Kohtuasi T‑466/16 RENV
NRW.Bank
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 21. veebruari 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte – Delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f – Teatavate kohustuste väljaarvamine ex ante osamaksete arvutamisel – Tugilaenud – Arenduse kõrvaltegevused – Õigusvastasuse vastuväide
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Tugipank – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamine – Tugilaenudega seotud kohustuste väljaarvamine sellest arvutusest – Ulatus – Kohustus, mis on seotud arenduse kõrvaltegevusega, millega tegeletakse konkurentsi keskkonnas ja tulu saamise eesmärgil – Välistamine
(Komisjoni määrus 2015/63, põhjendus 13, artikli 3 punkt 28 ja artikli 5 lõike 1 punkt f)
(vt punktid 45, 50, 58–63, 261)
2. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks komisjonile antud pädevus – Ulatus – Keerulised arvamused ja hinnangud – Suur kaalutlusruum – Direktiiv 2014/59, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik – Ex ante osamaksete korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramine – Kohtulik kontroll – Piirid
(ELTL artikkel 290; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, põhjendus 41; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 90, 91, 97, 98, 112)
3. Institutsioonide aktid – Ajaline kohaldamine – Tagasiulatuva jõu puudumine – Erandid – Tingimused – Üldise huvi ja õiguspärase ootuse kaitse eesmärgi saavutamine – Põhjenduse puudumise heastamiseks Ühtse Kriisilahendusnõukogu sellise otsuse kehtetuks tunnistamine, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Sellise otsuse vastuvõtmine, mis jõustub eelmise otsuse jõustumise kuupäeval – Osamaksete summa ja nende arvutamise muutmata jätmine – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate osamaksete eesmärgi arvesse võtmine – Lubatavus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikkel 2, artikli 67 lõige 4 ning artiklid 69 ja 70)
(vt punktid 170, 172, 173)
4. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Ühtse kriisilahendusnõukogu teatis, milles teatatakse hagejale ühe otsuse kehtetuks tunnistamisest ja asendamisest – Lubatavus – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 235, 243)
5. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohustus teavitada asjasse puutuvaid finantsinstitutsioone meetodist, mida kasutatakse nende osamaksete arvutamiseks ja aasta sihttaseme summa kindlaksmääramiseks
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 69 lõiked 1 ja 2 ning artikli 70 lõige 2; nõukogu määrus 2015/81, artikkel 4; komisjoni määrus 2015/63, artikli 4 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59)
(vt punktid 283, 292–303)
Kokkuvõte
Lahendades Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 27. aprilli 2022. aasta otsuse SRB/ES/2022/23 (edaspidi „vaidlustatud otsus“) peale esitatud tühistamishagi, mille ta jättis rahuldamata, täpsustas Üldkohus oluliselt ühelt poolt ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamist eelkõige seoses delegeeritud määruse 2015/63(1) artikli 5 lõike 1 punkti f tõlgendamise ja kohaldamisega ning teiselt poolt ühtse kriisilahendusfondi aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendamist 2016. aasta osamakseperioodiks.
Hageja NRW.Bank on Land Nordrhein-Westfaleni (Nordrhein-Westfaleni liidumaa, Saksamaa) tugipank.
Kriisilahendusnõukogu võttis 15. aprillil 2016 vastu otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/06), mis puudutas krediidiasutusi ja teatavaid investeerimisühinguid, sh hageja. Kriisilahendusnõukogu võttis 20. mail 2016 vastu otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta otsust ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta (SRB/ES/SRF/2016/13). Hageja esitas nende kahe otsuse peale (edaspidi „esialgsed otsused“) tühistamishagi Üldkohtule, kes jättis hagi 26. juuni 2019. aasta otsusega NRW.Bank vs. SRB (T‑466/16)(2) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Euroopa Kohus, kellele hageja esitas apellatsioonkaebuse, tühistas 14. oktoobri 2021. aasta otsusega NRW.Bank vs. SRB (C‑662/19 P)(3) Üldkohtu otsuse ja saatis kohtuasja Üldkohtule uueks läbivaatamiseks tagasi. Kriisilahendusnõukogu võttis 27. aprilli 2022 vastu vaidlustatud otsuse, millega ta tunnistas kehtetuks ja asendas esialgsed otsused eesmärgiga heastada nende otsuste põhjenduse puudumine, mille ta oli tuvastanud pärast Üldkohtu otsuste(4) kuulutamist.
Üldkohtu hinnang
Hageja väidab esiteks, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab ex ante osamakse arvutamisel välja arvata kohustused, mis on seotud „arenduse kõrvaltegevustega“, mille raames hangitakse eelkõige rahalisi vahendeid kapitaliturgudelt (edaspidi „asjaomased tegevused“). Üldkohus märkis, et selle sätte kohaselt saab kõnealuseid kohustusi finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamisel välja arvata üksnes selle finantsinstitutsiooni hallatavate tugilaenude summa ulatuses. Et kõnealuseid tehinguid saaks pidada „tugilaenudeks“, peavad need olema tehtud konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel(5). Üldkohus tõdes, et ühelt poolt tegeletakse asjaomaste tegevustega avatud kapitaliturul, kus tegutsevad teised ettevõtjad, kes tegelevad sama liiki tegevusega ja võivad omandada samu võlainstrumente kui tugipangad, ja seda viimastega samadel turutingimustel. Sellisel turul konkureerivad tugipangad on juba määratluse kohaselt otseses konkurentsis teiste turuosalistega, mistõttu ei saa asjaomaseid tegevusi pidada tegevuseks, millega tegeletakse konkurentsivabal alusel. Teiselt poolt on asjaomaste tegevuste eesmärk saada tulu ja see annab tulu, kuna need seisnevad intressimarginaalide loomises, et rahastada tugipankade pangandustegevust kui sellist. Seega ei saa seda tegevust pidada toimunuks mittetulunduslikul eesmärgil.
Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et nende tegevuste „lõppeesmärk“ ei seisne kasumi teenimises, sest tal on keelatud dividendi maksta. Nimelt hinnatakse seda, kas tegevus on mittetulunduslik(6), iga asjaomase tegevuse laadi alusel ning sealjuures ei ole oluline, kas sellest tegevusest saadud kasumit kasutatakse hiljem selliste arendustegevuste rahastamiseks, millega tegeldakse mittetulunduslikul eesmärgil. Mis tahes muu tõlgendus viiks järelduseni, et asjaomased tegevused on mittetulunduslik ainuüksi põhjusel, et nendega tegeleb tugipank, ja see muudaks sisutühjaks tingimuse, mis tuleneb väljendi „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“(7) kasutamisest.
Sellest tegi Üldkohus järelduse, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f tuleb koostoimes selle määruse artikli 3 punktidega 27 ja 28 tõlgendada nii, et see ei luba hagejasarnaste tugipankade ex ante osamakse arvutamisel välja arvata kohustusi, mis on seotud nende arenduse kõrvaltegevustega.
Teiseks rõhutas Üldkohus, et ELTL artikli 290 tähenduses delegeeritud õiguse kontekstis on komisjonil talle antud pädevuse teostamisel ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige kui ta peab andma keerulisi arvamusi ja hinnanguid. Üldkohus leidis, et see on nii ex ante osamaksete finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramise puhul(8). Neil asjaoludel peab liidu kohtu kontroll aasta baasosamaksete korrigeerimise meetodi osas piirduma hinnanguga sellele, kas komisjonile antud kaalutlusõiguse teostamisel ei ole tehtud ilmset viga või võimu kuritarvitatud või kas komisjon ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Üldkohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või et sellega on ilmselgelt ületatud komisjoni kaalutlusõiguse piire sellega, et see ei arva ex ante osamakse arvutamisel välja piirkondlike tugipankade arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi.
Kolmandaks tuletas Üldkohus meelde, et vaidlustatud otsus võeti vastu selleks, et heastada esialgsete otsuste põhjenduse puudumine, mille kriisilahendusnõukogu tuvastas pärast Üldkohtu otsuste kuulutamist, ilma et vaidlustatud otsus või need kohtuotsused oleksid muutnud hageja kohustuse tasuda 2016. aasta osamakseperioodi eest ex ante osamakseid ulatust, nagu see oli kehtestatud esialgsete otsustega ja nagu see oli kehtinud sellel osamakseperioodil. Neil konkreetsetel asjaoludel, kui kriisilahendusnõukogu ei oleks vaidlustatud otsust vastu võtnud nii, et andis sellele õigusjõu alates esimese esialgse otsuse jõustumise kuupäevast, ei oleks vaidlustatud otsus saanud luua õiguslikke tagajärgi ajavahemikul 15. aprillist 2016 kuni 27. aprillini 2022, mille jooksul oleks hageja olnud vabastatud kohustusest tasuda 2016. aasta osamakseperioodi eest ex ante osamakseid, kuigi tal oli see kohustus määruse nr 806/2014 alusel(9). Samuti oleks kriisilahendusfond jäänud sel ajavahemikul neid samu sätteid rikkudes ilma hageja ex ante osamaksetest pärinevatest summadest, mis oleks kahjustanud direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 rakendamist. Järelikult oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise eesmärk sellele alates 15. aprillist 2016 õigusjõudu andes tagada, et vaidlustatud otsuse kohaldatavus ja hageja 2016. aasta ex ante osamaksete tegemise kohustuse tekkimise hetk kokku langeks, ning seeläbi vältida kohaldatavate õigusnormidega vastuolus olevat tulemust. Sellise eesmärgi saavutamiseks oli aga vaja, et selle otsuse jõustumine oleks määratud kuupäevale, mis oli otsuse vastuvõtmisest varasem.
Neljandaks ja viimaseks tuletas Üldkohus meelde, et ex ante osamakseid tasuma kohustatud finantsinstitutsioonid peavad osamaksete kindlaksmääramise otsuse lugemisel saama aru vähemalt asjaomase osamakseperioodi aasta sihttaseme summa arvutamise meetodi peamistest etappidest.
Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse piisavust, siis märkis Üldkohus, et 2016. aasta osamakseperiood vastab esialgse kaheksa-aastase perioodi esimesele aastale. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kriisilahendusnõukogu määras aasta sihttaseme kindlaks kahes põhietapis. Esimeses etapis määras ta kindlaks prognoositud lõpliku sihttaseme summa ja teises etapis jagas ta selle summa kaheksaga, et võtta arvesse asjaolu, et esialgne periood hõlmas kaheksat osamakseaastat. Seevastu ei viita miski sellele, et 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme arvutamine oleks toimunud teistsuguse matemaatilise valemi alusel kui see, mis on toodud vaidlustatud otsuses, või et see oleks sisaldanud muid täiendavaid etappe, mida ei ole vaidlustatud otsuses välja toodud. Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu ei jätnud vaidlustatud otsuses 2016. aasta osamakseperioodi aasta sihttaseme summa arvutamise meetodi põhietappe välja toomata.
Prognoositud lõpliku sihttaseme summa kohta märkis Üldkohus, et selle summa võib tuletada vaidlustatud otsuses esitatud matemaatilisest valemist.
Mis puudutab viisi, kuidas kriisilahendusnõukogu määras kindlaks prognoositud lõpliku sihttaseme summa, siis selles osas tugines ta oma analüüsis asjaolule, et määruse nr 806/2014 kohaselt peab see summa vastama vähemalt 1%-le kõigi osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast esialgse perioodi lõpus. Selleks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse kõigi osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste prognoositavat muutust alates nende hoiuste summast 2015. aastal kuni esialgse perioodi lõpuni ehk kuni 2023. aasta lõpuni. Edasi tegi kriisilahendusnõukogu kõigepealt kindlaks, et ajavahemikul 2015–2023 oli nende tagatud hoiuste aastane kasvumäär 3%, kuid seejärel vähendas seda protsenti, et võtta arvesse tegevustsükli faasi ja võimalikku protsüklilist mõju, mida ex ante osamaksed võivad finantsinstitutsioonide finantsseisundile avaldada. Seega võttis kriisilahendusnõukogu lõpliku sihttaseme kindlaksmääramiseks aluseks tagatud hoiuste aastase kasvumäära, mis ajavahemikul 2015–2023 oli alla 3%.
Lõpuks rõhutas Üldkohus, et kriisilahendusnõukogul ei olnud 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaksmääramise ajal usaldusväärseid andmeid finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste tõenäolise muutuse kohta ajavahemikul 2015–2023, kuna vaid aasta varem oli kehtestatud tagatud hoiuste uus määratlus(10). Selliste andmete puudumisel pidi kriisilahendusnõukogu hindama nende hoiuste prognoositavat muutust kodumajapidamiste hoiuste ja mittefinantsettevõtjate hoiuste kasvumäärade alusel.
Neil konkreetsetel asjaoludel ja võttes lisaks arvesse asjaolu, et vaidlustatud otsus puudutas esimest osamakseperioodi pärast määruse nr 806/2014 vastuvõtmist, võisid finantsinstitutsioonid kui informeeritud ettevõtjad mõistlikult eeldada, et selle perioodi aasta sihttaseme kindlaksmääramisel võtab kriisilahendusnõukogu arvesse ka prognoositud lõpliku sihttaseme summat, nagu see oli esitatud komisjoni ettepaneku(11) seletuskirjas, mille põhjal võeti vastu see määrus.
Seetõttu leidis Üldkohus, et finantsinstitutsioonidel oli võimalik üldjoontes mõista, kuidas kriisilahendusnõukogu pidi kindlaks määrama lõpliku sihttaseme, et määrata kindlaks 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttase.