ÜLDKOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
16. oktoober 2014(*)
Tühistamishagi – Küprose stabiilsustoetuse programm – Eurorühma avaldus Küprose pangandussektori restruktureerimise kohta – Hagis väära kostja märkimine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑327/13,
Konstantinos Mallis, elukoht Larnaka (Küpros),
Elli Konstantinou Malli, elukoht Larnaka,
esindajad: advokaadid E. Efstathiou, K. Efstathiou ja K. Liasidou,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Smulders, J.‑P. Keppenne ja M. Konstantinidis,
ja
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: A. Sáinz de Vicuña Barroso, N. Lenihan ja F. Athanasiou, keda abistasid advokaadid W. Bussian, W. Devroe ja D. Arts,
kostjad,
mille ese on nõue tühistada eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avaldus, mis puudutab muu hulgas Küprose pangandussektori restruktureerimist,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
ESM‑i asutamisleping
1 2. veebruaril 2012 sõlmiti Brüsselis (Belgia) Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (edaspidi „ESM‑i asutamisleping”). Vastavalt selle artiklitele 1 ja 2 ning artikli 32 lõikele 2 asutavad lepinguosalised, st liikmesriigid, mille rahaühik on euro, omavahel rahvusvahelise finantseerimisasutuse nimega Euroopa stabiilsusmehhanism („ESM”), millel on juriidilise isiku staatus. ESM‑i asutamisleping jõustus 27. septembril 2012.
2 ESM‑i asutamislepingu põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Ülemkogu leppis 17. detsembril 2010 kokku, et euroala liikmesriigid peaksid looma alalise stabiilsusmehhanismi. Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) hakkab täitma Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi (EFSM) praeguseid ülesandeid, andes vajaduse korral euroala liikmesriikidele finantsabi.”
3 ESM‑i asutamislepingu artiklis 3 kirjeldatakse selle eesmärki järgmiselt:
„ESMi eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, stabiilsustoetust ESMi liikmetele, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Sellega seoses on ESMil õigus kaasata vahendeid, andes välja finantsinstrumente või sõlmides ESMi liikmetega, finantseerimisasutustega või kolmandate isikutega rahalisi või muid kokkuleppeid või tehinguid.”
4 ESM‑i asutamislepingu artikkel 4 sätestab:
„1. ESMil on juhatajate nõukogu ja direktorite nõukogu, samuti tegevdirektor ja teised vajalikuks peetavad töötajad.
[…]
3. Otsuse vastuvõtmiseks vastastikusel kokkuleppel on vaja hääletamisel osalevate liikmete ühehäälset heakskiitu. Hääletamisest hoidumine ei takista vastastikusel kokkuleppel tehtavate otsuste vastuvõtmist.
4. Erandina lõikest 3 kasutatakse hääletamiseks kiirmenetlust, kui komisjon ja [Euroopa Keskpank] on mõlemad seisukohal, et artiklites 13 kuni 18 määratletud finantsabi andmiseks või rakendamiseks vajaliku otsuse kiirkorras vastu võtmata jätmine ohustaks olulisel määral euroala majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikust […]”
5 ESM‑i asutamislepingu artikli 5 lõige 3 näeb ette, et „[m]ajandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning [Euroopa Keskpanga] president, samuti eurorühma esimees (kui ta ei ole esimees või juhatajate nõukogu liige), võivad osaleda [ESM-i] juhatajate koosolekutel vaatlejana.”
6 ESM‑i asutamislepingu artikli 6 lõige 2 sätestab, et „[m]ajandus- ja rahandusküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni liige ning [Euroopa Keskpanga] president võivad mõlemad määrata [ESM-i direktorite nõukogusse] ühe vaatleja”.
7 ESM‑i asutamislepingu artikkel 12 määratleb põhimõtted, mida järgides stabiilsustoetust antakse ja näeb lõikes 1 ette järgmist:
„ESM võib anda oma liikmele stabiilsustoetust rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Need tingimused võivad hõlmata eri tingimusi alates makromajanduslikust kohandamisprogrammist kuni abi saamise eelnevalt kehtestatud tingimuste pideva järgimiseni”.
8 ESM-i liikmele stabiilsustoetuse andmise korda on kirjeldatud ESM‑i asutamislepingu artiklis 13 järgmiselt:
„1. ESM-i liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele. Sellises taotluses märgitakse kavandatav(ad) finantsabi vahend(id). Pärast sellise taotluse saamist volitab juhatajate nõukogu esimees Euroopa Komisjoni, kes tegutseb koostöös [Euroopa Keskpangaga], täitma järgmisi ülesandeid:
a) hindama, kas on ohtu kogu euroala või sellesse kuuluvate liikmesriikide finantsstabiilsusele, välja arvatud juhul, kui [Euroopa Keskpank] on juba esitanud artikli 18 lõike 2 kohase analüüsi;
b) hindama, kas valitsemissektori võlg on jätkusuutlik. Kui see on asjakohane ja vajalik, eeldatakse, et selline hinnang koostatakse koostöös [Rahvusvahelise Valuutafondiga];
c) hindama asjaomase ESM‑i liikme tegelikku või potentsiaalset rahastamisvajadust.
2. ESM-i liikme taotluse ja lõikes 1 osutatud hindamise alusel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada anda asjaomasele ESM-i liikmele stabiilsustoetust finantsabi vormis.
3. Kui lõike 2 kohane otsus võetakse vastu, volitab juhatajate nõukogu Euroopa Komisjoni pidama (koostöös [Euroopa Keskpangaga] ja võimaluse korral koos [Rahvusvahelise Valuutafondiga]) asjaomase ESMi liikmega läbirääkimisi vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks, millega määratakse üksikasjalikult kindlaks finantsabiga seotud tingimused. Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu vastab asjaomaste puuduste tõsidusele ja finantsabi andmise vahendile. Samal ajal koostab ESM-i tegevdirektor finantsabi andmise lepingu ettepaneku (mis hõlmab finants- ja muid tingimusi ning vahendite valikut), mis esitatakse vastuvõtmiseks juhatajate nõukogule.
Vastastikuse mõistmise memorandum on täielikult kooskõlas EL-i toimimise lepinguga ette nähtud majanduspoliitika koordineerimise meetmetega, eelkõige Euroopa Liidu õigusaktidega, sealhulgas asjaomasele ESM-i liikmele adresseeritud arvamuse, hoiatuse, soovituse või otsusega.
4. Euroopa Komisjon kirjutab ESM-i nimel alla vastastikuse mõistmise memorandumile, tingimusel et eelnevalt on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused ja memorandumi on eelnevalt heaks kiitnud juhatajate nõukogu.
5. Juhatajate nõukogu kiidab heaks finantsabi andmise lepingu, milles on üksikasjalikult sätestatud antava stabiilsustoetuse finantsaspektid ja vajaduse korral abi esimese osa väljamaksmise kord.
[…]
7. Euroopa Komisjon (koostöös [Euroopa Keskpangaga] ja võimaluse korral koos [Rahvusvahelise Valuutafondiga]) kontrollib finantsabiga seotud tingimuste täitmist.”
Küprose Vabariigi rahalised raskused ja esialgu võetud meetmed
9 2012. aasta esimestel kuudel kuulutati välja Küprosel asuvate teatud pankade, sealhulgas Cyprus Popular Bank Public Co Ltd (Laïki), pankrot. Küprose Vabariik pidas vajalikuks need rekapitaliseerida ja esitas sellekohase taotluse eurorühma esimehele, paludes Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) või ESM‑i finantsabi.
10 27. juuni 2012. aasta avalduses märkis eurorühm, et taotletud finantsabi annab kas EFSF või ESM makromajandusliku kohandamisprogrammi raames, mis nähakse täpsemalt ette vastastikuse mõistmise memorandumis, mille läbirääkimisi viivad läbi ühelt poolt Euroopa Komisjon koos Euroopa Keskpangaga (EKP) ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning teiselt poolt Küprose ametiasutused.
11 Küprose Vabariik ja muud liikmesriigid, mille rahaühik on euro, jõudsid 2013. aasta märtsis vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu suhtes poliitilise kokkuleppeni. 16. märtsi 2013. aasta avaldusega avaldas eurorühm selle kokkuleppe suhtes rahulolu, tõstes esile osa kavandatavatest kohandusmeetmetest, sealhulgas loodavat maksu pangahoiustelt. Eurorühm märkis, et konteksti arvestades on niisuguse rahalise abi andmine, mis võib tagada Küprose Vabariigi ja euroala finantsstabiilsuse, põhimõtteliselt õigustatud, ning kutsus asjassepuutuvaid pooli üles pooleliolevaid läbirääkimisi kiirendama.
12 18. märtsil 2013 andis Küprose Vabariik korralduse sulgeda pangad tööpäevadel 19. ja 20. märtsil 2013. Sama päeva avalduses märkis eurorühma esimees, et Küprose pangandussektori elujõulisuse taastamiseks ja järelikult ka Küprose finantsstabiilsuse tagamiseks kasutatakse pangahoiuste maksu koos taotletud finantsabiga. Kuid samuti märgiti, et eurorühma arvates tuleks väikehoiustajaid kohelda erinevalt suurhoiustajatest, toonitades alla 100 000 euro suuruste hoiuste täieliku tagamise olulisust. Lõpuks kutsus eurorühma esimees eurorühma nimel Küprose ametiasutusi ja parlamenti üles kiiresti kokkulepitud meetmeid rakendama.
13 Küprose ametiasutused otsustasid pikendada pankade kinnioleku aega kuni 28. märtsini 2013, et vältida kassadesse tormamist.
14 19. märtsil 2013 lükkas Küprose parlament tagasi Küprose valitsuse seaduseelnõu kõigile Küprose pangahoiustele kohaldatava maksu loomise kohta. Küprose valitsus koostas seejärel uue eelnõu, milles nähti ette ainult kahe panga, Trapeza Kyprou Dimosia Etairia Ltd (BoC) ja Laïki restruktureerimine.
15 22. märtsil 2013 võttis Küprose parlament vastu seaduse O peri exiyiansis pistotikon kai allon idrimaton nomos (krediidi- ja muude asutuste saneerimisseadus, edaspidi „22. märtsi 2013. aasta seadus”; EE, lisa I(I), nr 4379, 22.3.2013, lk 117). Seaduse punkti 3 alapunkti 1 ja punkti 5 alapunkti 1 kohaselt võttis Küprose Keskpank (KKP) endale kohustuse koos rahandusministeeriumiga saneerida seaduses loetletud pangad. Selleks nägi 22. märtsi 2013. aasta seaduse punkti 12 alapunkt 1 ette esiteks, et KKP võib dekreediga restruktureerida kriisilahenduse menetluse esemeks oleva asutuse võlad ja kohustused muu hulgas aktsiakapitali või mistahes olemasolevate või tulevaste selle asutuse suhtes esinevate nõuete summa vähendamise, muutmise, järjekohtade muutmise või uuendamise teel või omakapitali võlakirjade konverteerimise teel. See punkt näeb teiseks ette, et nende meetmete hulka ei kuulu „tagatud hoiused” 22. märtsi 2013. aasta seaduse punkti 2 viienda lõigu tähenduses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on hoiustega alla 100 000 euro.
Vaidlustatud avaldus
16 25. märtsi 2013. aasta avalduses (edaspidi „vaidlustatud avaldus”) märkis eurorühm, et ta on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele tulevase makromajandusliku kohandamisprogrammi põhitingimustes, mida toetavad kõik liikmesriigid, mille rahaühik on euro, ja ka komisjon, EKP ja IMF. Lisaks kiitis eurorühm heaks selle avalduse lisaks olevad rahandussektori restruktureerimiskavad.
17 Vaidlustatud avalduse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Pärast seda, kui [Küprose ametiasutused] olid teinud poliitilisi ettepanekuid, mille eurorühm ülekaalukalt heaks kiitis, lepiti kokku järgnevas.
1. Laïki tegevus lõpetatakse viivitamata – igakülgses koostöös tema aktsionäride, võlakirjaomanike ja mittetagatud hoiuste omanikega – [KKP] otsusega, kasutades alles vastu võetud kriisilahenduse raamistikku.
2. Laïki jagatakse rämpspangaks ja toimivaks pangaks. Rämpspanga tegevus lõpetatakse järk-järgult.
3. Toimiv pank ühendatakse [BoC‑sse] kriisilahenduse raamistiku abiga ja pärast konsulteerimist BoC ja Laïki direktorite nõukoguga. See annab [erakorralist likviidsusabi (ELA)] summas [üheksa] miljardit eurot. Ainult BoC tagamata hoiused jäävad külmutatuks kuni rekapitaliseerimise lõpuleviimiseni ja seejärel võidakse neile kohaldada sobivaid tingimusi.
4. EKP juhatajate nõukogu annab BoC‑le vajalikud likviidsed vahendid järgides kohaldatavaid nõudeid.
5. BoC rekapitaliseeritakse tagamata hoiuste konverteerimise teel omakapitaliks igakülgses koostöös tema aktsionäride ja võlakirjaomanikega.
6. Konverteerimine teostatakse nii, et programmi lõpuks tagataks kapitali adekvaatsuse määr 9%.
7. Kõigi pankade tagatud hoiuste kõigile omanikele laieneb täielik kaitse kooskõlas [liidu] asjassepuutuvate õigusnormidega.
8. Programmi eelarvet (kuni [kümme] miljardit eurot) ei kulutata Laïki või [BoC] rekapitaliseerimiseks.”
Küprosel võetud pankade restruktureerimismeetmed
18 25. märtsil 2013 algatas KKP juhataja BoC ja Laïki suhtes saneerimismenetluse. 29. märtsil 2013 avaldati selleks 22. märtsi 2013. aasta seaduse alusel kaks dekreeti, nimelt:
– le to peri diasosis me idia mesa tis Trapezas Kyprou Dimosias Etaireias Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 103 (2013. aasta dekreet saneerimise kohta BoC omavahenditest; õigustloov haldusakt nr 103; edaspidi „dekreet nr 103”; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 769−780);
– le to Peri tis Polisis Orismenon Ergasion tis Cyprus Popular Bank Public Co Ltd Diatagma tou 2013, Kanonistiki Dioikitiki Praxi No. 104 (2013. aasta dekreet Laïki teatud ettevõtete müügi kohta; õigustloov haldusakt nr 104; edaspidi „dekreet nr 104”; EE, lisa III(I), nr 4645, 29.3.2013, lk 781−788).
19 Dekreet nr 103 näeb ette BoC rekapitaliseerimise muu hulgas tagamata hoiuste omanike, aktsionäride ja võlakirjade omanike arvel, selleks et ta saaks jätkata pangateenuste pakkumist. Nii konverteeriti tagamata hoiused BoC aktsiateks − nimelt 37,5% igast tagamata hoiusest, BoC poolt aktsiateks või hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks – nimelt 22,5% igast tagamata hoiusest, ja KKP poolt hoiusteks konverteeritavateks võlakirjadeks – nimelt 40% igast tagamata hoiusest. Vastavalt dekreedi nr 103 punktile 10 jõustus see 29. märtsil 2013 kell 6.
20 Dekreedi nr 104 punktide 2 ja 5 sätted koos näevad ette, et 29. märtsil 2013 kl 6.10 kantakse BoC‑le üle teatud osa Laïki varadest ja kohustustest, sealhulgas alla 100 000 euro suurused hoiused. Üle 100 000 euro suurused hoiused jäävad Laïkisse, oodates selle lõpetamist.
21 Dekreetide nr 103 ja 104 jõustumise hetkel olid hagejad K. Mallis ja E. Malli Laïkis hoitavate hoiuste omanikud.
22 Dekreedis nr 104 ette nähtud meetmete kohaldamine vähendas oluliselt nende hoiuste väärtust. Hagejad väidavad, et nad kaotasid mõlemad enam kui 100 000 eurot, esitades oma kahju täpsed arvutused.
23 Pärast dekreetide nr 103 ja 104 vastuvõtmist alustas komisjon uusi läbirääkimisi Küprose ametiasutustega lõpliku vastastikuse mõistmise memorandumi koostamiseks.
Finantsabi andmine Küprose Vabariigile
24 24. aprilli 2013. aasta koosolekul ESM‑i juhatajate nõukogu:
– kinnitas esiteks, et komisjoni ja EKP ülesanne on läbi viia ESM‑i asutamislepingu artikli 13 lõikes 1 ette nähtud hindamine, ja teiseks, et komisjoni ülesanne on koostöös EKP ja IMF‑ga läbi rääkida vastastikuse mõistmise protokoll Küprose Vabariigiga;
– otsustas anda Küprose Vabariigile stabiilsustoetust finantsabi vormis (edaspidi „FAF”) kooskõlas ESM‑i peadirektori ettepanekuga;
– otsustas kiita heaks vastastikuse mõistmise protokolli projekt, ja
– teha komisjonile ülesandeks see protokoll ESM‑i nimel alla kirjutada.
25 Vastastikuse mõistmise protokollile kirjutasid 26. aprillil 2013 alla Küprose Vabariigi rahandusminister, KKP esimees ja komisjoni nimel selle aseesimees O. Rehn.
26 8. mail 2013 kiitis ESM‑i direktorite nõukogu heaks FAF‑i kokkuleppe ja ettepaneku Küprose Vabariigile antava abi esimese osamakse tegemise korra kohta. Osamakse jagati omakorda kaheks makseks, mis tehti vastavalt 13. mail 2013 summas kaks miljard eurot ja 26. juunil 2013 summas üks miljardit eurot. Abi teine osamakse summas poolteist miljardit eurot maksti välja 27. septembril 2013.
Menetlus ja poolte nõuded
27 Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2013 esitatud hagis paluvad hagejad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud avaldus, „mis sai oma lõpliku vormi [Euroopa Keskpankade Süsteemi] esindajana tegutsenud [KKP] esimehe [dekreediga nr 104], milles otsustati [Laïki] teatud ettevõtete müük ja mis on sisuliselt ühine otsus [EKP] ja komisjoniga”;
– teise võimalusea tuvastada, et olenemata selle vormist ja liigist on vaidlustatud avaldus sisuliselt „[EKP] ja/või komisjoni ühine otsus”;
– kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud avaldus „olenemata selle vormist ja liigist”;
– neljanda võimalusena „tühistada eurorühma kaudu vastu võetud […] [EKP] ja/või komisjoni ühine otsus, olenemata selle vormist ja liigist”;
– mõista kohtukulud välja EKP‑lt ja/või komisjonilt.
28 Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel esitasid komisjon ja EKP eraldi dokumendina Üldkohtu kantseleisse vastavalt 2013. aasta 1. ja 9. oktoobril vastuvõetamatuse vastuväited. Nad paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
29 Hagejad esitasid oma märkused komisjoni ja EKP vastuvõetamatuse vastuväite kohta 4. detsembril 2013.
Õiguslik käsitlus
30 Vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 1 võib Üldkohus poole taotlusel teha otsuse vastuvõetamatuse kohta ilma kohtuasja sisu käsitlemata. Selle artikli lõike 3 kohaselt on taotluse edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Vastavalt sama artikli lõikele 4 jätab Üldkohus taotluse rahuldamata või liidab selle põhikohtuasjaga.
31 Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on kohtutoimiku materjalide põhjal piisavalt teavet ja suuline menetlus ei ole vajalik.
32 Kõigepealt tuleb analüüsida esimese, kolmanda ja neljanda nõude vastuvõetavust ja seejärel teiste nõude vastuvõetavust.
Esimese, kolmanda ja neljanda nõude vastuvõetavus
33 Tuleb märkida, et esimeses, kolmandas ja neljandas nõudes paluvad hagejad, et vaidlustatud avaldus tühistataks.
34 Komisjon ja EKP väidavad, et see nõue on vastuvõetamatu ja esitavad selle kohta mitu argumenti, millele hagejad vastu vaidlevad.
35 Selle kohta tuleb esiteks märkida, et vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile b märgitakse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavalduses pool, kelle vastu hagi esitatakse.
36 Hagiavalduses ekslikult vaidlustatud akti koostajast erineva kostja nimetamine ei too endaga kaasa hagi vastuvõetamatust, kui hagis on piisavalt teavet, mille alusel saab kahtluseta kindlaks teha isiku, kelle vastu hagi esitati ning kui selles on nimetatud vaidlustatud akt ja selle koostaja. Sel juhul tuleb pidada vaidlustatud akti koostajat kostjaks, isegi kui teda ei ole hagi sissejuhatavas osas sellena märgitud. Kuid sellist olukorda tuleb eristada olukorrast, kus hageja jääb seisukohale, et kostja on isik, kes on ära märgitud hagi sissejuhatavas osas, olles igati teadlik asjaolust, et see isik ei ole vaidlustatud akti koostaja. Viimati nimetatud juhul tuleb kostjaks pidada isikut, kes on hagis sellena märgitud ja vajaduse korral teha sellest tulenevad järeldused hagi vastuvõetavuse kohta (Üldkohtu 16. oktoobri 2006. aasta määrus T‑173/06: Aisne ja Nature vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 17 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Üldkohtu 22. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑162/89: Mommer vs. parlament, EKL 1990, lk II‑679, punktid 19 ja 20).
37 Vaidlustatud avaldus on dokument, milles eurorühm mainib esiteks kokkulepet, millele ta jõudis Küprose ametiasutustega, ja teiseks teatud tema tähelepanekuid selle kohta. Hagejad ei esitanud oma hagi eurorühma vastu, kuid nad toonitasid seda asjaolu oma märkustes komisjoni ja EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta. Seega tuleb uurida, kas vaidlustatud avaldust võib tõesti pidada komisjoni ja EKP dokumendiks, nagu väidavad hagejad, mistõttu tuleks komisjoni ja EKP‑d pidada selle koostajateks ja järelikult kostjateks, kelle vastu hagi tuleks esitada.
38 Seega tuleb analüüsida eurorühma olemust ja selle suhet komisjoni ja EKP‑ga vaidlustatud avalduse sisu arvestades.
39 Eurorühmale viidatakse ELTL artiklis 137, mis näeb ette, et nende liikmesriikide, mille rahaühik on euro, ministrite kohtumiste kord sätestatakse protokollis nr 14 eurorühma kohta.
40 Protokolli sätted on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Eurot kasutavate liikmesriikide ministrid tulevad kokku mitteametlikult. Sellised kohtumised leiavad vajaduse korral aset selleks, et arutada küsimusi, mis on seotud nende ühise vastutusega ühisraha suhtes. Kohtumistel osaleb komisjon. [EKP] kutsutakse osalema neil kohtumistel, mille korraldavad eurot kasutavate liikmesriikide rahandusküsimuste eest vastutavate ministrite ja komisjoni esindajad.
Artikkel 2
Eurot kasutavate liikmesriikide ministrid valivad asjaomaste liikmesriikide häälteenamusega kaheks ja pooleks aastaks esimehe.”
41 Esiteks tuleneb eeltoodust, et eurorühm on nende liikmesriikide esindajate, kelle rahaühik on euro, ministeeriumide tasemel arutlusfoorum, mitte otsuseid vastu võttev organ. Sellel mitteametlikul foorumil, mille eesmärk on hõlbustada seisukohtade vahetust teatud spetsiifilistes küsimustes, mis on selle rühma liikmeks olevate liikmesriikide ühistes huvides, on teatav institutsiooniline struktuur, kuna tal on teatud kindlaks ajaks valitav esimees. Kuid mingit põhjust ei ole pidada seda struktuuri komisjoni või EKP osaks.
42 Teiseks tuleb märkida, et kuigi komisjoni ja EKP osalemine eurorühma koosolekutel on ette nähtud protokolli eurorühma kohta artiklis 1 − kusjuures komisjon võib ka nende koosolekute ettevalmistamisest osa võtta −, on eurorühm siiski asjassepuutuvate liikmesriikide ministrite mitteametlik kohtumisplatvorm.
43 Kolmandaks ei nähtu eurorühma tegevust reguleerivatest normidest seda, et see üksus sai tegutsemiseks volituse komisjonilt või EKP‑lt, erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ega ka seda, et need institutsioonid võivad tema suhtes teostada järelevalvet või talle anda soovitusi või veelgi vähem siduvaid juhiseid.
44 Seega erinevalt hagejate poolt väidetust ei ole võimalik järeldada, et komisjon või EKP kontrollivad eurorühma, või ka seda, et ta on nende institutsioonide poolt volitatud isik.
45 Arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et eurorühma vastu võetud avaldusi, nagu ka vaidlustatud avaldust, ei saa omistada komisjonile või EKP‑le. Olgu lisatud, et toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis annaks alust järeldada, et vaidlustatud avaldust tuleks pidada tegelikult komisjoni või EKP koostatud avalduseks.
46 Edasi tuleb täheldada, et hagejate argumente võib tõlgendada nii, et nende arvates on vaidlustatud avaldus igal juhul omistatav ESM‑ile ja kuna viimast kontrollivad väidetavalt komisjon ja EKP, võib vaidlustatud avalduse viimase instantsina omistada ikkagi nendele institutsioonidele.
47 Selle kohta tuleb märkida, et eespool punktidest 4, 5, 6 ja 8 nähtub, et ESM‑i asutamisleping paneb komisjonile ja EKP‑le teatud ülesanded, mis on seotud selles lepingus ette nähtub eesmärkide saavutamisega. Kuid ükski ESM‑i asutamislepingu säte ei luba järeldada seda, et ESM sai nendelt institutsioonidelt teatud tegevuspädevuse, ega ka seda, et need institutsioonid võiksid teostada tema üle järelevalvet või anda talle korraldusi.
48 Eeltoodut kinnitab Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt esiteks ei tulene ESM‑i asutamislepinguga komisjonile ja EKP-le pandud ülesannetest mingit konkreetset otsustusõigust ja teiseks on nende kahe institutsiooni tegevus selle lepingu raames siduv üksnes ESM-ile (Euroopa Kohtu 27. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑370/12: Pringle, punkt 161).
49 Seega isegi kui eeldada, et vaidlustatud avalduse võib omistada ESM‑ile, mitte eurorühmale, ei võimalda see asjaolu järeldada, et selle avalduse vastuvõtmise allikaks olid komisjon või EKP.
50 Kõigist nendest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud avaldust ei saa omistada kostjatele. Vastavalt eespool punktis 36 viidatud kohtupraktikale tuleb seega esimene, kolmas ja neljas nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
51 Teiseks olgu kõrvalmärkusena täheldatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi ese ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses olla ainult meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 62; Üldkohtu 5. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑130/02: Kronoply vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4857, punkt 43).
52 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb selleks, et kindlaks teha, kas aktil või otsusel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis, lähtuda selle sisust (Euroopa Kohtu 13. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑50/90: Sunzest vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2917, punkt 12, ja Üldkohtu 14. mai 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑22/07: US Steel Košice vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41).
53 Vaidlustatud avalduse sisu osas on aga oluline meenutada, et eurorühma ei saa pidada otsuseid vastuvõtvaks organiks. Nimelt ei anna tema tegutsemist reguleerivad õigusnormid talle õigust võtta vastu õiguslikult siduvaid akte. Põhimõtteliselt ei saa eurorühma avaldust seega pidada aktiks, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑301/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10217, punkt 28; Üldkohtu 3. novembri 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑196/08: Srinivasan vs. Médiateur, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 11 ja 12, ning 3. detsembri 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑210/07: RSA Security Ireland vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 53–55).
54 Vaidlustatud avalduse sisust − arvestades seda konteksti – nähtub, et sellel avaldusel ei saa niisuguseid õiguslikke tagajärgi olla.
55 Nimelt märkis eurorühm selles avalduses muu hulgas, et ta:
– on jõudnud Küprose ametiasutustega kokkuleppele tulevase kohandamisprogrammi teatud tingimustes (vaidlustatud avalduse esimene lõik);
– tervitab mitmeid meetmeid, milles tema hinnangul nende asutustega kokkuleppele jõuti (vaidlustatud avalduse kolmas, viies ja kuues lõik);
– võtab teadmiseks teatud kohustused, mida need ametiasutused endale võtsid (vaidlustatud avalduse üheksas ja kümnes lõik);
– kutsub üles Kreeka Vabariigi ja Küprose Vabariigi vahelise kokkuleppe viivitamatule täitmisele (vaidlustatud avalduse seitsmes lõik);
– palub Küprose ametiasutustel ja komisjonil koostada lõplik vastastikuse mõistmise memorandum (vaidlustatud avalduse kaheksas lõik);
– kinnitab, et nagu ta 16. märtsil 2013 märkis, võib Küprose Vabariik põhimõtteliselt FAF‑i saada, arvestades eespool esitatud tähelepanekuid (vaidlustatud avalduse üheteistkümnes lõik);
– täpsustab, et tema hinnangul saab ESM‑i juhatajate nõukogu FAF‑i ettepaneku ametlikult heaks kiita 2013. aasta aprilli kolmandal nädalal, tingimusel et „siseriiklikud menetlused viiakse lõpule” (vaidlustatud avalduse kaheteistkümnes lõik);
– loetles üles meetmed, milles tema hinnangul tema juures pärast Küprose ametiasutuste esitatud kavade läbivaatamist kokkuleppele jõuti (vaidlustatud avalduse lisa, vt eespool punkt 17).
56 Vaidlustatud avalduses andis seega eurorühm väga üldsõnaliselt ülevaate meetmetest, milles poliitilises plaanis oli Küprose Vabariigiga tema finantsolukorra stabiilsuse saavutamiseks kokku lepitud, andis teada hilisematest tõenäolistest läbirääkimistest ning julgustas muid läbirääkimisi ja samme, mida ta pidas vajalikeks või soovitatavaks. Kuid selles avalduses ei väljendanud eurorühm mingit lõplikku seisukohta FAF‑i andmise kohta Küprose Vabariigile ega ka tingimuste kohta, mida see liikmesriik pidi täitma taotletud abi saamiseks.
57 Selle kohta on oluline märkida esiteks, et eurorühm ei märkinud, et seda abi antaks Küprose Vabariigile ainult juhul, kui ta viib ellu pangandussektori restruktureerimismeetmed, mis on ette nähtud dekreetides nr 103 ja 104.
58 Teiseks, kuigi vaidlustatud avalduse kolmandas lõigus tervitas eurorühm finantssektori restruktureerimiskavasid, mille üksikasjad olid esitatud selle avalduse lisas, ei märkinud ta, et neid kavasid tuleb pidada osaks makromajanduslikust kohandamisprogrammist, mida Küprose Vabariik võib olla kohustatud järgima selleks, et saada finantsabi vastavalt ESM‑i asutamislepingu artikli 12 lõikele 1.
59 Lõpuks tuleneb vaidlustatud avaldusest kaudselt, kuid kindlalt see, et eurorühm – andmata endale õigust kas taotletud abi anda või selle andmisest keelduda – oli seisukohal, et seda otsust ei saa vastu võtta mitte tema, vaid ainult ESM‑i juhatajad. Nimelt esiteks vältides kinnitamast, kas FAF‑i antakse või mitte, piirdus eurorühm märkusega, et tema hinnangul sai FAF‑i andmise ametlikult heaks kiita ESM‑i juhatajate nõukogu. Teiseks täheldas eurorühm sisuliselt seda, et viidatud heakskiidu peavad ratifitseerima ESM‑i liikmed kooskõlas oma sisemenetlustega.
60 Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud avaldus on puhtalt informatiivne dokument, millega eurorühm teavitas avalikkust poliitilises plaanis saavutatud kokkulepete olemasolust ning milles ta väljendas ka oma arvamust ESM‑i poolt FAF‑i andmise tõenäosuse kohta, kuid mille näol ei olnud tegemist aktiga, millel võiks olla selles küsimuses õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.
61 Seega kuigi on tõsi, et vaidlustatud avalduse lisas on kasutatud sõnastust, mis võib näida kategoorilisena, sealhulgas sõnastust, mille kohaselt esiteks Laïki tegevus lõpetatakse viivitamata – igakülgses koostöös tema aktsionäride, võlakirjaomanike ja mittetagatud hoiuste omanikega − ning teiseks BoC rekapitaliseeritakse tagamata hoiuste konverteerimise teel omakapitaliks igakülgses koostöös tema aktsionäride ja võlakirjaomanikega (vt eespool punkti 17), ei saa neid tähelepanekuid lugeda isoleeritult, vaid vastupidi – neid tuleb vaadelda nende konteksti arvestades, millest nähtub selgelt vaidlustatud avalduse puhtalt informatiivne sisu.
62 Kuna vaidlustatud avaldus ei saa tekitada kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi, tuleb esimene, kolmas ja neljas nõue eespool punktides 51−61 esitatud põhjustel ka vastuvõetamatuna tagasi lükata.
Teise nõude vastuvõetavus
63 Teises nõudes, mis on esitatud teise võimalusena, paluvad hagejad sisuliselt seda, et Üldkohus tuvastaks deklaratiivselt, et vaidlustatud avalduse koostajad on EKP ja komisjon, mitte eurorühm.
64 Selle kohta piisab, kui meenutada, et Üldkohus ei ole pädev tegema deklaratiivseid kohtuotsuseid ELTL artikli 263 alusel teostatava õiguspärasuse kontrolli käigus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. detsembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑224/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑14751, punktid 20−22).
65 Seega tuleb järeldada, et teine nõue on vastuvõetamatu, nagu EKP õigesti märgib.
66 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et käesolev hagi tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
Kohtukulud
67 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni ja EKP nõudele hagejate kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta K. Mallise ja E. Malli kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud.
Luxembourgis 16. oktoobril 2014.
Kohtusekretär | | Koja esimees |