Language of document : ECLI:EU:T:2022:15

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

19. jaanuar 2022(*)

Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Lairibaühenduse teenuste Slovakkia turg – ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise tuvastamise otsus – Kohtuotsus, millega otsus osaliselt tühistati ja millega määratud trahvisummat vähendati – Komisjoni keeldumine viivitusintressi maksmast – ELTL artikkel 266 – Delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkt a – Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Alusetult makstud trahvisumma kasutamise võimalusest ilmajäämine – Saamata jäänud tulu – Viivitusintress – Määr – Kahju

Kohtuasjas T‑610/19,

Deutsche Telekom AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: advokaadid P. Linsmeier, U. Soltész, C. von Köckritz ja P. Lohs,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja L. Wildpanner,

kostja,

mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsus, millega keelduti maksmast hagejale viivitusintressi trahvi selle osa põhisummalt, mis maksti tagasi 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) alusel, ning teiseks ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada selle põhisumma kasutamise võimalusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu või teise võimalusena hüvitada kahju, mis tuleneb sellest, et komisjon on keeldunud maksmast sellelt summalt viivitusintressi,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president R. da Silva Passos (ettekandja), kohtunikud V. Valančius, I. Reine, L. Truchot ja M. Sampol Pucurull,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 30. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Komisjon võttis 15. oktoobril 2014 vastu otsuse C(2014) 7465 (final) ELTL artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39523 – Slovak Telekom), mida parandati 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 10119 (final) ja 17. aprilli 2015. aasta otsusega C(2015) 2484 (final) (edaspidi „2014. aasta otsus“). 2014. aasta otsuse artiklite 1 ja 2 sisu on alljärgnev:

Artikkel 1

1.      Ettevõtja, mis koosneb Deutsche Telekom AGst ja Slovak Telekom a.s-ist, on toime pannud aluslepingu artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise.

2.      Rikkumine kestis 12. augustist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 ning seisnes järgmistes tegudes:

a)      kliendiliinide eraldamiseks vajaliku võrguteabe varjamine alternatiivsete operaatorite eest;

b)      kliendiliinide eraldamise kohustuste ulatuse vähendamine;

c)      eraldamisega seotud standardpakkumises ebaõiglaste tingimuste ja korra kehtestamine seoses ühispaiknemise, kvalifitseerimise, prognooside, remondi ja pangagarantiidega;

d)      ebaõiglaste hindade kohaldamine, mis ei võimalda sama tõhusal operaatoril, kes tugineb Slovak Telekom a.s-i eraldatud kliendiliinidele hulgitasandi juurdepääsule, jäljendada Slovak Telekom a.s-i pakutavaid jaeteenuseid kahju kandmata.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise eest määratakse järgmised trahvid:

a)      38 838 000 eurot solidaarselt Deutsche Telekom AG-le ja Slovak Telekom a.s-ile;

b)      31 070 000 eurot Deutsche Telekom AG-le.

Trahvid kuuluvad tasumisele eurodes kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemise päevast Euroopa Komisjoni nimel olevale järgmisele pangakontole:

[…]

Trahvidele lisandub alates eespool nimetatud tähtaja möödumisest automaatselt intress Euroopa Keskpanga poolt käesoleva otsuse vastuvõtmise kuu esimesel päeval oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava määra alusel, millele lisandub 3,5 protsendipunkti.

Kui artiklis 1 nimetatud ettevõtja esitab otsuse peale hagi, tagab ta trahvisumma tähtaegse tasumise kas aktsepteeritava pangatagatise esitamisega või trahvisumma ajutise maksmisega kooskõlas komisjoni [29. oktoobri 2012. aasta] delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012[, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1),] artikliga 90.“ [mitteametlik tõlge]

2        Hageja Deutsche Telekom AG esitas 24. detsembril 2014 hagi 2014. aasta otsuse peale. Hagi registreeriti numbriga T‑827/14.

3        Hageja tasus 16. jaanuaril 2015 trahvi summas 31 070 000 eurot, mille tasumise eest ta vastutas ainuisikuliselt.

4        Üldkohus asus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) seisukohale, et komisjon jättis 2014. aasta otsuses tõendamata, et Slovak Telekom a.s-i hinnakujundus, millele viidati selle otsuse artikli 1 lõike 2 punktis d, tõi enne 1. jaanuari 2006 kaasa turult väljatõrjumise mõju. Lisaks leidis kohus, et hageja käive ei kajastanud tema individuaalset tegevust kõnealuse rikkumise toimepanemisel ja et nimetatud käibe alusel ei saanud seega arvutada täiendavat trahvi, mis määrati hoiatamise eesmärgil üksnes hagejale.

5        Seetõttu Üldkohus esiteks tühistas 2014. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punkti d, kuivõrd selles tuvastati, et ajavahemikus 12. augustist kuni 31. detsembrini 2005 kohaldas hageja ebaõiglasi hindu, mis ei võimaldanud sama tõhusal operaatoril, kes tugineb Slovak Telekomi eraldatud kliendiliinidele hulgitasandi juurdepääsule, dubleerida Slovak Telekomi pakutavaid jaeteenuseid kahju kandmata.

6        Teiseks tühistas Üldkohus 2014. aasta otsuse artikli 2, mille kohaselt trahvisumma, mis oli määratud solidaarselt Slovak Telekomile ja hagejale, on 38 838 000 eurot, ning trahvisumma, mis oli määratud ainult Deutsche Telekomile, on 31 070 000 eurot.

7        Kolmandaks vähendas Üldkohus ühelt poolt trahvisummat, mille tasumise eest vastutasid Slovak Telekom ja hageja solidaarselt, 776 037 euro võrra ja määras selle suuruseks 38 061 963 eurot. Teiselt poolt vähendas Üldkohus trahvisummat, mille tasumise kohustus oli ainult hagejal, 12 039 019 euro võrra ja määras selle suuruseks 19 030 981 eurot.

8        Neljandaks jättis Üldkohus hagi ülejäänud osas rahuldamata ja mõistis välja kohtukulud.

9        13. detsembril 2018 alguse saanud kirjavahetuse tulemusel tagastas komisjon 19. veebruaril 2019 hagejale 12 039 019 euro suuruse summa.

10      Hageja palus 12. märtsil 2019 komisjonil talle tasuda viivitusintressi ajavahemiku eest alates 16. jaanuarist 2015, mil ta tasus trahvisumma, mille tasumise eest ta oli ainuisikuliselt vastutav (vt eespool punkt 3), kuni 19. veebruarini 2019, mil komisjon tagastas talle trahvisumma selle osa, mille tasumine tunnistati 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) (vt eespool punkt 9) põhjendamatuks. Viivitusintress, mille maksmist hageja nõudis, oli 1 750 522,83 eurot ja see vastas määra 3,55% kohaldamisele summale 12 039 019 eurot, mille komisjon oli talle tagasi maksnud. Määr 3,55% omakorda vastas määrale, mida Euroopa Keskpank (EKP) kohaldas oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes jaanuaris 2015, s.o 0,05%, mida on suurendatud kolme ja poole protsendipunkti võrra.

11      Komisjon keeldus 28. juuni 2019. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hagejale viivitusintressi maksmast.

12      Esiteks märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et ta tagastas 19. veebruaril 2019 ülemäärase trahvi nominaalsumma, st erinevuse hagejale 2014. aasta otsuses esialgu määratud trahvisumma ja trahvisumma vahel, mis kuulus tasumisele pärast seda, kui Üldkohus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) seda vähendas. Komisjon täpsustas, et ülemäärase trahvi nominaalväärtusele ei lisandunud intressi, kuna sellest summast saadud tulu oli negatiivne.

13      Vaidlustatud otsuses viitas komisjon oma 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), artiklile 90.

14      Sellega seoses selgitas komisjon, et kuna trahvid tasuti ajutiselt kuni selle ajani, mil edasikaebevõimalused on ammendatud, pidi ta tagama ajutiselt sissenõutud summade säilimise, „investeerides need vahendite turvalisuse ja likviidsuse tagamiseks finantsvaradesse, seistes samal ajal hea selle eest, et teenitakse positiivset investeerimistulu“. Need selgitused vastavad sisuliselt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 2 sätetele.

15      Komisjon tuletas meelde ka delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a sätteid, nimelt et „[k]ui […] trahv […] on tühistatud või selle summat on vähendatud, [makstakse] […] põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt kogunenud intressid […] tagasi[, ning juhul] kui asjaomase ajavahemiku kogutootlus on olnud negatiivne, makstakse põhjendamatult sisse nõutud summad tagasi nimiväärtuses“.

16      Teiseks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuses hageja argumenti, mille kohaselt oli hagejal 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) kohaselt õigus saada viivitusintressi määral, mida EKP kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, mida suurendatakse kolme ja poole protsendipunkti võrra. Vastuseks sellele argumendile selgitas ta, et nimetatud kohtuotsus ei olnud hageja nõutud viivitusintressi maksmise õiguslik alus. Lisaks väitis ta, et nimetatud kohtuotsusega ei tunnistatud kehtetuks kohustusi, mis tal olid delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a alusel. Lõpuks märkis komisjon, et ta on esitanud apellatsioonkaebuse selle kohtuotsuse peale, mis ei ole seega lõplik.

