EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
20. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamine – Mõiste – Üksnes füüsiliste abivahendite kättesaadavaks tegemine – Korterites kasutamiseks antavad sellise toaantenniga telerid, mille abil saab vastu võtta signaale ja edastada saateid – Tulu saamise kaalutlus – Tehnoloogianeutraalsuse põhimõte
Kohtuasjas C‑135/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Potsdami (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa) 1. veebruari 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. märtsil 2023, menetluses
Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte eV (GEMA)
versus
GL,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb, A. Kumin ja I. Ziemele (ettekandja),
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte eV (GEMA), esindaja: Rechtsanwalt F. Seifert,
– Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard ja E. Timmermans,
– Austria valitsus, esindajad: G. Kunnert, A. Posch ja J. Schmoll,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda ja G. von Rintelen,
olles 22. veebruari 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsiooni Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte eV (GEMA) ja kortermaja haldaja GLi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab autoriõiguse väidetavat rikkumist sellega, et GL annab enda hallatavates korterites kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab vastu võtta signaale ja edastada saateid, sealhulgas muusikat.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 Genfis (Šveits) vastu WIPO autoriõiguse lepingu (edaspidi „autoriõiguse leping“), mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208) ning mis jõustus Euroopa Liidu suhtes 14. märtsil 2010 (ELT 2010, L 32, lk 1).
4 Autoriõiguse lepingu artiklis 8 „Üldsusele edastamise õigus“ on sätestatud:
„Ilma et see piiraks [9. septembril 1886 Bernis alla kirjutatud kirjandus- ja kunstiteoste kaitse] Berni konventsiooni [(24. juuli 1971. aasta Pariisi akt) (28. septembril 1979 muudetud redaktsioonis)] artikli 11 lõike 1 punkti ii, artikli 11 bis lõike 1 punktide i ja ii, artikli 11 ter lõike 1 punkti ii, artikli 14 lõike 1 punkti ii ja artikli 14 bis lõike 1 kohaldamist, on kirjandus- ja kunstiteoste autoritel ainuõigus lubada oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sealhulgas oma teoste sellisel viisil üldsusele kättesaadavaks tegemist, et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja ajal.“
5 Autoriõiguse lepingu kohta võeti WIPO 20. detsembri 1996. aasta diplomaatilisel konverentsil vastu ühisdeklaratsioonid.
6 Autoriõiguse lepingu artiklit 8 käsitlev ühisdeklaratsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva lepingu või [kirjandus- ja kunstiteoste kaitse] Berni konventsiooni [(28. septembril 1979 muudetud redaktsioonis)] tähenduses edastamisena. […]“.
Liidu õigus
7 Direktiivi 2001/29 põhjendustes 4, 9, 10, 23 ja 27 on märgitud:
„(4) Suurema õiguskindluse ja intellektuaalomandi kõrgetasemelise kaitse kaudu soodustab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud õigusraamistik olulisi investeeringuid loovusse ja uuenduslikkusse, […] ning toob omakorda kaasa Euroopa tööstuse kasvu ja konkurentsivõime suurenemise […]
[…]
(9) Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. Intellektuaalomand on seetõttu tunnistatud omandi lahutamatuks osaks.
(10) Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Fonogrammide, filmide, multimeediatoodete ning tellitavate teenuste laadsete teenuste pakkumiseks on tarvis märkimisväärseid investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.
[…]
(23) Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.
[…]
(27) Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.“
8 Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“
Saksa õigus
9 9. septembri 1965. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz; BGBl. 1965 I, lk 1273; põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) §‑s 15 on sätestatud:
„[…]
(2) Autoril on lisaks ainuõigus teost mittemateriaalses vormis üldsusele edastada (üldsusele edastamise õigus). Üldsusele edastamise õigus hõlmab eelkõige:
1. õigust teost esitada, ette kanda ja taasesitada (§ 19);
2. õigust teos üldsusele kättesaadavaks teha (§ 19a);
3. õigust teost ringhäälingu kaudu üle kanda (§ 20);
4. õigust teost video- ja helikandjate kaudu edastada (§ 21);
5. õigust ringhäälingusaateid edastada ja üldsusele kättesaadavaks teha (§ 22).
