Language of document : ECLI:EU:T:2022:263

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

27. aprill 2022(*)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Registreeritud disainilahendus, mis on duši äravoolurenn – Varasem disainilahendus, mis on esitatud pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist – Määruse (EÜ) nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkt v – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus – Kohaldamisala – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 – Suuline menetlus ja menetlustoimingud – Määruse nr 6/2002 artiklid 64 ja 65 – Kehtetuse alus – Eristatavus – Määruse nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Varasema disainilahenduse identifitseerimine – Varem omandatud täielikud õigused – Vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlakstegemine – Igakülgne võrdlemine

Kohtuasjas T‑327/20,

Group Nivelles NV, asukoht Gingelom (Belgia), esindaja: advokaat J. Jonkhout,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Folliard-Monguiral ja G. Predonzani,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus

Easy Sanitary Solutions BV, asukoht Oldenzaal (Madalmaad), esindaja: advokaat F. Eijsvogels,

mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 17. märtsi 2020. aasta otsuse peale (asi R 2664/2017‑3), mis käsitleb Group Nivelles’i ja Easy Sanitary Solutionsi vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: kohtunikud M. J. Costeira, president, M. Kancheva (ettekandja) ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. mail 2020,

arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2020,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2020,

arvestades seda, et koja liikme takistuse tõttu on koja koosseisu täiendamiseks määratud teine kohtunik,

arvestades 13. oktoobril 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Menetlusse astuja Easy Sanitary Solutions BV esitas 28. novembril 2003 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.

2        Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti ja mis on käesoleval juhul vaidlustatud, on kujutatud järgmiste vaadetena:

25.1Image not found                  25.2Image not found                  25.3Image not found

3        Tooted, milles vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 23‑02 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „duši äravoolurennid“ (shower drains).

4        Vaidlustatud disainilahendus registreeriti ühenduse disainilahendusena numbri 107834‑0025 all ja avaldati 9. märtsi 2004. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 19/2004. Seda on korduvalt pikendatud, sealhulgas 16. juunil 2018.

5        Hageja Group Nivelles NV õiguseellane I‑Drain BVBA esitas 3. septembril 2009 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.

6        Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes sama määruse artiklitega 4–9.

7        I‑Drain lisas kehtetuks tunnistamise taotlusele koopia rahvusvahelisest registreeringust DM/059828 (edaspidi „registreering DM/059828“), mille registreerimistaotluse esitas menetlusse astuja 2. aprillil 2002 ja mis avaldati 30. juunil 2002 ning mis on järgmine:

Image not found

8        Pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist esitas I‑Drain oma 2. aprilli 2010. aasta vastuses menetlusse astuja seisukohtadele uued dokumendid muude disainilahenduste kohta, sealhulgas väljavõtted kahest Blücheri 1998. ja 2000. aasta tootekataloogist, milles mõlemas oli leheküljel 33 järgmine kujutis, mille keskel asub katteplaat (edaspidi „Blücheri kataloogide katteplaat“):

Image not found

9        Hageja omandas ühendamise teel ühinemise tulemusel 30. augustil 2010 I‑Draini õigused ja kohustused ning viimati nimetatu lõpetas juriidilise isikuna tegevuse.

10      Kehtetuks tunnistamise osakond rahuldas 23. septembri 2010. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas vaidlustatud disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel kehtetuks, kuna see ei ole Blücheri kataloogide katteplaadi osas uudne määruse artikli 5 tähenduses.

11      Menetlusse astuja esitas 15. oktoobril 2010 EUIPO‑le määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse peale kaebuse.

12      EUIPO kolmas apellatsioonikoda rahuldas 4. oktoobri 2012. aasta otsusega (edaspidi „esimene otsus“) kaebuse ja tühistas kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse osas, milles see tugines määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 5, see tähendab osas, milles leiti, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne. Ta saatis asja tagasi kehtetuks tunnistamise osakonnale kehtetuks tunnistamise taotluse uuesti läbivaatamiseks osas, milles see põhineb määruse artikli 25 lõike 1 punktil b koostoimes sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 6, st vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse puudumisel.

13      Hageja esitas 7. jaanuaril 2013 Üldkohtule esimese otsuse peale määruse nr 6/2002 artikli 61 alusel hagi.

14      Üldkohus tühistas 13. mai 2015. aasta otsusega Group Nivelles vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Duši äravoolurenn) (T‑15/13, EU:T:2015:281; edaspidi „Üldkohtu esimene otsus“) esimese otsuse ja jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Nii nagu EUIPO kuni selle hetkeni, lähtus Üldkohus varasema disainilahenduse (osana) Blücheri kataloogide katteplaadist, mitte disainilahendusest DM/059828.

15      Menetlusse astuja ja EUIPO esitasid Üldkohtu esimese otsuse peale Euroopa Kohtule apellatsioonkaebused vastavalt 11. juulil ja 24. juulil 2015.

16      Euroopa Kohus jättis 21. septembri 2017. aasta otsusega Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles (C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720; edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“) apellatsioonkaebused rahuldamata, tuvastades siiski selle kohtuotsuse punktides 72 ja 134 kaks Üldkohtu-poolset õigusnormi rikkumist. Esiteks leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui nõudis Üldkohtu esimese otsuse punktides 77–79 ja 84 EUIPO‑lt, et ta vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamisel kombineeriks ühe või mitme varasema disainilahenduse erinevaid osi, mis on esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud Blücheri kataloogi erinevates väljavõtetes, kuigi kehtetuks tunnistamise taotleja ei esitanud terviklikku disainilahendust, mis tema väitel on varasem. Teiseks otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi Üldkohtu esimese otsuse punktis 132, kui ta nõudis vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel, et selle disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel varasemat disainilahendust kohaldati. Kuna apellatsioonkaebused jäeti aga rahuldamata, oli esimese otsuse tühistamine Üldkohtu esimese otsuse resolutsiooniga jõustunud ja asi saadeti tagasi EUIPO‑le.

17      EUIPO menetluses osalevaid pooli teavitati 19. detsembril 2017 sellest, et kaebus kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse peale määrati numbri R 2664/2017‑3 all läbivaatamiseks kolmandale apellatsioonikojale uues koosseisus.

18      Apellatsioonikoja ettekandja saatis 24. juulil 2018 EUIPO menetluse pooltele teatise, milles teavitas neid, et apellatsioonikojale esitatud varasem disainilahendus on disainilahendus DM/059828, mis on ainus kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud disainilahendus erinevalt Blücheri kataloogide katteplaadist. Nimelt tuvastas ettekandja pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuasja uueks arutamiseks saatmist toimikut uuesti läbi vaadates, et kehtetuks tunnistamise taotluses ei esine varem asja läbi vaadanud instantside hinnatud varasemat disainilahendust ja et nimetatud taotluses ei ole mainitud ühtegi muud disainilahendust. Pooltele anti seisukohtade esitamiseks kahekuuline tähtaeg.

19      Hageja esitas 21. septembril 2018 oma seisukohad.

20      EUIPO kolmas apellatsioonikoda rahuldas 17. märtsi 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) menetlusse astuja kaebuse, tühistas kehtetuks tunnistamise osakonna otsuse ja lükkas kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi. Kõigepealt tuvastas apellatsioonikoda, et kehtetuks tunnistamise taotluses oli hageja nimetanud varasema disainilahendusena üksnes disainilahendust DM/059828 ja et teistele disainilahendustele, nagu Blücheri kataloogides esitatud disainilahendus, tugineti hiljem täiendavates seisukohtades. Ta tuletas aga meelde, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei luba taotlejal laiendada menetluse eset, põhjendades oma taotlust järjekordsete varasemate disainilahendustega.

21      Mis puutub vaidlustatud disainilahendusse ja selle nähtavatesse tunnustesse, siis leidis apellatsioonikoda, et see on registreeritud duši äravoolurennide jaoks, mis koosnevad äravoolusifoonist, -reservuaarist ja katteplaadist, ning eelkõige on vaidlustatud disainilahenduses seisneval tootel pikisuunalised pilud ja kitsad äärikud, samas kui katteplaadi kogu pind on kaunistatud punktikestega. Apellatsioonikoda kordas, et Üldkohtu esimese otsuse punktis 49 on märgitud, et pärast vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud „dušisifooni (shower drain)“ paigaldamist, see tähendab selle integreerimist duši põrandasse, on nähtav mitte üksnes plaadi pealmine külg, vaid ka kaks pikisuunalist pilu ning reservuaari ääriku ülemine osa.

22      Mis puutub varasemasse disainilahendusse, siis leidis apellatsioonikoda, et ta peab kontrollima kõiki esitatud tõendeid, et täpselt kindlaks teha, milles see disainilahendus seisneb, kuna pärast apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsust ja Üldkohtu esimest otsust ei saa selleks olla Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud pildi keskel kujutatud katteplaat, mis ei kujuta endast terviklikku vedelike äravooluseadet. Olles meelde tuletanud, et kehtetuks tunnistamise taotlus määratles menetluse eseme, mis tulenes ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest, leidis apellatsioonikoda, et kõnealusel juhul oli hageja kehtetuks tunnistamise taotluses tuginenud disainilahendusele DM/059828 (mis on esitatud eespool punktis 7).

23      Mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse tehnilist funktsiooni, siis leidis apellatsioonikoda, et ükski selle tunnus ei ole tingitud üksnes selle tehnilisest otstarbest ning seetõttu ei saa neid jätta kaitse alt välja, samuti ei saa pidada nende rolli sisuliselt tühiseks igakülgse võrdlemise seisukohast. Ta märkis ka, et selles valdkonnas on kontseptsioonil tugev esteetiline komponent.

24      Mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse eristatavusse, siis leidis apellatsioonikoda esiteks, et asjatundlikud kasutajad on isikud, kes teavad tavapärases kaubanduses saadaolevate äravoolurennide põhitunnuseid ja standardkonfiguratsiooni, ning nad kuuluvad nii kutseala asjatundjate hulka (nt jaemüüjad, kes müüvad neid äravoolurenne kolmandatele isikutele, torulukksepad, kes neid paigaldavad, või sisearhitektid, kes otsivad ja valivad oma klientidele äravoolurenne, lähtudes nende välimusest) kui ka tavatarbijate hulka, kes on seega lõppkasutajad, kes valivad ja ostavad neid ise paigaldamiseks ja kasutamiseks kõiksugu valdkondades või ümbrustes. Teiseks leidis apellatsioonikoda, et autori vabadusaste on suhteliselt lai, sest isegi kui asjatundlik kasutaja iseenesest teab, et äravoolurennile võib nende äravoolufunktsiooni täitmiseks olla lisatud külg- ja otsaseintega varustatud reservuaar, millel on kanalisatsiooni ühendatud äravoolusifoon ja üks või mitu võre või avadega või piludega katteplaat, mille kaudu vesi ära voolab, võib nende omaduste konkreetne välimus olla kuju, materjali, suuruse ja proportsioonide poolest erinev, sest peale vee eemaldamise tagamise ei ole need omadused muud viisil piiratud. Kolmandaks, pärast seda, kui on kindlaks tehtud vaidlusaluse disainilahenduse ja avalikkusele kättesaadavaks tehtud varasemate disainilahenduste tunnused eraldi võetuna ning seejärel võrreldud nende üldmuljet (vt punktid 117–127), järeldas apellatsioonikoda, et vaidlustatud disainilahendus on eristatav ega saa eeldada, et see ei ole uudne, mistõttu on see kehtiv.

 Poolte nõuded

25      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teha uus otsus ja tunnistada vaidlustatud disainilahendus kehtetuks, muutes otsuse põhjendust;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

26      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

27      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        lükata tagasi etteheited, mis on esitatud esimese, teise, neljanda, viienda ja kuuenda väite põhjendamiseks;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

28      Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet, mille sisu kohaselt on apellatsioonikoda teinud hindamisvigu, millest esimene on vaidlustatud otsuse punktis 24 (ja ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatise teise lehekülje kahes esimeses lõigus, millele see punkt viitab), teine on sama otsuse punktis 26 ning kolmas selle otsuse punktides 38 ja 39 koostoimes selle otsuse punktidega 58 ja 62–65, neljas vaidlustatud otsuse punktides 98–110 ja 112, viies selle otsuse punktis 111 koostoimes selle otsuse punktidega 29 ja 30 ning kuues selle otsuse punktides 114–117.

29      Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt kolmandat ja esimest väidet, mis puudutavad varasema disainilahenduse identifitseerimist, seejärel teist väidet, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlakstegemist, ning lõpuks neljandat, viiendat ja kuuendat väidet, mis käsitlevad vastandatud disainilahenduste võrdlemist ning vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist.

 Esimene ja kolmas väide, mis puudutavad varasema disainilahenduse identifitseerimist

 Kolmas väide

30      Kolmandas väites väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39 koostoimes sama otsuse punktidega 58 ja 62–65 ning rikkus määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kui ta leidis, et üksnes kehtetuks tunnistamise osakonnale kehtetuks tunnistamise taotluse raames – käesoleval juhul hageja õiguseellase 3. septembri 2009. aasta taotlus – esitatud tõendid on vastuvõetavad ja neid võis kehtetuks tunnistamise hindamisel arvesse võtta. Ta leiab, et EUIPO‑l on kehtetuks tunnistamise menetluses esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel selleks kaalutlusõigus, kui EUIPO peab selles menetluses tegema otsuse ja sellele vastavas ulatuses. Seevastu ei saa tema sõnul sellele õigusele tugineda faktiliste asjaolude ja tõendite osas, mis on esitatud menetluses, milles EUIPO on juba teinud otsuse, mis on lõplik ja varasem.

31      Käesoleval juhul on hageja sõnul menetlustes juba tehtud lõplik ja varasem otsus, see tähendab EUIPO kehtetuks tunnistamise osakonna menetluses, mille tulemusel tehti tühistamisosakonna 23. septembri 2010. aasta otsus, ja EUIPO apellatsioonikojas 4. oktoobril 2012 toimunud menetluses, mille tulemusel tehti esimene otsus. Nende kahe menetluse tulemusena jõuti järeldusele, et arvesse võis võtta kõiki faktilisi asjaolusid ja kõiki tõendeid. Hilisemates Üldkohtus ja Euroopa Kohtus toimunud menetlustes ei ole poolte poolt kehtetuks tunnistamise osakonnas ja apellatsioonikojas toimunud varasemates menetlustes esitatud faktiliste asjaolude ning tõendite vastuvõetavuse küsimust kohtu omal algatusel ega muul viisil kahtluse alla seatud. Täpsemalt on väär ka järeldus, mille ettekandja oma 24. juuli 2018. aasta teatises arvas võimalikuks tuletada apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest, et Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud fotot on võimatu esitada tõendina. Menetlusse astuja ja EUIPO ei ole tühistamisosakonna ning apellatsioonikoja sellekohaseid järeldusi kordagi vaidlustanud ei Üldkohtus ega Euroopa Kohtus.

32      Hageja väidab seega, et apellatsioonikoda on seda järeldust vaidlustatud otsuse asjasse puutuvates punktides sõnastades taganenud varasematest lõplikest otsustest. See oleks vastuolus hea halduse ja vaidluste lahendamise üldpõhimõtetega, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, ning õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja menetlusliku otstarbekuse põhimõtetega. Ta järeldab, et apellatsioonikoda ei võinud kasutada määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikest 2 tulenevat pädevust tagasiulatuvalt.

33      EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

34      Menetlusse astuja jätab Üldkohtu otsustada hageja poolt selles väites esitatud õigusväite.

35      Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39, et kuna Euroopa Kohus leidis apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses, et varasem disainilahendus ei sobi, siis tuleb analüüsida hageja viidatud teisi varasemaid disainilahendusi. Kehtetuks tunnistamise taotluses oli viimati nimetatu määratlenud varasema disainilahendusena DM/059828 ja mitte ühtegi teist disainilahendust. Hageja õiguseellane viitas hiljem täiendavates seisukohtades teistele disainilahendustele. Sellega seoses lisas apellatsioonikoda, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei anna taotlejale õigust laiendada menetluse eset, tuginedes oma taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele, kuna sellise lähenemise tagajärjel pikeneb menetlus ja muudetakse selle eset. Hageja hilisemates seisukohtades hageja õiguseellase esitatud järjekordsete varasemate disainilahenduste suhtes, nimelt Blücheri kataloogides esitatute suhtes, ei ole aga kehtetuks tunnistamise taotluses viidatud kui varasematele disainilahendustele.

36      Vaidlustatud otsuse punktis 58 tuletas apellatsioonikoda meelde, et nagu ta on juba mitmes varasemas otsuses otsustanud, määratletakse kehtetuks tunnistamise taotluses menetluse ese, mis tuleneb ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest, ning seetõttu ei ole menetluse käigus enam võimalik viidata muudele varasematele disainilahendustele, mis võiksid pärast taotluse esitamist osutuda takistuseks vaidlusaluse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele.

37      Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 62, et üksnes vastuseks menetlusse astuja seisukohtadele esitati Blücheri kataloogide leheküljel 33 esitatud pildi keskel kujutatud katteplaat, mida hageja õiguseellane määratleb asjaomasena või ühena varasematest disainilahendusest, mis väidetavalt tõendavad, et vaidlustatud disainilahendusel puudub uudsus ja eristatavus. Ta täpsustas, et asjaolu, et varem asja läbi vaadanud instansid pidasid seda plaati varasema disainilahendusena vastuvõetavaks, on vastuolus eespool nimetatud põhimõtetega, mille kohaselt on kehtetuks tunnistamise menetluse ese määratletud taotluses ning et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ei ole lubatud selles menetluses viidata muudele varasematele disainilahendustele.

38      Täielikkuse huvides märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 63, et kehtetuks tunnistamise taotluses juba nimetatud disainilahenduse või varasemate õigustega seotud täiendavate faktide, tõendite ja dokumentide vastuvõetavus kuulub kehtetuks tunnistamise osakonnale määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel antud kaalutlusõiguse alla. See säte ei võimalda siiski kehtetuks tunnistamise taotlejal laiendada menetluse eset, tuginedes taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele, kuna sellise lähenemise tulemusel pikeneb menetlus ja muudetakse selle eset. Kuna nimetatud disainilahendusi, mis täpsemalt on lisades 3a ja 3b esitatud Blücheri kataloogides, ei olnud kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud, siis ei olnud kehtetuks tunnistamise osakonnal ega apellatsioonikojal selles osas kaalutlusõigust. Seetõttu ei saa neis dokumentides esitatud disainilahendusi pidada käesolevas kehtetuks tunnistamise menetluses vastuvõetavaks varasemaks kunstiliseks lahenduseks. Sama otsuse punktis 64 nentis apellatsioonikoda, et samadel põhjustel ei saa vastuseks ettekandja teatisele hageja esitatud seisukohtades nimetatud dokumendid ja fotod, mis puudutasid muid disainilahendusi kui need, mis sisalduvad disainilahenduses DM/059828, kujutada endast vastuvõetavat varasemat kunstilist lahendust.

39      Seetõttu järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 65, et vastavalt ettekandja teatisele on käesoleval juhul ainus varasem disainilahendus DM/059828.

40      Kolmandas väites leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi vea ja rikkus määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, kui ta tugines oma otsuses ainult kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud varasematele disainilahendustele, arvestamata selliseid tõendeid nagu Blücheri kataloogid, mis esitati pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist ja millest apellatsioonikoda lähtus üksnes oma esimeses, lõplikuks muutunud otsuses.

41      Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, mida tuleb võrrelda vaidlustatud disainilahendusega, ei ole EUIPO, Üldkohtu ja Euroopa Kohtu varasemates menetlustes kunagi lõplikult lahendatud.

42      Nimelt ühelt poolt tühistati esimene apellatsioonikoja otsus, milles pealegi ei otsustatud sõnaselgelt hageja poolt pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist esitatud dokumentide vastuvõetavuse kohta, Üldkohtu esimese otsusega, mille resolutsioon on jõustunud (vt eespool punktid 14 ja 16). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistaval kohtuotsusel ex tunc õigusmõju ja seetõttu kõrvaldab see tühistatud õigusakti õiguskorrast tagasiulatuvalt (vt 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Beifa Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schwan-Stabilo Schwanhäußer (Kirjutusvahendid), T‑608/11, ei avaldata, EU:T:2013:334, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus CEDC International vs. EUIPO – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju), T‑796/16, EU:T:2020:439, ei avaldata, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on esimene otsus Euroopa Liidu õiguskorrast kadunud ning see ei ole kuidagi jõustunud.

43      Teiselt poolt ei tehtud Üldkohtu esimeses otsuses (vt eespool punkt 14) otsust ka nende dokumentide vastuvõetavuse ega ka nende varasemate disainilahenduste eseme kohta, mida tuleb võrrelda vaidlusaluse disainilahendusega. Tegelikult ei esitanud seda küsimust ei pooled ega ka omal algatusel Üldkohus. Peale selle on apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses (vt eespool punkt 16) piirdutud üksnes apellatsioonkaebustes esitatud õigusküsimustega. Seetõttu ei tõstatatud Üldkohtu esimeses otsuses ega apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, millel kehtetuks tunnistamise taotlus põhines, ega ka küsimust, kas hiljem esitatud dokumendid on asjakohased varasemate disainilahenduste määratlemiseks.

44      Seejärel tuleb tõdeda, et käsitletav väide põhineb eeldusel, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 on kohaldatav käesolevas asjas käsitlevatel asjaoludel. Seega tuleb uurida, kas see säte on käesoleval juhul kohaldatav vähemalt varasema disainilahenduse identifitseerimise küsimusele, arvestades eelkõige komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14), artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkte v ja vi.

45      Tuleb meelde tuletada, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 kohaselt võib EUIPO jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mis asjaomased pooled on esitanud hilinenult. See säte annab seega nii kehtetuks tunnistamise osakonnale kui ka EUIPO apellatsioonikojale kaalutlusõiguse.

46      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 sõnastusest, et pooltele jääb üldjuhul ja kui ei ole sätestatud teisiti, võimalus esitada faktilisi asjaolusid ning tõendeid ka pärast määruse nr 6/2002 sätete alusel selleks kehtestatud tähtaegade möödumist ning et EUIPO‑l ei ole mingil moel keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on niiviisi hilinenult tuginetud või mis on hilinenult esitatud. Täpsustades, et viimati nimetatu „võib“ sellisel juhul otsustada neid tõendeid mitte arvesse võtta, jätab see säte EUIPO‑le ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, kas ta võtab neid arvesse või mitte, millega seoses ta peab oma otsust ka põhjendama (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Gamet vs. EUIPO – „Metal-Bud II“ Robert Gubała (Uksekäepide), T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punktid 15 ja 16 ning seal viidatud kohtupraktika).

47      Mis puutub sellesse, kuidas EUIPO kasutab kaalutlusõigust hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmiseks, siis olgu märgitud, et juhul, kui EUIPO lahendab asja kehtetuks tunnistamise menetluses, võib selline arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui hilinenult esitatud tõendid võivad ühelt poolt olla asjakohased otsuse jaoks, mille ta talle esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kohta teeb, ja teiselt poolt, kui seda ei välista menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimus, ega sellega seotud asjaolud. Sellest tuleneb, et Üldkohus peab hindama, kas apellatsioonikoda kasutas tegelikult oma laia kaalutlusõigust otsustamaks põhjendatult ja kõiki asjakohaseid asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võttes, kas võtta tema menetluses olevas asjas arvesse esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendid või mitte. Lisaks peab ta kontrollima, kas apellatsioonikoda kasutas talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Uksekäepide, T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punktid 17 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika).

48      Samuti tuleneb kohtupraktikast, et säilib võimalus esitada lisaks EUIPO poolt selleks määratud tähtaja jooksul esitatud tõenditele tõendeid ka pärast nimetatud tähtaja möödumist ning EUIPO‑l ei ole mingil juhul keelatud hilinenult esitatud täiendavaid tõendeid arvesse võtta (vt 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Crocs vs. EUIPO – Gifi Diffusion (Jalatsid), T‑651/16, ei avaldata, EU:T:2018:137, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta analoogia alusel ka 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja centrotherm Clean Solutions, C‑610/11 P, EU:C:2013:593, punkt 88).

49      Samas tuleb ka meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 52 lõikes 2 on sätestatud, et kehtetuks tunnistamise taotlusele tuleb lisada kirjalik põhjendus. Määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides i ja vi on täpsustatud, et kehtetuks tunnistamise taotlus peab sisaldama teatist aluste kohta, millele see tugineb, ning märget kõnealuste aluste toetuseks esitatud faktide, tõendite ja argumentide kohta. Viimati nimetatud määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkt v näeb lisaks ette, et kui kehtetuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et registreeritud ühenduse disainilahendus ei vasta uudsuse või eristatavuse nõuetele, siis tuleb esitada viide varasematele disainilahendustele ja nende reproduktsioonid, mis võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse uudsusele või eristatavusele, ning dokumendid, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu.