17      Nende selgituste põhjal järeldas komisjon, et ta ei saa rahuldada hageja taotlust maksta hagejale viivitusintressi trahvisumma sellelt osalt, mille tasumise tunnistas Üldkohus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) põhjendamatuks.

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Hageja esitas käesoleva hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. septembril 2019.

19      Komisjon taotles 2. oktoobril 2019 Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti a alusel menetluse peatamist kuni menetluse lõpetamiseni kohtuasjas, milles tehti 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39). Hageja vaidles 10. oktoobril 2019 sellele taotlusele vastu. Üldkohtu üheksanda koja president otsustas 22. oktoobril 2019 menetlust mitte peatada.

20      Menetluse kirjalik osa lõpetati 8. mail 2020.

21      Pooltel paluti 25. veebruaril 2021 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitada oma seisukohad järelduste kohta, mille nad on käesolevas kohtuasjas teinud seoses 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39). Pooled vastasid sellele nõudele määratud tähtaja jooksul.

22      Üldkohus otsustas seitsmenda koja ettepanekul kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

23      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (seitsmes koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ja palus pooltel vastata mitmele kirjalikule küsimusele. Komisjonil paluti ka esitada üks dokument. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.

24      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu suulistele küsimustele antud vastused kuulati ära 30. juuni 2021. aasta kohtuistungil.

25      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista Euroopa Liidult, keda esindab komisjon, välja rahaline hüvitis summas 2 580 374,07 eurot kahju eest, mida hageja kandis seetõttu, et ajavahemikul 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 ei olnud tal võimalik kasutada tema poolt alusetult makstud summat, mistõttu ta ei saanud tulu, mida see summa oleks tal tavaolukorras võimaldanud teenida või mille arvelt ta oleks saanud vähendada kapitalikulusid;

–        teise võimalusena, juhul kui Üldkohus ei rahulda teist nõuet, mõista välja rahaline hüvitis summas 1 750 522,83 eurot kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et komisjon keeldus ajavahemikul 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 maksmast talle viivitusintressi 12 039 019 euro suuruselt summalt ja seda EKP poolt peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava määra alusel, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti;

–        kolmanda võimalusena mõista kahjuhüvitis välja summas, mida Üldkohus peab sobivaks ja mis arvutatakse viivitusintressi määra alusel, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        tuvastada, et summale, mille komisjon peab tasuma vastavalt teisele, kolmandale või neljandale nõudele, lisandub käesolevas kohtuasjas tehtava kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast kuni kuupäevani, mil komisjon maksab hüvitise täies ulatuses välja, intress, mis arvutatakse EKP peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava määra alusel, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti, või teise võimalusena muu viivitusintressi määra alusel, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ja Euroopa Liidult.

26      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata,

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

27      Oma esimeses nõudes palub hageja tühistada vaidlustatud otsus. Oma teises kuni neljandas nõudes palub ta esimese võimalusena hüvitada saamata jäänud tulu seetõttu, et ta ei saanud kasutada alusetult tasutud trahvi põhisummat, ja teise võimalusena hüvitada kahju, mis talle tekitati sellega, et komisjon keeldus maksmast sellelt summalt viivitusintressi. Viiendas nõudes palub ta mõista komisjonilt välja alates tehtava kohtuotsuse kuulutamisest kuni summa täieliku tasumiseni viivitusintress sellelt summalt, mille komisjon peab maksma vastavalt teisele, kolmandale või neljandale nõudele.

28      Käesoleva kohtuasja asjaoludel peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt kahju hüvitamise nõudeid ja nõuet mõista välja viivitusintress alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest. Seejärel tuleb käsitleda tühistamisnõuet.

 Kahju hüvitamise nõuded

29      Oma teises nõudes palub hageja esimese võimalusena hüvitada saamata jäänud tulu seetõttu, et ta ei saanud ajavahemikul 15. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 kasutada tema poolt alusetult tasutud trahvi summat. Kolmandas nõudes palub ta teise võimalusena hüvitada kahju, mida ta kandis samal ajavahemikul seetõttu, et komisjon keeldus talle vastuolus ELTL artikli 266 esimese lõiguga maksmast viivitusintressi määra alusel, mida EKP kohaldas oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti. Neljandas nõudes palub ta kolmanda võimalusena hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekkis talle maksmata viivitusintressi tõttu, määra alusel, mida Üldkohus peab sobivaks. Viiendas nõudes palub ta mõista komisjonilt välja viivitusintressi alates tehtava kohtuotsuse kuulutamisest.

30      ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

31      Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida liidu lepinguvälise vastutuse teisi tingimusi. Lisaks ei ole liidu kohus kohustatud asjaomaseid tingimusi analüüsima kindlaksmääratud järjekorras (vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2010:672, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Hageja esitatud nõudeid tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

 Esimese võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõue, milles palutakse hüvitada saamata jäänud tulu seetõttu, et hageja ei saanud kasutada summat, mille ta alusetult trahvina maksis

34      Esimese võimalusena palub hageja hüvitada saamata jäänud tulu summas 2 580 374,07 eurot, mis sisuliselt vastab tema kasutatud kapitali aastasele tootlusele või tema kapitali kaalutud keskmisele hinnale ajavahemikus 2015–2018. Hageja väidab, et selle kahju põhjustas talle ELTL artikli 266 esimese lõigu ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõigete 2 ja 3 piisavalt selge rikkumine.

35      Täpsemini viitab hageja saamata jäänud tulule põhjusel, et kui ta oleks saanud jätkata selle rahasumma haldamist, millest ta õigusvastaselt ilma jäeti, oleks ta saanud teenida tulu. Ta selgitab, et ta oleks alusetult makstud trahvi summale vastava summaga saanud teostada majandustegevust ja rahastada investeeringuid. Sellisel juhul oleks ta hankinud vähem väliskapitali (ja oleks seeläbi säästnud kapitalikulusid) või oleks alusetult tasutud trahvile vastava summaga saanud rahastada täiendavaid investeeringuid ja teenida suuremat tootlust.

36      Siinkohal täpsustab hageja ühelt poolt oma kasutatud kapitali aastast tootlust ajavahemikul 2015–2018. Ta selgitab, et selle tootluse kohaldamine 12 039 019 eurole ehk alusetult tasutud trahvi summale võimaldab hinnata tema kahju suuruseks 2 580 374,07 eurot. Ta täpsustab, et aastatel 2015–2018 kasutas ta ära mitu investeerimisvõimalust, nagu kiudoptiliste võrkude arendamine, uute mobiilsidevõrgu antennide ehitamine ja talletamisteenuste pakkumise laiendamine pilvandmetöötluse raames. Ta järeldab sellest, et kui tema käsutuses oleks olnud komisjonile alusetult makstud summa, oleks ta saanud ka seda investeerimistegevuses kasutada.

37      Teiselt poolt selgitab hageja, et väga sarnane tulem on näha selle põhjal, kui tema kantud kahju arvutamisel võtta aluseks tema kapitali kaalutud keskmine hind pärast maksude tasumist samal perioodil. Ta täpsustab, et sidesektoris on kapitali kaalutud keskmine hind standardväärtus, mida tunnustatakse investeerimismeetmetele majandusliku hinnangu andmisel, ning see on ettevõtja tulu teenimise eesmärkide jaoks määrava tähtsusega. Ta viitab sellega seoses komisjoni teatise, mis käsitleb pärandtaristu kapitali hinna arvutamist seoses komisjoni poolt riiklike teadete läbivaatamisega ELi elektroonilise side sektoris (ELT 2019, C 375, lk 1), punktile 2. Tema sõnul nähtub asjaolu, et tema puhul on kapitali kaalutud keskmise hinna väärtused täpsed individuaalsed andmed, Bundesnetzagenturi (Saksamaa föderaalne võrguagentuur) poolt igal aastal kindlaks määratud väärtustest, mis ületavad keskmist kapitali kaalutud keskmist hinda, millel põhineb tema õigus hüvitisele. Ta esitab ka teatava nõustamisbüroo koostatud hinnangu liikmesriikide regulatiivsete kapitali kaalutud keskmiste hindade kohta.

38      Komisjon vaidleb hageja väidetele vastu.

39      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju, mille hüvitamist saab liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi raames nõuda, olema tegelik ja kindel ning selle tõendamine on hageja ülesanne (vt 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 27 ning seal viidatud kohtupraktika). Hageja peab esitama veenvad tõendid nii väidetava kahju olemasolu kui ka ulatuse kohta (vt 16. septembri 1997. aasta kohtuotsus Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EU:C:1997:401, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

40      Esiteks tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks summa, mida ta ei saanud kasutada, tingimata oma tegevusse investeerinud. Summat, mille tasumise tunnistas Üldkohus põhjendamatuks ja mille hageja oli varem maksnud liigselt, oleks saanud kasutada mitmel muul otstarbel.

41      Teiseks ei ole hageja tõendanud, et komisjonile alusetult makstud trahvisumma kasutamise võimaluse äravõtmine viis selleni, et ta loobus konkreetsetest projektidest, millega ta oleks saanud teenida kasutatud kapitali aastase tootluse või kapitali kaalutud keskmise hinnaga samaväärse summa.

42      Mis puudutab hageja viidatud kasutatud kapitali aastast tootlust, siis tuleb märkida, et see vastab kõigi tema investeeringute keskmisele kasumlikkusele kogu kapitalilt (omakapital ja pikaajalised võlad), mida ta kasutas.

43      On tõsi, et repliigis mainib hageja kasutatud kapitali aastast tootlust puudutavas osas mitut investeeringut, nimelt ligikaudu 1,7 miljardi euro suurust investeeringut uute mobiilsidelitsentside omandamiseks, investeeringuid ligikaudu 108,1 miljoni euro ulatuses uurimis- ja arenduskuludeks ning ligikaudu 101,3 miljoni euro ulatuses immateriaalsesse põhivarasse, mille ta on ise loonud.

44      Hageja piirdub muid täpsustusi esitamata siiski vaid väitega, et selle summa arvelt, mida ta kasutada ei saanud, oleks tal olnud võimalik rahastada täiendavaid investeeringuid. Ta ei osuta seega konkreetselt teatavale projektile, millesse ta oleks saanud investeerida ja millest ta loobus. Vastupidi, ta väidab, et aastatel 2015–2018 kasutas ta ära arvukaid investeerimisvõimalusi. Lisaks ei esita ta andmeid iga tema viidatud projekti tulususe kohta.

45      Mis puudutab kapitali kaalutud keskmist hinda, siis seda määratletakse kui ettevõtja kõigi rahastamisallikate kulu kaalutud keskmist. Täpsemalt on see omakapitalikulu kaalutud keskmine (riskivaba määr, mis on seotud turu riskipreemiaga, kohandatuna ettevõtja tunnustele beeta koefitsiendi kaudu) ja võlakulu. Omakapitali kulu ja võlakulu on eeldatavad kulud, mitte varasemad kulud. Nimelt vastab kapitali kaalutud keskmine hind investori eelnevale ootusele riski võtmise eest.

46      Oma väidete põhjendamiseks viitab hageja aga iga-aastasele kapitali kaalutud keskmisele hinnale, st keskmisele määrale kõigi oma projektide kohta, mitte konkreetse projekti suhtes kohaldatavale määrale. Nagu ka kasutatud kapitali aastasel tootlusel põhineva taotluse puhul, ei ole ta osutanud konkreetsele projektile, mille jaoks ta oleks kasutanud summat, mida ta kasutada ei saanud, ning ta ei ole ka näidanud ära tulumäära, mida ta oleks teeninud, kui konkreetne projekt oleks tegelikult ellu viidud, mida kinnitati ka kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates.

47      Kolmandaks ei ole hageja tõendanud, et tal ei olnud vajalikke vahendeid, et kasutada ära konkreetse investeeringu tegemise võimalust, või üldisemalt, et tal ei olnud alternatiivset rahastamisallikat. On tõsi, et repliigis selgitas hageja, et tema võlakoormus on suur ja et ta tegutseb oma rahaliste võimaluste piiril. Tuleb siiski märkida, et summa, mida ta ei saanud kasutada, on väike, võrreldes tema bilansi, omavahendite ja võlgadega, mis ulatuvad mitmekümne miljardi euroni. Nagu märgib komisjon, näitavad hageja repliigis esitatud tõendid, et hagejal oli 2019. aasta kolmandas kvartalis omakapital 45,6 miljardit eurot. Lisaks nähtub hageja esitatud tõenditest, et tal olid ajavahemikul 2015–2019 ka märkimisväärsed likviidsed ja nendega samaväärsed vahendid, mis ulatusid keskmiselt 5,4 miljardi euroni. Alusetult makstud trahvisumma vastab ligikaudu 0,22%-le nendest likviidsetest ja nendega samaväärsetest vahenditest.

48      Seega ei ole hageja tõendanud, et tal oli takistatud teha investeeringut, mis oleks teeninud tootlust vastavalt kasutatud kapitali aastasele tootlusele või kapitali kaalutud keskmisele hinnale, millele ta viitab.

49      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, mille kohaselt on kapitali kaalutud keskmine hind sidesektoris investeerimismeetmetele majandusliku hinnangu andmisel tunnustatud kontrollväärtus ja see on ettevõtja tulu teenimise eesmärkidega seoses määrava tähtsusega.

50      Ühelt poolt selgitab komisjon oma teatise, mis  käsitleb pärandtaristu kapitali hinna arvutamist seoses komisjoni poolt riiklike teadete läbivaatamisega ELi elektroonilise side sektoris, punktis 2, et kapitali hind on „ühe investeeringu“ asemel teatava teise sama riskiga investeeringu tegemise alternatiivkulu. Ta lisab, et seega on kapitali hind äriühingu poolt „konkreetse investeeringu“ tegemiseks nõutav tulumäär. Teiselt poolt tähendaks hageja viidatud kapitali kaalutud keskmise hinna automaatne kohaldamine rahasummale, mida ta kasutada ei saanud, seda, et on kindel, et temalt võeti võimalus investeerida konkreetsesse projekti, mille tootlus oleks olnud kapitali kaalutud keskmise hinnaga samaväärse tootlusega. Selline lähenemine ei ole aga kooskõlas asjaoluga, et kapitali kaalutud keskmine hind sisaldab riskipreemiat. Samuti ei ole see kooskõlas hagejal lasuva kohustusega tõendada, et talle on tekitatud tegelik ja kindel kahju.

51      Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et tal jäi tegelikult ja kindlasti saamata tulu, mille arvutamise aluseks võiks olla kas kasutatud kapitali aastane tootlus või kapitali kaalutud keskmine hind.

52      Sellest järeldub, et esimese võimalusena esitatud nõue hüvitada saamata jäänud tulu, mis võrdub hageja kasutatud kapitali aastase tootluse või kapitali kaalutud keskmise hinnaga seetõttu, et ta ei saanud alusetult tasutud trahvisummat kasutada, tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et kahju tegeliku ja kindla tekkimise tõendamise tingimus ei ole täidetud, ilma et oleks ühelt poolt vaja analüüsida, kas komisjon on toime pannud piisavalt selgeid sellise õigusnormi rikkumisi, mis annavad eraõiguslikele isikutele õigusi, ja teiselt poolt, kas esineb põhjuslik seos nende piisavalt selgete rikkumiste ja väidetavalt saamata jäänud tulu vahel (vt eespool punkt 32).

 Teise võimalusena esitatud nõue hüvitada kahju, mis tekkis sellest, et komisjon keeldus viivitusintressi maksmast

53      Hageja väidab esiteks, et komisjoni keeldumine talle viivitusintressi maksmast ei too kaasa mitte ainult vaidlustatud otsuse õigusvastasuse, vaid tähendab ka ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selget rikkumist. Teiseks väidab ta, et kõnealune piisavalt selge rikkumine on talle tekitatud selle kahju otsene põhjus, mis seisneb viivitusintressis, millest ta ilma jäeti.

–       ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumise esinemine

54      Hageja väidab kõigepealt, et kui liidu kohus tuvastab, et trahvisumma on makstud alusetult, kohustab ELTL artikli 266 esimene lõik komisjoni selle summa tagasimaksmisel tasuma viivitusintressi. Seega rikutakse viivitusintressi maksmisest täielikult keeldumisega nimetatud sätet piisavalt selgelt.

55      Hageja väidab seejärel, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkt a ei mõjuta õigust viivitusintressile. Kui oletada, et nimetatud sätet võib tõlgendada nii, et see reguleerib õigust viivitusintressi maksmisele, tugineb hageja ELTL artikli 277 alusel selle sätte õigusvastasusele.

56      Lõpuks leiab hageja, et kohustus tasuda viivitusintressi tekib hetkel, mil vahendid ei ole enam huvitatud isiku käsutuses, st käesolevas asjas kuupäeval, mil ta trahvi maksis.

57      Komisjon väidab tühistamisnõudele vastuseks esitatud argumentide põhjal vastu, et ta ei ole ELTL artikli 266 esimest lõiku rikkunud ja kui sellise rikkumise asetleidmine tuvastataks, ei oleks see piisavalt selge.

58      Esiteks väidab komisjon, et ELTL artikli 266 esimesest lõigust tuleneb, et ta peab teatava summa tagasi maksma üksnes alusetu rikastumise põhimõtte alusel. Teisisõnu ei pane see säte talle kohustust maksta alusetult sissenõutud trahvi tagastamisel lisaks viivitusintressi. Komisjon lisab, et liidu kohtud teevad vahet eri liiki intresside vahel, nimelt viivitusintressil, millel on kindel määr ja mis on ette nähtud sanktsioonina tasumisega viivitamise korral, tasandusintressil, mis tuleb maksta õigusvastaselt tekitatud kahju eest, ja kogunenud intressil, mis tuleb üle kanda tagasimaksmise korral.

59      Teiseks väidab komisjon, et hagejale tehtud makse puhul on võetud arvesse intressi, mis on kogunenud vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 90 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1; edaspidi „finantsmäärus“), artikliga 83. Tema sõnul on kogunenud intressi ülekandmise eesmärk hüvitada hagejale alusetu rikastumine tema ülemäära tasutud trahvi arvelt. Ta selgitab, et käesolevas asjas tegi ta hageja makstud trahvisummalt rahapaigutuse, kuid selle paigutuse tootlus oli negatiivne. Seega oli tema „rikastumine“ hageja poolt ülemäära tasutud trahvi arvelt negatiivne või võrdne nulliga. Lisaks kinnitab komisjon, et pärast 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) kuulutamist võttis ta viivitamata arvesse kogunenud intressi, et tagastada hagejale alusetu rikastumisena saadu, mis tulenes alusetult saadud trahvisummast.

60      Kolmandaks väidab komisjon, et ta ei olnud kohustatud viivitusintressi maksma.

61      Kõigepealt selgitab komisjon, et viivitusintressi eesmärk ei saa olla ajendada teda enne trahvisummat vähendava kohtuotsuse kuulutamist tagastama alusetult saadud summat. Ta lisab, et seda intressi ei tule arvutada alates trahvi maksmise kuupäevast, milleks käesoleval juhul on 16. jaanuar 2015. Nimelt leiab ta, et tal ei saanud olla makseviivitust juba enne seda, kui Üldkohus tuvastas temal lasuva maksekohustuse olemasolu, see tähendab käesolevas asjas enne 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsust Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930).

62      Seejärel väidab komisjon, et ta on kohustatud tasuma viivitusintressi üksnes siis, kui ta keeldub trahvi tagasi maksmast ja kogunenud intressi tasumast vastavalt liidu kohtu otsusele, millega selle trahvi summat vähendatakse või trahv tühistatakse. Sellisel juhul määratakse viivitusintressi maksmise kohustuse algus kindlaks pärast kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist.

63      Lõpetuseks leiab komisjon, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a õigusvastasuse väide ei ole põhjendatud.

64      Neljandaks väidab komisjon, et 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) on tema suhtes ette nähtud kohustus maksta uut liiki intressi, mille Euroopa Kohus on samuti kvalifitseerinud „viivitusintressiks“. Ta tõlgendab seda kohtuotsust nii, et ta peaks seda liiki intressi maksma isegi siis, kui ta ei ole maksmisega hilinenud, see tähendab ilma, et ta oleks võlgniku olukorras, kes ei ole sissenõutavat ja kindlaksmääratud summat tähtpäevaks tasunud. Tema sõnul on aga pigem tegemist tasandusintressiga.

65      Lisaks selgitab komisjon, et viivitusintressi maksmise kohustusel on kaks eesmärki: võlausaldajale hüvitise maksmine ja võlgniku võla hilinenud tasumises seisneva tegevuse õigusvastasuse eest sanktsiooni kohaldamine. Ta leiab, et nende kahe eesmärgi vahel esineb teatav vastuolu. Nimelt ei saa tema määratud trahv samal ajavahemikul ja samal ajal olla ühelt poolt ELTL artikli 299 alusel kehtiva ja täitmisele pööratava otsuse alusel sissenõutav ning teiselt poolt kuuluda tema poolt tagastamisele. Ainult erandlikul juhul, kui tema otsus loetakse olematuks, puudub selles otsuses sisalduval trahvi maksmise kohustusel ex tunc igasugune õiguslik alus. Seega tuleb 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsust komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) mõista nii, et viivitusintressi maksmise kohustuse eesmärk ei ole määrata karistust trahvi tagasimaksmisega viivitamise eest. Kohustus trahv tagasi maksta tekib alates 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusest Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930), nagu see tuleneb ELTL artikli 266 esimesest lõigust.

66      Viiendaks leiab komisjon, et 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) esitatud põhimõtted ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

67      Sellega seoses selgitab komisjon, et kohtuasjas, milles tehti 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39), tühistas Üldkohus enne täies ulatuses tema otsuse osa, milles määrati Printeos SA-le trahv, põhjenduste puudulikkuse tõttu. Seega oleks komisjon pärast 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsust Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) võinud menetlust jätkata tuvastatud rikkumise etapis ja kasutada uuesti oma õigust trahve määrata.

68      Seevastu 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) vähendas ja seega muutis Üldkohus trahvisummat ELTL artikli 261 ning määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel oma täielikku pädevust teostades.

69      Kohtuasjas, milles tehti 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930), läks sanktsioonide määramise pädevus üle liidu kohtule ning Üldkohus asus trahvisumma uuesti kindlaksmääramisel komisjoni asemele. Selle pädevuse kasutamine Üldkohtu poolt võib tuua kaasa üksnes ex nunc mõju. Trahvisumma vähendamine tuleneb Üldkohtu enda hinnangust, mis asendab komisjoni hinnangut. Üldkohus ise hindas faktilist olukorda ja kasutas sanktsioonide määramise pädevust. See trahvisumma vähendamine määrati esimest korda kindlaks Üldkohtu otsuse kuulutamise kuupäeval. Varem ei olnud komisjonil võlga ega ammugi mitte teada kindlat võlasummat.

70      Komisjon järeldab sellest, et kui liidu kohtud kasutavad oma täielikku pädevust, ei ole viivitusintressi ex tunc kohaldamine võimalik.

71      Kõigepealt tuleb tõdeda, et ELTL artikli 266 esimene lõik on õigusnorm, mille eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Nimelt on selles sätestatud absoluutne ja tingimusteta kohustus institutsioonile, kelle õigusakt on tühistatud, võtta hageja huvides, kelle nõue rahuldati, meetmed tühistava kohtuotsuse täitmiseks, millele vastab hageja õigus nõuda selle kohustuse täielikku täitmist.

72      Mis puudutab ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selget rikkumist, siis tuleb meelde tuletada, et kui summad on sisse nõutud liidu õigust rikkudes, tuleneb sellest õigusest kohustus need koos intressiga tagastada. Nii on see eelkõige juhul, kui summad on sisse nõutud liidu akti alusel, mille liidu kohus on kehtetuks tunnistanud või tühistanud (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 66 ja 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

73      Eelkõige juhul, kui liidu kohus tühistab akti, mis tõi kaasa teatava summa maksmise liidule, on viivitusintressi maksmine ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalik meede, kuna selle eesmärk on hüvitada kindlasummaliselt asjaolu, et isik ei saanud nõudele vastavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust nii kiiresti kui võimalik (12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 30, ja 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 68; vt selle kohta ka 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 55).

74      Mis puudutab nende kohustuste kindlaksmääramist, mis lasuvad komisjonil ELTL artikli 266 alusel sellise kohtuotsuse täitmiseks, millega tühistatakse ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahv ja vähendatakse selle summat, siis need hõlmavad esiteks komisjoni kohustust tagastada täielikult või osaliselt asjaomase ettevõtja makstud trahvisumma, kuna see makse tuleb kohtuotsuse tagajärjel lugeda alusetult saaduks. Nimetatud kohustus puudutab mitte üksnes alusetult tasutud trahvi põhisummat, vaid ka viivitusintressi sellelt summalt (vt selle kohta 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punktid 52 ja 53; 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑48/00, EU:T:2004:219, punkt 223, ning 4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 30).

75      Alusetult tasutud summalt viivitusintressi tasumine näib olevat selle tagastamiskohustuse lahutamatu koostisosa, mis tühistava kohtuotsuse või täielikku pädevust kasutades tehtud kohtuotsuse tulemusena komisjonil lasub (10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punkt 54; vt selle kohta ka 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Printeos vs. komisjon, T‑201/17, EU:T:2019:81, punkt 56).

76      Sellest tuleneb, et kuna komisjon ei tasunud viivitusintressi trahvi põhisummalt, mis on tagasi makstud selle kohtuotsuse tulemusel, millega tühistati ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahv või vähendati selle summat, siis hoidus komisjon võtmast selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikku meedet ja rikkus seetõttu ELTL artiklist 266 tulenevaid kohustusi (4. mai 2005. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 31; vt selle kohta ka 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 488).

77      Vastab kõigepealt tõele, et ELTL artikli 299 kohaselt on täitmisele pööratavad muu hulgas komisjoni õigusaktid, millega pannakse rahalisi kohustusi muudele isikutele kui liikmesriigid. Edasi tuleneb ELTL artiklist 278, et sellist liiki otsuste peale Euroopa Kohtule esitatud hagidel ei ole peatavat toimet. Lõpetuseks olgu märgitud, et komisjoni otsuste õiguspärasust eeldatakse seni, kuni neid ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud (vt 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Samuti on tõsi, et viivitusintressi maksmise kohustus saab olla mõeldav üksnes siis, kui põhivõlasumma on teada või objektiivsete asjaolude põhjal vähemalt kindlaksmääratav (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 55).

79      Esiteks tuleb siiski märkida, et käesolevas asjas kohaldatav finantsmääruse artikkel 83 nägi muu hulgas ette:

„1.      Trahvide ja rahaliste karistustena saadud ning sanktsioonidest tulenevad summad ning neilt kogunenud võimalikud intressid või neist tulenev muu tulu kajastatakse eelarvetuluna alles siis, kui nende määramise otsuseid ei ole enam võimalik Euroopa […] Kohtus tühistada.

2.      Lõikes 1 osutatud summad kajastatakse eelarvetuluna võimalikult kiiresti ning hiljemalt sellele eelarveaastale järgneval aastal, mil on ammendunud kõik õiguskaitsevahendid. Eelarvetuluna ei kajastata summasid, mis makstakse tulenevalt Euroopa Liidu Kohtu otsusest tagasi üksusele, kes need maksis.

[…]

4.      Komisjonile antakse õigus võtta […] vastu delegeeritud õigusakte üksikasjalike eeskirjade kohta, milles käsitletakse trahvide, rahaliste karistuste ja kogunenud intressidena saadud summasid.“

80      Delegeeritud määruse nr 1268/2012 – käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis – artiklis 90 oli ette nähtud:

„1.      Kui Euroopa Liidu Kohtusse esitatakse hagi komisjoni otsuse vastu, millega on ELi toimimise lepingu või Euratomi asutamislepingu alusel määratud trahv või muu rahaline karistus, ja kuni ajani, mil kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud, maksab võlgnik kas asjaomased summad ajutiselt peaarvepidaja määratud pangakontole või esitab finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib. Kõnealune tagatis on sõltumatu trahvi või muu rahalise karistuse tasumise kohustusest ja see peab olema realiseeritav esimesel nõudmisel. Tagatis katab nii nõude põhisumma kui ka tasumisele kuuluva viivise vastavalt artikli 83 lõikes 4 täpsustatule.

2.      Komisjon tagab ajutiselt makstud summad, investeerides need finantsvaradesse, tagades seeläbi rahaliste vahendite turvalisuse ja likviidsuse ning seades ühtlasi eesmärgiks saavutada positiivne tootlus.

[…]

4.      Kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud ja trahv või rahaline karistus on tühistatud või selle summat on vähendatud, võetakse ükskõik milline järgmistest meetmetest:

a)      põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt kogunenud intressid makstakse asjaomasele kolmandale isikule tagasi. Juhul kui asjaomase ajavahemiku kogutootlus on olnud negatiivne, makstakse põhjendamatult sisse nõutud summad tagasi nimiväärtuses;

b)      kui on esitatud finantstagatis, siis see vabastatakse asjakohasel viisil.“

81      Komisjoni 2. mai 2013. aasta otsuse C(2013) 2488 (final) sisemenetluse sätete kohta, mis käsitlevad otsesest eelarve täitmisest tulenevate sissenõutavate summade sissenõudmist ning trahvide, kindlasummaliste maksete ja karistusmaksete sissenõudmist vastavalt aluslepingutele ning millega asendati 17. juuni 2011. aasta otsus C(2011) 4212 (final) ja mida on muudetud komisjoni 30. aprilli 2014. aasta otsusega C(2014) 2786, artikli 24 lõikest 2 nähtub samuti, et kui võlgnik esitab liidu kohtule hagi komisjoni otsuse peale, milles on määratud trahv, nõuab peaarvepidaja asjaomaselt võlgnikult „ajutiselt“ trahvi sisse. Selles sättes on lisaks ette nähtud, et vastavalt lõplikule kohtuotsusele kantakse ajutiselt nii põhisumma kui ka hüvitusena sisse nõutud summad lõplikult tuludena raamatupidamisse või „tagastatakse“ ettevõtjatele pro rata sellele otsusele.

82      Seega tuleneb eespool punktides 79–81 nimetatud kohaldatavatest õigusnormidest, et kui äriühing esitab liidu kohtule hagi, et vaidlustada otsus, millega komisjon määras talle trahvi, on selle äriühingu trahvi maksmine ajutist laadi kuni õiguskaitsevahendite ammendamiseni. Nimetatud õigusnormid näevad ka ex ante ette, et äriühingul, kes on tasunud hiljem tühistatud või vähendatud trahvi, on õigus alusetult saadud summade tagasimaksmisele ja seega tagastamisnõudele.

83      Teiseks viitab komisjon asjaolule, et 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) vähendas Üldkohus trahvisummat oma täieliku pädevuse teostamise raames.

84      Kõigepealt tuleb siiski tõdeda, et enne täieliku pädevuse teostamist ja hagejale määratud trahvisumma vähendamist tühistas Üldkohus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) osaliselt sätte, milles tuvastati 2014. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punktis d viidatud tegevuse asetleidmine (vt eespool punkt 5). Lisaks tühistas Üldkohus sama otsuse artikli 2 osas, milles määrati hageja poolt tasumisele kuuluvaks trahvisummaks 31 070 000 eurot (vt eespool punkt 6).

85      Mis puudutab tagajärgi, mille toob kaasa teatava akti tühistamine liidu kohtu poolt, siis tuleb meelde tuletada, et sellel on ex tunc õigusmõju ja seega kõrvaldatakse tühistatud akt õiguskorrast tagasiulatuvalt (vt selle kohta 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 30; 13. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, T‑481/93 ja T‑484/93, EU:T:1995:209, punkt 46, ning 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, T‑171/99, EU:T:2001:249, punkt 50).

86      Seejärel tuleb märkida, et ei eespool punktides 79–81 mainitud sätetes, aktides ega eespool punktides 74–76 osutatud kohtupraktikas ei tehta vahet selle alusel, kas liidu kohus tühistas hagejale määratud trahvi täielikult või osaliselt või vähendas seda trahvi pärast selle tühistamist.

87      Lõpetuseks, kui liidu kohus asendab komisjoni hinnangu enda omaga ja kui ta oma täieliku pädevuse teostamise raames trahvisummat vähendab, asendab ta komisjoni otsuses selles otsuses algul kindlaks määratud summa summaga, mis põhineb tema enda hinnangul. See vähendamine muudab tagasiulatuvalt komisjoni otsust. Liidu kohtu uue hindamise tulemusel vähendatud trahv loetakse jätkuvalt komisjoni määratud trahviks. Mis puudutab nimetatud vähendamist, siis loetakse, et kuna liidu kohtu tehtud otsus on komisjoni otsuse asendaja, siis on komisjoni otsus jätkuvalt see, mis tuleneb kohtu hinnangust (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 60–65 ja 85–87).

88      Kolmandaks on ühelt poolt stiimul „täita tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik“ vaid üks kahest Euroopa Kohtu 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsuse komisjon vs. IPK International (C‑336/13 P, EU:C:2015:83) punktis 30 ette nähtud viivitusintressi maksmise eesmärgist. Viivitusintressi määramine alates kõnealuse trahvi ajutise tasumise kuupäevast teenib aga teist eesmärki, mida Euroopa Kohus silmas pidas, st see on kindlasummaline hüvitis ettevõtjale, kes selle trahvi tasus, selle eest, et ta ei saanud kasutada oma rahalisi vahendeid ajavahemikul, mis kestab selle trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni tagasimaksmise kuupäevani. Teiselt poolt, kui tühistatakse otsus, mille alusel tuli ajutiselt tasuda selline summa nagu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahv, siis on kohustus maksta tagasi tasutud summa koos viivitusintressiga, mis arvutatakse alates selle summa maksmise kuupäevast, asjaomase institutsiooni jaoks stiimul olla eriti tähelepanelik selliste otsuste tegemisel nagu trahvi määramise otsused, mis võivad eraõigusliku isiku jaoks kaasa tuua kohustuse kanda viivitamata üle märkimisväärseid summasid (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 85 ja 86).

89      Euroopa Kohus asus 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) seega seisukohale, et viivitusintressi määramine alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast ei järgi eesmärki ergutada komisjoni „täitma tühistavat kohtuotsust võimalikult kiiresti“.

90      Seega ei saa viivitusintressi maksmise kohustuse eesmärk tõepoolest olla ergutada komisjoni tagastama summat, mille ta alusetult sai, enne selle tühistava kohtuotsuse kuulutamist, milles vähendati tema määratud trahvi summat. Kohustus maksta viivitusintressi juhul, kui liidu kohus tühistab või vähendab komisjoni määratud trahvi summat, ei taotle siiski eesmärki seda institutsiooni süülise viivitamise eest karistada. Sellises olukorras on viivitusintressi maksmise kohustuse eesmärk eelkõige hüvitada kindlasummaliselt objektiivne viivitus, mis tuleneb esiteks menetluse kestusest liidu kohtus, teiseks sellest, et asjakohased finantseeskirjad näevad ette, et äriühingul, kes on hiljem tühistatud või vähendatud trahvi ajutiselt tasunud, on tagastamisnõue (vt eespool punktid 79–82), ja kolmandaks sellest, et trahvi vähendamisel liidu kohtu poolt on tagasiulatuv jõud (vt eespool punktid 84–87).

91      Komisjon väidab, et kui tuleks asuda seisukohale, et tal on kohustus tasuda viivitusintressi teatavast kuupäevast, mis eelneb liidu kohtu otsusele, millega trahv tühistatakse või seda vähendatakse, läheks see vastuollu trahvide hoiatava mõjuga konkurentsiasjades. Sellega seoses selgitab ta kõigepealt, et ELTL artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsivastase tegevuse keelu ning trahvide määramise vahel on olemuslik seos, seejärel, et need artiklid oleksid tulemusetud, kui nendega ei kaasneks ELTL artikli 103 lõike 2 punktis a ette nähtud sanktsioone, ning lõpuks, et trahve ei tohiks vähendada välistele asjaoludele tuginedes.

92      Esiteks tuleb siiski märkida, et hoiatamise mõiste on üks elementidest, mida tuleb trahvisumma arvutamisel arvesse võtta (26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:606, punkt 73, ning 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus YKK jt vs. komisjon, C‑408/12 P, EU:C:2014:2153, punkt 84). Sellest tuleneb, et Üldkohus võttis trahvide hoiatavat mõju tingimata arvesse 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930), kui ta kasutas oma täielikku pädevust vähendada tagasiulatuvalt trahvisummat, mida hageja pidi tasuma (vt eespool punkt 87).

93      Teiseks tuleb märkida, et trahvide hoiatav mõju tuleb ühitada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega. Selle põhimõtte järgimine on aga tagatud ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolliga, mida täiendab trahvisummat puudutavas osas määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus. Liidu kohtul on nimelt võimalik kontrollida nii õiguslikke kui ka faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ja muuta trahvisummasid (vt selle kohta 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punktid 62 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika). Samuti on asutud seisukohale, et liidu kohus peab ELTL artiklites 261 ja 263 ette nähtud pädevuse teostamisel seoses rahatrahviga põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses täieulatusliku kohtuliku kontrolli nõude täitmiseks analüüsima iga õiguslikku või faktilist argumenti, millega soovitakse tõendada, et trahvisumma ei vasta rikkumise raskusele ja kestusele (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 200, ning 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 195). Täielik pädevus on täiendav tagatis, mis on ettevõtjatele antud (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 445; 6. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, T‑83/91, EU:T:1994:246, punkt 235, ja 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, T‑486/11, EU:T:2015:1002, punkt 91).

94      Kolmandaks tuleb trahvide hoiatavat eesmärki samuti ühitada viivitusintressi määramise eesmärkidega pärast seda, kui liidu kohus on kasutanud oma pädevust ja eelkõige oma täieulatusliku kohtuliku kontrolli pädevust, st ühelt poolt kindlasummalise hüvitise maksmisega ettevõtjale, kes on selle trahvi ajutiselt tasunud, kuna ta ei saanud oma rahalisi vahendeid kasutada ajavahemikul, mis kestab selle trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmiseni, ja teiselt poolt sellega, et need peavad asjaomast institutsiooni ergutama olema eriti tähelepanelik selliste otsuste tegemisel nagu trahvi määramise otsused, mis võivad eraõigusliku isiku jaoks kaasa tuua kohustuse kanda viivitamata üle märkimisväärseid summasid (vt eespool punkt 88).

95      Järelikult tuleb eespool punktides 79–94 esitatud põhjendusi arvestades ühelt poolt asuda seisukohale, et käesolevas asjas oli hagejale kuuluv põhinõue olemas ning kindel oli selle maksimaalne või tuvastatud objektiivsete asjaolude alusel vähemalt kindlaksmääratav summa kuupäeval, mil hageja trahvi ajutiselt tasus, st 16. jaanuaril 2015. Teiselt poolt oli komisjon ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel kohustatud tasuma viivitusintressi trahvisumma sellelt osalt, mille Üldkohus tunnistas 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) alusetuks, ajavahemiku eest trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni trahvi summa selle osa tagasimaksmiseni, mis tunnistati alusetuks.

96      Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, mis puudutavad esiteks delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 sätteid ja teiseks seda, et alates trahvi maksmisest tasumisele kuuluv intress tuleb kvalifitseerida tasandusintressiks.

97      Nimelt, mis puutub delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 sätetel põhinevatesse komisjoni argumentidesse (vt eespool punkt 80), siis ei tulene sellest artiklist, et kui komisjon peab tagasi maksma ajutiselt sissenõutud trahvisumma, on ta igal juhul vabastatud kohustusest lisada sellele summale viivitusintress (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 73).

98      Lisaks, kui delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikes 4 nimetatud „kogunenud“ intress on väiksem tasumisele kuuluvast viivitusintressist või kui intressi ei ole kogunenud, kuna investeeritud kapitali tootlus oli negatiivne, siis peab komisjon selleks, et täita ELTL artiklist 266 tulenevat kohustust, maksma huvitatud isikule vahe kõnealuse määruse artikli 90 lõike 4 tähenduses „kogunenud intresside“ summa ja viivitusintressi summa vahel, mis tuleb maksta ajavahemiku eest alates kõnealuse summa tasumise kuupäevast kuni selle tagasimaksmise kuupäevani (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 75 ja 76).

99      Kuna käesoleval juhul on selge, et hageja poolt 2014. aasta otsuse täitmiseks tasutud trahvi summa, mille komisjon investeeris, ei kogunud intressi, oli komisjon kohustatud 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) alusel hagejale tagasi maksma trahvi selle osa, mis tunnistati alusetult sissenõutuks, ning lisama sellele viivitusintressi, ilma et see läheks vastuollu delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikliga 90 (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 77).

100    Tuleb lisada, et komisjon ei saa tulemuslikult tugineda asjaolule, et hageja ei vaidlustanud kohtuasjas, milles tehti 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930), 2014. aasta otsuse artiklit 2, mille neljas lõik põhines delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklil 90. Samuti ei saa ta tugineda asjaolule, et Üldkohus tühistas nimetatud otsuse artikli 2 osaliselt, seadmata viidet delegeeritud määruse artiklile 90 kahtluse alla.

101    Üldkohus tühistas 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) 2014. aasta otsuse artikli 2 tõepoolest üksnes osas, milles määrati hageja poolt ainuisikuliselt tasumisele kuuluvaks trahvisummaks 31 070 000 eurot. Lisaks määras ta hageja poolt ainuisikuliselt tasumisele kuuluvaks trahvisummaks 19 030 981 eurot.

102    2014. aasta otsuse artikli 2 neljas lõik ei puuduta siiski tingimusi, mille korral maksab komisjon tagasi trahvisumma, mille nimetatud ettevõtja tasus ajutiselt, juhul kui nimetatud otsus tühistatakse ja selles ette nähtud trahvi summat vähendatakse (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 92).

103    Nimelt tuleneb komisjoni kohustus konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määrava otsuse tühistamise ja selles otsuses ette nähtud trahvi summa vähendamise korral maksta tagasi kogu ajutiselt tasutud trahvisumma või osa sellest koos viivitusintressiga ajavahemiku eest, mis kestab selle trahvi ajutise tasumise kuupäevast kuni selle tagastamise kuupäevani, otseselt ELTL artiklist 266 (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 94).

104    Sellest tuleneb, et komisjonil ei ole pädevust üksikotsusega kehtestada viivitusintressi maksmise tingimusi, kui tühistatakse otsus, millega määrati trahv, mis on ajutiselt tasutud, ja kui selles otsuses määratud trahvi summat vähendatakse (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 95).

105    Seega tuleb delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 90 tuginevad komisjoni argumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust sätte õigusvastasust puudutava hageja väite kohta.

106    Mis puudutab komisjoni argumente, et trahvi maksmisest alates tasumisele kuuluv intress tuleb kvalifitseerida tasandusintressiks, siis tuleb rõhutada, et seda liiki intressi eesmärk on korvata aeg, mis möödus, kuni kohus hindas kahju summat, sõltumata viivitusest, mida võib pidada võlgniku süüks (vt 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    Komisjoni kohustus tasuda käesolevas asjas viivitusintressi alates hageja ajutisest maksest tuleneb aga otseselt ELTL artikli 266 esimeses lõigus sätestatud kohustusest täita 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930).

108    Hageja põhinõue oli tagasimaksmise nõue, mis oli seotud ajutiselt tasutud trahvi maksmisega. See nõue oli olemas ja kindel oli selle maksimaalne või tuvastatud objektiivsete asjaolude alusel vähemalt kindlaksmääratav summa (vt eespool punktid 79–95) ning seda ei olnud vaja kohtulikult hinnata.

109    Sel juhul on tasumisele kuuluv intress viivitusintress ja käesolevas asjas ei saa olla küsimus tasandusintressi maksmises (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punktid 78 ja 79).

110    Komisjonil ei ole seega alust väita, et intress, mida ta võib olla kohustatud tasuma ajavahemiku eest, mis kestab hageja poolt trahvi esialgse tasumise kuupäevast kuni 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) täitmise tähtaja möödumiseni, tuleb kvalifitseerida tasandusintressiks.

111    Sellest tuleneb, et komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimest lõiku, keeldudes hagejale maksmast viivitusintressi trahvisumma sellelt osalt, mida ta oli alusetult saanud, trahvi maksmise kuupäevast 16. jaanuaril 2015 kuni 19. veebruarini 2019, mil maksti tagasi trahvisumma see osa, mille Üldkohus lõpuks 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) tunnistas alusetult tasutuks.

112    Lõpetuseks olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktidest 71–95 nähtub, et pärast 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsust Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) oli komisjon kohustatud hagejale tagasi maksma alusetult tasutud trahvisumma osa koos viivitusintressiga ning tal ei olnud mingit kaalutlusruumi valida, kas selliseid intresse maksta (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 104).

113    Võttes arvesse ELTL artikli 266 esimeses lõigus komisjonile pandud absoluutset ja tingimusteta kohustust viivitusintressi maksta, ilma et tal oleks selles küsimuses kaalutlusõigust, tuleb märkida, et käesoleval juhul esines õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse ELTL artikli 266 teise lõigu tähenduses koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga.

–       Põhjuslik seos ja hüvitamisele kuuluv kahju

114    Hageja väidab, et komisjoni poolt toime pandud ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine on otseselt põhjustanud talle tekkinud kahju, mis seisneb viivitusintressides, mida ta pole saanud. Ta selgitab, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkti b ja artikli 111 lõike 4 punkti a kohaselt on sobiv viivitusintressi määr see määr, mida EKP kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti. Tema sõnul on kohaldamisele kuuluv viivitusintressi määr käesolevas asjas 3,55%, mis vastab EKP poolt tema peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatavale määrale, mis oli 2015. aasta jaanuaris 0,05% ning mida on suurendatud kolme ja poole protsendipunkti võrra. Ta leiab, et selle määra kohaldamine 12 039 019 eurole, mille ta alusetult tasus, annab tema kahju suuruseks 1 750 522,83 eurot.

