KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 31. jaanuaril 2013(1)
Kohtuasi C‑418/11
TEXDATA Software GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Innsbruck (Austria))
Äriühinguõigus – Asutamisvabadus – ELTL artiklid 49 ja 54 – Direktiiv 2009/101/EÜ, neljas direktiiv 78/660/EMÜ ja üheteistkümnes direktiiv 89/666/EMÜ – Kapitaliühingute ja nende filiaalide raamatupidamisdokumentide avalikkus – Avalikustamata jätmise puhuks ette nähtud karistused – Karistuse proportsionaalsus – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Kaitseõiguste järgimise põhimõte – Põhimõte ne bis in idem
1. Kas liidu õigus ei võimalda kehtestada siseriiklikke õigusnorme, millega nähakse puhuks, kui äriühingute raamatupidamisdokumentide avalikustamise tähtajad on möödunud, ette rahaline karistus nii äriühingule kui ka selle organitele ning seda nii, et enne seda ei pöörduta nende poole ja neile ei anta võimalust esitada eelnevalt märkusi, ning millega nähakse edasise viivitamise puhuks ette, et viivitamatult määratakse veel teisedki karistused? Niisugune on sisuliselt küsimus, mille Oberlandesgericht Innsbruck (Austria) on praeguse eelotsusetaotlusega esitanud.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul eelkõige kontrollida, kas hiljuti Austrias kehtestatud seda laadi õigusnormid on kooskõlas esiteks ELTL artiklites 49 ja 54 sätestatud asutamisvabadusega ja liidu äriühinguid käsitlevate direktiivide sätetega, millega nähakse ette karistused raamatupidamisdokumentide avalikustamata jätmise eest, ning teiseks tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtetega ning põhimõttega ne bis in idem, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”), samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) erinevates sätetes.
3. Hoolimata sellest, et põhikohtuasjas on tegemist suhteliselt piiratuma taotlusega, palutakse Euroopa Kohtul siiski võtta käesolevas kohtuasjas seisukoht liidu õiguse küsimustes, mis on kõike muud kui tähtsusetud.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Äriühinguid käsitleva esimese direktiivi, st direktiivi 68/151/EMÜ(2) artiklis 6, millest sai selle direktiivi kehtetuks tunnistamise tulemusena direktiivi 2009/101/EÜ(3) artikkel 7, on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette asjakohased karistused vähemalt järgmistel juhtudel:
a) kui ei ole avalikustatud artikli 2 punktis f nõutud raamatupidamisdokumente; [...]”.
5. Äriühinguid käsitleva neljanda direktiivi, st direktiivi 78/660/EMÜ(4) artiklis 60a on nähtud ette: „Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida nad kohaldavad käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”
6. Äriühinguid käsitleva üheteistkümnenda direktiivi, st direktiivi 89/666/EMÜ(5) artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Teise liikmesriigi õigusele alluva ja direktiivi 68/151/EMÜ kohaldamisalas oleva äriühingu poolt asutatud filiaaliga seotud dokumendid ja andmed tuleb avalikustada vastavalt filiaali asukohajärgse liikmesriigi õigusele ja kõnealuse direktiivi artiklile 3.”
7. Selle direktiivi artikli 12 kohaselt „[näevad liikmesriigid artiklis] 1 [...] sätestatud avalikustamisnõuete täitmata jätmise [...] korral [...] ette kohased sanktsioonid”.
B. Siseriiklik õigus
8. Unternehmensgesetzbuchi (Austria äriseadustik, edaspidi „UGB”) § 277 lõike 1 kohaselt on kapitaliühingute seaduslikud esindajad kohustatud esitama pädevale kohtule äriühingu asukoha äriregistri pidamiseks raamatupidamise aastaaruande, tegevusaruande ja mõned muud äriühingu dokumendid pärast seda, kui üldkoosolek on neid arutanud, ning igal juhul hiljemalt üheksa kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu.
9. UGB §‑s 280a „Välisriikide kapitaliühingute filiaalide avalikustamine” on sätestatud, et välisriikide kapitaliühingute filiaalide puhul peavad filiaali esindajad avaldama vastavalt UGB §‑le 277 saksa keeles raamatupidamisdokumendid, mis on koostatud, kontrollitud ja avalikustatud, järgides äriühingu põhiasukohas kohaldatavat õigust.(6)
10. UGB § 283 pealkiri on „Trahvid” ja selles on kindlaks määratud tagajärjed, mis kaasnevad nende avalikustamiskohustuste täitmata jätmisega. Seda paragrahvi muudeti 2011. aastal (edaspidi „2011. aasta reform”)(7).
11. Selle muudetud paragrahvi lõike 1 kohaselt on nõukogu liikmed ja likvideerijad kohustatud järgima UGB § 277 ja välisriigi kapitaliühingu filiaali puhul on isikud, kellel on õigus seda ühingut esindada, kohustatud järgima UGB § 280a, vastasel korral mõistab kohus neile trahvi vahemikus 700−3600 eurot. See trahv tuleb määrata pärast avalikustamistähtaja möödumist ja iga kahe kuu järel tuleb määrata uus trahv seni, kuni need organid ei ole oma kohustusi täitnud.
12. UGB § 283 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud trahvi määramise menetlus, mis koosneb kahest etapist. Esimeses etapis – mida on kirjeldatud selle paragrahvi lõikes 2 – tuleb juhul, kui äriühingu organid ei ole täitnud oma avalikustamiskohustusi kehtestatud tähtaja viimaseks päevaks, määrata määrusega trahv summas 700 eurot ning seda ilma ühegi eelneva menetlustoiminguta. Niisugune esimese karistuse määramisele eelnevate menetlustoimingute puudumine on 2011. aasta reformiga tehtud uuendus, mille eesmärk on muuta varasema korra ajal valitsenud Austria kohtutes välja kujunenud praktikat, mille kohaselt paluti kohustused täitmata jätnud ettevõtjatel enne karistuse määramist need kohustused täita.(8)
13. UGB § 283 lõikes 2 on sätestatud ka, et trahvi võib määramata jätta üksnes siis, kui kohustatud organ ei saanud avalikustamiskohustusi ilmselgelt õigel ajal täita ettenägematu või vältimatu sündmuse tõttu. Niisugusel juhul võib määruse andmise edasi lükata maksimaalselt nelja nädala võrra. Asjaomasel organil on aega 14 päeva, et esitada trahvi määramise määruse peale vastuväide, kusjuures ta peab ära näitama põhjused, miks ta oma kohustused täitmata jättis. Kui ta vastuväidet ei esita, määrus jõustub. Kui vastuväide esitatakse liiga hilja või on täiesti põhjendamatu, tuleb see määrusega rahuldamata jätta. Tähtaega võidakse siiski pikendada.
14. UGB § 283 lõikes 3 on kirjeldatud trahvi määramise menetluse võimalikku teist etappi. Selle lõike kohaselt muudab põhjendatud vastuväite esitamine tähtaegselt lõikes 2 nimetatud trahvi määramise määruse peale selle määruse kohaldamatuks ja sel juhul algatatakse üldmenetlus. See menetlus võib lõppeda juhtumi lõpetamise või siis trahvi määramisega summas 700−3600 eurot. Asjaomasel äriühingu organil on võimalus esitada vastuväide trahvi määramise peale üldmenetluses.
15. Juhuks, kui avalikustamine ei toimunud veel kahe kuu jooksul pärast UGB §‑s 277 näidatud ja eespool punktis 8 mainitud tähtaja viimase päeva möödumist, on UGB § 283 lõikes 4 sätestatud, et määrusega määratakse veel üks trahv summas 700 eurot ja selline määrus antakse juhul, kui avalikustamiskohustust ikka ei täideta, uuesti iga kahe kuu järel. UGB § 283 lõikes 5 on nähtud ette, et kui tegemist on ettevõtjatega, mida võib sellessamas UGB‑s toodud kriteeriumide kohaselt kvalifitseerida keskmise suurusega või suurteks ettevõtjateks, suurendatakse lõikes 3 ette nähtud trahve ja neid, mis määratakse kord-korralt rikkumise jätkumise eest, vastavalt kolm või kuus korda.
