ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
5. juuli 2023(*)
Tühistamishagi – Institutsiooniõigus – Parlamendiliige – Parlamendi presidendi keeldumine rahuldamast taotlust kaitsta eesõigusi ja puutumatust – Akt, mille peale ei saa hagi esitada – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑115/20,
Carles Puigdemont i Casamajó, elukoht Waterloo (Belgia),
Antoni Comín i Oliveres, elukoht Waterloo,
esindajad: advokaadid P. Bekaert, G. Boye, S. Bekaert ja B. Emmerson, KC,
hagejad,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: N. Görlitz ja J.‑C. Puffer,
kostja,
keda toetab
Hispaania Kuningriik, esindajad: A. Gavela Llopis ja J. Ruiz Sánchez,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president A. Marcoulli (ettekandja), kohtunikud S. Frimodt Nielsen, H. Kanninen, J. Schwarcz ja R. Norkus,
kohtusekretär: ametnik M. Zwozdziak-Carbonne,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eeskätt 17. juuni 2021. aasta kohtumäärust, millega parlamendi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide otsustati lahendada asja sisulisel lahendamisel,
arvestades 24. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad Carles Puigdemont i Casamajó ja Antoni Comín i Oliveres tühistada Euroopa Parlamendi presidendi otsuse, mis väidetavalt sisaldus tema 10. detsembri 2019. aasta kirjas, mis oli saadetud vastusena taotlusele, et parlament kaitseks oma kodukorra artikli 9 alusel nende parlamentaarset puutumatust.
Vaidluse taust ja asjaolud, mis leidsid aset pärast hagi esitamist
2 Esimene hageja oli Generalitat de Cataluña (Kataloonia autonoomne piirkond, Hispaania) president ja teine hageja oli Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) liige ajal, kui Parlamento de Cataluña (Kataloonia piirkondlik parlament, Hispaania) võttis vastu 6. septembri 2017. aasta seaduse 19/2017 iseseisvusreferendumi kohta (Ley 19/2017 del Parlamento de Cataluña, reguladora del referéndum de autodeterminación; DOGC nr 7449A, 6.9.2017, lk 1) ja 8. septembri 2017. aasta seaduse 20/2017 õigusliku ülemineku ja vabariigi asutamise kohta (Ley 20/2017 del Parlamento de Cataluña, de transitoriedad jurídica y fundacional de la República; DOGC nr 7451A, 8.9.2017, lk 1) ning kui 1. oktoobril 2017 toimus iseseisvusreferendum, mis oli ette nähtud esimeses neist kahest nimetatud seadusest, mille sätete rakendamine oli vahepeal Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) otsusega peatatud.
3 Nende seaduste vastuvõtmise ja viidatud referendumi korraldamise järel algatasid Ministerio fiscal (prokuratuur, Hispaania), Abogado del Estado (riigi esindaja, Hispaania) ja erakond VOX kriminaalmenetluse rea isikute, sh hagejate suhtes, kellele heidetakse ette, et nad panid toime tegusid, mis kvalifitseeruvad eelkõige mässuks, mässule õhutamiseks ja avalike vahendite kuritahtlikuks omastamiseks.
4 Pärast hagejate Hispaania Kuningriigist lahkumist sedastas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. juuli 2018. aasta kohtumäärusega, et nad olid keeldunud kohtusse ilmumast, ja peatas nende vastu algatatud kriminaalmenetluse kuni ajani, mil nad leitakse.
5 Seejärel esitasid hagejad oma kandidatuuri Euroopa Parlamendi liikmete valimistel, mis toimusid Hispaanias 26. mail 2019 (edaspidi „26. mai 2019. aasta valimised“). Nad osutusid nendel valimistel parlamenti valituks, nagu nähtub valimistulemustest, mille Junta Electoral Central (keskvalimiskomisjon) kuulutas ametlikult välja 13. juuni 2019. aasta otsuses „26. mail 2019 toimunud valimistel Euroopa Parlamenti valitud saadikute väljakuulutamine“ (BOE nr 142, 14.6.2019, lk 62477).
6 Hagejad palusid 14. juuni 2019. aasta kirjas muu hulgas Euroopa Parlamendi (edaspidi „parlament“) presidendil võtta teadmiseks 26. mai 2019. aasta valimistulemused, mis olid esitatud 13. juuni 2019. aasta väljakuulutamise otsuses.
7 Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) eeluurimiskohtunik lükkas 15. juunil 2019 tagasi hagejate taotluse tühistada riigisisesed vahistamismäärused, mille Hispaania kriminaalkohtud olid nende suhtes teinud, et mõista nende üle kohut eespool punktis 3 mainitud kriminaalmenetluse raames.
8 Keskvalimiskomisjon edastas 17. juunil 2019 parlamendile Hispaanias valitud kandidaatide nimekirja, milles ei olnud hagejate nimesid.
9 20. juunil 2019 teavitas keskvalimiskomisjon parlamenti otsusest, milles ta nentis, et hagejad ei ole andnud Hispaania põhiseaduse järgimise vannet, mida nõuab 19. juuni 1985. aasta konstitutsioonilise seaduse 5/1985 üldise valimiskorra kohta (Ley orgánica 5/1985 de Régimen Electoral General; BOE nr 147, 20.6.1985, lk 19110) artikli 224 lõige 2, ning kuulutas selle artikli kohaselt, et neile parlamendis antud kohad on vabad, ja peatas kõik õigused, mis neil ametiülesannetest tulenevalt võiksid olla, kuni kõnealuse vande andmiseni.
10 Sama päeva kirjas palusid hagejad parlamendi presidendil muu hulgas võtta tol ajal kohaldatava parlamendi kodukorra artikli 8 alusel kiireloomuliselt kõik vajalikud meetmed nende eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. Nende taotlust korrati 24. juunil 2019.
11 Parlamendi tollane president vastas 27. juuni 2019. aasta kirjaga hagejate 14., 20. ja 24. juuni 2019. aasta kirjadele, andes neile sisuliselt teada, et ta ei saa neid kohelda tulevaste parlamendiliikmetena, kuna nende nimed ei olnud valituks osutunud kandidaatide nimekirjas, mille Hispaania ametiasutused ametlikult esitasid.
12 Vastvalitud parlamendi esimene istungjärk pärast 26. mai 2019. aasta valimisi avati 2. juulil 2019.
13 Euroopa Parlamendi liige A esitas 10. oktoobri 2019. aasta e-kirjaga kolme 26. mai 2019. aasta valimistel valituks kuulutatud kandidaadi, sealhulgas hagejate nimel 3. juulil 2019 vastvalitud parlamendi presidendile (edaspidi „parlamendi president“) ning parlamendi õiguskomisjoni esimehele ja aseesimehele taotluse, mille autoriks on 38 Euroopa Parlamendi liiget, kes on pärit erinevatest riikidest ja erakondadest, sealhulgas tema ise, ja milles paluti parlamendil kaitsta hagejate parlamentaarset puutumatust, mida käsitletakse protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266; edaspidi „protokoll nr 7“) artikli 9 esimeses ja teises lõigus, vastavalt Euroopa Parlamendi üheksanda ametiaja (2019–2024) kodukorra (17. jaanuaril 2023 tehtud muudatusele eelnenud redaktsioonis; edaspidi „parlamendi kodukord“) artiklile 9. Taotluse põhjendamiseks viidatud dokumendid edastati parlamendile 26. novembri 2019. aasta e-kirjaga.
14 Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumi eeluurimiskohtunik tegi 14. oktoobril 2019 esimese hageja suhtes riigisisese vahistamismääruse, Euroopa vahistamismääruse ja rahvusvahelise vahistamismääruse, et mõista tema üle kohut eespool punktis 3 mainitud kriminaalmenetluse raames. Sama kohtunik tegi 4. novembril 2019 sarnased vahistamismäärused teise hageja suhtes. Seejärel võeti esimene ja teine hageja vastavalt 17. oktoobril ja 7. novembril 2019 Belgias vahi alla ning vabastati samal päeval tingimisi.
15 Parlamendi president vastas punktis 13 mainitud taotlusele kahe sarnaselt sõnastatud 10. detsembri 2019. aasta kirjaga, millest üks saadeti A-le ja teine kõigile 38 parlamendiliikmele. Parlamendi president juhtis A-le saadetud kirjas (edaspidi „vaidlustatud akt“) tema tähelepanu 1. juuli 2019. aasta kohtumäärusele Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:467) ning asjaolule, et sisuliselt ei saanud parlament pidada kolme 26. mai 2019. aasta valimistel valituks kuulutatud kandidaati parlamendiliikmeteks, kuna Hispaania ametiasutused ei ole esitanud ametlikku teadet nende valituks osutumise kohta vastavalt Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevale aktile, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (EÜT 1976, L 278, lk 1), mida on muudetud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ, Euratom (EÜT 2002, L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137). Parlamendi president viitas selles küsimuses varasematele kirjadele, nimelt esiteks oma eelkäija 27. juuni 2019. aasta kirjale, mis oli adresseeritud hagejatele (vt eespool punkt 11), ja teiseks 22. augusti 2019. aasta kirjale, mille ta saatis A-le seoses sellega, et parlamendil ei olnud võimalik võtta mingisuguseidki meetmeid teise valitud kandidaadi väidetava puutumatuse kohta. Parlamendi president viitas ka Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 14. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusele, mis puudutas teist valitud kandidaati. Seejärel märkis ta, et võttis teadmiseks kohtujurist Szpunari ettepaneku kohtuasjas Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:958) ja et ta ootab ära Euroopa Kohtu lõpliku otsuse. Lõpuks tuletas ta meelde, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 2 lubab parlamendiliiget või endist liiget esindada ainult ühel teisel liikmel, mitte aga 38 parlamendiliikmel. Seetõttu palus parlamendi president A-l teha nendest selgitustest oma järeldused.
16 Euroopa Kohus leidis 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) eelkõige, et sellist isikut, kes on ametlikult kuulutatud parlamenti valituks, kuid kellel ei võimaldata täita nõudeid, mis on riigisiseses õiguses sellise kuulutamise järel ette nähtud, ega minna parlamenti, et osaleda selle esimesel istungjärgul, tuleb lugeda protokolli nr 7 artikli 9 teise lõigu alusel puutumatusega kaitstud isikuks.
17 Pärast 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust Junqueras Vies (C‑502/19, EU:C:2019:1115) võttis parlament 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil teadmiseks, et hagejad osutusid parlamenti valituks alates 2. juulist 2019.
18 Samal päeval edastas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) parlamendile 10. jaanuari 2020. aasta taotluse, mis oli saadetud sama kohtu kriminaalkolleegiumi presidendi vahendusel ja mis tulenes selle kolleegiumi eeluurimiskohtuniku sama päeva määrusest, mille ese oli hagejate puutumatuse äravõtmine vastavalt protokolli nr 7 artikli 9 kolmandale lõigule.
19 Parlament rahuldas 9. märtsi 2021. aasta otsustega eespool punktis 18 osutatud taotluse.
Poolte nõuded
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud akt;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
21 Parlament palub Üldkohtul:
– tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud osas, mis puudutab protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktiga b antud puutumatust, ning jätta hagi ülejäänud osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
22 Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:
– jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
23 Protokolli nr 7 III peatükis „Euroopa Parlamendi liikmed“ on artikkel 8, milles on sätestatud:
„Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.“
24 Protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud:
„Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel:
a) oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;
b) teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes.
Euroopa Parlamendi liikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.
Immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendiliige tabatakse õiguserikkumiselt, ning see ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust oma liikme immuniteet ära võtta.“
25 Protokolli nr 7 VII peatükk „Üldsätted“ hõlmab muu hulgas artiklit 18, milles on sätestatud:
„Käesoleva protokolli kohaldamisel teevad liidu institutsioonid koostööd asjaomaste liikmesriikide vastutavate ametiasutustega.“
26 Parlamendi kodukorra artiklis 5 „Eesõigused ja puutumatus“ on sätestatud:
„1. Parlamendiliikmel on protokollis nr 7 […] sätestatud eesõigused ja puutumatus.
2. Oma volituste rakendamisel eesõiguste ja puutumatuse suhtes võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku seadusandliku kogu puutumatuse säilitamiseks ja oma liikmete sõltumatuse tagamiseks nende ülesannete täitmisel. Parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis.
[…]“.
27 Parlamendi kodukorra artiklis 7 „Eesõiguste ja puutumatuse kaitse“ on sätestatud:
„1. Kui liikmesriigi ametiasutus on väidetavalt rikkunud või kavatseb väidetavalt rikkuda parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 9 lõike 1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõigusi ja puutumatust on rikutud või tõenäoliselt rikutakse.
2. Eelkõige võib eesõiguste ja puutumatuse kaitse taotluse esitada juhul, kui leitakse, et tegemist oleks haldus- või muu piiranguga, mis takistaks parlamendi koosoleku toimumise kohta sõitva või sealt lahkuva parlamendiliikme vaba liikumist või tema poolt arvamuse avaldamist või hääle andmist oma kohustuste täitmisel, või kui asjaolud kuuluksid protokolli nr 7 […] artikli 9 kohaldamisalasse.
[…]
5. Juhul kui on tehtud otsus parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust mitte kaitsta, võib parlamendiliige erandkorras taotleda otsuse uuesti läbivaatamist, esitades kooskõlas artikli 9 lõikega 1 uusi tõendeid. Otsuse uuesti läbivaatamise taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui otsuse peale on [ELTL] artikli 263 alusel esitatud hagi või kui [parlamendi] president ei pea esitatud uusi tõendeid piisavaks, et uuesti läbivaatamine oleks põhjendatud.“
28 Parlamendi kodukorra artiklis 9 „Puutumatusega seotud menetlused“ on sätestatud:
„1. Kui liikmesriigi pädev asutus on esitanud [parlamendi] presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile.
2. Asjaomase parlamendiliikme või endise parlamendiliikme nõusolekul võib taotluse esitada teine parlamendiliige, kellel lubatakse asjaomast parlamendiliiget või endist parlamendiliiget esindada kõikides menetluse etappides.
[…]
3. Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamata, võttes seejuures arvesse nende suhtelist keerukust.
[…]
5. Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et võtta seisukoht, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta.
[…]“.
Hispaania õigus
29 Hispaania põhiseaduse artiklis 71 on sätestatud:
„1. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ülesannete täitmisel väljendatud seisukohtade suhtes puutumatus.
2. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib vahistada ainult õigusrikkumiselt tabamise korral. Neile ei või süüdistust esitada ega neid kohtu alla anda ilma parlamendi vastava koja eelneva loata.
3. Parlamendi alamkoja liikmete ja senaatorite suhtes algatatud kriminaalasjades on pädev Tribunal Supremo [(kõrgeim kohus)] kriminaalkolleegium.
[…]“.
30 Kriminaalmenetluse seadustiku (Ley de Enjuiciamiento Criminal) artiklid 750–754 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 750
Kohtunik või kohus, kes leiab, et Cortesi [(Hispaania parlament)] senaator või alamkoja liige on kuriteo eest vastutav, hoidub selle liikme kohtu alla andmisest [senati ja parlamendi alamkoja] istungjärgu ajal kuni vastava loa saamiseni parlamendi kojalt, kuhu liige kuulub.
Artikkel 751
Kui senaator või parlamendi alamkoja liige on tabatud õigusrikkumiselt, võib teda vahistada ja kohtu alla anda ilma eelmises artiklis nimetatud loata, kuid 24 tunni jooksul alates vahistamise või kohtu alla andmise hetkest tuleb sellest teatada parlamendi vastavale kojale.
Parlamendi asjaomasele kojale teatatakse ka igast kohtuasjast, mis on pooleli isiku suhtes, kes ajal, kui tema suhtes toimus kriminaalmenetlus, valiti senaatoriks või parlamendi alamkoja liikmeks.
Artikkel 752
Kui senaator või parlamendi alamkoja liige antakse kohtu alla parlamendi koosseisu vahetumise ajal, peab kriminaalasja arutav kohtunik või kohus sellest viivitamata teavitama parlamendi asjaomast koda.
Sama kehtib siis, kui senaator või parlamendi alamkoja liige on kohtu alla antud enne [senati või parlamendi alamkoja] kokkutulemist.
Artikkel 753
Igal juhul peatab kohtusekretär menetluse alates päevast, mil [senatit või parlamendi alamkoda] teavitatakse, olenemata sellest, kas selle istungjärk on pooleli või mitte, kusjuures asjad jäävad hetkeseisu, kuni parlamendi vastav koda teeb selles küsimuses otsuse.
Artikkel 754
Kui [senat või parlamendi alamkoda] taotletud luba ei anna, jäetakse senaatori või parlamendi alamkoja liikme suhtes asi läbi vaatamata, kuid ülejäänud süüdistatavate suhtes kohtuasja jätkatakse.“
31 10. veebruari 1982. aasta parlamendi alamkoja kodukorra (Reglamento del Congreso de los Diputados; BOE nr 55, 5.3.1982, lk 5765) artiklis 11 on sätestatud:
„Parlamendi alamkoja liikmetel on puutumatus ka oma ametiajal ning neid võib vahistada ainult õiguserikkumiselt tabamise korral. Neile ei või süüdistust esitada ega neid kohtu alla anda ilma parlamendi alamkoja eelneva loata.“
32 Parlamendi alamkoja kodukorra artiklis 12 on sätestatud:
„Pärast seda, kui koja president on saanud teada alamkoja liikme vahistamisest või muudest kohtu- või haldusmeetmetest, mis võivad tema mandaadi teostamist takistada, võtab ta viivitamata kõik vajalikud meetmed, et kaitsta alamkoja ja selle liikmete õigusi ja privileege.“
33 3. mai 1994. aasta senati kodukorra (Reglamento del Senado; BOE nr 114, 13.5.1994, lk 14687) artikli 22 lõikes 1 on sätestatud:
„Senati liikmetel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib kinni pidada või vahistada ainult õiguserikkumiselt tabamise korral. Kinnipidamisest või vahistamisest peab viivitamata teatama senati juhatusele.
Senaatorile ei saa süüdistust esitada või teda kohtu alla anda ilma senati eelneva loata, mida palutakse asjaomase puutumatuse äravõtmise taotlusega. Selline luba on vajalik ka siis, kui isikust saab senaator ajal, kui ta on kohtu alla antud või talle on kriminaalmenetluses süüdistus esitatud.“
Hagi vastuvõetavus
34 Parlament esitas eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Ta tugineb asja läbivaatamist takistavale asjaolule, mille kohaselt puudub vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses ja mis tugineb esimese võimalusena asjaolule, et vaidlustatud akt on informatiivne või vaheakt, ning teise võimalusena asjaolule, et otsus kaitsta hagejatele protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatust vastavalt parlamendi kodukorra artiklitele 7 ja 9 ei ole huve kahjustav akt.
35 Hagejad vaidlevad parlamendi argumentidele vastu.
36 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses institutsioonide akte – nende laadist või vormist sõltumata –, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51).
37 Seevastu liidu aktidele, mis ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, ELTL artiklis 263 ette nähtud kohtulik kontroll ei laiene (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus FBF, C‑911/19, EU:C:2021:599, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Selleks et kindlaks teha, kas aktil on niisuguseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, on vaja analüüsida selle akti olemust ja hinnata neid tagajärgi objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni pädevust (vt 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 47).
Vaidlustatud akti väidetav informatiivne või vaheakti laad
39 Parlament väidab esimese võimalusena, et vaidlustatud akt on puhtalt informatiivne ja seda tuleb mõista kui vaheakti. Selle sisust ei ilmne ühtegi otsust jätta rahuldamata hagejate puutumatuse kaitsmise taotlus või tunnistada see vastuvõetamatuks, samuti ei muuda see nende õiguslikku olukorda. Parlamendi sõnul piirdub vaidlustatud akt sellega, et annab selle adressaadile teavet parlamendi kodukorra artiklite 7 ja 9 kohaldamisala ja teatavate menetlusnõuete kohta, kirjeldava ülevaate Üldkohtu asjakohasest kohtupraktikast ning teatud konteksti puudutavatest aspektidest. Parlament väidab samuti, et kuna Euroopa Kohus pidi peagi tegema otsuse kohtuasjas Junqueras Vies (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115), ei kavatsenud parlamendi president võtta lõplikku seisukohta. Vaidlustatud akti järeldus selgitab asjaolu, et selle akti ainus eesmärk oli anda A-le faktilisest, õiguslikust ja menetluslikust seisukohast asjakohast teavet, eelkõige seoses kahtlustega, kas kaitsetaotlus on kooskõlas parlamendi kodukorra artikli 9 lõike 2 esimese lõiguga, et ta saaks seda kohandada või selle lõpetada.
40 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa informatiivne akt mõjutada adressaadi huve ega muuta tema õiguslikku olukorda võrreldes selle akti vastuvõtmisele eelnenud olukorraga (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Sina Bank vs. nõukogu, T‑15/11, EU:T:2012:661, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib vaheakti kohta, mis väljendab asjaomase institutsiooni esialgset arvamust, välja arvatud mis tahes vaheakti puhul, mis tekitab iseseisvaid õiguslikke tagajärgi, kui selle akti õigusvastasust ei ole võimalik kõrvaldada hagiga, mis on esitatud lõppotsuse peale, mille koostamise ühte etappi see akt endast kujutab (vt 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punktid 44 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul rõhutab parlamendi president vaidlustatud aktis, et parlamendi kodukorra kohaselt saab selle kodukorra artiklite 7 ja 9 alusel esitatud eesõiguste ja puutumatuse kaitse taotluse eesmärk olla üksnes parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse kaitsmine. Seejärel selgitab ta sisuliselt – viidates nii 1. juuli 2019. aasta kohtumäärusele Puigdemont i Casamajó ja Comín i Oliveres vs. parlament (T‑388/19 R, ei avaldata, EU:T:2019:467) kui ka tema eelkäija ja tema enda kirjadele –, et kuna Hispaania ametiasutused ei ole hagejate valimisest ametlikult teatanud, ei saa lugeda, et nad on parlamendiliikme staatuse saanud. Lõpuks tuletas ta meelde, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 2 lubab parlamendiliiget või endist liiget esindada ainult ühel teisel liikmel, mitte aga 38 parlamendiliikmel. Seetõttu palus parlamendi president A-l teha nendest selgitustest oma järeldused (vt eespool punkt 15).
42 Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei saa sellist lõplikku sõnastust, millega pannakse akti adressaadile vastutus selle ulatuse kindlaksmääramise eest, käsitada nii, et see „selgitab ühemõtteliselt“ asjaolu, et vaidlustatud akti eesmärk oli üksnes anda A-le faktilist, õiguslikku ja menetluslikku teavet.
43 Nimelt näeb parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 1 ette, et kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud akt on ainus toiming, millega vastati hagejate puutumatuse kaitsmise taotlusele, millest ei antud teada täiskogu istungil ja mida ei saadetud edasi vastutavale komisjonile.
44 Lisaks on eespool nimetatud kokkuvõttev sõnastus esitatud pärast kümmet punkti, millega püütakse peamiselt selgitada, et ei saa lugeda, et hagejad oleks omandanud parlamendiliikme staatuse ja et seega oleks neil selle staatusega seotud puutumatus. Ühes punktis väljendatakse kahtlusi ka küsimuses, kas kaitsetaotlus on kooskõlas parlamendi kodukorra artikli 9 lõikega 2.
45 Selles kontekstis ei ole vaidlustatud akti tagant kolmandas punktis sisalduv viide Euroopa Kohtu tehtavale kohtuotsusele kohtuasjas Junqueras Vies (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Junqueras Vies, C‑502/19, EU:C:2019:1115) piisav, et anda vaidlustatud aktile parlamendi väidetud vaheakti staatust, eelkõige kuna sellist viidet võib käsitada vastusena viitele, mille taotluse esitajad tegid kohtujurist Szpunari ettepanekule selles kohtuasjas.
46 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud aktiga kui tervikuga keeldus parlamendi president kaudselt edastamast hagejate puutumatuse kaitse taotlust täiskogu istungil ja saatmast seda läbivaatamiseks vastutavale komisjonile.
47 Sellest järeldub, et parlamendi esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata osas, milles see põhineb asjaolul, et vaidlustatud akt on informatiivne või vaheakt.
Asjaolu, et parlamendi võimalikul otsusel kaitsta hagejate puutumatust puuduvad õiguslikud tagajärjed
48 Parlament väidab, et vaidlustatud akt ei tekita õiguslikke tagajärgi, kuna protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud hagejate puutumatuse kaitsmise otsusel endal ei ole siduvaid tagajärgi riigisisestele ametiasutustele. Kuigi parlamendi arvates ei saa algusest peale välistada, et protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise otsusel on õiguslikud tagajärjed, sõltub nende olemasolu pädevusest, mis on parlamentaarsetele assambleedele antud riigisisese õigusega, millele viitab protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkt a. Ükski Hispaania õigusnorm ei anna aga Hispaania parlamentaarsetele assambleedele õigust taotleda oma liikme vastu algatatud kohtumenetluse peatamist.
49 Parlament lisab, et Hispaania ametiasutused võtsid riigisisesed aktid, mis hagejate sõnul tulenevad vaidlustatud aktist, vastu sõltumatult ja üksnes riigisisese õiguse alusel. Ta väidab samuti, et protokolli nr 7 artiklist 9 ei ole võimalik järeldada, et parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise otsusel on õiguslikud tagajärjed. Lõpuks tuletab parlament meelde, et tema kodukord ei saa tekitada liikmesriikidele õiguslikke kohustusi.
50 Esimesena väidavad hagejad, et parlamendi otsusel kaitsta protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud parlamendiliikme puutumatust on õiguslikud tagajärjed.
51 Sellega seoses väidavad nad, et parlamendi pädevuse vahel protokolli nr 7 artiklis 8 ette nähtud puutumatuse suhtes ja selle pädevuse vahel, mis tal on protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatuse suhtes, ei ole mingit analoogiat. Mis puudutab viimati nimetatut, siis parlamendi pädevus võtta vastu õiguslikke tagajärgi tekitav kaitseotsus põhineb hagejate sõnul tema pädevusel puutumatus ära võtta vastavalt protokolli artikli 9 kolmandale lõigule, millest tuleneb, et parlamendil on ainupädevus otsustada, kas see puutumatus kaitseb mõnda tema liiget konkreetses asjas või mitte.
52 Hagejad väidavad samuti, et isegi kui eeldada, et parlamendi pädevust kaitsta parlamendiliikme puutumatust tuleb otsida riigisisesest õigusest, annab Hispaania õigus parlamentaarsetele assambleedele pädevuse võtta riigisiseste õigusasutuste suhtes siduvaid meetmeid.
53 Teisena väidavad hagejad, et kui parlamendi president oleks algatanud nende puutumatuse kaitsmise menetluse, oleks liikmesriigi õigusasutused olnud lojaalse koostöö põhimõtte alusel kohustatud peatama nende suhtes algatatud menetluse vähemalt parlamendis toimuva menetluse lõpuni, mis oleks takistanud 14. oktoobri ja 4. novembri 2019. aasta vahistamismääruste andmist. Lisaks jättis vaidlustatud akt nad ilma teatavatest Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud õigustest, sealhulgas õigusest täita oma volitusi.
– Sissejuhatavad märkused
54 Kohtupraktika kohaselt ei ole liidu institutsiooni vastus talle esitatud taotlusele tingimata otsus ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, mis annaks seega selle vastuse adressaadile võimaluse esitada tühistamishagi (27. jaanuari 1993. aasta kohtumäärus Miethke vs. parlament, C‑25/92, EU:C:1993:32, punkt 10; 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus PNB Banka vs. EKP, C‑326/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:693, punkt 92, ja 5. septembri 2012. aasta kohtumäärus Farage vs. parlament ja Buzek, T‑564/11, ei avaldata, EU:T:2012:403, punkt 27).
55 Lisaks, kui liidu institutsiooni otsus on negatiivne, tuleb selle otsuse hindamisel lähtuda selle taotluse laadist, millele otsusega vastati (8. märtsi 1972. aasta kohtuotsus Nordgetreide vs. komisjon, 42/71, EU:C:1972:16, punkt 5; 24. novembri 1992. aasta kohtuotsus Buckl jt vs. komisjon, C‑15/91 ja C‑108/91, EU:C:1992:454, punkt 22, ja 9. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Multiconnect vs. komisjon, T‑884/16, ei avaldata, EU:T:2018:665, punkt 45). Konkreetselt on keeldumine akt, mille peale saab ELTL artikli 263 tähenduses esitada tühistamishagi, kui seda akti, mille võtmisest institutsioon keeldus, oleks saanud nimetatud sätte alusel vaidlustada (vt 22. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Salt Union vs. komisjon, T‑330/94, EU:T:1996:154, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et institutsiooni poolt talle esitatud taotluse rahuldamata jätmine ei kujuta endast akti, mille peale saab esitada tühistamishagi, kui selle taotlusega ei palutud institutsioonil vastu võtta meedet, mis tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi (5. septembri 2012. aasta kohtumäärus Farage vs. parlament ja Buzek, T‑564/11, ei avaldata, EU:T:2012:403, punkt 27, ja 1. veebruari 2018. aasta kohtumäärus Collins vs. parlament, T‑919/16, ei avaldata, EU:T:2018:58, punkt 19).
56 Selleks, et teha käesolevas asjas kindlaks, kas parlamendi presidendi keeldumine rahuldada hagejate puutumatuse kaitsmise taotlust on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses, tuleb järelikult analüüsida, kas taotletud kaitseotsus võis tekitada õiguslikke tagajärgi, arvestades, et selle taotluse eesmärk oli kaitsta hagejate parlamentaarset puutumatust, mis on ette nähtud protokolli nr 7 artikli 9 esimeses ja teises lõigus.
57 Kõigepealt tuleb meenutada, et ELL artikli 5 lõike 1 ja artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb parlament talle aluslepingutega antud volituste piirides. Kuigi parlamendiliikme puutumatuse äravõtmine on protokolli nr 7 artikli 9 kolmandas lõigus sõnaselgelt ette nähtud, on tema puutumatuse kaitsmine ette nähtud üksnes parlamendi kodukorra artiklites 7 ja 9.
58 Seejärel on juba otsustatud, et parlamendi otsus kaitsta protokolli nr 7 artiklis 8 ette nähtud puutumatust kujutab endast arvamust, millel ei ole siduvaid tagajärgi riigisisestele kohtutele (vt selle kohta 21. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Marra jt, C‑200/07 ja C‑201/07, EU:C:2008:579, punkt 39, ja 6. septembri 2011. aasta kohtuotsus Patriciello, C‑163/10, EU:C:2011:543, punkt 39). Sellele järeldusele jõudmiseks tugines Euroopa Kohus järgmistele asjaoludele: esiteks ei ole protokollis nr 7 sätestatud parlamendi pädevust kontrollida, kas protokolli nr 7 artikli 8 kohaldamise tingimused on täidetud olukorras, kus parlamendiliikme vastu on algatatud kohtumenetlus tema avaldatud arvamuste ja antud häältega seoses. Teiseks ei saa selline pädevus tuleneda parlamendi kodukorra sätetest, mis on organisatsiooni sisekorraldust reguleeriv akt, mis ei saa anda parlamendile sellist pädevust, mida ei ole sõnaselgelt tunnustatud normatiivaktiga, kõnealusel juhul protokolliga nr 7. Kolmandaks ei anna asjaolu, et liikmesriigi õiguses on ette nähtud oma riigi parlamendi liikmete puutumatuse kaitsmise menetlus, mis võimaldab parlamendil sekkuda, kui riigisisene kohus puutumatust ei tunnusta, samasugust pädevust Euroopa Parlamendile sellest riigist valitud parlamendiliikmete suhtes, kuna protokolli nr 7 artiklis 8 ei ole sõnaselgelt sellist parlamendi pädevust ette nähtud ning seal ei viidata riigisisestele õigusnormidele (21. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Marra, C‑200/07 ja C‑201/07, EU:C:2008:579, punktid 32, 38 ja 40). Seevastu on otsustatud, et parlamendi otsus mitte kaitsta protokolli nr 7 artiklis 8 ette nähtud puutumatust ei kujuta endast samuti siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavat akti (vt selle kohta 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Farage vs. parlament ja Buzek, T‑564/11, ei avaldata, EU:T:2012:403, punkt 28, ja 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Collins vs. parlament, T‑919/16, ei avaldata, EU:T:2018:58, punkt 21).
59 Hagejad väidavad, et see kohtupraktika ei ole kohaldatav protokolli nr 7 artiklis 9 sätestatud puutumatuse kaitse otsustele. Nende sõnul tuleneb parlamendi pädevus võtta vastu selle puutumatuse kaitse otsuseid, millel on riigisisestele õigusasutustele siduv mõju, tema ainupädevusest võtta see pädevus ära protokolli nr 7 artikli 9 kolmanda lõigu alusel või olenevalt olukorrast riigisisesest õigusest, millele selle protokolli artikli 9 esimese lõigu punkt a viitab.
60 Seega tuleb üksteise järel analüüsida kahte hagejate esitatud alust.
– Parlamendi pädevus puutumatuse äravõtmise õiguse alusel
61 Hagejad väidavad, et protokolli nr 7 artikli 9 kolmandas lõigus ette nähtud õigus puutumatus ära võtta hõlmab õigust seda mitte ära võtta, mis nende sõnul tähendab õigust seda kaitsta. Nad väidavad, et otsusel jätta puutumatus riigisiseste ametiasutuste taotlusel ära võtmata ja otsusel kaitsta puutumatust parlamendiliikme taotluse alusel peaksid olema samad siduvad tagajärjed. Hagejad leiavad nimelt, et parlament on ainsana pädev siduvalt otsustama, kas protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatus kaitseb liiget konkreetses juhtumis või mitte. Seega võimaldab protokoll nr 7 koostoimes ELTL artikliga 343, ELL artikli 4 lõikega 3 ja protokolli nr 7 artikliga 18 parlamendil keelduda parlamendiliikme puutumatuse äravõtmisest ja seega hagejate sõnul kaitsta seda liikme enda taotlusel, mitte aga liikmesriigi taotlusel. Tegemist on ainsa tõlgendusega, mis võimaldab tagada puutumatuse soovitava toime ja tõhususe põhimõtte järgimise.
62 Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et protokolli nr 7 artikli 9 kolmas lõik annab parlamendile ainuõiguse võtta ära protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatus, st õiguse võtta parlamendiliikmelt kaitse, mis tal on selle sätte alusel. Selline otsus on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses (15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Mote vs. parlament, T‑345/05, EU:T:2008:440, punkt 31). Selle õiguse teostamine tähendab, et pädev asutus on esitanud parlamendile puutumatuse äravõtmise taotluse. Nimetatud asutus on seega juba tuvastanud, et parlamendiliikmel on konkreetses menetluses protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatus, ning taotleb parlamendilt selle äravõtmist viidatud menetluse jätkamiseks. Parlament peab seejärel otsustama, kas ta võtab selle puutumatuse ära või mitte, ilma et protokollis nr 7 oleks täpsustatud kriteeriume, millele ta peab tuginema. Tal on seega selles küsimuses väga ulatuslik kaalutlusõigus, arvestades sellise otsuse poliitilist laadi (vt selle kohta 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 59, ja 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Bilde vs. parlament, T‑248/19, ei avaldata, EU:T:2020:46, punkt 19).
63 Vastupidi, parlamendilt saab parlamendi kodukorra artiklite 7 ja 9 alusel nõuda, et ta kaitseks protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud parlamendiliikme puutumatust üksnes siis, kui puutumatuse äravõtmise taotlust ei ole esitatud. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et selle puutumatuse kaitsmine on võimalik vaid juhul, kui puutumatuse äravõtmise taotluse puudumise korral kahjustab seda pädevate ametiasutuste tegevus (vt selle kohta 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 52). Sellise kaitsetaotluse üle otsustamiseks peab parlament oma kodukorra artikli 7 lõike 1 alusel analüüsima, kas protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatust on rikutud või võidakse rikkuda.
64 Sellest järeldub, et puutumatuse äravõtmise taotluse läbivaatamine ja protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatuse kaitsmise taotluse läbivaatamine kuuluvad kahe erineva menetluse alla.
65 Teiseks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatuse äravõtmise ainuõigust, mis on antud selle artikli kolmandas lõigus, tõlgendada nii, et see annab parlamendile ainupädevuse otsustada siduvalt, kas parlamendiliikmel on protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatus talle etteheidetavate asjaolude korral.
66 See pädevus kuulub nimelt kõigepealt ametiasutustele, eelkõige liikmesriigi õigusasutustele, kes viivad läbi kohtumenetlusi ja peavad selle raames kohaldama protokolli nr 7 sätteid. Kui need ametiasutused tuvastavad, et parlamendiliikmele ette heidetud asjaolud on hõlmatud protokolli nr 7 artiklis 9 toodud pädevusega, mida on tõlgendatud olenevalt olukorrast koostoimes riigisisese õigusega, peavad nad seega paluma parlamendil see puutumatus ära võtta, kui nad soovivad nimetatud menetlusi jätkata. Esiteks tuleb meenutada, et selle pädevuse teostamine ei mõjuta neid sätteid kohaldavate riigisiseste kohtute õigust või isegi kohustust esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel küsimus selle protokolli tõlgendamise kohta. Teiseks ei välista see riigisiseste ametiasutuste pädevus parlamendi pädevust, mida viimane peab teostama, kui ta analüüsib puutumatuse äravõtmise taotluse alusel, kas parlamendiliikmel on tegelikult protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatus, enne kui ta otsustab, kas see tuleb ära võtta või mitte (vt selle kohta 17. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, EU:T:2013:23, punkt 47). Selline analüüs kuulub seega nimetatud protokolli artikli 9 kolmanda lõiguga parlamendile antud pädevuse alla, kui see toimub puutumatuse äravõtmise taotluse raames.
67 Hagejad väidavad, et niisugune tõlgendus, mis puudutab parlamendi ja liikmesriikide vahelist pädevuste jaotust protokolli nr 7 artikliga 9 seoses, kahjustaks parlamendiliikmetele antud puutumatuse soovitavat toimet ja sellest tulenevalt ka eesmärki kaitsta parlamendi toimimist ja sõltumatust, mida puutumatusega taotletakse.
68 Kuid esiteks ei saa liidu õigusnormi lai tõlgendus selle soovitava toime säilitamise eesmärgil viia selleni, et eiratakse aluslepingutest tulenevat liidu ja liikmesriikide vahelist pädevuste jaotust. Nii oleks see aga juhul, kui protokolli nr 7 artikli 9 kolmandast lõigust tuleneks, et parlamendil on ainupädevus teha kindlaks, kas parlamendiliikme suhtes toimuv kohtumenetlus seab kahtluse alla tema puutumatuse või mitte. Teiseks tuleneb kaitse, mille protokolli nr 7 artikkel 9 parlamendiliikmetele annab, nagu ka liikmesriikide ametiasutuste kohustus seda järgida, otseselt protokollist nr 7, mitte aga parlamendi kodukorra mõnest sättest või parlamendi kodukorra alusel vastu võetud otsusest. Järelikult on see kaitse kohustuslik ametiasutustele, kes viivad läbi kohtumenetlusi. Need riigisisesed ametiasutused on seega kohustatud need menetlused peatama, kui nad tuvastavad, et protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatus on kõne all, ja esitama parlamendile taotluse see puutumatus ära võtta. Kui riigisisesed ametiasutused ei järgi protokolli nr 7 artiklit 9, võib Euroopa Komisjon – kelle ülesanne on vastavalt ELTL artiklile 258 tagada, et liikmesriigid järgiksid aluslepingute sätteid – algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.
69 Sellest nähtub, et otsust jätta rahuldamata riigisiseste ametiasutuste esitatud puutumatuse äravõtmise taotlus ja otsust kaitsta parlamendiliikme taotlusel puutumatust ei tehta samas õiguslikus raamistikus. Vastupidi hagejate väidetele ei pea nende otsuste õiguslikud tagajärjed seega tingimata olema samad.
70 Järelikult ei ole hagejatel alust väita, et parlament võib protokolli nr 7 artikli 9 kolmanda lõigu alusel võtta vastu protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatuse kaitsmise otsuseid, mis tekitavad riigisisestele õigusasutustele siduvaid õiguslikke tagajärgi.
– Parlamendi pädevus riigisisese õiguse alusel
71 Parlament väidab, et protokolli nr 7 artiklis 9 ette nähtud puutumatuse kaitsmise otsuse õiguslike tagajärgede kindlakstegemiseks tuleb arvesse võtta selles artiklis sisalduvat viidet riigisisesele õigusele. Seega, kui liikmesriigi õigus annab riigi parlamendile pädevuse taotleda ühe oma liikme suhtes toimuva menetluse peatamist, on Euroopa Parlamendil samasugune pädevus sellest riigist valitud Euroopa Parlamendi liikme suhtes. Parlament leiab, et sellisel juhul oleks parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise otsusel siduvad õiguslikud tagajärjed ning otsuse mitte kaitsta puutumatust võiks vaidlustada tühistamishagiga.
72 Hagejad väidavad, et õiguslike tagajärgede sidumine riigisisese õigusega, millele viitab protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkt a, ei ole mõistlik, kuna sellega koheldakse puutumatust erinevalt, jättes ilma kaitseta – kui ei ole esitatud äravõtmise taotlust – protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis b ja teises lõigus ette nähtud puutumatuse, kuigi seda reguleerib eranditult liidu õigus. Lisaks rikub selline riigisisese õigusega sidumine parlamendiliikmete võrdsuse põhimõtet ja isikute vaba liikumist, kuna juhul, kui üks ja sama liikmesriik rikub puutumatust, saaks parlament kaitsta sellest riigist valitud parlamendiliiget, mitte aga teistest riikidest valitud parlamendiliiget.
73 Teise võimalusena väidavad hagejad, et isegi kui eeldada, et parlamendi pädevust parlamendiliikme puutumatuse kaitsmiseks tuleb otsida riigisisesest õigusest, võimaldavad Hispaania parlamendi alamkoja kodukorra artikkel 12 ja kriminaalmenetluse seadustiku artikli 751 lõige 2 koostoimes artikliga 753 Euroopa Parlamendil võtta riigisiseste õigusasutuste suhtes siduvaid meetmeid. Hagejad lisavad, et neid riigisiseseid sätteid tuleb tõlgendada viisil, mis tagab, et parlament on täielikult võimeline oma ülesannet täitma.
74 Esimesena tuleb sellega seoses meenutada, et protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt on parlamendiliikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel riigisisese õiguse alusel (vt eespool punkt 24). See säte tähendab, et selle immuniteedi ulatus ja mõju, mis on Euroopa Parlamendi liikmetel nende kodakondsusjärgse riigi territooriumil, ehk teisisõnu selle immuniteedi materiaalõiguslik sisu määratakse kindlaks erinevate riigisiseste õigusnormidega, millele nimetatud säte viitab (vt selle kohta 19. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, EU:T:2010:102, punkt 106).
75 Vaidlust ei ole selles, et riigisisesed õigusnormid on parlamentaarse puutumatuse materiaalõigusliku sisu osas erinevad. Puutumatus võib seega seisneda selles, et õigus- või politseiasutustel ei ole võimalik võtta teatud meetmeid riigi parlamendi liikmete suhtes, ilma et nad oleksid enne saanud loa, mida tuleb üldiselt küsida parlamendi kojalt, kuhu need liikmed kuuluvad. See võib seisneda ka riigi parlamendile antud võimaluses taotleda kas omal algatusel või asjaomase liikme taotlusel tema suhtes juba võetud teatavate meetmete peatamist, nagu vabadust piiravad meetmed või süüdistusaktid, eelkõige juhul, kui need asutused ei tunnista selle liikme puutumatust. See riigi parlamendile antud pädevus on tingimata osa selle parlamendi liikmete puutumatuse materiaalõiguslikust sisust.
76 Sellest järeldub, et protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a sisalduv viide riigisisesele õigusele tähendab, et juhul, kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud oma riigi parlamendi liikmete puutumatuse kaitsmise menetlus, mis võimaldab parlamendil sekkuda õigus- ja politseiasutuste tegevusse, nõudes eelkõige menetluse peatamist mõne oma liikme suhtes, on Euroopa Parlamendil samad volitused sellest riigist valitud Euroopa Parlamendi liikmete suhtes (vt selle kohta 19. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, EU:T:2010:102, punktid 105 ja 115).
77 Osas, milles hagejad väidavad, et selline tõlgendus tooks kaasa parlamendiliikmete erineva kohtlemise sõltuvalt riigist, mille alusel nad valiti, tuleb märkida, et selline erinevus tuleneb viitest riigisisesele õigusele protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a.
78 Teisena tuleb käesolevas asjas tõdeda, et Hispaania põhiseaduse artikkel 71 (vt eespool punkt 29) ei anna riigi parlamendile mingit pädevust sekkuda, kui riigisisesed ametiasutused ei tunnusta riigi parlamendi liikme puutumatust, ja olenevalt olukorrast nõuda selle liikme suhtes algatatud menetluse peatamist või tema kinnipidamise lõpetamist.
79 Hagejad väidavad siiski, et ühelt poolt kriminaalmenetluse seadustiku artikli 751 lõige 2 koostoimes artikliga 753 ja teiselt poolt alamkoja kodukorra artikkel 12 annavad riigi parlamendile pädevuse võtta vastu akte, mis on õigusasutustele siduvad, et tagada oma liikmete puutumatuse kaitse, kui see on ohus.
80 Sellega seoses tuleneb nende sõnastusest, et kriminaalmenetluse seadustiku artikli 751 lõige 2 ja artikkel 753 ei anna Hispaania parlamendile iseseisvat pädevust, eelkõige õigust nõuda kriminaalmenetluse peatamist. Nimelt on kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 753 ette nähtud menetluse peatamine automaatne tagajärg, mis on seotud asjaomase parlamendiliikme olukorda puudutava teabega, mida pädevad ametiasutused on andnud riigi parlamendile. See mõju on ajutine, sest peatamine kestab kuni riigi parlamendi otsuse tegemiseni.
81 Lisaks tuleb tõdeda, et Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) ja Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus) ei ole nõustunud eespool punktis 79 viidatud sätete sellise tõlgendusega, mida hagejad pakkusid. Täpsemalt leidis Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus) 18. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses 70/2021, mille lahendust korrati hilisemates kohtuotsustes, sisuliselt, et riigi parlamendil on üksnes pädevus anda või mitte anda luba mõne oma liikme vastu algatatud kriminaalmenetluseks ning tal ei ole mingit muud pädevust, nagu vahistamise või menetluse peatamine, vastupidi sellele, mis on ette nähtud teiste riikide põhiseadustes. Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus) meenutas samuti, et kriminaalmenetluse seadustiku ning senati ja alamkoja kodukordade sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas Hispaania põhiseaduse artikliga 71.
82 Seega tuleb tõdeda, et eespool punktides 29–33 viidatud liikmesriigi õigusnormid, nagu riigisisesed kohtud neid on tõlgendanud, ei anna Hispaania parlamendile pädevust kaitsta oma liikme puutumatust, kui riigisisene kohus seda puutumatust ei tunnusta, eelkõige nõudes tema suhtes algatatud kohtumenetluse peatamist. Järelikult ei ole parlamendil protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a viidatud riigisisese õiguse alusel sellist pädevust Hispaania Kuningriigist valitud parlamendiliikmete suhtes.
83 Kõigest eeltoodust tuleneb, et parlamendil ei ole õigusaktist tulenevat pädevust võtta vastu hagejate puutumatuse kaitsmise otsus, millel oleksid Hispaania õigusasutustele siduvad õiguslikud tagajärjed. Järelikult ei saanud parlament vastuseks hagejate puutumatuse kaitse taotlusele võtta vastu otsust, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed.
84 Hagejate ülejäänud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
85 Esiteks, kuivõrd hagejad tuginevad tagajärgedele, mis tulenevad lojaalse koostöö põhimõtte kohaldamisest, tuleneb sellest ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud põhimõttest, et liikmesriigid on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada liidu õiguse toime ja tõhusus. Vastavalt protokolli nr 7 artiklile 18, milles on sellega seoses täpsustatud ELL artikli 4 lõikes 3 tunnustatud põhimõtet, on liidu institutsioonid ja liikmesriikide asutused kohustatud tegema koostööd, et vältida vastuolusid selle protokolli sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sloveenia (EKP arhiivid), C‑316/19, EU:C:2020:1030, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui liikmesriigi kohtus on algatatud menetlus Euroopa Parlamendi liikme vastu ja kui sellele kohtule on teatatud, et selle parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise menetlus on algatatud, peab see kohus menetluse peatama (21. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Marra, C‑200/07 ja C‑201/07, EU:C:2008:579, punkt 43).
86 Hagejate sõnul tekitas vaidlustatud akt tingimata õiguslikke tagajärgi, sest kui parlamendi president oleks algatanud nende puutumatuse kaitsmise menetluse, andnud sellest teada täiskogu istungil ja saatnud selle pädevale komisjonile, oleksid Hispaania õigusasutused pidanud nende suhtes algatatud kriminaalmenetluse peatama.
87 Sellega seoses tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt sellise akti tagajärgi, millega jäetakse rahuldamata taotlus võtta vastu otsus, tuleb hinnata taotletud otsuse tagajärgi arvestades (vt eespool punkt 55). Sellest järeldub, et vaidlustatud akti tagajärgi tuleb analüüsida taotletud kaitseotsuse tagajärgede seisukohast. Sellise otsuse mõju oleks aga käesoleval juhul olnud olematu (vt eespool punkt 83). Samuti tuleb märkida, et peatav mõju riigisisesele kohtumenetlusele, millele hagejad tuginevad, ei tulene mitte parlamendiliikme puutumatuse kaitsmise menetluse algatamisest, vaid järeldustest, mida liikmesriigi kohus peab tegema teabe põhjal, mis on talle sellise menetluse algatamise kohta teatavaks saanud, järgides lojaalse koostöö põhimõtet (vt selle kohta 21. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Marra, C‑200/07 ja C‑201/07, EU:C:2008:579, punkt 43), mille üle teostab kontrolli liidu kohus.
88 Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud aktiga võimaldas parlamendi president Hispaania õigusasutustel jätkata nende puutumatuse ja teatavate põhiõiguste rikkumist, eelkõige tehes eespool punktis 14 nimetatud vahistamismäärused. Tuleb aga tõdeda, et väidetavad rikkumised tulenevad riigisisesel tasandil vastu võetud aktidest ja parlamendil ei olnud mingit pädevust õiguslikult siduva otsusega vaielda vastu nende kehtestamisele.
89 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud akti ei saa vaidlustada ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagiga. Järelikult tuleb parlamendi esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda ja seega jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida parlamendi taotlust tuvastada, et otsuse tegemise vajadus on osaliselt ära langenud, ega Hispaania Kuningriigi esitatud asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt puudub hagejatel põhjendatud huvi, ega lõpuks vastuvõetamatuse vastuväidet, mille parlament ja Hispaania Kuningriik esitasid hagejate poolt kohtuistungi toimumise päeval esitatud uute tõendite suhtes.
Kohtukulud
90 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
91 Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb neilt välja mõista lisaks nende endi kohtukuludele ka parlamendi kohtukulud vastavalt viimase esitatud nõuetele.
92 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannab Hispaania Kuningriik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi läbi vaatamata.
2. Jätta Carles Puigdemont i Casamajó ja Antoni Comín i Oliverese kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Parlamendi kohtukulud.
3. Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
Marcoulli | Frimodt Nielsen | Kanninen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad