19. märtsil 2010 esitatud hagi - FESI versus nõukogu

(kohtuasi T-134/10)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Fédération européenne de l'industrie du sport (FESI) (Brüssel, Belgia) (esindajad: advokaadid E. Vermulst ja Y. Van Gerven)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

tühistada tervikuna nõukogu 22. detsembri 2009. aasta rakendusmäärus (EÜ) nr 1294/2009, millega pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Vietnamist ja Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte¹; või teise võimalusena tühistada see osas, mis puudutab hagejat ja tema liikmeid, eelkõige tema nelja valimisse kuuluvat liiget (Adidas AG, Nike European Operations BV, Puma AG ja Timberland Europa BV);

kohustada nõukogu avaldama tootmisandmed iga valimisse kuuluva liidu tootja kohta, mille alusel koostati valim kõnealuseks uurimiseks, ning tööhõiveandmed iga valimisse kuuluva liidu tootja kohta;

mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma hagi toetuseks seitse väidet.

Esiteks väidab ta, et kuna nõukogu ei nõudnud kaebuse esitanud Euroopa Liidu tootjatelt valimiblankettide täitmist, siis on nõukogu vääralt kohaldanud alusmääruse² artikli 17 lõiget 1, teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud kaitseõigusi ja diskrimineerimise keelu põhimõtet. Hageja väidab eelkõige, et Euroopa Liidu institutsioonid ei nõudnud kaebuse esitanud liidu tootjatelt valimiblankettide täitmist ning seetõttu koostati liidu tootjate valim ilma nõuetekohaste andmeteta, võttes aluseks kaebuse esitajate antud piiratud - ja tõendamatud - andmed. Hageja väidab, et selle tulemusena ei olnud neil võimalust kontrollida koostatud valimi sobivust. Lisaks väidab ta, et liidu institutsioonid kohtlesid võrreldavas olukorras olevaid huvitatud pooli erinevalt, ilma igasuguse objektiivse põhjuseta, ja rikkusid diskrimineerimise keelu aluspõhimõtet.

Teiseks väidab hageja, et liidu tootjate valimi koostamisel tegi nõukogu ilmse hindamisvea ja rikkus alusmääruse artikli 17 lõiget 1. ta leiab, et liidu tootjate valim ei kujutanud endast tootmise ja müügi suurimat tüüpilist mahtu, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida algmääruse artikli 17 lõike 1 tähenduses, ja et valimi koostamisel võeti aluseks valdavalt kriteerium, mida selles sättes ei ole mainitud.

Kolmandaks väidab hageja, et nõukogu rikkus Maailma Kaubandusorganisatsiooni dumpinguvastase lepingu artiklit 6.10, kuna ta ei kohaldanud nimetatud artikliga kooskõlas alusmääruse artikli 17 lõiget 1. nõukogu ei koostanud liidu tootjate valimit, mis esindaks tootmise või müügi suurimat mahtu, mida nõuab Maailma Kaubandusorganisatsiooni dumpinguvastase lepingu artikkel 6.10.

Neljandaks väidab hageja, et järeldades kahju kestmise võimalikkust, rikkus nõukogu ausmääruse artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 5 ning artikli 11 lõiget 2 ning tegi ilmse hindamisvea. Hageja arvates tegi nõukogu vea, kui ta järeldas kahju kestmise võimalikkust olukorras, kus liidu tööstuse uurimisperioodi jooksul kestnud kahju puudutavate makromajanduslike andmete, mis sisaldasid ka andmeid liidu tööstusesse mitte kuuluvate tootjate kohta, ja tõendamatute andmete alusel tehtud järelduste tagajärjena ei olnud võetud meetmeid.

Viiendaks väidab hageja, et käsitledes kaebuse esitanud liidu tootjate isikuid konfidentsiaalsena, rikkus nõukogu alusmääruse artikli 19 lõiget 1 ning eiras kaitseõigusi, kuna ta andis konfidentsiaalse käsitluse põhjendamatult ja ilma, et oleks konfidentsiaalsustaotlust põhjalikult uuritud.

Kuuendaks väidab hageja, et kehtestades toote kontrollnumbrite süsteemi kõnealuste toodete klassifitseerimiseks, rikkus nõukogu alusmääruse artikli 2 lõiget 10 ja artikli 3 lõiget 2, hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtet. Hageja leiab, et kasutatud toote kontrollnumbrite süsteem ja uurimise käigus teatavate jalatsikategooriate ümberklassifitseerimine välistas normaalväärtuse ja ekspordihinna vahelise ausa konkurentsi. Lisaks leiab hageja, et seetõttu ei saanud objektiivselt uurida ka dumpinguhinnaga impordi mahtu ja selle mõju sarnaste toodete hindadele siseturul ning nende importide mõju niisuguste kaupade siseturule. Hageja leiab veel, et nõukogu ei uurinud hoolikalt ja erapooletult kõiki asjakohaseid tegureid ega esitanud sisulisi põhjendusi, mis viitasid vajadusele muuta toote kontrollnumbrite süsteemi hageja esitatud viisil.

Lõpetuseks väidab hageja, et võrdlusriiki valides rikkus nõukogu hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtet, tegi ilmseid hindamisvigu ja rikkus alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a. Hageja leiab, et nõukogu rikkus oluliselt menetlusreegleid, kui ta valis võrdlusriigiks Brasiilia, kuna seda valikut ei tehtud käesoleval juhul nõuetekohaselt ja mõistlikult.

____________

¹ - ELT 2009 L 352, lk 1.

² - Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996 L 56, lk 1).