6. septembril 2013 esitatud hagi – Systran versus komisjon

(kohtuasi T-481/13)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Systran SA (Pariis, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat J. Hoss)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada 5. juuli 2013. aasta ja 21. augusti 2013. aasta Euroopa Komisjoni otsused, teise võimalusena Euroopa Liidu otsused;

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt ja Euroopa Liidult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub käesolevaga tühistada komisjoni otsused, millega viimane nõuab pärast Euroopa Kohtu 18. aprilli 2013. aasta otsust kohtuasjas C-103/11 P: komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) sisse tasandusintressid, millele lisanduvad viivitusintressid alates 19. augustist 2013 summalt, mida komisjon maksis hagejale kahju hüvitamiseks pärast Üldkohtu 16. detsembri 2010. aasta otsust kohtuasjas T-19/07: Systran ja Systran Luxembourg vs. komisjon (EKL 2010, lk II-6083), mille Euroopa Kohus oma otsusega tühistas.

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esimese väite kohaselt puudus komisjonil pädevus võtta vastu vaidlustatud otsused, kuivõrd komisjonil ei ole pädevust määrata tasandusintresse iseendale, kuna selliseid intresse saab määrata üksnes kohus, kui nende eesmärk on hüvitada kahju, mis tuleneb ühe poole kohustuste täitmata jätmisest. Hageja väidab, et tasandusintresside määramine ei kuulu Euroopa Kohtu tehtava otsuse täitmise hulka.

Teise väite kohaselt on rikutud Euroopa õiguse üldpõhimõtteid nii intresside määramise kui alusetu rikastumise keelu üldpõhimõtte osas. Hageja väidab, et:

–    komisjon on rikkunud Euroopa õiguse üldpõhimõtet, ning teise võimalusena liikmesriikide ühist põhimõtet, mis puudutab iseendale tasandusintresside määramist, kui puudub igasugune kahju tekitanud asjaolu, mille eest võiks pidada vastutavaks hagejat;

–    komisjon on rikkunud alusetu rikastumise keelu üldpõhimõtet, pannes eraõiguslikule juriidilisele isikule kohustuse, mis ei ole aluslepingutes ette nähtud ja nähes intressisummade arvutamisega seoses igal juhul ette kindlasummalise intressi, mida suurendatakse 2% inflatsiooniindeksi võrra.

Kolmanda väite kohaselt on tegemist komisjoni poolt võimu kuritarvitamisega, kuna viimane ei saa tugineda tasandusintresside tasumiseks ELTL artiklile 299, kui puudub õiguslik alus, mis talle sellise pädevuse annaks, ja kohtuotsus, mis kohustaks hagejat talle tasuma.