ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
27. jaanuar 2021(*)
Keskkond – Direktiiv 2010/75/EL – Tööstusheited – Rakendusotsus (EL) 2017/1442 – Suured põletusseadmed – Parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused – ELL artikli 16 lõiked 4 ja 5 – Protokolli (nr 36) üleminekusätete kohta artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Seaduse ajaline kohaldatavus – Komiteemenetlus
Kohtuasjas T‑699/17,
Poola Vabariik, esindajad: B. Majczyna ja D. Krawczyk,
hageja,
keda toetavad
Bulgaaria Vabariik, esindajad: E. Petranova ja T. Mitova,
ja
Ungari, esindaja: M. Fehér,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: Ł. Habiak, K. Herrmann ja R. Tricot,
kostja,
keda toetavad
Belgia Kuningriik, esindaja: M. Jacobs,
ja
Prantsuse Vabariik, esindajad: J. Traband ja A.‑L. Desjonquères,
ja
Rootsi Kuningriik, esindajad: C. Meyer-Seitz, H. Shev, L. Zettergren ja A. Alriksson,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 31. juuli 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/1442, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL alusel parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks (ELT 2017, L 212, lk 1),
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: Üldkohtu president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja), Z. Csehi, G. De Baere ja G. Steinfatt,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 17. septembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Parima võimaliku tehnika (PVT) alaste järelduste vastuvõtmise menetlus
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT 2010, L 334, lk 17) artikli 14 lõike 3 kohaselt viidatakse põletusseadmete käitamisloa tingimuste kehtestamisel järeldustele parima võimaliku tehnika (edaspidi „PVT“) kohta.
2 PVT-alased järeldused tehakse kahes etapis vastavalt direktiivi 2010/75 artiklile 13 ja komisjoni 10. veebruari 2012. aasta rakendusotsuse 2012/119/EL, millega kehtestatakse eeskirjad direktiivis 2010/75 osutatud andmete kogumist ning PVT-viitedokumentide väljatöötamist ning nende kvaliteedi tagamist käsitlevate suuniste kohta (ELT 2012, L 63, lk 1), lisale.
3 Esimeses etapis koostatakse PVT‑viitedokument pärast teabevahetust Euroopa Komisjoni, liikmesriikide, asjaomaste tööstusharude ja keskkonnakaitset edendavate valitsusväliste organisatsioonide vahel. Selle raames koostab tehniline töörühm dokumendid PVT‑viitedokumendi kohta, võttes arvesse teabevahetuse tulemusi konkreetse tööstusharu jaoks. PVT‑viitedokumendi lõpp‑projekt saadetakse direktiivi 2010/75 artikli 13 lõikega 3 loodud foorumile, mis annab oma arvamuse PVT‑viitedokumendi kavandatud sisu kohta, mis pakuti välja tehnilisel tasandil tehtud töö tulemusena.
4 Teises etapis esitab komisjon direktiivi 2010/75 artikli 13 lõike 5 ja artikli 75 lõike 2 alusel direktiivi 2010/75 artikliga 75 loodud ja liikmesriikide esindajatest koosnevale komiteele (edaspidi „komitee“) PVT‑alaseid järeldusi sisaldava rakendusotsuse eelnõu. Komitee esitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT 2011, L 55, lk 13), artiklis 5 nimetatud kontrollimenetluse kohaselt oma arvamuse komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta ELL artikli 16 lõigetes 4 ja 5 määratletud kvalifitseeritud häälteenamusega. Kui see arvamus on positiivne, võtab komisjon vastu rakendusotsuse, millega kehtestatakse PVT‑alased järeldused.
Kvalifitseeritud häälteenamuse suhtes kohaldatavad sätted
5 ELL artikli 16 lõigetes 4 ja 5 on sätestatud:
„4. Alates 1. novembrist 2014 määratletakse kvalifitseeritud häälteenamust nõukogu liikmete vähemalt 55%-lise häälteenamusena, mille moodustavad vähemalt 15 liiget tingimusel, et nad esindavad liikmesriike, mille elanikkond moodustab kokku vähemalt 65% liidu elanikest.
Blokeerivas vähemuses peab olema vähemalt neli nõukogu liiget, ilma milleta loetakse saavutatuks kvalifitseeritud häälteenamus.
Muud kvalifitseeritud häälteenamust käsitlevad tingimused sätestatakse [ELTL] artikli 238 lõikes 2.
