Kohtuasi T‑219/10 RENV

World Duty Free Group, SA, varem Autogrill España, SA

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Äriühingu tulumaksu käsitlevad sätted, mis lubavad Hispaania maksuresidendist ettevõtjatel amortiseerida välismaa maksuresidendist äriühingutes osaluse omandamisest tuleneva firmaväärtuse – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Mõiste „riigiabi“ – Valikulisus – Võrdlussüsteem – Erand – Erinev kohtlemine – Erineva kohtlemise põhjendus – Ettevõtjad, kellele meede on soodus – Õiguspärane ootus

Kokkuvõte – Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 15. novembri 2018. aasta otsus

1.      Kohtumenetlus – Sisuline läbivaatamine enne vastuvõetavuse hindamist – Lubatavus

2.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksusoodustust andev meede – Eelise olemasolu kindlakstegemise võrdlusraamistik – Sisuline piiritlemine – Kriteeriumid – Seose olemasolu vaidlusaluse meetme ja võrdlusraamistiku eesmärkide vahel – Vaidlusaluse meetme ja võrdlusraamistiku kohaldamisalasse kuuluvate olukordade sarnasus

(ELTL artikli 107 lõige 1)

3.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksusoodustust andev meede – Üldine meede, mida kohaldatakse kõigile ettevõtjatele ilma eristusteta – Meede, mida ei kohaldata selle kohaldamise tingimustele vastava tehinguga sarnastele tehingutele – Meede, mille võib lugeda valikuliseks

(ELTL artikli 107 lõige 1)

4.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksusoodustust andev meede – Eelise olemasolu kindlakstegemise võrdlusraamistik – Sisuline piiritlemine – Iseenda võrdlusraamistikuks olev meede – Tingimused – Selgelt piiritletud maksustamissüsteem, mis teenib spetsiifilisi eesmärke – Puudumine – Süsteemne ja üldist laadi meede

(ELTL artikli 107 lõige 1)

5.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Erand üldisest maksusüsteemist – Sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate erinev kohtlemine – Hindamiskriteeriumid – Võrdlemine lähtuvalt eesmärgist, mida teenib üldine maksusüsteem tervikuna

(ELTL artikli 107 lõige 1)

6.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Erand üldisest maksusüsteemist – Süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuv põhjendus – Hindamiskriteeriumid – Meede, mis teenib üldisele maksusüsteemile omaste mehhanismidega taotletava eesmärgi saavutamist – Kohasus – Tõendamiskoormise ulatus

(ELTL artikli 107 lõige 1; nõukogu määrus nr 659/1999)

7.      Tühistamishagi – Ese – Osaline tühistamine – Tingimus – Vaidlustatud sätete eraldatavus – Objektiivne kriteerium – Täitmata tingimus – Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 263)

8.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine ELTL artikli 107 lõike 1 alusel – Varasema praktika arvestamine – Erand

(ELTL artikli 107 lõige 1)

9.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abisaaja kindlakstegemine – Tegelik kasusaamine – Hindamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

10.    Riigiabi – Mõiste – Hindamine objektiivse olukorra põhjal, olenemata institutsioonide tegevusest – Selle tegevuse arvessevõtmine kokkusobimatu abi tagasinõudmise kohustuse analüüsimisel – Õiguspärase ootuse kaitse

(ELTL artikli 107 lõige 1; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 14)

11.    Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusnorme rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Puudumine juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid – Õiguspärane ootus, mis on tekkinud komisjoni antud konkreetsetest, tingimusteta ja omavahel kooskõlas olevatest tagatistest tingituna – Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine, mis lõpetab õiguspärase ootuse

(ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 29 ja 30)

2.      ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise raames riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel peab Euroopa Komisjon esmalt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav üldine või „tavapärane“ maksusüsteem, ja seejärel tõendama, et kõnealune maksumeede kaldub üldisest süsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes üldise süsteemi eesmärgi seisukohast on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. Meetmed, mis eristavad kõnealuse õigusliku regulatsiooni eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad.

Selle kindlakstegemisel, missugune on riigi üldine maksustamissüsteem, st eespool mainitud meetodi esimesel etapil, piiritletakse võrdlusraamistik sisuliselt, seostades seda põhimõtteliselt meetmega, mida peetakse abiks. Lisaks seose olemasolule vaidlusaluse meetme ja tavapärase süsteemi eesmärkide vahel võimaldab nimetatud süsteemi sisulist ulatust piiritleda ka meetme ja süsteemi kohaldamisalasse kuuluvate olukordade sarnasuse kontrollimine. Sarnasust hinnatakse tavapärase süsteemiga taotletavat eesmärki silmas pidades. Nende olukordade sarnasus lubab ka järeldada, et on tehtud erand, kui vaidlusaluse meetmega hõlmatud olukordi käsitatakse teisiti kui tavapärase süsteemiga hõlmatud olukordi, kuigi olukorrad on sarnased. Nii võib eespool nimetatud meetodi kahte esimest etappi puudutav mõttekäik tervikuna teatud juhtudel viia ühtaegu tavapärase süsteemi määratlemiseni ja selle tuvastamiseni, et on tehtud erand.

(vt punktid 63, 64, 95, 98, 102–104 ja 106)

3.      Riigiabi valdkonnas ei tulene riigisisese maksumeetme valikulisuse tuvastamine tingimata sellest, et teatud ettevõtjatel ei ole võimalik saada vaidlusaluse meetmega ette nähtud maksusoodustust õiguslike, majanduslike või praktiliste piirangute tõttu, mis takistavad neil sellise tehingu tegemist, mis on soodustuse saamise tingimuseks, vaid see võib tuleneda ainuüksi selle tuvastamisest, et on olemas tehing, mis on küll sarnane vaidlusaluse soodustuse andmise tingimuseks oleva tehinguga, kuid ei anna õigust soodustusele. Siit järeldub, et maksumeede võib olla valikuline isegi siis, kui iga ettevõtja võib vabalt otsustada sooritada tehingu, mis on meetmega ette nähtud soodustuse saamise tingimuseks.

