ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
12. juuli 2023(*)
Kaubanduspoliitika – Kaitse kolmanda riigi vastuvõetud õigusakti eksterritoriaalse kohaldamise mõju eest – Piiravad meetmed, mida Ameerika Ühendriigid võtsid Iraani suhtes – Teisesed sanktsioonid, mis takistavad liidu füüsiliste ja juriidiliste isikute ärisuhteid ettevõtjatega, kelle suhtes neid meetmeid kohaldatakse – Keeld sellist õigusakti järgida – Määruse (EÜ) nr 2271/96 artikli 5 teine lõik – Komisjoni otsus, millega lubatakse liidu juriidilisel isikul nimetatud õigusakte järgida – Põhjendamiskohustus – Loa tagasiulatuv mõju – Selle ettevõtja huvide arvessevõtmine, kelle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi piiravaid meetmeid – Õigus olla ära kuulatud
Kohtuasjas T‑8/21,
IFIC Holding AG, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. Franz ja N. Bornemann,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindaja: M. Kellerbauer,
kostja,
keda toetab
Clearstream Banking AG, asukoht Eschborn (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. Schmitt ja T. Bastian,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president M. van der Woude ning kohtunikud A. Marcoulli (ettekandja), S. Frimodt Nielsen, J. Schwarcz ja R. Norkus,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:
– menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 31. augustil 2021,
– hagiavalduse muutmise avaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. juunil 2022, ning komisjoni ja menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 16. augustil 2022 ja 1. septembril 2022,
arvestades 1. detsembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades hageja poolt Üldkohtu kantseleisse 17. märtsil 2023 esitatud uusi tõendeid, 4. aprilli 2023. aasta kohtumäärust menetluse suulise osa taasavamise kohta ja nende esitatud tõendite kohta esitatud komisjoni märkusi, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 18. aprillil 2023,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja IFIC Holding AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 28. aprilli 2020. aasta rakendusotsuse C(2020) 2813 (final), millega antakse luba nõukogu 22. novembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2271/96, mis käsitleb kaitset kolmanda riigi vastuvõetud õigusaktide eksterritoriaalse kohaldamise mõju ja nendel õigusaktidel põhinevate või neist tulenevate meetmete eest (EÜT 1996, L 309, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 75), artikli 5 teise lõigu alusel menetlusse astujale, Clearstream Banking AG-le (edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“), komisjoni 27. aprilli 2021. aasta rakendusotsuse C(2021) 3021 (final), millega antakse menetlusse astujale luba määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel (edaspidi „teine vaidlustatud otsus“), ja komisjoni 26. aprilli 2022. aasta rakendusotsuse C(2022) 2775 (final), millega antakse menetlusse astujale luba määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel (edaspidi „kolmas vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Ameerika Ühendriikide president teatas 8. mail 2018 oma otsusest taganeda Iraani tuumaleppest, mis allkirjastati Viinis 14. juulil 2015, ja rakendada uuesti Iraani vastu sanktsioonid, mille kohaldamine oli viidatud leppe alusel peatatud. Nende sanktsioonidega keelati eelkõige isikutel, kes ei kuulu Ameerika Ühendriikide jurisdiktsiooni alla (teisesed sanktsioonid), näiteks Euroopa Liidu füüsilistel ja juriidilistel isikutel, omada ärisuhteid isikutega, kes on kantud „Nimekirja konkreetselt määratletud isikutest ja nendest isikutest, kelle varad on blokeeritud“ (Specially Designated Nationals and Blocked Persons List, edaspidi „SDNi nimekiri“), mille koostas Office of Foreign Assets Control (OFAC) (välisriigi kodanike varade kontrolli amet (OFAC), Ameerika Ühendriigid).
3 Hageja on äriühing, mis on kantud Amtsgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) äriregistrisse ja mille asukoht on Düsseldorfis. Tema aktsiad kuuluvad kaudselt Iraani riigile.
4 Hagejale kuulub osalus erinevates Saksa äriühingutes, mille alusel on tal õigus dividendidele.
5 Hageja on alates 5. novembrist 2018 kantud SDNi nimekirja.
6 Menetlusse astuja on Saksa äriühing. Ta vastutab väärtpaberitehingute arveldamise, väärtpaberite hoidmise ning riigisiseste ja välismaiste väärtpaberite haldamise eest. Ta on ainus Saksamaal tegevusloa saanud väärtpaberite depoopank. Menetlusse astuja ülesanne on muu hulgas maksta hagejale dividende, mis on saadud osalustelt Saksa ettevõtjates.
7 Alates 2018. aasta novembrist blokeeris menetlusse astuja hagejale maksmisele tulevad dividendid eraldi kontole ja keeldus neid hagejale välja maksmast.
8 Hageja esitas 6. veebruaril 2020 menetlusse astuja vastu Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) hagi, et saada teavet oma dividendide staatuse ja maksmise kohta. Selle menetluse käigus sai hageja teada, et menetlusse astuja blokeeris talle maksmisele tulevad dividendid esimese vaidlustatud otsuse alusel.
