Liidetud kohtuasjad T‑29/14 ja T‑31/14
Telefónica Gestión Integral de Edificios y Servicios, SL, varem Taetel, SL
ja
Banco Santander, SA, varem Banco Popular Español, SA
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 21. veebruari 2024. aasta otsus
Riigiabi – Abi, mida Hispaania ametiasutused andsid teatud majandushuviühingutele ja nende investoritele – Maksukord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) – Otsus, millega abi tunnistatakse osaliselt siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see osaliselt tagasi nõudma – Vaidluse eseme osaline äralangemine – Otsuse tegemise vajaduse osaline äralangemine – Uus abi – Tagasinõudmine – Lepingutingimused, mis kaitsevad abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise eest – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi ametiasutuste vahel
1. Tühistamishagi – Hagi, mis on esitatud komisjoni riigiabiotsuse peale – Põhjendatud huvi – Vaidlustatud otsuse osaline tühistamine ühe teise hagi raames, mis selle otsuse peale esitati – Hagi, milles nõutakse vaidlustatud otsuse tühistatud osade tühistamist – Hagi eseme osaline äralangemine – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 22–34 ja 41–49)
2. Tühistamishagi – Hagi, mis on esitatud komisjoni riigiabiotsuse peale – Põhjendatud huvi – Vaidlustatud otsuse osaline tühistamine ühe teise hagi raames, mis selle otsuse peale esitati – Hagi, milles nõutakse vaidlustatud otsuse tühistamata osade tühistamist – Põhjendatud huvi säilimine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 50, 51 ja 53–61)
3. Riigiabi – Mõiste – Maksumeetmed teatud majandushuviühingute ja nende investorite kasuks – Maksukord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks – Maksukord, mis koosneb mitmest faktiliselt ja õiguslikult seotud meetmest – Nende meetmete eraldi hindamine – Lubamatus
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 67–71)
4. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Varasema olukorra taastamine – Ulatus – Lepingutingimused, mis näevad ette ebaseadusliku abi tagastamise koorma ülekandmise selle abi saajalt teistele isikutele – Komisjon on keelanud tagastamise koorma sellise ülekandmise ja määranud ebaseadusliku abi tagasinõudmise abisaajatelt – Komisjoni ja liikmesriikide pädevuse jaotuse rikkumine – Ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse rikkumine – Puudumine
(ELTL artikli 107 ja 108)
(vt punktid 85–105, 110, 111 ja 114–123)
Kokkuvõte
Käesoleva kohtuotsusega jättis Üldkohus rahuldamata tühistamishagid, mille olid esitanud vastavalt Telefónica Gestión Integral de Edificios y Servicios, SL ja Banco Santander, SA otsuse peale, millega Euroopa Komisjon kvalifitseeris riigiabiks mitu maksumeedet, mis kuulusid Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi (edaspidi „Hispaania süsteem“), mida kohaldati teatavatele kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks.(1) Seda tehes käsitles see kohus küsimust vaidluse eseme võimaliku äralangemise kohta pärast seda, kui Euroopa Kohus tühistas kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P)(2) vaidlustatud otsuse osaliselt. Üldkohus võttis ka seisukoha seni käsitlemata küsimuses, kas komisjon ületas oma pädevust riigiabi valdkonnas, lükates vaidlustatud otsuses tagasi hüvitamistingimused, mis asusid eraõiguslike isikute vahel sõlmitud lepingutes ja mis kaitsesid abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise eest.(3)
Käesolevas asjas esitati komisjonile mitu kaebust Hispaania süsteemi kohaldamise kohta teatud kapitalirendilepingutele, kuna see süsteem võimaldas mereveoettevõtjatel osta Hispaania laevatehaste ehitatud laevu 20–30% odavamate hindadega. Komisjoni hinnangul oli Hispaania süsteemi eesmärk luua maksusoodustusi majandushuviühingute ja nendes osalevate investorite jaoks, kes kandsid seejärel osa nendest soodustustest üle uue laeva ostnud mereveoettevõtjatele.
Vaidlustatud otsuses, mis võeti vastu 2013. aasta juulis, asus komisjon seisukohale, et Hispaania süsteemi moodustavast viiest maksumeetmest kolm kujutasid endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mida anti valikulise maksusoodustusena, mis oli osaliselt siseturuga kokkusobimatu. Kuna kõnealust abi anti teatamiskohustust rikkudes(4) alates 1. jaanuarist 2002, tegi komisjon liikmesriigi asutustele korralduse nõuda abi tagasi investoritelt, st majandushuviühingute liikmetelt (edaspidi „tagasinõudmise korraldus“).
Vaidlustatud otsuse peale esitati mitu tühistamishagi. Nende tühistamishagide menetlemine, mille esitasid Telefónica Gestión Integral de Edificios y Servicios ja Banco Santander, peatati lõpliku otsuse tegemiseni nende hagide kohta, mille olid esitanud Hispaania Kuningriik, Lico Leasing, SA ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA (edaspidi „PYMAR“). Üldkohus tühistas kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon(5) vaidlustatud otsuse. Komisjon esitas viidatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse ning Euroopa Kohus tühistas oma kohtuotsusega komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P)(6) viidatud kohtuotsuse ja saatis kohtuasjad tagasi Üldkohtule.
