EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS
28. september 2023(*)
Apellatsioonkaebus – Ajutiste meetmete kohaldamine – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine – Füüsilise isiku nime jätmine nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse kõnealuseid meetmeid – Selle isiku uuesti loetellu kandmise menetluse peatamine – Teate avaldamine Euroopa Liidu Teatajas – Kohustus võtta meetmeid seoses liikmesriikide antud viisadega – Meetmed, mida ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib võtta
Kohtuasjas C‑564/23 P(R),
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel 13. septembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: P. Mahnič, R. Meyer ja J. Rurarz,
apellant,
teised menetlusosalised:
Nikita Dmitrievich Mazepin, elukoht Moskva (Venemaa), esindajad: avocats A. Bass, T. Marembert, D. Rovetta, avvocati M. Campa, M. Moretto ja V. Villante,
hageja esimeses kohtuastmes,
Läti Vabariik,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,
olles ära kuulanud kohtujurist M. Szpunari,
on teinud järgmise
määruse
1 Euroopa Liidu Nõukogu palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 7. septembri 2023. aasta määruse Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“), millega Üldkohus rahuldas Nikita Dmitrievich Mazepini ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.
Õiguslik raamistik
Otsus 2014/145/ÜVJP
2 Nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16), muudetud nõukogu 23. juuni 2023. aasta otsusega (ÜVJP) 2023/1218 (ELT 2023, L 159I, lk 526), artikli 1 lõigetes 1, 6 ja 7 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et järgmised isikud:
[…]
e) Venemaal tegutsevad juhtivad ettevõtjad ja nende vahetud pereliikmed või muud füüsilised isikud, kes saavad nende tegevusest kasu, või ettevõtjad, kes on seotud majandussektoritega, mis on oluline tuluallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks, […]
[…]
ja lisas loetletud füüsilised isikud, kes on seotud nendega või […] loetellu kantud juriidiliste isikute, üksuste või asutustega, ei siseneks nende territooriumile ega läbiks seda.
[…]
6. Liikmesriik võib teha erandeid lõikes 1 kehtestatud meetmetest, kui reisimine on õigustatud seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega või valitsustevahelistel kohtumistel osalemisega ning liidu organiseeritud või võõrustatud või OSCE eesistujaks olevas liikmesriigis toimuvate kohtumistega, kus peetakse poliitilist dialoogi, mis otseselt edendab piiravate meetmete poliitika eesmärke, sealhulgas Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse toetamist.
7. Liikmesriik, kes soovib teha lõikes 6 osutatud erandeid, teatab sellest nõukogule kirjalikult. Erand loetakse lubatuks, kui ükski nõukogu liige ei esita kirjalikku vastuväidet kahe tööpäeva jooksul alates teatise saamisest kavandatava erandi kohta. Juhul kui üks või mitu nõukogu liiget esitavad vastuväite, võib nõukogu otsustada kavandatud erandi tegemise kvalifitseeritud häälteenamuse alusel.“
Määrus (EL) nr 269/2014
3 Nõukogu 17. märtsi 2014. aasta määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6), muudetud nõukogu 12. mai 2014. aasta määrusega (EL) nr 476/2014 (ELT 2014, L 137, lk 1) (edaspidi „määrus nr 269/2014“), artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:
„Külmutatakse kõik I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid.“
4 Määruse artikli 14 lõikes 4 on sätestatud:
„I lisas esitatud loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.“
Vaidluse taust
5 Nõukogu võttis 9. märtsil 2022 vastu otsuse (ÜVJP) 2022/397, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 80, lk 31), mis lisas N. D. Mazepini nime otsuse 2014/145 lisas esitatud selliste isikute, üksuste või asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.
6 Samal kuupäeval võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) 2022/396, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 80, lk 1), mis lisas N. D. Mazepini nime määruse nr 269/2014 I lisas esitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu.
7 Nõukogu otsustas 14. septembril 2022 vastu võetud otsusega (ÜVJP) 2022/1530, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 239, lk 149), jätta N. D. Mazepini nime otsuse 2014/145 lisas esitatud selliste isikute, üksuste või asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, muutes tema loetellu kandmise põhjendusi.
8 Samal kuupäeval võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) 2022/1529, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 239, lk 1), mis jättis N. D. Mazepini nime koos eelmises punktis nimetatud põhjenduste muudatusega määruse nr 269/2014 I lisas esitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu.
9 Nõukogu otsustas 13. märtsil 2023 vastu võetud otsusega (ÜVJP) 2023/572, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2023, L 75I, lk 134), jätta N. D. Mazepini nime otsuse 2014/145 lisas esitatud selliste isikute, üksuste või asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, muutes tema loetellu kandmise põhjendusi ja identifitseerimisandmeid.
10 Samal kuupäeval võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) 2023/571, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2023, L 75I, lk 1), mis jättis N. D. Mazepini nime koos eelmises punktis nimetatud põhjenduste ja identifitseerimisandmete muudatustega määruse nr 269/2014 I lisas esitatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
11 N. D. Mazepin esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2022 ning milles ta palus tühistada otsuse 2022/1530 ja rakendusmääruse 2022/1529 (edaspidi koos „esimesed vaidlusalused aktid“) teda puudutavas osas.
12 Üldkohtu kantseleisse 9. detsembril 2022 saabunud eraldi dokumendiga esitas N. D. Mazepin esimese ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus peatada esimeste vaidlusaluste aktide kohaldamise. Üldkohtu president rahuldas selle taotluse 1. märtsi 2023. aasta määrusega Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 R, EU:T:2023:102) ning peatas osaliselt nende aktide kohaldamise N. D. Mazepinit puudutavas osas.
13 Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2023 saabunud eraldi dokumendiga muutis N. D. Mazepin Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel käesoleva kohtumääruse punktis 11 nimetatud hagiavaldust nii, et see käsitleb ka otsuse 2023/572 ja rakendusmääruse 2023/571 (edaspidi koos „teised vaidlusalused aktid“) tühistamist.
14 Samal kuupäeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas N. D. Mazepin teise ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus peatada teiste vaidlusaluste aktide kohaldamise. Üldkohtu president rahuldas selle taotluse Üldkohtu presidendi 19. juuli 2023. aasta määrusega Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RII, EU:T:2023:406) ning peatas osaliselt nende aktide kohaldamise N. D. Mazepinit puudutavas osas.
15 Üldkohtu kantseleisse 7. septembril 2023 saabunud eraldi dokumendiga esitas N. D. Mazepin kolmanda ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.
16 Vaidlustatud kohtumäärusega rahuldas Üldkohtu president selle taotluse ning määras sisuliselt:
– selle kohtumääruse resolutsiooni punktis 1: peatada N. D. Mazepini uuesti loetellu kandmine samadel tingimustel kui need tingimused, mis on ette nähtud Üldkohtu presidendi 19. juuli 2023. aasta määruse Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RII, EU:T:2023:406) resolutsiooni punktides 1 ja 2;
– resolutsiooni punktis 2: Euroopa Liidu Teatajas tuleb avaldada teade, milles oleks selgelt märgitud, et uuesti loetellu kandmine peatatakse;
– resolutsiooni punktis 3: nõukogu peab võtma vajalikud meetmed tagamaks, et liikmesriigid täidaksid tõhusalt ja täielikult Üldkohtu presidendi 19. juuli 2023. aasta määrust Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RII, EU:T:2023:406), eelkõige tagamaks, et N. D. Mazepinile 7. augustil 2023 antud viisa või mis tahes muu viisa, mis võib osutuda vajalikuks, hõlmab vähemalt Schengeni ala liikmesriikide territooriumi ja jääb kehtima ajaks, mis on vajalik, et võimaldada N. D. Mazepinil tõhusalt kasutada selle määrusega antud õigusi, ning
– resolutsiooni punktis 4: nõukogu peab võetud meetmetest teavitama Üldkohtu presidenti.
17 N. D. Mazepin esitas Üldkohtu kodukorra artikli 164 alusel 14. septembril 2023 vaidlustatud kohtumääruse parandamise taotluse.
18 Üldkohtu president võttis 19. septembri 2023. aasta kohtumäärusega Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII) ajutised meetmed, mis on sisuliselt sarnased käesoleva kohtumääruse punktis 16 kirjeldatud meetmetega, ning tühistas vaidlustatud kohtumääruse.
Poolte nõuded
19 Nõukogu palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata, ja
– teha otsus kohtukulude kohta edaspidi.
20 N. D. Mazepin palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses on otsuse tegemise vajadus ära langenud, või
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ning igal juhul
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Argumendid
21 N. D. Mazepin väidab, et kuna Üldkohtu president tühistas 19. septembri 2023. aasta kohtumäärusega Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII) vaidlustatud kohtumääruse, on apellatsioonkaebus kaotanud oma eesmärgi ning järelikult on selle kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud.