(vt punkt 82)

4.      Riigiabi valdkonnas võib valikulisuse tingimuse hindamisel meede, millega antakse maksusoodustus, olla iseenda võrdlusraamistikuks, kui see kehtestab selgelt piiritletud maksustamissüsteemi, millel on spetsiifilised eesmärgid ja mis seega erineb kõigist muudest maksustamissüsteemidest, mida asjaomases liikmesriigis kohaldatakse. Sellisel juhul tuleb seega kindlaks teha, kas teatavad ettevõtjad on meetme kohaldamisalast välja jäetud, samas kui taotletava eesmärgi suhtes on need ettevõtjad nende ettevõtjatega, kelle suhtes meedet kohaldatakse, sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

Seevastu meetme puhul, mis ei kehtesta selgelt piiritletud maksustamissüsteemi, vaid kuulub ulatuslikumasse õigusaktide paketti, tuleb lähtuda sellest, et meede on süsteemne ja üldist laadi, et olenevalt olukorrast tuvastada eraldiseisev süsteem, mis võib olla võrdlusraamistikuks. Selles kontekstis on soovitav viidata näitlikustamiseks Euroopa Komisjoni vastavatele teatistele selles valdkonnas.

(vt punktid 127, 128, 130 ja 131)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 143–149)

6.      Meetmed, mis eristavad tavapärase maksustamissüsteemi eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski hõlmatud mõistega „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad.

Sellega seoses tuleb teha vahet esiteks konkreetse maksumeetme või maksustamissüsteemiga taotletavate väliste eesmärkide ja teiseks nende saavutamiseks vajalike, maksusüsteemile endale omaste mehhanismide vahel. Järelikult ei saa maksuvabastused, mis tulenevad eesmärgist, mis on võõras maksustamissüsteemile, mille osaks need soodustused on, jääda välja ELTL artikli 107 lõikest 1 tulenevate nõuete kohaldamisalast.

Sellist eristamist aluseks võttes saab liikmesriik edukalt tugineda neutraalse maksustamise põhimõttele, põhjendamaks teatud ettevõtjatele maksusoodustust andva meetmega kehtestatud erinevat kohtlemist. Siiski peab asjaomane liikmesriik tõendama, et erand üldisest maksustamissüsteemist on põhjendatud. Sellega seoses ei saa maksualast erandit pidada neutraalse maksustamise põhimõtte seisukohast põhjendatuks, kui liikmesriik ei tõenda, et see erand võimaldab taastada neutraalse maksustamise või kui vaidlusalune meede ise põhjustab diskrimineerimist.

Selles kontekstis ei pea Euroopa Komisjon oma otsuses, millega maksusoodustust andev meede tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks, kindlaks määrama vaidlusaluse meetme kohaldamise tingimusi, mis oleksid võimaldanud tal teatud juhtudel jätta meetme riigiabiks kvalifitseerimata. Nimelt kui komisjonile pandaks kohustus uurida erinevaid majandustehinguid, mille puhul vaidlusalust soodustust võiks õiguspäraselt kohaldada, ilma et saaks tuvastada riigiabi andmist, peaks ta hakkama muutma kontrollitava meetme sisu või kohaldamise tingimusi, mitte üksnes piiritlema selle geograafilist või sektoriaalset ulatust. Selline kohustus sunniks komisjoni ületama pädevust, mis on talle antud EL toimimise lepingu ja määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks, sätetega.

(vt punktid 166, 167, 171, 172, 179–188, 190–199, 206 ja 211)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 221)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 224 ja 249)

9.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 238–247)

10.    Kui riigisisese meetme võib õiguspäraselt kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis Euroopa Komisjoni varasemad kinnitused selle kohta, et meede ei kujuta endast abi, ei ole kooskõlas ELTL artikli 107 lõikega 1, kuna riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale. Järelikult ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele tuginedes vaidlustada komisjoni otsust selles osas, millega nimetatud meede on kvalifitseeritud riigiabiks.

Tuginedes väitele, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, võib siiski edukalt vaidlustada otsust, millega komisjon otsustab, et asjaomane liikmesriik peab tunnistama riigisisese meetme kehtetuks või seda muutma tema määratud tähtaja jooksul, või kohustab abi tagasi nõudma. Abisaaja võib seega komisjoni otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks osas, mis näeb ette antud abi tagasinõudmise, Üldkohtus edukalt tugineda väitele, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning osutada sellega seoses kinnitustele, mida komisjon võis talle anda selle kohta, et meedet ei ole kvalifitseeritud riigiabiks, mis möödapääsmatult toob kaasa selle, et soodustust, mis talle selle meetmega anti, ei nõuta tagasi või nõutakse tagasi ainult neid kinnitusi järgides.

Nimelt, kuigi määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks, artikli 14 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, „nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada“, on selle lõike teises lauses – kus on sätestatud, et komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega – ette nähtud erand kohustusest nõuda tagasi ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet on aga tunnustatud kui liidu õiguse üldpõhimõtet. Lisaks, kuna määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 teise lause eesmärk on just nimelt tagada õiguspärase ootuse kaitse, ei saa selle esimest lauset tõlgendada nii, et see välistab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamise.

(vt punktid 258, 259, 266 ja 268–272)

11.    Vt otsuse tekst.

(vt punktid 274–297)