ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
28. veebruar 2024(*)
Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 9 lõike 1 teine lõik – Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 395 rikkumise korral sissenõudmisintressi kohaldamine EKP poolt Austria õiguse alusel pärast otsust, millega määrati rahaline halduskaristus vastavalt määruse nr 1024/2013 artiklile 18 – Proportsionaalsus
Kohtuasjades T‑647/21 ja T‑99/22,
Sber Vermögensverwaltungs AG, varem Sberbank Europe AG, asukoht Viin (Austria), esindaja: advokaat M. Fellner,
hageja,
versus
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: K. Lackhoff, J. Poscia ja M. Ioannidis,
kostja,
keda toetab
Austria Vabariik, esindajad: J. Schmoll, F. Koppensteiner ja A. Posch,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president F. Schalin, kohtunikud I. Nõmm (ettekandja) ja G. Steinfatt,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
– arvestades menetluse kirjalikku osa,
– arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Sber Vermögensverwaltungs AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagides tühistada vastavalt Euroopa Keskpanga (EKP) 2. augusti 2021. aasta otsus ECB-SSM-2021-ATSBE-7 ja 21. detsembri 2021. aasta otsus ECB-SSM-2021-ATSBE-12. Need kaks otsust tehti nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 4 lõike 1 punkti d ja lõike 3 ning artikli 9 lõike 1 alusel koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1; parandused ELT 2013, L 208, lk 68; ELT 2013, L 321, lk 6, ja ELT 2017, L 20, lk 2) artikli 395 lõikega 1 ning 30. juuli 1993. aasta pangandusseaduse (Bundesgesetz über das Bankwesen (Bankwesengesetz)) (BGBl. 532/1993), mida on muudetud 28. mai 2021. aasta föderaalseadusega pangandusseaduse, 2018. aasta börsiseaduse, arvelduste lõplikkuse seaduse, rahaturgudel rahapesu seaduse, saneerimise ja likvideerimise seaduse, 2018. aasta väärtpaberituru järelevalve seaduse ning kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate seaduse muutmise kohta (Bundesgesetz, mit dem das Bankwesengesetz, das Börsegesetz 2018, das Finalitätsgesetz, das Finanzmarkt-Geldwäsche-Gesetz, das Sanierungs- und Abwicklungsgesetz, das Wertpapieraufsichtsgesetz 2018 und das Zentrale Gegenparteien-Vollzugsgesetz geändert werden) (BGBl. I, 98/2021) (edaspidi „BWG“), § 97 lõike 1 punkti 2 alusel.
Vaidluse taust
2 Hageja on Austria krediidiasutus, kelle üle teeb otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet EKP.
3 Hageja teatas 1. oktoobril 2015 EKP-le ja Finanzmarktaufsichtsbehördele (finantsturgude järelevalveasutus, Austria) (edaspidi „FMA“), et tema riskipositsioonid ühe krediidiasutuse suhtes ületasid 2015. aastal määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 ette nähtud riskide kontsentreerumise piirmäära. Ta rõhutas, et on need piirmäärade ületamised lõpetanud.
4 EKP otsustas 15. veebruaril 2019 määrata hagejale määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel rahalise halduskaristuse summas 630 000 eurot määruse nr 575/2013 artikli 395 lõike 1 rikkumise eest, kuna viimati nimetatud sättes ette nähtud riskide kontsentreerumise piirmäärasid oli ületatud individuaalselt ja konsolideeritud alusel. Selle karistuse summa kindlaksmääramiseks eristas EKP konsolideeritud alusel toime pandud rikkumist (mille eest võidakse tehtud arvutuste kohaselt määrata 520 000 euro suurune karistus) ja individuaalselt toime pandud rikkumist (mille eest võidakse tehtud arvutuste kohaselt määrata 330 000 euro suurune karistus). Kuna mõlemad rikkumised tulenesid samadest asjaoludest, leidis EKP, et nende kahe summa kumulatiivne määramine ei oleks proportsionaalne, ning määras seega karistuse summaks 630 000 eurot.
5 EKP teavitas 17. veebruaril 2021 hagejat oma kavatsusest nõuda temalt BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel summadelt, mida kõnealused ületamised puudutasid, sissenõudmisintressi ning edastas talle sellekohase otsuse eelnõu.
6 Hageja esitas otsuse eelnõu kohta oma seisukohad 3. märtsil 2021.
7 Pärast seda, kui 28. mail 2021 muudeti BWG § 97 lõiget 1, andis EKP 29. juunil 2021 hagejale võimaluse esitada oma seisukohad otsuse eelnõu muudetud versiooni kohta.
8 Hageja esitas otsuse eelnõu muudetud versiooni kohta oma seisukohad 6. juulil 2021.
9 EKP võttis 2. augustil 2021 vastu otsuse ECB-SSM-2021-ATSBE-7 (edaspidi „2. augusti 2021. aasta otsus“), millega määrati hagejale piirmäärade ületamise eest ajavahemikul 2015. aasta veebruarist kuni juunini sissenõudmisintress summas 2 120 926,08 eurot.