50      Kohtupraktika kohaselt peab kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja esitama EUIPO‑le vajalikud andmed ning eelkõige identifitseerima täpselt ja konkreetselt selle disainilahenduse, mis väidetavalt on varasem, ning esitama vastava reproduktsiooni, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane. Seega ei pea mitte EUIPO, vaid kehtetuks tunnistamise taotleja esitama tõendid kehtetuse aluse esinemise kohta (apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punktid 59 ja 65; vt ka 17. septembri 2019. aasta kohtuotsus Aroma Essence vs. EUIPO – Refan Bulgaria (Pesukäsn), T‑532/18, ei avaldata, EU:T:2019:609, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Tuleb täpsustada, et varasema disainilahenduse olemasolu ja identifitseerimist tuleb tõendada iga kehtetuks tunnistamise aluse suhtes, millele taotleja on viidanud. Sellega seoses on Üldkohus otsustanud, et EUIPO ega kehtetuks tunnistamise taotleja ei saa tugineda teatud varasematele disainilahendustele, millele eristatavuse puudumise põhjenduseks tugineti (määruse nr 6/2002 artikkel 6), kui kehtetuks tunnistamise taotlusest ilmneb, et nendele varasematele disainilahendustele tugineti üksnes mõne muu kehtetuks tunnistamise aluse, näiteks uudsuse puudumise (sama määruse artikkel 5) põhjendamiseks (vt selle kohta 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Gifi Diffusion vs. EUIPO – Crocs (Jalatsid), T‑424/16, ei avaldata, EU:T:2018:136, punktid 46–48).

52      Peale selle peab EUIPO vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikele 1 piirduma kehtetuks tunnistamise menetluses kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega. Hageja peab veenduma, et kõik viidatud varasemad disainilahendused on selgelt identifitseeritud ja ära toodud, kuna kehtetuks tunnistamise menetlus on osa pooltevahelistest menetlustest. Seetõttu peab EUIPO kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel võtma arvesse üksnes disainilahendusi, millele hageja on sõnaselgelt viidanud kehtetuks tunnistamise taotluses, mitte mõnes hilisemas dokumendis (vt selle kohta 17. septembri 2019. aasta kohtuotsus Pesukäsn, T‑532/18, ei avaldata, EU:T:2019:609, punktid 30 ja 36).

53      Seega on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v (vt eespool punkt 49) eeldatud, et varasemad disainilahendused on identifitseeritud alates kehtetuks tunnistamise taotluse esitamisest, kuna sellega määratletakse vaidluse ese ja see annab vaidlusaluse disainilahenduse omanikule võimaluse võtta seisukoht taotluse põhjendatuse suhtes. Nimelt välistavad menetluse nõuetekohane kulgemise nõue ja vaidlusaluse disainilahenduse omaniku õigustatud huvi mitte olla seotud kohtuvaidlusega, mille ese pidevalt muutub, taotleja võimaluse tugineda kehtetuks tunnistamise menetluse kestel suvaliselt teistele varasematele disainilahendustele. Sel põhjusel on selle sätte järgimine sama määruse artikli 30 lõike 1 alusel kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavuse tingimus.

54      Seetõttu tuleb asuda samale seisukohale kui EUIPO, et määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v järgitud loogika on kehtestada „kindlaksmääratud“ või õigust lõpetav tähtaeg, st tähtaeg, mille ületamine kujutab endast asja läbivaatamist takistavat asjaolu nende tõendite esitamiseks, mis puudutavad kehtetuks tunnistamise taotluse olulisi osi, mis määravad kindlaks ja piiritlevad taotluse õiguslikku raamistiku. Kui EUIPO ei nõua taotluse puuduste kõrvaldamist sama määruse artikli 30 lõike 1 alusel, ei ole varasematele disainilahendustele viitamist ja reproduktsioone puudutavaid uusi tõendeid enam võimalik esitada, kuna see laiendaks kehtetuks tunnistamise taotluse õiguslikku raamistikku.

55      Seega tuleneb määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist v, et kehtetuks tunnistamise taotlus määratleb vaidluse eseme, mis tuleneb ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest ja teiselt poolt viidatud varasematest disainilahendustest. Seega ei ole pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist enam võimalik menetlusse lisada muid varasemaid disainilahendusi, mis võivad takistada vaidlusaluse disainilahenduse uudsust või eristatavust.

56      Seega tuleb määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v alusel järeldada, et ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluses peab EUIPO kontrollima üksnes kehtetuks tunnistamise taotluses identifitseeritud varasemaid disainilahendusi, mitte aga muid disainilahendusi, millele hiljem viidatakse kui varasematele disainilahendustele.

57      Lisaks tuleb täpsustada, milline kohaldamisala on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktil vi, milles on sätestatud, et kehtetuks tunnistamise taotlus peab sisaldama taotluse „toetuseks esitatud fakte, tõendeid ja argumente“ ning seega tuleb selgitada EUIPO‑le määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõiguse kohaldamisala.

58      Sellega seoses tuleb rõhutada nagu EUIPO, et määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides v ja vi tehakse olulist vahet tõenditel, mis puudutavad selle määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v nõutud „viidet eelmistele disainilahendustele ja nende reproduktsioonidele“, ja sama määruse artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti vi kohastel „faktidel ja tõenditel“, näiteks faktidel ja tõenditel varasema disainilahenduse avalikustamise kohta (määruse nr 6/2002 artikkel 7) või tõenditel vaidlustatud disainilahenduse otstarbe kohta (määruse nr 6/2002 artikkel 8).

59      Sellest järeldub, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 EUIPO‑le antud kaalutlusõigust „võtta arvesse fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult“, saab kohaldada üksnes määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis vi osutatud „faktide ja tõendite“ suhtes, mitte aga sama määruse artikli 28 lõike 1 punktis b nõutud „vii[te suhtes] eelmistele disainilahendustele ja nende reproduktsioonide[le]“. Täpsemalt olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei ole varasema disainilahenduse identifitseerimise küsimuse suhtes kohaldatav.

60      Seega kui määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 võimaldab arvesse võtta täiendavaid tõendeid (vt eespool punkt 48), näiteks kehtetuks tunnistamise taotluses juba viidatud disainilahenduse täpsemat kujutist või tõendit selle avaldamise kohta, ei võimalda see seevastu laiendada selle taotluse õiguslikku raamistikku täiesti uute tõendite esitamise teel, lubades taotlejal tugineda nimetatud taotluses muudele varasematele disainilahendustele, kuna selline teguviis muudaks vaidluse eset lisaks menetluse kestuse pikendamisele.

61      Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 39 õigesti, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 ei anna kehtetuks tunnistamise taotlejale õigust laiendada menetluse eset, tuginedes oma taotluses järjekordsetele varasematele disainilahendustele.

62      Käesoleval juhul on selge, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 61 sisuliselt järeldas, et pärast seda, kui ta oli palunud pooltel esitada oma seisukohad, ei viidatud Blücheri kataloogides esitatud disainilahendusele ja seda ei esitatud 3. septembri 2009. aasta kehtetuks tunnistamise taotluses, vaid üksnes vastuses menetlusse astuja 2. aprilli 2010. aasta seisukohtadele (vt eespool punktid 7 ja 8).

63      Ent see disainilahendus ei ole identne disainilahendusega, millele kehtetuks tunnistamise taotluses esialgu tugineti, kuna selles sisalduv katteplaat erineb sellest, mis on varasemates disainilahendustes, mis on registreeringu DM/059828 ese. Seega ei ole mingil juhul tegemist „sama varasema disainilahenduse kujutistega“ Üldkohtu praktika tähenduses (vt selle kohta 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (Sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 25). Pealegi ei olnud määruse nr 2245/2002 artikli 30 lõike 1 alusel puuduste kõrvaldamine vajalik, kuna hageja õiguseellane oli nõuetekohaselt identifitseerinud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks viidatud varasemad disainilahendused, nimelt need, mis sisaldusid registreeringus DM/059828.

64      Neil asjaoludel tuleb sarnaselt EUIPOga asuda seisukohale, et pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel esitatud tõendite arvessevõtmine võib olla lubatud üksnes näitlikustamaks, kuidas kasutatakse konkreetseid tooteid, milles võrreldavaid disainilahendusi on kasutatud, või kinnitamaks kõiki muid fakte või väiteid, mis on kehtetuks tunnistamise taotluses juba esitatud. Selles osas ei ole apellatsioonikoda tõepoolest rangelt välistanud nende tõendite vastuvõetavust osas, milles need on mõeldud kehtetuks tunnistamise taotluses juba esitatud ja kehtetuks tunnistamise taotluses identifitseeritud varasema disainilahenduse kohta esitatud argumentide täiendamiseks.

65      Selliste tõendite vormiline vastuvõetavus ei saa siiski määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v alusel võimaldada järjekordse varasema disainilahenduse lisamist neile, millele kehtetuks tunnistamise taotluses esialgu viidati. Sellest vaatenurgast võrdub Blücheri kataloogide esitamine pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist nimelt täiesti „uue“ tõendi esitamisega erinevalt „täiendavast“ tõendist määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2 käsitleva Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kohtupraktika tähenduses (vt eespool punkt 48).

66      Seega oli apellatsioonikojal õigus, kui ta sisuliselt leidis vaidlustatud otsuse punktis 63, et kuigi täiendavate tõendite arvessevõtmine võib tõepoolest laiendada kehtetuks tunnistamise taotluse faktilist raamistikku, kui lisatakse muid tõendeid varasema disainilahenduse kohta, millele on juba tuginetud, ei saanud ta siiski laiendada selle taotluse õiguslikku raamistikku järjekordsete varasemate disainilahendustega, kuna hageja õiguseellane määras kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal selle lõplikult kindlaks, kui ta identifitseeris varasemad disainilahendused, millele ta viitas kõnealuses taotluses.

67      Samuti järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 65 ja 66 õigesti, et käesoleval juhul on ainus nõuetekohaselt viidatud varasem disainilahendus disainilahendus DM/059828, mis oli enne vaidlusaluse disainilahenduse taotluse esitamise kuupäeva avalikustatud määruse nr 6/2002 artikli 7 tähenduses. Pealegi ei ole selle avalikustamise toimumist ega selle varasemust vaidlustatud.

68      Seetõttu tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi hageja väidetele ei ole apellatsioonikoda sugugi taganenud varasematest lõplikest otsustest ega rikkunud ühtegi eespool punktis 32 nimetatud üldpõhimõtet, ning seejärel tuleb sedastada, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, vaid kohaldas määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti v nõuetekohaselt.

69      Kolmas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimene väide

70      Esimeses väites, mis jaguneb kolmeks osaks, väidab hageja, et apellatsioonikoda tegi mitu hindamisviga vaidlustatud otsuse punktis 24 koostoimes ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatisega.

71      Esimeses osas heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane arvas ekslikult, et ettekandja leidis oma teatises, et ainus varasem disainilahendus, mida tuleb arvesse võtta, on disainilahendus DM/059828, kuna see oli ainus kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud disainilahendus. Nimetatud punktis esitatud põhjendus, mille kohaselt on kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud üksnes see disainilahendus, ei tulene ettekandja teatisest ning seda ei ole ka vaidlustatud otsuses põhjendatud.

72      Teises väiteosas heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane eksis, asudes seisukohale, et Blücheri kataloogide leheküljel 33 olevat fotot ei saa arvesse võtta, kuna apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus takistab selle kehtetuks tunnistamise menetluses varasema disainilahendusena esitamist. Tema sõnul tegi apellatsioonikoda sellest kohtuotsusest põhjendamatu järelduse. Pealegi ei teinud EUIPO menetlustoiminguid vastupidi apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 71 märgitule.

73      Kolmandas osas väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis, asudes seisukohale, et varasema disainilahendusena saab kontrollida üksnes disainilahendust DM/059828, mille hageja esitas kehtetuks tunnistamise taotluses, kuna ettekandja oli tuvastanud, et „varasema otsuse teinud instanside kontrollitud varasemat disainilahendust“ ei ole hageja õiguseellase 3. septembri 2009. aasta kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud. See järeldus oleks laiema ulatusega kui ettekandja teatis, milles ei ole mingit märget selle kohta, et varasema otsuse teinud instanside kontrollitud varasemat disainilahendust ei olnud kehtetuks tunnistamise taotluses mainitud.

74      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

75      Vaidlustatud otsuse punktis 24 märkis apellatsioonikoda, et ettekandja saatis 24. juulil 2018 pooltele teatise, milles teavitas neid sellest, et talle esitatud varasem disainilahendus on disainilahendus DM/059828, mis on ainus kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud disainilahendus. Ta märkis, et pärast Euroopa Kohtu pöördumist toimikut uuesti läbi vaadates tuvastas ettekandja, et varem otsuse teinud instantside kontrollitud varasemat disainilahendust ei ole kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud ja et selles taotluses ei ole mainitud ühtegi muud disainilahendust.

