Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
29. mai 2024(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Noomitus – Ametikoha väärikusega vastuolus olevad teod – Personalieeskirjade artiklid 12 ja 21 – Akti vastuvõtja pädevus – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte – Erapooletus – Põhiõiguste harta artikkel 41
Kohtuasjas T‑766/22,
Maria Canel Ferreiro, elukoht Overijse (Belgia), esindaja: advokaat N. Maes,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja I. Demoulin,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president O. Porchia, kohtunikud M. Jaeger, L. Madise (ettekandja), P. Nihoul ja S. Verschuur,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Maria Canel Ferreiro palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis tühistada esiteks haldusjuurdlus EN‑2101 (edaspidi „haldusjuurdlus“) ja Euroopa Liidu Nõukogu 28. mai 2021. aasta haldusjuurdluse aruanne (edaspidi „juurdlusaruanne“), teiseks nõukogu 25. novembri 2021. aasta otsus, millega talle määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus (edaspidi „vaidlustatud otsus“), ja kolmandaks 1. septembri 2022. aasta otsus, millega jäeti tema kaebus rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
Vaidluse taust
2 Hageja võeti 2006. aastal Euroopa Komisjoni teenistusse ametnikuna. Ta viidi 1. septembril 2013 üle nõukokku, kus ta määrati õigustalituse kantseleisse.
3 Alates 1. aprillist 2019 kuni 15. juunini 2021 töötas hageja nõukogu meditsiini- ja sotsiaalteenistuse eelarve- ja finantsüksuse kontrolliametnikuna.
4 Hageja vahetu ülemus A saatis 19. veebruaril 2021 nõukogu peasekretariaadi organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektoraadi peadirektorile C‑le juhtimismemo projekti, milles toodi eelkõige esile hageja suhtlemisraskused ja sellest tulenevad pinged töösuhetes tema kolleegide ja ülemustega. Samal päeval edastati memo projekt hagejale seisukohtade esitamiseks.
5 Hageja saatis 23. veebruaril 2021 A‑le e‑kirja, milles ta seadis kahtluse alla A juhtimismemo projektis tehtud tähelepanekute õigsuse, leides, et see on tõend selle kohta, et A teda ahistas. Nimetatud e‑kirjast said koopia C ning organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektoraadi personaliosakonna direktor B.
6 Hageja esitas 3. märtsil 2021 A‑le oma seisukohad juhtimismemo projekti kohta.
7 Pärast seda, kui A oli palunud hagejal 23. veebruari 2021. aasta e‑kirjas esitatud ahistamissüüdistused tagasi võtta, saatis hageja A‑le 13. märtsil 2021 uue e‑kirja, milles ta seadis kahtluse alla A juhtimismemos tehtud avalduste tõelevastavuse ja viimase juhtimisoskused.
8 C kui ametisse nimetav ametiisik (edaspidi „ametisse nimetav ametiisik“) volitas 23. märtsil 2021 administratsiooni õigusnõunike üksust viima läbi hagejat puudutavat haldusjuurdlust, et teha kindlaks, kas
– ta oli oma 2020. aasta põhipuhkuse korraldamisel rikkunud personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, eelkõige neid, mis on sätestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklites 12 ja 60, ning oma kohustusi, mis tulenevad nõukogu peasekretäri 1. jaanuari 2014. aasta otsusest nr 1/2014, millega kehtestatakse personalieeskirjade sätete kohaldamise eeskirjad seoses nõukogu peasekretariaadis töötavate ametnike puhkusega;
– ta oli 2021. aastal e‑kirja teel suheldes rikkunud oma käitumisega A suhtes personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi, eelkõige neid, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklis 12.
9 Hagejat teavitati 24. märtsil 2021 haldusjuurdluse algatamisest.
10 Juurdluse läbiviijad kuulasid hageja ära 8. aprillil 2021.
11 Nad esitasid 26. aprillil 2021 hagejale kaks kirjalikku küsimust, paludes tal kommenteerida kahte lauset, mis olid võetud vastavalt tema 23. veebruari 2021. aasta e‑kirjast ja 13. märtsi 2021. aasta e‑kirjast, mis mõlemad olid adresseeritud A‑le ja mis sisaldasid ahistamissüüdistusi. Sama päeva e‑kirjas täpsustas hageja, et ta on selles küsimuses oma seisukoha juba esitanud, ega lisanud oma varasematele selgitustele midagi.
12 Pärast tunnistajatelt seletuste saamist saatsid juurdluse läbiviijad 5. mail 2021 hagejale juurdlusaruande projekti osa „Faktid ja asjaolud“. Kuna juurdluse läbiviijad ei saanud hagejalt 25. mai 2021. aasta teatises ette nähtud tähtaja jooksul tema seisukohti, teatasid nad hagejale, et ametisse nimetavale ametiisikule saadetakse lõpparuanne otsuse tegemiseks.
13 Juurdluse läbiviijad saatsid 28. mai 2021. aasta siseteatega C‑le juurdlusaruande, järeldades selles esiteks, et hageja ei rikkunud 2020. aastal oma põhipuhkuse korraldamisel ühtegi personalieeskirjade sätet, ning teiseks, et „arvestades kõnealuseid tegusid ja eelkõige A‑ga e‑kirja teel suhtlemist 2021. aastal, rikkus [hageja] vähemalt personalieeskirjade artikleid 12 ja 21“.
14 10. juunil 2021 teavitati hagejat võimalusest tutvuda C sekretariaadis haldusjuurdluse järeldustega, mis olid ära toodud juurdlusaruandes ja selle lisades. Hageja tutvus nende dokumentidega ja võttis toimiku kõik dokumendid teadmiseks 21. juunil 2021.
15 Ametisse nimetav ametiisik algatas 19. oktoobril 2021 hageja suhtes distsiplinaarmenetluse ilma distsiplinaarnõukoguga konsulteerimata.
16 Ametisse nimetav ametiisik võttis 25. novembril 2021 vastu vaidlustatud otsuse, mis tehti hagejale teatavaks 8. veebruaril 2022.
17 Hageja esitas 2. mail 2022 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse vaidlustatud otsuse peale.
18 Ametisse nimetav ametiisik võttis 1. septembril 2022 vastu kaebuse rahuldamata jätmise otsuse.
Poolte nõuded
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– „tühistada haldusjuurdlus ja juurdlusaruanne“;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
20 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Haldusjuurdluse ja juurdlusaruande vastu esitatud kolmanda nõude vastuvõetavus
21 Nõukogu väidab, et tühistamisnõuded on vastuvõetamatud osas, milles need on esitatud haldusjuurdluse ja juurdlusaruande vastu.
22 Olgu märgitud, et kaebuse esitanud isikut kahjustavad vaid need aktid või meetmed, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult tema huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras. Kui on tegemist aktide või otsustega, mis tehakse mitmeetapilise, eelkõige sisemenetluse käigus, on vaidlustatavad põhimõtteliselt ainult sellised aktid, mis kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad administratsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, ning vahemeetmed, mille eesmärk on valmistada ette lõplikku otsust, ei ole vaidlustavad aktid. Otsust ettevalmistavad aktid ei saa huve kahjustada ning hageja võib üksnes menetluse lõpetanud otsuse vaidlustamise käigus tõstatada küsimuse selle otsusega vahetult seotud varasemate aktide õigusvastasuse kohta (vt selle kohta 2. veebruari 2022. aasta kohtuotsus LU vs. EIP, T‑536/20, ei avaldata, EU:T:2022:40, punktid 37–39 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Käesolevas asjas oli haldusjuurdluse eesmärk kontrollida, kas on rikutud personalieeskirjadest tulenevaid ametnike kohustusi. Juurdlust lõpetav aruanne sisaldab sellega seoses üksnes ametisse nimetavale ametiisikule adresseeritud soovitust juurdlusest tehtavate järelduste kohta. Seega on nii haldusjuurdlus kui ka juurdlusaruanne vahemeetmed, mis ei mõjuta ametisse nimetava ametiisiku lõplikku seisukohta, nagu nähtub ka otsuse nr 73/2006, mis puudutab haldusjuurdluste läbiviimist ja menetlust ning distsiplinaarnõukogu nõukogu peasekretariaadis, artikli 6 lõikest 1, kusjuures see otsus on vastu võetud personalieeskirjade artiklis 86 ette nähtud distsiplinaarkorra ning personalieeskirjade IX lisas sätestatud eeskirjade ja menetluste kohaselt. Järelikult ei saa ei haldusjuurdlust ega juurdlusaruannet pidada hageja huve kahjustavateks aktideks.
24 Eeltoodut arvestades tuleb kolmas nõue, mis on esitatud haldusjuurdluse ja juurdlusaruande vastu, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Esimene ja teine nõue, milles palutakse tühistada vaidlustatud otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus
Sissejuhatavad kaalutlused
25 Tühistamisnõuete põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
26 Esimeses väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab hageja esiteks, et juurdluse läbiviijad ületasid ametisse nimetava ametiisiku poolt neile antud volitust, ning teiseks, et nad ei olnud tema suhtes objektiivsed ja erapooletud.
27 Teise väite kohaselt on kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmisel toime pandud rikkumisi.
28 Kolmandas väites leiab hageja, et on rikutud tema kaitseõigusi.
29 Hageja esitab ka neljanda väite, mille kohaselt ei ole tõendatud personalieeskirjade artiklite 12 ja 21 rikkumine. Argumendid, mille hageja esitas neljanda väite raames, võib sisuliselt jagada nelja ossa. Hageja väidab niisiis, et
– esiteks ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi põhjendust personalieeskirjade artikli 21 rikkumise faktiliste asjaolude kohta;
– teiseks ei ole personalieeskirjade artikli 21 rikkumine igal juhul tõendatud;
– kolmandaks ei sisalda vaidlustatud otsus põhjendusi, millest nähtuks, milline oli personalieeskirjade artikliga 12 vastuolus olev „diskrediteeriv suhtlus“;
– neljandaks ei ole personalieeskirjade artikli 12 rikkumine igal juhul tõendatud.