Hinnang
22 Üldkohtu presidendi 19. septembri 2023. aasta määruse Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII) resolutsiooni sõnastusest nähtub, et vaidlustatud kohtumäärus tunnistatakse kehtetuks.
23 Üldkohtu kodukorra artiklis 159 on sätestatud, et asjaolude muutumise korral võib ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta tehtud määrust poole taotlusel igal ajal muuta või selle tühistada.
24 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsus ajutist meedet kohaldanud määruse kohta ei too kaasa selle määruse tagasiulatuvalt tühistamist, vaid üksnes määruse muutmise või kehtetuks tunnistamise, sest ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib sellise määruse uuesti läbi vaadata ainult etteulatuvalt (vt selle kohta 14. veebruari 2002. aasta kohtumäärus komisjon vs. Artegodan, C‑440/01 P(R), EU:C:2002:95, punkt 65, ja Euroopa Kohtu asepresidendi 19. mai 2022. aasta kohtumäärus Tšehhi Vabariik vs. Poola (Turówi kaevandus), C‑121/21 R, EU:C:2022:408, punkt 22).
25 Seega ei saa niisugune otsus seada kahtluse alla ajutist meedet kohaldanud määruse varasemaid tagajärgi (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 19. mai 2022. aasta kohtumäärus Tšehhi Vabariik vs. Poola (Turówi kaevandus), C‑121/21 R, EU:C:2022:408, punkt 23).
26 Sellest järeldub, et Üldkohtu presidendi 19. septembri 2023. aasta määrus Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII) võib alates selle määruse pooltele kättetoimetamisest võtta vaidlustatud kohtumääruselt äärmisel juhul kogu tema toime, kuid ei kõrvalda vaidlustatud kohtumäärust liidu õiguskorrast, sest jätab kehtima tagajärjed, mida viimati nimetatud kohtumäärus tekitas alates kättetoimetamisest kuni selle määruse tühistanud kohtumääruse kättetoimetamiseni.
27 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse eesmärk on säilinud, mistõttu tuleb selle kohta otsus teha.
Apellatsioonkaebus
28 Nõukogu esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise ja neljanda väite kohaselt on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku pädevuse ulatuse osas ilmselgelt rikutud õigusnormi, kolmanda väite kohaselt on ajutiste meetmete kohaldamise tingimuste kohaldamisel tehtud ilmseid vigu ning viienda väite kohaselt on vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 3 ilmselgelt rikutud õigusnormi.
Viies väide
Argumendid
29 Viiendas väites, mida tuleb analüüsida esimesena, väidab nõukogu, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 3 on ilmselgelt rikutud mitut õigusnormi.
30 Kõigepealt eirab punktis 3 nõukogule kehtestatud meede ELTL artiklis 266 kajastatud pädevuse jaotust. Nimelt ei pea selle määruse täitmiseks vajalikke meetmeid võtma mitte liidu kohtud, vaid nõukogu.
31 Seejärel on punktis 3 rikutud õigusnormi, kuna see kohustab nõukogu võtma meetme, mis ei kuulu tema pädevusse. Nõukogul ei ole pädevust tagada, et liikmesriigid kohaldaksid liidu õigust. Eeskätt ei võimalda nõukogul sekkuda liikmesriikide poolt viisade andmisesse ei liidu esmane õigus ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT 2009, L 243, lk 1). ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt võib nõukogu tegutseda üksnes oma volituste piires.
32 Lõpuks tegi Üldkohtu president nimetatud punktis 3 liikmesriikidele tegelikult ettekirjutuse ja ületas seega oma pädevuse piire.
33 N. D. Mazepin leiab, et nõukogu on kohustatud rakendama vaidlustatud kohtumääruse resolutsioonis esitatud meetmeid, et täita ELL artikli 13 lõiget 2 ja ELTL artiklit 266.
34 Lisaks on tal ELL artikli 16 lõikes 1 ja artiklis 32 määratletud pädevus koordineerida liikmesriikide tegevust ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames. Seega, mis puutub Üldkohtu presidendi 19. juuli 2023. aasta kohtumääruse Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RII, EU:T:2023:406) liikmesriikidepoolsesse kohaldamisse, siis võib nõukogu näiteks julgustada liikmesriike kasutama ühist lähenemisviisi, mis seisneb N. D. Mazepinile ühtse viisa andmises, jättes samas asjaomase liikmesriigi hinnata, kas põhjused, millele N. D. Mazepin tema territooriumile sisenemiseks tugines, vastavad selles kohtumääruses ette nähtud tingimustele.
Hinnang
35 ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt võivad liidu institutsioonid tegutseda üksnes neile aluslepingutega antud volituste piires (vt selle kohta 23. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus parlament vs. komisjon, C‑403/05, EU:C:2007:624, punkt 49).
36 Selle sättega, mis on siduv kõigile liidu institutsioonidele, on vastuolus see, kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kohustab nõukogu võtma ühe või mitu meedet, mis ei kuulu selle institutsiooni pädevusse.
37 Siinkohal väärib meeldetuletamist, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 3 määras Üldkohtu president, et nõukogu peab võtma vajalikud meetmed tagamaks, et liikmesriigid täidaksid tõhusalt ja täielikult Üldkohtu presidendi 19. juuli 2023. aasta määrust Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RII, EU:T:2023:406), eelkõige tagamaks, et N. D. Mazepinile 7. augustil 2023 antud viisa või mis tahes muu viisa, mis võib osutuda vajalikuks, hõlmab vähemalt Schengeni ala liikmesriikide territooriumi ja jääb kehtima ajaks, mis on vajalik, et võimaldada N. D. Mazepinil tõhusalt kasutada selle määrusega antud õigusi.
38 Esiteks olgu tõdetud, et liidu esmane õigus ei anna nõukogule üldist pädevust võtta meetmeid, mis piiritlevad selliste aktide nagu esimesed või teised vaidlusalused aktid kohaldamist liikmesriikide poolt. Eelkõige ei saa ELL artikliga 32 liikmesriikidele pandud kohustust konsulteerida omavahel Euroopa Ülemkogus ja nõukogus kõigis üldist huvi pakkuvates välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes mõista nii, nagu volitaks see nõukogu võtma meetmeid, mille eesmärk on ajendada liikmesriike andma viisat vaidlustatud kohtumääruses ette nähtud tingimustel.
39 Lisaks ei anna liidu esmane õigus nõukogule ka õigust võtta individuaalseid meetmeid, et tagada viisa andmine liikmesriigi poolt või tagada, et viisal oleks kindlaksmääratud geograafiline ja ajaline ulatus.
40 Teiseks olgu märgitud, et nõukogule ei ole sellist pädevust antud ka liidu õigusaktidega, millega ühtlustatakse liikmesriikide viisapoliitikat. Eelkõige ei ole sellist pädevust ette nähtud määruses nr 810/2009.
41 Kolmandaks tuleb märkida, et otsusega 2023/1218 muudetud otsuse 2014/145 artikli 1 lõikes 7 on tõepoolest ette nähtud, et teatavatel juhtudel teeb nõukogu otsuse liikmesriigi võimaluse kohta anda viisa selle otsuse artikli 1 lõikes 1 ette nähtud piiravatest meetmetest kõrvale kaldudes.
42 Artikli 1 lõige 7 ei luba nõukogul siiski omal algatusel sekkuda liikmesriigi menetlusse ega anda liikmesriigile juhiseid viisa andmise või ulatuse kohta, vaid annab nõukogule üksnes õiguse otsustada, kas viisat anda sooviv liikmesriik võib nendest piiravatest meetmetest kõrvale kalduda, juhul kui üks või mitu nõukogu liiget esitavad viisa andmisele vastuväite.
43 Eeltoodust tuleneb, et nõukogul puudub pädevus võtta vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 3 nimetatud meetmeid ja et Üldkohtu president ei saanud seega ELL artikli 13 lõiget 2 rikkumata kohustada nõukogu selliseid meetmeid võtma.
44 Sellest järeldub, et viienda väitega tuleb nõustuda.
45 Kuna see väide puudutab üksnes vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punkti 3, tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebuse teist väidet.
Teine väide
Argumendid
46 Teise väitega, mida tuleb analüüsida teisena, väidab nõukogu, et Üldkohtu president rikkus vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–3 nimetatud meetmete määramisel ilmselgelt õigusnormi seoses tema kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku pädevuse ulatusega.
47 Nõukogu on seisukohal, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval Üldkohtu kohtunikul on Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõike 2 alusel õigus võtta ajutisi meetmeid, et kaitsta ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta tehtava tulevase otsuse tõhusust, mille eesmärk on säilitada sellise otsuse tõhusus, mis tehakse põhimenetluses, millega see taotlus on seotud.
48 Käesoleval juhul puudutab N. D. Mazepini esitatud põhimenetluse hagi nelja liidu õigusakti. Järelikult saab Üldkohtu president käesolevas menetluses võtta ajutisi meetmeid üksnes selleks, et säilitada neid akte tühistava võimaliku otsuse tõhusus. Järelikult peaks Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõike 2 alusel võetud meetmete eesmärk olema üksnes selliste ajutiste meetmete tõhususe säilitamine.
49 Nõukogu sõnul võttis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumäärusega meetmed seoses aktidega, mida N. D. Mazepini esitatud põhimenetluse hagi ei puuduta ning mida ei ole isegi veel vastu võetud. Nii toimides ületas ta oma pädevuse piire.
50 Nõukogu arvates kinnitab seda analüüsi ELTL artikli 278 ja Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõike 1 sõnastus, millest nähtub, et Üldkohtu president võib vaid peatada Üldkohtule esitatud põhimenetluse hagis vaidlustatud akti kohaldamise.
51 Kuigi ELTL artikkel 279 ja Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõige 2 võimaldavad sellel kohtul võtta muud liiki ajutisi meetmeid, nõuavad nimetatud sätted siiski, et need meetmed oleksid seotud asjaomase hageja poolt sellele kohtule esitatud hagiga, mis aga käesoleval juhul nii ei ole.
52 N. D. Mazepin väidab esimese võimalusena, et vaidlustatud kohtumäärusega ei peatanud Üldkohtu president mitte tulevase akti, vaid sellise haldusmenetluse kohaldamise, mis oli selle kohtumääruse allkirjastamise kuupäeval pooleli. Sellise meetme võib ELTL artikli 279 alusel võtta selleks, et tagada käesolevas kohtuasjas Üldkohtu presidendi poolt juba tehtud ajutiste meetmete kohaldamise määruste järgimine nõukogu poolt olukorras, kus nõukogu ilmselgelt eirab nendest määrustest tulenevaid kohustusi.
53 N. D. Mazepin väidab teise võimalusena, et Üldkohtu presidendi võetud meetmed on hädavajalikud, et tagada talle tõhus kohtulik kaitse.
54 Kolmanda võimalusena väidab ta, et kõik puudused, mis tulenevad sellest, et vaidlustatud kohtumäärus on enneaegne, on nüüd kõrvaldatud, sest pärast selle kohtumääruse kättetoimetamist muutis ta oma tühistamishagi nõudeid.
Hinnang
55 Kõigepealt olgu rõhutatud, et kuigi teine väide puudutab vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punkte 1–3, nähtub resolutsiooni punkti 3 õigusvastasus juba käesoleva kohtumääruse punktist 43. Järelikult tuleb seda väidet analüüsida üksnes osas, milles see puudutab nimetatud resolutsiooni punkte 1 ja 2.
56 Sellega seoses olgu märgitud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 39 esimeses lõigus, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetlusele, on sätestatud, et ELTL artiklites 278 ja 279 ette nähtud meetmete võtmiseks esitatud nõuete läbivaatamisel võib president langetada otsuse „lihtmenetluse korras, mis vajaduse korral võib erineda mõnest [selles] põhikirjas sisalduvast eeskirjast ja mis sätestatakse kodukorras“.
57 Selles kontekstis annab Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõige 1 Üldkohtu presidendile õiguse määrata vastaspoolele lühike tähtaeg, mille jooksul see pool võib esitada kirjalikke või suulisi seisukohti. Kodukorra artikli 157 lõikes 2 on siiski sätestatud, et Üldkohtu president võib ühe poole esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldada ka enne vastaspoole seisukohtade esitamist.
58 Nendest sätetest tuleneb, et Üldkohtu presidendil kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on õigus teha otsus poolte seisukohti ära kuulamata (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 8. detsembri 2020. aasta kohtumäärus Price vs. nõukogu, C‑298/20 P(R), EU:C:2020:1006, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõiget 7, mis vastab Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõikele 2, nähtub, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlust lahendav kohtunik võib võtta selliseid meetmeid ettevaatusabinõuna juba enne seda, kui vastaspool on esitanud oma seisukohad, kas kuni ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetava määruse tegemiseni või põhimenetluse lõpetamiseni, kui see toimub varem, kui selliste meetmete kohaldamine on korrakohase õigusemõistmise huvides, eelkõige selleks, et tagada ajutiste meetmete kohaldamise menetluse tõhusus (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 27. juuli 2023. aasta kohtumäärus VC vs. EU-OSHA, C‑456/23 P(R)‑R, EU:C:2023:612, punkt 4 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõikes 2 sätestatud menetlus on seega erandlik menetlus, mille eesmärk on võimaldada kohaldada nii kiiresti kui võimalik ajutisi meetmeid, tagamaks, et võistlevas menetluses ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta otsuse tegemiseks vajaliku aja möödumine ei jäta selle taotluse esitanud poolt piisava kohtuliku kaitseta.
61 See erandlik menetlus on erivahend ELTL artiklite 278 ja 279 ning Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 39 esimese lõigu rakendamiseks. Järelikult tuleb tõdeda, nagu väidab nõukogu, et see menetlus ei võimalda ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul võtta meetmeid, mida tal ei ole õigus võtta ELTL artiklite 278 ja 279 alusel.
62 Kuna vaidlustatud kohtumääruses ei ole täpsustatud, kas resolutsiooni punktides 1 ja 2 määratud meetmed põhinevad ELTL artiklil 278 või ELTL artiklil 279, tuleb analüüsida, kas need meetmed kuuluvad pädevuse alla, mis on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule antud ühega neist artiklitest.
63 Mis puutub esiteks ELTL artiklisse 278, siis selles on sätestatud, et Euroopa Kohtusse hagi esitamine ei peata õigusakti toimet, kuid Euroopa Kohus võib siiski määrata, et vaidlusaluse õigusakti kohaldamine tuleb peatada, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad.
64 Seda artiklit on rakendatud Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõikes 1, mis täpsustab, et ELTL artikli 278 alusel esitatud taotlus institutsiooni õigusakti kohaldamise peatamiseks on vastuvõetav üksnes juhul, kui taotleja on esitanud Üldkohtusse hagi selle õigusakti vaidlustamiseks.
65 Käesoleval juhul esitati vaidlustatud kohtumääruse allkirjastamise kuupäeval Üldkohtule N. D. Mazepini poolt sellele kohtule esitatud tühistamishagi raames nõuded seoses otsustega 2022/1530 ja 2023/572 ning rakendusmäärustega 2022/1529 ja 2023/571 (edaspidi koos „vaidlusalused aktid“).
66 Selles kontekstis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punkte 1 ja 2 ei ole vormiliselt nii sõnastatud, et nendega peatatakse ühe või mitme sellise õigusakti kohaldamine, mille N. D. Mazepin on Üldkohtus vaidlustanud.
67 Samuti ei saa neid punkte käsitada nii, et nendega sisuliselt peatatakse kõnealuste aktide teatavad tagajärjed.
68 Uuesti loetellu kandmise menetlusega, mille peatamine on määratud vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 1, soovitakse nimelt muuta esiteks otsust 2014/145, pikendades seda otsust, ja teiseks määrust nr 269/2014, täites selle määruse artikli 14 lõikes 4 sätestatud kohustust vaadata korrapäraselt läbi selle määruse I lisas esitatud loetelu.
69 Seega arvestades, et ka vaidlusalused aktid piirduvad otsuse 2014/145 ja määruse nr 269/2014 muutmisega, kohustamata nõukogu siiski alustama tulevikus uut loetellu kandmise menetlust, ei saa resolutsiooni punktis 1 nimetatud menetlust pidada nende aktide tagajärjeks või rakendusmeetmeks.
70 Mis puutub vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punkti 2, siis sellega kohustatakse avaldama Euroopa Liidu Teatajas teadet, mida nendes aktides ei ole ette nähtud ega keelatud.
71 Sellest tuleneb, et resolutsiooni punktid 1 ja 2 ei saanud õiguspäraselt põhineda ELTL artiklil 278.
72 Teiseks, mis puutub ELTL artiklisse 279, siis selles on sätestatud, et Euroopa Kohus võib igasuguse tema lahendada antud asja puhul ette kirjutada vajalikke ajutisi meetmeid.
73 See artikkel annab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, milliseid meetmeid tuleb võtta, kusjuures sellisteks meetmeteks võivad muu hulgas olla asjakohased ettekirjutused ja täiendavad meetmed, mille eesmärk on tagada selle kohtu määratud ajutiste meetmete tõhusus (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 24. aprilli 2008. aasta kohtumäärus komisjon vs. Malta, C‑76/08 R, EU:C:2008:252, punkt 19, ning 20. novembri 2017. aasta kohtumäärus komisjon vs. Poola, C‑441/17 R, EU:C:2017:877, punktid 96, 97 ja 99).
74 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski, et sellistel ajutistel meetmetel peab olema põhimenetluse hagi esemega otsene seos (vt selle kohta 19. oktoobri 1976. aasta kohtumäärus Société pour l’Exportation des Sucres vs. komisjon, 88/76 R, EU:C:1976:140, punkt 5, ja 16. detsembri 1980. aasta kohtumäärus Metallurgica Rumi vs. komisjon, 258/80 R, EU:C:1980:296, punkt 21) – nõue, mida on sisuliselt korratud Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõikes 2, milles on sätestatud, et ELTL artiklis 279 märgitud ajutise meetme kohaldamise taotlus on vastuvõetav üksnes juhul, kui taotluse esitab Üldkohtu menetluses oleva kohtuasja pool ja taotlus on selle kohtuasjaga seotud.
75 Selles kontekstis ei tohi ELTL artikli 279 alusel võetud ajutised meetmed väljuda põhimenetluse hagis kindlaks määratud vaidluse raamidest, sest neil meetmetel ei või olla muud eesmärki kui kaitsta Üldkohtu menetluses oleva vaidluse poole huve, et mitte muuta põhimenetlust lõpetavat kohtuotsust illusoorseks, jättes selle ilma soovitavast toimest (vt selle kohta 17. mai 1991. aasta kohtumäärus CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90 R, EU:C:1991:220, punkt 24, ja Euroopa Kohtu presidendi 24. aprilli 2008. aasta määrus komisjon vs. Malta, C‑76/08 R, EU:C:2008:252, punkt 15).
76 Seega, kuna tühistava kohtuotsuse tagajärjel kaob tühistatud akt tagasiulatuvalt liidu õiguskorrast (vt selle kohta 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 60), võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ELTL artikli 279 alusel muu hulgas kohustada liidu institutsiooni jätta vastu võtmata akt, mis kujutaks endast tühistatud akti üht rakendusvormi või mille toimel muutuksid viimati nimetatud akti teatavad tagajärjed lõplikuks.
77 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ei saa aga tühistamishagiga seotud vaidluse piiridest väljumata kohustada liidu institutsiooni peatama menetlust, mis ei sõltu vaidlustatud aktist, et vältida seda, et menetluse tulemusel vastu võetud akt oleks õigusvastane samal põhjusel, nagu on esile toodud selles hagis.
78 Euroopa Kohus on otsustanud, et kui tühistatakse määrus, mille toime piirdub konkreetse ajavahemikuga, on määruse andnud institutsioonil kohustus jätta kõik õigusvastaseks tunnistatud sättega samasisulised sätted välja uutest õigusaktidest, mis tuleb võtta vastu pärast tühistavat kohtuotsust sellest hilisemat aega puudutavas osas (vt selle kohta 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 29).
79 Kuigi ühelt poolt laieneb seadusjõud, mis on tühistaval kohtuotsusel, nii selle otsuse resolutsioonile kui ka resolutsiooni toetamiseks vajalikele põhjendustele, ei saa see kaasa tuua niisuguse akti tühistamist, mille tühistamise nõudega liidu kohtu poole ei ole pöördutud, kuigi see akt võib olla õigusvastane samal põhjusel (vt selle kohta 14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 54). Teiselt poolt ei ole liidu kohtute ülesanne tühistavas kohtuotsuses märkida, milliseid meetmeid peab asjaomane institutsioon selle kohtuotsuse täitmiseks võtma (vt selle kohta 24. juuni 1986. aasta kohtuotsus AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, 53/85, EU:C:1986:256, punkt 23, ning 25. mai 1993. aasta kohtuotsus Foyer culturel du Sart‑Tilman vs. komisjon, C‑199/91, EU:C:1993:205, punkt 17).
80 Sellest järeldub, et tühistav kohtuotsus ei saa tühistatud aktist hilisema akti kehtivust otseselt kahtluse alla seada selle alusel, et hilisem akt on õigusvastane samal põhjusel kui tühistatud akt.
81 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku määrus, millega kohustatakse liidu institutsiooni peatama menetlus, mis võib lõppeda sellise hilisema akti vastuvõtmisega, võrduks neil asjaoludel sellega, et hagejale ei tagata mitte kaitset institutsiooni antud aktide mõju eest, nagu on ette nähtud liidu esmases õiguses, vaid hoopis teistsugune ennetav kaitse.
82 Niisuguse kaitse tagamiseks oleks ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik seega kohustatud andma hinnangu küsimustes, mille kohta ei ole asjaomasel institutsioonil veel olnud võimalust oma seisukohta esitada, see aga oleks ennatlik sisuliste vaidluste suhtes ning nii aetaks segi haldus- ja kohtumenetluste erinevad etapid (vt analoogia alusel 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 20), samas kui kohus ei saa asuda selle institutsiooni asemele (vt selle kohta 5. oktoobri 1969. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. komisjon, 50/69 R, EU:C:1969:42, lk 451).
83 Asjaolu, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul puudub pädevus kohustada liidu institutsiooni peatama menetlust, mis ei sõltu vaidlustatud aktist, et vältida seda, et selle menetluse tulemusel vastu võetud akt oleks õigusvastane samal põhjusel, mis on ette esile toodud tühistamishagis, ei jäta – vastupidi sellele, mida väidab N. D. Mazepin – teda ilma talle liidu esmase õigusega tagatud kohtulikust kaitsest, sest viimati nimetatud akti peale saab esitada tühistamishagi koos ajutiste meetmete kohaldamise taotlusega, milles võib vajaduse korral taotleda ajutiste meetmete kohaldamist Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõike 2 alusel.
84 Nagu nähtub käesoleva kohtumääruse punktist 65, esitati käesoleval juhul vaidlustatud kohtumääruse allkirjastamise kuupäeval Üldkohtule N. D. Mazepini poolt sellele kohtule esitatud tühistamishagi raames nõuded seoses vaidlusaluste aktidega.
85 Ent esiteks tuleb käesoleva kohtumääruse punktides 68 ja 69 nimetatud põhjustel pidada akte, mida nõukogu võib käesolevas asjas kõne all oleva uuesti loetellu kandmise menetluse raames vastu võtta, sellisteks, mis tulenevad menetlusest, mis ei sõltu vaidlusalustest aktidest ega rakenda neid akte.
86 Teiseks on aktid, mida nõukogu võib selle menetluse raames vastu võtta, tema praktikat arvestades kohaldatavad vaidlusaluste aktide kohaldamisajast hilisema ajavahemiku suhtes, mistõttu ei saa need muuta nende aktide tagajärgi lõplikuks.
87 Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni punktis 1 määratud meetmel puudub otsene seos N. D. Mazepini poolt Üldkohtule esitatud tühistamishagi esemega. Niisuguse seose puudumisel ei saa seda meedet pidada täiendavaks meetmeks, mille eesmärk on tagada nende ajutiste meetmete tõhusus, mille Üldkohtu president on juba määranud käesolevas kohtuasjas tehtud varasemates kohtumäärustes, mida on käsitletud käesoleva kohtumääruse punktides 12 ja 14, sest nende määrustega määras Üldkohtu president käesoleva tühistamishagiga hõlmatud aktide kohaldamise osalise peatamise. Järelikult ei saanud punktis 1 määratud meedet õiguspäraselt ELTL artikli 279 alusel vastu võtta.
88 Sama kehtib ka vaidlustatud kohtumääruse punktis 2 määratud meetme kohta, sest see piirdub vaidlustatud kohtumääruse punktis 1 määratud meetme avaldamise tagamisega.
89 Asjaolu, et N. D. Mazepin esitas pärast vaidlustatud kohtumääruse allkirjastamist Üldkohtule avalduse oma hagiavalduse nõuete muutmiseks, ei mõjuta mingil juhul eeltoodud kaalutlusi, sest muutmisavaldusega taotletakse nõukogu uute aktide tühistamist, mida selle kohtumääruse resolutsioonis sisalduvad meetmed otseselt ei puuduta.
90 Sellest järeldub, et teise väitega tuleb nõustuda ning ilma et oleks vaja teha otsust esimese, kolmanda ja neljanda väite kohta, tuleb vaidlustatud kohtumäärus tervikuna tühistada, sest kohtumääruse resolutsiooni punkt 4 ei ole punktidest 1–3 eraldatav.
Üldkohtule esitatud ajutiste meetmete taotlus
91 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. See säte on kohaldatav ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuste suhtes (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 172 ning seal viidatud kohtupraktika).
92 Käesolevas asjas tegi Üldkohtu president otsuse enne, kui teistel menetlusosalistel oli võimalik esitada oma seisukohad vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõikele 1.
93 Neil asjaoludel ei luba menetlusstaadium asja suhtes lõplikku kohtuotsust teha ja seetõttu tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse.
Kohtukulud
94 Kuna asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude suhtes otsus hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 7. septembri 2023. aasta määrus Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22 RIII).
2. Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad