Liidetud kohtuasjad C‑402/05 P ja C‑415/05 P

Yassin Abdullah Kadi ja Al Barakaat International Foundation

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

ja

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) – Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – Julgeolekunõukogu – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioonid – Rakendamine ühenduses – Ühine seisukoht 2002/402/ÜVJP – Määrus (EÜ) nr 881/2002 – ÜRO organi koostatud loetelusse kantud isikuid ja üksusi puudutavad meetmed – Rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine – Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1267 (1999) lõike 6 alusel loodud Julgeolekunõukogu komitee (sanktsioonide komitee) – Isikute ja üksuste kandmine määruse (EÜ) nr 881/2002 I lisasse – Tühistamishagi – Ühenduse pädevus – EÜ artiklitest 60, 301 ja 308 koosnev kombineeritud õiguslik alus – Põhiõigused – Omandiõiguse kaitse, õigus olla ära kuulatud ja õigus tõhusale kohtulikule kontrollile

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

(EÜ artikli 57 lõige 2; EÜ artiklid 60, 133 ja 301; nõukogu määrus nr 881/2002)

2.        Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Ühenduse aktid, millega rakendatakse EL asutamislepingu eesmärke rahvusvaheliste suhete valdkonnas – EÜ artikkel 308 – Lubamatus

(EÜ artiklid 60, 301 ja 308; EL artikkel 3)

3.        Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

(EÜ artiklid 60, 301 ja 308; nõukogu määrus nr 881/2002)

4.        Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – Akt, millega rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioone – Julgeolekunõukogu otsuste õiguspärasuse kaudne kontroll –Välistamine

(EÜ artikkel 220; nõukogu määrus nr 881/2002)

5.        Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga arvestamine

(EÜ artiklid 220 ja 307; EL artikli 6 lõige 1)

6.        Rahvusvaheline avalik õigus – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri –Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioonid

7.        Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll –Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

8.        Euroopa Ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll –Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

9.        Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll –Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

10.      Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Euroopa Kohtu kehtestatav piirang –Määrus, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud

(EÜ artikkel 231)

1.        Kui nõustuda EÜ artiklite 60 ja 301 tõlgendusega – mille kohaselt piisab sellest, kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1390 (2002) on piirangud, mis on rakendatud määrusega nr 881/2002 (millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud), suunatud isikute või üksuste vastu, kes asuvad kolmandas riigis või on sellega muul viisil seotud –, siis tähendaks see neile sätetele liiga laia ulatuse andmist ega võtaks kuidagi arvesse nõuet, mis tuleneb nende enda sõnastusest, mille kohaselt peavad nimetatud sätete alusel otsustatud meetmed olema võetud kolmandate riikide vastu.

Esiteks võib EÜ artikli 301 tõlgendus – mille kohaselt loob see artikkel menetlusliku seose Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu vahel, nii et seda sätet tuleb tõlgendada sama laialt kui ühenduse asjakohast pädevust, sh ühise kaubanduspoliitika ja kapitali vaba liikumisega seotud pädevust – nimelt kitsendada nimetatud sätte kohaldamisala ja seega selle kasulikku mõju, kuna sätte eesmärk on selle enda sõnastuse kohaselt selliste meetmete võtmine, mis mõjutavad majandussuhteid võimalikult väga erinevate kolmandate riikidega ja mis ei saa seega a priori piirduda selliste ühenduse muu materiaalse pädevuse valdkonda kuuluvate valdkondadega nagu ühine kaubanduspoliitika või kapitali vaba liikumine. Nimetatud tõlgendust ei toeta lisaks ka EÜ artikli 301 sõnastus, kuna see kehtestab ühenduse materiaalse pädevuse, mille ulatus on põhimõtteliselt muudest ühenduse pädevustest sõltumatu.

Teiseks ei saa nimetatud määruse eesmärki ja sisu arvestades väita, et see määrus käsitleb spetsiaalselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on mõeldud peamiselt edendama, kergendama või reguleerima kaubavahetust, ega saanud seega põhineda ühenduse ühist kaubanduspoliitikat puudutaval pädevusel. Ühenduse õigusakt kuulub EÜ artiklis 133 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika alase ainupädevuse valdkonda ainult siis, kui see käsitleb spetsiaalselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on mõeldud edendama, kergendama või reguleerima olulisel määral kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju kaubandusele või asjaomaste toodete kaubavahetusele. Samuti ei saa väita, et nimetatud määrus kuulub asutamislepingu kapitali vaba liikumist ja makseid käsitlevate sätete kohaldamisalasse, kuna see keelab majandusressursside ülekandmise isikutele kolmandates riikides. Mis puutub esmalt EÜ artikli 57 lõikesse 2, siis kõnealused piirangud ei kuulu ühessegi selles sättes loetletud kategooriasse. Mis puutub seejärel EÜ artikli 60 lõikesse 1, siis ka see säte ei saa olla kõnealuse määruse aluseks, kuna selle kohaldamisala on kindlaks määratud EÜ artiklis 301. Mis puutub lõpetuseks EÜ artikli 60 lõikesse 2, siis nimetatud säte ei sisalda sellekohast ühenduse pädevust, kuna see piirdub ainult sellega, et lubab liikmesriikidel võtta teatud erandlikel põhjustel kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud ühepoolseid meetmeid ning jätab nõukogule pädevuse kohustada liikmesriiki selliseid meetmeid muutma või tühistama.

(vt punktid 168, 176–178, 183, 185, 187–191, 193)

2.        Käsitlus, mille kohaselt võimaldab EÜ artikkel 308 erilises EÜ artiklitega 60 ja 301 seonduvas kontekstis vastu võtta ühenduse õigusakte, mis on suunatud mitte mõne ühenduse eesmärgi, vaid mõne EL lepingu eesmärgi täitmisele välissuhete valdkonnas, mille alla kuulub ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), on EÜ artikli 308 enda sõnastusega vastuolus.

Kuigi on õige sedastada, et EÜ artiklite 60 ja 301 alusel kehtestatud majandussanktsioonidega seotud ühenduse tegevuse ja välissuhetega seotud EL lepingu, sh ÜVJP eesmärkide vahel on loodud seos, ei anna EÜ asutamislepingu sätted ega selle ülesehitus alust selliseks käsituseks, mille kohaselt see seos laieneb muudele EÜ asutamislepingu sätetele ja eelkõige EÜ artiklile 308.

EÜ artiklile 308 tuginemine nõuab, et kavatsetav meede peaks osutuma vajalikuks ühelt poolt „ühisturu toimimiseks” ja teiselt poolt „ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks”. Viimati nimetatud mõistet – arvestades selle selget ja täpset sõnastust – ei saa mingil juhul mõista nii, et see hõlmab ÜVJP eesmärke.

Liidu ja ühenduse kooseksisteerimine omavahel seotud, kuid eraldiseisvate õiguskordadena ning sammastele tuginev konstitutsiooniline ülesehitus, mis oli kehtivate asutamislepingute autorite tahe, kujutavad endast lisaks institutsioonilisi kaalutlusi, mis räägivad nimetatud seose laiendamise vastu EÜ asutamislepingu muudele artiklitele kui need, mida see sõnaselgelt puudutab.

Peale selle, kuna EÜ artikkel 308 on volituste põhimõttele rajatud institutsioonilise süsteemi lahutamatu osa, ei saa see olla aluseks ühenduse volituste kohaldamisala laiendamisele väljapoole üldist raamistikku, mis on loodud EÜ asutamislepingu kui tervikuga, eelkõige aga ühenduse eesmärke ja tegevust määratlevate sätetega.

EL artikkel 3 ning eelkõige selle teine lõik ei saa samuti olla aluseks ühenduse volituste laiendamisele väljapoole ühenduse eesmärke

(vt punktid 197–204)

3.        EÜ artikli 308 mõte on täita lünk juhul, kui ükski asutamislepingu erisäte ei anna ühenduse institutsioonidele otseseid või kaudseid volitusi tegutsemiseks, ehkki niisugused volitused tunduvad olevat vajalikud, et võimaldada ühendusel täita oma ülesandeid asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamisel.

Määrus nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, kuulub selles osas, milles see kehtestab majandus- ja finantspiirangud, ilmselgelt EÜ artiklite 60 ja 301 esemelisesse kohaldamisalasse. Kuna need artiklid ei näe siiski ette otseseid või kaudseid volitusi niisuguste meetmete kehtestamiseks selliste adressaatide vastu, kellel puudub igasugune seos kolmanda riigi valitseva režiimiga, nagu nimetatud määruse adressaadid, võib seda volituste puudumist, mis tuleneb nimetatud sätete isikulise kohaldamisala piirangutest, korrigeerida, tuginedes nimetatud määruse õigusliku alusena lisaks kahele esimesele artiklile – mis on selle õigusakti alus esemelise ulatuse seisukohast – EÜ artiklile 308, seda siiski tingimusel, et teised EÜ artikli 308 kohaldatavuse tingimused on täidetud.

Kuna nimetatud määruse eesmärk on takistada mis tahes finantsvahendite või majandusressursside Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute käsutusse sattumist, et tõkestada terrorismi rahastamist, võib seda siduda ühenduse mõne eesmärgiga EÜ artikli 308 tähenduses. Nimelt väljendavad EÜ artiklid 60 ja 301 selles osas, milles nad näevad ette ühenduse pädevuse majandussanktsioonide kehtestamiseks ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika raames otsustatud meetmete rakendamiseks, kaudset ja seotud eesmärki, s.o võimaldada selliste meetmete võtmist ühenduse vahendite tõhusa kasutamise kaudu. Seda eesmärki võib lugeda ühenduse eesmärgiks EÜ artikli 308 tähenduses.

Selliste piirangute kehtestamine ühenduse meetmete kaudu ei välju asutamislepingu kui tervikuga loodud üldisest raamistikust, kuna olemuslikult on need lisaks seotud ühisturu toimimisega ning see seos on üks teine EÜ artikli 308 kohaldamise tingimustest. Nimelt, kui iga liikmesriik kehtestaks selliseid majandus- ja finantsmeetmeid, nagu kehtestab nimetatud määrus, võiks selliste siseriiklike meetmete ulatuslik kasutamine potentsiaalselt mõjutada ühisturu toimimist.

(vt punktid 211, 213, 216, 222, 225–227, 229 ja 230)

4.        Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus, mis tähendab seda, et liikmesriigid ega institutsioonid ei pääse kohtulikust kontrollist nende õigusaktide vastavuse üle konstitutsioonilisele põhilepingule, mis on asutamisleping, ning et viimasega on loodud täielik õiguskaitsevahendite süsteem ja menetlused, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida institutsioonide õigusaktide seaduslikkust. Rahvusvaheline leping ei või kahjustada asutamislepingutes kindlaks määratud pädevuse jaotust ning sellest tulenevalt ka ühenduse õiguskorra autonoomsust, mille austamise peab EÜ artiklist 220 tuleneva ainupädevuse alusel tagama Euroopa Kohus; see pädevus kuulub ühenduse aluste hulka.

Mis puutub ühenduse õigusakti, millega – nagu määrusega nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud – rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni, siis ühenduste kohtu pädevusse ei kuulu EÜ artiklis 220 ette nähtud ainupädevuse raames kontrollida selle rahvusvahelise organi vastu võetud sellise resolutsiooni seaduslikkust, see kontroll piirdub selle resolutsiooni ius cogens’ile vastavuse kontrolliga, küll aga tuleb tal kontrollida ühenduse rakendusakti seaduslikkust.

Ühenduse kohtuotsusega – milles otsustatakse, et ühenduse õigusakt, millega rakendatakse sellist resolutsiooni, on vastuolus ühenduse õiguskorrast tuleneva ülimusliku õigusnormiga – ei kaasne selle resolutsiooni ülimuslikkuse kahtluse alla seadmist rahvusvahelise õiguse tasandil.

(vt punktid 281, 282, 286–288)

5.        Põhiõigused on lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. Seda tehes tugineb Euroopa Kohus liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil on siinjuures eriline tähendus. Seega on inimõiguste austamine üks ühenduse õigusaktide seaduslikkuse tingimustest ning ühenduses ei ole lubatud meetmed, mis oleks inimõiguste austamisega vastuolus.

