EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
18. märts 2010(*)
Eelotsusetaotlus – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Direktiiv 2002/22/EÜ – Universaalteenus – Lõppkasutajate ja teenusepakkujate vahelised vaidlused – Kohustuslik kohtuväline lepituskatse
Liidetud kohtuasjades C‑317/08, C‑318/08, C‑319/08 ja C‑320/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Giudice di pace di Ischia (Itaalia) 4. aprilli 2008. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 15. juulil 2008, menetlustes
Rosalba Alassini
versus
Telecom Italia SpA (C‑317/08)
ja
Filomena Califano
versus
Wind SpA (C‑318/08)
ja
Lucia Anna Giorgia Iacono
versus
Telecom Italia SpA (C‑319/08)
ja
Multiservice Srl
versus
Telecom Italia SpA (C‑320/08),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: kolmanda koja esimees K. Lenaerts neljanda koja esimehe ülesannetes, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja), G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. septembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Wind SpA, esindaja: avvocato D. Cutolo,
– Itaalia valitsus, esindaja: avvocato dello Stato P. Gentili,
– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Kemper,
– Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Bambara, A. Nijenhuis, I. V. Rogalski ja S. La Pergola,
olles 19. novembri 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet niisuguste siseriiklike õigusnormide puhul, mis näevad teatavates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367) kohaldamisalasse kuuluvates vaidlustes teenusepakkujate ja lõppkasutajate vahel kohtule esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimusena ette kohustusliku kohtuvälise lepituskatse.
2 Taotlused on esitatud nelja vaidluse raames, mis on tekkinud ühelt poolt R. Alassini, L. Iacono, Multiservice Srl ja Telecom Italia SpA vahel ning teiselt poolt F. Califano ja Wind SpA vahel ja mis puudutavad niisuguste põhikohtuasjade pooli siduvate lepingute väidetavat täitmata jätmist, mille ese on telefoniteenuste pakkumine põhikohtuasja hagejatele ühe või teise põhikohtuasja kostja poolt, kes on nende teenuste pakkujad.
Õiguslik raamistik
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
3 Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 „Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele” lõikes 1 on sätestatud:
„Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. […]”
Liidu õigus
4 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1), nagu seda on kohandatud 12. detsembril 2007 Strasbourgis (EÜT C 303, lk 1), sätestab oma artiklis 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele”:
„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.
Isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda.”
5 Universaalteenuse direktiivi põhjenduse 47 kohaselt:
„Konkurentsile rajatud keskkonnas peaksid riigi reguleerivad asutused lõppkasutajate õigustega seotud küsimuste käsitlemisel arvesse võtma huvitatud isikute, sealhulgas ka kasutajate ja tarbijate arvamusi. Tõhusad menetlused peaksid olemas olema nii tarbijate kui ka üldkasutatavaid sideteenuseid osutavate ettevõtjate vaheliste vaidlusküsimuste lahendamiseks. Liikmesriigid peaksid täielikult arvestama komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitust 98/257/EÜ tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta [EÜT L 115, lk 31] […].”
6 Universaalteenuse direktiivi artikkel 1 näeb ette:
„1. Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) raames käsitleb käesolev direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu ühenduses hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi.
2. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse lõppkasutajate õigused ja üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid pakkuvate ettevõtjate vastavad kohustused. Seoses universaalteenuse pakkumise tagamisega avatud ja konkurentsile rajatud keskkonnas määratletakse käesolevas direktiivis kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on juurdepääs kõigil lõppkasutajatel teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga, ilma et see moonutaks konkurentsi. Käesolevas direktiivis sätestatakse ka kohustused, mis on seotud teatavate kohustuslike teenuste osutamisega (näiteks püsiliinide pakkumine jaemüügi korras).”
7 Universaalteenuse direktiivi artikkel 34 „Vaidluste kohtuväline lahendamine” sätestab:
„1. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiiviga reguleeritud küsimustega seotud tarbijaid hõlmavate lahendamata vaidlustega tegelemiseks on olemas läbipaistvad, lihtsad ja odavad kohtuvälised menetlused. Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et sellised menetlused võimaldavad vaidlusküsimusi lahendada õiglaselt ja kiiresti, ning kehtestavad vajaduse korral kulude hüvitamise ja/või kompenseerimise süsteemi. Liikmesriigid võivad laiendada nimetatud kohustuste ulatust, et see hõlmaks vaidlusküsimusi, millesse on kaasatud teised lõppkasutajad.