115    Komisjon vastab, et ta keeldus viivitusintressi maksmast ainult alates 28. juuni 2019. aasta vaidlustatud otsusest, nii et hüvitist oleks igal juhul võimalik nõuda alles alates sellest kuupäevast. Lisaks väidab ta, et hageja ei järginud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 111 ette nähtud menetlust ega saa seega nõuda intressi delegeeritud määruse artikli 111 lõike 4 punkti a tähenduses koostoimes selle määruse artikliga 83. Lõpetuseks väidab ta, et kui Üldkohus peaks leidma, et 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) välja töötatud põhimõtted on käesolevas asjas kohaldatavad, peaks kohaldatav viivitusintressimäär olema see määr, mida EKP kohaldab oma peamistele refinantseerimistehingutele, millele lisandub poolteist protsendipunkti, analoogia alusel delegeeritud määruse artikli 83 lõikega 4.

116    Esimesena olgu märgitud, et selleks, et liidu lepinguväline vastutus saaks tekkida, peab kahju piisavalt otseselt tulenema institutsioonide õigusvastasest tegevusest (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 61).

117    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuna komisjon rikkus ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevat kohustust viivitusintressi maksta, on ilmne piisavalt otsene seos põhjustatud kahjuga, mis seisneb ajavahemikul 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 saamata jäänud viivitusintressis summalt, mida hageja ei ole põhjendamatult saanud kasutada (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 105).

118    Teisena olgu märgitud, et arvestades eespool punktis 39 viidatud kohtupraktikat, on hagejal alust väita, et talle tekkis tegelik ja kindel kahju, mis on võrdväärne sellega, et ta ei ole saanud kasutada ajavahemiku 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 eest saada olnud viivitusintresse, mis kujutavad endast kindlasummalist hüvitist selle eest, et ta ei saanud sel ajavahemikul kasutada alusetult tasutud trahvisummat.

119    Komisjon väidab, et isegi kui eeldada, et ta peab tasuma viivitusintressi, tuleks intressimääraks määrata kindel määr, mis vastab sellele, et asjaomast summat ei saanud kõnealusel ajavahemikul kasutada, mis omakorda vähemalt osaliselt sõltub juhtumi asjaoludest. Kõigepealt ei võimalda 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) tema sõnul määrata kindlaks käesolevas kohtuasjas kohaldatavat viivitusintressi määra. Nimelt ei ole selles kohtuotsuses märgitud, milline intressimäär on viivitusintressile kohaldatav. Seejärel, isegi kui oletada, et Euroopa Kohus kavatses analoogia alusel kohustada komisjoni maksma intressi delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud määras, leiab komisjon, et see määr ei ole käesolevas asjas analoogia alusel kohaldatav. Nimelt määrati 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) komisjoni võlasumma kindlaks üksnes Üldkohtu täieliku pädevuse teostamise raames. Lõpuks võib 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) punkti 81 mõista nii, et käesolevas asjas võib mutatis mutandis kohaldada delegeeritud määruse artikli 83 lõikes 4 ette nähtud määra, st määra, mida EKP kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes, mida suurendatakse pooleteise protsendipunkti võrra.

120    Olgu meelde tuletatud, et selleks, et määrata kindlaks viivitusintress, mis tuleb ettevõtjale, kes tasus komisjoni määratud trahvi, tasuda pärast trahvi tühistamist, peab see institutsioon kohaldama delegeeritud määrusega nr 1268/2012 kehtestatud määra (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 56).

121    Euroopa Kohtu seisukoha põhjal tuleneb sellest, et komisjon peab kohaldama delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 83 kehtestatud määra, milles on kindlaks määratud intressimäär tähtajaks tasumata summadelt (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 81).

122    Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 83 kuulus delegeeritud määruse IV jaotise 5. peatüki 3. jakku. Kõnealune peatükk puudutas „tulutoiminguid“ ja nimetatud jagu käsitles „saadaolevate summade kindlaksmääramist“. See artikkel, millega rakendati finantsmääruse artiklit 78, kandis pealkirja „Viivis“ ja selles oli sätestatud:

„1.      Ilma et see piiraks valdkondlikest määrustest tulenevate võimalike erisätete kohaldamist, arvestatakse kõikide artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade pealt viivist käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt.

2.      Artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade viivisemäär on Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib maksetähtpäeva kuu esimesel kalendripäeval ning mida suurendatakse

a)      kaheksa protsendipunkti võrra, kui kohustav sündmus tuleneb V jaotises nimetatud tarnete ja teenuste avaliku hanke lepingust;

b)      kolme ja poole protsendipunkti võrra kõikidel muudel juhtudel.

[…]

4.      Kui võlgnik esitab trahvide puhul finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib makse asemel, on artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajast alates kohaldatav viivisemäär käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud määr, mis kehtib alates trahvi määramise otsuse vastuvõtmise kuu esimesest päevast ja mida suurendatakse ainult 1,5 protsendipunkti võrra.“

123    Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 111 kuulus delegeeritud määruse IV jaotise 6. peatüki 5. jakku. Nimetatud peatükk puudutas „kulutoiminguid“ ja kõnealune jagu käsitles kulutoimingute tähtaegu. See artikkel 111, millega rakendati finantsmääruse artiklit 92, kandis pealkirja „Maksetähtajad ja viivised“ ning selles oli muu hulgas sätestatud:

„1.      Maksete tegemiseks lubatud aja hulka arvatakse kulude tõendamine, kinnitamine ja maksmine.

Seda hakatakse arvestama alates maksetaotluse saamise kuupäevast.

Vastutava eelarvevahendite käsutaja volitatud talitus registreerib maksetaotluse nii kiiresti kui võimalik ja selle kättesaamise päevaks loetakse registreerimise kuupäev.

Maksekuupäevaks loetakse kuupäeva, mil institutsiooni kontot debiteeritakse.

[…]

4.      Finantsmääruse artikli 92 lõikes 1 sätestatud tähtaegade möödumisel on võlausaldajal õigus saada viivist järgmiste tingimuste kohaselt:

a)      viivisemääradeks on käesoleva määruse artikli 83 lõikes 2 osutatud määrad;

b)      viivist makstakse ajavahemiku eest, mis algab finantsmääruse artikli 92 lõikes 1 sätestatud maksetähtpäevale järgneval kalendripäeval ja lõpeb maksmiskuupäeval.“

124    Kõigepealt tuleb märkida, et kui komisjon tugineb asjaolule, et Üldkohus määras tema võla summa 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) kindlaks üksnes oma täielikku pädevust kasutades, väidab ta jätkuvalt, et ta ei olnud kohustatud hagejale tasuma viivitusintressi ajavahemiku eest, mis kestis trahvi maksmise kuupäevast kuni summa tagasimaksmise kuupäevani. Need argumendid tuleb aga eespool punktides 71–95 esitatud põhjustel tagasi lükata. Tuleb lisada, et komisjoni kohustus maksta hagejale viivitusintressi tuleneb otseselt ELTL artikli 266 esimesest lõigust, mistõttu vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole hageja vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 111 ette nähtud menetlusele kohustatud maksenõuet esitama.

125    Esimesena tuleb meelde tuletada, et kui tühistatakse otsus, mis tõi kaasa trahvi ajutise tasumise, on viivitusintressi alates trahvi maksmise kuupäevast tasumise eesmärk ühelt poolt maksta kindlasummalist hüvitist ettevõtjale, kes on selle trahvi tasunud, kuna ta ei saanud oma rahalisi vahendeid kasutada, ja teiselt poolt ergutada komisjoni olema sellise otsuse vastuvõtmisel eriti tähelepanelik (vt eespool punkt 88).

126    Sama kehtib ka juhul, kui liidu kohus tühistab trahvi või vähendab selle summat.

127    Teisena, arvestades selle viivitusintressiga taotletavaid eesmärke, mida komisjon peab trahvi tühistava ja vähendava kohtuotsuse alusel tasuma, on komisjon teistsuguses faktilises ja õiguslikus olukorras kui äriühing, kes on sellise trahviotsuse adressaat ja kes annab pangagarantii. Komisjoni õigused ja kohustused trahvi maksnud äriühingu ees erinevad nimelt sellise äriühingu õigustest ning kohustustest, kes annab komisjonile pangagarantiid.

128    Sellega seoses tuleb rõhutada, et kui karistatud ettevõtja maksab määratud trahvi kohe, allub ta üksnes täitmisele pööratava otsuse resolutsioonile vastavalt aluslepingus ette nähtud tavapärasele korrale (12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 44; vt selle kohta ka 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punkt 126). Asjaolu, et trahvi tasumine asendatakse maksetähtaja pikendamisega koos sellise trahvi tasumise pangagarantiiga, on aga erand aluslepingus ette nähtud tavapärasest korrast (vt selle kohta 12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 44).

129    Kui ettevõtja, kellele on sanktsioon määratud, otsustab rahatrahvi kohe tasuda, esitades samas hagi selle otsuse tühistamise nõudes, võib ta eeldada, et komisjon maksab otsuse tühistamise või määratud rahatrahvi vähendamise korral talle tagasi mitte üksnes alusetult tasutud trahvi põhinõudele vastava summa, vaid ka sellelt summalt kogunenud viivitusintressi (vt selle kohta 12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 43, ning eespool punktides 74–76 viidatud kohtupraktika).

130    Tõsi on see, et rahatrahvi kohese tasumise asendamine maksetähtaja pikendamisega koos pangagarantiiga on nüüd asjakohases finantsmääruses ette nähtud ja teatavatel tingimustel komisjon seda pakub (vt eespool punktid 80 ja 122). Sellel, kui trahviotsus tühistatakse või sellega määratud summat vähendatakse, on siiski erinevad tagajärjed olenevalt sellest, kas ettevõtja on otsustanud trahvi kohe tasuda või maksetähtaega edasi lükata koos pangagarantii esitamisega (vt selle kohta 14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, T‑275/94, EU:T:1995:141, punktid 82–86, ning 12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 44).

131    Nimelt, kui maksetähtaja kulgemine on peatatud, ei pea komisjon alusetult saadud trahvi tagastama, kuna eeldatavasti ei ole seda trahvi makstud. Samal põhjusel ei ole karistatud ettevõtjat seega jäetud ilma võimalusest kasutada summat, mis vastab alusetult saadud trahvisummale. Ainus rahaline kahju, mis võib asjaomasele ettevõtjale olla tekkinud, tuleneb tema enda otsusest esitada pangagarantii (vt selle kohta 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punkt 129, ning 12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 45).

132    Kolmandana ei ole komisjon konkreetsete asjaoludega tõendanud, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b ette nähtud viivitusintressi kohaldamine tagasimaksenõuetele EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatavas määras, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti, oleks ebaproportsionaalne sellise viivitusintressiga taotletavate eesmärkidega. Ta ei ole ka selgitanud seda, et viivitusintressi arvutamine nimetatud alusel mõjutaks negatiivselt trahviotsuse adressaadiks oleva äriühingu kohustust tasuda viivitamata see trahvisumma.

133    Neljandana on tõsi, et Euroopa Kohus ei toonud 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) punktis 81 esile delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 konkreetseid sätteid, millele ta viitas.

134    Tuleb siiski märkida, et samas 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) tegi Euroopa Kohus vaidluses lõpliku otsuse pärast seda, kui ta oli tühistanud 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) resolutsiooni punkti 2, põhjendusel et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis rahuldamata Printeose esitatud nõude tasuda 31. märtsiga 2017 alanud ajavahemiku eest viivitusintressi. Nii otsustas Euroopa Kohus 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) punktis 129, et viivitusintress tuleb Printeosele määrata EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud kolme ja poole protsendipunkti võrra, analoogselt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktiga b.

135    Viiendana on hageja asjakohaselt selgitanud, et kui ta ei oleks tasunud õigusvastaselt kindlaks määratud trahvisummat, oleks ta samuti pidanud tasuma viivitusintressi EKP poolt tema peamistele refinantseerimistehingutele kohaldataval määral, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti, mis on ette nähtud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b. Hageja järeldab sellest õigesti, et pärast trahvi tühistamist ja vähendamist peab komisjon olema kohustatud tasuma viivitusintressi sama määra alusel ning sama ajavahemiku eest, mille jooksul ta on enam makstud summa ekslikult sisse nõudnud.

136    Eeltoodut arvestades võib kindlasummalise hüvitise selle eest, et hageja pole saanud oma rahalisi vahendeid kasutada, määrata analoogia alusel vastavalt määrale, mis on ette nähtud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b, st määra alusel, mida EKP kohaldas oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes jaanuaris 2015, ehk 0,05%, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti.

137    Seega tuleb rahuldada kolmanda nõude raames teise võimalusena esitatud nõue mõista hageja kasuks välja hüvitis summas 1 750 522,83 eurot kahju eest, mille talle on tekitanud ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine ja mis seisneb selles, et ta jäi ajavahemikul 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 ilma viivitusintressist määraga 3,55% trahvisumma sellelt osalt, mille ta maksis alusetult.

138    Järelikult ei ole vaja teha otsust nõude kohta, mille hageja esitas neljanda nõude raames kolmanda võimalusena.

 Intress, mis on seotud hüvitisega, mille Üldkohus hageja kasuks välja mõistab

139    Hageja palub Üldkohtul hüvitisele, mille ta võib tema kasuks välja mõista, lisada viivitusintressi alates tehtava kohtuotsuse kuulutamisest kuni selle täieliku tasumiseni. See suurendamine peaks põhinema EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldataval määral, mida suurendatakse kolme ja poole protsendipunkti võrra, või teise võimalusena muul viivitusintressi määral, mida Üldkohus peab sobivaks.

140    Komisjon palub jätta see nõue rahuldamata põhjusel, et hagejal ei ole hüvitisele õigust.

141    ELTL artikli 340 teises lõigus ette nähtud liidu lepinguvälisel vastutusel põhineva nõude osas nähtub kohtupraktikast, et kui ei esine erandlikke asjaolusid, tekib kohustus tasuda viivitusintressi alates selle kohtuotsuse kuulutamisest, millega tuvastatakse kahju hüvitamise kohustus (vt selle kohta 26. juuni 1990. aasta kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, C‑152/88, EU:C:1990:259, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Viivitusintressi määra kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), artikli 99 lõike 2 punkti b. Nimetatud sätte kohaselt arvutatakse kohaldatav intressimäär EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava määra alusel, nagu see on avaldatud Euroopa Liidu Teataja C‑seerias, mis kehtib maksetähtpäeva kuu esimesel kalendripäeval ning mida suurendatakse kolme ja poole protsendipunkti võrra (vt analoogia alusel 14. jaanuari 2016. aasta kohtumäärus komisjon vs. Marcuccio, C‑617/11 P-DEP, ei avaldata, EU:C:2016:17, punkt 12, ning 7. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Argus Security Projects vs. komisjon ja EUBAM Libya, T‑206/17 DEP, ei avaldata, EU:T:2020:476, punkt 61).

143    Käesolevas asjas tuleb eespool punktis 137 nimetatud hüvitisele lisada viivitusintress alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Viivitusintressi määr on seega EKP poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav määr, mida suurendatakse kolme ja poole protsendipunkti võrra.

 Tühistamisnõue

144    Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 266 esimest lõiku, kuna komisjon keeldus talle viivitusintressi maksmast. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku, kuna vaidlustatud otsus on põhjendamata või põhjendatud ebapiisavalt.

145    Mis puudutab teist väidet, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku, siis tuleb rõhutada, et arvestades vaidlustatud otsuse sõnastust (vt eespool punktid 12–17), selle vastuvõtmise konteksti (vt eespool punktid 1–10) ning asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme kogumis, oli hagejal võimalik aru saada, et komisjon oli keeldunud talle viivitusintressi maksmast ühelt poolt põhjusel, et ELTL artiklis 266 on pandud talle kohustus tasuda delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punktis a nimetatud „kogunenud“ intressi, ja teiselt poolt põhjusel, et 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsusest Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) ei tulenenud käesoleval juhul selle institutsiooni kohustust tasuda talle viivitusintressi. Seda, et hageja vaidlustatud otsust mõistab, kinnitavad ka hageja poolt hagis esitatud argumendid. Lisaks nähtub eespool punktidest 72–111, et Üldkohtul oli võimalik sisuliselt hinnata, kas komisjoni keeldumine hagejale viivitusintressi maksmast oli õiguspärane.

146    Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

147    Mis puudutab esimest väidet, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 266 esimest lõiku, kuna komisjon keeldus viivitusintressi maksmast, siis nähtub eespool punktidest 72–111, et komisjon rikkus seda sätet, kui ta keeldus vaidlustatud otsuses hagejale maksmast viivitusintressi trahvisumma sellelt osalt, mille ta oli saanud alusetult ajavahemikus 16. jaanuarist 2015, mil rahatrahv tasuti, kuni 19. veebruarini 2019, mil tagastati see osa trahvist, mille maksmise tunnistas Üldkohus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930) lõpuks põhjendamatuks.

148    Järelikult tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada.

 Kohtukulud

149    Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt võib jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

150    Käesoleval juhul on hageja teise nõude osas kohtuvaidluse kaotanud. Tema esimene, kolmas ja viies nõue aga rahuldati. Lisaks tuleb komisjonilt välja mõista suur osa hüvitisest, mida hageja on talle tekitatud kahju hüvitamiseks nõudnud. Lõpetuseks, toimikust ei nähtu, et pärast 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39) kuulutamist oleks komisjon otsustanud tasuda hagejale ajavahemiku 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 eest viivitusintressi. Neil asjaoludel tuleb otsustada, et komisjon kannab ise oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja pool hageja kohtukuludest. Hageja kannab poole oma kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Komisjonilt Deutsche Telekom AG kasuks kahjuhüvitisena välja summa 1 750 522,83 eurot.

2.      Mõista lisaks punktis 1 viidatud hüvitisele alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni nimetatud hüvitise täieliku tasumiseni välja viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud kolme ja poole protsendipunkti võrra.

3.      Tühistada komisjoni 28. juuni 2019. aasta otsus, millega keelduti maksmast Deutsche Telekomile ajavahemiku 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019 eest viivitusintressi trahvi põhisumma sellelt osalt, mis maksti tagasi 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T827/14, EU:T:2018:930) alusel.

4.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool Deutsche Telekomi kohtukuludest.

6.      Jätta pool Deutsche Telekomi kohtukuludest tema enda kanda.

da Silva Passos

Valančius

Reine

Truchot

 

      Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. jaanuaril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: saksa.