16. Lisaks kohaldatakse UGB § 283 lõike 7 järgi kohustusi, mis on seaduslikel esindajatel §‑de 277 ja 280a kohaselt, ka äriühingu suhtes. Kui äriühing ei täida neid kohustusi oma organite kaudu, tuleb talle endale määrata samaaegselt trahv.
II. Faktilised asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17. Texdata Software GmbH (edaspidi „Texdata”) on osaühing asukohaga Saksamaal Karlsruhes, mis arendab ja turustab tarkvara. Ta tegutseb Austrias filiaalina, mis kanti 4. märtsil 2008 välisriigi äriühinguna Austria äriregistrisse.
18. Landesgericht Innsbruck (Innsbrucki kohus) määras 5. mai 2011. aasta määrusega Texdatale UGB 2011. aastal muudetud § 283 lõike 2 alusel kaks 700‑eurost trahvi selle eest, et viimane jättis esitamata 31. detsembril 2008 ja 31. detsembril 2009 lõppenud majandusaasta raamatupidamise aastaaruande ettenähtud tähtaja jooksul, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul lõppes 28. veebruaril 2011.
19. 23. mail 2011 esitas Texdata Landesgerichtile tähtaegselt kaks vastuväidet, mille kohaselt on lubamatu määrata trahvi sellest eelnevalt teavitamata või trahvihoiatust tegemata, ning milles teatati, et määruskaebuse esitaja saaks esitada Amtsgericht Karlsruhele (Karlsruhe kohus) niigi juba esitatud majandusaasta aruanded, millega on võimalik tutvuda elektrooniliselt.
20. Nimetatud kuupäeval esitas Texdata Landesgerichtile ka mõlemad kõnealused aastaaruanded.
21. Landesgericht andis 25. mail 2011 kaks määrust, millega tühistas tähtaegselt esitatud vastuväidete alusel mõlemad trahvimäärused ja määras kõnealusele äriühingule üldmenetluses UGB § 283 lõigete 3 ja 7 alusel raamatupidamise aastaaruannete tähtaegselt esitamata jätmise eest uuesti kaks rahatrahvi, kumbki 700 eurot.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, millele Texdata esitas apellatsioonkaebuse nende kahe määruse peale, tekkis küsimus, kas kõnesolevad 2011. aastal muudetud siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega, ning ta peatas seetõttu menetluse, esitades Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas kehtiva liidu õigusega, eelkõige:
1) ELTL artiklites 49 ja 54 ette nähtud asutamisvabadusega;
2) tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõttega (ELL artikli 6 lõige 3) (tõhususe põhimõte);
3) põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus (ELL artikli 6 lõige 1) ja EIÕK artikli 6 lõikes 2 (ELL artikli 6 lõige 1) sätestatud õigusega olla ära kuulatud;
4) põhiõiguste harta artiklis 50 sätestatud põhimõttega ne bis in idem või
5) direktiivi 68/151/EMÜ artikli 6, direktiivi 78/660/EMÜ artikli 60a ja direktiivi 83/349/EMÜ(9) artikli 38 lõike 6 sätetega avalikustamismenetluses ette nähtud karistuste kohta
on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis seadusega ette nähtud üheksakuulise tähtaja jooksul pädevale äriregistrit pidavale kohtule majandusaasta aruande koostamata ja avalikustamata jätmise korral,
– andmata võimalust avalikustamise kohustuse ja võimalike takistuste kohta seisukoha võtmiseks, eelkõige eelnevalt kontrollimata, kas majandusaasta aruanne on juba esitatud äriühingu peamise tegevuskoha järgse äriregistri pidajale, ning
– saatmata äriühingule või seda esindavatele organitele eelnevalt individuaalset nõudekirja avalikustamise kohustuse täitmiseks,
näeb ette, et äriregistrit pidav kohus määrab äriühingule ja igale äriühingut esindavale organile viivitamatult karistuseks vähemalt 700 euro suuruse rahatrahvi, eeldades, et äriühing ja selle organid on jätnud majandusaasta aruande süüliselt avalikustamata, kui äriühing ja selle organid ei tõenda vastupidist; ning näeb ette, et iga järgneva kahe kuu eest, mil kõnealust kohustust ei täideta, määrab äriregistrit pidav kohus asjaomasele äriühingule ja igale äriühingut esindavale organile uuesti viivitamatult vähemalt 700 euro suuruse rahatrahvi, eeldades, et äriühing ja selle organid on jätnud majandusaasta aruande süüliselt avalikustamata, kui äriühing ja selle organid ei tõenda vastupidist?”
III. Menetlus Euroopa Kohtus
23. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 10. augustil 2011. Kirjalikud seisukohad esitasid Texdata, Austria ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon.
24. 27. novembril 2012 toimunud kohtuistungil olid esindatud Texdata, Austria valitsus ja komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
25. Kõigepealt tuleb analüüsida argumente, milles väidetakse, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.
26. Austria valitsus toob välja teatava hulga vigu selles, kuidas siseriiklikke õigusnorme on eelotsusetaotluses tutvustatud, ja väidab seega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kirjeldanud neid õigusnorme viisil, mis võimaldab Euroopa Kohtul anda tarviliku ja mitte üksnes hüpoteetilise vastuse.
27. Selles osas tuleb siiski meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tõlgendata ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetluses siseriiklikke seadusi või määrusi ning seega ei saa võimalikud ebatäpsused eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluses toodud vaidlusaluste siseriiklike õigusnormide kirjelduses kaasa tuua seda, et Euroopa Kohus ei ole pädev vastama selle kohtu esitatud eelotsuse küsimusele.(10) Arvan, et praegusel juhul on Euroopa Kohtu käsutuses tänu eelotsusetaotluses toodud teabele faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.
28. Ühendkuningriigi valitsus ei esita ametlikult vastuvõetamatuse vastuväidet, kuid väidab, et ei ole selge, miks kohaldati 2008. ja 2009. majandusaastat käsitlevate aastaaruannete esitamise kohustuse suhtes tagasiulatuvalt uut menetlust, mis on UGB §‑s 283 ette nähtud pärast 2011. aasta reformi.
29. Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada siseriiklike õigusnormide tõlgendamise ja kohaldatavuse üle ega teha kindlaks põhikohtuasja lahendamisel asjakohased faktilised asjaolud. Tegelikult peab Euroopa Kohus liidu ja siseriiklike kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsusetaotluses kirjeldatud faktilist ja õiguslikku konteksti, millega seoses eelotsuse küsimus on esitatud.(11) Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et siseriiklike ajaliselt kohaldatavate õigusnormide kindlakstegemine on siseriikliku õiguse tõlgendamise küsimus, mis ei kuulu eelotsusemenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.(12)
30. Minu arvates järeldub eelnevast, et eelotsuse küsimust tuleb pidada vastuvõetavaks.
B. Eelotsuse küsimuse analüüs
1. 1. Asutamisvabadus ja äriühinguid käsitlevad direktiivid
a) Üldised märkused
31. Oma eelotsuse küsimuse esimese ja viienda osaga, mida tuleb minu meelest analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklites 49 ja 54 ette nähtud asutamisvabadust ning esimese direktiivi 68/151/EMÜ artiklit 6, neljanda direktiivi 78/660/EMÜ artiklit 60a ja seitsmenda direktiivi 83/349/EMÜ artikli 38 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et need ei võimalda kehtestada selliseid siseriiklikke õigusnorme, millega nähakse ette niisugune karistuste kord kapitaliühingute raamatupidamisdokumentide avalikustamise kohustuste täitmata jätmise eest, nagu on sätestatud UGB 2011. aastal muudetud redaktsioonis ning kirjeldatud eespool punktides 10−16.
32. Eelkõige on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kerkinud küsimus, kas raamatupidamise aastaaruannete avalikustamise eesmärki ei saa sama tõhusalt saavutada vähem „drastilise” menetlusega kui see, mis on sätestatud 2011. aasta reformiga, näiteks menetlusega, mis kehtis enne seda reformi.(13) Uus kord toob välisriikide äriühingutele kaasa üleliigseid kulusid ja kulutusi, sest nad on sunnitud pöörduma advokaadi poole, et kaitsta oma asutamisvabadusega seotud õigusi, samal ajal kui selleks, et teha kindlaks, kas need äriühingud on asjakohased raamatupidamisdokumendid juba avalikustanud, st kas nad on avalikustanud bilansid peamise tegevuskoha kohtus, on võimalik teha järelepärimisi sellele välisriigi kohtule või siis selle äriühingu peamises tegevuskohas.
33. Kõigepealt tuleb märkida, et raamatupidamise aastaaruannete avalikustamise kohustust ja vastavat karistuste korda, mis on nähtud ette põhikohtuasjas vaadeldavates siseriiklikes õigusnormides, kohaldatakse Texdata kui Saksa kapitaliühingu suhtes, mis tegutseb Austrias oma filiaali kaudu, mis on registreeritud selles riigis kapitaliühingu välismaise filiaalina. Niisuguses olukorras arvan – nagu on märkinud ka Ühendkuningriigi valitsus – et praegust kohtuasja analüüsides ei ole asjakohane mitte niivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud seitsmes direktiiv 83/349/EMÜ, mis käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid ja mida kohaldatakse ettevõtjate kontsernide suhtes, mis koosnevad ema‑ ja tütarettevõtjatest, mis on eraldiseisvad juriidilised isikud,(14) vaid pigem üheteistkümnes direktiiv 89/666/EMÜ, mis käsitleb kapitaliühingute filiaalide avalikustamist. Nagu märgitud juba punktis 4, on lisaks esimene direktiiv 68/151/EMÜ, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses viitab, nüüdseks kehtetuks tunnistatud ja asendatud direktiiviga 2009/101/EÜ.
34. Selles osas tuleb siiski meenutada, et asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada.(15)
35. Võttes arvesse põhikohtuasja faktilisi asjaolusid ja kohaldatavaid Austria õigusnorme, on seega vaja, et Euroopa Kohus tõlgendaks peale ELTL artiklite 49 ja 54 ka direktiivi 2009/101/EÜ, neljandat direktiivi 78/660/EMÜ ja üheteistkümnendat direktiivi 89/666/EMÜ.
b) Direktiivid 2009/101/EÜ, 78/660/EMÜ ja 89/666/EMÜ
36. Viidatud direktiivid reguleerivad kõiki täiendavaid meetmeid, mis liidu seadusandja on võtnud asutamisvabaduse kasutamise hõlbustamiseks. Need kõik on sätted, millega viiakse ellu ELTL artikli 50 lõike 2 punkt g(16) ja üldine kava asutamisvabaduse piirangute tühistamiseks, mille nõukogu on heaks kiitnud 18. detsembril 1961(17) ja milles on nähtud ette liikmesriikides äriühingutelt nõutavate tagatiste kooskõlastamine nii osanike kui ka kolmandate isikute huvide kaitsmise eesmärgil. Nende tagatiste hulka kuulub kohustus avalikustada teatav asjakohane teave nende äriühingute kohta. Seepärast ongi viidatud direktiivides sätestatud õigusnormid, millega püütakse kooskõlastada siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad asjakohase teabe avalikustamist äriühingute kohta.(18)
37. Nende direktiivide erinevatest põhjendustest ilmneb aga, et siseriiklike avalikustamist käsitlevate õigusnormide kooskõlastamise põhieesmärk on konkreetselt kolmandate isikute huvide kaitse. Äriühingutele avalikustamiskohustuste ettenägemise eesmärk on nimelt võimaldada kolmandatel isikutel, kes teevad või kavatsevad teha äriühinguga tehinguid, tutvuda selle peamiste dokumentide ja teatavate seda puudutavate asjakohaste andmetega, eelkõige nende isikute andmetega, kellel on õigus võtta sellele kohustusi.(19)
38. Mis puudutab lisaks konkreetselt kapitaliühingute raamatupidamise aastaaruannete avalikustamist, siis Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus märkida, et see etendab kolmandate isikute kaitsmisel põhirolli(20) ning et selle eesmärk on peamiselt anda teavet neile, kes ei tunne või ei saa piisavalt tunda äriühingu raamatupidamislikku ja rahanduslikku olukorda.(21) Konkreetne eesmärk on võimaldada neil hinnata, kas ükskõik missuguse õigussuhte loomine või säilitamine selle äriühinguga on soovitav.(22)
39. Et tegemist on niisuguse õigusnormi kohaldamisega, mis on otseselt seotud selle järgimise tagamiseks loodud sunnimehhanismi olemasoluga, ei ole liidu seadusandja piirdunud sellega, et kohustada liikmesriike võtma meetmeid, mis on vajalikud, et äriühingute suhtes kehtiksid avalikustamiskohustused, eelkõige raamatupidamisdokumentide osas, vaid on kohustanud neid ka nägema ette „asjakohased karistused” juhtudeks, mil neid kohustusi ei täideta.(23)
40. Sellepärast tuleb märkida, et see, kui niisuguste siseriiklike õigusnormidega nagu põhikohtuasjas vaadeldavad kehtestatakse äriühingutele ja välisriikide kapitaliühingute filiaalidele raamatupidamisdokumentide ja muude UGB § 277 lõikes 1 ja §‑s 280a nimetatud dokumentide avalikustamise kohustused ning nähakse ette karistused nende dokumentide avalikustamata jätmise eest, on viidatud direktiividega kooskõlas.
41. Kerkib siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus, et kas niisugune karistuste süsteem on sobiv ja proportsionaalne.
42. Selles küsimuses on Euroopa Kohus leidnud, et avalikustamiskohustuste täitmata jätmise eest kehtestatud karistuste sobivuse nõude ulatuse kindlakstegemisel võib vabalt arvesse võtta Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mis käsitleb nüüd ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, millest tuleneb samalaadsuse nõue. Selle kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid – kellel on karistuste valikul siiski kaalutlusõigus − hoolitsema selle eest, et liidu õiguse rikkumisi menetletaks samade materiaal‑ ja menetlusõiguslike reeglite järgi nagu siseriikliku õiguse sarnase laadi ja tähtsusega rikkumisi, kusjuures sanktsioon peab olema igal juhul tõhus, proportsionaalne ja hoiatav.(24)
43. Lisaks tuleb märkida, et kuigi direktiivides on nähtud ette, et liikmesriigid kehtestavad asjakohased karistused, ei ole nendes täpseid õigusnorme nende siseriiklike karistuste kehtestamiseks ning nendes ei ole sätestatud eelkõige ühtegi sõnaselget kriteeriumi nende proportsionaalsuse hindamiseks.
44. Väljakujunenud kohtupraktikas on aga sedastatud, et kui liidu õigusnorme ei ole ühtlustatud karistuste valdkonnas, mida nendes õigusnormides sätestatud tingimuste rikkumise korral kohaldatakse, siis on liikmesriigid pädevad valima sanktsioonid, mida nad peavad sobivaks. Liikmesriigid on aga kohustatud nimetatud pädevust teostama liidu õigust ja selle aluspõhimõtteid ning seega proportsionaalsuse põhimõtet järgides.(25)
45. Põhikohtuasjas vaadeldavates siseriiklikes õigusnormides kehtestatud karistused ei tohi seega praegusel juhul ületada piire, mis on sobivad ja vajalikud asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(26)
46. Kindel on, et eelotsuse tegemise raames hindab seda, kas siseriiklikud meetmed on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega, siseriiklik kohus, kusjuures Euroopa Kohus on pädev esitama kogu liidu õigust käsitleva täiendava teabe, mis võib aidata esimesel seda kokkusobivust hinnata.(27) Siseriiklik kohus – kes on ainsana pädev tõlgendama siseriiklikku õigust – otsustab, kas põhikohtuasjas vaadeldavates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud karistuste süsteem vastab tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse nõuetele ning eelkõige kas sellega ei asetata avalikustamiskohustuste täitmata jätmise korral formaalselt välisriigi äriühingut võrreldes Austria äriühingutega ebasoodsamasse olukorda.(28) Selle kokkusobivuse hindamisel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma siiski arvesse Euroopa Kohtu antud tõlgenduslikke juhiseid.
