EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
4. september 2014(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 91/676/EMÜ – Artikli 5 lõige 4 – II lisa punkti A alapunktid 1–3 ja 5 – III lisa punkti 1 alapunktid 1–3 ja punkt 2 – Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest – Kasutamise ajavahemikud – Sõnnikumahutite mahutavus – Kasutamispiirangud – Tugeva kaldega maa-alal või külmunud või lumega kaetud maa-alal kasutamise keeld – Riigisiseste õigusnormide mittevastavus
Kohtuasjas C‑237/12,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 16. mail 2012 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Manhaeve, B. Simon ja J. Hottiaux, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourg,
hageja,
versus
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, S. Menez ja D. Colas,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees R. Silva de Lapuerta, kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), G. Arestis, J.-C. Bonichot ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. novembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 16. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 68) artikli 5 lõikest 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktidega 1–3 ja 5 ning III lisa punkti 1 alapunktidega 1–3 ja punktiga 2 temale tulenevate kõikide nõuete täielikuks ja nõuetekohaseks täitmiseks, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud nimetatud direktiivist tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
2 Direktiivi 91/676 põhjenduse 11 kohaselt peaksid tegevusprogrammid „hõlmama meetmeid kõikide lämmastikväetiste kasutamise piiramiseks põllumajandusmaal ning eelkõige määrama konkreetselt kindlaks loomasõnniku kasutamise piirmäärad”.
3 Nimetatud direktiivi artiklis 1 on täpsustatud, et direktiivi eesmärk on põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest põhjustatud või tingitud veereostuse vähendamine ning hoida ära edasine veereostus.
4 Sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Selleks et tagada kõikide veekogude üldine kaitse reostuse eest, teevad liikmesriigid kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist järgmist:
a) koostavad hea põllumajandustava eeskirja või eeskirjad, mida põllumajandustootjad täidavad vabatahtlikkuse alusel ning mille sätted hõlmavad vähemalt II lisa punktis A nimetatud punkte;
[...]ˮ.
5 Direktiivi 91/676 artikkel 5 näeb ette:
„1. Artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid käivitama määratud tundlike alade suhtes tegevusprogrammid kahe aasta jooksul pärast artikli 3 lõikes 2 osutatud tundlike alade esmast määramist või ühe aasta jooksul pärast artikli 3 lõikes 4 osutatud iga järgmist määramist.
[...]
3. Tegevusprogrammides võetakse arvesse järgmist:
a) olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid eelkõige põllumajandusest ja muudest allikatest pärinevate lämmastikukoguste kohta;
b) keskkonnatingimusi kõnealuse liikmesriigi asjakohastes piirkondades.
4. Tegevusprogramme rakendatakse nelja aasta jooksul pärast käivitamist ning need koosnevad järgmistest kohustuslikest meetmetest:
a) III lisas kirjeldatud meetmed;
b) liikmesriikide poolt artikli 4 kohaselt kehtestatud hea põllumajandustava eeskirjades sätestatud meetmed, välja arvatud meetmed, mis on asendatud III lisas kirjeldatud meetmetega.
[...]ˮ.
6 Direktiivi II lisa „Hea põllumajandustava eeskiri (eeskirjad)” punkti A alapunktid 1–3 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:
„Hea põllumajandustava eeskiri või eeskirjad, mille eesmärgiks on nitraadireostuse vähendamine, arvestades samal ajal ühenduse eri piirkondades valitsevaid tingimusi, peaksid sisaldama järgmistes punktides kirjeldatud sisuga sätteid, kuivõrd need on asjakohased:
1) ajavahemikud, mil väetiste kasutamine põllumajandusmaal ei ole asjakohane;
2) väetiste kasutamine tugeva kaldega maa-alal;
3) väetiste kasutamine veega küllastunud, üleujutatud, külmunud või lumega kaetud maa-alal;
[...]
5) loomasõnnikumahutite mahutavus ja konstruktsioon, sealhulgas meetmed sellise veereostuse ärahoidmiseks, mis tekib loomasõnnikut sisaldavate vedelike ning hoiustatud taimsest materjalist nagu silost tekkiva heitvee põhja- ja pinnavette imbumise tõttu;
[...]ˮ.
7 Nimetatud direktiivi III lisa „Artikli 5 lõike 4 punktis a osutatud tegevusprogrammidesse lisatavad meetmed” punktide 1–3 kohaselt:
„1. Kõnealused meetmed hõlmavad reegleid järgmise kohta:
1) ajavahemikud, mil teatavat tüüpi väetiste kasutamine põllumajandusmaal on keelatud;
2) loomasõnnikumahutite mahutavus; see peab olema suurem, kui nõutakse sellise pikima ajavahemiku puhul, mil sõnniku laotamine on tundlikel aladel keelatud, välja arvatud juhul, kui suudetakse pädevale asutusele tõestada, et sõnnikukogus, mis ületab mahutite tegelikku mahutavust, kõrvaldatakse viisil, mis ei kahjusta keskkonda;
3) väetiste põllumajandusmaal kasutamise piirangud, mis on kooskõlas hea põllumajandustavaga ja arvestavad asjaomase tundliku ala omadusi ning eelkõige:
a) mulla omadusi ja tüüpi ning maapinna kallet;
b) kliimatingimusi, sademeid ja niisutamist;
c) maakasutust ja põllumajandustavasid, sealhulgas külvikordade süsteeme;
ning need piirangud põhinevad järgmises kahes punktis määratletu omavahelisel tasakaalul:
i) põllukultuuride eeldatav lämmastikuvajadus
ning
ii) lämmastikukogus, mida põllukultuurid saavad mullast ja väetistest ning mis vastab:
– lämmastikukogusele mullas sel hetkel, mil põllukultuur hakkab lämmastikku olulisel määral kasutama (suured kogused talve lõpus),
– mullas oleva orgaanilise lämmastiku varude netomineralisatsiooni teel tekkinud lämmastikukogusele,
– täiendavatele loomasõnnikust pärit lämmastikuühenditele,
– täiendavatele keemilistest ja muudest väetistest pärit lämmastikuühenditele.
2. Nende meetmetega tagatakse iga põllumajandusettevõtte või loomühiku puhul, et sõnniku hulk, mida igal aastal maale laotatakse, sealhulgas loomade enda poolt, ei ületa teatavat konkreetset kogust hektari kohta.
See kogus ühe hektari kohta on sõnnikukogus, mis sisaldab 170 kg lämmastikku. Kuid:
a) esimeses nelja-aastases tegevusprogrammis võivad liikmesriigid lubada sõnnikukogust, mis sisaldab 210 kg lämmastikku;
b) esimese nelja-aastase tegevusprogrammi ajal ja pärast seda võivad liikmesriigid lubada eespool osutatud kogustest erinevaid koguseid. Need kogused peavad olema sellised, et nad ei piira artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamist, ning neid tuleb põhjendada objektiivsete kriteeriumide abil, nagu näiteks:
– pikad kasvuperioodid,
– suure lämmastikuvajadusega põllukultuurid,
– sademete suur netohulk tundlikul alal,
– erakordselt tugeva denitrifikatsiooniga mullad.
Kui liikmesriik lubab teise lõigu punkti b alusel erinevat kogust, teavitab ta sellest komisjoni, kes kontrollib selle põhjendatust vastavalt artikli 9 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.
3. Liikmesriigid võivad lõikes 2 osutatud kogused välja arvutada loomade arvu põhjal.
[...]ˮ.
Prantsuse õigus
8 Direktiivi 91/676 artikkel 5 võeti Prantsuse õigusesse üle 10. jaanuari 2001. aasta dekreediga nr 2001‑34, mis käsitleb tegevusprogramme veekogude kaitsmiseks põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. Selle dekreedi sätted kodifitseeriti code de l’environnementʼ (edaspidi „keskkonnaseadustik”) artiklitesse R. 211‑80–R. 211‑85.
9 6. märtsi 2001. aasta määrus, mis käsitleb tundlikel aladel rakendatavaid tegevusprogramme põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse vähendamiseks veekogudes (Journal Officiel de la République Française, edaspidi „JORF”, 25.3.2001, lk 4712, edaspidi „6. märtsi 2001. aasta määrus”), võeti vastu dekreedi nr 2001‑34 rakendamiseks.
10 1. augusti 2005. aasta määrus, millega kehtestatakse tundlikel aladel rakendatavad miinimumnõuded ja muudetakse 6. märtsi 2001. aasta määrust, mis käsitleb tundlikel aladel rakendatavaid tegevusprogramme põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse vähendamiseks veekogudes (JORF, 16.9.2005, lk 15019; edaspidi „1. augusti 2005. aasta määrus”), näeb ette need nõuded eelkõige seoses loomasõnniku, mida võib igal aastal maale laotada, maksimaalse lämmastikusisalduse arvutamise tingimustega.
11 15. mai 2003. aasta ringkirjas „põllumajandusreostuse piiramise programmi rakendamise juhised: lihtsustused ja kohandused” on loomaliikide kaupa kindlaks määratud lämmastikuheite väärtused (edaspidi „15. mai 2003. aasta ringkiri”).
12 10. oktoobri 2011. aasta dekreediga nr 2011‑1257, mis käsitleb tegevusprogramme veekogude kaitsmiseks põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (JORF, 11.10.2011, lk 17097), muudeti keskkonnaseadustiku artikleid R. 211‑80–R. 211‑85.
13 19. detsembri 2011. aasta määrus, mis käsitleb tundlikel aladel rakendatavaid siseriiklikke tegevusprogramme põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse vähendamiseks veekogudes (JORF, 21.12.2011, lk 21556, edaspidi „19. detsembri 2011. aasta määrus”), võeti vastu dekreedi nr 2011‑1257 rakendamiseks.
6. märtsi 2001. aasta määrus
14 6. märtsi 2001. aasta määrusel on lisa „Tegevusprogrammide väljatöötamise tehniline raamistik”. Selle lisa osas 2 on muu hulgas punktid 2.3–2.5. Punktis 2.3 „Lämmastikväetisega väetamise tasakaal maatüki kohta, sealhulgas niisutatavate kultuuride puhul” on ette nähtud:
„Kasutatava väetise koguse piiramine põhineb põllukultuuride eeldatava lämmastikuvajaduse ning loodusest saadava ja pärineva lämmastikukoguse tasakaalul. Arvesse võetav lämmastikusisaldus puudutab kõiki väetisi [...]
Tegevusprogrammis on ette nähtud tasakaalustatud väetamise tagamiseks järgitavad väetamise tingimused, sealhulgas niisutatavate kultuuridega seotud kohandused. Need on kultuuri kohta ning niisutatavaid ja mitteniisutatavaid kultuure eristades vähemalt koguse arvutamise tegurid (eeldatav saagikus, pinnase lämmastikusisaldus [...]) ja jagunemise tingimused.
Need arvutamisel arvestatavad tegurid ja tingimused määratakse kindlaks olemasolevate kohalike agronoomiliste võrdlusandmete põhjal, võttes arvesse nitraatide lekkimise taset, mis vastab vee kvaliteedi nõuetele.
Loomasõnnikust või muudest orgaanilistest väetistest pärinev lämmastikukogus [...] peab põllumajandustootjale teada olema. Kui need ained ei pärine põllumajandusettevõttest endast, tuleb nende tarnijatelt nõuda käitajate jaoks need andmed ja ka see, millise väetise tüübi alla need kuuluvad.ˮ
15 6. märtsi 2001. aasta määruse punktis 2.4 „Väetise tüübid ja väetiste kasutamise keeluajad” on kindlaks määratud minimaalsed ajavahemikud, mille ajal on erinevat liiki väetiste kasutamine keelatud. Selles punktis sisalduva tabeli kohaselt on suurte sügiskultuuride puhul II tüüpi väetiste kasutamine keelatud alates 1. novembrist kuni 15. jaanuarini ja III tüüpi väetiste kasutamine alates 1. septembrist kuni 15. jaanuarini. Suurte kevadkultuuride puhul on I tüüpi väetiste kasutamine keelatud alates 1. juulist kuni 31. augustini, II tüüpi väetiste kasutamine alates 1. juulist kuni 15. jaanuarini ja III tüüpi väetiste kasutamine alates 1. juulist kuni 15. veebruarini. Rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, on II tüüpi väetiste kasutamine keelatud alates 15. novembrist kuni 15. jaanuarini ja III tüüpi väetiste kasutamine alates 1. oktoobrist kuni 31. jaanuarini.
16 Määruse punktis 2.5 „Kasutamise eritingimused” on sätestatud:
„[...]
2° Tugeva kaldega maa-alal
Väetiste kasutamine on keelatud tugeva kaldega maa-alal. Tegevusprogrammis on täpsustatud keeluga hõlmatud olukorrad, võttes arvesse väetatavast maatükist väljaspoole voolamise ohtu või vajadusel kalde protsenti, millest suurema korral on väetiste kasutamine keelatud.
3° Külmunud, üleujutatud, veega küllastunud või lumega kaetud maa-alal
Allpool olevas tabelis on ette nähtud väetiste kasutamise piirangud. Väetiste reguleeritud kasutamise korral täpsustatakse tegevusprogrammis väetiste kasutamise tingimused. [Selles punktis viidatud tabeli kohaselt on külmunud maa-alal I ja III tüüpi väetiste kasutamine keelatud või reguleeritud ja II tüüpi väetiste kasutamine keelatud. Lumega kaetud maa-alal on I tüüpi väetiste kasutamine keelatud või reguleeritud ning II ja III tüüpi väetiste kasutamine keelatud.]
Ainult pealispinnal külmunud maa-alal, mis 24 tunni jooksul vaheldumisi külmub ja sulab, on igat tüüpi väetiste kasutamine võimalik.
[...]ˮ.
1. augusti 2005. aasta määrus
17 1. augusti 2005. aasta määruse II lisa punkt 1 „Ettevõttes olemasoleva loomasõnniku lämmastikusisalduse arvutamine” näeb ette:
„Tegemist on loomade tekitatud lämmastikuga, mis saadakse ühe looma poolt toodetava kasutamist võimaldava lämmastiku väärtuste korrutamise teel loomade koguarvuga ning mida vajadusel korrigeeritakse kolmandate isikute kasutatud ja kolmandatelt isikutelt pärinevate lämmastikukogustega.
[...]”.
19. detsembri 2011. aasta määrus
18 Vastavalt 19. detsembri 2011. aasta määruse artiklile 2:
„I. – I lisa II osas ette nähtud ladustamismahutite projekteerimise teostamiseks on ette nähtud järgmised tähtajad:
1º DEXEL-meetodi [(Diagnostic environnemental de l’exploitation d’élevage – karjakasvatuse keskkonnadiagnostika)] kohaselt ja neljandaid tegevusprogramme käsitlevates prefektide määrustes ette nähtud väetiste kasutamise keeluaegade ajakava põhjal arvutatud ladustamismaht on nõutav alates käesoleva määruse avaldamisest. [...]
2° DEXEL-meetodi kohaselt ja I lisa I osa sätete alusel [...] arvutatud ladustamismaht on nõutav hiljemalt kolm aastat pärast viiendate regionaalsete tegevusprogrammide allkirjastamist, kuid mitte hiljem kui 1. juulil 2016.
[...]
II. – Sätted, mis on ette nähtud I lisa I osas, II osa punktis 2°, III osa punkti 1° alapunktis c, III osa punktides 2° ja 3° ning IV, V ja VI osas jõustuvad 1. septembril 2012.ˮ
19 Nimetatud määruse I lisa II osas „Loomasõnniku hoiustamise nõuded” on sätestatud:
„1° Ladustamismahutid
Need nõuded kehtivad tundlikel aladel teostatava loomakasvatuse suhtes. [...]
[...]
Sõnnikuhoidla mahutavus peab olema nii suur, et sellega on vähemalt võimalik katta – võttes arvesse sõnniku käitlemise ja sõnniku kõrvaldamise võimalusi ilma vee kvaliteeti ohustamata – käesoleva lisa I osas määratletud väetiste kasutamise minimaalsed keeluajad [...] ja arvesse peab võtma ilmastikutingimustega seotud täiendavaid riske.
Iga ettevõtte jaoks nõutav minimaalne ladustamismaht on väljendatud sõnniku ladustamise nädalates. See vastab agronoomilisele mahutavusele, mida arvutatakse DEXEL-meetodi põhjal, mis töötati välja põllumajandusreostuse piiramise programmi raames [...]. Ladustamismaht on määratletud põllumajandusettevõtte tasandil iga sõnniku liigi kohta.
2° Teatava sõnniku ladustamine põllul
[...]
Kompaktset sõnnikut, millest ei nõrgu välja vedelikku, võib pärast selle hoidmist kaks kuud loomade all või sõnnikuhoidlas ladustada või kompostida põllul allpool nimetatud tingimustel.
[...]
Ladustamine ei kesta kauem kui kümme kuud ja enne kolme aasta möödumist ei või samas kohas uuesti ladustada.
[...]ˮ.
20 Sama määruse II lisa punktides A–E on määruse I lisa V osa – mis käsitleb loomasõnnikus sisalduva maksimaalse lämmastiku koguse arvutamise tingimusi, mida võib igal aastal iga põllumajandusettevõtte kohta kasutada – rakendamiseks kehtestatud lämmastikuheite normid loomaliigi kohta.
Kohtueelne menetlus
21 Komisjon algatas ELTL artiklis 258 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, kuna ta leidis, et Prantsuse Vabariik ei ole nõuetekohaselt ja täielikult rakendanud nõudeid, mis on sätestatud direktiivi 91/676 artikli 5 lõikes 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktidega 1–5 ja III lisa punkti 1 alapunktidega 1–3 ja punktiga 2.
22 Pärast kõnealuselt liikmesriigilt selgituste küsimist leidis komisjon, et esitatud märkused ei ole piisavad ja väljastas 28. oktoobril 2011 põhjendatud arvamuse, milles ta palus Prantsuse Vabariigil võtta arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul selle kättesaamisest.
23 Prantsuse Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 29. detsembri 2011. aasta kirjaga, väites, et komisjoni märkuste tulemusel tuli tal põhjalikult muuta Prantsuse õiguslikku raamistikku. Seega asendati dekreedi nr 2011‑1257 alusel departemangude tegevusprogrammidel põhinev säte riikliku tegevusprogrammiga ja regioonide tegevusprogrammidega. 19. detsembri 2011. aasta määrusega kiideti ka heaks riiklik tegevusprogramm, mis pidi tagama järgnevaks kasvuperioodiks kõrgemal tasemel keskkonnakaitse. Mis puudutab regioonide tegevusprogramme, siis väidab Prantsuse Vabariik, et avalikkusega konsulteerimise ja keskkonnamõju hindamise kohustuslike menetluste tõttu ei ole nende elluviimine enne 2013. aasta keskpaika füüsiliselt võimalik.
24 Kuna komisjon ei olnud täielikult rahul Prantsuse Vabariigi poolt põhjendatud arvamusele esitatud vastusega, esitas ta käesoleva hagi, loobudes seejuures põhjendatud arvamuses esitatud etteheitest seoses direktiivi 91/676 II lisa punkti A alapunktis 4 ette nähtud nõudega.
Hagi
25 Kõigepealt olgu meenutatud, et direktiiviga 91/676 soovitakse luua Euroopa Liidus vahendid, mis on vajalikud veekogude kaitsmiseks põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑322/00, EU:C:2003:532, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Nende eesmärkide saavutamiseks on liikmesriigid direktiivi 91/676 artikli 5 lõike 1 kohaselt kohustatud välja töötama ja käivitama määratud tundlike alade suhtes tegevusprogrammid.
27 Direktiivi 91/676 põhjendus 11 näeb ette, et sellised tegevusprogrammid peaksid hõlmama meetmeid kõikide lämmastikväetiste kasutamise piiramiseks põllumajandusmaal ning eelkõige määrama konkreetselt kindlaks sõnniku kasutamise piirmäärad.
28 Direktiivi 91/676 artikli 5 lõike 4 punktide a ja b kohaselt peavad need tegevusprogrammid, mille rakendamine on liikmesriikide ülesanne, täpsemalt sisaldama selle direktiivi II ja III lisas sätestatud teatavaid kohustuslikke meetmeid.
29 Direktiivi 91/676 artikli 5 lõike 3 punktide a ja b ning II lisa punkti A alapunkti 1 kohaselt võetakse nendes tegevusprogrammides arvesse parimaid olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid (vt analoogia korras kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑418/04, EU:C:2007:780, punkt 63) ning iga regiooni füüsilisi, geoloogilisi ja klimaatilisi tingimusi (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2003:532, punktid 136 ja 155).
30 Samuti olgu märgitud, et kuigi liikmesriikidel on direktiivi 91/676 nõuete rakendamise täpsete tingimuste valikul teatav tegutsemisruum (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2003:532, punkt 46), on nad igal juhul kohustatud, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 30, jälgima, et saavutatakse selle direktiivi ja järelikult liidu keskkonnapoliitika eesmärgid vastavalt ELTL artikli 191 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele.
31 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liikmesriikidel ka sellise direktiivi raames nagu direktiiv 91/676, mis sätestab tehnilised eeskirjad keskkonnaõiguse valdkonnas, selleks et vastata täielikult õiguskindluse nõudele, eriline kohustus tagada, et nende kõnealust direktiivi ülevõtvad õigusaktid oleksid selged ja täpsed (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑6/04, EU:C:2005:626, punktid 21 ja 26, ja komisjon vs. Belgia, C‑120/09, EU:C:2009:802, punkt 27).
32 Lõpuks tuleb veel meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale peab komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse raames tõendama liikmesriigi kohustuste väidetava rikkumise ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumist tuvastada, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletusele (kohtuotsus komisjon vs. Küpros, C‑340/10, EU:C:2012:143, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Järelikult peab Euroopa Kohus käesolevas asjas kontrollima, kas komisjon on esitanud need tõendid, mis on vajalikud näitamaks, et direktiivi 91/676 ülevõtmiseks Prantsuse Vabariigi võetud meetmed ei vasta direktiivi nõuetele.
34 Komisjon esitab oma hagi toetuseks kuus väidet.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 1 ja III lisa punkti 1 alapunktiga 1
Poolte argumendid
35 Komisjoni esimene väide, mis on jagatud viide ossa, käsitleb 6. märtsi 2001. aasta määrusega kindlaks määratud minimaalseid ajavahemikke, mille ajal on erinevat tüüpi väetiste kasutamine keelatud. Nende viie osaga heidab komisjon ette, et Prantsuse Vabariik:
– ei ole kehtestanud I tüübi väetiste kasutamise keeluaegu suurte sügiskultuuride ja rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi;
– on kehtestanud suurte kevadkultuuride puhul I tüübi väetiste kasutamise keeluaja ainult juuliks ja augustiks;
– on kehtestanud suurte sügiskultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keelu ainult 1. novembrist kuni 15. jaanuarini ega ole pikendanud samade kultuuride puhul III tüübi väetiste kasutamise keeldu 15. jaanuarile järgnevale ajale;
– ei ole pikendanud suurte kevadkultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keeldu 15. jaanuarile järgnevale ajale, ja
– on kehtestanud rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, II tüübi väetiste kasutamise keelu ainult alates 15. novembrist ja ei ole nende rohumaade ja mägiste piirkondade puhul pikendanud III tüübi väetiste kasutamise keeldu kuni veebruari lõpuni.
36 Selle väite esimese osaga väidab komisjon, et Prantsuse õigus peaks kehtestama sätted, mis keelavad teatavatel ajavahemikel mis tahes tüüpi väetiste kasutamise, kuna teatavate väetiste kasutamine terve aasta jooksul ilma katkestuseta on kahjulik ja ei võimalda tagada direktiivi eesmärkide saavutamist, milleks on vältida veekogude reostamist põllumajandusest lähtuva nitraadiga ning vähendada sellist nitraadireostust.
37 Olemasolevatele teaduslikele andmetele tuginedes väidab see institutsioon, et isegi kui I tüübi orgaanilistes väetistes sisalduva lämmastiku vabanemise protsess on aeglane ja need väetised on võrreldes muude väetistega vähem ohtlikud, võib vabaneva lämmastiku kogus reostada veekogusid leostumise ja äravoolu teel. Komisjoni sõnul on veekogude reostamise oht eriti suur sügisel ja talvel, kui taimed ei saa nende kasvu takistava madala temperatuuri (alla 5ºC) ja sademete suure hulga tõttu lämmastikku kohe omastada.
38 Oma esimese väite teises kuni viiendas osas väidab komisjon esimese osa põhjenduseks esitatud põhjustega samadel põhjustel, et Prantsuse õigusaktides eri tüüpi väetiste kasutamise suhtes kehtestatud keeluajad ei ole piisavad ja neid tuleks pikendada, et katta täielikult need ajavahemikud, millal esineb märkimisväärne veekogude reostumise oht taimede poolt omastamata lämmastiku tõttu.
39 Komisjon lisab, et põhjendatud arvamuse III lisas märgitud põhjustel ei vasta 19. detsembri 2011. aasta määrusega kehtestatud uued keeluajad täielikult direktiivi 91/676 nõuetele. Oma repliigis kritiseerib komisjon määruses sätestatud väetiste kasutamise aegu ja eri tüüpi väetiste liigitamist ning palub Euroopa Kohtul samuti tuvastada, et Prantsuse Vabariik on rikkunud seetõttu oma kohustusi.
40 Prantsuse Vabariik vastab kõigepealt, et alates 19. detsembri 2011. aasta määruse vastuvõtmisest näevad riigisisesed normid nüüd ette I tüüpi väetise kasutamisele minimaalse keeluaja suurte sügiskultuuride ja rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi.
41 Lisaks märgib see liikmesriik, et nimetatud määrusega muudeti täielikult 6. märtsi 2001. aasta määrusega kehtestatud väetiste kasutamise aegu, välja arvatud II ja III tüüpi väetiste kasutamise minimaalsed keeluajad rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, kuivõrd need keeluajad on Prantsuse Vabariigi arvates direktiiviga 91/676 kooskõlas.
42 Prantsuse Vabariigi sõnul peab Euroopa Kohus arvestama 19. detsembri 2011. aasta määrusega, kuna tegemist on tervikliku ja vahetult kohaldatava korraga, mis kehtestati enne komisjoni poolt põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist. Prantsuse Vabariik rõhutab, et kui selles ette nähtud teatavad meetmed ei ole koheselt kohaldatavad, siis on põhjuseks asjaolu, et neid ei saa nende olemuse tõttu rakendada kasvuperioodi ajal. Peale selle tuleneb õiguskindluse põhimõttest, et isikutele peab andma piisavalt aega, et end muudatustega kohandada.
43 Seejärel väidab Prantsuse Vabariik, et tema käsutuses olevate teaduslike andmete põhjal võib anda vastupidise tulemuse I tüübi orgaaniliste väetiste, millest vabaneb sügis‑ ja talveperioodil aeglaselt ja vähehaaval väiksem lämmastikukogus, kasutamise keeld, sest lämmastiku maapinnas muundumise nähtuse tõttu võib olla otstarbekas kasutada seda sügisel, selleks et kasvufaasis taim saaks omastada vabanevat lämmastikku. Seeläbi saaks ka vältida keskkonnariske, mis tekivad väetamisperioodide kontsentreerimisega kevadele ja suvele.
44 Lisaks väidab Prantsuse Vabariik, et teadlaste hulgas valitseb üksmeel selles osas, et heina‑ ja karjamaad, millel on püsiv taimkate, kujutavad endast madala lämmastikukaoga süsteeme, mis kaitsevad veekogusid hästi eelkõige teatavatest I tüübi orgaanilistest väetistest pärineva reostuse eest. Järelikult on komisjoni viidatud keeluaeg rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, liiga pikk.
45 Lõpuks leiab Prantsuse Vabariik, et komisjoni repliigis 19. detsembri 2011. aasta määrust käsitlev kriitika on vastuvõetamatu, kuna oma hagis esitatud väidetes käsitles see institutsioon ainult 6. märtsi 2001. aasta määrusest tulenevat õiguslikku raamistikku.
Euroopa Kohtu hinnang
– Vastuvõetavus
46 Mis puudutab komisjoni hagi põhjenduseks esitatud esimese väite vastuvõetavust, siis tuleb nentida, et hagiavalduses kritiseeris kõnealune institutsioon ainult 6. märtsi 2001. aasta määrusega kehtestatud ajakava. Mis puudutab 19. detsembri 2011. aasta määrusega kehtestatud väetiste kasutamise uut ajakava, siis esitas komisjon oma kriitika ainult lihtsa viitena põhjendatud arvamuse III lisas esinevale hinnangule.
47 Peale selle käsitleb komisjoni hagis esitatud kriitika kas asjaolu, et keeluaegu ei ole kindlaks määratud või asjaolu, et määratud keeluajad on tema arvates ebapiisava kestusega. Seevastu repliigis esitab komisjon oma väite esiteks seoses asjaoluga, et kehtestatud ei ole keeluaegu, mis tema arvates on asjakohased ja millele on viidatud ainult põhjendatud arvamuse III lisas, ning teiseks seoses asjaoluga, et eri tüüpi väetisi on ebatäpselt liigitatud, kusjuures seda küsimust ei ole hagis üldse käsitletud.
48 Selle kohta olgu märgitud, et hagi esitamise kuupäeval kehtinud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c ja selle sättega seonduvast kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et see peab olema piisavalt selge ja täpne, et võimaldada kostjal enda kaitset ette valmistada ja Euroopa Kohtul oma kontrolli teostada (kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑68/11, EU:C:2012:815, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole see kohustus täidetud, kui komisjoni väited esinevad hagiavalduses üksnes viitena põhjendustele, mis sisalduvad märgukirjas ja põhjendatud arvamuses (kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑375/95, EU:C:1997:505, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Kuigi komisjoni repliigi esitamise kuupäeval kehtinud kodukorra artikli 42 lõige 2 lubab teatud tingimustel esitada uusi väiteid, ei ole pooltel õigust menetluse käigus muuta hagi eset (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, C‑256/98, EU:C:2000:192, punkt 31, ja komisjon vs. Sloveenia, C‑627/10, EU:C:2013:511, punkt 44).
50 Järelikult tuleb tunnistada komisjoni esimene väide vastuvõetamatuks, kuna sellega heidetakse Prantsuse Vabariigile ette täiendavaid rikkumisi, mis on lisatud rikkumistele, mis on hagis vähemalt piisavalt täpselt sõnastatud.
51 Siiski tuleb tõdeda, et komisjon ei muutnud vaidluse eset, kui ta suunas oma hagi menetluse ajal 19. detsembri 2011. aasta määruse nende sätete vastu, mis ainult võtsid üle 6. märtsi 2001. aasta määruses II ja III tüübi väetiste kasutamise suhtes kehtestatud keeluajad rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Belgia, C‑221/03, EU:C:2005:573, punkt 39, ja komisjon vs. Prantsusmaa, C‑197/12, EU:C:2013:202, punkt 26). Seega on komisjoni nõue, et tuvastataks liikmesriigi rikkumine 19. detsembri 2011. aasta määruse nende sätete osas, mis ainult kordavad 6. märtsi 2001. aasta määruses kehtestatud keeluaegu, vastuvõetav.
– Sisulised küsimused
52 Kõigepealt tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning et Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑85/13, EU:C:2014:251, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Kuna Prantsuse Vabariik sai komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta põhjendatud arvamuse kätte sama aasta 28. oktoobril ning sellele liikmesriigile määratud tähtaeg oli kaks kuud alates põhjendatud arvamuse kättesaamisest, siis on 28. detsember 2011 see kuupäev, mille seisuga tuleb hinnata etteheidetava rikkumise olemasolu.
54 Kuigi 19. detsembri 2011. aasta määrus võeti vastu enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist, tuleb arvesse võtta selle määruse neid sätteid, mis olid jõustunud juba 28. detsembriks 2011, mitte aga sätteid, mis jõustusid alles pärast seda kuupäeva.
55 Kõnealuse määruse II osa artikli 2 kohaselt jõustuvad sätted, mis näevad ette minimaalsed perioodid, millal eri tüüpi väetiste kasutamine on keelatud, alles 1. septembril 2012, see tähendab pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist. Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei saa arvesse võtta nende sätetega tehtud muudatusi.
56 Teiseks olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus liidu õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste täitmata jätmise objektiivses tuvastamises, nii et liikmesriik ei saa toetuda oma õiguskorras eksisteerivatele sätetele, tavale või olukorrale, et õigustada direktiivist tulenevate kohustuste ja tähtaegade järgimata jätmist (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Iirimaa, C‑55/12, EU:C:2013:274, punkt 45, ja komisjon vs. Tšehhi Vabariik, C‑241/11, EU:C:2013:423, punkt 48).
57 Järelikult ei saa käesolevas asjas takistada direktiivi 91/676 rikkumise objektiivset tuvastamist raskused, millele Prantsuse Vabariik viitab, et õigustada 19. detsembri 2011. aasta määruse järk-järgult kohaldamist.
58 Selle väite sisu osas tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 5 lõige 4 koostoimes II lisa punkti A alapunktiga 1 ja III lisa punkti 1 alapunktiga 1 sätestab kohustuse näha ette neis tegevusprogrammides eeskirjad nende perioodide kohta, millal väetiste kasutamine ei ole soovitatav või on lausa keelatud. Euroopa Kohus on varem juba leidnud, et väetiste kasutamise keeld teatud ajavahemikel aastas on üks peamisi sätteid direktiivis 91/676, mis ei näe ette erandeid (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C‑526/08, EU:C:2010:379, punktid 54, 55 ja 57).
59 Mis puudutab käesolevas asjas komisjoni esimese väite esimest kuni neljandat osa, siis tuleb tõdeda, et Prantsuse Vabariik ei vaidle vastu sellele, et 6. märtsi 2001. aasta määrusega kehtestatud väetiste kasutamise ajakava ei vasta direktiivi 91/676 nõuetele. Nimelt märgib kõnealune liikmesriik üksnes seda, et 19. detsembri 2011. aasta määruse uued sätted määrasid kindlaks need minimaalsed ajavahemikud, mille ajal on erinevat liiki väetiste kasutamine keelatud, või pikendasid neid.
60 Mis puudutab esimese väite viiendat osa, siis olgu märgitud, et Prantsuse Vabariik väidab Euroopa Kohtule esitatud kostja vastuses, et kiiresti mineraliseeruvaid II tüübi orgaanilisi väetisi ja samuti III tüübi mineraalväetisi tuleb kasutada taimede kasvuperioodile võimalikult lähedasel ajavahemikul. Samas ei vaidle kõnealune liikmesriik vastu sellele, et taimede omastamisvõime lõpeb kogu Prantsusmaa territooriumil enne 15. novembrit, ega sellele, et mägistes piirkondades jäävad temperatuurid pikemaks ajaks alla seda piiri (5º C), millest alates taimed suudavad lämmastikku omastada.
61 Lisaks ei saa Prantsuse Vabariigi argumendid I tüübi stabiilsete orgaaniliste väetiste kohta, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 35–36, õigustada II tüübi orgaaniliste väetiste kasutamise lubamist ajal, kui taimed lämmastikku ei omasta. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, mida Prantsuse Vabariik ei ole vaidlustanud, et nende väetiste kasutamisega seotud veekogude reostamise oht on sellisel ajal suurem tulenevalt lämmastiku, mida need väetised juba mineraalses vormis sisaldavad, suuremast sisaldusest. Sama kehtib paratamatult III tüübi mineraalväetiste suhtes.
62 Peale selle tuleb tõdeda, nagu märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 29, et eri tüüpi väetiste kasutamise keeluaegade kehtestamisel tuleb võtta arvesse mägiste piirkondade spetsiifilisi klimaatilisi tingimusi.
63 Mis puudutab ka Prantsuse Vabariigi argumenti, mille kohaselt tagab rohumaade püsiv taimkate veekogude kaitse nitraadi lekkimise eest, siis tuleb täpsustada, et teaduslik uurimus, millel see argument põhineb, ei välista juhul, kui taimed ei kasva, mingil juhul väetiste kasutamisega seotud reostusohtu, ning selles uurimuses tegelikult ainult konstateeritakse, et väiksem lämmastikukadu on ilmnenud heina‑ ja karjamaadel.
64 Neil asjaoludel tuleb komisjoni esimest väidet pidada põhjendatuks.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 5 ja III lisa punkti 1 alapunktiga 2
Poolte argumendid
65 Komisjon kritiseerib oma teise väitega, mis on jagatud kolme ossa, nõudeid, mis on kehtestatud 6. märtsi 2001. aasta määruses ja departemangude tegevusprogrammides seoses sõnniku ladustamisega. Nende osade kohaselt Prantsuse Vabariik:
– ei ole kehtestanud põllumajandustootjatele kohustuslikke norme, mis sisaldavad selgeid, täpseid ja objektiivseid kriteeriume vajaliku ladustamismahu kindlaksmääramiseks;
– ei ole kehtestanud norme, mis tagaksid, et ettevõtetel on piisav ladustamismaht, ja
– lubab ladustada kompaktset põhusõnnikut põllul kümme kuud.
66 Oma väite esimese osa põhjenduseks väidab komisjon, et riigisisesed normid ei sisalda selget, täpset ega objektiivset kriteeriumi, mille põhjal põllumajandustootjad saaksid välja arvutada neile kohustusliku ladustamismahu ja mille põhjal haldusasutused saaksid asjakohaselt kontrollida sõnniku käitlemist. Kõnealune institutsioon leiab, et ladustamismahu kõige sobivam väljendamise viis on esitada see sõnniku tootmise kuude ja nädalatena seoses sõnnikutoodangu koguse määratlemisega loomaliigi kohta.
67 Teise väite teise osa põhjenduseks märgib komisjon, et Prantsuse õigusnormides ei ole ette nähtud, et ladustamismahtude puhul võetakse arvesse ohutusreservi, mis on ladustamisel vajalik siis, kui sõnniku laotamine võib eriliste klimaatiliste tingimuste tõttu osutuda võimatuks. Komisjoni sõnul peaks nõudma minimaalset ladustamismahtu vähemalt viis kuud regioonides Languedoc-Roussillon, Aquitaine, Midi-Pyrénées ja Provence-Alpes-Côte d’Azur asuvate departemangude puhul ja vähemalt kuus kuud teistes Prantsusmaa regioonides asuvate departemangude puhul.
68 Nende kahe esimese osaga seoses väidab komisjon samuti, et 19. detsembri 2011. aasta määruses ette nähtud ladustamismahu hindamise meetod DEXEL ei ole asjakohane, kuna see näeb ette keerulised reeglid, mida peab konkreetselt iga ettevõtte jaoks kohaldama tunnustatud ekspert. Peale selle võib kuni 1. juulini 2016 jätkata ladustamismahu arvutamist 6. märtsi 2001. aasta määruses sätestatud väetiste kasutamise keeluaegade põhjal, mis ei ole õiged. Igal juhul väidab komisjon, et nimetatud meetodi tegelik eesmärk on kohandada ladustamismaht igale ettevõttele majandusest ja põllumajandusteadusest tuleneva survega, mitte väetise kasutamise keeluaegadega.
69 Väite kolmandas osas märgib komisjon, et peaaegu kõik departemangude tegevusprogrammid lubavad otse põllul ladustada kompaktset põhusõnnikut kümne kuu jooksul. Kõnealuse institutsiooni sõnul kujutab seda tüüpi ja sellise kestusega ladustamine ilma pinnase ja sõnniku vahelise kaitseta ning ilma sõnniku kinnikatmiseta endast olulist veereostuse ohtu ja see tuleks ära keelata. Oma repliigis märgib komisjon täiendavalt, et liikmesriigi ametiasutustel on võimatu kontrollida sellise ladustamise kestust, kuna 19. detsembri 2011. aasta määruses ei ole käitajalt nõutud põllule viimise kuupäeva registreerimist.
70 Prantsuse Vabariik vaidleb komisjoni seisukohale vastu. Ta väidab, et DEXEL-meetod võtab arvesse kõiki asjakohaseid parameetreid, sealhulgas kliimariske, iga tundlikul alal asuva ettevõtte ladustamise vajaduste usaldusväärseks kindlaksmääramiseks. Seega on selle meetodi kohaldamise tulemusel minimaalne ladustamismaht suurem kui kõige pikemal väetiste kasutamise keeluajal vajalik ladustamismaht. Selle liikmesriigi sõnul ei võimalda kuus kuud hõlmava ladustamismahu nõudmine enamiku Prantsusmaa regioonide puhul ja viis kuud hõlmava mahu nõudmine Prantsusmaa lõunapoolsete regioonide puhul võtta arvesse ettevõtete mitmekesisust ning Prantsusmaa mulla‑, kliima‑ ja põllumajanduslikke tingimusi.
71 Mis puudutab komisjoni teise väite kolmandat osa, siis väidab Prantsuse Vabariik kõigepealt, et see on vastuvõetamatu osas, milles see käsitleb kompaktse põhusõnniku põllul ladustamise lubamise põhimõtet ennast, selle ladustamise teostamise tingimusi ning kohaldatavates riigisisestes normides sätestatud kontrollimise tingimusi, kuna komisjon kritiseeris kohtueelses menetluses ainult selle ajavahemiku liigset pikkust, millal seda tüüpi ladustamine on lubatud.
72 Selle osa sisu kohta väidab Prantsuse Vabariik, et 19. detsembri 2011. aasta määrus, mis võtab üle varem departemangude tegevusprogrammides ette nähtud nõuded, näeb ette, et põllul võib ladustada ainult pärast kahekuulist ladustamist siseruumides ja tingimusel, et sõnnik ei saa välja imbuda. Nende nõuetega saab ära hoida mis tahes veereostuse ohu.
Euroopa Kohtu hinnang
– Vastuvõetavus
73 Mis puudutab komisjoni teise väite vastuvõetavust, siis tuleb tõdeda, et komisjon ei kritiseerinud põhjendatud arvamuses seda asjaolu ennast, et põllul lubatakse ladustada kompaktset põhusõnnikut, kusjuures komisjon oli ise sõnaselgelt sellise ladustamise heaks kiitnud tingimusel, et ladustamine piirdub mõne nädalaga, ning samuti ei kritiseerinud komisjon asjaolu, et ametiasutustel ei ole võimalik kontrollida seda tüüpi ladustamise tegelikku kestust.
74 Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi ese piiritletakse kõnealuses sättes ette nähtud kohtueelses menetluses ja seda ei saa seega kohtumenetluse ajal enam laiendada. Komisjoni põhjendatud arvamusel ja hagil peavad olema samad põhjendused ja väited, seega ei saa Euroopa Kohus kontrollida etteheiteid, mida ei ole sõnastatud põhjendatud arvamuses, kus tuleb sidusalt ning üksikasjalikult esitada põhjused, mille tõttu komisjonil on tekkinud veendumus, et asjaomane liikmesriik on rikkunud mõnda asutamislepingust tulenevat kohustust (vt kohtuotsused komisjon vs. Saksamaa, C‑160/08, EU:C:2010:230, punkt 43, ja komisjon vs. Hispaania, C‑67/12, EU:C:2014:5, punkt 52).
75 Järelikult tuleb komisjoni teine väide osas, milles sellega heidetakse Prantsuse Vabariigile ette täiendavaid rikkumisi võrreldes põhjendatud arvamuses esitatud rikkumistega, tunnistada vastuvõetamatuks.
76 Seevastu seoses kompaktse põhusõnniku põllul ladustamise tingimustega tuleb märkida, et väide oli sarnase sõnastusega nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses. Nimelt toodi juba komisjoni põhjendatud arvamuses välja veereostuse oht, mis on seotud sel viisil ladustamisega eelkõige nende tingimuste tõttu, millistel ladustamine on lubatud, ning seda vaatamata Prantsuse Vabariigi saadetud tõenditele, mis puudutasid enne sellist ladustamist esitatud nõudeid.
77 Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et selles küsimuses komisjon oma väidet ei laiendanud ja ainult täpsustas oma hagis nimetatud tingimuste ja nõuete suhtes esitatud etteheiteid, et eelkõige vastata Prantsuse Vabariigi esitatud argumentidele.
78 Seega tuleb komisjoni teine väide tunnistada vastuvõetavaks osas, milles see käsitleb kompaktse põhusõnniku põllul ladustamise tingimusi.
79 Lisaks olgu märgitud, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 51, on komisjoni repliigis esitatud nõudele vastav nõue, et 19. detsembri 2011. aasta määruse sätetega seoses tuvastataks liikmesriigi kohustuste rikkumine, vastuvõetav osas, milles määrus ainult võtab üle departemangude tegevusprogrammides sõnniku põllul ladustamisele esitatud nõuded.
– Sisulised küsimused
80 Kõigepealt olgu märgitud, et 19. detsembri 2011. aasta määruse artikli 2 punkti I alapunkti 1º kohaselt peaksid selle määruse sätted, mis käsitlevad sõnnikumahutite projekteerimist, olema rakendatud alates selle määruse avaldamisest, see tähendab enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist. Järelikult tuleb neid sätteid käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 viidatud põhjustel käesoleva hagi menetlemisel arvesse võtta.
81 Mis puudutab selle väite sisulist külge, siis tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 91/676 artikli 5 lõikele 4 koostoimes direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 5 ja III lisa artikli 1 lõikega 2 peavad esiteks tegevusprogrammid sisaldama eeskirju sõnnikumahutite mahutavuse ja konstruktsiooni kohta, et hoida ära veereostust. Teiseks peab ette nähtud ladustamismaht olema suurem, kui nõutakse sellise pikima ajavahemiku puhul, mil sõnniku laotamine on tundlikel aladel keelatud, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõendada, et sõnnikukogus, mis ületab mahutite tegelikku mahutavust, kõrvaldatakse viisil, mis ei kahjusta keskkonda.
82 Mis puudutab teise väite esimest osa, siis olgu märgitud, et 19. detsembri 2011. aasta määruse I lisa II osa punkt 1º näeb ette, et tundlikel aladel teostatava loomakasvatuse korral peab olemas sõnnikuhoidla, mille mahutavus peab olema olema vähemalt nii suur, et sellega on võimalik katta – võttes arvesse sõnniku käitlemise ja sõnniku kõrvaldamise võimalusi ilma vee kvaliteeti ohustamata – väetiste kasutamise minimaalsed keeluajad ja arvesse peab võtma ilmastikutingimustega seotud täiendavaid riske. Minimaalne nõutav ladustamismaht peab olema väljendatud sõnniku ladustamise nädalates.
83 Vajaliku ladustamismahu arvutamiseks näeb selle määruse artikli 2 punkti I alapunkt 1º ette hindamismeetodi nimega DEXEL. Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest nähtub, et seda hindamist teostab tunnustatud ekspert koostöös põllumajandustootjaga. See võimaldab välja arvutada tahesõnniku ja vedela sõnniku ladustamismahu, mis on kohandatud iga ettevõtte eripäraga ja võimaldab põllumajandustootjatel laotada sõnnikut parimal ajal lähtuvalt kultuuride vajadustest. Neist materjalidest nähtub samuti, et selle hindamise aluseks olevad metodoloogia ja tingimused, sealhulgas andmed, mis puudutavad loomaliigi kohta kuus toodetava sõnniku kogust, on üksikasjalikult kindlaks määratud.
84 Kuigi komisjon väidab, et DEXEL-meetod ei ole nõutava ladustamismahu arvutamiseks sobiv, ei näita ta siiski, miks täpselt on see meetod oma olemuselt ebasobiv.
85 Eelkõige ei saa nõustuda komisjoni kriitikaga, mis puudutab tunnustatud ekspertide ja põllumajandustootjate vahelist koostööd DEXEL-meetodi kasutamisel. Nagu märkis nimelt kohtujurist oma ettepaneku punktis 65, ei ole ekspertide kaasamine direktiivi 91/676 rakendamisse direktiiviga kuidagi välistatud.
86 Vastupidi ka komisjoni väidetele, ei nähtu Euroopa Kohtule seoses DEXEL-meetodiga esitatud dokumentidest, et ladustamismaht on arvutatud direktiivi 91/676 sätteid eirates.
87 Järelikult tuleb tuvastada, et komisjoni teise väite esimene osa ei ole põhjendatud.
88 Seoses teise väite teise osaga tuleb kõigepealt nentida, et 19. detsembri 2011. aasta määrus näeb ette, et ladustamismahutite projekteerimisel tuleb võtta arvesse ilmastikutingimustega seotud täiendavaid riske. Sellest tuleneb, et vastupidi komisjoni väidetule peavad riigisisestes normides nõutud ladustamismahud sisaldama reservi, mis võimaldab suurendada ladustamismahtu siis, kui sõnniku laotamine on ilmastikutingimuste tõttu võimatu.
89 Mis puudutab ladustamise minimaalseid ajavahemikke, mis komisjoni arvates tuleks Prantsusmaa erinevates regioonides kehtestada, siis on vaja ainult märkida esiteks, et komisjoni esitatud teaduslikust uuringust nähtub, et Prantsusmaa regioonides, mis asuvad vahemerelises mulla- ja kliimatsoonis, peaks ainult nelja kuud hõlmav ladustamismaht olema piisav.
90 Teiseks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust samuti, et iga loomakasvatuse eripärad, nagu toodetava sõnniku tüüp ja kasvatatavad kultuurid, võivad mõjutada vajalikku ladustamismahtu. Prantsuse Vabariigi viidatud teaduslikud andmed, mida komisjon ei ole kritiseerinud, näitavad eelkõige, et ainult I tüübi stabiilset orgaanilist väetist tootva loomakasvatusega seotud reostusoht on väiksem, eriti kui tegemist on heina‑ ja karjamaadega.
91 Lõpuks tuleb siiski märkida, et 19. detsembri 2011. aasta määruse artikli 2 punkti I alapunkt 2º lubab kuni 1. juulini 2016 arvutada ladustamismahtu 6. märtsi 2001. aasta määruses sätestatud väetiste kasutamise keeluaegade ajakava alusel, mis, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 64 tuvastatud, ei ole kooskõlas direktiivi 91/676 nõuetega. Seega väidab komisjon õigesti, et Prantsuse Vabariik ei ole kehtestanud eeskirju, mis tagaksid ettevõtete piisava ladustamismahu.
92 Seega tuleb tuvastada, et komisjoni teise väite teine osa on põhjendatud osas, milles sellega väidetakse, et kuni 1. juulini 2016 võib ladustamismahu arvutamisel endiselt lähtuda väetiste kasutamise keeluaegade ajakavast, mis ei vasta direktiivi 91/676 nõuetele.
93 Mis puudutab komisjoni teise väite kolmandat osa, siis ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, mida Prantsuse Vabariik ei ole vaidlustanud, et pärast seda, kui kompaktset põhusõnnikut on kaks esimest kuud siseruumides ladustatud, vabaneb sellest endiselt lämmastikku, kuigi aeglaselt ja vähehaaval. Sellest tuleneb ka, et maapinnale eraldunud lämmastiku immobilisatsioonifaas, mille ajal on selliste väetistega seotud reostusrisk väike, on ajutine. Seega, kui väetist pannakse sügisel, kestab nimetatud nähtus põhimõtteliselt talve lõpuni.
94 Järelikult, kuna sõnniku ladustamine otse põllul ja ilma katteta on lubatud maksimaalselt kümme kuud, kusjuures see ajavahemik võib olla pikem kui lämmastiku immobilisatsioonifaas, siis ei saa välistada selle ladustamisviisiga seotud veereostuse ohtu.
95 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et komisjoni hagi põhjenduseks esitatud teise väite kolmas osa on põhjendatud.
96 Neil tingimustel tuleb pidada komisjoni teist väidet põhjendatuks, kuivõrd riigisisesed normid näevad ühelt poolt ette, et kuni 1. juulini 2016 võib ladustamismahu arvutamisel endiselt lähtuda väetiste kasutamise keeluaegade ajakavast, mis ei vasta direktiivi 91/676 nõuetele, ja teiselt poolt lubavad kompaktset põhusõnnikut ladustada põllul kümme kuud.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi III lisa punkti 1 alapunktiga 3
Poolte argumendid
97 Oma kolmanda väitega heidab komisjon Prantsuse Vabariigile ette, et viimane ei ole kehtestanud eeskirju, mis võimaldaksid põllumajandustootjatel ja järelevalveasutustel arvutada täpselt välja lubatud lämmastikukoguse, et tagada tasakaalustatud väetamine.
98 Selle väite põhjenduseks väidab kõnealune institutsioon, et kuigi 6. märtsi 2001. aasta määrusega kehtestati lisatava lämmastikukoguse hindamiseks meetod nimega „prognoositava bilansi meetod”, ei määra enamik departemangude tegevusprogramme kindlaks kõiki arvutamiseks vajalikke tegureid (iga kultuuri ja rohumaa lämmastikuvajadus, loomasõnnikus sisalduva lämmastiku toime, pinnases ja sõnnikus leiduv lämmastik jne), või esitavad nad need tegurid nii keeruliselt, et nende korrektne kasutamine ei ole mingil juhul tagatud. Komisjoni sõnul võimaldab erinevate kultuuride jaoks arvuliselt maksimaalsete lämmastikukoguste kindlaksmääramine kompenseerida nimetatud meetodi kohaldamisega seotud raskusi ja tagada õiguskindluse nõude järgimise.
99 Oma repliigis väidab komisjon samuti, et prognoositava bilansi meetod määratleti 19. detsembri 2011. aasta määruses ainult põhijoontes, jättes regionaalsete võrdlusaluste määratluse selle meetodi praktiliseks rakendamiseks regioonide prefektidele, kellele esitavad ettepaneku „nitraatide” regionaalsed eksperdirühmad. Komisjon sõnastab seejärel mitu kriitilist märkust seoses selle määruse ja selle rakendamiseks regioonide prefektide määrustega kehtestatud nõuetega.
100 Prantsuse Vabariik väidab, et prognoositava bilansi meetod on asjakohane, et tagada lämmastikuga väetamisel tasakaal, sest see võimaldab määrata kindlaks kasutamise normid, mis piiravad kohe alguses kasutatavate väetiste kogust, võttes arvesse konkreetse ettevõtte põllumajanduslikke ning mulla‑ ja kliimatingimusi.
101 Lisaks väidab see liikmesriik, et 19. detsembri 2011. aasta määrusega kehtestatud muudatused võimaldavad tagada tasakaalustatud väetamise põhimõtte nõuetekohase kohaldamise. Sellega seoses väidab ta, et nimetatud määrus viitab nüüd sõnaselgelt prognoositava bilansi arvutusmeetodile ja osutab internetis kättesaadavatele dokumentidele, milles seda meetodit on üksikasjalikumalt kirjeldatud. Määrus määrab ka kindlaks tasakaalustatud lämmastikukoguse arvutamiseks vajalikud nõuded, millest põllumajandustootjad peavad kinni pidama, ilma et oleks vaja ära oodata regionaalsel tasandil operatiivseid võrdlusaluseid sisaldava prefekti määruse andmist.
Euroopa Kohtu hinnang
– Vastuvõetavus
102 Mis puudutab komisjoni kolmanda väite vastuvõetavust, siis heidab see institutsioon esimest korda oma repliigis Prantsuse Vabariigile ette rikkumisi seoses 19. detsembri 2011. aasta määruse ja prefektide määruste nende sätetega, mis ei piirdu 6. märtsi 2001. aasta määruses ette nähtud sätete sisu kordamisega.
103 Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 49 ja 74, tuleb järelikult see väide osas, milles komisjon heidab Prantsuse Vabariigile ette täiendavaid rikkumisi, mida ei ole nimetatud põhjendatud arvamuses ega hagis, lükata vastuvõetamatuse tõttu tagasi.
– Sisulised küsimused
104 Kõigepealt tuleb märkida, et 19. detsembri 2011. aasta määruse artikli 2 punkti II kohaselt jõustuvad määruse sätted, mis näevad põllumajandustootjatele ette kohustused lämmastikväetiste kasutamisel tundlikel aladel, alles 1. septembril 2012, see tähendab pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.
105 Lisaks ei ole vaidlust selles, et asjaomase tähtaja möödumisel ei olnud veel kindlaks määratud regionaalseid võrdlusaluseid, mis on vajalikud, et kohaldada selle määruse sätteid, mis puudutavad väetistega lisatava lämmastikukoguse arvutamist vastavalt prognoositava bilansi meetodile.
106 Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 nimetatud põhjustel ei ole vaja hinnata, kas nimetatud määrusega tehtud muudatusi võiks pidada direktiivi 91/676 III lisa punkti 1 alapunktist 3 tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks.
107 Ülejäänud osas olgu meenutatud, et direktiivi 91/676 artikli 5 lõikes 4 koostoimes III lisa punkti 1 alapunktiga 3 osutatud tegevusprogrammide meetmetega tuleb näha ette väetiste kasutamise piirangud, mis põhinevad taimede eeldatava lämmastikuvajaduse ning pinnasest ja väetisest saadava lämmastikukoguse tasakaalul.
108 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et prognoositava bilansi meetodi aluseks olevad kaalutlused peaksid põhimõtteliselt andma tulemuse, et iga kultuur saab optimaalse koguse lämmastikku, tunnistab Prantsuse Vabariik ise, et 6. märtsi 2001. aasta määruse sätted lämmastikuga tasakaalustatud väetamise kohta ei võimalda piisavalt selgelt ja täpselt tagada direktiivi 91/676 III lisa punkti 1 alapunkti 3 täielikku kohaldamist.
109 Sellega seoses olgu märgitud, et see liikmesriik piirdus nii käesoleva hagi raames kui kohtueelses menetluses nende muudatuste väljatoomisega, mis tehti 19. detsembri 2011. aasta määrusega, et muuta prognoositava bilansi meetodi rakendamist „lihtsaks ja loetavaks” ning võimaldada põllumajandustootjatel ja kontrolliasutustel arvutada lubatav lämmastikukogus, et tagada direktiivis 91/676 ette nähtud tasakaalustatud väetamine, mis on õiguslikult piisavaks tõendiks, et see ei olnud nii 6. märtsi 2001. aasta määruse kehtivuse ajal.
110 Järelikult on komisjoni hagi põhjenduseks esitatud kolmas väide põhjendatud.
Neljas väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi III lisa punktiga 2
111 Kõigepealt olgu täpsustatud, et komisjon otsustas oma repliigis pärast seda, kui ta oli tutvunud Prantsuse võimude argumentidega kostja vastuses, et ta loobub neljanda väite sellest osast, mis puudutab vedela seasõnniku jaoks kindlaks määratud eritatava lämmastiku väärtusi, mis seetõttu ei ole enam käesoleva hagi ese.
Poolte argumendid
112 Oma neljandas, kaheksasse ossa jagatud väites väidab komisjon teadusuuringutele tuginedes, et 15. mai 2003. aasta ringkirjas ette nähtud eritatava lämmastiku väärtused eri loomaliikide kohta, millele suur osa departemangude tegevusprogrammidest viitavad, arvutati loomade eritatavate ebaõigete lämmastikukoguste või liiga suureks hinnatud lendumise teel lämmastikukao koefitsientide alusel. Seega ei võimalda see ringkiri tagada sõnniku kasutamise piirmäära järgimist, mis on direktiiviga 91/676 kindlaks määratud 170 kg lämmastikku hektari kohta aastas. Komisjoni selle väite kaheksa osa on seega järgmised:
– lüpsilehmade puhul väärtuste kindlaksmääramine ebaõige eritatava lämmastikukoguse ja väära lendumiskoefitsiendi 30% alusel;
– muude veiste puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 30% alusel;
– kindlaks ei ole määratud eritatava lämmastiku väärtusi tahke seasõnniku puhul;
– kodulindude puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 60% alusel;
– lammaste puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 30% alusel;
– kitsede puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 30% alusel;
– hobuste puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 30% alusel ja
– küülikute puhul väärtuste kindlaksmääramine väära lendumiskoefitsiendi 60% alusel.
113 Neljanda väite esimeses osas leiab komisjon esiteks, et lüpsilehmade jaoks kindlaks määratud eritatava lämmastiku väärtus põhineb eritatud lämmastikukogusel, mille puhul ei võeta arvesse piima tootmise erinevaid koguseid, samas kui sõnnikus sisalduva lämmastiku hulk sõltub looma piima tootmise kogusest, ja mitmetes Prantsusmaa regioonides on intensiivne tootmine. Teiseks põhineb see väärtus liiga suurel lendumiskoefitsiendil, sest keskmine lendumiskoefitsient peaks olema 24%.
114 Lisaks väidab see institutsioon, et 19. detsembri 2011. aasta määruse II lisa punktis B ette nähtud üleminekusäte – mille alusel kohaldatakse lüpsilehmade kasvatuste puhul, mille peamisest söödamaast moodustab rohkem kui 75% rohumaa, ajavahemikul 1. septembrist 2012 kuni 31. augustini 2013 üleminekuväärtust – tähendab seda, et toimub maa üleväetamine ja ei järgita piirmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta aastas.
115 Neljanda väite teises osas väidab komisjon, et muude veiste puhul aluseks võetud lendumiskoefitsient on liiga suur, kuivõrd teaduslike andmete kohaselt on lendumiskoefitsient alla 21%. Oma repliigis seab komisjon samuti kahtluse alla need eritatud lämmastikukogused, mis Prantsuse Vabariik on võtnud aluseks nimetatud väärtuste kindlaksmääramisel.
116 Selle väite kolmandas osas leiab komisjon, et eritatava lämmastiku väärtused tuleb kindlaks määrata ka tahkele seasõnnikule.
117 Väite neljandas osas märgib komisjon, et teaduskirjanduses välja pakutud lendumiskoefitsient läga puhul on 30%. Seega alahinnatakse Prantsuse normides kehtestatud väärtustega märkimisväärselt sõnnikus sisalduva kasutatava lämmastiku kogust läga tootvate kodulindude puhul.
118 Sama väite viiendas ja kuuendas osas väidab see institutsioon, et lammaste ja kitsede puhul kindlaks määratud lendumiskoefitsiendid on liiga suured, sest teadusuuringutes on mainitud koefitsiente 9,5%.
119 Neljanda väite seitsmendas osas väidab komisjon, et hobuste osas on teaduskirjanduses nimetatud lendumiskoefitsienti 13,1%, mis on väiksem riigisisestes normides ette nähtud koefitsiendist.
120 Lõpuks väidab komisjon selle väite kaheksandas osas, et ka küülikute jaoks on riigisisestes normides kehtestatud liiga suur lendumiskoefitsient. Komisjon toob sellega seoses esile, et erinevates teadusuuringutes on nimetatud koefitsiente 28% ja 44%.
121 Prantsuse Vabariik vastab kõigepealt, et eritatava lämmastiku väärtused, mis komisjoni arvutas enda arvates asjakohaseid lendumiskoefitsiente kasutades, ei ole õiged, kuna nimetatud koefitsiente võib kohaldada ainult selle osa lämmastiku suhtes, mis eritub hoonetes ja ladustamisel. Komisjon aga kohaldas neid ka väljas eritatud lämmastikukogusele.
122 Samuti leiab kõnealune liikmesriik, et komisjoni väide seoses veistele – välja arvatud lüpsilehmad – ette nähtud eritatud lämmastiku kogusega on vastuvõetamatu, sest see esitati esimest korda alles repliigis.
123 Seejärel väidab Prantsuse Vabariik, et nüüd näeb 19. detsembri 2011. aasta määrus esiteks lüpsilehmade puhul ette väiksema lendumiskoefitsiendi 25% ja teiseks on selles määratud kindlaks tahkele seasõnnikule kohaldatavad eritatava lämmastiku väärtused.
124 Lõpuks märgib Prantsuse Vabariik, et Prantsuse normides kasutatud lendumiskoefitsiendid põhinevad Comité d’orientation pour les pratiques agricoles respectueuses de l’environnement (keskkonnaga arvestava põllumajanduspraktika koordineerimiskomitee, edaspidi „Corpen”) töödel ja need on välja töötatud bilansimeetodite põhjal, mis seisnevad selles, et lendumine selgitatakse välja loomade eritatud lämmastiku võrdlusel lämmastikuga, mis mõõdetakse väljaheidetes hoonest või ladustamiskohast väljumisel. Prantsuse Vabariigi sõnul sobivad need meetodid eritatava lämmastiku väärtuste arvutamiseks paremini kui otsese mõõtmise meetodid, millel põhinevad komisjoni esitatud uurimused ja mis analüüsivad hoonetest ja hoidlatest väljuvat ning sinna sisenevat õhuvoolu ja gaaside sisaldust. See liikmesriik väidab, et igal juhul esinevad kättesaadavates teaduslikes andmetes, mis käsitlevad sõnniku tekitatud gaasilise lämmastiku heidet, väga suured erinevused nende heidete väärtuste osas.
Euroopa Kohtu hinnang
– Vastuvõetavus
125 Mis puudutab komisjoni neljanda väite vastuvõetavust, siis olgu esiteks märgitud, et väited, mis käsitlevad 19. detsembri 2011. aasta määruse II lisa punktis B ette nähtud üleminekusätet lüpsilehmade toodetava kasutatava lämmastiku kohta, ei sisaldu põhjendatud arvamuses. Teiseks, kuigi komisjon kinnitas oma hagiavalduses sõnaselgelt, et ta ei vaidlusta muude veiste osas kasutatud eritatud lämmastiku koguseid, seab ta oma repliigis need arvutused siiski kahtluse alla.
126 Järelikult osas, milles komisjon kritiseerib selle väitega üleminekuväärtust, mis on lüpsilehmade puhul kindlaks määratud 19. detsembri 2011. aasta määruse II lisa punktis B ette nähtud üleminekusättega, ja muude veiste puhul 15. mai 2003. aasta ringkirjaga kindlaks määratud eritatud lämmastikukoguseid, tuleb nimetatud väide käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 74 nimetatud põhjustel lükata vastuvõetamatuse tõttu tagasi.
127 Tulenevalt aga käesoleva kohtuotsuse punktist 51 on komisjoni nõue, et tuvastataks liikmesriigi rikkumine 19. detsembri 2011. aasta määruse nende sätete osas, milles korrati veiste – välja arvatud lüpsilehmad –, kodulindude, lammaste, kitsede, hobuste ja küülikute puhul kindlaks määratud eritatava lämmastiku väärtusi, vastavalt komisjoni repliigis esitatud sellekohasele nõudele vastuvõetav.
– Sisulised küsimused
128 Kõigepealt tuleb märkida, et 19. detsembri 2011. aasta määruse artikli 2 punkti II kohaselt pidid määruse sätted, mis käsitlevad sõnnikus sisalduva maksimaalse lämmastiku koguse arvutamise tingimusi, mida võib igal aastal iga põllumajandusettevõtte kohta kasutada, jõustuma 1. septembril 2012, see tähendab pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaega. Sama kehtib paratamatult loomaliigi kohta eritatava lämmastiku kohta sätestatud normide suhtes, mis on nimetatud sätete rakendamiseks samas määruses ette nähtud. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 märgitud, ei saa Euroopa Kohus seega arvesse võtta 19. detsembri 2011. aasta määrusega tehtud muudatusi.
129 Muus osas tuleb meenutada, et direktiivi 91/676 artikli 5 lõige 4 koostoimes direktiivi III lisa punktiga 2 kehtestab kohustuse näha tegevusprogrammides ette eeskirjad, mis puudutavad väetiste kasutamise piiramist, tagamaks „iga põllumajandusettevõtte või loomühiku puhul, et loomasõnniku hulk, mida igal aastal maale laotatakse, sealhulgas loomade enda poolt, ei ületa teatavat konkreetset kogust hektari kohta”. See piirang vastab sõnnikukogusele, mis sisaldab kuni 170 kg lämmastikku, kusjuures liikmesriikidel on direktiivi 91/676 III lisa punkti 2 alapunktides a ja b määratletud tingimustel võimalus lubada erinevat sõnnikukogust.
130 Selle direktiivi põhjendusest 11 nähtub, et loomasõnniku kasutamise konkreetsete piirmäärade kindlaksmääramine on erilise tähtsusega, et saavutada eesmärk vähendada ja vältida veekogude reostumist põllumajandusest pärinevate nitraatidega.
131 Direktiivi III lisa punkti 3 kohaselt võib need loomasõnniku kogused, mille laotamine on lubatud, välja arvutada loomade arvu põhjal. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 29 märgitud, peavad liikmesriigid selleks võtma arvesse parimaid olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid ning iga regiooni füüsilisi, geoloogilisi ja klimaatilisi tingimusi.
132 Käesoleval juhul toimub 1. augusti 2005. aasta määruse II lisa punkti 1 kohaselt ettevõttes olevate loomade eritatud lämmastiku arvutamine nii, et ühe looma poolt toodetava kasutamist võimaldava lämmastiku väärtused korrutatakse loomade koguarvuga. Vaidlust ei ole selles, et need väärtused määratakse kindlaks nii, et loomade eritatud lämmastiku brutokogusest arvatakse maha lendunud lämmastik, kui loomad on hoones, ning sõnniku ladustamisel kohaldatakse lendumiskoefitsienti.
133 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb kõigepealt tõdeda, et komisjoni eksimused eritatava lämmastiku väärtuste ümberarvutamisel, mida ta ka oma repliigis möönis, ei muuda olematuks tema väiteid, mis puudutavad eritatud lämmastiku brutokoguseid ja lendumise tõttu lämmastikukao koefitsiente, mis on kindlaks määratud riigisisestes normides erinevate loomaliikide kohta. Seda järeldust ei ole Prantsuse Vabariik vaidlustanud, vaid ta piirdub selles osas väitega, et kõnealuseid koefitsiente on loomade eritatud lämmastiku üldkogusele valesti kohaldatud.
134 Mis puudutab seejärel komisjoni neljanda väite esimest ja kolmandat osa, siis piisab esiteks nendingust, et 19. detsembri 2011. aasta määrusega tehtud sellekohastele muudatustele viidates möönab Prantsuse Vabariik ühelt poolt, et ta oli kehtestanud enne selle määruse vastuvõtmist lüpsilehmade puhul liiga suure lendumiskoefitsiendi ja teiselt poolt, et ta ei olnud kindlaks määranud eritatava lämmastiku väärtusi tahke seasõnniku jaoks.
135 Mis puudutab teiseks seda, et lüpsilehmade eritatud lämmastiku brutokoguse arvutamisel ei võetud arvesse piimatoodangu taset, siis olgu rõhutatud, et Prantsuse Vabariik komisjoni argumente ei vaidlustanud, kuivõrd nüüd näeb nimetatud määrus sõltuvalt piimatoodangust ette mitu eritatava lämmastiku taset.
136 Mis puudutab lõpuks selle väite teist ja neljandat kuni kaheksandat osa, mida tuleb hinnata koos, siis tuleb täpsustada, et komisjon tugineb selleks, et põhjendada oma etteheiteid seoses Corpeni järelduste põhjal riigisisestes normides sätestatud lendumiskoefitsientidega, paljudes teadusuuringutes esinevatele tehnilistele andmetele.
137 Prantsuse Vabariik, kes ei vaidlusta komisjoni viidatud uuringute järeldusi, toob esiteks välja ainult puudused otsemõõtmise meetodis, millel nimetatud uurimused loomadele kohaldatavate lendumiskoefitsientide arvutamisel põhinevad. Teiseks rõhutab see liikmesriik asjaolu, et lendumiskoefitsiente ei saa ilmselt teaduslikult täpselt kindlaks määrata ning see ebakindlus väljendub teaduskirjanduses esinevate lendumiskoefitsientide väärtuste erinevustes.
138 Esiteks tuleb otsemõõtmise meetodi sobivuse kohta märkida, et Prantsuse Vabariigi vastuväited ei saa sellistena seada kahtluse alla komisjoni esitatud lendumiskoefitsientide asjakohasust. Nimelt nähtub Euroopa Kohtule esitatud tõenditest, et nii see meetod kui bilansimeetod põhinevad eksperimentidel, mille puhul võetakse arvesse ainult uuritava loomakasvatuse konkreetse tüübi spetsiifilist konteksti. Peale selle ei nähtu Corpeni võrdlusaluste viimasest ülevaatamisest ühtegi eelistust mõne konkreetse meetodi suhtes.
139 Mis puudutab teiseks teadusartiklites ilmnevat lendumisandmete varieerumise määra, siis olgu märgitud, et direktiivi 91/676 III lisa punkti 2 sõnastusest tuleneb selgelt, et see säte nõuab, et loomasõnniku laotamisel kindlaks määratud konkreetset piirmäära 170 kg lämmastikku hektari kohta aastas järgib iga ettevõte või kasvatus süstemaatiliselt, kaasa arvatud, kui liikmesriigid otsustavad vastavalt nimetatud lisa punktile 3 arvutada selle piirmäära välja loomade arvu põhjal.
140 Lisaks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et teaduskirjanduses esinevaid lendumiskoefitsientide erinevusi võib muu hulgas selgitada uurimise objektiks olnud loomakasvatuse tingimuste ja klimaatilise konteksti mitmekesisusega, kusjuures Prantsuse Vabariik rõhutas kohtuistungil Prantsuse loomakasvatuses esinevaid erinevusi.
141 Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 123–126, saab direktiiviga 91/676 ette nähtud piirmäära nõuetekohast järgimist sõnniku laotamisel kõikides Prantsuse loomakasvatustes tagada vaid nii, et lendumiskoefitsient määratakse kindlaks nende andmete põhjal, mille kohaselt on lendumisega lämmastikukao protsent kõige väiksem.
142 Kuna Prantsuse Vabariik kehtestas veiste – välja arvatud lüpsilehmad –, kodulindude, lammaste, kitsede, hobuste ja küülikute puhul lendumiskoefitsiendid, mis on märkimisväärselt kõrgemad, kui komisjoni poolt nende teaduslike andmete põhjal, mille õigsust see liikmesriik ei vaidlusta, arvesse võetud koefitsendid, siis tuleb nentida, et need riigisisestes normides kindlaks määratud lendumiskoefitsiendid ei vasta direktiivi 91/676 nõuetele.
143 Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes on komisjoni hagi põhjenduseks esitatud neljas väide põhjendatud.
Viies väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 2 ja III lisa punkti 1 alapunkti 3 punktiga a
Poolte argumendid
144 Oma viienda väitega heidab komisjon Prantsuse Vabariigile ette piisavate eeskirjade puudumist, mis sisaldaksid selgeid, täpseid ja objektiivseid kriteeriume seoses väetiste kasutamise tingimustega tugeva kaldega maa-alal. Selle institutsiooni sõnul tuleks direktiivi 91/676 sätete nõuetekohase rakendamise tagamiseks riigisiseste normidega kindlaks määrata see kalde protsent, millest suurema kalde puhul on väetiste kasutamine keelatud.
145 Prantsuse Vabariik vastab, et 6. märtsi 2001. aasta määrus keelab väetamise tugeva kaldega maa-alal, kuivõrd sellega kaasneb väetatavalt maatükilt edasivoolamise oht. Prantsuse Vabariik väidab ka, et veekogude reostamise oht ei sõltu ainuüksi kalde suurusest, vaid samuti paljudest muudest teguritest, nagu kalde ühtlus, taimkatte olemus ja selle istutamise suund, pinnase tüüp, maatüki kuju, maapinna töötlemise viis ja suund ning samuti sõnniku tüüp. Seega ei ole Prantsuse Vabariigi arvates üksnes kalde suurusel põhinev kasutamise keeld asjakohane.
146 Nimetatud liikmesriik lisab samuti, et 19. detsembri 2011. aasta määruses on vooluveekogude osas ette nähtud kasutamise tingimusi käsitlevad eeskirjad, mis koostoimes tugeva kaldega maa-alal väetiste kasutamise keeluga aitavad kaasa direktiivi 91/676 eesmärkide saavutamisele.
Euroopa Kohtu hinnang
147 Kõigepealt olgu märgitud, et 19. detsembri 2011. aasta määruse artikli 2 punkti II kohaselt pidid määruse sätted, mis käsitlevad väetiste kasutamise tingimusi seoses vooluveekogudega, jõustuma alles 1. septembril 2012, see tähendab pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaega. Sellest tulenevalt ei saa Euroopa Kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 märgitud põhjustel arvesse võtta selle määruse sätteid, mis käsitlevad kasutamise tingimusi vooluveekogudega seoses.
148 Põhjendatusega seoses tuleb märkida, et direktiivi 91/676 artikli 5 lõike 4 sõnastuse kohaselt koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 2 ja III lisa punkti 1 alapunkti 3 punktiga a peavad tegevusprogrammid sisaldama eeskirju väetiste kasutamise tingimuste kohta tugeva kaldega maa-alal.
149 Nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, on liikmesriikidel ka eriline kohustus tagada, et nende direktiivi 91/676 üle võtvad õigusaktid oleksid selged ja täpsed.
