Language of document :

Lukáš Wagenknechti 1. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 17. detsembri 2020. aasta määruse peale kohtuasjas T-350/20: Wagenknecht versus komisjon

(kohtuasi C-130/21 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Lukáš Wagenknecht (esindaja: advokátka A. Koller)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu määrus kohtuasjas T-350/20, Wagenknecht vs. komisjon;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, et on rikutud erapooletuse kohustust, kuna Üldkohtu kohtuniku Laitenbergeri puhul on tegemist huvide konfliktiga, mis tuleneb esiteks asjaolust, et kuni 2019. aastani töötas ta Euroopa Komisjoni peadirektorina, ning teiseks, et sellel ametikohal esitas ta apellandiga suheldes 2018. aastal oma kõneisiku kaudu ametliku seisukoha, milles oli öeldud, et Euroopa Komisjon peaks vältima võimalikku ebaseaduslikku riigiabi Agrofert Groupile. Selline olukord jätab objektiivse mulje, et kohtunik Laitenbergeril on huvide konflikt, sõltumata sellest, kas konkreetset huvide konflikti normi rikuti.

Teine väide, et Üldkohtu kohtunikud on rikkunud kohusetundlikkuse kohustust, kuna nad ei olnud suutelised ära tundma selle kohtuasja olulist tähtsust seoses Euroopa Liidu peamise institutsionaalse toimimisega ja selle põhiväärtustega ning seoses menetluse ja tehtud kohtumääruse kohandamisega nendele aspektidele vastavalt.

Kolmas väide, et on rikutud Üldkohtu kaheksanda koja sõltumatust, kuna nad on kriitikavabalt nõustunud Euroopa Komisjoni kohtustrateegiaga, mille eesmärk on vältida sisulist kontrolli selle kui avaliku institutsiooni aktide üle, ning tegelikult loobunud Euroopa Liidu institutsioonide, sealhulgas Euroopa Komisjoni kohtulikust kontrollist seoses nende kohustusega rakendada huvide konflikti keeldu Euroopa Liidu eelarve suhtes.

Neljas väide, et Üldkohus on apellandi õigusemõistmisest ilma jätnud, kuna ta ei ole lubanud karistada Euroopa Liidu avalikku institutsiooni, sealhulgas Euroopa Komisjoni, kui nad on rikkunud Euroopa Liidu õiguse sätteid ja põhiväärtusi. Kuna liidu kodanikke ja nende valitud esindajaid on takistatud nende institutsioonide tegevusetuse peale kohtusse pöörduma, siis on tegemist „õigusemõistmisest ilmajätmisega“.

Viies väide, et on rikutud apellandi õigust elule, kuna Üldkohus ei analüüsinud tõenditega põhjendatud väidet, et apellanti oli ähvardatud tappa, kuna ta tugines Euroopa Kohtus oma õigustele, mis küll kaudselt puudutasid Tšehhi Vabariigi peaministri Andrej Babiš huvide konflikti.

Kuues väide, et on rikutud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohast õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, esiteks kuna ei analüüsitud enamikke apellandi argumente, mis tulenes apellandi argumentide nii kvantitatiivsest kui ka kvalitatiivsest teadmatusest; teiseks kasutati „argumentatsiooni vigu“ seoses apellandi teatud argumentidega, mis hõlmasid apellantide argumentide positiivset ja negatiivset valesti tõlgendamist, ning kolmandaks jäeti apellandi argumendid analüüsimata.

Seitsmes väide, et on rikutud demokraatia põhiväärtust, kuna Euroopa Liidu institutsioonide poolt Tšehhi Vabariigi peaministri huvide konflikti probleemi lahendamisega üleüldine viivitamine on neile kasulik, kuna see võimaldab Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel kergemini Tšehhi Vabariigilt „pressida välja nõusolek“ Euroopa Ülemkogus teemadel, mis teisi liikmesriike ja Euroopa Komisjoni huvitavad, kuid mis ei ole Tšehhi Vabariigi huvides ning mis tegelikult vähendavad Tšehhi Vabariigi häälte väärtust liikmesriigina Euroopa Ülemkogus.

Kaheksas väide, et Üldkohus on rikkunud õigusriigi põhiväärtust, kui ta leidis, et liikmesriigi parlamendi liikmel ei ole mingit huvi küsida Euroopa Kohtult, kas Euroopa Liidu täitevvõim (komisjon) järgib kohustusi, mis tulenevad talle siduvatest Euroopa Liidu õigusnormidest, ning Euroopa Liidu maksumaksjal ei ole huvi küsida kohtult oma valitud esindaja, Tšehhi Vabariigi alalise komitee esimehe kaudu avalike vahendite jaotamise õiguspärasuse kontrolli ning kas Euroopa Liidu täitevvõim (komisjon) järgib ja rakendab maksumaksjate raha õige kasutamise norme.

Üheksas väide, et Üldkohus on rikkunud võrdsuse põhiväärtust, kuna Euroopa Liit ei oleks enam rahvusvaheline organisatsioon, mis austab seaduse ees võrdsuse põhiväärtust, kui – nagu komisjon väidab ja mida Üldkohus kinnitas – teatud isikutele ja institutsioonidele (riigisisesed) oleks siduv finantsmääruse1 artikkel 61 ja ELTL artikli 325 lõige 1, samas kui teistele isikutele (komisjoni liikmed) ja institutsioonidele (komisjon) ei oleks need siduvad, kuna Euroopa Kohtusse nende peale kaebajaid ei oleks, kui need kaks viimast rikuvad neid artikleid oma tegevusetusega, mis seisneb nendest artiklitest tulenevate kohustuste järgimata jätmisest.

Kümnes väide, et on rikutud õigusriigi põhiväärtust, kuna tegevusest keeldumist, millega on rikutud Euroopa Liidu põhiväärtusi, ei saa parandada komisjoni pideva keeldumisega tegutseda.

Üheteistkümnes väide, et on rikutud liikmesriikide ühiseid põhimõtteid, nimelt avalike teenistujate, sealhulgas valitsuse liikmete huvide konflikti keelu põhimõtet, mis samuti hõlmab selle põhimõtte tegelikku rakendamist, mis omakorda eeldab sellise isiku võimalust, kellel on Euroopa Liidu institutsioonist, sealhulgast Euroopa Komisjonist erinevad huvid, esitada hagi Euroopa Komisjoni tegevusetuse peale tegelikult rakendada huvide konflikti keeldu.

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).