Rahvusvahelise lepinguga kehtestatud kohustused ei saa viia EÜ asutamislepingu konstitutsiooniliste põhimõtete rikkumiseni, sealhulgas selle põhimõtte rikkumiseni, mille kohaselt kõik ühenduse õigusaktid peavad austama põhiõigusi, kusjuures see austamine on üks nende seaduslikkuse tingimustest, mida Euroopa Kohus peab selle asutamislepinguga kehtestatud täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi raames kontrollima.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga seotud rahvusvahelist õiguskorda reguleerivatest põhimõtetest ei tulene, et määruse nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, seaduslikkuse kohtulik kontroll põhiõiguste seisukohast oleks välistatud seetõttu, et selle õigusaktiga rakendatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsiooni. Ühenduse õigusakti niisugusel kohtulikul immuniteedil, mis tuleneks otseselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustuste, eelkõige selle põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamisega seotud kohustuste ülimuslikkusest rahvusvahelise õiguse tasandil, puudub igasugune alus ka EÜ asutamislepingus. EÜ artikkel 307 ei saa mingil juhul lubada seada kahtluse alla ühenduse õiguskorra aluste hulka kuuluvaid põhimõtteid, sealhulgas EL artikli 6 lõikes 1 kehtestatud vabaduse, demokraatia ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise põhimõtteid, mis on liidu aluseks. Kui EÜ artikli 300 lõige 7, mis näeb ette, et selles artiklis kehtestatud tingimustel sõlmitud lepingud on ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad, oleks kohaldatav Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale, muudaks ta viimase ühenduse teisese õiguse aktide suhtes ülimuslikuks. Ühenduse õiguse tasandil ei laieneks see ülimuslikkus siiski esmasele õigusele ja eelkõige üldpõhimõtetele, mille hulka põhiõigused kuuluvad.

Seega peavad ühenduste kohtud vastavalt neile EÜ asutamislepinguga antud pädevustele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi ühenduse õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, sealhulgas selliste ühenduse õigusaktide üle nagu kõnealune määrus, millega rakendatakse Julgeolekunõukogu poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud resolutsioone.

(vt punktid 283–285, 299, 303, 304, 306–308, 326)

6.        Ühenduse pädevuse teostamisel tuleb järgida rahvusvahelist õigust ning selle pädevuse alusel vastu võetud õigusakti tuleb tõlgendada ja selle kohaldamisala piiritleda rahvusvahelise õiguse asjakohaseid norme silmas pidades.

Kui ühendus kehtestab oma pädevuse teostamise käigus EÜ artiklitele 60 ja 301 tuginedes ühenduse õigusakte Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks, peab ta omistama olulist tähtsust asjaolule, et vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklile 24 on Julgeolekunõukogu poolt selle põhikirja VII peatüki alusel resolutsioonide vastuvõtmise näol tegemist selle rahvusvahelise organi peamise kohustuse täitmisega, mis tal on rahu ja julgeoleku säilitamiseks maailmas; see kohustus hõlmab nimetatud VII peatüki raames pädevust teha kindlaks, mis kujutab endast rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamist ning võtta vajalikke meetmeid nende säilitamiseks või taastamiseks.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ei kehtesta siiski võimalust valida selle põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks ette antud mudelite vahel, kuna see rakendamine peab toimuma vastavalt iga ÜRO liikme sisemises õiguskorras kohaldatavatele tingimustele. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri jätab ÜRO liikmetele põhimõtteliselt vabaduse valida selliste resolutsioonide nende sisemisse õiguskorda ülevõtmise erinevate võimalike mudelite vahel.

(vt punktid 291, 293, 294, 298)

7.        Mis puutub kaitseõigusse ja eelkõige õigusse olla ära kuulatud, kui on tegemist selliste piirangutega, nagu kehtestab määrus nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, siis ühenduse ametiasutustelt ei ole nõutud, et enne, kui nad kannavad isiku või üksuse loetelusse, mis seda meedet puudutab, teataksid nad loetelusse kandmise põhjendused. Nimelt seaks selline teatamine ohtu selle määrusega kehtestatud rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete tõhususe. Samadel, samuti nimetatud määrusega edendatavat eesmärki ja sellega ette nähtud meetmete tõhusust puudutavatel põhjustel ei olnud ühenduse ametiasutused samuti kohustatud apellante ära kuulama enne nende nimede esialgset kandmist selle määruse I lisas toodud loetelusse. Lisaks, mis puutub ühenduse õigusakti, millega rakendatakse Julgeolekunõukogu poolt terrorismivastases võitluses vastu võetud resolutsiooni, võivad ülekaalukad kaalutlused, mis puudutavad ühenduse ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete kindlust või toimimist, takistada huvitatud isikutele teatud asjaoludest teatamist ja järelikult seda, et neid nende asjaolude osas ära kuulatakse.

Siiski ei ole kaitseõigust, eelkõige õigust olla ära kuulatud ilmselgelt austatud, kui ei kõnealune määrus ega selles määruses viidatud ühine seisukoht 2002/402, mis käsitleb Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida, Talibani ja teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu suunatud piiranguid, ei näe ette menetlust, kuidas teatada asjaoludest, mis põhjendavad huvitatud isikute nimede kandmist nimetatud määruse I lisasse, ega viimati nimetatute ärakuulamist kas nende nimede lisamisega samal ajal või pärast seda, ning kui nõukogu ei teatanud apellantidele asjaoludest, mida nende vastu kasutati ja millel nende vastu kehtestatud piirangud põhinesid, ega taganud neile õigust tutvuda nimetatud asjaoludega mõistliku tähtaja jooksul pärast nende meetmete kehtestamist.

(vt punktid 334, 338, 339, 341, 342, 345, 348)

8.        Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ja on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13; seda põhimõtet kinnitab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

Põhjendustest, mille alusel isiku või üksuse nimi kanti määruse nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, I lisa moodustavasse loetelusse teatamise kohustuse täitmist on eelkõige vaja nii selleks, et võimaldada piirangute adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis ühenduste kohtusse pöörduda, kui ka võimaldada ühenduste kohtul kasutada oma asutamislepingust tulenevat pädevust kontrollida käsitletava ühenduse õigusakti seaduslikkust.

Seega kui nimetatud isikutele või üksustele ei teatatud nende kahjuks kasutatud asjaoludest ning kui arvestada seoseid kaitseõiguse ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse vahel, ei saa nad nimetatud asjaoludega seoses kaitsta ka oma õigusi rahuldavates tingimustes ühenduste kohtus ja viimasel ei ole võimalik kontrollida nimetatud määruse seaduslikkust neid isikuid või üksusi puudutavas osas, mistõttu tuleb sedastada, et nimetatud tõhusa kohtuliku kaitse õigust on rikutud.

(vt punktid 335–337, 349, 351)

9.        Ühenduse õigusaktiga edendatavate eesmärkide olulisus õigustab isegi negatiivseid tagajärgi teatud majandustegevuses osalejate jaoks, sealhulgas nende jaoks, kes ei vastuta kuidagi olukorra eest, mis viis asjaomaste meetmete võtmiseni, kuid kelle omandiõigust piiratakse.

Seoses rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulise üldise huviga eesmärgiga nagu võitlus vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale kõikide vahenditega rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude vastu, mida kujutavad endast terroriaktid, ei saa selliste isikute rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamine, kelle kohta Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee on kindlaks teinud, et nad on seotud Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga, iseenesest olla ebaadekvaatne või ebaproportsionaalne. Selles osas kujutavad määrusega nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, kehtestatud piirangud endast omandiõiguse piiranguid, mis võivad olla põhimõtteliselt põhjendatud.

Siiski peavad kohaldatavad menetlused andma puudutatud isikule või üksusele adekvaatse võimaluse esitada pädevatele asutustele oma seisukohad, nagu näeb ette Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese lisaprotokolli artikkel 1.

Isiku või üksuse suhtes selliste piirangute kehtestamise näol, mis sisalduvad nimetatud määruses – tema kandmise tõttu selle I lisas sisalduvasse loetelusse –, on tegemist tema omandiõiguse põhjendamatu piiramisega, kuna see määrus võeti vastu andmata sellele isikule või üksusele mingisugustki tagatist, mis oleks tal võimaldanud esitada oma seisukoht pädevatele asutustele, ja seda olukorras, milles tema omandiõiguse piiramist tuleb lugeda oluliseks, arvestades tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete üldist ulatust ja tegelikku kestust.

(vt punktid 361, 363, 366, 368–370)

10.      Kuna määrus nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud, tuleb apellante puudutavas osas selle tõttu tühistada, et selle määrusega kehtestatud piirangute vastuvõtmisel kasutatud menetluses on rikutud kohaldatavaid põhimõtteid, ei saa sisuliselt välistada, et selliste meetmete kehtestamine apellantide vastu võib osutuda siiski põhjendatuks.

Selle määruse kohese mõjuga tühistamine võib tõsiselt ja pöördumatult kahjustada nende piirangute tõhusust, mida see määrus kehtestab ja mida ühendus peab rakendama, kuna ajavahemikul, mis eelneb selle võimalikule asendamisele uue määrusega, võivad apellandid võtta meetmeid vältimaks seda, et neile saaks veel kohaldada rahaliste vahendite külmutamist. Neil asjaoludel kohaldatakse EÜ artiklit 231 õigesti, jättes nimetatud määruse tagajärjed apellante puudutavas osas kehtima ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada kolme kuud alates kohtuotsuse kuulutamisest.

(vt punktid 373, 374, 376)