9 Menetlusse astuja esitas esimese vaidlustatud otsuse Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus) 5. novembri 2020. aasta menetlusdokumendiga ja see tehti hagejale teatavaks 9. novembril 2020 – kuupäeval, mil hageja väidab, et ta sai sellest teadlikuks.
10 Nagu nähtub esimesest vaidlustatud otsusest, esitas menetlusse astuja 8. novembril 2018 Euroopa Komisjonile loataotluse määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu tähenduses.
11 Esimese vaidlustatud otsusega rahuldas komisjon menetlusse astuja taotluse, lubades tal 12 kuu jooksul järgida Ameerika Ühendriikide teatavaid seadusi seoses hageja väärtpaberite või rahaliste vahenditega (edaspidi „vaidlusalune luba“). Teine ja kolmas vaidlustatud otsus, millest hageja sai enda sõnul teada 25. mail 2022 Landgericht Frankfurt am Mainis (Frankfurdi esimese astme kohus), kui talle need otsused menetlusse astuja ühe menetlusdokumendi lisade hulgas teatavaks tehti, pikendasid kumbki vaidlusalust luba 12 kuuks.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda.
13 Komisjon ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
14 Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, teine puudutab määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu rikkumist, kolmas põhjendamiskohustuse rikkumist ja neljas hindamisviga.
Sissejuhatavad märkused
15 Määruse nr 2271/96 kuuenda põhjenduse kohaselt on selle määruse eesmärk kaitsta kehtivat õiguskorda ning liidu huve ja EL toimimise lepingu alusel õigusi teostavate füüsiliste või juriidiliste isikute huve, eelkõige kõrvaldades, neutraliseerides, tõkestades või muul viisil takistades määruse lisas nimetatud seaduste, määruste ja muude õigusaktide (edaspidi „lisas nimetatud seadused“) mõju (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 35).
16 Määruse nr 2271/96 artiklis 1 on sellega seoses täpsustatud, et liidu seadusandja soovib määruses ette nähtud meetmetega tagada kaitse lisas nimetatud seaduste eksterritoriaalse kohaldamise mõju eest ja nendel põhinevate või neist tulenevate meetmete eest ning takistada selle mõju, kui niisugune kohaldamine kahjustab selliste artiklis 11 nimetatud isikute huve, kes tegutsevad rahvusvahelises kaubanduses ja/või on seotud kapitali liikumisega ning liidu ja kolmandate riikide vahelise äritegevusega (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 36).
17 Nagu nähtub määruse nr 2271/96 esimesest kuni viiendast põhjendusest, on selle määruse lisas nimetatud seaduste sihiks reguleerida liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate füüsiliste ja juriidiliste isikute tegevust ning neid kohaldatakse eksterritoriaalselt. Seeläbi kahjustavad need seadused kehtivat õiguskorda ning liidu ja kõnealuste isikute huve, rikkudes rahvusvahelist õigust ja seades ohtu liidu eesmärkide saavutamise. Liit püüab nimelt aidata kaasa maailmakaubanduse harmoonilisele arengule ja järk-järgult kaotada rahvusvahelise kaubanduse piirangud, edendades võimalikult laias ulatuses liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist kapitali vaba liikumist, ning kõrvaldada otseinvesteeringute (k.a kinnisvarainvesteeringud), asutamisvabaduse, finantsteenuste pakkumise ja väärtpaberite kapitaliturule lubamise igasugused piirangud (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 37).
18 Lisas nimetatud seaduste hulgas on 2012. aasta seadus Iraani vabaduse ja tuumarelva leviku vastase võitluse kohta (Iran Freedom and Counter-Proliferation Act of 2012), mille kohaldamisest Ameerika Ühendriigid – nähtuvalt komisjoni 6. juuni 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/1100, millega muudeti määruse nr 2271/96 lisa (ELT 2018, L 199 I, lk 1), põhjendusest 4 – enam ei loobu pärast seda, kui nad taganesid Iraani tuumaleppest, nagu nad 8. mail 2018 teatasid (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 38).
19 Määruse nr 2271/96 artiklis 11 nimetatud isikud on eelkõige ühelt poolt füüsilised isikud, kelle elukoht on liidus ja kes on liikmesriigi kodanikud, ning teiselt poolt juriidilised isikud, mis on liidus registreeritud (vt selle määruse artikli 11 punktid 1 ja 2).
20 Käesoleva kohtuotsuse punktides 15–17 nimetatud eesmärkide saavutamiseks on määruses nr 2271/96 ette nähtud erinevat laadi õigusnorme. Nii on kehtiva õiguskorra ja liidu huvide kaitseks määruse artiklis 4 sisuliselt ette nähtud, et ühtki liiduvälist otsust, mis jõustab lisas nimetatud seadusi või neil põhinevaid või neist tulenevaid meetmeid, ei tunnustata ega pöörata täitmisele. Samal eesmärgil keelab määruse artikli 5 esimene lõik sisuliselt kõigil artiklis 11 nimetatud isikutel järgida lisas nimetatud seadusi ja neil põhinevaid või neist tulenevaid meetmeid, kuid artikli 5 teises lõigus on siiski ette nähtud, et niisugusele isikule võib igal ajal anda loa neid seadusi täielikult või osaliselt täita niivõrd, kuivõrd nende täitmata jätmine kahjustaks oluliselt selle isiku või liidu huve. Peale selle näeb määruse nr 2271/96 artikkel 6 selle määruse artiklis 11 nimetatud isikute huvide kaitsmiseks ette, et neil, kes tegutsevad määruse artiklis 1 nimetatud valdkondades, on õigus nõuda mis tahes sellise kahju hüvitamist, mida neile on põhjustanud kõnealuste seaduste või meetmete kohaldamine (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 39).