47. Selles osas on vaja kõigepealt võtta arvesse eespool nimetatud põhieesmärki, milleks on äriühinguga vastastikustes suhtes olevate kolmandate isikute kaitse – eesmärk, mille poole peab peale liidu õigusnormide püüdlema ka siseriiklike õigusnormidega avalikustamise alal. Ma ei saa jätta märkimata, et seletuskirjast, mis käsitleb selle seaduse eelnõud, millega viidi läbi 2011. aasta reform, ilmneb, et eelmise süsteemi kehtivusajal täitis avalikustamiskohustuse Austrias õigeaegselt alla poole ettevõtjatest, kellel see kohustus oli.(29) Ainuüksi sellest tähelepanekust näib minu arvates piisavat, tõendamaks, et eelmine süsteem(30), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, et põhjendada mõningaid oma kahtlusi uue karistuste korra proportsionaalsuse osas, ei taganud, et äriühingud täidavad oma raamatupidamisdokumentide avalikustamise kohustusi, ega vastanud seega tõhususe ja hoiatavuse nõuetele ning eespool nimetatud põhieesmärgile, milleks on kolmandate isikute kaitse ja mis on omane direktiividele. Pealegi ilmneb nii viidatud valitsuse seaduseelnõud käsitlevatest selgitustest kui ka Austria valitsuse sõnaselgest väitest kohtuistungil, et reform ja eelkõige õigusnorm, millega nähti ette minimaalse 700 euro suuruse trahvi automaatne määramine, kehtestati just eesmärgiga tagada, et ettevõtjad, kellel on avalikustamiskohustused, täidavad neid kohustusi tõhusamalt ja kiiremini – eesmärk, mis – nagu Austria valitsus jällegi kohtuistungil selgitas – saavutati, sest avalikustamiskohustuste äriühingutepoolse tähtaegse täitmise määr suurenes märgatavalt pärast 2011. aasta reformi.
48. Teiseks tuleb märkida, et komisjoni seisukohtadest tuleneb, et kapitaliühingutele avalikustamiskohustuste täitmata jätmise eest määratav minimaalne 700 euro suurune trahv vastab ligikaudu liikmesriikides seda liiki rikkumiste eest ette nähtud trahvide keskmisele ja et mõnes liikmesriigis võivad need minimaalsed trahvid olla 1500 eurot. Minimaalne karistus niisuguses summas ei tundu mulle ületavat selle piire, mis on sobiv ja vajalik kõnesolevate õigusnormide eespool punktides 37 ja 38 kirjeldatud põhieesmärgi saavutamiseks.
49. Ilma et see vääraks kaalutlusi, mille ma esitan hiljem põhimõtte ne bis in idem kohta, tuleb lisaks märkida, et ka see, et rikkumise jätkumise korral määratakse iga kahe kuu järel uus trahv, ei ole taotletavate eesmärkide seisukohast ebaproportsionaalne. Tegemist on meetmega, mille eesmärk on ajendada äriühinguid, keda trahvi määramine piisavalt ei heiduta, oma avalikustamiskohustust kiiresti täitma.
50. Kolmandaks tuleb märkida, et kõnesolevates õigusnormides on kehtestatud avalikustamistähtaeg, milleks on üheksa kuud alates majandusaasta lõpust. See tähtaeg näib olevat täiesti piisav ajavahemik − välja arvatud erakorralistes olukordades –, et äriühingud saaksid oma raamatupidamise aastaaruanded koostada ja avalikustada. Lisaks tuleb märkida, et kui eelmise majandusaasta aruannete avaldamiseks antaks veel pikem tähtaeg, satuks ohtu avalikustamiskohustuste eesmärk, milleks on kolmandate isikute kaitse, sest viimaste käsutuses oleks siis äriühingu olukorda käsitlev teave, mis ei pruugi olla piisavalt värske ega pruugi seega olla õige ja vastata äriühingu tegelikule olukorrale.
51. Neljandaks tuleb ka märkida, et igal juhul on äriühingul ja selle organitel võimalus trahvi määramise määrus vaidlustada, tuues ära põhjused, mis nende avalikustamiskohustuse täitmata jätmist õigustavad.
52. Viiendaks tuleb märkida seoses eespool punktis 42 viidatud kohtupraktikas nimetatud nõuetega, et siseriiklikes õigusnormides on nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikust seisukohast ette nähtud sama karistuste kord nii Austria äriühingute kui ka välisriikide äriühingute filiaalide puhul.
53. Ma järeldan kõikidest eelnevatest kaalutlustest, et niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kohaldatavad ei ületa selle piire, mis on sobiv ja vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, mida taotletakse õiguspäraselt sätetega, millega nähakse äriühingutele ette avalikustamiskohustused.
c) ELTL artiklid 49 ja 54
54. Küsimuses, kas niisugust laadi õigusnormid on kooskõlas ELTL artiklitega 49 ja 54, tuleb analüüsida, kas need kujutavad endast meedet, mis sisaldab asutamisvabaduse takistust, mis ei võimalda asutada Austrias teise liikmesriigi õiguse alusel asutatud äriühingut selle filiaali loomise kaudu.(31)
55. Selles osas ilmneb esitatud kaalutlustest eelkõige, et niisugused karistused, nagu on kehtestatud põhikohtuasjas kohaldatavate õigusnormidega avalikustamiskohustuste täitmata jätmise eest, on sobivad ja liidu õigusega kooskõlas. Tuleb aga kindlasti märkida, et niisuguste karistuste määramine sõltub eranditult sellest, kas äriühing on rikkunud neid liidu õiguses ette nähtud seaduslikke avalikustamiskohustusi. Nagu komisjon õigesti märkis, võib kõnesolevates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud õiguslikud tagajärjed seega kaasa tuua üksnes äriühingu ja selle organite õigusvastane käitumine.
56. Lisaks märkisin ma juba, et õigusnorme, millega on kehtestatud karistused avalikustamiskohustuste täitmata jätmise eest, kohaldatakse vahet tegemata nii Austria äriühingute kui ka teiste liikmesriikide äriühingute suhtes, mis asutatakse Austrias filiaali loomise kaudu. Peale selle tuleb märkida, et viimased on § 280a kohaselt ja vastavalt üheteistkümnendale direktiivile 89/666/EMÜ kohustatud avaldama ainult „raamatupidamisdokumendid, mis on koostatud, kontrollitud ja avalikustatud, järgides äriühingu peamises tegevuskohas kohaldatavat õigust”.(32)
57. Just need kaalutlused võimaldavad vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu eespool punktis 32 kirjeldatud kahtlustele, et äkki kehtestatakse uue karistuste korraga välisriikide äriühingutele liigsed kohustused kulutuste tõttu, mida nad on sunnitud tegema oma asutamisvabadusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need kulutused ei ole kaugeltki paratamatud, vaid neid tuleb teha üksnes siis, kui asjaomane äriühing jätab oma seaduslikud kohustused täitmata. Samuti võib öelda, et need kohustused on mitte ainult välisriikide, vaid ka Austria äriühingutel.
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud võimaluse osas teha järelepärimisi peamise tegevuskoha kohtule märgin seevastu, et üheteistkümnenda direktiivi 89/666/EMÜ järgi ei piisa selleks, et filiaal täidaks oma avalikustamiskohustuse, emaettevõtjapoolsest niisuguste kohustuste täitmisest liikmesriigis, kus ta on asutatud. Lisaks ei saa siseriiklik kohus olla kohustatud tegema niisuguseid järelepärimisi − mis võivad võtta vähemalt väga palju aega – teiste liikmesriikide kohtutele, kui äriühingul on seaduslik kohustus avalikustada oma dokumendid liikmesriigis, kus tegutseb filiaal, et kaitsta viimasega kokku puutuvaid kolmandaid isikuid. Samuti ei saa see, kui need raamatupidamisdokumendid on kättesaadavad internetis emaettevõtja asukohaliikmesriigi keeles, mis võib olla erinev selle riigi keelest, kus tegutseb filiaal, õigustada avalikustamiskohustuse täitmata jätmist liikmesriigis, kus on asutatud filiaal.
59. Esitatud kaalutlustest lähtudes arvan, et õigusnormid, millega kehtestatakse niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas vastavalt liidu kohaldatavale teisesele õigusele asjakohased karistused raamatupidamise aastaaruannete ja äriühingu muude asjakohaste dokumentide avalikustamata jätmise eest, ei ole niisugused, mis asetaksid teiste liikmesriikide äriühingud faktiliselt või õiguslikult ebasoodsamasse olukorda kui asutamisliikmesriigi äriühingud(33) ega kujuta endast asutamisvabaduse piiramist määral, mis ei võimalda seda vabadust kasutada või takistab selle kasutamist või muudab selle kasutamise vähem atraktiivseks.
2. Tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtted ning põhimõte ne bis in idem
a) Sissejuhatavad märkused
60. Oma eelotsuse küsimuse teises, kolmandas ja neljandas osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtteid ning põhimõtet ne bis in idem niisugustena, nagu need on sätestatud hartas ja EIÕK‑s, tuleb tõlgendada nii, et need ei võimalda kehtestada siseriiklikke õigusnorme, millega nähakse ette niisugune karistuste kord kapitaliühingute raamatupidamisdokumentide avalikustamise kohustuste täitmata jätmise eest, nagu on toodud UGB 2011. aastal muudetud redaktsioonis ja mida on kirjeldatud punktides 10−16.
61. Need kolm eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud põhimõtet on kõik põhimõtted, mille Euroopa Kohus on tunnistanud liidu õiguse üldpõhimõteteks. Need on nüüd sätestatud (peale EIÕK) ka harta erinevates sätetes ning on muutunud liidu põhiõigusteks.
62. Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täpsemalt liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest.(34) See on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning uuesti ära toodud harta artiklis 47.
63. Põhimõtte, mille kohaselt tuleb igas menetluses, mille tulemusena võidakse määrata karistused, järgida kaitseõigusi, on Euroopa Kohus mitmel korral tunnistanud liidu õiguse aluspõhimõtteks.(35) See on sätestatud EIÕK artikli 6 lõikes 3 ning see on toodud ära harta artikli 41 lõike 2 punktis a ja artikli 48 lõikes 2.
64. Keelu karistada või kohtu alla anda kaks korda sama teo eest (põhimõte ne bis in idem) on Euroopa Kohus samuti tunnistanud õiguse üldpõhimõtteks.(36) See on sõnaselgelt ette nähtud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 ja harta artiklis 50.
65. Asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab nendele põhimõtetele ja harta vastavatele sätetele, tõstatab kaks eelnevat küsimust, mida kohtuistungil põhjalikult arutati: esiteks küsimus, mille Austria valitsus tõstatas nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil ja mis käsitleb harta sätete kohaldatavust niisugusel juhtumil, millega on tegemist põhikohtuasjas; teiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnaselgelt käsitletud küsimus, kas kõnesolevates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud karistuste kord on karistusõiguslikku laadi. Selle korra võimalik kvalifitseerimine karistusõiguslikuks mõjutab nimelt nimetatud põhimõtete kohaldamist.
b) Harta kohaldatavus
66. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt kohaldatakse hartat „liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral”.
67. Austria valitsus märgib, et kuigi eespool viidatud direktiividega kohustatakse liikmesriike nägema ette asjakohased karistused avalikustamiskohustuste rikkumise puhuks, ei ole liidu õiguses üksikasjalikult reguleeritud ei karistamise ega vastuväite esitamise menetlust. Et menetlusõigus kuulub liikmesriikide pädevusse, ei ole harta niisugusel juhtumil nagu põhikohtuasjas käsitletav põhimõtteliselt kohaldatav.
68. Selles osas ei saa ma jätta märkimata, et mõiste „liidu õiguse kohaldamine” liikmesriikidepoolne tõlgendamine ja seega harta kohaldamisala on küsimus, mida on hiljuti põhjalikult arutatud nii õigusteoorias kui ka eelkõige kohtujuristide omavahelistes aruteludes.(37)
69. Peatumata harta artikli 51 lõike 1 kitsama või laiema tõlgendamise võimalustel ja seega erinevatel kohaldamisaladel, mida võib sellele anda, märgin, et praeguses kohtuasjas ei tulene otseselt liidu õigusest mitte üksnes avalikustamiskohustused, mille puhul on ette nähtud eelotsusetaotluses vaadeldav karistuste kord, vaid ka need karistused ise on siseriiklikes õigusnormides ette nähtud nii, et on vahetult kohaldatud liidu õigust, eelkõige esimest, neljandat ja üheteistkümnendat direktiivi 89/666/EMÜ, millega on liikmesriikidele kehtestatud kohustus näha ette asjakohased karistused, et tagada nende avalikustamiskohustuste järgimine.(38) Siseriiklikud õigusnormid sisaldavad seega erisätteid, millega reguleeritakse liidu õiguses sõnaselgelt ette nähtud karistuste kohaldamise menetlust, sealhulgas vastuväite esitamise korda.
70. Niisuguses olukorras ei kahjusta Austria valitsuse välja toodud asjaolu, et liidu õigusega on igale liikmesriigile jäetud õigus kehtestada selliste karistuste määramise menetlus oma siseriiklikus õiguskorras, minu arvates kuidagi asjaolu, et võttes vastu niisuguseid siseriiklikke õigusnorme nagu põhikohtuasjas vaadeldavad, rakendas kõnesolev liikmesriik liidu õigust. Kui liikmesriigid kehtestavad – nagu praegusel juhul – erisätteid, millega võetakse siseriiklikku õigusesse üle liidu õiguses sõnaselgelt ette nähtud karistuste kord, ja seega on siseriiklikud õigusnormid otseselt inspireeritud liidu õigusest, ei tähenda liikmesriikidele jäetud menetlusautonoomia sugugi seda, et nad ei rakenda liidu õigust.(39)
71. Esitatud kaalutlustest lähtudes arvan seega, et harta sätteid tuleb praeguses kohtuasjas kohaldada.
c) Siseriiklikes õigusnormides ette nähtud karistuste korra karistusõiguslik laad
72. Ma arvan nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja enamik Austria õigusteoreetikuid, et UGB §‑s 283 ette nähtud karistuste kord on samaaegselt nii sundiv kui ka repressiivne ning on seega karistusõiguslikku laadi.(40) Komisjon ja Ühendkuningriik vaidlevad sellele väitele siiski vastu.
73. Kriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta, kui hinnatakse, kas karistuste kord on karistusõiguslikku laadi, ilmnevad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis käsitleb EIÕK artiklites 6 ja 7 ning protokolli nr 7 artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistete „kriminaalsüüdistus”, „karistus” ja „kriminaalprotsess” tõlgendust.(41) Euroopa Kohus on selle kohtupraktika nüüdseks sõnaselgelt üle võtnud.(42)
74. Selle lähenemise kohaselt on asjakohased kolm kriteeriumi, mida nimetatakse „Engeli kriteeriumideks” kohtuotsuse järgi, milles need esimest korda esitati.(43) Esimeseks kriteeriumiks on õigusvastase teo õiguslik kvalifikatsioon siseriikliku õiguse järgi, mida tuleb sõnaselgelt pidada siiski üksnes „lähtepunktiks”.(44) Teiseks kriteeriumiks on õigusvastase teo laad ning kolmandaks on ettenähtud karistuse laad ja raskusaste.(45) Teine ja kolmas kriteerium, mis on võrreldes esimesega tähtsamad, on alternatiivsed ega ole tingimata kumulatiivsed, mis ei välista siiski ka kumulatiivset lähenemist, kui kummagi kriteeriumi analüüsimine eraldi ei võimalda teha selget järeldust.(46)
75. Mis puudutab praeguses kohtuasjas esimest kriteeriumi, st õigusvastase teo õiguslikku kvalifikatsiooni Austria õiguses, siis see tegu ei näi kuuluvat sõnaselgelt karistusõiguse valdkonda. See asjaolu ei ole – nagu märgitud – aga otsustav.(47)
76. Mis puudutab teist kriteeriumi, st õigusvastase teo laadi, siis Euroopa Inimõiguste Kohus kontrollib teatavaid tegureid, sealhulgas nende isikute ringi, kellele õigusnorm on adresseeritud, kaitstavat õigushüve ja karistuse eesmärki. Selles osas tuleb eeskätt märkida, et UGB §‑s 283 avalikustamiskohustuste täitmata jätmise eest ette nähtud karistused ei ole mõeldud kogukonnale, vaid nende eesmärk on tagada, et kapitaliühingud ja nende esindajad järgiksid niisuguseid kohustusi.(48) Nende kohustustega ja nende täitmata jätmise puhuks ette nähtud karistustega taotletakse – nagu on märgitud eespool punktides 37 ja 38 – kolmandate isikute kaitse eesmärke ärisuhetes äriühingutega. Kaitstavat õigushüve, st kolmandate isikute õigust tutvuda äriühingu majandusliku olukorraga, võib kaitsta nii haldus- kui ka karistusõiguslike normidega.(49) Mis puudutab karistuste eesmärki, siis mulle näib ilmne, et nende eesmärk ei ole mitte niivõrd raha sisse tuua, sest need ei ole mõeldud taastama rikkumiseelset olukorda.(50) Nende eesmärk näib mulle olevat peamiselt ennetav, sest need on kehtestatud eesmärgiga tagada avalikustamiskohustuste täitmine ja ennetada nende kohustuste jätkuvat täitmata jätmist.(51) Selles osas on asjakohane ka märkida, et Austria Oberster Gerichtshof eitab oma väljakujunenud kohtupraktikas, et kõnesolev karistuste kord on ka pärast 2011. aasta reformi repressiivne.(52) Lisaks tuleb märkida, et vastupidi karistustele, mida käsitleti viidatud kohtuasjas Bonda, milles Euroopa Kohus kohaldas „Engeli kriteeriume”, ei kujuta praeguses kohtuasjas vaadeldavad karistused endast asjaomase isiku taotlusel antava abi vähendamist,(53) vaid vähendavad otseselt karistatava isiku vara.
77. Kolmas „Engeli kriteerium” puudutab kõnesolevates õigusnormides ette nähtud karistuse raskust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb raskusastme kindlakstegemisel arvesse võtta kohaldatavates õigusnormides ette nähtud maksimaalset karistust.(54) Mis puudutab aga esimese määrusega määratud ja UGB § 283 lõikes 2 ette nähtud automaatse karistuse suurust, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluse konkreetne ese, siis selle kindel summa on 700 eurot. Ei saa niisiis jätta märkimata, et see karistus on pigem kerge.(55) Hilisemate, UGB § 283 lõike 4 alusel määratud karistustega ei ole see siiski tingimata nii.(56) Igal juhul ei tundu mulle, et kõnesolevatel karistustel oleks eriti häbimärgistav mõju.(57)
78. Esitatud kaalutlustest lähtudes arvan kokkuvõtteks, et isegi kui kõnesolevat karistuste korda tuleb EIÕK põhjal pidada karistusõiguse valdkonda kuuluvaks, ei kuulu see kindlasti „karistusõiguse tegelikku tuumikusse”, mistõttu – nagu on täpsustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus ise − „ei pea [EIÕK artikli 6] karistusõigusliku osaga pakutavad tagatised olema tingimata kohaldatavad täies ranguses”.(58)
d) Tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtted
i) Sissejuhatavad märkused
79. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eeskätt teada, kas UGB 2011. aasta reformiga muudetud sätted, mis käsitlevad kapitaliühingute karistamise menetlust raamatupidamisdokumentide avalikustamise kohustuste täitmata jätmise korral, muudavad asutamisvabadusest tulenevate õiguste kasutamise nendele äriühingutele ülemäära raskeks ning on seetõttu vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja teatava hulga „struktuurilisi puudujääke”, mida on üksikasjalikult analüüsitud tagapool, punktis 87 jj ning mille tõttu võivad siseriiklikud õigusnormid olla vastuolus tõhususe põhimõttega. Seoses nende oletatavate „struktuuriliste puudujääkidega” soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnesolevad siseriiklikud õigusnormid ei ole vastuolus kaitseõiguste järgimise põhimõttega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seega Euroopa Kohtult, kas ta ei peaks jätma uued, 2011. aasta reformiga kehtestatud õigusnormid kohaldamata.
80. Selles osas tuleb eelkõige märkida, et punktis 62 viidatud õigusnormides üldpõhimõttena sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte seisneb selles, et isikutele tagatakse võimalus tugineda oma õigustele, mis on neile liidu õigusega antud.(59)
81. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb esiteks, et nende õiguste kohtuliku kaitse tagamine on ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest lähtudes siseriiklike kohtute ülesanne,(60) ning teiseks, et kuna seda valdkonda ei ole liidu tasandil reguleeritud, tuleb iga liikmesriigi õiguskorraga kindlaks määrata pädevad kohtud ja vastavate hagide menetlemise kord, tagades õigussubjektidele liidu sätetega antud õiguste kaitse, kusjuures liikmesriigid on siiski kohustatud tagama igal juhul nende õiguste tõhusa kaitse.(61) Selles osas tuleb märkida, et ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus on nüüd sätestatud liikmesriikide kohustus määrata kindlaks õiguskaitsevahendid, mis on vajalikud tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks liidu õigusega reguleeritud valdkondades.
82. Sellega seoses ei tohi − nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast − menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike hagide puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).(62)
83. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei too välja midagi, mis viitaks võrdväärsuse põhimõtte võimalikule rikkumisele. Tema kahtlused puudutavad eranditult siseriiklike õigusnormide vastavust tõhususe põhimõttele.
84. Mis puudutab tõhususe põhimõtte kohaldamist, siis Euroopa Kohus on juba varem väljendanud seisukohta, et iga niisuguse juhtumi analüüsimisel, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb arvestada selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi kohtuasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine.(63)
85. Mis puudutab konkreetselt kaitseõiguste järgimise põhimõtet, mis on sätestatud punktis 63 viidatud õigusnormides, siis Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et need õigused on põhiõigused, mille puhul on esiteks nõutud, et asjaomasele isikule teatatakse, mille põhjal tehti tema kohta tema huve kahjustav otsus, ning teiseks, et see isik peab saama esitada tulemuslikult oma seisukoha nende asjaolude kohta. Kaitseõiguste järgimine tuleb isikule tagada igas menetluses, milles võidakse teha isiku huve kahjustav otsus.(64)
86. Kõnesoleva karistuste korra oletatavaid „struktuurilisi puudujääke”, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud, tuleb seega analüüsida, lähtudes eelmistes punktides nimetatud põhimõtetest.
ii) Oletatavad „struktuurilised puudujäägid”, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud
87. Esimene väidetav „struktuuriline puudujääk”, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud, puudutab oletatavalt ebamõistlikke vormi‑ ja pädevusnõudeid, mis on keerukad ja vältimatud ning võivad viia kõnesolevad õigusnormid vastuollu tõhususe põhimõttega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab eelkõige asjaolule, et UGB § 283 lõikes 2 on nähtud ette liiga hilja esitatud ja põhjendamata vastuväidete rahuldamata jätmine koos keeluga esitada apellatsiooniastmes uusi väiteid.
88. Liiga hilja esitatud vastuväidete rahuldamata jätmise osas märgin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab see, kui kehtestatakse mõistlikud edasikaebamise tähtajad, mille ületamisel on edasikaebus vastuvõetamatu, põhimõtteliselt tõhususe nõudele, sest see kujutab endast õiguskindluse üldpõhimõtte kohaldamist. Sellised tähtajad ei muuda liidu õiguskorras antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Järgides seda tingimust, võivad liikmesriigid vabalt ette näha pikemaid või lühemaid tähtaegu. Lisaks on Euroopa Kohus aegumistähtaegade osas samuti asunud seisukohale, et liikmesriikide ülesanne on kindlaks määrata liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates siseriiklikes õigusnormides kasutatavad tähtajad, võttes arvesse eelkõige tehtavate otsuste olulisust nende adressaatidele, menetluste ja kohaldatavate õigusnormide keerukust, asjassepuutuvate isikute võimalikku arvu ja muid avalikke või erahuvisid, millega tuleb arvestada.(65)
89. Kõnesolevates õigusnormides on liidu õigusest tulenevate äriühingu raamatupidamisdokumentide avaldamise kohustuste täitmata jätmise eest määratava 700 euro suuruse trahvi vaidlustamiseks ette nähtud 14 päeva pikkune aegumistähtaeg. Tuleb märkida, et äriühingul ja selle esindajatel on dokumentide avaldamiseks siiski aega üheksa kuud alates majandusaasta lõpust. Seepärast ei ole minu arvates midagi, mis laseks arvata, et niisugune kehtestatud aegumistähtaeg – mis on küll lühike – oleks ebamõistlik ning muudaks liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks.(66) Selles osas tuleb muu hulgas meenutada, et kõnesolevas õigusnormis on nähtud sõnaselgelt ette tähtaja pikendamise võimalus.(67)
90. Samasugune arutluskäik on õige selles osas, et on nähtud ette, et täiesti põhjendamatud vastuväited, mida – nagu ilmneb Austria valitsuse seisukohtadest – esitati eriti 2011. aasta reformile eelnenud õigusnormide kehtivusajal, jäetakse otsekohe rahuldamata. Nõuet, et vastuväite esitamise dokumendis peab olema põhjendus, kas või lühike, mis võimaldaks kohtul mõista selles esitatud taotluse põhjuseid, ei saa pidada nõudeks, mis on vastuolus tõhususe põhimõttega. Lisaks tuleb märkida, et apellatsiooniastmes uute väidete esitamise keeld, mis takistab eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates trahvi saanud äriühingul, mille vastuväide jäeti liiga hilja esitamise või põhjendamatuse tõttu rahuldamata, esitamast ka hiljem põhjuseid, millele ta tugineb, on ühine erinevate liikmesriikide õiguskordades ega ole minu meelest niisugune, mis kahjustaks selle vastuväite tõhusust. Pealegi ei kohaldata seda keeldu vabandatava vea korral – väga lai mõiste, mida kohtud võivad tõlgendada, lähtudes tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest.(68)
91. Väidetavad teine ja kolmas „struktuuriline puudujääk”, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on välja toonud, on vastavalt asjaolu, et kohtuistungit ei ole ette nähtud, ja asjaolu, et enne trahvi määramist ei saa esitada märkusi, mis võivad kaasa tuua võistlevuse põhimõtte rikkumise.
92. Selles osas tuleb kõigepealt märkida, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus isegi meenutas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on suulise ja avaliku kohtuistungi pidamine EIÕK artiklis 6 sätestatud aluspõhimõte, millel on eriline tähtsus kriminaalmenetlustes, kuid selle kohtuistungi nõuet ei peeta absoluutseks.(69) Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult asjaomaste meetmetega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki arvestades ilmselget ja ülemäärast riivet.(70)
93. Kõnesolevate õigusnormide osas ilmneb UGB §‑st 283, et niisuguse põhjendatud vastuväite vastuvõetavaks tunnistamine, millega vaidlustatakse määrus, millega määrati esialgne 700 euro suurune trahv, muudab selle määruse otsekohe kohaldamatuks ja algatab üldmenetluse, mille raames võib toimuda kohtuistung ja trahvi saanud äriühing võib esitada täielikult oma seisukoha, nii et järgitakse võistlevuse põhimõtet.
94. Seega isegi juhul, kui eespool punktis 74 jj esitatud kaalutluste põhjal tuleks nõustuda, et kõnesolev karistuste kord on karistusõiguslikku laadi, toob asjaolu, et see ei kuulu karistusõiguse „tegelikku tuumikusse”, kaasa selle, et niisugusest karistusõiguslikust laadist tulenevaid tagatisi ei tule kohaldada kogu nende ranguses. Seepärast arvan, et õigusnormid, millega niisuguses olukorras, nagu on käesolevas kohtuasjas vaadeldav, nähakse ette, et esimeses astmes määratakse majanduslikus mõttes väike karistus, millel ei ole häbimärgistavat mõju, ning seda ka karistuste korra raames, mis on kvalifitseeritud karistusõiguslikuks, ja menetluses, mis kohtuistungi ja võistlevuse puudumise tõttu ei vasta iseenesest EIÕK artiklis 6 sätestatud nõuetele, võivad olla kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtetega. Sedalaadi kord saab olla nimetatud põhimõtetega kooskõlas siiski üksnes juhul, kui karistamisotsust kontrollib organ, millel on täielik kohtulik pädevus ja mille menetlus vastab kirjeldatud nõuetele. Teisisõnu peab olema selge, et võimalike edasikaebamise vormide kaudu saab heastada esimese astme menetluse mis tahes puudusi.(71)
95. Võttes arvesse kõnesolevate õigusnormidega taotletavaid üldise huvi eesmärke, mida on kirjeldatud eespool punktides 37 ja 38, ei kujuta see, et äriühingu dokumentide avalikustamata jätmise puhul on ette nähtud automaatne 700 euro suuruse trahvi määramine ja et kaebuse esitamise kord on niisugune, nagu eespool näidatud, taotletavat eesmärki arvestades endast kaitseõiguste ilmset ja ebaproportsionaalset rikkumist ega ole minu arvates vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.
96. Neljandat väidetavat „struktuurilist puudujääki” kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus kui puudujääki, mis seisneb selles, et tõendamiskoormis jaguneb äriühingule ebasoodsalt ja tema suhtes kohaldatakse teatavat seaduses sätestatud süü presumptsiooni. Selles osas tuleb märkida, et isegi kui möönda, et trahvi määramine automaatselt antava määrusega, asjaomast äriühingut ära kuulamata, põhineb süü presumptsioonil, on igal juhul tegemist lihtsa presumptsiooniga, mille saab ümber lükata karistamismääruse vaidlustamise tulemusena algatatud üldmenetluses. Selles menetluses on äriühingul võimalik sobivate tõendite esitamisega tõendada seaduses sätestatud aluste esinemist, mis võib näidata, et avalikustamiskohustust ei jäetud põhjuseta täitmata. Leian, et neil asjaoludel on kaitseõigused ja vastuväite tõhusus piisavalt tagatud.(72)
97. Viies oletatav „struktuuriline puudujääk” seisneb selles, et on nähtud ette ebamõistlikud aegumistähtajad ja eelkõige võimalus määrata veel teisigi trahve, ootamata ära, millal eelnevad määrused omandavad seadusjõu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi nii seoses üheksakuulise tähtajaga, mida hakatakse arvestama ilma, et äriühingule sellest teatataks, kui ka seoses kahekuulise tähtajaga, mille möödumisel määratakse jätkuva rikkumise eest järjekordne trahv.
