ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

3. märts 2011(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine – Turu jagamine – Mõju ühisturu piires – Mõiste „vältav rikkumine” – Rikkumise kestus – Aegumine – Trahvid – Proportsionaalsus – Raskendavad asjaolud – Rikkumise eestvedaja roll – Kergendavad asjaolud – Koostöö

Kohtuasjas T‑110/07,

Siemens AG, asukoht Berliin (Saksamaa) ja München (Saksamaa), esindajad: advokaadid I. Brinker, T. Loest ja C. Steinle, ning hiljem advokaadid I. Brinker ja C. Steinle,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault ja O. Weber, hiljem X. Lewis ja R. Sauer ning lõpuks M. Sauer ja A. Antoniadis,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus K(2006) 6762 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed), ja teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. detsembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Siemens AG on börsil noteeritud äriühing, mis tegutseb elektriinseneritööde ja elektroonika valdkonnas. Tema asukoht on Berliinis (Saksamaa) ja Münhenis (Saksamaa).

2        Gaasisolatsiooniga jaotusseade (edaspidi „GIS”) kontrollib energiavooge energiavõrkudes. See on suure võimsusega elektriseade, mida kasutatakse käivitusvalmis elektrialajaamade peamise osana. Elektrialajaamad on abielektrijaamad, mis moondavad elektrivoolu. Lisaks transformaatorile moodustavad alajaama kontrollisüsteem, releed, akud, laadijad ja lülitusseadmed. Lülitusseadme eesmärk on kaitsta transformaatorit ülepinge eest ja/või toimida isolaatorina rikke korral vooluvõrgus ja transformaatoris.

3        Jaotusseade võib olla gaas- või õhkisolatsiooniga, või hübriidisolatsiooniga, kui selles kasutatakse kahe eelnevalt nimetatud tehnika sümbioosi. GIS müüakse kogu maailmas kas käivitusvalmis elektrialajaama integreeritud osana või eraldi tootena, mis alles installeeritakse sellistesse alajaamadesse. Selle hind moodustab 30–60% nende alajaamade koguhinnast.

4        3. märtsil 2004 teavitas ABB Ltd komisjoni konkurentsivastasest tegevusest GIS‑de sektoris ja esitas trahvi kaitse suulise taotluse vastavalt komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155, edaspidi „koostööteatis”).

5        Tegevus, millest ABB teada andis, oli GIS projektide müügi ülemaailmne kooskõlastamine, mis hõlmas turgude jagamist, kvootide määramist ja vastavate turuosade säilitamist, GIS projektide lepingute sõlmimist valitud tootjatega ja konkreetsete tootjatega lepingute sõlmimise tagamiseks hankemenetluste manipuleerimist (pakkumiste kooskõlastamine), hinnakokkuleppeid keeruliste kokkulepete abil nende GIS projektide suhtes, mille kohta ei olnud hankelepingut sõlmitud, litsentsilepingute lõpetamist äriühingutega, mis ei olnud kartelli liikmed, ja turu kohta tundliku teabe vahetamist.

6        ABB täiendas oma trahvi eest kaitse saamise suulist taotlust suuliste märkuste ja dokumentaalsete tõenditega. 25. aprillil 2004 andis komisjon ABB‑le tingimusliku kaitse trahvide eest.

7        ABB avalduste alusel alustas komisjon menetlust ja viis 11. ja 12. mail 2004 läbi kontrolli Areva T&D SA, Siemens AG, kontserni VA Tech, Hitachi Ltd ja Japan AE Power Systems Corp (edaspidi „JAEPS”) ruumides.

8        20. aprillil 2006 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis tehti teatavaks 20 äriühingule, sealhulgas Siemensile.

9        Komisjon korraldas ärakuulamise 18. ja 19. juulil 2006.

10      24. jaanuaril 2007 võttis komisjon vastu otsuse K(2006) 6762 (lõplik), EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Sellest teatati Siemensile 8. veebruaril 2007.

11      Lisaks Siemensile olid vaidlustatud otsuse adressaadid ABB, Alstom, SA, Areva, SA, Areva T&D AG, Areva T&D Holding SA ja Areva T&D SA, Fuji Electric Holdings Co., Ltd ja Fuji Electric Systems Co., Ltd (edaspidi koos „Fuji”), Hitachi Ltd ja Hitachi Europe Ltd (edaspidi koos „Hitachi”), JAEPS, Mitsubishi Electric System Corp. (edaspidi „Melco”), Nuova Magrini Galileo SpA, Schneider Electric SA, Siemens AG Österreich, Siemens Transmission & Distribution Ltd (edaspidi „Reyrolle”), Siemens Transmission & Distribution SA, Toshiba Corp. ja VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG.

12      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 113–123 märkis komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjad koordineerisid ülemaailmselt, välja arvatud teatud riigid, GIS projektide lepingute sõlmimist kokkulepitud tingimustel, eesmärgiga säilitada kvoodid, mis suures osas väljendasid nende väljakujunenud turuosasid. Ta täpsustas, et GIS projektide lepingute sõlmimine toimus „Jaapani” ühiskvoodi ja „Euroopa” ühiskvoodi alusel, mis omakorda jagati vastavalt Jaapani ja Euroopa tootjate vahel. Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe GQ”) määratles korra, mida järgides tuli GIS projekti leping sõlmida kas Jaapani või Euroopa tootjaga ja mille alusel arvati lepingu väärtus kas ühe või teise kvoodi hulka.

13      Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–132 täpsustas komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjate vahel oli ka suuline kokkuleppe (edaspidi „ühiskokkulepe”), mille kohaselt GIS projektid esiteks Jaapanis ja teiseks kartelli Euroopa liikmete riikides, mida koos nimetati GIS projektide „tootjariigid”, suunati vastavalt kas kartelli Jaapani või Euroopa liikmetele. „Tootjariikides” GIS projektide kohta nende kahe grupi vahel teavet ei vahetatud ja neid ei arvatud vastavate kvootide hulka. Kokkulepe GQ sisaldas ka kartelli toimimiseks vajalikku teabevahetuse korda kahe tootjagrupi vahel, mille täitmise tagasid mõlema grupi sekretärid asjassepuutuvate hankemenetluste manipuleerimise teel ja nende GIS projektide hinna kindlaksmääramise teel, mille suhtes avaliku hanke lepingut ei saanud sõlmida. Vastavalt kokkuleppe GQ lisale 2 kohaldati seda kokkulepet kogu maailmas, v.a Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja 17 Lääne‑Euroopa riiki. Lisaks tuli vastavalt ühiskokkuleppele anda Euroopa grupile GIS projektid nendes Euroopa riikides, mis ei kuulunud „tootjariikide” hulka, ja Jaapani tootjad kohustusid Euroopas GIS projektide suhtes pakkumisi mitte tegema.

14      Komisjon tuvastas, et GIS projekte jagati Euroopa tootjate vahel vastavalt Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkuleppele „E-Group Operation Agreement for GQ-Agreement” (E‑grupi kokkuleppe GQ‑kokkuleppe rakendamiseks; edaspidi „kokkuleppe EQ”). Ta täheldas, et GIS projekte anti Euroopas samade reeglite ja korra alusel, mida kohaldati GIS projektide lepingute sõlmimisele teistes riikides. See tähendas, et ka Euroopas tuli GIS projektidest teada anda, need identifitseerida, nende suhtes lepingud sõlmida ja neid korraldada, või et neile oli määratud minimaalne hinnatase.

15      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 142 märkis komisjon, et kokkuleppes GQ ja kokkuleppes EQ ning kartelli töökorralduse ja toimimise eesmärgil tähistati kartelli eri liikmeid koodiga, milleks Euroopa liikmetel oli arv ja Jaapani liikmetel tähed. 2002. aasta juulis asendati esialgsed koodid arvudega.

16      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis o märkis komisjon, et Siemens osales rikkumises ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 1. septembrini 1999 ning ajavahemikul 26. märtsist 2002 kuni 11. maini 2004.

17      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise eest määrati Siemensile vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis m trahv summas 396 562 500 eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Siemens esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kohtukantseleisse 16. aprillil 2007.

19      Ettekandaja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse.

20      Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel vastata Üldkohtu kirjalikele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude tähtaegselt.

21      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 16. detsembri 2009. aasta kohtuistungil.

22      Siemens palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Siemensilt.

 Õiguslik käsitlus

24      Oma tühistamishagi toetuseks esitab Siemens kolm väidet. Esimese kohaselt on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majandusühenduse lepingu (edaspidi „EMP leping”) artiklit 53. Teine väide puudutab nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 25 rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on trahvi arvutamisel rikutud õigusnorme.

I –  Esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1

25      Esimene väide on jagatud kahte ossa. Väite esimeses osas väidab Siemens, et „süükspandud rikkumisi ei ole piisavalt kirjeldatud”. Väite teises osas leiab ta, et „väidetavaid kokkuleppeid ja nende mõju ühisturule ei ole õigesti analüüsitud”.

A –  Esimese väite esimene osa, et „süükspandud rikkumisi ei ole piisavalt kirjeldatud”

1.     Poolte argumentatsioon

26      Siemens väidab, et komisjon ei ole talle süüks pandud rikkumist täpselt kirjeldanud ja piisavalt tõendanud. Esiteks leiab ta sisuliselt, et komisjon ei ole tõendanud, et süükspandud käitumine oli üks ja vältav tegu, teiseks, et ta ei kirjeldanud kartelli konkreetset mõju ühisturule, ja kolmandaks, et ta ei tõendanud tema üldist tahet osaleda kahel korral samas rikkumises.

27      Komisjon leiab, et väide tuleb tagasi lükata, sest see ei ole piisavalt tõendatud. Ta leiab ka, et Siemensi väited ei ole põhjendatud.

2.     Üldkohtu hinnang

28      Tuleb märkida, et esimese väite esimeses osas esitatakse ainult selliseid argumente, mis esitatakse ka hagiavalduse teistes osades; neid tuleb seega uurida ka Siemensi esitatud teiste väidete raames, kus käsitletakse samuti vaidlustatud otsuse artiklit 1, milles süükspandud rikkumine tuvastati. Nii on argument, et puuduvad tõendid selle kohta, et süükspandud käitumine oli üks ja vältav tegu, esitatud ka teise väite teises osas; ka argumenti Siemensi üldise tahte kohta rikkumises osaleda tuleb uurida selles kontekstis. Samuti esitatakse palju detailsemalt esimese väite teises osas argument, et kartelli konkreetset mõju ühisturule ei ole kirjeldatud. Seega ei ole käesolev väite osa sõltumatu.

29      Niisiis puudub vajadus võtta seisukoht esimese väite esimese osa suhtes.

B –  Esimese väite teine osa, et „väidetavaid kokkuleppeid ja nende mõju ühisturule ei ole õigesti analüüsitud”

30      Esimese väite teises osas tugineb Siemens kolmele argumendile, mille kohaselt vastavalt ei eksisteerinud EMP‑le mõju avaldanud kartelli, Jaapani ja Euroopa tootjad ei jaganud omavahel geograafilisi turge ja ei esinenud „tootjariikide” kaitset.

31      Need kolm argumenti on tihedalt seotud. Nimelt, esiteks puudutavad teine ja kolmas argument komisjoni neid seisukohti, mis juhul kui need osutuvad õigeks, tõendavad, et eksisteeris EMP‑le mõju avaldanud kartell – ja see on küsimus, mida käsitletakse esimeses argumendis. Teiseks, kõik kolm argumenti on seotud ka seetõttu, et nad puudutavad samu komisjoni esitatud tõendeid. Seega tuleb neid uurida koos.

1.     Poolte argumentatsioon

32      Siemens väidab, et talle etteheidetud rikkumises osalemise esimene episood – ajavahemik 1988 kuni 1999 – ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt tõendatud. Täpsemalt, komisjon on vääralt järeldanud, et kokkulepe GQ ja kokkulepe EQ tõendavad rikkumist, millel oli mõju EMP‑s, sest see piirkond oli nende kokkulepete kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud. Sellist rikkumist ei tõendanud ka muud komisjoni poolt esitatud tõendid.

33      Siemens leiab, et komisjon ei ole tõendanud, et Euroopa ja Jaapani tootjad olid ühiskokkuleppes otsustanud vastastikku mitte tulla nende riikide turgudele. Sellist turgude geograafilist jagamist ei tõenda see, et kokkuleppes GQ oli expressis verbis kohaldamisalast välja jäetud 17 Euroopa riiki, ega see, et Euroopa GIS projektid arvati üldise kvoodi hulka, ega ka Hitachi või Fuji avaldused, millele komisjon tugines. Asjaolu, et kokkuleppes GQ osalejad ei turustanud oma tooteid Euroopa teatud turgudel, tulenes ainult nende turgude tehnilistest ja majanduslikest tõketest.

34      Siemens vaidleb vastu nii Euroopa turgude geograafilisele jagamisele „tootjariikide” või „kodumaise turu” põhimõtte alusel, kui ka tema osalusele väidetavates „eelnevates kokkulepetes Euroopa suhtes”, millele komisjon tugineb selleks, et põhistada hüpoteesi turgude jagamise kohta EMP‑s. Komisjoni poolt selle kohta esitatud tõendid on puudulikud. Lõpuks, see, et teatud tootjad ei tegutsenud teatud siseriiklikel turgudel, on seletatav muude asjaoludega kui õigusvastane kartell.

35      Komisjon vaidleb Siemensi esitatud argumentidele vastu.

2.     Üldkohtu hinnang

36      Kõigepealt tuleb märkida, et oma menetlusdokumentides võtab Siemens sõnaselgelt omaks rikkumises osalemise teist episoodi, st ajavahemikku 2002 kuni 2004 puudutavad asjaolud, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuses. Siemensi esitatud esimene väide käsitleb seega ainult rikkumises osalemise esimest episoodi ajavahemikul 1988 kuni 1999. Seetõttu tuleb tõendeid, millele komisjon tugineb, uurida esimese väite esimese osa raames ainult siis, kui need puudutavad seda viimati nimetatud ajavahemikku või kui nendest saab teha järeldusi selle nimetatud ajavahemiku kohta.

37      Tagasi tuleb lükata komisjoni argument, et õiguspäraselt saab ajavahemiku 2002 kuni 2004 kohta tehtud tähelepanekuid kohaldada ka varasemale perioodile, kuna tegemist on ühe ja sama rikkumisega. Nimelt, ilma et käesolevas staadiumis tuleks võtta seisukoht küsimuses, kas esines üks rikkumine, mis hõlmas Siemensi osalust kartellis neil kahel perioodil, tuleb igat tõendit eraldi uurides hinnata, kas tõend, mis puudutab rikkumise teatud perioodi, annab õiget teavet ka Siemensi osaluse kohta rikkumise esimeses episoodis.

38      Lisaks, komisjoni seisukoht, et Siemens piirdub vaid sellega, et ta ei nõustu kartelli mõjuga konkurentsile EMP‑s, kuigi vaidlustatud otsuses pannakse talle süüks sellise keelatud kokkuleppe sõlmimine, mille eesmärk oli konkurentsi kahjustamine ühisturu piires, ei saa tähendada, et Siemensile etteheidetud asjaolusid tuleks kitsamalt uurida. Nimelt tuleb Siemensi menetlusdokumentides esitatud argumentatsioonist kui tervikust, et ta vaidleb vastu mitte ainult sellele, et väidetaval kartellil oli mõju ühisturu ja EMP (välja arvatud Liechtenstein ja Island) piires, vaid ka sellele, et kartelli eesmärk oli konkurentsi kahjustamine ühisturul ja EMP‑s.

39      Pooltel puudub seega sisuliselt üksmeel küsimuses, kas komisjon on ajavahemiku 1988 kuni 1999 suhtes tõendanud sellise kartelli eksisteerimist, millel võis olla mõju ühisturu ja EMP piires.

40      Seega tuleb kindlaks teha, kas dokumentaalsed tõendid kokkulepe GQ ja kokkulepe EQ tõendavad, et eksisteeris kartell, millel võis olla mõju ühisturu ja EMP piires. Puudub vajadus teha vahet EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud kahe alternatiivi vahel. Nimelt, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on selle hindamiseks, kas kooskõlastatud tegevus on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, üleliigne võtta arvesse tegevuse tegelikku mõju, kui tuvastatakse, et tegevuse eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires (vt Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artikli 53 lõikele 1.

41      Kui vastus on eitav, tuleb edasi kindlaks teha, kas ühiskokkulepe, millele komisjon viitab, on kõigi muude asjaoludega piisavalt tõendatud.

42      Kuid enne selle kontrollimise juurde asumist tuleb meenutada tõendamiskoormisele kohaldatavaid nõudeid, arvestades, et pooltel puudub üksmeel ka selles küsimuses.

a)     Tõendamiskoormis

43      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon peab tõendama tema poolt tuvastatud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist ja esitama sellised tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmist (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86).

44      Seda arvestades tuleb kohtul kahtluse korral eelistada ettevõtjat, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise olemasolu õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 60).

45      Nimelt tuleb viimati nimetatud olukorras meeles pidada süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril l950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikest 2, mis kuulub nende põhiõiguste hulka, mida vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mida kinnitab ka Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2, tunnustatakse ühenduse õiguskorra üldpõhimõtetena. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150, ning Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punktid 175 ja 176).

46      Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 62), ja mille põhjal tekib kindel veendumus, et süükspandud rikkumine on tuntav konkurentsi piiramine EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses (Üldkohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑93, punkt 47).

47      Kuid oluline on toonitada, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Lisaks, arvestades, et konkurentsivastaste kokkulepete keeld ja nende õigusvastasus täitmisel on üldtuntud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendeid, millest selgelt nähtuks, et ettevõtjad on üksteisega kontakteerunud. Üksikuid väheseid tõendeid, mis komisjoni valdusesse on sattunud, peab igal juhul saama täiendada nendest tehtavate järeldustega, mis võimaldavad visualiseerida asetleidnud olukorra. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 64 ja 65, ning Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punktid 55–57).

49      Kui aga rikkumise asetleidmist järeldades tugineb komisjon üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon, järeldades, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Mis puudutab nende tõendite laadi, mida EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumiste tõendamiseks võib kasutada, siis tuleb märkida, et ühenduse õiguses kehtib tõendite vaba esitamise põhimõte (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2395, punkt 72). Täpsemalt, mitte ükski ühenduse õiguse säte või üldpõhimõte ei keela komisjonil ettevõtja vastu kasutada teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldusi. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artikleid 81 ja 82 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus EÜ asutamislepinguga talle antud järelevalveülesandega selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (kohtuotsus eespool punktis 49 viidatud JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192).

51      Seega on faktidele antud alternatiivne seletus asjakohane vaid siis, kui komisjon tugineb ainult asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul. See seletus ei puutu järelikult asjasse, kui rikkumise toimepanemist mitte lihtsalt ei eeldata, vaid see on tõendatud tõenditega. Lisaks, vastavalt eelmises punktis viidatud tõendite vaba esitamise põhimõttele on rikkumise tõendamiseks lubatud kasutada mis tahes laadi tõendeid, mistõttu ei ole alternatiivsel seletusel tähtsust, kui rikkumine on õiguslikult piisavalt tõendatud muude tõenditega kui dokumentaalsed tõendid (vt selle kohta Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punktid 727 ja 728).

52      Käesolevas asjas tuleb seega Siemensi poolt vaidlustatud asjaolude osas kontrollida, kas tegevus, mida komisjon talle vaidlustatud otsuses süüks paneb, on tõendatud tõenditega, või on see tuletatud ainult asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisest turul. Ainult viimasel juhul tuleb edasi uurida, kas ettevõtjate tegevusele turul on alternatiivne seletus, mis on piisavalt usutav, et see seaks kahtluse alla vaidlustatud otsuses tehtud järeldused.

53      Kuid väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et arvestades konkurentsivastaste kokkulepete keelu ja nende õigusvastase täitmise üldtuntust, võib keelatud kokkulepet tõendada üksteisega kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogum (vt eespool punkt 48). Seega ei saa Siemens väita, et ta on sellise tõendi ümber lükanud fakte puudutava argumendiga, et eraldi vaadelduna ei piisa komisjoni esitatud igast kaudsest tõendist, et tõendada talle süükspandud rikkumist. Nimelt, juba iseenesest ei saa kaudsete tõendite kogumi hulka kuuluvad komisjoni esitatud üksikud kaudsed tõendid eraldi võetuna täielikult tõendada seda käitumist.

54      Mis puudutab erinevatele tõenditele antavat tõenduslikku väärtust, siis tuleb rõhutada, et ainus asjassepuutuv kriteerium, mida tuleb vabalt esitatud tõendite hindamisel järgida, on nende usaldusväärsus (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 84,ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 72, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 273). Tõendamise üldreeglite kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisu mõistlikkusest ja usutavusest (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 1053; kohtunik Vesterdorfi, kohtujuristi ülesannetes, ettepanek Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsusele kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, II‑869, II‑956). Väga oluliseks tuleb pidada asjaolu, et teatud dokument koostati vahetus seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑157/94: Ensidesa vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑707, punkt 312 ja 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, lk 181) või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 207). Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 207, 211 ja 212).

b)     Kokkuleppe GQ ja kokkuleppe EQ tõenduslik väärtus

55      Kõigepealt, mis puudutab kokkulepet GQ, siis puudub poolte vahel vaidlus selles, et selle kokkuleppega viiakse ellu GIS projektide ülemaailmset kartelli, ja et selles nähakse ette muu hulgas hankemenetluste ja sõlmitud hankelepingute kohta teabe vahetamise kord, standardiseeritud vormi kaudu Euroopa ja Jaapani tootjate grupile kvootide määramine, hankelepingu sõlmija määramine grupi sees, pakkumiste kooskõlastamine, maksimaalse hinna kindlaksmääramine ja võitlus kartelli mittekuuluvate ettevõtja vastu. Kuid tuleb märkida, et nagu kinnitab ka Siemens, välistas kokkuleppe GQ sõnastus selle kohaldamise Euroopas. Nimelt määratletakse selle kokkuleppe lisas 2, mis puudutab kokkuleppe territoriaalset kohaldamist, piirkonniti viis gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad Euroopa ja Vahemeremaad, välja arvatud selle aja seisuga eksisteerinud ühenduse kaksteist liikmesriiki, Austria, Rootsi, Šveits, Soome ja Norra. EMP osas kohaldati kokkulepet vaid Liechtensteinile ja Islandile – asjaolu, mis on asjakohane alates EMP lepingu jõustumisest 1. jaanuaril 1994. Teise gruppi kuuluvad Aasia, välja arvatud Jaapan.

56      Seega kokkuleppe GQ sõnastus üksi ei tõenda, et eksisteeris kartell, millel oli mõju ühisturu ja EMP piires.

57      Edasi, mis puudutab kokkulepet EQ, siis tuleb märkida, et see on vaid kokkuleppe GQ täitmiseks sõlmitud kokkulepe, mida näitavad ka selle pealkiri ja preambuli sätted, mille kohaselt kohaldatakse kokkulepet EQ kokkuleppe GQ täitmisel ja viimase tingimused on ülimuslikud võrreldes kokkuleppe EQ tingimustega. Kokkuleppes EQ on sisuliselt kehtestatud „Euroopa” ühiskvoodi Euroopa tootjate vahel ärajagamise reeglid. Jaotamine toimub vastavalt kokkuleppe EQ artiklis 4 kehtestatud korrale selle kokkuleppe artiklis 8 kindlaksmääratud kvootide alusel.

58      Seega, kuna põhimõtteliselt jaotatakse kokkuleppes EQ vaid ära „Euroopa” ühiskvoot, mis on kindlaks määratud kokkuleppes GQ – ja viimane välistab, nagu eespool märgitud, ühisturu ja EMP põhilise osa –, ei ole kokkuleppe EQ sõnastus tõend kartelli kohta, millel oli mõju ühisturu ja EMP piires. Järelikult, nagu on mainitud ka eespool punktis 39, tuleb uurida, kas komisjon suutis sellise mõju avaldamist tõendada muul viisil. Järeldusi, mida võib teha kokkuleppest GQ ja kokkuleppest EQ – kui nende sõnastus kõrvale jätta – käsitletakse tagapool punktis 140 ja järgmised, mis puudutavad dokumentaalseid tõendeid.

c)     Tõendid ühiskokkuleppe kohta

59      Kõigepealt tuleb märkida, et seda, et kokkuleppe GQ tingimused, millele viitab ka kokkulepe EQ, välistavad sõnaselgelt nende kokkulepete kohaldamise Euroopa ja Jaapani turu suhtes, ei saa automaatselt võtta tõendina selle kohta, et kartell ei avaldanud Euroopa turule mõju, ega ka tõendina selle kohta, et geograafiliste piirkondade või tootjariikide alusel turgude jagamist ei toimunud. Nimelt, kui see välistamine võib tähendada, et asjassepuutuvad ettevõtjad tegelesid nendel turgudel konkurentsi kahjustamata, võib see ka tähendada, et nende turgude suhtes puudus vajadus jagada ja kontrollida kvoote Euroopa ja Jaapani gruppide vahel, sest igal juhul oli nendel turgudel tegutsemise ainuõigus ainult ühel kahest grupist, nagu seda olukorda tõlgendas komisjon.

60      Tuleb rõhutada, et kokkulepe, mille eesmärk on säilitada kartelli liikmete väljakujunenud soodsad turupositsioonid vastavalt Euroopa ja Jaapani turgudel, on juba iseenesest – juhul kui see tõendatuks osutub – kartell, millel oli mõju ühisturu piires, sest sellega võetakse ära võimalus, et Jaapani tootjad hakkavad ühisturul konkureerima. See kehtib ka juhul, kui komisjon ei suuda tõendada, et Euroopa tootjad on lisaks omavahel ära jaganud Euroopa turu. Kuid nagu selgitatud tagapool, on komisjon õiguslikult piisavalt ära tõendatud kõik faktilised asjaolud, mida Siemens esimeses väites vaidlustas.

61      Selleks et tõendada ühiskokkuleppe olemasolu ja ulatust, tõi komisjon vaidlustatud otsuses esile mitu asjaolu, mille hulka kuulusid: ABB, tunnistaja M., Fuji ja Hitachi avaldused, fakt, et Alstom ega kontserni Areva äriühingud ega kontsern, mille emaettevõtja oli äriühing VA Technologie (edaspidi „kontsern VA Tech”) ei vaielnud selgelt ühiskokkuleppe sõlmimisele vastu, ABB esitatud GIS projektide nimekiri, mida kartelli raames arutati, ja teatud dokumentaalsed tõendid. Seega tuleb uurida iga nimetatud tõendi ulatust ja tõenduslikku väärtust.

 ABB ja tunnistaja M. avaldused

62      Oma avaldustes märgib ABB, et Lääne-Euroopa ja Jaapani kaitse toimis ning et juhud, mil Jaapani tootjad kavatsesid keelust hoolimata Euroopa hankemenetlustes osaleda, tekitasid kartellis probleeme, mis lõpuks siiski lahendati. Lisaks märkis ABB oma 3. veebruari 2005. aasta avalduses, et ühisturul – välja arvatud „tootjariigid” – sõlmitud GIS projektide lepingud arvati kartellis Euroopa tootjate ülemaailmse kvoodi hulka. Lõpuks möönis ABB 4. oktoobri 2005. aasta avalduses „tootjariikide” süsteemi esinemist, mille kohaselt juhul, kui riigis oli vaid üks tootja, võis lepinguid sõlmida vaid see tootja, ja juhul, kui riigis oli mitu tootjat, jagasid nad need lepingud omavahel ära.

63      Siemens väidab selle kohta, et ABB avaldused on vaid selle äriühingu huvitatud isiku kinnitused, millel puudub tõenduslik jõud, sest neid ei toeta täpsed ja kontrollitavad tõendid. Komisjon leiab omalt poolt, et sellise ettevõtja avaldusel, kes soovib saada kaitset trahvide eest, on eriline tõenduslik jõud juba seetõttu, et see käib avaldaja loomulike huvide vastu.

64      Mis puudutab ABB avaldustele antavat usaldusväärsuse taset, siis tuleb märkida, et käesolevas asjas võis ABB kui kartelli esimene avalikustaja mõistlikult loota, et ta saab trahvi eest täieliku kaitse vastavalt koostööteatise punktile 8. Seega ei saa välistada, et ta võis turul konkurentide kahjustamiseks tahta maksimeerida ülestunnistatud rikkumise tähtsust.

65      See ei tähenda aga, et ABB avaldusi tuleb pidada ebausaldusväärseks. Selle kohta on otsustatud, et trahvi vähendamise eesmärgil koostööteatise kohaldamise taotlemine ise ei pruugi innustada moonutatud tõendeid esitama. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et tema suhtes kohaldatakse koostööteatist täielikult (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70).

66      Kuid kuna ABB avaldustele vaidlevad vastu teised ettevõtjad, kellele samuti ühiskokkuleppe sõlmimist süüks pandi, peavad neid avaldusi toetama muud tõendid, et ühiskokkuleppe olemasolu ja ulatust saaks pidada piisavalt tõendatuks (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑337/94: Enso-Gutzeit vs. komisjon, EKL 1998, II‑1571, punkt 91, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 285).

67      Seega tuleb kontrollida, mil määral toetavad muud tõendid, millele komisjon tugineb, ABB avaldusi Euroopa ja Jaapani tootjate vahel turu jagamise kohta ja „tootjariikide” süsteemi olemasolu kohta.

68      Selle kohta tuleb märkida, et komisjon viitab vaidlustatud otsuses eelkõige ütlustele, mille andis ABB endine töötaja, tunnistaja M., kes esindas nimetatud ettevõtjat kartelli otsuste täitmisel ajavahemikus 1988 kuni 2002.

69      Mis puudutab M. avalduste laadi, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et tema ütlusi ei saa käsitleda eraldi ja sõltumatult ABB avaldustest. Nimelt, ta ei olnud mitte ainult kogu oma karjääri selle äriühingu teenistuses – asjaolu, mis ei taga nende huvide erinevust, nagu toob ka õigesti esile komisjon – vaid ta annab komisjonile ka ütlusi kui ABB volitatud esindaja selle äriühingu koostöökohutuse täitmisel trahvi eest kaitse saamiseks, nagu on ette nähtud koostööteatise lõikes 11, ning teda aitas ABB advokaat, mis nähtub selgelt 23. septembril 2005 toimunud ärakuulamise kohta koostatud märkuste protokolli sissejuhatavast osast. Komisjon võrdsustas näiteks ka vaidlustatud otsuse joonealustes märkustes nr 90 ja 91 M. ütlused ja ABB avaldused.

70      Sellest nähtub, et M. ütlusi ei saa pidada ABB avaldusi toetavaks muuks tõendiks eespool punktis 66 viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid neid tuleb pidada ABB avalduste osaks. See ei tähenda aga, et neil puudub igasugune tõenduslik väärtus. Need võivad nimelt ABB avaldusi täiendada. Kuid M. ütlustest saadud teavet peavad toetama muud tõendid, et neid saaks pidada piisavaks tõendiks ühiskokkuleppe eksisteerimise ja ulatuse kohta, mis kehtib ka ABB avaldustes esitatud teabe kohta, ja seda hoolimata sellest, et erinevalt ABB‑st ei saa M‑il olla isiklikku huvi näidata ABB konkurentide rikkumist maksimaalselt suures ulatuses. Samad kaalutlused käivad ka ütluste kohta, mille andis ABB töötaja V.‑A., kelle komisjon kuulas ära samadel tingimustel, mida kirjeldati eelmises lõigus M. kohta.

71      Mis puudutab M. ütluste sisu, siis tuleb märkida, et see viitab asjaolule, et kodumaiste turgude kaitse põhimõte oli kartelli moodustamisel ülioluline küsimus ja kartell ei oleks saanud toimida, kui seda põhimõtet ei oleks järgitud.

72      M. kinnitab, et sel põhjusel jäeti kartelli loomisel 1988. aastal selles osalenud erinevate ettevõtjate kvootide kindlaksmääramisel välja iga ettevõtja turuosa arvutamisel Jaapani ja Euroopa tootjate vastavad kodumaised turud, st esiteks Jaapan kui Jaapani tootjate kodumaine turg ja teiseks Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Šveits ja Itaalia kui Euroopa tootjate kodumaised turud.

73      M. märkis ka, et „tootjariikidest” erinevaid Euroopa riike kokkuleppes GQ ette nähtud projektide jagamise süsteem ei hõlmanud, et mitte häirida eri tootjate vahel aastate jooksul kohalikul tasandil väljakujunenud koostöökokkulepete toimimist. Samas võeti arvesse iga tootja turuosa, selleks et kontrollida Euroopa ja Jaapani grupi ülemaailmsetest kvootidest ja iga ettevõtja isiklikust kvoodist kinnipidamist.

74      M. leidis ka, et puuduvad ületamatud tehnilised või kaubanduslikud tõkked, mis ei lubaks Jaapani tootjatel Euroopa turule tulla, ja et sellele turule sisenemine oleks mitte väga pika ajaga võimalik, kui tehtaks teatud investeeringud. Seega ei tulnud Jaapani tootjad tema arvates Euroopa turule seetõttu, et nad järgisid kartelli reegleid ning mitte seetõttu, et esinesid tehnilised takistused.

75      Mis puudutab M. ütluste usaldusväärsust, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et peaaegu kartelli kogu kestuse jooksul, st 1988 kuni 2002, oli ta üks ABB esindaja kartellis, kusjuures ABB oli kartelli üks põhiline liige. Järelikult oli ta ütlustes kirjeldatud asjaolude vahetu tunnistaja. Seega tuleb tema ütlusi põhimõtteliselt pidada suure tõendusliku väärtusega tõenditeks.

76      Lisaks on M. ütlused seostatud ja selged, kuigi ta ei mäleta enam kartelli, milles ta ABB nimel 14 aastat osales, elluviimise kõiki faktilisi üksikasju. On normaalne, et sellist ajavahemikku hõlmavate ütluste puhul võib esitatud avaldustes esineda väikseid ebatäpsusi.

77      Seega tuleb M. avaldusi pidada väga usaldusväärseks, unustamata siiski eespool mainitud asjaolu, et neid tuleb hinnata kui ABB nimel antud ütlusi.

78      Seda hinnangut ei sea kahtluse alla Siemensi argumendid, milles vaieldakse vastu M. ütluste usaldusväärsusele, muu hulgas seetõttu, et need on väidetavalt vastuolus V.‑A. ütlustega. Nimelt ei saa olla tulemuslik esiteks Siemensi argument, et V.‑A. hinnangul ei kuulunud EMP liikmesriigid ja Põhja‑Ameerika riigid kokkuleppe GQ kohaldamisalasse, ja teiseks argument, et komisjon ei ole tõendanud, et V.‑A. ütlused olid vähem usaldusväärsed kui M. ütlused, sest V.‑A. ütlused ei ole M. ütlustega vastuolus.

79      Tuleb märkida, et V.‑A. ise kinnitas oma 21. septembri 2005. aasta avalduses, et ajavahemikul 1997 kuni 1998 osales ta vaid kuuel kuni kümnel töökorralduslikul koosolekul, talle ei avaldatud kogu informatsiooni ja ta sõltus selles suhtes M‑ist, kes oli ainus teatud teabe valdaja, eriti mis puudutas Põhja‑Ameerika ja Euroopa välistamist kokkuleppe GQ kohaldamisalast.

80      Lisaks tõi V.‑A. esile erinevuse Põhja-Ameerika ja Euroopa välistamise vahel, täpsustades, et Ameerika Ühendriigid välistati seetõttu, et kardeti raskeid karistusi, mida seal kartellide osaliste suhtes nende avastamisel kohaldatakse, samas eeldades, et kartellis osalenud ettevõtjad Euroopa projekte küll käsitlesid, kuid mitte koosolekutel, millel ta isiklikult osales.

81      Lõpuks kinnitas V.‑A., et koosolekutel, millel ta osales, oli ta tunnistajaks Jaapani ja Euroopa grupi tootjate esindajate vahelistele vaidlustele seoses Jaapani tootjate väidetavate katsetega siseneda Euroopa turule, rikkudes kokkulepet, mis keelas neil tulemast Lääne‑Euroopasse Euroopa tootjatele konkurentsi pakkuma. Ta täpsustas ka, et ei näe mingeid ületamatud tehnilisi või kaubanduslikke tõkked, mis ei lubaks Jaapani tootjatel Euroopa turgudele tulla.

82      Seega on V.‑A. ütlused – arvestades tema piiratud teadmisi kartelli toimimise kohta, mida ta ise oma sõnadega kinnitab – kooskõlas M. ütlustega ning teatud küsimustes isegi kinnitavad neid, eriti mis puudutab turgude jagamist Euroopa ja Jaapani tootjate vahel. Kuigi komisjon seda otse vaidlustatud otsuses ei maininud, on V.‑A. ütlused pigem Siemensi kahjuks kui kasuks kasutatav tõend. Seega tuleb tagasi lükata Siemensi argument M. ja V.‑A. ütluste vastuolu kohta.

83      Kokkuvõtteks, M. ütlused, mis on väga usaldusväärsed, on tõend selle kohta, et eksisteeris „tootjariigi” kaitse põhimõte, et Euroopa turg oli väljaspool „tootjariike” reserveeritud Euroopa tootjatele ja et viimaste müügimahte võeti arvesse ülemaailmse kvoodi järgimisel. Kuid nagu on mainitud eespool punktis 70, peavad M. ütlusi, nagu ka ABB avaldusi toetama muud tõendid, et need oleksid käsitletavad piisavate tõenditena ühiskokkuleppe eksiseerimise ja ulatuse kohta.

 Fuji avaldused

84      Fuji avaldas, et ta oli teadlik ühiskokkuleppest, mille kohaselt pidid Jaapani tootjad hoiduma Euroopa turule sisenemisest. Kuid ta väidab, et ta ise ei läinud Euroopa turule peamiselt seetõttu, et ta tõesti ei suutnud GIS projekte Euroopas teostada muudel põhjustel, eriti tema ülemaailmse turuosa väiksuse tõttu, mis ei õigustanud ebakindlaid kulutusi, mida Euroopas baasi loomiseks oleks tulnud teha. Mis puudutab ainsat GIS projekti, mille ta Euroopas teostas, nimelt Tšehhi Vabariigis 1995. aastal teostatud projekti, siis väidab ta, et ta tegutses ühe teise Jaapani äriühingu alltöövõtjana ja et ta andis GIS‑i Jaapanis sellele äriühingule üle. Seega on see projekt Jaapani GIS projekt ja tema sõnul ei näita see tema üldist võimet pakkuda oma teenuseid Euroopas.

85      Siemens väidab selle kohta, et see Fuji avaldus tehti alles pärast eespool punktis 9 nimetatud ärakuulamist, st ajal, mil Fuji ei saanud enam anda erapooletuid ja objektiivseid selgitusi. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et tõenditena on lubatud kasutada ainult dokumente, mida on tsiteeritud või millele on viidatud vastuväiteteatises (vt Euroopa Kohtu 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑3359, punkt 21, ja eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      See argument on tulemusetu. Nimelt peab vastuväiteteatis võimaldama huvitatud isikul konkreetselt teada saada, millist tegevust komisjon talle ette heidab, ja see nõue on täidetud juhul, kui komisjoni lõplik otsus ei pane isikule süüks erinevaid rikkumisi kui need, mis on märgitud vastuväiteteatises, ja kui tuginetakse vaid asjaoludele, mille kohta huvitatud isik on saanud oma seisukoha esitada (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 94; ning Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 138, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 47).

87      Kuigi on tõsi, et otsuses ettevõtjale süüks pandud rikkumised ei saa olla erinevad nendest, mis esitati vastuväiteteatises, ei kehti see faktiliste asjaolude kohta, millele tuginetakse, sest nende suhtes piisab, kui ettevõtjale on antud võimalus esitada oma seisukoht kõigi faktiliste asjaolude kohta, mida tema vastu kasutatakse. Nimelt, nagu juba otsustatud, ei keela ükski õigusnorm komisjonil pärast vastuväiteteatise esitamist isikutele teada anda uutest tõenditest, mis tema arvates tema seisukohta toetavad, tingimusel, et ta annab ettevõtjale selle kohta oma arvamuse avaldamiseks vajaliku aja (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 190; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 29).

88      Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et 25. augusti 2006. aasta kirjaga edastas komisjon Siemensile Fuji avaldused ja palus tal neid avaldusi kommenteerida. Lisaks ei sisaldanud need avaldused Siemensit süüstavat teavet, mis oleks uus võrreldes vastuväiteteatises esitatuga, vaid ainult uut tõendit, mis toetas vastuväiteteatises juba esitatud vastuväidet, nimelt fakti, et Jaapani ja Euroopa tootjate vahel oli sõlmitud ühiskokkulepe, mille kohaselt ei tohtinud Jaapani tootjad Euroopa turule siseneda.

89      Seega võib Fuji avaldustele tugineda kui Siemensit süüstavale tõendile.

90      Mis puudutab Fuji avalduste usaldusväärsust, siis tuleb märkida, et kuna Fuji vähemalt kaudselt möönis, et ta ei sisenenud Euroopa turule vähemalt osaliselt ühiskokkuleppe tõttu, võttis ta omaks asjaolu, mida komisjon võis tema vastu kasutada. Juba on otsustatud, et avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 211).

91      See on nii hoolimata sellest, et käesolevas asjas taotles Fuji, et tema suhtes kohaldataks koostööteatist. Nimelt esiteks ei tehtud Fuji avaldusi selle taotluse raames, vaid vastuses vastuväiteteatisele, kuigi need kaks dokumenti koostati peaaegu samaaegselt. Teiseks ei olnud Fuji ülestunnistus, et ta oli Euroopa ja Jaapani turgude jagamisest teadlik, ainult teisi ettevõtjaid süüdistavat laadi – asjaolu, mis paneks tema avaldustesse suhtuma ettevaatlikumalt – vaid see sisaldab ka tema enda rikkumise ülestunnistust. Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas võib Fuji avaldusi pidada väga usaldusväärseteks tõenditeks.

92      Lõpuks, mis puudutab Fuji avalduste sisu, siis on oluline rõhutada, et nendes ei piirdu Fuji sellega, et ta tunnistab, et Euroopa ja Jaapani tootjad jagasid omavahel turgusid, vaid ta toob välja ka üksikasju kartellis osalenud ettevõtjate vastavate eesmärkide kohta, mis lubavad teha muid järeldusi. Nimelt märgib Fuji, et mis puudutab teda, siis ei olnud ühiskokkulepe peamine põhjus, miks ta Euroopa turule ei sisenenud; ta toob välja rea põhjuseid, mis kallutasid teda rohkem seda valikut tegema. Konkreetselt argument, et tema ülemaailmne turuosa oli liiga väike, et õigustada ebakindlaid kulutusi, mida Euroopas baasi loomiseks oleks tulnud teha, lubab järeldada, et Jaapani tootjad – ja ka vastupidi Euroopa tootjad –, kellel oli suurem turuosa, oleksid olnud võimelised ületama tehnilised ja kaubanduslikud tõkked, et siseneda teise tootjate grupi kaitstavale turule, ja oma investeeringu tagasi teenima. Mida suurem oli seega konkreetse ettevõtja turuosa, seda vähem on talle oluline tehniliste ja kaubanduslike tõkete argument, ja vastupidi, seda enam muutub oluliseks ühiskokkuleppes kehtestatud keeld siseneda teise tootjategrupi turule.

93      Kui lähtuda turuosadest, mille tõi välja komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 484–488, mis põhinevad ettevõtjate endi esitatud müügikäivetel ja mida käesolevas asjas vaidlustatud ei ole, siis on Fuji selgelt kartellis osalenud kõige väiksem GIS‑de tootja, kelle maksimaalne käive moodustas 2% kartellis osalenud ettevõtjate GIS projektide ülemaailmsest käibest. Teiste Jaapani ettevõtjate turuosad olid selgelt suuremad, jäädes vahemikesse 15–20% Melco puhul, 8–12% Toshiba puhul ja 4–7% Hitachi puhul. Siemensi turuosa jäi vahemikku 23–29 %. Seega võib Fuji avaldustest järeldada, et Euroopa ja Jaapani turu kaitsmine vastavalt Euroopa ja Jaapani tootjate kasuks oli enamuse asjassepuutuvate ettevõtjate huvides, sest nende turuosad, mis olid selgelt suuremad kui Fujil, oleksid neil hõlpsamalt võimaldanud kanda teise tootjategrupi turgudele sisenemise kulusid.

94      Lisaks tuleb märkida, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et esinesid tehnilised ja kaubanduslikud tõkked nii Euroopa kui ka Jaapani tootjategrupi turgudele sisenemiseks, vaid argumendile, et neid tõkkeid ei saanud ületada nii, et lõpuks tulu tekiks. Ta tugines selles küsimuses kahele GIS projektile Tšehhi Vabariigis. Ühe neist teostas Fuji ja teise teostamiseks tegi pakkumise Melco, millele Siemens vastu ei vaidle. See tõendab, et puudusid ületamatud tehnilised ja kaubanduslikud tõkked, et Jaapani tootjad saaksid Euroopa turgudele tulla; see toetab komisjoni argumenti, et kartellis osalenud ettevõtjatel oli isiklik huvi, et teise grupi tootjad ei üritaks neid samu tõkkeid ületada.

95      Kokkuvõttes on Fuji avaldused väga usaldusväärne tõend selle kohta, et Euroopa ja Jaapani turud olid vastavate tootjategruppide vahel ära jagatud.

 Hitachi avaldused

96      Hitachi avaldab, et Euroopa GIS projektid, mis olid ära jagatud Euroopa tootjate vahel, arvati kokkuleppe GQ raames ühise „Euroopa” kvoodi hulka ja seetõttu teavitati kuni 1999. aastani Jaapani tootjaid Euroopa GIS projektide Euroopa tootjate vahel jaotuse tulemustest hiljem. Vastuses vastuväiteteatisele märkis Hitachi nimelt järgmist:

„Hitachi kinnitab, et enne 1999. aastat teavitasid GIS‑de Euroopa tootjad GIS‑de Jaapani tootjaid nende GIS projektide üksikasjadest, mida nad Euroopas kavatsesid hakata teostama. Hitachi kinnitab ka, et selle teavitamise eesmärk oli tagada, et Euroopa projektide väärtuseid võetaks arvesse kokkulepetes Euroopast väljaspool teostatavate ning Euroopa ja Jaapani tootjate vahel ärajagatavate projektide kvootide arvutamisel, nagu nägi ette kokkulepe GQ […]

Et võtta arvesse selle mehhanismi enese olulisust ajal, mil seda rakendati (st enne 2002. aastat), tuleb rõhutada, et kokkuleppe GQ raames Euroopa projektide üksikasjadest teavitamine ei olnud seotud Jaapani tootjate nõusolekuga hoiduda Euroopa turust eemale, ega näita sellist nõusolekut, sest mingit sellist ühiskokkulepet ei eksisteerinud. Igal juhul on aga ehk veelgi olulisem see, et Euroopa GIS projekti lepingu sõlmija määramine ei olnud mingil viisil GIS‑de Euroopa ja Jaapani tootjate teabevahetuse „tulemus”, nagu väidab komisjon. Igasugune teabevahetus GIS‑de Euroopa ja Jaapani tootjate vahel toimus pärast seda, kui Euroopa GIS projekti lepingu sõlmija oli määratud.”

97      See avaldus on informatiivne mitmest aspektist. Esiteks, kinnitades sõnaselgelt, et Euroopa tootjate teostatud GIS projektid arvati nende üldise kvoodi hulka vastavalt kokkuleppele GQ, kinnitab Hitachi selle komisjoni väite õigsust, et Euroopa tootjad, sealhulgas Siemens sõlmisid kokkuleppeid ühisturul teostatavate projektide suhtes (kartelli toimimise esimestel aastatel ei olnud Ida‑Euroopa veel turuna avatud), ja et kartellil oli järelikult mõju ühisturu ja EMP piires.

98      Teiseks on Hitachi avaldus – sõltumata sellest, kas ta seda tahtis – kaudne tõend ka komisjoni selle väite toetuseks, et Euroopa turud olid üldjuhul reserveeritud Euroopa tootjatele. Nimelt kinnitab Hitachi mitmel korral asjaolu, et Jaapani tootjaid teavitati hiljem. Ta teeb sellest kõigepealt järelduse, et need tootjad ei osalenud Euroopa tootjate koostöökokkulepetes Euroopa turu kohta. Seejärel järeldab ta, et nimetatud teabel ei olnud mingit seost Jaapani tootjate kohustusega mitte Euroopa turgudele tulla ja see ei tõenda ka sellist kohustust ning ta vaidleb vastu ühiskokkuleppe eksisteerimisele.

99      Asjaolu, mida kinnitab ka Hitachi, et Euroopa GIS projektid, mis olid Euroopa tootjate vahel ära jagatud, loeti ülemaailmse kvoodi hulka, ei ole mõistlikult seletatav, kui Euroopa turud ei olnud igal juhul Jaapani tootjatele tehnilistel või kaubanduslikel põhjustel juurdepääsetavad. Nimelt ei oleks sellisel juhul Euroopa tootjatel ühtegi põhjust, miks nad peaksid nõustuma nende projektide arvamisega nende ülemaailmse kvoodi hulka, arvestades, et see vähendas kahtlemata nende GIS projektide arvu ja väärtust, mida nad kartelli raames teostada võisid. Kuid asjaolu, et nad selle sissearvamisega nõustunud olid, tõendab, et sellel, et Jaapani tootjad Euroopa turule ei sisenenud, oli Euroopa tootjate jaoks teatud väärtus, mis võis seda sissearvamist õigustada.

100    Mis puudutab Hitachi avalduse usaldusväärsust, siis tuleb märkida, et ta taotles koostööteatise kohaldamist. Tema avaldusi tuleb käsitleda ettevaatlikult, kui need on ainult teisi ettevõtjaid süüdistavat laadi. Käesolevas asjas see nii ei ole. Nimelt on järeldus, mille Hitachi avaldusest võib teha ja mille kohaselt nõustusid Jaapani tootjad Euroopa turgudele mitte sisenema, vastuolus nii Hitachi kui teiste kartellis osalejate huvidega, kuna ta kinnitab asjaolu, mida võidakse kasutada tema vastu. Lisaks ei olnud Hitachi ilmselgelt teadlik kõigist järeldustest, mida tema avaldusest teha sai, eriti Euroopa turgude reserveerimine Euroopa tootjatele, mis suurendab tema avalduse usaldusväärsust.

101    Kokkuvõttes tuleb Hitachi avaldusi pidada väga usaldusväärseteks tõenditeks.

 Asjaolu, et Areva, Alstom ja kontsern VA Tech vastu ei vaielnud

102    Asjaolu kohta, et Areva, Alstom ja kontsern VA Tech vastu ei vaielnud, tuleb märkida, et toimiku materjalid ei võimalda kas sellele asjaolule suurt tõenduslikku väärtust anda, või ei toeta komisjoni selle kohta esitatud argumente.

103    Esiteks, mis puudutab Arevat ja Alstomi, siis märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 125, et ühiskokkuleppele, millega kohustati järgima kartellis osalenud ettevõtjate kodumaistel turgudel väljakujunenud eelispositsioone, ei vaielnud need kaks äriühingut vastu oma vastustes vastuväiteteatisele, ega ka hilisemates avaldustes, mis tehti vastavalt 2006. aasta 21 ja 26 novembril, pärast seda, kui nad olid saanud Fuji vastuse, milles ühiskokkuleppe eksisteerimine oli üles tunnistatud. Kuid Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides ei käsitlenud Siemens ega komisjon asjaolu, et Areva ja Alstom Üldkohtule esitatud kirjalikes dokumentides sel teemal vastu ei vaielnud. Seda arvestades tuleb asuda seisukohale, et see küsimus ei ole käesoleva vaidluse osa.

104    Teiseks, mis puudutab kontserni VA Tech, siis märgib komisjon vaidlustatud otsuse punktis 125, et vastuväiteteatise vastuses ta otseselt ühiskokkulepet puudutavatele andmetele vastu ei vaielnud. Selle kohta tuleb märkida esiteks, et seda vastust kohtu toimikus ei ole ja Üldkohtul on vaid komisjoni viide sellele vastusele vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 79, mis on sõnastatud järgmiselt: „Isegi eeldatava ühiskokkuleppeta oleksid Jaapani tootjad Euroopa turgudest eemale hoidnud suurte sisenemistakistuste tõttu, nagu see on tagapool üksikasjalikult tõendatud”. Teiseks tuleb märkida, et lihtsalt asjaolul, et äriühing ei ole teatud faktidele selgesõnaliselt vastu vaielnud, on vaid väga väike tõenduslik väärtus, seda enam, et võimatu on kontrollida vastuvaidlemata jätmise konteksti lihtsalt sellise üksiku viite alusel. Kolmandaks tuleb märkida, et isegi eraldi võttes ei ole sellel viitel sisu, mida komisjon sellele anda püüab. Esile tuleb tuua kontserni VA Tech kasutatud sõna „eeldatav”, mida ta ühiskokkuleppe kvalifitseerimisel kasutab. Selle sõna kasutamisest nähtub, et kuigi kontsern VA Tech ühiskokkuleppe eksisteerimisele otseselt vastu ei vaielnud, ei kinnitanud ta selle eksiseerimist isegi mitte kaudselt. Vastupidi, viidatud lauset tuleb tõlgendada kui ühiskokkuleppe eksisteerimisele kaudset vastuvaidlemist.

105    Seega ei saa väidetavat asjaolu, et Areva, Alstom ja kontsern VA Tech vastu ei vaielnud, pidada tõendiks, mis kinnitab komisjoni väidet, et Euroopa turud olid reserveeritud Euroopa tootjatele ja et kaitsti „tootjariike”.

 Euroopa GIS projektide nimekiri

106    Mis puudutab nimekirja 11 GIS projektiga, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 tugineb, siis on tegelikult tegemist väljavõttega GIS projektide nimekirjast, mida kartellis ajavahemikul 1988–1999 arutati, mille pealkiri oli „Enquirylist1” ja mille esitas ABB (edaspidi „üldnimekiri”); see sisaldas andmeid muu hulgas pakkumiste esitamise tähtaegade kohta nendele ettevõtjatele, kes olid iga vastava projekti suhtes huvi üles näidanud, ning andmeid selle kohta, millised olid kartellis nende projektide läbiarutamise tulemused (st projekti teostamise õiguse andmine mõnele kartelli liikmele või miinimumhinna kehtestamine).

107    Nende andmete kohaselt oli üldnimekirja 11‑st Euroopa GIS projektist kuue tellimuse saanud ettevõtja, kes oli seda teostama määratud kartelli poolt; nii oli kolmel korral projekt antud ABB‑le ja kolmel korral Siemensile. Üldnimekirja kohaselt ülejäänud viit projekti mõnele kartelli kuuluvale ettevõtjale teostamiseks ei määratud, kuid nende madalama hinna tasemes saavutati kokkulepe, st kartelli kuuluvad Euroopa ettevõtjad leppisid kokku miinimumhinnas, mida nad asjassepuutuva hankemenetluse pakkumises esitasid.

108    Siemens üritas esialgu üldiselt kahtluse alla seada üldnimekirjas esitatud teabe usaldusväärsust, vaidlemata siiski otsesõnu vastu selles loetletud projektide eksisteerimisele või täpsemalt selles nimekirjas mainitud 11 Euroopa GIS projekti eksisteerimisele, või ka asjaolule, et neid projekte kartellis arutati.

109    Siemens väitis nimelt, et mõnda projekti on mainitud mitu korda, et mitut projekti üldse ei teostatudki ja et üldnimekirja üheski osas ei ole mainitud, et talle anti õigus teostada mõni GIS projekt EMP‑s. Kahel juhul, mil ta projekti teostamise õiguse võitis, tegutses ta vaba konkurentsi tingimustes. Lisaks viitab Siemens analüüsile, mille üks sõltumatu äriühing üldnimekirja kohta koostas, ja mis tõendab, et EMP‑s teostatavate Euroopa GIS projektide suhtes ei kehtinud jaotamise süsteem, mis oleks toiminud võrreldavalt kokkuleppes GQ ja kokkuleppes EQ ettenähtuga.

110    Lisaks vaidles Siemens Üldkohtu poolt enne kohtuistungit esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuses vastu sellele, et üldnimekirjas loetletud 11 Euroopa GIS projekti olid kartelli raames ära jaotatud.

111    Neid argumente uuritakse tagapool punktides 116–138.

–       Üldnimekirja päritolu, selle koostamise kuupäev ja kvalifitseerumine tõendiks

112    Tuleb märkida, nagu seda tegi ka Siemens, et võimatu on kindlalt tuvastada, kust on üldnimekiri pärit ja mis kuupäeval see koostati.

113    Oluline on siiski märkida, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 88 ja joonealusest viitest nr 21, et üldnimekirja esitas ABB 7. mail 2004, st üks päev pärast 6. maid 2004 – kuupäeva, mis on märgitud selle esimesel lehel, mis on seega suure tõenäosusega kas selle dokumendi koostamise kuupäev või väljaprintimise kuupäev. Lisaks tuleb märkida, et ABB‑l on võrreldes teiste kartelli liikmetega selles nimekirjas täiendav koodnimi. Nimelt on Euroopa liikmed, välja arvatud ABB, ja Jaapani liikmed loetletud selle nimekirja veerus „Liikmed” kahes grupis nende vastavate koodnimede all, mida kartellis kasutati. Kuid ABB „oli peidetud” – nagu väljendas end M. komisjoni 23. septembri 2005. aasta ärakuulamisel – veergu „GCs”, mida kasutati üldiselt viidates võimalikele raamlepingutele. M. selgituse kohaselt oli tegemist ettevaatusabinõuga, mida rakendati pärast seda, kui Rootsi konkurentsiamet oli ABB suhtes uurimise algatanud.

114    Need kaks asjaolu lubavad järeldada, et üldnimekirja koostas esialgu ABB, et kartelli tegevust oma organisatsiooni siseselt järgida, ja seejärel prinditi see komisjonile esitamiseks uuesti välja. Seega tuleb lähtuda sellest eeldusest, mis on lisaks Siemensile kasulikum lähenemine ja kooskõlas tema avaldustega, mille kohaselt ei ole ta üldnimekirja autor.

115    Niisiis tuleb üldnimekiri kvalifitseerida osaks ABB avaldustest, nagu teeb Siemens. Nimelt arvestades, et üldnimekirja, nagu märgitud, kas koostas või printis välja ABB tema organisatsioonisisesest elektroonilisest failist ajaliselt väga kiiresti pärast koostööteatise alusel trahvi eest kaitse saamiseks tehtud taotlusega seotud avalduste tegemist, ei saa seda pidada dokumentaalseks tõendiks. Sellest tuleneb, et eespool punktides 64–67 esitatud põhjendused ABB avalduste tõendusliku väärtuse kohta kehtivad ka üldnimekirja kohta. Täpsemalt, üldnimekirjast nähtuvat teavet ei saa käsitleda ABB avaldusi toetava teabena, vaid vastupidi, neid peavad toetama muud tõendid vastavalt eespool punktis 66 viidatud kohtupraktikale.

–       Argument, et üldnimekirjas loetletud Euroopa GIS projekte kartelli raames ei arutatud

116    Nagu märgitud eespool punktis 110, vaidles Siemens Üldkohtu poolt enne kohtuistungit esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuses esimest korda vastu sellele, et üldnimekirjas loetletud üksteist Euroopa GIS projekti olid kartelli raames ära jaotatud. Vastates kohtuistungil asjassepuutuvale küsimusele, väitis ta, et ta vaidles sellele järeldusele vastu juba komisjoni haldusmenetluses ja hagiavalduses. Kuid hagiavalduses on selles küsimuses märgitud vaid eespool punktis 109 välja toodud asjaolud ja isegi kui eeldada, et Siemens esitas selle argumendi haldusmenetluses, ei vabanda see sama argumendi esitamata jätmist Üldkohtule esitatud hagiavalduses. Seega tuleb kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel hilinemise tõttu tagasi lükata Siemensi argument, et üldnimekirjas loetletud 11 Euroopa GIS projekti kartellis ei arutatud.

117    Lisaks on oluline rõhutada üldnimekirjas sisalduva teabe detailsust. Nimelt sisaldab see teavet asjassepuutuvate projektide jaoks vajalike seadmete, pakkumiste tegemise kuupäevade, kartellis otsuste tegemise kuupäevade, kartelli eri liikmete poolt projektide suhtes väljendatud huvi ja pakkumismenetluse võimaliku võitja kohta, või märkust, et otsustati kehtestada minimaalne hinnatase, ja ka paari märkust, et projekti teostaski ettevõtja, kellele see oli määratud. Ei saa lubada, et nii erinevatele ja täpsetele andmetele saaks vastu vaielda vaid paljasõnalise argumendiga, et üldnimekirjas loetletud 11 Euroopa GIS projekti ei olnud kartellis ära jagatud.

118    Selle kohta tuleb meenutada, et Siemens ei vaidle vastu, et ajavahemikul 1988 kuni 1999 täitis ta kartelli Euroopa sekretäri ülesandeid. Ta pidi järelikult olema kindlasti teadlik kõigist projektidest, mida Euroopa tootjate grupis arutati ja seega olema võimeline vaidlema ABB poolt loetletud projektidele vastu üksikasjalikult ja projektipõhiselt tema enda valduses oleva teabe abil, juhul kui ABB andmetes oli mõni viga. See, et Siemens seda võimalust ei kasutanud, selgitamata, miks ta seda teha ei saanud, lubab järeldada, et Siemens ei ole nõuetekohaselt vastu vaielnud asjaolule, et üldnimekirjas loetletud projektid ja eriti 11 EMP GIS projekti olid kartellis ära jagatud.

119    Väärana tuleb tagasi lükata Siemensi kinnitus, mille ta esitas Üldkohtu poolt enne kohtuistungit esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuses, et asjassepuutuvad 11 projekti asusid asjaolude asetleidmise ajal väljaspool EMP‑d. Nimelt kuulusid kartellis ajavahemikul 1992 kuni 1998 arutatud 11 projekti hulka kolm projekti Hispaanias, üks projekt Taanis, üks Iirimaal ja üks Portugalis, kuid kõik need riigid olid ühendusega liitunud enne 1988. aastat. Samuti kohalduvad kahele Soome projektile aastatest 1994 ja 1995 vaieldamatult vastavalt EMP leping ja EÜ asutamisleping, arvestades, et Soome Vabariik on EMP lepingu pool alates 1. jaanuarist 1994 ja ühenduse liikmesriik alates 1. jaanuarist 1995. Sarnane järeldus tuleb teha ühe Islandi ja kahe Norra projekti kohta, mis kõik teostati 1998. aastal, st ajal, mil Island ja Norra Kuningriik olid EMP liikmed. Kõik need riigid olid seega asjassepuutuva projekti arutamise ajal kas ühisturu või EMP liikmed.

120    Lisaks tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et üldnimekiri on „ebaselge”. Tõsi, selles nimekirjas, mis on esitatud tabeli kujul, kasutatakse erinevaid arvudest ja/või tähtedest koosnevaid koode. Kuid komisjonile selgitati neid koode ja eriti tegi seda 23. septembri 2005. aasta ärakuulamisel M.; seega tuleb neid selgitusi arvestades järeldada, et üldnimekiri annab selge ülevaate viisist, kuidas GIS projekte kartellis käsitleti.

–       Projektid, mida väidetavalt mainiti mitu korda või mida ei teostatud

121    Siemens väidab, et üldnimekirjas on mõnda projekti mainitud mitu korda. Tuleb märkida, et isegi kui see argument osutub tõeseks, ei muuda see üldnimekirja asjassepuutuvust ja usaldusväärsust ja seega selle tõenduslikku väärtust. Nimelt, esiteks ei täpsusta Siemens, milliste projektidega on tegemist ja kas need kuuluvad ka 11 Lääne-Euroopa projekti hulka – need on ainsad projektid, millele komisjon konkreetselt otsuses tugines ja järelikult ainsana vaidlustatud otsuse uurimisse puutuvad projektid. Teiseks ei kahjusta selle nimekirja usaldusväärsust asjaolu, et rohkem kui 1500 kirje hulgas on mõni viga.

122    Mis puudutab Siemensi argumenti, et üldnimekirja kantud teatud projekte ei teostatud, siis tuleb märkida, et Siemens ei täpsusta, milliste projektidega on tegemist. Seega, isegi kui see argument on põhjendatud, ei saa seetõttu, et teatud projekte ei teostatud, igal juhul EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 kohaldamata jätta nende ettevõtjate suhtes, kes kartelli abil nende projektide hankemenetluses tehtavaid pakkumisi kooskõlastasid.

–       Euroopa GIS projektide väike arv üldnimekirjas

123    Siemens väidab, ilma et komisjon talle vastu vaidleks, et üldnimekirjas loetletud rohkem kui 1500 projektist pidi EMP‑s teostatama ainult 11. On tõsi, et see väike arv ei näita Euroopa turgude olulisust. Kuid see asjaolu ei õigusta ka selles nimekirjas sisalduva teabe arvesse võtmata jätmist.

124    Nimelt ei ole kõigepealt ABB ega komisjon väitnud, et üldnimekirja olid kantud kõik projektid, mida kartell puudutas. Lisaks on see, et enamust „Euroopa” projekte selles nimekirjas ei olnud, kooskõlas tema väitega, et esinesid „tootjariigid”, mis olid kohe reserveeritud teatud ettevõtjatele, ilma et nendes riikides teostatud projekte kartelli kvootide hulka arvataks. Lõpuks viitab komisjon täiendavatele siseriiklikele kartellidele, mille raames neid projekte võidi arutada; ka tunnistaja M. mainib selliste kartellide olemasolu. Viimane selgitab, et enamuses Euroopa riikides, kus tootjaid ei olnud, olid pikka aega tegutsenud mitut Euroopa tootjat hõlmavad kohalikud kartellid, mille toimimist ei pidanud kokkulepe GQ ja kokkulepe EQ mõjutama. Seega otsustati, et nende kokkulepetega kehtestatud projektide teostamise õiguste andmise kord neid riike ei puuduta, vaid nendes riikides teostatavad GIS projektid registreeritakse, et need Euroopa ettevõtjate ülemaailmse kvoodi hulka arvata.

125    Seega „tootjariikide” ja juba toimivate kohalike kartellide osas puudus vajadus asjassepuutuvates riikides teostatavaid GIS projekte üldises kartellis läbi rääkida, mis võib seletada „Euroopa” projektide väikest osakaalu selle kartelli raames äramääratavate projektide nimekirjas, eriti mis puudutab nii suuri riiklikke turge nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia – mis olid komisjoni tuvastatu kohaselt kartelli alguses kõik „tootjariigid”.

126    Ilma et tuleks võtta lõplik seisukoht juba toiminud kohalike kartellide kohta, millele Siemens vastu vaidleb, tuleb seega märkida, et arvestades käesoleva asja asjaolusid, ei takista Euroopa GIS projektide väike osakaal üldnimekirjas selles nimekirjas sisalduva teabe – muu hulgas selles loetletud 11 Euroopa GIS projekti kohta – arvesse võtmist tõendite hindamisel.

127    Lisaks, nagu märkis komisjon kostja vastuses, ei selgita Siemensi arutluskäik, mis põhineb Euroopa turgude – välja arvatud Liechtenstein ja Island – väidetaval täielikul välistamisel kartelli kohaldamisalast, isegi kui see tõendatud oleks, miks üldnimekiri sisaldab vaid ainult üht EMP‑s teostatavat GIS projekti. Repliigis Siemens selle kohta oma arvamust ei avaldanud. Üldkohtu asjakohase kirjalikult esitatud küsimuse vastuses piirdub Siemens sellega, et ta vaidleb vastu sellele, et üldnimekirjas loetletud 11 Euroopa GIS projekti olid kartellis ära jagatud. Nagu märgitud eespool punktides 116 ja 117 tuleb see argument tagasi lükata, arvestades, et see esitati esimest korda alles suulise menetluse staadiumis.

128    Sellest tuleneb, et „Euroopa” GIS projektide väike osakaal üldnimekirjas ei sea kahtluse alla asjaolu, mida see nimekiri tõendab, et selle kartelli raames arutati Euroopa GIS projekte ja neile määrati teostaja.

–       Argument, et Siemensile kartelli raames EMP‑s GIS projektide teostamise õigusi ei antud

129    Siemens väidab, et üldnimekirjas ei ole kusagil kirjas, et talle oleks antud õigus teostada mõni GIS projekt EMP‑s. Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et isegi kui see Siemensi argument on põhjendatud, ei tähenda see, et tema suhtes ei tule EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 kohaldada, kuna ta osales ühisturgu ja EMP‑d hõlmavas õigusvastases kartellis, osaledes neid projekte puudutavatel aruteludel ja otsuste vastuvõtmisel, millega anti nende projektide teostamise õigus teistele ettevõtjatele. Nimelt mõjutab selline tegevus juba ise vaba konkurentsi, olenemata, millisele ettevõtjale projekt lõpuks teostamiseks anda otsustatakse.

130    Igal juhul on väär Siemensi argument, et üldnimekirjas ei kajastata seda, et mõni projekt oleks temale teostada antud. Nimelt viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 kolmele projektile, mille tellimuse oli saanud Siemens, nimelt projekt nr 1327, projekt nr 0140 ja projekt nr 0144. Üldnimekirjast nähtub, et nendest kahe, nimelt projekti nr 0140 ja projekti nr 0144 teostamise suhtes näitas huvi üles vaid Siemens ja lõpuks ta need tellimused ka sai. Kolmanda projekti, st projekti nr 1327 kohta nähtub üldnimekirjast, et lisaks Siemensile olid selle vastu huvi üles näidanud ka ABB ja Alstom ning et kartelli raames toimunud arutelu tulemusena anti selle teostamise õigus Siemensile.

131    Lõpuks, mis puudutab Siemensi argumenti, et kaks projekti – mille numbreid ta ei täpsustanud –, mille teostamine temalt telliti, sai ta vaba konkurentsi tingimustes, siis tuleb Siemensil tõendada asjaolu, et sellises olukorras – st pärast teatamist ja arutelu kartellis – sai ta need tellimused vaba konkurentsi tingimustes. Tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et rikkumine piirdus projektidest teatamise ja nende arutamisega, võis see siiski mõjutada konkurentsi asjassepuutuval turul. Nimelt, näiteks ei mainita üldnimekirjas peale Siemensi teisi ettevõtjaid, kes oleksid näidanud üles huvi projektide nr 0140 ja nr 0144 vastu. Seega teadis Siemens pärast nende projektide arutamist kartellis, mis leidis aset vastavalt 1998. aasta 25. juunil ja 16. juulil, et teisi pakkujaid ei ole, mis võimaldas tal näiteks teha pakkumised kõrgema hinnaga. Lisaks ei olnud sellel juhul – st olukorras, kus projekti vastu oli huvi tundnud vaid üks ettevõtja – projekti teostamise konkreetse õiguse andmisel mõtet, sest ainus huvitatud ettevõtja võis olla kindel oma võidus. Seega on täiesti loomulik, et kartelli liikmed sellistel juhtudel projekti teostamise õigust formaalselt kellelegi ei andnud, mis aga ei tähenda, et tellimuse saanud ettevõtja suhtes ei tuleks kohaldada EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53.

132    Seega tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et kartelli raames ei antud talle GIS projektide teostamise õigusi EMP‑s.

–       Siemensi esitatud ökonomeertiline analüüs

133    Siemens viitab tema tellimusel iseseisva ettevõtja koostatud üldnimekirja ökonomeertilisele analüüsile (edaspidi „analüüs”). Tema kinnitusel näitas see analüüs, et üldnimekiri kajastas vaid väikest osa selle aja turumahust, esindades vähem kui 4% GIS projektidest Euroopa riikides, välja arvatud „tootjariigid”, et EMP GIS projektide osas puudus jaotamise süsteem, mis oleks toiminud võrreldavalt kokkuleppes GQ ja kokkuleppes EQ ettenähtuga, ja et puudus mis tahes seos üldnimekirja ja kokkuleppe GQ vahel. See analüüs tõendas ka, et asjaolu, et Euroopa ja Jaapani tootjatel ei olnud juurdepääsu vastava teise grupi kodumaistele turgudele, ei seleta mitte kartell, vaid turule juurdepääsu tõkked, mis jäid alles ka pärast energiaturgude avamist. Lõpuks tõendavat analüüs ka, et „tootjariikide” kaitset ei olnud, seda eriti asjaolu tõttu, et nii ABB kui Siemens olid väga aktiivsed „tootjariikide” turgudel, mis ei olnud nende koduturud.

134    Kuid käesolevas asjas viitas komisjon üldnimekirjas loetletud Euroopa projektidele ainult ühiskokkuleppe olemasolu tõendamiseks, mitte kartelli tegeliku mõju tõendamiseks. Nimelt põhistas ta vaidlustatud otsust eelkõige selle otsuse artiklis 1 määratletud rikkumise konkurentsi piirava eesmärgiga. Nii tuvastas ta kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendustes 303 ja 304, et kirjeldatud kokkulepetel ja/või kooskõlastatud tegevustel tervikuna oli konkurentsi piirav eesmärk EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses, ja et seda arvestades oli nende sätete kohaldamise seisukohast üleliigne võtta arvesse kokkuleppe konkreetset mõju enne, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 308 lisas, et juba oma olemuse tõttu toob kirjeldatud tüüpi kokkuleppe täitmine kaasa olulise konkurentsi kahjustamise.

135    Tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale nähtub juba EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest, et ettevõtjatevahelised kokkulepped on vaatamata nende mõjule keelatud, kui neil on konkurentsi piirav eesmärk (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 123, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 181). Järelikult ei tule tõendada tegelikku konkurentsivastast mõju, kui on tõendatud süüks pandava käitumise konkurentsivastane eesmärk (vt Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

136    Seda arvestades on esiteks Siemensi esitatud analüüs tõendina tulemusetu, sest juba oma laadilt saab see anda teavet ainult kartelli mõju kohta, samas kui komisjoni järeldatud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tuvastamisel tuginetakse peamiselt konkurentsi piirava eesmärgiga kartelli eksisteerimisele. Nimelt isegi kui eeldada, et analüüs ei näita märke komisjoni etteheidetud kartelli olemasolu kohta, nagu väidab Siemens, ei saa see kahtluse alla seada järeldust kartelli kohta, mille eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, kuna sellise kartelli olemasolu on õiguslikult piisavalt tõendatud. Seega ei saaks Siemensi argument, et kartellil ei olnud mõju, põhimõtteliselt üksi kaasa tuua vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamist, isegi kui see argument on põhjendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. jaanuari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑277/87: Sandoz prodotti farmaceutici vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑45; Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑143/89: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑917, punkt 30, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 183).

137    Teiseks ei saa analüüsi pidada objektiivseks ja sõltumatuks ekspertiishinnanguks, kuna selle tellis ja selle eest tasus Siemens ning see koostati selle äriühingu poolt kasutada antud andmete alusel, ilma et nende andmete õigsust või asjassepuutuvust oleks kontrollinud mis tahes sõltumatu isik. Seega ei saa analüüsi pidada usaldusväärseks ning järelikult ei saa selle tõenduslik väärtus olla suurem kui Siemensi enda huve kaitsev avaldus.

138    Seega tuleb argument Siemensi esitatud analüüsi tulemuste kohta tagasi lükata.

 Dokumentaalsed tõendid

139    Dokumentaalsete tõendite osas tugines komisjon peamiselt kokkuleppele GQ ja kokkuleppele EQ ning nende lisadele, kuupäevata dokumendile, mille komisjon leidis kontrolli käigus kontserni VA Tech ruumidest ja mille pealkiri on „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”, 18. jaanuari 1999. aasta kirjadele kontserni VA Tech töötajate Wa., J. ja B. vahel, kontserni VA Tech töötaja We. 2. detsembril 2003 koostatud sisemisele memorandumile, Siemensile ja Alstomile saadetud ABB kahele faksile 21. juulist ja 18. detsembrist 2003 ning kontserni VA Tech töötaja Z. poolt 2002. aasta septembri paiku koostatud täpse kuupäevata sisemisele memorandumile.

–       Kokkulepe GQ ja kokkulepe EQ

140    Kõigepealt tuleb märkida, et mis puudutab kokkulepet GQ ja kokkulepet EQ ning nende lisasid, siis kuigi on tõsi, nagu on täheldatud ka eespool punktides 55­–58, et nende sõnastus üksi ei tõenda sellise kartelli eksisteerimist, millel on mõju EMP‑s – jällegi erandiks Liechtenstein ja Island, nagu märgitud eespool punktis 55 –, siis sisaldab kokkulepe EQ kaht tingimust, mis võivad viidata märkidele kartelli kohta ühisturul.

141    Esiteks on kokkuleppe EQ artiklis 2 „Teatamine” märgitud:

„E‑liikmed teatavad tellimustest nagu tavaliselt. Pärast arutelu grupiga J teavitavad E‑liikmed tellimustest [kartelli Euroopa sekretäri], kasutades teate vormi GQ, mis on esitatud lisas 1.”

142    Tuleb asuda seisukohale, et väljend „nagu tavaliselt” lubab järeldada, et toimus teatamine – ja järelikult toimis kartell – väljaspool kokkulepet GQ ja kokkulepet EQ, mis mõlemad sõlmiti 15. aprillil 1988; komisjon tõi selle asjaolu ilma seda rõhutamata ja selle eest karistamata välja vaidlustatud otsuses ja Siemens vaidleb sellele vastu. Nimelt ei saa neid sõnu tõlgendada tähenduses „kasutades kokkuleppe GQ jaoks ettenähtud vormi”, sest kokkuleppe EQ artikli 2 teine lause oleks sel juhul esimese kordus.

143    Teiseks on kokkuleppe EQ lisas 2 „Teabe edastamise skeem” muu hulgas märgitud, et „[Euroopa sekretär] teavitab [Euroopa tootjate teatatud] projektidest automaatselt [Jaapani] poolt, välja arvatud Euroopa projektid”, ja et „MM otsustab Euroopa projektidest grupile J teatamise üle”. Tuleb täpsustada, et nagu nähtub ka sellest lisast, tähendab „MM” „liikmete üldkoosolekut” (members meeting). Lisaks tuleneb kokkuleppe GQ lisast 1, et „grupp E” ja „grupp J” tähistasid vastavalt Euroopa ja Jaapani tootjate gruppi. Samuti, nagu tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 147, millele Siemens vastu ei vaidle, oli viimasel kartelli Euroopa sekretäri roll kogu tema esimese kartellis osalemise ajavahemiku jooksul 1988. aastast kuni 1999. aastani.

144    Seega tuleneb kokkuleppe EQ lisast 2 esiteks, et kartelli Euroopa grupi liikmed arutasid läbi Euroopa GIS projektid, ja teiseks, et neid projekte käsitleti erinevalt ülejäänud maailma GIS projektidest, sest Jaapani gruppi ei teavitatud neist automaatselt, vaid selle teatamise üle otsustas konkreetse otsusega Euroopa liikmete üldkoosolek.

145    Selline teabeedastus, isegi kui möönda, et seda tehti ainult mõni kord konkreetse otsuse alusel ja/või tagantjärele ja üldiselt, nagu väidab Hitachi (vt eespool punkt 96), ei toimunud ilmselt põhjuseta. Vastupidi, kartelli raames, nagu see loodi kokkuleppega GQ ja kokkuleppega EQ, on sellise teabeedastuse ainus mõistlik põhjus see, et asjassepuutuv teave aitas kartelli tegutsemisele kaasa. Täpsemalt, arvestades, et käesolevas asjas oli suur osa Euroopa riike kokkuleppe GQ alusel Euroopa ja Jaapani gruppide vahel toimunud projektide jagamisest välistatud, nagu on märgitud eespool punktis 55, ei ole sellele, miks Euroopa tootjad edastasid teavet nende riikide müügi kohta, muud võimalikku seletust kui see, et need arvud arvati Euroopa tootjate ülemaailmse kvoodi hulka, mis määratleti kartellis. Nagu selgitatud eespool punktis 98, on Euroopa riikide – välja arvatud „tootjariigid” – müügi arvamine ülemaailmse kvoodi hulka omakorda oluline märk sellest, et Jaapani tootjad olid ühiskokkuleppe kohaselt kohustatud mitte Euroopa turgudele tulema.

146    Igal juhul on Siemensi poolt sellel teemal esitatud argumendid tulemusetud. Esiteks ei ole põhjendatud Siemensi kinnitus, et komisjon üritab tugineda väidetavatele kokkulepetele Kesk- ja Ida‑Euroopas kui tõendile EMP‑s rikkumise toimepanemise kohta, või ajavahemikul 2002–2004 kestnud kokkulepetele, et tõendada kartelli mõju ajavahemikul 1988–1999. Nimelt esitas komisjon vaid argumendi arutelude pinnalt, mis ilmselt leidsid aset Euroopa ja Jaapani gruppide vahel küsimuses, kas Kesk- ja Ida‑Euroopa turud, mis olid pärast raudse eesriide langemist uuesti avanenud, tuleks samuti Euroopa tootjatele jätta. Selle kohta viitab ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 126 ja 127 nende riikide teatud projektidele, mida arutasid omavahel Jaapani tootjad, tõendamaks, et nimetatud tootjad olid põhimõtteliselt huvitatud ja võimelised neid turge varustama. Sellist põhjenduskäiku ei saa pidada iseenesest asjassepuutumatuks.

147    Teiseks tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et Jaapani grupi teavitamine sai puudutada vaid Kesk- ja Ida‑Euroopa projekte. Nagu komisjon õigesti märgib, ei olnud need riigid kokkuleppe GQ ja kokkuleppe EQ sõlmimise ajal lääne varustajatele juurdepääsetavad. Seega pidid teabe edastamise skeemis märgitud Euroopa projektid teostatama Lääne‑Euroopas, mis enamjaolt – välja arvatud üks erand, Šveits – kuulus alates 1994. aastast EMP‑sse. Samuti, vastupidi Siemensi väidetule ei ole komisjoni seisukoht ebaloogiline. Nimelt ei ole komisjon seisukohal, nagu Siemens üritab väita, et teatamiskohustus oli „automaatne” või „kohustuslik”. Vastupidi, selle eesmärgi saavutamiseks, mille komisjon teatamisele annab, piisas täiesti kartelli Euroopa liikmete üldkoosoleku konkreetse otsuse alusel toimuvast üldisest, tagantjärele teatamisest.

148    Lõpuks tuleb toonitada, et Siemens ei andnud ühtegi veenvat selgitust asjaolule, et teabe edastamise skeemis oli ette nähtud Jaapani grupi tootjate teavitamine Euroopa GIS projektidest, isegi kui see toimus ebasüstemaatiliselt ja Euroopa tootjate grupi üldkoosoleku konkreetse otsuse alusel. Kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates väitis Siemens, et teavitamine sai puudutada ainult 11 Euroopa GIS projekti, mida komisjon mainib vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 ja järelikult väga väikest arvu projekte, mis esindasid vaid 1% üldnimekirjas loetletud projektide mahust. Nagu märgitud eespool punktis 125, ei tähenda aga „Euroopa” projektide väike arv üldnimekirjas, et kartell teisi Euroopa projekte ei mõjutanud, vaid seda seletab asjaolu, et nende projektide üle ei tulnud vaidlusi pidada üldises kartellis, Jaapani tootjate juuresolekul. Seega ei ole üldnimekiri asjassepuutuv, et kindlaks teha projektide arv, millest Jaapani tootjaid teavitati vastavalt kokkuleppe EQ lisas 2 esitatud teabe edastamise plaanile.

149    Selles tuleneb, et kokkuleppe EQ lisa 2 on nõuetekohane tõend selle komisjoni seisukoha tõendamisel, et Lääne-Euroopas asuvad projektid olid osa Euroopa tootjate vahel arutatavatest ja ärajaotatavatest projektidest, ning see tõend näitab, et Jaapani tootjad pidid Euroopa turgudest eemale hoidma, kusjuures vastutasuks arvati nendes riikides Euroopa tootjate müügiarvud nende ülemaailmse kvoodi hulka.

–       Kontserni VA Tech ruumidest leitud dokument „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”

150    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 135 tugineb komisjon kontserni VA Tech ruumides toimunud kontrolli käigus ühest sülearvutist leitud dokumendile „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”, mis oli komisjoni hinnangul koostatud 10. juunil 2003. See dokument on osaliselt raskelt arusaadav, kuid lubab siiski teha teatud järeldusi. Nimelt mainitakse selles kahel korral mõistet „toot. riigid”, mida võib mõistlikult tõlgendada ainult kui viidet „tootjariikidele”. Lisaks viidatakse selles dokumendile „Viimane uuring, mis tehti veebruaris 99 – eksp. väljaspool E ja toot. riigid”, ja iga Euroopa liikme – identifitseeritav alates 2002. aasta juulist kehtima hakanud koodi abil, mida Siemens ei vaidlusta – osas on ära märgitud enne ja pärast „02/99” (mis tähistab tõenäoliselt 1999. aasta veebruari) kehtinud kvoodid. Selles dokumendis on välja toodud ka Euroopa liikmete turuosad Euroopa turgudel väljaspool „tootjariike” ajavahemikul 1988 kuni 1998 ning selles on esitatud mitteammendav loetelu Euroopa riikidest, kus tootjaid ei ole („Fin, Dan, Nor, Es, Po, Irl, Bel, Gre, Lux.”).

151    Mis puudutab selle dokumendi usaldusväärsust ja tõenduslikku väärtust, siis tuleb arvesse võtta, et selle tundmatu autor mainib asjaolusid, mis leidsid aset umbes neli aastat enne selle dokumendi koostamist, ja et seda teavet edastanud isik on samuti teadmata. Nimelt ei ole tähtedega „JJC” tähistatud isikut identifitseeritud ja need initsiaalid ei vasta ühelegi isikule, kellele komisjon viitab vaidlustatud otsuse lisas II kui kartellis osalejatele ja kartelli liikmeteks olevate ettevõtjate nimel tegutsejatele. Kuigi need asjaolud ei võta sellelt dokumendilt tõenduslikku väärtust, panevad need siiski ettevaatlikult suhtuma dokumendist tehtud järeldustesse, eriti mis puutub selles sisalduvate täpsete andmete väärtusesse, ja õigustavad dokumendile keskmise tõendusliku väärtuse andmist.

152    Seega tuleb teatud tõenduslik väärtus omistada asjaolule, et selles dokumendis on mitte ainult kahel korral kasutatud väljendit „tootjariik”, vaid see sisaldab ka mitteammendavat loetelu riikidest, kus tootjaid ei ole, ja asjaolule, et see näitab selgelt erinevaid kordi, mida kohaldati mittetootjariikide ja tootjariikide suhtes, sest kartellis kindlaks määratud kvoodid viimastele ei kohaldunud. Viimati nimetatud küsimuses tuleb märkida, et selles dokumendis märgitud kvoodid, mida kohaldati pärast „02/99” vastasid täpselt nendele, mille komisjon oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 tuvastanud muude tõendite põhjal kui kvoodid, mida kohaldati Siemensi poolt rikkumises osalemise esimese episoodi lõpus.

153    Lisaks võib ka sellest dokumendist järeldada, et Euroopa tootjad vahetasid kartelli raames teavet nende tarnemahtude kohta Euroopas, väljaspool „tootjariike”. Nimelt seda, et kontserni VA Tech kuuluv ettevõtja (edaspidi „VA Tech ettevõtja”) oli teadlik Euroopas (väljaspool „tootjariike”) Euroopa tootjate turuosasid kajastavatest täpsetest arvudest, ja seda kümne aasta vältel, ei saa seletada muidu, kui et need tootjad teavitasid üksteist oma müügist Euroopas, väljaspool „tootjariike”.

–       18. jaanuari 1999. aasta kirjad kontserni VA Tech töötajate Wa., J. ja B. vahel

154    18. jaanuaril 1999 saatis Wa. elektronkirja J‑le, kes selle samal päeval väljaprinditult ja kõrvalmärkustega faksiga B‑le saatis. Selles elektronkirjas pealkirjaga „Siemens in UK.” hoiatas Wa. J‑i, et Siemens on parajasti moodustamas ühist platvormi ühe teise ettevõtjaga projektideks Ühendkuningriigis; seda peeti ohuks ja seda kirjeldati „UK forum” raames kui „Bad Behaviour”. Kuid kuna mingit selgitust ei saadud, tegi Wa. ettepaneku oodata ja vaadata, mis toimub. Faksis soovitas J. reageerida, ähvardades tulla Saksa turule 400 kilovoldiste GIS‑de sektoris. Lisaks tuletas ta meelde kontserni VA Tech seisukohta, et Ühendkuningriigi turg kuulus ajalooliselt võrdsetes osades Reyrollele ja GEC‑le (mille GIS‑alane tegevus ühendati Alstomi tegevusega 1989. aastal) ja mis iganes muu ettevõtja, kes tellimuse sai, pidi selle hüvitama, kuid ta kurtis, et selleks ettenähtud mehhanismid olid nõrgad.

155    Üldkohtu kirjalikele küsimustele esitatud vastuses väitis Siemens, et ainult sellest dokumendist nähtus, et elektronkirja koostaja arvates oli ta Ühendkuningriigi turul agressiivne konkurent. Samas ei võimaldanud see kinnitada, et eksisteerisid kaitstud „tootjariigid”.

156    Esiteks tuleb asuda seisukohale, et see kirjavahetus tõendab, et kartellis kaitsti Reyrolle ja GEC huvides Ühendkuningriigi turgu, mis võib sisuliselt olla kvalifitseeritav – kuigi seda väljendit ei kasutata – „tootjariigi” kaitseks. Asjaolu, et sellel turul tegutsesid ka kartelli teised Euroopa liikmed, ei ole selle tõlgendusega vastuolus, sest ilmselgelt eksisteeris hüvitamise mehhanism, kuigi see ei toiminud ilmselt rahuldavalt. Teiseks, faksist nähtub, et ettevõtja VA Tech oli senini Saksa turule minekust hoidunud – vähemalt 400‑kilovatiste GIS‑de sektoris – ja seda nii tehnilistel kui kaubanduslikel kaalutlustel, sest sellele turule sisenemist kavandati kui vastumeedet Siemensi suhtes. Sellest tuleb järeldada, et ka Saksa turgu kaitsti kui „tootjariiki”, sest puudub muu usutav seletus. Kolmandaks, elektronkirjast tuleneb, et eksisteeris „UK forum”, kus arutati Ühendkuningriigi turu probleeme. Ilma et käesolevas asjas tuleks võtta selles küsimuses lõplik seisukoht, võib arvata, et tegemist oli sellel turul tegutsevate kartelli liikmete kohaliku kooskõlastusplatvormiga.

157    Dokumentidena, mille on koostanud kartelli kestuse ajal selles osalenud isikud, on need kirjad tõendid, mille tõenduslik väärtus on väga suur.

–       Dokumentaalsed tõendid asjaolude kohta, mis leidsid aset ajavahemikul 2002 kuni 2004

158    Tegemist on 2. detsembril 2003 We. koostatud sisemise memorandumiga, milles võeti kokku 1. ja 2. detsembril 2003 toimunud koosolekul arutatu, 21. juuli 2003. aasta faksiga, mille ABB saatis Alstomile ja Siemensile ning milles käsitleti Saksamaa projekte puudutavat koosolekut, 18. detsembri 2003. aasta faksiga, mille ABB saatis Alstomile ja mis puudutas olukorda Ühendkuningriigi turul, ning septembris 2002 Zi. koostatud kuupäevata sisemise memorandumiga; tuleb märkida, et need neli dokumenti käsitlevad vaid olukordi ja sündmusi, mis jäävad selgelt ajavahemikku 2002 kuni 2004.

159    Nagu märgitud eespool punktis 37, tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et ajavahemiku 2002 kuni 2004 kohta tehtud selgitused kehtivad ka varasema perioodi suhtes, sest tegemist on ühe ja sama rikkumisega. Vastupidi, arvestades, et pärast seda, kui teatud ettevõtjad enam ei osalenud, oli kartelli tegevus aastatel 1999 kuni 2002 piiratud ja aastal 2002 aktiviseerus see uue süsteemi alusel uuesti, tuleb tõendada, et kartelli eesmärgid, osalejad ja ulatus olid jätkuvalt samad, et saaks tuvastada, et tegemist oli tõesti ühe rikkumisega.

160    Seega tuleb asuda seisukohale, et nimetatud neli dokumenti ei saa olla tõendiks Siemensi osalemise kohta rikkumises selle esimeses episoodis aastatel 1988 kuni 1999.

d)     Järeldused esimese väite teise osa kohta

 Kartelli mõju EMP piires

161    Kartellil oli mõju EMP piires, sest Euroopa tootjad rääkisid läbi EMP GIS projekte ja jagasid need omavahel ära. Seda asjaolu tõendavad koos erinevad tõendid, mille hulka kuuluvad: ABB avaldused – sealhulgas vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 viidatud „Euroopa” projektide nimekiri ja M. avaldused – Fuji ja Hitachi avaldused, kokkuleppe EQ lisa 2, dokument „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte” ja 18. jaanuari 1999. aasta kirjavahetus. Nende tõendite seas on M., Fuji ja Hitachi avaldustel, kokkuleppe EQ lisal 2 ja 18. jaanuari 1999. aasta kirjavahetusel suur tõenduslik väärtus.

162    Melco avaldus, millele Siemens tugineb kui vastupidist tõendavale dokumendile, ei suuda sellist arvu omavahel kooskõlas olevaid tõendeid arvestades seda järeldust kahtluse alla seada. Nimelt avaldab Melco arvamust eelkõige üldise kartelli kohaldamisala kohta, st Euroopa ja Jaapani grupi koordineerituse kohta, ja asjaolu kohta, et kartellis ei peetud arutelusid Euroopa turu või selle turu GIS projektide üle. Ta kinnitab, et tal ei ole tõendeid kokkuleppe kohta Euroopa turul. Kuid Jaapani ettevõtjana ei saanud ta olla teadlik Euroopa tootjate grupis läbiräägitust. Seega viitab ta tahtlikult kaudselt võimalusele, et teised kartellis osalenud ettevõtjad võisid arutelusid pidada ka muudel teemadel, toonitades lausa, et mitmel korral pidid Jaapani tootjad enne kartelli koosolekute algust ootama Euroopa tootjate vaheliste diskussioonide lõppemist, mille sisust ta teadlik ei olnud. Jättes kõrvale asjaolu, et Melco vaidleb vastu Euroopa ja Jaapani turgude jaotamisele kahe tootjate grupi vahel ning sõltumata vastusest küsimusele, kas need avaldused on usaldusväärsed, tuleb märkida, et neid avaldusi ei saa käsitleda Siemensi seda seisukohta kinnitavatena, et EMP‑s GIS projektide üle arutelusid ei toimud ja nende teostamise õigusi omavahel ära ei jagatud.

 Euroopa ja Jaapani turgude reserveerimine vastavalt Euroopa ja Jaapani grupi tootjatele

163    Asjaolu, et Euroopa ja Jaapani tootjad üldiselt turud ära jagasid – nii, et Jaapani turg oli reserveeritud Jaapani tootjatele ja Euroopa turg Euroopa tootjatele – tõendavad ABB ja M. avaldused, Fuji ja Hitachi avaldused ning kokkuleppe EQ lisa 2. Kui välja arvata ABB avaldused on kõikidel nendel tõenditel suur tõenduslik väärtus.

 „Tootjariikide” kaitse Euroopas

164    Asjaolu, et Euroopas eksisteeris „tootjariikide” kaitse, mis tähendas, et nende riikide turud, kus Euroopa tootjad juba väljakujunenult tegutsesid, olid neile automaatselt reserveeritud, ilma et seda turgu kartellis nende kvootide hulka arvataks, tõendavad kogumina tõendid, mille hulka kuuluvad: ABB ja M. avaldused, dokument „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte” ja 18. jaanuari 1999. aasta kirjavahetus. Nende tõendite seas on M. avaldustel suur tõenduslik väärtus ja 18. jaanuari 1999. aasta kirjavahetusel väga suur tõenduslik väärtus.

165    Kokkuvõttes on iga vastuväide, millele Siemens vastu väidab, põhjendatud lisaks ABB ja M. avaldustele ka muude tõenditega, millel on suur tõenduslik väärtus, ja tõenditega, millel on väiksem tõenduslik väärtus. Seega tuleb asuda seisukohale, et kõik need tõendid kogumis tõendavad vaidlustatud otsuses tuvastatud kartelli olemasolu.

166    Kõigist eespool toodud kaalutlustest nähtub, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et ajavahemikul 1988 kuni 1999 eksisteeris kartell, ja täpsemalt asjaolu, et sellel kartellil oli mõju EMP piires, Euroopa ja Jaapani tootjad jagasid omavahel turge ja et eksisteeris „tootjariikide” kaitse Euroopas.

167    Seega tuleb tagasi lükata esimese väite teine osa ja järelikult esimene väide tervikuna.

II –  Teine väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 25

168    Siemensi teine väide on jagatud kolme ossa. Väite esimeses osas väidab ta, et komisjon ei ole tõendanud, et ta osales kartellis pärast 22. aprilli 1999. Väite teises osas väidab ta, et rikkumine on aegunud. Väite kolmandas osas väidab ta, et ta ei osalenud kartellis pärast 1. jaanuari 2004.

A –  Teise väite esimene osa, et tõendatud ei ole rikkumises osalemine ajavahemikul 1999. aasta aprillist kuni septembrini

1.     Poolte argumentatsioon

169    Selle väite osa toetuseks esitab Siemens kaheksa argumenti, mis puudutavad esiteks seda, et puuduvad tõendid tema osaluse kohta kokkuleppes pärast 1999. aasta aprilli teostatud projektide suhtes, teiseks puuduvad tõendid tema osalemise kohta koosolekul pärast 22. aprilli 1999, kolmandaks, ABB avalduste vastuolulisus ja väheusutavus, neljandaks, M. avalduste vastuvõetamatus, viiendaks, selgete dokumentaalsete tõendite puudumine tema osaluse kohta kartellis kuni 1999. aasta septembrini, kuuendaks, kartellis osalenud teiste ettevõtjate avaldustest tulenevate selgete tõendite puudumine, seitsmendaks, nende tõendite arvesse võtmata jätmine, mis näitasid, et alates 1999. aasta aprillist katkestas ta kartellis osalemise, ja et arvesse ei võetud empiirilisi majanduslikke tõendeid tema kartellis osalemise katkestamise kohta hiljemalt 1999. aasta aprillist.

170    Komisjon vaidleb Siemensi argumentidele vastu.

2.     Üldkohtu hinnang

171    Esiteks tuleb märkida, et vastu ei ole vaieldud sellele, et Siemens katkestas oma osaluse kartellis 1999. aastal. Samas on poolte vahel vaidlus selle katkestamise konkreetses kuupäevas. Siemens ei ole nõus väitega, et ta osales kartellis pärast 22. aprilli 1999, s.o kuupäeva, mil toimus Sydney (Austraalia) koosolek, mis oli viimane koosolek, millel ta osales. Komisjon, mööndes, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 295, et ta ei suutnud osaluse katkestamise konkreetset kuupäeva kindlaks teha, märkis selleks kuupäevaks 1. septembri 1999. Ta määras selle kuupäeva kindlaks ABB ja M. avalduste ning kontserni VA Tech ruumides toimunud kontrolli käigus saadud dokumendis „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte” sisalduva teabe alusel; ta leidis, et neid dokumente toetavad Areva, Melco, Fuji ja Hitachi/JAEPS avaldused.

172    See seisukohtade erinevus tõstatab küsimuse, kellel on selles küsimuses tõendamiskoormis. Siemens arvab, et komisjoni kohustus on tõendada, et ta osales kartellis kuni 1. septembrini 1999, ja komisjon arvab, et kui ta on juba tõendanud, et ettevõtja kartellis osales, tuleb teda selles osalenuks pidada nii kaua, kui tõendatakse, et see osalemine lõppes, ning seda peab tõendama kartellis osalenud ettevõtja.

a)     Tõendamiskoormise jaotus Siemensi ja komisjoni vahel

173    Mis puudutab vastust küsimusele, mis kuupäeval lõpetas Siemens rikkumises osalemine, siis tuleb kõigepealt meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt esiteks peab isik või ametiasutus, kes väidab, et konkurentsieeskirju on rikutud, selle kohta tõendeid esitama, tõendades õiguslikult piisavalt rikkumise tunnusteks olevate faktiliste asjaolude esinemist, ja teiseks peab ettevõtja, kes väidab rikkumise tuvastamisel, et tema suhtes tuleb kohaldada teatud õiguskaitsevahendit, tõendama, et selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, nii et nimetatud ametiasutus peab kasutama teisi tõendeid (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 50; vt selle kohta ka eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 58, ja eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 78).

174    Käesolevas asjas ei sea asjaolu, et Siemens tugineb teise väite teises osas õiguskaitsevahendile, milleks on aegumine – mille tõendamise kohustus on üldjuhul hagejal –, kahtluse alla üldpõhimõtet, et komisjonil on kohustus ära tõendada kõik rikkumise koosseisu tunnused, mis võivad mõjutada tema lõplikke järeldusi rikkumise raskuse kohta, sealhulgas selle kestus (vt selle kohta Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79; 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3859, punkt 55, ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 36).

175    Nimelt eeldab sellele õiguskaitsevahendile tuginemine tingimata seda, et rikkumise kestus ja lõppemise kuupäev on tuvastatud. Kuid need asjaolud iseenesest ei saa õigustada tõendamiskoormise üleminekut hagejale. Esiteks on rikkumise kestus – mis tähendab, et on teada selle lõppemise kuupäev – üks rikkumise koosseisu peamisi tunnuseid, mille tõendamise kohustus on komisjonil sõltumata sellest, et sellele tunnusele vaieldakse vastu ka aegumise vastuväites. Teiseks, sellist järeldust õigustab asjaolu, et määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud komisjoni menetluse aegumatus on õiguskindluse põhimõttest tulenev objektiivne õiguslik kriteerium (vt selle kohta Üldkohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punktid 80–82) ja seetõttu ka iga karistamisotsuse kehtivuse tingimus. Nimelt on selle järgimine komisjonile kohustuslik isegi siis, kui ettevõtja sellesisulist vastuväidet ei esita (vt eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 52).

176    Tuleb aga täpsustada, et see tõendamiskoormise jaotus võib varieeruda, kui faktilised asjaolud, millele üks pool tugineb, võivad kohustada teist poolt esitama selgitusi või õigustust, ilma milleta võib järeldada, et asjaolu on tõendatud (vt selle kohta eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 53, ja eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 79). Nimelt, kui komisjon on esitanud tõendid kokkuleppe olemasolu kohta nagu käesoleval juhul, tuleb kokkuleppes osalenud ettevõtjal esitada tõendeid selle kohta, et ta ei täitnud seda kokkulepet, ja seda peab tõendama selge ja kokkuleppes osalenud teistele ettevõtjatele teatavaks tehtud kokkuleppest loobumine (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/01: GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2969, punkt 86; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑2/01 P ja C‑3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer, EKL 2004, lk I‑23, punkt 63, ja eespool punktis 48 viidatud Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 81–84 ).

177    Seda, kas komisjon on nõuetekohaselt tõendanud fakte, millele ta tugineb oma hinnangus selle kohta, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1. septembril 1999, tuleb kontrollida neid põhimõtteid arvestades.

b)     Nende tõendite tõenduslik väärtus, millele komisjon tugineb hinnangus, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1. septembril 1999

178    Kõigepealt tuleb meenutada neid peamisi faktilisi asjaolusid, millele komisjon tugineb oma hinnangus, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1. septembril 1999, ja mis on eelkõige esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 186, 295, 296 ja 298.

179    Esiteks avaldas ABB, et Siemens ei osalenud enam kartelli koosolekutel alates 1999. aasta lõpust ja M. märkis, et Siemens loobus kokkuleppest 1999. aasta septembris. Teiseks sisaldab dokument „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”, mis leiti kontserni VA Tech ruumidest, märget, mida komisjon tõlgendab kui viidet Siemensi lahkumisele 1999. aasta septembris. Kolmandaks tugineb komisjon sellele, et Areva, Melco, Fuji ja Hitachi/JAEPS kinnitasid, et Siemens taganes kokkuleppest 1999. aasta septembris.

 ABB ja M. avaldused

180    Kolmandas argumendis, mis väite käesoleva osa toetuseks esitatakse, väidab Siemens, et ABB avaldused on eriti üldsõnalised ja vastuolulised ning et need „arenesid” nagu asjaolusid arvestades vajalik, muutudes igasuguse tõendusliku väärtuseta avaldusteks.

181    Selle kohta tuleb märkida, et 7. mai 2004. aasta avalduses märkis ABB, et „1999. aasta kandis, kuivõrd [tema] seda teab, lahkus Siemens mõneks ajaks kartellist”. M., kellelt komisjon 23. septembri 2005. aasta ärakuulamisel küsis, kas ta teab, millal täpselt Siemens kartellis osalemise katkestas, vastas komisjonile:

„Mitte täpselt. Me olime Genfis, kuid ma mäletan, kui Th. sellest teatas, aga mitte 100%. Aasta oli [19]99. Kas oli sügis või kevad, ma ei mäleta. Kas see on oluline?”

182    Lõpuks, 4. oktoobri 2005. aasta avalduses märkis ABB, et M‑ile tuli vahepeal meelde, et Siemens oli veel esindatud iga‑aastasel koosolekul Sydney’s 1999. aasta aprillis ja et ta taganes kartellist alles neli või viis kuud hiljem, st augustis või septembris, ja sellest andis teada Th. ühel Genfis (Šveits) toimunud töökorralduslikul koosolekul.

183    Seega tuleb järeldada, et ABB ja M. avaldused täpse kuupäeva kohta, millal Siemens 1999. aastal kartellis osalemise katkestas, aja möödudes teatud määral muutusid. Kuid need avaldused ei ole siiski vastuolulised, nad muutusid lihtsalt aina täpsemaks („1999. aasta paiku”, „1999. aasta sügis või kevad”, ja lõpuks „1999. aasta augustis või septembris”) vastavalt sellele, kuidas M‑le – kes tundub olevat ABB‑s peamine teabeallikas asjaolude osas, mis puudutavad kartellis Siemensi osaluse katkestamist – aina täpsemad üksikasjad meelde tulid.

184    Täpsemalt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Siemens, ei ole M‑ile hiljem meelde tulnud asjaolud, mille kohta ABB tegi avalduse 4. oktoobril 2005, vastuolus tema varasemate avaldustega Siemensi osalemise katkestamise kohta esitatud asjaolude suhtes. Nimelt, kuigi on näha, et pärast negatiivseid arenguid turul aastatel 1997 ja 1998 alustas Siemens agressiivset hinnakonkurentsi, ei ole kusagil märgitud, et see oli juba nii 1998. aastal. Esiteks võib arvata, et selle küsimuse, mis oleks hea reageerimisviis negatiivsetele arengutele turul, lahendamise protsess Siemensis võttis aega. Teiseks on ka võimalik, et Siemens, olles otsustanud 1998. aasta lõpus, et ta ei jätka kartellis osalemist ja olles otsustanud tegutseda turul agressiivsemalt, soovis võimalikult kaua kartellist kasu saada, lükates oma otsuse teatavakstegemise edasi 1999. aasta septembrisse. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selline käitumine – kui see tõendatuks osutub – ei saa kartellis osalemise katkestamise tuvastamiseks olla piisav, sest nii tegutsev ettevõtja võib lihtsalt üritada kartelli enda kasuks ära kasutada (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 142; eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, punktid 277 ja 278; eespool punktis 174 viidatud Union Pigments vs. komisjon, punkt 130, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 269).

185    Mis puudutab ABB avalduste kahtluse alla seadmist Siemensi poolt, siis tuleb märkida, et isegi kui ei saa välistada, nagu mainitud eespool punktis 64, et ABB võis tahta maksimeerida konkurentide rikkumise tähtsust, ei saa see võtta ABB ja M. avaldustelt kogu tõenduslikku väärtust küsimuses, millal Siemens 1999. aastal kartellis osalemise katkestas. Nimelt, kuna ABB viitab küsimuses ainult M. mälestustele, oleneb M. ütluste usutavusest, kui usaldusväärsed on ABB avaldused. Nagu juba mainitud eespool punktis 76, ei mõjuta üldiselt nende avalduste tõenduslikku väärtust see, et M. ütlustes võis esineda väikseid ebatäpsusi.

186    Lisaks tuleb tagasi lükata selle väite osa toetuseks esitatud Siemensi neljas argument, et M. avaldused on tõenditena vastuvõetamatud, sest vastupidi EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis d sätestatule ei olnud tal võimalik seda tunnistajat ära kuulata või talle otse küsimusi esitada.

187    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab ühenduse kohus (Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33, ja Euroopa Kohtu 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow, EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14). Selleks ammutavad Euroopa Kohus ja Üldkohus inspiratsiooni liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning juhistest, mis sisalduvad inimõiguste kaitset puudutavates rahvusvahelistes lepingutes, mille raames liikmesriigid on teinud koostööd või millega nad on ühinenud. Selles osas on EIÕK‑l eriline tähendus (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 18, ja eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14). Lisaks austab liit EL artikli 6 lõike 2 kohaselt põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK‑ga ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.

188    Seega tuleb neid kaalutlusi arvestades uurida, kas komisjon on sellega, et ta ei andnud Siemensile võimalust tunnistajat M. otse küsitleda, rikkunud ühenduse õiguskorra üldpõhimõtet, milleks on kaitseõiguste järgimine (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 7).

189    See põhimõte nõuab, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, keda konkurentsiõiguse alane komisjoni menetlus puudutab, antaks haldusmenetluses võimalus esitada oma seisukoht toimunu ja faktide asjakohasuse kohta ning komisjoni esitatud vastuväidete ja väidetavate asjaolude kohta (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid see põhimõte ei nõua, et ettevõtjatele tuleks anda haldusmenetluses võimalus komisjoni poolt ärakuulatud tunnistajatele ise küsimusi esitada (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 200).

190    Seega tuleb Siemensi argument tagasi lükata.

191    Kokkuvõttes tuleb ABB ja M. avaldustele anda suur tõenduslik väärtus küsimuses, mis puudutab kuupäeva, mil Siemens 1999. aastal kartellis osalemise katkestas. Kuid vastavalt eespool punktis 66 esitatud põhimõtetele peavad neid avaldusi toetama muud tõendid.

 Dokument pealkirjaga „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”

192    Nagu juba märgitud eespool punktis 151, tuleb selle dokumendi tõenduslikku väärtusesse suhtuda ettevaatlikult, eriti mis puudutab selles sisalduvaid üksikasjalikke andmeid. Täpne kuupäev, mil Siemens kartellis osalemise 1999. aastal katkestas, on selline üksikasjalik teave. Lisaks on see dokument selle osalemise katkestamise kuupäeva osas ebaselge.

193    Nimelt on selle dokumendi esimene rida järgmine:

„A/Otsus  3 ==> 09/99 1 ==> jooksul 00”

194    Kuna selle dokumendi koostamise ajal 10. juunil 2003 oli Siemensi kood kartellis number „3”, järeldas komisjon sellest, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1999. aasta septembris. Kuid nagu mainib õigesti Siemens oma viiendas argumendis, mille kohaselt puuduvad selged dokumentaalsed tõendid tema kartellis osalemise suhtes 1999. aasta septembrini, viib selline tõlgendus paratamatult järelduseni, et ABB, kelle kood oli 1, katkestas kartellis osalemise 2000. aasta jooksul, kuigi puudub vaidlus selles, et ABB sel ajal kartellis osales. Seega on kas komisjoni poolt sellele lausele antud tõlgendus väär, sest see ei viita Siemensi poolt kartellis osalemise katkestamisele, või on väär lause osa „1 ==> jooksul 00”. Viimasel juhul ei ole põhjust pidada rohkem usaldusväärseks ka lause osa „3 ==> 09/99”. Igal juhul ei saa nõustuda komisjoni sellise tõlgendusega, et eespool punktis 193 viidatud dokumendi esimeses reas kasutatud mõiste „otsus”, käib kokku vaid lause osaga „3 ==> 09/99” ja mitte lause osaga „1 ==> jooksul 00”.

195    Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et selle dokumendi tõenduslik väärtus küsimuses, millal Siemens 1999. aastal kartellis osalemise katkestas, on äärmiselt väike.

 Areva, Melco, Fuji ja Hitachi/JAEPS avaldused

–       Areva avaldused

196    Areva avalduste osas viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 186 dokumendile, mille Areva esitas koos taotlusega trahvide eest kaitse saamiseks ja mille pealkiri on „GIS turgudel kartelli toimumist selgitav memorandum”. Selle dokumendi osas „Ajalugu” märkis ta järgmist:

„Esimene kartell eksisteeris ajavahemikul 1980‑ndate lõpust kuni 1997. aastani, mil selle tegevus katkes. Alates 1997. aastast jätkasid osalejad omavahelisi kohtumisi, kuid nad ei sõlminud kokkuleppeid turgude jagamise ega hindade kohta, ning selle kartelli kohtumised lõppesid 1999. aasta septembris, sest Siemens taganes sellest lõplikult”.

197    Esiteks tuleb märkida, et see lõik on ebaselge. Nimelt, nagu ka väite käesoleva osa toetuseks esitatud Siemensi kuuendas argumendis väidetud, on seda võimalik tõlgendada nii, et Siemens katkestas kartellis osalemise enne 1999. aasta septembrit, kuid selle katkestamise mõju – st kartelli raames peetavate koosolekute lõppemine – avaldus alles 1999. aasta septembris. Kuid seda ei pruugi nii tõlgendada. Tuleb ka mainida, et Areva kinnitus, et koosolekud lõppesid alates 1999. aasta septembrist, osutus hiljem valeks, nagu komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 191–197 viidatud tõenditest nähtub. Kuigi see asjaolu ei muuda eespool punktis 196 viidatud lause üht või teist tõlgendust õigemaks, lubab see igal juhul suhtuda üldiselt Areva avaldustesse kahtlevalt. Selle kohta tuleb märkida, et komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuse põhjendustes 290 ja 291 ise Areva avaldused „vastuolulisteks ja ebaselgeteks”, ja see oli üks põhjustest, miks tema trahvi koostööteatise alusel ei vähendatud, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 531.

198    Seega on Areva avaldused suhteliselt väikese tõendusliku väärtusega.

199    Teiseks, kuna komisjon tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduses 285 ja joonealuses märkuses nr 237 Areva poolt vastuväiteteatisele esitatud vastusele, tuleb nõustuda Siemensi argumendiga, et seda vastust ei saa kasutada teda süüstava tõendina, sest ta ei saanud sellega enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tutvuda (vt selle kohta eespool punktis 189 viidatud kohtupraktika). Nimelt kinnitab komisjon enne kohtuistungit Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele vastates, et vastuväiteteatisele Areva poolt esitatud vastust Siemensile enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei edastatud.

–       Melco avaldused

200    Melco avaldas ühes 4. novembri 2004. aasta dokumendis, mille ta esitas seoses koostööteatise alusel esitatud taotlusega, järgmist:

„Kuni 1999. aasta septembrini toimis grupp ilma konfliktideta, täites seatud eesmärkide. Edasi, 1999. aasta septembris teatas Siemens ametlikult ühel grupi koosolekul, et ta taganeb grupis osalemisest, sest Siemensi kõrged juhid said grupi toimimisest teada.”

201    Melco kinnitas seega sõnaselgelt ja ühemõtteliselt, et Siemens teatas oma kartellis osalemise katkestamisest alles 1999. aasta septembris.

202    Kuuendas argumendis, mis väite käesoleva osa toetuseks esitati, väidab Siemens, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 292 kvalifitseeris komisjon ise need Melco avaldused tõendusliku väärtuseta avaldusteks, kuna need on vastuolulised ja ebaselged. Tuleb märkida, et haldusmenetluses esitas Melco kaks erinevat avaldust, nimelt esiteks 4. novembri 2004. aasta dokumendi, mille ta koostas seoses koostööteatise alusel esitatud taotlusega ja millest on võetud ka eespool punktis 200 tsiteeritud lõik, ja teiseks vastuse vastuväiteteatisele, mis on koostatud 5. juulil 2006. Kuid vaidlustatud otsuse põhjenduses 292 esitatud tõendusliku väärtusetuse kvalifikatsioon puudutab vaid viimasena nimetatud dokumenti. Lisaks, see kvalifikatsioon seostub vaid selle vastuse ühe isoleeritud aspektiga, nimelt Melco väitega, et kartelli tegevus lõppes täielikult 1999. aastal, pärast seda, kui Siemens oli oma osaluse katkestanud. Komisjon leidis nimelt, et see väide tugines ainult menetluses osalenud teiste isikute avaldustele ja esitati vaid Melco enda kaitse huvides. Kuid vaidlustatud otsus ei sisalda sõnaselget hinnangut Melco poolt 4. novembril 2004 koostööteatise alusel tehtud taotluse raames esitatud avalduse tõendusliku väärtuse kohta.

203    Tuleb asuda seisukohale, et Melco 4. novembri 2004. aasta avalduses esitatud viitel 1999. aasta septembrile kui ajale, mil Siemens kartellis osalemise lõpetas, on suur tõenduslik väärtus, sest Melcol ei saanud olla mingit huvi viidata ajale, mis on hilisem selle osalemise katkestamise tegelikust ajast. Pigem oli tal huvi esitada tegelikust ajast varasem aeg, arvestades, et Siemensi lahkumine – ja paari kuu pärast Hitachi lahkumine – muutis usutavamaks „kartelli kokkuvarisemise”, mis Melco sõnul toimus 1999/2000.

–       Fuji avaldused

204    Fuji avaldas vastuväiteteatisele 11. juulil 2006 esitatud vastuses järgmist:

„Kui Siemens kartellist 1999. aasta septembris taganes, hakkas kokkulepe GQ kokku varisema. Fuji teada ei toimunud pärast Sydney koosolekut enam koosolekuid, millel oleks osalenud kõik liikmed.”

205    Eespool punktis 90 on juba märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab Siemens, tuleb Fuji avaldusi pidada väga usaldusväärseks, kuigi need tehti menetluse suhteliselt hilises staadiumis ja ajaliselt väga lähestikku koostööteatise kohaldamise taotlusega. Lisaks, mis puudutab täpsemalt viidet ajale, mil Siemens kartellis osalemise katkestas, siis kehtib selles suhtes sama kaalutlus, mis esitati Melco avalduste kohta (vt eespool punkt 203) – nimelt arvestades, et see katkestamine muutis usutavaks teesi, et mõni aeg pärast seda „varises kartell kokku”, mida kinnitab ka Fuji, ei olnud selle ettevõtja huvides nimetatud aega kunstlikult hilisemana näidata.

–       Hitachi avaldused

206    Komisjon viitab vaidlustatud otsuse lk 238 joonealuses märkuses nr 186 välja toodud Hitachi poolt vastuväiteteatisele esitatud vastusele, milles viimane kinnitas, et Siemens katkestas kartellis osalemise just 1999. aasta septembris. Kuid nagu väidab ka Siemens, ilma et komisjon talle selles küsimuses vastu vaidleks, ei saa seda vastust kasutada teda süüstava tõendina, sest Siemensil ei olnud võimalust sellega enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tutvuda (vt selle koha eespool punktis 189 viidatud kohtupraktikat). Seega tuleb see tõend tähelepanuta jätta.

 Vahejäreldused

207    Eeltoodust nähtub, et tuvastades, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini, võis komisjon tugineda erinevatele tõenditele, milleks olid muu hulgas ABB ja M. avaldused, mis on tunnistatud usaldusväärseks ning mida selles küsimuses toetavad Areva, Melco ja Fuji avaldused, millest osa, st Melco ja Fuji avaldused, on väga usaldusväärsed.

208    Neid asjaolusid arvestades tuleb edasi uurida, kas tõendid, millele tugineb Siemens, võivad komisjoni järeldused ümber lükata ja lubavad tuvastada, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1999. aasta aprillis.

c)     Siemensi esitatud tõendid, millega tahetakse näidata, et ta katkestas kartellis osalemise alates 1999. aasta aprillist

 Empiirilised majanduslikud tõendid tema kartellis osalemise katkestamise kohta hiljemalt 1999. aasta aprillis

209    Kaheksandas argumendis, mis väite käesoleva osa toetuseks esitatakse, tugineb Siemens analüüsile, mis näitab, et ta katkestas kartellis osalemise alates 1999. aasta aprillist. Ta väidab, et analüüs tõendab, et ajavahemikul 1999. aasta aprillist septembrini tegutses ta turul konkurendina, nagu ta tegi pärast 1999. aasta septembrit, vastupidi käitumisele enne 1999. aasta aprilli.

210    Sellel teemal tuleb viidata eespool punktides 135–138 esitatud kaalutlustele, mida saab kohaldada ka Siemensi poolt kartellis osalemise katkestamise küsimuses. Nimelt, esiteks, kuna EÜ artikkel 81 keelab mitte ainult kokkulepped, millel on konkurentsi kahjustav mõju, vaid ka kokkulepped, millel on selline eesmärk, ei ole komisjon rikkumise tuvastamisel kohustatud tõendama konkreetset mõju. Teiseks, isegi kui Siemens tegutses 1999. aasta aprillist septembrini vaba konkurentsi tingimustes, ei tõenda see, et ta ei olnud kartelliga enam seotud, vaid ainult seda, et ta ei täitnud sõlmitud kokkuleppeid. Nagu komisjon õigesti väidab, võis tema käitumine olla tingitud ka sellest, et ta üritas kartelli enda kasuks ära kasutada.

211    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

 Se. ütlused

212    Seitsmendas argumendis, mis väite käesoleva osa toetuseks esitatakse, tugineb Siemens sel ajal Alstomi töötajaks olnud Se. 2006. aasta septembri ütlustele, milles märgiti: „1999. aasta aprillis saan ma aru, et kartell ei ole enam võimalik, sest Siemens, üks peamisi konkurente, teatas kartellist lahkumisest.” Siemens leiab, et kuna komisjon jättis selle tõendi tähelepanuta, on ta toime pannud mitu õigusnormi rikkumist.

213    Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et Se. ütlused ei ole tingimata vastuolus komisjoni järeldusega, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1999. aasta septembris. Nimelt märkis ta, et Siemens teatas 1999. aasta aprillis, et ta ei jätka selles kartellis osalemist. Seega on võimalik, et 1999. aasta aprillis ta ainult teatas oma otsusest ja tegelik kartellis osalemise katkestamine leidis aset hiljem. Juba seetõttu tuleb Siemensi argument tagasi lükata.

214    Teiseks ei jätnud komisjon Se. ütlusi tähelepanuta mitte ainult seetõttu, et need anti „Alstomi advokaatide ainukontrolli all”, nagu Siemens väidab, vaid ka seetõttu, et ta ei pidanud seda iseenesest usaldusväärseks, arvestades, et Se. ei olnud ise nende asjaolude asetleidmise juures, mille kohta ta ütlusi andis. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjenduse 289 punktist b, võttis ta arvesse asjaolu, et Se. ise tunnistas, et enne 1999. aasta aprilli oli ta kartellist teadlik, kuid tal puudusid mis tahes andmed selle toimimise viisi kohta, tundmata selle liikmeid, koosolekute kuupäevi ja kohti või selles kohaldatavaid reegleid. Lisaks nähtub ABB poolt 5. oktoobril 2005 esitatud koosolekute tabelist, millele Siemens vastu ei vaidle, et Se. 1999. aasta aprillis Sydney koosolekul ise ei osalenud ja et Alstomit esindasid kolm muud töötajat. Selline tõendite hindamine komisjoni poolt ei ole vale. Igal juhul ei tule Üldkohtul seda hinnangut asendada oma hinnanguga, arvestades, et Siemens ei ole asjassepuutuvatele asjaoludele vastu vaielnud.

215    Seega tuleb see argument Se. ütlusi puudutavas osas tagasi lükata.

 Tr., E. ja Sch. ütlused

216    Seitsmendas argumendis, mis väite käesoleva osa toetuseks esitatakse, heidab Siemens komisjonile ette ka seda, et ta ei võtnud arvesse tema endiste töötajate Tr., E. ja Sch. avaldusi, mille Siemens haldusmenetluses esitas.

217    Kõigepealt tuleb tagasi lükata Siemensi etteheide, et komisjon ei ole tema endiste töötajate avaldusi arvesse võtnud. Nimelt pärast seda, kui Siemens oli need ütlused kirjalikult 7. augusti 2006. aasta kirjaga edastanud, täheldas komisjon 12. detsembril 2006 saadetud kirjas, et ta ei pea vajalikuks neid tunnistajaid ära kuulata, sest need ütlused ei tekitanud vajadust esitada täiendavaid küsimusi.

218    Lisaks märkis komisjon, tuginedes nende avalduste ulatusele ja tema poolt kogutud tõenditele, et Siemensi endiste töötajate avaldused ei ole sellised, mis paneksid teda muutma hinnangut aja suhtes, millal Siemens kartellis osalemise katkestas.

219    Tuleb märkida, et Siemensi endiste töötajate avalduste usaldusväärsust kahjustab oluliselt fakt, et need isikud vaidlevad vastu mis tahes kokkuleppe eksisteerimisele Euroopa GIS projektide kohta, kuigi nagu esimese väite raames tuvastatud, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et ühiskokkulepe hõlmas ka GIS projekte Euroopas.

220    Lisaks, mis puudutab konkreetset kuupäeva, mil Siemens kartellis osalemise 1999. aastal katkestas, siis tuleb märkida, et nagu nähtub Tr. avaldusest, läks viimane pensionile 1994. aastal ja ta ei mäletanud täpselt, millal Siemens kartellist taganes. Sch. märkis, et tema ülemus E. ütles talle millalgi 1998. aasta jooksul, et ta kavatseb minna eelpensionile 1999. aastal ja et samal ajal otsustas ta, et Siemens ütleb kokkuleppe GQ üles. Ta ei öelnud, millal see otsus täideti, ja lisaks ei langenud tema poolt esitatud kuupäevad kokku E. mainitud kuupäevadega. Nimelt märkis viimane, et ta läks pensionile alles 2000. aasta keskel ja et ta otsustas enne Sydney koosolekut („im Vorfeld”), et Siemens ütleb kokkuleppe GQ üles, ning ta teavitas sellest Sch., kes pidi võtma vajalikud meetmed. Seega on võimalik, et asjaolud, mis Sch. edasi lükkas, leidsid aset üks aasta pärast seda, kui ta sellest teada andis. E. kinnitab ka, et enne Sydney koosolekut teavitas ta Alstomi töötajat V. ja Jaapani ettevõtjaid sellest koosolekust „vahetult enne”, mööndes siiski, et ta ei mäleta, kas see toimus enne või pärast. Kuid ta kinnitab, et ta ei teavitanud teisi ettevõtjaid, eriti ABB‑d, ega maininud, et Siemens aasta koosolekul oma lahkumisest teatas.

221    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et need tõendid tõendavad õiguslikult piisavalt, et sellel koosolekul ei toimunud Siemensi „ametlikku” kartellist ülesütlemist. Nimelt, kui tegemist on mitut ettevõtjat hõlmava kartelliga, tuleb ettevõtjal kõigile ülejäänud ettevõtjatele teha selge, ekspressis verbis avaldus, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks. Seega ei saa tekkida „lubamatu diskrimineerimise” küsimust võrreldes teiste analoogsete asjadega, millele viitab Siemens.

222    Lisaks märkis E., et alles pärast Jaapani ettevõtjatelt saadud teavet teavitas ta Euroopa kartelli sekretäri, et Siemens katkestas kartellis osalemise, ja see sekretär andis selle teabe teistele ettevõtjatele edasi E.‑le teadmata kuupäeval. Tuleb meenutada, et vastavalt Tr. avaldustele täitis Siemensi nimel sekretäri ülesandeid sel ajal Th., kes oli samuti Sydney koosolekul kohal. Seega ei ole E. ütlused vastuolus komisjoni poolt selles küsimuses tuvastatuga. Vastupidi, tema avaldus kinnitab, et Siemens ei teinud 1999. aasta aprillis Sydney koosolekul teistele liikmetele avaldust kartellis osalemise lõpetamise kohta, ja lisaks on need ütlused täielikult kooskõlas M. avaldusega, et teda teavitas sellest Th. ühel töökorralduslikul koosolekul Genfis 1999. aasta septembris. Oluline on toonitada, et E. avaldusest nähtub, et Th. täitis Siemensi nimel Euroopa sekretäri ülesandeid veel teatud aja pärast Sydney koosolekut, mis on juba iseenesest piisav asjaolu, et lükata tagasi Siemensi argument, et ta katkestas kartellis osalemise 1999. aasta aprillis. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ettevõtja ei avalda, et ta ei loe ennast seotuks rikkumisega, milles ta osales, või ei teavita rikkumisest ametiasutusi, on see käsitletav rikkumise jätkamise julgustamisena ja takistab selle avastamist, mistõttu võib seda vaikivat heakskiitu käsitleda kaasaaitamisena või passiivse osalemisena rikkumises (vt eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 84).

223    Seega, olles kaugel sellest, et nad võiksid kahtluse alla seada komisjoni järelduse, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1999. aasta septembris, Tr., E. ja Sch. ütlused teatud määral pigem kinnitavad neid järeldusi.

224    Seega tuleb see argument Tr., E. ja Sch. ütlusi puudutavas osas ning järelikult ka tervikuna tagasi lükata.

 Tõendite puudumine selle kohta, et Siemens osales kokkuleppes GIS projektide kohta pärast 1999. aasta aprilli

225    Väite käesoleva osa toetuseks esitatud esimeses argumendis leiab Siemens, et vaidlustatud otsuses ei heida komisjon talle ette osalemist projektide kokkuleppes pärast 1999. aasta aprilli. Ta on seisukohal, et viimane projekt, millele komisjon viitab ja milles ta osales, kannab kuupäeva 8. märts 1999 ning Fuji poolt koostööteatise kohaldamise taotluses esitatud teave ei kinnita tema osalemist projektides või asjakohases teabevahetuses pärast 1999. aasta märtsi.

226    Tuleb märkida, et see, et puuduvad tõendid projektide suhtes sõlmitud kokkulepete kohta pärast 1999. aasta märtsi, ei tähenda, et neid kokkuleppeid ei olnud. Nagu väidab ka komisjon, ei ole üldnimekiri ammendav. Lisaks, isegi kui osutuks tõendatuks, et Siemens pärast 1999. aasta märtsi projektide suhtes sõlmitud kokkulepetes ei osalenud, ei ole see tõend kartellis osalemise katkestamise kohta. Nimelt, nagu toonitas ka komisjon tema esitatud menetlusdokumentides, süüdistatakse Siemensit vaidlustatud otsuses palju rohkemas kui konkreetsetes projektides osalemises. Selle kohta piisab viitest asjaolule, et Siemens täitis sel ajal kartelli Euroopa sekretäri ülesandeid, mis võimaldasid kartellil toimida.

227    Seega ei lükka Siemensi poolt selles argumendis esitatu ümber komisjoni järeldust, mis tugineb eespool punktides 179–207 uuritud tõenditele, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

 Tõendite puudumine pärast 22. aprilli 1999 toimunud koosoleku kohta

228    Väite käesoleva osa toetuseks esitatud teises argumendis väidab Siemens, et komisjon ei tuginenud ühelegi tõendile, tuvastades, et 1999. aastal osales ta pärast nimetatud aasta 19.–24. aprillini toimunud Sydney koosolekut veel ühel koosolekul.

229    Tuleb märkida, et tõendite puudumine pärast 1999. aasta aprilli toimunud koosoleku kohta ei pane kahtlema komisjoni viidatud kaudsetes tõendites, millele ta tugines tuvastades, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini.

230    Nimelt see, et komisjonil puudus teave hilisemate koosolekute kohta, ei tähenda, et neid ei toimunud. Täpsemalt, viidates vaidlustatud otsuse punktis 183 sellele, et „pärast 1999. aasta 19.–24. aprillini toimunud Sydney koosolekut iga‑aastased koosolekud lõpetati”, viitab komisjon selgelt iga‑aastastele koosolekutele, ja ta ei välistanud, et pärast neid kuupäevi ei toimunud enam töökorralduslikke koosolekuid. Kokkuleppe GQ artiklist 3 nähtub selle kohta, et üldkoosolek (general meeting) toimus üks kord aastas. Seega, isegi kui Siemens oma osalemist kartellis 1999. aastal ei oleks katkestanud, ei oleks olnud võimalik, et samal aastal toimuks veel üks samasugune koosolek. Samas nähakse kokkuleppe GQ artiklis 5 ette komitee koosolekud (committee meetings) iga kahe nädala tagant, et vahetada vastastikku oma seisukohti projektide suhtes, mida mõlemad grupid teostada soovivad. Nagu tuleneb ka kokkuleppe GQ lisast 4, oli Siemens (kelle kood oli „8”) Euroopa komitee liige ja pidi seega nendel koosolekutel osalema. Lisaks tuleneb kokkuleppe EQ artiklist 5, et töökoosolekutel (job meetings), millel pidid osalema kõik asjassepuutuvad liikmed, arutati nii juba teostamiseks määratud projekte, kui ka projekte, mille suhtes lepiti kokku vaid miinimumhinnas, ja et Euroopa sekretäri, st Siemensi ülesanne oli saata välja nende koosolekute kutsed ja neid juhtida. Neid asjaolusid arvestades ei saa järeldada, et kuna komisjon ei suutnud tõendada pärast Sydney koosolekut aset leidnud teiste, 1999. aasta koosolekute täpset toimumise aega ja kohta, siis neid koosolekuid ei toimunud.

231    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

232    Arvestades kõike eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et komisjonil oli piisavalt tõendeid, mis õigustasid järeldust, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini. Lisaks ei esitanud Siemens nendele asjaoludele veenvat alternatiivset selgitust, nagu seda nõuab kohtupraktika. Arvestades eespool punktis 207 välja toodud faktilisi asjaolusid, millele tugineb komisjon, tuvastades, et Siemens osales kartellis kuni 1999. aasta septembrini, oli Siemens kohustatud esitama selgituse või alternatiivse õigustuse, mis räägib vastu komisjoni järeldustele, mida viimane oli kohustatud tõendama (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 79, ja eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 71).

233    Seega tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

B –  Teise väite teine osa, milles väidetu kohaselt on rikkumine aegunud

1.     Poolte argumentatsioon

234    Siemens väidab, et talle süüks pandud rikkumises osalemise esimene episood, mis lõppes 22. aprillil 1999, aegus 22. aprillil 2004, seega enne 11. ja 12. mail 2004 läbi viidud kontrolle. Ta leiab, et aegumist ei välista komisjoni argument, et ta osales ühe vältava rikkumise kahes episoodis. Nimelt kartell, mis eksisteeris 1988. aastast 1999. aastani, erines selgelt kartellist, mis eksisteeris ajavahemikul 2002. aastast 2004. aastani.

235    Komisjon vaidleb Siemensi esitatud argumentidele vastu.

2.     Üldkohtu hinnang

236    Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 punktis b on sätestatud viie‑aastane aegumistähtaeg sellist laadi rikkumistele, nagu Siemensile süüks pandud rikkumine. Vastavalt selle artikli lõike 2 teisele lausele hakkab jätkuvate või korduvate rikkumiste puhul aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast. Vastavalt sama määruse artikli 25 lõike 3 esimesele lausele katkestavad aegumistähtaja kulgemise komisjoni võetavad meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus.

237    Käesolevas asjas eeldab seega Siemensile süüks pandud rikkumise esimese episoodi aegumine seda, et täidetud oleksid mõlemad kaks tingimust. Esiteks, see esimene episood peab olema lõppenud hiljemalt 10. mail 1999, st viis aastat enne kuupäeva, mis eelnes komisjoni läbiviidud kontrolli kuupäevadele, milleks olid 11. ja 12. mai 2004. Teiseks, rikkumise mõlemad episoodid, mis Siemensile süüks pannakse, ei tohi olla käsitletavad ühe jätkuva teona määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 2 tähenduses, sest sel juhul hakkab aegumistähtaeg kulgema teise episoodi lõppemisest 2004. aastal.

238    Selle kohta tuleb meenutada, et nagu tuvastatud eespool punktis 232, järeldas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et Siemensi rikkumises osalemise esimene episood lõppes alles 1999. aasta septembris, st pärast 10. maid 1999.

239    Seega tuleb teise väite teises osas esitatud aegumise argument tagasi lükata.

240    Igal juhul ei ole täidetud ka eespool punktis 237 välja toodud teine tingimus. Komisjon tuvastab õigesti, et kartell, milles Siemens osales alates 2002. aastast, oli sisuliselt sama mis see, milles ta osales kuni 1999. aastani.

241    Kohtupraktikaga on kindlaks määratud mitu kriteeriumi, millest lähtudes hinnata, kas tegemist on ühe rikkumisega, nimelt kas asjassepuutuvate tegude eesmärk on sama või erinev (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑21/99: Dansk Rørindustri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1681, punkt 67; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punktid 170 ja 171, ning eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 312), kas asjassepuutuvad kaubad ja teenused on samad (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 118, 119 ja 124, ning eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 312), kas osa võtnud ettevõtjad on samad (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punkt 312) ja kas toimepanemise viis on sama (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri vs. komisjon, punkt 68). Ülejäänud olulised asjassepuutuvad kriteeriumid on ettevõtjate nimel tegutsenud füüsiliste isikute samasus ja asjassepuutuvate tegude geograafilise ulatuse samasus.

242    Käesolevas asjas tuleb märkida, et eelmises punktis märgitud kõik kriteeriumid lubavad järeldada, et kartell, milles Siemens osales alates 2002. aastast, oli sisuliselt sama, milles ta osales kuni 1999. aastani.

243    Esiteks oli mõlemal perioodil sama kartelli eesmärk, st fikseerida kartelli liikmete turuosad, jagada ülemaailmne turg Jaapani ja Euroopa tootjate vahel – muu hulgas reserveerides viimastele Euroopa turu – ja vältida hindade kontrolli alt väljumist. Tagasi tuleb lükata Siemensi argumendid, et tema osalus rikkumises nendel kahel perioodil oli täiesti erinev.

244    Esmalt ei ole õige väita, et kartell hõlmas Euroopa projekte alles alates 2002. aastast. Vastupidi, nagu nähtub eespool punktis 161 esitatud kaalutlustest, on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et kartell hõlmas algusest peale GIS projekte EMP‑s.

245    Edasi, arvestades, et asjassepuutuvate tegude eesmärk jäi samaks, ei ole oluline kindlaks teha, kas kokkulepe GQ muutus kehtetuks ja see asendati uue kokkuleppega, nagu Siemens Hitachi avaldustele tuginedes väidab, või seda lihtsalt muudeti.

246    Lõpuks ei saa nõustuda mõiste „ühine eesmärk” tähendusega, mille Siemens sellele kaudselt annab. Tema arvates sõltub ühe rikkumise esinemise tuvastamine mitte ainult objektiivsetest kriteeriumidest, mis on loetletud eespool punktis 241, vaid see eeldab ka subjektiivset tunnust, st ühe eesmärgi saavutamisele suunatud tahet, mida käesolevas asjas ei esinenud. Tuleb märkida, et Siemensi seisukohta ei toeta mingilgi määral eespool punktis 241 viidatud kohtupraktika, milles ei mainita, et ühe rikkumise esinemise hindamisel tuleb arvesse võtta ka subjektiivset kriteeriumi. Seega sõltub vastus küsimusele, kas EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevate kokkulepete ja tegevuste kogum on vaadeldav ühe vältava rikkumisena, vastupidi ainult objektiivsetest tunnustest, millest üks on nende kokkulepete ja tegevuste ühine eesmärk. Viimati nimetatu on kriteerium, mida tuleb hinnata ainult nende kokkulepete ja tegevuste sisu alusel ning seda ei tohi segamini ajada – nagu teeb Siemens – ühes ja vältavas rikkumises osalenud erinevate ettevõtjate subjektiivse tahtega. Samas saab ja tuleb seda subjektiivset tahet arvesse võtta ainult selle hindamisel, milline oli iga ettevõtja individuaalne osalus ühes ja vältavas rikkumises (vt tagapool punkt 253).

247    Teiseks jäi kartelli toimimise viis üldiselt muutumatuks, isegi kui see aastate jooksul edasi arenes, muu hulgas osavõtvate ettevõtjate arvu vähenemise tõttu seoses ühinemisega asjassepuutuvas sektoris ja sidevahendite tehnilise arengu tõttu. Kuid nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 280 märkis, ei toimunud need muudatused konkreetsel kuupäeval ajavahemikul 1999. aastast 2002. aastani, vaid aegamisi. Lisaks ei mõjutanud need kartelli toimimise viisi põhiprintsiipe, nimelt GIS projektide jaotamist kartelli liikmete vahel nende poolt kindlaks määratud kvootide alusel ja hankemenetluste kooskõlastamise teel, ja nende GIS projektide minimaalse hinna kindlaksmääramist, mille teostajat konkreetselt ei määratletud.

248    Kolmandaks puudutas kartell mõlemal asjassepuutuval perioodil sama turgu, st selliste GIS projektide turgu, mida müüakse eraldi tootena või alajaama integreeritud osana.

249    Neljandaks olid kartellis osalenud ettevõtjad sisuliselt samad kartelli kogu eksisteerimise vältel 1988. aastast kuni 2004. aastani, arvestades sel ajavahemikul GIS‑de sektoris aset leidnud ettevõtjate VA Tech ja Hitachi ühinemist ja ainult Siemensi ajutist eemaldumist.

250    Viiendaks olid väga suurel määral samad need isikud, kes erinevaid ettevõtjaid aastatel 1999 ja 2002 kartellis esindasid, välja arvatud ettevõtjate töötajate teatav tavaline liikumine. Esindajate samasuse jätkumist tõendavad erinevatel koosolekutel osalenud isikute nimekirjad, mis on toimikus, ja eriti vaidlustatud otsuse lisas I märgitud nimekiri ning vaidlustatud otsuse lisas II välja toodud kartellis aktiivselt osalenud ettevõtjate töötajate nimekiri.

251    Kuuendaks oli kartelli geograafiline ulatus 1999. aastal sama mis ajavahemikul 2002–2004. Nimelt alates 1988. aastast laienes see pisut, sest kartelli liikmetele muutusid juurdepääsetavaks Kesk‑ ja Ida‑Euroopa turud.

252    Seitsmendaks näitab seda, et tegemist oli ühe kartelliga, ka fakt, mida toonitab komisjon ja millele Siemens vastu ei vaidle, et kartelli jätkasid teised ettevõtjad ilma ajutiselt puuduvate ettevõtjateta ning seega säilis ühe rikkumise objektiivne jätkuvus. Selles suhtes tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et seda asjaolu arvesse võttes pani komisjon talle süüks fakte, mis puudutasid kolmandaid isikuid. Nimelt ei ole küsimus selles, et Siemens on vastutav ka ajavahemiku 1999. aasta septembrist kuni 2002. aasta märtsini eest, vaid rikkumise, millest ta vahepeal osa ei võtnud, ühe teona käsitlemises. Lisaks, nagu näidatakse järgmises punktis, oli või pidi Siemens olema teadlik asjaolust, et ta osales alates 2002. aastast samas kartellis, milles ta oli osalenud kuni 1999. aastani.

253    Lõpuks, mis puudutab subjektiivset tunnust, siis piisab sellest, et kui Siemens kartellis uuesti osalema hakkas, oli ta teadlik, et ta osaleb samas kartellis, mis varem. Piisab isegi sellest, et Siemens oli teadlik eespool punktis 241 viidatud peamistest kriteeriumidest, mis õigustavad rikkumise üheks rikkumiseks kvalifitseerimist, et talle saaks seda üht rikkumist süüks panna, isegi kui ta ise järeldust sellise ühe rikkumise kohta ei teinud. Lisaks, arvestades, et tema töötajad S. ja Ze. osalesid Siemensi nimel kartellis nii enne tema osaluse katkestamist 1999. aastal kui ka pärast selle osaluse uuendamist 2002. aastal, ei saanud ta mitte olla teadlik nende määravate tunnuste identsusest, mille alusel sai kartelli üheks kartelliks kvalifitseerida – selle eesmärgi, asjassepuutuvate kaupade, geograafiliste turgude ja osalevate ettevõtjate identsusest.

254    Seega tuleb Siemensi esitatud aegumise argument igal juhul tagasi lükata seetõttu, et kaks rikkumise episoodi, milles osalemist talle süüks pannakse, moodustavad ühe vältava rikkumise.

255    Kokkuvõttes tuleb tagasi lükata teise väite teine osa, mille kohaselt on Siemensile süüks pandud rikkumise esimene episood aegunud.

C –  Teise väite kolmas osa, et pärast 1. jaanuari 2004 Siemens rikkumises ei osalenud

1.     Poolte argumentatsioon

256    Siemens väidab, et komisjon on vaidlustatud otsuses asunud vääralt seisukohale, et rikkumine lõppes lõplikult 11. mail 2004, kuigi mingit tegelikku mõju ühisturule pärast jaanuari 2004 ei tuvastatud, arvestades, et viimane koosolek toimus 21. jaanuaril 2004 ja sellel ei sõlmitud ühtegi hinnakokkulepet. Seega ei olnud kartellil enam mõju ühisturule alates 2004. aasta jaanuarist ja komisjon ei esita ka selle mõju kohta ühtegi tõendit.

257    Komisjon vaidleb Siemensi esitatud argumentidele vastu.

2.     Üldkohtu hinnang

258    Väite see osa tuleb tagasi lükata kahel põhjusel.

259    Esiteks, nagu meenutatud eespool punktis 135, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et juba EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest nähtub, et ettevõtjate vahelised kokkulepped on vaatamata nende mõjule keelatud, kui neil on konkurentsi piirav eesmärk (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 123, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 181). Seega, kui on tõendatud süüks pandava käitumise konkurentsivastane eesmärk, ei tule tõendada tegelikku konkurentsivastast mõju (vt eespool punktis 135 viidatud kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika). Eespool punktis 134 märgiti ka, et käesolevas asjas tugines komisjon peamiselt vaidlustatud otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumise konkurentsi piiravale eesmärgile. Kõigepealt asus ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 303 ja 304 seisukohale, et kirjeldatud kokkulepetel ja/või tegevustel nende kogumis oli konkurentsi piirav eesmärk EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses, ja et seda arvestades on nende sätete kohaldamise seisukohast üleliigne arvesse võtta kokkuleppe konkreetset mõju, lisades vaidlustatud otsuse põhjenduses 308, et juba kirjeldatud kokkuleppe täitmine ise on oma olemuselt käsitletav konkurentsi olulise kahjustamisena.

260    Järelikult, nagu komisjon õigesti väidab, ei toeta Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑897, punktid 236 ja 240) Siemensi argumenti. Nimelt esiteks, need laused sellest otsusest, millele ta tugineb, ei käsitle rikkumise või selle kestuse tuvastamist, vaid ainult rikkumise raskuse hindamist. Teiseks, asjas, milles tehti see kohtuotsus, tugines komisjon sõnaselgelt mõjule, mis kartellil oli asjassepuutuvate kaupade hinnale. Nagu meenutatud eelmises punktis, ei ole käesoleva asja asjaolud täpselt samad.

261    Seega on asjakohatud Siemensi argumendid, et alates 2004. aasta jaanuarist ei olnud kartellil enam tegelikku mõju.

262    Teiseks, nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 215 kontserni VA Tech avalduste alusel ja ilma, et Siemens sellele vastu vaidleks, puudutasid pärast ABB lahkumist kartelli jäänud liikmete kirjavahetus ja koosolekud muu hulgas teabevahetust käimasolevate hankemenetluste, kartelliväliste turuosaliste positsioonide, kontaktide hoidmise või katkestamise ja turvalisuse küsimuste kohta. Need arutelude teemad tõendavad, et isegi kui kartelli alles jäänud liikmed konkreetsetes projektides kokkuleppele ei jõudnud, oli nende tahe kartelli tulevikus jätkata või vähemalt ei otsustanud nad seda veel lõpetada.

263    Erinevalt Siemensi väidetust ei sea seda faktidele antud tõlgendust kahtluse alla Hitachi avaldus kartelli lõppemise kohta. Nimelt oli see avaldus tehtud tabeli kujul, milles olid esitatud kartelli raames peetud erinevad koosolekud, nende kuupäevad, toimumise kohad, osalejad, lühike teemade ülevaade ja selle teabe allikas Hitachi töötajate hulgast. Kõigepealt tuleb märkida, et märkused erinevatel koosolekul arutatud teemade kohta on eriti lühikesed ja mõnikord üldised. Näiteks 2004. aasta 17. märtsi ja 8. aprilli koosolekute kohta on vastavalt märgitud, et „koosoleku eesmärk oli teabevahetus ja „[töökoosolek] hõlmas üldist arutelu turu teemal”. Nendest märkustest ei nähtu selgelt arutelude täpsed teemad ja need ei välista igal juhul, et tegemist võis olla teabevahetuse ja aruteludega, mis olid käsitletavad EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisena.

264    Lisaks tuleb märkida, et Siemensi esitatud Hitachi avalduse väljavõtetes viidatakse komisjoni haldusmenetluse toimiku lehekülgedele 7278, 7280 ja 7281, kuid mitte leheküljele 7279, mis võib sisaldada teavet muude koosolekute kohta, mis toimusid ajavahemikul 2004. aasta jaanuarist kuni sama aasta märtsini. Olenemata nende dokumentide usaldusvääruse ja tõendusliku väärtuse küsimusest ei käsitleta nendes täielikult Hitachi avaldusi 2004. aasta koosolekute kohta, mille osas Siemens väidab, et need ei võimaldanud kartellil uut mõju avaldada. Seega tuleb asuda seisukohale, et Siemens ei ole seda argumenti tõendanud.

265    Järelikult tuleb tagasi lükata teise väite kolmas osa, et alates 2004. aasta jaanuarist ei olnud kartellil enam tegelikku mõju.

266    Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

III –  Kolmas väide, et trahvisumma arvutamisel on rikutud õigusnormi

267    Siemensi kolmas väide on jaotatud kuueks osaks. Väite esimeses osas väidab ta, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne. Väite teise osa kohaselt on ebaproportsionaalne hoiatava mõju kordaja. Väite kolmandas osas leiab Siemens, et komisjon lähtus rikkumise väärast kestusest. Väite neljanda osa kohaselt on ta vääralt kvalifitseeritud rikkumise eestvedajaks. Väite viiendas osas märgib ta, et komisjon oleks koostööteatise alusel pidanud tema trahvi vähendama suuremas ulatuses. Väite kuuenda osa kohaselt seadis konkurentsi peadirektoraat (PD) de facto volinike kolleegiumile piiranguid.

A –  Kolmanda väite esimene osa, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne

268    Kolmanda väite esimeses osas väidab Siemens sisuliselt, et talle määratud trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise raskuse ja majandusliku mõjuga ning see ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Ta leiab, et komisjon ei oleks pidanud rikkumist kvalifitseerima „väga raskeks” rikkumiseks ja oleks seetõttu pidanud määrama palju madala trahvi lähtesumma kui kümme miljonit eurot. Ta esitab oma seisukoha toetuseks kolm argumenti: esiteks, et komisjon ei ole tõendanud kartelli mõju, teiseks, et trahvi lähtesumma oli ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise majandusliku mõju ulatusega, ja kolmandaks, et see on kvalifitseeritud valesse kategooriasse.

1.     Esimene argument, et kartelli mõju ei ole tõendatud

a)     Poolte argumentatsioon

269    Siemens vaidleb vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 477 ja 484 esitatud komisjoni järeldustele kartelli mõju kohta, märkides, et need on vastuolulised, ebatäpsed ja valed. Tema hinnangul ei saanud komisjon, kes õigesti tuvastas, et kartellil ei olnud mingit määratletavat mõju, hiljem trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel viidata väidetavale rikkumise mõjule. Lisaks ei esitanud komisjon ühtegi konkreetset ja usaldusväärset kaudset tõendit, mis näitaks, et kartellil oli mõju turule ning analüüs näitab pigem, et seda mõju ei olnud. Komisjoni kinnitust, et pikaajaline osalemine kallis süsteemis tõendab, et kartell oli selle liikmetele tulus, mistõttu oli sel ka mõju, põhineb lihtsal spekulatsioonil ja mitte objektiivsetel majanduslikel teguritel.

270    Komisjon väidab Siemensi argumentidele vastu.

b)     Üldkohtu hinnang

271    Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt komisjoni suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) punktile 1 A võtab komisjon trahvi määramisel rikkumise raskuse alusel arvesse muu hulgas „[rikkumise] tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta”.

272    Esiteks tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Siemens, ei ole komisjon vaidlustatud otsuse üheski osas tunnistanud, et kartellil ei olnud mingit määratletavat mõju. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 477 märkis komisjon, et kuna puuduvad andmed GIS projektide võimalike hindade kohta EMP‑s olukorras, kus kartelli ei ole, ei ole võimalik mõõta selle tegelikku mõju turule ja seetõttu ei tuginenud ta vastavalt suuniste punktile 1 A rikkumise raskuse kindlakstegemisel teadlikult konkreetsele mõjule.

273    Alles kohustuslikku tõendamiskoormist ületavas argumentatsioonis toonitas komisjon, et käesolevas asjas esinesid konkreetsed ja usaldusväärsed kaudsed tõendid, mis lubasid mõistliku tõenäosusega järeldada, et kartellil oli mõju turule, sest kartelli tegelikult rakendati, see kestis üle 16 aasta ja selle liikmed olid valmis kandma suuri kulutusi selle jätkuvaks toimimiseks. Seda järeldust ei tule pidada vastuolus olevaks järeldusega, et kartelli mõju mõõtmine on võimatu. See lihtsalt täpsustab, et komisjoni hinnangul oli kartellil muidugi mõju, kuid seda ei saadud konkreetselt mõõta, mistõttu ei saadud seda kartelli raskuse kindlaksmääramisel arvesse võtta.

274    Teiseks, vastupidi sellele, mida kinnitab Siemens, ei tulene vaidlustatud otsuse põhjendusest 484, et komisjon viitas rikkumise raskuse kindlaksmääramisel kartelli mõjule. Nimelt sõnastust „arvestades eespool punktis 8.3.1 kirjeldatud asjaolusid” [siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] (punkt, mille alla kuulus vaidlustatud otsuse põhjendus 477) tuleb mõista kui viidet muu hulgas komisjoni järeldusele, et kartelli mõju ei ole määratletav.

275    Seetõttu puudub vajadus uurida, kas komisjoni esitatud kaudsete tõendite põhjal sai eeldada, et kartellil oli mõju turule.

276    Seega tuleb Siemensi esimene argument tagasi lükata.

2.     Teine argument, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise majandusliku mõju ulatusega

a)     Poolte argumentatsioon

277    Siemens väidab, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne võrreldes asjassepuutuvate kaupade turu väärtuse ja tema turuosaga. Määrates selleks summaks 45 miljonit eurot, läks komisjon vastuollu oma varasema otsustuspraktikaga, kuigi ta peab kujundama seostatud ja mittediskrimineeriva otsustuspraktika. Siemensi hinnangul peab see summa olema selgelt alla 35 miljoni euro. Ta palub seega Üldkohtul vähendada trahvi lähtesummat oluliselt, tegutsedes oma täieliku pädevuse piires.

278    Komisjon vaidleb Siemensi argumendile vastu.

b)     Üldkohtu hinnang

279    Suuniste punkti 1 A neljandas ja kuuendas lõigus on sätestatud, et arvesse tuleb võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ja iga ettevõtja tegevuse konkreetset osatähtsust konkurentsis, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt. Kuid suunistes ei ole ette nähtud, et ettevõtjate tegelikku majanduslikku suutlikkust või nende tegevuse konkreetset osatähtsust tuleb hinnata mingi konkreetse kriteeriumi alusel, nagu nende turuosa asjassepuutuva kauba turul EMP‑s või ühisturul. Seega on komisjonil õigus kohaldada mis tahes kohast kriteeriumit, arvestades iga konkreetse juhtumi asjaolusid.

280    Pärast seda, kui komisjon oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 479 tuvastanud, et rikkumine tuleb kvalifitseerida „väga raskeks” suuniste tähenduses, selgitas ta käesolevas asjas vaidlustatud otsuse põhjendustes 480–490, et tema poolt erinevate ettevõtjate erinev kohtlemine vastavalt nende ülemaailmsele turuosale kajastab nende vastavat majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju konkurentsile.

281    Komisjon selgitas nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 481, et arvestades kartelli kokkulepete ülemaailmset dimensiooni, kajastasid ülemaailmsed käibed usutavamalt ettevõtjate suutlikkust põhjustada olulist kahju teistele turuosalistele EMP‑s ja nende vastavat panust kartelli kui terviku tõhusasse toimimisse, või vastupidi, ebastabiilsust, mida kartellile oleks tekitatud, kui teatud ettevõtja selles ei oleks osalenud. Täpsemalt, komisjon toonitab asjaolu, et Jaapani ettevõtjate rolli oleks oluliselt alahinnatud, kui ta oleks arvesse võtnud ainult EMP‑ga seotud käivet, sest need ettevõtjad hoidusid kartelli aluslepingute kohaselt suurel määral Euroopa turgudel tegutsemast.

282    Lõpuks märgib komisjon, et Siemensi ja ABB, kellele omistati vastavalt 23% ja 29% GIS projekte puudutavast ülemaailmsest käibest, trahvi lähtesumma pidi fikseeritama EMP turu väärtuse alusel summale 45 miljonit eurot.

283    Seega võttis komisjon trahvi lähtesumma määramisel arvesse – ilma ette talle saaks ette heita ilmset hindamisviga – nii GIS projektidega seotud ülemaailmset käivet kui ka selle turu väärtust EMP‑s; nendest kriteeriumidest esimese alusel jaotati ettevõtjad eri kategooriatesse, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 480 ja 481. Täpsemalt, nende kriteeriumide kohaldamisel võetakse sobivalt arvesse käesoleva asja konkreetseid asjaolusid, muu hulgas seda, et kartellis osalejad leppisid kokku Euroopa ja Jaapani turgude jagamises vastavate tootjate gruppide vahel. Trahvisummat, mis sellise arvutuskäigu lõpus kindlaks määrati, ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

284    Siemensi esitatud argumendid ei ole aga veenvad.

285    Esiteks tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et 28. juuni 2005. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 242) kinnitas Euroopa Kohus, et trahvi arvutamisel tuleb oluliseks teguriks pidada „kasumit, [mida need ettevõtjad sellest tegevusest saada võivad] ja asjaomaste kaupade väärtust”.

286    Selle kohta tuleb märkida, et selle osalise tsitaadiga ei võeta täpselt arvesse eespool punktis 285 viidatud kohtuotsuse Dansk Rørindustri jt vs. komisjon punkti 242 sisu, millest ei saa ka ilma kontekstita hästi aru. Nimelt on selle kohtuotsuse punktid 241–243 sõnastatud järgmiselt:

„241 Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased tehiolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu […]

242 Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad […].

243 Esiteks tuleneb sellest, et trahvi kindlaksmääramisel on mõistlik arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist ja võib seega näidata selle rikkumise ulatust. Teiseks järeldub sellest, et kummalegi käibe liigile ei maksa omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne, ja seega ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibel põhineva arvutuse alusel. Sellise olukorraga on tegemist eriti siis, kui asjaomased kaubad moodustavad vaid väikese osa sellest käibest […]”

287    Esiteks nähtub selle kohtuotsuse punktist 241, et nende tegurite loetelu, mida rikkumise raskuse hindamisel arvesse võetakse ja mis on välja toodud selle kohtuotsuse punktis 242, ei ole siduv ega ammendav. Seega on komisjonil õigus arvesse võtta muid tegureid või pidada mõnda nimetatud punktis 242 loetletud teguritest vähem tähtsaks, või seda üldse mitte arvesse võtta, kui see talle konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades kohane tundub. Sellist tõlgendust kinnitab ka nimetatud kohtuotsuse punkt 243. Siemens ei saa seega tugineda selle kohtuotsuse punktile 242, et väita, et trahvi lähtesumma tuleb kindlaks määrata proportsionaalselt EMP GIS projektide turu suurusega.

288    Teiseks tuleneb eespool punktis 285 viidatud kohtuotsuse Dansk Rørindustri jt vs. komisjon punkti 243 esimesest lausest, et mõistet „asjaomaste kaupade väärtus”, mida kasutatakse selle kohtuotsuse punktis 242 tuleb käsitleda kui mõõdet, mis näitab asjassepuutuvate ettevõtjate üldise käibe seda osa, mis on seotud kartelli esemeks olevate kaupadega, ja mitte viitena nende kaupade turu suurusele EMP‑s. Seega, vastupidi sellele, mida väidab Siemens, ei väljenda Euroopa Kohus selles viimati nimetatud punktis seisukohta asjaomase EMP turu väärtuse arvessevõtmise küsimuses.

289    Teiseks, nagu komisjon õigesti märgib, ei sätesta suunised ega ühenduse õigus üldiselt, et komisjoni määratavad trahvid peavad kindlasti olema proportsionaalsed asjassepuutuvate kaupade turu väärtusega. Vastupidi, suunistes on rikkumise raskuse kindlaksmääramise osas selgelt märgitud, et arvesse võetakse muid tegureid, mille hulgas on ka ettevõtja tegelik majanduslik suutlikkus, trahvisumma hoiatav mõju, ettevõtja suurus ja erinevate ettevõtjate kaal kartellis; komisjon kohaldas neid kriteeriume vaidlustatud otsuse põhjendustes 480 ja 481.

290    Kolmandaks tuleb meenutada, et komisjoni varasemat otsustuspraktikat ei saa kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 234). Komisjonil on määruse nr 1/2003 alusel trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevus konkurentsieeskirjadest kinnipidamisele. Seega asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 1/2003 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika rakendamise tagamiseks. Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab vastupidi, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt analoogia alusel eespool punktis 285 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 227, ja eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 395).

291    Sellest tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varem määratud trahvide määrasid. Seega peavad need ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatud trahvisummadega (eespool punktis 285 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 228 ja 229).

292    Sellest tuleneb, et Siemensi viidatud näidisotsused ei saa EIÕK artikli 7 lõikes 1 sätestatud karistuse seaduslikkuse põhimõtte seisukohast kahtluse alla seada käesolevas asjas komisjoni poolt määratud trahvi lähtesumma õiguspärasust, isegi kui see on suurem, nagu väidab Siemens, kui trahvisummad, mis määrati teistes asjades, mis puudutasid käesoleva asja turust suurema väärtusega turge.

293    Seega tuleb Siemensi teine argument tagasi lükata.

3.     Kolmas argument, et Siemens on liigitatud valesse kategooriasse

a)     Poolte argumendid

294    Esiteks väidab Siemens, et talle määratava trahvi väljaarvutamisel oleks komisjon pidanud arvesse võtma 2001. aasta käivet, nagu Fuji, Hitachi, Melco ja Toshiba puhul, ja mitte 2003. aasta käivet, nagu ABB, Alstom, Areva ja kontserni VA Tech puhul. Komisjon ei kohaldanud seega tema enda trahviarvutusmeetodit õigesti, ühtselt ja mittediskrimineerivalt. Teiseks leiab Siemens, et teda ei oleks tohtinud liigitada samasse kategooriasse ABB‑ga, sest tema käive aastatel 2001 ja 2003 oli palju väiksem kui ABB‑l, nagu see nähtub ka toimikus olevatest teatud dokumentidest. Lisaks tõstab Siemens esile ebakõlasid GIS projektide ülemaailmse turu väärtuste osas aastatel 2001 ja 2003 ning väidab, et komisjon oleks pidanud täpselt välja tooma iga osalise osakaalu kartelli ülemaailmses käibes ning nende GIS projektidega seotud käibe.

295    Komisjon vaidleb Siemensi argumentatsioonile vastu.

b)     Üldkohtu hinnang

296    Kõigepealt tuleb eristada kahte erinevat elementi, mida Siemens vaidlustab. Esiteks väidab ta, et komisjon oleks pidanud lähtuma tema turuosa kindlaksmääramisel 2001. aastast. Teiseks väidab ta, et arvestades, et tema turuosa oli väiksem kui ABB‑l, ei oleks tulnud teda liigitada esimesse kategooriasse koos ABB‑ga, vaid teise kategooriasse.

297    Esiteks, mis puudutab ettevõtjate osakaalu kindlakstegemisel aluseks võetud aastat, siis tuleb märkida, et kuigi suuniste punkti 1A neljandas ja viiendas lõigus on ette nähtud, et ettevõtjaid koheldakse erinevalt vastavalt nende majanduslikule suutlikkusele, ei ole sätestatud, millist aastat selle osakaalu arvutamisel aluseks võetakse. Suuniste punkti 5 alapunkti a teist lõiku, mille kohaselt lähtutakse majandusaastast, mis eelneb otsuse tegemise aastale, kohaldatakse ainult selleks, et määratleda käive, mille 10% piiri tuleb vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teisele lõigule arvestada; nimetatud sätet ei saa seega kohaldada kartellis osalenud ettevõtjate osakaalu kindlakstegemisel.

298    Käesolevas asjas oli aasta 2003, millest komisjon Siemensi ja teiste Euroopa ettevõtjate osakaalu määratlemisel lähtus, viimane kartelli tegutsemise täisaasta. Kartellis nende ettevõtjate osakaalu kindlakstegemiseks tundub see valik sobiv.

299    Seda, et komisjon lähtus Jaapani ettevõtjate osakaalu määratlemiseks aastast 2001, selgitatakse vaidlustatud otsuse punktis 482 Jaapani tootjate osas esinenud spetsiifiliste asjaoludega, muu hulgas asjaoluga, et nende GIS‑de alase tegevuse restruktureerimise tulemusel moodustati kaks ühisettevõtet, mistõttu ei olnud komisjonil andmeid nende ettevõtjate eraldiseisvate käivete kohta. Lisaks ei tule käesoleva vaidluse lahendamiseks uurida Jaapani ettevõtjate kohtlemise õiguspärasust. Nimelt, isegi kui eeldada, et see kohtlemine oli õigusvastane, tuleb sel juhul vaidlustatud otsust muuta Jaapani tootjaid, mitte Siemensit puudutavas osas.

300    Teiseks, mis puudutab Siemensi väidetavat väiksemat turuosa võrreldes ABB‑ga, siis tugineb komisjon vastavalt vaidlustatud otsuse põhjenduses 483 märgitule Siemensi enda esitatud andmetele. Komisjoni teabenõudele 5. juulil 2005 esitatud vastuses märkis Siemens, et tema ülemaailmne GIS projektide käive oli 2003. aastal 658,9 miljonit eurot. Lisaks oli tema enda hinnangu kohaselt 2003. aastal GIS projektide ülemaailmne käive 2305,5 miljonit eurot, mis on samas suurusjärgus arv, mille toob välja oma hinnangus komisjon, kes viitab vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 444 summale 2200 miljonit eurot aastal 2003, ja vaidlustatud otsuse punktis 4 vahemikule 1700–2300 miljonit eurot aastatel 2001–2003. Vastupidi Siemensi väidetule ei ole need arvud vastuolulised.

301    Seega, arvutades Siemensi turuosa 2003. aasta käibeandmete alusel, mille Siemens ise esitas, st et turu koguväärtus oli 2305,5 miljonit eurot ja Siemensi käive 658,9 miljonit eurot, saame selle ettevõtja turuosaks aastal 2003 umbes 28,59%, ehk arvu, mis jääb natuke alla 23–29% vahemiku ülempiiri, mille komisjon esimese kategooria ettevõtjate suhtes kehtestas.

302    Nendele arvudele, mis on välja arvutatud Siemensi enda esitatud andmete alusel, ei saa ta vastu vaielda Alstomi ja ABB sisedokumentidele tuginedes, mis teda puudutavas osas kajastavad teistsugust turuosa.

303    Lisaks lähtutakse viimati nimetatud dokumentides esitatud andmetes teistest parameetritest kui need, mida kasutas komisjon. Nimelt esiteks, mis puudutab hagiavaldusele lisatud ABB‑st pärit dokumenti, siis jättes kõrvale asjaolu, et see käib 2002. aasta kohta, mitte 2003. aasta kohta, on selle pealkiri „Substations Competitor Overview” (Alajaamade konkurentide ülevaade) ja järelikult on see seotud ainult olukorraga GIS‑ga varustatud alajaamade turul, mitte GIS projektide turuga üldiselt. Teiseks, mis puudutab hagiavaldusele lisatud Alstomist pärit dokumenti, siis jättes kõrvale asjaolu, et see käib 2001. aasta ja 2002. aasta kohta, sisaldab see nii kartellis osalenud ettevõtjate nimekirja, kui ka viidet teistele äriühingutele (Others), kelle turuosa kokku on 33,8%. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse joonealusest märkusest nr 444, lähtus komisjon oma arvutustes ainult kartelli liikmete käibest, sest teiste tootjate müügikäive ei mõjutanud ettevõtjate suhtelist kategooriatesse liigitamist käesolevas asjas.

304    Seega ei saa nõustuda Siemensi kriitikaga selle kohta, kuidas komisjon tema turuosa arvutas; komisjonilt ei pea välja nõudma kartellis osalenud teiste ettevõtjate poolt väljatoodud käivete esitamist, nagu nõuab Siemensi.

305    Seega tuleb tagasi lükata Siemensi kolmas argument ja järelikult ka esimese väite esimene osa tervikuna.

B –  Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on hoiatava mõju kordaja ebaproportsionaalne

1.     Poolte argumentatsioon

306    Siemens väidab, et hoiatava mõju kordaja 2,5, mida komisjon tema trahvi lähtesumma suurendamisel kohaldas, on liiga suur ja ebaproportsionaalne võrreldes ABB suhtes kohaldatuga ning seetõttu on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna komisjon otsustas käesolevas asjas hoiatava mõju kordaja kindlaksmääramiseks kasutada meetodit, milles lähtutakse ainult proportsionaalsusest käibega, võis Siemensi trahvi lähtesumma suurendamine olla maksimaalselt neli korda suurem kui see, mida kohaldati ABB‑le, sest Siemensi kogukäive oli vaid neli korda suurem ABB kogukäibest. Seetõttu palub Siemens Üldkohtul vähendada talle määratud trahvi summat. Lisaks leiab ta, et kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses arvutusmeetodit selgitanud, on selle põhjendus puudulik.

307    Enne kohtuistungit Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele vastates täpsustas Siemens, et hoiatava mõju kordajast oleks tulnud lahutada arv 1 kui kordaja neutraalne osa. Nii oleks Siemensi suhtes kohaldatud hoiatava mõju kordaja (2,5-1=1,5) tegelikult kuus, mitte kaks korda suurem kui ABB oma (1,25‑1=0,25).

308    Komisjon vaidleb vastu, et ta ei ole vastavate hoiatava mõju kordajate kindlaksmääramiseks kasutatud meetodit rikkunud. Ta toonitab, et valitud hoiatava mõju kordaja on proportsionaalne asjassepuutuvate ettevõtjate käibega. Siemensi suhtes kohaldatud kordaja on isegi väiksem kui ABB suhtes kohaldatu. Lõpuks, mis puudutab põhjendamiskohustust, siis on see hoiatava mõju kordaja osas piiratud. Lisaks räägivad enda eest arvud.

309    Kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates täpsustas komisjon, et ta tegi kolm tehet. Esiteks jagas ta ettevõtjate käibe kümnega. Teiseks võttis ta saadud arvust ruutjuure. Kolmandaks ümardas ta saadud arvu allapoole, mis andis hoiatava mõju kordaja, mida kohaldati vastavalt igale ettevõtjale ning mis Siemensi puhul oli kordaja 2,5. Lisaks toonitas komisjon, et ta ei olnud kohustatud meetodit otsuses üksikasjalikult lahti seletama ja et igal juhul ei ole kordaja 2,5 tema varasemat otsustuspraktikat arvestades ebatavaline.

2.     Üldkohtu hinnang

310    Esiteks, mis puudutab põhjenduse puudumise argumenti, mille kohaselt ei ole komisjon hoiatava mõju kordaja arvutamise meetodit selgitanud, siis tuleb meenutada, et EÜ artiklis 253 nõutud põhjenduses peab selgelt ja üheselt nähtuma vaidlustatud akti vastu võtnud ühenduse ametiasutuse arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaksid võetud meetme põhjendust ja et pädev kohus saaks teostada oma kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja akti adressaatide ning teiste otseselt ja isiklikult puudutatud isikute huvist saada selgitusi. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid ära toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata lähtudes mitte üksnes akti sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõnealust küsimust reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).

311    Tuleb märkida, et kuigi vaidlustatud otsuses ei mainita, millist meetodit järgides komisjon kordaja sellise arvuni jõudis, tuleneb kohtupraktikast, et oluliste vorminõuete – milleks on ka põhjendamiskohustus – tingimused on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamiskriteeriumid, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust, ilma et ta oleks kohustatud esitama üksikasjalikuma selgituse või arvandmed trahvide arvutamisviisi kohta (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punktid 39–47, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 463 ja 464; Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 213).

312    Täpsemalt, juba on otsustatud, et nende arvandmete esitamine – eriti seoses taotletava hoiatava mõjuga –, millest juhindudes komisjon trahvide määramisel oma kaalutlusõigust teostab, on võimalus, mille kasutamine on komisjonile soovituslik, kuid mis ületab siiski põhjendamiskohustusest tulenevad nõuded (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punktid 47 ja 48, ning eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 214).

313    Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 491 järgmist:

„[… M]ääratavate trahvide skaala võimaldab määrata trahvi summas, mis tagab selle piisava hoiatava mõju, võttes arvesse trahvi maksma kohustatud iga ettevõtja suurust ja juhtumi konkreetseid asjaolusid. Mis puudutab teistest ettevõtjatest palju suurema käibega ettevõtjaid, siis on piisava hoiatava mõju tagamiseks õigustatud hoiatava mõju kordaja kohaldamine.”

314    Komisjon tõi seejärel iga ettevõtja suhtes välja nende ülemaailmse käibe 2005. aastal ja määratud kordaja – andmed, mis ta esitas tabeli kujul. ABB suhtes, kelle ülemaailme käive 2005. aastal oli 18 038 miljonit eurot, kohaldati kordajat 1,25. Melco suhtes, kelle ülemaailme käive 2005. aastal oli 26 336 miljonit eurot, kohaldati kordajat 1,5. Toshiba, kelle ülemaailme käive 2005. aastal oli 46 353 miljonit eurot, kordajaks määrati 2. Hitachi, kelle ülemaailme käive 2005. aastal oli 69 161 miljonit eurot, kordaja oli 2,5. Lõpuks määrati Siemensi, kelle ülemaailme käive 2005. aastal oli 75 445 miljonit eurot, kordajaks 2,5.

315    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 491 tuleneb ka, et komisjoni hinnangul tuli piisava hoiatava mõju tagamiseks Siemensi trahvi lähtesummat suurendada, arvestades selle ettevõtja suurust ja koguvahendeid. Sellest nähtub ka, et komisjon tugines selles küsimuses asjassepuutuvate ettevõtjate 2005. aasta kogukäibele.

316    Selles küsimuses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on kogukäive üks, olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtjate suuruse ja majandusliku võimsuse kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 121, ja eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 139; eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 212).

317    Ülaltoodust tuleneb, et komisjon esitas vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt need tegurid, mida ta hoiatava mõju tagamiseks trahvi lähtesumma suurendamisel arvesse võttis, võimaldades nii Siemensil mõista selle suurendamise põhjuseid – mis puudutab tema trahvi lähtesummat – ja teostada oma õigusi, ning kohtul teostada kontrolli. Kuid arvestades eespool punktis 312 viidatud kohtupraktikat ei olnud komisjon kohustatud esitama vaidlustatud otsuses arvandmetel põhinevat selgitust, mille ta esitas kohtuistungil, sest seda kohustust põhjendamiskohustuse nõuetest ei tulene.

318    Seega tuleb põhjenduse puudumise argument tagasi lükata.

319    Teiseks tuleb tagasi lükata Siemensi argument, et komisjon ei järginud hoiatava mõju kordaja kindlaksmääramisel omaenda meetodit, milles võeti „lähtekohaks” ABB käive ja hoiatava mõju kordaja. Selles argumendis aetakse segamini esiteks hoiatava mõju kordaja ja teiseks trahvi lähtesumma suurendamine selle kordaja kohaldamise tulemusel. Kuigi komisjon kinnitas, et ta arvutas hoiatava mõju kordaja proportsioonina ettevõtjate käibest, ei kinnitanud ta vaidlustatud otsuses või Üldkohtule esitatud dokumentides, et trahvi lähtesumma suurenemine selle kordaja kohaldamise tagajärjel peab olema proportsionaalne käibega. Vastupidi, vaidlustatud otsuse põhjenduses 491 komisjoni esitatud arvudest tuleneb selgelt, et trahvi suurenemise määr seoses hoiatava mõju kordaja kohaldamisega on ettevõtjate käibe suhtes kasvav.

320    Nagu märgib ka komisjon, saab hoiatava mõju kordajate proportsionaalsust kergelt kontrollida graafiku abil, kus on ära toodud erinevate kordajate suhe ettevõtjate käibesse. Graafikus on seega näha sirge, mis kajastab proportsionaalsust kõigi ettevõtjate kohta – välja arvatud Siemens, kelle proportsionaalsuse suhe on isegi vähenev, arvestades, et tema suhtes kohaldati sama kordajat kui Hitachi suhtes, kuigi tema ülemaailmne käive 2005. aastal oli Hitachi käibest rohkem kui 6 miljardi euro võrra suurem. Sellise proportsionaalsuse suhte väljatoomisest piisab, et täidetud oleks eespool punktis 260 viidatud kohtuotsuses Degussa vs. komisjon (punkt 338) esitatud nõuded, milles täpsustatakse, et hoiatava mõju kordaja kindlaksmääramiseks ettevõtjate kategooriatesse jaotamine peab vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele olema objektiivselt õigustatud. Samuti tuleb meenutada, et vastavalt eespool punktis 316 viidatud kohtupraktikale on ettevõtja kogukäive tema suuruse ja majandusliku võimsuse näitaja.

321    Seega ei saa tekkida küsimust, et komisjon on oma arvutusmeetodit Siemens kahjuks ebajärjekindlalt kohaldanud. Järelikult tuleb tagasi lükata sellel ebajärjekindlal kohaldamisel põhinev argument, mille kohaselt on hoiatava mõju kordaja liiga suur.

322    Samal põhjusel ei ole Siemensil õigust oma argumentatsioonis hoiatava mõju kordaja arvutamise kohta tugineda eespool punktis 86 viidatud 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon (punktid 245–247). Nimelt heidab Üldkohus selle otsuse asjassepuutuvates punktides komisjonile sisuliselt ette, et ta ei kohaldanud loogiliselt ja seostatult hoiatava mõju kordaja kindlaksmääramiseks valitud meetodit kõigi ettevõtjate suhtes. Nagu juba märgitud, et saa seda komisjonile ette heita käesolevas asjas.

323    Kolmandaks tuleb märkida, et kuigi vastupidi hoiatava mõju kordajatele ei ole nende kohaldamisel väljaarvutatud lähtesummade suurenemine ettevõtjate käibega proportsionaalne, vaid kasvav, ei pruugi see olla tingimata põhjustatud komisjoni valitud meetodi kohaldamisest. Loomulikult leidis komisjon, et selline kasvav suurenemine käibe suhtes oli vajalik, et tagada trahvi piisav hoitav mõju nende asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes, kelle käive oli eriti suur. Üldkohus ei saa seda hinnangut asendada oma hinnanguga kohaldatud hoiatava mõju kordaja piisavuse kohta, ja veelgi enam seetõttu, et puuduvad mis tahes faktilised asjaolud, mis viitaksid sellele, et komisjoni kohaldatud meetod viis tulemuseni, mis ületas trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks vajaliku.

324    Seega tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

C –  Kolmanda väite kolmas osa, et rikkumise kestus ei ole õigesti määratud

325    Siemens väidab, et kuna rikkumine on enne 1999. aasta aprilli puudutavas osas aegunud, lähtus komisjon trahvi lähtesumma suurendamisel valest rikkumise kestusest. Ta leiab, et komisjon sai talle süüks panna ainult keskmise pikkusega rikkumist, mis vastavalt suunistele toob kaasa trahvi lähtesumma suurendamise ainult 20%.

326    Komisjon vaidleb Siemensi argumentidele vastu.

327    Selle kohta piisab, kui meenutada, et kuna Siemensi aegumise vastuväide rikkumise esimese episoodi kohta (vt eespool punktid 236–255) tuli tagasi lükata, siis tuleb tagasi lükata ka käesolev väite osa, mis põhineb samal aegumise vastuväitel.

D –  Kolmanda väite neljas osa, et Siemens on vääralt kvalifitseeritud rikkumise eestvedajaks

328    Kolmanda väite neljandas osas, mis puudutab Siemensi väära kvalifitseerimist kartelli eestvedajaks, esitab ta kolm argumenti: esimese argumendi kohaselt oli kartelli eestvedaja roll ABB‑l, teiseks ei täitnud ta seda rolli ise, ja kolmandaks on selle eestvedaja rolli tõttu talle määratud trahvi põhisummat suurendatud liiga palju. Ta tugineb selles küsimuses komisjoni põhjendamiskohustuse rikkumisele ning võrdse kohtlemise ja karistuste proportsionaalsuse põhimõttele.

329    Seega tuleb enne kolmanda argumendi uurimist uurida koos esimest ja teist argumenti.

1.     Esimene ja teine argument, mille kohaselt oli kartelli eestvedaja roll ABB‑l, mitte Siemensil

a)     Poolte argumentatsioon

330    Siemens leiab, et ta on tõendanud, et tal ei olnud kartelli eestvedaja rolli. Selle kohta meenutab ta esiteks, et talle süüks pandud ajavahemikku, aastaid 1988 kuni 1999 puudutavad faktilised asjaolud on aegunud ja et seega ei saa seda ajavahemikku trahvisumma kindlaksmääramisel raskendava asjaoluna arvesse võtta. Teiseks väidab Siemens, et komisjon tõlgendab vääralt eestvedaja mõistet ja jätab tähelepanuta, et sekretäri ülesanded, mida ta kartelli raames täitis, olid puhtalt administratiivset laadi. Kolmandaks on Siemens arvamusel, et komisjon ei ole arvestanud asjaolu, et ajavahemikul 2002–2004 ei täitnud ta sekretäri ülesandeid.

331    Siemens kinnitab ka, et komisjon on jätnud tähelepanuta ABB rolli kihutaja ja kartelli eestvedajana aastatel 1988 kuni 1999, mistõttu ei saa Siemens samal perioodil eestvedaja olla. Tema sõnul oli ABB roll kihutaja, kartelli juhi ja käigushoidjana palju olulisem kui rikkumise esimese episoodi jooksul Siemensi täidetud Euroopa sekretäri roll, mida komisjon on ületähtsustanud. Siemens arvab, et seda ebavõrdset kohtlemist saab heastada ainult talle määratud trahvi põhisumma suurendamise tühistamise teel.

332    Komisjon vaidleb Siemensi argumentidele vastu.

b)     Üldkohtu hinnang

 Kartelli eestvedaja roll

333    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 514 pani komisjon Siemensile süüks eriti rikkumise „eestvedaja” rolli suuniste punkti 2 kolmanda taande tähenduses, kuna ta täitis kartellis Euroopa sekretäri ülesandeid. Ta asub vaidlustatud otsuse põhjendustes 514 ja 522 seisukohale, et Siemensile määratud trahvi põhisummat tuleb suurendada 50%, mis teeb trahvi summaks 396 562 000 eurot.

334    Kõigepealt, mis puudutab Siemensi argumenti, et komisjon kvalifitseeris ta vääralt kartelli eestvedajaks rikkumise teises episoodis aastatel 2002 kuni 2004, siis tuleb see tagasi lükata seda kinnitavate faktide puudumise tõttu. Nimelt, kuigi on tõsi, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 511–514, milles raskendavate asjaolude uurimise käigus hinnati ka eestvedaja rolli, ei ole täpsustatud perioodi, mille suhtes komisjon Siemensi ja Alstomi või Areva kartelli eestvedajaks kvalifitseeris, on vaidlustatud otsuse põhjenduses 147 sõnaselgelt märgitud, et „[kartelli Euroopa sekretäri] rolli täitis kuni 1999. aasta septembrini Siemens ja seejärel ajavahemikul 1999–2004 Alstom”. Seda arvestades ei saa järeldada, et komisjon pidas Siemensit kartelli eestvedajaks ka ajavahemikul 2002 kuni 2004.

335    Edasi, ajavahemikku 1988 kuni 1999 puudutavate faktiliste asjaolude väidetava aegumise osas tuleb viidata eespool punktides 236–255 esitatud kaalutlustele, mille kohaselt ei ole Siemensi osalusel toime pandud rikkumise esimene episood aegunud.

336    Lõpuks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb juhul, kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, uurida trahvi põhisummade kindlaksmääramisel iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623, ja eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 92; eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 277, ja eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 280). See uurimine tähendab eelkõige, et tuleb välja selgitada, milline oli rikkumises osalemise jooksul ettevõtjate vastav roll (vt eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150; eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 277, ja eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 280). Suuniste punktis 2 esitatud nende asjaolude mitteammendav loetelu, mis võivad õigustada trahvi põhisumma suurendamist, sisaldab kolmandas taandes just ettevõtja „eestvedaja või algataja rolli”.

337    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et ettevõtjat oleks võimalik kvalifitseerida „eestvedajaks”, peab tal olema olnud oluline kartelli käigushoidja roll (vt eespool punktis 311 viidatud Üldkohtu otsus BASF vs. komisjon, punkt 374, ja 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 423) või isiklik ja konkreetne vastutus selle toimimise eest (vt selle kohta eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 300). Seda asjaolu tuleb hinnata üldiselt, arvestades asja konteksti (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 299 ja 373). Kohtupraktikas on ettevõtja „eestvedajaks” kvalifitseeritud eelkõige siis, kui on tuvastatud, et tal oli kartellis koordinaatori roll ja kui ta muu hulgas organiseeris ja varustas personaliga sekretariaadi, mis tegeles konkreetselt kartelli tööga (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, edaspidi kohtuotsus „ADM”, punktid 246 ja 247), või kui ettevõtjal oli keskne roll konkreetselt kartelli toimimise tagamisel, näiteks mitme koosoleku organiseerimine, kartelli raames teabe kogumine ja levitamine, teatud liikmete esindamine kartellis või kõige tihedamini kartelli toimimise kohta ettepanekute tegemine (vt selle kohta Üldkohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 57 ja 58, ning eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 404, 439 ja 461).

338    Käesolevas asjas, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 511–513, võttis komisjon arvesse seda, et kartelli Euroopa sekretariaat toimis kogu kartelli kestuse jooksul ning et selle tegevus püsis hoolimata mitmest kartelli struktuurimuudatusest. Sekretariaadil oli palju ülesandeid. Viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 121–123, 131, 132, 142, 147–149, 157–161, 173 ja 185, märgib komisjon, et kartelli Euroopa sekretariaat oli kartelli Euroopa liikmeteks olevate ettevõtjate ning viimaste ja Jaapani ettevõtjate vahelise teabe vahetamise keskus, et ta oli koosolekute kokkukutsuja ja eesistuja ning kvootide arvepidaja. Siemens nendele faktidele Üldkohtus vastu ei vaidle. Komisjon leidis, et kokkuleppe GQ ja kokkuleppe EQ tingimustest ning kartelli konkreetsest toimimisest nähtub selgelt, et kartelli Euroopa sekretariaadil oli väga oluline roll. Näidates üles initsiatiivi ja investeerides kartelli suuri ressursse, osutas Euroopa sekretariaat kartellile suure teene ja panustas eriti selle heasse toimimisse.

339    Siemens ei vaielnud komisjoni haldusmenetluses ega Üldkohtus vastu sellele, et kartellis osalemise esimese episoodi jooksul aastatel 1988 kuni 1999 täitis ta kartelli Euroopa sekretäri rolli. See et ta neid ülesandeid täitis, nähtub ka tema endiste töötajate E. ja Tr. ütlustest (vt selle kohta eespool punkt 222). Kuid ta väidab, et käesolevas asjas ei saa Euroopa sekretäri pidada eestvedajaks, sest tema ülesanded piirdusid sidepidamise ülesannetega, ega hõlmanud erilist konkurentsieeskirjade rikkumisele suunatud initsiatiivi ülesnäitamist või hoiakut; lisaks puudus tal ka igasugune otsustamisõigus.

340    Tuleb asuda seisukohale, et ülesanded, mida kartelli Euroopa sekretär täitis, andsid sellele kohale liidri positsiooni kartelli koordineerimisel ja igal juhul ka kartelli konkreetse toimimisega tegelemisel. Komisjon võis seega vaidlustatud otsuses õigesti järeldada, et Euroopa sekretär oli kartelli liikmete vaheline kontaktisik ja et tal oli määrava tähtsusega roll kartelli konkreetse toimimise tagamisel, sest ta hõlbustas teabevahetust kartellis ja et ta kogus, pani kokku ja vahetas teiste kartelli liikmetega olulist teavet kartelli toimimise kohta. See puudutas eriti teavet GIS projektide kohta, sest sekretär organiseeris töökoosolekuid ja tagas nende protokollimise.

341    Seda keskset rolli ei sea kahtluse alla asjaolu, et eksisteeris ka Euroopa grupi komitee, millel oli kartellis samuti tähtis roll. Lisaks ei ole vaidlustatud, et Siemens oli ka selle komitee alaline liige. Seega lisandusid kartelli Euroopa sekretäri ülesanded tema ülesannetele selle komitee alalise liikmena ning need tõstsid ta teiste selle komitee liikmete ABB ja Alstomi seast esile.

342    Lisaks võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 147 ja 513 õigesti asuda seisukohale, et kartelli sekretariaadi ülesannete täitmine oli oluline vastutus, mis eeldas tähtsate ressursside olemasolu, seda nii kulutatud aja kui ka kasutatud personali mõttes. Ilma kartelli Euroopa sekretäri tagatud koordineerimise ja keskse organiseerimiseta ei oleks kartell, arvestades selle keerukust, kindlasti saanud nii tõhusalt toimida. Lisaks, arvestades, et vastu ei ole vaieldud sellele, et Siemens täitis neid ülesandeid pikka aega, alates kartelli algusest 1988. aastal kuni tema osaluse katkestamiseni 1999. aastal, võis komisjon õigesti järeldada, et sellel ettevõtjal oli käesolevas asjas oluline kartelli käigushoidja roll ja ta kvalifitseerus seega „rikkumise eestvedajaks” suuniste punkti 2 kolmanda taande tähenduses.

343    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Siemensi argumendid, et eestvedaja roll oli ABB‑l.

344    Kõigepealt, mis puudutab Siemensi argumenti, et eestvedaja oli hoopis ABB, ja seega ei saanud Siemensil seda rolli olla, siis tuleb ümber lükata selle argumendi aluseks olev eeldus, et kartelli eestvedajaks saab korraga olla ainult üks ettevõtja.

345    Nimelt, nagu nähtub kohtupraktikast, on täiesti võimalik, et eestvedajaks kvalifitseeritakse üheaegselt kaks või veelgi rohkem ettevõtjat, eriti juhul, kui kartellil on palju liikmeid, nagu oli GIS projektide kartell vähemalt selle toimimise esimeses etapis (vt selle kohta eespool punktis 311 viidatud Üldkohtu otsus BASF vs. komisjon, punktid 439 ja 440, ning 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 561 ja seal viidatud kohtupraktika).

346    Seega, isegi kui eeldada, et ABB tuleb GIS puudutava kartelli eestvedajaks kvalifitseerida, ei tähenda see, et ka Siemensile ei saa seda kvalifikatsiooni anda.

 Siemensi väidetav ebavõrdne kohtlemine võrreldes ABB‑ga

347    Edasi tuleb uurida Siemensi argumenti, et kuna teda peeti kartelli eestvedajaks ja ABB‑d mitte, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ABB‑l oli kihutaja ja eestvedaja roll. See argument tuleb tagasi lükata kahel põhjusel.

348    Esiteks, mis puudutab väidetavat ABB rolli kartelli kihutajana, siis tuleb meenutada, nagu nähtub ka suuniste punkti 2 kolmanda taande sõnastusest, et mõisteid rikkumise „eestvedaja” ja „algataja” tuleb eristada. Nimelt on algataja roll seotud kartelli loomise või laiendamisega, kuid eestvedaja roll selle toimimisega (eespool punktis 311 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 316). Seega ei ole rikkumise eestvedaja ja algataja sarnases olukorras, mistõttu isegi juhul, kui komisjon oleks vääralt jätnud ABB kartelli algatajaks kvalifitseerimata, ei ole see, et ta nimetatud ettevõtjat ja Siemensit erinevalt kohtles, käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena.

349    Teiseks ei ole tuvastatud ega ka väidetud, et ABB täitis kartelli Euroopa sekretäri ülesandeid, või et ta täitis üksi, alaliselt ja pikka aega kõiki neid ülesandeid, mida tavapäraselt täitis see sekretär. Lisaks, kuigi üldiselt möönavad kõik, isegi komisjon, et ABB‑l oli kartellis „oluline roll”, ei ole tõendatud, et see oli kartelli toimimise seisukohast võrreldav Siemensi, Alstomi või Areva kui kartelli Euroopa sekretäri rolliga.

350    Siemensi argumentatsioon ei sea seda järeldust kahtluse alla.

351    Esiteks ei puutu käesolevasse asjasse Siemensi poolt meelde tuletatud roll, mis oli ABB‑l 1980‑ndate aastate lõpus tegutsenud eelisoleeritud torude kartellis – välja arvatud asjaolu, mida vaidlustatud otsuses õigesti välja tuuakse, et ABB‑d tuleb pidada korduvaks kartellides osalejaks.

352    Teiseks ei ole toimiku materjalid, millele Siemens viitab, niisugused, mis toetaksid tema argumenti, et ABB tuleb kvalifitseerida kartelli eestvedajaks.

353    Nimelt vastupidi sellele, mida väidab Siemens, ei toeta asjaolu – isegi kui see tõendatuks osutuks –, et ABB sees võidi kartellis osalemise otsus vastu võtta kõige kõrgemal tasemel, ABB rolli kartelli käigushoidjana. Sama kehtib asjaolu suhtes, et M. ütluste kohaselt täitsid „European speaker” ülesandeid järjestikku ABB kaks töötajat. See asjaolu ei anna sellele ettevõtjale kartelli eestvedaja rolli. Selle kohta tuleb märkida, et „European speakeri” ülesannete laad ei selgu toimiku materjalidest ega eriti ka Siemensi esitatud menetlusdokumentidest. Lisaks lubab asjaolu, et kokkuleppes GQ ega kokkuleppes EQ seda rolli ei mainitud, eeldada, et „European speaker” rollil ei olnud kartelli toimimises suurt tähtsust.

354    Samuti, kuigi on tõsi, et vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 153 viidatakse, nagu märgib Siemens, Areva avaldusele, mille kohaselt oli ABB juhatuse tasemel peetud koosolekute esimees, siis nähtub selle joonealuse märkuse lisamisest vaidlustatud otsuse põhjendusele 147 ja Areva avalduse sõnastusest, et see avaldus käib ainult ajavahemiku 2002–2004 kohta. Komisjon ei pane Siemensile süüks kartelli sekretäriks olemist sellel suhteliselt lühikesel perioodil – nimelt oli sel ajavahemikul see roll Alstomil või Areval. Siemens aga ei märgi, kuidas muutis asjaolu – isegi kui see oleks tõendatud –, et ABB oli direktorite tasemel peetud koosolekute esimees perioodil, mis kestis vaevu kaks aastat ja mille jooksul sekretäri ülesandeid täitis Alstom või Areva, ABB rolli sarnaseks Siemensi rolliga üle 11 aasta kestnud ajavahemikul, mil viimane täitis kartelli Euroopa sekretäri ülesandeid.

355    ABB eestvedaja rolli ei tõenda Siemensi esile toodud fakt, et ABB ja Alstom otsustasid 2000. aastal ettevõtja VA Tech kartellist välja arvata, korraldades „hüvastijätu õhtu”. Nimelt, arvestades, et asjassepuutuval turul toimunud ühinemise tagajärjel jäi pärast Siemensi osaluse katkestamist kartelli ainult kolm Euroopa ettevõtjat, ei saa eestvedaja küsimust tekkida, sest kaks nendest ettevõtjatest moodustasid liidu kolmanda vastu.

356    Lõpuks ei toeta ka ükski tõend Siemensi argumenti, et ABB‑l oli määrav roll Siemensi lahkumise järel tema vastu võetud meetmete korraldamisel ja nende rakendamisel. Nimelt ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendusest 169 ega selles põhjenduses tsiteeritud M. avaldusest mingit viidet ABB määravale rollile nende vastumeetmete korraldamisel ja rakendamisel.

357    Seega ei ole Siemens tõendanud, et ABB oli eestvedaja rolli seisukohast temaga sarnases olukorras, mistõttu oli õigustatud nende erinev kohtlemine.

358    Igal juhul, isegi kui eeldada, et komisjon jättis vääralt ABB eestvedajaks kvalifitseerimata, hoolimata ettevõtja ABB olulisest rollist kartellist, ei õigusta kolmanda isiku kasuks aset leidnud õigusvastane kohtlemine Siemensi esitatud tühistamisnõude rahuldamist. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise või diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimisel tuleb arvestada seaduslikkuse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa keegi enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 188/83: Witte vs. parlament, EKL 1984, lk 3465, punkt 15; eespool punktis 184 viidatud Üldkohtu kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160; 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 334, ja eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 367).

359    Seega, nagu eespool punktides 339–342 märgitud, kvalifitseeris komisjon õigesti Siemensi kartelli eestvedajaks. Kuna Siemensi argumentatsiooni eesmärk on just see, et tema trahvi ebaseaduslikult ei suurendataks, ei saa sellega järelikult nõustuda (vt selle kohta eespool punktis 358 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punkt 334, ja eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160).

360    Eeltoodust tulenevalt tuleb tagasi lükata Siemensi argumendid asjaolu kohta, et tal ei olnud kartellis eestvedaja rolli ja asjaolu kohta, et kartelli algatajaks või eestvedajaks oleks tulnud kvalifitseerida ABB.

2.     Kolmas argument, et Siemensi trahvi põhisummat suurendati tema eestvedaja rolli tõttu liiga palju

a)     Poolte argumendid

361    Siemens väidab teise võimalusena, et isegi kui sekretäri ülesannete ajutine täitmine õigustas tema kvalifitseerimist kartelli eestvedajaks, on komisjoni kohaldatud 50% suurendamine liiga suur ja see on käsitletav võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisena. Tuginedes komisjoni otsustuspraktikale väidab Siemens, et trahvisumma suurendamine 50% eeldab veel ühe raskendava asjaolu esinemist lisaks lihtsalt sellele, et asjassepuutuv ettevõtja täitis sekretäri ülesandeid. Ta palub, et Üldkohus, tegutsedes oma täieliku pädevuse piires, vähendaks oluliselt tema suhtes kohaldatud suurendamisprotsenti.

362    Komisjon vaidleb Siemensi argumentidele vastu.

b)     Üldkohtu hinnang

363    Esiteks tuleb märkida, et argument, mille kohaselt suurendamine 50% on suurem kui komisjoni teistes otsustes üldjuhul kohaldatud suurendamised, ei tõenda proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist (eespool punktis 345 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 579; vt selle kohta ka eespool punktis 337 viidatud kohtuotsus ADM vs. komisjon, punkt 248).

364    Piisab, kui selle kohta meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil iga trahvi suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja teda ei saa kohustada seejuures täpset matemaatilist valemit kohaldama (Üldkohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59; 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 268, ja eespool punktis 345 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 580). Seega ei saa Siemens proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise argumendi põhjendamisel tugineda komisjoni poolt teistes asjades kohaldatud suurendamisele.

365    Teiseks, mis puudutab Siemensi argumenti, et trahvi suurendamine 50% võrra tema eestvedaja rolli tõttu rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kartelli käigushoidja oli ABB, siis tuleb meenutada, nagu tehti ka eespool punktides 352–357, et Siemens ei ole suutnud tõendada, et toimiku materjalide põhjal võib järeldada, et ABB rolli tuleb pidada tema rolliga võrdseks. Täpsemalt, väidetavat ABB kartelli käigushoidja rolli ei tõenda ükski tõend. Seega ei olnud ABB ja Siemens samas olukorras ning komisjon ei olnud kohustatud neid sama moodi kohtlema.

366    Lisaks, isegi kui eeldada, nagu teeb Siemens, et ABB rolli tõttu kartelli käigushoidjana tuleks selle ettevõtja rolli pidada sarnaseks Siemensi rollile – kvalifikatsioon, mille komisjon ehk vääralt andmata jättis –, ei õigusta see kolmanda isiku kasuks toimepandud õigusvastane tegu Siemensi esitatud tühistamisnõude rahuldamist. Nimelt, nagu meenutatud eespool punktis 358, tuleb võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõtte järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa keegi enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele.

367    Kolmandaks, mis puudutab Siemensi eestvedaja rolli tõttu talle määratud trahvi suurendamise proportsionaalsust, siis tuleneb kohtupraktikast, et see, et ettevõtja tegutses keelatud kokkuleppe juhina, tähendab, et ta peab kandma selle eest erilist vastutust võrreldes teiste ettevõtjatega (vt selle kohta eespool punktis 337 viidatud Euroopa Kohtu otsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, punktid 57 ja 58, ning 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 45; eespool punktis 358 viidatud kohtuotsus Mayr‑Melnhof vs. komisjon, punkt 291).

368    Arvestades, kui olulised olid kartelli Euroopa sekretärina tegutsenud Siemensi ülesanded, mida on kirjeldatud eespool punktides 338, 340 ja 342, ei saa käesolevas asjas suurendamist 50% pidada ebaproportsionaalseks.

369    Seega tuleb kolmas argument ja järelikult kolmanda väite neljas osa tagasi lükata.

E –  Kolmanda väite viies osa, mille kohaselt on koostööteatise alusel trahvi vähendamata jätmise tõttu tehtud oluline hindamisviga

1.     Poolte argumendid

370    Siemens väidab, et komisjon on jätnud vääralt tema trahvi koostööteatise alusel vähendamata. Ta leiab, et ta esitas tõendeid, millel on oluline lisaväärtus ja viitab sellega seoses mitmest kartelli koosolekust teatamisele, taastatud toimikule, advokaadi kirjale kartelli toimimise kohta ajavahemikul 2002 kuni 2004, Siemensi 2005. aasta sisekontrolli tulemustele ja tema endiste töötajate Tr., E. ja Sch. ütlustele.

371    Komisjon vaidleb Siemensi argumentidele vastu.

2.     Üldkohtu hinnang

372    Koostööteatise punktis 21 on märgitud, et selleks, et ettevõtja trahvi saaks selle teatise alusel vähendada, peab ta esitama komisjonile kahtlustatava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus.

373    Vastavalt koostööteatise punktile 22 väljendab lisaväärtuse mõiste seda, mil määral esitatud tõendite laad ja/või üksikasjalikkus aitavad komisjonil kõnealuseid fakte tõendada.

374    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse konkurentsiõiguse rikkumises osalenud koostööd tegeva ettevõtja trahvi vähendamine on põhjendatud, kui see koostöö lihtsustab komisjoni tööd rikkumise tuvastamisel ja vajadusel sellele lõpu tegemisel (eespool punktis 285 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 399; Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 325, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363, ning eespool punktis 358 viidatud kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, punkt 330).

375    Nagu on märgitud koostööteatise punktis 29, tekitab see teatis õiguspärase ootuse, millele ettevõtjad tuginevad, kui nad soovivad komisjoni kartellist teavitada. Võttes arvesse õiguspärast ootust, mis komisjoniga koostööd teha soovivatel ettevõtjatel koostööteatisest tulenevalt võib tekkida, on komisjon järelikult kohustatud Siemensi trahvisumma kindlaksmääramisel tema koostööd hindama kooskõlas selle teatisega (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑26/02: Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑713, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).

376    Nimetatud teatises seatud piirides on komisjonil siiski suur kaalutlusõigus hinnata, kas ettevõtja esitatud tõenditel on oluline lisaväärtus koostööteatise punkti 22 tähenduses ja kas ettevõtja trahvi tuleb selle teatise alusel vähendada (vt analoogia alusel eespool punktis 285 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 393 ja 394, ning Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 532). Selle hindamise üle teostatav kohtulik kontroll on piiratud.

377    Käesolevas asjas tuleb seega kontrollida, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea, leides, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 533–536 mainitud Siemensi avaldustel ei olnud olulist lisaväärtust.

378    Nende avalduste kohta tuleb kõigepealt märkida, et ajavahemikul 28. maist 2004 – koostööteatise alusel Siemensi tehtud taotluse kuupäev – kuni 2006. aprilli lõpus esitatud vastuväiteteatiseni puudutas Siemensi edastatud teave vaid tema kartellis osalemise teist episoodi, st ajavahemikku 2002–2004. Samas kuni vastuväiteteatise esitamiseni vaikis ta maha rikkumises osalemise aastatel 1988 kuni 1999.

379    Lisaks tuleb toonitada, et kõigis teatistes, mis Siemens komisjonile koostööteatise alusel esitas, vaidles ta vastu sellele, et kokkulepped, milles ta osales, puudutasid EMP GIS projekte või et nendel oli mõju EMP‑s. Ausa koostöö asemel nähtub nendest teatistest pigem tahe iga hinna eest varjata kokkulepete tegelikku sisu, mille komisjon vaidlustatud otsuses ära tõendas.

380    Kuid koostööteatise punktis 11 kehtestatud täieliku koostöö tingimus on kohaldatav vaid trahvide eest kaitse, mitte trahvi vähendamise taotlemise korral, nagu nähtub selle teatise punktist 20. Seega ei takista ilmselge aususe puudumine Siemensi avaldustes tema trahvi vähendamist juhul, kui ta on vastavalt selle teatise punktile 21 esitanud olulise lisaväärtusega tõendeid.

381    Mis puudutab Siemensi esitatud teabe väidetavat lisaväärtust, siis märgib ta esiteks, et tema 28. mai 2004. aasta kirjas kirjeldab ta „täpsemalt mitut kartelli koosolekut”.

382    Selle kohta tuleb märkida, et 28. mai 2004. aasta kirjas võttis Siemens koostööteatisele tuginedes omaks, et alates 2002. aasta algusest pidasid tema töötajad R., S. ja Ze. sidet ABB ja Alstomiga või Areva ja kontserniga VA Tech ning et tema esitas esimese direktorite ja operatiivsel tasemel peetud koosolekute nimekirja. Kuid ta märkis, et sidepidamise eesmärk oli „benchmarking” – st hea praktika kohta teabe vahetamine, et suurendada sektori ettevõtjate konkurentsivõimet – ja ühiste tarnete teostamise või toormaterjali vahetamise alase koostöö võimaluste arutamine. Lisaks tunnistas Siemens, et nendel koosolekutel arutati väga väheseid konkreetseid projekte. Kuid ta märkis, et tegemist oli vaid rahvusvaheliste projektidega, millel puudub seos EMP‑ga. Lisaks ei sõlmitud nende projektide suhtes hinnakokkuleppeid, vaid tootjatel paluti pakkumisi tehes käituda „mõistlikult”.

383    Neid andmeid ei saa pidada „tõenditeks kahtlustatava rikkumise kohta” koostööteatise punkti 21 mõttes, sest nendes viidatakse vaid täiesti tähtsusetutele kontaktidele GIS‑de Euroopa tootjate vahel. Lisaks, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 534, ilma et Siemens talle vastu vaidleks, oli ta juba nendest koosolekutest ja nendel osalejatest teadlik.

384    Teiseks väidab Siemens, et ta dekodeeris ja esitas komisjonile andmeid.

385    Selle kohta tuleb märkida, et 23. juuli 2004. aasta kirjaga esitas Siemens mitu dokumenti. Esiteks esitas ta nende GIS projektide nimekirja, mille suhtes tuli pakkumine esitada aastatel 2002 ja 2003 ning mis teostati ainult väljaspool EMP‑d, viidates tootjale, kellele vastav projekt oli teostamiseks määratud; see nimekiri taastati failist, mille komisjon oli Siemensi ruumides teostatud kontrolli käigus leidnud. Teiseks esitas ta loetelu telefonikõnedest, mis tehti 2004. aasta 22. aprillist 22. maini tema töötaja Ze. SIM‑kaardiga. Kolmandaks esitas ta rea dokumente, mis avastati Ze. sülearvutist ja mis viitavad kahepoolsetele koostöövõimalustele GIS‑de teiste tootjatega.

386    Mis puudutab projektide nimekirja, siis ei sisalda see ühtegi Euroopa GIS projekti ega saa seetõttu anda teavet kartelli mõju kohta EMP‑s. Telefonikõnede loetelu sisaldab vaid väljuvate kõnede kuupäeva, kellaaega ja kestust ning numbrit, millele helistati. Lisaks ei märkinud Siemens, kuidas see loetelu aitas kaasa komisjoni poolt kartelli tuvastamisele, seda enam, et see puudutas perioodi (2004. aasta aprilli ja maid), mil Siemensi sõnul kartelli enam ei eksisteerinud. Lõpuks, Ze. sülearvutist pärit dokumendid puudutavad vaid tähtsusetuid koostööprojekte, nagu benchmarking ja võimalik konsortsiumi moodustamine teatud projektideks, millel puudub mis tahes seos asjassepuutuva kartelliga.

387    Seega ei saa ühtegi neist dokumentidest pidada tõendiks, mis suurendas komisjoni võimet tõendada kartelli olemasolu.

388    Kolmandaks väidab Siemens, et ta esitas kartellis osalenud tema endiste töötajate nimel koostatud kirja, milles kirjeldati „detailselt kartelli toimimise korda” ja loetleti „täpselt üles kokkulepped EMP‑s teostatud erinevate [GIS] projektide kohta”. Ta leiab, et need dokumendid on „täpsed dokumendid ajavahemikul 2002 kuni 2004 sõlmitud kokkulepete kohta”.

389    Tuleb märkida, et 7. detsembril 2004 edastas Siemens tõesti komisjonile 25. novembri 2004. aasta kirja, mille oli koostanud Siemensi identifitseerimata endiste töötajate õigusnõustaja. Siemens eeldab, et tegemist on R., S. ja/või Z.‑ga, kes komisjoni tuvastatu kohaselt esindasid teda kartellis osalemise teises episoodis. Selles kirjas on esitatud kokkuvõttena nende töötajate avaldused ja muu hulgas märgitud, et alates 2002. aasta oktoobrist toimunud koosolekutel, mis peeti ABB, Alstomi ja kontserniga VA Tech, arutati ühisturu GIS projekte eesmärgiga koordineerida tegevust, sõlmida kokkuleppeid ja fikseerida hinnad, et Alstom täitis sekretäri ülesandeid ja et sidet peeti kodeeritud telefonikõnede, fakside ja elektronkirjade teel. Selles 7. detsembri 2004. aasta kaaskirjas märkis Siemens, et arvestades kirja sisu, võisid tema varasemad avaldused olla ebatäielikud või ekslikud. Ta täpsustas ka, vastupidi sellele, mida ta kinnitas Üldkohtus, et „edastatud teave [ei olnud] väga detailne”.

390    Kuigi sellel teabel on rikkumise kohta mõningane tõenduslik väärtus – komisjon viitas 25. novembri 2004. aasta kirjale vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 153 kui dokumendile, mis kinnitab asjaolu, et Alstom või Areva täitis Euroopa sekretäri ülesandeid pärast Siemensi lahkumist 1999. aastal –, kinnitavad need ainult teavet, mis oli juba komisjoni käsutuses. Nimelt tunnistas Areva ise komisjonile 25. mail 2004 saadetud faksis, et ta täitis sekretäri ülesandeid. Seega Siemensi esitatud teavet ei saa pidada olulist lisaväärtust andvaks teabeks võrreldes juba komisjoni valduses olevate tõenditega.

391    Neljandaks, Siemens väidab, et ta analüüsis konkurentsi olukorda liidu peamistel turgudel ja esitas oma järeldused komisjonile ning et ükski muu ettevõtja ei esitanud nii üksikasjalikku teavet turu konteksti ja konkurentsi kohta.

392    Tuleb märkida, et 4. juulil 2005 edastas Siemens komisjonile sisekontrolli kirjaliku kokkuvõtte. Ta märkis, et selle kontrolli käigus uuris ta keelatud kokkuleppeid puudutavate õigusnormide järgimise seisukohast kõiki GIS projekte, mis ta Euroopas ajavahemikul 2000. aasta jaanuarist 2004. aasta aprillini teostas. Tema arvates ei andnud see kontroll, hoolimata tema suurtest jõupingutustest, konkreetseid tagajärgi, mis oleksid kinnitanud komisjoni vastuväiteid, ega võimaldanud tuvastada rikkumisi, mis oleksid lubanud järeldada, et konkurendid olid liidu teatud projektide suhtes sõlminud kokkuleppeid.

393    Seega ei ole Siemensi poolt 4. juulil 2005 edastatud teabel tõenduslikku väärtust. Täpsemalt ei ole näidatud, et väidetav „üksikasjalik teave turu konteksti ja konkurentsi kohta” suurendas komisjoni võimet vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumist tõendada ja et sellel on seetõttu oluline lisaväärtus.

394    Viiendaks väidab Siemens, et ta edastas komisjonile endiste töötajate Tr., E. ja Sch. ütlused, mis sisaldasid üksikasjalikku teavet kokkuleppe GQ sõlmimise ja ABB rolli kohta kartellis.

395    Tuleb märkida, et 7. augusti 2006. aasta kirja lisas esitas Siemens komisjonile tema endiste töötajate Tr., E. ja Sch. ütluste protokollid. Selles kirjas esitas Siemensi õigusnõustaja nende ütluste sisu kokkuvõtte. Ta märkis muu hulgas, et kokkuleppe GQ sõlmimise initsiatiivi näitas üles BBC, millest hiljem sai ABB, ja et viimane oli Euroopa tootjatega peetud esialgsete arutelude käigushoidja, et kokkulepe GQ puudutas Lähis-Ida, mitte Euroopa projekte, et Siemens eemaldus kokkuleppest GQ 1998. aasta lõpus või kõige hiljem 1999. aasta alguses, ja et kartellil, milles Siemens osales aastatel 2002 kuni 2004, puudus igasugune seos varasema, kokkuleppel GQ põhineva kartelliga.

396    Tuleb ka märkida, et see teave edastati enam kui kolm kuud pärast 2006. aasta aprilli lõpus esitatud vastuväiteteatist, milles komisjon oli juba esitanud tõendid GIS‑de tootjatele süüks pandud rikkumise kohta. Lisaks on ainus asjaolu, mis kõigist nendest ütlustest nähtub, kinnitus, et ABB oli kokkuleppe GQ sõlmimisel algataja ja käigushoidja. Nagu aga tuvastatud eespool punktides 350–357, ei toeta seda asjaolu muud toimiku materjalid. Tr., E. ja Sch. ütlusi ei saa seega kvalifitseerida tõenditeks, mis suurendaksid komisjoni võimet vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumist tõendada ja millel oleks seetõttu oluline lisaväärtus.

397    Eespool esitatust nähtub, et Siemensile määratud trahvi vähendamisest keeldumisega ei ole komisjon koostööteatist rikkunud. Seega tuleb kolmanda väite viies osa tagasi lükata.

F –  Kolmanda väite kuues osa, et konkurentsi peadirektoraat seadis de facto volinike kolleegiumile piiranguid

1.     Poolte argumendid

398    Siemens toob esile asjaolu, et üks päev enne käesolevas asjas otsuse vastuvõtmist volinike kolleegiumi poolt avalikustasid teatud teabekanalid informatsiooni, et eeldatavas kartellis osalenud ettevõtjatele määratakse ülisuured trahvid, tuues välja täpsed trahvisummad, mis erinevatele ettevõtjatele määratakse. Ta leiab, et sellise tegutsemisega on rikutud ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mille kohaselt teeb volinike kolleegium otsuseid omal vastutusel ja sõltumatult.

399    Komisjon väljendab Siemensi poolt esile toodud juhtumi suhtes kahetsust. Ta toonitab, et nende arvude avalikustamine ei olnud tahtlik ega teadlik. Ta teostas tulemusetult selles küsimuses sisekontrolli, et info lekitamise allikas tuvastada, ja muutis edaspidi oma otsustuspraktikat, et vältida sellise juhtumi kordumist. Sellele probleemile õigusliku hinnangu andmise osas leiab komisjon, et seda laadi teabe ennetähtaegne avalikustamine ei piira volinike sõltumatust ja et see juhtum ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

2.     Üldkohtu hinnang

400    Tuleb meenutada, et EÜ artikkel 287 sätestab, et ühenduse institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja ühenduse ametnikud ning muud teenistujad „ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente”. Kuigi see säte puudutab eelkõige ettevõtjate ruumidest saadud informatsiooni, näitab sõna „iseäranis”, et tegemist on üldpõhimõttega, mida kohaldatakse ka muule konfidentsiaalsele teabele (Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon, EKL 1985, lk 3539, punkt 34; vt selle kohta ka Üldkohtu 18. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑353/94: Postbank vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑921, punkt 86).

401    Käesolevas asjas nähtub toimikust, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist avalikustati ühele pressiagentuurile volinike kolleegiumile lõplikuks heakskiitmiseks esitatud otsuse projekti peamised osad. Nimelt 23. jaanuaril 2007, st vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelneval päeval, umbes kella 19 paiku avaldas see pressiagentuur täpsed andmed trahvide kogusumma kohta ning Siemensi, Melco ja Alstomi individuaalsete trahvide kohta ning ka teabe, et ABB kui komisjoni informaator oli trahvide eest kaitstud. Komisjon, kinnitades, et ta ei suutnud infolekke autorit kindlaks teha, ei vaielnud vastu sellele, et see leke oli pärit tema teenistustest.

402    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selline rikkumine võib tuua endaga kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise vaid siis, kui on tõendatud, et selle rikkumiseta oleks otsuse sisu olnud teistsugune (eespool punktis 336 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 174 viidatud kohtuotsus Dunlop Slazenger vs. komisjon, punkt 29). Käesolevas asjas ei ole Siemens seda tõendanud. Nimelt ei luba miski eeldada, et kui vaidlusalust teavet ei oleks avalikustatud, oleks see muutnud trahvisummat või tehtava otsuse sisu. Täpsemalt puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, et volinike kolleegium tervikuna või mõni volinik oleks tundnud mingit survet või oleks arvanud, et nad ei saa välja jätta otsuse projekti mõnda osa, millest ajakirjandust oli juba teavitatud.

403    Seega tuleb tagasi lükata ka kolmanda väite see osa. Kolmas väide tuleb järelikult tervikuna tagasi lükata.

404    Kuna Siemensi esitatud kolm väidet on tagasi lükatud, tuleb hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

405    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Siemens on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Siemens AG‑lt.

Pelikánová Jürimäe Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. märtsil 2011 Luxembourgis.

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1

A –  Esimese väite esimene osa, et „süükspandud rikkumisi ei ole piisavalt kirjeldatud”

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

B –  Esimese väite teine osa, et „väidetavaid kokkuleppeid ja nende mõju ühisturule ei ole õigesti analüüsitud”

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

a)  Tõendamiskoormis

b)  Kokkuleppe GQ ja kokkuleppe EQ tõenduslik väärtus

c)  Tõendid ühiskokkuleppe kohta

ABB ja tunnistaja M. avaldused

Fuji avaldused

Hitachi avaldused

Asjaolu, et Areva, Alstom ja kontsern VA Tech vastu ei vaielnud

Euroopa GIS projektide nimekiri

–  Üldnimekirja päritolu, selle koostamise kuupäev ja kvalifitseerumine tõendiks

–  Argument, et üldnimekirjas loetletud Euroopa GIS projekte kartelli raames ei arutatud

–  Projektid, mida väidetavalt mainiti mitu korda või mida ei teostatud

–  Euroopa GIS projektide väike arv üldnimekirjas

–  Argument, et Siemensile kartelli raames EMP‑s GIS projektide teostamise õigusi ei antud

–  Siemensi esitatud ökonomeertiline analüüs

Dokumentaalsed tõendid

–  Kokkulepe GQ ja kokkulepe EQ

–  Kontserni VA Tech ruumidest leitud dokument „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”

–  18. jaanuari 1999. aasta kirjad kontserni VA Tech töötajate Wa., J. ja B. vahel

–  Dokumentaalsed tõendid asjaolude kohta, mis leidsid aset ajavahemikul 2002 kuni 2004

d)  Järeldused esimese väite teise osa kohta

Kartelli mõju EMP piires

Euroopa ja Jaapani turgude reserveerimine vastavalt Euroopa ja Jaapani grupi tootjatele

„Tootjariikide” kaitse Euroopas

II –  Teine väide, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 25

A –  Teise väite esimene osa, et tõendatud ei ole rikkumises osalemine ajavahemikul 1999. aasta aprillist kuni septembrini

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

a)  Tõendamiskoormise jaotus Siemensi ja komisjoni vahel

b)  Nende tõendite tõenduslik väärtus, millele komisjon tugineb hinnangus, et Siemens katkestas kartellis osalemise 1. septembril 1999

ABB ja M. avaldused

Dokument pealkirjaga „JJC‑ga peetud läbirääkimiste kokkuvõte”

Areva, Melco, Fuji ja Hitachi/JAEPS avaldused

–  Areva avaldused

–  Melco avaldused

–  Fuji avaldused

–  Hitachi avaldused

Vahejäreldused

c)  Siemensi esitatud tõendid, millega tahetakse näidata, et ta katkestas kartellis osalemise alates 1999. aasta aprillist

Empiirilised majanduslikud tõendid tema kartellis osalemise katkestamise kohta hiljemalt 1999. aasta aprillis

Se. ütlused

Tr., E. ja Sch. ütlused

Tõendite puudumine selle kohta, et Siemens osales kokkuleppes GIS projektide kohta pärast 1999. aasta aprilli

Tõendite puudumine pärast 22. aprilli 1999 toimunud koosoleku kohta

B –  Teise väite teine osa, milles väidetu kohaselt on rikkumine aegunud

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

C –  Teise väite kolmas osa, et pärast 1. jaanuari 2004 Siemens rikkumises ei osalenud

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

III –  Kolmas väide, et trahvisumma arvutamisel on rikutud õigusnormi

A –  Kolmanda väite esimene osa, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne

1.  Esimene argument, et kartelli mõju ei ole tõendatud

a)  Poolte argumentatsioon

b)  Üldkohtu hinnang

2.  Teine argument, et trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise majandusliku mõju ulatusega

a)  Poolte argumentatsioon

b)  Üldkohtu hinnang

3.  Kolmas argument, et Siemens on liigitatud valesse kategooriasse

a)  Poolte argumendid

b)  Üldkohtu hinnang

B –  Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on hoiatava mõju kordaja ebaproportsionaalne

1.  Poolte argumentatsioon

2.  Üldkohtu hinnang

C –  Kolmanda väite kolmas osa, et rikkumise kestus ei ole õigesti määratud

D –  Kolmanda väite neljas osa, et Siemens on vääralt kvalifitseeritud rikkumise eestvedajaks

1.  Esimene ja teine argument, mille kohaselt oli kartelli eestvedaja roll ABB‑l, mitte Siemensil

a)  Poolte argumentatsioon

b)  Üldkohtu hinnang

Kartelli eestvedaja roll

Siemensi väidetav ebavõrdne kohtlemine võrreldes ABB‑ga

2.  Kolmas argument, et Siemensi trahvi põhisummat suurendati tema eestvedaja rolli tõttu liiga palju

a)  Poolte argumendid

b)  Üldkohtu hinnang

E –  Kolmanda väite viies osa, mille kohaselt on koostööteatise alusel trahvi vähendamata jätmise tõttu tehtud oluline hindamisviga

1.  Poolte argumendid

2.  Üldkohtu hinnang

F –  Kolmanda väite kuues osa, et konkurentsi peadirektoraat seadis de facto volinike kolleegiumile piiranguid

1.  Poolte argumendid

2.  Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.