30 Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja esitatud teine väide puudutab konkreetselt kaebemenetluses toime pandud rikkumisi, nagu kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtja pädevuse puudumine sellise otsuse vastuvõtmiseks ja erapooletuse põhimõtte rikkumine, kuna kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegi vaidlustatud otsuse vastuvõtja.
31 Kohtupraktikast tuleneb aga, et hageja peab saama nõuda tema kaebuse rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasuse kontrollimist Euroopa Liidu kohtu poolt, kui ta esitab väite, mis puudutab konkreetselt kaebemenetlust. Nimelt, kui hagejal oleks sellisel juhul õigus vaidlustada üksnes algne otsus, oleks välistatud igasugune kohtueelset menetlust puudutav vaidlustamisvõimalus, mis tooks seega kaasa hageja ilmajätmise võimalusest kasutada menetlust, mille eesmärk on võimaldada ja soodustada teenistuja ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuse lahendamist kompromissiga ning kohustada asutust, millest teenistuja sõltub, oma otsust kooskõlas eeskirjadega uuesti läbi vaatama, arvestades teenistuja võimalikke vastuväiteid (vt selle kohta 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Z vs. Euroopa Kohus, T‑88/13 P, EU:T:2015:393, punktid 143–146).
32 Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et enne vaidlustatud otsuse vastu esitatud väidete üle otsustamist tuleb analüüsida kõigepealt teist väidet. Kui see väide osutub põhjendatuks ja Üldkohus tühistab kaebuse rahuldamata jätmise otsuse, peab administratsioon kaebuse uuesti läbi vaatama, tagades kohtueelse menetluse nõuetekohasuse. Sellisel juhul tuleb vaidlustatud otsuse vastu esitatud nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna need on enneaegsed, sest seda otsust saab kohtulikult kontrollida üksnes siis, kui see on eelnevalt nõuetekohase kohtueelse menetluse raames uuesti läbi vaadatud (vt selle kohta 16. mai 2017. aasta kohtuotsus CW vs. parlament, T‑742/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2017:338, punktid 59–61).
33 Esimene, kolmas ja neljas väide on esitatud nii vaidlustatud otsuse kui ka kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu. Tühistamisnõuete läbivaatamisel osas, milles need põhinevad nendel väidetel, tuleb lähtuda põhimõttest, et hagi – isegi kui see on vormiliselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – toob kaasa selle isiku huve kahjustava meetme vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus WH vs. EUIPO, T‑138/19, EU:T:2020:316, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebuse rahuldamata jätmine ei pruugi selle sisu arvestades olla üksnes hageja poolt vaidlustatud akti kinnitav akt, eelkõige juhul, kui administratsioon vaatab tema olukorra uute õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi või kui administratsioon muudab või täiendab algset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel, või isegi loeb seda huve kahjustavaks aktiks, mida see asendab (vt 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Colombani vs. Euroopa välisteenistus, T‑372/18, ei avaldata, EU:T:2019:734, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus WH vs. EUIPO, T‑138/19, ei avaldata, EU:T:2020:316, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Käesoleval juhul jätab kaebuse rahuldamata jätmise otsus vaidlustatud otsuse sisuliselt muutmata, ilma et muutuks selle sisu või ulatus ning ilma kaebaja olukorra uue hindamiseta uute õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal.
35 Seega tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasust analüüsida kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvaid põhjendusi arvesse võttes (vt selle kohta 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus MZ vs. komisjon, T‑631/20, EU:T:2022:426, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
Teine väide, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmisel on toime pandud rikkumisi
36 Teine väide jaguneb kaheks osaks. Esimene osa puudutab kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtja pädevuse puudumist ja teine Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 1 rikkumist.
– Teise väite esimene osa, mille kohaselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtjal puudub pädevus
37 Hageja väidab, et nõukogu peasekretariaadi organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektoraadi peadirektor C ei olnud pädev võtma vastu otsust tema kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Sellega seoses väidab ta esiteks, et nõukogu peasekretäri otsuse nr 16/2017, millega delegeeritakse otsustamis- ja allkirjastamise volitused seoses personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisega, artikli 1 punktist f nähtub, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vastu võetud otsuste suhtes ei kehti peasekretäri poolt otsustamisvolituste delegeerimine halduse peadirektorile, keda nüüd nimetatakse nõukogu organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektoraadi peadirektoriks.
38 Teiseks väidab hageja, et ei ole tõendatud, et tema kaebuse esitamise kuupäeval, milleks on 2. mai 2022, kehtis nõukogu peasekretäri otsus nr 23/22, millega muudetakse otsust nr 16/2017, et tagada järjepidevus, kui peasekretäri ametikoht on täitmata, delegeerides nõukogu organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektorile pädevuse võtta vastu muu hulgas otsuseid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel.
39 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
40 Olgu meenutatud, et personalieeskirjade artikli 2 lõike 1 kohaselt määrab iga institutsioon kindlaks, kes kasutab käesolevate personalieeskirjade kohaselt ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule antud volitusi.
41 Selle sätte alusel võttis nõukogu vastu 6. veebruari 2017. aasta otsuse (EL) 2017/262, millega määratakse kindlaks nõukogu peasekretariaadi ametisse nimetav asutus või ametiisik ja teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus või ametiisik ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2013/811/EL (ELT 2017, L 39, lk 4). Otsuse 2017/262 artikli 1 punktist c tuleneb, et volitused, mis on personalieeskirjadega antud ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule, kuuluvad peasekretärile, kellel on sama otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt õigus delegeerida täielikult või osaliselt oma volitused organisatsioonilise arengu ja teenuste direktorile.
42 Seega delegeeris peasekretär talle otsusega 2017/262 antud otsustamisvolitused otsusega nr 16/2017 organisatsioonilise arengu ja teenuste direktorile, välja arvatud eelkõige personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaldamise suhtes (otsuse nr 16/2017 artikli 1 punkt f).
43 Arvestades tema teenistusest lahkumist, võttis nõukogu peasekretär D siiski vastu otsuse nr 23/22, millega muudeti otsust nr 16/2017, lisades sellesse artikli 1a, milles on ette nähtud järgmist: „[k]ui peasekretäri ametikoht on täitmata, siis kuni vaba ametikoha täitmiseks [ELTL] artikli 240 lõike 2 kohaselt nimetatud peasekretäri teenistusse asumiseni delegeeritakse kõik otsusega 2017/262 […] peasekretärile antud volitused organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektorile, välja arvatud […] artikli 1 lõike 1 punktis g ette nähtud volitused.“ Tuleb täpsustada, et otsuse nr 16/2017 artikli 1 lõike 1 punktis g ette nähtud volitused, mis ei kuulu organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektorile delegeeritud volituste ulatusse, puudutasid otsuste tegemist, mis on seotud „artiklis 2 osutatud ja teenistuse huvides toimuva teisele ametikohale määramise ja üleviimisega muudesse peadirektoraatidesse kui halduse peadirektoraat“.
44 Niisiis muutis otsus nr 23/22 peasekretäri poolt organisatsioonilise arengu ja teenuste direktorile delegeeritud otsustamisvolituste ulatust, delegeerides talle erandlikus olukorras, mil peasekretäri ametikoht on täitmata, peaaegu kõik peasekretäri volitused, sealhulgas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel otsuste vastuvõtmise.
45 Otsuse nr 23/22 artikli 2 kohaselt pidi otsus jõustuma selle allkirjastamise kuupäeval.
46 Hageja väidab, et ei ole tõendatud otsuse nr 23/22 allkirjastamise kuupäeva, millest sõltub vastavalt selle artiklile 2 otsuse jõustumine. Ta leiab, et samuti ei ole tõendatud, et selle kohaldamise tingimus – peasekretäri ametikoht on täitmata – oli täidetud.
47 Mis puudutab otsuse nr 23/22 allkirjastamise kuupäeva, siis tuleb märkida, et vasturepliigis esitas nõukogu otsuse nr 23/22 allkirjastatud versiooni koos saatelehega, millest oli näha, et nõukogu peasekretär oli sellele otsusele 29. aprillil 2022 tõepoolest alla kirjutanud.
48 Mis puudutab asjaolu, et nõukogu peasekretäri ametikoht oli täitmata, siis nähtub alaliste esindajate komiteele (COREPER) 5. aprillil 2022 saadetud teate teisest punktist, et nõukogu peasekretäri D tagasiastumine jõustus 30. aprillil 2022. Pealegi asus nõukogu uus peasekretär teenistusse alles 1. novembril 2022.
49 Tuleb meenutada, et hageja esitas oma kaebuse 2. mail 2022 ja ametisse nimetav ametiisik jättis selle rahuldamata 1. septembril 2022.
50 Sellest järeldub, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmise ajal kehtis otsus nr 23/22 ja järelikult kuulus kaebuse rahuldamata jätmise otsus C kui organisatsioonilise arengu ja teenuste peadirektori pädevusse.
51 Järelikult tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
– Teise väite teine osa, mille kohaselt on rikutud harta artikli 41 lõiget 1
52 Hageja väidab, et isegi kui C oleks olnud pädev võtma vastu kaebuse rahuldamata jätmise otsust ametliku edasivolituse alusel, oleks ta pidanud võtma vajalikud meetmed, et täita harta artikli 41 lõikest 1 tulenevaid hea halduse ja erapooletuse nõudeid, eelkõige andes edasivolituse hageja kaebuse läbivaatamiseks teisele peadirektorile. Asjaolu, et C ei keeldunud tegemast otsust tema enda tehtud distsiplinaarotsuse peale esitatud kaebuse kohta, võttis hagejalt õiguse tema suhtes tehtud otsuse erapooletule uuesti läbivaatamisele, mis on tagatud personalieeskirjade artikli 90 lõikega 2.
53 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
54 Olgu meenutatud, et harta artikli 41 lõikega 1 kaitstud õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, on liidu õiguse üldpõhimõte ning kohtupraktika kohaselt hõlmab hea halduse põhimõte muu hulgas pädeva institutsiooni kohustust hoolikalt ja erapooletult uurida kõiki juhtumi asjakohaseid asjaolusid (vt 19. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus JS vs. SRB, T‑270/20, ei avaldata, EU:T:2022:651, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 on aga ette nähtud, et iga isik, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid personalieeskirju, võib esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule kaebuse teda kahjustava meetme kohta, kui nimetatud asutus või ametiisik on teinud otsuse või kui ta pole võtnud personalieeskirjades ettenähtud meedet.
56 Esiteks tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et personalieeskirjade artikli 90 lõige 2 ei nõua sugugi, et muu asutus kui ametisse nimetav asutus või ametiisik, kes võttis vastu huve kahjustava akti, otsustaks selle akti peale esitatud kaebuse üle. Vastupidi, sellest ilmneb, et liidu seadusandja pidas võimalikuks olukorda, kus sama asutus teeb ametniku huve kahjustava otsuse ja teeb seejärel otsuse selle otsuse peale esitatud kaebuse kohta.
57 Teiseks, mis puudutab kaebemenetluse olemust ennast, siis on Euroopa Kohus muu hulgas otsustanud, et see ei kujuta endast edasikaebemenetlust, vaid selle eesmärk on kohustada asutust, millest ametnik sõltub, oma otsust uuesti läbi vaatama, lähtudes ametniku võimalikest vastuväidetest (vt selle kohta 21. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Vecchioli vs. komisjon, 101/79, EU:C:1980:243, punkt 31). Euroopa Kohus leidis seega, et hageja huve kahjustava otsuse vastuvõtja võib osaleda sellise kollegiaalse organi arutelul, kes otsustab selle otsuse peale esitatud kaebuse üle. Lisaks rõhutas kohtujurist Warner oma ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjas, milles tehti 21. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Vecchioli vs. komisjon (101/79, EU:C:1980:243), et kaebuse puhul ei ole tegemist edasikaebusega sellisele asutusele, kes on hierarhiliselt kõrgemal kui vaidlustatud akti andnud asutus. Kohtujuristi arvates on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 eesmärk võimaldada ametnikel nõuda nende huve kahjustava otsuse uuesti läbivaatamist, lähtudes ametniku esitatud kaalutlustest. Kohtujurist on samuti seisukohal, et selles suhtes ei ole oluline, kas pärast pädeva asutuse kindlaksmääramist vastavalt personalieeskirjade artiklile 2 on asutus, kes peab seda küsimust uuesti analüüsima, sama, mis otsuse teinud asutus või mitte (vt selle kohta kohtujurist Warneri ettepanek kohtuasjas Vecchioli vs. komisjon, 101/79, EU:C:1980:212).
58 Lisaks leidis Üldkohus 8. juuli 2020. aasta kohtuotsuses WH vs. EUIPO (T‑138/19, ei avaldata, EU:T:2020:316, punkt 63), et isik, kes võttis ametisse nimetava asutusena vastu ametniku huve kahjustava otsuse, ei ole kohustatud hoiduma osalemast otsustusprotsessis, mis puudutab selle ametniku poolt asjaomase otsuse peale esitatud kaebust.
59 Eeltoodust tuleneb, et isegi kui kaebuse läbivaatamine ei allunud käesoleval juhul kollegiaalsele organile, ei saa kaebemenetluse laadi arvestades järeldada, et harta artikli 41 lõiget 1 on rikutud ainuüksi seetõttu, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegi nõukogu sisemist korraldust reguleerivate normide kohaselt sama isik, kes tegi kaebuse esemeks oleva otsuse. Lisaks ei ole hageja väitnud, et esinevad muud asjaolud, mis võiksid tema kaebuse kohta otsuse teinud isiku erapooletuse kahtluse alla seada.
60 Sellest järeldub, et teise väite teine osa ja järelikult teine väide tervikuna ning tühistamisnõuded, mis selle väite alusel on esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, tuleb tagasi lükata.
Neljanda väite esimene ja kolmas osa, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
61 Neljanda väite esimeses ja kolmandas osas väidab hageja esiteks, et peale viite juurdlusaruandes sisalduvatele järeldustele ei ole vaidlustatud otsuses ühtegi põhjendust personalieeskirjade artikli 21 rikkumise kohta, ja teiseks, et selles otsuses ei ole ära näidatud ka diskrediteerivat suhtlust, mis võiks kujutada endast personalieeskirjade artikli 12 rikkumist.
62 Vastamata otseselt hageja argumentidele põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, väidab nõukogu vastu, et juurdlusaruande punktidest 36–38 nähtub, et 23. veebruari ja 13. märtsi 2021. aasta e‑kirjades kasutas hageja A suhtes solvavaid ja agressiivseid sõnu. Ühelt poolt on see käitumine personalieeskirjade artikli 21 ja teiselt poolt personalieeskirjade artikli 12 rikkumine, kuna ahistamissüüdistuste puhul, millele ei ole lisatud esialgseid tõendeid ja mille hageja esitas oma vahetu ülemuse vastu, on väljendus väga agressiivne, mis riivab A au ja ametialast mainet.
63 Tuleb meenutada, et huve kahjustava akti põhjendamise eesmärk on ühelt poolt anda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava meetme põhjendatust ja liidu kohtule hagi esitamise otstarbekust, ning teiselt poolt võimaldada liidu kohtul kontrollida selle meetme õiguspärasust (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, T‑217/18, ei avaldata, EU:T:2019:571, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjenduste piisavust hinnates tuleb lisaks selle sõnastusele arvestada ka selle vaidlustatud akti vastuvõtmise faktilist ja õiguslikku konteksti (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus DK vs. Euroopa välisteenistus, T‑217/18, ei avaldata, EU:T:2019:571, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Käesoleval juhul tõdeb ametisse nimetav ametiisik vaidlustatud otsuse põhjenduses 1, et „[haldusjuurdluse] järelduste kohaselt on [hageja] oma tegudega, eelkõige 2021. aastal e‑kirja teel [A‑ga] suhtlemisel rikkunud vähemalt personalieeskirjade artikleid 12 ja 21“.
65 Sellega seoses tuleb tõdeda, et ametisse nimetava ametiisiku poolt hagejale esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus piirdub sellega, et see kordab osaliselt juurdlusaruande punkti 105, mis sisaldub aruande osas „Lõppjäreldused“. See punkt on siiski vaid lühikokkuvõte juurdluse läbiviijate kaalutlustest, mis on esitatud juurdlusaruande eelnevates osades. Eespool viidatud lõik, millele on viidatud väljaspool selle konteksti, ei näita täpselt ära hagejale ette heidetud faktilisi asjaolusid.
66 Nimelt ei võimalda ühelt poolt üldine viide „2021. aastal e‑kirja teel […] suhtlemisele“, millega ei kaasne mingit selgitust selle suhtluse sisu kohta, mõista, milliseid hageja sõnu A suhtes pidas ametisse nimetav ametiisik personalieeskirjade artikli 12 või 21 rikkumiseks. Teiselt poolt annab sõna „eelkõige“ kasutamine mõista, et vaidlustatud otsusega karistatakse hagejat ka muu käitumise kui ainult 2021. aastal e‑kirja teel A‑ga suhtlemise eest, esitamata selle kohta rohkem täpsustusi.
67 Ametisse nimetav ametiisik ei esitanud hagejale ka kaebuse rahuldamata jätmise otsuses selgitusi asjaolude kohta, mida talle ette heideti, kuigi hageja väitis oma kaebuses esiteks, et ta ei teadnud, milline konkreetne käitumine võib kujutada endast personalieeskirjade artikli 21 rikkumist, kuna A ei ole tema töö kvaliteeti kunagi kahtluse alla seadnud, ning teiseks, et tema küsimused e‑kirjade kohta, mille saatmine rikkus personalieeskirjade artiklit 12, jäid vastuseta. Lisaks sellele, et kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ei ole vastatud hageja kaebuses esitatud argumentidele, mis käsitlevad põhjendamiskohustuse rikkumist seoses personalieeskirjade artiklite 12 ja 21 rikkumisega osas, mis puudutab hagejale ette heidetavaid asjaolusid, piirdub ka see otsus juurdlusaruande punkti 105 sõnastuse osalise kordamisega otsuse punktis 7.
68 Nagu nähtub eespool punktist 23, on juurdlusaruandes esitatud soovitus ametisse nimetavale ametiisikule haldusjuurdlusest tehtavate järelduste kohta ning see ei määra ette ära ametisse nimetava ametiisiku lõplikku seisukohta. Ametisse nimetav ametiisik peab siiski analüüsima juurdlusaruannet ja võtma meetmed, mida ta peab sobivaks, põhjendades oma otsust. Kuna vaidlustatud otsuses on viidatud sellele juurdlusaruandele, millega hagejal oli võimalik tutvuda, tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus koostoimes selle juurdlusaruandega sisaldab põhjendusi, mis vastavad eespool punktis 63 meenutatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele.
69 Sellega seoses tuleb märkida, et mis puudutab 2021. aastal e‑kirja teel suhtlemist, siis nõukogu väidab kostja vastuses, et juurdlusaruande punktidest 36–38 ilmneb, et hagejale omistatud teod seisnesid 23. veebruari ja 13. märtsi 2021. aasta e‑kirjade saatmises, milles ta kasutas A suhtes solvavaid ja agressiivseid sõnu, süüdistades viimast ahistamises.
70 Tuleb tõdeda, et juurdlusaruande punktis 36 selgitavad juurdluse läbiviijad, et „[hageja] [A‑ga] suhtlemise toon, sisu, vorm ja laad olid sageli sobimatud“, ning nad tsiteerivad lõiku 23. veebruari 2021. aasta e‑kirjast (saadetud kell 14.31) ja lõiku 13. märtsi 2021. aasta e‑kirjast (saadetud kell 11.49).
71 Peale selle selgitavad juurdluse läbiviijad juurdlusaruande punktides 37 ja 38, et nad leiavad, et hageja esitas A suhtes tõsiseid ahistamissüüdistusi ja et kui need süüdistused on teotavad, võiksid need kaasa tuua distsiplinaarkaristused vastavalt peasekretäri otsuse 15/2015, mis käsitleb psühholoogilist ja seksuaalset ahistamist nõukogu peasekretariaadis, artikli 3 lõikele 4.
72 Mis puudutab personalieeskirjade artikli 12 rikkumist, siis ilmneb juurdlusaruande punktist 91, et viisi, kuidas hageja oma vahetu ülemusega 2021. aastal suhtles, peeti „ebaviisakaks, pahatahtlikuks ja alandavaks“, „küündides allumatuseni“, ning seega nimetatud artikli 12 rikkumiseks.
73 Mis puudutab personalieeskirjade artikli 21 rikkumist, siis ilmneb juurdlusaruande punktist 59 koostoimes selle punktiga 97, et kuna see säte paneb ametnikule kohustuse abistada oma ülemusi ja neile nõu anda, siis leiti, et „on vastuvõetamatu, et [hageja] süüdistab vastutustundetult [A‑d] ahistamises, ilma et ta esitaks tegelikke esialgseid tõendeid, mis oleksid minimaalselt põhjendatud, ning samuti on vastuvõetamatu see, et [hageja] tegi sellistest süüdistustest kauplemisvahendi, tehes ettepaneku need tagasi võtta, kui [A] võtab oma juhtimismemo tagasi“.
74 Hoolimata nendest erinevatest kommentaaridest, mis puudutavad hageja sobimatut suhtlemist kogu selle aja jooksul, mil hageja A‑ga koos töötas, ei nähtu juurdlusaruandest siiski selgelt, millised konkreetselt 23. veebruari ja 13. märtsi 2021. aasta e‑kirjades sisalduvad asjaolud olid aluseks juurdluse läbiviijate järeldustele personalieeskirjade artiklite 12 ja 21 rikkumise kohta. Seega, isegi kui vaidlustatud otsust ei tehtud kontekstis, mis on hagejale täiesti teadmata, väidab hageja õigesti, et vaidlustatud otsus koostoimes selle juurdlusaruandega ei sisalda piisavalt põhjendusi eespool punktis 63 viidatud kohtupraktika tähenduses osas, mis puudutab tema 2021. aasta suhtlemist A‑ga e‑posti teel.
75 Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 66, annab vaidlustatud otsuses sõna „eelkõige“ kasutamine mõista, et selle otsusega karistatakse hagejat ka muu käitumise kui ainult 2021. aastal e‑posti teel A‑ga suhtlemise eest, esitamata selle kohta rohkem täpsustusi.
76 Tuleb märkida, et juurdlusaruande punktist 105, mis sisaldub osas „Lõppjäreldused“, nähtub, et „[a]rvestades kõnealuseid tegusid ja eelkõige A‑ga e‑kirja teel suhtlemist, rikkus [hageja] vähemalt personalieeskirjade artikleid 12 ja 21“. Sarnaselt vaidlustatud otsusega annavad juurdlusaruande lõppjäreldused mõista, et käitumine, mida hagejale personalieeskirjade viidatud sätete rikkumisena ette heidetakse, hõlmab tõepoolest muid tegusid kui ainult 2021. aastal e‑kirja teel A‑ga suhtlemine. Samal ajal ei võimalda juurdlusaruanne tervikuna mõista, milles seisnevad muud „kõnealused teod“ peale punktis 105 nimetatud e‑kirja teel suhtlemise, mida juurdlusaruande lõppjärelduste kohaselt heidetakse hagejale ette personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumisena.
77 Tuleb märkida, et juurdlusaruande enda sõnastuse kohaselt oli juurdluse läbiviijatel neile antud volituse kohaselt ülesanne viia läbi haldusjuurdlus, mille eesmärk oli kindlaks teha, „kas [hageja] oli 2021. aastal e‑kirja teel suheldes oma käitumisega A suhtes rikkunud personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi“ (juurdlusaruande punktid 1, 8 ja 75). Sellega seoses on juurdlusaruande punktis 36 rõhutatud, et „volitus hõlmab ainult [A] isikut ja üksnes [i)] aastat 2021 (mitte 2020) ja [ii)] e‑kirja teel suhtlemist“. Samal ajal viitab aruanne mitu korda hageja suhtumisele ja agressiivsetele tegudele teiste kolleegide suhtes ning hageja muule käitumisele A suhtes kui 2021. aasta e‑kirjad.
78 Näiteks viitavad juurdluse läbiviijad juurdlusaruande punktides 40 ja 57 hageja kriitikale selle kohta, kuidas A juhtis oma üksust, ja viisile, kuidas hageja suhtles A‑ga näost näkku. Nad väidavad esiteks, et hageja suhtumine „muutub väga kiiresti agressiivseks hukkamõistuks selle kohta, kuidas [A] oma üksust juhib, ning põlguseks A otsuste, juhiste, palvete ja nõuannete suhtes“, ning teiseks, et „[hageja] tõstis väga valjult [A] suhtes häält ja jättis talle korduvalt andmata võimaluse väljendada oma seisukohti rahulikult ja tasakaalukalt“ ning „pidas vastupidi A‑d juhiks, kes ei jõua probleemide tuumani ja kaldub mööda vaatama tema üksust iseloomustava halva toimimise tegelikust põhjusest“.
79 Lisaks on juurdlusaruande punktis 59 viidatud 2019. ja 2020. aasta hindamisele ning on järeldatud, et „ei ole lubatav, et [hageja] reageerib põlglikkusega 2019. ja 2020. aasta hindamisele ning annab endale loa mitte enam töötada teatud toimikutega (kuna need on teistele kolleegidele sobivamad ) või keelduda teistega koostööst (sest juhised ei ole selged)“.
80 Lõpuks märgivad juurdluse läbiviijad juurdlusaruande punktis 62, et hageja „teeb oma kolleegide töö äärmiselt raskeks“ ja et toimik „sisaldab ohtralt dokumente, mis tõendavad, et alates 2020. aastast on [hageja] oma ülemuste e‑postkaste ujutanud üle (mõnikord pikkade) sõnumitega, mis asjatult raskendavad toimikute haldamist, või sõnumitega, milles ta sattus konflikti kolleegidega erinevates talitustes“.
81 Juurdlusaruande punktidest 59 ja 60 nähtub, et juurdluse läbiviijad leidsid, et neil on „neile antud volitusele tuginedes“ õigus hinnata muu hulgas eespool punktis 79 mainitud käitumist. On tõsi, et juurdlusaruande erinevates punktides tehtud järeldusi volituse ulatuse kohta kui selliseid võib selle aruande punkte 39 ja 88 arvestades selgitada nii, et nendes väljendatakse seisukohta, et asjaolu, et volitus oli piiratud hageja suhtlemisega A‑ga e‑kirja teel 2021. aastal, ei takistanud juurdluse läbiviijatel analüüsida hageja muid tegusid ja suhtlemist, et hinnata õigesti kõnealuste e‑kirjade sisu. Siiski jätab vastuolu ühelt poolt selliselt määratletud volituse piiride ja teiselt poolt aruande lõppjärelduste vahel, nagu neid on selgitatud eespool punktis 76, püsima ebakindluse seoses selle aruande lõppjäreldustes viidatud selliste tegude kindlaksmääramisega, mille eest seejärel vaidlustatud otsuses karistus määrati. Seega ei võimalda vaidlustatud otsus selgelt eristada käitumist, mille eest karistatakse, ja asjaolusid, mida võeti arvesse osana kontekstist.
82 Mis puudutab personalieeskirjade artikli 21 rikkumist, siis on tõsi, et juurdlusaruande punkt 97 koostoimes selle aruande punktidega 59 ja 64 viitab hageja käitumisele „teiste hierarhilises ahelas olevate isikute“ suhtes või asjaolule, et hageja „lubas endale tavapäraste töötingimuste toimimise häirimist“, keeldudes muu hulgas „teatud ülesannete täitmisest“, ja et ta omistas endale „politseiniku“ rolli, või isegi, et ta reageeris „põlglikult“ 2019. ja 2020. aasta hindamisele. Siiski ei võimalda see lühike ja üldine sõnastus täpselt kindlaks teha, milline käitumine võis kujutada endast personalieeskirjade artikli 21 rikkumist ja mis põhjustel.
83 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb tõdeda, et kuna kohus saab vaidlustatud otsuse põhjendatust kontrollida vaid siis, kui on ära näidatud asjaolud, mida heidetakse ametnikule ette personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumisena, siis takistab täpsustuste puudumine hagejale ette heidetud asjaolude kohta Üldkohtul kontrollida vaidlustatud otsuse põhjendatust.
84 Järelikult tuleb neljanda väite esimese ja kolmanda osaga nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid, mis hageja selle otsuse vastu esitas.
Kohtukulud
85 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2021. aasta otsus, millega Maria Canel Ferreirole määrati noomitus.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja nõukogult.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. mail 2024 Luxembourgis.
Allkirjad