KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 18. juunil 2013 (1)
Liidetud kohtuasjad C‑241/12 ja C‑242/12
Shell Nederland Verkoopmaatschappij BV ja Belgian Shell NV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank te Rotterdam (Madalmaad))
Keskkond – Määrus (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta – Direktiiv 2006/12/EÜ jäätmete kohta – Mõiste „jäätmed” – Juhuslikust saastumisest tekkinud praaktoode
I. Sissejuhatus
1. Käesoleva kohtuasja lahendus oleneb sellest, kas äriühingud Shell Nederland Verkoopmaatschappij BV ja Belgian Shell (koos edaspidi „Shell”) tegelesid jäätmete teisaldamisega, vedades ühte oma tegevuskohta Madalmaades rohkem kui 333 000 kilo Belgias ostja poolt tagastatud naftatoodet. Ostja ei saanud seda naftatoodet hoida ega säilitada selle koostises tekkinud probleemi tõttu, mis oli kogemata põhjustatud laadimisel siis, kui toodet kõigepealt veeti Madalmaadest Belgiasse. Sisuliselt on selle tuvastamine, kas kõnealune naftatoode on „jääde”, ainus küsimus, milles eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus on palunud suuniseid kriminaalmenetluses, mis on algatatud Shelli vastu seoses liidu ja Madalmaade õiguses jäätmesaadetiste suhtes kehtestatud menetlusnõuete täitmata jätmisega.(2)
2. Vastavalt nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral(3) artikli 3 lõikele 1 tuleb jäätmesaadetise veost eelnevalt teatada sihtkoha pädevale ametiasutusele ning määruse nr 259/93 artikli 5 lõige 1 keelab loata saadetiste veo. Mõlema kohustuse suhtes kehtib ELTL artikli 191 lõikes 2 (4) ette nähtud ettevaatusprintsiip ning vaidluse all ei ole asjaolu, et Shell ei teatanud sellest naftatoote veost asjaomastele ametiasutustele ega saanud selleks luba.
II. Õiguslik raamistik
3. Käesolevas vaidluses asjakohases õiguslikus raamistikus joonistub välja seos (17. mail 2006 jõustunud) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivis 2006/12/EÜ jäätmete kohta(5) ette nähtud mõiste „jäätmed” määratluse ja määruses nr 259/93 sätestatud kohustuste vahel. See on järgmine.
A. Määrus nr 259/93
4. Määruse nr 259/93 põhjendustes 6, 9 ja 18 on märgitud:
„[6] jäätmesaadetiste järelevalve ja kontroll on tähtis korraldada viisil, mis arvestaks vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti;
[…]
[9] jäätmesaadetistest tuleb eelnevalt teatada pädevatele ametiasutustele, et nad oleksid nõuetekohaselt informeeritud eriti jäätmete liigist, edasitoimetamisest ja kõrvaldamisest või taaskasutamisest, et neil oleks võimalus võtta kõik vajalikud meetmed inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, kaasa arvatud võimalus esitada saadetise suhtes põhjendatud vastuväiteid;
[…]
[18] illegaalse saadetise korral peab isik, kelle tegevus selle saadetise põhjustas, jäätmed tagasi võtma ja/või kõrvaldama või ümber töötama alternatiivsel ja keskkonnaohutul viisil; kui ta seda ei tee, peavad vastavalt vajadusele sekkuma kas lähtekoha või sihtkoha pädevad ametiasutused;”.
5. Määruse nr 259/93 artikli 2 punktides a, i ja k on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) jäätmed – nagu määratletud direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punktis a;
[…]
i) kõrvaldamine – nagu määratletud direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punktis e;
[…]
k) taaskasutamine — nagu määratletud direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punktis f;
[…]”.(6)
6. Määruse nr 259/93 II jaotis „Liikmesriikidevahelised jäätmesaadetised” sisaldab peatükki A „Kõrvaldatavad jäätmed”. Selles määruse nr 259/93 peatükis on artikli 3 lõikes 1 sätestatud:
„Kui teataja kavatseb saata jäätmeid kõrvaldamiseks ühest liikmesriigist teise liikmesriiki ja/või vedada saadetist läbi ühe või mitme liikmesriigi, teatab ta sellest sihtkoha pädevale ametiasutusele ning saadab teate koopia nii lähtekoha kui ka transiidi pädevale ametiasutusele, samuti vastuvõtjale. Öeldu ei kehti artikli 25 lõike 2 ja artikli 26 lõike 2 kohaldamisel.”
7. Määruse nr 259/93 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„1. Saatmine võib toimuda alles siis, kui teataja on saanud loa sihtkoha pädevalt ametiasutuselt.”
8. II jaotise peatüki B pealkiri on „Taaskasutatavad jäätmed”. Määruse nr 259/93 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„1. Kui teataja kavatseb saata III lisas loetletud jäätmeid ümbertöötamiseks ühest liikmesriigist teise ja/või transiitveona läbi ühe või mitme liikmesriigi, teatab ta sellest sihtkoha pädevale ametiasutusele ning saadab teate koopiad lähtekoha ja transiidi pädevatele ametiasutustele ning vastuvõtjale. Öeldu ei kehti artikli 25 lõike 2 ja artikli 26 lõike 2 kohaldamisel.”
9. Artiklis 26 on sätestatud:
„1. Igasugust jäätmete vedu, mis toimub:
a) ilma kõigile asjaomastele pädevatele ametiasutustele käesolevas määruse sätete kohaselt teatamata või
b) ilma asjaomaste pädevate ametiasutuste käesolevas määruse sätete kohase nõusolekuta või
[…]
loetakse illegaalseks.
[…]
5. Liikmesriikidel tuleb illegaalsete jäätmevedude keelamiseks ja nende eest karistamiseks võtta kohaseid õiguslikke meetmeid.”
B. Direktiiv 2006/12
10. Direktiiv 2006/12 jõustus 17. mail 2006. Selle põhjendustes 2, 3 ja 4 on märgitud:
„(2) Jäätmehooldust käsitlevate sätete põhieesmärk peab olema inimeste tervise ja keskkonna kaitse jäätmete kogumise, vedamise, töötlemise, hoidmise ja ladestamisega seotud kahjuliku mõju eest.
(3) Ühenduse jäätmehoolduse tõhususe tõstmiseks on vaja ühtset terminoloogiat ning jäätmete määratlust.
(4) Tõhusaid ja järjekindlaid jäätmete kõrvaldamist ja taaskasutamist käsitlevaid eeskirju tuleks teatud erandeid arvesse võttes kohaldada vallasasja suhtes, mille omanik ära viskab või kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama.”
11. Direktiivi 2006/12 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) jäätmed – I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama;
b) tekitaja – igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed („esmane tekitaja”), ja/või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab muid toiminguid, mille tulemusena jäätmete olemus või koostis muutub;
c) valdaja – jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed;
[…]
e) kõrvaldamine – kõik toimingud, mis on ette nähtud direktiivi II A lisas;
f) taaskasutamine – kõik toimingud, mis on ette nähtud direktiivi II B lisas;
[…]”.
12. Direktiivi 2006/12 artiklis 20 on sätestatud:
„Direktiiv 75/442/EMÜ tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud III lisa B‑osas esitatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise tähtaegadega.
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas IV lisas esitatud vastavustabeliga.”(7)
III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
13. Shell laadis 3. septembril 2006 ühele laevale diislikütust nimetusega Ultra Light Sulphur Diesel (edaspidi „ULSD”) ja toimetas selle kliendile Belgias (Gebr. Carens BVBA; edaspidi „Carens”). Laeva lastimise ajal ei olnud mahutid täiesti tühjad, mistõttu ULSD segunes metüültertsiaarbutüüleetriga (edaspidi „MTBE”).
