ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
15. september 2021(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk PALLADIUM HOTELS & RESORTS – Kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavuse tingimused – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõige 4) – Määruse nr 207/2009 artikli 56 lõige 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 63 lõige 3)
Kohtuasjas T‑207/20,
Residencial Palladium, SL, asukoht Ibiza (Hispaania), esindaja: advokaat D. Solana Giménez,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Crespo Carrillo,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli:
Palladium Gestión, SL, asukoht Ibiza, esindaja: advokaat J. Rojo García-Lajara, kellel on lubatud asendada Fiesta Hotels & Resorts, SLi,
mille ese on EUIPO neljanda apellatsioonikoja 12. veebruari 2020. aasta otsus (asi R 231/2019‑4), mis käsitleb kehtetuks tunnistamise menetlust Residencial Palladiumi ja Fiesta Hotels & Resortsi vahel,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president D. Spielmann, kohtunikud O. Spineanu-Matei (ettekandja) ja R. Mastroianni,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. aprillil 2020,
arvestades EUIPO seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 16. juulil 2020,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 7. augustil 2020,
arvestades 22. märtsi 2021. aasta kohtumäärust, millega lubati pooli asendada,
arvestades 23. märtsil 2021 võetud menetlust korraldavat meedet ning EUIPO ja menetlusse astuja vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 8. ja 6. aprillil 2021,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Palladium Gestión, SLi õiguseellase (keda menetlusse astujal on lubatud asendada) Fiesta Hotels & Resorts, SLi õiguseellane esitas 30. oktoobril 2002 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis, omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), Euroopa Liidu kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 43 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „toitlustusteenused, tähtajaline majutus“.
4 Taotletud kaubamärk registreeriti 26. septembril 2005 numbriga 2915304. Seda pikendati kuni 30. oktoobrini 2022.
5 Residencial Palladium, SA, esitas 2. märtsil 2006 EUIPO-le taotluse tunnistada vaidlustatud kaubamärk kehtetuks seoses kõigi teenustega, mille jaoks see oli registreeritud (kehtetuks tunnistamise menetlus 1544C) (edaspidi „esimene kehtetuks tunnistamise taotlus“).
6 Selles taotluses viidati kehtetuks tunnistamise põhjustele, mis on nimetatud määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktides a ja c (hiljem määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktid a ja c, nüüd määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punktid a ja c).
7 27. märtsil 2006 taotleti EUIPO-lt registreerida vaidlustatud kaubamärgi üleminek menetlusse astuja õiguseellasele, kes sai 3. aprillil 2006 ülemineku registreerimise kohta teate.
8 Residencial Palladium teatas EUIPO-le 18. aprillil 2006 teatavate tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaja jooksul, et ta võtab esimese kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi.
9 Tühistamisosakond lõpetas 26. aprilli 2006. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise menetluse 1544C.
10 Pärast õigusliku vormi muutmist sai Residencial Palladiumist käesoleva kohtuasja hageja Residencial Palladium, SL.
11 Hageja esitas 20. juunil 2017 EUIPO-le taotluse tunnistada vaidlustatud kaubamärk kehtetuks seoses kõigi teenustega, mille jaoks see oli registreeritud (kehtetuks tunnistamise menetlus 15119C) (edaspidi „teine kehtetuks tunnistamise taotlus“).
12 Teises kehtetuks tunnistamise taotluses viidati kehtetuks tunnistamise põhjustele, mis on ühelt poolt nimetatud määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktis b (hiljem määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b, nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b), kuivõrd ELi kaubamärk oli registreeritud pahauskselt, ning teiselt poolt määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktis c.
13 Tühistamisosakond lükkas teise kehtetuks tunnistamise taotluse 30. novembri 2018. aasta otsusega tagasi, leides, et see ei olnud määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b kohaselt põhjendatud ja oli määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punktis c nimetatud alust puudutavas osas vastuvõetamatu. Viimati nimetatuga seoses leidis ta sisuliselt, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 60 lõikele 4 ei saa hageja esitada uut kehtetuks tunnistamise taotlust, mis põhineb muudel varasematel õigustel, millele ta oleks võinud tugineda esimeses kehtetuks tunnistamise taotluses.
14 Hageja esitas 29. märtsil 2019 EUIPO-le määruse 2017/1001 artiklite 66–71 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse, täpsustades, et ta ei vaidlusta oma taotluse tagasilükkamist niivõrd, kuivõrd see põhines määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktil b.
15 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 12. veebruari 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hageja kaebuse rahuldamata. Mis puudutab selle ulatust, siis märkis ta, et kaebusega sooviti üksnes selle hindamist, kas tühistamisosakond oli kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetamatuse määruse 2017/1001 artikli 60 lõiget 4 kohaldades õigesti tuvastanud. Olles tuletanud meelde selle sätte sõnastust, järeldas ta, et kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui täidetud on kaks tingimust, nimelt ühelt poolt see, et kehtetuks tunnistamise taotleja on varem sama ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud, ja teiselt poolt see, et uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal varasemal õigusel või mõnel muul õigusel kui sellel, mis oli esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks, mida oleks selles esialgses taotluses aga õiguspäraselt esitada saanud. Leides, et käesoleval juhul olid need tingimused täidetud, tunnistas ta kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetamatuks.
Poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– kohustada EUIPOt kehtetuks tunnistamise taotlust uuesti läbi vaatama;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
17 EUIPO palub Üldkohtul:
– juhul kui Üldkohus leiab, et apellatsioonikojal oli määruse 2017/1001 artikli 60 lõiget 4 grammatiliselt tõlgendades õigus, siis jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt;
– juhul kui Üldkohus leiab, et apellatsioonikoda tõlgendas määruse 2017/1001 artikli 60 lõiget 4 vääralt, jättes arvesse võtmata selle teleoloogilisest tõlgendusest tuleneva ratio legis’e, siis tühistada vaidlustatud otsus ja mõista kohtukulud välja temalt.
18 Menetlusse astuja palub Üldkohtul sisuliselt:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Üldkohtu pädevus lahendada hageja teine nõue
19 Hageja palub oma teises nõudes, et Üldkohus kohustaks EUIPOt teist kehtetuks tunnistamise taotlust uuesti läbi vaatama. Sellega seoses piisab, kui märkida, et Üldkohtul ei ole pädevust teha liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ettekirjutusi (vt selle kohta 26. oktoobri 1995. aasta kohtumäärus kohtuasjas Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, C‑199/94 P ja C‑200/94 P, EU:C:1995:360, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, T‑260/16, EU:T:2018:597, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Sellest järeldub, et hageja teine nõue, millega ta palub Üldkohtul teha EUIPO-le ettekirjutus, tuleb tagasi lükata, sest see on esitatud kohtule, kes ei ole pädev seda läbi vaatama.
Sisulised küsimused
21 Kõigepealt tuleb märkida, et võttes arvesse käesolevas asjas kõne all oleva registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 30. oktoober 2002 ja mis on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, reguleerivad juhtumi asjaolusid määruse nr 40/94 materiaalõigusnormid, muudetud redaktsioonis (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtumäärus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑192/03 P, EU:C:2004:587, punktid 39 ja 40, ning 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Gugler France vs. Gugler ja EUIPO, C‑736/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:308, punkt 3 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu tuleb mõista viiteid materiaalõigusnormidele: määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 4 ja artikli 60 lõike 1 punktile c – mille on teinud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses, hageja oma argumentatsioonis ning EUIPO ja menetlusse astuja – nii, et nendega peetakse silmas vastavalt määruse nr 40/94, muudetud redaktsioonis, artikli 8 lõiget 4 ja artikli 52 lõike 1 punkti c, mille sisu on identne.
22 Peale selle olgu märgitud, et kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusnorme üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), siis reguleerivad käesolevat õigusvaidlust määruste nr 207/2009, muudetud redaktsioonis, ja 2017/1001 menetlusnormid. Seetõttu tuleb käesolevas asjas mõista viiteid menetlusnormidele (määruse 2017/1001 artikli 60 lõikele 4 ja artikli 63 lõikele 3) – mille on teinud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses, hageja oma argumentatsioonis ning EUIPO ja menetlusse astuja – nii, et nendega peetakse silmas vastavalt määruse nr 207/2009, muudetud redaktsioonis, artikli 53 lõiget 4, mille sisu on identne, ja artikli 56 lõiget 3, mille sisu on identne.
23 Hageja põhjendab oma hagi ühe väitega, mille kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4.
24 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 tõlgendades õigusnormi ja tunnistas teise kehtetuks tunnistamise taotluse selle tõlgenduse põhjal ekslikult vastuvõetamatuks. Kõigepealt selgitab ta selle taotluse esitamise põhjuseid ja tsiteerib liidu kohtupraktikat, mis tema sõnul käsitleb õigusi, mis tal on sõna „palladium“ suhtes.
25 EUIPO leiab, et hageja poolt varasemas samade poolte vahel aset leidnud kohtuasjas tehtud liidu kohtuotsuste väljatoomine ei ole käesoleval juhul asjakohane. Lisaks märgib ta, et jätab Üldkohtu otsustada, kas apellatsioonikoda eksis, kui ta tõlgendas määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 grammatiliselt, või oleks ta pidanud eelistama selle sätte teleoloogilist tõlgendamist.
26 Menetlusse astuja vaidleb hageja argumentidele vastu. Kõigepealt täpsustab ta, et tema sissejuhatavalt viidatud kohtuotsused on tehtud menetlustes, mis ei puuduta vaidlustatud kaubamärki. Lisaks ei ole tema sõnul võimalik järeldada, et enne 30. oktoobrit 2002 oli viidatud tähise tegelik kasutamine Hispaanias piisav. Peale selle on teise kehtetuks tunnistamise taotluse aegumine absoluutne ning vaidlustatud kaubamärk on hageja erinevate toimingute tõttu muutunud vaidlustamatuks. Viimaseks leiab ta, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 on käesoleval juhul kohaldatav.
27 Tuleb tõdeda, et kuigi hageja peab vajalikuks põhjendada, miks ta teise kehtetuks tunnistamise taotluse esitas, ja viidata liidu kohtupraktikale, mis käsitleb õigusi, mis tal väidetavalt sõna „palladium“ suhtes on, ei esita ta sellega seoses ühtki argumenti ainsa esitatud väite põhjenduseks. Igal juhul puudub neil kaalutlustel käesoleva vaidluse raames asjakohasus. Nagu märgib menetlusse astuja, ei puuduta hageja mainitud kohtuotsused vaidlustatud kaubamärgiga seotud menetlusi, ja nagu väidab EUIPO, piisab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 ja artikli 52 lõike 1 punkti c kohaldamiseks sellest, kui nendes sätetes kehtestatud nõuded on täidetud, ning ükski neist ei nõua, et liidu kohus oleks enne varasema registreerimata õiguse tuvastanud. Seega ei sõltu määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 kohaldamine sellest, kas midagi sellist on tuvastatud või mitte.
28 Lisaks tuleb tagasi lükata menetlusse astuja argument, mille kohaselt on võimatu järeldada, et enne 30. oktoobrit 2002 oli varasema tähise kasutamine Hispaanias tegelik, see ei olnud üksnes kohalik ja oli ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks piisavalt oluline. See argument puudutab nimelt teise kehtetuks tunnistamise taotluse sisulist läbivaatamist, mitte selle vastuvõetavust. Samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka menetlusse astuja argumendid, milles ta väidab, et teise kehtetuks tunnistamise taotluse „aegumine on absoluutne“ ja et toimingud, millega hageja sõnaselgelt loobus esimesest vaidlustatud kaubamärki puudutavast kehtetuks tunnistamise taotlusest ning loovutas selle rahvusvahelise registreeringu hiljem temale, muudavad selle ja vaidlustatud kaubamärgi „vaidlustamatuks“.
29 Mis puudutab hageja argumenti, et apellatsioonikoda kohaldas käesoleval juhul määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 vääralt, siis tuleb märkida, et poolte vahel on vaidlus ühelt poolt selle sätte tõlgendamise ja selle seose üle sama määruse artikli 56 lõikega 3 ning teiselt poolt selle kohaldamise üle käesolevas asjas.
Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 tõlgendamine ja seos sama määruse artikli 56 lõikega 3
30 Tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikele 4 ei või sama artikli 53 lõikes 1 või 2 osutatud õiguse omanik, kes on varem taotlenud ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamist või esitanud vastuhagi rikkumise suhtes algatatud menetluses, esitada uut kehtetuks tunnistamise taotlust ega vastuhagi mõne muu nimetatud õiguse põhjal, millele ta oleks võinud toetuda ka esimese taotluse või vastuhagi puhul.
31 Määruse nr 207/2009 artikli 56 lõige 3 näeb ette, et tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui EUIPO või sama määruse artiklis 95 osutatud ELi kaubamärgi kohus on samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes juba sisulise otsuse teinud ning see EUIPO otsus või kohtuotsus on saanud lõpliku otsuse mõju.
32 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuses, et teine kehtetuks tunnistamise taotlus on määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 kohaselt vastuvõetamatu. Olles tuletanud meelde selle sätte sõnastust, järeldas ta, et kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui täidetud on kaks tingimust nagu käesoleval juhul.
33 Apellatsioonikoda leidis – mida pooled ei ole vaidlustanud –, et esimene tingimus on see, et kehtetuks tunnistamise taotleja on varem esitanud sama ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.
34 Apellatsioonikoja hinnangul on teine tingimus see, et uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal varasemal õigusel või mõnel muul õigusel kui sellel, millel põhines esialgne kehtetuks tunnistamise taotlus, mida oleks selles esialgses taotluses aga õiguspäraselt esitada saanud. Ta leidis sellest tulenevalt, et kui varasematele õigustele tuginedes, mis ei olnud algse kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks, ei saa uut kehtetuks tunnistamise taotlust esitada, siis veelgi vähem saab seda teha sellisele õigusele tuginedes, millel see esialgne taotlus põhines. See eeskiri põhineb arusaamal, et ELi kaubamärgi omanikule on pärast seda, kui ta on esimeses kehtetuks tunnistamise menetluses võitnud, tagatud, et sama kehtetuks tunnistamise taotleja ei saa seda kaubamärki uuesti vaidlustada. Lisaks märkis ta sisuliselt, et erinevalt määruse nr 207/2009 artikli 56 lõikest 3 ei täpsusta sama määruse artikli 53 lõige 4, et selle kohaldamiseks peab EUIPO olema algse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta sisulise otsuse teinud. Ta leidis, et selles osas ei näi viimati nimetatud sätte ebaselgus olevat seotud lihtsalt väljajätmisega seadusandja poolt, vaid pigem teadliku valikuga.
35 Hageja ja menetlusse astuja on ühel meelel selles, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 kohaldamine ei sõltu erinevalt sama määruse artikli 56 lõikest 3 esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta tehtud sisulise otsuse olemasolust. Siiski vaidleb hageja vastu sellele, et nagu apellatsioonikoda leidis, on määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 kohaldatav nii juhul, kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb õigusel, millel põhines juba esimene kehtetuks tunnistamise taotlus, kui ka juhul, kui see nii ei olnud.