21 Määruse nr 2271/96 artiklis 11 nimetatud isikute huvide kaitsmiseks on sama määruse artiklis 2 sätestatud, et „[k]ui artiklis 11 nimetatud isikute majandus- ja/või finantshuve mõjutavad otseselt või kaudselt lisas [nimetatud] seadused või neil põhinevad või neist tulenevad toimingud, teatab nimetatud isik sellest komisjonile 30 päeva jooksul alates kõnealuse teabe saamisest“.
22 Mis puudutab lõpuks määruse nr 2271/96 artiklit 9, siis see tagab nende õigusnormide tõhusa kohaldamise, nõudes liikmesriikidelt, et nad määraksid kindlaks nende õigusnormide rikkumise korral rakendatavad sanktsioonid, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Sellised sanktsioonid peavad olema seega ette nähtud eelkõige juhuks, kui määruse artiklis 11 nimetatud isik eirab artikli 5 esimeses lõigus sätestatud keeldu (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran, C‑124/20, EU:C:2021:1035, punkt 40).
23 Hageja esitatud väiteid tulebki analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
24 Hageja väidab, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust. Komisjon ei põhjendanud piisavalt esimese vaidlustatud otsuse kaalutlusi, kuna ta ei võtnud arvesse hageja olukorda, vaid üksnes menetlusse astuja olukorda, ning esimese vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 3 on koostatud ebamääraselt ja arusaamatult, mis puudutab esimese vaidlustatud otsuse ajalist ja sisulist kohaldamisala ning selle kohaldamise tingimusi. Hageja märgib, et talle peaks tegema võimalikuks mõista esimest vaidlustatud otsust, kuna see otsus puudutab ja mõjutab teda. Hageja leiab, et need argumendid on üle kantavad teisele ja kolmandale vaidlustatud otsusele, mille põhjendused on peaaegu identsed. Lisaks sisaldavad teine ja kolmas vaidlustatud otsus sätet nende ennetähtaegse lõpetamise kohta, mis on ebamäärane ja arusaamatu.
25 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.
26 ELTL artiklis 296 on sätestatud, et liidu institutsioonide poolt vastuvõetud õigusaktides peab märkima nende vastuvõtmise põhjused.
27 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendamiskohustust käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et põhjendus peab vastama asjaomase õigusakti laadile ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt akti andnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Nagu väljakujunenud kohtupraktikast samuti ilmneb, tuleb põhjendamise nõuet hinnates arvestada juhtumi asjaolusid. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki olulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid ka selle kontekstist ning puudutatud valdkonda reguleerivate õigusaktide kogumist (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Hageja argumente tuleb hinnata nende põhimõtete alusel.
30 Esimesena väidab hageja, et vaidlustatud otsuste põhjendustega seoses on rikutud põhjendamiskohustust.
31 Esiteks tuleb aga märkida, et hageja ei viita täpselt ühelegi vaidlustatud otsuste osale ega isegi mitte ühelegi nende põhjendusele, vaid piirdub üldise väite esitamisega, mis ei ole sugugi täpne ega konkreetne. Lisaks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuste põhjendustes on välja toodud nii menetlus, mille tulemusel need otsused vastu võeti, kui ka asjaolud, mida komisjon selle raames arvesse võttis ja mille alusel ta otsustas anda menetlusse astujale vaidlusaluse loa.
32 Teiseks, kuivõrd hageja väidab, et komisjon ei võtnud vaidlustatud otsuste põhjendustes arvesse mitte tema, vaid üksnes menetlusse astuja seisukohta, siis tuleb märkida, et need argumendid ei puuduta nende otsuste põhjendusi, vaid nende sisulist põhjendatust, ning kattuvad argumentidega, mis on esitatud esimese ja neljanda väite raames, millega koos neid allpool analüüsitakse. Sama kehtib ka hageja argumentide kohta, mis puudutavad asjaolusid, mida komisjon tema arvates ekslikult arvesse võttis.
33 Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, et vaidlustatud otsuste põhjendusi ei ole põhjendatud või on ebapiisavalt põhjendatud.
34 Teisena kritiseerib hageja vaidlustatud otsuste artiklite sõnastust, kuna need ei võimalda mõista nende otsuste esemelist ja ajalist kohaldamisala ega nende kohaldamise tingimusi. Eelkõige puudutavad hageja argumendid vaidlustatud otsuste artikleid 1 ja 3 ning teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse artiklit 4.
35 Esiteks, mis puudutab vaidlustatud otsuste esemelist kohaldamisala ja nende kohaldamise tingimusi, siis nende otsuste artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:
„[Menetlusse astujal] on lubatud järgida teatavaid [lisas nimetatud] Ameerika Ühendriikide seadusi ulatuses, mis on vajalik selleks, et:
1) külmutada need väärtpaberid või rahalised vahendid, mida ta hoiab või mis on tema juures deponeeritud, ning keelduda tegemast makseid või täitmast muid nende seadustega kaasnevaid juhiseid;
2) keelduda mis tahes uute väärtpaberite lisamisest oma väärtpaberite kliiringusüsteemi; ja
3) külmutada kõik äriühingute aktsiatest saadud tulud, sealhulgas dividendid, intressid, väljaostumaksed või samalaadsed maksed või saadud intressid,
kui [menetlusse astuja] teab või tal on tõsised põhjused kahtlustada, et vastasel juhul saaks [hageja] otseselt või kaudselt mis tahes teenusest kasu või osaleks selles.“ [mitteametlik tõlge]
36 Nimetatud sätte esimeses lõigus on kõigepealt täpsustatud, milliseid lisas nimetatud Ameerika Ühendriikide seadusi on menetlusse astujal lubatud järgida. Selline viide ei näi olevat puudulikult põhjendatud ning pealegi ei esita hageja selle kohta ühtegi täpset vastuväidet.
37 Seejärel on selle sätte punktides 1–3 loetletud erandid, mida menetlusse astujal on vaidlusaluse loa alusel lubatud teha, see tähendab sisuliselt „külmutada“ teatav vara ja „keelduda“ teatavate tehingute tegemisest, selle asemel et osutada teenuseid, mida ta tavapäraselt osutaks. Selline viide ei näi olevat sätte esemelise kohaldamisala osas põhjendamata ning hageja ei esita selle kohta ühtegi konkreetset vastuväidet, välja arvatud see, mis puudutab selle tegevuse ajalist ulatust, mida analüüsitakse allpool seoses loa ajalise kohaldamisalaga (vt allpool punkt 46).
38 Lõpuks on selle sätte teises lõigus määratletud tingimused, mille esinemisel võib sellist erandit teha, see tähendab siis, kui menetlusse astuja „teab“ või tal „on tõsised põhjused kahtlustada“, et vastasel juhul saaks hageja otseselt või kaudselt kasu „mis tahes teenusest“ (või osaleks selles).
39 Hageja vaidlustab teises lõigus sisalduvad teatud väljendid.
40 Siiski, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei muuda komisjoni kasutatud väljendid „tõsised põhjused kahtlustada“ ja „mis tahes teenus“ seda sätet ebatäpseks või arusaamatuks. Nimelt võimaldab kõnealuse sätte teise lõigu sõnastus koostoimes sama sätte esimese lõiguga mõista, millised teenused on loaga hõlmatud ja kehtestatud tingimused.
41 Esiteks ei näita asjaolu, et vaidlustatud otsustes on menetlusse astujale ette nähtud võimalus tugineda „tõsistele põhjustele kahtlustada“, nende otsuste põhjenduse puudumist või ebapiisavust. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuste artiklist 1, võimaldab selle sätte teises lõigus kasutatud mõiste „tõsised põhjused kahtlustada“ menetlusse astujal asuda seisukohale, et hageja on saanud kasu teatud teenustest (või osaleb neis), ilma et tal oleks vaja olla kindel, tuginedes tõsistele põhjustele rajanevale kahtlusele. Selles osas ei ole seega mingit mitmeti mõistetavust.
42 Teiseks ei tekita vaidlustatud otsuste artikli 1 teises lõigus mõiste „mis tahes teenus“ kasutamine samuti ebakindlust. On tõsi, et komisjon ei ole teinud ristviidet sama sätte esimesele lõigule ega selles lõigus nimetatud teenustele. Siiski ei saa seda väljendit väljaspool selle konteksti tõlgendada nii, et see viitab kõigile teenustele, millel puudub igasugune seos samas sättes osutatud teenuste ja tegevustega. Selle vaid ühest lausest koosneva sätte ülesehituses ei saa väljendil „mis tahes teenus“ olla muud tähendust kui viitamine teenustele, mida menetlusse astuja tavaliselt osutab ja mis puudutab teenuseid, mille kohta on tehtud esimeses lõigus viidatud erand, ja seda juhul, kui hageja neist otseselt või kaudselt kasu saab või neis osaleb. Seega ei esine selles osas mingeid arusaamisraskusi.
43 Järelikult ei saa nõustuda hageja argumentidega, mis puudutavad vaidlustatud otsuste põhjendusi seoses nende esemelise kohaldamisala ja kohaldamistingimuste määratlemisega.
44 Teiseks, mis puudutab vaidlustatud otsuste ajalist kohaldamisala, siis tuleb kõigepealt märkida, et kõigi otsuste artiklis 3 on märgitud, et „[s]ee otsus kehtib 12 kuud alates selle teatavakstegemise kuupäevast“.
45 Seega tuleb vastupidi hageja väidetule tõdeda, et vaidlustatud otsuste ajaline kohaldamisala on selgelt määratletud nende artiklis 3, ilma et selles osas võiks järeldada põhjenduse puudumist või ebatäpsust. Nimelt nähtub sellest sättest selgelt, et kõik vaidlustatud otsused kehtivad – ja seega kohaldatakse vaidlusalust luba – 12 kuu jooksul alates nende otsuste teatavakstegemisest.
46 Mis puudutab seejärel hageja argumenti, et vaidlusalune luba hõlmab enne loa vastuvõtmist toimunud tegevust või saadud rahalisi vaheneid, siis piisab, kui märkida, et selles argumendis on vääralt mõistetud loa ulatust. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuste artiklist 1 koostoimes nende otsuste artikliga 3, et kõnealuste otsuste kehtivuse ajal on menetlusse astujal õigus tegutseda artiklis 1 nimetatud viisil ja seega mitte osutada teatavaid teenuseid, kui hageja otseselt või kaudselt saaks neist kasu või osaleks neis. Teisisõnu on menetlusse astujal nimetatud 12 kuu pikkuse kehtivusaja jooksul õigus varasid „külmutada“ või artikli 1 esimeses lõigus nimetatud tehingute tegemisest „keelduda“ ja seda sõltumata kuupäevast, mil tema või hageja selle vara oma valdusesse sai või mil paluti neid tehinguid teha. Põhjenduse selles osas ei ole seega mingit ebakindlust.
47 Lõpuks kritiseerib hageja teise väite raames teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse artikli 4 väidetavat ebamäärasust või koguni selle väidetavat arusaamatut laadi seoses kolmanda vaidlustatud otsuse artikli 3 esimese lõiguga. Neid argumente tuleb analüüsida käesoleva väite raames, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist.
48 Sellega seoses tuleb tõdeda, et teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse artikkel 4 ei sisalda hageja väidetud rikkumisi ei eraldi võetuna ega koostoimes kolmanda vaidlustatud otsuse artikli 3 esimese lõiguga.
49 Esiteks on teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse artiklis 4 täpsustatud, et nende otsuste kohaldamine lõpetatakse viivitamatult, juhul kui ja alates kuupäevast, millal hageja nimi kustutatakse SDNi nimekirjast nende otsuste artiklis 1 toodud lisas nimetatud seaduste tähenduses, või kui nende lisas nimetatud seaduste eksterritoriaalne kohaldamine isikutele, keda on mainitud määruse nr 2271/96 artiklis 11, „peatatakse, sellest loobutakse“ või „lõpeb muul viisil“. Vastupidi hageja väidetule ei ole see säte aga ebamäärane. Sätte esimene osa käsitleb selgelt olukorda, kus hageja kui selline ei ole enam SDNi nimekirjas, nähes ette, et sellisel juhul lõpetatakse nende otsuste kohaldamine viivitamatult. Selles osas ei tekita sõna „viivitamatult“ mingit ebakindlust, vaid viitab sellele, et kohaldamine lõpeb automaatselt kuupäeval, mil Ameerika Ühendriigid otsustavad kustutada hageja nime SDNi nimekirjast, ilma et oleks vaja muid meetmeid või uurimisi. Sama kehtib ka nimetatud artikli 4 teise osa kohaselt juhul, kui sisuliselt Ameerika Ühendriigid otsustavad lõpetada lisas nimetatud seaduste eksterritoriaalse kohaldamise liidus.
50 Teiseks ei tekita ka kolmanda vaidlustatud otsuse artikli 4 seos selle otsuse artikli 3 esimese lõiguga arusaamisraskusi. Viimati nimetatud sätte teises lauses on märgitud, et kui selle otsuse kehtivuse 12 kuu jooksul toob „kokkulepe“ kaasa selle, et lisas nimetatud seaduste eksterritoriaalne kohaldamine määruse nr 2271/96 artiklis 11 nimetatud isikute suhtes täielikult või osaliselt peatatakse, sellest loobutakse või lõpetatakse, peab komisjon viivitamata uurima, kas kolmanda vaidlustatud otsuse aluseks olevad põhjendused on endiselt kehtivad või kas on alust seda otsust muuta või selle kohaldamine lõpetada. Seega, erinevalt kolmanda vaidlustatud otsuse artiklist 4 ei puuduta sama otsuse artikli 3 esimese lõigu teine lause Ameerika Ühendriikide ühepoolset tegevust, vaid sellise „kokkuleppe“ nagu Iraani tuumalepe mõju, nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 29. Lisaks ei ole erinevalt nimetatud artiklis 4 viidatud olukorrast sellise „kokkuleppe“ sõlmimise mõju kolmandale vaidlustatud otsusele vahetu või automaatne, vaid komisjon peab kindlaks tegema kokkuleppe mõju nimetatud otsusele.
51 Järelikult ei saa nõustuda hageja argumentidega, mis puudutavad vaidlustatud otsuste põhjendusi seoses nende ajalise kohaldamisala määratlemisega.
52 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuste artiklite osas ei saa tuvastada põhjenduse puudumist.
53 Seega tuleb hagi kolmas väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 2271/96 artikli 5 teist lõiku
54 Hageja väidab, et komisjon rikkus määruse nr 2271/96 artikli 5 teist lõiku, andes tagasiulatuva loa. Ei see määrus ega komisjoni 3. augusti 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/1101, milles sätestatakse [määruse nr 2271/96] artikli 5 teise lõigu kohaldamise kriteeriumid (ELT 2018, L 199 I, lk 7), ei näe ette sellist tagasiulatuvat mõju, mis on välistatud ka komisjoni 7. augusti 2018. aasta suunisega „Küsimused ja vastused: blokeerimisseaduse ajakohastatud versiooni vastuvõtmine“ (ELT 2018, C 277 I, lk 4). Menetlusse astuja väidab ka Landgericht Frankfurt am Mainis (Frankfurdi esimese astme kohus), et esimesel vaidlustatud otsusel on tagasiulatuv mõju. Tema sõnul ei ole ka teine ja kolmas vaidlustatud otsus ajaliselt piisavalt määratletud. Lisaks, kuigi viimati nimetatud otsused sisaldasid sätet nende ennetähtaegse lõppemise kohta, mille puudumine esimeses vaidlustatud otsuses peaks kaasa tooma selle otsuse tühistamise, ei muuda see säte olukorda selgemaks.
55 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.
56 Esiteks piisab, kui märkida, et hagi teine väide põhineb valedel eeldustel. Nimelt ei nähtu vaidlustatud otsustest, et neil oleks tagasiulatuv mõju. Vastupidi, nagu on märgitud eespool punktides 44–46, on kõigi vaidlustatud otsuste artiklis 3 selgelt märgitud, et need otsused kehtivad alates nende teatavakstegemise kuupäevast ja seda üksnes 12 kuu jooksul, mistõttu ei saa lugeda, et neil on tagasiulatuv mõju või nad on ajaliselt määratlemata. Lisaks ei sisalda nende otsuste põhjendused, milles on esitatud põhjused, miks komisjon selle kehtivusaja kindlaks määras, ühtegi viidet sellele, et neil otsustel oleks tagasiulatuv mõju.
57 Sellest tuleneb, et vaidlusalune luba ei ole tagasiulatuva mõjuga ega hõlma tegevust, mis leidis aset enne vaidlustatud otsuste, eelkõige enne esimese vaidlustatud otsuse jõustumist, vaid üksnes alates sellest kuupäevast aset leidnud tegevust.
58 Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et hageja sõnul kaitseb menetlusse astuja Landgericht Frankfurt am Mainis (Frankfurdi esimese astme kohus) vastupidist seisukohta, kuna vaidlustatud otsuste ulatuse saab kindlaks määrata üksnes asjakohase õigusliku raamistiku, nende sisu ja nende koostaja kavatsuse alusel.
59 Esiteks hageja argument, et menetlusse astuja külmutas alusetult tema varad enne vaidlusaluse loa saamist, ja teiseks menetlusse astuja argument, et tema tegevust ei saa pidada määruse nr 2271/96 artikli 5 esimeses lõigus sätestatud keeluga vastuolus olevaks, võtmata arvesse asjaolu, et loamenetlus oli pooleli, ja selle loamenetluse tulemust, on mõlemad samuti asjasse puutumatud käesoleva vaidluse raames, mis puudutab üksnes vaidlustatud otsuste õiguspärasust, mitte menetlusse astuja tegevust. Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne kindlaks teha, kas menetlusse astuja tegevus on määrusega nr 2271/96 vastuolus või mitte.
60 Teiseks tuleb tagasi lükata hageja argument, et kuna esimeses vaidlustatud otsuses puudub säte selle otsuse ennetähtaegse lõpetamise kohta, nagu see, mis on teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse artiklis 4 või kolmanda vaidlustatud otsuse artikli 3 esimeses lõigus, siis peaks selle esimese otsuse tühistama. Nimelt ei võimalda ükski Üldkohtule esitatud asjaolu asuda seisukohale, et sellise sätte puudumine tähendaks iseenesest esimese vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Lisaks tuleb märkida, et isegi sellise sätte puudumisel oli komisjonil võimalik esimene vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada, eelkõige kui asjaolude muutumine seda nõudis.
61 Seega tuleb hagi teine väide tagasi lükata.
Neljas väide, et tehtud on hindamisviga
62 Hageja väidab, et komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust või tegi hindamisvea, kuna esiteks ei võtnud ta arvesse hageja olukorda ja huve ega esimese vaidlustatud otsuse mõju hagejale, ehkki esimese vaidlustatud otsuse tõttu oli hagejal täiesti võimatu oma tegevust jätkata. Komisjon ei võtnud arvesse ka küsimust, kas on olemas vähem piiravaid meetmeid, ega õigust saada tekitatud kahju eest hüvitist. Teiseks ei oleks komisjon pidanud arvesse võtma – nagu ta tegi esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 – asjaolu, et hageja esitas menetlusse astuja vastu hagi Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus), kuna kohtusse pöördumise õiguse kasutamine ei saa talle kahju tekitada.
63 Hageja väidab, et menetlusse astuja ei osuta talle ühtegi teenust. Lisaks näitavad esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 viidatud asjaolud, et komisjon oli teadlik asjaolust, et menetlusse astuja rikkus määrust nr 2271/96.
64 Hageja märgib, et ka teise ja kolmanda vaidlustatud otsuse puhul ei kasutanud komisjon oma kaalutlusõigust ega viinud läbi proportsionaalsuse kontrolli, jättes eelkõige arvesse võtmata sanktsioonide leevendamise. Hageja sõnul põhinevad teine ja kolmas vaidlustatud otsus ka kontrollimata ja tõendamata andmetel ning asjasse puutumatutel asjaoludel ja teatud faktide ühekülgsel esitamisel.
65 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.
66 Kõigepealt tuleb märkida, et neljanda väite raames esitab hageja erinevaid vastuväiteid vaidlustatud otsustes sisalduvate hinnangute kohta. Lisaks, kuna hageja vaidlustab ka hagi teiste väidete raames teatavad vaidlustatud otsustes sisalduvad hinnangud, siis tuleb kõiki neid argumente allpool koos analüüsida.
67 Esimesena vaidlustab hageja sisuliselt vaidlustatud otsused seetõttu, et komisjon ei võtnud arvesse tema huve, vaid üksnes menetlusse astuja huve.
68 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 2271/96 artikli 5 teine lõik näeb ette, et lisas nimetatud seaduste täitmiseks loa andmine sõltub tingimusest, et nende õigusnormide järgimata jätmine kahjustaks tõsiselt luba taotleva isiku huve või liidu huve. Nimetatud sättest tuleneb seega, et komisjon peab hindama üksnes neid kahte huvi, et teha kindlaks, kas lisas nimetatud seaduste järgimata jätmine neid tõsiselt kahjustaks, mistõttu loa saaks vajaduse korral anda. Seevastu ei ole selles sättes mainitud kolmanda isiku huve, kelle suhtes kohaldatakse kolmanda riigi piiravaid meetmeid (edaspidi „kolmas isik, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid“), kellega seoses taotleja soovib saada luba, et täita lisas nimetatud seadusi. Kui liidu seadusandja kavatsus oleks olnud lisada sellise kolmanda isiku huvid selle hindamise raames arvesse võetavate huvide hulka, oleks ta seda sõnaselgelt märkinud, selle asemel et viidata üksnes liidu huvidele ja taotleja huvidele.
69 Seejärel on rakendusmääruse 2018/1101 artiklis 4 märgitud mittekumulatiivsed kriteeriumid, mida komisjon võtab eelkõige arvesse loataotluse hindamisel. Ka see säte viitab üksnes määruse nr 2271/96 artikli 5 teises lõigus nimetatud kaitstud huvidele, nimelt taotleja ja liidu huvidele, ega maini samuti kolmandat isikut, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ega ammugi tema huve. Lisaks ei ole üheski selles sättes kehtestatud kriteeriumis viidatud selle kolmanda isiku huvide arvessevõtmisele ega tema huvide ja taotleja või liidu huvide omavahelisele kaalumisele. Lisaks ei saa rakendusmääruse 2018/1101 artikli 4 punktis n sisalduv viide „muudele asjakohastele teguritele“ viia teistsuguse tõlgenduseni ja selliste asjaolude arvessevõtmiseni, mis ei oma seost ei määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu sõnastuse ega mõttega, kuna need asjaolud ei ole selle sätte kohaldamisel asjakohased.
70 Lõpuks, nagu nähtub määruse nr 2271/96 viiendast ja kuuendast põhjendusest ning eespool punktis 15 viidatud kohtupraktikast, on selle määruse eesmärk ühelt poolt kaitsta üksnes kehtivat õiguskorda ning teiselt poolt kaitsta liidu huve ning füüsiliste ja juriidiliste isikute huve, kes EL toimimise lepingu alusel oma õigusi kasutavad.
71 Kuigi on tõsi, et kolmas isik, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, võib olla määruse nr 2271/96 artikli 11 kohaldamisalasse kuuluv isik ja seega kuuluda selle määruse teatavate sätete, näiteks selle artikli 2 kohaldamisalasse, ei saa selline asjaolu viia sama määruse artikli 5 teises lõigus ette nähtud erandi kohaldamise raames selleni, et võetakse arvesse muid huve kui need, mis on selles sättes ette nähtud, ning seega ei oma see asjaolu selles kontekstis tähtsust.
72 Määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel loa andmist reguleerivast õiguslikust raamistikust tuleneb seega, et selle sätte alusel esitatud loataotluse hindamisel ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma nende kolmandate isikute huve, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, näiteks SDNi nimekirja kantud isikute huve, nagu hageja.