2. Liikmesriigid tagavad, et nende õigusnormid ei sega kaebustega tegelevate asutuste loomist ega sidusteenuste pakkumist asjakohasel territoriaalsel tasandil, et soodustada tarbijate ja lõppkasutajate juurdepääsu vaidlusküsimuste lahendamise menetlustele.
3. Kui selliste vaidluste osapooled on eri liikmesriikidest, kooskõlastavad liikmesriigid oma jõupingutused, et vaidlus lahendada.
4. Käesoleva artikli sätted ei piira siseriiklike kohtumenetluste järgimist.”
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223) artikli 1 „Reguleerimisala ja mõisted” lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavaid aspekte, et tagada tarbijakaitse ühtlane minimaalne tase siseturul.
2. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) tarbekaup – materiaalne vallasvara, välja arvatud:
– täitemenetluse käigus või muul seadusest tuleneval viisil müüdav kaup,
– vesi ja gaas, kui need ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses,
– elekter;
[…]”
Soovitused 98/257 ja 2001/310
9 Soovituse 98/257 põhjenduste 5, 6 ja 9 kohaselt:
„[M]itme liikmesriigi kogemus on näidanud, et tarbijavaidluste alternatiivsed, kohtuvälise lahendamise menetlused võivad tingimusel, et tagatakse teatavate oluliste põhimõtete järgimine, anda häid tulemusi nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks, vähendades tarbijavaidluste lahendamise kulusid ja kestust;
niisuguste põhimõtete kehtestamine Euroopa tasandil lihtsustaks tarbijavaidluste lahendamisel kohtuväliste menetluste rakendamist; piiriüleseid vaidlusi arvestades suurendaks see eri liikmesriikide kohtuväliste asutuste vastastikust usaldust ning ka tarbijate usaldust erinevate siseriiklike menetluste suhtes; need kriteeriumid hõlbustaks liikmesriigis asutatud kohtuväliste menetluste läbiviijatel pakkuda oma teenuseid muus liikmesriigis;
[…]
käesolev soovitus peab piirduma menetlustega, mis – olenemata nende nimetusest – viivad vaidluse lahendamiseni niisuguse kolmanda isiku aktiivse sekkumise tulemusel, kes teeb lahenduse ettepaneku või nõuab lahenduse rakendamist; järelikult ei peeta silmas menetlusi, mis piirduvad üksnes pelga katsega pooli kokku viia, et veenda neid ühisel kokkuleppel vaidlust lahendama”. [mitteametlik tõlge]
10 Soovituse 98/257 VI punkt „Vabaduse põhimõte” näeb ette:
„Organi otsus on pooltele siduv vaid siis, kui neid on sellest eelnevalt teavitatud ja nad on sellega sõnaselgelt nõustunud.
Tarbija nõustumine kohtuvälise menetlusega ei saa tuleneda enne vaidluse tekkimist võetud kohustusest, kui selle kohustuse tulemusel jääb tarbija ilma õigusest pöörduda pädevasse kohtusse vaidluse kohtulikuks lahendamiseks.” [mitteametlik tõlge]
11 Komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovituse 2001/310/EÜ tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta (EÜT L 109, lk 56) I punkt „Kohaldamisala” näeb ette:
„1. Käesolev soovitus on kohaldatav kolmandate asutuste suhtes, kes vastutavad tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste eest ja kes – olenemata nende nimetusest – püüavad lahendada vaidlust, viies pooled kokku, et veenda neid ühisel kokkuleppel vaidlust lahendama.
2. Soovitust ei kohaldata niisuguste tarbijate kaebuste lahendamise menetluste suhtes, mille viib ettevõtja läbi otse tarbijaga, või menetlustele, mis viiakse läbi ettevõtja eest või tema nimel.”
Siseriiklik õigus
12 Itaalia Vabariik võttis universaalteenuse direktiivi üle 1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreediga nr 259 elektroonilise side seadustiku kohta (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI” nr 214, 15.9.2003, lk 3).
13 Selle seadustiku artikkel 84 näeb ette:
„1. Asutus 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 [millega luuakse sideamet ning kehtestatakse telekommunikatsiooni- ja raadiotelevisioonisüsteeme reguleerivad eeskirjad (GURI nr 177 regulaarne lisa, 31.7.1997)] artikli 1 lõigete 11, 12 ja 13 tähenduses kehtestab läbipaistvad, lihtsad ja odavad kohtuvälised menetlused niisuguste vaidluste läbivaatamiseks, mille poolteks on tarbijad ja lõppkasutajad ning mis puudutavad käesoleva peatüki sätteid, et võimaldada vaidluste õiglast ja kiiret lahendamist, ning kehtestab vajaduse korral kulude tagasimaksmise või kompenseerimise süsteemi.
2. Asutus julgustab kokkuleppel alalise koguga, kes vastutab riigi, maakondade ning Trento ja Bolzano autonoomsete provintside suhete eest, ning kooskõlas 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 artikli 1 lõikega 13 kaebustega tegelevate asutuste loomist ja sidusteenuste pakkumist asjakohasel territoriaalsel tasandil (personali värbamise praegusel tasemel ning vahenditega, mida on võimalik omandada tavaliste eelarveassigneeringute arvel kulusid muutmata), et soodustada tarbijate ja lõppkasutajate juurdepääsu vaidluste lahendamise menetlustele.
3. Kui selliste vaidluste osapooled on eri liikmesriikidest, kooskõlastab asutus teiste reguleerivate asutustega oma jõupingutused, et vaidlus lahendada.
4. Käesolev artikkel ei piira kehtivate vaidluste kohtuliku lahendamise menetluste järgimist ning kuni lõigetes 1 ja 2 nimetatud sätete ülevõtmiseni vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste järgimist, mis on jõus seadustiku Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana’s [Itaalia Vabariigi Teataja] avaldamise kuupäeval.”
14 Vastavalt 31. juuli 1997. aasta seadusele nr 249 on sideameti pädevuses lõppkasutajate ja ettevõtjate vahelised telekommunikatsiooni valdkonda kuuluvad vaidlused, mis tulenevad universaalteenust ja lõppkasutajate õigusi reguleerivate sätete rikkumistest.
15 Otsusega 173/07/CONS (GURI nr 120, 25.5.2007, lk 19) võttis sideamet vastu määruse sideoperaatorite ja lõppkasutajate vaheliste vaidluste lahendamise kohta (edaspidi „vaidluste lahendamise määrus”).
16 Vaidluste lahendamise määruse artikkel 3 näeb ette:
„1. Artikli 2 lõikes 1 silmas peetud vaidlustes ei saa esitada kohtule hagi enne, kui asjas on tehtud kohustuslik lepituskatse vastava territoriaalse pädevusega ning lepitusfunktsiooni täitmise volitusega maakondlikus kommunikatsioonikomitees või artiklis 13 silmas peetud vaidluste kohtuvälise lahendamise organis.
2. Kui vastava territoriaalse pädevusega maakondlikul kommunikatsioonikomiteel puudub [lõikes 1] nimetatud volitus, tuleb kohustuslik lepituskatse teha teistes artiklis 13 nimetatud organites.
3. Lepitusmenetluse lõpetamise tähtaeg on 30 päeva alates taotluse esitamisest; pärast selle tähtaja möödumist võivad pooled esitada kohtule hagi ka juhul, kui lepitusmenetlus ei jõudnud lahendini.”
17 Vaidluste lahendamise määruse artikkel 13 sätestab:
„1. Maakondlikus kommunikatsioonikomitees toimuva lepitusmenetluse asemel võivad pooled teha kohustusliku lepituskatse ka elektrooniliselt käesoleva otsuse artikli 1 punktis o nimetatud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise organites.
2. Samal eesmärgil on kasutajal õigus pöörduda ettevõtjate ja tarbijaid riiklikul tasandil esindavate ühingute vaheliste lepingute alusel loodud organite poole, kui viimased tegutsevad tasuta ja järgivad soovituses 2001/310/EÜ sätestatud läbipaistvuse, õigluse ja tõhususe põhimõtteid.
3. Eelmises lõikes nimetatud organite ajakohastatud nimekiri on saadaval asutuse veebilehel.
4. Lõike 2 alusel loodud organid kantakse eelmises lõikes nimetatud nimekirja konkreetse taotluse esitamisel, millele on pooled alla kirjutanud ning millega on kaasas ettevõtja ja vähemalt kahe kolmandiku tarbijaid riiklikul tasandil esindavate ühingute vahel sõlmitud kokkulepe ning menetluseeskirjade üks eksemplar, pärast lõikes 2 nimetatud põhimõtete järgimise kontrollimist.
5. Taotlust tuleb uuendada iga kahe aasta tagant sama korra kohaselt. Kui uuendamistaotlust ei esitata, kustutab asutus organi omal algatusel lõikes 3 nimetatud nimekirjast.
6. Huvitatud isiku avalduse alusel võib asutus teha otsuse kustutada nimekirjast organid, kelle osas ta tuvastab lõikes 2 nimetatud põhimõtete rikkumise.”
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimus
18 Eelotsusetaotlustest nähtub, et kõikide põhikohtuasjade hagejate esitatud hagide puhul on põhikohtuasjade kostjad vaidluste lahendamise määruse artiklite 3 ja 13 alusel väitnud, et neid hagisid ei saa esitada, kuna põhikohtuasjade hagejad ei olnud eelnevalt teinud neis sätetes ette nähtud kohustuslikku lepituskatset.
19 Eelotsusetaotlused esitanud kohtu sõnul ei ole siseriiklikes õigusnormides ette nähtud komiteed Campania maakonnas siiski veel loodud, mis kohustab lepituskatset läbi viima teistes vaidluste lahendamise määruse artiklis 13 nimetatud organites. Ometi ei ole kontrollitud seda, kas nimetatud organid vastavad soovituses 2001/310 nimetatud põhimõtetele, ja eelkõige seda, kas lepituskatse nendes organites viiakse läbi tasuta või kas sellega seotud kulud on kohased või kas lepitusmenetlus on üldtuntud ja lihtne.
20 Igal juhul on eelotsusetaotlused esitanud kohus seisukohal, et isegi kui Campanias oleks maakondlik kommunikatsioonikomitee olemas, võib põhikohtuasjades asjassepuutuvates õigusnormides ette nähtud kohustuslik lepitusmenetlus takistada lõppkasutajal oma õigusi kasutada eelkõige põhjusel, et kõnealune lepitus peab tingimata toimuma elektroonilisel teel. Lisaks märgib nimetatud kohus, et lepitusmenetlus viiakse juba läbi tavapärase kohtumenetluse esimesel istungil.
21 Neil asjaoludel otsustas Giudice di pace di Ischia kõigis kõnealustes pooleliolevates kohtuasjades menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas eespool viidatud ühenduse õigusnormid ([EIÕK] artikkel 6, [universaalteenuse] direktiiv, direktiiv [1999/44], komisjoni soovitused [2001/310] ja [98]/257) omavad vahetut siduvat mõju ning kas neid tuleb tõlgendada nii, et vaidlustele, mis leiavad aset „elektroonilise side valdkonnas, lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel, puudutades universaalteenust käsitlevate sätete ning lõpptarbijale õigusnormidest, ameti otsustest, lepingutingimustest ja teenuse eeskirjadest tulenevate õiguste eiramist (vaidlused, mis on sätestatud ameti otsuse[le] nr 173/07/CONS [lisatud määruse] artiklis 2), ei tule kohaldada kohustuslikku lepituskatset, mis on ette nähtud kohtus hagi läbi vaatamata jätmise ähvardusel, kuna need sätted on ülimuslikud sideameti eelmainitud otsuse[le] [lisatud määruse] artikli 3 lõike 1 suhtes?”
22 Euroopa Kohtu presidendi 16. septembri 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑317/08–C‑320/08 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.
Eelotsuse küsimus
Vastuvõetavus
23 Itaalia valitsus vaidlustas kohtuistungil eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse. Kõnealune valitsus on arvamusel, et kuna eelotsusetaotlused esitanud kohus ei ole täpsustanud põhikohtuasjade esemeks olevaid Euroopa Liidu õiguses tagatud õigusi, siis on esitatud küsimus puhtoletuslik.
24 Küsimuse vastuvõetavust vaidlustamata viitas ka komisjon vajadusele, et põhikohtuasjad oleksid seotud liidu õigusega, kusjuures seda seotust ei saa nimetatud institutsiooni arvates automaatselt tuletada eelotsusetaotluste esitamisest.
25 Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud eelotsuse tegema (vt eelkõige 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 43; 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑414/07: Magoora, EKL 2008, lk I‑10921, punkt 22, ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑12/08: Mono Car Styling, EKL 2009, lk I‑6653, punkt 27).
26 Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmselge, et liikmesriigi kohtu taotletud liidu õigusnormi tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt eelkõige 13. mätsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 39; 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I‑11421, punkt 25; eespool viidatud kohtuotsus Magoora, punkt 23, ning eespool viidatud kohtuotsus Mono Car Styling, punkt 28).
27 Mis puudutab kõnesolevat eelotsusemenetlust, siis tuleb esiteks märkida, et eelotsusetaotlused sisaldavad üksikasjalikku ülevaadet põhikohtuasjade õiguslikust raamistikust ja faktilistest asjaoludest ning põhjustest, mille tõttu eelotsusetaotlused esitanud kohus leidis, et tema otsuse tegemiseks on vaja saada vastus igas kohtuasjas esitatud küsimusele.
28 Kuigi vastab tõele, et eelotsusetaotlustes ei kirjeldata üksikasjalikult põhikohtuasju ja eelkõige vaidluste esemeks olevaid konkreetseid õigusi ja kohustusi, puudutavad need siiski elektroonilise side teenuseid lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning nimetatud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi, pealegi viitab eelotsusetaotlused esitanud kohus otse universaaldirektiivi põhjendusele 47 ja selle direktiivi artiklile 34.
29 Seega tuleb järeldada, et esitatud küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist ja selline tõlgendamine on vajalik põhikohtuasjade lahendamiseks.
30 Sellest tulenevalt tuleb eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
31 Kõigepealt olgu märgitud, et eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimus puudutab peale universaalteenuse direktiivi ka soovitust 98/257, EIÕK artiklis 6 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, direktiivi 1999/44 ja soovitust 2001/310.
32 Direktiivi 1999/44 osas tuleb tõdeda, et kuna direktiivi artikli 1 kohaselt ei kuulu sideteenused selle direktiivi kohaldamisalasse, siis ei ole direktiiv põhikohtuasjade suhtes kohaldatav.
33 Mis puudutab soovitust 2001/310, siis tuleb meenutada, et universaalteenuse direktiivi põhjenduse 47 kohaselt peavad liikmesriigid direktiivis silmas peetud vaidluste lahendamise menetluste kehtestamisel täielikult arvestama komisjoni soovitust 98/257.
34 Ent viimati nimetatud soovituse põhjenduse 9 kohaselt piirdub soovituse kohaldamisala menetlustega, mis – olenemata nende nimetusest – viivad vaidluse lahendamiseni niisuguse kolmanda isiku aktiivse sekkumise tulemusel, kes teeb lahenduse ettepaneku või nõuab lahenduse rakendamist, samas ei peeta siiski silmas menetlusi, mis – nagu soovituses 2001/310 ette nähtud menetlused – piirduvad üksnes pelga katsega pooli kokku viia, et veenda neid ühisel kokkuleppel vaidlust lahendama.
35 Järelikult tuleb tõdeda, et universaalteenuse direktiivis nimetatud vaidluste lahendamise menetlused ei või piirduda katsega pooli kokku viia, et veenda neid ühisel kokkuleppel vaidlust lahendama, vaid need peavad viima vaidluse lahendamiseni kolmanda isiku aktiivse sekkumise tulemusel, kes teeb lahenduse ettepaneku või nõuab lahenduse rakendamist.