(3) Teos on edastatud üldsusele, kui see on suunatud suurele arvule isikutele üldsuse seast. Üldsus hõlmab kõiki isikuid, kes pole isiklikes suhetes teose kasutaja või teiste isikutega, kellele teos on mittemateriaalses vormis tajutavaks või kättesaadavaks tehtud.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10 Muusikavaldkonna autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon GEMA esitas Amtsgericht Potsdamile (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, autoriõigusele tuginedes kahju hüvitamise nõude 18 korteriga kortermaja haldava GLi vastu põhjendusel, et autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) § 15 vastaselt annab viimane neis korterites kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab kõnealustes korterites vastu võtta signaale ja edastada sinna saateid, sealhulgas muusikat.
11 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas selline kasutusvõimaluse andmine kujutab endast üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, arvestades eelkõige asjaolu, et asjaomasel kortermajal puudub nn keskantenn, mis võimaldaks signaali neisse korteritesse edastada.
12 Ta märgib selles kontekstis, et 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsuses SGAE (C‑306/05, EU:C:2006:764) leidis Euroopa Kohus, et ehkki füüsiliste abivahendite kättesaadavaks tegemine kui selline ei ole üldsusele edastamine selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, kujutab endast sellist edastamist majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele, sõltumata kasutatavast signaali edastamise tehnikast. 18. märtsi 2010. aasta kohtumääruses Organismos Sillogikis Diacheirisis Dimiourgon Theatrikon kai Optikoakoustikon Ergon (C‑136/09, EU:C:2010:151) järeldas Euroopa Kohus, et majutusettevõte tegeleb kõnealuse sätte tähenduses üldsusele edastamisega, kui ta paigaldab televiisorid oma majutusasutuse numbritubadesse ja ühendab need selle asutuse nn keskantenniga, mille tulemusel saab nende teleritega vastu võtta ringhäälingusaateid. Seevastu 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses Stim ja SAMI (C‑753/18, EU:C:2020:268) leidis Euroopa Kohus, et rendiautosse paigaldatud raadio puhul ei ole tegemist sellise üldsusele edastamisega.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole sellest kohtupraktikast lähtudes võimalik täie kindlusega vastata küsimusele, kas see, kui kortermaja haldaja annab kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab asjaomastes korterites nn keskantenni puudumise korral vastu võtta signaale ja edastada sinna saateid, kujutab endast üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
14 Neid asjaolusid arvestades otsustas Amtsgericht Potsdam (Potsdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi [2001/29] artikli 3 tähenduses, kui kortermaja haldaja teeb kortermajas kättesaadavaks telerid, mis ilma signaalide edastamiseks mõeldud tsentraalse vastuvõtusüsteemita võtavad saateid vastu toaantenni abil?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
15 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõistega „üldsusele edastamine“ on hõlmatud see, kui üürikortermaja haldaja annab kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab ilma täiendavate toiminguteta vastu võtta signaale ja edastada saateid.
16 Kohane on meenutada, et vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1 peavad liikmesriigid ette nägema, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sealhulgas nende teoste kättesaadavaks tegemist nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
17 Nagu Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, on autoril selle sätte alusel ennetav õigus, mis võimaldab tal keelu abil sekkuda, kui tema teoste võimalikud kasutajad kavatsevad neid üldsusele edastada (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 30, ning 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Kuna direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 on mõiste „üldsusele edastamine“ määratlemata, tuleb selle mõiste tähendus ja ulatus kindlaks määrata, arvestades kõnealuse direktiiviga taotletavaid eesmärke ja konteksti, millesse see säte kuulub (20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).
19 Mis puudutab mainitud eesmärke, siis on Euroopa Kohus järjekindlalt leidnud, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses mõistet „üldsusele edastamine“ tuleb mõista laias tähenduses – nagu on toonitatud ka selle direktiivi põhjenduses 23 – nii, et sellega on hõlmatud edastamine üldsusele, kes ei viibi paigas, kust teost edastatakse, ja seega teose igasugune üldsusele edastamine või taasedastamine kaabliga või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. Direktiivi põhjendustest 4, 9 ja 10 nähtub nimelt, et selle direktiivi põhieesmärk on kehtestada autorite kõrgetasemeline kaitse, mis võimaldab neil saada nende teoste kasutamise eest – sealhulgas üldsusele edastamise korral – nõuetekohast tasu (20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika).
20 Mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis nähtub direktiivi 2001/29 põhjendusest 27, milles sisuliselt on korratud ühisdeklaratsiooni autoriõiguse lepingu artikli 8 kohta, et „[ü]ksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta [selle] direktiivi kohaldamisel edastamisena“ (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Stim ja SAMI, C‑753/18, EU:C:2020:268, punkt 33).
21 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistes „üldsusele edastamine“ seostatud kaks kumulatiivset elementi: teose edastamise toiming ja selle teose edastamine üldsusele, ning see mõiste eeldab juhtumipõhist hindamist (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 37, ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).
22 Niisuguse hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta paljusid täiendavaid kriteeriume, mis ei ole autonoomsed ja sõltuvad üksteisest. Kuna need kriteeriumid võivad konkreetsetes olukordades esineda väga erineva intensiivsusega, tuleb neid kohaldada nii eraldi kui ka suhestatuna teiste kriteeriumidega (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 35, ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Nende kriteeriumide hulgas on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud teenusepakkuja möödapääsmatut rolli ja tema sekkumise tahtlikkust. Just tema teeb „edastamistoimingu“, kui ta oma tegevuse tagajärgedest täielikult teadlikuna sekkub, et anda oma klientidele juurdepääs kaitstud teosele, ja seda iseäranis olukorras, kus tema sekkumiseta ei oleks klientidel üldjuhul võimalik edastatud teost kasutada (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 46, ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).
24 Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses üldsusele edastamise puhul ei ole tulu saamise kaalutlus tähtsusetu, ehkki see ei ole kõigil juhtudel vältimatu tingimus, mis määrab ära, kas edastamine on toimunud (vt selle kohta 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
25 Selles kontekstis on Euroopa Kohus leidnud, et üldsuse „vastuvõtlikkus“ võib olla asjakohane selles mõttes, et tulu saamise kaalutlusel toimub kaitstud teoste edastamine siis, kui kasutaja võib sellest saada majanduslikku kasu tulenevalt sellest, kui teose edastamise tegevuskoha suurema atraktiivsuse tõttu kasvab selle külastatavus, samas kui tulu saamise kaalutlusega ei ole tegemist siis, kui asjaomane üldsus ei omista sellisele edastamisele mingit tähtsust (vt selle kohta 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punktid 50–52).
26 Seega nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et just kasutaja möödapääsmatu roll oma klientidele juurdepääsu andmisel kaitstud teostele ja tema sekkumise tahtlikkus, eelkõige juhul, kui selline sekkumine toimub tulu saamise kaalutlusel, võimaldab direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisel eristada ühelt poolt üldsusele edastamist selle sätte tähenduses ja teiselt poolt „üksnes abivahendite pakkumist“ selle direktiivi põhjenduse 27 tähenduses.
27 Arvestades neid põhimõtteid, mis tulenevad väljakujunenud kohtupraktikast, on Euroopa Kohus leidnud, et ei see, kui rendiautosse on paigaldatud raadiovastuvõtja, mis ilma autorendiettevõtja täiendava sekkumiseta võimaldab vastu võtta maapealset ringhäälingut, mis on kättesaadav piirkonnas, kus sõiduk asub, ega ka taustmuusika edastamist võimaldava heli taasesitusseade – ja mõnel juhul ka tarkvara – kättesaadavaks tegemine ei kujuta endast „edastamistoimingut“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab selline toiming nimelt endast „abivahendite pakkumist“ direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 tähenduses (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Stim ja SAMI, C‑753/18, EU:C:2020:268, punkt 34, ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 69).
