EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
8. veebruar 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Euroopa Keskpanga (EKP) ülesanded – Määrus (EL) nr 1024/2013 – Artikli 6 lõike 5 punkt b – Krediidiasutuse järelevalve otse EKP poolt – Tingimused – Tühistamishagi – Vastuvõetamatus – Poole esindamine – Advokaadile antud volitus – Nõuetevastaselt volitatud esindaja
Kohtuasjas C‑750/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 6. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
Pilatus Bank plc, asukoht Ta’Xbiex (Malta), esindaja: Rechtsanwalt O. Behrends,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: E. Koupepidou, M. Puidokas ja E. Yoo,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl (ettekandja), J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 25. mai 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Pilatus Bank plc palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2021. aasta määruse Pilatus Bank vs. EKP (T‑139/19, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2021:623), millega Üldkohus jättis ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata tema hagi Euroopa Keskpanga (EKP) 21. detsembri 2018. aasta otsuse tühistamiseks, millega viimane teatas talle e-kirjaga, et EKP ei ole enam pädev tema üle tegema otsest usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ja võtma teda puudutavaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalune e-kiri“).
Õiguslik raamistik
Määrus (EL) nr 1024/2013
2 Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artiklis 1 „Reguleerimisese ja -ala“ on sätestatud:
„Käesoleva määrusega antakse EKP-le krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga seotud eriülesanded eesmärgiga aidata kaasa krediidiasutuste turvalisusele ja toimekindlusele ning finantssüsteemi stabiilsusele liidus ja kõikides liikmesriikides, pidades täiel määral ja kohase hoolsusega silmas siseturu ühtsust ja terviklikkust, tuginedes krediidiasutuste võrdsele kohtlemisele, et vältida õigusnormide erinevuste ärakasutamist.
[…]“.
3 Määruse artikli 2 „Mõisted“ punktid 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
2) „riiklik pädev asutus“ – riiklik asutus, kelle on määranud osalev liikmesriik kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta [ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1)] ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta] direktiiviga 2013/36/EL[, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338)];
3) „krediidiasutus“ – määruse [nr 575/2013] artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus“.
4 Nimetatud määruse artikkel 4 määratleb EKP-le antavad ülesanded ja sätestab lõike 1 punktis a ja lõike 3 esimeses lõigus:
„1. EKP-l on artikli 6 raamistikus käesoleva artikli lõike 3 kohaselt ainupädevus täita usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil järgmisi ülesandeid seoses kõigi osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustega:
a) krediidiasutustele tegevuslubade andmine ja krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamine artikli 14 kohaselt;
[…]
3. EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte.“
5 Sama määruse artiklis 6 „Koostöö ühtse järelevalvemehhanismi raames“ on sätestatud:
„1. EKP täidab oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames, mis hõlmab EKP-d ja riiklikke pädevaid asutusi. EKP vastutab ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise eest.
2. Nii EKP kui ka riiklikud pädevad asutused kohustuvad tegema heas usus koostööd ja vahetama teavet.
Ilma et see piiraks EKP õigust saada krediidiasutuste poolt pidevalt esitatud teavet otse või omada sellele otsest juurdepääsu, esitavad riiklikud pädevad asutused EKP-le eelkõige kogu teabe, mida EKP vajab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks.
3. Kui see on asjakohane ning ilma et see piiraks EKP vastutust ja aruandekohustust talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel, vastutavad riiklikud pädevad asutused selle eest, et abistada käesoleva artikli lõikes 7 nimetatud raamistikus sätestatud tingimustel EKPd nende õigusaktide ettevalmistamisel ja rakendamisel, mis on seotud artiklis 4 osutatud ülesannetega seoses kõigi krediidiasutustega, sealhulgas kontrollitegevuses. Nad järgivad artiklis 4 nimetatud ülesannete täitmisel EKP-lt saadud juhiseid.
4. Seoses artiklis 4, välja arvatud selle lõike 1 punktides a ja c, kindlaksmääratud ülesannetega on EKP-l käesoleva artikli lõikes 5 sätestatud kohustused ning riiklikel pädevatel asutustel käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud kohustused käesoleva artikli lõikes 7 osutatud raamistikus ja menetlusi kasutades järgmiste krediidiasutuste, finantsvaldusettevõtjate või segafinantsvaldusettevõtjate või mitteosalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste osalevates liikmesriikides asutatud filiaalide üle:
– mis on konsolideerituna vähem olulised osalevate liikmesriikide piires kõrgeimal konsolideerimistasemel või üksikult konkreetsetel juhtudel mitteosalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutuste osalevates liikmesriikides asutatud filiaalide puhul. Olulisust hinnatakse järgmiste kriteeriumide alusel:
i) suurus;
ii) olulisus liidu või mis tahes osaleva liikmesriigi majanduse seisukohast;
iii) piiriülese tegevuse olulisus.
Eespool esitatud esimest lõiku silmas pidades ei peeta krediidiasutust, finantsvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat vähem oluliseks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, välja arvatud juhul, kui see on õigustatud konkreetse olukorraga, mis täpsustatakse metoodikas:
i) varade koguväärtus ületab 30 miljardit eurot;
ii) varade koguväärtuse ja asutamiskohaks oleva osaleva liikmesriigi [sisemajanduse koguprodukti (SKP)] suhe ületab 20%, välja arvatud juhul, kui varade koguväärtus jääb alla 5 miljardi euro;
iii) pärast seda, kui riiklik pädev asutus on teatanud, et ta peab sellist krediidiasutust või ettevõtjat sisemajanduse jaoks märkimisväärselt oluliseks, teeb EKP otsuse, millega ta kinnitab pärast omapoolset põhjalikku (sealhulgas bilansi) hindamist kõnealuse krediidiasutuse või ettevõtja olulisust.
Samuti võib EKP omal algatusel pidada krediidiasutust või ettevõtjat olulist tähtsust omavaks, kui see on asutanud pangandusega tegelevaid tütarettevõtjaid rohkem kui ühes osalevas liikmesriigis ning tema piiriülene vara ja piiriülesed kohustused moodustavad märkimisväärse osa tema vara või kohustuste koguväärtusest vastavalt metoodikas sätestatud tingimustele.
Krediidiasutusi või ettevõtjaid, kes on taotlenud või saanud otse avaliku sektori finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist või Euroopa stabiilsusmehhanismist, ei käsitata vähem olulistena.
Olenemata eelmistest lõikudest, täidab EKP talle käesoleva määrusega antud ülesandeid kolme kõige olulisema krediidiasutuse suhtes igas osalevas liikmesriigis, kui konkreetsete asjaoludega ei ole põhjendatud teisiti.
5. Lõikes 4 osutatud krediidiasutuste puhul teeb EKP lõikes 7 kindlaks määratud raamistikus järgmist:
a) väljastab riiklikele pädevatele asutustele määrusi, suuniseid või üldisi juhiseid, mille kohaselt riiklikud pädevad asutused täidavad artiklis 4, välja arvatud selle lõike 1 punktides a ja c, kindlaks määratud ülesandeid ja võtavad vastu järelevalveotsuseid.
Sellised juhised võivad olla seotud artikli 16 lõikes 2 osutatud konkreetsete volitustega krediidiasutuste konsolideerimisgruppide või kategooriate puhul, eesmärgiga tagada ühtse järelevalvemehhanismi raames järelevalvetulemuste järjepidevus;
b) kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, võib EKP igal ajal kas omal algatusel pärast riiklike pädevate asutustega konsulteerimist või riikliku pädeva asutuse taotlusel otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama lõikes 4 osutatud krediidiasutuse puhul, sealhulgas juhul, kui krediidiasutus on taotlenud või saanud kaudset finantsabi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist või Euroopa stabiilsusmehhanismist;
c) teostab süsteemi toimimise üle järelevalvet, tuginedes käesolevas artiklis ja eelkõige lõike 7 punktis c sätestatud kohustustele ja menetlustele;
d) võib igal ajal kasutada artiklites 10–13 osutatud volitusi;
e) võib taotleda riiklikelt pädevatelt asutustelt samuti ajutiselt või pidevalt teavet nende poolt käesoleva artikli alusel ülesannete täitmise kohta.
6. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 5 kohaldamist, täidavad riiklikud pädevad asutused artikli 4 lõike 1 punktides b, d–g ja i osutatud ülesandeid ja vastutavad nende täitmise eest ning võtavad vastu kõik asjakohased järelevalveotsused seoses käesoleva artikli lõike 4 esimeses lõigus osutatud krediidiasutustega käesoleva artikli lõikes 7 osutatud raamistikus ja menetlusi kasutades.
