Kohtuasjad T‑29/10 ja T‑33/10

Madalmaade Kuningriik ja ING Groep NV

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Finantssektor – Abi mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks – Kapitalisüst koos abisaajale antud valikuga maksta abi tagasi või konverteerida väärtpaberid – Tagasimaksmise tingimuste muutmine haldusmenetluse käigus – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks – Mõiste „riigiabi” – Eelis – Erainvestori kriteerium – Vajalik ja proportsionaalne seos abisumma ja abi kooskõla võimaldavate meetmete ulatuse vahel

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

2.      Riigiabi – Mõiste – Õiguslik tähendus – Tõlgendamine objektiivsete asjaolude alusel – Kohtulik kontroll – Ulatus

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Liidu õigus – Tõlgendamine – Institutsioonide aktid – Põhjendused – Arvessevõtmine

1.      Kapitalisüsti puhul tuleb EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses „eelise” kindlaksmääramiseks hinnata, kas sarnastel tingimustel oleks ametiasutusega samas mõõdus olev erainvestor teinud sama suurusega kapitalisüste, arvestades eelkõige olemasolevat teavet ja nende kapitalisüstide tegemise hetkel ootuspäraseid arenguid. Uurimaks, kas riik oli tegutsenud kui arukas turumajanduslikult tegutsev investor, tuleb end viia selle ajastu konteksti, mille käigus finantsabimeetmed vastu võeti, et hinnata riigi tegevuse majanduslikku mõistlikkust, ja seega tuleb hoiduda mis tahes hilisemale olukorrale põhinevast hinnangust.

Neid põhimõtteid tuleb kohaldada olukorras, kui sarnaselt siinsega otsustas riik märkida ettevõtja poolt emiteeritud võlakirju, millele kehtivad teatavad tagasimaksmise tingimused, ja seejärel nõustus nende tingimuste muudatusega. Sellistel asjaoludel võidi riigiabi anda nii kapitalisüstiga, mis tingimata hõlmas teavet võimaliku hilisema tagasimaksmise või selle kapitali võimaliku tasustamise kohta, kui ka nende tagasimaksmise tingimuste muutmisel.

Mis puudutab komisjoni analüüsi riigi tegevuse majandusliku ratsionaalsuse kohta, siis ei ole komisjonil võimalik loobuda oma kohustusest hinnata tagasimaksmise tingimuste muudatuste majanduslikku ratsionaalsust erainvestori kriteeriumi vaatenurgast pelgalt seetõttu, et tagasimakstav kapitalisüst kujutas juba endast riigiabi. Nimelt saab komisjon alles pärast sellist hinnangut, mis eeldab eelkõige seda, et võrreldakse esialgseid tagasimaksmise tingimusi ja muudetud tingimusi, järeldada, kas on antud täiendav eelis EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses või mitte.

Selle analüüsi eesmärgil peab komisjon arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid elemente ja eelkõige neid, mis tulenevad esialgsetest ja muudetud tagasimaksmise tingimustest. Selles kontekstis ei saa lähenemine, mis piirdub järeldusega, et kapitalisüsti tagasimaksmise tingimuste muudatus on riigiabi, ilma et eelnevalt oleks analüüsitud küsimust, kas tehtud muudatus andis eelise, mida riigiga samas olukorras olev erainvestor ei oleks andnud, olla piisav, et iseloomustada abi EÜ artikli 87 lõike 1 alusel. Selline lähenemine ei saa täiesti arvestamata jätta riigi võimalust, ja mitte õigust, et talle makstakse tagasi esialgsete tingimuste alusel, ega ka majanduslikku põhjendust, mis võiks läbi viidud muudatust selgitada.

Seetõttu eirab komisjon mõistet „abi”, kui ta jätab hindamata, kas tagasimaksmise tingimuste muudatusega nõustudes tegutses riik nii, nagu oleks tegutsenud sarnases olukorras olev erainvestor, eriti arvestades asjaolu, et riik sai ennetähtaegselt tagasi maksta ja et selliselt oli tal suurem kindlus, et talle tasutakse sellel hetkel turul esinevaid tingimusi arvestades rahuldavalt.

(vt punktid 97–99, 110, 111, 118 ja 125)

2.      Mõiste „riigiabi” on õigusliku tähendusega ning seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid tegureid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt kontrollima küsimust täielikult, et otsustada, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse. Sellegipoolest on küsimuse puhul, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, kui komisjoni hinnangud on tehnilised või keerulised, kohtulik kontroll piiratud. Siiski peab Üldkohus kindlaks määrama, kas sellise olukorraga on käesolevas asjas tegemist.

Seega kuulub põhimõtteliselt Üldkohtu täieliku kontrolli alla küsimus, kas tagasimaksmise tingimuste muudatus kujutab endast riigiabi, sest see annab saajale eelise. Kui aga Üldkohus siiski leiab, et abi tuvastamine seaks kahtluse alla komisjoni keerulise majandusliku analüüsi, eelkõige seoses küsimusega, kas riik tegutses tagasimaksmise tingimuste muudatustega nõustudes nii, nagu oleks tegutsenud võrreldava suurusega arukas erainvestor, siis kuulub selline küsimus piiratud kontrolli alla.

Niisiis tuleb komisjoni riigiabi alase otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta seda informatsiooni, mis oli või võis olla komisjonile saadaval otsuse tegemise ajal. Kui sellega seoses ilmneb, et komisjoni hinnangule räägib vastu või seab selle kahtluse alla informatsioon, millest ta haldusmenetluse ajal ei olnud teadlik, siis tuleb kontrollida, kas komisjon võis neid asjaolusid õigeaegselt teada saada ning arvesse võtta, ning jaatava vastuse korral küsida, kas seda teavet oleks komisjon tavaliselt pidanud arvesse võtma vähemalt kui asjaomaseid andmeid, et kohaldada erainvestori kriteeriumi.

(vt punktid 100, 101, 105 ja 106)

3.      Akti resolutsioon on selle põhjendusega lahutamatult seotud, mistõttu akti tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selle akti vastuvõtmise tinginud põhjuseid. Ehkki õiguslikke tagajärgi loob üksnes otsuse resolutsioon, saab liidu kohus siiski otsuse põhjendustes esitatud hinnangute seaduslikkust kontrollida niivõrd, kui need kahjustava õigusakti põhjendustena osutavad vajalikku tuge selle akti resolutsioonile või kui need võivad muuta kõnealuse õigusakti resolutsioonis otsustatu sisu.

Seega, kui riigiabi puudutavas otsuses määratleb komisjon õigusvastaselt abina ühe meetme nende hulgast, mida ta kontrollis, siis peegeldub see õigusvastasus paratamatult abi kokkusobivaks tunnistamises teatava kohustuste taseme abil, mis ise määratakse kindlaks lähtuvalt arvutatud minimaalsest abisummast.

(vt punktid 146, 156 ja 160)