36 Põhikohtuasjades ei piirdu asjaomastes siseriiklikes õigusnormides ette nähtud kohustuslik kohtuväline menetlus poolte kokkuviimisega, vaid pakub neile lahenduse lepitusorgani aktiivse sekkumise tulemusel. Järelikult tuleb nentida, et ka soovitus 2001/310 ei ole põhikohtuasjades kohaldatav.
37 Sellest tuleneb, et eelotsusetaotlused esitanud kohtu küsimust tuleb käsitada nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas universaalteenuse direktiivi artiklit 34 ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb vaidluste puhul, mis leiavad aset elektroonilise side valdkonnas lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning mis käsitlevad selle direktiiviga antud õigusi, kohaldada kohustuslikku kohtuvälist lepituskatset, mis on kohtusse esitatava hagi vastuvõetavuse eeldus.
Universaalteenuse direktiivi artikkel 34
38 Universaalteenuse direktiivi artikli 34 kohaselt tagavad liikmesriigid, et selle direktiiviga reguleeritud küsimustega seotud tarbijaid hõlmavate vaidlustega tegelemiseks on olemas läbipaistvad, lihtsad ja odavad kohtuvälised menetlused. Nimetatud menetlused ei piira siseriiklike kohtumenetluste kohaldamist.
39 Nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, peavad liikmesriigid nimetatud kohtuväliste menetluste kehtestamisel täielikult arvestama soovitust 98/257.
40 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kuigi soovituste eesmärk ei ole kohustuslike tagajärgede tekitamine ja nendega ei saa luua õigusi, millele isikud saavad siseriiklikus kohtus tugineda, ei ole need ilma igasuguse õigusliku mõjuta. Nimelt on siseriiklikud kohtud kohustatud nende menetluses olevate asjade lahendamisel soovitusi arvesse võtma, eriti kui need toovad selgust nende rakendamiseks vastu võetud siseriiklike sätete tõlgendamisel või kui nende eesmärk on täiendada kohustusliku iseloomuga Euroopa Liidu õigusnorme (vt 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑322/88: Grimaldi, EKL 1989, lk 4407, punktid 7, 16 ja 18, ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑207/01: Altair Chimica, EKL 2003, lk I‑8875, punkt 41).
41 Siiski tuleb tõdeda, et universaalteenuse direktiiv ega soovitus 98/257 ei näe ette rakendatavate kohtuväliste menetluste üksikasjalikku korda või eriomadusi, välja arvatud direktiivi artiklis 34 viidatud aspektid, mida sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, ning soovituses 98/257 nimetatud sõltumatuse, läbipaistvuse, võistlevuse, tõhususe, õiguspärasuse, vabaduse ja esindatuse põhimõtted.
42 Tuleb märkida, et ükski eelmainitud aspektidest või põhimõtetest ei võimalda teha järeldust selle kohta, et liikmesriikide volitusi on piiratud osas, mis puudutab võimalust näha ette kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluste kohustuslikkus.
43 Selles suhtes tuleb märkida, et vastavalt universaalteenuse direktiivi artikli 34 lõikele 4 ja soovituse 98/257 VI punktis ette nähtud vabaduse põhimõttele on ainus sellekohane kehtestatud tingimus see, et säilib õigus pöörduda pädevasse kohtusse vaidluste kohtulikuks lahendamiseks.
44 Kuna universaalteenuse direktiivis ei ole esitatud põhjalikumalt artiklis 34 ette nähtud menetluste üksikasjalikku korda või omadusi, siis peavad liikmesriigid järelikult kehtestama nimetatud menetluste korra, sealhulgas sätted nende kohustuslikkuse osas, respekteerides samas selle direktiivi kasulikku mõju.
45 Sellega seoses tuleb tõdeda, et universaalteenuse direktiivi artikli 34 lõige 1 näeb liikmesriikidele ette eesmärgi luua direktiiviga reguleeritud küsimustega seotud tarbijaid hõlmavate lahendamata vaidlustega tegelemiseks kohtuvälised menetlused. Neil asjaoludel ei kahjusta see, et niisuguste siseriiklike õigusnormidega, nagu on kõne all põhikohtuasjades, mitte ainult ei kehtestatud kohtuvälist lepitusmenetlust, vaid muudeti selle kasutamine enne kohtuasutusse pöördumist ka kohustuslikuks, eelmainitud eesmärgi saavutamist. Vastupidi – selliste õigusnormide eesmärk on universaalteenuse direktiivi kasuliku mõju tugevdamine, kuna nendega tagatakse kohtuvälise vaidluste lahendamise menetluste süstemaatiline kasutamine.
46 Kuivõrd nende kohustuslik lepituskatse on kohtusse esitatavate hagide vastuvõetavuse eeldus, siis tuleb siiski uurida, kas see on kooskõlas õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.
Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte
47 Esiteks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid selliste õiguskaitsevahendite osas, mille eesmärk on tagada nende õiguste kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest, kusjuures liikmesriigid vastutavad selle eest, et nende õiguste tegelik kaitse oleks igal üksikjuhtumil tagatud (vt 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact, EKL 2008, lk I‑2483, punktid 44 ja 45, ning eespool viidatud kohtuotsus Mono Car Styling, punkt 48).
48 Sellega seoses, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, ei tohi menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike hagide puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Võrdväärsuse ja tõhususe nõuded väljendavad liikmesriikide üldist kohustust tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. Need nõuded kehtivad nii sellele õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute kui ka menetlusnormide määratlemise osas (vt eespool viidatud kohtuotsus Impact, punktid 47 ja 48, ning 29. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑63/08: Pontin, EKL 2009, lk I‑10467, punkt 44).
50 Põhikohtuasjades on võrdväärsuse põhimõttest kinni peetud.
51 Esiteks ei esita eelotsusetaotlused esitanud kohus ühtegi asjaolu võrdväärsuse põhimõtte võimaliku rikkumise kohta. Teiseks kinnitas Itaalia valitsus kohtuistungil, et põhikohtuasjades asjassepuutuv siseriiklik õigusnorm on ühtmoodi kohaldatav nii liidu õiguse rikkumisel kui ka siseriikliku õiguse rikkumisel põhinevate elektroonilist sidet käsitlevate hagide suhtes.
52 Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis on tõsi, et asjaolu, et kohtusse esitatava hagi vastuvõetavuse eelduseks seatakse kohtuvälise lepitusmenetluse eelnev läbiviimine, mõjutab universaalteenuse direktiiviga isikutele antud õiguste kasutamist.
53 Siiski näitab mitu asjaolu, et niisugune kohustuslik lepitusmenetlus, nagu on asjassepuutuv põhikohtuasjades, ei muuda võimatuks või liiga raskeks nende õiguste teostamist, mis on isikutel asjaomase direktiivi alusel.
54 Esiteks ei ole lepitusmenetluse tulemus ju asjaomastele pooltele siduv ega mõjuta seega nende õigust kohtusse pöörduda.
55 Teiseks ei kaasne lepitusmenetlusega tavatingimustes kohtusse hagi esitamise olulist viivitust. Nimelt on lepitusmenetluse lõpetamise tähtaeg 30 päeva alates taotluse esitamisest; pärast selle tähtaja möödumist võivad pooled esitada kohtule hagi ka juhul, kui lepitusmenetlus ei jõudnud lahendini.
56 Kolmandaks peatub lepitusmenetluse ajal nõuete aegumine.
57 Neljandaks ei kaasne lepitusmenetlusega maakondlikus kommunikatsioonikomitees kulusid. Euroopa Kohtule esitatud toimikud ei sisalda teavet selle kohta, et need kulud oleksid muudes organites toimuva lepitusmenetluse puhul suured.
58 Universaalteenuse direktiiviga antud õiguste kasutamine võib siiski olla muudetud praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks teatavate õigussubjektide jaoks, eelkõige nende jaoks, kellel puudub internetiühendus, juhul kui lepitusmenetlus on võimalik vaid elektroonilisel teel. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii, arvestades eelkõige vaidluste lahendamise määruse artikli 13 lõiget 1.
59 Samuti peab nimetatud kohus kontrollima, kas erandjuhtudel, kui on vajalik esialgne õiguskaitse, võimaldab lepitusmenetlus selle tagamist või ei takista seda.
60 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjades asjassepuutuvad siseriiklikud õigusnormid järgivad tõhususe põhimõtet, kuivõrd lepitusmenetlust saab kasutada ka muul viisil kui elektroonilisel teel ja kuivõrd esialgne õiguskaitse on võimalik erandjuhtudel või juhul, kui olukorra kiireloomulisus seda nõuab.
61 Teiseks tuleb meenutada, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ning mis on sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning leidnud kinnitust ka 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (vt eespool viidatud kohtuotsus Mono Car Styling, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Selles suhtes on põhikohtuasjade puhul selge, et seades elektroonilise side valdkonnas kohtusse esitatavate hagide vastuvõetavuse tingimuseks kohustusliku lepituskatse, näevad siseriiklikud õigusnormid kohtusse pöördumise osas ette lisaetapi. See tingimus võib riivata tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
63 Siiski nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki arvestades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis moonutaks tagatud õiguse olemust (vt selle kohta 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑28/05: Dokter jt, EKL 2006, lk I‑5431, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas Fogarty vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 2001-XI, punkt 33).
64 Kuid nagu Itaalia valitsus kohtuistungil märkis, tuleb kõigepealt tõdeda, et kõnealuste siseriiklike õigusnormide eesmärk on lahendada kiiremini ja odavamalt elektroonilise side valdkonna vaidlused ning vähendada kohtute koormust, ning seega taotlevad need legitiimseid üldise huvi eesmärke.
65 Seejärel ilmneb, et põhikohtuasjades ette nähtud vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluse nõue ei ole, arvestades nimetatud menetluse täpset toimimiskorda, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 54–57, taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne. Esiteks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 leidis, ei eksisteeri kohustusliku menetluse rakendamisest vähem piiravat alternatiivi, kuna pelgalt vabatahtlik kohtuväline vaidluste lahendamine ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks sama tõhus. Teiseks ei ole ilmselget ebaproportsionaalsust nende eesmärkide ja kohtuvälise lepitusmenetluse kohustuslikkusega põhjustatud võimalike negatiivsete aspektide vahel.
66 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjades asjassepuutuv siseriiklik menetlus järgib ka tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, kui täidetud on käesoleva kohtuotsuse punktides 58 ja 59 nimetatud tingimused.
67 Sellest tulenevalt tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt:
– Universaalteenuse direktiivi artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb vaidluste puhul, mis leiavad aset elektroonilise side valdkonnas lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning mis käsitlevad selle direktiiviga antud õigusi, kohaldada kohustuslikku kohtuvälist lepituskatset, mis on kohtusse esitatava hagi vastuvõetavuse eeldus.
– Ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis nõuavad niisuguste vaidluste puhul eelneva kohtuvälise lepitusmenetluse läbiviimist, kui selle menetluse tulemus ei ole pooltele siduv otsus, sellega ei kaasne olulist viivitust kohtusse hagi esitamisel, see peatab asjassepuutuvate nõuete aegumise ning ei tekita pooltele kulusid või tekitab väikseid kulusid, tingimusel et nimetatud lepitusmenetlust saab kasutada ka muul viisil kui elektroonilisel teel ja et erandjuhtudel või juhul, kui olukorra kiireloomulisus nõuab, on võimalik tagada esialgne õiguskaitse.
Kohtukulud
68 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleb vaidluste puhul, mis leiavad aset elektroonilise side valdkonnas lõppkasutaja ja teenusepakkuja vahel ning mis käsitlevad selle direktiiviga antud õigusi, kohaldada kohustuslikku kohtuvälist lepituskatset, mis on kohtusse esitatava hagi vastuvõetavuse eeldus.
Ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis nõuavad niisuguste vaidluste puhul eelneva kohtuvälise lepitusmenetluse läbiviimist, kui selle menetluse tulemus ei ole pooltele siduv otsus, sellega ei kaasne olulist viivitust kohtusse hagi esitamisel, see peatab asjassepuutuvate nõuete aegumise ning ei tekita pooltele kulusid või tekitab väikseid kulusid, tingimusel et nimetatud lepitusmenetlust saab kasutada ka muul viisil kui elektroonilisel teel ja et erandjuhtudel või juhul, kui olukorra kiireloomulisus nõuab, on võimalik tagada esialgne õiguskaitse.
Allkirjad