Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sofiyski rayonen sad (Bulgaaria) 11. juulil 2023 – D. D., B. Zh. vs. „Financial Bulgaria“ EOOD
(kohtuasi C-426/23, Financial Bulgaria)
Kohtumenetluse keel: bulgaaria
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Sofiyski rayonen sad
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: D. D., B. Zh.
Kostja: „Financial Bulgaria“ EOOD
Eelotsuse küsimused
Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ1 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi „direktiiv 93/13/EMÜ“) artikli 4 lõiget 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui krediidileping näeb tarbijale ette kohustuse sõlmida garantiileping võlausaldaja nimetatud garantii andjaga, ei ole garantiilepingu sisu selle kolmanda isikuga sõlmitud lepingu „põhiese“, vaid on osa krediidilepingu sisust? Kas seejuures on oluline, kas võlausaldaja ja garantii andja on seotud isikud?
Kas direktiivi 93/13/EMÜ lisa punkti 1 alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et kui tarbija on juba sõlmitud krediidilepingu raames kohustatud määrama garantii andja – kusjuures ühe võimalusena võib ta garantii andjaks määrata võlausaldaja nimetatud isiku –, tuleb tarbijale krediidilepingu sõlmimisega samal päeval sõlmitud garantiilepingust tuleneva kohustuse sisu ebaselgeks pidada, kuna tarbijal ei olnud võimalik ise valida või välja pakkuda isikut, kelle nimetab võlausaldaja tulevaseks garantii andjaks?
Kui eelmisele küsimusele vastatakse nii, et garantiilepingu ese on selge: kas direktiivi 93/13/EMÜ lisa punkti 1 alapunkte i, j ja m tuleb tõlgendada nii, et kui tarbija on juba sõlmitud krediidilepingu raames võtnud endale kohustuse määrata garantii andja – kusjuures ühe võimalusena võib ta garantii andjaks määrata võlausaldaja nimetatud isiku –, tuleb tarbijale krediidilepingust tuleneva kohustuse sisu ebaselgeks pidada ja see võib kaasa tuua krediidilepingu või selle tingimuste tühisuse?
Kas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 4 lõiget 1 koostoimes direktiivi 2005/29/EÜ1 , mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid, artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et kui laenu andev isik nõuab, et tarbija sõlmiks lepingu laenuandja nimetatud isikuga, kes tagab laenuandja nõude tarbija vastu, on alati tegemist tarbija ebasoodsa seisundi ärakasutamisega ja järelikult agressiivse kaubandustavaga?
Kui neljandale küsimusele vastatakse eitavalt: kas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 4 lõiget 1 ja artiklit 7 koostoimes direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid, artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et kohus võib ühepoolses kohtumenetluses nagu maksekäsumenetlus, milles tarbija ei osale, tugineda lepingutingimuse ebaõiglasele olemusele üksnes seetõttu, et tal on kahtlused, et tarbija on selle tingimusega nõustunud ebaausa kaubandustava tõttu, või tuleb ebaausa kaubandustava olemasolu täie kindlusega tuvastada?
Kas direktiivi 2008/48/EÜ1 , mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid (edaspidi „direktiiv 2008/48/EÜ“), artikli 15 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätet tuleb kohaldada juhul, kui krediidileping on seotud kõrvalteenusega, nimelt kolmanda isiku poolt tasu eest garantii andmisega, ja see säte võimaldab tarbijal esitada nõudeid, tuginedes garantii andja kohustuste rikkumisele, näiteks makse tegemisele pärast seadusest tuleneva tähtaja möödumist, aga ka menetlusega seotud vastuväiteid, mis kohustuse garantii andja ees välistavad?
Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 15 lõikega 2 koostoimes tõhususe põhimõttega või – eeldades, et krediidileping ja garantiileping on seotud tehingud – direktiivi 93/13/EMÜ artiklitega 5 ja 7 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktidega b ja c on kooskõlas liikmesriigi kohtupraktika, mis näeb ette, et tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu garant, kes on saanud tarbijalt krediidilepingu tagamise eest tasu ja on teinud põhivõlausaldajale lepingutingimuse alusel makse, kuigi võlaõigusseaduse (Zakon za zadalzheniata i dogovorite) artikli 147 kohane tähtaeg on möödunud – mis kohtupraktika kohaselt garantii tervikuna lõpetab –, võib ikkagi tugineda sellele, et ta on võtnud üle algse võlausaldaja õigused, ja seaduse kohaldamist käsitlevale lahknevale kohtupraktikale viidates esitada maksenõude põhivõlgnikule?
Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti g koostoimes direktiivi 93/13/EMÜ artikliga 5 tuleb tõlgendada nii, et kui krediidilepingus on sätestatud kohustus sõlmida seotud garantiileping, mille tulemusel suureneb laenukohustuse kogusumma, tuleb krediidikulukuse aastamäära arvutamisel lähtuda ka garantii andja tasu arvestades suurematest laenumaksetest? Kas seejuures on oluline, kes valis garantii andja ja kas garantii andja on põhivõlausaldajaga seotud isik?
Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti g tuleb tõlgendada nii, et krediidikulukuse aastamäära kohta ebaõigete andmete esitamine ettevõtjast laenuandja ja tarbijast laenusaaja vahel sõlmitud krediidilepingus tähendab seda, et krediidikulukuse aastamäär on jäetud krediidilepingus esitamata, ning liikmesriigi kohus peab tarbijakrediidilepingus krediidikulukuse aastamäära esitamata jätmise eest kohaldama riigisiseses õiguses ette nähtud õiguslikke tagajärgi? Kas lähtuda tuleb sellest, et need tagajärjed on suhetes tarbijaga siduvad ka makse teinud garantii andjale?
Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 23 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et riigisiseses õiguses ette nähtud sanktsioon, nimelt tarbijakrediidilepingu tühisus, mille puhul tuleb tagasi maksta üksnes antud laenu põhisumma, on proportsionaalne, kui krediidikulukuse aastamäära ei ole tarbijakrediidilepingus täpselt esitatud, nimelt on jäetud näitamata võlausaldaja valitud garantii andja kulud (olgugi et krediidikulukuse aastamäär on krediidilepingu tekstis numbriliselt märgitud)?
Kas direktiivi 2009/138/EÜ1 kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (edaspidi „direktiiv 2009/138/EÜ“) artikli 2 lõiget 2 koostoimes selle direktiivi I lisa A osa punktiga 14 tuleb tõlgendada nii, et kutsealase tegevuse raames tasu eest garantii andjana tegutsemine, kui garantii andjast äriühing maksab kohustuse täitmata jätmise korral põhivõlgnikust tarbija võetud laenu kogusumma igal juhul tagasi, ning tasu makstakse hoolimata sellest, et tarbija on jätnud kohustuse täitmata, iga laenumaksega, on „kindlustustegevus“ viidatud direktiivi tähenduses?
Kui üheteistkümnendale küsimusele vastatakse jaatavalt: kas direktiivi 2009/138/EÜ artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üheteistkümnendas küsimuses nimetatud tegevust teostav isik on kohustatud saama tegevusloa kindlustusandjatele tegevuslubade andmise eest vastutavatelt liikmesriigi reguleerivatelt asutustelt?
____________
1 EÜT 1993, L 95, lk 29, ELT eriväljaanne 15/02, lk 288.
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2005, L 149, lk 22).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (ELT 2009, L 335, lk 1).