ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
12. mai 2004(*)
Ajutiste meetmete kohaldamise menetlus – Riigiabi – Tagasinõudmise kohustus – Fumus boni iuris – Kiireloomulisus – Huvide kaalumine – Erakorralised asjaolud
Kohtuasjas T-198/01 R [III],
Technische Glaswerke Ilmenau GmbH, asukoht: Ilmenau (Saksamaa), esindajad: advokaadid G. Schohe ja C. Arhold, hiljem C. Arhold ja N. Wimmer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja V. Kreuschitz, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab
Schott Glas, asukoht: Mainz (Saksamaa), esindaja: advokaat U. Soltész,
menetlusse astuja,
mille esemeks on taotlus pikendada komisjoni 12. juuni 2001. aasta otsuse 2002/185/EÜ Saksamaa Liitvabariigi poolt Technische Glaswerke Ilmenau’le antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 62, lk 30) artikli 2 täitmise peatamist, mis on määratud Esimese Astme Kohtu presidendi 4. aprilli 2002. aasta ja 1. augusti 2003. aasta määrustega käesolevas kohtuasjas,
ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENT,
on andnud käesoleva
määruse
Vaidluse taust
1 Komisjon võttis 12. juunil 2001 vastu otsuse 2002/185/EÜ Saksamaa Liitvabariigi poolt Technische Glaswerke Ilmenau GmbH-le antud riigiabi kohta (ELT 2002, L 62, lk 30, edaspidi „vaidlustatud otsus”). Olles selles otsuses otseselt keeldunud uurimast kogu Technische Glaswerke Ilmenau GmbH-le (edaspidi „TGI”) antud ja Saksamaa Liitvabariigi poolt 1. detsembril 1998 teatatud riigiabi, mis võib potentsiaalselt olla kokkusobimatu ühisturuga, keskendus komisjon üksnes ühele neist meetmetest, millega anti 4 miljoni Saksa marga (2 045 168 eurot) suurune maksevabastus (edaspidi „maksevabastus”) TGI poolt 26. septembri 1994. aasta kokkuleppe (edaspidi asset deal 1) alusel Bundesanstalt für vereinigungsbedingte Sonderaufgaben’ile (edaspidi „BvS”) maksmisele kuuluvast ostuhinnast.
2 Vastavalt vaidlustatud otsusele (artikkel 1) oli maksevabastus EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ühisturuga kokkusobimatu riigiabi, millele ei saa anda EÜ artikli 87 lõikes 3 mainitud luba. Vaidlustatud otsus (artikkel 2) kohustab seega Saksamaa Liitvabariiki nõudma selle tagastamist.
3 Hageja esitas 28. augustil 2001 Esimese Astme Kohtu kantseleile hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
4 Komisjon jättis 17. septembri 2001. aasta kirjaga rahuldamata Saksamaa Liitvabariigi 23. augusti 2001. aasta kirjas esitatud taotluse peatada maksevabastuse summa tagasinõudmine.
5 BvS edastas 2. oktoobri 2001. aasta kirjaga hagejale koopia komisjoni 17. septembri 2001. aasta kirjast ja palus hagejal hiljemalt 15. oktoobriks 2001 tagasi maksta abisumma ja sellele lisandunud intressid, kokku 4 830 481,10 Saksa marka (2 469 785,77 eurot). Võttes teatavaks, et hageja kavatses pöörduda Esimese Astme Kohtu poole vaidlustatud otsuse täitmise peatamise taotlusega, täpsustas BvS ühtlasi, et hoidudes selle taotluse eseme üle ennatlikult otsustamast, ei nõua ta vaidlusaluse abi tagasimaksmist enne ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsust.
6 Hageja esitas 15. oktoobril 2001 Esimese Astme Kohtu kantseleile eraldi dokumendina EÜ artiklite 242 ja 243 alusel taotluse, mille peamine nõue oli vaidlustatud otsuse artikli 2 täitmise peatamine.
7 Käesolevas kohtuasjas 4. aprillil 2002 antud esimese määrusega (T-198/01 R: Technische Glaswerke Ilmenau v. komisjon, EKL 2001, lk II-2153, edaspidi „esialgne määrus”) määras Esimese Astme Kohtu president resolutiivosa punktiga 1 vaidlustatud otsuse artikli 2 täitmise peatamise kuni 17. veebruarini 2003 (edaspidi „esialgne täitmise peatamine”). Sama resolutiivosa punktiga 2 seadis Esimese Astme Kohtu president täitmise peatamisele hageja suhtes kolm tingimust.
8 Esialgse määruse punktides 7 kuni 21 on kirjeldatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlusele eelnenud olulisemaid faktilisi asjaolusid antud asjas. Sama määruse punktides 22 – 27 on vaidlustatud otsuse üksikasjalikum kirjeldus. Määruse punktides 36 – 47 on kirjeldatud ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku juures toimunud menetlust, mille tagajärjel see määrus anti. Esialgne määrus leidis kinnitust apellatsiooniastmes Euroopa Kohtu presidendi 18. oktoobri 2002. aasta määrusega kohtuasjas C-232/02 P(R): komisjon v. Technische Glaswerke Ilmenau (EKL 2002, lk I-8977).
9 Esimese Astme Kohtu viienda, laiendatud koja esimehe 15. mai 2002. aasta määrusega lubati äriühingul Schott Glas menetlusse astuda põhikohtuasjas kostjaks oleva institutsiooni nõuete toetuseks.
10 5. juuli 2001. aasta kirjaga EÜ artikli 88 lõike 2 alusel algatatud uue ametliku uurimismenetluse tulemusena võttis komisjon 2. oktoobril 2002 vastu otsuse 2003/383/EÜ Saksamaa Liitvabariigi poolt TGI-le antud riigiabi C 44/01 (end. NN 147/98) kohta (ELT 2003, L 140, lk 30, edaspidi „teine otsus”). Teises otsuses leidis komisjon ühelt poolt, et Saksamaa Liitvabariik oli andnud hagejale ühisturuga kokkusobimatut riigiabi, mis sisaldas asset deal 1-ga kehtestatud ostuhinna jäägi kohta seatud pangagarantii uuendamist ja 2 000 000 Saksa marga (1 015 677 eurot) suurust pangalaenu Thüringer Aufbaubank’ist, ja teiselt poolt kohustas Saksamaa Liitvabariiki hagejalt viivitamatult tagasi nõudma selle abi summat.
11 Hageja esitas 18. detsembril 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleile teise otsuse tühistamist taotleva hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T-378/02. Muuhulgas esitas TGI Esimese Astme Kohtu kantseleile 14. veebruaril 2003 taotluse teise otsuse artikli 2 täitmise peatamiseks. Selles kohtuasjas 1. augustil 2003 antud määrusega (T-378/02 R, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) peatas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik teise otsuse artikli 2 täitmise kuni 31. oktoobrini 2003. Täitmise peatamine oli seotud nelja tingimusega.
12 Kuivõrd hageja leidis, et ta on täitnud kõik esialgse määruse resolutiivosa punktiga 2 talle pandud kohustused, esitas ta Esimese Astme Kohtu presidendile paralleelselt 17. veebruaril 2003 taotluse, millega palus esialgse täitmise peatamise pikendamist kuni hetkeni, mil Esimese Astme Kohus on põhikohtuasjas teinud lõpliku otsuse.
13 Käesolevas kohtuasjas 1. augustil 2003 antud määrusega (T-198/01 R [II]: Technische Glaswerke Ilmenau v. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „teine määrus”), määras Esimese Astme Kohtu president vaidlustatud otsuse artikli 2 täitmise peatamise kuni 17. veebruarini 2004 ja sidus selle peatamise kolme tingimusega:
– esiteks on hageja kohustatud täitma 1. augusti 2003. aasta määruse T378/02 R: Technische Glaswerke Ilmenau v. komisjon resolutiivosa punktis 2 seatud neli tingimust (edaspidi „esimene tingimus”);
– teiseks on hageja kohustatud BvS-ile hiljemalt enne 31. detsembrit 2003 tagasi maksma 256 000 euro suuruse täiendava summa ja esitama Esimese Astme Kohtu kantseleile ja komisjonile nädala jooksul pärast seda tagasimakset ja hiljemalt 7. jaanuariks 2004 tõendi selle makse sooritamise kohta (edaspidi „teine tingimus”);
– kolmandaks on hageja kohustatud esitama Esimese Astme Kohtu kantseleile ja komisjonile hiljemalt 6. jaanuariks 2004 audiitori üksikasjalise järeldusotsuse tema majanduslikust olukorrast seisuga 31. detsember 2003 ja täiendavast summast, mida ta peab olema võimeline hiljemalt 30. juuniks 2004 maksma juhul, kui selleks kuupäevaks ei ole tehtud otsust põhikohtuasjas (edaspidi „kolmas tingimus”).
14 Mis puudutab kõigepealt esimest tingimust, siis 15. septembri 2003. aasta kirjaga, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 18. septembril 2003, esitas hageja TAB poolt väljastatud tõendi selle kohta, et ta on oma võla TAB-le tasunud. Lisaks esitas hageja 16. oktoobri 2003. aasta kirjaga, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 17. oktoobril 2003, dokumendid, mis tõendasid ühest küljest TAB kasuks maatükile, millel asub klaasiahi nr 4, seatud esimese järjekohaga hüpoteegi vabastamist ja uuesti seadmist BvS-i kasuks, et tagada viimase õigus saada asset deal 1 müügihinna jäägi summa, ja teisest küljest seda, et 3. märtsil 1998 hr Geiβ’i poolt seatud isikliku ja solidaarse tagatisega sarnanev tagatis TAB antud laenu tagasi maksmiseks on ümber seatud BvS-i kasuks asset deal 1 müügihinna jäägi tagasimaksmiseks.
15 Mis puudutab teist tingimust, siis esitas hageja 22. detsembri 2003. aasta kirjaga, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 23. detsembril 2003, tõendid selle kohta, et ta on 16. detsembril 2003 teinud BvS-ile ülekande 256 000 euro suuruses summas.
16 Mis puudutab lõpuks kolmandat tingimust, siis taotles hageja 27. jaanuaril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleis registreeritud kirjaga, et audiitori üksikasjalise järeldusotsuse tähtaeg hageja majandusliku olukorra kohta 31. detsembri 2003. aasta seisuga lükataks edasi 13. veebruarini 2004. Esimese Astme Kohtu president rahuldas selle taotluse 28. jaanuaril 2004.
17 TGI esitas 12. veebruari 2004. aasta kirjaga, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 13. veebruaril 2004, Pfizenmayer & Birkel’i koostatud 10. veebruari 2004. aasta aruande hageja majandusliku olukorra kohta 31. detsembri 2003 seisuga (edaspidi „Pfizenmayer 6 aruanne”). Hageja taotles 17. veebruaril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleis registreeritud kirjaga menetlusse astuja osas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 2 alusel teatavate tema kirjas ja Pfizenmayer 6 aruandes sisalduvate andmete konfidentsiaalsena käsitlemist.
18 Kuivõrd hageja leidis (ülal punktides 14–17 kirjeldatud asjaolude põhjal), et ta on täinud kõik teise määruse resolutiivosa punktiga 2 talle pandud kohustused, esitas ta Esimese Astme Kohtu presidendile 17. veebruaril 2004 taotluse vaidlustatud otsuse täitmise peatamise pikendamiseks kuni Esimese Astme Kohtu lõpliku otsuseni põhikohtuasjas (edaspidi „pikendamise taotlus”).
19 Schott Glas ja komisjon esitasid 27. veebruaril 2004 ja 1. märtsil 2004 oma märkused ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta.
20 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 2 teise lõigu alusel pikendas Esimese Astme Kohtu president 3. märtsi 2004. aasta määrusega vaidlustatud otsuse täitmise peatamise ajutiselt, kuni pikendamise taotluse kohta on otsus tehtud.
21 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku ettepanekul esitas hageja 24. märtsil 2004 oma kirjalikud märkused komisjoni 1. märtsi 2004. aasta märkuste kohta.
22 Komisjon esitas 6. aprillil 2004 oma kirjalikud märkused hageja 24. märtsi 2004. aasta märkuste kohta. Schott Glas ei esitanud omalt poolt märkusi.
Poolte nõuded
23 Hageja palub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul:
– peatada vaidlustatud otsuse artikli 2 täitmine, kuni põhikohtuasjas on lõplik otsus tehtud või, teise võimalusena, kuni 30. juunini 2004;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
24 Komisjon, keda toetab Schott Glas, palub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul:
– jätta vaidlustatud otsuse täitmise peatamise pikendamise taotlus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
25 Tuginedes ühest küljest EÜ artiklitele 242 ja 243 nende koostoimes ning teisest küljest EÜ artikli 225 lõikele 1 võib Esimese Astme Kohus, kui ta leiab, et asjaolud seda nõuavad, peatada vaidlustatud õigusakti täitmine või ette kirjutada vajalikud ajutised meetmed.
26 Kodukorra artikli 104 lõike 2 kohaselt tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotluses täpsustada kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist (fumus boni iuris). Need tingimused on kumulatiivsed, nii et täitmise peatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kui üks nendest tingimustest on täitmata (Euroopa Kohtu presidendi 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C268/96 P (R): SCK ja FNK v. komisjon, EKL 1996, lk I-4971, punkt 30; Esimese Astme Kohtu presidendi 8. detsembri 2000. aasta määrus kohtuasjas T238/99 R: BP Nederland jt v. komisjon, EKL 2000, lk II-3849, punkt 34). Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajaduse korral ka asjaga seotud huve (Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C-445/00 R: Austria v. nõukogu, EKL 2001, lk I-1461, punkt 73, ja esialgne määrus, punkt 50).
27 Kuivõrd poolte kirjalikud märkused sisaldavad kogu vajalikku teavet, et otsustada ajutiste meetmete kohaldamise taotluse üle, ei ole vaja suulisi selgitusi ära kuulata.
17. veebruari, 11. märtsi ja 25. märtsi 2004. aasta taotlused konfidentsiaalsena käsitlemise kohta
28 Esimese Astme Kohtu kantseleis 17. veebruaril, 11. märtsil ja 25. märtsil 2004 registreeritud kirjadega esitas hageja kodukorra artikli 116 lõike 2 alusel taotlused käsitleda menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena teatud andmeid, mis sisalduvad ajutiste meetmete kohaldamise taotluses, komisjoni 1. märtsi 2004. aasta märkustes ja tema enda 24. märtsi 2004. aasta märkustes. Hageja esitas ühtlasi nende dokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Need versioonid edastati menetlusse astujale, kes ei esitanud nende suhtes vastuväiteid ega märkusi.
29 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leiab, et kuna menetlusse astuja ei esitanud vastuväiteid, siis võib 17. veebruari, 11. märtsi ja 25. märtsi 2004. aasta taotlused konfidentsiaalsena käsitlemise kohta rahuldada, välja arvatud selles osas, mis käsitleb hageja poolt juba BvS-ile esialgse määruse ja teise määruse alusel tagasi makstud summasid. Kuivõrd need kaks määrust on Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu lahendite kogumikus ja/või institutsiooni Interneti-lehel avaldatud, on antud summad üldtuntud teave.
Fumus boni iuris
Poolte argumendid
30 Hageja leiab ajutiste meetmete kohaldamise taotluses sisuliselt, et meetmete esmapilgul õigustatuse osas ei ole mingit põhjust mitte nõustuda hinnanguga, mille ajutiste meetmete üle otsustav kohtunik andis esialgses ja teises määruses.
31 Komisjon leiab omalt poolt, et pikendamise taotluse käsitlemisel ei saa ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tugineda esmapilgul õigustatuse hinnangule esialgses ja teises määruses. Tegelikult põhineb see hinnang arvamusel, et hageja poolt esitatud esimene ja kolmas fakti- ja õigusväide ei ole ilmselgelt põhjendamatud. Ühest küljest Euroopa Kohtu president ei nõustunud esialgse määruse peale esitatud apellatsioonkaebust lahendavas määruses Esimese Astme Kohtu presidendi hinnanguga kolmanda fakti- ja õigusväite kohta (eespool punktis 8 viidatud määrus komisjon v. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 76). Teisest küljest on hageja esimese fakti- ja õigusväite osas esitanud põhikohtuasja raames „kokkuleppe BvS-i ja TGI vahel erastamislepingute (leping I ja leping II) muutmiseks”. Komisjoni arvates näitab see kokkulepe, et BvS-i poolne ostuhinna tasumise nõudest loobumine ei olnud erastamislepingu muutmine olulise lepingutingimuse äralangemise tõttu, vaid uus abi, mida hageja sellisena ka käsitles.
32 Hageja vastab 24. märtsi 2004. aasta märkustes eelkõige neile argumentidele, et meetmest komisjonile teatamine ei tähenda selle meetme tunnistamist riigiabiks.
Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnang
33 Esialgses määruses leidis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et hageja poolt põhikohtuasjas esitatud esimest fakti- ja õigusväidet ei saa esmapilgul kõrvale heita (esialgne määrus, punktid 74–79). Seda hinnangut kinnitas ülal punktis 8 viidatud Euroopa Kohtu presidendi määrus komisjon v. Technische Glaswerke (antud määruse punktid 63–69 ja 78) ja hiljem ka ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik teises määruses (teise määruse punktid 42 ja 43).
34 Komisjon väidab sellegipoolest, et esimese fakti- ja õigusväite osas ei ole esmapilgul õigustatuse tingimus enam täidetud hageja poolt põhikohtuasjas Esimese Astme Kohtu taotlusel 12. septembril 2003 (st pärast teist määrust) esitatud tõendite tõttu. Seega tuleb hinnata, kas, nagu komisjon väidab, ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnangut esimese fakti- ja õigusväite kohta esialgses ja teises määruses võib käesolevas määruses korrata.
35 Sellega seoses tuleb meenutada, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku seisukoht põhineb esialgse määruse raames nimelt teatavatel esialgsetel hinnangutel selle kohta, et komisjon ei olnud vaidlustatud otsuses vaidlustanud Tüüringi liidumaa poolt antud lubadust, mis võis olla osa heakskiidetud abi skeemist (esialgse määruse punktid 75–78).
36 Komisjon väidab, et „kokkuleppe BvS-i ja TGI vahel erastamislepingute (leping I ja leping II) muutmiseks” põhjal näib, et kõnealune ostuhinna tasumise nõudest loobumine ei kujutanud endast erastamislepingu muutmist olulise lepingutingimuse äralangemise tagajärjel, vaid on uus abi, mida hageja alati sellisena ka käsitles. Komisjon tugineb nimelt järgmisele sättele:
„Pooled on teadlikud, et 4 miljoni Saksa marga suuruse ostuhinna tasumise nõudest loobumisest, ostuhinna viimasele osale 1,8 miljoni Saksa marga suuruses summas seatud tagatise uuendamisest ja TAB poolt 2 miljoni Saksa marga suuruse laenu andmisest tuleb teatada Euroopa Komisjonile. BvS algatas koos poolte vajaliku koostööga kõnealuse menetluse 3. detsembril 1998 ja BvS jälgib selle käiku edaspidi.”
37 Sellegipoolest ei sea selle sätte olemasolu kahtluse alla ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku tähelepanekut esialgse määruse punktis 75, mille kohaselt komisjon ei võtnud vaidlustatud otsuse punktis 82 arvesse väidetava lubaduse rikkumist ja selle tagajärgi ning seega ei olnud ka ilmselt selle lubaduse olemasolu vaidlustanud.
38 Muuhulgas ei võimalda komisjoni poolt osundatud säte selles faasis kõrvale heita võimalust, et hageja poolt väidetav lubadus tegelikult eksisteeris, ega – veelgi enam – pidada ilmselgelt põhjendamatuks hageja argumentatsiooni, mille kohaselt vaidlustatud abi ei kujutagi endast uut abi. Tegelikult ainuüksi asjaolu, et kõnealune säte ei sisalda täpset viidet lubadusele, ei ole esmapilgul piisav tõendamaks, et kõnealuses lubaduses ei ole mujal kokku lepitud. Selle faktilise küsimuse lahendamine võib uuesti tõusetuda põhikohtuasjas.
39 Arvestades ajutiste meetmete üle otsustavale kohtunikule edastatud teavet, ei võimalda komisjoni argumendid praeguses faasis muuta esialgses ja teises määruses esimese fakti- ja õigusväite kohta antud hinnangut. Seda väidet ei saa seega ikka veel pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Ilma et tuleks hinnata teisi põhikohtuasja hagi väiteid, on meetmete esmapilgul õigustatuse tingimus endiselt täidetud.
Kiireloomulisus
Poolte argumendid
40 Hageja väidab ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ja oma 24. märtsi 2004. aasta märkustes sisuliselt, et tema poolt varem selles kohtuasjas esitatud argumendid ajutiste meetmete määramise kiireloomulisuse osas on endiselt kehtivad. Nagu tuleneb Pfizenmayer 6 aruandest, on vaatamata TGI majandusliku olukorra paranemisele, mis ilmnes […](1) % käibe kasvus 2003. aastal, siiski selge, et ta ei saa sellegipoolest vaidlusalust abi tagasi maksta ilma pankrotti jäämata. TGI lisab, et arvestades ühest küljest laenu ettenähtud tagasimaksmist TAB-le ja esialgse ning teise määrusega määratud erakorralist makset BvS-ile ja teisest küljest järsku ning ettearvamatut dollari kursi langust, on 31. detsembril 2003 hageja valduses olenud vahendid peaaegu ammendunud.
41 Seevastu esitab komisjon oma märkustes mitmeid asjaolusid, mis näitavad, et hageja majanduslik olukord on väga raske ja et ta on igal juhul pankrotistumas.
42 Esiteks väidab komisjon, et sama Pfizenmayer 6 aruande kohaselt on äriühingu kassa niivõrd kriitilises ja raskes olukorras, et tal ei ole isegi vahendeid uuesti maksta summat, mis on eelnevalt esialgse ja teise määruse tingimuste täitmiseks tasutud.
43 Teiseks ei viita Pfizenmayer 6 aruanne hageja sõnul hädavajaliku investeeringuteks tarvis mineva kapitali päritolule.
44 Kolmandaks leiab Pfizenmayer 6 aruanne ühest küljest ebarealistlikult, et hageja tarnijad annaksid talle maksepikendust, ja teisest küljest ei viita põhjustele, miks hagejal õnnestuks üle saada dollari kursi langusest, mis osaliselt põhjustas tema raskused.
45 Komisjon leiab muuhulgas, et need asjaolud tõendavad, et Pfizenmayerit ei saa pidada objektiivseks ja erapooletuks eksperdiks.
46 Schott Glas leiab oma märkustes sisuliselt, et hageja jätkusuutlikkus on rohkem kahtluse all kui kunagi varem.
Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnang
47 Esiteks tuleb korrata esialgse määruse punktides 96–99 toodud hinnangut.
48 Lisaks tuleb nentida, et Pfizenmayer 6 aruande järgi on hageja olukord vaatamata raskustele siiski paranemas.
49 Samuti näib esiteks, et isegi kui TGI olukord on pingeline ja ebakindel, arvestades eriti tema saadaolevate vahendite vähenemist, ei ole siiski võimalik piisava tõenäosusega väita, et ta riskib igal juhul pankrotistumisega enne põhikohtuasja otsuse kuulutamist. Eelkõige tuleb esile, et tema käive suurenes 2003. aastal ja et tema omavahendid, mis on endiselt plussis, peaksid paranema praegusest hetkest kuni 30. juunini 2004. Kohtuistung põhikohtuasjas toimus 11. detsembril 2003 ning põhikohtuasjas otsuse väljakuulutamine on väga lähedal. Seega näib olevat ebatõenäoline, et nii lühikese aja jooksul võiks hageja olukord halveneda nõnda, et teda tuleks maksejõuetuks kuulutada.
50 Teiseks tuleneb Pfizenmayer 6 aruandest, et juhul, kui hageja peaks tagasi maksma BvS-i poolt nõutud ja talle endiselt tagastamata summad, võiks tema majanduslik seisukord otsekohe halveneda nii, et ta muutuks maksejõuetuks.
51 Pfizenmayer 6 aruandest ilmneb nimelt, et 31. detsembri 2003. aasta seisuga oli hagejal vara […] euro ulatuses ja et tema lühiajaliste sularahavahendite hulk, olgugi et neid ei saa täpselt hinnata ja tõlgendada, on vaatamata plussis olemisele siiski tervikuna väike. Raamatupidamises 30. juuniks 2004 ette nähtud vahendid, mis on suurusjärgus […] eurot, on samuti vähesed. Lõpuks näib, et maksejõuetuse oht võib realiseeruda isegi juhul, kui TGI ei tee teatavaid olulisi investeeringuid ja eriti neljanda klaasiahju ümberehitust.
52 Lõpuks leiab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, et komisjoni väited Pfizenmayer 6 aruande objektiivsuse puudumise ja ebatäpsuste kohta tuginevad osaliselt selle aruande subjektiivsel või kuritahtlikul tõlgendusel ja on igal juhul ebapiisavad, et muuta ülaltoodud punktides 48–51 esitatu tõenäosust.
53 Arvestades eelnevat, suutis hageja piisavalt tõendada ühest küljest, et ta jääb majanduslikult jätkusuutlikuks vähemalt kuni põhikohtuasjas otsuse tegemiseni, ja teisest küljest, et vaidlustatud otsuse kohene täitmine seaks peagi, kui mitte otsekohe, ohtu tema olemasolu.
54 Seega on kiireloomulisuse tingimus käesolevas asjas täidetud. Seega on vaja kaaluda asjassepuutuvaid huve.
Huvide kaalumine
Poolte argumendid
55 Hageja viitab ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ja 24. märtsi 2004. aasta kirjalikes märkustes samadele huvidele, millele ta viitas oma esimeses ajutiste meetmete taotluses (esialgse määruse punktid 110 ja 111). Ta rõhutab, et kaks lisaasjaolu toetavad vaidlustatud otsuse täitmise peatamise pikendamist ilma eritingimusteta.
56 Esiteks, kuivõrd põhikohtuasja kohtuistung toimus 11. detsembril 2003, piirduks peatamise pikendamine vaid lühikese ajavahemikuga. Teiseks teeks Esimese Astme Kohtu presidendi poolt määratud tingimuste täitmiseks vajalikud erakorralised maksed hagejale vajalike sularahareservide moodustamise võimatuks. Arvestades vajadust ehitada ümber neljas klaasiahi, ei oleks hageja enam võimeline lisamakset sooritama.
57 Komisjon leiab oma märkustes, et olukord käesolevas asjas ei ole seotud erakorraliste ja väga eripäraste tingimustega, mis õigustaks ajutiste meetmete kohaldamist.
58 Esiteks, nagu vaidlustatud otsus märgib, on turul, kus hageja tegutseb, kümme ettevõtjat, kellel oleks kasu vaidlustatud summade tagasimaksmisest. Lisaks sellele on kinnitatud, et kõnealuse abi tagasimaksmine ei tugevdaks sugugi Schott Glasi turgu valitsevat seisundit, liiati kuna viimane ei olegi antud turul valitsev.
59 Teiseks seab komisjon kahtluse alla ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnangu teises määruses. Esiteks lükkas teine määrus kõrvale esialgse määruse, piirdudes märkega, et Schott Glasil on tunduvalt suurem käive kui hagejal, olgugi et esialgne määrus tugines komisjoni sõnul Schott Glasi turgu valitseva seisundi tugevnemisel, mis igal juhul ei olnud käesolevas asjas asjakohane. Teiseks ei selgita teine määrus, kas Schott Glasi käive kujutab endast asjakohast kriteeriumi huvide kaalumisel. Selles osas, kus seda käivet tuleb tõlgendada nii, et Schott Glas võib oma emaettevõtjalt saada peaaegu piiramatuid vahendeid võimaliku kahjumi hüvitamiseks, on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku seisukoht vastuolus kohtupraktikaga (Euroopa Kohtu 21. märtsi 1991. aasta otsused kohtuasjades C-303/88: Itaalia v. komisjon, EKL 1991, lk I-1433, punkt 21 ja C-305/88: Itaalia v. komisjon, EKL 1991, lk I-1603, punkt 23).
60 Kolmandaks ei arvesta teine määrus TGI ja Schott Glasi kaheksa konkurendi olukorraga, millele viitab vaidlustatud otsus.
61 Neljandaks tugineb teine määrus faktivigadel, kuivõrd selles on märgitud, et Schott Glas on ilmselgelt saanud olulist abi Tüüringi liidumaalt. Tegelikult ei puuduta Esimese Astme Kohtu poolt viidatud otsus ei menetlusse astujat ega tolle emaettevõtjat.
Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnang
62 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leiab esialgse määruse punktides 115–117 ja teise määruse punktides 66 ja 67 toodud kaalutluste alusel, et käesolevas asjas esinevad sellegipoolest erakorralised ja väga erilised tingimused, mis kallutavad ajutiste meetmete kohaldamist pikendama.
63 Esiteks tuleb märkida, et huvide kaalumist käsitlevates märkustes piirdub komisjon sisuliselt kriitikaga ajutiste meetmete üle otsustava kohtuniku hinnangule teises määruses, mille peale komisjon aga apellatsioonkaebust ei esitanud, tuginemata seejuures asjaolude muutumisele, mis võiks õigustada ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku hinnangu muutmist.
64 Teiseks ei võimalda komisjoni argumendid mingil juhul mõjutada juba esialgse määruse punktis 117 ja teise määruse punktis 67 toodut, mille kohaselt, arvestades käesoleva asja erakorralisi tingimusi ja eriti vaidlusaluse abi väikest summat võrreldes hagejale antud abi kogusummaga, on ebarealistlik ette kujutada, et antud abi kohene tagasimaksmine võimaldaks taastada konkreetse konkurentsiolukorra, mis varem eksisteeris kõnealusel klaasiturul või -turgudel. Need samad argumendid ei võimalda ka vaidlustada asjaolu, et Schott Glasi käive, mis on tunduvalt kõrgem hageja omast, hoiab ära talle olulise kahju tekkimise ajutiste meetmete määramise tagajärjel. Sellele lisaks, nagu tõdeti juba teise määruse punktis 67, on endiselt väga ebatõenäoline, et TGI majanduslikku olukorda arvestades võiks ta tegutseda konkurentsi moonutavalt, mõjutades kas Schott Glasi või teisi TGI konkurente.
65 Lõpuks tuleb käesoleva määruse konkreetses raamistikus arvestada asjaolu, et kõigele vaatamata kuulutatakse otsus põhikohtuasjas peatselt välja. Seega, isegi kui vaidlustatud otsuse täitmise peatamine võiks, arvestades TGI püsimist kõnealusel klaasiturul või -turgudel, kaasa tuua teatavaid konkurentsimoonutusi või mõjutada negatiivselt teisi asjassepuutuvaid huve, on selle mõjusid siiski tunda vaid väga piiratud ajavahemikus.
66 Eelnevast tuleneb, et ajutiste meetmete määramine on asja väga eriliste tingimuste tõttu õigustatud ja vastab kohaselt vajadusele kindlustada tõhus ajutine õiguslik kaitse. Arvestades muuhulgas põhikohtuasja otsuse peatset kuulutamist, ei ole vaja seda peatamist siduda konkreetsete tingimustega ega seda ajaliselt piiritleda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHTU PRESIDENT
määrab:
1. Peatada komisjoni 12. juuni 2001. aasta otsuse 2002/185/EÜ Saksamaa Liitvabariigi poolt Technische Glaswerke Ilmenau GmbH-le antud riigiabi kohta artikli 2 täitmine kuni põhikohtuasjas otsuse kuulutamiseni.
2. Otsuse tegemine kohtukulude, sealhulgas menetlusse astuja kohtukulude osas lükkub edasi põhikohtuasja lahendamiseni.
12. mail 2004 Luxembourgis.