150 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et komisjon väidab – ilma et Prantsuse Vabariik talle selles osas vastu vaidleks –, et teatavad departemangude tegevusprogrammid ei sisalda ühtegi eeskirja väetiste kasutamise tingimuste kohta tugeva kaldega maa-alal, põhinegu see siis kalde protsendil või neil erinevatel teguritel, mille kohta see liikmesriik leidis, et neid peaks arvesse võtma. Peale selle on suures osas tegevusprogrammidest piirdutud 6. märtsi 2001. aasta määrusega sätestatud üldpõhimõtte kordamisega, mille kohaselt ei tohi väetisi kasutada tingimustel, mis võivad põhjustada väetatavalt maatükilt edasivoolamist.
151 Teiseks tuleneb 6. märtsi 2001. aasta määruse asjakohaste sätete analüüsimisest, et määruses on esmalt keelatud ainult väetiste kasutamine tugeva kaldega maa-alal ja teisena nähtud ette, et tegevusprogrammides tuleb täpsustada keeluga hõlmatud olukorrad, võttes arvesse väetatavast maatükist väljaspoole voolamise ohtu või vajadusel kalde protsenti, millest suurema korral on väetiste kasutamine keelatud.
152 Seega tuleb tõdeda, et need sätted on nii üldised, et ei saa täita tegevusprogrammides esinevaid lünki ja seega piisavalt selgelt ja täpselt tagada direktiivi 91/676 II lisa punkti A alapunkti 2 ja III lisa punkti 1 alapunkti 3 punkti a täielikku kohaldamist, nii et see oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttest tulenevate nõuetega.
153 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et komisjoni viies väide on põhjendatud.
Kuues väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 91/676 artikli 5 lõiget 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 3 ja III lisa punkti 1 alapunkti 3 punktidega a ja b
Poolte argumendid
154 Kuuendas väites heidab komisjon Prantsuse Vabariigile teaduslikele andmetele tuginedes ette, et viimane ei võtnud vastu eeskirju, mis keelaksid mis tahes tüüpi väetiste kasutamise külmunud või lumega kaetud maa-alal, kuigi niisugusel väetamisel tekib oluline äravoolu ja leostumise oht. Komisjon märgib, et 6. märtsi 2001. aasta määrus näeb ette, et külmunud maa-alal tuleb reguleerida I ja III tüüpi väetiste kasutamist ja lumega kaetud maa-alal I tüüpi väetiste kasutamist. Lisaks on selle määruse kohaselt lubatud mis tahes väetise kasutamine ainult pealispinnal külmunud maa-alal, mis 24 tunni jooksul vaheldumisi külmub ja sulab. Lõpuks on teatavatel ettevõtetel võimalus kasutada külmunud maa-alal kompaktset põhusõnnikut ja komposteeritud loomasõnnikut.
155 Prantsuse Vabariik vastab sellele argumendile, et direktiiv 91/676 ei nõua lumega kaetud või külmunud maa-alal väetiste kasutamise süstemaatilist keelamist, vaid seda peab üksnes reguleerima. Ta möönab, et arvestades riske, mis niisugustel tingimustel väetiste kasutamine võib tekitada, peavad sellise tegevuse suhtes kehtima märkimisväärsed piirangud. Siiski leiab see liikmesriik, et 6. märtsi 2001. aasta määrusega on sellised piirangud kehtestatud, kuivõrd külmunud maa-alal on II tüüpi väetiste kasutamine ning lumega kaetud maa-alal II ja III tüüpi väetiste kasutamine igal juhul keelatud.
Euroopa Kohtu hinnang
156 Direktiivi 91/676 artikli 5 lõige 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktiga 3 ja III lisa punkti 1 alapunkti 3 punktidega a ja b nõuab, et liikmesriigid võtaksid meetmeid väetiste kasutamise piiramiseks maa külmumise või lumega kattumise korral.
157 Lisaks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 29 märgitud, peab kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 3 punkti a kohaselt võtma tegevusprogrammides arvesse parimaid olemasolevaid teaduslikke andmeid.
158 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 144 märkis, peab komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud teadusuuringu kohaselt, mille järeldusi Prantsuse Vabariik ei ole vaidlustanud, olema käesoleval juhul külmunud või lumega kaetud maa-alal väetamine igal juhul keelatud. Nimelt vähendab külmunud või lumega kaetud pinnas toitainete liikumist maapinnas ja see suurendab olulisel määral ohtu, et need toitained liiguvad seejärel eelkõige voolamise teel pinnavette.
159 Lisaks ei ole kardetav reostumise oht külmunud või lumega kaetud maa-alal väetamise korral väiksem, kui külmunud on ainult maapinna pealispind, mis 24 tunni jooksul vaheldumisi külmub ja sulab. Vastupidi nähtub eelmises punktis mainitud teadusuuringust, et külmumise ja sulamise tsüklid mõjutavad oluliselt mineraliseerumise taset, sest sulanud maapinna külmumine põhjustab lämmastiku kiiremat mineraliseerumist.
160 Seega on komisjoni kuues väide põhjendatud.
161 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud direktiivi 91/676 artikli 5 lõikest 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktidega 1–3 ja 5 ning III lisa punkti 1 alapunktidega 1–3 ja punktiga 2 temale tulenevate kõikide nõuete täielikuks ja nõuetekohaseks täitmiseks, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud nimetatud direktiivist tulenevaid kohustusi, kuivõrd selle direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike normide kohaselt:
– ei ole ette nähtud I tüübi väetiste kasutamise keeluaegu suurte sügiskultuuride ja rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi;
– on suurte kevadkultuuride puhul I tüübi väetiste kasutamise keeluaeg ette nähtud ainult juuliks ja augustiks;
– on suurte sügiskultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keeld ette nähtud ainult 1. novembrist kuni 15. jaanuarini ning samade kultuuride puhul ei ole III tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud 15. jaanuarile järgnevale ajale;
– ei ole suurte kevadkultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud 15. jaanuarile järgnevale ajale;
– on rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, ette nähtud II tüübi väetiste kasutamise keeld ainult alates 15. novembrist ja ei ole nende rohumaade ja mägiste piirkondade puhul III tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud kuni veebruari lõpuni;
– on kuni 1. juulini 2016 ladustamismahu arvutamisel lubatud endiselt lähtuda väetiste kasutamise keeluaegade ajakavast, mis ei vasta nimetatud direktiivi nõuetele;
– on lubatud ladustada kompaktset põhusõnnikut põllul kümme kuud;
– ei taga need normid, et põllumajandustootjatel ja kontrolliasutustel oleks võimalik korrektselt arvutada kasutamiseks lubatud lämmastikukogus, et tagada tasakaalustatud väetamine;
– on lüpsilehmade puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud eritatud lämmastiku koguse põhjal, mille puhul ei ole võetud arvesse piima tootmise erinevaid koguseid, ja lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on muude veiste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– ei ole sigade puhul kindlaks määratud eritatava lämmastiku väärtusi tahesõnniku jaoks;
– on kodulindude puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 60% põhjal, mis ei ole õige koefitsient;
– on lammaste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on kitsede puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on hobuste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on küülikute puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 60% põhjal;
– ei sisalda nimetatud normid õiguskindluse põhimõtte nõuetega kooskõlas olevaid selgeid, täpseid ja objektiivseid kriteeriume seoses väetiste kasutamise tingimustega tugeva kaldega maa-alal, ja
– on lubatud I ja III tüüpi väetiste kasutamine külmunud maa-alal, I tüüpi väetiste kasutamine lumega kaetud maa-alal, väetiste kasutamine ainult pealispinnal külmunud maa-alal, mis 24 tunni jooksul vaheldumisi külmub ja sulab, ning kompaktse põhusõnniku ja komposteeritud loomasõnniku kasutamine külmunud maa-alal.
162 Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Kohtukulud
163 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
164 Kuna komisjon on Prantsuse Vabariigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kõik kohtukulud välja mõista Prantsuse Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Prantsuse Vabariik ei ole võtnud meetmeid, mis on vajalikud nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 5 lõikest 4 koostoimes selle direktiivi II lisa punkti A alapunktidega 1–3 ja 5 ning III lisa punkti 1 alapunktidega 1–3 ja punktiga 2 temale tulenevate kõikide nõuete täielikuks ja nõuetekohaseks täitmiseks, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud nimetatud direktiivist tulenevaid kohustusi, kuivõrd selle direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike normide kohaselt:
– ei ole ette nähtud I tüübi väetiste kasutamise keeluaegu suurte sügiskultuuride ja rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi;
– on suurte kevadkultuuride puhul I tüübi väetiste kasutamise keeluaeg ette nähtud ainult juuliks ja augustiks;
– on suurte sügiskultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keeld ette nähtud ainult 1. novembrist kuni 15. jaanuarini ning samade kultuuride puhul ei ole III tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud 15. jaanuarile järgnevale ajale;
– ei ole suurte kevadkultuuride puhul II tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud 15. jaanuarile järgnevale ajale;
– on rohumaa puhul, mille külv toimus rohkem kui kuus kuud tagasi, ette nähtud II tüübi väetiste kasutamise keeld ainult alates 15. novembrist ja ei ole nende rohumaade ja mägiste piirkondade puhul III tüübi väetiste kasutamise keeldu pikendatud kuni veebruari lõpuni;
– on kuni 1. juulini 2016 ladustamismahu arvutamisel lubatud endiselt lähtuda väetiste kasutamise keeluaegade ajakavast, mis ei vasta nimetatud direktiivi nõuetele;
– on lubatud ladustada kompaktset põhusõnnikut põllul kümme kuud;
– ei taga need normid, et põllumajandustootjatel ja kontrolliasutustel oleks võimalik korrektselt arvutada kasutamiseks lubatud lämmastikukogus, et tagada tasakaalustatud väetamine;
– on lüpsilehmade puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud eritatud lämmastiku koguse põhjal, mille puhul ei ole võetud arvesse piima tootmise erinevaid koguseid, ja lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on muude veiste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– ei ole sigade puhul kindlaks määratud eritatava lämmastiku väärtusi tahesõnniku jaoks;
– on kodulindude puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 60% põhjal, mis ei ole õige koefitsient;
– on lammaste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on kitsede puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on hobuste puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 30% põhjal;
– on küülikute puhul eritatava lämmastiku väärtused kindlaks määratud lendumiskoefitsiendi 60% põhjal;
– ei sisalda nimetatud normid õiguskindluse põhimõtte nõuetega kooskõlas olevaid selgeid, täpseid ja objektiivseid kriteeriume seoses väetiste kasutamise tingimustega tugeva kaldega maa-alal, ja
– on lubatud I ja III tüüpi väetiste kasutamine külmunud maa-alal, I tüüpi väetiste kasutamine lumega kaetud maa-alal, väetiste kasutamine ainult pealispinnal külmunud maa-alal, mis 24 tunni jooksul vaheldumisi külmub ja sulab, ning kompaktse põhusõnniku ja komposteeritud loomasõnniku kasutamine külmunud maa-alal.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.
Allkirjad