5. Üleminekusätted kvalifitseeritud häälteenamuse kohta, mida kohaldatakse kuni 31. oktoobrini 2014, ja sätted, mida kohaldatakse 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017, määratakse kindlaks üleminekusätete protokollis.“
6 Protokolli (nr 36) üleminekusätete kohta (ELT 2016, C 202, lk 321; edaspidi „protokoll nr 36“) artiklis 3 on ette nähtud:
„1. [ELL] artikli 16 lõike 4 kohaselt jõustuvad [ELTL] artikli 238 lõike 2 sätted kvalifitseeritud häälteenamuse määratlemise kohta Euroopa Ülemkogus ja nõukogus 1. novembril 2014.
2. Kui 1. novembri 2014 ja 31. märtsi 2017 vahel on otsuse tegemiseks nõutav kvalifitseeritud häälteenamus, võib nõukogu liige nõuda, et selline otsus võetakse vastu lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamusega. Sel juhul kohaldatakse lõikeid 3 ja 4.
3. Ilma et see piiraks [ELTL] artikli 235 lõike 1 teise lõigu kohaldamist, kehtivad kuni 31. oktoobrini 2014 järgmised sätted:
Kui Euroopa Ülemkogu ja nõukogu otsuste tegemisel on nõutav kvalifitseeritud häälteenamus, arvestatakse liikmete hääli järgmiselt:
Belgia | 12 |
Bulgaaria | 10 |
Tšehhi Vabariik | 12 |
Taani | 7 |
Saksamaa | 29 |
Eesti | 4 |
Iirimaa | 7 |
Kreeka | 12 |
Hispaania | 27 |
Prantsusmaa | 29 |
Horvaatia | 7 |
Itaalia | 29 |
Küpros | 4 |
Läti | 4 |
Leedu | 7 |
Luksemburg | 4 |
Ungari | 12 |
Malta | 3 |
Madalmaad | 13 |
Austria | 10 |
Poola | 27 |
Portugal | 12 |
Rumeenia | 14 |
Sloveenia | 4 |
Slovakkia | 7 |
Soome | 7 |
Rootsi | 10 |
Ühendkuningriik | 29 |
Kui otsus tuleb teha aluslepingute kohaselt komisjoni ettepaneku põhjal, on otsuste vastuvõtmiseks vaja vähemalt 260 poolthäält, mis esindavad liikmete enamust. Muudel juhtudel tehakse otsused vähemalt 260 poolthäälega, mis esindavad vähemalt kaht kolmandikku liikmetest.
Kui Euroopa Ülemkogu või nõukogu võtab õigusakti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, võib Euroopa Ülemkogu liige või nõukogu liige taotleda, et tehtaks kindlaks, kas kvalifitseeritud häälteenamuse moodustavad liikmesriigid esindavad vähemalt 62% liidu elanike üldarvust. Kui see tingimus ei ole täidetud, jääb asjaomane õigusakt vastu võtmata.
4. Kui aluslepingute kohaldamisel ei osale hääletamisel kõik nõukogu liikmed, nimelt juhtudel, kui on osutatud [ELTL] artikli 238 lõike 3 kohaselt määratletud kvalifitseeritud häälteenamusele, määratletakse kuni 31. oktoobrini 2014 kvalifitseeritud häälteenamust kui sedasama võrdelist osa arvestatud häältest ja sedasama võrdelist osa nõukogu liikmete arvust ning vajadusel kui sedasama protsendimäära asjaomaste liikmesriikide elanikest, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 3.“
7 Määruse nr 182/2011 artiklis 5 on muu hulgas ette nähtud järgmist:
„1. Kui kohaldatakse kontrollimenetlust, esitab komitee oma arvamuse [ELL] artikli 16 lõigetes 4 ja 5 sätestatud häälteenamusega ja vajaduse korral, kui akt võetakse vastu komisjoni ettepaneku alusel, [ELTL] artikli 238 lõike 3 kohaselt. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse kõnealustes artiklites sätestatud viisil.
2. Kui komitee esitab positiivse arvamuse, võtab komisjon rakendusakti eelnõu vastu.
[…]“.
Vaidluse taust
8 Komitee esimehena esitas komisjon 9. märtsil 2017 komiteele rakendusotsuse eelnõu, millega kehtestatakse direktiivi 2010/75 alusel PVT-alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks (edaspidi „suured põletusseadmed“).
9 Komisjon kutsus 23. märtsi 2017. aasta kirjas komitee liikmeid koosolekule, mis pidi toimuma 28. aprillil 2017. Koosoleku eesmärk oli hääletada rakendusotsuse eelnõu käsitleva arvamuse üle. Kirjale oli lisatud päevakorra projekt.
10 Poola Vabariik esitas 30. märtsil 2017 taotluse, et komitee hääletaks selle rakendusotsuse eelnõu kohta käiva arvamuse üle vastavalt protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud hääletusreeglitele.
11 Euroopa Liidu Nõukogu õigustalitus saatis 4. aprillil 2017 liikmesriikide alaliste esindajate komiteele arvamuse, milles leidis sisuliselt, et selleks, et hääletus akti eelnõu üle saaks toimuda enne Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatavate eeskirjade kohaselt, pidi liikmesriik esitama vastava taotluse hiljemalt 31. märtsil 2017 ja taotluses nimetatud hääletus pidi samuti toimuma enne seda kuupäeva.
12 Komisjoni keskkonna peadirektoraat jättis 10. aprillil 2017 Poola Vabariigi 30. märtsi 2017. aasta taotluse rahuldamata põhjusel, et hääletus arvamuse üle oli kavandatud 28. aprilliks 2017, s.t pärast 31. märtsi 2017, mis oli protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud lõpptähtaeg.
13 Komitee koosolek toimus 28. aprillil 2017 ja sellel hääletasid komitee liikmed, et võtta vastu arvamus rakendusotsuse muudetud eelnõu kohta. Hääletus toimus ELL artikli 16 lõikes 4 kehtestatud ja mitte protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud hääletuseeskirjade kohaselt. Komitee andis eelnõule positiivse arvamuse hääletuse tulemusel, milles poolthääle andis 20 liikmesriiki, kes esindasid 65,14% elanikkonnast ja 71,43% komitee liikmetest. Kaheksa liikmesriiki, nende hulgas Poola Vabariik, hääletasid vastu.
14 Pärast seda hääletust võttis komisjon 31. juulil 2017 vastu rakendusotsuse (EL) 2017/1442, millega kehtestatakse direktiivi 2010/75 alusel parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks (ELT 2017, L 212, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
15 Vaidlustatud otsuses on muu hulgas kehtestatud heitetasemed, mis on saavutatavad parima võimaliku tehnikaga (edaspidi „PVTga saavutatavad heitetasemed“) lämmastikoksiidide (NOx), elavhõbeda (Hg) ja vesinikkloriidi (HCl) heitkogustele suurte põletusseadmete puhul, st põletusseadmete puhul, mille nimisoojusvõimsus on vähemalt 50 megavatti (MW) olenemata kasutatud kütuse liigist.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Poola Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. oktoobril 2017.
17 Ungari ja Bulgaaria Vabariik esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 4. ja 15. jaanuaril 2018 avalduse menetlusse astumiseks Poola Vabariigi nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja (varasem koosseis) president andis oma 19. veebruari 2018. aasta otsusega neile loa menetlusse astumiseks.
18 Üldkohtu kantseleisse vastavalt 16. ja 25. jaanuaril 2018 saabunud avaldustega palusid Belgia Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik luba astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja (varasem koosseis) president andis oma 19. ja 21. veebruari 2018. aasta otsustega neile loa menetlusse astumiseks.
19 Menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ja kohtuasja pooled esitasid määratud tähtaja jooksul nende kohta oma seisukohad.
20 Üldkohtu president määras 11. märtsi 2019. aasta otsusega Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 3 alusel kohtuasja teisele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub kolmandasse kotta (varasem koosseis).
21 Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd Üldkohtu kolmandasse kotta (uus koosseis), siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
22 Kolmanda koja (uus koosseis) ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata asi edasi laiendatud kooseisule.
23 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punktides a ja b ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kohtuasja pooltele kirjalikud küsimused ning palus pooltel esitada oma kirjalik seisukoht vaidluse teatud aspektide kohta. Kohtuasja pooled vastasid nendele küsimustele ette nähtud tähtaja jooksul.
24 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 17. septembri 2020. aasta kohtuistungil.
25 Poola Vabariik, keda toetavad Bulgaaria Vabariik ja Ungari, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
26 Komisjon, keda toetavad Belgia Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
27 Poola Vabariik esitab hagi põhjenduseks viis väidet.
28 Esimese väite kohaselt on rikutud kvalifitseeritud häälteenamuse suhtes kohaldatavaid sätteid. Poola Vabariik leiab, et tema vastava taotluse alusel ning protokolli nr 36 artikli 3 lõigete 2 ja 3 alusel oleks vaidlustatud otsus tulnud vastu võtta vastavalt Nice’i lepingus ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjadele, mitte Lissaboni lepingus ette nähtud normidele.
29 Teises ja kolmandas väites leiab Poola Vabariik, et vaidlustatud otsuses kehtestatud PVTga saavutatavad heitetasemed lämmastikoksiidide (NOx), elavhõbeda (Hg) ja vesinikkloriidi (HCl) heitkogustele ning teatud PVTga saavutatavad heitetasemed, mida kohaldatakse suurte põletusseadmete suhtes, mille aastane tööaeg on alla 1500 tunni, määrati kindlaks valede ja mitterepresentatiivsete andmete alusel ning need rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet.
30 Neljanda ja viienda väitega vaidleb Poola Vabariik vastu sellele, et vaidlustatud otsusega tehtud erand, mida PVTga saavutatavate heitetasemete puhul kohaldatakse rasket kütteõli või gaasiõli põletavatele mootoritele teatud saarepiirkondades, on õiguspärane.
Esimene väide, et rikutud on ELL artikli 16 lõikeid 4 ja 5 ning protokolli nr 36 artikli 3 lõikeid 2 ja 3 nende koostoimes
31 Poola Vabariik, keda toetab Ungari, leiab, et vaidlustatud otsus võeti vastu ELL artikli 16 lõigetega 4 ja 5 ning protokolli nr 36 artikli 3 lõigetega 2 ja 3 kehtestatud kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist reguleerivaid eeskirju rikkudes. Sisuliselt on ta seisukohal, et protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjade kohaldamiseks piisab, kui liikmesriik esitab selleks taotluse protokolli artikli 3 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, st ajavahemikus 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017. Kuna Poola Vabariik esitas vastava taotluse 30. märtsil 2017, oleks neid kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirju pidanud kohaldama komitees vaidlustatud otsuse eelnõu üle hääletamisel 28. aprillil 2017. Ungari lisab, et nende eeskirjade järgi ei oleks eelnõu vastuvõtmiseks vajalikku häältearvu saavutatud ja hääletustulemus oleks seega olnud teistsugune.
32 Komisjon, keda toetavad Belgia Kuningriik, Prantsuse Vabariik ja Rootsi Kuningriik, väidab vastu, et sisuliselt hõlmab protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 2 kindlaks määratud ajavahemik korraga mõlemat, nii nõukogu liikme taotluse esitamise kui ka hääletuse toimumise kuupäeva. Tema arvates näeb see säte ette erandi ELL artikli 16 lõikes 4 sätestatud üldreeglist ning seega tuleb seda tõlgendada kitsalt. ELL artikli 16 lõige 5 määrab konkreetselt kindlaks protokollis nr 36 sisalduvate üleminekusätete esemelise kohaldamisala ning selle tekstist ja protokolli nr 36 artikli 3 lõikest 2 nähtub selgelt, et protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamust tuleb kohaldada üksnes hääletuste puhul, mis leidsid aset 1. novembri 2014 kuni 31. märtsi 2017 vahel. Komisjoni sõnul tuleks Poola Vabariigi lähenemisviisi kohaselt möönda, et kvalifitseeritud häälteenamuse määratlust käsitlevad üleminekusätted sõltuvad eranditult ainult ühe liikmesriigi ühepoolsest otsusest ning et neid võib kohaldada määramata aja jooksul, mis jätaks ELL artikli 16 lõike 4 ja komiteemenetluse soovitava toimeta, samuti toob see kaasa õiguskindluse põhimõtte rikkumise. Komisjon täpsustab, et üleminekuperioodi kestus peab olema a priori teada ja selle määrasid selgelt kindlaks asutamislepingu koostajad.
33 Käesoleva väite puhul peab Üldkohus võtma seisukoha protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 ulatuse kohta ja konkreetsemalt küsimuses, kas selleks, et saaks kohaldada nimetatud artikli lõikes 3 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirju, mis vastavad Nice’i lepingu kvalifitseeritud häälteenamuse omadele, piisab, kui liikmesriik esitab vastava taotluse ajavahemikus 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017, või on vaja, et ka otsus tehakse sel ajavahemikul.
34 Niisuguses kontekstis tuleb meeles pidada, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on. Ka võib liidu õiguse sätte tõlgendamiseks olulisi aspekte sisaldada sätte tekkelugu (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37). Seega tuleb protokolli nr 36 artikli 3 lõiget 2 tõlgendada grammatiliselt, süstemaatiliselt, teleoloogiliselt ja ajalooliselt. Antud olukorras tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õiguse tekstid koostatakse paljudes keeltes ja kõik keeleversioonid on autentsed – asjaolu, mis võib nõuda keeleversioonide võrdlemist (vt selle kohta 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Läti vs. komisjon, T‑661/14, EU:T:2016:412, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Esiteks on grammatilise tõlgendamise puhul pooled üksmeelel selles, et protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 sõnastus ei võimalda kõrvaldada kahtlust sätte täpse ulatuse osas. Nimelt ei nähtu tekstist, mille kohaselt „[k]ui 1. novembri 2014 ja 31. märtsi 2017 vahel on otsuse tegemiseks nõutav kvalifitseeritud häälteenamus, võib nõukogu liige nõuda, et selline otsus võetakse vastu lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamusega“, kas otsus peab olema vastu võetud samuti sellel ajavahemikul.
36 Ka protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 muud keeleversioonid ei võimalda kõrvaldada kahtlust selle sätte täpse ulatuse osas.
37 Teiseks ei võimalda ka kõnealuse sätte ajalooline tõlgendamine saada selgust selle sõnastuses. Siinkohal tuleb märkida, et Lissaboni leping, millega muudeti kvalifitseeritud häälteenamuse arvutamise eeskirju, võeti vastu sellisele valitsustevahelisele konverentsile antud volituste alusel, mis kutsuti kokku, et töötada välja EL lepingu ja EÜ asutamislepingu muutmise lepingu eelnõu. Volituste sõnastuse kohaselt „võib nõukogu liige juhul, kui otsus tuleb vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, kuni 31. märtsini 2017 kestva üleminekuperioodi jooksul taotleda, et otsus võetaks vastu praegu kehtiva EÜ asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 määratletud kvalifitseeritud häälteenamusega“ (volituste punkt 13, mis sisaldub Euroopa Ülemkogu 21. ja 22. juuni 2007. aasta järeldustes 11177/1/07 REV 1, I lisa, lk 18). Kuivõrd nende volituste sõnastus on väga sarnane protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 sõnastusega, ei võimalda see – nagu komisjon õigesti väidab – ületada eespool punktis 35 mainitud mitmetimõistetavust. Samas ei nähtu sellest dokumendist, nagu väidab Poola Vabariik, et Nice’i lepingu sätete kohaselt pidi hääletus toimuma enne 1. aprilli 2017.
38 Kolmandaks tuleb teleoloogilise tõlgendamisega seoses osutada sellele, et protokolli nr 36 eesmärk on selle ainsa põhjenduse kohaselt „korraldada üleminekut enne Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatavate aluslepingute institutsioonilistelt sätetelt asjaomases lepingus ette nähtud institutsioonilistele sätetele“.
39 Selleks annab protokolli nr 36 artikli 3 lõige 2 liikmesriigile õiguse nõuda ajavahemikus 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017 kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist, mis on määratletud protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3, mis vastab Nice’i lepingu sarnasele sättele; seda pooled pealegi ei vaidlusta.
40 Seevastu lahknevad poolte arvamused küsimuses, kas hääletamine peab samuti toimuma sel ajavahemikul. Liikmesriikidele protokolli nr 36 artikli 3 lõikega 2 antud õigus nõuda selles artiklis osutatud ajavahemiku jooksul Nice’i lepingu eeskirjadele vastavat kvalifitseeritud häälteenamusega hääletust tähendab aga tingimata seda, et pärast seda, kui liikmesriik on vastava taotluse esitanud, tuleb hääletus korraldada samade eeskirjade järgi ja seda isegi siis, kui hääletus toimub pärast 31. märtsi 2017. Nimelt saab ainult selline tõlgendus tagada, et liikmesriik saaks kõnealust õigust eesmärgipäraselt kasutada kogu selle ajavahemiku jooksul kuni ette nähtud tähtaja viimase päevani.
41 Mis tahes vastupidine tõlgendus võtaks kõnealuse õiguse kasutamiseks otsesõnu kehtestatud ajavahemikult 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017 soovitava toime ja vähendaks märkimisväärselt tähtaega, mille jooksul võib liikmesriik tegelikult nõuda Nice’i lepingu eeskirjade järgi hääletamist. Selle tulemusel oleks nimetatud ajavahemiku lõpus esitatud taotlus tegelikult esitatud Nice’i lepingu sätete kohaldamiseks hilinenult. Selline vastupidine tõlgendus sunniks liikmesriike esitama vajaduse korral oma taotluse olenevalt hääletuse kuupäevast – mis on prognoosimatu – palju varem. Niisugune tulemus oleks vastuolus liikmesriikide õigusega nõuda hääletamist vastavalt Nice’i lepingu sätetele kuni protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud ajavahemiku viimase päevani.
42 Seega tuleb kõnealuse sätte teleoloogilise tõlgendamise alusel järeldada, et protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 sätestatud kvalifitseeritud häälteenamuse määratlust võib kohaldada isegi pärast 31. märtsi 2017 toimunud hääletusele tingimusel, et liikmesriik nõuab selle kohaldamist enne nimetatud kuupäeva.
43 Neljandaks tuleb märkida, et sellist järeldust toetab ühtlasi kõnealuse sätte süstemaatiline tõlgendus. Tuleb tõdeda, et protokolli nr 36 artikli 3 lõige 2 kuulub Lissaboni lepingus ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjade jõustumise kolme üleminekuetapi alla.
44 Kuigi Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009, jõustus ELL artikli 16 lõikes 4 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse määratlus alles 1. novembril 2014. ELL artikli 16 lõike 5 kohaselt olid üleminekusätted kohaldatavad esiteks kuni 31. oktoobrini 2014 ja teiseks ajavahemikul 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017, nagu need määrati kindlaks protokollis üleminekusätete kohta, s.t protokollis nr 36.
45 Seega tuleb eristada kolme perioodi: esiteks ajavahemikku 1. detsembrist 2009 kuni 31. oktoobrini 2014, teiseks ajavahemikku 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017 ja kolmandaks ajavahemikku alates 1. aprillist 2017.
46 Esimesel ajavahemikul kuulusid kohaldamisele protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud eeskirjad kvalifitseeritud häälteenamuse kohta, mis pikendasid neile vastavate Nice’i lepingu sätete kohaldamisaega. Teisel ajavahemikul võis nõukogu liige vaidlusaluse sätte ehk protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 alusel nõuda, et otsus võetaks vastu Nice’i lepingu nende sätete alusel. Vastava taotluse puudumisel kuulus kohaldamisele ELL artikli 16 lõikes 4 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse uus määratlus; seda rõhutati protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 1. Kolmandal ajavahemikul määratletakse kvalifitseeritud häälteenamust nii, nagu on ette nähtud ELL artikli 16 lõikes 4, ilma et oleks võimalust nõuda teistsugust häälte arvutamise viisi.
47 Seega, vastupidi komisjoni seisukohale ei ole protokolli nr 36 artikli 3 lõige 2 erand ELL artikli 16 lõikes 4 sätestatud reeglist, vaid kujutab endast üleminekusätet, mis reguleerib ühte kolmest üleminekuetapist, mis kuulusid kohaldamisele üksteise järel pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Seda, et tegu on üleminekusättega, kinnitavad protokolli nr 36 ainus põhjendus (vt eespool punkt 38), protokolli nr 36 pealkirja sõnastus „üleminekusätete kohta“ ja samuti ELL artikli 16 lõike 5 sõnastus, milles on ette nähtud, et protokollis määratakse kindlaks „üleminekusätted“ ajavahemikuks 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017.
48 Eespool punktis 42 esitatud tõlgendus on aga kooskõlas ELL artikli 16 lõike 5 nõuetega, mille alusel protokolli nr 36 artikli 3 lõige 2 vastu võeti. Nimelt oli selle tõlgenduse kohaselt esiteks kohaldatav protokolli artikli 3 lõige 2 ajavahemikus 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017, sest sama artikli lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamuse nõudmiseks taotluse esitamise tähtaeg oli 31. märts 2017, ja teiseks oli see üleminekusäte seetõttu, et kvalifitseeritud häälteenamusega hääletati vaid nende aktide eelnõude üle, mille puhul oli esitatud vastav taotlus nimetatud ajavahemiku jooksul. Seega leiab komisjon ekslikult, et ELL artikli 16 lõikes 5 nõutakse, et protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamus kuulus kohaldamisele üksnes 1. detsembrist 2009 kuni 31. oktoobrini 2014 toimunud hääletuste suhtes. Samuti ei ole põhjendatud Poola Vabariigi väide, et ELL artikli 16 lõike 5 kohaldamisala ei puuduta kvalifitseeritud häälteenamuse määratlust.
49 Igal juhul – nagu näitavad ühtlasi poolte välja pakutud erinevad tõlgendused – on ELL artikli 16 lõike 5 sõnastus selles osas mitmetähenduslik, mistõttu ei võimalda see lükata eespool punktis 42 esitatud tõlgendust ümber.
50 Vastupidi komisjoni väidetule on eespool punktis 42 esitatud tõlgendus kooskõlas ka väljakujunenud kohtupraktikast tuleneva nõudega, mille kohaselt tuleb üleminekusätet tõlgendada kitsalt (vt 27. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑670/17 P, EU:C:2019:145, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 28. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑49/09, EU:C:2010:644, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Esiteks jääb selle tõlgenduse puhul protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 kohaldamise suhtes kehtima täpselt määratletud ajaline piirang (vt eespool punkt 48) ja see tagab järelikult, et kõnealune säte oleks üleminekusäte (vt eespool punkt 38). Teiseks on niisugune tõlgendus hädavajalik selleks, et liikmesriik saaks tõhusalt ja tegelikult kasutada oma õigust kuni protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tähtaja viimase päevani (vt eespool punktid 40 ja 41), ning seega ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle õiguse teostamiseks.
