ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (teine koda)
25. september 2008(*)
Tühistamishagi – ERF – Rahalise abi tühistamine – Väljamakstud summade tagasinõudmine – Viivitusintressi maksmise nõue – Tasaarvestus – Piirkondlik või kohalik omavalitsusüksus – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Liidetud kohtuasjades T‑392/03, T‑408/03, T‑414/03 ja T‑435/03,
Regione Siciliana (Itaalia), keda esindasid avvocato dello Stato G. Aiello ja avvocato dello Stato A. Cingolo,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, keda esindasid E. de March, L. Flynn ja G. Wilms, keda abistas advokaat A. Dal Ferro,
kostja,
mille ese on kohtuasjas T‑392/03: nõue tühistada komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta kiri osas, milles see puudutab Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) poolt infrastruktuuriprojekti „Gibbesi pais” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid; kohtuasjas T‑408/03: nõue tühistada 6. oktoobri 2003. aasta kiri osas, milles see puudutab ERF‑i poolt infrastruktuuriprojektide „Aragona Favara” ja „Catania tasandik” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid, nimelt komisjoni 13. augusti 2003. aasta ja 14. augusti 2003. aasta kirjad; kohtuasjas T‑414/03: nõue tühistada 6. oktoobri 2003. aasta kiri osas, milles see puudutab ERF‑i poolt infrastruktuuriprojekti „Messina–Palermo kiirtee” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid, st komisjoni 25. septembri 2002. aasta võlateade nr 3 240 406 591; ning kohtuasjas T‑435/03: nõue tühistada komisjoni 24. oktoobri 2003. aasta kiri, mis puudutas komisjonil saada olevate summade ja tema võlgade tasaarvestust seonduvalt ERF‑i toetusega projektidele „Porto Empedocle”, „Gibbesi pais”, „Messina–Palermo kiirtee”, „Aragona Favara” ja „Catania tasandik”, ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
annab käesoleva
määruse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Komisjon andis 17. detsembri 1987. aasta otsusega K (87) 2090 026 Itaalia Vabariigile Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) abi summas 94 940 620 056 Itaalia liiri paisu ehitamiseks Gibbesi kärestikujõele (edaspidi „abi „Gibbesi paisu” jaoks”). Projekti teostamise eest vastutav asutus oli Ente minerario siciliano (Sitsiilia kaevandusamet). Itaalia ametiasutused palusid 28. detsembri 1996. aasta kirjaga lõpliku väljamakse taotluse esitamiseks tähtajapikendust – tähtaeg oli 31. märts 1995. Selle tõttu otsustas komisjon algatada nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1) (muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20)), artiklis 24 sätestatud menetluse, et kontrollida võimalike nõueterikkumiste esinemist. Kui hageja ja Itaalia ametiasutused olid esitanud selle kohta märkused, võttis komisjon vastu 11. detsembri 2002. aasta otsuse K (2002) 4905, mis on adresseeritud Itaalia Vabariigile ja millega tühistatakse abi „Gibbesi paisu” jaoks, nõudes ettemaksuna väljamakstud 75 592 496 044 ITL (39 040 266,10 eurot) tagasimaksmist ja tühistas kohustuse maksta ülejäänud osa 18 898 124 012 ITL (9 760 066,53 eurot).
2 Komisjon andis 22. detsembri 1993. aasta otsusega K (93) 3961 Itaalia Vabariigile ERF‑ist rahalist abi infrastruktuuriinvesteeringute jaoks seoses Messinat Palermoga ühendava kiirteega (edaspidi „Messina–Palermo kiirtee abi”). Projekti teostamise eest vastutav asutus oli Assessorato dei lavori publici de la Regione Siciliana (Sitsiilia maakonna riiklike ehitustööde regionaalamet) ja täitevasutus Messina–Palermo kiirtee kontsern. Komisjon lõpetas selle abi tööde teostamise hilinemise tõttu 5. septembri 2002. aasta kirjaga ja määras maksmata jäetava jäägi summa 26 378 246 eurot ning tagasinõutava jäägi summa 58 036 177 eurot.