28 Sellega seoses on Euroopa Kohus eelkõige märkinud, et kui pelga asjaoluga, et mingi seadme pruukimine on vajalik selleks, et üldsus saaks teost tegelikult kasutada, kaasneks automaatselt teose kättesaadavaks tegija sekkumise kvalifitseerimine „üldsusele edastamise“ toiminguks, kujutaks endast sellist toimingut iga selliste „seadmete pakkumine, mis võimaldavad edastada või edastavad“, mis on aga siiski sõnaselgelt välistatud direktiivi 2001/29 põhjendusega 27, millega on sisuliselt üle võetud autoriõiguse lepingu artiklit 8 käsitlev ühisdeklaratsioon (vt selle kohta 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Seevastu on Euroopa Kohus seoses pubi, restorani, hotelli, spaa ja taastusravikeskuse käitajatega leidnud, et nad teevad edastamistoimingu siis, kui nad kannavad oma klientidele tahtlikult üle kaitstud teoseid, levitades omal algatusel signaali tele- või raadiovastuvõtjate abil, mille nad on paigaldanud oma tegevuskohta (vt eelkõige 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE, C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 46; 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Football Association Premier League jt, C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punkt 196; 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus OSA, C‑351/12, EU:C:2014:110, punkt 26, ja 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punktid 55 ja 56).
30 Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab nimelt see, kui tegevuskoha käitaja pakub omal algatusel oma klientidele signaali ja annab kasutamiseks tele- või raadioaparaadid, mis võimaldavad edastada nendesse signaalidesse kodeeritud saateid ning mis on selles tegevuskohas paigaldatud mitmesse kohta, „üldsusele edastamise“ toimingut direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ilma et oleks oluline, milline on signaali edastamiseks kasutatud tehnika.
31 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all oleva kortermaja haldaja annab nende korterite üürnike kasutusse sellise toaantenniga telerid, mille puhul on kindlaks tehtud, et selle abil saab vastu võtta signaale ja edastada korteritesse saateid, sealhulgas muusikat.
32 Kuigi liikmesriigi kohus peab käesoleva kohtuotsuse punktides 19–30 esitatud kaalutlusi arvestades kindlaks tegema, kas selline kortermaja haldaja, kellega on tegemist põhikohtuasjas, teeb „üldsusele edastamise“ toimingu direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland), C‑162/10, EU:C:2012:141, punkt 39), on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilikke juhiseid selleks, et viimane saaks tema menetluses oleva vaidluse lahendada (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BV, C‑570/20, EU:C:2022:348, punkt 44).
33 Sellega seoses tuleb kohtujuristi ettepaneku punktides 40 ja 50 märgitu eeskujul esiteks tõdeda, et korterelamu haldaja, kes paigutab asjaomastesse korteritesse sellise toaantenniga telerid, mille abil saab nendes korterites ilma täiendava sekkumiseta vastu võtta signaale ja edastada sinna saateid, sealhulgas muusikat – kusjuures sellise olukorra esinemist peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, sekkub tahtlikult eesmärgiga võimaldada oma klientidele juurdepääs kõnealustele saadetele neile üürile antud korterites üüriperioodi jooksul, ilma et oleks oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (vt selle kohta 14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Stichting Brein, C‑610/15, EU:C:2017:456, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Lisaks tuleb haldaja sekkumist, mis võimaldab tema klientide juurdepääsu ülekantud teostele, pidada täiendavaks teenuseks, mida osutatakse teatava kasu saamise kaalutlusel.
35 Selle teenuse pakkumine avaldab mõju põhikohtuasjas kõne all olevate korterite klassile ja seega nende üürihinnale (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika) või – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 24 – nende atraktiivsusele ja seega nende üürimise sagedusele. Seega tuleb asuda seisukohale, et sellise teenuse pakkumine võimaldab tuvastada, et edastamine toimub tulu saamise kaalutlusel käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25 viidatud kohtupraktika tähenduses.
36 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli raames ei oma tähtsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu rõhutatud asjaolu, et keskantenni asemel, millega oli tegemist põhikohtuasjas, mille kohta tehti 18. märtsi 2010. aasta kohtumäärus Organismos Sillogikis Diacheirisis Dimiourgon Theatrikon kai Optikoakoustikon Ergon (C‑136/09, EU:C:2010:151), on põhikohtuasjas kõne all olevad telerid ühendatud toaantenniga.
37 Selline kesk- ja toaantenni eristamine ei ole kooskõlas tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega, mille kohaselt peavad seaduses olema sätestatud isikute õigused ja kohustused üldiselt, et mitte eelistada ühe tehnoloogia kasutamist teise ees (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑433/20, EU:C:2022:217, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Teiseks tuleb tõdeda, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses mõistega „üldsusele edastamine“ hõlmatuse eeldus on, et kaitstud teoseid tegelikult edastatakse üldsusele. Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et mõiste „üldsus“ tähistab määramatut hulka potentsiaalseid adressaate ja tähendab lisaks, et nende hulk on üsna suur (20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation, C‑775/21 ja C‑826/21, EU:C:2023:307, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 Seega on mõistega „üldsus“ seotud teatav lävend, millega on selle mõiste alt välistatud liiga väike või tähtsusetu hulk asjaomaseid isikuid. Sellise isikute hulga kindlakstegemiseks tuleb arvesse võtta eeskätt nende isikute hulka, kellel saab ühel ja samal ajal olla juurdepääs teosele, kuid ka selliste isikute hulka, kes saavad teosele juurdepääsu üksteise järel (vt selle kohta 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punktid 43 ja 44, ning 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus andnud selle isikute hulga kohta, kellele on võimaldatud juurdepääs teostele ühel ja samal ajal või üksteise järel, muud teavet peale selle, et põhikohtuasjas kõne all olevas kortermajas on 18 korterit. Eelkõige ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, kas neid kortereid antakse üürile lühikesteks ajavahemikeks, eeskätt reisijate majutamiseks, mis võib mõjutada nende isikute hulka, kellel võib üksteise järel olla juurdepääs kõnealustele teostele.
41 Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikale peab liikmesriigi kohus kindlaks tegema, kas kaitstud teoseid tõepoolest edastatakse „üldsusele“ selle kohtuotsuse punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktika tähenduses, ja Euroopa Kohus peab omakorda andma talle selle kohta tarvilikke juhiseid.
42 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 36 on märkinud, tuleb juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et põhikohtuasjas kõne all olevas hoones antakse kortereid üürile lühikesteks ajavahemikeks, eeskätt reisijate majutamiseks, nende korterite kõik üürnikud koos määratleda „üldsusena“, kuna sarnaselt majutusettevõtte klientidega on nende puhul tegemist määratlemata hulga potentsiaalsete adressaatidega (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland), C‑162/10, EU:C:2012:141, punktid 41 ja 42).
43 Kolmandaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitstud teose direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses üldsusele edastatuna määratlemise tingimus see, et kaitstud teose üldsusele edastamine peab toimuma seni kasutatutest erineva tehnilise vahendi abil või olema suunatud uuele üldsusele, st üldsusele, kellega autoriõiguse omaja oma teose algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando, C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 on rõhutanud, võivad lühikesteks ajavahemikeks, eeskätt reisijate majutamiseks, üürile antavate korterite üürnikud kujutada endast „uut“ üldsust, kuna need isikud ei saaks – ehkki nad asuvad asjaomase saate levialas – edastatavat teost kasutada ilma kõnealuse hoone haldaja sekkumiseta, mis seisneb neisse korteritesse toaantenniga telerite paigaldamises (vt selle kohta 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punktid 46 ja 47).
45 Seevastu juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et põhikohtuasjas kõne all olevad korterid on üürile antud üürnike eluruumidena, ei saa asjaomaseid üürnikke pidada „uueks üldsuseks“ käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud kohtupraktika tähenduses, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 on tõdenud.
46 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõistega „üldsusele edastamine“ on hõlmatud see, kui üürikortermaja haldaja annab kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab ilma täiendava sekkumiseta vastu võtta signaale ja edastada saateid, tingimusel et asjaomaste korterite üürnikke saab pidada „uueks üldsuseks“.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
selles sättes kasutatud mõistega „üldsusele edastamine“ on hõlmatud see, kui üürikortermaja haldaja annab kasutamiseks sellise toaantenniga telerid, mille abil saab ilma täiendava sekkumiseta vastu võtta signaale ja edastada saateid, tingimusel et asjaomaste korterite üürnikke saab pidada „uueks üldsuseks“.
Allkirjad