76      Esimeses väiteosas heidab hageja ettekandjale sisuliselt ette seda, et oma 24. juuli 2018. aasta teatises ja apellatsioonikoja vaidlustatud otsuse punktis 24 ei põhjendanud ta, miks tuli arvesse võtta üksnes numbriga DM/059828 registreeritud disainilahendusi (vt eespool punkt 7) ning arvesse ei võeta eespool punktis 8 esitatud kujutist.

77      Seoses sellega tuleb korrata, et määruse nr 6/2002 artikli 62 esimese lause kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud. Kõnealusel põhjendamiskohustusel on sama ulatus kui ELTL artiklis 296 sätestatud kohustusel, mille kohaselt peab põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma akti vastuvõtja arutluskäik. Nimetatud kohustusel on kaks eesmärki: võimaldada ühelt poolt huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ning teiselt poolt liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida. Otsuse põhjenduse vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 13. juuni 2019. aasta otsus Visi/one vs. EUIPO – EasyFix (Sõidukitele mõeldud sildihoidja), T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et põhjendamiskohustus ei puuduta üksnes vaidlustatud otsust ega asja ettekandja teatist, mis ei ole vaidlustatav akt. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et apellatsioonikoja otsuse saab edasi kaevata liidu kohtule, kui see tekitab EUIPO menetluse poolele „siduvaid õiguslikke tagajärgi“ (vt selle kohta analoogia alusel 17. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas Laytoncrest vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Erico (TRENTON), T‑171/06, EU:T:2009:70, punkt 21). See ei ole nii ettekandja poolt apellatsioonikojale esitatud teatise puhul.

79      Järgmiseks nähtub kolmanda väite analüüsist (vt eespool punktid 30–69), et apellatsioonikoda esitas vaidlustatud otsuse punktides 38 ja 39 ning 53–67 selged põhjendused, miks määruse nr 6/2002 artiklites 5 ja 6 ette nähtud nõuete täidetuse hindamisel saab arvesse võtta üksnes sellist varasemat disainilahendust, mille kujutis on kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud. Täpsemalt tugines apellatsioonikoda määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 tõlgendusele seoses määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktidega i, v ja vi, mis oli siiski ekslik, nagu tuvastati kolmanda väite kontrollimisel. See põhjalik arutluskäik täidab täielikult määruse nr 6/2002 artikli 62 esimeses lauses sätestatud põhjendamiskohustuse.

80      Seega tuleb käesoleva väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81      Teises väiteosas heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette seda, et viimane ei võtnud arvesse Blücheri kataloogides sisalduvaid kujutisi, eelkõige eespool punktis 8 esitatud kujutist, kuigi apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse alusel on viimati nimetatud kujutise vastuvõetavus ja asjasse puutuvus hõlmatud seadusjõuga.

82      Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 6 kohaselt on EUIPO kohustatud võtma vajalikud meetmed Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks.

83      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et akti vastu võtnud institutsioon peab tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima nii kohtuotsuse resolutsiooni kui ka põhjendusi, mille alusel ja millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpse tähenduse mõistmiseks. Just põhjendused näitavad nimelt ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kirjutusvahendid, T‑608/11, ei avaldata, EU:T:2013:334, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Käesoleval juhul tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktides 69–71 otsustas Euroopa Kohus järgmist:

„69      Ei saa aga nõuda EUIPO‑lt, et ta kombineeriks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osad[, see tähendab punktis 8 esitatud äravoolureservuaari ja katteplaadi], kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 152 märkis, tekitab igasugune kombineerimine puudusi, sest see tähendab paratamatult umbkaudseid hinnanguid.

70      Nagu EUIPO õigesti väidab ja erinevalt sellest, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, ei ole asjaolu, et vaidlustatud disainilahendus on üksnes selliste juba avalikustatud disainilahenduste kombinatsioon, mille kohta on märgitud, et need on nähtud ette kasutamiseks koos, seetõttu ilma, et oleks esitatud viidet väidetavalt varasemale disainilahendusele ja selle täielikku reproduktsiooni, määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudsuse kontrollimisel asjakohane.

71      Siinkohal tuleb lisada, et kui Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et ESS, kes oli Üldkohtus menetlusse astuja, on esitanud väljavõtted äriühingu Blücher kataloogist, mis erinevad Group Nivelles’i poolt kehtetuks tunnistamise taotluses esitatud väljavõtetest, millel on kujutatud selline katteplaat, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud illustratsiooni keskel, mis on paigutatud äravoolureservuaarile, mille all on äravoolusifoon, ei heasta see asjaolu, et ei ole esitatud selle varasema disainilahenduse konkreetseid andmeid ega reproduktsiooni, millele Group Nivelles tugineb. Kuigi EUIPO saab menetlustoimingute käigus võtta määruse nr 6/2002 artikli 65 lõike 1 alusel sellist asjaolu arvesse, ei saa ta kombineerida kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud eri kataloogide väljavõtetel avalikustatud ühe või mitme disainilahenduse osasid, et saada osutatud varasema disainilahenduse täielik väliskuju. Ilma et oleks vaja analüüsida EUIPO argumenti, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 76 on moonutatud fakte, piisab kui nentida, et Üldkohus ei märgi selles kohtuotsuses sugugi, et ESSi esitatud illustratsioon on konkreetselt selle disainilahenduse täielik kujutis, mis Group Nivelles’i sõnul on varasem.“

85      Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et kolmanda väite analüüsimisel juba tuvastati, et nende varasemate disainilahenduste identifitseerimise küsimust, mida tuleb võrrelda vaidlusaluse disainilahendusega, ei ole varasemate EUIPO, Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluste käigus kunagi lõplikult lahendatud (vt eespool punktid 41 ja 43). Kohustus tunnustada kohtuotsuse seadusjõudu ei ole seega selle konkreetse küsimuse suhtes kohaldatav.

86      Seejärel tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse väljavõte, mida hageja tsiteerib, puudutab üksnes kohustust esitada varasema disainilahenduse „täielikud reproduktsioonid“. Seevastu ei võtnud Euroopa Kohus aga seisukohta võimaluse kohta esitada selline „täielik reproduktsioon“ pärast kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist. Kohustus tunnustada kohtuotsuse seadusjõudu ei ole seega selle konkreetse küsimuse suhtes kohaldatav.

87      Lisaks olgu märgitud, et hageja kriitika ei ole põhjendatud osas, milles ta heidab apellatsioonikojale ette, et viimati nimetatu ei määranud määruse nr 6/2002 artikli 65 alusel menetlustoiminguid. Hageja tõepoolest palus oma 21. septembri 2018. aasta seisukohtades tunnistajate ärakuulamist, kuid ta ei täpsustanud, mil viisil kujutab niisuguste menetlustoimingute tegemata jätmine endast hindamisviga. On tõsi, et tunnistajad oleksid võinud tõendada väidet, et vaidlusalusele disainilahendusele lähedased disainilahendused olid selle registreerimistaotluse esitamise ajal juba tuntud. Selline tunnistus oleks siiski olnud tulemusetu, kuna apellatsioonikoja käsitletava põhiküsimuse, nimelt nende varasemate disainilahenduste identifitseerimine, mida tuli vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse hindamisel arvesse võtta, oleks võinud õiguslikult lahendada, tõlgendades määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2, lähtudes määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktide i, v ja vi õiguslikest alustest. Seega oleks ekspertide arvamused faktiliste asjaolude kohta sellises kontekstis olnud igal juhul täiesti asjakohatud.

88      Lõpuks tuleb rõhutada, et ei Üldkohus ega Euroopa Kohus võtnud seisukohta taotletud menetlustoimingute vajalikkuse kohta ning pealegi ei ole Üldkohtul ega Euroopa Kohtul pädevust teha EUIPO‑le ettekirjutusi, eelkõige selliste menetlustoimingute tegemiseks (vt selle kohta 9. veebruari 2017. aasta otsus kohtuasjas Mast-Jägermeister vs. EIPO (Joogitopsid), T‑16/16, EU:T:2017:68, punkt 27).

89      Seega tuleb käesoleva väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90      Väite kolmandas osas esitab hageja erinevad etteheited ettekandja 24. juuli 2018. aasta teatisele.

91      Selles osas piisab, kui tõdeda, et see kolmas osa on vastuvõetamatu, kuna hagiavalduses esitatud tühistamisväited saavad puudutada üksnes vaidlustatud otsust, mitte varasemat menetlusdokumenti, millel endal ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi ja mis kujutab endast akti, mida ei saa vaidlustada (vt eespool punkt 77), nagu seda on ettekandja teatis.

92      Lisaks on väite kolmas osa põhjendamatu osas, milles see puudutab Euroopa Kohtu ja Üldkohtu otsuste seadusjõudu, eespool punktides 41–43 ja 84–89 juba esitatud põhjustel.

93      Seega tuleb käesoleva väite kolmas osa vastuvõetamatuse ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

94      Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse tunnuste kindlaksmääramist

95      Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktis 26 vaidlusaluse disainilahenduse tunnuste kindlaksmääramisel. Tuginedes taas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktile 69, väidab ta, et EUIPO‑lt ei saa nõuda, et ta kasutaks vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse hindamisel selle erinevate osade (käesoleval juhul äravoolureservuaar ja katteplaat) kombinatsiooni, et saada varasema disainilahenduse täielik väliskuju. Tema sõnul on asjakohane küsimus vaidlusaluse disainilahenduse „eristavatest tunnustest“. Menetlusse astuja 8. detsembri 2009. aasta märkustest nähtub aga, et tegelikult ei soovinud ta registreerida duši äravoolurenni väliskuju, vaid üksnes sellise katteplaadi välimust, mis on mõeldud kasutamiseks riskülikukujulistel ja piklikel äravoolurennitel. Kahest Madalmaade kohtute otsusest nähtub samuti, et vaidlusaluse disainilahenduse ainus „eristav omadus“ on „suletud katteplaat“ või „nn nullrest“ ehk „aukudeta rest, mille kaudu võib vesi ära voolata resti mõlemal küljel olevate pilude kaudu“. Samuti leidis EUIPO kehtetuks tunnistamise osakond, et vaidlusaluse disainilahenduse ainus tavakasutuses nähtav omadus on plaadi pealisosa.

96      Hageja sõnul on täiesti loogiline, et kehtetuks tunnistamise osakond, olles jõudnud sellele järeldusele, rajas oma arutluskäigu vaidlusaluse disainilahenduse katteplaadi nullvälimuse ja kõigi teiste varasemate katteplaatide, eelkõige Blücheri kataloogide leheküljel 33 kujutatud katteplaatide välimuse võrdlemisele. Asjaolu, et need katteplaadid on vajaduse korral mõeldud kasutamiseks koos ristkülikukujulise ja pikliku reservuaariga, mis moodustavad sel moel duši äravoolurenni, on selles osas väheoluline, kuna menetlusse astuja sõnul ei saa nende omadusi pidada eriliseks, uudseks või eristatavaks ning ristkülikukujuline piklik reservuaar ja sellega seotud omadused ei ole tavakasutuses nähtavad.

97      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

98      Vaidlustatud otsuse punktis 26 tuletas apellatsioonikoda meelde, et hageja oli 21. septembril 2018 esitanud ärakuulamise taotluse ja esitanud oma seisukohad, mis põhinesid sisuliselt erinevatel argumentidel, mida apellatsioonikoda oli loetlenud. Eelkõige viitas hageja eelnenud menetluse käigus esitatud kinnitustele, mis tema sõnul tõendavad, et erialaringkonnad olid teadlikud sellistest duši äravoolurennide disainilahendustest, mille välimus seisneb ristkülikukujulises piklikus reservuaaris või mahutis, mis on suletud samasuguse kinnise katteplaadiga. Hageja viitas muu hulgas hagiavaldusele lisatud dokumentidele 5–7 ning palus apellatsioonikojal need tunnistajad ära kuulata.

99      Teises väites leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi vea vaidlusaluse disainilahenduse omaduste kindlaksmääramisel. Apellatsioonikoda eksis, kui ta võttis arvesse vaidlusaluse disainilahenduse teatud omadusi, nagu pikisuunalised pilud, samas kui menetlusse astuja tugineb ainuõigusele üksnes seoses „ristkülikukujuliste piklike (duši) äravoolurennide jaoks mõeldud katteplaadi välimusega“. Teisisõnu ei ole vaidlusaluse disainilahenduse kaitsega hõlmatud ristkülikukujulise pikliku äravoolurenni kuju ega selle pikisuunalised pilud. Üksnes duši äravoolurenni katteplaadi kuju sobib selle disainilahenduse eristamiseks varasematest disainilahendustest.

100    Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punkt 26 ei kuulu „selle otsuse põhjenduste“ hulka (punktid 27–116), vaid „asjaolude kokkuvõttesse“ (punktid 1–26), kuna tegemist on hageja argumentide kokkuvõttega, mitte apellatsioonikoja hinnanguga.

101    Kohtupraktika kohaselt tuleb aga väited, mille eesmärk ei ole vaidlustada põhjendusi, miks apellatsioonikoda jättis talle esitatud kaebuse rahuldamata, lugeda ainetuks (vt 16. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus L. Oliva Torras vs. EUIPO – Mecánica del Frío (Sõidukite sidurid), T‑629/19, ei avaldata, EU:T:2020:506, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see ka käesolevas kohtuasjas.

102    Lisaks tuleb sarnaselt EUIPOga meelde tuletada, et vaidlusaluse disainilahenduse ese ja omadused tuleb kindlaks määrata üksnes registreerimistaotluse toetuseks esitatud kujutiste põhjal.

103    Vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse või eristatavuse hindamisel tuleb seda nimelt võrrelda varasemate disainilahendustega vormis, nagu see on registreeritud (vt selle kohta analoogia alusel 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Champagne Roederer (CRISTAL CASTELLBLANCH), T‑29/04, EU:T:2005:438, punkt 57, ja 21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Chanel vs. EUIPO – Huawei Technologies (Ringi sees oleva kahe kokku seotud kaare kujutis), T‑44/20, ei avaldata, EU:T:2021:207, punkt 25).

104    Pealegi ei saa järeldusi vaidlusaluse disainilahenduse eseme ja omaduste kohta jätta poolte hinnata ja lõpuks nende otsustada (vt selles osas avalikustamistoimingu õigusliku kvalifitseerimise kohta 23. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Mamas and Papas vs. EUIPO – Wall-Budden (Lastevoodi äärepehmendus), T‑672/17, ei avaldata, EU:T:2018:707, punkt 60).

105    Teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas, viies ja kuues väide, mis puudutavad vastandatud disainilahenduste võrdlust ja vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist

 Õigusaktid ja kohtupraktika

106    Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b kohaselt võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui see ei vasta kõnealuse määruse artiklite 4–9 tingimustele, milleks on eelkõige uudsus ja eristatavus.

107    Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse disainilahendus eristatavaks, kui vastava ala asjatundjale jääv üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või kui nõutakse prioriteeti, siis enne prioriteedikuupäeva. Veel täpsustab sama määruse artikli 6 lõige 2, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.

108    Ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamine toimub sisuliselt neljaetapilise analüüsi käigus. Selle analüüsi käigus tehakse esiteks kindlaks nende toodete sektor, milles kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud; teiseks tehakse toodete otstarbe alusel kindlaks nende asjatundlik kasutaja ja asjatundlikku kasutajat silmas pidades tehakse kindlaks see, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega ja kui tähelepanelik ta on sarnaste ja erinevate aspektide suhtes disainilahenduste võrdlemisel; kolmandaks tehakse kindlaks autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus, mille mõju eristatavusele on pöördvõrdeline, ning neljandaks tehakse seda arvesse võttes kindlaks tulemus, mis saadakse nende üldmuljete võimaluse korral otsesel võrdlemisel, mis jäävad asjatundlikule kasutajale vaidlustatud disainilahendusest ja mis tahes varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, eraldi võetuna (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Mis puutub varasemasse disainilahendusse, siis tuleb disainilahenduse eristatavuse hindamisel lähtuda ühest või mitmest varasemast disainilahendusest eraldi võetuna kõikide varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduste, mitte aga mitme varasema disainilahenduse üksikute elementide kombinatsioonist (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punktid 25 ja 35, ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84; vt selle kohta ka apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punkt 61). Seega peab varasem disainilahendus olema varasem „tervik“ või „kogu asi“ ning see ei tohi olla kombinatsiooni tulemus.

110    On oluline, et EUIPO talitustel oleks varasema disainilahenduse kujutis, mis võimaldab vaadelda selle toote välimust, milles disainilahendust on kasutatud, ning identifitseerida täpselt ja kindlalt varasem disainilahendus, et hinnata vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 vaidlusaluse disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus ja eristatavus, on vaja aluseks võtta varasem disainilahendus täpsel ja konkreetsel kujul. Lisaks lasub kehtetuks tunnistamise taotluse esitajal kohustus esitada EUIPO‑le vajalikud andmed ning eelkõige identifitseerida täpselt ja konkreetselt see disainilahendus, mis väidetavalt on varasem, ning esitada vastav reproduktsioon, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane. Samas ei saa nõuda EUIPO‑lt, et ta kombineeriks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osad, kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punktid 64, 65 ja 69).

111    Lisaks tuleb rõhutada, et kehtetuks tunnistamise menetluses varasemale disainilahendusele tuginemisel ei ole oluline teada, milline on registreerimistaotluses osutatud kaupade sektor, nagu ka disainilahenduse kaitse ulatus ei ole õiguste rikkumise menetluses määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 6 kohaselt oluline. Nii ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõutav, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel varasemat disainilahendust kasutatakse (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punkt 134). Teisisõnu kujutab varasem disainilahendus, mis sisaldub muus tootes kui see, mis on vaidlustatud disainilahendus, endast põhimõtteliselt asjakohast varasemat disainilahendust, et hinnata vaidlustatud disainilahenduse eristatavust määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses.

112    Mis puutub vaidlusalusesse disainilahendusse, siis ei saa toote nähtamatuid omadusi, mis ei puuduta toote välimust, vaidlusaluse disainilahenduse kaitstavuse hindamisel arvesse võtta (vt selle kohta 9. septembri 2014. aasta otsus kohtuasjas Biscuits Poult vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Banketbakkerij Merba (Biscuit), T‑494/12, EU:T:2014:757, punkt 29).

113    Mis puutub vastandatud disainilahenduste võrdlusse, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb disainilahenduse eristatavus asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste detailidega, kuid võttes arvesse erinevusi, mis on sedavõrd silmatorkavad, et tingivad erineva üldmulje (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

114    Vastandatud disainilahenduste üldmuljete võrdlus peab põhinema sünteesil ja see ei või piirduda sarnasuste ning erinevuste loetelu analüütilise võrdlemisega. Selle võrdlemise aluseks tuleb võtta vaidlustatud disainilahenduse avalikustatud omadused ja see peab puudutama üksnes kaitstud omadusi, võtmata arvesse eelkõige tehnilisi omadusi, mis jäävad kaitse alt välja. Võrdlus peab puudutama disainilahendusi nende registreeritud kujul, ilma et kehtetuks tunnistamise taotlejalt saaks nõuda asjaomase disainilahenduse graafilist kujutist, mis oleks võrreldav vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluses esitatud kujutisega (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Seda kohtupraktikat arvestades tuleb hageja neljandat, viiendat ja kuuendat väidet analüüsida pärast kõigi vastandatud disainilahenduste eraldi kujutamist ja vaidlustatud otsuse punktides 98–112 apellatsioonikoja antud hinnangute kordamist.

 Vastandatud disainilahenduste eraldi kujutamine ja vaidlustatud otsuse kordamine

116    Järgnevalt on kujutatud vastandatud disainilahendused; neist kuut, mis on registreeringu DM/059828 esemeks, tuleb vaadelda eraldi, välja arvatud neljanda väite analüüsi raames (vt eespool punktid 128–147), milles käsitletakse varasemat terviklahendust (vt eespool punkt 109):

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused


Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

Image not found

25.1 25.2 25.3

Image not found

Vaidlusalune disainilahendus

Varasemad disainilahendused

117    Vaidlustatud otsuse punktides 98 ja 99 märkis apellatsioonikoda, et varasemad disainilahendused nr 1 ja 3 on ainsad, mis kujutavad endast aukudeta katteplaati, samas kui teistel varasematel disainilahendustel on pilud, mille arv ja kuju on erinevad. Kuna pilude olemasolu jätab vaidlustatud disainilahendusest oluliselt erineva üldmulje, leidis apellatsioonikoda, et eristatavuse hindamisel tuleb pöörata varasematele disainilahendustele nr 1 ja 3 erilist tähelepanu. Täielikkuse huvides võttis ta siiski arvesse ka teisi varasemaid disainilahendusi, nimelt varasemaid disainilahendusi nr 2, 4, 5 ja 6, kuna hageja sõnul langevad nendest mõne mõõtmed ja proportsioonid kokku vaidlusaluse disainilahenduse duši äravoolurenni omadega. Ta lisas, et asjaomaste disainilahenduste võrdlemisel võtab ta arvesse üksnes nende tunnuste välimust, mis jäävad nähtavaks pärast duši äravoolurennide paigaldamist.

118    Vaidlustatud otsuse punktis 100 kordas apellatsioonikoda, et Üldkohus märkis vaidlusaluse disainilahenduse kohta esimese otsuse punktis 49 (vt eespool punkt 14), et sellega seotud toode on „duši äravoolurenn“ (shower drain) ning pärast vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud „dušisifooni“ (shower drain) paigaldamist, see tähendab selle integreerimist duši põrandasse, on nähtav mitte üksnes plaadi pealmine külg, vaid ka kaks pikisuunalist pilu ning reservuaari ääriku ülemine osa, mistõttu on selge, et apellatsioonikoda viitas esimeses otsuses viimati nimetatud koostisosale, kui ta viitas „duši äravoolurenni kitsastele äärikutele“. Seetõttu nõustus Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 59 apellatsioonikoja esimeses otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole pärast vaidlusaluse disainilahenduses seisneva „duši äravoolurenni“ paigaldamist katteplaadi horisontaalne pind ainus nähtavale jääv osa.

119    Siinkohal tuleb terminoloogilise selguse ja täpsuse huvides kohe täpsustada, et vaidlustatud disainilahendus ei ole „dušisifoon“ (hollandi keeles douchesifon) kitsas tähenduses, nagu kinnitas Üldkohus oma esimese kohtuotsuse prantsuskeelses versioonis (vt selle kohtuotsuse punktid 49 ja 59), vaid pigem „duši äravoolurenn“ (douchegoot või doucheput hollandi keeles), millel ei ole mitte ainult sifoon, vaid ka äravoolureservuaar ja katteplaat. Pealegi on väljend „duši äravoolurenn“ ingliskeelse väljendi shower drain täpsem tõlge, mida on ka mainitud nimetatud kohtuotsuses ja mis esineb registreerimistaotluses (vt eespool punkt 3).

120    Vaidlustatud otsuse punktis 101 märkis apellatsioonikoda järgmist:

–        vastandatud disainilahendustel on samasugune ristkülikukujuline piklik kuju;

–        varasema disainilahenduse nr 5 ja vaidlusaluse disainilahenduse proportsioonid on katteplaadi nelja külje osas peaaegu identsed;

–        varasematel disainilahendustel nr 1 ja 3 ning vaidlustatud disainilahendusel on suletud katteplaat;

–        välja arvatud varasem disainilahendus nr 5, on teistel varasemate disainilahenduste ja vaidlusaluse disainilahenduse neljal küljel kitsad äärikud.

121    Vaidlustatud otsuse punktis 102 tuvastas apellatsioonikoda siiski, et vastandatud disainilahenduste järgmised tunnused on erinevad:

–        varasemate disainilahenduste nr 1, 2, 3 ja 5 keskel on ümmargune vee äravooluava, mis on alumisele poolele paigutatud sifooni vastas, samas kui vaidlustatud disainilahendusel seda tunnust ei olnud kujutatud;

–        varasemate disainilahenduste nr 1 ja 2 pikkadel külgedel on neli kinnitust ning neid tunnuseid ei ole teistel disainilahendustel, sealhulgas vaidlustatud disainilahendusel, kuid kui toode on paigaldatud, on neid tunnuseid kui üldse, siis väga vähe näha;

–        varasematel disainilahendustel nr 4, 5 ja 6 ei ole katvat plaati, vaid augustatud katteplaat, samas kui vaidlustatud disainilahendusel on suletud ja kaunistatud katteplaat;

–        üksnes vaidlusaluse disainilahenduse katteplaadi pikikülgedel on pilud, samas kui varasematel disainilahendustel on ümmargune vee äravooluava või pilude või mulgustusega rest;

–        varasemate disainilahenduste katteplaadil ei ole ühtegi kaunistuselementi, samas kui vaidlustatud disainilahenduse katteplaadi kogu pind on kaunistatud täpikestega.

