ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
7. mai 2019(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Jutumullis olevat autot kujutava Euroopa Liidu kujutismärgi taotlus – Apellatsioonikojale esitatud kaebuse vastuvõetavus – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 49 lõige 1 – Taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenuste loetelu piiramine – Delegeeritud määruse (EL) 2018/625 artikli 27 lõige 5 – Apellatsioonikoja läbiviidava kontrolli ulatus – Kohustus teha otsus loetelu piiramise taotluse kohta
Kohtuasjas T‑629/18,
mobile.de GmbH, asukoht Dreilinden, Saksamaa, esindaja: advokaat T. Lührig,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: M. Fischer,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 7. augusti 2018. aasta otsuse (asi R 2653/2017‑4) peale, mis käsitleb taotlust registreerida jutumullis olevat autot kujutav kujutismärk ELi kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud P. Nihoul ja J. Svenningsen (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. oktoobril 2018,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2018,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja mobile.de GmbH esitas 30. juunil 2016 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 12, 16, 25, 28, 35–38, 41, 42 ja 45.
4 EUIPO kontrollija esitas 22. juuli 2016. aasta kirjas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt b) alusel vastuväited teatud osa registreerimistaotluses nimetatud kaupade ja teenuste registreerimise suhtes, kuna neil puudub eristusvõime.
5 Hageja esitas vastuseks kontrollija kõnealusele kirjale 25. novembril 2016 oma seisukohad, milles ta vaidles kõigile kontrollija vastuväidetele vastu.
6 Kontrollija võttis 23. märtsi 2017. aasta kirjas osaliselt tagasi oma vastuväiteid ühe osa kaupade ja teenuste suhtes, mida oli algselt nimetatud kontrollija 22. juuli 2016. aasta kirjas. Hagejal paluti esitada oma seisukohad või muud tõendeid, millest nähtuks, et asjaomane kaubamärk on omandanud kasutamise käigus eristusvõime nende kaupade ja teenuste suhtes, mille puhul kontrollija oli jäänud oma vastuväidete juurde. Hageja esitas nimetatud täiendavad seisukohad 24. juulil 2017.
7 Kontrollija keeldus 3. oktoobri 2017. aasta otsusega asjaomase kaubamärgi registreerimisest 23. märtsi 2017. aasta kirjas nimetatud kaupade ja teenuste jaoks, tuginedes määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktile b ja artikli 42 lõikele 2.
8 Hageja esitas 15. detsembril 2017 EUIPO‑le kaebuse, milles palus tühistada kontrollija otsuse osas, milles kontrollija jättis asjaomase kaubamärgi registreerimistaotluse rahuldamata.
9 Hageja esitas 16. veebruaril 2018 EUIPO‑le kaks dokumenti, millest üks sisaldas taotlust piirata nende kaupade ja teenuste loetelu, mille jaoks kaubamärgi registreerimist esialgu oli taotletud. See piiramise taotlus hõlmas kõiki kaupu ja teenuseid, mille suhtes kontrollija oli registreerimisest keeldunud.
10 Samal päeval esitas hageja teise dokumendi „Selgitus edasikaebuse aluste kohta/teade kaubamärgitaotluse piiramise kohta“, millele oli lisatud varem esitatud piiramise taotlus.
11 Pärast EUIPO‑lt taotluse saamist pidi hageja 6. aprillil 2018 esitama uuesti oma taotluse piirata nende kaupade ja teenuste loetelu, mille suhtes kaubamärgi registreerimist oli taotletud, teises vormingus (PDF) ja muudetud kujul, kuid siiski sama sisuga.
12 Apellatsioonikoja kantselei kinnitas 10. mail 2018 kahe loetelu piiramise taotluse kättesaamist, mis olid esitatud vastavalt 16. veebruaril ja 6. aprillil 2018.
13 EUIPO teatas 6. juuni 2018. aasta kirjaga hagejale, et kaebus on saadetud EUIPO neljandale apellatsioonikojale edasiseks menetlemiseks vastavalt määruse 2017/1001 artikli 69 lõikele 2, kuna kontrollija seda ei rahuldanud.
14 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 7. augusti 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vastavalt määruse 2017/1001 artikli 68 lõike 1 kolmandale lausele koosmõjus komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 23 lõike 1 punktiga d, põhjendades seda sellega, et hageja poolt 16. veebruaril 2018 esitatud teine dokument „Selgitus edasikaebuse aluste kohta/teade kaubamärgitaotluse piiramise kohta“ ei vasta delegeeritud määruse artikli 22 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimustele, et seda saaks pidada selgituseks edasikaebuse aluste kohta.
15 Apellatsioonikoda täpsustas, et kõnealuses 16. veebruari 2018. aasta dokumendis oli hageja piirdunud viitamisega lisale, mis sisaldas taotlust piirata nende kaupade ja teenuste loetelu, mille jaoks oli taotletud asjaomase kaubamärgi registreerimist, selgitamaks asjaolu, et see piiramise taotlus hõlmas kõiki kaupu ja teenused, mille registreerimisest kontrollija oli keeldunud ja mis moodustasid kaebuse ainsa eseme, ja et seetõttu oli ta otsustanud esitada taotluse tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud. Nende kaalutluste alusel leidis apellatsioonikoda, et kõnealune dokument ei sisalda ühtegi argumenti, mis põhjendaks kontrollija otsuse tühistamist, ja seetõttu tuleb kaebus tunnistada vastuvõetamatuks. Kui nelja kuu jooksul pärast kontrollija otsuse teatavakstegemist ei olnud esitatud ühtegi nõuetekohast selgitust edasikaebuse aluste kohta, tõdes apellatsioonikoda sellest tulenevalt, et kõnealune otsus on jõustunud.
Poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
17 EUIPO toetab hageja nõudeid, sealhulgas kuludega seotud nõudeid.
Õiguslik käsitlus
18 Kõigepealt olgu märgitud seoses EUIPO menetlusliku seisukohaga, et EUIPO‑lt ei saa nõuda, et ta kaitseks põhimõtteliselt kõiki apellatsioonikodade vaidlustatud otsuseid või taotleks alati nende otsuste vastu suunatud taotluste rahuldamata jätmist ja miski ei takista EUIPOt toetamast hageja nõuet (vt selle kohta 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Cloppenburg), T‑379/03, EU:T:2005:373, punkt 22).
19 Käesoleval juhul on EUIPO nõuded vastuvõetavad osas, milles need ja nende toetuseks esitatud argumendid ei välju hageja esitatud nõuete ja väidete raamidest.
20 Vaatamata poolte seisukohtade kattumisest käesoleva kohtuasja sisulistes küsimustes, ei ole hagi ese ära langenud. Nimelt, kuigi pooled on ühel meelel, ei ole toimiku kohaselt apellatsioonikoda vaidlustatud otsust muutnud ega tagasi võtnud ning EUIPO pädevuses ei ole seda teha ise ega anda sellekohaseid juhiseid apellatsioonikodadele, kelle sõltumatus on tagatud määruse 2017/1001 artikli 166 lõikega 7. Seetõttu ei ole Üldkohus vabastatud vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisest hagiavalduses esitatud nõuetest lähtudes ja asjas tuleb ikkagi teha sisuline otsus (vt selle kohta 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Cloppenburg, T‑379/03, EU:T:2005:373, punktid 28 ja 29).
21 Hageja esitab oma hagi toetuseks neli väidet, mille kohaselt on rikutud esiteks määruse 2017/1001 artikli 49 lõiget 1, teiseks sama määruse artikli 71 lõike 1 teist lauset, kolmandaks määruse 2017/1001 artikli 68 lõike 1 neljandat lauset koosmõjus delegeeritud määruse 2018/625 artikli 23 lõike 1 punktiga d ja neljandaks määruse 2017/1001 artikli 68 lõike 1 neljandat lauset koosmõjus artikli 23 lõike 1 punktiga e ja delegeeritud määruse 2018/625 artikli 22 lõike 1 punktiga b.
22 Esimeses väites toob hageja esile, et apellatsioonikoda eiras tema õigust piirata määruse 2017/1001 artikli 49 lõike 1 alusel esitatud kaubamärgitaotluses sisalduvat kaupade ja teenuste loetelu. Hageja arvates tuleb sellist piiramise õigust kohaldada aga menetluse käigus igal ajal, sealhulgas apellatsioonikoja menetluses. Kuna ta esitas oma taotluse siis, kui kontrollija otsus oli ikka veel kaebuse peatava mõju all, oli apellatsioonikoda kohustatud teostama pädevust instantsina, kes oli võtnud vastu esialgse otsuse, see tähendab teostama oma pädevust kontrollijana, ja „võtma teadmiseks“ nende kaupade ja teenuste loetelu piiramise, mille jaoks asjaomase kaubamärgi registreerimist oli taotletud. See oleks pidanud suunama apellatsioonikoja järeldusele, et pärast kõnealust piiramist, mis hõlmas kaupu ja teenuseid, mille jaoks kontrollija oli keeldunud kaubamärki registreerimast, ei olnud esialgsel otsusel mingit mõju ja seetõttu oli kaebuse kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud.
23 EUIPO täpsustab, kinnitades sisuliselt hageja argumente, et apellatsioonikoda peab otsustama taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste loetelu piiramise taotluse üle, mille kaubamärgitaotleja apellatsioonikoja menetluses esitab vastavalt määruse 2017/1001 artikli 49 lõikele 1 kõige hiljem siis, kui ta teeb delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 5 alusel otsuse kaebuse kohta.
24 Sellega seoses tuleb märkida, et pärast kaebuse esitamist muutub apellatsioonikoda instantsiks, kes on pädev otsustama kaubamärgi registreerimise taotluse üle. Kui hageja kaubamärgitaotlejana esitas asjaomase kaubamärgi registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste loetelu piiramise taotluse ajal, kui kontrollija otsus selle kaubamärgi registreerimisest keeldumise kohta oli apellatsioonikojas vaidlustatud, siis oli kõnealune koda muutunud pädevaks otsustama sellise piiramistaotluse üle (vt selle kohta 16. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Capella vs. EUIPO – Abus (APUS), T‑473/15, ei avaldata, EU:T:2017:174, punkt 36).
25 Seoses kaubamärgitaotleja õigusega piirata tema taotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste loetelu, tuleb meelde tuletada, et määruse 2017/1001 artikli 49 lõike 1 sõnastuse kohaselt võib kaubamärgitaotleja „ELi kaubamärgi taotluse igal ajal tagasi võtta või piirata selles loetletud kaupade või teenuste loetelu“.
26 Niisiis võib vastavalt määruse 2017/1001 artikli 49 lõikele 1 ELi kaubamärgi registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste loetelu piirata igal ajal ja seega ka apellatsioonikoja menetluse kestel (vt selle kohta 16. märtsi 2017. aasta kohtuotsus APUS, T‑473/15, ei avaldata, EU:T:2017:174, punkt 37).
27 Käesoleval juhul ei ole vaidlust sellest, et kaks dokumenti, mille hageja esitas 16. veebruaril 2018, esitati pärast apellatsioonikojale kaebuse esitamist ja selle aluste kohta selgituste esitamise tähtaja jooksul, nagu on ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 68 lõike 1 viimases lauses. Seega oli loetelu piiramise taotlus esitatud apellatsioonikoja menetluse kestel ja kooskõlas sama määruse artikli 49 lõikega 1.
28 Samas on delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 5 esimeses lauses ette nähtud, et apellatsioonikoda peab oma otsuse sellise loetelu piiramise taotluse kohta tegema kooskõlas määruse 2017/1001 artikliga 49 hiljemalt oma otsuses kaebuse kohta. Apellatsioonikojal on kohustus teha otsus piiramise taotluse kohta sõltumata sellest, kas selgitus edasikaebuse aluste kohta on esitatud kooskõlas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 22 lõike 1 punktiga b.
29 Seetõttu tuleb märkida, et kuna hageja oli esitanud asjaomase kaubamärgi registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade või teenuste loetelu piiramise taotluse vastavalt määruse 2017/1001 artikli 49 lõikele 1 enne selle tähtaja möödumist, mil tuli esitada selgitus edasikaebuse aluste kohta, mis on ette nähtud sama määruse artikli 68 lõike 1 viimases lauses, oli apellatsioonikoda kohustatud seda hindama.
30 Samas olgu märgitud, et kuna kaebus lükati vastuvõetamatuse tõttu tagasi põhjusel, et hageja esitatud 16. veebruari 2018. aasta dokument „Selgitus edasikaebuse aluste kohta/teade kaubamärgitaotluse piiramise kohta“ ei vastanud tingimustele, mille alusel saaks seda pidada selgituseks edasikaebuse aluste kohta, siis rikkus apellatsioonikoda määruse 2017/1001 artikli 49 lõiget 1 koosmõjus delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 5, kui ta jättis tegemata otsuse hageja esitatud taotluse kohta piirata kaupade ja teenuste loetelu.
31 Seetõttu tuleb esimese väitega nõustuda ja sellest tulenevalt vaidlustatud otsus tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja hinnata hageja esitatud kolme ülejäänud väidet.
Kohtukulud
32 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud EUIPO kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hageja ja EUIPO nõudele välja mõista EUIPO‑lt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda),
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 7. augusti 2018. aasta otsus (asi R 2653/2017-4).
2. Mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
Pelikánová | Nihoul | Svenningsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. mail 2019 Luxembourgis.
Allkirjad