Kohtuasi T‑763/20
(avaldatud väljavõtetena)
Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material Co. Ltd
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 21. veebruari 2024. aasta otsus
Dumping – Hiinast pärit teatavate polüvinüülalkoholide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Rakendusmäärus (EL) 2020/1336 – Normaalväärtuse arvutamine – Olulised moonutused ekspordiriigis – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 6a – WTO õigus – Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Sobiva võrdlusriigi valimine – Hõlpsasti kättesaadavad andmed – Koostööst keeldumine – Mõiste „vajalik teave“ – Määruse 2016/1036 artikkel 18 – Hinna allalöömine – Turusegmendid – Toote kontrollnumbrite meetod – Määruse 2016/1036 artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Kaitseõigused – Konfidentsiaalsena käsitlemine – Määruse 2016/1036 artiklid 19 ja 20
1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Tõlgendamine liidu sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid arvestades – Määruse 2016/1036 tõlgendamine 1994. aasta dumpinguvastast lepingut (GATT) arvestades – WTO vaidluste lahendamise organi antud tõlgenduste arvesse võtmine – Liidu teisese õiguse contra legem tõlgendamine – Lubamatus
(ELTL artikli 216 lõige 2; üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõiked 6a ja 7)
(vt punktid 20–22, 28–33 ja 39–49)
2. Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping – GATT 1994 – Võimatus tugineda WTO lepingutele liidu õigusakti seaduslikkuse vaidlustamisel – Erandid – Liidu õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine või mis viitab sellele sõnaselgelt ja täpselt
(ELTL artikli 216 lõige 2; üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõige 6a)
(vt punktid 23, 24 ja 38)
3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine – Dumpinguvastane tollimaks, mis ei tohi ületada dumpinguhinnaga impordi kahjustava mõjuga võitlemiseks vajalikku summat – Väiksema tollimaksu reegli kohaldamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõige 6a)
(vt punktid 56–58)
4. Tühistamishagi – Väited – Edutu väide – Mõiste – Dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse peale esitatud hagi põhjendamiseks esitatud väited – Väited, milles seatakse kahtluse alla dumpingumarginaal – Dumpingumarginaal, mida ei võetud aluseks dumpinguvastase tollimaksu arvutamisel – Edutud väited – Hindamiskriteeriumid
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 62–65, 69 ja 173)
5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse kindlaksmääramine – Olulised moonutused ekspordiriigi turul – Normaalväärtuse arvutamine moonutamata hindade või võrdlusaluste põhjal – Võrdlusriigi vastavate tootmis- ja müügikulude arvesse võtmine – Sobiva võrdlusriigi valimine – Kriteeriumid – Hõlpsasti kättesaadavad asjakohased andmed – Mõiste – Riik, kes esitas konfidentsiaalsed andmed, mis ei ole avalikult kättesaadavad – Väljajätmine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõige 6a, artikli 6 lõige 7 ning artiklid 19 ja 20)
(vt punktid 86–104)
6. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse kindlaksmääramine – Olulised moonutused ekspordiriigi turul – Normaalväärtuse arvutamine moonutamata hindade või võrdlusaluste põhjal – Võrdlusriigi vastavate tootmis- ja müügikulude arvesse võtmine – Sobiva võrdlusriigi valimine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kriteeriumid – Sotsiaal- ja keskkonnakaitse tase – Asjakohasuse puudumine, kui on olemas ainult üks sobiv võrdlusriik
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõike 6a punkt a ja lõike 7 punkt a)
(vt punktid 119–134)
7. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Kättesaadavate faktide kasutamine, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast – Tingimused – Vajaliku teabega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Mõiste „vajalik teave“ – Tootmismahtu ja -kulusid puudutav teave – Hõlmamine
(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping), artikkel 6.8; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 18 lõiked 1 ja 3)
(vt punktid 140–161)
8. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Komisjoni kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine – Ulatus – Kaitseõigused – Rikkumine – Tingimused – Asjaomase ettevõtja võimalus tagada paremini oma kaitse, kui menetlusnormi rikkumist ei oleks toime pandud
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artiklid 19 ja 20)
(vt punkt 166)
9. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(ELTL artikkel 263; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikkel 3)
(vt punktid 198 ja 199)
10. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvesse võetavad tegurid – Dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul – Allalöömismarginaali arvutamine – Arvutusmeetod – Komisjoni kaalutlusõigus – Komisjoni kohustus võtta arvesse asjaomase toote turusegmente – Puudumine juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 1 lõige 4 ning artikli 3 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 200–209)
11. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvesse võetavad tegurid – Dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul – Allalöömismarginaali arvutamine – Arvutusmeetod – Komisjoni kohustus võtta arvesse valimisse kaasatud liidu tootjate samasuguste toodete kogumüüki – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 3 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 240 ja 244–249)
12. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Kaitseõiguste tagamine – Institutsioonide kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine ja kohustus tagada teabe konfidentsiaalsus, hoides need kohustused omavahel tasakaalus – Komisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata asjaomase ettevõtja taotlus tutvuda konfidentsiaalse teabega – Komisjoni õigusnormi rikkumise puudumine – Ettevõtja, kes ei pöördunud rahuldamata jätmise otsuse asjus ärakuulamise eest vastutava ametniku poole – Asjaolu, mis kinnitab järeldust, et komisjon ei ole õigusnormi rikkunud
(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping), artikkel 6.5; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 6 lõige 7 ning artiklid 19 ja 20)
(vt punktid 257, 258 ja 264–273)
Kokkuvõte
Üldkohus jättis rahuldamata Hiina eksportiva tootja esitatud hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni rakendusmäärus 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide (edaspidi „PVAd“) impordi suhtes(1). Sellega seoses täpsustas Üldkohus „hõlpsasti kättesaadavate“ andmete mõistet sobiva võrdlusriigi valimisel dumpinguvastase uurimise esemeks oleva toote normaalväärtuse arvutamiseks juhul, kui ekspordiriigi turul esinevad olulised moonutused. Ta täpsustas ka mõistet „vajalik teave“, mida huvitatud isikud peavad komisjonile dumpinguvastases uurimises esitama. Käesoleval juhul algatas komisjon Euroopa Liidu peamise PVAde tootja Kuraray Europe GmbH kaebuse alusel dumpinguvastase uurimise, mille tulemusel võttis ta vastu vaidlustatud määruse.
Selles kontekstis leidis Hiina äriühing Inner Mongolia Shuangxin Environment-Friendly Material Co. Ltd, kes toodab ja ekspordib Euroopa Liitu PVAsid, et komisjoni kehtestatud dumpinguvastane tollimaks on talle kahju tekitanud, ning esitas Üldkohtule hagi rakendusmääruse 2020/1336 tühistamiseks teda puudutavas osas(2).
Üldkohtu hinnang
Hagi põhjendamiseks väidab hageja esimesena, et komisjon tõlgendas alusmääruse(3) artikli 2 lõike 6a punkti a ebaõigesti. Selles artiklis on ette nähtud, et kui tehakse kindlaks, et ekspordiriigi siseturul esinevate oluliste moonutuste tõttu ei ole asjakohane kasutada selle turu hindu ega kulusid, arvutatakse vaatlusaluse toote normaalväärtus üksnes moonutamata hindu või võrdlusaluseid kajastavate tootmis- ja müügikulude põhjal. Selleks võib komisjon teabeallikana kasutada muu hulgas vastavaid tootmis- ja müügikulusid sobivas võrdlusriigis, mille majanduse arengu tase on sarnane ekspordiriigi majanduse arengu tasemega, tingimusel et asjakohased andmed on hõlpsasti kättesaadavad. Kui võimalikke võrdlusriike on rohkem kui üks, eelistatakse võrreldava sotsiaal- ja keskkonnakaitse tasemega riike.
Sellega seoses märkis Üldkohus, et komisjon ei teinud viga, kui ta valis vaatlusaluse toote normaalväärtuse arvutamisel võrdlusriigiks Türgi, mitte Mehhiko. Nimelt sai komisjon tugineda üksnes Türgis asuva äriühingu esitatud andmetele, kuna Mehhikos asuvate äriühingute esitatud andmeid ei saa pidada „hõlpsasti kättesaadavaks“.
Seega, mis puudutab kõigepealt „hõlpsasti kättesaadavate“ andmete mõistet, siis nõustus Üldkohus grammatilise tõlgendusega, mille komisjon andis vaidlustatud määruses ja mille kohaselt „avalikult kättesaadav“ tähistab laiemalt üldsusele kättesaadavat, samas kui „hõlpsasti kättesaadav“ tähistab kõigile kättesaadavat, kui on täidetud teatavad tingimused, näiteks lõivu maksmine. Mehhikos asuvate äriühingute esitatud andmed olid aga edastatud üksnes konfidentsiaalsel kujul, mis ei olnud avalikult kättesaadav, või olid kättesaadavad üksnes uurimisalusest erineva ajavahemiku kohta.
Kontekstipõhisele ja teleoloogilisele tõlgendusele tuginedes leidis Üldkohus, et seda mõistet tuleb tõlgendada, võttes arvesse nõudeid, mis tulenevad alusmääruse konfidentsiaalsena käsitlemist ja poolte teavitamist reguleerivatest sätetest, et kaitsta nende kaitseõigusi. Nii taotletakse alusmäärusega kahte eesmärki: ühelt poolt võimaldada huvitatud isikutel tõhusalt kaitsta oma huve ja teiselt poolt kaitsta uurimise käigus kogutud teabe konfidentsiaalsust(4). Seega, kui komisjon soovib saada „hõlpsasti kättesaadavaid“ andmeid, on tal neid eesmärke arvestades õigus keelduda kasutamast andmeid, mida teabe esitanud isik peab konfidentsiaalseks ja millest ta ei saa mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, mille alusel teised uurimisest huvitatud isikud saaksid oma kaitseõigusi teostada.
Seejärel täpsustas Üldkohus, et võttes vastu Türgis asuva äriühingu esitatud andmed, ei rikkunud komisjon hoolsuskohustust, arvutades vaatlusaluse toote normaalväärtuse sobimatult või ebamõistlikult. Hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada uurimisperioodi ja nendes andmetes sisalduvat teavet arvestades valitud andmete asjakohasuse, ei ole käesolevas asjas nimelt põhjendatud. Seega ei esita ta piisavaid tõendeid, mis muudaksid vaidlustatud määruses kasutatud faktidele antud hinnangud ebausutavaks.
Lõpuks, kuna Üldkohus järeldas, et Türgi on ainus sobiv võrdlusriik, ei olnud vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktile a sotsiaal- ja keskkonnakaitse taset vaja hinnata.
Teisena, mis puudutab alusmääruse artikli 18 rikkumist, siis lükkas Üldkohus tagasi hageja väite, et komisjon kasutas normaalväärtuse arvutamisel ekslikult alusmääruse artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte, vaatamata sellele, et hageja tegi koostööd oma parimate võimaluste kohaselt.
Nimelt on alusmääruse artikli 18 eesmärk võimaldada komisjonil jätkata dumpinguvastast uurimist isegi siis, kui huvitatud isikud keelduvad koostööst või teevad puudulikku koostööd. Seega võimaldab selle artikli lõige 1 komisjonil kasutada kättesaadavaid fakte, kui nõutud teavet lõpuks ei saada. Selleks et huvitatud isikuid peetaks selle sätte kohaselt koostööd tegevaks, peavad nad esitama kogu nende käsutuses oleva teabe, mida institutsioonid peavad oma järelduste tegemiseks vajalikuks.
Mis puudutab mõistet „vajalik teave“, siis ilmneb alusmääruse artikli 18 lõike 1 sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist, et see mõiste viitab teabele, mis on huvitatud isikute valduses ja mille esitamist liidu institutsioonid neilt nõuavad, et teha järeldusi, mis tuleb dumpinguvastase uurimise raames teha. Näiteks on teave dumpinguvastase uurimise esemeks oleva toote tootmismahtude ja -kulude kohta selle sätte tähenduses vajalik teave.
Käesolevas asjas märkis Üldkohus kõigepealt, et hageja ei esitanud andmeid, mida komisjon temalt omatoodetud tootmistegurite sisendite kohta palus, sest see teave oli normaalväärtuse kindlaksmääramiseks vajalik. Nimelt, kuna normaalväärtus arvutati tootmiskuludel põhineva meetodi alusel, siis oli vaja teada kõikide PVAde tootmiseks kasutatud sisendite, sealhulgas seega omatoodetud tootmistegurite tootmiseks vajalike sisendite tarbimismahtusid. Kuna hageja ei ole tõendanud, et seda teavet oli väidetavalt võimatu esitada, ei rikkunud komisjon artikli 18 lõiget 1, kui ta kasutas selle teabe asendamiseks kättesaadavaid fakte.
Mis puudutab seejärel alusmääruse artikli 18 lõike 3 väidetavat rikkumist, siis tuletas Üldkohus meelde, et selle artikli lõiked 1 ja 3 käsitlevad erinevaid olukordi. Niisiis, kui artikli 18 lõige 1 kirjeldab üldiselt juhtumeid, mil institutsioonidele uurimise läbiviimiseks vajalikku teavet ei ole esitatud, siis selle artikli lõige 3 näeb ette juhtumid, mil uurimise jaoks vajalikud andmed on esitatud, kuid ei ole asjakohased, mistõttu ei pea kättesaadavaid fakte tingimata kasutama. Kuna aga hageja ei esitanud nõutud teavet, ei ole alusmääruse artikli 18 lõige 3 kohaldatav, sest komisjon saab puuduva teabe asendamiseks kasutada üksnes kättesaadavaid fakte.
Lõpuks, komisjon ei rikkunud ka hageja kaitseõigusi, kui ta jättis talle õigel ajal esitamata „kontrolliaruande“, mille ta oli kohustatud talle edastama enne kirja saatmist, milles ta teavitas teda oma kavatsusest kasutada alusmääruse artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte. Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui on rikutud kaitseõigusi, toob see menetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise kaasa vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Hageja ei ole aga viidanud ühelegi asjaolule, mis võiks tõendada, et ei ole välistatud, et menetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui ta oleks selle aruande saanud varem.
Mis puudutab teisi väiteid, millega vaidlustatakse komisjoni poolt vaidlustatud määruses aluseks võetud dumpingumarginaal, siis nähtub nende väidete analüüsist, et dumpingumarginaali arvutamisel ei ole tehtud viga, mistõttu dumpingumarginaal jääb kahjumarginaalist suuremaks, kuna viimast võeti arvesse dumpinguvastase määra kindlaksmääramisel väiksema tollimaksu reegli alusel. Seega, kuna need muud väited ei muuda seda järeldust, lükkas Üldkohus need tulemusetuna tagasi.