122    Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktides 103 ja 104, et asjatundlikule kasutajale varasematest disainilahendustest nr 1 ja 3 jääva üldmulje tekitavad peamiselt ristkülikukujuline piklik reservuaar ning selle keskel olev ümmargune ava, mis on alumisele poolele paigutatud sifooni vastas. Tema sõnul erinevad need tunnused neist, mida võib leida vedelike äravooluseadmete sektoris, mis võivad olla varustatud ka ruudukujulise või ringkujulise reservuaariga ning näiteks ristkülikujuliste avadega. Seevastu on tema arvates nelja külje kitsad äärikud vähem märgatavad kui muud koostisosad ning mõjutavad üldmuljet vähem.

123    Vaidlustatud otsuse punktides 105 ja 106 märkis apellatsioonikoda, et vaidlusalusel disainilahendusel on veel ristkülikukujuline piklik katteplaat, mille kitsad äärikud on neljal küljel näha. Apellatsioonikoja sõnul on see katteplaat erinevalt analüüsitud varasematest disainilahendustest vaidlusalusel disainilahendusel täielikult suletud, kuna vesi voolab ära dušisifooni pikikülgedel asuvatest pikisuunalistest piludest ja selle pind on lisaks kaunistatud halli punktimustriga. Lisaks ei ole käesoleval juhul kõnealuse äravooluseadme kasutamisel kitsaste äärikute olemasolu kuigi märgatav. Asjatundlikule kasutajale, kes keskendub peamiselt katteplaadi piirjoontele ja kujule, ei jäta need külgvaates nähtavad tunnused tegelikult erilist muljet.

124    Seetõttu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 107, et kuigi need disainilahendused ja vaidlustatud disainilahendus seisnevad äärikute ristkülikukujulises ja piklikus kujus, mille proportsioonid on sarnased hageja viidatud varasemate disainilahendustega, on vaidlusalusel disainilahendusel täielikult suletud katteplaat ja – mis on sama oluline – pikisuunalised pilud. Tema sõnul jääb nende tunnuste tõttu vaidlusalusest disainilahendusest erinev mulje varasematest disainilahendustest jäävast muljest. Viimaste puhul aitavad täielikult suletud katteplaadil kaunistuste puudumine ja reservuaari või piludega resti kohe tajutava ringkuju olemasolu neist jäävale üldmuljele otsustavalt kaasa.

125    Apellatsioonikoda rõhutas vaidlustatud otsuse punktis 108, et need erinevused ei ole tühised, väikesed ega muul moel tähtsusetud, ning see järeldus vastab seda enam tõele, et vaidlusaluse disainilahenduse katteplaat on kaunistatud väikeste hallide punktidega. Tema sõnul ei saanud hageja põhjendatult väita, et kõnealuste vedelike äravoolusüsteemide välimus, piirjooned ja kujutised tuleb kõrvale jätta põhjusel, et need täidavad tehnilist otstarvet või et tõendid näitavad, et asjaomases sektoris võib esineda suundumus pakkuda ristkülikukujulisi piklikke vedelike äravooluseadmeid, millel on suletud katteplaat. Vastupidi, asjaomastel tunnustel – olgugi et neil on tehniline otstarve – on kuju, mõõtmed ja paigutus, mis võivad erineda arvestades autorile antud suhteliselt laia vabadust ja mis on tingitud esteetilistest kaalutlustest. Samuti ei saa nõustuda hageja argumendiga, et vaidlusalune disainilahendus on identne disainilahendusega DM/059828, välja arvatud augustatud katteplaat, mis tema sõnul on tingitud tehnilistest kaalutlustest. Apellatsioonikoja sõnul on restil olevate pilude kuju ja paigutus elemendid, mille väljatöötamisel on autoril märkimisväärne vabadus, ning neid võib ta kujundada sõltumatult või täienduseks mis tahes tehnilisele ülesandele, mida need tunnused võivad veel täita. Seega võis pilude kuju erineda ühest äravooluseadmest teise ning nende paigutus ja konfiguratsioon võivad varieeruda niivõrd palju, et nende tunnuste välimus võib mõjutada üldmuljet.

126    Seetõttu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 109 ja 110, et kuigi vaidlusalusest disainilahendusest jääva üldmulje puhul on tegemist suletud ja kaunistatud katteplaadist ning pikisuunalistest piludest koosneva elegantsest, olemuslikust ja minimalistlikust duši äravoolurennist jääva üldmuljega, määratlevad varasematest disainilahendustest jääva üldmulje standardsemad tunnused, nagu keskel paiknev ümmargune vee äravooluava või piludega rest. Lisaks ei ole tema sõnul varasematel disainilahendustel kaunistavaid tunnuseid, samas kui need on vaidlusalusel disainilahendusel. Kuigi hageja rõhus asjaolule, et pikisuunaliste pilude olemasolu suletud katteplaadiga duši äravoolurennil on tavaline ja tingitud tehnilisest otstarbest, asus apellatsioonikoda seisukohale, et sellisel kujul, nagu need on kujutatud, on neil pikisuunalistel piludel teatud esteetiline väärtus, mis aitab anda menetlusse astuja duši äravoolurennile elegantse ja minimalistliku üldvälimuse.

127    Apellatsioonikoda lisas vaidlustatud otsuse punktis 112, et samadel põhjustel ja võttes arvesse ka asjaolu, et varasemate disainilahenduste nr 2, 4, 5 ja 6 katteplaat ei ole suletud, vaid mulgustatud piludega, mille arv, kuju ja mõõtmed erinevad, leidis ta, et nendest disainilahendustest asjatundlikule kasutajale jääv üldmulje erineb vaidlusalusest disainilahendusest jäävast üldmuljest, millel on punktikestega kaunistatud suletud pind, ning et need erinevused mõjutavad otsustavalt vastandatud disainilahenduste välimust.

 Neljas väide

128    Neljandas väites märgib hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktides 98–110 ja 112 vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse või eristatavuse hindamisel, kui ta võrreldes seda disainilahendusega, mis on kujutatud registreeringus DM/059828. Tema sõnul on võrdluses viga, kuna apellatsioonikoda lähtus vaidlustatud otsuse punktides 98 ja 101 esitatud väärast tähelepanekust, et disainilahendus nr 1 (vastab numbritele 1.1 ja 1.2) ja disainilahendus nr 3 (vastab numbritele 3.1 ja 3.2) – nagu need on esitatud registreeringus DM/059828 – puudutasid duši äravoolurenne, mis on varustatud mulgustamata katteplaadiga, nn nullkatteplaadiga (cover of rooster).

129    Samas olgu märgitud, et ühelt poolt seisneb numbritele 1.1 ja 1.2 vastav disainilahendus üksnes äravoolureservuaaris (mille number 1.1 on pealtvaade ja number 1.2 altvaade) ilma katteplaadita – mulgustatud või mitte –, mis paigaldatakse või asetatakse sellele. Seetõttu ei ole kõnealune disainilahendus selline terviklik duši äravoolurenn nagu vaidlusalune disainilahendus. On selge, et disainilahenduse äravoolureservuaar, mis vastab numbritele 1.1 ja 1.2, installeeritakse põrandasse ja see ei ole tavakasutuses nähtav (välja arvatud äravoolureservuaari välisäärikud). Sel põhjusel ei kuulu disainilahendus nr 1 ühenduse disainilahenduse kaitse alla. Täpselt sama käib teise punktides 98 ja 101 viidatud disainilahenduse kohta, nimelt disainilahenduse nr 3 kohta (vastab numbritele 3.1 ja 3.2), mis on jälle üksnes äravoolureservuaar (number 3.1 on pealtvaade ja number 3.2 altvaade), ilma katteplaadita – mulgustatud või mitte –, mis paigaldatakse või asetatakse sellele. Peale selle kaovad vaidlustatud otsuse punktide 101 ja 102 teises taandes viidatud, disainilahenduste neljal küljel nähtavad õhukesed välisäärikud (vastavad numbritele 1.1 ja 1.2) põrandasse installeerimisel ja need on tavakasutuses nähtamatud.

130    Teiselt poolt märkis apellatsioonikoda disainilahenduse nr 5 (vastab numbritele 5.1 ja 5.2) ning disainilahenduse nr 6 (vastab numbritele 6.1 ja 6.2) kohta oma otsuse punkti 102 kolmandas taandes, et need puudutavad mulgustatud katteplaadiga duširenne. Need disainilahendused ei sisalda aga ühtegi duši äravoolurenni. Numbritele 5.1 ja 5.2 vastava disainilahenduse kujutised näitavad üksnes mulgustatud katteplaati (number 5.1 on pealtvaade, mis on ainus, mis on tavakasutuses nähtav, ja punkt 5.2 altvaade). Samale järeldusele tuleb jõuda ka numbritele 6.1 ja 6.2 vastava disainilahenduse kujutise puhul (number 6.1 on altvaade ja number 6.2 on pealtvaade, mis on ainus, mis on tavakasutuses näha). Nii toimides võrdles apellatsioonikoda vaidlustatud disainilahenduse tervikliku äravoolurenni välimust üksnes katteplaadi välimusega, mis on osa äravoolurennist.

131    Lugedes vaidlustatud otsuse punkte, mida käesolev väide puudutab, ilmneb hageja sõnul selgelt, et apellatsioonikoda jättis tähelepanuta, et numbritele 1.1, 1.2, 3.1 ja 3.2 vastavad disainilahendused puudutavad üksnes äravoolureservuaare (ilma katteplaadita) ja et numbritele 5.1, 5.2, 6.1 ja 6.2 vastavad disainilahendused puudutavad üksnes (mulgustatud) katteplaate ning üksnes vaidlustatud disainilahendustel nr 2 ja nr 4 on terviklik äravoolurenn nagu vaidlusalusel disainilahendusel, äravoolureservuaariga ja sellele paigaldatud või asetatud katteplaadiga. Seega annab numbritele 1.1 ja 1.2 vastav disainilahendus koos numbritele 5.1 ja 5.2 vastava disainilahendusega kokku disainilahenduse nr 2 välimuse, samas kui numbritele 3.1 ja 3.2 vastav disainilahendus annab koos numbritele 6.1 ja 6.2 vastava disainilahendusega kokku disainilahenduse nr 4 välimuse. Tegelikult on registreeringus DM/059828 kujutatud vaid kaks terviklikku äravoolurenni varasemat disainilahendust, nagu on vaidlusalune disainilahendus, nimelt disainilahendused nr 2 ja 4.

132    Hageja lisab, et vaidlustatud otsuse punkti 102 esimeses taandes esitatud järeldus on samuti ekslik. Selle järelduse kohaselt on registreeringu DM/059828 disainilahendustes nr 1, 2, 3 ja 5 esitatud nende pinna keskel olev ümmargune vee äravooluava. Hageja sõnul on disainilahendused nr 1 ja 3 aga tegelikult vee äravoolureservuaarid või -kollektorid, kuid neid ei ole tavakasutuses näha. Disainilahendused nr 2 ja 5 ei ole varustatud veekollektoriga, vaid neil on katteplaat koos kollektori keskel oleva ringikujulise avaga.

133    Hageja väidab, et ka vaidlustatud otsuse punkti 102 viiendas taandes ning punktides 106 ja 107 esitatud järeldus on ekslik. Selle järelduse kohaselt ei sisalda registreeringus DM/059828 esitatud äravoolurennide katteplaadid (ja seega tema sõnul üksnes disainilahendused nr 2 ja 4) ühtegi kaunistust, samas kui vaidlustatud disainilahendusel on katteplaat kaunistatud punktimustriga. Hageja leiab omalt poolt, et registreeringu DM/059828 disainilahenduste katteplaadid on kaunistatud kindlakujulise mulgustatud pinnamustriga. Seevastu vaidlusaluse disainilahenduse katteplaati iseloomustab kaunistuselemendi puudumine, kuna see koosneb üksnes roostevabast terasest siledast katteplaadist, mida tuntakse ka nullkatteplaadi nimetuse all. Sellel katteplaadil ei ole mingit kaunistust ei punktikestena ega mis tahes muul kujul.

134    Hageja leiab seega, et apellatsioonikoda eksis varasemate disainilahendustena võrreldavate esemete olemuse ja välimuse osas, kuna ta võrdles vaidlusalust disainilahendust kõigepealt duši äravoolurenni äravoolureservuaari väliskujuga, seejärel duši äravoolurenni katteplaadi välimusega ja lõpuks tervikliku duši äravoolurenni välimusega. Ta järeldab sellest, et kahtlusi tekitab (tekitavad) ka vaidlusaluse disainilahenduse välimuse varasematest disainilahendustest eristamist võimaldav(ad) tunnus(ed).

135    EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

136    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei ole kahtluse alla seadnud vaidlustatud otsuse punktis 85 esitatud asjatundliku kasutaja määratlust ega sama otsuse punktis 88 esitatud hinnangut, et autori vabadus on suhteliselt lai (vt eespool punkt 24). Samuti ei vaidlusta ta apellatsioonikoja hinnangut vaidlustatud otsuse punktis 77, mille kohaselt ei ole vaidlusaluse disainilahenduse ükski tunnus tingitud üksnes disainilahenduse tehnilisest otstarbest ning seetõttu ei saa neid kaitse alt välja jätta ega pidada igakülgses võrdluses selle mõju oluliselt väiksemaks (vt eespool punkt 23). Seda määratlust ja hinnanguid ei ole mingil juhul põhjust kahtluse alla seada.

137    Samuti on pärast apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsust selge, et ei ole sugugi nõutav, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundlik kasutaja teaks toodet, milles või millel varasemat disainilahendust kasutatakse (vt eespool punkt 16). Teisisõnu kujutab varasem disainilahendus, mis sisaldub muus tootes kui see, mis on vaidlustatud disainilahendus, endast põhimõtteliselt asjakohast varasemat disainilahendust hindamaks vaidlustatud disainilahenduse eristatavust määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses (vt eespool punkt 111). Käesoleval juhul ei takista seega asjaolu, et varasemad disainilahendused on mõeldud kasutamaks neid tööstuses vedelike äravooluks, mitte aga kasutamiseks duši äravoolurennina sellises olmepesuruumis nagu vannituba, nende arvessevõtmist varasemate disainilahendustena, mis on asjakohased vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel.

138    Neljandas väites märgib hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda eksis, kui võrdles vaidlusalust disainilahendust varasemate disainilahendustega, mis on kujutatud registreeringus DM/059828. Apellatsioonikoda leidis ekslikult, et varasemad disainilahendused, mis on kujutatud numbritele 1.1 ja 1.2 ning seejärel numbritele 3.1 ja 3.2 vastavate disainilahenduste vaadetes, puudutavad mulgustamata katteplaati, kuigi need puudutavad üksnes äravoolureservuaari. Hageja sõnul ei ole neid varasemaid disainilahendusi tavakasutuses näha (st kui need on integreeritud põrandasse), mistõttu ei kuulu need ühenduse disainilahenduste kaitse kohaldamisalasse (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 98–101). Samuti eksis apellatsioonikoda, kui ta leidis, et varasemad disainilahendused, mis vastavad numbritele 5.1, 5.2, 6.1 ja 6.2, puudutavad mulgustatud katteplaadiga äravoolurenne, samas kui tegemist on ainult katteplaadiga. Hageja järeldab, et üksnes registreeringu DM/059828 disainilahendused nr 2 ja 4 kujutavad endast sellist terviklikku äravoolurenni nagu vaidlusalune disainilahendus koos äravoolureservuaariga ja integreeritud või peale paigaldatud katteplaadiga.

139    Teisisõnu tuleb märkida, et hageja leiab, et vaidlusalust disainilahendust saab võrrelda üksnes kahe varasema disainilahendusega nr 2 ja 4, kuna need kaks disainilahendust olid registreeringu DM/059828 puhul ainsad, mis puudutavad terviklikke „duši äravoolurenne“ ja koosnevad kahest osast, nimelt äravoolureservuaarist ning katteplaadist.

Image not found

Image not found

DM/059828 disainilahendus nr 2

DM/059828 disainilahendus nr 4


140    Sellega seoses tuleb kõigepealt rõhutada, nagu tegi ka EUIPO, et mis tahes viga, mida apellatsioonikoda võis teha muude disainilahenduste kui registreeringu DM/059828 disainilahenduste nr 2 ja 4 tunnuste määratlemisel, ei saa mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna apellatsioonikoda võrdles vaidlustatud disainilahendust varasemate terviklike disainilahendustega nr 2 ja 4, see tähendab nendega, mis kujutavad endast terviklikku toodet, mis koosneb kahest osast – äravoolureservuaarist ja katteplaadist –, mis moodustavad duši äravoolurenni. Isegi kui eeldada, et kui apellatsioonikoda uuris varasemaid disainilahendusi nr 1, 3, 5 ja 6, siis võrdles ta vaidlusalust disainilahendust üksnes äravoolureservuaari või katteplaadi välimusega, ei lükka see ümber vaidlustatud disainilahenduse võrdlust varasemate disainilahenduste nr 2 ja 4 terviklike duši äravoolurennidega.

141    Järgmiseks tuleb tõdeda, et vaidlusaluse disainilahenduse ja varasemate disainilahenduste nr 2 ja 4 võrdluses ei ole vigu. See kehtib isegi siis, kui vastupidi vaidlustatud otsuse punkti 102 kolmandas taandes märgitule sisaldab varasem disainilahendus nr 4 katteplaati. Nimelt piisab sellest, nagu apellatsioonikoda märkis, et selles disainilahenduses on mulgustatud plaat, mille muster ei ole dekoratiivne, vaid funktsionaalne, et asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse punktides 109, 110 ja 112 tehtud järeldused on õiguspärased ega ole ekslikud. Apellatsioonikoja poolt selle otsuse punkti 102 kolmandas taandes tehtud väga väike viga ei saa seega mõjutada selle otsuse õiguspärasust.

142    Lõpuks tuleb märkida, et hageja ei ole oma menetlusdokumentides esitanud ühtegi argumenti, mis lükkaks ümber vaidlustatud otsuse punktides 109, 110 ja 112 tehtud järeldused.

143    Pealegi möönis hageja kohtuistungil, et Blücheri kataloogide kujutistega on see „probleem“, et äravoolureservuaar ja katteplaat on kujutatud erinevatel fotodel, kuid äravoolureservuaari ja seda plaati ei ole kujutatud koos. Sellega seoses tuleb veel rõhutada, et varasem disainilahendus peab olema varasem „tervik“ või „kogu asi“ ning see ei tohi olla kombinatsiooni tulemus; see tuleneb muu hulgas 19. juuni 2014. aasta kohtuotsusest Karen Millen Fashions (C‑345/13, EU:C:2014:2013, punktid 25 ja 35), millele on viidatud eespool punktis 109. Käesoleval juhul tuleb märkida, nagu EUIPO tõi kohtuistungil esile, et toimikust nähtub, et hageja ei ole esitanud ühtegi sellist tervikliku äravoolusüsteemi kujutist, mis hõlmaks äravoolureservi ja katteplaati, mida müüakse Blücheri kataloogides. Seega on ainsad terviklikud varasemad disainilahendused, millele hageja võib tugineda, igal juhul registreeringu DM/059828 disainilahendused nr 2 ja 4, mis kujutavad endast terviklikke duši äravoolurenne.

144    Seega oli apellatsioonikojal vaidlustatud otsuse punktides 109 ja 110 õigus, kui ta sisuliselt leidis, et kuigi vaidlusalusest disainilahendusest jääva üldmulje puhul on tegemist suletud ja kaunistatud katteplaadist ning pikisuunalistest piludest koosnevast „elegantsest, olemuslikust ja minimalistlikust“ duši äravoolurennist jääva üldmuljega, mille esteetiline väärtus aitab anda sellele „elegantse ja minimalistliku“ välimuse, siis seevastu varasematest disainilahendustest, täpsemalt disainilahendusest nr 2 ja 4, jääb erinev üldmulje, kuna selle määravad kindlaks „standardsemad“ otstarbest tulenevad ja mittedekoratiivsed tunnused, nagu keskel olev ümmargune vee äravooluava (numbritele 1.1 ja 1.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus nr 2 ning numbritele 3.1 ja 3.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus nr 4) või piludega rest (numbritele 5.1 ja 5.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus nr 2 ning numbritele 6.1 ja 6.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus nr 4).

145    Samuti on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 112 koostoimes selle otsuse punktiga 107 õigesti lisanud, et samadel põhjustel, mis on välja toodud selle otsuse punktides 109 ja 110, ja võttes arvesse asjaolu, et varasematel disainilahendustel nr 2 ja 4 on selle otstarbest tingitud ilma kaunistusteta mulgustatud katteplaat, leidis ta, et nendest disainilahendustest asjatundlikule kasutajale jääv üldmulje erineb vaidlusalusest disainilahendusest jäävast üldmuljest, millel on punktmustriga kaunistatud suletud katteplaat ja esteetilise väärtusega pikisuunalised pilud.

146    Lõpuks olgu märgitud, et apellatsioonikojal oli õigus vaidlustatud otsuse punktis 113, mida hageja ei ole sõnaselgelt vaidlustanud, kui ta sisuliselt leidis, et eespool nimetatud erinevus nende tunnuste välimuses, mis olid suure vabadusastmega autori töö objektiks, on piisav, et neist jääks erinev üldmulje, vaatamata teatud kokkulangevustele, ja järeldas seega kehtetuks tunnistamise taotluses nimetatud varasemate disainilahenduste alusel, eelkõige disainilahenduse nr 2 (numbritele 1.1, 1.2, 5.1 ja 5.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus) ja disainilahenduse nr 4 (numbritele 3.1, 3.2, 6.1 ja 6.2 vastavatele vaadetele vastav disainilahendus) alusel, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav.

147    Neljas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide

148    Viiendas väites väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis vaidlustatud otsuse punktis 111 koostoimes sama otsuse punktidega 29 ja 30, kui ta leidis, et hageja viidatud kinnitused ei olnud antud vande all või tõendatud, kuna enamik neist kinnitustest on e-kirjad ning need pärinevad pealgi hageja enda mõjusfäärist ning neid ei tõenda ükski sõltumatu kinnitus. Hageja oletab, et tegemist on lisadega nr 4–7, mille ta lisas oma 2. aprilli 2010. aasta vastusele ja millele ta viitas ka oma 21. septembri 2018. aasta seisukohtade punktis 20. Tema sõnul ei olnud mingit põhjust jätta vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse ja eristatavuse hindamisel nende kinnituste sisu arvesse võtmata.

149    Kõigepealt leiab hageja, et kolmandat väidet arvestades on „kummaline ja ebajärjekindel“, et apellatsioonikoda võttis neid kinnitusi arvesse. Nimelt esitas hageja kõnealused lisad samal ajal kui Blücheri kataloogi leheküljel 33 esitatud foto, mille apellatsioonikoda määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel tähelepanuta jättis põhjusel, et seda ei olnud esitatud 3. septembri 2009. aasta kehtetuks tunnistamise taotluse raames. Kuigi hageja möönab, et enamik neist kinnitustest on e-kirjad, märgib ta siiski, et ükski menetlusosaline ega varem asja läbi vaadanud instants ei seadnud kunagi kahtluse alla nende e-kirjade tõelevastavust või terviklikkust. Neid kinnitusi ega nende sisu ei ole kuidagi kahtluse alla seatud. Veel lisab hageja, et need kinnitused ei pärine tema enda mõjusfäärist, vaid lisad nr 4, 5 ja 7 pärinevad äriühingult Blücher, mis on temast täiesti sõltumatu ettevõtja, kellega tal ei ole mingeid lepingulisi, korporatiivseid või muid suhteid, samas kui lisa nr 6 pärineb menetlusse astuja õigusnõustajalt.

150    EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

151    Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 111, et hageja viidatud kinnitused ei olnud antud vande all või tõendatud, kuna enamik neist kinnitustest on e-kirjad ning lisaks pärinevad need hageja enda mõjusfäärist ning neid ei toeta ükski sõltumatu kinnitus, mille oleks andnud näiteks tootjate ühendused või kaubanduskojad. Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et ta ei saa keelduda arvesse võtmast vaidlusaluse disainilahenduse eri tunnuste esteetilist väärtust, lähtudes dokumentidest, millele hageja viitab. Vastupidi, käesoleval juhul tuli tema arvates võtta arvesse disainilahendust tervikuna ning seda moodustavate osade kuju, suurust, asendit ja proportsiooni.

152    Viiendas väites leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda eksis, kui ta võttis tõendusväärtuse neilt kinnitustelt ja e-kirjadelt, mis pärinesid muu hulgas Blücheri või I‑Draini töötajatelt.

153    Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesolev väide põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel. Nimelt ei olnud apellatsioonikoja eesmärk vaidlustatud otsuse punktis 111 keelduda nõustumast, et tõendusjõud on kinnitustel, mille hageja esitas menetlusse astuja poolt kehtetuks tunnistamise osakonnale esitatud seisukohtadele 2. aprillil 2010 antud vastuse lisades nr 4–7, mis puudutavad sisuliselt vaidlusaluse disainilahenduse enam-vähem esteetilist või otstarbest tingitud iseloomu. Apellatsioonikoda piirdus viitega Üldkohtu väljakujunenud praktikale, mille sisu kohaselt on kolmandate isikute kinnitustel teatud tõendusjõud, mille jõud väheneb siiski proportsionaalselt vastavalt poole huvile asja edukuse suhtes (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Nanu-Nana Joachim Hoepp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Stal-Florez Botero (la nana), T‑196/13, ei avaldata, EU:T:2014:674, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus H.P. Gauff Ingenieure vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gauff (Gauff JBG Ingenieure), T‑585/13, ei avaldata, EU:T:2015:386, punkt 28).