14. Selle segunemise tagajärjel ei vastanud ULSD kokkulepitud tootespetsifikaadile ja Carens ei saanud seda enam kasutada algselt kavatsetud otstarbel, s.o müüa seda tankerist diislikütusena. Segu leekpunkt oli selleks liiga madal. Samuti ei tohtinud Carens oma keskkonnaloa kohaselt sellise leekpunktiga segu ladustada. ULSD segunemine MTBE‑ga avastati alles siis, kui saadetis oli Belgiasse Carensile kohale viidud. Komisjoni kirjalike seisukohtade kohaselt vedas Shell ajavahemikus 20.−22. septembrini 2006 saadetise Madalmaadesse tagasi ja laskis selle ümber segada, et müüa uut segu kütusena. Nagu juba mainitud, ei teatanud Shell saadetisest määruse nr 259/93 kohaselt ega taotlenud luba enne saadetise vedu.
15. Shelli vastu algatatud kriminaalasi jõudis Rechtbank Rotterdami menetlusse. Prokurör väidab, et ajavahemikus 20.−22. septembrini 2006 või ligikaudu sel ajal pani Shell Barendrechtis ja/või Rotterdamis – igal juhul Madalmaades ja igal juhul Euroopa Liidu territooriumil – toime teo või teod, millele on viidatud määruse nr 259/93 artikli 26 lõikes 1, kuna ta saatis mootortankeril Nimitz Belgiast Madalmaadesse jäätmeid, nimelt (ligikaudu 333 276 kilo) MTBE‑ga saastunud gaasiõli ja/või diislikütust – igal juhul õlijäätmeid ja igal juhul jäätmeid tähenduses, millele on viidatud määruse nr 259/93 III lisas koodiga AC 030. Saadetise veost ei teatatud kõikidele asjaomastele ametiasutustele ja/või neilt ei saadud luba vastavalt määrusele nr 259/93.
16. Sellest lähtudes esitas Rechtbank Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas diislikütusesaadetist tuleb käsitada jäätmena [määruste nr 259/93 ja nr 1013/2006] tähenduses, kui:
a) saadetis koosneb diislikütusest Ultra Light Sulphur Diesel, mis on juhuslikult segunenud metüültertsiaarbutüüleetriga;
b) selgub, et saadetis ei vasta pärast ostjale tarnimist – segunemise tõttu – ostja ja müüja vahel kokku lepitud spetsifikaadile (ja on seetõttu off spec);
c) müüja võtab saadetise – pärast ostjapoolse pretensiooni esitamist – müügilepingu alusel tagasi ja hüvitab ostuhinna;
d) müüjal on kavas saadetist – pärast teise tootega segamist või mitte – uuesti turustada?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:
a) Kas eespool nimetatud faktilistel asjaoludel saab kindlaks määrata hetke, millest alates see on nii?
b) Kas saadetis muutub mingil hetkel, mis jääb ostjale tarnimise ja müüja poolt või tema nimel uue segamise vahelisse ajavahemikku, tooteks, mis ei kujuta endast jäätmeid, ning kui see on nii, siis millal?
3. Kas esimesele küsimusele vastamisel on oluline see, kas:
a) saadetist sai kasutada kütusena samamoodi nagu puhast ULSD-d, kuid see ei vastanud madala leekpunkti tõttu enam (ohutus)nõuetele;
b) ostja ei võinud saadetist uue koostise tõttu keskkonnaloa kohaselt ladustada;
c) ostja ei saanud saadetist kasutada otstarbel, milleks see oli ostetud, s.o müüa seda bensiinijaamas diislikütusena;
d) ostjal oli või ei olnud kavatsus tagastada saadetis müügilepingu kohaselt müüjale;
e) müüja kavatses tegelikult saadetise tagasi võtta, et töödelda seda ümbersegamise teel ja seejärel uuesti turustada;
f) saadetise saab või ei saa taastada kas algselt kavatsetud olekusse või töödelda tooteks, mida saab turustada niisuguse hinnaga, mis sarnaneb algse ULSD-saadetise turuväärtusega;
g) see taastamistoiming kujutab endast tavalist tootmisprotsessi;
h) saadetise turuväärtus sellises olekus nagu see on müüja poolt selle tagasivõtmise ajal (sama hästi kui) vastab kokkulepitud spetsifikaadile vastava toote hinnale;
i) tagasivõetud saadetist saab selle tagasivõtmise aegses olekus ilma töötlemata turustada;
j) saadetise‑taoliste toodetega kauplemine on tavaline ja seda ei käsitata asjaomastes kaubandusringkondades kui jäätmetega kauplemist?”
17. Oma kirjalikud seisukohad esitasid Shell, Madalmaade valitsus ja komisjon. Kõik nad olid 6. märtsi 2013. aasta kohtuistungil esindatud.
IV. Analüüs
A. Seisukohad jäätmete mõiste kohta
18. Sisuliselt ja hoolimata eelotsuse küsimuste pikkusest olen arvamusel, et eelotsusetaotlusele annavad selge vastuse õigusnormid ja asjakohane kohtupraktika. Probleemis on kesksel kohal see, et Shell jättis teatamata naftatoote veost ega hankinud luba, kuigi see naftatoode oli juhuslikult saastunud.
19. Shelli poolt Belgiast Madalmaadesse veetud segu võib kuuluda mitmesse direktiivi 2006/12 I lisas loetletud kategooriasse, nagu näiteks Q2 „Praaktooted”, Q4 „Materjalid, mis on maha voolanud, riknenud või mõne õnnetusjuhtumi tõttu kahjustunud, kaasa arvatud materjalid, seadmed või muud esemed, mis on õnnetusjuhtumi tagajärjel saastunud” või Q12 „Rikutud materjalid (nt PCB‑ga saastatud õli jne)”.(8)
20. Ükski nendest teguritest ei ole iseenesest määrav, sest jäätmekategooriate loetelu direktiivi 2006/12 I lisas ei ole ammendav. Punkti Q16 kohaselt hõlmab see „[k]õik materjalid, ained või tooted, mis ei kuulu eespool loetletud kategooriatesse”. Pealegi on selle loetelu punktid ette nähtud kõigest suunavateks ning jäätmete liigitus tuleb tuletada ennekõike valdaja toimingutest ja mõiste „äraviskamine” tähendusest.(9)
21. Sellegipoolest toetavad need tegurid seisukohta, et käesolevas asjas kujutab vaidlusalune aine endast jäädet. See peab paika alates hetkest, mil ULSD juhuslikult saastus MTBE‑ga, kuni hetkeni, mil sellest valmistati uus segu, teisisõnu hetkeni, mil seda taaskasutati.(10)
22. Shelli seisukohad põhinevad järgmistel argumentidel. Väidetakse, et „praaktooted”, nagu on vaidlusalune saastunud kütus, ei saa kujutada endast jäätmeid ja kui see seda oleks, tekiks sellest ebaproportsionaalne häire kaubanduses; kütuse tagastamine süüdistatavale oli tingitud tema ja ostja vahelises lepingus Belgias ette nähtud nõuetest, mitte selle kütuse „jäätmeks” kvalifitseerumisest; kütuse majanduslik väärtus säilis, mistõttu see ei saanud kujutada endast jäädet; kui Shell toote Belgias tagasi ostis, plaanis ta selle uuesti müümist (kas ümbersegatud või Belgiast väljasaatmise aegses olekus) ja sedalaadi toote uuesti müümine on kütusekaubanduses tavaline; kütust tagastades ei kavatsenud Belgias asuv ostja seda kõrvaldada ning selleks ajaks, kui kütus tagasi Madalmaadesse toodi, ei olnud sellel enam jäätme omadusi.
23. Olen siiski arvamusel, et ükski nimetatud argument ei leia tuge Euroopa Kohtu praktikast mõiste „jäätmete kõrvaldamine” tähenduse kohta.
24. Samuti ei ole need argumendid otseselt asjakohased peamistes küsimustes käesolevas asjas, kus on vaja tuvastada, 1) kas Shell oli direktiivi 2006/12 artikli 1 punkti c tähenduses jäätmete „valdaja” kas „jäätmetekitajana” või juriidilise isikuna, kelle valduses olid jäätmed, ja 2) kas saastunud kütus oli direktiivi 2006/12 artikli 1 punkti a tähenduses „jääde” põhjusel, et see oli I lisas loetletud kategooriatesse kuuluv aine või ese, mille valdaja ära viskas või kavatses ära visata või oli kohustatud ära viskama.
25. Peale selle ei peaks Euroopa Kohus – vastupidi Shelli märkustele – minu arvates arvesse võtma ühtegi eeldust, mis ei vasta eelotsusetaotluses kirjeldatud faktilistele asjaoludele. Pean siinkohal silmas Shelli väidet, et ta oli teadlik kütusesegu koostisest ja võimalusest see ümbersegamata kujul uuesti müüa enne, kui saadetis Belgiast välja viidi. Vaidlustamata fakt, et kütus enne uuesti müümist ümber segati, osutab minu arvates kavatsusele see ära visata ning ümbersegamine ise kujutab endast taaskasutamist ehk teisisõnu toote äraviskamist Shelli poolt. Muidu tekiks Euroopa Kohtul oht vastata hüpoteetilistele küsimustele, mis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatud.
26. Pealegi ei ole see, et saastunud kütus oli Shelli ja Carensi vahelises lepingus ette nähtud spetsifikaadi seisukohast „praaktoode”, oluline selle tuvastamisel, kas tegu oli jäätmega vastavalt kohustuslikule liidu jäätmeõigusele, mis on oma olemuselt avalik õigus ega allu lepingupoolte tahtele. Siin on vaja meenutada, et vaidlusalune kütusesegu sisaldas ULSD‑d ja MTBE‑d. Igasugusel diislikütuse käitlemisel on vaja arvestada ohtudega, mida põhjustaks selle sattumine keskkonda, ja tuleohutust. MTBE kui selline on kemikaal, millega kokkupuutumine võib ohustada inimese tervist.(11) Need ohud on ilmsed olukorras, kus segu täpne koostis tuleneb juhuslikust saastumisest, mille täpse laadi saab kindlaks teha alles tagantjärele analüüsides.
27. Samuti ei ole eelotsusetaotluse kohaselt vaidluse all see, et Shell 1) nõustus kütusesegu tagastamisega Carensi poolt, 2) nõustus vedama kütusesegu tagasi Madalmaadesse ja 3) tegelikult segas selle Madalmaades uueks seguks, et müüa seda kui kütust. Minu arvates ei ole edasine arutelu selle üle, mida Shell oleks võinud teha pärast kütuse saastumisest teadasaamist või mida ta oleks teinud teistsugustel asjaoludel, käesolevate õigusküsimuste lahendamisel asjakohane.
B. Jäätmete mõiste kohaldamine juhtumi faktiliste asjaolude kontekstis
28. Käesolevas asjas on keskseks küsimuseks selle tuvastamine, kas saastunud aine kujutab endast „jäädet”, kuid ühtlasi on vaidluse lahendamisel keskse tähtsusega ka mõistete „tekitaja” ja „kõrvaldamine” tähendus.
29. Mõiste „tekitaja” on direktiivi 2006/12 artikli 1 punktis b määratletud kui „igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed („esmane tekitaja”), ja/või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab muid toiminguid, mille tulemusena jäätmete olemus või koostis muutub”. Mõiste „kõrvaldamine” aga on artikli 1 lõike 1 punktis e määratletud kui „kõik toimingud, mis on ette nähtud direktiivi II A lisas”. Nende sätete tõlgendamisel tuleb arvestada väljakujunenud kohtupraktikat mõiste „jäätmed” tähenduse kohta, mis ‑ nagu ma olen juba sedastanud ‑ tuleb eeskätt tuletada jäätmevaldaja toimingutest, mis olenevad sellest, kas ta kavatseb kõnealused ained ära visata või mitte.” (12)
30. Pealegi ei välista see, et ainet saab majandusliku kasu eesmärgil korduskasutada, seda ainet jäätmete hulgast,(13) nagu ei tee seda ka asjaolu, et aine moodustab osa tööstuslikust protsessist.(14)
31. Niisiis on Shelli seisukoht, mis tugineb sellele, et saastunud segu oleks väidetavalt saanud ilma edasise töötlemiseta uuesti müüa, asjakohatu. Nagu kohtujurist Jacobs oma 17. jaanuari 2002. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑9/00: Palin Granit märkis, ei määra aine koostis üldiselt seda, kas see aine on jääde või mitte. Seevastu võib aine koostis olla määrav küsimuses, kas tegu on ohtliku jäätmega, ja anda tunnistust sellest, kas see aine kavatsetakse või tuleb ära visata.(15)
32. Seega oleneb mõiste „jäätmed” ulatus sellest, mida tähendab „äraviskamine”.(16) Pealegi on kohtupraktikas – selle asemel, et kohatult rõhutada kaubandusele avalduvat mõju, nagu seda on teinud Shell – selgitatud, et mõiste „äraviskamine” tõlgendamisel tuleb arvesse võtta direktiivi 2006/12 eesmärke, milleks on inimeste tervise ja keskkonna kaitse, ja Euroopa Liidu keskkonnapoliitika eesmärke. See on seotud kõrgetasemelise keskkonnakaitse, ennetusmeetmete ja ettevaatusprintsiibi järgimisega. Direktiivi 2006/12 eesmärke ja ELTL artikli 191 lõiget 2 nõuetekohaselt arvesse võttes ei saa mõistet „jäätmed” tõlgendada kitsendavalt.(17)
33. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuuluvad mõiste „äraviskamine” tähendussisusse nii aine või eseme kõrvaldamine kui ka taaskasutamine.(18)
34. Teatavad asjaolud võivad tõendada seda, et aine või ese on ära visatud, või kavatsust või kohustust see direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 tähenduses ära visata. Selline on olukord muu hulgas siis, kui kasutatud aine on tootmisjääk, s.t toode, mida sellisena ei püütud toota.(19) Nii on Euroopa Kohus märkinud, et graniidikarjääri kaevandamisprotsesside kivijäägid, mis ei olnud karjääri käitaja jaoks esmaselt huvi pakkuv saadus, võivad kujutada endast jäätmeid.(20) Sellist käsitusviisi kohaldati hoolimata sellest, et aluskivimi, kivijääkide ja kaubanduslikuks kasutamiseks kaevandatud kivi füüsikalistes omadustes ega mineraalses koostises ei olnud erinevusi.(21)
35. Teisest küljest on Euroopa Kohus märkinud sedagi, et vara, materjal või tooraine, mis on saadud sellise tootmis‑ või kaevandamisprotsessi tulemusel, mille eesmärk ei ole otseselt selle valmistamine, võib olla mitte jääk, vaid kõrvalsaadus, mida ettevõtja ei soovi ära visata, vaid mida ta kavatseb hiljem ilma seda eelnevalt ümber töötlemata majanduslikult soodsatel tingimustel kasutada või turustada.(22) Siiski, võttes arvesse kohustust tõlgendada jäätmete mõistet laialt, et piirata neile omast soovimatut ja kahjulikku mõju, on Euroopa Kohus lubanud kõrvalsaadusi käsitlevate põhimõtete kohaldamist üksnes olukordadele, kus kaupade, materjalide ja toorainete korduskasutamine ilma eelneva töötlemiseta ja tootmisprotsessi lahutamatu osana on mitte ainult võimalik, vaid kindel.(23)
36. Kuna saastumine oli juhuslik, on selge, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad faktilised asjaolud ei kuulu kõrvalsaadusi puudutava erandi kohaldamisalasse. Euroopa Kohtu praktika on selge. Jäätmete hulka võivad kuuluda ka ained ja esemed, mida saab keskkonnahoidlikult kütusena taaskasutada.(24) Aine muudetud kujul korduskasutamise võimalus ei puutu asjasse.(25)
37. Minu arvates muutub kaubasaadetis, mis koosneb MTBE‑ga juhuslikult segunenud ULSD‑st, mille leekpunkt on seetõttu madalam, kui tankerist müüdava diislikütuse puhul lubatud, saastumise hetkel direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses jäätmeks ja jääb selleks, kuni seda ümbersegamise teel või selle kaubandusliku ümberliigitamisega objektiivselt kindlakstehtaval viisil taaskasutatakse. Seetõttu on tegu olnud jäätmete teisaldamisega. Olukord oleks teistsugune üksnes juhul, kui taaskasutamine, mis seisnenuks ümbersegamises või kolmandale isikule uuesti müümises dokumentidega, millest oleks nähtunud kõnealuse kütusesegu täpne koostis, oleks toimunud enne ümberlaadimist Belgias.(26)
38. Seega oli Shell nii direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses jäätmete „tekitaja” kui ka sama direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses jäätmete „valdaja”, kuna kõnealune segu muutus saastumise hetkel „jäätmeks”. See jäi jäätmeks Belgias, kus Carens muutus artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses valdajaks, kuna ta oli kohustatud saastunud segu ära viskama, sest tal polnud luba seda ladustada, ja viskaski selle ära, tagastades selle süüdistatavale.
39. Kütust tagasi võttes sai Shellist jälle direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses valdaja, sest ta oli „tekitaja” ja ühtlasi jäätmeid valdav juriidiline isik. Seejärel oli Shell kohustatud jäätmed ära viskama kuni hetkeni, mil jäätmed Madalmaades ümber segati, mis kujutas endast taaskasutamistoimingut, millega jäätmed ära visati. Teisisõnu, kuna Shell ei alustanud taaskasutamist enne, kui tagasivedu Madalmaadesse algas, jäi saastunud segu selle veoteekonna kestel jäätmeks.
40. Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et pelgalt lepingus ette nähtud spetsifikaadi täitmata jätmine kui selline ei tähenda, et ainet või saadust tuleb tingimata jäätmeks pidada. Kui ettevõtja tarnib restoranile hakkliha, mis on poolte vahel kokku lepitud puhta veiseliha asemel valmistatud veise‑ ja hobuseliha segust, võib ta olla lepinguliselt kohustatud kauba tagasi võtma, ilma et see seeläbi jäätmeks muutuks. Ent kui toode on tekkinud nii, et hakkliha töötlemisel segunes veiseliha juhuslikult hobuselihaga, on ta kohustatud selle hakkliha ära viskama, kuni selle täpsed omadused on kindlaks tehtud ja hakkliha kas kõrvaldatakse või kaubanduslikult ümber liigitatakse, näiteks naaritsatoiduks või inimesele tarbimiseks mõeldud veise‑ ja hobuseliha seguks, eeldusel et see vastab asjakohastele toiduainemääruste nõuetele.(27) Üldisemalt on juhuslikult saadud segu prima facie jääde, kui seda ei ole teadmata koostise tõttu ohutu ettenähtud otstarbel kasutada. See kehtib toiduainete või kütuse‑taoliste toodete suhtes, mille omadused on inimese tervise ja keskkonna seisukohast olulised.(28)
41. Seega kujutaks niisugune hakkliha endast liidu jäätmeõigusnormide kohaselt „jäädet”, täpsemalt õnnetu juhuse tõttu saastunud praaktoodet,(29) alates saastumisest kuni kõrvaldamiseni või ümberliigitamise teel taaskasutamiseni. Sellepärast ei põhjusta vastus, mille ma välja pakun, – vastupidi Shelli poolt kohtuistungil väljendatud argumentidele – ülemääraseid häireid tavapärases kaubanduses, vaid hoopis rõhutab hoolsustaset, mida saab eeldada igalt vastutustundlikult ettevõtjalt ja mis seisneb mis tahes õnnetu juhuse tõttu saastunud toote lugemises jäätmeks.
V. Ettepanek
42. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kõikidele Rechtbank te Rotterdami küsimustele järgmiselt:
43. Kaubasaadetist, mis koosneb kütusest, mille müüja tagasi võtab ja mida ta ümbersegamise teel töötleb eesmärgiga see uuesti turustada, sest kütus on juhuslikult segunenud mingi ainega ja ei vasta seetõttu enam ohutusnõuetele nii, et ostja ei saa seda keskkonnaloa kohaselt ladustada, tuleb pidada nõukogu määruse nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral artikli 2 punkti a kohaselt jäätmeks alates selle juhuslikust saastumisest kuni selle taaskasutamiseni ümbersegamise teel.