Kohtuasi T‑15/13

Group Nivelles

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Duši äravoolurenni kujutav registreeritud disainilahendus – Varasem disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise alused – Uudsus – Eristatavus – Varasema disainilahenduse nähtavad omadused – Asjaomased tooted – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artiklid 4–7 ja 19 ning artikli 25 lõike 1 punkt b

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 13. mai 2015

1.      Ühenduse disainilahendus – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine – Faktiliste asjaolude uuesti analüüsimine seoses tõenditega, mida varem ei ole ühtlustamisameti talitustele esitatud – Välistamine

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikkel 61)

2.      Ühenduse disainilahendus – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu võimalus muuta vaidlustatud otsust – Piirid

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikkel 61)

3.      Ühenduse disainilahendus – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 6/2002 artikli 62 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne ulatus – Apellatsioonikoja tuletatav põhjendus – Lubatavus – Tingimused

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 6/2002, artikkel 62)

4.      Ühenduse disainilahendus – Kaitse tingimused – Uudsus – Eristatavus – Disainilahendust sisaldava toote laad – Mõju nende tingimuste hindamisele

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 3 punkt a, artikli 4 lõige 1, artiklid 5 ja 6, artikli 7 lõike 1 esimene lause, artikkel 10, artikli 19 lõige 1 ning artikli 36 lõige 6)

5.      Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise alused – Eristatavuse puudumine – Asjatundlik kasutaja – Mõiste

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 6 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 23)

2.      Üldkohtu teostatav kontroll seisneb vastavalt määruse nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta artiklile 61 ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimises ja ta võib hagi esemeks oleva otsuse tühistada või seda muuta üksnes juhul, kui selle vastuvõtmise hetkel kehtis selle suhtes üks määruse artikli 61 lõikes 2 nimetatud tühistamis- või muutmisalustest. Järelikult ei anna Üldkohtu õigus muuta vaidlustatud otsust talle pädevust asendada apellatsioonikoja põhjendus enda omaga ega ka viia läbi hindamist, mille kohta see koda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine peab seega üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast ühtlustamisameti apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel otsustada, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema.

Kui disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse raames ei ole vaidlustatud disainilahenduse uudsuse uurimine hageja osutatud varasemate disainilahenduste suhtes olnud täielik, tähendaks vaidlustatud disainilahenduse uudsuse hindamine seoses kõigi hageja poolt ühtlustamisameti talitustes esitatud tõenditega Üldkohtu poolt sisuliselt ühtlustamisameti haldus‑ ja uurimisülesannete täitmist ning oleks seetõttu vastuolus institutsionaalse tasakaaluga, millele ühtlustamisameti ja Üldkohtu pädevuste jagamise põhimõte tugineb.

(vt punktid 89 ja 91)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 98 ja 99)

4.      Selleks et vastavalt määrusele nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta kindlaks teha, kas teatavat disainilahendust sisaldava toote välimus võib mõjutada selle uudsuse või eristatavuse hindamist tajumist, tuleb märkida, et nagu kõnealuse määruse artikli 3 punktist a tuleneb, tähendab nimetatud määruses kasutatud mõiste „disainilahendus” toote või selle osa välimust. Sellest tuleneb, et „disainilahenduse kaitse” seisneb määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 1 mõttes toote välimuse kaitses.

Arvestades eelkõige määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 6 sätet ja viidet selle määruse artikli 19 lõike 1 teises lauses „sellisele [mis tahes] tootele”, tuleb järeldada, et registreeritud ühenduse disainilahendus annab omanikule ainuõiguse kasutada kõnealust disainilahendust mis tahes tootes (mitte üksnes tootes, mis on märgitud registreerimistaotlusel), ning vastavalt sama määruse artiklile 10, ning mis tahes disainilahendusel, mis ei jäta asjatundjale teistsugust üldmuljet. Disainilahendus annab selle omanikule ka ainuõiguse takistada kolmandat isikut oma disainilahendust kasutamast mis tahes toodetel ning kõigi disainilahenduste kasutamise, mis ei jäta asjatundjale teistsugust üldmuljet. Kui oleks teistmoodi, ei oleks artikli 19 lõike 1 teises lauses nimetatud „sellist [mis tahes] toodet”, vaid üksnes asjaomast toodet (või tooteid), mis on märgitud registreerimistaotluses.

Nii ei saa ühenduse disainilahendust pidada määruse nr 6/2002 artikli 5 lõike 1 tähenduses uudseks, kui identne disainilahendus on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne selles sättes nimetatud kuupäevi, olgugi et see varasem disainilahendus on mõeldud teistsuguses tootes või teistsugusel tootel kasutamiseks.

Peale selle loetakse vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 esimesele lausele varasem disainilahendus teatavas tootes, milles või mille puhul kasutamiseks see on ette nähtud, avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduseks, kui see on avalikustatud, välja arvatud juhul, kui liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. „Asjaomane sektor” määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses ei piirdu selle toote sektoriga, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlustatud disainilahendus ette nähtud. Seetõttu on varasem disainilahendus, mida on kasutatud muus tootes või tootel, kui see, mida hilisem disainilahendus puudutab, põhimõtteliselt määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses asjaomase hilisema disainilahenduse uudsuse hindamisel asjakohane.

Siiski tuleneb määruse nr 6/2002 põhjenduse 14 sõnastusest ka, et vaidlustatud disainilahendusega seotud toote laad ning tööstusharu, kuhu see toode kuulub, võivad olla teataval määral asjakohased ning neid tuleb kõnealuse disainilahenduse eristatavuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses arvesse võtta. Kasutaja, keda tuleb seejuures arvesse võtta, on selle toote kasutaja, mille puhul või milles vaidlustatud disainilahendust kasutatakse.

Nii on selle toote kindlakstegemine, mille puhul või milles kasutatakse varasemat disainilahendust, millele tuginetakse määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses hilisema disainilahenduse eristatavusele vastuvaidlemisel, on asjaomasel hindamisel asjakohane. Tegelikult saab asjaomase toote kindlakstegemise kaudu tuvastada, kas selle toote asjatundlik kasutaja, millel või milles hilisemat disainilahendust kasutatakse, varasemat disainilahendust teab. Ainult juhul, kui viimati nimetatud tingimus on täidetud, saab varasem disainilahendus takistada hilisema disainilahenduse eristatavuse tunnustamist.

(vt punktid 112, 115, 116, 119, 122–124, 129, 130 ja 132)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 126–128)