154    Seejärel tuleb sõltumata nende kinnituste tõendusjõu küsimusest tõdeda, et apellatsioonikoda võttis neid dokumente nõuetekohaselt arvesse, nagu nähtub tema analüüsist vaidlustatud otsuse punktis 111. Sellega kasutas apellatsioonikoda talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust (vt eespool punktid 44 ja 48). Tal oli õigus seda teha, sest hageja 2. aprilli 2010. aasta vastuse lisadena nr 4–7 nimetatud dokumendid ei puudutanud varasemate disainilahenduste identifitseerimist. Seevastu tuleb meenutada, et selline identifitseerimine on kindlaks määratud kehtetuks tunnistamise taotluse range raamistikuga, mis ei võimalda sellise kaalutlusõiguse kasutamist (vt Üldkohtu vastus kolmandale väitele eespool punktides 40–69).

155    Lõpuks ei olnud apellatsioonikoda faktiliste asjaolude hindamise vabaduse raames nende kinnitustega seotud. Ta võis õigusnormi rikkumata järeldada, et need kinnitused ei saa seada kahtluse alla järeldust, et vaidlusalusel disainilahendusel on pigem esteetilised kui üksnes otstarbest tingitud omadused. Just need esteetilised omadused eristavad üldmuljet, mis on vaidlusaluse disainilahenduse „elegantsest, olemuslikust ja minimalistlikust“ duši äravoolurennist jääv üldmulje, varasematest disainilahendustest jäävast otstarbest tingitud või „standardsest“ üldmuljest, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 109 põhjendatult märkis (vt eespool punkt 144).

156    Lisaks olgu osas, milles hageja argumente võib tõlgendada nii, et temalt võeti võimalus kutsuda suulises menetluses ja apellatsioonikojas tunnistajateks kolmandaid isikuid, kes olid neid kinnitusi allkirjastanud, mida hageja taotles määruse nr 6/2002 artiklite 64 ja 65 alusel, märgitud, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 29 ja 30 esiteks, et kõnealuses asjas ei ole suuline menetlus asjakohane ega vajalik, teiseks, et hageja oli varasemas apellatsioonimenetluses olnud vastu menetlusse astuja taotlusele korraldada suuline istung, ja kolmandaks, et tal oli otsuse tegemiseks piisavalt andmeid, fakte, argumente ning tõendeid. Apellatsioonikoda lükkas seetõttu tagasi istungi korraldamise taotluse ja samadel põhjustel tunnistajate ärakuulamise taotluse.

157    Ühelt poolt, mis puudutab suulise menetluse taotlust, siis näeb määruse nr 6/2002 artikli 64 lõige 1 ette, et EUIPO korraldab suulise menetluse kas omal algatusel või menetluspoole taotlusel, tingimusel et ta peab seda otstarbekaks.

158    Nii tuleneb määruse nr 6/2002 artikli 64 sõnastusest ja väljendist, „kui [ta] leiab, et otstarbekas on“, et EUIPO‑l on suulise menetluse korraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus.

159    Peale selle tuleneb disainilahendusi käsitlevast kohtupraktikast, et apellatsioonikojal on kaalutlusõigus küsimuses, kas suuline menetlus on tegelikult vajalik. See kaalutlusõigus suulise menetluse vajalikkuse osas kehtib ka siis, kui üks menetluspool taotleb suulise menetluse korraldamist (13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Delfin Wellness vs. EUIPO – Laher (Infrapuna- ja saunakabiinid), T‑114/16, ei avaldata, EU:T:2017:899, punkt 114).

160    Analoogia alusel kaubamärke käsitleva kohtupraktikaga ei tähenda keeldumine ilmset viga, kui suulist menetlust taotlev pool ei suuda tõendada, et apellatsioonikojal ei olnud kõiki otsuse tegemiseks vajalikke tõendeid (vt selle kohta analoogia alusel 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Hansen Medical vs. EUIPO – Covidien (MAGELLAN), T‑222/16, ei avaldata, EU:T:2018:99, punktid 56–59).

161    Käesoleval juhul see nii ka on. Apellatsioonikoda ei eksinud, kui ta leidis, et tema käsutuses on kogu vajalik teave vaidlustatud otsuse tegemiseks. Lisaks ei viita miski toimikus sellele, et apellatsioonikojal ei olnud kõiki vajalikke tõendeid selle otsuse resolutsiooni põhjendamiseks.

162    Teiselt poolt on määruse nr 6/2002 artikli 65 lõikes 1 ette nähtud, et EUIPO võib mis tahes menetluses teha menetlustoiminguid, milleks on muu hulgas poolte ärakuulamine, teabe taotlemine, dokumentide ja tõendite esitamine, tunnistajate ärakuulamine, eksperdiarvamused ja kirjalikud, vande all antud või tõendatud ütlused või ütluste andmise liikmesriigi seaduste kohaselt samaväärsed muud ütlused. Selle määruse artikli 65 lõikes 3 on sätestatud, et kui EUIPO peab vajalikuks võtta poolelt, tunnistajalt või eksperdilt suulisi ütlusi, saadab ta asjaomasele isikule kutse ametisse ilmuda.

163    Nii ilmneb ka määruse nr 6/2002 artikli 65 sõnastusest ja väljendist „kui amet peab vajalikuks“, et EUIPO‑l on ulatuslik kaalutlusõigus tunnistajate ärakuulamise korraldamiseks (vt selle kohta ka 14. juuni 2021. aasta kohtumäärus TrekStor vs. EUIPO – Zagg (Arvutiriistvara kaitseümbris), T‑512/20, ei avaldata, EU:T:2021:359, punkt 32).

164    Seega ei pidanud apellatsioonikoda taotletud tunnistajaid ära kuulama, vaid tal oli selles osas lai kaalutlusõigus, mida ta kasutas, tegemata kõnealusel juhul viga.

165    Lisaks tuleneb kaubamärke käsitlevast kohtupraktikast analoogia alusel, et sellest keeldumine ei tähenda ilmset viga, kui tunnistajate ärakuulamise taotluse esitanud pool oleks võinud esitada nende tunnistajate ütlused kirjalikult (vt selle kohta analoogia alusel 18. jaanuari 2018. aasta kohtumäärus W&O medical esthetics vs. EUIPO – Fidia farmaceutici (HYALSTYLE), T‑178/17, ei avaldata, EU:T:2018:18, punktid 15–24). Sama kehtib seda enam siis, kui tunnistajate sellised ütlused esitati tõepoolest kirjalikult nagu käesolevas asjas. Lisaks tuleb viidata eespool punktis 87 juba esitatud põhjendustele.

166    Viies väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuues väide

167    Kuuendas väites märgib hageja esiteks, et apellatsioonikoda eksis, kui leidis vaidlustatud otsuse punktides 114 ja 115, et vaidlusalusel disainilahendusel ei puudu eristatavus ega seega ka uudsus, mistõttu see on kehtiv. Ta viitab kõigile eeltoodud väitele, mida tuleb samuti vaadelda koos. Teiseks väidab ta, et määruse nr 6/2002 artiklis 65 ette nähtud menetlustoiminguid ei tehtud ega isegi kavandatud, mis on vastuolus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktiga 71. Samuti ei vastanud apellatsioonikoda hageja ettepanekule esitada täiendavaid tõendeid, eelkõige esitada konkreetselt nimetatud tunnistajate ütlused, kusjuures seda ettepanekut korrati Üldkohtus, „kui seda peetakse vajalikuks“.

168    EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

169    Esiteks leidis apellatsioonikoda seoses vaidlustatud otsuse punktidega 114 ja 115, et kuigi vaidlusalune disainilahendus on eristatav, siis ei saa sellel a fortiori puududa uudsus määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses ja see on seega kehtiv.

170    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artiklis 6 ette nähtud eristatavuse tingimus on rangem kui sama määruse artiklis 5 sätestatud uudsuse tingimus, kuna see nõuab iga varasema disainilahenduse eristatavuse taseme määramist. Seega võib uudne disainilahendus kohtupraktika kohaselt olla eristatav või mitte (vt selle kohta 6. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Qwatchme (Käekella numbrilauad), T‑68/11, EU:T:2013:298, punkt 38). Seevastu ei saa disainilahendus, mis ei ole uudne, olla a fortiori eristatav.

171    Eristatavuse olemasolu võimaldab a fortiori järeldada uudsust nagu käesolevas asjas, samas kui eristatavuse puudumine ei pruugi tingimata välistada uudsuse puudumist, kuid on igal juhul piisav, et disainilahendus kehtetuks tunnistada. Seevastu ilmneb, et uudsuse puudumine on määrav eristatavuse puudumise puhul, samas kui uudsus ei määra tingimata eristatavuse olemasolu, mis on samuti nõutav disainilahenduse kehtivuseks.

172    Seega kui – nagu käesoleval juhul – taotletakse disainilahenduse kehtetuks tunnistamist määruse nr 6/2002 artiklites 5 ja 6 sätestatud alustel ning samade varasemate disainilahenduste alusel, eeldab vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse tuvastamine, et disainilahendus on kehtiv, lähtudes nimetatud kehtetuks tunnistamise alustest ja varasematest disainilahendustest.

173    Sellistel asjaoludel, kus on tuvastatud eristatavuse olemasolu nagu käesoleval juhul, ei ole EUIPO talitustel vaja üksikasjalikult analüüsida uudsuse tingimust, kuna eristatavuse eelisjärjekorras läbivaatamine võib olla põhjendatud metoodika ja menetlusökonoomia kaalutlustel. Ümberpöördult, muudel asjaoludel või kui uudsuse puudumine on tuvastatud, võib uudsuse tingimuse eelisjärjekorras läbivaatamine olla õigustatud samadel metoodika ja menetlusökonoomia kaalutlustel, kuna selline puudumine toob tingimata kaasa asjaomase disainilahenduse kehtetuse, ilma et oleks vaja otseselt kontrollida eristatavuse tingimust.

174    Eespool punktides 170–173 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui ta uuris metodoloogia ja menetlusökonoomia kaalutlustel vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust enne, kui ta tuletas sellest a fortiori järelduse sama disainilahenduse uudsuse kohta.

175    Teiseks, mis puudutab menetlustoiminguid, siis piisab, kui tõdeda, et apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 71 (tsiteeritud eespool punktis 84) viitas Euroopa Kohus lihtsalt asjaolule, et „EUIPO saab menetlustoimingute käigus võtta määruse nr 6/2002 artikli 65 lõike 1 alusel sellist asjaolu arvesse“. Kasutades sõna „saama“, tunnustas Euroopa Kohus EUIPO‑l selle sätte alusel olevat ulatuslikku kaalutlusõigust menetlustoimingute tegemisel (vt eespool punktid 162 ja 163). Seetõttu ei saa asjaolu, et apellatsioonikoda ei teinud oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames menetlustoiminguid, mingil viisil olla vastuolus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusega ega olla muul viisil ekslik.

176    Lisaks, mis puudutab Üldkohtus tõendite uuesti pakkumist, siis tuleb meelde tuletada, et Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt „võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist […], tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud“. Kuna käesolevas asjas on tegemist 2009. aastal alanud haldusmenetlusega ja kuna Üldkohtus ei ole uusi asjaolusid ilmnenud, ei saa nende tõendite hilisem esitamine olla kuidagi põhjendatud. Lisaks leiab Üldkohus, et tal on toimiku materjalide põhjal piisavalt teavet, mistõttu ei ole need tõendid talle otsuse tegemiseks vajalikud.

177    Kuues väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

178    Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb hagi tervikuna tagasi lükata.

 Kohtukulud

179    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

180    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Group Nivelles NV-lt.

Costeira

Kancheva

Perišin

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. aprillil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord


Vaidluse taust

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene ja kolmas väide, mis puudutavad varasema disainilahenduse identifitseerimist

Kolmas väide

Esimene väide

Teine väide, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse tunnuste kindlaksmääramist

Neljas, viies ja kuues väide, mis puudutavad vastandatud disainilahenduste võrdlust ja vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist

Õigusaktid ja kohtupraktika

Vastandatud disainilahenduste eraldi kujutamine ja vaidlustatud otsuse kordamine

Neljas väide

Viies väide

Kuues väide

Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: hollandi.