51 Lisaks ei ole komisjonil alust väita, et eespool punktis 42 esitatud tõlgendus jätab soovitava toimeta ELL artikli 16 lõike 4 ja komiteemenetluse, mille eesmärk on tugevdada demokraatlikku legitiimsust ja kodanike esindatust. Siinkohal tuleb rõhutada, et protokolli nr 36 artikli 3 lõige 2 kuulub samuti esmase õiguse hulka ning et komisjon peab seega selle soovitava toime tagama samamoodi nagu aluslepingute puhul, mistõttu ei saa kõnealust sätet eirata selleks, et kohaldada enne õiget aega ELL artikli 16 lõiget 4.
52 Järelikult kinnitab süstemaatiline analüüs protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 tõlgendust, mis on esitatud eespool punktis 42.
53 Viiendaks tuleb märkida, et seda tõlgendust toetab õiguskindluse põhimõte, mis nõuab esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele prognoositav. Nimetatud põhimõte nõuab esmajoones seda, et õigusnormid peavad võimaldama asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 127 ja 128 ning seal viidatud kohtupraktika).
54 Sel puhul ei saa komisjon väita, et see, kui üleminekusätte kohaldamine sõltub üksnes liikmesriigi ühepoolsest taotlusest, võimaldab kohaldada seda sätet määramata aja vältel, kuivõrd formaalselt jääb nõukogu jätkuvalt akti üle otsuseid tegema, kuni komisjon ei ole seda tagasi võtnud. See argument jätab tähelepanuta nii asjaolu, et üleminekusätte kohaldamise ainus tingimus on see, et liikmesriik esitaks vastava taotluse, mis on aga ajaliselt piiratud, sest see tuleb esitada hiljemalt 31. märtsil 2017, kui ka asjaolu, et otsused, mis toovad kaasa hääletuse, lõpetavad selle üleminekusätte kohaldamise, mistõttu see ei ole määramata tähtajaga.
55 Vastupidi, komisjoni väljapakutud tõlgendus, mille puhul peaks üleminekusätte kohaldamise korral olema kumulatiivselt täidetud nii nõue, et liikmesriik on esitanud taotluse, kui ka nõue, et hääletus pidi toimuma hiljemalt 31. märtsil 2017, tooks üleminekuperioodi lõpus kaasa ebakindluse küsimuses, milline on protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud määratluse järgi kvalifitseeritud häälteenamuse ajaline kohaldamisala. Kuna akti eelnõu menetlemise kestus võib varieeruda, ei ole liikmesriigil, kes kasutab üleminekuperioodil talle selle sättega antud õigust – eelkõige juhul, kui tema taotluse kuupäev on veidi enne 31. märtsi 2017 –, kindlust, et hääletus toimuks tegelikult nende eeskirjade kohaselt. Juhul kui akti eelnõu menetlemine jätkub pärast 31. märtsi 2017, tuleks komisjoni tõlgenduse järgi hääletada ELL artikli 16 lõikes 4 nimetatud kvalifitseeritud häälteenamuse kohaselt, samas kui eelnõu menetlemine viiakse lõpule enne seda kuupäeva ja hääletatakse enne 31. märtsi 2017, tähendaks see protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamuse kohaldamist. Peale selle võib niisugune tõlgendus lisaks prognoositavuse puudumisele tuua kaasa ka kõnealusest üleminekusättest kõrvalehiilimise võimaluse, kui määrata hääletuse toimumise kuupäevaks 31. märtsist 2017 hilisema kuupäeva.
56 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb protokolli nr 36 artikli 3 lõiget 2 tõlgendada nii, et selleks, et akti eelnõu võetaks vastu protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjade järgi (mis vastavad Nice’i lepingu sätetele), piisab sellest, kui liikmesriik nõudis nende kohaldamist ajavahemikul 1. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2017, ilma et oleks vaja, et hääletus selle akti eelnõu üle toimuks samuti kõnealusel ajavahemikul.
57 Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et kuna Poola Vabariik esitas 30. märtsil 2017 protokolli nr 36 artikli 3 lõike 2 alusel taotluse, oleks pidanud neid eeskirju kohaldama 28. aprilli 2017. aasta hääletusel vaidlustatud otsuse eelnõu üle.
58 Kohtupraktikast nähtub, et hääletamist reguleerivate eeskirjade järgimata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta 23. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, 68/86, EU:C:1988:85, punkt 49; 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑28/12, EU:C:2015:282, punkt 55, ja 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Tilly-Sabco vs. komisjon, C‑183/16 P, EU:C:2017:704, punkt 115), mis toob paratamatult kaasa sellise puudusega akti tühistamise olenemata sellest, kas rikkumine põhjustas kahju isikule, kes sellele tugineb (vt selle kohta 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI, C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punkt 52; 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Feralpi vs. komisjon, C‑85/15 P, EU:C:2017:709, punktid 45–47, ning 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Goldfish jt vs. komisjon, T‑54/14, EU:T:2016:455, punkt 47).
59 Seega ei ole asjakohane küsimus, kas komisjon oleks võinud korraldada hääletuse enne 1. aprilli 2017 ja kas Poola Vabariik oleks võinud nõuda, et see hääletus toimuks enne kõnealust kuupäeva. Igal juhul – võttes arvesse eespool punktis 13 nimetatud hääletustulemust ja kohaldades protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 määratletud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirju – ei saavutatud vaidlustatud otsuse eelnõu vastuvõtmiseks nõutavat künnist.
60 Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi hageja esitatud väiteid.
Vaidlustatud otsuse tühistamise ajaline mõju
61 ELTL artikli 264 teises lõigus on ette nähtud, et Euroopa Kohus, kui ta seda vajalikuks peab, võib märkida, millised tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärjed loetakse kehtivaks. Seda sätet on eelkõige tõlgendatud nii, et see lubab õiguskindluse kaalutlustel (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Tilly-Sabco vs. komisjon, C‑183/16 P, EU:C:2017:704, punkt 124, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga) C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 52), aga ka põhjustel, mis teenivad liidu või tema poolt toetatava poliitika katkestamise või tagasipööramise vältimise eesmärki, näiteks keskkonnakaitse või rahvatervise valdkonnas (vt selle kohta 25. veebruari 1999. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑164/97 ja C‑165/97, EU:C:1999:99, punktid 22–24, ning 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑317/13 ja C‑679/13, EU:C:2015:223, punktid 72–74), jätta tühistatud õigusakti tagajärjed mõistlikuks ajavahemikuks kehtima.
62 Käesoleval juhul, kui Üldkohus küsis kohtuistungil, kas ja kuidas ta võiks oma otsusega määratleda tühistamise tagajärgede ajalist kehtivust, oli Poola Vabariik sellele vastu, samas kui komisjon palus vaidlustatud otsuse tühistamise korral tagajärgede määratlemist.
63 Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsusega kehtestatud PVTga saavutatavate heitetasemete alusel – nagu on märgitud eespool punktis 1 – määravad liikmesriikide ametiasutused kindlaks suurte põletusseadmete käitamisloa tingimused, võib vaidlustatud otsuse vahetu tühistamine ohustada seda tüüpi käitiste jaoks ühtseid loa andmise tingimusi liidus ja võib tekitada huvitatud isikute, eelkõige suurte põletusseadmete käitajate jaoks õiguskindlusetust, kuni jõustub uus otsus PVT‑alaste järelduste kohta.
64 Lisaks läheks vaidlustatud otsuse vahetu tühistamine vastuollu eesmärkidega tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja parandada keskkonna kvaliteeti – mis on ette nähtud ELTL artikli 191 lõikes 2, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 37 ning direktiivi 2010/75 põhjendustes 2 ja 44 ning artiklis 1 –, millele vaidlustatud otsus kaasa aitab.
65 Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse tagajärjed jätta kehtivaks, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei või ületada 12 kuud käesoleva otsuse kuulutamisest, jõustub uus akt, mis seda otsust asendab ja mis võetakse vastu protokolli nr 36 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjade kohaselt.
Kohtukulud
66 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt kohtukulud välja mõista vastavalt Poola Vabariigi nõudele.
67 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult tuleb Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Ungari ja Rootsi Kuningriigi kohtukulud jätta nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 31. juuli 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/1442, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/75/EL alusel parima võimaliku tehnika (PVT) alased järeldused suurte põletusseadmete jaoks.
2. Jätta käesoleva resolutsiooni punktiga 1 tühistatud rakendusotsuse tagajärjed kehtima, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei või ületada 12 kuud käesoleva otsuse kuulutamisest, jõustub uus akt, mis seda otsust asendab ja mis võetakse vastu protokolli (nr 36) üleminekusätete kohta artikli 3 lõikes 3 ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjade kohaselt.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja Poola Vabariigi kohtukulud.
4. Jätta Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Ungari ja Rootsi Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. jaanuaril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad