Kohtuasi C‑574/16

Grupo Norte Facility SA

versus

Angel Manuel Moreira Gómez

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Tribunal Superior de Justicia de Galicia)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Mõiste „töötingimused“ – Olukordade sarnasus – Põhjendatus – Mõiste „objektiivsed põhjused“ – Tähtajatu töölepingu objektiivsel põhjusel ülesütlemisel makstav hüvitis – Töötaja asendamiseks sõlmitud tähtajalise töölepingu tähtaja möödumisel makstav väiksem hüvitis

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 5. juuni 2018. aasta otsus

1.        Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töötingimused – Mõiste – Töölepingu ülesütlemisel töötajale makstav hüvitis – Kaasaarvamine

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 4 punkt 1)

2.        Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Erinevat kohtlemist õigustavad objektiivsed põhjused – Mõiste – Tähtajatu töölepingu objektiivsel põhjusel ülesütlemisel makstav hüvitis – Töötaja asendamiseks sõlmitud tähtajalise töölepingu tähtaja möödumisel makstav väiksem hüvitis – Lubatavus

(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 3 lõige 1 ja klausli 4 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 41–45)

2.      Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas ära toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on töötajatele, kellega on sõlmitud sellised tähtajalised töölepingud nagu põhikohtuasjas käsitletav asendusleping, et katta osalise ajaga pensionile jäänud töötajast vabaks jäänud töötunde, nende lepingute tähtaja möödumisel makstav hüvitis väiksem kui hüvitis, mis makstakse tähtajatu töölepinguga töötajatele nende töölepingu ülesütlemisel objektiivsel põhjusel.

Nimelt tuleneb raamkokkuleppe klausli 3 lõikes 1 sätestatud „tähtajalise töölepingu“ määratlusest, et seda liiki leping ei tekita lepingu tähtaja möödumisel enam tuleviku suhtes õiguslikke tagajärgi, kusjuures selle tähtaja möödumist võib tähistada konkreetse ülesande lõpetamine, konkreetse sündmuse toimumine või, nagu käesolevas asjas, konkreetse kuupäeva saabumine. Niisiis on tähtajalise töölepingu sõlminud pooltele alates lepingu sõlmimisest teada kuupäev või sündmus, millega on kindlaks määratud lepingu tähtaeg. See tähtaeg seab töösuhte kestusele piirid, ilma et pooled peaksid pärast lepingu sõlmimist avaldama selle kohta oma tahet.

Seevastu tähtajatu töölepingu ülesütlemine tööandja poolt mõnel töötajate üldseaduse artiklis 52 ette nähtud põhjusel tuleneb asjaoludest, mida töölepingu sõlmimisel ette ei nähtud ja mis takistasid oluliselt töösuhte tavapärast toimimist. Nagu nähtub Hispaania valitsuse selgitustest, mida käsitleti käesoleva kohtuotsuse punktis 55, ja nagu sisuliselt rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 60, on töötajate üldseaduse artikli 53 lõike 1 punktis b just selleks, et kompenseerida töösuhte sellisel põhjusel lõppemise ootamatust ja pettumust, mis töötajal tekkis sel ajal töösuhte stabiilsuse suhtes esinenud õiguspärase ootuse luhtumise tõttu, nõutud, et sellisel juhul tuleb nimetatud töötajale, kelle tööleping on üles öeldud, maksta 20 päeva töötasule vastav hüvitis iga töötatud aasta eest.

Viimati nimetatud juhul ei kohelda Hispaania õiguses tähtajalise töölepinguga töötajaid teistmoodi kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga töötajaid, kuivõrd töötajate üldseaduse artikli 53 lõike 1 punkt b näeb töötajale ette seadusest tuleneva hüvitise, mis vastab 20 päeva töötasule iga ettevõttes töötatud aasta eest, olenemata sellest, kas töötaja tööleping on tähtajaline või tähtajatu.

Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et hüvitiste – mis on vastavalt ette nähtud töötajate üldseaduse artikli 49 lõike 1 punktis c ja artikli 53 lõike 1 punktis b ning mille maksmine toimub täiesti erinevates olukordades – erinev eesmärk kujutab endast objektiivset põhjust, mille tõttu on kõnealune erinev kohtlemine põhjendatud.

(vt punktid 57–61 ja resolutsioon)