ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
25. märts 2015(*)
Riigiabi – Rahvatervis – Riigiabi veiste transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) testide rahastamiseks – Otsus, millega abi tunnistatakse osaliselt siseturuga kokkusobivaks ja osaliselt siseturuga kokkusobimatuks – Tühistamishagi – Isikut kahjustav meede – Vastuvõetavus – Mõiste „eelis” – Mõiste „valikulisus”
Kohtuasjas T‑538/11,
Belgia Kuningriik, esindajad: C. Pochet ja J.‑C. Halleux, keda abistas advokaat L. Van den Hende,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja S. Thomas ning hiljem H. van Vliet ja S. Noë,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 27. juuli 2011. aasta otsus 2011/678/EL, mis käsitleb Belgia riigiabi veiste transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE) teimimise rahastamiseks (riigiabi C 44/08 (ex NN 45/04)), (ELT L 274, lk 36),
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Määrus nr 999/2001
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad, (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 03/32, lk 289) võeti vastu EÜ artikli 152 lõike 4 punkti b alusel. Selle määruse põhjendusest 2 nähtub, et määrusega sooviti kehtestada teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate (TSE), sealhulgas veiste spongioosse entsefalopaatia (BSE) vältimise, kontrolli ja likvideerimise erieeskirjad, võttes arvesse nende suurt ohtu inimeste ja loomade tervisele.
2 Määruse nr 999/2001 artikli 6 „Seiresüsteem” lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:
„Iga liikmesriik viib igal aastal vastavalt III lisa A peatükile läbi BSE ja skreipi seireprogrammi. See programm hõlmab sõeltestimist kiirtestide abil.”
3 Määruse nr 999/2001 esialgses redaktsioonis olid selle III lisa A peatüki I osas ette nähtud veiste BSE seireprogrammi miinimumnõuded. Oli ette nähtud eeskätt teatavate üle 30 kuu vanuste veiste, sealhulgas tavapäraselt inimtoiduks tapetud loomad, alampopulatsioonide valimine selle programmi tarvis.
4 Lisaks sellele nägi määruse nr 999/2001 III lisa A peatüki IV osa esialgses redaktsioonis ette järgmist:
„Liikmesriigid tagavad, et kuni negatiivse tulemusega laboratoorse uuringu lõpetamiseni ei kasutata toidus, söödas ega väetistes nende loomade kehaosi, kellelt on võetud proove kooskõlas käesoleva lisaga.”
5 Komisjoni 22. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1248/2001, millega muudetakse määruse nr 999/2001 III, X ja XI lisa, (EÜT L 173, lk 12; ELT eriväljaanne 03/32, lk 450) laiendati BSE kiirtestide abil teimimise kohustust kõigile üle 24 kuu vanustele veistele, kelle suhtes kohaldatakse hädatapmist.
6 Komisjoni 21. augusti 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1494/2002, millega muudetakse määruse nr 999/2001 III, VII ja XI lisa, (EÜT L 225, lk 3; ELT eriväljaanne 03/36, lk 550) laiendati seda kohustust üle 24 kuu vanustele veistele, kes on surnud või tapetud, kuid mitte eeskätt inimtoiduks.
TSE suunised
7 Komisjon võttis 2002. aastal vastu ühenduse suunised, mis puudutavad TSE testide, surnult leitud loomade ja tapamajajäätmetega seotud riigiabi (EÜT C 324, lk 2; edaspidi „TSE suunised”).
8 TSE suuniste punktis 12 on täpsustatud, et suuniseid „kohaldatakse riigiabi suhtes, millega kaetakse TSE testide, surnult leitud loomade ja tapamajajäätmetega seotud kulud ning mida antakse ettevõtjatele, kes töötavad asutamislepingu I lisa kohaldamisalasse kuuluvate loomade ja loomsete toodete tootmise, töötlemise ja turustamisega” [siin ja edaspidi on osundatud suuniseid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes].
9 Konkreetsemalt TSE testidega seoses näevad TSE suuniste punktid 23–25 ette järgmist:
„23. Loomade ja inimeste tervise kaitse eesmärgiga meetmete kehtestamise edendamiseks on komisjon otsustanud jätkata sellise riigiabi heakskiitmist, mis katab kuni 100% ulatuses TSE testidega seotud kulud, järgides põllumajandussuuniste punktis 11.4 nimetatud põhimõtteid.
24. […] alates 1. jaanuarist 2003 ei tohi inimtoiduks tapetud veiste kohustuslike BSE testide puhul otsene ja kaudne avalik abi, kaasa arvatud ühenduse toetus, ületada 40 eurot testi kohta. Testide tegemise kohustus võib tuleneda kas ühenduse või siseriiklikest õigusnormidest. Selle summaga peetakse silmas testide kogukulu: testikomplekt, proovivõtt, proovide transport, testimine, säilitamine ja hävitamine. Seda summat võidakse tulevikus vähendada, kui testidega seotud kulud vähenevad.
25. Riigiabi, millega kaetakse TSE testidega seotud kulud, makstakse ettevõtjale, kelle juures tuleb võtta proovid testide tegemiseks. Sellise riigiabi haldamise lihtsustamiseks võib abi maksta siiski laboratooriumile tingimusel, et abi läheb täies ulatuses ettevõtjale. Riigiabi, mida on otseselt või kaudselt saanud ettevõtja, kelle juures tuleb võtta proovid testide tegemiseks, peab igal juhul vastavalt kajastuma ettevõtja küsitavates madalamates hindades.”
10 Lõpetuseks, TSE suuniste punkt 45 näeb seoses riigiabiga, millega kaetakse TSE ja BSE testidega seotud kulud ja mida anti ebaseaduslikult enne 1. jaanuari 2003, ette, et komisjon hindab selle kooskõla vastavalt ühenduse suuniste põllumajandusvaldkonna riigiabi kohta (EÜT 2000, C 28, lk 2; edaspidi „2000.–2006. aasta põllumajandussuunised”) punktile 11.4 ja oma 2001. aastast kehtivale praktikale kiita selline abi heaks kuni 100% ulatuses.
Kohtuasja taust
Menetlus komisjonis
11 Komisjon sai 2004. aasta jaanuaris ja veebruaris kaebused kuninga määruse eelnõu kohta; selle määrusega sooviti kehtestada Belgias maksulaadne lõiv BSE testide rahastamiseks.
12 Komisjon palus Belgia Kuningriigil 27. jaanuari 2004. aasta kirjas esitada talle selle kohta teavet.
13 Belgia Kuningriik vastas sellele teabenõudele 6. veebruari 2004. aasta kirjaga. Ta teavitas komisjoni eeskätt sellest, et alates 1. jaanuarist 2001 olid määruse nr 999/2001 alusel BSE testid Belgias kohustuslikud üle 30 kuu vanuste veiste ja selliste üle 24 kuu vanuste veiste puhul, kelle suhtes kohaldatakse hädatapmist. Ta täpsustas lisaks, et 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2001 kandis kohustuslike BSE testidega seotud kulud riigikassa ning alates 1. jaanuarist 2002 kandis need Bureau d’intervention et de restitution belge (BIRB).
14 Samal ajal teatas Belgia Kuningriik 23. jaanuari 2004. aasta kirjaga, mis registreeriti 28. jaanuaril 2004, loomade puhul TSE teimimise rahastamist käsitleva kuninga määruse eelnõust. See meede registreeriti numbri N 54/04 all.
15 Et kuninga määruse eelnõus oli märgitud, et abi on juba antud ja lõive nõutud alates 1. jaanuarist 2002, registreeriti meede 19. juulil 2004 teatamata riigiabina numbri NN 45/04 all.
16 Komisjon teatas 26. novembri 2008. aasta kirjaga Belgia Kuningriigile oma otsusest algatada Belgias 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2005 tehtud TSE testide rahastamise suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus ja kutsus huvitatud kolmandaid isikuid üles esitama oma märkused. Komisjoni otsus algatada ametlik uurimismenetlus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 16. jaanuaril 2009 (ELT C 11, lk 8).
17 Huvitatud kolmandad isikud märkusi ei esitanud.
18 Belgia Kuningriik edastas oma märkused komisjonile 25. veebruari 2009. aasta kirjaga.
Vaidlustatud otsus
19 Komisjon võttis 27. juulil 2011 vastu otsuse 2011/678/EL, mis käsitleb Belgia riigiabi veiste TSE teimimise rahastamiseks (riigiabi C 44/08 (ex NN 45/04)), (ELT L 274, lk 36; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
20 Esiteks analüüsis komisjon kohustuslike BSE testide rahastamise Belgia süsteemi selleks, et kontrollida, kas selle puhul on täidetud neli kumulatiivset tingimust, mille täidetusest nähtub riigiabi olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
21 Selles osas tuvastas komisjon esiteks, et 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2001 rahastati kohustuslikke BSE teste täies ulatuses riigikassast ning et 1. jaanuarist 2002 kuni 30. juunini 2004 rahastas neid BIRB, mis on õigusvõimeline föderaalne ametiasutus, kuulub Belgia põllumajandus‑ ja väikeettevõtluse ministeeriumi alla, saab valitsuselt toetust, mis on kantud tema järelevalvevolituste eelarvesse föderaalsel tasandil, ja millel on ka teatavad omavahendid. Ta märkis lisaks, et 1. juulist 2004 kuni 30. novembrini 2004 rahastas kohustuslikke BSE teste Agence fédérale pour la sécurité de la chaîne alimentaire (AFSCA), mis on õigusvõimeline riigiasutus, mida vastavalt 4. veebruari 2000. aasta seadusele AFSCA loomise kohta rahastati niisugustest erinevatest allikatest saadud tuludest nagu teenustasud (st tasud), sissemaksed (st maksulaadsed lõivud), haldustrahvid, annetused, pärandused jms. Lõpetuseks tuvastas komisjon ajavahemikku 1. detsembrist 2004 kuni 31. detsembrini 2005 puudutavas, et kohustuslikke BSE teste rahastati esiteks tapamajade poolt iga testitud veise eest makstud 10,70 euro suuruse teenustasu abil, mis kanti üle tapamajade klientidele, ning teiseks rahastas neid AFSCA oma reservidest ja tagastatavast ettemaksest, mis riigikassa tema käsutusse andis.
22 Komisjon järeldas seega esiteks, et 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2005 rahastati kohustuslikke BSE teste riigi ressurssidest, ning teiseks, et osa nende testide maksumusest rahastati alates 1. detsembrist 2004 iga testitud veise pealt makstava 10,70 euro suuruse teenustasu abil, mida ei rahastatud riigi ressurssidest.
23 Teiseks kontrollis komisjon, kas kohustuslike BSE testide rahastamise Belgia süsteem andis valikulise majanduseelise teatud ettevõtjatele või teatud kaupade tootmisele.
24 Seoses esiteks kohustuslike BSE testide rahastamisega riigi ressurssidest, sealhulgas sissemaksete abil, asus komisjon seisukohale, et kaupade tootmise või turustamise raames kohustuslike kontrollide maksumus on ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuv kohustus. Seega leidis ta, et kuna Belgia Kuningriik oli alates 1. jaanuarist 2001 kandnud ise nende testide maksumuse, siis oli ta andnud eelise loomakasvatajatele, tapamajadele ja muudele ettevõtjatele, kes töötlesid, käitlesid, müüsid või turustasid tooteid, mis saadakse veistest, kelle suhtes neid teste kohaldatakse. Komisjon märgib sellega seoses, et nende testide hind tasuti otse laboratooriumidele, kes tapamajade taotlusel neid teste tegid ja kes kandsid vastavad kulud AFSCA arvele.
25 Lisaks leidis komisjon, et valikulisuse tingimus oli täidetud, sest kirjeldatud eelist anti ainuüksi sektorile, „kus kasvatatakse loomi, kellele tehakse TSE teste”.
26 Järgmiseks märkis komisjon seoses kohustuslike BSE testide rahastamisega teenustasude, st sektori tasutud tasude abil, et sellega ei antud veiselihasektori ettevõtjatele mingit eelist, sest teenustasu maksid AFSCA teenuste saajad ja teenustasu oli mõeldud teenuste eest tasumiseks.
27 Kolmandaks tuvastas komisjon, et kõnealuse meetmega kahjustati või ähvardati kahjustada konkurentsi ning kahjustati liikmesriikidevahelist kaubandust.
28 Eelnevaga arvestades leidis komisjon, et kohustuslike BSE testide rahastamine riigi ressurssidest kujutas endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
29 Teiseks märkis komisjon, et kõnealune abi oli ebaseaduslik ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 30. juunini 2004, sest seda anti ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes.
30 Selles osas märkis komisjon, et alates 1. jaanuarist 2003 kuulus kõnealune abi komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist riigiabi suhtes, mida antakse põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, (ELT 2004, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 24) teatamiskohustusest ette nähtud erandi kohaldamisalasse. Ta tuvastas siiski, et selles määruses ette nähtud tingimusi ei olnud käesolevas kohtuasjas järgitud ning et nimetatud abi oli seetõttu ebaseaduslik.
31 Kolmandaks kontrollis komisjon, kas alates 1. juulist 2004 sissenõutud sissemaksetest saadud tulu, mida kasutati AFSCA rahastamiseks, ning kohustuslike BSE testide rahastamise vahel esineb püsiv seos. Kuna ta sellise seose olemasolu ei tuvastanud, järeldas ta, et sissemaksed ei olnud abimeetme lahutamatu osa.
32 Neljandaks hindas komisjon kõnealuse abi kokkusobivust siseturuga. Ta kontrollis seega, kas käesoleval juhul oli järgitud TSE suunistes kehtestatud tingimusi.
33 Seoses esiteks kohustuslike BSE testide rahastamises seisneva abiga, mida anti ebaseaduslikult enne 1. jaanuari 2003, st enne TSE suuniste jõustumist, tuvastas komisjon, et 2000.–2006. aasta põllumajandussuuniste (millele viitab TSE suuniste punkt 45) punktis 11.4 kehtestatud tingimused olid täidetud. Ta järeldas seega, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 antud abi oli siseturuga kokkusobiv.
34 Seoses teiseks kohustuslike BSE testide rahastamises seisneva abiga, mida anti 1. jaanuarist 2003 kuni 31. detsembrini 2005, asus komisjon seisukohale, et ainuüksi TSE suuniste punktis 24 kehtestatud tingimus (mille kohaselt riigiabi ja ühenduse toetus ei tohi ületada 40 eurot testi kohta) ei olnud täidetud ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 30. juunini 2004. Ta märkis selles osas, et üle selle piirmäära oli välja makstud kokku 6 619 810,74 eurot.
35 Viiendaks ja viimaseks tuvastas komisjon, et üle 40 euro piirmäära makstud abi tagasinõudmise süsteem, mille pakkus välja Belgia Kuningriik, ei olnud kooskõlas ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise valdkonnas kehtivate eeskirjadega.
36 Kokkuvõttes leidis komisjon, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 30. juunini 2004 oli Belgia Kuningriik andnud ebaseaduslikult riigiabi kohustuslike BSE testide rahastamiseks, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3.
37 Lisaks sellele leidis komisjon, et riigiabi oli siseturuga kokkusobiv, v.a seoses summaga, mis oli makstud üle piirmäära 40 eurot testi kohta ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 30. juunini 2004.
38 Lõpetuseks kohustas komisjon ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasi nõudma, välja arvatud abi konkreetsetele projektidele, mis vastasid selle abi andmise hetkel kohaldatavas vähese tähtsusega abi käsitlevas määruses sätestatud kõikidele tingimustele.
39 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. Teenustasudest rahastatavad meetmed ei kujuta endast riigiabi.
2. TSE testide rahastamine riigi vahenditest kujutab endast siseturuga kokkusobivat abi põllumajandustootjatele, tapamajadele ja muudele üksustele, kes töötlevad, käitlevad, müüvad ja turustavad veiselihasaadusi, millele tehti ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 ja ajavahemikul 1. juulist 2004 kuni 31. detsembrini 2005 kohustuslikus korras TSE test.
3. TSE testide rahastamine riigi vahenditest ajavahemikul 1. jaanuarist 2003 kuni 30. juunini 2004 kujutab endast siseturuga kokkusobivat abi põllumajandustootjatele, tapamajadele ja muudele üksustele, kes töötlevad, käitlevad, müüvad ja turustavad veiselihasaadusi, millele tehti kohustuslikus korras TSE test, summade eest, mis jäid alla 40 euro testi kohta. Siseturuga kokkusobimatu abi, mis ületab maksimumsummat 40 eurot testi kohta, tuleb tagasi nõuda, välja arvatud abi konkreetsetele projektidele, mis vastasid selle abi andmise hetkel kohaldatavas vähese tähtsusega abi käsitlevas määruses sätestatud kõikidele tingimustele.
4. Belgia on ebaseaduslikult andnud abi TSE testide rahastamiseks, rikkudes ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 30. juunini 2004 [ELTL] artikli 108 lõiget 3.
Artikkel 2
1. Belgia võtab meetmed, mis on vajalikud artikli 1 lõigetes 3 ja 4 kirjeldatud ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmiseks saajatelt.
[…]
Artikkel 3
Artikli 1 lõigetes 3 ja 4 kirjeldatud abi nõutakse sisse viivitamata ja tõhusalt.
Belgia tagab, et käesolev otsus viiakse ellu nelja kuu jooksul alates sellest teatamise kuupäevast.
Artikkel 4
1. Kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatamise kuupäevast esitab Belgia komisjonile järgmise teabe:
a) isikute loetelu, kes said artikli 1 lõigetes 3 ja 4 kirjeldatud abi, ning iga abisaaja saadud abi kogusumma;
b) kogusumma (põhisumma + sissenõutav intress), mille abi saajad peavad tagastama;
[…]
Artikkel 5
Käesolev otsus on adresseeritud Belgia Kuningriigile.”
Menetlus ja poolte nõuded
40 Belgia Kuningriik taotles Üldkohtu kantseleis 10. oktoobril 2011 registreeritud hagiavaldusega käesoleva menetluse algatamist.
41 Belgia Kuningriik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus, välja arvatud selle resolutsiooni artikli 1 lõige 1, ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
42 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
43 Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse ja kutsus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooli üles vastama kirjalikult küsimustele. Pooled täitsid menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõuded määratud tähtaja jooksul.
44 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 5. septembri 2014. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
45 Kuigi komisjon ei ole formaalselt esitanud vastuvõetamatuse vastuväidet kodukorra artikli 114 alusel, palub ta Üldkohtul siiski tunnistada käesolev hagi vastuvõetamatuks osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 ja lõike 3 esimese lause vastu, milles kõnealune meede kvalifitseeritakse siseturuga kokkusobiva riigiabina. Ta väidab selle kohta sisuliselt, et resolutsiooni seda osa ei ole võimalik vaidlustada ELTL artikli 263 tähenduses, sest sel ei ole siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võiksid mõjutada Belgia Kuningriigi huve.
46 Repliigis asus Belgia Kuningriik seisukohale, et hagi on vastuvõetav eeskätt osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigete 2 ja 3 vastu.
47 Kohtupraktikast, mis on välja kujunenud liikmesriikide ja institutsioonide esitatud tühistamishagide raames, tuleneb, et vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses loetakse kõik institutsioonide poolt ükskõik missuguses vormis kehtestatud normid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (kohtuotsused, 31.3.1971, komisjon vs. nõukogu, 22/70, EKL, EU:C:1971:32, punkt 42; 2.3.1994, parlament vs. nõukogu, C‑316/91, EKL, EU:C:1994:76, punkt 8, ja 13.10.2011, Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EKL, EU:C:2011:656, punkt 36). Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et liikmesriik võib esitada tühistamishagi siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitava akti peale, ilma et ta peaks tõendama põhjendatud huvi olemasolu (eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, EU:C:2011:656, punkt 36, ja kohtuotsus, 20.9.2012, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑154/10, EKL, EU:T:2012:452, punkt 37).
48 Selle väljaselgitamiseks, kas vaidlustatud otsuse peale saab esitada hagi, tuleb seega analüüsida, kas see kujutab endast akti, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, EU:C:2011:656, punkt 40); see tuleb välja selgitada lähtudes akti sisust (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:T:2012:452, punkt 37).
49 Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 ja lõike 3 esimese lause (milles kõnealune meede kvalifitseeritakse riigiabina ja see loetakse osaliselt siseturuga kokkusobivaks) eesmärk selgelt tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi ning seega on tegemist aktiga, mida saab ELTL artikli 263 alusel vaidlustada (vt selle kohta kohtuotsus, 8.9.2011, komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EKL, EU:C:2011:551, punktid 35–42).
50 Kohtupraktika, millele viitab komisjon, ei lükka seda järeldust ümber.
51 Seoses esiteks kohtuasjaga, milles tehti 28. jaanuari 2004. aasta määrus Madalmaad vs. komisjon (C‑164/02, EKL, EU:C:2004:54), piisab sellele tähelepanu juhtimisest, et põhjus, miks tunnistati vastuvõetamatuks hagi, mille Madalmaade Kuningriik esitas komisjoni otsuse peale, millega abimeede tunnistati siseturuga kokkusobivaks, seisnes asjaolus, et see liikmesriik taotles kõnealuse otsuse tühistamist „osas, milles komisjon loeb sadamaametitele […] antud toetuse riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses”, samas kui kõnealuse otsuse resolutsioon sellist järeldust ei sisaldanud.
52 Järgmiseks – ning vastupidi komisjoni väidetele – ei asunud Euroopa Kohus eespool punktis 49 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Madalmaad (EU:C:2011:551) seisukohale, et liikmesriigi otsene vastuseis meetme kvalifitseerimisele riigiabina, eeskätt teatamise ajal, kujutab endast „otsustava tähtsusega” asjaolu selle liikmesriigi poolt kõnealust meedet siseturuga kokkusobivaks tunnistava otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavuse seisukohast.
53 Nimelt tuleb märkida, et eespool punktis 49 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. nõukogu (EU:C:2011:551) asus Euroopa Kohus seisukohale, et ELTL artikli 107 lõigete 1 ja 3 alusel vastu võetud otsust, millega asjaomane meede kvalifitseeritakse riigiabina ja tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, tuleb käsitada ELTL artikli 263 alusel vaidlustatava aktina, sest meetme vääralt riigiabina kvalifitseerimisel on abist teatanud liikmesriigile õiguslikud tagajärjed, mis seisnevad selles, et komisjon teostab kõnealuse meetme suhtes pidevat järelevalvet ning kontrollib seda korrapäraselt, mistõttu liikmesriigil on teatatud meetme rakendamisel piiratud tegutsemisruum (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punktid 41 ja 42).
54 Lõpetuseks ei mõjuta käesoleva hagi vastuvõetavust kuidagi asjaolu, millele viitab komisjon ja mille kohaselt Belgia Kuningriik oli enne haldusmenetluse läbiviimist vähemalt kaudselt möönnud, et kõnealune meede kujutab endast riigiabi; seda isegi juhul, kui see asjaolu leiab tõendust. Selles osas tuleb märkida, et vasturepliigis tunnistas komisjon ise, et puhtõiguslikust seisukohast ei jäta asjaolu, et Belgia Kuningriik eelnevalt möönis, et kõnealune meede kujutab endast riigiabi, teda ilma õigusest seda asjaolu vaidlustada.
55 Kõigi nende kaalutlustega arvestades tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
56 Belgia Kuningriik esitab üheainsa väite oma hagi põhjendamiseks ja selle kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, sest komisjon rikkus kohustuslike BSE testide rahastamist riigiabina kvalifitseerides õigusnorme.
57 Täpsemalt on Belgia Kuningriik seisukohal, et käesolevas kohtuasjas ei ole täidetud üks tingimustest, mis on vajalik riigiabi olemasolu tuvastamiseks, st tingimus, et kõnealune meede peab olema andnud valikulise eelise.
58 See ainus väide jaguneb viieks osaks: esiteks ei ole leevendatud ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust, teiseks ei ole kohustuslike BSE testide rahastamist ühtlustatud, kolmandaks ei tinginud kõnealune meede ülemäärast hüvitamist, neljandaks ei ole kõnealune meede valikuline ning viiendaks on teistes liikmesriikides kehtivad selliste testide rahastamise süsteemid valikulisuse tingimuse täidetuse hindamisel ebaolulised.
59 Üldkohus peab sobivaks analüüsida esiteks ainsa väite teist osa, analüüsides seejärel esimest, neljandat, viiendat ja kolmandat osa.
Ainsa väite teine osa, mille kohaselt kohustuslike BSE testide rahastamist ei ole ühtlustatud
60 Belgia Kuningriik väidab sisuliselt, et kuivõrd kohustuslike BSE testide rahastamist ei olnud Euroopa Liidus ühtlustatud, siis võis ta võtta enda kanda selliste testidega seotud kulud, ilma et seda oleks võimalik käsitada riigiabi käsitlevate õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvana.
61 Komisjon palub väite selle osa tagasi lükata.
62 Kohtupraktikast nähtub, et ELTL artikli 107 eesmärk on hoida ära liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamine avaliku võimu poolt ükskõik missugusel kujul antavate eeliste tõttu, mis kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (kohtuotsused, 2.7.1974, Itaalia vs. komisjon, 173/73, EKL, EU:C:1974:71, punkt 26, ja 15.6.2006, Air Liquide Industries Belgium, C‑393/04 ja C‑41/05, EKL, EU:C:2006:403, punkt 27).
63 Et tagada sellise riigiabi keelu tõhusus, mis kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, kuivõrd see moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi, annab ELTL artikkel 108 komisjonile erilise järelevalvepädevuse ning paneb liikmesriikidele konkreetsed kohustused, et hõlbustada komisjonil selle ülesande täitmist ning vältida komisjoni silmitsiseadmist juba väljakujunenud vääramatu olukorraga (kohtuotsus, 8.11.2001, Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, C‑143/99, EKL, EU:C:2001:598, punkt 23).
64 Seoses plaanidega abi määramise või muutmise kohta nõuab ELTL artikli 108 lõige 3 esiteks, et komisjoni tuleb neist piisavalt aegsasti informeerida, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Järgmiseks kohustab see lõik komisjoni algatama viivitamata ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud võistleva menetluse, kui ta arvab, et mingi plaan ei sobi ühisturuga kokku. Lõpetuseks keelab artikli 108 lõike 3 viimane lause üheselt mõistetavalt liikmesriigil rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui selle menetluse järgi on tehtud lõplik otsus (eespool punktis 63 viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, EU:C:2001:598, punkt 24).
65 Lisaks tuleb märkida, et liikmesriikide sekkumised valdkondades, mida ei ole Euroopa Liidus ühtlustatud, ei jää välja riigiabi kontrolli käsitlevate õigusnormide kohaldamisalast. Vastupidise möönmise korral jääksid ELTL artiklite 107 ja 108 sätted vältimatult ilma oma kasulikust mõjust.
66 Nii võib näiteks riikide sekkumisi liikmesriikide ainupädevusse kuuluvates valdkondades (näiteks otseste maksude valdkonnas) käsitada ELTL artiklite 107 ja 108 alla kuuluvana (vt selle kohta kohtuotsused, 15.11.2011, komisjon vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EKL, EU:C:2011:732; 29.3.2012, 3M Italia, C‑417/10, EKL, EU:C:2012:184, punkt 25, ja kohtumäärus, 29.3.2012, Safilo, C‑529/10, EU:C:2012:188, punkt 18).
67 Kõige eelnevaga arvestades oli Belgia Kuningriik seega kohustatud veenduma, et ta ei riku ELTL artikleid 107 ja 108, võttes enda kanda kõik kohustuslike BSE testidega seotud kulud, ja seda olenemata sellest, kas selliste testide rahastamine oli Euroopa Liidus ühtlustatud või mitte.
68 Seega tuleb tagasi lükata ainsa väite teine osa juba ainuüksi sel põhjusel, ilma et oleks vaja analüüsida argumente, mis Belgia Kuningriik esitas täiendavalt ning millega püütakse tõendada asjaolu, et kohustuslike BSE testide rahastamine ei ole ühtlustatud.
Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt ei ole leevendatud ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust
69 Belgia Kuningriik väidab sisuliselt, et komisjon asus vääralt seisukohale, et kõnealune meede annab teatava eelise.
70 Komisjon palub väite selle osa tagasi lükata.
71 ELTL artikli 107 lõikes 1 on riigiabi määratletud kui igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, kui see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Riigiabi mõiste selle sätte tähenduses on toetuse mõistest laiem: see ei hõlma mitte ainuüksi positiivseid sooritusi, nagu toetused ise, vaid ka eri vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust ning millel seetõttu on toetustega sama olemus ja tagajärjed, ehkki tegemist ei ole toetustega sõna kitsas tähenduses. Toetustega samu tagajärgi omavate kaudsete eeliste hulka kuulub kauba tarnimine või teenuste osutamine soodustingimustel (vt eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Kohtupraktikast tuleneb ka see, et riigiabina käsitatakse ükskõik missuguses vormis sekkumisi, mis võivad otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb käsitada sellise majanduseelisena, mida seda saav ettevõtja ei oleks tavalistes turutingimustes saanud (vt eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Belgia Kuningriik ei vaidlusta asjaolu, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2005 rahastati kohustuslikke BSE teste riigi ressurssidest. Seega tuleb analüüsida, kas komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õigusnorme, asudes seisukohale, et see rahastamine vabastas veiselihasektori ettevõtjad kohustusest, mis lasub tavaliselt nende eelarvel.
74 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 90, et toodete tootmise või turustamise raames kohustuslike kontrollide (nagu kohustuslikud BSE testid) kulusid tuleb pidada tavaliselt ettevõtja eelarvel lasuvaks kohustuseks.
75 Belgia Kuningriik väidab esiteks vastu, et BSE testide tegemise kohustus ei tulene mitte tavalistest turutingimustest, vaid avaliku võimu sekkumisest. Ta viitab selles osas kohtujurist Jacobs’i ettepanekule kohtuasjas GEMO (C‑126/01, EKL, EU:C:2002:273), kus kohtujurist seletab, et mõiste „tavaliselt” tähendab „tavalistes turutingimustes, st sellise turu tingimustes, kus ei esine riigi sekkumisi ega häireid” (eespool viidatud kohtujuristi ettepanek, Jacobs, GEMO, EU:C:2002:273, punkt 77). Sellest lähtuvalt väidab ta käesolevas kohtuasjas, et avaliku võimu sekkumise puudumisel ei kujutaks kohustuslikud testid endast veiselihasektori ettevõtjate eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust.
76 Ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuva kohustuse mõiste hõlmab siiski ka eeskätt täiendavaid kulusid, mis ettevõtjatel tekivad majandustegevuse suhtes kohaldatavatest õigus‑ või haldusnormidest või lepingutest tulenevate kohustuste tõttu (vt analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:C:1974:71, punkt 33; kohtuotsused, 5.10.1999, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑251/97, EKL, EU:C:1999:480, punkt 40, ja 3.3.2005, Heiser, C‑172/03, EKL, EU:C:2005:130, punkt 38).
77 Niisiis komisjon ei eksinud, kui ta asus seisukohale, et toodete tootmise või turustamisega seotud selliste kontrollide kulud, mis on kohustuslikud mõne õigus‑ või haldusnormi alusel – nagu kohustuslikud BSE testid –, kujutavad endast ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust.
78 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
79 Teiseks väidab Belgia Kuningriik sisuliselt, et kohustuslike BSE testide rahastamine riigi ressurssidest ei anna veiselihasektori ettevõtjatele mingisugust eelist, sest selliste testide tegemise kohustusel on üldise huvi eesmärk, milleks on rahvatervise kaitse.
80 Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et ELTL artikli 107 lõige 1 ei tee vahet selle alusel, mis on asjaomase sekkumise põhjus või eesmärk, vaid määratleb need lähtuvalt nende tagajärgedest (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:C:1974:71, punkt 27; kohtuotsus, 12.12.2002, Belgia vs. komisjon, C‑5/01, EKL, EU:C:2002:754, punkt 45, ja eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, EU:C:2011:732, punkt 87).
81 Nii ei ole kõnealuse meetmega taotletav rahvatervise kaitse eesmärk, kui selgub, et seda tõepoolest taotleti, piisav selleks, et lükata ümber komisjoni poolt vaidlustatud otsuses sellele meetmele antud riigiabi kvalifikatsioon.
82 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
83 Kolmandaks väidab Belgia Kuningriik, et käesolevat kohtuasja tuleb eristada kohtuasjast, milles tehti 20. novembri 2003. aasta otsus Gemo (C‑126/01, EKL, EU:C:2003:622) ning kus Euroopa Kohus otsustas, et loomakorjuste ja tapamajajäätmete kogumise ja kõrvaldamise kulude kandmine Prantsusmaa Vabariigi poolt andis loomakasvatajatele ja tapamajadele eelise, kuna need kulud kujutasid endast nende majandustegevusele omaseid kulusid.
84 Belgia Kuningriik väidab esiteks, et põhimõte, et saastaja maksab, mida Euroopa Kohus kohaldas eespool punktis 83 viidatud kohtuotsuses GEMO (EU:C:2003:622), ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Ta väidab sellega seoses, et loomakorjused ja tapamajajäätmed kujutavad endast loomakasvatajate ja tapamajade tegevusega kaasaskäivat asjaolu; nii ei ole see aga BSE puhul, mis on haigus, mis ei tulene otseselt loomakasvatajate ja tapamajade tegevusest ning millel puudub seega selge ja otsene seos konkreetse tootja või ettevõtjaga. Ta väidab, et seda seisukohta kinnitavad TSE suunised, mille IV ja V osa (mis käsitlevad vastavalt surnult leitud loomi ja tapamajajäätmeid) viitavad sõnaselgelt põhimõttele, et saastaja maksab, samas kui sellist viidet ei ole TSE suuniste III osas, mis käsitleb TSE teste.
85 Ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuva kohustuse mõiste ei piirdu siiski ainult kuludega, mis tulenevad põhimõtte, et saastaja maksab, kohaldamisest. Nii ei lükka asjaolu, et see põhimõte ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav – kui see peaks tõeks osutuma – ümber käesoleva kohtuotsuse punktis 76 tehtud järeldust.
86 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
87 Tuginedes 5. veebruari 1976. aasta kohtuotsusele Conceria Bresciani (87/75, EKL, EU:C:1976:18) ja 15. detsembri 1993. aasta kohtuotsusele Ligur Carni jt (C‑277/91, C‑318/91 ja C‑319/91, EKL, EU:C:1993:927), väidab Belgia Kuningriik teiseks, et selliste kohustuslike kontrollide süsteem, mille eesmärk nagu käesolevas kohtuasjas on kaitsta rahvatervist, ei kujuta endast ettevõtjatele osutatavat teenust, mille eest nad peaksid tavaliselt maksma.
88 Selles osas tuleb märkida, et eespool punktis 87 viidatud kohtuotsustes asus Euroopa Kohus seisukohale, et tema analüüsi esemeks olevaid tasusid, mida tuli maksta selliste imporditud toodete suhtes üldistes huvides läbiviidud sanitaarkontrolli eest, mis olid päritoluriigis sarnase kontrolli juba läbinud, ei saanud käsitada vastutasuna teenuse eest ning et selliste kontrollidega seotud kulud pidi kandma riik.
89 Tuleb siiski märkida, et eespool punktis 87 viidatud kohtuotsustes pidi Euroopa Kohus võtma seisukoha üksnes küsimuses, kas teatavate sanitaarkontrollide rahastamine oli kooskõlas kaupade vaba liikumist käsitlevate õigusnormidega, ning seetõttu ei teinud ta otsust selle kohta, kas selline rahastamine oli kooskõlas ELTL artikli 107 lõikega 1.
90 Seetõttu ei ole kohtupraktika, millele Belgia Kuningriik viitab, käesolevas kohtuasjas asjakohane.
91 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
92 Neljandaks ja viimaseks väidab Belgia Kuningriik sisuliselt, et kohustuslikud BSE testid on seotud tema poolt avaliku võimu teostamisega, mistõttu neil puudub majanduslik laad, mis õigustaks EL toimimise lepingu konkurentsieeskirjade kohaldamist. Ta on seetõttu seisukohal, et ta võis ise kanda kõik kõnealuste testide kulud, ilma et see meede kujutaks endast riigiabi.
93 Oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele selgitas Belgia Kuningriik eespool punktis 92 kirjeldatud argumenti, märkides, et BSE testide tegemise korraldamine, sealhulgas nende rahastamist puudutavas, on hõlmatud avaliku võimu teostamisega.
94 Selles osas piisab tähelepanu juhtimisest asjaolule – mille tõi õigustatult esile komisjon ja mida Belgia Kuningriik ei eita –, et veiselihasektori ettevõtjad on siseriiklike õigusnormide alusel kohustatud üksnes laskma teha BSE testid tapamajja saadetud veiste puhul, et neil oleks võimalik nende liha, rasva ja rupsi turustada; see aga ei tähenda, et nad teostaksid avalikku võimu.
95 Seetõttu ei võimalda eespool punktis 92 kirjeldatud argument ümber lükata järeldust, mille kohaselt kohustuslike BSE testide kulud kujutavad endast kohustust, mida veiselihasektori ettevõtjad on oma majandustegevuse raames kohustatud kandma (vt eespool punktid 69–86).
96 Lõpetuseks ja igal juhul tuleb märkida, et nagu tuleneb eespool punktis 76 viidatud kohtupraktikast, ei takista asjaolu, et kulud tekivad ettevõtjatele siseriiklike õigusnormide kohaldamisest ning on seega vältimatult seotud avaliku võimu teostamisega asjaomase liikmesriigi poolt, selliste kulude määratlemist „ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuva kohustusena”.
97 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
98 Eeltoodust lähtudes tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite neljas osa, mille kohaselt kõnealune meede ei ole valikuline
99 Belgia Kuningriik väidab sisuliselt, et komisjon eksis, kui ta luges kõnealuse meetme valikuliseks.
100 Komisjon palub väite selle osa tagasi lükata.
101 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et riigiabina kvalifitseerimiseks on nõutav, et oleksid täidetud kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 nimetatud tingimused (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 61). Peamiselt, nagu märgitud eespool punktis 71, on liikmesriigi poolt antud majanduseelis riigiabi üksnes siis, kui sellega soodustatakse teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 61).
102 Seega tõendamaks, et asjaomast meedet kohaldatakse teatud ettevõtjatele või teatud kaupade tootmisele valikuliselt, peab komisjon tõendama, et selle tulemusena koheldakse erinevalt ettevõtjaid, kes on asjaomase meetme eesmärki silmas pidades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 62).
103 Siiski tuleb märkida ka seda, et abi mõiste ei hõlma meetmeid, mille tulemusel ettevõtjaid koheldakse kohustuste osas erinevalt, kui erinev kohtlemine tuleneb kõnealuse kohustuste süsteemi olemusest ja ülesehitusest. Liikmesriik, kes on kehtestanud ettevõtjate erineva kohtlemise kohustuste osas, peab tõendama, et see on kõnealuse süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuvalt tõepoolest õigustatud (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2011:551, punkt 62).
104 Käesolevas kohtuasjas tuleb meenutada, et komisjon asus vaidlustatud otsuse põhjenduses 90 õigesti seisukohale, et toodete tootmise või turustamise raames kohustuslike kontrollide kulud kujutasid endast ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust (vt eespool punkt 77).
105 Kõnealuse meetme abil leevendas Belgia Kuningriik seega ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust.
106 Lisaks sellele leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 92, et Belgias anti kõnealust eelist ainult ühele konkreetsele sektorile, nimelt „sellele, kus kasvatatakse loomi, kellele tehakse TSE teste”.
107 Selles osas tuleb märkida, et vastates Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele selgitas komisjon, et „[sektoriga], kus kasvatatakse loomi, kellele tehakse TSE teste” peetakse silmas kõiki veiselihasektori ettevõtjaid, kes said vaidlustatud otsuse kohaselt kõnealusest meetmest kasu, st loomakasvatajad, tapamajad ja muud üksused, kes töötlesid, käitlesid, müüsid või turustasid tooteid, mis on saadud veistelt, kellele tehti kohustuslik BSE test.
108 Seega leidis komisjon eespool punktis 101 viidatud kohtupraktika alusel õigustatult vaidlustatud otsuse põhjenduses 92, et kõnealune meede oli valikuline.
109 Belgia Kuningriik väidab esiteks vastu, et komisjon, kes peab tõendama, et kohustuslike BSE testide rahastamine oli valikuline, ei ole tõendanud, et selle rahastamise tulemusena koheldi erinevalt ettevõtjaid, kes olid asjaomase meetme eesmärki silmas pidades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.
110 Komisjon tuvastas siiski, et veiselihasektori ettevõtjad said kasu eelisest, mida ei olnud võimalik saada teiste sektorite ettevõtjatel, sest kontrollid, mille läbiviimine oli neile enne oma toodete turule viimist või turustamist kohustuslik, olid neile tasuta, samas kui teiste sektorite ettevõtjatel selline võimalus puudus; Belgia Kuningriik ei ole seda asjaolu eitanud.
111 Niisiis tuvastas komisjon õigesti, et Belgia Kuningriik kehtestas eespool punktis 101 viidatud kohtupraktika tähenduses ettevõtjate erineva kohtlemise kohustuste osas.
112 Seega tuleb Belgia Kuningriigi argument tagasi lükata.
113 Teiseks väidab Belgia Kuningriik, et kõnealuse meetme valikulisust saab hinnata üksnes nii, et aluseks võetakse ettevõtjad, kes toodavad, turustavad või töötlevad tooteid, mille puhul BSE test on kohustuslik, sest teised ettevõtjad ei ole sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.
114 Selles osas tuleb meenutada, et meetme valikulisust hinnatakse nii, et aluseks võetakse kõik ettevõtjad ja mitte nii, et aluseks võetakse sama grupi raames sama eelist saavad ettevõtjad (kohtuotsused, 11.6.2009, Itaalia vs. komisjon, T‑222/04, EKL, EU:T:2009:194, punkt 66, ja 13.9.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑379/09, EU:T:2012:422, punkt 47).
115 Lisaks sellele, kui Belgia Kuningriik soovib oma argumendiga, mille kohaselt üksnes ettevõtjad, kes toodavad, turustavad või töötlevad tooteid, mille puhul BSE test on kohustuslik, on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, öelda seda, et neil ettevõtjatel lasuvad kohustused, mida teiste sektorite ettevõtjatel ei ole, st nende testide maksumus, siis ei püüa ta mitte vaidlustada kõnealuse meetme valikulisust, vaid seda õigustada.
116 Kuid sellisel juhul tuleks see argument tagasi lükata, sest see ei oleks ilmselgelt piisav tõendamaks, et kõnealuse meetmega kehtestatud ettevõtjate erinev kohtlemine on õigustatud lähtuvalt kõnealuse kohustuste süsteemi olemusest ja ülesehitusest.
117 Eelnevaga arvestades tuleb kindlaks teha, et komisjon tuvastas õigesti, et kõnealune meede oli valikuline ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
118 Seega tuleb ainsa väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Aisa väite viies osa, mille kohaselt teistes liikmesriikides kehtivad kohustuslike BSE testide rahastamise süsteemid on ebaolulised valikulisuse tingimuse täidetuse hindamisel
119 Belgia Kuningriik väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 91 ja 92 järeldas komisjon, et tegu on valikulise eelisega, olles tuvastanud, et kõnealune meede võis tingida konkurentsi moonutamise selliste teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes, kus kohustuslikke BSE teste rahastati erinevalt. Kuid valikulisuse tingimust on tema arvates võimalik hinnata üksnes nii, et aluseks võetakse ettevõtjad, kes kuuluvad kõnealuse meetme kehtestanud liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse.
120 Komisjon möönis kostja vastuses, et valikulise eelise olemasolu hindamisel ei ole asjakohane võtta arvesse erinevusi liikmesriikide vahel seoses sellega, millisel määral nad osalevad kohustuslike BSE testide rahastamises. Ta täpsustas selles kontekstis, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 sisalduv lause, mille Belgia Kuningriik vaidlustas, seondub konkurentsi moonutamise, mitte valikulise eelise hindamisega.
121 Selles osas tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendus 92 sisaldub vaidlustatud otsuse punktis 5.1.2. „Ettevõtjale antav valikuline eelis”, mitte selle otsuse punktis 5.1.3. „Konkurentsi moonutamine ja mõju liidusisesele kaubandusele”.
122 Järgmiseks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 92 üheselt mõistetavast sõnastusest, et komisjon analüüsis selles küsimust, kas valikulisuse tingimus oli täidetud, järgmisel moel:
„Praegusel juhul toob TSE testide riigipoolne rahastamine riigisiseselt kasu ainult ühele konkreetsele sektorile, nimelt sellele, kus kasvatatakse loomi, kellele tehakse TSE teste. Ühenduse tasandil annab TSE testide riigipoolne või riigi vahenditest rahastamine Belgia ettevõtjatele eelise oma välismaiste konkurentide ees, kelle puhul ei rahasta kohustuslikke TSE teste riik või ei rahastata neid riigi vahenditest.”
123 Seega ei ole komisjonil õigus, kui ta väidab, et kõnealusest meetmest kasu saajate ja teiste liikmesriikide ettevõtjate, kes sellest kasu ei saa, olukorra võrdlemine vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 seondub konkurentsi moonutamise hindamisega.
124 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimuse hindamine tähendab selle kontrollimist, kas liikmesriigi ettevõtjaid või kaupade tootmist on soodustatud võrreldes teiste liikmesriikide ettevõtjate või kaupade tootmisega, kusjuures selle artikli samas lõikes sätestatud valikulisuse tingimust saab hinnata vaid üheainsa liikmesriigi tasandil ja see selgub ainult selle riigi ettevõtjate või kaupade erineva kohtlemise analüüsist (vt selle kohta kohtuotsus, 11.11.2004, Hispaania vs. komisjon, C‑73/03, EU:C:2004:711, punkt 28).
125 Kuivõrd komisjon ei tuginenud käesolevas kohtuasjas ainult üheainsa liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate erinevale kohtlemisele, vaid ka ühe liikmesriigi ja teiste liikmesriikide ettevõtjate erinevale kohtlemisele (vt eespool punktid 121 ja 122), siis rikkus ta valikulisuse tingimust hinnates õigusnorme.
126 Sellegipoolest, nagu nähtub eespool punktidest 104–117, õigustavad vaidlustatud otsuse ülejäänud põhjendused ja eeskätt vaidlustatud otsuse põhjenduse 92 esimene lause isegi selle väära järelduse kõrvalejätmisel seisukohta, et kõnealune meede on valikuline. Neil tingimustel ei mõjuta komisjonipoolne õigusnormide rikkumine vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
127 Eelnevaga arvestades tuleb ainsa väite viies osa tulemusetuna tagasi lükata.
Ainsa väite kolmas osa, mille kohaselt puudub ülemäärane hüvitamine
128 Belgia Kuningriik väidab, et kohustuslike BSE testide rahastamine riigi ressurssidest ei läinud kordagi kaugemale testide tegelikust maksumusest, mistõttu on välistatud ülemäärane hüvitamine vaidlustatud otsuses määratletud abisaajatele.
129 Belgia Kuningriik märgib lisaks, et laboratooriumidele, kes kohustuslikud BSE testid tegid, „maksti” nende teenuste eest turuhinnale vastavat tasu ning et nad valiti välja avatud ning mittediskrimineeriva hankemenetluse tulemusel.
130 Komisjon palub väite selle osa tagasi lükata.
131 Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti‑ ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hagiavalduses peab seega olema selgitatud, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, nii et ainuüksi väite abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (kohtuotsus, 12.1.1995, Viho vs. komisjon, T‑102/92, EKL EU:T:1995:3, punkt 68). Analoogseid nõudeid tuleb järgida, kui väite põhjenduseks esitatakse etteheide (kohtuotsus, 14.5.1998, Mo och Domsjö vs. komisjon, T‑352/94, EKL, EU:T:1998:103, punkt 333).
132 Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et argument oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad olulised faktilised ja õiguslikud asjaolud lisaks kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse tekstist endast (vt selle kohta kohtumäärus, 20.10.2000, RJB Mining vs. komisjon, T‑110/98, EKL, EU:T:2000:239, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtuotsus, 10.4.2003, Travelex Global and Financial Services ja Interpayment Services vs. komisjon, T‑195/00, EKL, EU:T:2003:111, punkt 26).
133 Käesolevas kohtuasjas ei ole Belgia Kuningriik hagiavalduses piisavalt selgitanud oma etteheidet, mis käsitleb ülemäärase hüvitamise puudumist. Lisaks sellele ei vasta argumendid, mis ta hagiavalduses selle etteheite põhistamiseks esitas, kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c kehtestatud selguse ja täpsuse nõuetele. Nimelt ei ole ta seletanud, kuidas võimaldaks väidetav ülemäärase hüvitamise puudumine asuda seisukohale, et kõnealune meede ei andnud valikulist majanduseelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
134 Kõige eelnevaga arvestades tuleb väite kolmas osa lugeda vastuvõetamatuks.
135 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
136 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Belgia Kuningriigi kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele tema kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. märtsil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
Määrus nr 999/2001
TSE suunised
Kohtuasja taust
Menetlus komisjonis
Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Sisulised küsimused
Ainsa väite teine osa, mille kohaselt kohustuslike BSE testide rahastamist ei ole ühtlustatud
Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt ei ole leevendatud ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust
Ainsa väite neljas osa, mille kohaselt kõnealune meede ei ole valikuline
Aisa väite viies osa, mille kohaselt teistes liikmesriikides kehtivad kohustuslike BSE testide rahastamise süsteemid on ebaolulised valikulisuse tingimuse täidetuse hindamisel
Ainsa väite kolmas osa, mille kohaselt puudub ülemäärane hüvitamine
Kohtukulud