ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (seitsmes koda)

23. oktoober 2008(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastases võitluses – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kaitseõigused – Põhjendused – Kohtulik kontroll

Kohtuasjas T‑256/07,

People’s Mojahedin Organization of Iran, asukoht: Auvers‑sur‑Oise (Prantsusmaa), esindajad: advokaat J.‑P. Spitzer ja D. Vaughan, QC,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja E. Finnegan,

kostja,

keda toetavad

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: V. Jackson ja T. Harris, hiljem V. Jackson, keda abistasid barrister S. Lee ja barrister M. Gray,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad S. Boelaert ja J. Aquilina, hiljem S. Boelaert, P. Aalto ja P. van Nuffel,

ja

Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. de Grave ja Y. de Vries,

menetlusse astujad,

mille algne ese on taotlus tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ (ELT L 169, lk 58),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud D. Šváby ja L. Truchot,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Käesoleva vaidluse varasematest asjaoludest ülevaate saamiseks tuleb viidata Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsuse kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑4665, edaspidi „OMPI kohtuotsus”) punktidele 1–26.

2        Nõukogu võttis pärast nimetatud OMPI kohtuasjas 7. veebruaril 2006 toimunud kohtuistungit, kuid enne selle kohtuotsuse väljakuulutamist, 29. mail 2006 vastu otsuse 2006/379/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/930/EÜ (ELT L 144, lk 21). Nimetatud otsusega jättis nõukogu hageja nime loetellu, mis on ära toodud nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks lisas (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207; parandus ELT 2007, L 164, lk 36; edaspidi „vaidlusalune loetelu”).

3        Esimese Astme Kohus tühistas eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsusega nõukogu 21. detsembri 2005. aasta otsuse 2005/930/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/848/EÜ (ELT L 340, lk 64) hagejat puudutavas osas põhjendusega, et kõnesolev otsus ei olnud põhjendatud, et see oli vastu võetud menetluses, kus hageja kaitseõigus ei olnud tagatud, ning et Esimese Astme Kohus ei saa ise kontrollida selle otsuse õiguspärasust (punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 173).

4        21. detsembril 2006 võttis nõukogu vastu otsuse 2006/1008/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 (ELT L 379, lk 123). Selle otsusega lisas nõukogu vaidlusalusesse loetellu teatavad isikud, rühmitused ja üksused.

5        Nõukogu teatas 30. jaanuari 2007. aasta kirjas hagejale, et ta on seisukohal, et põhjused hageja kandmiseks vaidlusalusesse loetellu on jätkuvalt aktuaalsed ning et sellest tulenevalt otsustas ta jätta hageja nime sellesse loetellu edasi. Kirjale oli lisatud ülevaade põhjendustest, millele nõukogu tugines. Hagejale anti teada, et tal on õigus esitada ühe kuu jooksul nõukogule märkusi, mis puudutavad nõukogu kava jätta hageja nimi sellesse loetellu, viidatud põhjendusi ja kõiki seda otsust toetavaid dokumente.

6        Nõukogu oli kirjale lisatud põhjendustes märkinud, et pädev ametiasutus nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217) artikli 1 lõike 4 mõttes, st Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Secretary of State for the Home Department (siseminister, edaspidi „Home Secretary”) oli 28. märtsil 2001 teinud hagejat puudutava määruse, millega hageja kui terroristlik organisatsioon kanti Terrorism Act 2000 (2000. aasta seadus terrorismi kohta) alusel keelatud organisatsioonide nimekirja (edaspidi „Home Secretary määrus”). Olles märkinud, et nimetatud otsus, mille võib kõnesoleva seaduse alusel edasi kaevata (review), on endiselt kehtiv, nentis nõukogu, et põhjused, millele tuginedes hageja vaidlusalusesse loetellu kanti, on jätkuvalt aktuaalsed.

7        Hageja esitas omalt poolt nõukogule märkused 27. veebruari, 19. märtsi, 20. märtsi ja 26. märtsi 2007. aasta kirjadega. Eelkõige vaidles ta vastu sellele, et punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse järel saaks tema „jätmine” vaidlusalusesse loetellu olla õiguspärane. Samuti kritiseeris ta nii põhjendusi, millele nõukogu selle otsuse puhul tugines, kui ka tema poolt kasutatud menetlust. Lõpuks esitas ta taotluse juurdepääsuks nõukogu toimikule.

8        Nõukogu saatis 30. märtsi 2007. aasta kirjaga hagejale kokku kuusteist dokumenti. Muude toimikus olevate dokumentide saatmise osas märkis nõukogu, et kõigepealt tuleb konsulteerida need väljastanud liikmesriigi või -riikidega.

9        Hageja väitis 16. aprilli 2007. aasta kirjas, et tema jaoks on äärmiselt oluline, et ta pääseks juurde kõikidele toimikus olevatele dokumentidele ning et tal oleks võimalus neid enne otsuse vastuvõtmist kommenteerida. Samal päeval saatsid hageja advokaadid nõukogule ühise arvamuse, kus kordasid varem esitatud argumente ning lisaks vaidlustasid Home Secretary määruse kasutamise kavandatava otsuse alusdokumendina.

10      Nõukogu teatas 25. aprillil 2007 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatisega (ELT C 90, lk 1), otsustes 2006/379 ja 2006/1008 nimetatud isikutele, rühmitustele ja üksustele, et kavatseb nad jätta vaidlusalusesse loetellu. Ühtlasi teavitas nõukogu huvitatud isikuid võimalusest esitada talle taotlus saamaks ülevaadet nendest põhjendustest, millest lähtudes nad kõnesolevasse loetellu on kantud (välja arvatud juhul, kui põhjendused on neile juba edastatud).

11      Nõukogu saatis 14. mai 2007. aasta kirjaga hagejale lisaks veel ühe toimikus oleva dokumendi. Muude seni veel saatmata dokumentide osas märkis nõukogu, et riik, kust need dokumendid pärinevad, ei ole nõus nende edastamisega. Nõukogu lisas sellele kirjale peasekretariaadi 19. jaanuari 2007. aasta kirja alaliste esindajate komiteele (COREPER) (dokument 5418/1/07 REV 1), mis kandis pealkirja „[OMPI] kohtuotsusega seotud materjalid”, millele oli lisatud kirja ja põhjenduste projekt, mis oli sisuliselt identne eespool punktis 5 viidatud kirjaga, mille nõukogu oli saatnud hagejale 30. jaanuaril 2007.

12      Hageja esitas 29. mai 2007. aasta kirjaga uued täiendavad märkused, milles analüüsis nõukogu poolt saadetud dokumente. Ta toonitas, et tema poolt enda huvide kaitseks esitatud dokumendid lisataks toimikusse.

13      Nõukogu vastas 12. juuni 2007. aasta kirjaga hagejale, et koopia tema poolt saadetud kirjadest ning kõikidest saadetud dokumentidest edastati liikmesriikide delegatsioonidele.

14      28. juunil 2007 võttis nõukogu vastu otsuse 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379 ja 2006/1008 (ELT L 169, lk 58). Selle otsuse artikkel 1 sätestab, et määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 esitatud loetelu asendatakse lisas esitatud loeteluga. Hageja on kantud ka nimetatud lisasse.

15      Hagejale teatati otsusest 2007/445 nõukogu 29. juuni 2007. aasta kirjaga (edaspidi „esimene teade”). Kirjale lisatud ülevaade põhjendustest on sisuliselt identne sellega, mis oli lisatud 30. jaanuari 2007. aasta kirjale (vt eespool punkt 6).

 Menetlus ja uued arengud käesolevas kohtuastmes

16      Hageja esitatud hagi käesoleva kohtuasja algatamiseks saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16. juulil 2007.

17      Ühtlasi esitas hageja samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga taotluse Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel lahendada asi kiirendatud menetluses. Nõukogu esitas nimetatud taotluse kohta märkused 30. juulil 2007.

18      Esimese Astme Kohus (teine koda) otsustas enne selle taotluse osas seisukoha võtmist 13. septembril 2007 kodukorra artikli 64 alusel kutsuda poolte esindajad välja, et ettekandja-kohtunikul oleks võimalik nendega mitteformaalselt kohtuda. Kohtumine leidis aset 10. oktoobril 2007.

19      Seoses Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutmisega kohtu uue tööaasta algusest määrati ettekandja-kohtunik seitsmendasse kotta, mistõttu käesolev kohtuasi suunati sellele kojale.

20      Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) otsustas 11. oktoobril 2007, et lahendab kohtuasja kiirendatud menetluses, tingimusel et hageja esitab seitsmepäevase tähtaja jooksul hagi lühendatud versioonis ning loetelu neist lisadest, mida tuleb ainsana arvesse võtta, lähtudes tema poolt mitteametliku kohtumise jaoks ette valmistatud projektist. Hageja täitis omalt poolt selle tingimuse.

21      Esimese Astme Kohtu seitsmenda koja esimees lubas 20. novembri 2007. aasta määrusega pärast poolte ärakuulamist astuda nõukogu nõuete toetuseks menetlusse Ühendkuningriigil, Euroopa Ühenduste Komisjonil ja Madalmaade Kuningriigil.

22      Proscribed Organisations Appeal Commission (keelatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon Ühendkuningriigis, edaspidi „POAC”) rahuldas 30. novembri 2007. aasta otsusega (Open Determination) PC/02/2006 kaebuse, mis oli esitatud Home Secretary 1. septembri 2006. aasta otsuse peale, millega viimati nimetatu keeldus hagejat terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast, ning tegi Home Secretaryle ülesandeks esitada Ühendkuningriigi parlamendile määruse (Order) eelnõu, millega hageja arvataks Terrorism Act 2000 kohaselt keelatud organisatsioonide nimekirjast välja (edaspidi „POAC-i otsus”).

23      Hageja esitas 5. detsembri 2007. aasta kirjaga Esimese Astme Kohtu kantseleisse esiteks koopia POAC-i otsusest ja teiseks tema enda poolt samal päeval nõukogule saadetud kirjast, milles palus POAC-i otsusele tuginedes enda kustutamist vaidlusalusest loetelust.

24      Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) esitas 12. detsembri 2007. aasta kirjaga pooltele kirjalikud küsimused POAC-i otsuse võimaliku mõju kohta käesolevale kohtuvaidlusele ning kiirendatud menetluse otstarbekuse kohta.

25      POAC jättis 14. detsembri 2007. aasta otsusega rahuldamata Home Secretary taotluse, milles viimati nimetatu palus luba apellatsioonkaebuse esitamiseks Court of Appealile (England & Wales) (Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohus, Suurbritannia) POAC-i 30. novembri 2007. aasta otsuse peale. POAC põhjendas keeldumist nimetatud otsuse (kuupäevaga 17. detsember 2007) addendum’is asjaoluga, et ükski Home Secretary esitatud argument polnud selline, et sel võiks olla mõistlikke edulootusi.

26      Nõukogu võttis 20. detsembril 2007 vastu otsuse 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445 (ELT L 340, lk 100). Selle otsuse artikli 1 kohaselt asendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 esitatud loetelu otsuse lisas toodud loeteluga. Hageja oli kantud kõnesoleva lisa rühmituste ja üksuste alajaotuse punkti 2.19.

27      28. detsembril 2007 esitas Home Secretary Court of Appealile uue taotluse, milles palus luba POAC-i otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks.

28      Otsusest 2007/868 teatati hagejale nõukogu 3. jaanuari 2008. aasta kirjaga (edaspidi „teine teade”). Kirjas oli märgitud, et nõukogu on seisukohal, et põhjendused, millest lähtudes hageja vaidlusalusesse loetellu edasi jäeti ja millest oli huvitatud isikule varem esimese teatega teatatud, on jätkuvalt aktuaalsed. POAC-i otsust puudutavas osas märkis nõukogu, et Home Secretary oli püüdnud selle peale apellatsioonkaebust esitada.

29      Ülevaade põhjendustest, mis on lisatud teisele teatele, on identne esimesele teatele lisatuga (vt eespool punkt 15).

30      Hageja teavitas Esimese Astme Kohut kohtukantseleisse 11. jaanuaril 2008 saabunud kirjas otsuse 2007/868 vastuvõtmisest. Ta palus võimalust muuta käesolevas kohtuasjas esitatud nõudeid nii, et tema hagis oleks ära toodud ka viimati nimetatud otsuse tühistamise nõue. Lisaks palus ta Esimese Astme Kohtul jääda kiirendatud menetluse juurde ning väitis, et käesolev kohtuasi on mainitud otsuse vastuvõtmise tõttu veelgi kiireloomulisem.

31      Nõukogu, Ühendkuningriik ja komisjon esitasid kohtukantseleisse kirjalikud märkused vastuseks Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2007. aasta küsimustele 15. ja 16. jaanuaril 2008.

32      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) avada suulise menetluse ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas kohtusekretäri 5. veebruari 2008. aasta kirjas järgmist:

–        kutsus nõukogu ja menetlusse astujaid esitama kirjalikud märkused hageja eespool punktis 30 nimetatud taotluse kohta, mis puudutas nõuete muutmist;

–        palus nõukogul ja Ühendkuningriigil esitada kõik dokumendid, mis puudutavad otsuse 2007/868 vastuvõtmise menetlust osas, mis puudutab hagejat;

–        andis Ühendkuningriigile loa esitada menetlusse astuja seisukohad.

33      Nõukogu, komisjon ja Madalmaad teatasid kõnesolevate menetlust korraldavate meetmete kohta esitatud kirjalikes märkustes, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 19. ja 21. veebruaril 2008, et neil ei ole vastuväiteid hageja eespool punktis 30 nimetatud taotluse kohta, mis puudutas nõuete kohandamist.

34      Seevastu Ühendkuningriik väitis menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. veebruaril 2008, eespool punktis 1 nimetatud OMPI kohtuotsuse punktile 34 viidates, et Esimese Astme Kohus peab käesoleval juhul kontrollima üksnes otsust 2007/868. Kõnesolev menetlusse astuja leiab, et kohus ei saa otsust 2007/445 enam kontrollida, kuna see tunnistati otsusega 2007/868 kehtetuks.

35      Nõukogu ja Ühendkuningriik täitsid Esimese Astme Kohtu nõude esitada dokumendid, mis käsitlevad otsuse 2007/868 vastuvõtmise menetlust hagejat puudutavas osas. Sellegipoolest palus Ühendkuningriik sellega seonduvalt, et esitatud dokumentides sisalduvat teavet ei tehtaks kättesaadavaks laiemale üldsusele.

36      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 6. märtsi 2008. aasta kohtuistungil.

37      Hageja esitas 13. mai 2008. aasta kirjaga Esimese Astme Kohtu kantseleisse koopia Court of Appeali 7. mai 2008. aasta kohtuotsusest, millega jäeti rahuldamata Home Secretary taotlus, milles viimati nimetatu oli palunud luba POAC-i otsuse peale Court of Appealile apellatsioonkaebuse esitamiseks (edaspidi „Court of Appeali otsus”). Samas kirjas esitas hageja nimetatud otsuse kohta mõningad märkused.

38      Esimese Astme Kohus (seitsmes koda) otsustas 12. juuni 2008. aasta määrusega vastavalt kodukorra artiklile 62 suulise menetluse uuendada, et anda ülejäänud pooltele võimalus võtta uute asjaolude osas seisukoht.

39      Kohtusekretär kutsus kohtusekretäri 12. juuni 2008. aasta kirjaga ülejäänud pooli esitama märkused hageja 13. mai 2008. aasta kirja ja Court of Appeali otsuse kohta.

40      Kui nõukogu oli mainitud nõude täitnud 7. juulil 2008 kohtukantseleisse saabunud kirjaga ning kuna hagejale ei antud luba talle omalt poolt vastata, kuulutas Esimese Astme Kohus suulise menetluse 15. juuli 2008. aasta otsusega taas lõppenuks.

 Poolte nõuded

41      Hageja palub oma hagiavalduses Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada otsus 2007/445 hagejat puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

42      Hageja palus 11. jaanuari 2008. aasta kirjas Esimese Astme Kohtule tühistada hagejat puudutavas osas ka otsus 2007/868.

43      Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

44      Ühendkuningriik, komisjon ja Madalmaad toetavad nõukogu nõuete esimest punkti.

 Otsuse 2007/445 kehtetuks tunnistamise ja asendamise menetluslikud tagajärjed

45      Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 26, tunnistati otsus 2007/445 pärast hagiavalduse esitamist kehtetuks ja asendati otsusega 2007/868. Hageja palus võimalust muuta esialgseid nõudeid nii, et tema hagis oleks ära toodud mõlema otsuse tühistamise nõue.

46      Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitleda uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale ühenduse kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastata, muuta vaidlustatud otsust või asendada selle teise otsusega, ning tugineda kohtumenetluses muudetud või asendatud otsusele, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaks hilisemat otsust, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punktid 28 ja 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Seega tuleb käesolevas asjas vastavalt nimetatud kohtupraktikale rahuldada hageja taotlus ja lugeda see suunatuks suulise menetluse lõpetamise kuupäeval ühtlasi ka otsuse 2007/868 tühistamisele teda puudutavas osas, ning lubada pooltel oma nõuded, väited ja argumendid seda uut asjaolu arvestades ümber sõnastada, millest tulenevalt neil on õigus esitada täiendavaid nõudeid, väiteid ja argumente (vt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 30).

48      Pealegi säilib hageja huvi otsuse 2007/445 tühistamiseks teda puudutavas osas, kuna institutsiooni akti kehtetuks tunnistamine ei tähenda selle õigusvastaseks tunnistamist ning see tekitab ex nunc tagajärje, erinevalt tühistamisotsusest, mille kohaselt tühistatud akt tunnistatakse õiguskorras kehtetuks tagantjärele, nagu seda ei oleks kunagi eksisteerinud (vt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punktid 34 ja 35 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. veebruari 1960. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/59–18/59: Geitling jt vs. Ülemamet, EKL 1960, lk 45, punkt 65). Seega tuleb asuda seisukohale, et Esimese Astme Kohtu poolt teostatav kontroll puudutab ka kõnesolevat otsust, vastupidi sellele, mida Ühendkuningriik on eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktide 34 ja 35 ilmselgelt ekslikule tõlgendusele tuginedes väitnud.

49      Käesolevas kohtuasjas teeb Esimese Astme Kohus otsused nii otsuse 2007/445 kui ka otsuse 2007/868 tühistamise nõuete osas.

 Otsuse 2007/445 tühistamise nõue

50      Hageja esitab otsuse 2007/445 tühistamise nõude toetuseks sisuliselt viis väidet. Esimese, kolmeks jaguneva väite kohaselt on rikutud EÜ artiklit 233 ja põhimõtteid, mida Esimese Astme Kohus on tunnustanud eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses. Teise väite kohaselt on rikutud kaitseõigust ja põhjendamiskohustust. Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3. Neljas väide tugineb tõendamiskoormise rikkumisele ja ilmselgele veale tõendite hindamisel. Viies väide tugineb võimu valel eesmärgil kasutamisele või kuritarvitamisele.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 233 ja põhimõtteid, mida Esimese Astme Kohus on tunnustanud OMPI kohtuotsuses

 Esimese väite esimene osa

51      Hageja väidab esimese väite esimeses osas, et vastavalt otsuse 2007/445 põhjendustele ja esimeses teates esitatud põhjustest lähtudes tegi nõukogu otsuse „jätta” hageja vaidlusalusesse loetellu, tuginedes asjaolule, et otsus 2006/379, mida Esimese Astme Kohus ei tühistanud, oli jätkuvalt jõus. Seega põhineb otsus 2007/445 otsuse 2006/379 „jätkuval kehtivusel”.

52      Edasi väidab hageja sisuliselt, et nõukogu ei toiminud teda sel moel vaidlusalusesse loetellu edasi „jättes” õigustatult, kuna otsus 2005/930 tühistati eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsusega ning sama kohtuotsuse kohaselt tuleks kõiki teisi nõukogu otsuseid, eelkõige otsust 2006/379, käsitleda tema suhtes ipso jure õigustühistena, kuna nende tegemisel oli rikutud samu menetluseeskirju (kaitseõiguse rikkumine) ja vorminõudeid (põhjenduste puudumine), mille tõttu tühistati otsus 2005/930.

53      Hageja tugineb konkreetsemalt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktile 35, kus Esimese Astme Kohus on esiteks märkinud, et tühistava kohtuotsusega „tühistatud akt tunnistatakse õiguskorras kehtetuks tagantjärele, nagu seda ei oleks kunagi eksisteerinud” ning teiseks, et vaidlustatud aktide tühistamisel on nõukogu „kohustatud võtma vastavalt EÜ artiklile 233 kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, mis võib tähendada, et ta muudab või võtab vajadusel tagasi võimalikud aktid, millega vaidlustatud aktid tunnistati kehtetuks või asendati pärast suulise menetluse lõpetamist”. Neil asjaoludel ei toiminud nõukogu õigustatult, kui tugines otsuse 2007/445 vastuvõtmisel asjaolule, et Esimese Astme Kohus ei tühistanud otsust 2006/379.

54      Selles osas tuleb meelde tuletada, et Esimese Astme Kohus tühistas eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsusega otsuse 2005/930 hagejat puudutavas osas. Seevastu otsust 2006/379 Esimese Astme Kohus ei tühistanud, kuna selle otsuse tühistamise nõuet ei olnud talle esitatud, kuna see oli vastu võetud pärast suulise menetluse lõppenuks kuulutamist ning hageja ei olnud taotlenud nimetatud menetluse uuendamist põhjendusega, et soovib muuta nõudeid vahepeal ilmnenud uue asjaolu ehk kõnesoleva otsuse vastuvõtmise tõttu (vt ka eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 33).

55      Lisaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse põhimõtteliselt, et ühenduse aktid – st ka ebaseaduslikud – on õiguspärased ja et need loovad õiguslikke tagajärgi seni, kuni need vastu võtnud institutsioon ei ole neid kehtetuks tunnistanud, kuni neid ei ole tühistamishagi alusel tühistatud või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluse raames või õigusvastasuse tõttu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. aprilli 1982. aasta otsus kohtuasjas 11/81: Dürbeck vs. komisjon, EKL 1982, lk 1251, punkt 17; 26. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 15/85: Consorzio Cooperative d’Abruzzo vs. komisjon, EKL 1987, lk 1005, punkt 10; 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 48; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑245/92 P: Chemie Linz vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4643, punkt 93, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2004, lk I‑8923, punkt 18).

56      Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et ühenduse õiguskord ei või seda lubada, ka mitte ajutisi õiguslikke tagajärgi, st neid tuleb pidada õigustühiseks algusest peale. Nimetatud erandi eesmärk on tasakaalustada kahte põhilist, vahel aga vastuolulist nõuet õigussüsteemile ehk õigussuhete stabiilsust ning õiguspärasuse tagamist (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 49; eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Chemie Linz vs. komisjon, punkt 94, ja eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 19).

57      Ühenduse institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede tõsidus nõuab, et õiguskindluse tõttu on see võimalik vaid kõige ekstreemsematel juhtudel (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 50; eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Chemie Linz vs. komisjon, punkt 95, ja eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 20).

58      Seega, nagu on väitnud hageja, ilma et nõukogu oleks talle vastu vaielnud, ei saa otsust 2006/379 tunnistada õigustühiseks vaatamata sellele, et selle tegemisel on rikutud samu vorminõudeid ja menetluseeskirju mida ka otsuse 2005/930 puhul.

59      Siit järeldub, et vastupidi hageja poolt esitatud väidetele ei ole nõukogu kohustatud käsitlema nimetatud otsust hagejat puudutavas osas „ipso iure õigustühistena”.

60      Lisaks tuleb meenutada, et akti vastu võtnud ühenduse institutsioon peab vastavat akti tühistava otsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutiivosa, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutiivosa täpseks mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt selle täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (vt Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 27).

61      Samas, kuigi tühistamisotsuse põhjendustes märgitud õigusvastasus paneks esiteks tühistatud akti vastuvõtnud institutsioonile kohustuse kõrvaldada see õigusvastasus aktis, millega tühistatud akt asendatakse, võib see mõne konkreetse valdkonna teatud kindla sisuga sätte osas tuua kõnesoleva institutsiooni jaoks kaasa ka muid tagajärgi (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 28).

62      Kui vorminõuete ja menetluseeskirjade rikkumise tõttu tühistatakse niisugune rahaliste vahendite külmutamist puudutav otsus nagu käesoleval juhul käsitletu, mis tuleb vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 regulaarselt uuesti läbi vaadata, peab selle vastu võtnud institutsioon kõigepealt tagama, et samasuguseid vigu ei tehtaks nende otsuste puhul, mis võidakse tühistavast kohtuotsusest hilisemat aega puudutavas osas rahaliste vahendite külmutamise kohta vastu võtta pärast seda tühistavat kohtuotsust (vt analoogia alusel eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 29).

63      Käesoleval juhul täitis nõukogu nimetatud kohustuse seeläbi, et enne kui võttis hagejat puudutavas osas vastu otsuse 2007/445, algatas ta vahetult pärast eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse väljakuulutamist Esimese Astme Kohtu poolt selles otsuses – eelkõige punktides 126 (kaitseõigus) ja 151 (põhjendamine) – mainitud vorminõuete ja menetluseeskirjade täitmise eesmärgil uue menetluse, andes hagejale selles menetluses võimaluse kasutada ettenähtud tagatisi (vt allpool punkt 88 jj).

64      Taas kord tuleb nentida, et kuna tühistav kohtuotsus on tagasiulatuva jõuga, tunnistatakse tühistatud otsus õigusvastaseks alates tema jõustumise kuupäevast (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 30). Samuti on Esimese Astme Kohus eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 35 märkinud, et nõukogu poolt vastavalt EÜ artiklile 233 selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmine võib tähendada, et ta võib vajadusel muuta või tunnistada kehtetuks aktid, millega tühistatud otsus 2005/930 oli pärast suulise menetluse lõpetamist kehtetuks tunnistatud ja asendatud.

65      Sellegipoolest on nõukogu ja Ühendkuningriik esitatud kirjalikes märkustes õigustatult märkinud, et eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktist 35 ei tulene, et nõukogu peaks kõnesolevaid akte ilmtingimata muutma või need kehtetuks tunnistama. Tegelikult nähtub kohtupraktikast, et juhul kui akt tühistati vorminõuete või menetluseeskirjade rikkumise tõttu nagu käesoleval juhul, on asjaomasel institutsioonil õigus võtta uuesti vastu samasisuline akt nii, et kõnesolevatest vormnõuetest ja menetluseeskirjadest on kinni peetud, ning isegi anda sellele aktile tagasiulatuv jõud, juhul kui see on vajalik taotletavatest ühenduse huvidest tuleneva eesmärgi täitmiseks ning eeldusel, et huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (Euroopa Kohtu 30. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 108/81: Amylum vs. nõukogu, EKL 1982, lk 3107, punktid 4–17, ja 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punktid 45–47; Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑26/89: de Compte vs. parlament, EKL 1991, lk II‑781, punkt 66).

66      Kõnesolevat kohtupraktikat saab analoogia alusel kohaldada eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 35 kirjeldatud juhtudel, arvestades, et sellisel juhul on asjaomasel institutsioonil õigus jätta akt, millega tühistatud akt pärast suulise menetluse lõpetamist kehtetuks tunnistati või asendati, kehtima ajaks, mis on institutsioonile vajalik selleks, et võtta kõnesolevaid vorminõudeid ja menetluseeskirju järgides vastu uus akt. Niisuguses äärmiselt spetsiifilises olukorras oleks taotletava ühenduse huvidest tuleneva eesmärgiga ilmselgelt vastuolus see, kui nõukogule pandaks kohustus tunnistada võimalikult kiiresti kehtetuks akt, mille vastuvõtmisel ei ole mainitud eeskirju järgitud, ja lubada tal seejärel anda tagasiulatuv jõud uuele aktile, mis võetakse vastu nende eeskirjade kohaselt.

67      Seega kui nõukogu on käeoleval juhul asunud seisukohale, et põhjendused, millest lähtudes ta hageja vaidlusalusesse loetellu kandis, on jätkuvalt aktuaalsed, ei saa talle – lähtudes eeldusest, et otsuse 2006/379 vastuvõtmisel on rikutud samu vorminõudeid ja menetluseeskirju mis otsuse 2005/930 puhulgi – ette heita seda, et ta ei ole nimetatud otsust hagejat puudutavas osas muutnud ega kehtetuks tunnistanud ajavahemikul, mis oli talle vajalik selleks, et võtta vastu uus akt, mille puhul oleks kinni peetud neist vorminõuetest ja menetluseeskirjadest, mille rikkumist oli taunitud eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses. Nõukogu on selles osas õigustatult märkinud, et Esimese Astme Kohus ei ole eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses kõnesolevate põhjuste põhjendatuse osas seisukohta väljendanud. Pealegi on huvitatud isiku õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest nõuetekohaselt kinni peetud, kuna nõukogu teavitas teda oma kavatsustest 30. jaanuari 2007. aasta kirjas (vt eespool punkt 5).

68      Seda enam ei saa neil asjaoludel nõukogule ette heita, et ta on otsustanud hageja vaidlusalusesse loetellu „jätta”, ega ka seda, et ta on seejuures tuginenud otsuse 2006/379 „jätkuvate kehtivusele”.

69      Igal juhul, nagu nõukogu ja Ühendkuningriik on õigustatult väitnud, ei ole otsus 2006/379 otsuse 2007/445 õiguslikuks aluseks ja viimati nimetatu ei sõltu ka selle, st esimesena nimetatu kehtivusest. Kuigi on tõsi, et Esimese Astme Kohus tegi eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses kaitseõiguse ja põhjendamiskohustuse järgimisega seonduvate tagatiste eseme ja ulatuse määratlemise seisukohast vahet rahaliste vahendite külmutamise „esialgsel otsusel” (mainitud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4) ja „hilisematel otsustel” rahaliste vahendite jätkuva külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist (mainitud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 6), vastab sellegipoolest tõele ka see, et iga hilisem otsus kujutab endast ühtlasi uut otsust, mis on vastu võetud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel pärast seda, kui nõukogu on vaidlusaluse loetelu uuesti läbi vaadanud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑445, punkt 103, mis selles osas kinnitab sõnaselgelt Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 2005. aasta määrust kohtuasjas T‑229/02: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑539, punkt 44).

70      Neil asjaoludel ei muuda otsust 2007/445 õigusvastaseks ei see, et nõukogu on otsuse 2007/445 preambulis viidanud otsusele 2006/379, ega ka asjaolu, et ta otsustas hageja „jätta” vaidlusalusesse loetellu.

71      Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

72      Hageja märgib selle väite teises osas, et otsus 2007/445 põhineb teda puudutavas osas samal Home Secretary määrusel ja samadel tõenditel, millel põhineb ka otsus 2005/930.

73      Edasi väidab hageja sisuliselt seda, et nõukogul polnud õigust neid tõendeid otsuse 2007/445 vastuvõtmise alusena niimoodi „taaskasutada” või „ümber töötada”. Kuna nõukogu tugineb üksnes nimetatud tõenditele, on ta seeläbi kasutanud „regulariseerimise” teed, rikkudes nii Esimese Astme Kohtu poolt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses tunnustanud põhimõtteid kui ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.

74      Hageja väidab konkreetsemalt, et kuna otsus 2005/930 tühistati osaliselt kaitseõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, oleks nõukogu teda puudutavas osas pidanud vastu võtma uue otsuse, mis põhineb siseriiklike ametisutuste uuel otsusel või uutel asjaoludel, kuid kindlasti mitte Home Secretary määrusel või 2001. aastast varasemat aega puudutavatel tõenditel. Kuna otsus 2007/445 põhineb vaid viimati nimetatud asjaoludel, on see teda puudutavas osas ipso jure õigustühine.

75      Selles osas tuleb üksnes märkida, et õigusakti tühistamine vorminõuete või menetluseeskirjade rikkumise tõttu ei mõjuta kuidagi akti vastuvõtnud institutsiooni õigust võtta vastu uus akt, tuginedes samadele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, millele ta tugines tühistatud akti puhul, tingimusel et ta järgib uue akti vastuvõtmisel neid vorminõudeid ja menetluseeskirju, mille rikkumise tõttu akt tühistati, ning et huvitatud isikute õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (vt ka eespool punkt 65).

76      Seega ei mõjuta käesoleval juhul otsuse 2007/445 õiguspärasust asjaolu, et see otsus põhineb hagejat puudutavas osas samal Home Secretary määrusel ja samadel tõenditel kui otsus 2005/930, eeldades, et see tõepoolest nii on. Pealegi on eespool punktis 67 juba nenditud, et huvitatud isiku õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest on käesoleval juhul nõuetekohaselt kinni peetud.

77      Seega tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa

78      Hageja märgib käesoleva väite kolmandas, alternatiivina esitatud osas, et eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses eristas Esimese Astme Kohus esialgset otsust isiku kandmise kohta vaidlusalusesse loetellu, ning hilisemaid otsuseid tema sinna jätmise kohta. Hageja leiab, et nimetatud kohtuotsuse punktidest 143 ja 145 tuleneb, et esialgse otsuse saab vastu võtta vaid pädeva siseriikliku ametiasutuse otsuse põhjal. Seevastu hilisemates otsustes peavad olema ära toodud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millele nõukogu tugineb. Pealegi nähtub eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktidest 144 ja 145, et enne hilisemate otsuste tegemist tuleb huvitatud isiku olukord uuesti läbi vaadata, et kontrollida, kas nimetatud isik on endiselt seotud terrorismiga.

79      Hageja on seisukohal, et sellest tuleneb, et jättes hageja otsusega 2007/445 vaidlusalusesse loetellu, ei võinud nõukogu piirduda vaid viitega Home Secretary määrusele ja 2001. aasta sündmustele.

80      Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et hageja mõttekäik tugineb eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse ekslikule tõlgendusele.

81      Nimetatud kohtuotsuse punktidest 143–146 ja 151 tuleneb konkreetsemalt, et nii rahaliste vahendite külmutamist käsitleva esialgse otsuse kui ka hilisemate otsuste põhjendustes ei või piirduda mitte üksnes määruse nr 2580/2001 kohaldamise õiguslike tingimustega, milleks konkreetsemalt on pädeva siseriikliku ametiasutuse otsuse olemasolu, vaid ära peavad olema näidatud ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku rahalised vahendid tuleb külmutada.

82      Pealegi nähtub nii sama otsuse punktist 145 kui ka ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikest 6, millele on viidatud ka määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3, et kuigi enne rahaliste vahendite külmutamist puudutavate hilisemate otsuste tegemist tuleb huvitatud isiku olukord „uuesti läbi vaadata”, ei ole selle ainus eesmärk siiski kontrollida, kas mainitud isik on jätkuvalt terrorismiga seotud, nagu hageja ekslikult väidab, vaid veenduda, et tema jätmine vaidlusalusesse loetellu on jätkuvalt õigustatud, tuginedes niisuguse hinnangu andmisel vajadusel ka uuele teabele või tõenditele. Esimese Astme Kohus on selles osas täpsustanud, et juhul kui rahaliste vahendite külmutamist puudutava hilisema otsuse põhjendused on olulises osas samad kui need, millele on tuginetud mõne varasema otsuse tegemisel, võib piirduda lihtsalt nende äramärkimisega, eelkõige juhul kui huvitatud isikuks on rühmitus või üksus (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑327/03: Al-Aqsa vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 54).

83      Muus osas tuleb nentida, et hageja argumendid ei ole faktiliselt põhjendatud. Nõukogu ei piirdunud hagejale saadetud 30. jaanuari 2007. aasta kirjale lisatud põhjenduste ülevaates mitte üksnes viitega Home Secretary määrusele. Kõnesoleva põhjenduste ülevaate punktis 1 viitas nõukogu tervele reale väidetavalt hageja poolt toime pandud tegudele, mille osas nõukogu oli asunud seisukohale, et need kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktide a, b, d, g ja h alla, ning et need on toime pandud artikli 1 lõike 3 punktides i ja iii nimetatud eesmärgil. Põhjenduste ülevaate punktis 2 järeldas nõukogu, et hageja suhtes kuulub kohaldamisele määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 punkt ii. Nõukogu on ülevaate järgnevates punktides ühtlasi märkinud, et Home Secretary määrus, millega hageja oli kantud terroristlike organisatsioonide nimekirja ja mille peale võis Terrorism Act 2000 alusel esitada apellatsioonkaebuse (review), on endiselt jõus. Olles seega nentinud, et põhjused, millest lähtudes hageja vaidlusalusesse loetellu kanti, on endiselt aktuaalsed, teatas nõukogu talle otsusest, mille kohaselt rakendatakse hageja suhtes jätkuvalt määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud meetmeid.

84      Seega on nõukogu – vastavalt eespool punktides 81 ja 82 viidatud kohtupraktikale – ära märkinud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millele tuginedes ta on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et tuleb teha otsus, mille kohaselt hageja rahalised vahendid jäävad külmutatuks.

85      Mis puudutab küsimust, kas põhjused, millele nõukogu tugines, olid laadilt sellised, et nendega võis õigustatult – nii faktiliselt kui ka õiguslikult – põhjendada otsuse 2007/445 vastuvõtmist, siis see tähendab selle otsuse sisulise õiguspärasuse kontrollimist, mis leiab käsitlemist kolmanda ja neljanda väite uurimisel.

86      Niisiis tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ning seega tuleb tagasi lükata väide tervikuna.

 Teine väide, mis tugineb kaitseõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumisele

87      Hageja väidab kõigepealt seoses kaitseõiguse väidetava rikkumisega, et talle ei ole kunagi antud võimalust väljendada arvamust selles osas, mis puudutab väidetavalt asjakohaseid põhjendusi, millele tuginedes ta vaidlusalusesse loetellu jäeti. Ta väidab – konkreetsemalt –, et ainus teave, mille ta nõukogult sai, pärines varasemast ajast kui aasta 2001, et nõukogu ei ole kunagi püüdnud vastata tema poolt esitatud vastuväidetele, ega arvestanud mitte mingil määral hageja poolt enda kaitseks esitatud materjale ning lisaks ei andnud nõukogu hagejale võimalust olla kohtuistungil ära kuulatud.

88      Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on kaitseõiguse järgimise kui tagatise eseme seonduvalt rahaliste vahendite külmutamise otsustega, mis on vastu võetud vastavalt määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3, ning ühtlasi piirangud, mida võib huvitatud isikute suhtes selles kontekstis seonduvalt selle tagatisega õiguspäraselt kohaldada, määratlenud eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktides 114–137.

89      Käesoleval juhul nähtub eespool punktides 5–13 käsitlemist leidnud faktidest ja asjaoludest, et nõukogu on Esimese Astme Kohtu poolt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktides 114–137 määratletud põhimõtetest otsuse 2007/445 vastuvõtmise juures nõuetekohaselt kinni pidanud.

90      Esiteks edastas nõukogu hagejale 30. jaanuari 2007. aasta kirja lisas ülevaate põhjendustest, kus oli selgelt ja ühemõtteliselt märgitud põhjused, mis tema arvates põhjendasid hageja jätmist vaidlusalusesse loetellu (vt ka eespool punkt 83). Selles ülevaates olid esitatud konkreetsed näited terroriaktidest ühise seisukoha 2001/931 asjakohaste sätete tähenduses, mille eest hageja on vastutav. Samuti oli märgitud, et kõnesolevate aktide tõttu oli Ühendkuningriigi pädev ametiasutus võtnud vastu otsuse kanda hageja terroriaktidega seotud organisatsioonide nimekirja, et nimetatud otsuse peale oli kohaldatavate Ühendkuningriigi õigusnormide alusel esitatud apellatsioonkaebus ning et see otsus on endiselt jõus. 30. jaanuari 2007. aasta kirjast nähtus muu hulgas, et hagejal oli võimalus esitada ühe kuu jooksul nõukogule märkusi, mis puudutasid nõukogu kavatsust jätta hageja vaidlusalusesse loetellu, samuti põhjusi, millele nõukogu seejuures tugines, ning kõiki seda toetavaid materjale.

91      Teiseks edastas nõukogu hagejale 30. märtsi ja 14. mai 2007. aasta kirjades teatava hulga toimikumaterjale. Muude dokumentide osas märkis nõukogu 14. mai 2007. aasta kirjas, et ta ei saa neid hagejale saata, kuna riik, kes dokumendid väljastas, pole andnud nõusolekut nende edasisaatmiseks. Hageja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud ei seda, et teatud asjaoludest, mida talle ette heideti, ei olnud teda teavitatud, ega ka niisuguse teavitamatajätmise põhjusi.

92      Kolmandaks andis nõukogu hagejale võimaluse väljendada arvamust talle etteheidetavate asjaolude osas, ning hageja kasutas nimetatud võimalust 27. veebruari, 19., 20. ja 26. märtsi, 16. aprilli ja 29. mai 2007. aasta kirjades.

93      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt nõukogu jättis väidetavalt rahuldamata hageja taotluse tema ärakuulamiseks ametlikul kohtuistungil, siis piisab, kui nentida, et ei kõnesolevad õigusnormid, st määrus nr 2580/2001, ega kaitseõiguse tagamine kui üldpõhimõte, ei anna huvitatud isikutele õigust niisugusele ärakuulamisele (vt selle kohta ja analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑134/03 ja T‑135/03: Common market Fertilizers vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3923, punkt 108; vt ka eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 93).

94      Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt nõukogu ei ole mitte mingil moel püüdnud vastata tema poolt esitatud märkustele ega ole mitte mingil määral arvestanud hageja poolt enda kaitsmise eesmärgil esitatud materjalidega, siis selle argumendi lähtekohaks on väär arusaam sellest, missugused on nõukogu kohustused kaitseõiguse tagamisel. Käesoleval juhul on nõukogu – nagu nähtub tema 12. juuni 2007. aasta kirjast ja esimesest teatest – hageja esitatud märkusi ja enda kaitseks esitatud materjale nõuetekohaselt arvesse võtnud, eelkõige hoolitsenud selle eest, et need oleks enne otsuse 2007/445 vastuvõtmist liikmesriikide delegatsioonidele edasi saadetud.

95      Vastupidi, kui nõukogu peaks asuma seisukohale, et kõnesolevad dokumendid ei ole piisavaks põhjenduseks järeldustele, mida hageja väidab neist tulenevat, ei ole ta kohustatud neid dokumente puudutavatele märkustele vastama. Selles osas on Esimese Astme Kohus seiskohal, et asjaolu, et nõukogu on 30. jaanuari 2007. aasta kirjale lisatud põhjenduste ülevaate esitanud muutmata kujul esimesele teatele lisatud põhjenduste ülevaates, tähendab iseenesest vaid seda, et nõukogu seisukoht on püsinud muutumatuna. Kui puuduvad muud asjakohased tõendid nagu käesoleval juhul, ei näita tekstide paralleelsus seda, et nõukogu ei oleks hageja poolt enda kaitseks esitatud argumente käsitletavale asjale hinnangu andmisel nõuetekohaselt arvesse võtnud (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punktid 117 ja 118).

96      Pealegi on nõukogu esimeses teates igal juhul konkreetselt vastanud hageja poolt haldusmenetluses esitatud peamisele argumendile, mille kohaselt saaks tema jätmist vaidlusalusesse loetellu õigustada vaid hetkel läbiviidav terroristlik tegevus (vt ka allpool punkt 142).

97      Eeltoodust tuleneb, et väidetav kaitseõiguse rikkumine ei ole käeoleval juhul tõendatud.

98      Teiseks väidab hageja seoses väidetava põhjendamiskohustuse rikkumisega, et otsuses 2007/445 ei ole ära toodud spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi, millele tuginedes nõukogu asus esiteks seisukohale, et asjassepuutuvad õigusnormid kuuluvad hageja suhtes kohaldamisele (eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 143), ja teiseks leidis pärast uut läbivaatamist, et rahaliste vahendite külmutamine on jätkuvalt põhjendatud (eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 151). Nõukogu ei ole seejuures mitte mingil moel arvestanud hageja poolt aastast 2001 hilisema perioodi kohta esitatud teavet, ning otsust 2007/445 ei ole nimetatud perioodi puudutavas osas põhjendatud.

99      Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus on põhjendamiskohustuse kui tagatise eseme seonduvalt rahaliste vahendite külmutamise otsustega, mis on vastu võetud vastavalt määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3, ning ühtlasi piirangud, mida võib huvitatud isikute suhtes selles kontekstis seonduvalt selle tagatisega õiguspäraselt kohaldada, määratlenud eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktides 138–151.

100    Käesoleval juhul nähtub esimese väite kolmanda osa uurimisest (vt eespool punktid 83 ja 84), et nõukogu on Esimese Astme Kohtu poolt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktides 138–151 määratletud põhimõtetest otsuse 2007/445 vastuvõtmise juures nõuetekohaselt kinni pidanud.

101    Mis puudutab esimest argumenti, mille kohaselt nõukogu ei ole arvestanud hageja poolt aastast 2001 hilisema perioodi kohta esitatud teavet ega oma otsust selles küsimuses põhjendanud, siis tuleb meenutada, et kuigi nõukogu on EÜ artikli 253 alusel kohustatud ära nimetama faktilised asjaolud, millest sõltub tema poolt vastuvõetavate aktide põhjendatus, ning õiguslikud kaalutlused, millest lähtudes ta kõnesolevad aktid vastu võttis, ei nõua see säte, et nõukogu käsitleks kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida huvitatud isikud on haldusmenetluse käigus tõstatanud (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19, punkt 22, ja 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9189, punkt 127; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑346/02 ja T‑347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4251, punkt 232).

102    Pealegi, nagu eespool punktis 96 juba nenditud, on nõukogu esimeses teates igal juhul konkreetselt vastanud hageja poolt haldusmenetluses esitatud peamisele argumendile, mille kohaselt saaks tema jätmist vaidlusalusesse loetellu õigustada vaid hetkel läbiviidav terroristlik tegevus.

103    Eeltoodust tuleneb, et väidetav põhjendamiskohustuse rikkumine ei ole käeoleval juhul tõendatud.

104    Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis tugineb määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 rikkumisele

105    Hageja märgib, et nii määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 kui ka ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 2, 3 ja 6 sõnastuse puhul on kasutatud oleviku kindlat kõneviisi. Ta leiab, et sellest tuleneb, et isiku vaidlusalusesse loetellu kandmise või sinna jätmise otsus ning seejuures arvesse võetud terroriaktid peavad olema ajalises mõttes tihedalt ja vahetult seotud. Isiku saab vaidlusalusesse loetellu kanda vaid juhul, kui teda süüdistatakse vastaval ajahetkel toimuvas – või vähemalt hiljuti toimunud – terroristlikus tegevuses. Samuti ei saa isikut pärast uut läbivaatamist jätta kõnesolevasse loetellu ainuüksi varem toimunu põhjal.

106    Käesoleval juhul ei põhine otsus 2007/445 hagejat puudutavas osas mitte ühelgi faktil, mis puudutaks aastast 2001 hilisemat perioodi, ja hageja on aastast 2001 hilisema perioodi kohta esitanud enda kaitseks hulganisti materjale.

107    Selles osas on Esimese Astme Kohus samal seisukohal kui nõukogu ja Ühendkuningriik, nimelt et see, kuidas hageja on tõlgendanud määruses nr 2580/2001 ja ühises seisukohas 2001/931 käsitletavaid sätteid, on ülemäära kitsendav ning et mitte miski neis sätetes ei keela – juhul kui asjaolud seda õigustavad – kohaldada eripiiranguid niisuguste isikute või üksuste suhtes, kes on varem terroriakte toime pannud, vaatamata selliste tõendite puudumisele, mis näitaks, et nad tegelevad sellega või osalevad niisuguste aktide toimepanemises ka käesoleval ajahetkel.

108    Esiteks – vastupidi hageja poolt väidetule ei kummuta kõnesolevate sätete sõnastus eeltoodud seisukohta. Kuigi vastab tõele, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 2 on mõiste „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused” määratlemisel kasutatud kindla kõneviisi olevikku („isikud, kes panevad toime […]”), on seda kasutatud õigusrikkumiste legaaldefinitsioonidele iseloomuliku lühidalt kokkuvõtva sõnastuse huvides, mitte viitena mõnele konkreetsele ajaperioodile. Samuti on oleviku partitsiipi kasutatud nii määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 prantsuskeelses („personnes […] commettent […]”) kui ka ingliskeelses versioonis (persons committing […])”, mis kinnitab oleviku kindla kõneviisi kasutamist sama mõtte väljendamiseks muudes keeleversioonides (vt eelkõige saksakeelne „Personen, die eine terroristische handlung begehen […]”, itaaliakeelne „persone che commettono […]”, hollandikeelne „personen die een terroristische daad plegen[…]” ja slovakikeelne „osôb, ktoré páchajú […]”versioon). Pealegi võimaldab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4 kohaldada eripiiranguid isikute suhtes, kes on mõistetud süüdi seonduvalt terroriaktides osalemise või nende toimepanemisega, millega on üldjuhul mõeldud juba toime pandud terroriakte, mitte tegevust või akte, kuhu isik on kaasatud sel ajahetkel, mil seda süüdimõistvas kohtuotsuses on konstateeritud. Lõpuks näeb sama artikli lõige 6 ette, et vaidlusaluses loetelus sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loetelus on põhjendatud. Soovimata võtta kõnesolevalt sättelt selle tarvilikku mõju, tuleb nentida, et see võimaldab jätta vaidlusalusesse loetellu isikuid ja üksusi, kes ei ole uuele läbivaatamisele eelnenud ühe või mitme kuuekuulise perioodi kestel ühtki uut terroriakti toime pannud, kuid kelle jätmine sellesse loetellu on kõiki seejuures tähtsust omavaid asjaolusid arvestades jätkuvalt põhjendatud.

109    Teiseks tuleb rõhutada, et määruse nr 2580/2001 ja ühise seisukoha 2001/931 ning samuti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) – mille rakendamiseks on eelnimetatud aktid vastu võetud – eesmärk on võidelda terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega. Kui kõnesolevate aktidega ette nähtud rahaliste vahendite külmutamist puudutavaid meetmeid saaks kohaldada ainult niisuguste isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes panevad terroriakte toime käesoleval ajahetkel või on seda äsja teinud, seaks see ohtu eelnimetatud – ja rahvusvahelise üldsuse jaoks fundamentaalse tähtsusega – eesmärgi täitmise.

110    Pealegi, arvestades et nimetatud meetmete eesmärk on kõnesolevate aktide ettevalmistamise või korduva toimepanemise ennetamine, põhinevad need seda enam pigem hinnangul käesoleval ajahetkel esinevale või tulevikus tekkida võivale ohule kui varasemale käitumisele.

111    Nõukogu ja Ühendkuningriik on selles osas märkinud, et varasemad kogemused näitavad, et terroristliku minevikuga organisatsiooni tegevuse ajutine katkemine ei ole iseenesest garantii sellele, et huvitatud isik ei võiks kõnesolevat tegevust igal hetkel uuesti alustada, ning väidetavat vägivalla kasutamisest loobumist pole põhjust pidada ilmtingimata usaldusväärseks avalduseks. Niisuguse juhtumiga võib tegemist olla eelkõige siis, kui tegevuse puudumise aluseks on asjaolu, et kohaldatud sanktsioonid on tõhusad, või kui võib oletada, et kõnealune organisatsioon püüab saavutada sanktsioonide lõpetamist, et ta saaks varasemat terroristlikku tegevust jätkata. Seda võivad selgitada ka raskused, mida huvitatud isik on kohanud uute terroriaktide toimepanemisel, arvestades pädevate ametiasutuste poolt võetud ennetavate meetmete tõhusust või niisuguste aktide ettevalmistamiseks vajaminevat aega.

112    Kuna nimetatud kaalutlused on arvestatava sisuga, tuleb möönda, et ulatuslik kaalutluspädevus, mis on nõukogul nende asjaolude hindamisel, mida tuleb arvestada rahaliste vahendite külmutamise või nimetatud meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmisel (eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 159), hõlmab ka hinnangu andmist ohule, mida minevikus terroriakte toime pannud organisatsioon võib endast jätkuvalt kujutada, vaatamata asjaolule, et teatava pikema või lühema aja jooksul on tema terroristlik tegevus katkenud või tundub olevat lõppenud.

113    Käesoleval juhul ei ole ainuüksi asjaolu, et nõukogu on hagejat puudutavas osas viidanud ainult varasematele terroriaktidele ning aastast 2001 varasemat perioodi puudutavatele faktidele, piisav selleks, et tõendada määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 rikkumist.

114    Mis puudutab küsimust, kas nõukogu on seda tehes – ja kõiki muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestades – ületanud kaalutlusõiguse piire, siis seda tuleb uurida neljanda väite raames.

115    Eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mis tugineb tõendamiskoormise rikkumisele ja ilmselgele veale tõendite hindamisel

 Poolte argumendid

116    Hageja väidab, et määruse nr 2580/2001 alusel vastu võetud otsusega on ilmselgelt ja tõsiselt rikutud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitega 10 ja 11 ning EIÕK esimese lisaprotokolli artikliga 1 tagatud õigusi. Sellega seoses rõhutab hageja otsuse 2007/445 drakoonilist mõju.

117    Sellest tulenevalt väidab hageja esiteks, et nõukogu peab tõendama, et meetmed, mida on hageja suhtes kohaldatud, on seadusega ette nähtud õiguspärase eesmärgi saavutamise jaoks ja et need on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.

118    Teiseks väidab hageja, et tõendamiskoormis, mis puudutab otsust, mille kohaselt hagejate rahaliste vahendite külmutamine on õiguslikult põhjendatud kuni 28. juunini 2007, lasub nõukogul, ning et rakendada tuleb kriminaalasjades kohaldatavat vajaliku tõendatuse määra.

119    Mis puudutab Esimese Astme Kohtu rolli, siis hageja väidab, et niisugustel tingimustel nagu käesoleva asja puhul peaks Esimese Astme Kohus selleks, et kontrollida, kas nõukogu tugines otsuse 2007/445 vastuvõtmisel 2007. aastal mõistlikele põhjustele, objektiivselt uuesti läbi vaatama kõik faktilised asjaolud, st nii need, millele tugineb nõukogu, kui ka need, millele tugineb hageja.

120    Käesoleval juhul võeti otsus 2007/445 hagejat puudutavas osas vastu niisuguste dokumentidele alusel, mis ei olnud täpsed, arvestatavad ega usaldusväärsed ning pärinesid kõik varasemast ajast kui aasta 2001, ning ilma et oleks nõuetekohaselt uuritud paljusid dokumente, mida hageja oli esitanud enda kaitsmise eesmärgil aastast 2001 hilisema perioodi osas.

121    Hageja väidab enda kaitseks esitatud dokumentide osas konkreetsemalt, et 2001. aasta juunis Ashraf City’s (Iraak) toimunud erakorralisel kongressil võtsid hageja juhtorganid vastu ühepoolse otsuse lõpetada organisatsiooni sõjaline tegevus Iraanis. Otsus ratifitseeriti kahel korralisel kongressil septembris 2001 ja septembris 2003. Kui välja arvata mõned operatsioonid, mille viisid läbi operatiivüksused, kes ei olnud teadet õigel ajal kätte saanud, ei ole hageja 2001. aasta suvest alates olnud seotud ühegi sõjalise operatsiooniga ning tema operatiivüksused on lõplikult tegevuse lõpetanud. Samuti on ta andnud ÜRO-le ning Ühendkuningriigi ja Ühendriikide valitsusele andmed kõigi oma baaside asukoha kohta.

122    Samuti viitab hageja hagi lisades 2 ja 6 esitatud dokumentidele, mis tõendavad, et alates aastast 2001 on nii hageja ise kui kõik tema liikmed vabatahtlikult loobunud vägivalla- ja terroriaktidest, loobunud relvadest, sõlminud kokkuleppe Iraagi koalitsioonivägedega ning neid on nõuetekohaselt tunnustatud „kaitstud isikutena”.

123    Lõpuks rõhutab hageja, et millestki ei nähtu, et ta oleks Euroopa Liidus mõne terroriakti toime pannud.

124    Nõukogu ja Ühendkuningriik märgivad esmalt, et Esimese Astme Kohus on eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuses (punkt 135) selgelt öelnud, et rahaliste vahendite külmutamine ei ole kriminaalkaristus.

125    Nõukogu ja Ühendkuningriik väidavad, et rahaliste vahendite külmutamisega ei rikuta sõnavabadust ega ühingute moodustamise vabadust, kuna nimetatud õiguste väidetav piiramine on ametiasutuste otsuse soovimatu või juhuslik tagajärg. Pealegi ei riiva rahaliste vahendite külmutamine kuidagi omandiõiguse sisu (Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2005, lk II‑3649, punkt 248). Igal juhul on nõukogu seisukohal, et rikutud ei ole EIÕK artikleid 10 ja 11 ega EIÕK esimese lisaprotokolli artiklit 1, kuna käsitletavad meetmed on seadusega ette nähtud, nendega taotletakse õiguspärast eesmärki, milleks on terrorismivastane võitlus, ning need on demokraatlikus ühiskonnas selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud.

126    Sellest tulenevalt on nõukogu ja Ühendkuningriik seiskohal, et ühenduse kohtus tavapäraselt kohaldatavate eeskirjade kohaselt (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑106/95: FFSA jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑229, punkt 115, ja 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑48/00: Corus UK vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2325, punkt 125) on hageja see pool, kes peab tõendama oma väidet, mille kohaselt on otsuse 2007/445 puhul tehtud ilmselge hindamisviga. Ühendkuningriik rõhutab selles osas, et kõnesoleva otsuse puhul kehtib õiguspärasuse eeldus ning et selle vaidlustamise menetlus on laadilt tsiviilmenetlus, seega on tõendamiskoormis hagejal ning rakendada tuleb tsiviilasjades kohaldatavat vajaliku tõendatuse määra. Pealegi ei ole ühegi kohaldatava õigusnormiga ette nähtud tõendamiskoormise ümberpööramist või selles osas nõutava taseme langetamist.

127    Nõukogu ja Ühendkuningriik viitavad Esimese Astme Kohtu poolt teostatava kontrolli ulatuse küsimuses, et eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsusele (punkt 159), Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruar 1986. aasta otsusele kohtuasjas James (A‑seeria, nr 98) ja kohtujurist F. G. Jacobs’i ettepanekule kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 30. juulil 1996 (EKL 1996, lk I‑3953, lk I‑3956, punkt 65). Sellest tulenevalt väidavad nõukogu ja Ühendkuningriik, et Esimese Astme Kohus ei ole pädev selleks, et asendada nõukogu poolt hagejat puudutavatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele antud hinnang omaenda hinnanguga. See kehtib eelkõige juhul, kui hinnata tuleb asjaolusid, mille puhul seadusandja peab otsustama, kas ja millal tuleb kohaldada eripiiranguid. Ühendkuningriik rõhutab selles osas, et kuna otsuse vastuvõtmise eest vastutavate isikute käsutuses on palju erinevaid julgeoleku- ja terrorismivaldkonda puudutavaid seisukohti, mis võivad juhul, kui nende hindamine ei ole nõuetekohane, tuua kaasa tõsiseid tagajärgi, siis on neil õigus nimetatud tagajärgedega seonduva ohu hindamisel valida konservatiivne lähenemisviis. Neid asjaolusid arvestades tuleb nimetatud otsuste puhul tunnistada nende märkimisväärset kaalukust ja autoriteetsust. Eelkõige ei peaks siseriiklikud ega ühenduse kohtud kõnesoleva otsuse vastuvõtmise aluste küsimuses „lähtuma omaenda seisukohast”.

128    Nõukogu väidab lisaks eelnevale, viidates kolmanda väite kohta esitatud märkustele, et on käesolevas asjas tähtsust omavat tõendusmaterjali hinnanud nõuetekohaselt.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

129    Vastuseks hageja argumentidele tuleb kõigepealt märkida, et sedalaadi rahaliste vahendite külmutamist puudutavad meetmed nagu käesoleval juhul on ette nähtud seadusega, nimelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1373 (2001) ja ka määrusega nr 2580/2001. Pealegi, nagu nähtub nimetatud aktide preambulist, on need võetud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, milleks on terrorismivastane võitlus. Lõpuks on Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) preambulis veel kord kinnitanud vajadust võidelda terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega kõigi vahenditega vastavalt ÜRO hartale, ning märkinud, et riigid peavad võtma endale kohustuse anda panus rahvusvahelise koostöö heaks, võttes täiendavaid meetmeid, eelkõige kasutades rahaliste vahendite külmutamist, et oma territooriumil kõigi õiguspäraste vahenditega ennetada ja sanktsioneerida terroriaktide rahastamist ja ettevalmistamist. Seega peavad kõnesolevad meetmed olema demokraatlikus ühiskonnas nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikud, kuna vastasel korral seaks see kahtluse alla kõnesoleva hinnangu, mis puudutab kogu rahvusvahelist üldsust.

130    Nagu Esimese Astme Kohus on eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktides 115 ja 116 juba varem märkinud, on faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest võib sõltuda rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemine mõne isiku, rühmituse või üksuse suhtes, määratletud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3. Nimetatud säte näeb ette, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ette nähtud sätetega. Seega tuleb kõnealune loetelu koostada vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 4 täpsete andmete või toimikumaterjalide põhjal, millest nähtub, et pädev ametiasutus on teinud vastavate isikute, ühenduste või üksuste suhtes otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutusele võtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist, või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. „Pädev ametiasutus” tähendab kohtuorganit või kui kohtuorganitel kõnealuses valdkonnas pädevus puudub, siis samaväärset pädevat asutust selles valdkonnas. Lisaks tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt loetellu kantud isikute ja üksuste nimed korrapäraselt ja vähemalt kord iga kuue kuu tagant uuesti läbi vaadata tagamaks, et nende loetelus hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.

131    Esimese Astme Kohus on eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 117 nimetatud asjaoludest lähtudes järeldanud, et menetlus, milles võidakse asjakohaste õigusnormide alusel võtta meede, millega külmutatakse rahalised vahendid, toimub kahel tasandil – liikmesriigi ja ühenduse tasandil. Esmalt peab siseriiklik pädev asutus, põhimõtteliselt kohtuorgan, tegema huvitatud isiku suhtes otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele. Kui tegemist on uurimise algatamise või vastutuselevõtmise otsusega, peab see põhinema arvestatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel või vihjetel. Teiseks peab nõukogu toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et vastav otsus on tehtud, ühehäälselt otsustama huvitatud isiku kandmise vaidlusalusesse loetellu. Seejärel peab nõukogu korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant veenduma, et huvitatud isiku hoidmine vaidlusaluses loetelus on põhjendatud. Selles osas on kontrollimine, kas pädeva siseriikliku asutuse otsus vastab nimetatud määratlusele, oluline eeltingimus nõukogu esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise jaoks, samas kui hilisema rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise kontekstis on möödapääsmatult vajalik, et siseriiklikul tasandil kontrollitaks selle otsuse tagajärgi.

132    Lisaks on Esimese Astme Kohus eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 123 meenutanud, et EÜ artikli 10 kohaselt kehtib liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide suhetes vastastikune lojaalse koostöö kohustus (vt Euroopa Kohtu 16. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑339/00: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11757, punktid 71 ja 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud põhimõte on üldkohaldatav ning kuulub vältimatuna kohaldamisele eelkõige politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö alal (ühise nimetusega „justiits- ja siseküsimused” (JSK)), mida reguleerib EL lepingu VI peatükk, mis pealegi põhineb täielikult liikmesriikide ja institutsioonide vahelisel koostööl (Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑105/03: Pupino, EKL 2005, lk I‑5285, punkt 42).

133    Esimese Astme Kohus on eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 124 järeldanud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 – kui nõukogu ja liikmesriikide vahel ühise terrorismivastase võitluse jaoks teatava spetsiifilise koostöövormi kehtestavate sätete – kohaldamisel paneb see põhimõte nõukogule kohustuse arvestada niivõrd, kuivõrd see on võimalik, siseriikliku pädeva ametiasutuse hinnangut – vähemalt siis, kui tegemist on kohtuorganiga – tema otsuse aluseks olevate „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” olemaolu osas.

134    Eeltoodust tuleneb, et kuigi nõukogu on see, kes on vastavalt asjakohastele õigusnormidele kohustatud tõendama, et isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – õiguslikult põhjendatud, nagu hageja on õigustatult väitnud, on selle tõendamise ese rahaliste vahendite külmutamise ühenduse tasandi menetluses suhteliselt kitsas (vt kaitseõiguse eseme kohta samas menetluses analoogia alusel eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 126). Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul hõlmab see sisuliselt niisuguse täpse teabe ja toimikumaterjalide olemasolu, millest nähtub, et siseriiklik ametiasutus on huvitatud isiku suhtes teinud otsuse, mis vastab ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Rahaliste vahendite külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist tehtava hilisema otsuse korral hõlmab tõendamiskoormise ese sisuliselt küsimust sellest, kas rahaliste vahendite külmutamine on kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ning eelkõige pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt pärast kõnesoleva otsuse tegemist võetud meetmeid arvestades jätkuvalt põhjendatud.

135    Lisaks nähtub eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktidest 145, 146 ja 151, et kuna nõukogu ei tegutse rahaliste vahendite külmutamise meetme ühehäälsel vastuvõtmisel määruse nr 2580/2001 kohaselt piiratud pädevuse alusel, omab ta kaalutluspädevust nende põhjuste hindamisel, millele tuginedes kõnesolevat meedet huvitatud isiku suhtes kohaldatakse.

136    Siiski tuleb selles osas täpsustada, et juhul kui nõukogu peab hindama, kas isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – põhjendatud, on nõukogu peamiseks kohustuseks tajuda ja hinnata ohtu, kas juhul, kui kõnesolevat meedet ei kohaldataks, võidaks käsitletavaid rahalisi vahendeid kasutada terroriaktide rahastamiseks või ettevalmistamiseks (vt eespool põhjendus 129).

137    Esimese Astme Kohus on oma rolli kohta eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsuse punktis 159 nentinud, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel majanduslikke ja finantssanktsioone kehtestavate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kõnesolev kaalutluspädevus puudutab eelkõige niisuguste otsuste aluseks olevaid kaalutlusi nende vajalikkuse küsimuses.

138    Kuigi Esimese Astme Kohus möönab, et nõukogul on käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ei tähenda see seda, et ta võib jätta hindamata, kuidas on kõnealune institutsioon asjassepuutuvaid andmeid tõlgendanud. Ühenduse kohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Igal juhul ei saa kohus niisuguse kontrolli läbiviimisel asendada nõukogu poolt meetme vajalikkuse osas antud hinnangut enda omaga (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Lisaks tuleb märkida, et juhul kui ühenduse institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Nii on Euroopa Kohtul olnud võimalus selgitada, et nende tagatiste hulka kuuluvad pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsust piisavalt (vt eespool punktis 138 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Käesoleva väite raames palub hageja Esimese Astme Kohtul kontrollida, kas nõukogu tegutses mõistlikele põhjendustele tuginedes, kui võttis aastal 2007 hagejat puudutavas osas vastu otsuse 2007/445, arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid ja kõiki asjas tähtsust omavaid andmeid, st nii neid, millele tugineb nõukogu, kui ka neid, mida on esitanud hageja (vt eespool punkt 119).

141    Arvestades kohaldatavate õigusnormidega taotletavaid eesmärke (vt eespool punktid 130, 135 ja 136), kuulub niisugune kontrollimine vaieldamatult ühenduse kohtu poolt määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel võetud rahaliste vahendite külmutamise otsuse suhtes teostatava kontrolli piiresse. Sisuliselt võrdub see ilmselge kaalutlusvea võimalikkuse kontrollimisega (eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 159). Pealegi ei ole ei nõukogu ega Ühendkuningriik väitnud, et niisugune kontroll ületaks seesuguse kontrolli määra, mida Esimese Astme Kohus võib tulenevalt majanduslike ja finantssanktsioonide valdkonna kohtupraktikast läbi viia.

142    Käesoleval juhul nähtub nõukogu 30. jaanuari 2007. aasta kirjast, esimesest teatest ja kummalegi kirjale lisatud põhjenduste ülevaatest, et nõukogu tugines sisuliselt asjaolule, et Home Secretary määrus, mis tema hinnangul vastas ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele, oli endiselt kehtiv, olgugi et Terrorism Act 2000 kohaselt oli seda võimalik kohtulikult vaidlustada (review). Samuti nähtub esimesest teatest ja sellele lisatud põhjenduste ülevaatest, et nõukogu on võtnud arvesse hageja esitatud märkusi ja enda kaitseks esitatud materjale aastast 2001 hilisema perioodi osas, kuid asunud seisukohale, et hageja taotlust tema väljaarvamiseks vaidlusalusest loetelust ei saa neile tuginedes rahuldada. Nõukogu lükkas tagasi eelkõige argumendi, mille kohaselt on otsus rahaliste vahendite jätkuva külmutamise kohta põhjendatud vaid juhul, kui huvitatud isik paneb käesoleval ajahetkel toime terroriakte või püüab neid toime panna.

143    Esimese Astme Kohus on seisukohal, et arvestades kõiki arvesse võetud ja asjas tähtsust omavaid asjaolusid, tegutses nõukogu hageja suhtes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel mõistelikele põhjustele ja küllaldasele tõendusmaterjalile tuginedes, nõukogu ei ole nimetatud andmete hindamisel teinud ühtki ilmselget hindamisviga ning seega on ta hageja jätmist vaidlusalusesse loetellu õiguslikult piisavalt põhjendanud.

144    Esiteks on Home Secretary määruse näol asjakohaseid siseriiklikke õigusnorme arvestades ilmselgelt tegemist pädeva siseriikliku ametiasutuse otsusega, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Pealegi ei ole hageja kõnesoleva siseriikliku otsuse kvalifitseerimist käesoleva kohtuasja raames vaidlustanud.

145    Teiseks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt on vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas tehtud niisuguste dokumentide alusel, mis ei olnud täpsed, arvestatavad ega usaldusväärsed, siis eespool punktides 133 ja 134 nimetatud põhimõtetest tuleneb, et nõukogu mitte ainult ei võinud tugineda pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt antud hinnangule, vaid oli selleks kohustatud, eelkõige mis puudutab nimetatud asutuse otsuse aluseks olnud „arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid või vihjeid”. Kuigi vastab tõele, et kõnesolev siseriiklik ametiasutus ei olnud kohtuorgan, oli tema otsust võimalik kohtulikult vaidlustada, ning see loob olukorra, kus nõukogu seisukohalt on samaväärsed niisuguse vaidlustamisvõimaluse kasutamata jätmine ja olukord, kus apellatsioonkaebusega algatatud menetlus ei viinud hagejale soodsa lahendini.

146    Kolmandaks kehtivad eespool punktis 145 toodud põhjendustega analoogsed põhjendused argumendi osas, mille kohaselt tugineti vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hagejat puudutavas osas süüdistusdokumentidele, mis kõik pärinesid aastale 2001 eelnenud ajast, ning ilma et oleks uuritud hageja poolt enda kaitseks esitatud dokumente hilisema ajavahemiku kohta. Arvestades, et Home Secretary määrus oli alates aastast 2001 siseriikliku õiguse kohaselt kohtulikult vaidlustatav, võimalusega esitada apellatsioonkaebus kas otse selle määruse peale või – kaudselt – Home Secretary poolt tehtud niisuguste hilisemate otsuste peale, millega keelduti seda tagasi võtmast või kehtetuks tunnistamast, siis on nõukogu toiminud mõistlikult, võttes hinnangu andmisel kaaluka lähtepunktina arvesse asjaolu, et määrus oli jätkuvalt kehtiv.

147    Neljandaks märgib Esimese Astme Kohus süüdistavate ja enda kaitseks esitatud dokumentide kaalumise küsimuses, et nõukogu on – arvestades, et tegemist on olukorraga, kus ühenduse tasandil tehtud rahaliste vahendite külmutamist käsitleva otsuse aluseks oleva siseriikliku pädeva haldusasutuse otsus on siseriiklikus õiguses põhimõtteliselt kohtulikult vaidlustatav või olukorraga, kus niisugune kaebus on juba esitatud – toiminud mõistlikult ja hoolikalt, keeldudes põhimõtteliselt võtmast seisukohta huvitatud isiku poolt kõnesoleva, st siseriiklikku kohtusse esitatud hagi toetuseks esitatud sisuliste argumentide põhjendatuse küsimuses, kuna vastav kohus ei ole veel lahendini jõudnud. Vastupidisel juhul tekiks nõukogu kui ühtaegu poliitilisi ja halduslikke funktsioone täitva institutsiooni poolt antava hinnangu puhul oht, et see võib faktilistes või õiguslikes asjaoludes sattuda vastuollu pädeva siseriikliku kohtu poolt antava hinnanguga.

148    Viiendaks, mis puudutab argumenti, mille kohaselt hagejale ei ole kunagi ette heidetud terroriakti toimepanemist Euroopa Liidu territooriumil, siis piisab, kui märkida, et määrus nr 2580/2001 ei sea rahaliste vahendite külmutamist käsitlevate ühenduse tasandi otsuste vastuvõtmise juures tingimuseks, et terroriaktid, millele seejuures viidatakse, oleks toime pandud nimetatud territooriumil. Pealegi oleks niisugune tingimus vastuolus Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) mõtte ja eesmärgiga, kuna selle preambulis on kinnitatud, et „Peaassamblee 1970. aasta oktoobrikuu deklaratsioonis (2625 XXV) kehtestatud põhimõte, mida Julgeolekunõukogu on kinnitanud resolutsioonis 1189 (1998), mille kohaselt on riigid kohustatud hoiduma organiseerimast ja soodustamast terroriaktide toimepanemist mõne teise riigi territooriumil, sellele kaasa aitamast ja neis osalemast, samuti ei tohi nad lubada oma riigi territooriumil niisuguste aktide toimepanemise eesmärgil läbiviidavat organiseeritud tegevust”, ning mis kutsub riike „sanktsioneerima oma territooriumil kõigi õiguspäraste vahenditega igasuguste terroriaktide rahastamist ja ettevalmistamist”. [mitteametlik tõlge]

149    Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide, mis tugineb võimu valel eesmärgil kasutamisele või kuritarvitamisele

150    Hageja väidab, et nõukogu poolt otsuse 2007/445 vastuvõtmist teda puudutavas osas saab pidada võimu valel eesmärgil kasutamiseks või kuritarvitamiseks. Hageja on veendunud, et nõukogu oli juba varem otsustanud jätta ta vaidlusalusesse loetellu, vaatamata tõenditele, millest aastast 2001 hilisema perioodi osas nähtub, et hagejale ei saa midagi ette heita, ning selle otsuse ainus põhjus oli Iraanis hetkel valitseva režiimi n-ö rahustamises.

151    Selles osas on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus korduvalt märkinud, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti, või EÜ asutamislepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I‑11893, punkt 75, ja Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Käesolevas asjas ei nähtu ühestki toimikus olevast dokumendist usutavalt, et otsuse 2007/445 vastuvõtmise menetlus oleks algatatud mõnel muul eesmärgil kui võitlus terrorismi ja selle rahastamisega. Eelkõige on puhtalt meelevaldne ning objektiivselt tõendamata hageja väide, mille kohaselt võeti nimetatud otsus teda puudutavas osas vastu ainuüksi selleks, et n-ö rahustada Iraanis hetkel valitsevat režiimi.

153    Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

154    Kuna ükski hageja poolt otsuse 2007/445 tühistamise nõude toetuseks esitatud väide ei ole vastuvõetav, tuleb kõnesolev nõue jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

 Otsuse 2007/868 tühistamise nõue

 Poolte argumendid

155    Hageja väidab Esimese Astme Kohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2008 saabunud kirjas, et väited, millele ta toetub otsuse 2007/445 osalise tühistamise nõude toetamiseks, on asjakohased ka otsuse 2007/868 osalise tühistamise nõude puhul.

156    Hageja rõhutab, et POAC on Ühendkuningriigi parlamendi loolt loodud erikohus, mille pädevusse kuulub Home Secretary poolt teatava organisatsiooni terroristlike organisatsioonide nimekirja arvamise või sealt väljaarvamisest keeldumise otsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamine.

157    Kõnealune kohus tunnistas 30. novembri 2007. aasta otsusega „ebaloomulikuks” Home Secretary 1. septembri 2006. aasta otsuse, millega viimati nimetatu keeldus hagejat terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast (vt eespool punkt 22). Samuti keeldus ta andmast Home Secretaryle luba esitada tema tehtud otsuse peale apellatsioonkaebus Cour of Appealile. Pealegi ei ole Home Secretaryl Court of Appealile esitatud kaebusega esitatud menetluse raames õigust vaidlustada POAC-i poolt tuvastatud fakte.

158    Käesoleval juhul uuris POAC Home Secretary poolt esitatud tõendusmaterjali, st nii konfidentsiaalseid kui mittekonfidentsiaalseid tõendeid, ning küsitles in camera viimati nimetatu nimel välja kutsutud tunnistajat. POAC-i tuvastatud faktidest nähtus, et kõik hageja poolt otsuse 2007/445 vastuvõtmise menetluse käigus esitatud faktilised andmed vastasid tõele ning väidetel, mille kohaselt hageja tegutseb jätkuvalt terroristliku organisatsioonina, puudub faktiline alus. Sama kehtib ka otsuse 2007/868 vastuvõtmise osas.

159    Seega heidab hageja nõukogule ette, et viimati nimetatule ei olnud otsuse 2007/868 vastuvõtmise ajal teada mitte ainult POAC-i otsus ja POAC-i tuvastatud faktid, vaid ka see, et POAC oli keeldunud lubamast Home Secretaryl Court of Appealile apellatsioonkaebust esitada, ning keeldumise täpsemad asjaolud.

160    Hageja märgib, et kuigi Home Secretary esitas Court of Appealile uue taotluse POAC-i otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks loa saamiseks – kuna tal oli selleks õigus –, on siiski tõsi, et otsus 2007/868 põhineb hagejat puudutavas osas üksnes Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määrusel ning selles ei ole POAC-i otsust mingil moel arvesse võetud.

161    Hageja on seisukohal, et nimetatud materjalidest nähtub, et otsuse 2007/868 puhul on teda puudutavas osas tehtud ilmselge viga ning pealegi on selle vastuvõtmisel võimu kuritarvitatud.

162    Nõukogu keeldus 15. jaanuaril 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud märkustes kommenteerimast POAC-i otsuse asjakohasust käesolevas menetluses.

163    Mainitud institutsioon väitis kohtuistungil, viidates POAC-i tuvastatud faktidele, et isegi kui neid tuleks pidada õigeks ning üldhinnanguna tõelevastavaks, on sellegipoolest mõistlik lähtuda sellest, et hageja on seotud terroriaktidega määruse nr 2580/2001 mõttes ning et järelikult on tema rahaliste vahendite jätkuv külmutamine põhjendatud. Pealegi on nõukogu väitnud, et kuigi ta arvestas Home Secretary taotlust saada Court of Appealilt luba POAC-i otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks, otsustas ta enne hageja olukorrale uue hinnangu andmist lihtsalt mitte ära oodata selles vaidluses tehtavat lahendit.

164    Komisjon kinnitab 16. jaanuaril 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud märkustes, et käesoleval ajahetkel on ühenduse tasandil ennatlik teha järeldusi POAC-i otsuse alusel. Komisjon on seisukohal, et enne kui otsustada, kas kõnesolev otsus mõjutab ühenduse tasandil vastu võetud otsuste õiguspärasust, tuleb ära oodata Court of Appeali otsus Home Secretary taotluse kohta apellatsioonkaebuse esitamiseks, seejärel vajadusel ka Court of Appeali lahend algatatavas kohtuasjas ning juhul, kui see vaidlustatakse House of Lords’is (Lordide koda), siis ka viimati nimetatu tehtav otsus.

165    Ühendkuningriik tuletab 16. jaanuaril 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud märkustes meelde, et Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määrus on igal juhul endiselt jõus. Seega on see määrus piisav õiguslik alus nõukogu poolt otsuse 2007/868 vastuvõtmiseks hagejat puudutavas osas. Ühendkuningriik märgib ühtlasi, et vastavalt Terrorism Act 2000 artikli 6 lõikele 3 ei kohusta POAC-i otsus Home Secretaryt enne kõigi kohtuliku vaidlustamise tasandite, sh House of Lordsi pöördumise ammendamist hagejat nõukogu poolt vastuvõetud loeteluga analoogsest siseriiklikust loendist välja arvamast.

166    Ühendkuningriik märgib menetlusse astuja seisukohtades muu hulgas, et nõukogu oli otsuse 2007/868 vastuvõtmisel teadlik nii POAC-i otsusest kui ka Home Secretary hilisemast otsusest nimetatud otsus edasi kaevata. Court of Appeali kohtuistung nii apellatsioonkaebuse esitamist puudutava taotluse kui ka asja põhisisu küsimuses toimus 18.–20. veebruarini 2008.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

167    Pooled keskendusid otsuse 2007/868 osalise tühistamise taotlusega seonduvates argumentides eespool punktis 22 nimetatud POAC-i otsuse asjakohasusele seoses Esimese Astme Kohtu poolt käesolevas asjas teostatava õiguspärasuse kontrolliga.

168    Nimetatud otsusega tunnistas POAC „ebaloomulikuks” (perverse) Home Secretary 1. septembri 2006. aasta otsuse, millega Home Secretary keeldus hagejat terroristlike organisatsioonide hulgast välja arvamast ja mille kohaselt oli hageja kõnesoleval ajal jätkuvalt „terrorismiga seotud” (concerned in terrorism) Terrorism Act 2000 mõttes. Seda tuleb mõista nii, et POAC-i hinnangu kohaselt poleks ükski mõistlik isik saanud seda järeldada ning vastupidi, et iga mõistlik isik oleks Home Secretary käsutuses olnud teabe alusel jõudnud vastupidisele järeldusele.

169    Selles osas on peamised POAC-i tuvastatud faktid ja nende põhjal tehtud õiguslikud järeldused esitatud otsuse punktides 347–349 kokkuvõtlikult järgmiselt:

„347. (…) Selleks et jõuda selgusele, kas PMOI oli või võis Home Secretary hinnangul olla terrorismiga seotud, tuleb uurida kogu materjali, mis oli või võis mõistliku eelduse kohaselt olla [Home Secretary] käsutuses. Kogu kõnesolevat materjali uuritakse üksikasjalikkusega, mida tuleb käsitleda niisuguse uurimise puhul asjakohase standardina.

348. Apellatsioonikomisjon on uuritud materjali kohta esitanud detailsed järeldused. Komisjon on seisukohal, et kõnesoleva materjali üksikasjaliku uurimise tulemusel saab teha järgmise järelduse:

348.1. Kui välja arvata üks intsident 2002. aasta maikuust, millega PMOI võis seotud olla, ei ole kõnesolev organisatsioon alates 2001. aasta augustikuust ei Iraanis ega mujal terroriakte toime pannud.

348.2. Isegi kui PMOI-l võis teatud ajal Iraanis olla sõjaväeliselt juhitav struktuur, nähtub uuritud materjalidest, et see kaotati (hiljemalt) enne 2002. aasta lõppu.

348.3. Isegi kui lähtuda sellest, et kolme aruannet, mis pärinevad aastast 2002, saab käsitleda [terrorismi] ülistamisena [Terrorism Act 2000] artikli 3 lõike 5 punkti c mõttes, oli niisugune tegevus lõpetatud enne 2002. aasta augustit.

348.4. PMOI desarmeeriti 2003. aasta maikuus.

348.5. Olemasolevatest materjalidest ei nähtu, et PMOI oleks hankinud või püüdnud hankida relvi või muul moel teatavat sõjalist võimsust taastada, vaatamata sellele, et pärast 2003. aasta maikuud oleks ta saanud seda teha.

348.6. Lisaks ei nähtu olemasolevatest materjalidest ka see, et PMOI oleks püüdnud oma liikmeid sõjaliste aktsioonide või terroriaktide jaoks värvata või neid selleks välja õpetada.

Kokkuvõttes puuduvad tõendid selle kohta, et PMOI oleks mis tahes ajahetkel alates aastast 2003 püüdnud taasluua mis tahes kujul stabiilset struktuuri terroriaktide läbiviimiseks või nende toetamiseks. Puuduvad tõendid terroriaktide „ettevalmistamise” katsete kohta. Puuduvad tõendid selle kohta, et oleks julgustatud teisi isikuid terroriakte toime panema. Samuti puuduvad tõendid, mille põhjal võiks järeldada, et PMOI oleks otsuse vastuvõtmise ajal 2006. aasta septembris olnud „muul moel terrorismiga seotud”. Mis puudutab 2003. aasta maikuust hilisemat aega, siis vastupidi [Home Secretary] poolt otsust sisaldavas kirjas pakutule ei ole õige selle kirjeldamiseks kasutada väljendit „pelk tegevusetus”. Materjalidest nähtub, et nii Iraagis, Iraanis kui ka mujal oli kogu tema sõjaväeline struktuur tegevuse lõpetanud, ning PMOI ei olnud teinud ühtki katset seda taastada.

349. Neil asjaoludel oleks mõistliku otsusetegija ainus adekvaatne järeldus kas 2006. aasta septembris või hiljem saanud olla, et PMOI puhul ei ole täidetud ükski vajalik tingimus selleks, et teda saaks jätkuvalt keelatud organisatsioonide loendis hoida. Teisisõnu, uuritud materjali kohaselt ei olnud PMOI 2006. aasta septembris terrorismiga seotud ega ole seda seniajani.”

170    Esimese Astme Kohus asub eespool punktides 130–139 toodud põhjendustest lähtudes seisukohale, et POAC-i otsus on käesoleva menetluse jaoks märkimisväärse tähtsusega.

171    POAC-i otsus on esimene pädeva kohtuorgani otsus, mis on tehtud kohaldatava siseriikliku õiguse alusel ja puudutab Home Secretary otsust, millega viimati nimetatu keeldus tagasi võtmast 28. märtsi 2001. aasta määrust, mille põhjal võttis nõukogu vastu nii esialgse otsuse hageja rahaliste vahendite külmutamiseks kui ka kõik hilisemad otsused kuni otsuseni 2007/868 (kaasa arvatud).

172    Seega on POAC-i otsus vaieldamatult üks neist meetmetest, mis võeti siseriiklikul tasandil Home Secretary 28. märtsi 2001. aasta määruse põhjal.

173    Esimese Astme Kohus on juba varem märkinud, et niisuguste meetmete kontrollimine on hilisema rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise kontekstis möödapääsmatult vajalik (vt eespool punkt 131).

174    Mis puudutab küsimust sellest, mil määral oli nõukogu otsuse 2007/868 vastuvõtmisel teadlik POAC-i otsusest ning mil määral ta seda arvestas, siis tema ja Ühendkuningriigi poolt esitatud selgitustest ning kõnealuse menetlusega seotud dokumentidest, mille pooled olid esitanud vastuseks Esimese Astme Kohtu poolt menetlust korraldavate meetmete rakendamisele, nähtub, et:

–        Ühendkuningriigi esindaja teavitas 13. novembril 2007 nõukogu ühise seisukoha 2001/931 töögrupi liikmeid (edaspidi „PC 931 töögrupp”) suuliselt, et POAC teeb hagejat puudutavas kohtuasjas otsuse 30. novembril 2007 ning et Ühendkuningriik kujundab seisukoha huvitatud isiku keelatud organisatsioonide loendisse jätmise küsimuses selle otsuse alusel;

–        3. detsembril 2007 teatas Ühendkuningriik nõukogu Portugali eesistujale e-mailiga POAC-i otsusest, lisades otsuse kokkuvõtte, ning palus sellega tutvuda veebilehel, kus see üleval oli, ning teavitas teda kavatsusest tõstatada see küsimus PC 931 töögrupi järgmisel koosolekul;

–        4. detsembril 2007 teatas Ühendkuningriik Portugali eesistujale e-mailiga, et Home Secretary oli ühemõtteliselt mõista andnud, et kavatseb taotleda luba kõnealuse POAC-i otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks; Ühendkuningriik leidis, et otsus loa andmise kohta tehakse enne 17. detsembrit 2007; loa andmise korral toimub Court of Appealis menetletava kohtuasja istung 2008. aasta esimestel kuudel; samas e-mailis väljendas Ühendkuningriik arvamust, et Euroopa Liit ei võta otsust hageja vaidlusalusesse loetellu jätmise küsimuses enne, kui Ühendkuningriigis toimuv apellatsioonimenetlus on jõudnud lahendini, ning täpsustas, et selle perioodi vältel on otsus hageja kandmise kohta keelatud organisatsioonide loendisse jätkuvalt kehtiv;

–        Nõukogu peasekretariaat saatis 6. detsembril 2007 liikmesriikide esindustele nõukogus koopia kirjast, mille hageja oli saatnud nõukogule 5. detsembril 2007, milles palus POAC-i otsusele tuginedes oma nime kustutamist vaidlusalusest loetelust (vt eespool punkt 23), ning koopia kõnesolevast POAC-i otsusest;

–        12. detsembril 2007 toimus PC 931 töögrupi koosolek otsuse 2007/868 vastuvõtmise ettevalmistamiseks; selle koosoleku „arutelude kokkuvõtte” kohaselt, mille nõukogu peasekretariaat saatis liikmesriikide esindustele nõukogus 20. detsembril 2007, teatas Ühendkuningriigi esindus töögrupile POAC-i otsusest; Ühendkuningriigi esindus teavitas ka teisi esindusi Home Secretary kavatsusest taotleda luba selle otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks ning selgitas, et kui POAC peaks loa andmisest keelduma, taotleb Home Secretary nimetatud luba otse Court of Appealilt;

–        17. detsembril 2007 edastas nõukogu peasekretariaat välissuhete nõunikest koosnevale töögrupile otsuse eelnõu ja ühise seisukoha eelnõu, milles kajastusid PC 931 töögrupi koosoleku arutelude tulemused; hageja nimi oli kantud neile eelnõudele lisatud loetellu; samal päeval kiitis välissuhete nõunikest koosnev töögrupp need eelnõud heaks ning tegi COREPER-ile ettepaneku soovitada nõukogul nimetatud eelnõud vastu võtta; nõukogu peasekretariaat saatis vastava kaaskirja (märge I/A) COREPER-ile 18. detsembril 2007;

–        COREPER kiitis kõnealused soovitused heaks 19. detsembril 2007;

–        19. detsembril 2007 teatas Ühendkuningriik e-mailiga Portugali eesistujale, nõukogu peasekretariaadile ja liikmesriikide esindajatele, kes olid seda sõnaselgelt taotlenud, et POAC keeldus rahuldamast Home Secretary taotlust apellatsioonkaebuse esitamiseks loa saamiseks; Ühendkuningriik lisas, et Home Secretary kavatseb taotleda sama luba Court of Appealilt, kuid ei osanud siiski öelda, millal Court of Appeal selle taotluse osas otsuse teeb.

175    Neil asjaoludel võttis nõukogu 20. detsembril 2007 vastu otsuse 2007/868.

176    Mis puudutab nende spetsiifiliste ja konkreetsete põhjuste esitamist, millele tuginedes asus nõukogu pärast uut läbivaatamist seisukohale, et hageja rahaliste vahendite külmutamine on jätkuvalt põhjendatud, ja mis on rahaliste vahendite külmutamise kohta tehtavate hilisemate otsuste vastuvõtmisel kõnealuse institutsiooni põhjendamiskohustuse põhisisu (eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punktid 143 ja 144), siis eespool punktides 28 ja 29 esitatud faktidest nähtub, et nõukogu märkis teises teates, et põhjendused, millest lähtudes hageja vaidlusalusesse loetellu edasi jäeti ja millest oli huvitatud isikule varem esimese teatega teatatud, on jätkuvalt aktuaalsed. Ülevaade põhjendustest, mis on lisatud teisele teatele, on pealegi identne esimesele teatele lisatuga. Mis puudutab POAC-i otsust, siis nõukogu märkis teises teates üksnes seda, et Home Secretary oli püüdnud seda apellatsioonimenetluses vaidlustada (the Counsil notes that the UK Home Secretary has sought to bring an appeal).

177    Esimese Astme Kohus leiab, et arvestades kõiki asjakohaseid andmeid otsuse 2007/868 vastuvõtmise kuupäeval ja käesoleva kohtuasja iseloomustavaid asjaolusid, on niisugused põhjendused hageja rahaliste vahendite jätkuva külmutamise õigusliku põhjendamise seisukohalt ilmselgelt ebapiisavad.

178    Esiteks ei võimalda toodud põhjendused aru saada, mil määral nõukogu POAC-i otsust tegelikult arvesse võttis – arvestades, et ta oli selleks kohustatud (vt eespool punkt 173).

179    Teiseks ei nähtu neist põhjendustest spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millele tuginedes nõukogu asus – vaatamata POAC-i poolt sõltumatult tuvastatud faktidele ning tema poolt neist lähtudes tehtud õiguslikele järeldustele, mis olid Home Secretary jaoks iseäranis ebasoodsad – seisukohale, et hageja jätmine vaidlusalusesse loetellu on jätkuvalt põhjendatud, arvestades kõiki neid fakte ja asjaolusid, mille suhtes POAC seisukoha võttis (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑360/92 P: Publishers Association vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑23, punktid 39–44).

180    See nähtub eelkõige POAC-i järeldusest, mille kohaselt mõistliku otsusetegija ainus adekvaatne järeldus alates 2006. aasta septembrist saanuks olla, et hageja puhul ei ole täidetud ükski vajalik tingimus selleks, et teda saaks jätkuvalt keelatud organisatsioonide loendis hoida, või teisisõnu – ta ei ole sellest ajast peale enam terrorismiga seotud. Igal juhul peab nõukogu neil asjaoludel vaatama uuesti läbi tema poolt antud hinnangu niisuguse pädeva siseriikliku ametiasutuse otsuse olemaolu kohta, mis põhineb „arvestatavatel ja usaldusväärsetel vihjetel” ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 mõttes.

181    Nõukogu püüdis kohtuistungil niisuguseid ilmselgelt ebapiisavaid põhjendusi täiendada, väites näidetele tuginedes, et isegi lähtudes niisugustest faktidest nagu POAC-i poolt tuvastatud oli otsuse 2007/868 vastuvõtmise kuupäeval mõistlik asuda seisukohale, et hageja on seotud terroriaktidega määruse nr 2580/2001 mõttes, ning et järelikult oli rahaliste vahendite külmutamine jätkuvalt põhjendatud (vt eespool punkt 163).

182    Selles osas tuleb siiski meenutada, et isiku huve kahjustava akti põhjendused tuleb põhimõtteliselt isikule teada anda samal ajal selle akti endaga ning põhjenduste puudumist või ebapiisavat põhjendamist ei saa hiljem heastada seeläbi, et isik saab akti põhjendustest teada ühenduse kohtus toimuva menetluse käigus (vt eespool punktis 1 viidatud OMPI kohtuotsus, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

183    Kolmandaks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et kuigi nõukogu võis loomulikult arvestada, et POAC-i otsust oli võimalik kohtulikult vaidlustada ning et Home Secretary seda vaidlustamisvõimalust ka kasutas, ei saa käesoleval juhul selle õigustamiseks, et nõukogu ei ole konkreetselt arvesse võtnud POAC-i poolt sõltumatult tuvastatud fakte ning tema poolt neist lähtudes tehtud õiguslikke järeldusi, pidada piisavaks asjaolu, et nõukogu on märkinud, et Home Secretary oli püüdnud esitada apellatsioonkaebuse.

184    Veelgi enam, ühelt poolt hindas POAC kui Home Secretary aktide õiguspärasuse kontrollimise pädevusega kohtuorgan Home Secretary otsust, millega viimati nimetatu keeldus hagejat keelatud organisatsioonide loetelust välja arvamast, „ebamõistlikuks” ja „ebaloomulikuks”, ning et teiselt poolt oli otsuse 2007/868 vastuvõtmise kuupäevaks nõukogu teavitatud sellest, et POAC oli keeldunud andmast Home Secretaryle luba apellatsioonkaebuse esitamiseks ning ühtlasi keeldumise põhjustest, nimelt et POAC oli seisukohal, et ükski Home Secretary esitatud argument polnud selline, et sel võiks olla Court of Appealis edulootust.

185    Esimese Astme Kohus nendib kokkuvõtteks, et arvestades kõiki asjakohaseid andmeid ja käesoleva kohtuasja iseloomustavaid asjaolusid, siis otsus hageja rahaliste vahendite jätkuvaks külmutamiseks, mis sisaldub otsuse 2007/868 artiklis 1 selle koostoimes nimetatud otsuse lisas alajaotuses „Rühmitused ja üksused” toodud loetelu punktiga 2.19, ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud.

186    Niisugune järeldus saab olla aluseks üksnes nimetatud sätete tühistamisele hagejat puudutavas osas.

187    Ülejäänud osas ei saa ühtki hageja väidet pidada selliseks, et neile tuginedes saaks teda puudutavas osas tühistada kõnesoleva otsuse muud sätted – eelkõige artikli 2, millega tunnistati kehtetuks otsus 2007/445.

 Kohtukulud

188    Esimese Astme Kohus võib vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesolevat kohtuasjas tuleb asuda seisukohale, et nõukogu kannab ise oma kohtukulud ning talt tuleb välja mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest.

189    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata osas, milles sellega on palutud tühistada nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ.

2.      Tühistada nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsuse 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445, artikkel 1 ja nimetatud otsuse lisas toodud loetelu punkt 2.19 osas, milles need puudutavad People’s Mojahedin Organization of Irani.

3.      Jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata osas, milles sellega on palutud tühistada otsuse 2007/868 muud sätted People’s Mojahedin Organization of Irani puudutavas osas.

4.      Jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista talt välja üks kolmandik People’s Mojahedin Organization of Irani kohtukuludest.

5.      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, komisjon ning Madalmaade Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Forwood Šváby Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. oktoobril 2008 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       N. J. Forwood

* Kohtumenetluse keel: inglise.