10 Esiteks tuletas EKP meelde, et hageja oli talle ja FMA-le teatanud, et üks tema riskipositsioonidest ületas tema aktsepteeritud kapitalist 25% künnise, mis on ette nähtud määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1.
11 Teiseks rõhutas EKP, et hageja ületas selle künnise ühelt poolt individuaalselt 59 tööpäeva jooksul ajavahemikul 5. veebruarist kuni 29. juunini 2015 ja teiselt poolt konsolideeritud alusel 53 tööpäeva jooksul ajavahemikul 10. veebruarist kuni 29. juunini 2015. Ta märkis, et ületamised toimusid nelja kalendrikuu jooksul.
12 Kolmandaks järeldas EKP sellest, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti d ja lõike 3 ning artikli 9 lõike 1 teise lõigu alusel tuleb hagejalt nõuda BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel sissenõudmisintressi tasumist määruse nr 575/2013 artikli 395 lõike 1 rikkumise eest nii individuaalselt summas 1 105 359,95 eurot kui ka konsolideeritud alusel summas 2 120 926,08 eurot.
13 Hageja esitas 30. augustil 2021 taotluse 2. augusti 2021. aasta otsuse läbivaatamiseks, tuginedes määruse nr 1024/2013 artikli 24 lõigetele 1, 5 ja 6 koostoimes EKP 14. aprilli 2014. aasta otsuse vaidlustusnõukogu asutamise ja selle kodukorra kohta (ELT 2014, L 175, lk 47) artikliga 7.
14 Hageja esitas 12. oktoobril 2021 kohtuasjas T‑647/21 hagi 2. augusti 2021. aasta otsuse tühistamiseks.
15 Vaidlustusnõukogu esitas 25. oktoobril 2021 arvamuse, milles ta leidis, et esiteks on 2. augusti 2021. aasta otsus ebapiisavalt põhjendatud osas, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 70 kohaldamist ja BWG § 99e kohaldamist, teiseks on sellega eiratud mõistliku aja põhimõtet ja kolmandaks ei olnud see piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab EKP valikut määrata sissenõudmisintress, kui riskide kontsentreerumise piirmäärasid ületatakse nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel.
16 EKP võttis 21. detsembril 2021 vastu uue otsuse ECB-SSM-2021-ATSBE-12 (edaspidi „21. detsembri 2021. aasta otsus“), mis selle punkti 3.1 kohaselt „asendab ja muudab [2. augusti 2021. aasta] otsust“ ning punkti 3.3 kohaselt „jõustub [2. augusti 2021. aasta] otsuse teatavakstegemise kuupäeval“.
17 EKP jättis sissenõudmisintressi summa samaks sellega, mille ta oli määranud 2. augusti 2021. aasta otsuses.
18 Vaidlustusnõukogu arvamust arvestades lisas EKP esiteks, et finantsinstitutsiooni kohustuste rikkumise korral vastavalt määruse nr 575/2013 artiklile 395 kuulub sissenõudmisintressi määramine BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel pädeva asutuse seotud pädevuse alla, mis ei jäta talle mingit kaalutlusruumi. BWG § 99e seoses „karistuslike sanktsioonidega“ nimetatud tegurid on seega asjakohatud. Teiseks rõhutas EKP asjaolu, et Austria kohtute praktikast tuleneb, et piirmäärade ületamise korral nii individuaalselt kui ka konsolideeritud alusel tuleb sissenõudmisintressi nõuda mõlemal juhul. Kolmandaks leidis EKP, et vastupidi sellele, mida märkis vaidlustusnõukogu, ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades rikutud kohustust järgida haldusmenetluse korraldamisel mõistlikku aega, ning märkis, et vaidlustusnõukogu ise oli seisukohal, et menetluse kestus ei mõjutanud hageja kaitseõiguste teostamist.
Poolte nõuded
19 Kohtuasjas T‑647/21 palub hageja Üldkohtul:
– tühistada 2. augusti 2021. aasta otsus;
– mõista kohtukulud välja EKP-lt.
20 EKP ja Austria Vabariik paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Lisaks esitas EKP 28. jaanuaril 2022 selles kohtuasjas otsuse tegemise vajaduse äralangemise tuvastamise taotluse, mis liideti põhikohtuasjaga 31. mail 2022.
22 Kohtuasjas T‑99/22 palub hageja Üldkohtul:
– tühistada 21. detsembri 2021. aasta otsus;
– mõista kohtukulud välja EKP-lt.
23 EKP ja Austria Vabariik paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
24 Kuulanud ära pooled selles küsimuses, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 68 alusel käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse tegemiseks liita.
Hagi kohtuasjas T‑99/22
25 Argumendid, mille hageja esitas 21. detsembri 2021. aasta otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, võib sisuliselt jagada seitsmeks väiteks, mis puudutavad esiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 50 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) protokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte rikkumist, teiseks EKP 15. veebruari 2019. aasta otsuse lõplikkuse kahtluse alla seadmist, millega rikutakse Austria õigusnorme, kolmandaks harta artikli 49, EIÕK artikli 7 ja määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 rikkumist, neljandaks BWG § 97 lõike 1 punkti 2 rikkumist, viiendaks proportsionaalsuse põhimõtte ja direktiivi 2013/36 artikli 70 rikkumist, kuuendaks EKP kohustuse teha otsus mõistliku aja jooksul rikkumist ja seitsmendaks võimu kuritarvitamist.
Esimene väide, et rikutud on ne bis in idem’i põhimõtet
26 Hageja väidab, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel sissenõudmisintressi määramine kujutab endast harta artiklis 50 ja EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte rikkumist, kuna EKP on talle samade tegude eest juba määranud rahalise halduskaristuse summas 630 000 eurot. Ta väidab, et see põhimõte kehtib ka halduskaristuste suhtes, mis võivad olla kriminaalõiguslikku laadi, ning leiab, et see kvalifikatsioon on kohaldatav sissenõudmisintressile, kuna viimane läheb kaugemale kui määruse nr 575/2013 artikli 395 rikkumisest saadud majandusliku kasu äravõtmine. Lisaks ei võtnud Euroopa Kohus 7. augusti 2018. aasta kohtuotsuses VTB Bank (Austria) (C‑52/17, EU:C:2018:648) seisukohta küsimuses, kas sissenõudmisintress on karistusõiguslik või mitte.
27 EKP, keda toetab Austria Vabariik, leiab, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.
28 Ne bis in idem’i põhimõte kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 59), mis on nüüd tagatud harta artikliga 50.
29 Harta artikkel 50 sisaldab õigust, mis vastab EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4 ette nähtud õigusele. Selles osas tuleb toonitada, et niivõrd, kuivõrd harta sisaldab EIÕKga tagatud õigustele vastavaid õigusi, on harta artikli 52 lõikes 3 ette nähtud, et nende tähendus ja ulatus on samad, mis neile EIÕKga on ette nähtud. Ilma et see piiraks liidu õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu autonoomiat, tuleb harta artikli 50 tõlgendamisel seega arvesse võtta EIÕK protokolli nr 7 artiklit 4 (vt selle kohta 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punktid 23 ja 60).
30 Harta artiklis 50 on sätestatud, et „[k]edagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“. Seega keelab ne bis in idem’i põhimõte sama teo ja sama isiku suhtes kumuleerida nii menetlusi kui ka karistusi, mis on selle artikli tähenduses kriminaalõiguslikku laadi (vt 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et asjakohased on kolm kriteeriumi. Esimene kriteerium on rikkumise õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses, teine on rikkumise enda laad ning kolmas on selle karistuse raskus, mis võidakse isikule määrata (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bonda, C‑489/10, EU:C:2012:319, punkt 37, ja 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 26). Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 50 kohaldamine ei piirdu ainuüksi menetluste ja karistustega, mis on riigisiseses õiguses kvalifitseeritud „kriminaalõiguslikuks“, vaid see artikkel hõlmab – sõltumata riigisiseses õiguses antud kvalifikatsioonist – menetlusi ja karistusi, mida tuleb kahe ülejäänud kriteeriumi põhjal pidada oma laadilt kriminaalõiguslikuks (vt selle kohta 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci, C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 30).
32 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et määruse nr 575/2013 vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis artikli 395 lõikes 1 oli ette nähtud, et „[k]rediidiasutus või investeerimisühing ei võta pärast [selle määruse] artiklite 399 kuni 403 kohast krediidiriskide maandamise mõju arvessevõtmist sellist riskipositsiooni ühe kliendi või omavahel seotud klientide rühma suhtes, mis on suurem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist“, ja „[k]ui kõnealune klient on krediidiasutus või investeerimisühing või kui omavahel seotud klientide rühma kuulub üks või mitu krediidiasutust või investeerimisühingut, ei või riskipositsiooni väärtus olla rohkem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist või 150 miljonit eurot (olenevalt sellest, kumb väärtus on suurem), eeldusel et kõigi nende omavahel seotud klientide riskipositsioonide summa, kes ei ole krediidiasutused või investeerimisühingud, ei ületa pärast [selle määruse] artiklite 399 kuni 403 kohast riskide maandamise mõju arvessevõtmist 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist“.
33 Lisaks tuleneb BWG § 97 lõike 1 punktist 2, et „FMA nõuab krediidiasutustelt, [käesoleva seaduse] § 30 lõike 6 alusel vastutavatelt ettevõtjatelt ja käesoleva seaduse § 30a kohaselt krediidiasutuste liidu olemasolul keskasutuselt intressi järgmistes summades: […] 2% määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 ette nähtud riskide kontsentreerumise piirmäära ületamisest, mis on arvutatud aasta kohta 30 päeva jooksul, välja arvatud piirmäära lubatud ületamise korral vastavalt selle määruse artikli 395 lõikele 5, järelevalvemeetme puhul vastavalt käesoleva seaduse § 70 lõikele 2 või krediidiasutuse ülemäärase võlakoormuse korral“.
34 Esimesena tuleb märkida, et hagejale määrati 15. veebruaril 2019 jõustunud otsusega rahaline halduskaristus määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel summas 630 000 eurot rikkumise eest, mis seisnes määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 1 kehtestatud riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamises. EKP ei vaidle vastu sellele, et 21. detsembri 2021. aasta otsusega määratud sissenõudmisintress oli seotud samade tegudega.
35 Teisena tuleb rõhutada, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel määratud rahalised halduskaristused kuuluvad harta artikli 50 kohaldamisalasse.
36 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel määratud rahalised halduskaristused on selgelt kohandatud trahvidele, mida Euroopa Komisjon võib määrata nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 alusel, ning neil on samaväärne olemus ja raskusaste. Nimelt on neil karistustel sama hoiatav eesmärk, nagu nähtub sõnaselgelt määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikest 3, milles on täpsustatud, et „[k]ohaldatavad karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“, ning on suuruselt sama raskusastmega, ulatudes 10%-ni asjaomase krediidiasutuse aasta kogukäibest. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ne bis in idem’i põhimõtet tuleb järgida menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest (vt 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb kõnealust kvalifikatsiooni kohaldada analoogia alusel nendele karistustele.
37 Kolmandana tuleb järelikult kontrollida, kas BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel kehtestatud sissenõudmisintress kuulub ka harta artikli 50 kohaldamisalasse.
38 Sellega seoses nähtub Verfassungsgerichtshofi (Austria konstitutsioonikohus) ja Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) praktikast, mille Austria Vabariik menetlusse astuja seisukohtades esitas, et sissenõudmisintress kvalifitseeritakse järelevalvemeetmeteks, mis ei ole karistuslikku laadi.
39 Konkreetsemalt leidis Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) 22. veebruari 1999. aasta otsuses esimese asjakohase kriteeriumi, st rikkumise õigusliku kvalifitseerimise kohta riigisiseses õiguses, et BWG ülesehitusest tuleneb, et Austria seadusandja ei olnud selle seaduse § 97 klassifitseerinud karistusõiguse sätete hulka. Mis puudutab teist ja kolmandat kriteeriumi, st rikkumise laadi ja karistuse raskusastet, siis otsustas see kohus, et „ei karistuse eesmärk ja laad ega selle raskuse laad või ulatus […] ei too käesolevat kohtuasja karistusõiguse valdkonda“. Kohus märkis sellega seoses, et sissenõudmisintressi kohaldatakse „süüd kontrollimata“ ning selle eesmärk on „krediidiasutuste likviidsuse tagamise ja krediidi andmisel riskide piiramise teel garanteerida võlausaldajate piisavat kaitset pakkuva pangandussüsteemi nõuetekohane toimimine“, nähes suurtele investeeringutele kohaldatavate piirmäärade ületamise korral ette sellise summa tasumise, „mis on vastavuses piiride ületamisega ja peab hüvitama ületamisest alusetult saadud majandusliku eelise“.
40 Seega tuleb Austria kohtute praktikast järeldada, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel sissenõudmisintressi kohaldamine ei kuulu harta artikli 50 kohaldamisalasse.
41 Seda järeldust kinnitab 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus VTB Bank (Austria) (C‑52/17, EU:C:2018:648, punktid 40–42). Nimelt, kuigi Euroopa Kohus leidis, et BWG § 97 varasema redaktsiooni alusel kehtestatud sissenõudmisintress kuulus direktiivi 2013/36 artikli 65 kohaldamisalasse, mis käsitleb „halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid“, eelistas ta „haldusmeetmeks“ kvalifitseerimist „halduskaristuseks“ kvalifitseerimisele, viidates oma kohtupraktikale, kui ta analüüsis finantskorrektsiooni meetmeid, mida liikmesriigid rakendasid liidu finantshuvide kaitseks, ning kvalifitseerides kohustuse tagastada eeskirjade eiramise teel põhjendamatult saadud eelis „haldusmeetmeks“.
42 Eeltoodut arvestades tuleb jõuda järeldusele, et ne bis in idem’i põhimõttega ei ole vastuolus, kui EKP määras BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel sissenõudmisintressi tegevuse eest, mille eest on juba määratud rahaline halduskaristus määruse nr 1024/2013 artikli 18 alusel.
43 Esimene väide tuleb seetõttu tagasi lükata.
Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja direktiivi 2013/36 artiklit 70
44 Hageja väidab, et tema suhtes sissenõudmisintressi määramine rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja direktiivi 2013/36 artiklit 70. Esiteks meenutab ta, et EKP peab proportsionaalsuse põhimõtet järgima nii karistuse kohaldamisel kui ka haldusmeetme võtmisel. Teiseks väidab ta, et EKP on BWG § 99e kohustatud kohaldama selle direktiivi artiklist 70 lähtudes, mille ülevõtmise BWG tagab. Sellest tuleneb, et BWG § 99e ei kohaldata mitte ainult halduskaristustele, vaid ka muudele haldusmeetmetele. Kolmandaks leiab hageja, et võttes arvesse viimati nimetatud sättes esitatud kriteeriume, oleks EKP pidanud vähem tähtsa ja ajaliselt lühikese rikkumise korral, mis ei toonud kaasa tema kasuks eelise andmist, ning tema koostööd arvestades nõudma temalt palju väiksemat sissenõudmisintressi või koguni intressi üldse mitte nõudma.
45 Lisaks heidab hageja EKP-le ette, et viimane ei analüüsinud sissenõudmisintressi kehtestamise proportsionaalsust nii konsolideeritud alusel kui ka individuaalselt. Ta märgib sellega seoses, et rahalise halduskaristuse suuruseks määrati 630 000 eurot, mitte 840 000 eurot, selleks et võtta arvesse asjaolu, et ületamised individuaalselt ja konsolideeritud alusel põhinesid samal tegevusel. Ta heidab EKP-le ette, et viimane ei järginud 21. detsembri 2021. aasta otsuses samaväärset lähenemisviisi ega esitanud selle kohta piisavaid põhjendusi.
46 EKP väidab esimesena vastu, et BWG § 97 lõike 1 punkt 2 ei jäta talle mingit kaalutlusruumi, mis võimaldaks hinnata meetme proportsionaalsust BWG § 99e sätestatud kriteeriumide alusel.
47 Teisena väidab EKP, et BWG § 97 lõige 1 on spetsiifiline vahend, mis toimib sõltumatult sellistest subjektiivsetest kriteeriumidest nagu vastutus riskide kontsentreerumise piirmäärade rikkumise eest, et saavutada eesmärk järgida neid piirmäärasid suure tõhususega, mille suhtes ei ole Austria kohtud selle proportsionaalsuse osas esitanud ühtegi põhiseaduslikku korda puudutavat reservatsiooni.
48 Kolmandana tuletab EKP meelde, et tema tõlgendus BWG § 97 lõike 1 punkti 2 kohta on kooskõlas Austria kohtute praktikaga. Sellest tuleneb esiteks, et selle sätte kohaldamine on automaatne, teiseks, et see säte kvalifitseeriti „alusetult saadud või saadava eelise üldiseks sissenõudmiseks“, ja kolmandaks, et EKP-l ei olnud seega kohustust ega õigust kohaldada BWG § 99e, millega võeti BWG § 97 lõike 1 punkti 2 rakendamisel üle direktiivi 2016/36 artikkel 70.
49 Neljandana väidab EKP, et isegi kui Üldkohus peaks leidma, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 kohaldamisel tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse kaalutlusi, ei ole BWG §-is 99e ja direktiivi 2013/36 artiklis 70 sätestatud kriteeriumid asjakohased.
50 Esiteks reguleerib BWG § 99e üksnes trahvisummasid ega saa puudutada sissenõudmisintressi suurust.
51 Teiseks on BWG §-is 99e ja direktiivi 2013/36 artiklis 70 toodud parameetrid otsuse liigi kindlaksmääramisel kohaldatavad üksnes asjakohases ulatuses, see tähendab niivõrd, kuivõrd need on taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad. Ent ühest küljest ei ole need parameetrid, mis puudutavad rikkumise raskust ja kestust, saadud kasumi või välditud kahjumi suurust, kolmandatele isikutele tekitatud kahju või pädeva asutusega tehtava koostöö taset, sobivad BWG § 97 lõike 1 punkti 2 õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Teisest küljest ei ole ka sobiv rikkumise toimepanemise aluseks oleva kavatsuse kriteerium, mis on sätestatud selle direktiivi artiklis 70.
52 Austria Vabariik väidab, et BWG §-is 99e ette nähtud kriteeriumid ei ole usaldatavusnõuete täitmise järelevalve meetme võtmisel konkreetselt kohaldatavad, kuna need puudutavad pigem karistusi. Arvesse võib võtta üksnes finantssuutlikkuse kriteeriumi – kuna see on sätestatud ka § 97 lõike 1 punktis 2 –, mis välistab krediidiasutuste ülemäärase võlakoormuse korral sissenõudmisintressi kehtestamise. Ta lisab, et sissenõudmisintressi kehtestamine nii individuaalse kui ka konsolideeritud taseme ületamise eest on kooskõlas kohtupraktikaga ja proportsionaalne.
53 Direktiivi 2013/36 artikli 65 lõike 1 viimase kohaselt peavad „[h]alduskaristused ja muud haldusmeetmed […] olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.
54 Direktiivi 2013/36 artiklis 70 „Karistuste tõhus kohaldamine ja karistuste määramise volituste kasutamine pädevate asutuste poolt“ on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuse või muu haldusmeetme laadi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas, kui see on kohane:
a) rikkumise raskusaste ja kestus;
b) rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;
c) rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku finantsseisund, millele osutab näiteks juriidilise isiku kogukäive või füüsilise isiku aastane sissetulek;
d) rikkumise toime pannud vastutava füüsilise või juriidilise isiku teenitud kasumi või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks teha;
e) rikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda on võimalik kindlaks teha;
f) rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku ja pädeva asutuse koostöö tase;
g) rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku varasemad rikkumised;
h) rikkumise mis tahes võimalikud süsteemsed tagajärjed.“
55 EKP toonitas 21. detsembri 2021. aasta otsuses sõnaselgelt, et „BWG § 97 lõige 1 ei anna pädevale asutusele kaalutlusõigust küsimuses, kas määrata sissenõudmisintressi või mitte“, ega „anna talle kaalutlusõigust ka selles osas, kas tasumisele kuuluva intressi summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse konkreetseid asjaolusid“. Ta põhjendas seda järeldust Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) seisukohaga, millest tuleneb, et õigusnormides võetakse arvesse üksnes „puudusi piirmäärade järgimisel või nende ületamisel“ (Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) 15. mai 2000. aasta otsus nr 95/17/0139), et „põhjused, miks on järgnenud muu tegevus kui see, mis on ette nähtud seadusandja poolt, ei ole asjakohased“ (Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) 26. aprilli 1999. aasta otsus nr 97/17/0413), ja et pädeval ametiasutusel „ei ole võimalik rikkumise õigusvastasuse astet arvesse võtta“ (Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus) 15. mai 2000. aasta otsus nr 95/17/0139).
56 Järelikult ei analüüsinud EKP, kas sissenõudmisintressi määramine on juhtumi asjaolusid arvestades proportsionaalne, kuna ta leidis, et tal ei ole võimalik seda teha seetõttu, kuidas Austria kohtud tõlgendasid BWG § 97 lõike 1 punkti 2.
57 Seega tuleb käesoleva väite raames kontrollida, kas EKP tõlgendas BWG § 97 lõike 1 punkti 2 õigesti, kui ta leidis, et juhul, kui selle tingimused on täidetud, ei ole tal mingit kaalutlusruumi selle rakendamisel.
58 Esimesena, kuna tegemist on riigisisese õigusnormi tõlgendamisega, siis tuleb meenutada, et üldjuhul tuleb riigisiseste õigus- ja haldusnormide ulatuse hindamisel arvestada seda, kuidas neid tõlgendavad liikmesriigi kohtud (vt selle kohta 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia, C‑433/13, EU:C:2015:602, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Seega, kui Üldkohus peab kontrollima, kas direktiivi üle võtnud riigisisese õiguse kohaldamine EKP poolt on põhjendatud, piisab liikmesriigi kohtute tõlgendusest, et teha kindlaks selle riigisisese õiguse ulatus, kui sellest ilmneb, et see on kooskõlas direktiiviga, mille ta üle võtab. Sellisel juhul tuleb kriitika, millega soovitakse kahtluse alla seada nende kohtute tõlgenduse põhjendatust, kohe tagasi lükata (vt selle kohta 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Caisse régionale de crédit agricole mutuel Alpes Provence jt vs. EKP, T‑133/16–T‑136/16, EU:T:2018:219, punktid 84–92).
60 Olukord on siiski teistsugune, kui liikmesriigi kohtute tõlgendus ei võimalda tagada riigisisese õiguse kooskõla direktiiviga.
61 Niisugusel juhul tähendab liidu õiguse esimuse põhimõtte järgimine seda, et nagu liikmesriigi kohus, tõlgendab Üldkohus – kui see on vajalik – riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses üle võetud direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus (vt selle kohta 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 24).
62 Kuigi kohustust viidata riigisisese õiguse asjakohaste normide tõlgendamisel ja kohaldamisel liidu õigusele piiravad õiguse üldpõhimõtted ja see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele, hõlmab kooskõlalise tõlgendamise nõue siiski kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punktid 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).
63 Kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õiguse nõuetega, on Üldkohtul nagu liikmesriigi kohtul, kelle ülesanne on kohaldada liidu õigusnorme, kohustus tagada nende normide täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata iga riigisisese – isegi hiljem vastu võetud – õigusnormi, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 58 ja 61).
64 Teisena tuleb tõdeda, et direktiivi 2013/36 artiklit 70 koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõikega 1, artikli 65 lõikega 1 ja põhjendusega 37 tuleb mõista nii, et FMA ja sellest tulenevalt ka EKP ülesanne on määrata kindlaks haldusmeetme liik, võttes arvesse kõiki asjaolusid, mis tähendab tingimata, et neil on kaalutlusruum, ja välistab selle, et nad on seotud pädevuse olukorras.
65 Esiteks nähtub see direktiivi 2013/36 artikli 70 lõike 1 grammatilisest ja kontekstipõhisest tõlgendusest.
66 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2013/36 artikli 70 pealkiri viitab üksnes „karistustele“, nähtub selle artikli sõnastusest, et see säte käsitleb ka „muude haldusmeetmete“ liigi kindlaksmääramist. Seega kehtib nende suhtes ka viide liikmesriikide kohustusele tagada, et pädevad asutused võtavad arvesse kõiki asjaolusid, mille loetelu on esitatud mitteammendavalt.
67 Edasi tuleneb direktiivi 2013/36 artikli 4 lõikest 1, et direktiivi 2013/36 artiklis 70 nimetatud „pädevad asutused“ on need, kes „täidavad käesoleva[s] direktiivi[s] ette nähtud funktsioone ja ülesandeid“, st Austria puhul FMA ja määruse nr 1024/2013 artikli 9 lõike 1 teise lõigu rakendamisel EKP.
68 Lõpuks tuleb märkida, et artikli 65 lõige 1 ja artikkel 70 asuvad samas direktiivi 2013/36 jaos, mis käsitleb „järelevalvevolitusi, karistuste määramise volitusi ja kaebuste esitamise õigusi“, mistõttu on mõlemas sättes kasutatud mõistel „haldusmeetmed“ sama tähendus. Järelikult, kuna 7. augusti 2018. aasta kohtuotsusest VTB Bank (Austria) (C‑52/17, EU:C:2018:648) nähtub, et sissenõudmisintress on haldusmeede direktiivi 2013/36 artikli 65 lõike 1 tähenduses, reguleerib selle kohaldamist sama direktiivi artikkel 70.
69 Teiseks kinnitab seda järeldust direktiivi 2013/36 artikli 70 teleoloogiline tõlgendus, kuna direktiivi põhjendus 37 näitab seadusandja tahet, et liikmesriigid tagaksid, „et pädevad asutused võtavad arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid“.
70 Kolmandaks tuleb tõdeda, et EKP kohustus võtta arvesse kõiki asjaolusid tähendab, et ta hindab haldusmeetme võtmisel konkreetse juhtumi asjaolusid.
71 Neljandaks tuleneb sellest, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 tõlgendus, mis asetab EKP seotud pädevuse olukorda, takistaks tal arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid ja muudaks selle sätte direktiivi 2013/36 artikliga 70 vastuolus olevaks.
72 On tõsi, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 sõnastusest nähtub, et sissenõudmisintressi automaatne määramine kompenseeritakse sellega, et see säte ise võtab arvesse kahte asjaolu, mil määruse nr 575/2013 artikli 395 lõike 1 rikkumine ei too kaasa sissenõudmisintressi määramist. Nii on see juhul, kui ühelt poolt on krediidiasutuse suhtes pädev asutus teinud haldusotsuse, mis kohustab teda võtma teatavaid meetmeid riski tõttu, et ta ei täida oma kohustusi oma võlausaldajate ees või finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks BWG § 70 lõike 2 alusel, või kui teiselt poolt on tal ülemäärane võlakoormus.
73 Siiski tuleb märkida, et asjaolu, et Austria seadusandja tõi esile kaks asjaolu, mil määruse nr 575/2013 artikli 395 lõike 1 rikkumine ei too kaasa sissenõudmisintressi määramist, ei saa olla samaväärne direktiivi 2013/36 artiklis 70 ette nähtud „kõigi oluliste asjaolude“ arvessevõtmisega pädeva asutuse poolt.
74 Samuti ei võimalda asjaolu, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 alusel nõutav sissenõudmisintress tuleb kvalifitseerida pigem „haldusmeetmeks“ kui „halduskaristuseks“ direktiivi 2013/36 artikli 65 lõike 1 tähenduses, muuta selle automaatset määramist nimetatud direktiivi artikliga 70 kooskõlas olevaks.
75 Kuigi on tõsi, et selle olemusliku erinevuse tõttu ei pruugi pädeva asutuse kohustus võtta arvesse kõiki asjaolusid olla sama intensiivne, kui tegemist on haldusmeetmega, nagu sissenõudmisintressi või halduskaristuse määramine või – veelgi enam – rahaline halduskaristus, ei ole direktiivi 2013/36 artikli 70 kohaldamisala siiski piiratud halduskaristustega, vaid hõlmab ka haldusmeetmeid.
76 Kolmandana tuleb märkida, et BWG § 97 lõike 1 punkti 2 on direktiivi 2013/36 artiklit 70 arvestades võimalik tõlgendada nii, et see annab EKP-le kaalutlusruumi, mis võimaldab tal vajaduse korral jätta sissenõudmisintress määramata, kui ta leiab, et asjaolud eeldavad sellise otsuse tegemist.
77 Esiteks ei välista BWG § 97 lõike 1 punkti 2 sõnastus sõnaselgelt võimalust, et FMA-l võib vajaduse korral olla kaalutlusruum selle sätte kohaldamise otstarbekuse osas.
78 Teiseks on BWG XXII jaos ka § 99e, milles on korratud direktiivi 2013/36 artikli 70 sisu, millest tuleneb, et määruse nr 575/2013 rikkumiste eest määratava karistuse või võetava meetme laadi kindlaksmääramisel peab FMA, kui see on asjakohane, võtma arvesse samu asjaolusid kui need, mis on sätestatud direktiivi 2013/36 artiklis 70 ja mille loetelu on samuti esitatud mitteammendavana. Järelikult võib selles artiklis sisalduvat viidet „meetmetele“ mõistagi nii, et see hõlmab BWG § 97 lõike 1 punktis 2 nimetatud sissenõudmisintressi määramist.
79 Kolmandaks ei mõjuta EKP kaalutlusõiguse tunnustamine BWG § 97 lõike 1 punkti 2 rakendamisel hagejat negatiivselt, mistõttu ei saa nimetatud sätte rakendamist piirata õiguse üldpõhimõtete järgimisega eespool punktis 62 viidatud kohtupraktika tähenduses.
80 Neljandana ja järelikult, kuna EKP tegi 21. detsembri 2021. aasta otsuse, leides, et sissenõudmisintressi määramine on automaatne, tugines ta õiguslikult väärale eeldusele, mis muutis vääraks tema analüüsi selle kohta, kas BWG § 97 lõike 1 punkti 2 kohaldamine on proportsionaalne, kuna ta ei analüüsinud käesoleva juhtumi asjaolusid.
81 Järelikult tuleb käesoleva väitega nõustuda ja seega tühistada 21. detsembri 2021. aasta otsus, ilma et oleks vaja analüüsida hageja teisi väiteid.
Hagi kohtuasjas T‑647/21
82 EKP väidab, et 2. augusti 2021. aasta otsuse peale esitatud hagi ese on ära langenud, kuna see otsus asendati 21. detsembri 2021. aasta otsusega, mis jõustus 2. augusti 2021. aasta otsuse teatavakstegemise päeval. Sellest tuleneb, et hagi ese on ära langenud ja sisuline otsus ei too hagejale mingit kasu.
83 Väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et kui kostjaks olev institutsioon võtab vaidlustatud akti tagasi või tunnistab selle teatud asjaoludel kehtetuks, kaotab tühistamishagi eseme, kui see viib hageja jaoks soovitud tulemuseni ja rahuldab teda täielikult. Hagejal võib siiski säilida huvi kohtumenetluse käigus kehtetuks tunnistatud akti tühistamise vastu, kui selle akti tühistamisel endal võivad olla õiguslikud tagajärjed (vt 6. juuli 2011. aasta kohtumäärus SIR vs. nõukogu, T‑142/11, ei avaldata, EU:T:2011:333, punktid 18 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika).
84 Seega, kui tegemist on aktiga, mis on kohtumenetluse käigus kehtetuks tunnistatud, on sellise huvi säilimise eeldus olemas, kui akti kehtetuks tunnistanud akti enda peale on esitatud tühistamishagi, mistõttu esimene akt võib pärast teise akti võimalikku tühistamist uuesti kohaldatavaks muutuda (vt 20. oktoobri 2011. aasta kohtumäärus United Phosphorus vs. komisjon, T‑95/09, ei avaldata, EU:T:2011:610, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑712/15, EU:T:2017:900, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohane on tõdeda, et analoogsetel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et hagejal on huvi tagasi võetud akti tühistamise vastu, kui akti peale, millega ta tagasi võeti, on esitatud tühistamishagi.
85 Siiski on kohtupraktikas leitud, et kui kostjaks olev institutsioon on põhjusel, et vaidlustatud akt on tagasi võetud, esitanud nõude tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, siis see võib olla kaudne, kuid kindel viide, et kõnealune akt on liidu õiguskorrast kadunud, mis tähendab, et ta ei saa enam sellele tugineda isegi siis, kui tühistatakse akt, millega eelmine akt tagasi võeti (vt selle kohta 17. septembri 1997. aasta kohtumäärus Antillean Rice Mills vs. komisjon, T‑26/97, EU:T:1997:131, punkt 14).
86 Lisaks tuleb märkida, et käesolevat kohtuasja iseloomustab väga suur sarnasus nii 2. augusti 2021. aasta ja 21. detsembri 2021. aasta otsuste sisu kui ka hageja kahes hagiavalduses esitatud väidete vahel. Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 17 ja 18, järgis EKP 21. detsembri 2021. aasta otsuses sama arutluskäiku kui see, mille ta esitas oma 2. augusti 2021. aasta otsuses, täiendades seda vaidlustusnõukogu arvamust arvestades. See kajastub asjaolus, et hageja esitas mõlemas hagis analoogse argumentatsiooni. Niisugused erilised asjaolud tähendavad, et 2. augusti 2021. aasta otsus on õigusvastane samal põhjusel nagu see, mis on tuvastatud eespool punktides 44–81, mis kinnitab järeldust, et EKP-l ei ole pärast 21. detsembri 2021. aasta otsuse tühistamist võimalik sellele tugineda (vt selle kohta analoogia alusel 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Versobank vs. EKP, C‑803/21 P, ei avaldata, EU:C:2023:630, punktid 167–169).
87 Järelikult tuleb käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et 21. detsembri 2021. aasta otsuse tühistamine ei saa muuta 2. augusti 2021. aasta otsust uuesti kohaldatavaks, mistõttu kohtuasjas T‑647/21 esitatud hagi kohta ei ole vaja otsust teha.
Kohtukulud
88 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EKP on kohtuasjas T‑99/22 kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista EKP-lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
89 Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel. Mis puudutab kohtuasja T‑647/21, siis leiab Üldkohus, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades tuleb jätta EKP kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt hageja nõudele välja hageja kohtukulud.
90 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Austria Vabariik nii kohtuasjas T‑99/22 kui ka kohtuasjas T‑647/21 ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑647/21 ja T‑99/22 kohtuotsuse tegemiseks.
2. Kohtuasjas T‑647/21 on otsuse tegemise vajadus ära langenud.
3. Tühistada kohtuasjas T‑99/22 Euroopa Keskpanga (EKP) 21. detsembri 2021. aasta otsus ECB-SSM-2021-ATSBE-12.
4. Jätta EKP kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Sber Vermögensverwaltungs AG kohtukulud.
5. Jätta Austria Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. veebruaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad