AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

15. detsember 2011

Kohtuasi F‑9/11

Verónica Sabbag Afota

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Edutamine – 2010. aasta edutamine – Hindamisaruande puudumine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega nõukogu ametnik V. Sabbag Afota palub Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada ajavahemiku 1. jaanuari 2008 kuni 30. juuni 2009 hindamisaruanne ning nõukogu otsus jätta ta 2010. aasta edutamise raames edutamata.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja nõukogu kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Hagi kaebuse rahuldamata jätnud otsuse peale – Mõju – Vaidlustatud akti peale hagi esitamine – Erand – Otsus, mis ei ole kinnitav

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Hindamisaruannete arvessevõtmine – Puudulik isiklik toimik – Tagajärjed

(Personalieeskirjad, artiklid 43 ja 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Arvesse võetavad asjaolud

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Võetud vastutuse määra ja keeleoskuse arvessevõtmine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

6.      Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi kaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Põhjendamise ebapiisavus – Kohtumenetluse käigus reeglitega kooskõlla viimine – Tingimus

(Personalieeskirjad, artikli 25 lõige 2, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

1.      Personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91 tuleneb, et personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku hagi ametisse nimetava asutuse otsuse peale või selle asutuse poolt personalieeskirjade kohase meetme võtmatajätmise peale on vastuvõetav üksnes siis, kui asjaomane isik on eelnevalt esitanud ametisse nimetavale asutusele kaebuse ja see kaebus on vähemalt osaliselt otseselt või kaudselt tagasi lükatud.

Niisiis moodustavad halduskaebus ja selle otsene või kaudne tagasilükkamine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel esitatakse formaalselt kaebust tagasilükkava otsuse vastu suunatud hagi tegelikkuses selle isikut kahjustava meetme peale, mille peale kaebus esitati, välja arvatud siis, kui kaebuse tagasilükkamise otsuse ulatus on erinev selle akti ulatusest, mille peale kaebus esitati. Nimelt võib kaebust sõnaselgelt tagasilükkav otsus oma sisust tulenevalt mitte olla hageja poolt vaidlustatud meedet pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebust tagasilükkava otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Sellisel juhul kujutab kaebuse tagasilükkamine endast akti, mida saab kontrollida kohus, kes võtab seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel, pidades seda kindlasti isikut kahjustavaks meetmeks, mis asendab viimast.

(vt punktid 24 ja 25)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. mai 1980, liidetud kohtuasjad 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon (punkt 9); 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (punktid 7 ja 8).

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 2002, liidetud kohtuasjad T‑338/00 ja T‑376/00: Morello vs. komisjon (punkt 35); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑258/01: Eveillard vs. komisjon (punkt 31); 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus (punkt 49); 7. juuni 2005, kohtuasi T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon (punktid 63–66); 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑281/04: Staboli vs. komisjon (punkt 26).

Euroopa Liidu Üldkohus: 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (punktid 50–59 ja 64); 21. september 2011, kohtuasi T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon (punkt 32).

2.      Hindamisaruanne kujutab endast asendamatut hindamiselementi iga kord, kui tuleb arutusele ametniku karjäär eesmärgiga võtta vastu tema edutamist puudutav otsus.

Sellest tuleneb, et edutamismenetlus ei ole olnud nõuetekohane, kui ametisse nimetav asutus ei ole saanud läbi viia kandidaatide teenete võrdlevat hindamist, kuna administratsioon on ühe või mitme kandidaadi hindamisaruande koostanud märkimisväärse hilinemisega.

Sellist nõuetevastasust ei saa ette heita siis, kui hindamisaruande puudumist saab korvata muu teabe olemasoluga ametniku teenete kohta. Lisaks ei piisa edutamise tühistamiseks sellest, et kandidaadi toimik ei vasta nõuetele ja on puudulik, sest selleks tuleb tuvastada, et nimetatud asjaolu võis otsustavalt edutamismenetlust mõjutada.

(vt punktid 42–44)

Viited:

Euroopa Kohus: 18. detsember 1980, liidetud kohtuasjad 156/79 ja 51/80: Gratreau vs. komisjon (punktid 22 ja 24).

Esimese Astme Kohus: 19. september 1996, kohtuasi T‑386/94: Allo vs. komisjon (punkt 38); eespool viidatud kohtuasi Morello vs. komisjon (punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika); 8. märts 2006, kohtuasi T‑289/04: Lantzoni vs. Euroopa Kohus (punkt 62).

3.      Personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 kohaselt võtab ametisse nimetav asutus teenete võrdlemisel eelkõige arvesse aruandeid ametnike kohta, nende kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamist, mille põhjaliku valdamise kohta nad on esitanud tõendid, ja vajaduse korral edutatavate ametnike poolt võetava vastutuse määra. Ametisse nimetav asutus peab edutatavate ametnike teeneid võrdlevalt hindama neid kolme aspekti silmas pidades. Täiendava võimalusena saab ametisse nimetav asutus juhul, kui edutatavate ametnike teened on kolme personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt osutatud kriteeriumi alusel võrdsed, võtta siiski arvesse teisi asjaolusid, nagu kandidaatide vanus ja teenistusstaaž vastaval palgaastmel või teenistusüksuses.

Siiski piirab administratsiooni sellist ulatuslikku kaalutlusõigust vajadus viia kandidaatide teenete hindamine läbi hoolsalt ja erapooletult ning nii, et see oleks teenistuse huvides ja vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega. Praktikas tuleb see hindamine läbi viia võrdsel alusel ning võrreldavatest infoallikatest ja andmetest lähtudes.

(vt punktid 53, 55 ja 60)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. november 2007, kohtuasi F‑57/06: Hinderyckx vs. nõukogu (punkt 45); 5. mai 2010, kohtuasi F‑53/08: Bouillez jt vs. nõukogu (punkt 50).

4.      Edutamise kandidaatideks olevate ametnike teenete võrdleval hindamisel on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ning selles osas peab liidu kohtu kontroll piirduma uurimisega, kas kõnealune asutus on jäänud menetluse ja väidete osas oma kaalutlusõiguse piiridesse ega ole ilmselgelt neid piire ületanud ega kasutanud oma kaalutlusõigust selgelt vääralt. Seetõttu ei saa kohus ametisse nimetava asutuse asemel hinnata kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid.

(vt punkt 54)

Viide:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Casini vs. komisjon (punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

5.      Mis puudutab võetud vastutuse määra kriteeriumi, siis edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel ei tehta seda määra kindlaks ennekõike mitte täidetud juhtimisülesannete tähtsuse järgi, kuna ametnikul võib olla suur vastutuse määr ilma, et ta oleks arvukaid alluvaid, ning ametnikul võib vastupidi olla arvukalt alluvaid ilma, et ta oleks eriti suur vastutuse määr.

Samamoodi tuleb keeleoskuse kriteeriumi puhul märkida, et kui ametnik rõhutab, et ta oskab mitmeid töökeeli, tuleb teenete võrdleval hindamisel siiski arvestada mitte nende keelte oskamisega, vaid kasutamisega, nagu tuleneb personalieeskirjade artikli 45 enda sõnastusest.

(vt punktid 58 ja 59)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 16. detsember 2010, kohtuasi T‑175/09 P: nõukogu vs. Stols (punkt 48).

6.      Ehkki ametisse nimetav asutus ei pea põhjendama edutamata jäetud ametnikke puudutavaid otsuseid, peab ta põhjendama otsust, millega jäetakse rahuldamata edutamata jäetud ametniku kaebus, kuna selle otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati. Põhjendamise piisavust tuleb hinnata lähtuvalt põhilistest argumentidest, millele institutsioon vastab.

Kui ametisse nimetav asutus on esitanud esialgsed põhjendused, võib kohtumenetluse käigus anda täiendavaid selgitusi.

(vt punktid 62, 63 ja 65)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (punkt 13).

Esimese Astme Kohus: 3. oktoober 2006, kohtuasi T‑171/05: Nijs vs. kontrollikoda (punkt 42); 4. juuli 2007, kohtuasi T‑502/04: Lopparelli vs. komisjon (punkt 77).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Hinderyckx vs. nõukogu (punkt 32).