja kindel eelis konkreetsele eksportijale, kuna üldistes huvides eelis on liiga üldine ja ebakindel, et seda saaks pidada tasuks tegelikult antud konkreetse eelise eest (vt selle kohta 1. juuli 1969. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 24/68, EU:C:1969:29, punkt 16, ja 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, 18/87, EU:C:1988:453, punkt 7).

(vt punktid 33, 34, 36, 37, 40, 42, 43, 57 ja resolutsioon)

3.      Konkreetsemalt seoses eksportimisega kolmandatesse riikidesse tuleb märkida, et ELTL artikli 3 lõike 1 punktide a ja e kohaselt on liidul ainupädevus tolliliidu ja ühise kaubanduspoliitika valdkondades ning et ELTL artikli 207 lõike 1 kohaselt rajaneb ühine kaubanduspoliitika ühtsetel põhimõtetel, eriti mis puutub tariifide muutmisse ning kauba- ja teenustevahetusega seotud tolli- ja kaubanduskokkulepete sõlmimisse.

Ent ühise kaubanduspoliitika ühtsust kahjustaks raskelt see, kui liikmesriikidel lubataks kehtestada ühepoolselt tollimaksudega samaväärse toimega maksud kolmandatesse riikidesse eksportimise korral.

Sellest tuleneb – mida märkis Euroopa Komisjon –, et liikmesriikidel ei ole pädevust, mis võimaldaks neil kehtestada ühepoolselt eksporditollimaksudega samaväärse toimega makse kolmandatesse riikidesse eksportimise korral (vt analoogia alusel 26. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Siesse, C‑36/94, EU:C:1995:351, punkt 17).

(vt punktid 49–51)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 53–55)