3 Komisjon väljastas 3. augustil 2001 seoses Aragona Favara (edaspidi „Aragona Favara abi”) tööstuspiirkonna väljaehitamiseks ERF‑i abi lõpetamisega võlateate nr 3 240 304 871. See teade nägi ette võlakohustuse komisjoni ees summas 5 614 002 097 ITL (st 2 899 390,11 eurot) ja määras maksetähtajaks 30. septembri 2001, täpsustades, et tähtajast kinni pidamata jätmise korral kohaldatakse viivisintressi. 21. veebruari 2002. aasta kirjaga nõudis komisjon uuesti Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumilt selle summa tagasimaksmist. Võlateates nr 3 240 304 871 märgitud summa tasuti 1. aprillil 2003. 14. augusti 2003. aasta kirjaga edastas komisjon Itaalia ametiasutustele ja kirja koopiaga hagejale tabeli, kus oli esitatud detailne arvutuskäik võlateates nr 3 240 304 871 määratud maksetähtaja ületamise eest tasumisele kuuluva viivisintressi kohta. Seal on märgitud, et 29. augustil 2003 oli võlgnevuse jääk 284 702,81 eurot, millele lisandus intress 60,41 eurot päevas iga hilinenud päeva eest.
4 Komisjon koostas 27. juunil 2001 võlateate nr 3 240 303 927 seoses ERF‑i abi lõpetamisega Catania tasandiku joogiveega varustamiseks maapiirkonna veejuhtme ehitamiseks (edaspidi „abi Catania tasandiku jaoks”). Komisjon nõudis selles ettemaksuna väljamakstud 1 857 500 000 ITL (st 959 318,69 eurot) tagasimaksmist. Teates märgiti maksetähtajaks 31. august 2001 ja täpsustati, et tähtajast kinni pidamata jätmise korral kohaldatakse viivisintressi. Võlateates nr 3 240 303 927 märgitud summa tasuti 25. juulil 2003. 13. augusti 2003. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele ja kirja koopias hagejale arvutas komisjon välja tasumisele kuuluva jäägi, võttes arvesse nimetatud võlateates määratud maksetähtaja ületamise eest tasumisele kuuluvat viivisintressi. 28. augustil 2003 oli võlgnevuse jääk 121 007,04 eurot, millele lisandus 26,33 eurot päevas iga hilinenud päeva eest.
5 Komisjon väljastas 25. septembril 2002 seoses Messina–Palermo kiirtee rahalise abi lõpetamisega (vt eespool punkt 2) Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumile võlateate nr 3 240 406 591. See teade nägi ette võlakohustuse komisjoni ees summas 58 036 177 eurot ja määras maksetähtajaks 30. novembri 2002, täpsustades, et tähtajast kinni pidamata jätmise korral kohaldatakse viivisintressi. Võlateates nr 3 240 406 591 märgitud summa tasuti 1. augustil 2003. 14. augustil 2003 hagejale adresseeritud teise kirjaga, mille koopia saadeti Itaalia ametiasutustele, arvutas komisjon välja tasumisele kuuluva jäägi, võttes arvesse nimetatud võlateates määratud maksetähtaja ületamise eest tasumisele kuuluvaid viivisintressi. 29. augustil 2003 oli võlgnevuse jääk 2 548 927,80 eurot, millele lisandus 471,71 eurot päevas iga hilinenud päeva eest.
6 Pärast otsust „Gibbesi pais” rahalise abi lõpetamise kohta koostas komisjon 19. detsembril 2002 Itaalia Vabariigile võlateate nr 3 240 409 358. See teade nägi ette võlakohustuse komisjoni ees summas 39 040 266,10 eurot, määras maksetähtajaks 31. jaanuari 2003 ja märkis, et tähtajast kinni pidamata jätmise korral kohaldatakse viivisintressi. 4. augusti 2003. aasta kirjaga saatis komisjon hageja palvel talle sel ajal tasumisele kuuluva viivisintressi väljavõtte.
7 Regione Siciliana vaidlustas 4. ja 22. septembril 2003 komisjonile edastatud kirjades neljas eespool nimetatud võlateates märgitud viivisintresside summa arvutuse ja väitis, et komisjon oleks pidanud omal algatusel tegema tasumisele kuuluvate summade tasaarvestuse vahemaksetaotlustega, mis oli esitatud ERF‑ile seoses piirkondliku rakenduskavaga „Sicile 2000‑2006” (edaspidi „Sitsiilia PRK”) ja mis oleks tema arvates võimaldanud nende viivisintresside kohaldamist vältida või need peatada.
8 Regione Sicilianale 6. oktoobril 2003 edastatud kirjaga, mille koopia saadeti Itaalia ametiasutustele, avaldas komisjoni peaarvepidaja seisukoha Regione Siciliana tõstatatud küsimustes. Ta märkis selles, et ajavahemikul nendes võlateadetes märgitud maksetähtaegadest 1. jaanuarini 2003 – mil jõustus nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) – nägid kehtivad õigusnormid (nimelt Euroopa Ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava 21. detsembri 1977. aasta finantsmääruse (EÜT L 356, lk 1) (viimati muudetud määrusega (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 762/2001 (EÜT L 111, lk 1) artikkel 49) osas, mis käsitleb siseauditi eraldamist eelnevast finantskontrollist) juba ette ühenduse abi saajate kohustuse maksta ühendusele viivisintressi, kui nad ei pea maksetähtajast korduvalt kinni. Ühtlasi selgitas komisjoni peaarvepidaja, et tasaarvestus, mida hageja nõudis, oli võlgnevuste sissenõudmise meetodina otseselt ette nähtud alles alates määruse nr 1605/2002 jõustumisest ning et tehakse korraldus kõnealustes võlateadetes märgitud intress maha arvestada Itaalia Vabariigile hageja jaoks tehtavatest väljamaksest.
9 Regione Sicilianale 24. oktoobril 2003 edastatud kirjas, mille koopia saadeti Itaalia ametiasutustele, selgitas komisjoni peaarvepidaja, et tehakse tasaarvestus teatavate komisjonil saada olevate summade ja tema poolt võlgnevate summade vahel. Need saadaolevad summad olid 24. oktoobri 2003. aasta võlateate nr 3 240 504 102 kohane summa ERF‑i rahalise abi eest linnaehitustööde ja kõrvalstruktuuride jaoks Porto Empedocle tööstustsoonis (edaspidi „Porto Empedocle” abi) st 7 704 723 eurot ja 19. detsembri 2002. aasta võlateate nr 3 240 409 358 kohane summa („Gibbesi paisu” abi) st 39 040 266,10 eurot ning viivisintress 25. septembri 2002. aasta võlateate nr 3 240 406 591 kohase summa pealt („Messina–Palermo kiirtee” abi) ehk 2 581 947,74 eurot, 3. augusti 2001. aasta võlateate nr 3 240 304 871 kohase summa pealt („Aragona Favara” abi) st 288 931.82 eurot ja 27. juuni 2001. aasta võlateate nr 3 240 303 927 kohase pealt („Catania tasandiku” abi) st 122 876.18 eurot. Kõnealused võlgnetavad summad tulenesid väljamaksetaotlusest seoses komisjoni 8. augusti 2000. aasta otsusega K (2000) 2346 ERF abi andmise kohta Sitsiilia PRK jaoks kogusummas 50 335 454,98 eurot.
10 Nagu komisjon oli teatanud 24. oktoobri 2003. aasta kirjas, tegi ta 7. novembril 2003 tal saada olevate eespool nimetatud summade ja tema võlgnevate summade tasaarvestuse. Samuti teatas komisjon 20. novembri 2003. aasta kirjaga Itaalia ametiasutustele, et ta teeb tasaarvestuse summa osas, mis Itaalia Vabariik võlgnes intressina võlateate nr 3 240 409 358 (abi „Gibbesi paisu” jaoks) kohase summa pealt ehk 1 880 126,91 eurot. See tasaarvestus tehti 3. detsembril 2003.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Esimese Astme Kohtu kantseleile 4., 12., 11. ja 24. detsembril 2003 esitatud hagiavaldustega algatas hageja käesolevad kohtuasjad.
12 Esimese Astme Kohtu viienda koja esimehe määrusega liideti 9. juulil 2004 käesolevad kohtuasjad suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 50.
13 Esimese Astme Kohus peatas 12. jaanuari 2006. aasta määrusega menetluse käesolevates liidetud kohtuasjades kuni Euroopa Kohtu otsuseni kohtuasjas C‑417/04 P: Regione Siciliana vs. komisjon vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 kolmandale lõigule, Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 77 punktile a ja artiklile 78. Esimese Astme Kohus peatas 11. septembri 2006. aasta määrusega samadel alustel uuesti menetluse kuni Euroopa Kohtu otsuseni kohtuasjas C‑15/06 P: Regione Siciliana vs. komisjon.
14 Kodukorra artikli 64 lõike 3 punktides a ja b sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel esitada kirjalikud märkused tagajärgede kohta, mis võivad käesolevate kohtuasjade puhul tuleneda Euroopa Kohtu 2. mai 2006. aasta otsusest kohtuasjas C‑417/04 P: Regione Siciliana vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑3881) ja 22. märtsi 2007. aasta otsusest kohtuasjas C‑15/06 P: Regione Siciliana vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑2591). Nad täitsid need taotlused.