36 EUIPO pakub määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikele 4 välja kaks tõlgendust, mis viivad käesoleval juhul vastupidistele järeldustele. Tema sõnul ei sõltu selle sätte kohaldamine grammatilise tõlgenduse kohaselt sellest, kas esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta on sisuline otsus tehtud, samas kui see teleoloogilise tõlgenduse kohaselt sellest sõltub. Teisel juhul on määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 seega kohaldatav üksnes vajaliku täiendusena sama määruse artikli 56 lõikele 3, olenedes sellest, kas algne kehtetuks tunnistamise taotlus ja uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhinevad või ei põhine samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel.
37 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu EUIPO rõhutab, ei ole määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 kohtupraktikas tõlgendatud.
38 Seejärel tuleb tõdeda, et poolte vaidlus keskendub sisuliselt kahele küsimusele, milleks on ühest küljest see, kas on vajalik, et esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse kohta oleks olemas sisuline otsus, arvestades eelkõige määruse nr 207/2009 artikli 56 lõiget 3, ja teisest küljest see, mis tähtsus on asjaolul, kas kehtetuks tunnistamise taotlused põhinevad või ei põhine samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel.
39 Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 tõlgendus ja selle seos sama määruse artikli 56 lõikega 3 tähendavad, nagu hageja ja EUIPO seda väidavad, et eristada tuleb kehtetuks tunnistamise taotlusi, mis põhinevad määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel, ning neid, mis põhinevad teistsugustel varasematel õigustel.
– Samal varasemal õigusel põhinevad kehtetuks tunnistamise taotlused
40 Nagu on märgitud eespool punktis 31, on tühistamise või kehtetuks tunnistamise taotlus määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 3 kohaselt vastuvõetamatu, kui eelkõige EUIPO on samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes juba sisulise otsuse teinud ja tema otsus on saanud lõpliku otsuse mõju.
41 Nii on määruse nr 207/2009 artikli 56 lõikes 3 silmas peetud olukorda, kus uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel, mis olid esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks.
42 Lisaks sellele tuleb märkida, et kuna määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 3 sõnastuse kohaselt tähendab seal sätestatud vastuvõetamatus seda, et sisuline otsus on tehtud ja muutunud lõplikuks, siis ei ole uus kehtetuks tunnistamise taotlus vastuvõetamatu eelkõige juhul, kui esialgne kehtetuks tunnistamise taotlus tunnistati vastuvõetamatuks või kui see võeti tagasi enne, kui selle taotluse kohta tehtud otsus oli muutunud lõplikuks.
– Kehtetuks tunnistamise taotlused, mis põhinevad teistsugustel varasematel õigustel
43 Arvestades määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 sõnastust, millele on osutatud eespool punktis 30, ei ole kehtetuks tunnistamise taotlejal lubatud esitada uut taotlust sama määruse artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasema õiguse alusel, millele ta oleks saanud toetuda oma esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse puhul. Nagu väidavad EUIPO, tõlgendades määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 grammatiliselt, ja menetlusse astuja, on selline uus taotlus vastuvõetamatu, sõltumata ühest küljest sellest, kas algse kehtetuks tunnistamise taotluse menetlus on lõppenud või käimas, ja teisest küljest sellest, nagu ka apellatsioonikoda leidis (vaidlustatud otsuse punkt 33), kas selle esialgse taotluse kohta tehti sisuline otsus või mitte.
44 Sisulise otsuse olemasolu tingimust ei ole määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 tekstis ette nähtud ja selle sätte eesmärki arvestades ei saa niisugust tingimust kehtestada. Vastupidisel juhul oleks mitme varasema õiguse omaniku võimalused kehtetuks tunnistamise taotlusi esitada põhjendamatult ulatuslikud. Ta saaks nendele õigustele tuginedes esitada sama ELi kaubamärgi vastu järjest kehtetuks tunnistamise taotlusi, mis oleks vastuolus selle sätte ratio legis’ega, milleks on mitte lubada kehtetuks tunnistamise taotlejal esitada eraldiseisvaid taotlusi, mis põhinevad muul määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasemal õigusel, kui sellele saaks tugineda esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal. Seetõttu ei saa EUIPO pakutud teleoloogilise tõlgendusega nõustuda.
45 Lisaks tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 ratio legis’est, et seda sätet kohaldatakse isegi siis, kui algne kehtetuks tunnistamise taotlus on tagasi võetud või vastuvõetamatuks tunnistatud, sest piisab üksnes esialgse taotluse esitamisest.
46 Seevastu tuleb aga tagasi lükata apellatsioonikoja tõlgendus, mida toetab menetlusse astuja ja mille kohaselt ei kohaldata määruse nr 207/2009 artikli 53 lõiget 4 mitte ainult siis, kui sama määruse artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasema õiguse omanik on esitanud esialgse kehtetuks tunnistamise taotluse, mis põhines muul varasemal õigusel kui sellel, millel põhineb uus kehtetuks tunnistamise taotlus, vaid ka siis, kui need kehtetuks tunnistamise taotlused põhinevad samal varasemal õigusel. Sellega seoses leidis apellatsioonikoda, et kui ühtki uut kehtetuks tunnistamise taotlust ei saa esitada varasemate õiguste alusel, millel esialgne kehtetuks tunnistamise taotlus ei põhinenud, siis veelgi vähem saab seda esitada selle õiguse alusel, millel see esialgne taotlus põhines. Seda enam ei saa niisuguse tõlgendusega nõustuda. Ühest küljest läheks see vastuollu seadusandja tahte ja määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 selge sõnastusega, milles on mainitud üksnes muid nimetatud õigusi, mitte aga sama õigust. Teisest küljest kaotaks sama määruse artikli 56 lõige 3 selle tulemusel oma soovitava toime või mindaks lausa sellega vastuollu. Nimelt oleks selle tõlgenduse kohaselt vastuvõetamatu määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasemal õigusel põhinev kehtetuks tunnistamise taotlus, kui see esialgne taotlus oli vastuvõetamatu, isegi kui viimati mainitu kohta ei ole tehtud sisulist otsust, mis on muutunud lõplikuks.
– Järeldus määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 ja artikli 56 lõike 3 omavahelise suhte kohta
47 Kõigest eelnevast tuleneb, et kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb samal määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasemal õigusel, on sama määruse artikli 56 lõige 3 kohaldatav. Uus kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud esialgse taotluse kohta on tehtud sisuline otsus, mis on muutunud lõplikuks.
48 Seevastu juhul, kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud varasemal õigusel, millel oleks saanud põhineda esialgne kehtetuks tunnistamise taotlus, kuid ei põhinenud, on määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 kohaldatav. Uus kehtetuks tunnistamise taotlus on sel juhul vastuvõetamatu.
49 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, leides, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 on kohaldatav, kui uus kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb nii muul varasemal õigusel kui ka samal varasemal õigusel (vaidlustatud otsuse punktid 23 ja 24).
50 See õigusnormi rikkumine toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise üksnes siis, kui esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinevad määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikes 1 või 2 nimetatud samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel.
Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 kohaldamine
51 Tuleb märkida, et pooled ei vaidle vastu sellele, et esimese ja teise kehtetuks tunnistamise taotluse esitasid identsed juriidilised isikud, nii et käesoleval juhul oli täidetud määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 esimene tingimus, mida on mainitud eespool punktis 33, nagu leidis ka apellatsioonikoda.
52 Mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 teise tingimusesse, mida on mainitud eespool punktis 34, siis märkis apellatsioonikoda, et ühest küljest ei võimalda ükski toimikus olev tõend antud juhul järeldada, et need kaks väidetavalt kaubanduses kasutatud tähist, millele hageja teises kehtetuks tunnistamise taotluses tugines, on omandatud pärast esimese kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist, ja et teisest küljest ei ole hageja selle kohta ühtki argumenti esitanud. Ta järeldas, et tühistamisosakond leidis õigesti, et määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 on käesoleval juhul kohaldatav isegi siis, kui esimese kehtetuks tunnistamise taotluse kohta ei ole sisulist otsust tehtud.
53 Hageja ja menetlusse astuja on vastupidisel seisukohal selles, kas teine tingimus, millele on viidatud eespool punktis 34, on käesolevas asjas täidetud. Hageja väidab, et esimene kehtetuks tunnistamise taotlus on õigustühine, ning EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad sellele vastu. Lisaks väidab ta, et varasemal õigusel, millel põhines teine kehtetuks tunnistamise taotlus, põhines juba ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus, millele vaidleb vastu menetlusse astuja, sest EUIPO ei võtnud selle kohta vastuses apellatsioonkaebusele sõnaselget seisukohta.
– Esimene kehtetuks tunnistamise taotlus
54 Kõigepealt tuleb võtta seisukoht selles, kas, nagu väidavad EUIPO ja menetlusse astuja, hageja leiab ekslikult, et esimene kehtetuks tunnistamise taotlus on õigustühine. Kuivõrd ta nimelt väidab, et vastavalt komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ja tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artiklile 15 tuleb käsitada, et esimest kehtetuks tunnistamise taotlust ei ole esitatud, tuleb tõdeda, et selle taotluse esitamisel ei olnud see artikkel kohaldatav. Igal juhul ei loeta toona kehtinud sätte lõike 2 alusel, st komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94 (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 39 kohaselt kehtetuks tunnistamise taotlust esitatuks ettenähtud lõivu tasumata jätmise korral, mitte siis, kui see on tagasi võetud, ja sama kehtib delegeeritud määruse 2018/625 artikli 15 lõike 1 kohaselt. Lisaks, nagu EUIPO märgib, tegi tühistamisosakond 26. aprillil 2006, kui hageja oli hagist loobunud, esimese kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse.
55 Järgmiseks peab tõdema, et esimene kehtetuks tunnistamise taotlus tunnistati vastuvõetavaks. Kuigi tühistamisosakond märkis oma 17. märtsi 2006. aasta teatises, et selles taotluses tuleb kõrvaldada puudused, et see oleks vastuvõetav, tunnistas ta vastupidi sellele, mida hageja väidab, kehtetuks tunnistamise taotluse oma 26. aprilli 2006. aasta otsusega vastuvõetavaks, kui ta pärast hageja hagist loobumist menetluse lõpetas.
56 Seega, isegi kui ei saa asuda seisukohale, et esimese kehtetuks tunnistamise taotluse kohta tehti sisuline otsus, mis on muutunud lõplikuks – mida ükski pool pealegi ei väida –, ei saa käsitada, et esimene kehtetuks tunnistamise taotlus on õigustühine.
– Õigused, millele esimeses ja teises kehtetuks tunnistamise taotluses tuginetakse
57 Tuleb märkida, et Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides on hageja ja menetlusse astuja eriarvamusel küsimuses, kas esimese ja teise kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks viidatud varasem õigus või varasemad õigused on identsed. Hageja väidab, et neis kahes taotluses tugineti samale varasemale õigusele, nimelt tähisele Grand Hotel Palladium. Menetlusse astuja aga vaidleb vastu sellele, et esimeses kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti registreerimata ärinimele Grand Hotel Palladium, ja väidab, et see taotlus põhines kolmel liikmesriigi kaubamärgil ning ärinimel Residencial Palladium, SA. EUIPO ei võta vastuses apellatsioonkaebusele selles küsimuses selget seisukohta.
58 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuses, et esimene kehtetuks tunnistamise taotlus põhines kahel varasemal liikmesriigi kaubamärgil ja kahel ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutataval tähisel (vaidlustatud otsuse punktid 2 ja 3) ning teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines kahel ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutataval tähisel (vaidlustatud otsuse punkt 8). Siiski ei kirjeldanud ta õigusi, millel kumbki taotlus põhines, ega ka kaubanduses kasutatavaid tähiseid, eelkõige nende olemust ja sõnalisi osi.
59 Mis puutub esimesse kehtetuks tunnistamise taotlusesse, siis nähtub EUIPO käesoleva menetluse haldustoimikust veel, et hageja märkis, et see esimene taotlus põhines ühel ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutataval tähisel ja kolmel varasemal liikmesriigi kaubamärgil. Ta täpsustas ka seda, et need kaubamärgid on Hispaania kaubamärgid nr 94047 ja nr 2503994 ning Itaalia kaubamärk nr 597136. Mis puutub tähisesse, millele tugineti, siis märkis ta ära lahtri „äriühingu nimi“, mainides „sõnamärki Residencial Palladium“, täpsustas seejärel selgituste jaoks mõeldud osas, et äriühingu tegevus oli hotelli Grand Hotel Palladium haldamine, ja selgitas järgmisel leheküljel samuti, et äriühingu nimi ei olnud üksnes kohaliku tähtsusega ning et tema hotell Grand Hotel Palladium oli väga tuntud.
60 Mis puutub teise kehtetuks tunnistamise taotlusesse, siis nähtub EUIPO haldustoimikust käesoleva menetluse kohta veel, et hageja tugines selles taotluses ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatavale tähisele. Ta märkis ära lahtrid „ärinimi“ ja „ettevõtte nimi“, mainides tähist Grand Hotel Palladium, ja lisas seejärel oma selgitustes, et ta kasutab ärinime Grand Hotel Palladium.
61 Eeltoodust tuleneb esiteks, et vaidlustatud otsuse alusel ei ole võimalik piisavalt selgesti ja täpselt välja selgitada, millistel varasematel õigustel esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinesid, teiseks, et ei ole võimalik tuvastada, kas apellatsioonikoja seisukohad on selles osas kooskõlas EUIPO haldustoimikus olevate tõenditega, ja kolmandaks, et apellatsioonikoja järeldustest ei ole võimalik aru saada, kas teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines samal varasemal õigusel või samadel varasematel õigustel millel esimene kehtetuks tunnistamise taotlus. Selliseid täpsustusi on aga vaja, et teha kindlaks, kas apellatsioonikoja õigusnormi rikkumine toob käesolevas asjas kaasa tagajärgi (vt eespool punkt 50).
62 Arvestades neid eespool punktis 61 välja toodud puudusi ja ebatäpsusi, mis vaidlustatud otsuse põhjendustes leiduvad, tuleb märkida, et õigus heale haldusele kätkeb vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 2 asutuste kohustust oma otsuseid põhjendada. Sel kohustusel, mis tuleneb ka määruse 2017/1001 artiklist 94, on kaks eesmärki: võimaldada ühelt poolt huvitatud isikutel võetud meetme põhjendusi mõista, et oma õigusi kaitsta, ja teiselt poolt liidu kohtul otsuse õiguspärasust kontrollida (vt selle kohta 10. mai 2012. aasta kohtuotsus Rubinstein ja L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑100/11 P, EU:C:2012:285, punkt 111, ning 17. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Naazneen Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑252/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:178, punkt 29).
63 Kõnealusel kohustusel on sama ulatus kui kohustusel, mis tuleneb ELTL artikli 296 teisest lõigust, mille kohaselt peab põhjendustest selgesti ja ühemõtteliselt ilmnema akti autori arutluskäik, ilma et oleks nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse vastavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt selle kohta 21. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑447/02 P, EU:C:2004:649, punktid 63–65, ja 14. aprilli 2016. aasta kohtumäärus KS Sports vs. EUIPO, C‑480/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:266, punkt 32).
64 Põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses ning ka avalikul huvil põhinevat väidet, mida liidu kohus peab omal algatusel käsitlema (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67).
65 Neil asjaoludel otsustas Üldkohus vastavalt eespool punktides 62–64 viidatud kohtupraktikale omal algatusel kontrollida, kas apellatsioonikoda on täitnud oma põhjendamiskohustust, ja palus pooltel Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldava meetme raames esitada selle kohta oma kirjalik seisukoht. Eelkõige paluti hagejal ja EUIPO-l märkida täpselt, millisel varasemal õigusel või millistel varasematel õigustel esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinesid, sest menetlusse astuja oli vastuses selle kohta oma seisukoha avaldanud. Lisaks paluti pooltel esitada oma seisukohad selle võimaluse kohta, kui Üldkohus tuvastab omal algatusel, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse 2017/1001 artiklis 94 ette nähtud põhjendamiskohustust. Sellega seoses paluti neil teada anda, kas nad leiavad, et vaidlustatud otsus võimaldas ühelt poolt välja selgitada, millistel varasematel õigustel esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinesid, ning teiselt poolt kindlaks teha, kas sellel õigusel või nendel õigustel, millel põhines teine kehtetuks tunnistamise taotlus, põhines ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus.
66 Tuleb tõdeda, et hageja ei vastanud Üldkohtu küsimustele määratud tähtaja jooksul.
67 Vastuseks Üldkohtu esimesele küsimusele täpsustab EUIPO, et kõik õigused, millele hageja viitab, olid omandatud enne esimese kehtetuks tunnistamise taotluse esitamist. Ta märkis, et see taotlus põhines kolmel liikmesriigi kaubamärgil, nimelt Hispaania kaubamärkidel nr 94047 ja nr 2503994, mis on registreeritud vastavalt 16. mail 2001 ja 1. mail 2003, ning 4. mail 1993 registreeritud Itaalia kaubamärgil nr 597136 ja ettevõtte nimel Residencial Palladium. Lisaks märgib ta, et teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines „registreerimata ärinimel ja ettevõtte nimel“ Grand Hotel Palladium. Seega tuleb tõdeda, et EUIPO viidatud õigused vastavad sisuliselt õigustele, mida mainis oma vastuses menetlusse astuja õiguseellane.
68 Seoses Üldkohtu teise küsimusega tuleb kõigepealt märkida, et isegi kui EUIPO tunnistab, et vaidlustatud otsuses on vääralt märgitud õigused, millel esimene kehtetuks tunnistamise taotlus põhines, ja möönab, et see oleks võinud olla teises kehtetuks tunnistamise taotluses viidatud õiguste osas selgem, viidates üldisemalt ka vaidlustatud otsuse kaudsele põhjendusele, leiavad EUIPO ja menetlusse astuja, et see otsus on piisavalt põhjendatud ja võimaldab kindlaks teha, kas teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb õigusel või õigustel, millel põhineb esimene kehtetuks tunnistamise taotlus. Tuleb aga tõdeda, et EUIPO ja menetlusse astuja on tõlgendanud vaidlustatud otsust viimases küsimuses täiesti vastandlikult. EUIPO leiab nimelt, et vaidlustatud otsus võimaldab kindlaks teha, et teine kehtetuks tunnistamise taotlus ei põhine õigusel, millel põhines esimene kehtetuks tunnistamise taotlus. Menetlusse astuja leiab seevastu, et vaidlustatud otsusest nähtub, et õigustel, millel põhines teine kehtetuks tunnistamise taotlus, põhines juba ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus.
69 Täpsemini möönab EUIPO esiteks seoses esimese kehtetuks tunnistamise taotlusega, et apellatsioonikoda märkis ekslikult, et see põhines kahel kaubanduses kasutataval tähisel.
70 Mis puutub teise kehtetuks tunnistamise taotlusesse, siis möönab EUIPO, et apellatsioonikoda oleks võinud käsitleda varasemaid õigusi selgemini, kuid väidab, et ainus küsimus, mille hageja apellatsioonikohale esitas, oli see, kas määruse nr 207/2009 artikli 53 lõige 4 on kohaldatav teisele kehtetuks tunnistamise taotlusele, kui esimese kehtetuks tunnistamise taotluse kohta ei ole sisulist otsust tehtud. Tuleb aga tõdeda, et see EUIPO väide on väär. Nimelt märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 14, et hageja sõnul tugines esimene kehtetuks tunnistamise taotlus juba tähisele Grand Hotel Palladium, ja vaidlustatud otsuse punktis 16, et menetlusse astuja õiguseellane vaidles sellele hageja argumendile vastu.
71 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 23 leidis apellatsioonikoda, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõikele 4 on kehtetuks tunnistamise taotlus vastuvõetamatu eelkõige juhul, kui see „põhineb samal varasemal õigusel või muul õigusel kui sellel, mis oli [esialgse] kehtetuks tunnistamise [taotluse] aluseks, mida oleks […] õiguspäraselt esitada saanud“. Ta lisas vaidlustatud otsuse punktis 24, et „kuigi ühtki uut kehtetuks tunnistamise taotlust ei saa esitada muude varasemate õiguste alusel, millel esimene kehtetuks tunnistamise taotlus ei põhinenud, siis veelgi vähem saab seda esitada selle õiguse alusel, mis oli olemas juba esimeses menetluses“. Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikoda, et küsimuses, kas teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines õigusel või õigustel, millel põhines esimene kehtetuks tunnistamise taotlus, ei ole vaja otsust teha, mitte seda, et käesoleval juhul ei vaieldud selle üle.
72 Vaidlustatud otsuse punktides 10, 13 ja 19, millele EUIPO viitab, ei tehta kindlaks ühtki asjaomast tähist, millele ühes kahest kehtetuks tunnistamise taotlusest tuginetakse. Lisaks nähtub nimetatud otsuse punktidest 10 ja 19, et need käsitlevad peamiselt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 4 sõnastust, ilma et sellest saaks järeldada, kas õigusel või õigustel, millel põhineb teine kehtetuks tunnistamise taotlus, põhines ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus, võttes eelkõige arvesse vaidlustatud otsuse ebatäpsust seoses nende õiguste kindlakstegemisega ja arvestades apellatsioonikoja kaalutlusi selle otsuse punktides 23 ja 24.
73 Lisaks väidab EUIPO, et kuna apellatsioonikoda jättis tühistamisosakonna otsuse tervikuna jõusse, siis kuuluvad see otsus ja selle põhjendus konteksti, milles vaidlustatud otsus on tehtud. Ta järeldab sellest, et nimetatud otsus ja see kontekst võimaldavad selgitada välja varasemad õigused, millel esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinesid, ning teha kindlaks, kas õigusel või õigustel, millel teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines, ei põhinenud esimene kehtetuks tunnistamise taotlus. Arvestades eeltoodut, nimelt ebatäpsusi selles, millistel õigustel kaks kehtetuks tunnistamise taotlust põhinesid, on pooled lahkarvamusel selle osas, kas teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines tähisel, mis oli esimese kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise ajal juba olemas, ning apellatsioonikoja hinnangut, mille kohaselt ei oma selle lahkarvamuse üle otsustamine sisulist tähtsust (vt eespool punktid 69–72), ei saa asuda seisukohale, et tühistamisosakonna otsuse põhjendused saavad korvata vaidlustatud otsuse puudusi ja põhjenduste ebatäpsust.
74 Teiseks märkis menetlusse astuja esimese kehtetuks tunnistamise taotluse kohta, et õigused, millel see põhines, olid eelkõige kaks kaubanduses kasutatavat tähist. Nimetatud taotlusest nähtub, et hageja identifitseeris need kaks tähist kui Residencial Palladium ja Grand Hotel Palladium. Teise kehtetuks tunnistamise taotluse osas leiab menetlusse astuja, et varasemad õigused on vaidlustatud otsuses selgesti kindlaks tehtud, millest nähtub, et hageja on viidanud ärinimele Grand Hotel Palladium ja äriühingu nimele Residencial Palladium.
75 Tuleb tõdeda, et ühest küljest rõhutab menetlusse astuja seega, et õigused, millel kumbki kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb, ei ole vaidlustatud otsuses selgesti ja täpselt välja selgitatud, ning teisest küljest on tema arusaam nendest õigustest erinev sellest, mida väljendas EUIPO oma vastuses Üldkohtu küsimustele.
76 Lisaks leiab menetlusse astuja, et vaidlustatud otsusest nähtub, et vastupidi EUIPO väidetele leidis apellatsioonikoda, et teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhines õigustel, millel põhines ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus.
77 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et puuduste tõttu vaidlustatud otsuse põhjendustes, mis on välja toodud eespool punktis 61 ning mida kinnitavad EUIPO ja menetlusse astuja vaidlustatud otsuse vastandlikud tõlgendused apellatsioonikoja hinnangule õiguste kohta, millel kumbki kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb, ei nähtu vaidlustatud otsusest piisavalt selgesti ja täpselt, millised need õigused on ning kas apellatsioonikoda leidis, et sellel õigusel või nendel õigustel, millel põhines teine kehtetuks tunnistamise taotlus, põhines või ei põhinenud ka esimene kehtetuks tunnistamise taotlus.
78 Seetõttu tuleb hageja esimene nõue rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada osas, milles apellatsioonikoda rikkus talle määruse 2017/1001 artikliga 94 pandud põhjendamiskohustust, sest ta ei teinud selgesti ja täpselt kindlaks varasemaid õigusi, millel esimene ja teine kehtetuks tunnistamise taotlus põhinesid, mistõttu ei saa liidu kohus hinnata, millised on apellatsioonikoja õigusnormi rikkumise tagajärjed vaidlustatud otsuse õiguspärasusele. Muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
79 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, siis tuleb vastavalt hageja nõudele mõista kohtukulud välja temalt.
80 Kuna menetlusse astuja on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, kannab ta ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 12. veebruari 2020. aasta otsus (asi R 231/2019-4).
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Residencial Palladium, SLi kohtukulud.
4. Jätta Palladium Gestión, SLi kohtukulud tema enda kanda.
Spielmann | Spineanu-Matei | Mastroianni |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad