Language of document : ECLI:EU:T:2021:925

ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

21. detsember 2021(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime jätmine loetellu – Nõukogu kohustus kontrollida, et kolmanda riigi asutuse otsuse tegemisel järgiti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

Kohtuasjas T‑195/21,

Oleksandr Viktorovych Klymenko, elukoht Moskva (Venemaa), esindaja: advokaat M. Phelippeau,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Lejeune ja A. Vitro,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada nõukogu 4. märtsi 2021. aasta otsus (ÜVJP) 2021/394, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2021, L 77, lk 29), ja nõukogu 4. märtsi 2021. aasta rakendusmäärus (EL) 2021/391, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2021, L 77, lk 2), osas, milles nende aktidega jäetakse hageja nimi nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: president D. Spielmann, kohtunikud R. Mastroianni (ettekandja) ja M. Brkan,

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud teatavate isikute, üksuste ja asutuste suhtes seoses olukorraga Ukrainas pärast 2014. aasta veebruaris Kiievis (Ukraina) Iseseisvuse väljakul toimunud meeleavalduste mahasurumist.

2        Hageja Oleksandr Viktorovych Klymenko on Ukraina endine tulude ja maksude minister.

3        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26). Samal päeval võttis nõukogu vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).

4        Otsuse 2014/119 põhjendustes 1 ja 2 on täpsustatud järgmist:

„(1) Nõukogu mõistis 20. veebruaril 2014 kõige karmimalt hukka igasuguse vägivalla kasutamise Ukrainas. Nõukogu kutsus üles vägivalda viivitamata lõpetama ning austama täielikult inimõigusi ja põhivabadusi. Nõukogu kutsus Ukraina valitsust üles ilmutama maksimaalset vaoshoitust ning opositsioonijuhte distantseeruma radikaalsete meetmete, sealhulgas vägivalla kasutajatest.

(2)      3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste austamise põhimõtteid Ukrainas.“

5        Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.

2.      Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“

6        Rahaliste vahendite külmutamise kord on määratletud otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 3–6.

7        Kooskõlas otsusega 2014/119 näeb määrus nr 208/2014 nimetatud otsuse sõnastusega sisuliselt identses sõnatuses ette otsuses sätestatud rahaliste vahendite ja ressursside külmutamise meetmete (edaspidi „kõnealused piiravad meetmed“) võtmise ja määrab kindlaks külmutamise tingimused.

8        Otsuses 2014/119 ja määruses nr 208/2014 silmas peetud isikute nimed on esitatud nimetatud otsuse lisas ja nimetatud määruse I lisas toodud loetelus (edaspidi „loetelu“) koos muu hulgas nende loetellu kandmise põhjendustega. Hageja nime esialgu loetelus ei olnud.

9        Otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 muudeti nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119 (ELT 2014, L 111, lk 91), ja nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2014, L 111, lk 33) (edaspidi koos „2014. aasta aprilli aktid“).

10      2014. aasta aprilli aktidega lisati hageja nimi loetellu koos tuvastamisandmetega „endine tulude ja maksude minister“ ja järgmise põhjendusega:

„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“

11      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juunil 2014, registreeriti numbriga T‑494/14 ja milles ta palus eelkõige tühistada 2014. aasta aprilli aktid teda puudutavas osas.

12      Nõukogu võttis 29. jaanuaril 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ning määruse (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1).

13      Otsuses 2015/143 täpsustati kriteeriume, mille alusel kantakse alates 31. jaanuarist 2015 loetellu isikud, kelle rahalised vahendid külmutatakse, mistõttu asendati otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 järgmise tekstiga:

„1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.

Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:

a)      Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine või

b)      ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine.“

14      Samamoodi muudeti määrusega 2015/138 määrust nr 208/2014.

15      Nõukogu võttis 5. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ning rakendusmääruse (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1) (edaspidi koos „2015. aasta märtsi aktid“). Otsusega 2015/364 asendati esiteks otsuse 2014/119 artikkel 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hagejat puudutavas osas kuni 6. märtsini 2016, ning teiseks asendati viimasena nimetatud otsuse lisa. Sellest tulenevalt asendati rakendusmäärusega 2015/357 määruse nr 208/2014 I lisa.

16      2015. aasta märtsi aktidega jäeti hageja nimi loetellu koos tuvastamisandmetega „endine tulude ja maksude minister“ ning koos järgmise uue põhjendusega:

„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega ning seoses ametiseisundi kuritarvitamisega avaliku võimu kandja poolt, et saada põhjendamatut kasu endale või kolmandale isikule, põhjustades seeläbi kahju Ukraina riigi rahalistele vahenditele või varale.“

17      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2015 saabunud hagiavaldusega hagi, mis registreeriti numbriga T‑245/15, nõudega eelkõige tühistada 2015. aasta märtsi aktid teda puudutavas osas.

18      Nõukogu võttis 4. märtsil 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2016, L 60, lk 76), ning rakendusmääruse (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1) (edaspidi koos „2016. aasta märtsi aktid“).

19      2016. aasta märtsi aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist, kaasa arvatud hagejat puudutavas osas, kuni 6. märtsini 2017, ilma et tema loetellu kandmise põhjendusi oleks võrreldes 2015. aasta märtsi aktides esitatuga muudetud.

20      Hageja muutis 28. aprillil 2016 oma nõudeid kohtuasjas T‑245/15 vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 86, nii et nende eesmärk oli ka 2016. aasta märtsi aktide tühistamine teda puudutavas osas.

21      Üldkohus rahuldas 10. juuni 2016. aasta kohtumäärusega Klymenko vs. nõukogu (T‑494/14, EU:T:2016:360), mis tehti kodukorra artikli 132 alusel, eespool punktis 11 nimetatud hagi, tunnistades selle ilmselgelt põhjendatuks ja tühistades seega 2014. aasta aprilli aktid hagejat puudutavas osas.

22      Nõukogu võttis 3. märtsil 2017 vastu otsuse (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2017, L 58, lk 34), ning rakendusmääruse (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2017, L 58, lk 1) (edaspidi koos „2017. aasta märtsi aktid“).

23      2017. aasta märtsi aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist, kaasa arvatud hagejat puudutavas osas, kuni 6. märtsini 2018, ilma et tema loetellu kandmise põhjendusi oleks võrreldes 2015. aasta märtsi aktides esitatuga muudetud.

24      Hageja muutis 27. märtsil 2017 oma nõudeid kohtuasjas T‑245/15 uuesti nii, et nende eesmärk oli ka 2017. aasta märtsi aktide tühistamine teda puudutavas osas.

25      Üldkohus jättis 8. novembri 2017. aasta kohtuotsusega Klymenko vs. nõukogu (T‑245/15, ei avaldata, EU:T:2017:792) rahuldamata kõik hageja nõuded, millele osutati eespool punktides 17, 20 ja 24.

26      Hageja esitas 8. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Klymenko vs. nõukogu (T‑245/15, ei avaldata, EU:T:2017:792) peale 5. jaanuaril 2018 Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑11/18 P.

27      Nõukogu võttis 5. märtsil 2018 vastu otsuse (ÜVJP) 2018/333, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2018, L 63, lk 48), ja rakendusmääruse (EL) 2018/326, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2018, L 63, lk 5) (edaspidi koos „2018. aasta märtsi aktid“).

28      2018. aasta märtsi aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist, kaasa arvatud hagejat puudutavas osas, kuni 6. märtsini 2019, ilma et tema loetellu kandmise põhjendusi oleks võrreldes 2015. aasta märtsi aktides esitatuga muudetud.

29      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 30. aprillil 2018 saabunud hagiavaldusega hagi, mis registreeriti numbriga T‑274/18, nõudega tühistada 2018. aasta märtsi aktid teda puudutavas osas.

30      Nõukogu võttis 4. märtsil 2019 vastu otsuse (ÜVJP) 2019/354, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2019, L 64, lk 7), ja rakendusmääruse (EL) 2019/352, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2019, L 64, lk 1) (edaspidi koos „2019. aasta märtsi aktid“).

31      2019. aasta märtsi aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2020 ning hageja nimi jäeti loetellu samadel põhjendustel, nagu on korratud eespool punktis 16, ja sellele oli lisatud täpsustus tema kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimise kohta kriminaalmenetluse käigus, millele nõukogu tugines.

32      Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 3. mail 2019 saabunud hagiavaldusega hagi, mis registreeriti numbriga T‑295/19, nõudega tühistada 2019. aasta märtsi aktid teda puudutavas osas.

33      Üldkohus tühistas 11. juuli 2019. aasta kohtuotsusega Klymenko vs. nõukogu (T‑274/18, EU:T:2019:509) 2018. aasta märtsi aktid hagejat puudutavas osas.

34      Euroopa Kohus tühistas 26. septembri 2019. aasta kohtuotsusega Klymenko vs. nõukogu (C‑11/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:786) ühelt poolt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Klymenko vs. nõukogu (T‑245/15, ei avaldata, EU:T:2017:792; vt eespool punkt 25) ja teiselt poolt 2015. aasta märtsi aktid, 2016. aasta märtsi aktid ja 2017. aasta märtsi aktid hagejat puudutavas osas.

35      Nõukogu võttis 5. märtsil 2020 vastu otsuse (ÜVJP) 2020/373, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2020, L 71, lk 10), ning rakendusmääruse (EL) 2020/370, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2020, L 71, lk 1) (edaspidi koos „2020. aasta märtsi aktid“).

36      2020. aasta märtsi aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2021 ja hageja nimi jäeti loetellu samadel põhjendustel, nagu on korratud eespool punktis 16, ja sellele oli lisatud täpsustus tema kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimise kohta kriminaalmenetluse käigus, millele nõukogu tugines.

37      Nõukogu ja hageja pidasid 2020. aasta novembri ja 2021. aasta jaanuari vahelisel ajavahemikul kirjavahetust kõnealuste piiravate meetmete hageja suhtes pikendamise võimaluse küsimuses. Eeskätt edastas nõukogu hagejale mitu Ukraina peaprokuratuuri (edaspidi „peaprokuratuur“) kirja, mis käsitlesid muu hulgas tema vastu alustatud kriminaalmenetlusi, millele nõukogu kavatses meetmete pikendamiseks tugineda.

38      Üldkohus tühistas 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsusega Klymenko vs. nõukogu (T‑258/20, EU:T:2021:52) 2020. aasta märtsi aktid hagejat puudutavas osas.

39      Nõukogu võttis 4. märtsil 2021 vastu otsuse (ÜVJP) 2021/394, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2021, L 77, lk 29), ja rakendusmääruse (EL) 2021/391, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2021, L 77, lk 2) (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“).

40      Vaidlustatud aktidega pikendati kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. septembrini 2021 ning tema nimi jäeti loetellu samadel põhjendustel, nagu on korratud eespool punktis 16. Lisaks olid otsuse 2014/119 lisa ja määruse nr 208/2014 I lisa jagatud kaheks osaks, millest teise pealkiri oli „Kaitseõigus ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele“. Selles jaos on hageja kohta märgitud järgmist:

„Avaliku sektori vahendite või vara omastamist käsitlev kriminaalmenetlus on veel pooleli. Nõukogu toimikus sisalduv teave näitab, et kriminaalmenetluses, millele nõukogu tugines, austati Klymenko kaitseõigust ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sealhulgas põhiõigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus kohtus. Seda näitavad eelkõige eeluurimiskohtuniku 1. märtsi 2017. aasta ja 5. oktoobri 2018. aasta otsused anda luba erakorraliseks tagaseljauurimiseks. Nõukogu märgib, et kaitsjat teavitati eeluurimise lõpuleviimisest vastavalt 2017. ja 2018. aastal ning talle on sellest ajast alates esitatud toimikuga tutvumiseks vajalikud kriminaalmenetluse materjalid. Kaitse vaatab praegu läbi ja kontrollib suurt hulka olemasolevaid kriminaalmenetluse eeluurimisega seotud materjale. Nõukogu leiab, et kaitsele tuleb anda materjalide tutvumiseks pikalt aega.“

41      Nõukogu teavitas hagejat 5. märtsi 2021. aasta kirjaga tema suhtes piiravate meetmete kohaldamise jätkamisest. Ta vastas hageja 11. detsembri 2020. aasta ning 22. ja 27. jaanuari 2021. aasta kirjas esitatud seisukohtadele ja edastas talle vaidlustatud aktid. Nõukogu tegi hagejale teatavaks ka tähtaja, mille jooksul tal oli võimalik esitada oma seisukohad enne tema nime võimalikku loetellu jätmist puudutava otsuse vastuvõtmist.

 Pärast käesoleva hagi esitamist toimunu

42      Nõukogu teavitas 14. septembri 2021. aasta kirjaga Üldkohut kõnealuste piiravate meetmete kehtivuse lõppemisest hageja suhtes ja sellest, et hageja nime enam loetellu ei kantud.

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Hageja esitas vaidlustatud aktide tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. aprillil 2021.

44      Nõukogu esitas 25. juunil 2021 kostja vastuse.

45      Kuna ühel viienda koja kohtunikul esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president koja koosseisu täiendamiseks teise kohtuniku.

