EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
21. jaanuar 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohaldatava õiguse valik – Määrus (EÜ) nr 864/2007 ja määrus (EÜ) nr 593/2008 – Direktiiv 2009/103/EÜ – Haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetus; kumbki sõiduk on kindlustatud eri kindlustusandja juures – Liiklusõnnetus, mis on toimunud muus liikmesriigis kui see, kus olid sõlmitud kindlustuslepingud – Kindlustusandjate vaheline tagasinõue – Kohaldatav õigus – Mõisted „lepingulised võlasuhted” ja „lepinguvälised võlasuhted”
Liidetud kohtuasjades C‑359/14 ja C‑475/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel 2014. aasta 23. juulil ja 17. oktoobril Euroopa Kohtule Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse piirkonnakohus, Leedu) ja Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) poolt vastavalt 2014. aasta 15. juuli ja 8. oktoobri otsustega esitatud eelotsusetaotlused, menetlustes
„ERGO Insurance” SE, mida esindab „ERGO Insurance” SE Lietuvos filialas,
versus
„If P&C Insurance” AS, mida esindab „IF P&C Insurance” AS filialas (C‑359/14),
ja
„Gjensidige Baltic” AAS, mida esindab „Gjensidige Baltic” AAS Lietuvos filialas,
versus
„PZU Lietuva” UAB DK (C‑475/14),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: kolmanda koja president L. Bay Larsen neljanda koja presidendi ülesannetes ning kohtunikud J. Malenovský, M. Safjan (ettekandja), S. Prechal ja K. Jürimäe,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– „ERGO Insurance” SE‑d esindav „ERGO Insurance” SE Lietuvos filialas, esindaja: advokatas M. Navickas,
– „Gjensidige Baltic” AAS‑i esindav „Gjensidige Baltic” AAS Lietuvos filialas, esindaja: A. Rjabovs,
– „If P&C Insurance” AS‑i esindav „If P&C Insurance” AS filialas, esindaja: A. Kunčiuvienė,
– Leedu valitsus, esindajad: R. Krasuckaitė ja G. Taluntytė ning D. Kriaučiūnas,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė ja M. Wilderspin,
olles 24. septembri 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, lk 11), artikli 14 punkti b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, lk 6, edaspidi „Rooma I määrus”) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (ELT L 199, lk 40, edaspidi „Rooma II määrus”) tõlgendamist.
2 Taotlused on esitatud kindlustusseltside „ERGO Insurance” SE ja „If P&C Insurance” AS ning „Gjensidige Baltic” AAS (edaspidi „Gjensidige Baltic”) ja „PZU Lietuva” UAB DK (edaspidi „PZU Lietuva”) vahelistes kohtuvaidlustes, milles vaieldakse selle üle, millist õigust tuleb kohaldada pärast Saksamaal toimunud liiklusõnnetust nende poolte vahel esitatud tagasinõuetele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Rooma I määrus
3 Rooma I määruse põhjendus 7 näeb ette:
„Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades [(EÜT L 12, lk 1; edaspidi „määrus Brüssel I”)] ning […] [Rooma II] määrusega.”
4 Rooma I määruse artikli 1 lõikes 1 on selle määruse reguleerimisala määratletud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil‑ ja kaubandusasjades.
Määrust ei kohaldata eelkõige maksu‑, tolli‑ ega haldusasjadele.”
5 Selle määruse artikkel 4 „Valiku puudumisel kohaldatav õigus” sätestab:
„1. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5–8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt:
a) kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht;
b) teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht;
c) leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, on reguleeritud kinnisasja asukohariigi õigusega;
d) olenemata punktist c on kinnisasja kasutamise leping, mis on sõlmitud kinnisasja ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on kasutusse andja harilik viibimiskoht, tingimusel et kasutaja on füüsiline isik ja tema harilik viibimiskoht on samas riigis;
e) frantsiisileping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on frantsiisivõtja harilik viibimiskoht;
f) turustusleping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on turustaja harilik viibimiskoht;
g) kauba oksjonimüügil sõlmitud leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on oksjoni toimumise koht, kui seda on võimalik kindlaks määrata;
h) leping, mis on sõlmitud sellise mitmepoolse süsteemi raames, milles viiakse kokku mitme kolmandate isikute ostu‑ ja müügihuvid direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud finantsinstrumentide suhtes või hõlbustatakse nende kokkuviimist kooskõlas mittediskretsionaarsete eeskirjadega, ja mis on reguleeritud üheainsa õigusega, on reguleeritud kõnealuse õigusega.
2. Juhul kui leping ei ole hõlmatud lõikega 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõike 1 punktiga a kuni h, reguleeritakse lepingut selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht.
3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
4. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud.”
6 Nimetatud määruse artikli 7 „Kindlustuslepingud” sõnastus on järgmine:
„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse lõikes 2 osutatud lepingute suhtes olenemata sellest, kas kaetud risk asub liikmesriigis, ning kõigi muude kindlustuslepingute suhtes, mis katavad liikmesriikide territooriumil asuvaid riske. Seda ei kohaldata edasikindlustuslepingute suhtes.
2. Nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimese direktiivi 73/239/EMÜ (otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) [(EÜT L 228, lk 3), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2005. aasta direktiiviga 2005/68/EÜ (ELT L 323, lk 1)] artikli 5 punktis d määratletud suuri riske katvate kindlustuslepingute suhtes kohaldatakse õigust, mille pooled on käesoleva määruse artikli 3 kohaselt valinud.
Kui pooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata, kohaldatakse kindlustuslepingu suhtes selle riigi õigust, kus on kindlustusandja harilik viibimiskoht. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
[…]
6. Käesoleva artikli kohaselt määratakse riski asukohariik kindlaks kooskõlas nõukogu 22. juuni 1988. aasta teise direktiivi 88/357/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks) [(EÜT L 172, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005 direktiivi 2005/14/EÜ (ELT L 149, lk 14)] artikli 2 punktiga d ning elukindlustuse puhul on riski asukohariik kohustuse liikmesriik direktiivi 2002/83/EÜ artikli 1 lõike 1 punkti g tähenduses.”
7 Sama määruse artikkel 15 „Nõudeõiguse üleminek seaduse alusel” sätestab:
„Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.”
8 Rooma I määruse artikkel 16 „Võlgnike paljusus” sätestab:
„Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude rahuldamise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, reguleerib õigus, millega on reguleeritud võlgniku ja võlausaldaja võlasuhe, samuti võlgniku õigust nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt. Teised võlgnikud võivad toetuda kaitsele, mis neil oli võlausaldaja suhtes, nende ja võlausaldaja vahelisele võlasuhtele kohaldatava õigusega tagatud ulatuses.”
9 Selle määruse artikkel 23 „Seos ühenduse õiguse muude sätetega” näeb ette:
„Käesolev määrus, välja arvatud artikkel 7, ei piira selliste ühenduse õigusnormide kohaldamist, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid.”
Rooma II määrus
10 Rooma II määruse põhjendus 7 näeb ette:
„Käesoleva määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas […] määrusega [Brüssel I] ning lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate õigusaktidega.”
11 Selle määruse artikkel 4 „Üldreegel” sätestab:
„1. Kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.
2. Kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.
3. Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1 ja 2 osutatud riik, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga võib eelkõige tugineda poolte vahel juba olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingule, mis on asjaomase kahju õigusvastase tekitamisega tihedalt seotud.”
12 Rooma II määruse artikkel 15 „Kohaldatava õiguse reguleerimisala” sätestab:
„Vastavalt käesolevale määrusele lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega reguleeritakse eelkõige järgmiseid küsimusi:
a) vastutuse alus ja ulatus, sealhulgas selliste isikute kindlaksmääramine, keda nende poolt toime pandud tegude eest võib vastutusele võtta;
b) vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mis tahes piiramise ja jagamise alused;
[...]”
13 Nimetatud määruse artikkel 18 „Vahetu hagemisõigus kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu” sätestab:
„Kui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus või kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus seda ette näeb, võib kannatanu esitada oma nõude vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu.”
14 Sama määruse artikli 19 „Nõudeõiguse üleminek” sõnastus on järgmine:
„Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguväline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.”
15 Rooma II määruse artikkel 20 „Võlgnike paljusus” näeb ette:
„Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude täitmise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, määratakse nimetatud võlgniku õigus nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt selle õiguse kohaselt, mida kohaldatakse nimetatud võlgniku ja võlausaldaja vahelisele lepinguvälisele võlasuhtele.”
16 Nimetatud määruse artikkel 27 „Seos ühenduse õiguse muude sätetega” sätestab:
„Käesolev määrus ei piira selliste ühenduse õigusnormide kohaldamist, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormid.”
Direktiiv 2009/103
17 Direktiivi 2009/103 põhjendus 26 on sõnastatud järgmiselt:
„Kindlustatute huvides peaks iga kindlustuspoliis tagama igas liikmesriigis ühtse kindlustusmakse eest kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.”
18 Selle direktiivi artikli 3 „Sõidukite kindlustamise kohustus” kolmas lõik sätestab:
„Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed tagamaks, et kindlustusleping katab ka:
a) teistes liikmesriikides kehtivate õigusaktide kohaselt kogu kahju, mis kõnealuste riikide territooriumidel tekitatakse;
[…]”
19 Nimetatud direktiivi artikli 14 „Ühtne kindlustusmakse” sõnastus on järgmine:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kõik sõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse sundkindlustuspoliisid:
a) katavad ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel kogu ühenduse territooriumi, kaasa arvatud ajavahemikul, kui sõiduk asub lepingu kehtivusaja vältel teises liikmesriigis, ja
b) tagavad sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.”
Leedu õigus
20 Direktiivi 2009/103 sätted võeti riigisisesesse õigusesse üle 5. märtsi 2004. aasta seadusega mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse kohta (TPVCAPDĮ) (Žin., 2004, nr 46‑1498), mida on muudetud 17. mai 2007. aasta seadusega nr X-1137 (Žin., 2007, nr 61‑2340) (edaspidi „kohustusliku kindlustuse seadus”).
21 Kohustusliku kindlustuse seaduse artikli 10 „Kindlustuslepingu territoriaalne kehtivus” lõige 1 sätestab:
„Pärast ühtse (üldise) kindlustusmakse tasumist annab [põhiliselt Leedu territooriumil asuva mootorsõiduki] kindlustusleping või piirikindlustusleping kogu lepingu kehtivusaja vältel, kaasa arvatud ajavahemikul, kui mootorsõiduk asub teistes liidu liikmesriikides, igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega, mis reguleerivad kohustuslikku mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust, või käesolevast seadusest tuleneva kaitse, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem. […]”
22 Kohustusliku kindlustuse seaduse artikkel 11 „Kindlustussummad ja kindlustusmaksed” sätestab:
„[...]
3. Kindlustusandja maksab teises Euroopa Liidu liikmesriigis põhjustatud kahju eest hüvitist vastavalt selle liikmesriigi õigusaktides või käesoleva artikli lõikes 1 ette nähtud kindlustussummadele, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.
[...]”
23 Nimetatud seaduse artikli 16 „Hüvitise maksmise põhimõtted” lõige 1 näeb ette:
„Vastutav kindlustusandja või amet maksab hüvitist, kui mootorsõiduki valdajal tekib tsiviilvastutus kolmandale isikule kahju tekitamise tõttu. Kindlustushüvitis makstakse kooskõlas liiklusõnnetuse toimumispaiga liikmesriigi mootorsõidukite kasutamise kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust reguleerivate õigusaktidega.
[...]”
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑359/14
24 1. septembril 2011 toimus Mannheimi (Saksamaa) piirkonnas liiklusõnnetus, milles haagisega veduk püüdis ümber pöörata, kuid rullus üle katuse. Õnnetuspaika saabunud politseiametnikud tuvastasid, et õnnetuse eest vastutab veduki juht. Seetõttu maksis veduki kindlustusandja „Ergo Insurance” SE filiaal selle õnnetuse kannatanutele hüvitist summas 7760,02 Leedu litti (LTL) (umbes 2255 eurot). Seejärel pöördus nimetatud kindlustusandja eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, nõudes, et haagise kindlustusandja, „If P&C Insurance” AS filiaal hüvitaks talle pool kindlustushüvitisest, mis tal tuli välja maksta, sest nad vastutavad tekkinud kahju eest solidaarselt.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kuidas määrata kindlaks nende kahe kindlustusandja vahelises vaidluses kohaldatav õigus.
26 Neil asjaoludel otsustas Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse piirkonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Rooma I määruse artikli 4 lõiget 4, mis sätestab, et „[j]uhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata [selle artikli 4] lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud”, tuleb tõlgendada nii, et asjaoludel, nagu põhikohtuasjas, tuleb kohaldada Saksa õigust?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas Rooma II määruse artiklis 4 sätestatud põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et asjaoludel, nagu põhikohtuasjas, tuleb veduki kindlustusandja ja haagise kindlustusandja vahelises vaidluses kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt selle riigi õigusele, kus liiklusõnnetusest tingitud kahju tekkis?”
Kohtuasi C‑475/14
27 Saksamaal toimus 21. jaanuaril 2011 liiklusõnnetus, milles haagisega veduk tekitas kahju kolmanda isiku varale. Õnnetuse toimumise ajal oli veduki tsiviilvastutus kindlustatud Gjensidige Baltic Leedu filiaali poolt. Haagis oli kindlustatud PZU Lietuvaga sõlmitud tsiviilvastutuskindlustuse lepinguga.
28 Selle õnnetuse kannatanute poolt Saksamaal esitatud nõuete alusel maksis Gjensidige Baltic kindlustushüvitisi summas 4331,05 Leedu litti (LTL) (umbes 1254 eurot). Gjensidige Baltic on seisukohal, et kuna need hüvitised katsid kannatanutele tekkinud kogu kahju, võis ta esitada tagasinõude PZU Lietuva vastu, et viimane hüvitaks talle poole sellest summast ehk 2165,53 Leedu litti (LTL) (umbes 629 eurot).
29 Vilniaus miesto apylinkės teismas (Vilniuse piirkonnakohus) rahuldas 2. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusega Gjensidige Baltic nõude. Ta mõistis PZU Lietuvalt hagejale välja 2165,53 Leedu litti (LTL) väljamakstud kindlustushüvitiste eest, millele lisandus intress määraga 6% aastas. Kohus leidis, et Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 alusel tuleb kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldada Saksamaa õigust. Saksamaa õigusnormide kohaselt tuleb vastutust jagada, kui liiklusõnnetusega tekitatud kahju põhjustab haagisega mootorsõiduk. Kui üks kindlustusandjatest kahju kannatanutele hüvitab, on tal õigus nõuda sellest summast poolt teiselt kindlustusandjalt.
30 Vilniaus apygardos teismas (Vilniuse ringkonnakohus) tühistas 8. novembri 2013. aasta kohtuotsusega Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse piirkonnakohus) kohtuotsuse ja jättis Gjensidige Baltic esitatud tagasinõude rahuldamata. Apellatsioonikohus tuvastas, et käesoleval juhul tuleb mootorsõidukite kasutamisest tuleneva tsiviilvastutusega seotud küsimused lahendada sõidukite kasutajate kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuslepingu alusel ja Rooma II määruse sätted ei ole kohaldatavad. Nimelt kuna põhikohtuasjas oli sõlmitud kohustusliku kindlustuse leping, ei reguleeri seda olukorda kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse sätted. Arvestades, et PZU Lietuva kohustus tekkis kohustusliku kindlustuse lepingust, järeldas see kohus, et kohaldada tuleb Leedu õigust.
31 Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud Gjensidige Baltic kassatsioonkaebuses palutakse see kohtuotsus tühistada ja jätta Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse piirkonnakohus) 2. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus muutmata.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidlus puudutab peamiselt veduki ja haagise kindlustusandjate vahelise õigussuhte kvalifitseerimist ja sellele suhtele kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. See kvalifitseerimine on selles vaidluses otsustava tähtsusega, sest Leedu ja Saksa õiguskorrad näevad ette erinevad põhimõtted, kuidas jaguneb vastutus veduki kindlustusandaja ja haagise kindlustusandja vahel, kui kahju on põhjustanud autorong.
33 Samuti tuleb kindlaks teha, kas direktiivi 2009/103 artikli 14 punkt b kehtestab kollisiooninormi, mille kohaselt tuleb niisuguses kindlustusandjate vahelises vaidluses, nagu põhikohtuasjas, kohaldada liiklusõnnetuse toimumiskoha õigust, nagu väidab Gjensidige Baltic.
34 Neil asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2009/103 artikli 14 punkt b näeb ette kollisiooninormi, mida tuleb ratione personae kohaldada mitte üksnes liiklusõnnetuses kannatanutele, vaid ka liiklusõnnetuses kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjatele, selleks et määratleda nendevahelistele õigussuhetele kohaldatav õigus, ja kas see kollisiooninorm on erinorm Rooma I ja Rooma II määrustes kehtestatud kollisiooninormide suhtes?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis on oluline teha kindlaks, kas kindlustusandjate vaheline õigussuhe on käesoleval juhul hõlmatud mõistega „lepingulised võlasuhted” Rooma I määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses. Kui kindlustusandjate vaheline õigussuhe on mõistega „lepingulised võlasuhted” hõlmatud, on seejärel tähtis vastata küsimusele, kas nendevahelise õigussuhte puhul on tegemist kindlustuslepinguga ja kas kohaldatav õigus tuleb kindlaks teha Rooma I määruse artikli 7 kohaselt.
3. Kui vastused esimesele kahele küsimusele on eitavad, on oluline teha kindlaks, kas tagasinõude puhul on autorongis kasutatavate sõidukite kindlustusandjate vahelised õigussuhted hõlmatud mõistega „lepinguvälised võlasuhted” Rooma II määruse tähenduses ja kas kohaldatava õiguse kindlakstegemisel Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb neid võlasuhteid käsitleda kui tuletatud õigussuhteid, mis tekivad liiklusõnnetuse (kahju õigusvastane tekitamine) tulemusel. Kas niisugusel juhul nagu käesolevas asjas peaks õnnetusse sattunud autorongi kindlustusandjaid pidama sama nõude eest vastutavateks võlgnikeks Rooma II määruse artikli 20 tähenduses ja kas nendevahelisele õigussuhtele kohaldatav õigus tuleks kindlaks määrata lähtudes sellest normist?”
35 Euroopa Kohtu presidendi 19. novembri 2014. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑359/14 ja C‑475/14 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.
Eelotsuse küsimuste analüüs
36 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovivad eelotsusetaotlused esitanud kohtud sisuliselt teada, kuidas tuleks tõlgendada Rooma I ja Rooma II määruseid ning direktiivi 2009/103, et kindlaks määrata, millise riigi või riikide õigust tuleb kohaldada tagasinõudele, mis on veduki juhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu.
37 Olgu meenutatud, et nagu nähtub Rooma I ja Rooma II määruste artiklist 1, ühtlustati nende määrustega kollisiooninorme, mida kohaldatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjades vastavalt lepingulistele võlasuhetele ja lepinguvälistele võlasuhetele. Nendele kaht liiki võlasuhetele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata sätete alusel, mis on kehtestatud ühes neist kahest määrusest, arvestades seejuures norme, mis on ette nähtud Rooma I määruse artiklites 23 ja 25 ning Rooma II määruse artiklites 27 ja 28.
38 Sellega seoses tuleb Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) poolt kohtuasjas C‑475/14 küsitule vastates esiteks märkida, et direktiivi 2009/103 artikli 14 punkt b ei näe kindlustusandjate vaheliste tagasinõuete osas ette kollisiooninormi erisätet võrreldes Rooma I ja Rooma II määrustes sätestatud kollisiooninormidega ega täida seetõttu vastavalt Rooma I määruse artiklis 23 ja Rooma II määruse artiklis 27 ette nähtud tingimusi.
39 Direktiiviga 2009/103 kohustatakse liikmesriike võtma vastu meetmeid, mis tagaksid liiklusõnnetuses kannatanu ja selles õnnetuses osalenud mootorsõiduki valdaja kaitse. Vastavalt selle direktiivi põhjendusele 12 on direktiivi üldine eesmärk tagada liiklusõnnetuses kannatanute kaitse, tagades neile minimaalse kindlustuskatte.
40 Direktiivi 2009/103 sõnastusest ega eesmärkidest ei nähtu, et sellega tahetaks kehtestada kollisiooninorme.
41 Täpsemalt, selle direktiivi artikkel 14, tõlgendades seda koos põhjendusega 26, näeb vaid ette liikmesriikide kohustuse võtta vajalikke meetmeid selleks, et liikluskindlustuse poliisid kataksid ühtse kindlustusmakse põhjal ja kogu lepingu kehtivusaja vältel terve Euroopa Liidu territooriumi, ja et nad tagaksid sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega, olenevalt sellest, kumb kaitse on parem.
42 Viidatud säte puudutab seega ainult kindlustusandja poolt kohustuslikult pakutava kindlustuskatte territoriaalset ulatust ja selle taset, et tagada liiklusõnnetustes kannatanutele kohane kaitse. Sellest ei saa tuletada reeglit, et sel eesmärgil vastu võetud liikmesriigi õigusnormid reguleerivad ka kindlustusandjate vahelise vastutuse jaotust.
43 Teiseks, mis puudutab Rooma I ja Rooma II määruste vastavaid kohaldamisalasid, siis tuleb nendes kasutatud mõisteid „lepinguline võlasuhe” ja „lepinguväline võlasuhe” tõlgendada sõltumatult, juhindudes peamiselt nende määruste ülesehitusest ja eesmärkidest (vt analoogia alusel kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 27). Samuti, nagu tuleneb mõlema määruse põhjendusest 7, tuleb arvesse võtta ühtsuse eesmärki nii nende määruste vastastikusel kohaldamisel, kui ka Brüsseli I määruse kohaldamisel, mis muu hulgas eristab artiklis 5 lepingutega seotud ja lepinguväliseid asju.
44 Viimati nimetatud määrust puudutavast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et „lepinguga seotud asi” nimetatud määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses on ainult õiguslik kohustus, mille isiku on teise isiku ees vabatahtlikult võtnud ja millel hageja nõue põhineb (vt kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 39). Olgu märgitud, et analoogia alusel ja kooskõlas eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud ühtsuse eesmärgiga tuleb Rooma I määruse artiklis 1 kasutatud mõistet „lepinguline võlasuhe” käsitada õigusliku kohustusena, mille isik on teise isiku ees vabatahtlikult võtnud.
45 Seoses mõistega „lepinguväline võlasuhe” Rooma II määruse artikli 1 tähenduses olgu meenutatud, et mõiste „lepinguväline kahju” Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses hõlmab kõiki hagisid, mille eesmärk on kostja vastutuse tuvastamine ja mis ei ole „lepinguga seotu asjad” selle artikli 5 punkti 1 tähenduses (kohtuotsus ÖFAB, C‑147/12, EU:C:2013:490, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb täheldada, et nagu nähtub Rooma II määruse artiklist 2, kohaldatakse seda määrust kahju tekitamisest tulenevatele kohustustele, st igasuguse õigusvastaselt tekitatud kahju, alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise või culpa in contrahendo tagajärgedele.
46 Neid asjaolusid arvestades tuleb „lepinguväliseks võlasuhteks” Rooma II määruse tähenduses pidada kohustust, mis tekib mõnest selle määruse artiklis 2 loetletud ja eelmises punktis viidatud sündmusest.
47 Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlustest, et kindlustusandjate ning vastavalt vedukite valdajate või juhtide ja haagiste valdajate vahel esinevad lepingulised võlasuhted Rooma I määruse tähenduses. Ent kahe kindlustusandja vahel mingit lepingut sõlmitud ei ole.
48 Lisaks sõltub põhikohtuasjades kannatanutele hüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatus eelkõige hinnangutest, mis antakse liiklusõnnetustele, mille tõttu kahju tekkis. Need kahju õigusvastase tekitamise valdkonda kuuluvad hinnangud ei puuduta lepingulisi suhteid, mis seovad kindlustusandjaid nende vastavate kindlustusvõtjatega.
49 Mis puudutab nii veduki kui sellega ühendatud haagise osalusel toimunud liiklusõnnetusega kannatanule tekitatud kahju kogu ulatuses hüvitanud veduki kindlustusandja võimalust esitada tagasinõue haagise kindlustusandja vastu, siis tuleb märkida järgmist.
50 Esiteks ei saa niisuguse veduki kindlustusandja, mille juht põhjustas liiklusõnnetuse, vedukiga ühendatud haagise kindlustusandja vastu pärast kannatanule hüvitise väljamaksmist tekkiva tagasinõudeõiguse olemasolu tuletada kindlustuslepingust, vaid see eeldab, et nimetatud haagise valdajal tekib kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kaasvastutus sama kannatanu suhtes.
51 Seega tuleb asuda seisukohale, et haagise valdaja hüvitamiskohustust tuleb käsitada „lepinguvälise võlasuhtena” Rooma II määruse artikli 1 tähenduses. Järelikult tuleb sellele kohustusele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel lähtuda nimetatud määruse sätetest.
52 Selle määruse artiklis 4 on ette nähtud, et kui selles määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse niisugusele lepinguvälisele võlasuhtele selle riigi õigust, kus kahju tekib – käesolevates põhikohtuasjades seega riigi õigust, kus otseselt liiklusõnnetusega põhjustatud kahju tekkis (vt selle kohta kohtuotsus Lazar, C‑350/14, EU:C:2015:802, punkt 24). Vastavalt Rooma II määruse artikli 15 punktidele a ja b määratakse selle õiguse alusel kindlaks vastutuse alus ja ulatus ning vastutuse jagamise alused.
53 Seega tuleb otsese kahju tekkimise kohas kehtiva õiguse – käesoleval juhul Saksa õiguse – alusel kindlaks määrata see, kes on kohustatud kannatanule hüvitist maksma ja vajaduse korral see, millise osa kahjust peab kannatanule hüvitama vastavalt haagise valdaja ja veduki valdaja või juht.
54 Teiseks olgu meenutatud, et kindlustusandja kohustus maksta kannatanule hüvitist ei tulene mitte viimasele tekitatud kahjust, vaid lepingust, mis seob teda vastutava kindlustusvõtjaga. Seega on hüvitamiskohustuse alus lepinguline võlasuhe ning sellele võlasuhtele kohaldatav õigus tuleb kindlaks määrata Rooma I määruse sätete kohaselt.
55 Seega tuleb kohaldatavat õigust silmas pidades analüüsida vastavates põhikohtuasjades käsitletavate vedukite ja nendega ühendatud haagiste kindlustuslepinguid, et kindlaks teha, kas nende kaht liiki sõidukite kindlustusandjad olid tõesti nende lepingute alusel nende sõidukitega põhjustatud õnnetuste korral kohustatud maksma kannatanutele hüvitist.
56 Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjale võib minna üle nõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, siis on oluline märkida, et Rooma II määruse artiklis 19 eristatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate suhete kohaldamisalasse jäävaid küsimusi lepingulistest. Seda sätet kohaldatakse muu hulgas siis, kui kolmas isik, kelleks on kindlustusandja, on maksnud hüvitist õnnetuses kannatanule, st võlausaldajale, kellel on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvitise tasumise nõue mootorsõiduki juhi või valdaja vastu ja see nõue on juba rahuldatud.
57 Täpsemalt näeb Rooma II määruse artikkel 19 ette, et sellisel juhul reguleerib kannatanu õiguste võimaliku ülemineku küsimust õigus, mida kohaldatakse kolmanda isiku ‐ st tsiviilvastutuse kindlustusandja ‐ kohustuse suhtes sellele kannatanule hüvitist maksta.
58 Nii sõltuvad kindlustusvõtjaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja kohustus katta kindlustusvõtja tsiviilvastutus kannatanu ees, ja ka tingimused, mille esinemisel võib kindlustusandja kasutada liiklusõnnetuses kannatanu õigusi õnnetuse eest vastutavate isikute vastu, nende kindlustuslepingute suhtes kohaldatava riigi õigusest, mis määratakse kindlaks vastavalt Rooma I määruse artiklile 7.
59 Samas, vastavalt nimetatud artiklile 19 määratakse Rooma II määruse artiklite 4 ja järgmised alusel kindlaks õigus, mida tuleb kohaldada nende isikute kindlakstegemisel, keda võib vastutavateks pidada, nagu ka selle kindlakstegemisel, kuidas võib jaotuda vastutus nende ja nende kindlustusandjate vahel.
60 Nimelt tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui Rooma II määruse viimati nimetatud sätete alusel kindlaks määratud kohaldatava õiguse kohaselt on haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetuses kannatanul õigusi nii haagise valdaja kui ka viimase kindlustusandja vastu, on veduki kindlustusandjal pärast kannatanule hüvitise maksmist tagasinõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, kui Rooma I määruse artikli 7 alusel määratletav kindlustuslepingule kohaldatav õigus näeb ette kannatanu õiguste ülemineku kindlustusandjale.
61 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtutel kõigepealt tuvastada, kuidas jaotub Rooma II määruse alusel määratletava riigi õiguse normide alusel kannatanutele kahju hüvitamise kohustus esiteks veduki juhi ja valdaja ning teiseks haagise valdaja vahel.
62 Seejärel tuleb vastavalt Rooma I määruse artiklile 7 kindlaks teha õigus, mida tuleb kohaldada põhikohtuasjades hagejateks olevate kindlustusandjate ja nende kindlustusvõtjate vahel sõlmitud kindlustuslepingutele, et tuvastada, kas ja millises ulatuses saavad need kindlustusandjad nõudeõiguse ülemineku alusel kasutada kannatanute õigusi haagiste kindlustusandjate vastu.
63 Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2009/103 artikli 14 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see säte ei näe ette erinormiks olevat kollisiooninormi, mis määraks kindlaks kohaldatava õiguse kindlustusandjate vahelisele tagasinõudele asjaoludel, mis esinevad põhikohtuasjades.
64 Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on veduki juhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse artikli 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse artiklite 4 ja sellele järgnevate artiklite alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse.
Kohtukulud
65 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ, mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta, artikli 14 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see säte ei näe ette erinormiks olevat kollisiooninormi, mis määraks kindlaks kohaldatava õiguse kindlustusandjate vahelisele tagasinõudele asjaoludel, mis esinevad põhikohtuasjades.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007, lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II), tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on veduki juhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks määruse nr 593/2008 artikli 7 alusel, kui sellele õnnetusele määruse nr 864/2007 artiklite 4 ja sellele järgnevate artiklite alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse.
Allkirjad