Language of document : ECLI:EU:T:2021:394

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

30. juuni 2021(*)

Lepinguväline vastutus – Riigiabi – Pangandussektor – Eraõigusliku pankadevahelise konsortsiumi rekapitaliseerimise kava ühe oma liikme toetuseks – Liikmesriigi keskpanga poolt sekkumiseks antud luba – Päästmisest keeldumine ja kriisilahendusmenetluse algatamine – Direktiivid 2014/49/EL ja 2014/59/EL – Otsus jätta vastuväited esitamata – Komisjoni teabenõuded ja seisukohad esialgse uurimise etapis – Põhjusliku seose puudumine

Kohtuasjas T‑635/19,

Fondazione Cassa di Risparmio di Pesaro, asukoht Pesaro (Itaalia),

Montani Antaldi Srl, asukoht Pesaro,

Fondazione Cassa di Risparmio di Fano, asukoht Fano (Itaalia),

Fondazione Cassa di Risparmio di Jesi, asukoht Jesi (Itaalia),

Fondazione Cassa di Risparmio della Provincia di Macerata, asukoht Macerata (Itaalia),

esindajad: advokaadid A. Sandulli ja B. Cimino,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Stancanelli, I. Barcew, A. Bouchagiar ja D. Recchia,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada varaline kahju, mis on hagejatele väidetavalt tekitatud eelkõige komisjoni õigusvastase tegevusega, mis takistas Banca delle Marche päästmist,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: Z. Csehi koja presidendi ülesannetes, kohtunikud G. De Baere ja G. Steinfatt (ettekandja),

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 21. jaanuari 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Käesoleva hagiga nõuavad hagejad Fondazione Cassa di Risparmio di Pesaro, Montani Antaldi Srl, Fondazione Cassa di Risparmio di Fano, Fondazione Cassa di Risparmio di Jesi ja Fondazione Cassa di Risparmio della Provincia di Macerata ELTL artikli 340 teise lõigu alusel Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist, kuna Euroopa Komisjon takistas väidetavalt õigusvastase tegevusega, eelkõige Itaalia ametivõimudele, eriti Itaalia Vabariigi keskpangale Banca d’Italiale (edaspidi „Itaalia keskpank“) õigusvastase surve avaldamisega Banca delle Marche päästmist; hagejad olid selle panga aktsionärid ja allutatud võlakirjade omanikud, mistõttu neile tekitati kahju. Täpsemalt ei lasknud komisjon seda panka päästa Fondo interbancario di tutela dei depositil (pankadevaheline hoiuste kaitse fond, edaspidi „FITD“), mis on Itaalia hoiuste tagamise süsteem oma kapitali haldava eraõigusliku pankadevahelise konsortsiumi vormis, ning suunas Itaalia ametivõime, eelkõige Itaalia keskpanka kui pädevat riigisisest asutust algatama Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse nende Itaalia õigusnormide alusel, millega on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).

2        Banca delle Marche, mis tekkis Macerata (Itaalia), Pesaro (Itaalia) ja Jesi (Itaalia) hoiupankade ühinemisel, oli Itaalia Marche maakonna peamine pangandusasutus. Tal oli 30. septembril 2015 veel umbes 300 kontoriga võrgustik, koguvara 14,713 miljardit eurot, kogutud hoiuseid 13,527 miljardit eurot ja netolaenusid 12,237 miljardit eurot.

3        Itaalia keskpank tuvastas 9. jaanuaril 2012, et Banca delle Marche ilmutas „üha suurenevate raskuste märke“, ning rõhutas, et läbiviidud kontrollide käigus avastati suuri puudusi sisekontrollisüsteemides, mis tõid vältimatult kaasa tagasilööke, „mõjutades märkimisväärselt […] tema krediidi‑ ja finantsriski positsioone“.

4        Itaalia keskpank tõdes 25. juunil 2013, et Banca delle Marches on toimunud „tehniliste aspektide oluline halvenemine, eelkõige mis puudutab krediidiriski ja sellest tulenevaid tagajärgi tasuvusele ja omakapitali adekvaatsusele“.

5        Itaalia keskpank tegi 8. oktoobril 2013 Ministero dell’Economia e delle Finanzele (majandus‑ ja rahandusministeerium) ettepaneku kohaldada Banca delle Marche suhtes „oluliste […] puuduste ja eeskirjade eiramise“ tõttu moratooriumi vastavalt Itaalia pangandusseadustiku konsolideeritud teksti (Testo Unico Bancario italiano) artiklitele 70 ja 98; see seadustik on kehtestatud 1. septembri 1993. aasta seadusandliku dekreediga nr 385 (decreto legislativo nr 385; GURI nr 230, 30.9.1993, regulaarne lisa nr 92). Selle kuupäeva seisuga kajastasid Banca delle Marche raamatupidamisandmed kogutud rahalisi vahendeid 20,9 miljardi euro ulatuses, õigusnormides ette nähtud omakapitali 996 miljoni euro ulatuses, koguomavahendite suhtarvu 6,65% ja usaldatavusnõuete põhjal hinnangulist puudujääki 202 miljoni euro ulatuses.

6        Banca delle Marche suhtes rakendati moratooriumi alates 15. oktoobrist 2013. Banca delle Marche ajutised haldurid tegid esimese katse selle panga kriisi lahendamiseks Credito Fondiario SpA (edaspidi „FonSpa“) ja FITD poolse toetava sekkumisega, mille kohta viimane oli 12. septembril 2014 taotlenud ja 3. detsembril 2014 saanud Itaalia keskpanga loa. See sekkumine jäi siiski ära raskuste tõttu Banca delle Marche rekapitaliseerimise läbiviimisel, kuna FonSpa ei suutnud hankida turult vajalike rahaliste vahendite kogusummat.

7        Komisjon saatis 10. oktoobril 2014 esialgse uurimise etapis, mida ta alustas omal algatusel seoses FITD kavandatud toetava sekkumisega ühe teise Itaalia panga, Banca Tercase (SA.39451 (2014/CP)) ja Banca delle Marche (SA.39543 (2014/CP)) toetuseks, Itaalia ametiasutustele teabenõude, rõhutades, et ei saa välistada, et need sekkumised kujutavad endast riigiabi.

8        Komisjon teatas 18. detsembri 2014. aasta kirjas Itaalia ametiasutustele, et toetava sekkumise puhul Banca delle Marche kasuks, mille FITD välja pakkus, võib olla tegemist riigiabiga, ning et juhul, kui Itaalia keskpank kavatseb sellist sekkumist lubada, on asjakohane, et need asutused teavitavad kõnealusest meetmest enne selle heakskiitmist vastavalt ELTL artikli 108 lõike 3 nõuetele.

9        Komisjon otsustas 27. veebruaril 2015 algatada ametliku uurimismenetluse FITD sekkumise suhtes Banca Tercase toetuseks (SA.39451 (2015/C) (ex 2015/NN)) (ELT 2015, C 136, lk 17). Selles otsuses leidis ta muu hulgas, et need sekkumised koosnevad riigi ressurssidest ja on omistatavad Itaalia riigile.

10      21. augusti 2015. aasta kirjas, mis käsitles eelkõige Banca delle Marchet puudutavat menetlust SA.39543, osutas komisjon võimalusele, et asjaomane sekkumine võib kujutada endast riigiabi, ja palus Itaalia ametiasutustel esitada talle selle kohta ajakohastatud teave ning loobuda FITD mis tahes meetme rakendamisest enne sellest teatamist ja temalt otsuse saamist.

11      Itaalia keskpank teatas 2015. aasta septembris komisjonile, et kolme panga, sealhulgas Banca delle Marche kriisilahenduskavad on väljatöötamisel ja et need näevad ette kahjumi katmise reservide ja kapitaliga, mida esindavad aktsiad, allutatud nõuete nulliga võrdsustamise või konverteerimisega ja kapitali suurendamisega kas erakapitali või FITD sekkumise abil.

12      Ajutiste haldurite sõnul näitasid Banca delle Marche raamatupidamisandmed 30. septembri 2015. aasta seisuga, et netoomakapital ehk aktsiate raamatupidamislik väärtus on 13 miljonit eurot ja vara puudujääk 1,432 miljardit eurot.

13      FITD määras 8. oktoobril 2015 kindlaks ja kiitis heaks ühe teise toetava sekkumise katse võtmeelemendid, mis seisnesid kapitalisüstis Banca delle Marchele summas 1,2 miljardit eurot, „rahastamise teel, mis [oli] tänu konsortsiumi liikmeks olevatele pankadele tõhusaks muutumas“, ja millega kaasnes panga ümberkorralduskava, mille oli koostanud nõustav äriühing, ning teavitas sellest Itaalia keskpanka 9. oktoobri 2015. aasta ja 15. oktoobri 2015. aasta kirjadega. FITD täpsustas 9. oktoobri 2015. aasta kirjas, et esiteks sekkub ta vastavalt nimetatud võtmeelementidele alles pärast direktiivi 2014/59 riigisisesesse õigusesse ülevõtmist (vt eespool punkt 1) ja teiseks esitatakse sekkumise konkreetsed tingimused FITD nõukogule pärast seda, kui kapitalitehingu liigendus on kindlaks määratud, eelkõige seoses asjaoluga, et sekkumine viiakse läbi pankadevahelise konsortsiumi poolse rahastamisega vastavalt turutingimustele. Lõpuks märgiti, et kogu selle toimingu tingimuseks on eelkõige see, et Itaalia keskpank kiidab heaks FITD põhikirja muutmise, mille eesmärk on kehtestada uus ex ante osamakse mehhanism, samuti kapitali suurendamise tehingu õiguslik läbiviimine.

14      Itaalia keskpank saatis 2015. aasta oktoobris komisjonile teatise pealkirjaga „Lahenduskava Banca delle Marche kontserni jaoks“, milles tuletati meelde nimetatud panga raamatupidamislikku olukorda, asjaolu, et tema suhtes rakendati moratooriumi, luhtunud päästmiskatset FonSpa abiga ning ümberkorralduskava, mille oli koostanud nõustav äriühing ja mille FITD oli heaks kiitnud. Itaalia keskpank järeldas sellest, et arvestades asjaolu, et 31. detsembril 2015 eeldati, et aktsionäride kapital läheneb nullile, viiakse panga rekapitaliseerimine ellu esiteks allutatud nõuete nulliga võrdsustamise või konverteerimise teel (427,5 miljonit eurot 30. septembri 2015. aasta seisuga) ja teiseks kapitali suurendamisega summas 1,2 miljardit eurot FITD poolt. Teatisele olid lisatud muu hulgas FITD 9. oktoobri 2015. aasta kiri (vt eespool punkt 13) ja nimetatud ümberkorralduskava.

15      Banca delle Marche ajutised haldurid teatasid Itaalia keskpangale 4. novembri 2015. aasta kirjas, et pank lõpetab peatselt maksete tegemise, ning märkisid, et nad kardavad, et panga finantsolukorda arvestades ei jõuta seda päästa õigel ajal.

16      Itaalia Vabariik võttis 16. novembril 2015 direktiivi 2014/59 riigisisesesse õigusesse üle seadusandliku dekreediga (decreto legislativo) nr 180/15 (GURI nr 267, 16.11.2015, lk 1), mis käsitleb eelkõige kriisilahendusfondi või ‑fondide loomist Itaalia keskpanga juures võimalusega delegeerida oma ülesandeid sellisele hoiuste tagamise süsteemile nagu FITD, mis on tunnustatud pangandusseadustiku konsolideeritud teksti artikli 96 alusel (vt nimetatud dekreedi artiklid 78–86).

17      Komisjoni liikmed J. Hill, kes tol ajal tegeles finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liiduga, ja M. Vestager, kes tegeles konkurentsiga, teatasid 19. novembri 2015. aasta ühiskirjas Itaalia ametiasutustele, kuidas nad tõlgendavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149) seatud nõudeid koostoimes direktiiviga 2014/59, ja täpsemalt juhtisid nende tähelepanu asjaolule, et kui hoiuste tagamise süsteemi kasutatakse direktiivi 2014/49 artikli 11 lõike 3 alusel panga rekapitaliseerimiseks, tuleb sellele kohaldada riigiabi eeskirju. Nii on selles kirjas märgitud, et kui leitakse, et sellise süsteemi kasutamine eeldab riigiabi andmist, tuleb panga kriisilahendust kavandada direktiivi 2014/59 alusel, mis kvalifitseerib mis tahes „erakorralise avaliku sektori finantstoetuse“ „riigiabi[ks], […] mida antakse […] krediidiasutuse […] jätkusuutlikkuse, likviidsuse või maksevõimelisuse säilitamiseks või taastamiseks“. Seetõttu peab see vastama viimati nimetatud direktiivi nõuetele. Kui aga hoiuste tagamise skeemi kasutamist ei kvalifitseerita riigiabiks, vaid puhtalt erainvestorite sekkumiseks, ei too see kaasa kriisilahendust selle direktiivi alusel.

18      Itaalia keskpank algatas 21. novembril 2015 majandus‑ ja rahandusministri nõusolekul, mille ta sai 22. novembril 2015, seadusandliku dekreedi nr 180/15 artikli 32 alusel Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse. Kriisilahenduskavast teatati komisjonile 20. novembril 2015.

19      Banca delle Marche kriisilahenduskavas märkis Itaalia keskpank muu hulgas ära asjaolu, et Banca delle Marche rekapitaliseerimist FITD poolt ei saanud toimuda, kuna „komisjon ei ole enne andnud positiivset hinnangut […] [selle tehingu] kooskõla kohta riigiabi käsitlevate [liidu] eeskirjadega“. „Esialgse hindamise“ raames, mis puudutas seadusandliku dekreedi nr 180/15 artikli 25 ja direktiivi 2014/59 artikli 36 lõike 9 tähenduses kriisilahendusmenetluse algatamise tingimusi, tuvastas Itaalia keskpank, et Banca delle Marche ei täitnud oma kohustusi, millest annavad tunnistust 30. septembri 2015. aasta seisuga ilmnenud 1,445 miljardi euro suurune kogukahju ja 1,432 miljardi euro suurune varaline puudujääk. Itaalia keskpanga sõnul ei olnud moratooriumi ajal võimalik kindlaks teha, millised erasektori sekkumised suutnuks Banca delle Marche kriisi lahendada. Samuti osutus teostamatuks ega vastanud kriisi kiire lahendamise nõudele FITD sekkumine tema toetuseks. Arvestades seda, et ta pidas hoiuste tagamise skeemide sekkumist avalikuks, oleks kavandatava sekkumise elluviimine nõudnud komisjoni eelnevat luba selle kokkusobivuse kohta liidu riigiabi eeskirjadega. See tehing esitati komisjonile, kuid seda ei oleks saanud teha ilma viimase eelneva heakskiitva hinnanguta. Seda esialgset hinnangut kinnitas lõplik hindamine, mille viis 2016. aasta aprillis läbi Itaalia keskpanga volitatud sõltumatu ekspert.

20      Banca delle Marche kriisilahendus, nagu seda nõudis Itaalia keskpank, seisnes selle panga varade ja kohustuste üleandmises uuele asutatud sildpangale, nimelt Nuova Banca delle Marche SpA‑le (edaspidi „sildpank“), mille kapitali oli märkinud uus kriisilahendusfond, mis asutati pangandussektori osamaksete abil, et võimaldada panga põhitegevuse jätkamist kuni selle müügini avatud menetluses, mis ei ole diskrimineeriv. Samal ajal oli esiteks ette nähtud, et sildpanga langenud väärtusega vara, mida nimetatakse mittetoimivaks võlaks, võõrandatakse uuele vahendusäriühingule varade haldamiseks või rämpspangale (bad bank), s.o REV – Gestione Crediti SpA‑le, mis on kriisilahendusfondi kontrolli all, ostuhinnaga, mis vastab ligikaudu 18%‑le vara esialgsest väärtusest, teiseks kantakse täielikult maha reservid ja aktsiatest koosnev kapital, mille tagajärjel kaotatakse haldus‑ ja varalised õigused (write down), ning kolmandaks loobutakse kohustustest, mis sõltuvad „endise“ Banca delle Marche allutatud kohustustest, millest sai „tühi kest“, ilma et omanikel oleks võimalik oma nõudeid sisse nõuda. Banca delle Marche kriisilahenduse tehingute tegemiseks ette nähtud abi koosnes esiteks „esimesest meetmest“, mis seisnes kapitalisüstis, mille eesmärk oli sildpanga negatiivsete omavahendite katmine summas 1,005 miljardit eurot, ja selle panga rekapitaliseerimises summas 1,041 miljardit eurot, ning teiseks „teisest meetmest“, mis seisnes langenud väärtusega varade üleandmises rämpspangale summas 916 miljonit eurot.

21      Komisjon võttis 22. novembril 2015 esialgse uurimise etapi lõpus vastu otsuse C(2015) 8371 final Itaalia antud riigiabi SA.39543 (2015/N) kohta – Banca delle Marche kriisilahenduseks antud abi, esitamata vastuväiteid Banca delle Marche kriisilahenduse raames kavandatud abimeetmete kohta põhjendusel, et need on siseturuga kokkusobivad ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b tähenduses. Sel kuupäeval oli Banca delle Marche omavahendite negatiivne saldo 1,412 miljardit eurot.

22      FITD konsortsiumiga liitunud pankade erakorraline üldkoosolek kiitis 26. novembril 2015 heaks põhikirja muudatused, millega anti luba FITD „vabatahtlikuks“ ex ante sekkumiseks. Seejärel kiitis Itaalia keskpank need muudatused heaks.

23      Ajavahemikul 22. novembrist kuni 31. detsembrini 2015 oli sildpanga netokahju ligikaudu 12 miljonit eurot. Lisaks tekkis tal 2016. aastal kahjum, mis ulatus ligikaudu 775 miljoni euroni, millest 668,7 miljonit eurot oli tingitud kehvade tulemustega laenude uuest halvenemisest.

24      Camera dei deputati (Itaalia parlamendi alamkoda) rahanduskomisjon kuulas 9. detsembril 2015 ära Itaalia keskpanga järelevalveosakonna juhataja. Selle ärakuulamise protokollist nähtub muu hulgas järgmist:

„[Banca delle Marche ajutiste haldurite] juhtimine kestis pikka aega […]. Sel ajal ilmnes, et F[ITD] […] on valmis katma viivislaenudega seotud riske. [FITD] sekkumine oleks võimaldanud luua eeldused kriisist väljumiseks teiste pankade vahenditega, ohverdamata vähimalgi määral võlausaldajate huve […]. See ei osutunud võimalikuks, arvestades komisjoni teenistuste […] avaldatud eelarvamust – mida me ei jaga –, milles antud hinnangu kohaselt tuleb [FITD] sekkumine võrdsustada riigiabiga […].

Nagu on juba öeldud, kaalus [FITD] seda sekkumisviisi tähelepanelikult ja määras kindlaks sekkumise üksikasjad […]. Selle elluviimine ei osutunud aga võimalikuks, kuna komisjoni teenistused […] kvalifitseerisid FITD sekkumise riigiabiks, võrdsustades tema abi kasutamise riigi rahaliste vahendite kasutamisega. Nagu ma märkisin, ei jaga ma seda seisukohta. Itaalias on hoiuste tagamise skeemid eraõiguslikud üksused; nende sekkumised, mis on alternatiiv hoiustajatele hüvitise maksmisele, otsustatakse sõltumatult ja neid rahastatakse samuti erasektori vahenditest […]“.

25      Komisjon võttis 23. detsembril 2015 vastu otsuse (EL) 2016/1208 riigiabi kohta, mida Itaalia andis Tercase pangale (riigiabi SA.39451 (2015/C) (ex 2015/NN)) (ELT 2016, L 203, lk 1; edaspidi „Banca Tercase kohta tehtud otsus“), kvalifitseerides FITD sekkumised ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks ning kohustades selle tagasi nõudma.

26      Itaalia keskpank märkis 25. märtsil 2016 oma veebilehel avaldatud teatises „Banca delle Marche kriis“ muu hulgas sisuliselt, et 2014. aasta oktoobris saatis komisjon Itaalia ametiasutustele teabenõude FITD kavandatavate sekkumiste kohta Banca Tercase ja Banca delle Marche toetuseks, arvestades võimalust, et need on riigiabi. Need ametiasutused alustasid seejärel Itaalia keskpanga tehnilisel toel pikaajalist konsultatsiooni komisjoni teenistustega, mis tähendas arvukaid e‑kirju ja arvukaid Itaalia ametnike Brüsselis (Belgia) käike, mille raames nad püüdsid komisjoni veenda, et riigiabi eeldamine on põhjendamatu. Itaalia keskpanga sõnul oli siiski tingimata vaja saada komisjonilt eelnev luba FITD sekkumiseks, mille elluviimine ilma loata oleks viinud komisjoniga ametlikult vaidluse alustamiseni, mis oleks tulnud lahendada liidu kohtutes, koos kõigi vahetute negatiivsete tagajärgedega, mida see oleks tekitanud. Komisjoni teenistused jäid aga oma seisukoha juurde keelata see sekkumine isegi sellisel kujul, mis võimaldab kulude jagamist (burden sharing), nagu seda viimaks kavandati, ja mis oleks igal juhul olnud palju vähem kahju tekitav lahendus kui see, mis lõpuks käiku läks. Sellist suhtumist kinnitati komisjoni liikmete J. Hilli ja M. Vestageri 19. novembri 2015. aasta kirjas ametlikult kõige kõrgemal tasemel.

27      Lahendades kaebust, mille hagejad esitasid Itaalia keskpanga ning majandus‑ ja rahandusministeeriumi peale ning millega paluti tühistada Banca delle Marche suhtes võetud kriisilahendusmeetmed ja hüvitada kriisilahendusega tekitatud kahju, jättis Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) 30. detsembri 2016. aasta kohtuotsusega (kohtuasi nr 12884/2016) hagejate nõuded rahuldamata.

28      2017. aastal, kui sildpank müüdi, oli vaja uut riigiabi, mis seisnes kriisilahendusfondist 556 miljoni euro rekapitaliseerimises, ja müügihinnaks määrati sümboolne üks euro (vt komisjoni 30. aprilli 2017. aasta otsus C(2017) 3000 final riigiabi SA.39543 (2017/N‑2), SA.41134 (2017/N‑2), SA.43547 (2017/N‑2) kohta (ELT 2018, C 140, lk 1)).

29      Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) jättis 22. jaanuari 2019. aasta otsusega (kohtuasi nr 00550/2019) hagejate apellatsioonkaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) otsuse peale rahuldamata.

30      Üldkohus tühistas 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega Itaalia jt vs. komisjon (T‑98/16, T‑196/16 ja T‑198/16, EU:T:2019:167) Banca Tercase kohta tehtud otsuse.

31      Komisjon esitas 29. mail 2019 apellatsioonkaebuse 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Itaalia jt vs. komisjon (T‑98/16, T‑196/16 ja T‑198/16, EU:T:2019:167) peale, mis registreeriti kohtuasja numbriga C‑425/19 P.

32      Hagejate esitatud teistmisavalduse alusel peatas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 7. oktoobri 2019. aasta määrusega (kohtuasi nr 03465/2019) eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse teistmismenetluse kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni kohtuasjas C‑425/19 P.

33      Euroopa Kohtu president jättis 13. novembri 2019. aasta kohtumäärusega komisjon vs. Itaalia jt (C‑425/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:980) rahuldamata hagejate taotluse astuda menetlusse esimese kohtuastme hagejate nõuete toetuseks, põhjendusel, et nad ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu tähenduses põhjendanud oma huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu kohtuasjas C‑425/19 P.

34      Euroopa Kohus jättis 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia jt (C‑425/19 P, EU:C:2021:154) rahuldamata komisjoni apellatsioonkaebuse 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Itaalia jt vs. komisjon (T‑98/16, T‑196/16 ja T‑198/16, EU:T:2019:167) peale.

 Menetlus ja poolte nõuded

35      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2019.

36      Repliigis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. veebruaril 2020, palusid hagejad Üldkohtul kohustada komisjoni esitama vastavalt kodukorra artiklile 91 juhtumi „Banca delle Marche (SA.39543 2014/CP)“ haldustoimik tervikuna, sealhulgas kõik kostja vastuses nimetatud „konfidentsiaalsed dokumendid“, et tagada nende kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte järgimine vastavalt kodukorra artiklile 103.

37      Üldkohtu kantseleisse 14. aprillil 2020 saabunud eraldi dokumendiga esitasid hagejad vastuseks komisjoni menetlustoimingu taotlusele, milles paluti kohustada hagejaid hagiavalduse lisa A.7 täiendamiseks esitama FITD nõukogu 8. oktoobri 2015. aasta koosoleku protokoll ja kõik muud FITD‑lt pärinevad dokumendid, mis puudutavad 9. oktoobri 2015. aasta kirja, uusi tõendeid nimetatud dokumentide kohta. Komisjon ei olnud 25. juuni 2020. aasta seisukohtades vastu sellele, et Üldkohus lisab need tõendid toimikusse ja võtab neid arvesse.

38      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada väidetavalt konfidentsiaalsed dokumendid, millele komisjon kostja vastuses viitas. Komisjon esitas need dokumendid määratud tähtaja jooksul, täpsustades, et ta ei pea neid enam konfidentsiaalseks.

39      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 21. jaanuari 2021. aasta kohtuistungil.

40      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tuvastada liidu lepinguväline vastutus põhjusel, et komisjon takistas Itaalia ametivõimudele edastatud ebaseaduslike juhistega Banca delle Marche rekapitaliseerimist FITD poolt;

–        mõista komisjonilt välja hüvitis neile tekitatud kahju eest, mida hinnatakse vastavalt hagiavalduse punktides 43–51 esitatud kriteeriumidele, või summa ulatuses, mida Üldkohus peab õiglaseks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

41      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused

42      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Täpsemalt nähtub kohtupraktikast, et ELTL artikli 340 teises lõigus ette nähtud põhjusliku seose tingimus puudutab seda, kas liidu institutsiooni tegevuse ja kahju vahel esineb piisavalt otsene põhjuslik seos – mida hageja peab tõendama –, nii et etteheidetav tegevus on kahju peamine põhjustaja (vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

44      Lisaks ei saa liidu lepinguvälist vastutust pidada tekkinuks, kui ei ole täidetud kõik tingimused, millest niisiis sõltub ELTL artikli 340 teises lõigus määratletud kahju hüvitamise kohustus (9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 165; vt ka 12. märtsi 2020. aasta kohtumäärus EMB Consulting jt vs. EKP, C‑571/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:208, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et nendest tingimustest ühe täitmata jätmisest piisab hagi rahuldamata jätmiseks.

45      Üldkohus peab otstarbekaks alustada selle kontrollimisest, kas komisjoni väidetavalt õigusvastase tegevuse ja väidetava kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos eespool punktis 43 viidatud kohtupraktika tähenduses.

 Piisavalt otsese põhjusliku seose esinemine

46      Hagejad väidavad, et õigusvastane tegevus, mida komisjonile ette heidetakse, st eelkõige tema poolt riigiabi mõiste eiramine, nagu seda on kinnitatud 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Itaalia jt vs. komisjon (T‑98/16, T‑196/16 ja T‑198/16, EU:T:2019:167), oli neile tekitatud kahju tegelik ja ainus põhjus. Nimelt on tõendatud, et esiteks otsisid Itaalia ametiasutused kõiki võimalikke lahendusi Banca delle Marche kriisilahenduse vältimiseks, kuid komisjoni vastuseis muutis need võimatuks, ja teiseks, et need muud lahendused oleksid märkimisväärselt piiranud kahjulikke tagajärgi aktsionäridele ja asjaomaste võlakirjade omanikele. Nad tuletavad meelde erinevaid kontrollitoiminguid, mida komisjoni teenistused on alates 2014. aasta oktoobrist teinud seoses käimasolevate päästmistehingutega eelkõige Banca Tercase ja Banca delle Marche huvides. Itaalia keskpanga teatisest Banca delle Marche kriisi kohta nähtub, et majandus‑ ja rahandusministeerium alustas seejärel Itaalia keskpanga tehnilisel toel pikaajalist konsultatsiooni komisjoniga, mis tähendas arvukaid e‑kirju ja arvukaid Itaalia ametnike Brüsselis käike, kuna Itaalia ametiasutused olid veendunud, et riigiabi eeldamine oli põhjendamatu ja et komisjoni oli võimalik selles veenda. Vaatamata neile katsetele tõendada, et Itaalia ametiasutuste seisukoht on õiguspärane, saatis komisjon mitu „üha rangemat“ kirja, sealhulgas korduva hoiatuse, et Banca delle Marchele sellise toetuse andmine nõuaks, et talle tuleb eelnevalt teatada ja oodata ära tema otsus. Hagejad leiavad, nagu täpsustab Itaalia keskpank oma teatises, et „[komisjoni] teenistused on jäänud järeleandmatult oma seisukoha juurde keelata FITD sekkumine isegi sellisel kujul, mis võimaldab kulude jagamist (burden sharing), nagu seda viimaks kavandati, ja mis oleks igal juhul olnud palju vähem traumeeriv lahendus kui see, mis lõpuks käiku läks“. Sellist suhtumist „kinnitati komisjoni liikmete J. Hilli ja M. Vestageri 19. novembri 2015. aasta kirjas ametlikult kõige kõrgemal tasemel“.

47      Hagejad leiavad, et komisjoni selline õigusvastane seisukoht halvas täielikult Itaalia ametiasutuste tegevuse. Nagu Itaalia keskpank oma eespool punktis 46 nimetatud teatises täpsustas, oli tingimata vaja saada FITD sekkumiseks komisjonilt eelnev luba, mille puudumisel oleks selle elluviimine viinud komisjoniga ametikult vaidluse alustamiseni, mis oleks tulnud lahendada liidu kohtutes, koos kõigi vahetute negatiivsete tagajärgedega, mida see oleks tekitanud. Seega takistas komisjon oma tegevusega Banca delle Marche päästmist, vaatamata Itaalia ametiasutuste jõupingutustele.

48      Hagejad täpsustavad, et FITD poolt Banca delle Marche päästmise tagajärjed oleksid olnud erinevad kriisilahendusfondi sekkumisest tulenevatest tagajärgedest. Selline päästmine oleks tekitanud vähem kahju asjaomastele aktsionäridele, kes oleksid võinud säilitada mingi protsendi osalusest, olla jätkuvalt aktsionärid ja eeldada panga väärtuse taastumist tulevikus, kui see oleks hakanud uuesti kasumit teenima. Nii täpsustasid Banca delle Marche ajutised haldurid oma lõpparuandes, et „sekkumine vormis, mis võimaldab kulude jagamist (burden sharing), nagu seda viimaks kavandati, oleks igal juhul olnud „palju vähem traumeeriv lahendus kui see, mis lõpuks käiku läks““. FITD sekkumine 2015. aasta oktoobris ja novembris oleks võimaldanud eraldada Banca delle Marchele vajalikud vahendid kriisist ülesaamiseks nii, et tegevus jätkub, nagu kinnitasid nimetatud lõpparuanne ja Itaalia keskpank ise, ilma et oleks ohverdatud võlausaldajate huve ja ohverdades aktsionäride huve vähemal määral.

49      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu. Kohtuistungil loobus ta siiski eespool punktis 46 viidatud Itaalia keskpanga teatise toimikusse võtmisele vastuvaidlemisest; see kanti kohtuistungi protokolli.

50      Üldkohus märgib sissejuhatuseks, et hagejad väidavad sisuliselt, et komisjoni tegevus ja õigusaktid, mis takistasid FITD sekkumist ja viisid seega Banca delle Marche kriisilahenduse otsuse vastuvõtmiseni, on selle tagajärg, et komisjon käsitas vääralt mõistet „abi“, kuna ta leidis ekslikult, et vaatamata FITD eraõiguslikule laadile on FITD sekkumised Itaalia riigile omistatavad ja riigi vahendeid sisaldavad meetmed.

51      Tuleb aga tõdeda, et komisjoni kirjad ja esialgsed seisukohavõtud Banca delle Marche olukorda puudutava esialgse uurimise etapis, millele on osutatud eespool punktis 7 ja sellele järgnevates punktides, ei sisalda mingit õiguslikku hinnangut mõiste „riigiabi“ kriteeriumide alusel.

52      Nii piirdus komisjon esiteks 10. oktoobri 2014. aasta teabenõudes rõhutamisega, et ei saa välistada, et FITD kavandatavad sekkumised Banca Tercase ja Banca delle Marche toetuseks kujutavad endast riigiabi (vt eespool punkt 7).

53      Teiseks piirdus komisjon ka oma 18. detsembri 2014. aasta kirjas Itaalia ametivõimudele vaid selle märkimisega, et FITD ettepanek Banca delle Marche toetuseks sekkuda võib kujutada endast riigiabi, ning et juhul, kui Itaalia keskpank peaks kavandama sellist sekkumist lubada, peaksid need asutused asjaomasest meetmest enne selle heakskiitmist teavitama vastavalt ELTL artikli 108 lõike 3 nõuetele (vt eespool punkt 8).

54      Kolmandaks piirdus komisjon 21. augusti 2015. aasta kirjas, mis käsitles eelkõige Banca delle Marchet puudutavat menetlust SA.39543, sellega, et osutas võimalusele, et kavandatav sekkumine võib endast kujutada riigiabi, ja palus Itaalia ametiasutustel esitada talle selle kohta ajakohastatud teave ning loobuda FITD mis tahes meetme rakendamisest enne sellest teatamist ja temalt otsuse saamist (vt eespool punkt 10).

55      Neljandaks, 19. novembri 2015. aasta kirjas ehk ainult üks päev enne seda, kui Itaalia ametiasutused teatasid komisjonile 21. novembril 2015 algatatud Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamisest (vt eespool punkt 18), teavitasid komisjoni liikmed J. Hill ja M. Vestager nimetatud ametiasutusi üksnes sellest, kuidas nad tõlgendavad nõudeid, mis tulenevad direktiivide 2014/49 ja 2014/59 ning riigiabi eeskirjade koostoimest. Täpsemalt juhtisid nad tähelepanu asjaolule, et kui hoiuste tagamise süsteemi kasutatakse direktiivi 2014/49 artikli 11 lõike 3 alusel panga rekapitaliseerimiseks, tuleb sellele kohaldada riigiabi eeskirju, mööndes samas, et kui selle süsteemi kasutamist ei kvalifitseerita riigiabiks, vaid puhtalt erainvestorite sekkumiseks, ei too see kaasa kriisilahendust selle direktiivi alusel (vt eespool punktid 17 ja 18).

56      Eelnevast tuleneb, et komisjoni seisukohavõtud, mis esitati enne Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamist, puudutasid vaid menetlusküsimusi, tuletades Itaalia ametivõimudele meelde vajadust enne teatada ja mitte rakendada võimalikke abimeetmeid selle panga toetuseks. Need seisukohavõtud ei andnud arvamust konkreetse meetme kohta, kuna ühtki meedet ei olnud veel selgelt määratletud või teatavaks tehtud, ega täpsustanud, kuidas komisjon tõlgendab mõistet „abi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses seoses selle meetmega.

57      Itaalia keskpanga dokumentidest, mis on koostatud pärast eespool punktides 52–55 kirjeldatud sündmusi, ilmneb tõepoolest, et keskpank oli veendunud, et komisjoni teenistuste hinnangul võis FITD sekkumine kohustusi mittetäitva panga toetuseks kujutada endast riigiabi eelkõige seetõttu, et need olid omistatavad Itaalia riigile ja pärinesid vahenditest, mille üle riik kontrolli teostas. Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamise tingimuste esialgsel hindamisel tuletas Itaalia keskpank nimelt sisuliselt meelde, et FITD mis tahes võimalikust toetusmeetmest Banca delle Marche kasuks tuleb komisjonile teatada ja taotleda temalt eelnevat luba meetme kokkusobivuse kohta liidu riigiabi eeskirjadega (vt eespool punkt 19). Lisaks annavad ühe tema kaastöötaja ütlused ja tema teatis Banca delle Marche kriisi kohta tunnistust sellest, et haldusmenetluses avaldasid komisjoni teenistused, et FITD toetavad sekkumised oleksid olenevalt olukorrast olnud riigiabi eelkõige seetõttu, et tema vahendid olid riigi või avaliku sektori omad. Nii on nimetatud ütluste kokkuvõttes märgitud, et erinevalt Itaalia ametiasutustest ja Itaalia keskpangast leidis komisjon, et FITD sekkumised tuleb võrdsustada riigiabiga, kvalifitseerides tema vahendid avaliku sektori vahenditeks (vt eespool punkt 24). Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, kinnitab nende ütluste sisu Itaalia keskpanga teatis Banca delle Marche kriisi kohta, milles on selgelt märgitud, et Itaalia ametiasutused ja Itaalia keskpank püüdsid edutult komisjoni teenistusi veenda selles, et FITD kavandatavaid sekkumisi Banca Tercase ja Banca delle Marche toetuseks ei saa pidada riigiabiks (vt eespool punkt 26).

58      Siiski ei nähtu nendest tõenditest, et asjasse puutuvas etapis, st vahetult enne seda, kui Itaalia keskpank ning majandus‑ ja rahandusminister võtsid oma pädevust ja kaalutlusruumi kasutades (vt selle kohta 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. K. Chrysostomides & Co. jt, C‑597/18 P, C‑598/18 P, C‑603/18 P ja C‑604/18 P, EU:C:2020:1028, punktid 106–108) vastu Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse, oleks komisjon eespool punktis 57 osutatud põhjustel Itaalia ametiasutusi ähvardanud sellega, et ta tõkestab FITD võimalikke sekkumisi Banca delle Marche toetuseks või keelab need, tuginedes ELTL artiklile 107, või et ta oleks sellega seoses survet avaldanud.

59      Sellega seoses ei ole hagejatel alust viidata Banca Tercase toetuseks FITD sekkumise suhtes ametliku uurimismenetluse algatamise otsusele, mis võeti vastu 27. veebruaril 2015 ja seega mitu kuud enne Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamist ning milles komisjon leidis, et selle sekkumise puhul on täidetud vahendite riigile omistatavuse ja riigi vahendite kriteeriumid (vt nimetatud algatamisotsuse punktid 45–61 ja eespool punkt 9). Erinevalt toetusmeetmetest Banca Tercase kasuks ei olnud enne Banca delle Marche kriisilahenduse otsuse vastuvõtmist olemas FITD kindlat sekkumise kava Banca delle Marche toetuseks ega olnud esitatud taotlust Itaalia keskpangale saadetud projektile loa saamiseks (vt eespool punkt 13), sellest kavast ei olnud ametlikult teavitatud ega olnud komisjonil muud põhjust ametliku uurimismenetluse algatamiseks selle suhtes. Neil asjaoludel oli komisjonil selles etapis võimatu piisavalt täpselt teada, kas FITD kavandatava võimaliku sekkumise korral Banca delle Marche toetuseks on riigiabi tingimused täidetud.

60      Vastupidi, Itaalia keskpanga esialgsest, kriisilahendusmenetluse algatamise ajal antud hinnangust (vt eespool punkt 19) nähtub, et selle otsuse tegemisel olid määravateks teguriteks see, et Banca delle Marche ei täitnud oma kohustusi, millest annavad tunnistust 30. septembri 2015. aasta seisuga ilmnenud 1,445 miljardi euro suurune kogukahju ja 1,432 miljardi euro suurune varaline puudujääk, ning asjaolu, et moratooriumi ajal ei olnud võimalik kindlaks teha, millised erasektori sekkumised suutnuks tema kriisi lahendada. Itaalia keskpank rõhutas seega, et FITD sekkumine osutus teostamatuks ega vastanud kriisi kiire lahendamise nõudele. Selles kontekstis oli asjaolu – millele Itaalia keskpank osutas –, et sellise sekkumise elluviimine oleks nõudnud komisjoni eelnevat luba riigiabi käsitlevate eeskirjade alusel, muidugi täiendav tõik, mis oli vastu kiirele lahendusele, kuid arvestades seda, et FITD sekkumiskava Banca delle Marche toetuseks oli alles väljatöötamisel (vt eespool punkt 59), ei olnud see iseenesest määrav kriisilahendusotsuse jaoks, mille need ametiasutused lõpuks vastu võtsid. Lisaks, kui Itaalia keskpank märkis, et see sekkumine on komisjonile esitatud, kuid seda ei ole võimalik ellu viia ilma tema eelneva nõustuva hinnanguta, viitas ta ilmselgelt teatisele „Lahenduskava Banca delle Marche kontserni jaoks“ (vt eespool punkt 14), mille kohta piisab, kui tuua esile, et selle komisjonile esitamist ei saa samastada ametliku teatamisega kindlast ja konkreetsest sekkumiskavast, mille komisjon oleks saanud keelata või heaks kiita.

61      Seda hinnangut kinnitab esiteks asjaolu, et 8. oktoobril 2015 oli FITD määranud kindlaks üksnes teise sekkumiskatse võtmeelemendid Banca delle Marche toetuseks, mis seisnes kapitalisüstis sellesse panka 1,2 miljardi euro suuruses summas, millega kaasnes ümberkorralduskava, millest ta teavitas Itaalia keskpanka 9. ja 15. oktoobri 2015. aasta kirjades. Nii täpsustas FITD 9. oktoobri 2015. aasta kirjas, et esiteks sekkutakse vastavalt nimetatud võtmeelementidele alles pärast direktiivi 2014/59 riigisisesesse õigusesse ülevõtmist ja pärast seda, kui Itaalia keskpank on heaks kiitnud selle rakendamiseks vajaliku põhikirja muudatuse, ning teiseks esitatakse selle konkreetsed tingimused FITD nõukogule pärast seda, kui kapitalitehingu liigendus on kindlaks määratud, eelkõige arvestades asjaolu, et sekkumine viiakse läbi pankadevahelise konsortsiumi poolse rahastamisega vastavalt turutingimustele (vt eespool punkt 13). Seega, nagu väidab komisjon, ei olnud FITD-sisesed organid veel kaugeltki teinud otsust sekkumise täpse sisu ja rakendamise korra kohta, mistõttu erinevalt FITD esimesest sekkumisettepanekust, mida ellu ei viidud (vt eespool punkt 6), ei taotletud Itaalia keskpangalt mingit luba ei selles kirjas ega hiljem. Erinevalt FITD 12. septembril 2014 Itaalia keskpangale saadetud kirjast, mis puudutas sekkumiskava FonSpa toetuseks, ei saa nimelt tema 9. ja 15. oktoobri 2015. aasta kirju tõlgendada nii, et need sisaldavad sellist loataotlust. Vastuseks Üldkohtu poolt kohtuistungil selle kohta esitatud konkreetsele küsimusele rõhutasid hagejad, et selles etapis oli volitatud nõustav äriühing FITD kavandatava sekkumise juba heaks kiitnud ning et nendes kirjades teatas FITD Itaalia keskpangale, et ta on valmis seda ellu viima, kuid neil ei olnud võimalik kindlaks teha ühtegi lõiku neis kirjades, mida oleks võinud mõista kui loataotlust.

62      Teiseks teatasid Banca delle Marche ajutised haldurid Itaalia keskpangale 4. novembri 2015. aasta kirjaga – isegi enne direktiivi 2014/59 riigisisesesse õigusesse ülevõtmist seadusandliku dekreedi nr 180/15 vastuvõtmisega 16. novembril 2015, mis oleks FITD enda sõnul sellist toetavat sekkumist võimaldanud –, et pank lõpetab peatselt maksete tegemise, ning märkisid, et nad kardavad, et panga finantsolukorda arvestades ei jõuta seda päästa õigel ajal. See näitab iseenesest, et FITD‑l ei olnud võimalik kiiresti sekkuda, ja seda sõltumata võimalikust vajadusest ELTL artikli 108 lõike 3 alusel sellest komisjonile enne teatada (vt eespool punktid 14 ja 16). Seda võimatust kinnitab asjaolu, et FITD konsortsiumiga liitunud pankade erakorraline üldkoosolek kiitis heaks FITD põhikirja tehtud muudatused, mis oleks teinud sellise sekkumise võimalikuks vastavalt uuele õiguslikule raamistikule, alles 26. novembril 2015 (vt eespool punkt 21), st viis päeva pärast Banca delle Marche kriisilahendusotsuse vastuvõtmist.

63      Kolmandaks, vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, ei saa ei Itaalia keskpanga kaastöötaja ütlused ega keskpanga teatis Banca delle Marche kriisi kohta (vt eespool punktid 24 ja 26) seada eeltoodud hinnangut kahtluse alla. Need dokumendid on koostatud pikka aega pärast Banca delle Marche kriisilahendusotsust ja ajal, mil hagejad olid juba esitanud Itaalia kohtutele hagid Itaalia keskpanga vastu kahju hüvitamise nõudes. Lisaks on teatises Banca delle Marche kriisi kohta märgitud, et väidetavalt keeldus komisjon heaks kiitmast selle panga rekapitaliseerimist FITD poolt, mida on „kõige kõrgemal tasemel ametlikult kinnitatud komisjoni liikmete J. Hilli ja M. Vestageri 19. novembri 2015. aasta kirjas“, kuigi sellist sisu nimetatud kirjale omistada ei saa (vt eespool punkt 55). Igal juhul ei näi usutav, et vajadus teatada komisjonile FITD niisugusest sekkumismeetmest, mille sisu ja korda ei ole veel piisavalt täpsustatud, eriti seoses mahu ja sellega, kuidas tema liikmed osalevad, ja mille kohta ei ole FITD-sisesed organid ega pädevad asutused otsust teinud, oleks iseenesest takistanud Banca delle Marche päästmist, nagu nähtub nimetatud ütluste ühest osast. Itaalia keskpanga teatis Banca delle Marche kriisi kohta ei võimalda teistsugust tõlgendust. Nimelt, kuigi selles teatises rõhutatakse vajadust teatada komisjonile sellisest meetmest ja saada sellele temalt eelnev luba, on selles teatises ebajärjekindlalt jäetud esile toomata pangas valitseva kriisiolukorra ulatus, nagu see oli tekkinud 2015. aasta novembri alguseks ja nagu on tuvastatud Itaalia keskpanga antud esialgses hinnangus, mis eelnes kriisilahenduse otsusele ja põhjendas seda.

64      Neljandaks vastab see arusaam Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) ja Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsustele (vt eespool punktid 27 ja 29), mille kohta hagejad alusetult väidavad, et sisuliselt on neis tuvastatud, et Itaalia keskpanga otsus Banca delle Marche kriisilahenduse määramise kohta ei olnud „sõltumatu“, vaid selle „surus peale“ komisjon. Nimetatud kohtuotsuste lõigud, millele hagejad tuginevad, piirduvad sisuliselt teatavate eespool punktis 52 ja sellele järgnevates punktides kirjeldatud asjaolude kordamisega, andmata siiski sellist õiguslikku hinnangut. Nii tõi Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) tõepoolest esile Itaalia keskpanga seisukohti, mille kohaselt „kriisilahendusskeemis on sõnaselgelt märgitud, et [FITD] sekkumist ei olnud võimalik läbi viia, sest […] komisjon […] ilmutas ebasoodsat suhtumist, kuna see ei olnud kooskõlas riigiabi eeskirjadega, ning et [FITD] sekkumisest oleks pidanud [talle] enne […] ametlikult teatama, et kontrollida, kas see on nende eeskirjadega kooskõlas“. Vastupidi sellele, mida hagejad kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates väitsid, ei näita nende seisukohtade kordamine aga, et Tribunale amministrativo per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) oli arvamusel, et Itaalia keskpangal ei olnud enam tegutsemisruumi ainuüksi komisjoni suhtumise tõttu. Nimelt tõi see kohus oma hinnangu ja faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni raames pigem esile erinevad asjaolud ja majandusandmed, mis põhjendasid seisukohta, et kriisilahendusotsuse tegemise ajal ei täitnud Banca delle Marche oma kohustusi ning et seetõttu oli tema kriisilahendus nii mõistlik kui ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Lisaks, kuigi Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) oma kohtuotsuses tõepoolest rõhutas, et vastavalt oma lähenemisele Banca Tercase juhtumis kvalifitseeris komisjon FITD sekkumise riigiabiks (punktid 8.3 ja 8.4), ei hinnanud ta seejärel neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid põhjalikult, vaid piirdus sellega, et lükkas tagasi tõendid selle kohta, et Banca delle Marche päästmiseks menetluse algatamata jätmise ja väidetava kahju vahel esineb põhjuslik seos ning et kahju on tegelik (punktid 8.5 ja 9).

65      Viiendaks näitab paralleelne menetlus Banca Tercase juhtumis, et kui Itaalia ametivõimud, Itaalia keskpank ja FITD oleksid olnud tegelikult veendunud, et Banca delle Marchet on vaja ja võimalik päästa, oleksid nad saanud järgida sama vastuolulist lähenemist nagu sellel teisel juhtumil, milles tehti Banca Tercase kohta otsus ja 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Itaalia jt vs. komisjon (T‑98/16, T‑196/16 ja T‑198/16, EU:T:2019:167) ning toimus apellatsioonimenetlus kohtuasjas C‑425/19 P. Sellega seoses tuleb täpsustada, et FITD esimene sekkumine Banca Tercase toetuseks toimus pikka aega enne direktiivi 2014/59 ülevõtmist riigisisesesse õigusesse, mistõttu see aspekt ei saanud iseenesest olla määrav seletamaks, miks Itaalia erapankade sektor kõhkles Banca delle Marchet toetamast. Lisaks tõi komisjon esile, ilma et hagejad oleksid sellele vastu vaielnud, et vahepeal väljendas ta oma nõusolekut FITD teise sekkumisega Banca Tercase toetuseks riigiabi eeskirju arvestades, mis näitab, et ta ei olnud tingimata kohustatud keelama mis tahes seda liiki sekkumist ja et tuleb läbi viia juhtumipõhine uurimine, ilma et konkreetse uurimise tulemust oleks võimalik üle kanda mõnele teisele juhtumile.

66      Kuuendaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu president jättis 13. novembri 2019. aasta kohtumäärusega komisjon vs. Itaalia jt (C‑425/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:980, punktid 17–21) rahuldamata hagejate avalduse astuda menetlusse esimeses kohtuastmes hagejate esitatud nõuete toetuseks, kuna neil ei olnud kohtuasjas C‑425/19 P põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu tähenduses. Ta leidis nimelt, et hagejad ei ole tõendanud põhjusliku seose esinemist ühelt poolt Banca Tercase kohta tehtud otsuses komisjoni võetud seisukoha või isegi selle otsuse vastuvõtmisega päädinud menetluse algatamise ja teiselt poolt Banca delle Marche kriisilahenduse vahel.

67      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa nõustuda hagejate väidetega, mille kohaselt takistas komisjonile ette heidetud väidetavalt õigusvastane tegevus Banca delle Marche päästmist, vaatamata Itaalia ametivõimude jõupingutustele, ning oli hagejatele tekitatud kahju tegelik ja ainus põhjus. Nimelt tuleb asjasse puutuvate tõendite igakülgse hindamise põhjal järeldada, et kuigi sellel käitumisel oli teatav roll uurimisprotsessis, mille tulemusena otsustasid Itaalia ametiasutused selle panga kriisilahenduse, st leidsid, et vajadus komisjonile FITD võimalikust toetusmeetmest selle panga kasuks enne teatada kujutab endast takistust Banca delle Marche finantskriisi kiirele lahendamisele, oli nende asutuste 21. novembri 2015. aasta otsus Banca delle Marche kriisilahendusmenetluse algatamise kohta, mille nad võtsid vastu oma pädevust ja kaalutlusruumi kasutades (vt eespool punktis 58 viidatud kohtupraktika), sellegipoolest sõltumatu ja komisjoni hoiakud ei mõjutanud seda määravalt, ning see otsus põhines sisuliselt järeldusel, et pank ei täida oma kohustusi, mis oligi kriisilahenduse otsustav põhjus kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 32).

68      Teisisõnu ei ole hagejad suutnud õiguslikult piisavalt tõendada, et oleks usutav vastupidine olukord, mis eeldab, et kui ei oleks olnud komisjoni väidetavalt õigusvastast tegevust, siis oleks FITD Itaalia ametivõimude ja eelkõige Itaalia keskpanga nõusolekul olnud tegelikult võimeline 2015. aasta novembris korraldama Banca delle Marche päästmise.

69      Siit järeldub, et käesolevas asjas ei ole hagejad tõendanud põhjusliku seose esinemist komisjoni väidetavalt õigusvastase tegevuse ja väidetava kahju vahel, millest piisab, et tuvastada, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused ei ole täidetud (vt eespool punktis 44 viidatud kohtupraktika).

70      Mis puudutab hagejate taotlust teha menetlustoiming, mis puudutab juhtumi „Banca delle Marche (SA.39543 2014/CP)“ haldustoimikut tervikuna, siis piisab, kui tõdeda, et Üldkohus leiab, et tal on kohtutoimiku dokumentide põhjal vaidluse lahendamiseks piisavalt teavet, ja et ei ole alust võimaldada hagejatel otsida sellest toimikust dokumente, mis ei saa mõjutada Üldkohtu hinnangut põhjusliku seose puudumise kohta.

71      Neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida muid liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusi.

 Kohtukulud

72      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni nõudele kohtukulud neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Fondazione Cassa di Risparmio di Pesarolt, Montani Antaldi Srl-ilt, Fondazione Cassa di Risparmio di Fanolt, Fondazione Cassa di Risparmio di Jesilt ja Fondazione Cassa di Risparmio della Provincia di Maceratalt.

Csehi

De Baere

Steinfatt

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. juunil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: itaalia.