Euroopa Komisjoni 25. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 16. detsembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-442/17 RENV: RN versus komisjon

(kohtuasi C-118/21 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Schima, B. Mongin, G. Gattinara)

Teised menetlusosalised: RN, Euroopa Parlament,

Apellandi nõuded

tühistada 16. detsembri 2020. aasta otsus kohtuasjas RN vs. komisjon (T-442/17 RENV) ;

jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata;

mõista käesolevas kohtuasjas esimeses kohtuastmes tekkinud kohtukulud välja vastustajalt apellatsioonimenetluses;

mõista käesolevas kohtuasjas apellatsiooniastmes tekkinud kohtukulud välja vastustajalt apellatsioonimenetluses.

Väited ja peamised argumendid

Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus laiendas talle lahendada antud vaidluse ulatust väljapoole apellatsioonikohtu poolt asja tagasisaatmisel piiritletud vaidluse eset (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 41–46). Komisjon väidab, et:

- tagasi saadetud kohtuasja ulatus ei ole tagasi saadetud kohtuasja lahendava kohtu hinnata;

- apellatsiooniastme kohus tõdes, et ametnike personalieeskirjade VIII lisa artiklid 18 ja 20 puudutavad erinevaid olukordi. Kuna neid olukordi käsitletakse erinevalt, tegi see kohus seega vaikimisi, kuid tingimata otsuse, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud;

- Üldkohtu poolt pärast asja talle tagasi saatmist tehtud kohtuotsus on apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusega diskrimineerimise asetleidmise küsimuses vastuolus, kuigi see küsimus lahendati apellatsiooniastmes lõplikult.

Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi osas, mis puudutab seadusandja tehtud valiku seaduslikkuse hindamise kriteeriume, ja samuti on väidetavalt rikutud põhjendamiskohustust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 68–71 ja 79). Komisjon väidab, et:

- Üldkohus on eiranud põhimõtet, et põhiõigustel põhinev hinnang liidu õigusakti seaduslikkusele ei saa tugineda väidetele, mis puudutavad selle akti tagajärgi üksikjuhtumil;

- ametnike personalieeskirjade säte ei saa olla õigusvastane põhjusel, et seadusandja tehtud valik on „ebamõistlik“;

- Üldkohus ei võtnud arvesse kõiki võrreldavatele olukordadele omaseid asjaolusid ja sellega rikkus ta kohtuotsuses HK vs. komisjon (C-460/18 P) välja kujundatud põhimõtteid.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi diskrimineerimiskeelu põhimõtte tõlgendamisel, kuna Üldkohus leidis, et ametnike personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 osutatud olukorrad on võrreldavad (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 72–85). Komisjon väidab, et:

- abielu sõlmimise kuupäev ei ole ainus kriteerium, mis eristab ametnike personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 osutatud olukordi. Eristus põhineb real asjaoludel, mida Üldkohus arvesse ei võtnud;

- Üldkohus oleks pidanud arvesse võtma abielu minimaalse kestuse eesmärki kummaski vaidlusaluses sättes: see oleks nende sätete erinevuse ilmsiks teinud;

- diskrimineerimine vanuse alusel ei ole tõendatud.

Neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tõlgendamisel ja tehtud mitu põhjendamiskohustust rikkuvat viga (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 87–88 ja 90–113):

esimese väiteosa kohaselt on rikutud õigusnormi põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tõlgendamisel, kuna Üldkohus keeldus tegemast vahet tagajärgedel, mis ametniku surmal on üleelanud abikaasale, lähtuvalt sellest, kas abielu sõlmiti teenistuse ajal või pärast teenistusest lahkumist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 87–88);

teise väiteosa kohaselt on rikutud õigusnormi eesmärgi ennetada pettusi tõlgendamisel ja rikutud põhjendamiskohustust (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 90–105);

kolmanda väiteosa kohaselt on rikutud õigusnormi eesmärgi säilitada liidu pensioniskeemi finantstasakaal tõlgendamisel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 106–113).

____________