46      Hageja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul repliiki.

47      Menetluse kirjalik osa lõpetati 31. augustil 2021.

48      Kodukorra artikli 106 lõikes 3 on ette nähtud, et kui kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei ole pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, võib Üldkohus lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. Kuna käesolevas asjas sellist taotlust ei esitatud ja Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

49      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud aktid teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

50      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        teise võimalusena jätta vaidlustatud aktide tühistamise korral hagejat puudutavas osas otsus 2021/394 jõusse kuni rakendusmääruse 2021/391 osalise tühistamise jõustumiseni;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

51      Hageja esitab hagi põhjenduseks neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja kuritarvitatud võimu, kolmanda kohaselt on vaidlustatud aktide vastuvõtmisel sisuliselt rikutud põhiõigusi ja neljanda kohaselt puudub õiguslik alus.

52      Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet osas, milles heidetakse nõukogule ette eelkõige seda, et ta ei kontrollinud, kas Ukraina ametiasutused järgisid hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, millest tuleneb vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tehtud ilmne hindamisviga.

53      Hageja osutab selles väites eeskätt sellele, et nõukogu jättis kontrollimata, kas tema suhtes algatatud kriminaalmenetlused nr 42017000000000113 (edaspidi „menetlus nr 113“) ja nr 42014000000000521 (edaspidi „menetlus nr 521“), millele nõukogu tugines, kui ta otsustas piiravad meetmed tema suhtes kehtima jätta, viidi läbi, järgides tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

54      Hageja väidab, et peaprokuratuuri vastused nõukogu küsimustele, mis käsitlesid tema kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, sealhulgas mõistliku aja põhimõtte järgimist Ukraina ametiasutuste poolt, tema suhtes algatatud kriminaalmenetluste seisu ja erinevate asjaomaste uurimisasutuste pädevust, nendevahelisi suhteid ning uurimise üleandmist nende vahel, ei olnud rahuldavad. Seega heidab ta nõukogule sisuliselt ette ebapiisavat kontrollimist ja seda, et ta eiras tõendeid, mida hageja esitas talle seoses sellega, et Ukraina ametiasutused olid menetlusnorme rikkunud, ja sellega, et nad ei olnud sõltumatud.

55      Esiteks väidab ta, et tema nime ei olnud Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) koostatud rahvusvahelisel tasandil tagaotsitavate isikute nimekirjas (edaspidi „Interpoli tagaotsitavate isikute nimekiri“), nagu tõdes ka Ukraina korruptsioonivastase kõrgema kohtu apellatsioonikoda oma 13. mai 2020. aasta kohtuotsuses (edaspidi „13. mai 2020. aasta kohtuotsus“),  millega tühistati tema suhtes ennetav eelvangistuse meede, sest täitmata oli üks tingimustest, mis pidi Ukraina kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“) kohaselt sellise otsuse tegemiseks täidetud olema, nimelt see, et küsimuse all oleva isiku nimi peab olema kantud tagaotsitavate isikute rahvusvahelisse nimekirja. See kohtuotsus on oluline ka seoses hinnanguga, mille andis Kiievi Petšerski linnaosa kohtu (edaspidi „Petšerski kohus“) eeluurimiskohtunik 5. oktoobril 2018. aasta kohtuotsuses (edaspidi „eeluurimiskohtuniku 5. oktoobri 2018. aasta otsus“), millega anti luba algatada tema suhtes erakorraline tagaseljauurimine, võttes arvesse, et sellise kohtuotsuse tegemine eeldas samuti muu hulgas tagaotsitavate isikute rahvusvahelisse nimekirja kantud olemist.

56      Teiseks leiab hageja, et tema suhtes Ukrainas algatatud kriminaalmenetluse kestus ei ole mõistlik Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 1 tähenduses, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) on seda tõlgendanud, ning et kriminaalmenetluste ebamõistlikult pika tähtaja, millele nõukogu tugines, ilma et oleks seda mingil moel kontrollinud, eest vastutavad vaid need läbiviinud asutused, kes ei ole teinud otsust saata asi kohtusse, et varade külmutamist pikendada.

57      Kolmandaks heidab hageja nõukogule ette, et ta ei kontrollinud, kas järgiti tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele seoses juba lõpetatud eeluurimise üleandmisega Ukraina korruptsioonivastase võitluse ametile; pealegi toimus see üleandmine kuus aastat pärast eeluurimise algatamist, samas kui see amet tegutses alates 2015. aasta aprillist.

58      Neljandaks väidab hageja, et eeluurimiskohtuniku 5. oktoobri 2018. aasta otsuse tegemisel ei järgitud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

59      Viiendaks väidab hageja, et Ukraina ametiasutuste toime pandud rikkumisi arvestades ei ole mingit kindlust selles, et uurimised viidi läbi neid õigusi järgides ning seetõttu ei saanud nõukogu tugineda üksnes teabele, mis saadi peaprokuratuurilt, mille on ametisse nimetanud valitsus ja mida on poliitilise arveteklaarimise õhkkonnas avalikult süüdistatud hageja põhiõiguste korduvas rikkumises.

60      Viimaseks eiras nõukogu oma kohustust kontrollida, et on järgitud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, vaatamata sellele, et ta oli nende õiguste rikkumise peale mitu korda kaevanud.

61      Nõukogu väidab, et kirjavahetusest hagejaga nähtub, et ta võttis tema seisukohti arvesse, et ta kontrollis nende põhjendatust, esitades muu hulgas Ukraina ametiasutustele ka täpseid küsimusi ja saades neilt selgitusi, ning et ametiasutustelt saadud teabe alusel oli tal võimalik asuda seisukohale, et ühelt poolt ei olnud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele rikutud ning teiselt poolt oli piisavalt põhjust tema nime loetellu jätmiseks.

62      Lisaks oli hageja teostanud teda puudutavates menetlustes Ukrainas oma õigust olla advokaadi poolt esindatud ning kasutanud riigist eemalviibimist selleks, et viidata puudustele menetluses ja vältida kohtutesse kohale ilmumist. Lisaks annab kriminaalmenetluse seadustik hagejale vaidlustamis- või edasikaebevõimalusi ning toimikust nähtub, et ta on neid tõhusalt kasutanud, mistõttu osa tema kaebustest rahuldati.

63      Seoses hageja argumentidega, mille kohaselt oli eeluurimise kestus ülemäära pikk ning talle ei esitatud süüdistust, väidab nõukogu vastu, et ta küsis Ukraina ametiasutustelt selles osas selgitusi ja sai teada, et menetluses nr 113 ja menetluses nr 521 lõpetati uurimine vastavalt 2017. aastal ja oktoobris 2018 ja et hageja kaitse parasjagu tutvub toimikuga – need asjaolud annavad tunnistust sellest, et menetlus edeneb. Ta väidab sellega seoses, et toimikuga tutvumise protsessi aeglustas asja keerukus, toimikus sisalduvate dokumentide suure hulk, tervisekriis ning hageja eemalviibimine Ukraina territooriumilt. Seejärel leiab nõukogu, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted ei kohusta Ukraina ametiasutusi kõnealuseid kriminaalmenetlusi lõpetama, sest selle seadustiku 2017. aasta reform, mille käigus kehtestati eeluurimise läbiviimise maksimaalne kestus, tehti pärast hageja nime kandmist kahtlustatavate registrisse ega ole järelikult nende menetluste suhtes kohaldatav.

64      Lõpetuseks väidab nõukogu seoses 13. mai 2020. aasta kohtuotsusega, et see ei mõjuta menetlust nr 113 ja et eelvangistus on olemas ka menetluses nr 521, kuigi seda ei saa täita, sest hageja lahkus riigist. Igal juhul kinnitab see kohtuotsus, et hageja õigused on kaitstud.

65      Kõigepealt tuleb märkida, et teist väidet tuleb pidada hindamisvea, mitte ilmse hindamisvea kohta käivaks väiteks. Nõukogul ei olnud nimelt mingit kaalutlusruumi, et otsustada, kas tal oli piisavalt tõendeid, et hinnata, kas Ukraina ametiasutused järgisid hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning kas need tõendid tekitasid nende õiguste järgimises põhjendatud kahtlusi (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑303/19, ei avaldata, EU:T:2021:334, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Liidu kohtud peavad piiravate meetmete kontrolli käigus tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu aktide õiguspärasuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõigused, nagu need on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 47 ja 48 (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

67      Harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususeks on vaja, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, või jätta tema nimi loetellu, tagab liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes nimetatud faktiliste asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest asjaomaste aktide põhistamiseks piisavaks, on tõendatud (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Selliste piiravate meetmete võtmine ja kehtima jätmine nagu otsuses 2014/119 (muudetud kujul) ja määruses nr 208/2014 (muudetud kujul) ette nähtud meetmed, mis on võetud sellise isiku vastu, kes on tuvastatud kui kolmanda riigi vara seadusvastase omastamise eest vastutav isik, tugineb sisuliselt kõnealuse riigi sellise ametiasutuse otsusele, kes on pädev algatama ja läbi viima kriminaaluurimist selle isiku suhtes seoses riigivara seadusvastase omastamise süüteoga (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Lisaks tuleb märkida, et ehkki nõukogu võib sellise loetellu kandmise kriteeriumi alusel nagu see, mida on mainitud eespool punktis 13, tugineda piiravate meetmete võtmisel kolmanda riigi otsusele, tingib sellel institutsioonil lasuv kohustus järgida kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele selle, et ta peab veenduma, et nimetatud otsuse vastu võtnud kolmanda riigi ametiasutused on neid õigusi järginud (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Nõude, et nõukogu peab kontrollima, kas kolmandate riikide otsused, millele ta kavatseb tugineda, võeti vastu neid õigusi järgides, eesmärk on tagada, et vara külmutamise meetmete võtmine või kehtima jätmine toimub üksnes piisavalt kindla faktilise aluse põhjal, ja seega kaitsta asjaomaseid isikuid ja üksusi. Nii saab nõukogu järeldada, et selliste meetmete võtmine või kehtima jätmine tugineb piisavalt kindlale faktilisele alusele vaid siis, kui ta on ise kontrollinud, kas asjaomase kolmanda riigi selle otsuse tegemisel, millele ta kavatseb tugineda, on järgitud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Lisaks tuleb märkida, et ehkki asjaolu, et kolmas riik on EIÕKga liitunud riikide hulgas, tähendab, et EIK kontrollib selle konventsiooniga tagatud põhiõigusi, mis vastavalt ELL artikli 6 lõikele 3 on liidu õiguse üldpõhimõtted, ei saa see asjaolu siiski muuta üleliigseks eespool punktis 70 viidatud kontrollinõuet (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Kohtupraktika kohaselt peab nõukogu põhjendustes, mis puudutavad isiku või üksuse vastu piirava meetme võtmist või kehtima jätmist, kirjeldama kas või lühidalt põhjusi, miks ta on seisukohal, et kolmanda riigi otsus, millele ta kavatseb tugineda, on tehtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides. Seega peab nõukogu oma põhjendamiskohustuse täitmiseks näitama piiravaid meetmeid kehtestavas otsuses, et ta kontrollis, kas kolmanda riigi otsus, millele tuginedes ta need meetmed võtab, on tehtud neid õigusi järgides (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Lõppkokkuvõttes tuleb öelda, et kui nõukogu tugineb selliste piiravate meetmete võtmisel või kehtima jätmisel nagu need, mis on kõne all käesolevas kohtuasjas, kolmanda riigi otsusele algatada ja viia läbi kriminaalmenetlus seoses avaliku sektori vahendite või vara seadusvastase omastamisega asjaomase isiku poolt, peab ta esiteks veenduma, et nimetatud otsuse vastuvõtmisel järgisid asjaomase kolmanda riigi ametiasutused selle isiku kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kelle suhtes kõnealune kriminaalmenetlus toimub, ja teiseks nimetama piiravaid meetmeid kehtestavas otsuses põhjused, miks ta on seisukohal, et see kolmanda riigi otsus tehti neid õigusi järgides (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Käesoleval juhul on niisugused kohustused seda olulisemad, et nagu nähtub otsuse 2014/119 põhjendusest 2, võeti see ja järgnevad otsused vastu poliitika raames, mille eesmärgiks on tugevdada õigusriigi ja inimõiguste austamise põhimõtteid Ukrainas (vt eespool punkt 4), vastavalt ELL artikli 21 lõike 2 punktis b sätestatud eesmärkidele. Seetõttu oleks nende otsuste ese, milleks on eelkõige hõlbustada Ukraina ametivõimudel tuvastada riigi vara seadusvastast omastamist ja võimaldada neil riigi vara seadusvastasest omastamisest saadud tulu tagasi nõuda, nende eesmärkidega arvestades asjakohatu, kui selline tuvastamine oleks toimunud ilma kohtuliku arutamiseta või meelevaldselt (vt selle kohta analoogia alusel 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑151/18, EU:T:2020:514, punkt 95).

75      Nende kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel tuleb analüüsida, kas nõukogu järgis neid kohustusi, mis tal vaidlustatud aktide vastuvõtmise raames hagejat puudutavas osas on.

76      Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu tõi vaidlustatud aktides välja põhjused, miks ta asus seisukohale, et Ukraina ametiasutuste otsus algatada ja viia hageja suhtes läbi kriminaalmenetlus seoses avaliku sektori vahendite või vara seadusvastase omastamisega oli tehtud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides (vt eespool punkt 40). Siiski tuleb kontrollida, kas nõukogu leidis õigustatult, et see oli nii.

77      Nimelt tuleb põhjenduste paikapidavuse kontrollimist, mis kuulub vaidlustatud aktide sisulise õiguspärasuse kontrolli alla ja seisneb käesoleval juhul selle kontrollimises, kas nõukogu esitatud teave on tõendatud ja kas sellest nähtub, et Ukraina ametiasutused on kontrollitud asjaomaste õiguste järgimist, eristada põhjendamise küsimusest, mis puudutab olulist vorminõuet ja kujutab endast vaid kohustust, mis kaasneb nõukogu kohustusega enne veenduda, et kõnealuseid õigusi on järgitud (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Ent varem võetud piiravaid meetmeid pikendati ja need jäeti hageja suhtes kehtima vaidlustatud aktidega, tuginedes loetellu kandmise kriteeriumile, mis on sätestatud otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1, mida täpsustati otsuses 2015/143, ja määruse nr 208/2014 artiklis 3, mida täpsustati määruses 2015/138 (vt eespool punktid 13 ja 14). See kriteerium puudutab isikuid, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutajad, sealhulgas isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise.

79      Vaidlustatud aktide põhjendustest, mida tuletati meelde eespool punktis 40, ja 5. märtsi 2021. aasta kirjast tuleneb, et nõukogu tugines hageja nime loetellu jätmiseks asjaolule, et Ukraina ametiasutused olid tema suhtes algatanud kriminaalmenetlused seoses avaliku sektori vahendite või vara seadusvastase omastamise süütegudega, mis on seotud ametiseisundi kuritarvitamisega; seda asjaolu tõendasid eelkõige peaprokuratuuri kirjad ja mitu kohtuotsust.

80      Hageja suhtes võetud piiravate meetmete kehtima jätmine põhines seega – nagu kohtuasjades, milles tehti 26. septembri 2019. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (C‑11/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:786), 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (T‑295/19, EU:T:2020:287) ja 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (T‑258/20, EU:T:2021:52) – Ukraina ametiasutuste otsusel algatada ja viia läbi kriminaalmenetlused seoses Ukraina riigivara seadusvastase omastamise süüteoga.

81      Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kui nõukogu muutis vaidlustatud aktidega otsuse 2014/119 lisa ja määruse nr 208/2014 I lisa, lisas ta neile samamoodi, nagu varem 2019. ja 2020. aasta märtsi akte vastu võttes, uue jaotise, mis on täies ulatuses pühendatud kaitseõigustele ja õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele ning mis jaguneb kaheks osaks.

82      Esimeses osas on lihtsalt üldiselt meelde tuletatud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Kõigepealt tuletatakse eelkõige meelde erinevaid menetlusõigusi, mis on kriminaalmenetluse raames kahtlustataval või süüdistataval kriminaalmenetluse seadustiku artikli 42 alusel. Seejärel mainitakse sama seadustiku artiklit 303, milles tehakse vahet otsustel ja tegevusetusel, mida saab kohtueelse menetluse käigus vaidlustada, ning otsustel, tegevusel ja tegevusetusel, mida võib kohtus ettevalmistava menetluse käigus arutada. Peale selle on ühelt poolt meenutatud, et selle seadustiku artikli 306 kohaselt vaatab uurija või prokuröri otsuste, tegevuse või tegevusetuse kohta esitatud kaebused läbi kohaliku kohtu eeluurimiskohtunik kaebuse esitaja, tema kaitsja või esindaja juuresolekul. Teiseks on muu hulgas märgitud, et nimetatud seadustiku artiklis 309 on täpsustatud, milliseid eeluurimiskohtuniku otsuseid saab vaidlustada kaebusega. Lõpuks on täpsustatud, et teatav hulk uurimistoiminguid, nagu vara arestimine ja kinnipidamismeetmed, on võimalikud üksnes eeluurimiskohtuniku või kohtu otsuse alusel.

83      Jaotise teine osa käsitleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimist iga isiku suhtes, kelle nimi on loetellu kantud. Mis puudutab täpsemalt hagejat, siis on täpsustatud, et nõukogu toimikus sisalduva teabe kohaselt austati tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele – sealhulgas põhiõigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus kohtus – kriminaalmenetluste käigus, millest nõukogu vaidlustatud aktide põhjendamisel lähtus, nagu näitavad eelkõige „eeluurimiskohtuniku 1. märtsi 2017. aasta ja 5. oktoobri 2018. aasta otsus anda luba erakorraliseks tagaseljauurimiseks“. Lisaks märgib nõukogu, et „kaitsjat teavitati eeluurimise lõpuleviimisest vastavalt 2017. ja 2018. aastal ning talle on sellest ajast alates esitatud kriminaalmenetluse materjalid tutvumiseks“, et hageja kaitse toimikuga tutvumise protsess oli pooleli ning kaitsele tuli anda selleks pikalt aega (vt eespool punkt 40).

84      Hagejale 5. märtsil 2021 saadetud kirjas (vt eespool punkt 41) märkis nõukogu kõigepealt, et peaprokuratuurilt saadud ja kohtuasja toimikus sisalduvast teabest nähtub, et hageja suhtes on Ukrainas jätkuvalt algatatud kriminaalmenetlused seoses avaliku sektori vahendite või vara seadusvastase omastamisega. Seejärel märkis nõukogu ühelt poolt, et 13. mai 2020. aasta kohtuotsuses oli kinnitatud, et teade kahtlustuse kohta oli menetluses nr 113 nõuetekohaselt kätte toimetatud ja et hagejal oli seega kahtlustatava isiku staatus. Teiselt poolt, mis puudutab eeluurimise väidetavalt ülemäära pikka kestust, väitis nõukogu vastu, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis kohustavad prokuröri menetlust lõpetama, kui eeluurimiseks ette nähtud aeg on lõppenud, jõustusid 3. oktoobril 2017 ehk pärast hageja nime kandmist kahtlustatavate registrisse, mistõttu ei ole need menetlusele nr 113 ja menetlusele nr 521 kohaldatavad. Lisaks täpsustas nõukogu, et kaitse toimikuga tutvumise etappi ei võetud eeluurimise tähtaja juures arvesse, mistõttu võimalikke viivitusi selles menetlusetapis ei saa Ukraina uurimisorganitele süüks panna. Lõpuks järeldas nõukogu, et tema ülesanne ei olnud kontrollida seda, kas kriminaaluurimised olid põhjendatud, vaid üksnes seda, kas piirava meetme kehtestamiseks oli dokumentide, mille alusel see võeti, kohaselt olemas piisav põhjus.

85      Nii nähtub vaidlustatud aktides ja 5. märtsi 2021. aasta kirjas esitatud põhjenduste koos analüüsimisest, et nõukogu väidab, et ta kontrollis hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimist eespool punktis 84 viidatud kahes menetluses.

86      Sellega seoses tuleb alustuseks märkida, et nõukogu ei ole tõendanud, kuidas annavad Petšerski kohtu eeluurimiskohtuniku otsused, mida on mainitud eespool punktis 83, tunnistust hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimisest menetluses nr 113 või menetluses nr 521. Nimelt, nagu meenutati eespool punktides 67–69, pidi nõukogu käesolevas kohtuasjas enne kõnealuste piiravate meetmete kehtima jätmise otsuse tegemist kontrollima, kas Ukraina õiguskaitseasutuse otsus algatada ja viia läbi kriminaalmenetlused seoses avaliku sektori rahaliste vahendite või vara seadusvastase omastamise ja ametiseisundi kuritarvitamise süütegudega, mille hageja väidetavalt toime on pannud, võeti vastu hageja neid õigusi järgides (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Sellest vaatepunktist ei saa eespool punktis 83 mainitud kohtuotsuseid käsitada otsustena algatada ja viia läbi uurimismenetlus, mis õigustavad kõnealuste piiravate meetmete kehtima jätmist. Võib siiski möönda, et sisulisest aspektist – kuna need otsused tegi kohus, nimelt Petšerski kohtu eeluurimiskohtunik – võttis nõukogu neid otsuseid tegelikult arvesse kui faktilist alust, mis õigustab kõnealuste meetmete kehtima jätmist (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Seega tuleb kontrollida, kas nõukogu sai õigustatult leida, et need otsused ning asjaolu, et toimikuga tutvumine kaitse poolt oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise hetkel pooleli ning hagejale tuli anda materjalidega tutvumiseks pikalt aega, annavad tunnistust hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimisest.

89      Esimesena tuleb seoses eeluurimiskohtuniku 1. märtsi 2017. aasta ja 5. oktoobri 2018. aasta otsusega, mis käsitlevad erakorralise tagaseljauurimise algatamist vastavalt menetluses nr 113 ja menetluses nr 521, tõdeda, et need tehti vastavalt neli aastat ning kaks ja pool aastat enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist. Sellest tuleneb, et need ei ole piisavad tõendamaks, et need menetlused, millele nõukogu tugineb, et jätta kõnealused piiravad meetmed hageja suhtes kehtima 2021. aasta märtsi ja septembri vaheliseks ajavahemikuks, viidi läbi hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides.

90      Pealegi on Üldkohtul juba olnud võimalus teha otsus nii eeluurimiskohtuniku 1. märtsi 2017. aasta otsuse kui ka 5. oktoobri 2018. aasta otsuse üle kohtuasjades, milles tehti 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (T‑295/19, EU:T:2020:287, punktid 78–91) ja 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (T‑258/20, EU:T:2021:52, punktid 83, 93 ja 94), mille peale ei ole Euroopa Kohtule apellatsioonkaebust esitatud, tuvastades, et need otsused ei tõendanud, et asjaomaste menetluste raames järgiti hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Ent tuleb rõhutada, et Üldkohus ei saa jätta täielikult tähelepanuta arutluskäiku, mille ta esitas nendes kahes kohtuasjas, mis puudutavad samu pooli ja tõstatavad põhiosas samu õiguslikke küsimusi.

91      Mis puudutab täpsemalt eeluurimiskohtuniku 5. oktoobri 2018. aasta otsust, mis tehti menetluses nr 521, siis tuleb meelde tuletada, et Üldkohus märkis esiteks, et nõukogu ei olnud kontrollinud, mil määral oli see otsus, mida ei olnud võimalik edasi kaevata, kooskõlas vaidlustatud aktide esimeses jaos, mis käsitleb kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, nimetatud kriminaalmenetluse seadustiku sätetega (vt eespool punkt 82). Teiseks leidis Üldkohus, et põhjused, miks hagejat ei esindanud tema enda määratud advokaadid, ei nähtu toimiku materjalidest, ning et nõukogu ei täitnud sellega seoses oma kohustust veenduda, et hageja kaitseõigusi on järgitud. Kolmandaks tõdes Üldkohus, et hoolimata kõigist dokumentidest, mis hageja oli talle esitanud ja mis tõendasid, et tema nime ei olnud kantud Interpoli tagaotsitavate isikute nimekirja, rahuldus nõukogu selles osas peaprokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku pelga kinnitusega, samas kui asjaolu, et nimi on kantud tagaotsitavate isikute riikidevahelisse või rahvusvahelisse nimekirja, oli üks kahest tingimusest, mille prokurör peab kinnitama, kui ta taotleb tagaseljamenetluse läbiviimiseks loa andmist (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑295/19, EU:T:2020:287, punktid 82–88).

92      Sama kehtib menetluse nr 113 kohta. Nimelt märkis Üldkohus ka selles menetluses, et nõukogu ei selgitanud, millistel põhjustel ta rahuldus peaprokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku pelga kinnitusega, mis puudutasid hageja nime kandmist tagaotsitavate isikute rahvusvahelisse nimekirja, vaatamata sellele, et olid olemas dokumendid, mis tõendasid, et hageja nime ei olnud kantud Interpoli tagaotsitavate isikute nimekirja. Üldkohtu hinnangul ei võimaldanud nõukogu käsutuses olev teave tal kontrollida seda, kas prokurör täitis sellisesse nimekirja kandmisega seotud tingimuse, ja seetõttu seda, kas eeluurimiskohtunik järgis oma otsust tehes hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Sellega seoses märkis Üldkohus samuti, et 13. mai 2020. aasta kohtuotsusest, mis tehti küll pärast 2020. aasta märtsi aktide, kuid mitte pärast vaidlustatud aktide vastuvõtmist, nähtub ühelt poolt, et ainuüksi asjaolu, et prokurör tegi menetluses otsuse kanda isik Interpoli tagaotsitavate isikute rahvusvahelisse nimekirja, ei olnud piisav, sest lisaks pidid olema võetud kõik vajalikud meetmed selle otsuse rakendamiseks, mida prokurör ei olnud aga tõendanud, ja teiselt poolt oli Ukraina korruptsioonivastase kõrgema kohtu apellatsioonikoda kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 193‑6 juba niimoodi tõlgendanud mitmes 2019. aasta septembri ja 2020. aasta veebruari vahelisel ajavahemikul tehtud kohtuotsuses (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punktid 86–92), mistõttu oleks see pidanud prokurörile seda enam teada olema.

93      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (T‑258/20, EU:T:2021:52) kuulutati enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist, ei esitanud nõukogu oma menetlusdokumentides ühtegi asjaolu, mis võimaldaks Üldkohtul jõuda teistsugustele järeldustele kui 25. juuni 2020. aasta kohtuotsuses Klymenko vs. nõukogu (T‑295/19, EU:T:2020:287) ja 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsuses Klymenko vs. nõukogu (T‑258/20, EU:T:2021:52), mis puudutab eeluurimiskohtuniku 1. märtsi 2017. aasta ja 5. oktoobri 2018. aasta otsuse tõendusjõudu.

94      Igal juhul tuleb lisaks märkida, et kõik eespool punktis 83 viidatud kohtuotsused, mis tehti kriminaalmenetluste raames ja mis põhjendasid hageja nime loetellu kandmist ja sinna jätmist, on nende menetluste seisukohast üksnes kõrvalised, sest neis lahendatakse vaid menetlusküsimusi. Sellised otsused, mis saavad äärmisel juhul tõendada piisavalt kindla faktilise aluse olemasolu, kuna kohaldatavale loetellu kandmise kriteeriumile vastavalt oli hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlus, mis käsitleb eelkõige Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara seadusvastase omastamise süütegu, ei ole ontoloogiliselt sellised, mis võiksid eraldivõetult tõendada, et Ukraina õiguskaitseasutuse selline otsus algatada ja viia läbi need kriminaalmenetlused, millel sisuliselt põhineb hageja osas piiravate meetmete kehtima jätmine, on vastu võetud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides, mida tuleb nõukogul seega eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika kohaselt kontrollida (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

95      Lisaks sellele ei viita nõukogu ühelegi menetlustoimiku dokumendile, millele ta vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tugines ja millest nähtuks, et ta analüüsis viidatud kohtuotsuseid ja tegi neist õigustatult järelduse, et hageja menetlusõigusi oli sisuliselt järgitud.

96      Nõukogu pelk viide Ukraina ametiasutuste korduvatele kirjadele ja seisukohavõttudele, milles nad selgitasid, kuidas järgiti hageja põhiõigusi ning andsid selle kohta kinnitusi, ei ole piisav, et järeldada, et otsus jätta hageja nimi loetellu põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Saleh Thabet jt vs. nõukogu, C‑72/19 P ja C‑145/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:992, punkt 44).

97      Sellega seoses tuleb märkida ka seda, et nõukogu oli kohustatud seda kontrollima sõltumata kõigist tõenditest, mida hageja esitas, et näidata, et käesolevas asjas oli rikutud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sest ainult võimalus tugineda Ukraina kohtutes nende õiguste rikkumisele kriminaalmenetluse seadustiku sätete alusel ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et Ukraina õiguskaitseasutused on neid õigusi järginud (vt selle kohta 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑303/19, ei avaldata, EU:T:2021:334, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Seda järeldust ei sea kahtluse alla nõukogu argument, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis tõendaksid, et tema konkreetset olukorda mõjutasid Ukraina kohtusüsteemi väidetavad probleemid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu pädev asutus tõendama vaidlustamise korral puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste õigsust, mitte aga puudutatud isik ei pea tõendama nende põhjenduste alusetust (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Saleh Thabet jt vs. nõukogu, C‑72/19 P ja C‑145/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:992, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Teisena, mis puudutab kaitse toimikuga tutvumise protsessi, mis oli mõlemas menetluses vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal veel pooleli, siis nähtub kohtuasja toimikust, et nõukogu rahuldus peaprokuratuuri napisõnaliste selgitustega, milles järeldati, et tutvumisperioodi kestus sõltus üksnes kaitsest, esitamata mingit põhjendatud teavet selle protsessi olemuse ja maksimaalse kestuse kohta, kuigi see oli kestnud alates 21. aprillist 2017, mil lõpetati eeluurimine menetluses nr 113, ja alates 3. detsembrist 2018, mil lõpetati eeluurimine menetluses nr 521.

100    Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei ole ta tõendanud, kuidas võimaldasid tema käsutuses olnud teave, mis käsitleb kaitse materjalidega tutvumise protsessi nimetatud menetlustes, ja sellega seotud olnud kohtuotsused tal asuda seisukohale, et hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele oli järgitud, samas kui – nagu märkis hageja – need menetlused, mis käsitlesid ajavahemikul 2011–2014 väidetavalt toimepandud tegusid, olid alles eeluurimise staadiumis ja anti 2019. aasta novembris pärast nende lõpetamist pealegi üle muudele uurimisasutustele, mistõttu kõnealused kohtuasjad ei olnud veel jõudnud sisulistes küsimustes Ukraina kohtute menetlusse.

101    Harta artikli 47 teine lõik, mis kujutab endast mõõdupuud, mille abil nõukogu hindab, kas õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on järgitud (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika), näeb aga ette, et igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.

102    Kui harta näeb ette õigused, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, näiteks selle artiklis 6 ette nähtud õigustele, on harta artikli 52 lõike 3 kohaselt nende tähendus ja ulatus samad, mis neile EIÕKga ette on nähtud.

103    Sellega seoses tuleb märkida, et EIK leidis EIÕK artiklit 6 tõlgendades, et mõistliku aja põhimõtte eesmärk on eeskätt kaitsta süüdistatavat menetluse liigse viibimise eest ja vältida seda, et tema saatus jääb liiga pikalt lahtiseks, ning et see põhimõte rõhutab, kui oluline on mõista kohut viivitusteta, mis võivad kahjustada kohtumõistmise tõhusust ja usaldusväärsust (vt EIK 7. juuli 2015. aasta otsus Rutkowski jt vs. Poola, CE:ECHR:2015:0707JUD007228710, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on EIK asunud seisukohale, et selle põhimõtte rikkumisega võib olla tegemist eeskätt siis, kui kriminaalmenetluse uurimisfaasi iseloomustas rida tegevusetuse perioode, mis on süüks pandavad selle uurimise eest vastutavatele pädevatele ametiasutustele (vt selle kohta EIK 6. jaanuari 2004. aasta otsus Rouille vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2004:0106JUD005026899, punktid 29–31; 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Reiner jt vs. Rumeenia, CE:ECHR:2007:0927JUD000150502, punktid 57–59; ja 12. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Borisenko vs. Ukraina, CE:ECHR:2012:0112JUD002572502, punktid 58–62).

104    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kui isiku suhtes on piiravaid meetmeid kohaldatud juba mitu aastat põhjendusel, et käimas on sisuliselt sama eeluurimine, nagu see on käesolevas asjas, peab nõukogu enne nende meetmete pikendamise otsuse tegemist veenduma, et järgitud on selle isiku õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 101; 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑303/19, ei avaldata, EU:T:2021:334, punkt 127; vt selle kohta analoogia alusel ka 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑151/18, EU:T:2020:514, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, nagu on märgitud eespool punktis 74, et hageja vara külmutamine on ennetav ja selle eesmärk – nagu ka nõukogu oma menetlusdokumentides rõhutab – on hõlbustada Ukraina ametiasutustel algatatud kohtumenetluste tulemusel avaliku sektori vahendite seadusvastast omastamist tuvastada ja jätta neile ametiasutustele võimalus nõuda lõppastmes tagasi sellisest omastamisest saadud tulu. Seega peab nõukogu vältima seda, et niisugust meedet, mida õigustab just selle ajutine laad, pikendatakse tarbetult, kahjustades hageja õigusi ja vabadusi, millele sellel meetmel on oluline negatiivne mõju, ainuüksi seetõttu, et kohtumenetlus, millel see meede põhineb, on jäetud sisuliselt kestma määramata ajaks ja ilma tegeliku põhjenduseta (vt selle kohta analoogia alusel 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑151/18, EU:T:2020:514, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    EIÕK artikli 6 tõlgendamist käsitlevast EIK praktikast nähtub samuti, et viivitusi, mis on tingitud ametiasutuste poolt menetluse peatamisest, otsustest liita ja eraldada erinevaid kriminaalmenetlusi ning kohtuasja sama menetluse raames täiendavale uurimisele saatmistest võib pidada tõenditeks tõsiste puuduste kohta kriminaalkohtusüsteemi toimimises (vt selle kohta EIK 23. juuni 2016. aasta otsus Krivoshey vs. Ukraina, CE:ECHR:2016:0623JUD000743305, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestades eeluurimise pikka kestust ja seda, et uurimised ei edenenud, tuleneb käesolevas asjas eespool punktis 104 märgitust, et nõukogu pidi enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist veenduma, et eeluurimise ebamõistlik kestus oli põhjendatud. Seega ei saanud nõukogu õiguspäraselt piirduda peaprokuratuuri esitatud põhjendusega, mille kohaselt kriminaalmenetluse seadustiku uued kriminaalmenetluse lõpetamist puudutavad sätted ei kohaldu tagasiulatuva jõu puudumise tõttu, kuna ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et kõnealustele menetlustele kohaldatavad kriminaalmenetluse seadustiku sätted ei võimaldanud nendega seotud eeluurimist lõpetada.

107    Seda järeldust ei sea kahtluse alla nõukogu argumendid, mis tuginevad kohtuasjale, milles tehti 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Mabrouk vs. nõukogu (T‑175/15, EU:T:2017:694), kus kriminaaluurimine oli mitmeks aastaks peatatud. Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Mabrouk vs. nõukogu (T‑175/15, EU:T:2017:694) tehti enne 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031) kuulutamist, milles anti olulisi selgitusi nõukogu kohustuse kohta kontrollida muu hulgas seda, kas piiravate meetmete vastuvõtmise aluseks olevates kriminaalmenetlustes järgiti õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul, mis, nagu eespool punktis 101 välja on toodud, on osa õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele. Teiseks oli olukord kohtuasjas, milles tehti 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Mabrouk vs. nõukogu (T‑175/15, EU:T:2017:694), käesolevast kohtuasjast erinev, sest nõukogu käsutuses olevad dokumendid tõendasid nii tegelikku menetluslikku tegevust kohtuasja uurimise raames, millega kõnealune hageja oli seotud, kui ka eelkõige menetlustoiminguid, mida asjaomased ametiasutused rahvusvaheliste õigusabitaotluste raames tegid (vt selle kohta 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑303/19, ei avaldata, EU:T:2021:334, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Sellest järeldub, et käesolevas kohtuasjas oleks nõukogu pidanud vähemalt hindama kõiki peaprokuratuuri ja hageja esitatud asjaolusid ja märkima, mis põhjustel sai ta nende asjaolude iseseisva ja põhjaliku analüüsi tulemusel järeldada, et Ukraina õiguskaitseasutuses oli järgitud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele seoses küsimusega, kas tema asi lahendati mõistliku aja jooksul (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 102).

109    Toimiku materjale arvestades ei saa seega järeldada, et tõendid, mis nõukogul vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal olid, võimaldasid tal kontrollida, kas Ukraina õiguskaitseasutuse otsus algatada ja viia läbi asjaomased kriminaalmenetlused oli tehtud ja rakendatud, järgides hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja täpsemalt sellele, et tema asi lahendataks mõistliku aja jooksul.

110    Sellega seoses tuleb märkida ka seda, et väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt sellise rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmise korral nagu see otsus, mis tehti hageja suhtes vaidlustatud aktides, ei ole nõukogu või liidu kohtu ülesanne kontrollida mitte nende uurimiste põhjendatust, mis toimusid Ukrainas isiku suhtes, kelle vastu neid piiravaid meetmeid kohaldatakse, vaid üksnes rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust selle otsuse aluseks olnud dokumendi või dokumentide alusel, ei saa tõlgendada nii, et nõukogu ei ole kohustatud kontrollima, kas kolmanda riigi otsus, millele ta soovib nende piiravate meetmete võtmiseks tugineda, on vastu võetud selliselt, et on tagatud kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑258/20, EU:T:2021:52, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

111    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole tõendatud, et nõukogu oleks enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist veendunud, et Ukraina õiguskaitseasutus järgis hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele kriminaalmenetlustes, millele ta tugines. Sellest järeldub, et nõukogu tegi hindamisvea, kui otsustas jätta hageja nime loetellu.

112    Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vaja kontrollida viimase esitatud muid väiteid ja argumente.

113    Mis puudutab nõukogu teise võimalusena esitatud nõuet (vt eespool punkti 50 teine taane) jätta kehtima otsuse 2021/394 tagajärjed kuni käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni, juhuks kui kohus tühistab rakendusmääruse 2021/391 hagejat puudutavas osas, ning kui selline apellatsioonkaebus esitatakse, siis kuni selle kohta otsuse tegemiseni, siis piisab tõdemusest, et otsusel 2021/394 on tagajärjed ainult kuni 6. septembrini 2021. Seega ei peata selle otsuse tühistamine käesoleva kohtuotsusega neid tagajärgi sellest kuupäevast varasemal ajavahemikul, mistõttu ei ole vaja teha otsust selle otsuse tagajärgede kehtima jätmise kohta (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑289/19, ei avaldata, EU:T:2020:445, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Kohtukulud

114    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 4. märtsi 2021. aasta otsus (ÜVJP) 2021/394, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ja nõukogu 4. märtsi 2021. aasta rakendusmäärus (EL) 2021/391, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, osas, milles nende aktidega jäeti Oleksandr Viktorovych Klymenko nimi nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Spielmann

Mastroianni

Brkan

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.