Ilma et see piiraks artiklite 10–13 kohaldamist, jäävad riiklikele pädevatele ja määratud asutustele alles volitused saada siseriikliku õiguse kohaselt teavet krediidiasutustelt, valdusettevõtjatelt, segavaldusettevõtjatelt ja ettevõtjatelt, kes on hõlmatud krediidiasutuse konsolideeritud finantsseisundiga, ning viia läbi kohapealset kontrolli nende krediidiasutuste, valdusettevõtjate, segavaldusettevõtjate ja ettevõtjate üle. Riiklikud pädevad asutused teavitavad EKPd kooskõlas käesoleva artikli lõikes 7 sätestatud raamistikuga käesoleva lõike kohaselt võetavatest meetmetest ja koordineerivad hoolikalt neid meetmeid EKPga.
Riiklikud pädevad asutused annavad EKP-le korrapäraselt aru käesoleva artikli alusel võetud meetmete kohta.
[…]
8. Kui EKPd abistavad talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel riiklikud pädevad või määratud asutused, järgivad EKP ja riiklikud pädevad asutused asjakohastes liidu õigusaktides eri liikmesriikide pädevate asutuste vahel vastutuse jagamist ja koostööd käsitlevaid sätteid.“
Määrus nr 575/2013
6 Määruse nr 575/2013 redaktsioonis, mida kohaldatakse käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks oleva vaidluse suhtes, artikli 4 lõike 1 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „krediidiasutus“ – ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning oma arvel ja nimel laenu andmine“.
Vaidluse taust
7 Pilatus Bank on Maltal asutatud krediidiasutus. Apellant kui „vähem oluline“ krediidiasutus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 tähenduses kuulus Malta Financial Services Authority (Malta finantsinspektsioon, edaspidi „MFSA“) kui „riikliku pädeva asutuse“ määruse nr 1024/2013 artikli 2 lõike 2 tähenduses otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla.
8 Ali Sadr Hasheminejad, kes on apellandi aktsionär ning kellele kuulub kaudselt 100% tema kapitalist ja hääleõigustest, vahistati Ameerika Ühendriikides kuue süüdistuse alusel, mis olid seotud tema väidetava osalemisega skeemis, mille kaudu ligikaudu 115 miljonit USA dollarit (USD) (ligikaudu 108 miljonit eurot), mis kanti üle kinnisvaraprojekti rahastamiseks Venezuelas, suunati Iraani isikute ja ettevõtjate kasuks.
9 Pärast A. Sadr Hasheminejadile süüdistuse esitamist Ameerika Ühendriikides sai apellant hoiuste väljamaksmise nõudeid kokku 51,4 miljoni euro suuruses summas, mis moodustas ligikaudu 40% tema bilansis kajastatud hoiustest.
10 Selles kontekstis võttis MFSA vastu kolm apellanti puudutavat otsust.
11 MFSA tegi 21. märtsil 2018 esiteks otsuse hääleõiguste äravõtmise või peatamise kohta, millega ta muu hulgas määras, et A. Sadr Hasheminejad kutsutaks viivitamata tagasi apellandi juhataja ametikohalt ja vabastataks kõigist muudest otsustusfunktsioonidest äriühingus, et peatataks A. Sadr Hasheminejadi hääleõiguste kasutamine ja et A. Sadr Hasheminejad hoiduks apellandi mis tahes õiguslikust või kohtus esindamisest, ning teiseks moratooriumi käsitleva otsuse, millega ta kohustas apellanti mitte andma nõusolekut ühekski pangatehinguks, eelkõige nimetatud apellandi aktsionäride ja direktorite nõukogu liikmete raha väljavõtmiseks ning hoiustamiseks.
12 MFSA võttis 22. märtsil 2018 vastu otsuse, millega nimetatakse pädev isik, kellel on otsuse kohaselt volitused „täita kõik panga volitused, ülesanded ja kohustused seoses kogu varaga, olenemata sellest, kas pank täidab neid üldkoosolekul või teeb seda direktorite nõukogu või mis tahes muu isik, mille hulgas on panga õiguslik ja kohtus esindamine ilma panga ja mis tahes muu isikuta“ (edaspidi „pädev isik“).
13 MFSA tegi 29. juunil 2018 EKP-le ettepaneku tunnistada apellandi krediidiasutuse tegevusluba määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõike 5 alusel kehtetuks.
14 Tegevusloa kehtetuks tunnistamise haldusmenetluses andis apellandi direktorite nõukogu volituse advokaadile, kes võttis EKPga ühendust.
15 Sellega seoses kinnitas apellant direktorite nõukogu volitatud advokaadi vahendusel kirjavahetuses EKPga, et pädev isik oli seda advokaati sisuliselt teavitanud, et ta ei anna nõusolekut advokaaditasu maksmiseks panga vahenditest, mida ta haldas.
16 Apellant märkis samuti, et ta palus MFSA-l – ilma et ta oleks saanud vastust – anda pädevale isikule korraldus, et viimane annaks nõusoleku kasutada panga rahalisi vahendeid kõnealuse advokaadi tasu maksmiseks.
17 EKP tunnistas 2. novembri 2018. aasta otsusega apellandi tegevusloa määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõike 5 alusel kehtetuks.
18 Neil asjaoludel palus apellant kahes, 13. novembri ja 20. detsembri 2018. aasta kuupäeva kandvas e-kirjas EKP-l tagada oma otsene usaldatavusnõuete täitmise järelevalve määruse nr 1024/2013 alusel ning anda pädevale isikule korraldus, et viimane annaks nõusoleku maksta panga vahenditest tema direktorite nõukogu volitatud advokaadi tasu.
19 EKP vastas vaidlusaluses e-kirjas:
„Viitame Teie e-kirjale, mis saadeti EKP-le 13. novembril 2018 ning milles Te palusite EKP-l tagada otsene järelevalve [apellandi] üle ja kommenteerida „reedel, 2. novembril 2018 toimunud sündmusi“, ning Teie 20. detsembri 2018. aasta e-kirjale, milles Te kordate oma taotlust, et EKP teostaks otsest järelevalvet [apellandi] üle. Juhime siiski tähelepanu sellele, et määruse [nr 1024/2013] kohased EKP järelevalveülesanded piirduvad krediidiasutustega (vt selle määruse artikli 1 [esimene lõik]). Kuna [apellandi] kui krediidiasutuse tegevusluba tunnistati kehtetuks alates 5. novembrist 2018, ei ole EKP enam pädev [apellandi] suhtes meetmeid võtma.“
Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
20 Üldkohtu kantseleisse 4. märtsil 2019 saabunud hagiavaldusega esitas apellant oma direktorite nõukogu volitatud advokaadi vahendusel vaidlusaluse e-kirja tühistamise hagi.
21 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega, mis tehti Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel, ilma et ta oleks teinud otsust hagi vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mille EKP oli esitanud, selle hagi ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonimenetluse poolte nõuded
22 Apellant esitas käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 6. detsembril 2021, sama advokaadi abil kui esimeses kohtuastmes.
23 Apellatsioonkaebuses palub ta Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– tunnistada vaidlusalune e-kiri ELTL artikli 264 alusel tühiseks;
– ulatuses, milles Euroopa Kohus ei saa asjas teha sisulist otsust, saata kohtuasi tühistamishagi lahendamiseks tagasi Üldkohtule ja
– mõista kohtukulud välja EKP-lt.
24 EKP palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata ja
– igal juhul mõista kohtukulud välja apellandilt.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
25 Euroopa Kohtu kantseleisse 27. juunil 2023 esitatud dokumendiga palus EKP Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel uuendada menetluse suulise osa.
26 EKP põhjendab oma taotlust sellega, et soovib esitada uusi faktilisi asjaolusid, mis võivad hiljutisi sündmusi, nimelt kohtujuristi 25. mai 2023. aasta ettepanekut arvestades olla Euroopa Kohtu otsuse tegemisel otsustava tähtsusega. Ettepanekust selgub, et kohtujurist oli seisukohal, et apellanti puudutavad otsused, mille MFSA tegi 2018. aasta märtsis, on „ettevalmistavad aktid“ ühises haldusmenetluses, mille tulemusel EKP võttis vastu tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse, ning et normide rikkumised nende otsuste puhul on seetõttu omistatavad EKP-le ja „saastavad“ EKP otsust tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta. EKP esitab faktilised asjaolud, selleks et tõendada, et need otsused on Malta kohtutes vaidlustatud.
27 Seoses sellega tuleb ühelt poolt märkida, et ei Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ei ole põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutele ette nähtud võimalust esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Teiselt poolt on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega. Neil asjaoludel ei saa pooled kohtujuristi ettepaneku üle vaielda. Peale selle ei ole kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust menetluse suulise osa uuendamiseks (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
29 Samas võib Euroopa Kohus vastavalt oma kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, määrusega avada või uuendada menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile.
30 Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus siiski, et tal on otsuse tegemiseks olemas kogu vajalik teave ja et asjaolud, millele EKP menetluse suulise osa uuendamise taotluse põhjendamiseks tugines, ei kujuta endast uusi asjaolusid, mis võiksid mõjutada otsust, mille ta peab tegema.
31 Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.
Apellatsioonkaebus
32 Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib iga asjaolu, mis puudutab Üldkohtule esitatud tühistamishagi vastuvõetavust, kujutada endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille Euroopa Kohus peab apellatsioonimenetluses tõstatama omal algatusel (23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Sahlstedt jt vs. komisjon, C‑362/06 P, EU:C:2009:243, punktid 21–23, ning 6. juuli 2023. aasta kohtuotsus Julien vs. nõukogu, C‑285/22 P, EU:C:2023:551, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 19, mis artikli 53 esimese lõigu kohaselt on kohaldatav Üldkohtule, peab liidu kohtutesse pöördumisel selliseid juriidilisi isikuid nagu apellant esindama advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi kohtus või mõne teise 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) osalisriigi kohtus.
34 Seega kuuluvad juriidilise isiku esindamine advokaadi poolt ja eelkõige küsimus, kas volitus Üldkohtusse hagi esitamiseks on advokaadile antud nõuetekohaselt, avalikust huvist tulenevate kaalutluste hulka, mida Euroopa Kohus peab apellatsioonimenetluses omal algatusel arvesse võtma.
35 Juriidilise isiku poolt advokaadile antud volituse osas on Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõikes 3 ette nähtud, et advokaadid peavad juhul, kui pool, keda nad esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, esitama kohtukantseleile selle isiku antud volikirja. Erinevalt kodukorra enne 1. juulit 2015 kehtinud redaktsioonist ei näe kõnealune säte ette sellise isiku kohustust esitada tõendid selle kohta, et advokaadile on nõuetekohaselt andnud volituse selleks pädevust omav isik.
36 Euroopa Kohus on siiski juba otsustanud, et asjaolu, et artikli 51 lõige 3 ei näe sellist kohustust ette, ei vabasta Üldkohut vaidlustamise korral kohustusest kontrollida asjaomase volituse nõuetekohasust. Nimelt ei mõjuta see, et hagiavalduse esitamisel ei pea hageja seda tõendama, selle poole kohustust volitada oma advokaati nõuetekohaselt kohtusse pöördumiseks. See, et tõendamisnõue on hagiavalduse esitamisel vähem range, ei mõjuta sisulist tingimust, mille kohaselt peavad hagejaid nõuetekohaselt esindama nende advokaadid. Seega peab pool, kelle poolt oma advokaadile antud volituse nõuetekohasus on vaidlustatud, tõendama selle volituse nõuetekohasust (21. septembri 2023. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, C‑478/21 P, EU:C:2023:685, punkt 93 ning seal viidatud kohtupraktika).
37 Üldkohus on samuti kohustatud omal algatusel kontrollima asjaomase volituse nõuetekohasust ja eelkõige tõsiasja, kas volituse on nõuetekohaselt andnud selleks pädev juriidilise isiku esindaja, kui selline volitus on ilmselgelt nõuetevastane või kui on tõendeid, mis võivad tõsiselt kahtluse alla seada niisuguse volituse nõuetekohasuse.
38 Käesoleval juhul oleks Üldkohus aga pidanud mitme asjaolu tõttu tõsiselt kahtlema apellandi advokaadi volituse nõuetekohasuses.
39 Seega esiteks võisid Üldkohtule hagi esitamiseni viinud faktilised asjaolud ja selle esindusvolituse tingimused, mille apellandi direktorite nõukogu andis hagi esitanud advokaadile, tõsiselt kahtluse alla seada selle volituse nõuetekohasuse.
40 Nimelt võisid pädeva isiku nimetamine MFSA poolt ja asjaolu, et selle pädeva isiku ülesanne oli eelkõige „panga õiguslik ja kohtus esindamine ilma panga ja mis tahes muu isikuta“, tekitada tõsiseid kahtlusi apellandi direktorite nõukogu pädevuses esitada apellandi nimel hagi ja volitada selleks advokaati.
41 Selliseid kahtlusi suurendasid ka advokaadile antud esindusõiguse tingimused. Nimelt märkisid apellandi direktorite nõukogu liikmed volikirjas, et MFSA nimetas pädeva isiku 22. märtsil 2018 ja et MFSA andis viimasele teatud pädevuse, ning täpsustasid, et „pädevad kohtud peavad kindlaks määrama isikud, kellel on õigus [apellanti] kõnealustel asjaoludel esindada. Direktorite nõukogu liikmetel ei ole isiklikku vastutust“. Need viited kinnitavad, et volikirja allkirjastajatel endil oli kahtlusi, kas neil on pädevus sellist volitust anda, ning kujutavad endast selget ja üheti mõistetavat palvet kontrollida, kas neil oli tegelikult selline pädevus.
42 Teiseks oli Üldkohtule esitatud hagi ese nõue tühistada EKP otsus, millega jäeti rahuldamata apellandi nõuded, et EKP tagaks tema otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ning võtaks tema suhtes erinevad meetmed, määrates muu hulgas pädeva isiku, kes annaks nõusoleku tema direktorite nõukogu volitatud advokaadi tasu maksmiseks.
43 Nõuded, mille apellant EKP-le esitas, võisid samuti tõsiselt kahtluse alla seada apellandi advokaadi esindusvolituse nõuetekohasuse Üldkohtu menetluses. Nimelt võis asjaolu, et apellandi advokaadi tasu ei olnud võimalik maksta, viidata sellele, et teda volitanud organ ei olnud makse tegemiseks pädev ning et ta ei olnud pädev apellandi nimel hagi kohtusse esitama ja selleks advokaati volitama.
44 Kolmandaks väitis apellant Üldkohtus sõnaselgelt, et vaidlusalune e-kiri jättis ta ilma võimalusest olla tegelikult esindatud.
45 Neil asjaoludel ja sõltumata selle argumendi sisulisest põhjendatusest, pidi Üldkohus omal algatusel nõudma tõendeid selle kohta, et apellanti esindavat advokaati oli nõuetekohaselt volitatud ja et volituse oli andnud selleks õigustatud isik.
46 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis omal algatusel kontrollimata apellandi direktorite nõukogu poolt tema advokaadile antud volituse nõuetekohasuse.
47 Õigusnormi selline ilmne rikkumine peab kaasa tooma vaidlustatud kohtumääruse tühistamise, ilma et oleks vaja teha otsust apellandi esitatud väidete kohta.
48 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
49 Nii on see käesolevas kohtuasjas. Kuna Euroopa Kohus palus pooltel võtta seisukoht Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavuse ja eelkõige apellandi direktorite nõukogu antud esindusvolituse nõuetekohasuse kohta, on Euroopa Kohtul kogu vajalik teave otsuse tegemiseks hagi vastuvõetavuse kohta.
50 Apellant väitis Qorti tal-Appelli (Kompetenza Inferjuri) (apellatsioonikohus (ainukohtunik), Malta) 5. novembri 2018. aasta otsusele kohtuasjas nr 6/2017 (Heikki Niemelä jt vs. Maltese financial services authority) tuginedes, et vaatamata pädeva isiku määramisele on tema direktorite nõukogul endiselt õigus teda kohtus esindada ja selleks advokaati volitada.
51 Seega on pädeva isiku määramise tagajärg üksnes see, et panga vara ja tegevuse juhtimine antakse üle sellele isikule, ilma et ta oleks saanud õiguse esindada panka kohtumenetluses, milles vaidlustatakse pangale siduvad otsused. Sellega seoses ei oma tähtsust, et sellised otsused võivad mõjutada ka vara ja tegevusi, mille haldamine on pädeva isiku ülesanne.
52 Apellant rõhutas samuti, et 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt (C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P; edaspidi „kohtuotsus Trasta Komercbanka“, EU:C:2019:923) ning kohtujuristi ettepanek selles kohtuasjas kinnitavad, et esindamise küsimus määratakse peamiselt kindlaks riigisisese õigusega ja Üldkohtu järeldus selle kohta on siduv, välja arvatud juhul, kui pool tõendab, et tegemist on faktiliste asjaolude moonutamisega. Malta õiguse kohaselt ei kuulu aga panga esindamine pädeva isiku ülesannete hulka, isegi kui see isik vastutab panga tegevuse või panga vara eest.
53 EKP märkis, et äriühinguna asutatud juriidilise isiku esindamist reguleerib lex incorporationis ning et käesoleval juhul on pädeva isiku õigus esindada apellanti piiratud Malta õigusest – nagu seda on tõlgendatud Qorti tal-Appelli (Kompetenza Inferjuri) (apellatsioonikohus (ainukohtunik)) 5. novembri 2018. aasta otsuses kohtuasjas nr 6/2017 (Heikki Niemelä jt vs. Maltese financial services authority) – tulenevate riigisiseses õiguses nimetatud konkreetsete asjaoludega, mille alusel ta määrati, eelkõige vara puudutavate küsimustega ja tegevuse juhtimisega, ning seetõttu on direktorite nõukogule jäänud jääkõigused.
54 EKP leidis ka, et apellandi direktorite nõukogu antud volikiri hõlmab üksnes esindamist regulatiivsetes küsimustes, mainimata sõnaselgelt esindamist kohtus.
55 Sellega seoses on oluline meenutada, et – nagu Euroopa Kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 33 juba märkis – vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 19, mis selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt on kohaldatav Üldkohtule, peab selliseid juriidilisi isikuid nagu apellant liidu kohtutesse pöördumisel esindama advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi kohtus või mõne teise Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus.
56 Võttes arvesse, et juriidilisi isikuid peab esindama advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus, sõltub sellise isiku poolt ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi vastuvõetavus sellest, kas on tõendatud, et asjaomane isik on tõepoolest teinud otsuse esitada hagi ja et advokaadid, kes väidavad end olevat tema esindajad, on selleks tõepoolest volitatud (vt selle kohta kohtuotsus Trasta Komercbanka, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Just tagamaks, et see nii ka on, nõuab Üldkohtu kodukorra artikli 51 lõige 3, et kui pool, keda advokaadid esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, peavad nad esitama Üldkohtu kantseleile selle poole antud volikirja, arvestades et kui volikirja ei esitata, võib see kõnealuse artikli lõike 4 kohaselt kaasa tuua hagiavalduse tunnistamise vastuvõetamatuks (kohtuotsus Trasta Komercbanka, punkt 57).
58 Mis puudutab sellist krediidiasutust nagu apellant, mis on asutatud liikmesriigi õiguses reguleeritud juriidilise isiku vormis, siis tuleb põhjusel, et liidu õiguses vastav regulatsioon puudub, kõnealuse juriidilise isiku organid, kellel on õigus käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 57 nimetatud otsuseid teha, kindlaks määrata asjaomase liikmesriigi õiguse alusel (kohtuotsus Trasta Komercbanka, punkt 58).
59 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et võttes arvesse pädeva isiku volitust ja eelkõige asjaolu, et tema ülesanne oli „täita kõik panga volitused, ülesanded ja kohustused seoses kogu varaga, olenemata sellest, kas pank täidab neid üldkoosolekul või teeb seda direktorite nõukogu või mis tahes muu isik, mille hulgas on panga õiguslik ja kohtulik esindamine ilma panga ja mis tahes muu isikuta“, ei olnud apellandi direktorite nõukogul enam õigust apellanti esindada ega pädevust selleks advokaati volitada.
60 Apellandi direktorite nõukogu pädevus apellanti kohtumenetluses esindada ja selleks advokaadi volitada ei saa pealegi põhineda kohtuotsusel Trasta Komercbanka.
61 See kohtuotsus puudutab nimelt liidu kohtu kohustust jätta arvesse võtmata poole esindajale antud volituse tagasivõtmine, kui tagasivõtmine rikub selle poole õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Liidu kohtul on selline kohustus siiski vaid teatavatel piiritletud asjaoludel.
62 Nagu nähtub kohtuotsuse Trasta Komercbanka punktidest 60–62, leidis Euroopa Kohus, et krediidiasutuse Trasta Komercbanka õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumine tulenes asjaolust, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja krediidiasutuse likvideerimise tõttu määratud likvideerijal oli huvide konflikt. Euroopa Kohus märkis, et likvideerija, kelle ülesanne oli krediidiasutuse lõplik likvideerimine, määrati liikmesriigi selle riikliku pädeva asutuse ettepanekul, kes võis igal ajal taotleda likvideerija ametist vabastamist. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et on oht, et likvideerija hoidub kohtumenetluses kahtluse alla seadmast krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsust, mille EKP tegi selle riikliku asutuse ettepanekul ja mis viis krediidiasutuse likvideerimiseni. Euroopa Kohus järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 78, et likvideerija poolt selle volituse tagasivõtmine, mille Trasta Komercbanka endised juhtorganid andsid advokaadile, kes oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale hagi esitanud, rikub krediidiasutuse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning et Üldkohus rikkus volituse tagasivõtmist arvesse võttes õigusnormi.
63 Käesolevas asjas erinevad MFSA määratud pädeva isiku volitused oluliselt likvideerija volitusest, mida on kirjeldatud kohtuotsuse Trasta Komercbanka punktis 72, kuna likvideerija ainus eesmärk oli võlgade sissenõudmine, vara müük ja võlausaldajate nõuete rahuldamine, et krediidiasutuse tegevus täielikult lõpetada.
64 Lisaks ei ole apellant esitanud tõendeid pädeva isiku volituste või nende volituste täitmise tingimuste kohta, millest nähtuks, et pädeval isikul oli õiguslikult või faktiliselt huvide konflikt. Eelkõige ei tulene selle volituse sõnastusest, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 59, et pädev isik ei esinda panga huve.
65 Samuti ei piisa huvide konflikti olemasolu tuvastamiseks iseenesest asjaolust, et pädeva isiku määras see riiklik pädev asutus, kes tegi EKP-le tegevusloa kehtetuks tunnistamise ettepaneku.
66 Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 50 viidatud kohtuotsuse ulatust, siis tuleb ühelt poolt märkida, et see kohtuotsus ei puudutanud apellanti, vaid teist Malta krediidiasutust, kellele MFSA oli määranud pädeva isiku.
67 Teiselt poolt kinnitas Qorti tal-Appell (Kompetenza Inferjuri) (apellatsioonikohus (ainukohtunik)) selles kohtuotsuses, et pädeva isiku määramisega ei võeta krediidiasutuse juhatuse liikmetelt kogu nende pädevust. Seega jääb neile õigus krediidiasutuse nimel nõuda MFSA kui riikliku pädeva asutuse poolt vastu võetud teatava hulga usaldatavusnõuete täitmise järelevalve otsuste, eelkõige pädeva isiku määramise otsuse tühistamist.
68 Sellest kohtuotsusest ei tulene siiski, et kui pädev isik on määratud ja talle on antud volitus esindada eelkõige kohtumenetluses, jääb krediidiasutuse juhatusele pädevus volitada advokaati krediidiasutust esindama menetlustes, mis puudutavad EKP tehtud otsuseid, või vaidlustada EKP otsuseid.
69 Lõpuks ei ole oluline, et apellandi direktorite nõukogu on vaidlusaluse e-kirja adressaat, kuna EKP väljastas selle vastusena taotlusele, mille esitas selle organi volitatud advokaat.
70 Kuigi sellisest asjaolust võib küll tuleneda, et apellandi direktorite nõukogul kui vaidlusaluse e-kirja adressaadil on õigus enda nimel esitada hagi selle e-kirja tühistamiseks, ei tähenda see siiski, et samal direktorite nõukogul oli pärast pädeva isiku nimetamist veel õigus teha otsus esitada apellandi nimel hagi liidu kohtusse ja pädevus volitada selleks advokaati.
71 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb jätta hagi esimeses kohtuastmes vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Kohtukulud
72 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
73 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
74 Kuna Pilatus Bank on kohtuvaidluse kaotanud ja EKP on nõudnud nii Euroopa Kohtus kui ka Üldkohtus kohtukulude väljamõistmist Pilatus Bankilt, tuleb viimase kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja EKP kohtukulud esimeses kohtuastmes ja käesolevas apellatsioonimenetluses.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2021. aasta määrus Pilatus Bank vs. EKP (T‑139/19, EU:T:2021:623).
2. Kohtuasjas T‑139/19 esitatud hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
3. Jätta kohtukulud Pilatus Bank plc kanda.
Allkirjad