Pärast tagasisaatmist tehtud kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon(7) jättis Üldkohus Hispaania Kuningriigi, Lico Leasingu ja PYMARi hagid rahuldamata. Üldkohus lükkas selles kohtuotsuses tagasi väite, millega vaieldi vastu Hispaania süsteemi valikulisusele, ja otsustas sisuliselt, et maksuhalduri ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolu ennetähtaegse amortisatsiooni lubamisel on piisav, et leida, et Hispaania süsteem tervikuna on valikuline. Ta lükkas samuti tagasi väited, et on rikutud abi tagasinõudmisele kohaldatavaid põhimõtteid, nimelt õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid. Eelkõige viimases küsimuses leidis ta, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta kohustas kõnealuse abi tervikuna tagasi nõudma ainult majandushuviühingute investoritelt, kuigi osa saadud maksusoodustusest kanti üle kolmandatele isikutele, st mereveoettevõtjatele.
Euroopa Kohtule esitati viimati nimetatud kohtuotsuse peale mitu apellatsioonkaebust ning see kohus nõustus oma kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P)(8) Hispaania Kuningriigi väitega, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendatud seoses kõnealuse abi tagasinõudmisega, ning jättis apellatsioonkaebused ülejäänud osas rahuldamata. Euroopa Kohus tühistas viidatud kohtuotsuse seega osaliselt ja leidis, et ta saab ise asjas lõpliku kohtuotsuse teha, ning järeldas oma hinnangu tulemusel, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles selles on käsitletud abi ainsate saajatena nimetatud majandushuviühinguid ja nende investoreid, ning osas, milles see kohustab nõudma kogu kõnealuse abi summa tagasi sellest kasu saanud majandushuviühingute investoritelt.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus käsitles kõigepealt küsimust, kas pärast Euroopa Kohtu otsust Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P), millega tühistati vaidlustatud otsus osaliselt, on hagejate esitatud hagide ese ära langenud, ning tuletas meelde, et vaidluse ese peab püsima jääma kuni kohtulahendi kuulutamiseni, kuna vastasel juhul on otsuse tegemise vajadus ära langenud, ning see eeldab, et hagi saab oma tulemusega tuua selle esitanud poolele kasu.
Seega, kui ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi korral vaidlustatud otsus menetluse ajal tühistatakse, langeb hagi ese ära seoses nende nõuetega, milles selle otsuse tühistamist taotleti. Nimelt annab vaidlustatud akti tühistamine hagejale ainsa tulemuse, mille ta oma hagiga võib saavutada, ja seetõttu ei ole liidu kohtul enam mille üle otsustada. Sama kehtib siis, kui vaidlustatud akti osaline tühistamine tõi hagejale tulemuse, mida ta soovis oma hagi ühe osaga, nii et hagi selle osa kohta ei tule enam otsust teha.
Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus, et hagejate hagide ese on ära langenud osas, milles vaidlustatakse see, et majandushuviühingud ja nende investorid on määratletud kui Hispaania süsteemi ainsad kasusaajad ja et need investorid on ainsad ettevõtjad, kes on tagasinõudmise korralduse adressaadid, ning vaidlustatud otsuse sellekohased põhjendused ja otsuses kirjeldatud meetod, et arvutada summa, mille majandushuviühingute investorid peavad tagasi maksma.
Nimelt on Euroopa Kohus oma otsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P) esiteks juba tühistanud vaidlustatud otsuse osas, milles seal määratletakse majandushuviühingud ja nende investorid kui ainsad Hispaania süsteemist kasu saajad ning kohustatakse kogu kõnealuse abi summa nendelt investoritelt tagasi nõudma. Ühtlasi ei tõendanud hagejad, et nende argumendid, millega vaidlustati laevatehaste väljajätmine Hispaania süsteemist kasu saajate hulgast ja tagasinõudmise korralduse adressaatide hulgast – isegi kui need on põhjendatud –, võivad tuua neile kasu, mis läheb kaugemale sellest, mille nad said Euroopa Kohtu otsusest.
Teiseks, kuna selles otsuses kirjeldatud meetod, et arvutada summa, mille investorid peavad tagasi maksma, tugineb nüüdseks väärale eeldusele, et kogu soodustus tuleb tagasi nõuda üksnes majandushuviühingute investoritelt, siis on see meetod pärast viidatud kohtuotsust aegunud.
Siiski tuleb endiselt teha otsus hagejate nõuete kohta, mis puudutavad vaidlustatud otsuse nende osade tühistamist, mida Euroopa Kohus oma kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P) ei tühistanud. Niisiis jäi see otsus kehtima osas, milles tunnistatakse õigusvastaseks ja siseturuga kokkusobimatuks abi, mis on antud vähemalt majandushuviühingutele ja nende investoritele, ja kohustatakse Hispaania Kuningriiki see abi või üks osa sellest viimati mainitud abi saajatelt tagasi nõudma. Ühtlasi ei mõjuta asjaolu, et tagasinõutavate summade arvutamiseks tuleb vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetodit viidatud kohtuotsuse alusel muuta, mingil viisil asjaolu, et tagasinõudmise kohustus kui selline jääb kehtima.
Sellega seoses lükkas Üldkohus esiteks tagasi väite, et Hispaania süsteemi osaks olevad maksumeetmed individuaalselt on vääralt kvalifitseeritud uueks abiks.
Seega tuginevad hagejate argumendid, milles vaieldakse vastu nende maksumeetmete kvalifitseerimisele uueks abiks, nende valikulisele laadile ja soodustuse olemasolule, väärale eeldusele, et neid meetmeid tuleb ELTL artikli 107 alusel hinnata eraldi, mitte aga Hispaania süsteemi kui tervikut arvestades.
Nimelt on erinevad maksumeetmed sisuliselt õiguslikult seotud, kuna ennetähtaegne amortisatsioon sõltus maksuhalduri loa saamisest, ning faktiliselt seotud, kuna ennetähtaegse amortisatsiooni haldusluba anti üksnes nende laevade rendilepingute kontekstis, mis olid tonnaaži maksustamise süsteemi kohaselt abikõlblikud. Nimelt selle seose tõttu otsustas Üldkohus oma otsuses Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV), et kuna üks meede, mis võimaldab kasutada Hispaania süsteemi tervikuna, oli valikuline, nimelt luba kasutada ennetähtaegset amortisatsiooni, siis järeldas komisjon vaidlustatud otsuses põhjendatult, et süsteem oli tervikuna valikuline. Kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P) nõustus Euroopa Kohus selle järeldusega ning vaikimisi nõudega, et Hispaania süsteemi tervikuna tuleb hinnata kui abikava.
Teiseks lükkas Üldkohus tagasi väite, et komisjon ületas oma pädevust riigiabi valdkonnas, keelates hüvitamistingimused, mis asusid eraõiguslike isikute vahel sõlmitud lepingutes ja kaitsesid abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise eest.
Sellega seoses märkis Üldkohus, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus, mille kohaselt Hispaania Kuningriik peab abisaajatelt abi tagasi nõudma, „ilma et [neil] oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“, on sõnastatud laialt ega piirdu otseselt hüvitamistingimustega. Lisaks ei puuduta need tingimused konkreetselt ebaseadusliku või siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise hüpoteesi, vaid üldisemalt tagajärgi, mis tulenevad võimalusest, et pädevad ametiasutused ei kiida heaks Hispaania süsteemist tulenevaid maksusoodustusi või et pärast nende heakskiitmist seatakse nende kehtivus kahtluse alla.
Samas tegi komisjon vaidlustatud otsuse teatavates põhjendustes konkreetsemalt kindlaks hüvitamistingimuste konkreetsed aspektid, mis tema arvates on ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise kontekstis problemaatilised. Nii täpsustas ta, et tagasinõudmise eesmärgi, milleks on varasema olukorra taastamine ja eelkõige ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abiga antud konkurentsieelisest põhjustatud konkurentsimoonutuse kõrvaldamine, nurjaks pöördumatult see, kui eraõiguslikud isikud oleksid lepingutingimuste abil võimelised komisjoni võetud tagasinõudmisotsuste mõju muutma. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustust tuleb mõista nii, et see puudutab üksnes hüvitamistingimusi, osas milles neid võib tõlgendada nii, et need kaitsevad ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi saajaid abi tagasinõudmise eest.
Ühtlasi ei näinud komisjon ette, et hüvitamistingimused on tühised, kuna selline pädevus kuulub vajaduse korral liikmesriigi kohtutele. Nimelt selgitab vaidlustatud otsuses komisjoni tehtud täpsustus üksnes Hispaania Kuningriigil lasuvat kohustust abi selle saajatelt tagasi nõuda, et taastada abi andmisele eelnenud olukord.
Sellest tuleneb, et komisjon ei ületanud pädevust, mis on talle riigiabi valdkonnas antud.(9) Kuigi on tõsi, et tagasinõudmine toimub asjaomase liikmesriigi riigisiseses õiguses ette nähtud korras,(10) peavad liikmesriigid siiski võimaldama komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Järelikult ei takistanud miski komisjonil vaidlustatud otsuses täpsustada, et Hispaania Kuningriik peab tagama, et abisaajad maksavad tagasi abisummad, mida nad tegelikult kasutasid, ilma et neil oleks õigust jätta nende summade tagastamise koorem teise lepingupoole kanda. See on nii seda enam, et hüvitamistingimused olid ette nähtud Hispaania süsteemi erinevate osaliste vahel sõlmitud raamlepingutes, kuna maksuhaldur võttis neid lepinguid ennetähtaegse amortisatsiooni lubamisel arvesse.