98. Mis puudutab esiteks üheksakuulist tähtaega, siis ma märkisin juba punktis 50, et kõnesolevates direktiivides on nähtud ette raamatupidamisdokumentide avalikustamine igal aastal, et kolmandatel isikutel – keda nende õigusnormidega kaitstakse – oleks võimalik tutvuda ajakohastatud teabega äriühingute raamatupidamisliku olukorra kohta. Äriühingud ja nende pädevad organid peavad aga teadma, et teatava seaduses kehtestatud tähtaja möödumisel, mida hakatakse arvestama bilansi lõppkuupäevast, peavad nad need dokumendid avalikustama. Seega peavad nad ise välja selgitama, missugune on see tähtaeg erinevates liikmesriikides, kus nad kavatsevad tegutseda oma filiaali kaudu, ilma et neile oleks vaja teatada, milline see on. Lisaks ilmneb ühest komisjoni võrdlevast uuringust, et Austria korra puhul ette nähtud üheksakuuline tähtaeg on üks pikemaid liidu liikmesriikides. Selles olukorras ei võimalda miski kinnitada, et niisugust tähtaega võib pidada ebamõistlikuks.
99. Mis puudutab teiseks kahekuulist tähtaega, mille möödumisel määratakse jätkuva rikkumise eest järjekordne trahv, ootamata ära, millal eelmised määrused omandavad seadusjõu, siis tuleb märkida, et selle eesmärk on veenda ettevõtjaid avalikustamiskohustust täitma, kui see on ikka täitmata. Mitte miski ei võimalda asuda seisukohale, et see kahekuuline tähtaeg takistab äriühingutel esitada karistamismääruste peale vastuväidet, muutes liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamise praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.
100. Kokkuvõtteks tuleneb minu arvates kõikidest esitatud kaalutlustest, et niisugune karistuste kord, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei ole vastuolus ei tõhususe põhimõtte ega kaitseõiguste järgimise põhimõttega.
e) Põhimõte ne bis in idem
101. Lõpuks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus kahel põhjusel selles, kas siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas põhimõttega ne bis in idem. Sisuliselt ütleb põhimõte ne bis in idem põhiõiguste harta artikli 50 redaktsioonis, et kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
102. Eelotsusetaotluse esitanud kohut huvitab esiteks, kas UGB § 283 lõikega 7 selle uues sõnastuses ei rikuta seda põhimõtet selles osas, milles on nähtud ette, et samu faktilisi asjaolusid pannakse süüks nii äriühingule kui ka tema organitele ning et mõlemale määratakse nende faktiliste asjaolude eest rahaline karistus. Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus ka, kas põhimõttega ne bis in idem on kooskõlas karistuse uuesti määramine iga kahe kuu järel, kui kohustused on jätkuvalt täitmata.
103. Ma ei saa jätta sissejuhatuseks märkimata, et eelotsusetaotluse järgi karistati põhikohtuasjas raamatupidamisdokumentide avalikustamata jätmise eest üksnes äriühingut, mitte aga selle organeid. Lisaks tuleb märkida, et kuna Texdata esitas raamatupidamise aastaaruande ära, nagu nähtub eespool punktist 20, siis ei määratud enam ühtegi lisatrahvi. Et punktis 29 viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus kohustatud võtma arvesse faktilist olukorda, millega seoses esitatakse eelotsuse küsimus, nagu see on sõnastatud eelotsusetaotluses, ning et on selge, et põhikohtuasjas ei ole tegemist ei trahvi samaaegse määramisega äriühingu organitele ja äriühingule ega uute trahvide määramisega korrapäraste vaheaegade järel, võib Euroopa Kohus niisuguses olukorras tunnistada eelotsuse küsimuse selle osa vastuvõetamatuks.(73)
104. Kuid isegi juhul, kui Euroopa Kohus peaks tunnistama eelotsusetaotluse selle osa vastuvõetavaks, ning isegi siis, kui Euroopa Kohus nõustub, et kõnesolevates õigusnormides ette nähtud karistuste kord on karistusõiguslikku laadi – mis on selle põhimõtte kohaldamise eeltingimus – arvan, et mitte ükski eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus ei ole põhjendatud. Sõltumata sellest, kui laialdaselt kohaldatavaks põhimõte ne bis in idem tunnistada,(74) ei ole praegusel juhul minu arvates ikkagi täidetud selle kohaldamise tingimused.
105. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese kahtluse kohta tuleb märkida, et UGB § 283 lõikes 1 on nähtud ette trahvi määramine äriühingute organite liikmetele ja filiaali korral isikutele, kes on volitatud seda esindama, samal ajal kui selle paragrahvi lõike 7 kohaselt määratakse trahv äriühingule. Seega tõdeme, et siseriiklikes õigusnormides ei ole nähtud ette kahekordse karistuse määramist samale isikule samade faktiliste asjaolude eest, vaid karistuste määramine erinevatele isikutele. Kapitaliühing, mis on eraldi juriidiline isik, ei lange kokku isikutega, kes on selle äriühingu organite liikmed.(75) Et tingimus, mille kohaselt trahvi saaja peab olema sama isik, ei ole täidetud, ei saa siseriiklikke õigusnorme minu arvates pidada sellest aspektist põhimõttega ne bis in idem vastuolus olevaks.(76)
106. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise kahtluse osas tuleb märkida, et UGB § 283 lõikes 4 on sätestatud, et kui avalikustamiskohustust jätkuvalt ei täideta, määratakse määrusega uus 700 euro suurune trahv ja et selline määrus tehakse uuesti iga kahe kuu järel. Arvan, et ka niisuguse õigusnormiga ei rikuta põhimõtet ne bis in idem, sest faktiliste asjaolude samasuse tingimus ei ole täidetud, kuna teod, mille eest karistused määratakse, on erinevad. Esimene karistus määratakse raamatupidamise aastaaruande avalikustamata jätmise eest üheksa kuu jooksul alates majandusaasta lõpust, samal ajal kui järgnevatel juhtudel määratakse karistus nende dokumentide avalikustamata jätmise eest seaduses kehtestatud järgmiste kahekuuliste tähtaegade jooksul.(77) Üksteisele järgnevate karistustega karistatakse seega esiteks eraldi rikkumiste eest, mis leiavad aset eri ajahetkedel, ning teiseks on neil karistustel erinev hoiatav eesmärk.(78)
107. Esitatud kaalutlustest tuleneb minu arvates seega, et niisugune karistuste kord, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei ole vastuolus põhimõttega ne bis in idem.
V. Ettepanek
108. Esitatud põhjendustest lähtudes teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Innsbrucki eelotsuse küsimusele järgmiselt:
ELTL artiklites 49 ja 54 ette nähtud asutamisvabadus, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, artikli 48 lõikes 2 ja artiklis 50 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse ja kaitseõiguste järgimise põhimõtted ja põhimõte ne bis in idem ning direktiiv 2009/101/EÜ, neljas direktiiv 78/660/EMÜ ja üheteistkümnes direktiiv 89/666/EMÜ ei takista kehtestamast siseriiklikke õigusnorme, milles on juhuks, kui möödub raamatupidamisdokumentide pädeva kohtu juures avalikustamiseks antud üheksakuuline tähtaeg, nähtud ette, et ilma eelneva märkuste esitamise võimaluseta ja ilma mingi eelneva konkreetse hoiatuseta äriühingule või selle esindusõiguslikele organitele, milles palutakse avalikustamiskohustus täita, määrab see kohus otsekohe äriühingule ja igale esindusõiguslikule organile 700 euro suuruse trahvi ning kui kohustuse täitmisega ikka veel viivitatakse, siis iga kahe kuu järel määratakse iga kord samadele isikutele trahv, mille miinimumsumma on 700 eurot.