ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

24. oktoober 2011

Kohtuasi T‑213/10 P

P

versus

Euroopa Parlament

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Teenistusest vabastamine – Usalduse kaotus – Põhjendamine – Tõendite moonutamine

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmanda koja) 24. veebruari 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑89/08: P vs. parlament (EU:F:2010:11), milles taotletakse nimetatud kohtuotsuse tühistamist.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta P kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja parlamendi kohtukulud käesolevas menetluses.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktiga c hõlmatud ajutised teenistujad – Parlamendi fraktsiooni tööle võetud ajutine teenistuja – Ajutise teenistuja teenistusest vabastamine usaldussuhte katkemise tõttu – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 2 punkt c)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Avaliku Teenistuse Kohtu tuletatav põhjendus – Lubatavus – Tingimused

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 36 ja I lisa artikli 7 lõige 1)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Tõendite hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11)

1.      Põhjendamiskohustuse ulatusest kinnipidamine administratsiooni poolt on üks õiguslikest küsimustest, mille kontrollimine on apellatsiooniastmes Üldkohtu pädevuses.

Personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust kohaldatakse muude teenistujate teenistustingimustega reguleeritud ajutise teenistuja tähtajatu lepingu ülesütlemise otsuste suhtes. Osutatud säte näeb ette, et „[i]gast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale” ning et „[i]gas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus”.

Mis puudutab eelkõige teenistusest vabastamise põhjust, mis on seotud vastastikuse usalduse kaotuse või katkemisega ajutise teenistuja ja parlamendi fraktsiooni vahel, kelle teenistuses ta töötab, siis ei ole põhjendamiskohustuse puudumisel liidu kohtul võimalik isegi minimaalset kontrolli teostada. Asjaolu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel ei ole fraktsiooni taotluse täitmisel mingisugust kaalutlusruumi, ei piira mingil juhul põhjendamiskohustuse ulatust. Sellisel juhul peab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse põhjenduses kajastuma vähemalt fraktsiooni taotluse motiivid, mille alusel on nimetatud asutus sunnitud tegema otsuse, millega leping üles öeldakse. Fraktsiooni taotluses endas võivad sisalduda puudused, mis muudavad selle õigusvastaseks, ja seega peab selle üle saama teostada tõhusat kohtulikku kontrolli. Kõigele lisaks on tõepoolest vaid põhjendusest lähtudes esiteks asjast huvitatud isikul võimalik hinnata huve kahjustava otsuse peale esitatud hagi põhjendatust ja teiseks liidu kohtul teostada oma kontrolli.

Põhjendamiskohustuse ulatust tuleb hinnata, arvestades konkreetseid asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja huvi, mis akti adressaatidel võib selgituste saamiseks olla, ning põhjenduse piisavuse hindamiseks on vaja see asetada faktilisse ja õiguslikku konteksti, millesse vaidlustatud akt kuulub. Otsus on seega piisavalt põhjendatud juhul, kui see tehti kontekstis, mida asjassepuutuv teenistuja tunneb ning mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust.

(vt punktid 27–30)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. juuni 2005, liidetud kohtuasjad C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 453); 28. veebruar 2008, kohtuasi C‑17/07 P: Neirinck vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 50–52); 10. juuli 2008, kohtuasi C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (EKL 2008, lk 4951, punkt 30).

Üldkohus: 8. detsember 2005, kohtuasi T‑237/00: Reynolds vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 96); 17. oktoober 2006, kohtuasi T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑213 ja II‑A‑2‑1097, punkt 52); 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (EKL 2009, lk II‑2841, lk 143–171).

2.      Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 36 koostoimes sama põhikirja I lisa artikli 7 lõikega 1 sätestatud Avaliku Teenistuse Kohtu kohustus oma otsuseid põhjendada ei tähenda, et Avaliku Teenistuse Kohus peab esitama ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab asjast huvitatud isikutel aru saada põhjustest, miks kõnealused meetmed on võetud, ning apellatsioonikohtul saada piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks. Kõnesolevat kohustust ei saa tõlgendada nii, et selle alusel on Avaliku Teenistuse Kohus kohustatud üksikasjalikult vastama hageja igale argumendile, eriti kui see ei ole piisavalt selge ja täpne ega põhine üksikasjalikel tõenditel.

Küsimus, kas Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse põhjendused on vastuolulised või ebapiisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib sellisena apellatsioonkaebuses tõstatada.

(vt punktid 31 ja 32)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. jaanuar 2010, kohtuasi C‑150/09 P: Iride ja Iride Energia vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika); 24. juuni 2010, kohtuasi C‑117/09 P: Kronoply vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: eespool viidatud kohtuasi Bonnet vs. Euroopa Kohus (punktid 52 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika); 8. juuni 2009, kohtuasi T‑498/07 P: Krcova vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑35 ja II‑B‑1‑197, punkt 34).

3.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklile 11, milles korratakse põhikirja artikli 58 sõnastust, peab apellatsioonkaebus piirduma õiguslike küsimustega ja selle aluseks võib olla üksnes Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine Avaliku Teenistuse Kohtus, mis kahjustab kaebaja huve, või liidu õiguse rikkumine Avaliku Teenistuse Kohtu poolt.

Järelikult on ainult Avaliku Teenistuse Kohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest, ja neid faktilisi asjaolusid hindama. Seega ei ole faktiliste asjaolude hindamine apellatsioonikohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud.

Niisugune moonutamine peab olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata.

(vt punktid 46–48)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. november 2007, kohtuasi C‑74/07 P: Lavagnoli vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 20); 17. juuni 2010, kohtuasi C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑5361, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: 2. märts 2010, kohtuasi T‑248/08 P: Doktor vs. nõukogu (EU:T:2010:57, punktid 39 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).