15 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta kiri osas, milles see puudutab Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) poolt infrastruktuuriprojekti „Gibbesi pais” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid (kohtuasi T‑392/03);
– tühistada komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta kiri, osas, milles see puudutab ERF‑i poolt infrastruktuuriprojektide „Aragona Favara” ja „Catania tasandik” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid, ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid, eelkõige komisjoni 13. augusti 2003. aasta ja 14. augusti 2003. aasta kirjad (edaspidi „14. augusti 2003. aasta kiri”) (kohtuasi T‑408/03);
– tühistada komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta kiri osas, milles see puudutab ERF‑i poolt infrastruktuuriprojekti „Messina–Palermo kiirtee” jaoks väljamakstud summade tagasinõudmise meetmeid, ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid, st komisjoni 25. septembri 2002. aasta võlateade nr 3 240 406 591 (kohtuasi T‑414/03);
– tühistada komisjoni 24. oktoobri 2003. aasta kiri, mis puudutas komisjonil saada olevate summade ja tema võlgnevate summade tasaarvestust seonduvalt ERF‑i toetusega projektidele „Porto Empedocle”, „Gibbesi pais”, „Messina–Palermo kiirtee”, „Aragona Favara” ja „Catania tasandik”, ning sellele eelnenud ja järgnenud aktid (kohtuasi T‑435/03);
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Kodukorra artikli 113 alusel võib Esimese Astme Kohus igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist otsustada, et esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, või võtta seisukoha, et hagi ese on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada; kohus teeb otsuse artikli 114 lõigete 3 ja 4 kohaselt.
18 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 3 kohaselt on taotluse edasine menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti.
19 Antud juhul leiab Esimese Astme Kohus, et ta on kohtuasja toimiku dokumentidest saanud piisavalt informatsiooni ning otsustab, et poolte suuliste selgituste ärakuulamiseks ei ole vajadust. Samuti ei ole asjakohane rahuldada hageja taotlust algatada kohtuasja majandusliku tähtsuse ja tõstatatud põhimõtteliste küsimuste tõttu suulist menetlust, sest see taotlus puudutab ainult kohtuvaidluste sisu.
25. septembri 2002. aasta võlateade ja 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirjad (kohtuasjad T‑408/03 ja T‑414/03)
Poolte argumendid
20 Komisjon väidab, et kõnealused aktid adresseeriti ametlikult Itaalia pädevale ministeeriumile ja need saadeti hagejale ainult teadmiseks. Ta väidab, et need aktid ei saa hagejat otseselt puudutada ja et nende tühistamist võiks nõuda ainult Itaalia Vabariik.
21 Komisjon väidab ühtlasi, et hagiavaldustes ei nimetata üldse põhjusi, miks hageja peab neid akte õigusvastasteks, eirates nii Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 21, mida kohaldatakse selle põhikirja artikli 53 ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel Esimese Astme Kohtu suhtes. Lõpuks lükkab komisjon tagasi hageja teesi, mille kohaselt 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirjad ei ole 6. oktoobri 2003. aasta kirjast sõltumatud aktid, väites, et need kirjad on vaid selle loogiline tagajärg, et Itaalia Vabariik ei tasunud 3. augusti 2001. aasta võlateates nr 3 240 304 871 ja 27. juuni 2001. aasta võlateates nr 3 240 303 927 märgitud summasid tähtaegselt.
22 Lõpuks väidab komisjon, et nõudeid tühistada 25. septembri 2002. aasta akt ja 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirjad tuleb pidada vastuvõetamatuks, sest need esitati pärast selleks ette nähtud kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja möödumist. Nii sai tema sõnul hageja kaks viimast Regione Siciliana maakonnavalitsuse pandud templite järgi kätte 22. või 26. augustil 2003, samas esitati kohtuasjas T‑408/03 hagiavaldus alles 12. detsembril 2003.
23 Hageja juhib tähelepanu sellele, et kõnealuseid akte eraldivõetuna ei saa pidada vaidlustatavateks aktideks. Ta väidab siiski, et need ei olnud absoluutselt põhjendatud ja et komisjon täpsustas talle oma seisukohta alles 6. oktoobri 2003. aasta kirjas. Seega esimene akt, mida saaks vaidlustada, ongi nimelt see 6. oktoobri 2003. aasta kiri. Pealegi on kõnealuste aktide tühistamise nõuete põhjenduste puudumine selle asjaolu ilmne ja loogiline tagajärg, et need ei ole täiesti iseseisvad aktid ja on vaidlustatavad vaid siis, kui neid lugeda koostoimes 6. oktoobri 2003. aasta kirjaga, milles on esitatud nende sisu ja õiguslik alus.
Esimese Astme Kohtu hinnang
24 Kõigepealt tuleb märkida, et hageja nõuete põhjal kohtuasjas T‑408/03 ei ole võimalik selgelt tõendada, kas ta käsitleb oma hagis 3. augusti 2001. aasta võlateadet nr 3 240 304 871 „Aragona Favara” abi kohta ja 27. juuni 2001. aasta võlateadet nr 3 240 303 927 „Catania tasandiku” abi kohta või 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirju nendes võlateadetes märgitud summade tähtaegselt maksmata jätmise tõttu tasumisele kuuluva viivisintressi kohta. See asjaolu ei mõjuta siiski käesolevate hagide vastuvõetavust.
25 Nimelt, kui kontrollida neid nelja akti ning 25. septembri 2002. aasta võlateadet nr 3 240 406 591 „Messina–Palermo kiirtee” abi kohta ja 14. augusti 2003. aasta kirja 3. augusti 2001. aasta võlateates nr 3 240 304 871 „Aragona Favara” rahalise abi kohta nõutud summa maksmisega viivitamise tõttu viivisintressi määramise kohta ning 13. augusti 2003. aasta kirja 27. juuni 2001. aasta võlateates nr 3 240 303 927 „Catania tasandiku” rahalise abi kohta nõutud summa maksmisega viivitamise tõttu viivisintressi määramise kohta, mis olid adresseeritud Itaalia Vabariigile, ja mis saadeti hagejale ainult teadmiseks, siis selgub, et nendega ainult täidetakse komisjoni varasemaid otsuseid kõnealuse abi tühistamise või lõpetamise kohta. Nimelt nägid need tühistamis- ja tagasinõudmisotsused juba ette, et alusetult saadud ettemaksete tagasimaksmise kord täpsustatakse võlateadetes, mille saadab Itaalia ametiasutustele komisjoni peaarvepidaja, ja hageja ise tunnistab, et need teated ei ole otsuse ulatusega ja tulenevad otseselt abi tühistamise otsustest.
26 Niisiis ei sisalda ühelt poolt 3. augusti 2001. aasta võlateade nr 3 240 304 871 „Aragone Favara” abi kohta, 27. juuni 2001. aasta võlateade nr 3 240 303 927 „Catania tasandiku” abi kohta ja 25. septembri 2002. aasta võlateade nr 3 240 406 591 „Messina–Palermo kiirtee” abi kohta, ühtegi sätet, mis kohustaks Itaalia Vabariiki alusetult makstud summasid hagejalt tagasi nõudma. Seega ei võimalda miski järeldada, et Itaalia Vabariik ei võinud otsustada ERF‑ile summad ise tagasi maksta (vt selle kohta eespool viidatud 2. mai 2006. aasta otsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 26).
27 Teiselt poolt ei saa hagejat pidada 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirjadest otseselt puudutatuks. Nimelt olid need adresseeritud Itaalia Vabariigile, koopia nendest saadeti hagejale, ja nendes nõuti viivisintresse vastavates võlateadetes määratud maksetähtaegade ületamise eest. Seega on need kirjad vaid loogiline tagajärg sellele, et Itaalia Vabariik jättis 3. augusti 2001. aasta võlateates nr 3 240 304 871 ja 27. juuni 2001. aasta võlateates nr 3 240 303 927 märgitud summad tähtajaks maksmata.
28 Eespool öeldut arvestades tuleb tuvastada, et hagid kohtuasjades T‑408/03 ja T‑414/03 on vastuvõetamatud selles osas, milles palutakse tühistada 25. septembri 2002. aasta võlateated ja 13. ja 14. augusti 2003. aasta kirjad, ilma et komisjoni esitatud teiste vastuvõetamatuse vastuväidete üle oleks vaja otsustada.
6. oktoobri 2003. aasta kiri viivisintressi arvutamise ja omal algatusel tasaarvestuse tegemata jätmise kohta (kohtuasjad T‑392/03, T‑408/03 ja T‑414/03)
Poolte argumendid
29 Komisjon leiab, et nõue tühistada 6. oktoobri 2003. aasta kiri on vastuvõetamatu, sest kuigi see kiri saadeti hagejale, ei mõjuta see otseselt tema õiguslikku olukorda ning ei saa teda seega otseselt puudutada. Nimelt tõstatab see kiri selliseid küsimusi nagu komisjoni võlateadete pealt viivisintresside arvutamine ja tasaarvestuse kasutamine, mis puudutavad komisjonil saada olevaid summasid ühelt poolt, ja Itaalia Vabariiki teiselt poolt. Vaidlustatud otsus toob õiguslikke tagajärgi hageja olukorrale vaid siis, kui tema oleks selle otsuse tõttu kohustatud tegelikult kõnealuse summa tagasi maksma.
30 Ent komisjoni sõnul puudutasid 6. oktoobri 2003. aasta kirja võimalikud kahjulikud tagajärjed ainult Itaalia Vabariiki ja mitte hagejat, keda nimetatud kiri võis kahjustada vaid juhul, kui selle riigi ametiasutused kohustaksid konkreetse ja sõltumatu sekkumise teel teda tagasi maksma summad, mis riik komisjonile võlgneb. Pealegi oleks asjaolu, et 6. oktoobri 2003. aasta kiri on ametlikult adresseeritud hagejale, kooskõlas ühenduse raamatupidamisandmete läbipaistva, avatud ja lihtsustatud haldamise tavaga, sest hageja on osalenud mitmel koosolekul, kus arutati nende finantsabide andmist. Kahtlemata oleks võinud 6. oktoobri 2003. aasta kirja tühistamist nõuda ainult Itaalia Vabariik ja mitte hageja, kellel ei ole neid võlakohustusi, mille osas ta peaks oma õigust nõudma.
31 Peale selle väidab komisjon, et 6. oktoobri 2003. aasta kiri ei ole EÜ artikli 230 tähenduses vaidlustatav akt. Ta tuletab meelde, akti peale saab esitada tühistamishagi, kui selle eesmärk on objektiivselt kolmandatele isikutele õiguslike tagajärgede tekitamine ning see võib otseselt nende huve kahjustada, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis. Komisjoni arvates ei ole need tingimused täidetud akti puhul, millega komisjon teeb ainult teatavaks, kuidas ta kavatseb tõlgendada õigusnormi sätte kohaldamist – käesoleval juhul, mis puutub kohustusse tasuda viivisintresse võlateadete pealt ja tasaarvestusse kui saadaolevate summade sissenõudmismeetodisse. Kolmandate isikute huve võivad tegelikult kahjustada üksnes meetmed, mis võetakse tegelikult varem sellises aktis – nagu võlateadete pealt viivisintresside nõue või võlgade kustutamiseks tasaarvestusest keeldumine – sedastatud seisukoha alusel vastavalt 6. oktoobri 2003. aasta kirjas märgitud kriteeriumidele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 114/86: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1988, lk 5289, punktid 12 ja 13).
32 Lõpuks väidab komisjon kohtuasja T‑392/03 kohta samuti, et hagi on vastuvõetamatu, sest hagejal ei ole huvi 6. oktoobri 2003. aasta kirja tühistamiseks. Ta märgib, et see teade ei puuduta kuidagi abi „Gibbesi paisu” jaoks. Nimelt puudutab hagi kohtuasjas T‑392/03 ainult selle rahalise abi kohta esitatud võlateate maksmise meetodit. Seega ei ole hagi eseme ja 6. oktoobri 2003. aasta kirja vahel mingit seost. Komisjon tugineb selles suhtes Euroopa Kohtu 31. märtsi 1977. aasta otsusele kohtuasjas 88/76: Société pour l’exportation des sucres vs. komisjon (EKL 1977, lk 709); Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2004. aasta määrusele kohtuasjas C‑164/02: Madalmaad vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑1177, punktid 18 ja 24), ja Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 1999. aasta määrusele kohtuasjas T‑78/98: Unione provinciale degli agricoltori di Firenze jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1377).
33 Hageja väidab, et ta ei algata menetlust Itaalia Vabariigist erineva õigussubjektina, vaid selle riigi territoriaalüksusena, kes on kõnealuse abi konkreetne saaja. Ta väidab samuti, et 6. oktoobri 2003. aasta kiri oli talle ametlikult adresseeritud ning puudutab teda otseselt ja isiklikult, sest tema individuaalse olukorra ja vastuvõetud akti vahel on ilmne põhjuslik seos. Selle kirjaga vastatakse seega tema arvates 22. septembril 2003. aastal komisjonile saadetud tema kirjale, milles ta oli vaidlustanud viivisintressi summa arvutamise. Hageja tugineb ka nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31) artiklile 8, mis sätestab komisjoni ja liikmesriigi piirkondlike ja kohalike asutuste vahelise „partnerluse” põhimõtte. Ta rõhutab pealegi viiteid, mis on tehtud tema kohta nõukogu 24. juuni 1988. aasta määruses (EMÜ) nr 2052/88, struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9) (muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5)), ja kõnealuse rahalise abi andmise otsustes, samuti tema ametlikus kirjavahetuses komisjoniga. Hageja väidab samuti, et Itaalia Vabariigil ei olnud käesolevates rahastamisotsustes mingit kaalutlusõigust.
34 Pealegi väidab hageja, et 6. oktoobri 2003. aasta kiri ei ole lihtsalt komisjoni üldise seisukoha väljendus teatud tüüpi probleemide suhtes, vaid täiendab varem koostatud võlateadete põhjendust. Kõnealune kiri on seega tema sõnul õigusakti sisuga selgitav akt, millega komisjon sedastab esimest korda faktilised ja õiguslikud põhjused, mille alusel eri võlateated koostati. See kiri on seega potentsiaalselt huve kahjustav akt, kuivõrd see kinnitab tuvastatud võlgu ja välistab, et need tulenevad menetlusvigadest või -juhustest.
Esimese Astme Kohtu hinnang
35 Komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta kirjas võetakse seisukoht kahes küsimuses, mille hageja tõstatas 12. septembri 2003. aasta koosolekul, ja ühes Regione Siciliana 22. septembri 2003. aasta kirjas tõstatatud küsimuses 27. juuni 2001. aasta võlateate nr 3 240 303 927 („Catania tasandiku” abi), 31. augusti 2008. aasta võlateate nr 3 240 304 871 („Aragona Favara” abi) ja 25. septembri 2002. aasta võlateate nr 32404006591 („Messina–Palermo kiirtee” abi) osas viivisintresside määramise kohta.
36 Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab EÜ artikli 230 tähenduses tühistamishagi esitada vaid selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve kahjustavalt, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92 – T‑12/92 ja T‑15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2667, punkt 28).
37 Käesoleval juhul ei tekitanud 6. oktoobri 2003. aasta kiri selliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võiksid kahjustada hageja huve. Nimelt täpsustab komisjon hageja esimese küsimuse kohta vaid viivisintressi arvutamiseks kehtivaid ühenduse eeskirju ajavahemiku kohta kõnealuste võlateadete maksetähtaegadest 1. jaanuarini 2003. aastal, mil jõustus ühenduse uus finantsmäärus, määrus nr 1605/2002. Seega ei ole 6. oktoobri 2003. aasta kiri iseenesest viivisintressi maksmise nõue ega selles ei arvutata neid konkreetselt.
38 Komisjon selgitab selles 6. oktoobri 2003. aasta kirjas, miks ta ei teostanud omal algatusel tasaarvestust kõnealustes võlateadetes märgitud saadaolevate summade ja Itaalia Vabariigile määratud summade vahel, mille lõppsaaja oleks olnud hageja. Komisjon märgib seega esiteks, et see tasaarvestus oli otseselt ette nähtud saadaolevate summade tagasimaksmise meetodina alles ühenduse uues finantsmääruses. Teiseks juhib ta tähelepanu sellele, et pärast selle määruse jõustumist tehtud väljamaksete pealt kogunenud viivisintress, mida Itaalia Vabariigil tuli tasuda, ei tekkinud sellest, et ei tehtud tasaarvestust 2003. aastal toimunud väljamaksega, vaid maksetähtajast alates tasumisele kuuluvate summade tagasimaksmata jätmisest. Nii ei teinud komisjon oma 6. oktoobri 2003. aasta kirjas otsust, vaid ainult põhjendas, miks ta ei kasutanud varem tasaarvestust, mis oleks võinud viivisintressi tasumist vältida või katkestada.
39 Kõigele lisaks tuleb märkida, et 6. oktoobri 2003. aasta kirjast nähtub, et kõnealuse viivisintressi eest vastutas Itaalia Vabariik, kellele olid vastavad võlateated adresseeritud. Samuti olid saadaolevad summad, mille osas võis teha tasaarvestuse, Itaalia Vabariigile mõeldud väljamaksed, kuigi hageja oli nende lõppsaaja. Ent Itaalia Vabariik võis otsustada põhisumma ja intressid ise oma vahenditest ERF‑ile tagasi maksta, kajastamata seda tagasimakset hagejale esitataval arvel (vt selle kohta eespool viidatud 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, punkt 26). Seega ei puuduta 6. oktoobri 2003. aasta kiri mingil moel hagejat otseselt.
40 Eespool öeldut arvestades tuleb seega lugeda kohtuasjades T‑392/03, T‑408/03 ja T‑414/03 esitatud hagid vastuvõetamatuks selles osas, milles nõutakse 6. oktoobri 2003. aasta kirja tühistamist.
24. oktoobri 2003. aasta kiri tasaarvestuse kohta (kohtuasi T‑435/03)
Poolte argumendid
41 Komisjon väidab, et nõue tühistada 24. oktoobri 2003. aasta kiri on vastuvõetamatu, tuginedes sisuliselt samadele argumentidele, millega ta põhjendas oma seisukohti 6. oktoobri 2003. aasta kirja tühistamise nõuete kohta (vt punkt 29 ja järgmised eespool). Ta väidab nimelt, et isegi kui 24. oktoobri 2003. aasta kiri on adresseeritud hagejale, ei mõjuta see kuidagi otseselt hageja õiguslikku olukorda ega ei saa teda seega puudutada otseselt. Ta juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et ainult Itaalia Vabariik vastutab võlgnevuste eest seoses projektidele „Messina–Palermo kiirtee”, „Gibbesi pais”, „Porto Empedocle”, „Aragona Favara” ja „Catania tasandik” antud finantsabiga. Hagejale võib kõnealusest võlateatest kahju tekkida vaid juhul, kui Itaalia ametiasutused konkreetse ja autonoomse sekkumise teel nõuavad temalt nende summade tagasimaksmist, mis see riik võlgneb komisjonile.
42 Hageja vaidlustab väite, et tal puudub kaebeõigus, tuginedes samadele argumentidele, millega ta põhjendas nõudeid tühistada 6. oktoobri 2003. aasta kiri (vt eespool punktid 33 ja 34).
Esimese Astme Kohtu hinnang
43 Tuleb märkida, et kui 24. oktoobri 2003. aasta kiri oli adresseeritud hagejale ja saadetud teadmiseks Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumile, siis puudutab see siiski rida summasid, mis olid komisjonil Itaalia Vabariigilt saada seoses ERF‑i antud viie eespool nimetatud rahalise abi tühistamisega.
44 Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus pooltel identifitseerida kõnealused võlgnikud ja need, kellel on summasid saada ning, juhul kui üks nendest on Itaalia Vabariik, täpsustada, kas need summad oleksid igal juhul määratud hagejale või kas Itaalia Vabariik võis peale selle maakonna projektide neid vabalt kasutada ka teiste projektide finantseerimiseks. Komisjon täpsustas oma märkustes vastuseks Esimese Astme Kohtule, et võlad, mille osas tuli teha tasaarvestus, tulenesid maksetaotlusest seoses Itaalia Vabariigile adresseeritud komisjoni 8. augusti 2000. aasta otsusega K (2000) 2346 ERF‑ist Sitsiilia PTK jaoks abi andmise kohta. Komisjon täpsustas ühtlasi, et konto, millel tehti 24. oktoobri 2003. aasta kirjas nimetatud tasaarvestused, kuulus Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumile. Hageja näib seda täpsustust kinnitavat, väites siiski, et Itaalia Vabariigi roll oli ainult vahendamine, järelevalve ja kontroll ning et kõnealused summad olid „piirkondliku otstarbega” ning tuli seega maksta temale.
45 Tuleb samuti meenutada, et Itaalia Vabariigil oli kaalutlusõigus ja ta võis seega otsustada mitte nõuda hagejalt 24. oktoobri 2003. aasta kirjas märgitud summade – nii põhisumma kui ka viivisintressi – täielikult või osaliselt talle tagastamist (vt selle kohta eespool viidatud 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Regione Siciliana, punkt 26).
46 Järelikult, kuigi 24. oktoobri 2003. aasta kiri oli ametlikult adresseeritud hagejale, oli tasaarvestuse otsuse adressaat tegelikult Itaalia Vabariik. Seega vastavalt eespool viidatud Euroopa Kohtu kohtupraktikale (2. mai 2006. aasta ja 22. märtsi 2007. aasta kohtuotsused Regione Siciliana vs. komisjon) ei saa hagejat pidada sellest otsusest otseselt puudutatuks.
47 Seega tuleb jätta kohtuasjas T‑435/03 esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Nõuded tühistada eelnevad ja hilisemad aktid (kohtuasjad T‑392/03, T‑408/03, T‑414/03 ja T‑435/03)
48 Kuna kõikide tühistamisnõuete ese ehk kõik „eelnevad ja hilisemad aktid” ei ole piisavalt täpne, tuleb need nõuded seega vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c rahuldamata jätta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑166/98: Cantina sociale di Dolianova jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3991, punkt 79).
49 Kõikidest esitatud põhjendustest tulenevalt tuleb käesolevad hagid vastuvõetamatuse tõttu tervikuna läbi vaatamata jätta.
Kohtukulud
50 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
määrab:
1. Jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud välja Regione Sicilianalt.
Luxembourg, 25. september 2008.
kohtusekretär | | koja esimees |