73 See järeldus vastab ka kohtujurist Hogani poolt kohtuasjas Bank Melli Iran (C‑124/20, EU:C:2021:386) esitatud ettepaneku punktis 73 toodud järeldusele, mille kohaselt määruse nr 2271/96 artikli 5 teises lõigus ei ole „ette nähtud, et [komisjon] peaks taolise erandi lubamist otsustades arvesse võtma kolmandate isikute huve“.
74 Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi hageja väidab, et komisjon jättis ekslikult tema huvid arvesse võtmata, ei tugine ta oma argumendi põhjendamiseks kehtivalt ühelegi asjakohasest õiguslikust raamistikust tulenevale asjaolule. Täpsemalt, nagu on märgitud eespool punktis 69, ei toeta rakendusmääruse 2018/1101 artikkel 4, millele hageja kohtuistungil viitas, kuidagi tema argumente.
75 Järelikult ei võimalda hageja argumendid järeldada, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta ei võtnud arvesse tema huve.
76 Teisena vaidlustab hageja sisuliselt vaidlustatud otsused seetõttu, et komisjon ei võtnud arvesse võimalust kasutada vähem piiravaid alternatiive ega hageja võimalust tugineda õigusele saada hüvitist.
77 Sellega seoses piisab, kui märkida, et asjaomane õiguslik raamistik ei pane komisjonile selliseid kohustusi.
78 Rakendusmääruse 2018/1101 artiklist 3 nähtub, et komisjoni hindamine seisneb taotleja esitatud tõendite ja olenevalt olukorrast lisatõendite kontrollimises, mida komisjon temalt küsis, mis võimaldavad sama määruse artiklis 4 kehtestatud kriteeriume arvestades järeldada, et lisas nimetatud seaduste täitmata jätmise korral kahjustataks oluliselt taotleja või liidu huve määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu tähenduses. Rakendusmääruse 2018/1101 artikli 5 lõigetest 1 ja 2 nähtub samuti, et sellise hindamise tulemus järgib sisuliselt kaheosalist loogikat: kui komisjon järeldab, et nimetatud huvidele tõsise kahju tekkimine ei ole piisavalt tõendatud, koostab ta otsuse eelnõu, milles nähakse ette taotluse tagasilükkamine; kui ta järeldab, et sellise kahju tekkimine on piisavalt tõendatud, valmistab ta ette otsuse eelnõu loa andmiseks, milles nähakse ette asjakohased meetmed. Seega ei nähtu asjakohasest õiguslikust raamistikust, et kui komisjonile on esitatud loataotlus ja ta on viimati mainitud järeldusele jõudnud, peaks ta kontrollima, kas loa andmisele esineb alternatiive.
79 Pealegi ei tugine hageja oma argumendi põhjendamiseks ühelegi asjaolule, mis tuleneb asjakohasest õiguslikust raamistikust.
80 Lisaks näib, et võimalike alternatiivide olemasolu, mis on kolmandate isikute huve vähem piiravad, on igal juhul asjasse puutumatu. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 68–75, ei ole komisjon loataotluse hindamisel kohustatud arvesse võtma kolmandate isikute huve. Seetõttu ei pidanud komisjon käesolevas asjas analüüsima, kas esinesid hageja jaoks vähem piiravad alternatiivid.
81 Samadel põhjustel ei olnud komisjon sugugi kohustatud uurima, kas hageja oleks võinud tugineda võimalikule õigusele saada hüvitist, sest see küsimus ei oma tähtsust määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu kohase loataotluse hindamisel.
82 Lisaks väidab hageja, et komisjon ei kontrollinud, kas menetlusse astuja püüdis Ameerika ametiasutustega „olukorda selgitada“. Tuleb aga tõdeda, et hageja ei täpsusta samuti, mis on sellise komisjoni kohustuse – mis pealegi on sõnastatud üsna ebamääraselt – alus. Seega ei võimalda miski asuda seisukohale, et komisjonil oli see kontrollikohustus.
83 Mis puudutab lõpuks hageja väidet, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et menetlusse astuja ei osuta ühtegi teenust hagejale, vaid pigem tema depoopangale, siis piisab, kui märkida, et selline argument põhineb vaidlusaluse loa ulatuse osalisel mõistmisel. Nagu on märgitud eespool punktides 38 ja 42, puudutavad vaidlustatud otsused nimelt menetlusse astuja pakutavaid teenuseid, millest hageja otseselt või kaudselt kasu saab (või milles ta osaleb), kusjuures need teenused hõlmavad selliseid teenuseid, mida ei pakuta otse hagejale, kuid millest hageja saab kas või kaudselt kasu (või milles ta kaudselt osaleb).
84 Järelikult ei võimalda hageja argumendid järeldada, et komisjon jättis menetlusse astuja loataotluste hindamisel arvesse võtmata teatud asjakohased asjaolud.
85 Kolmandana vaidleb hageja vastu teatavatele vaidlustatud otsustes sisalduvatele hinnangutele. Ühelt poolt võeti esimeses vaidlustatud otsuses arvesse hagi, mille hageja esitas Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus). Teiselt poolt on teises ja kolmandas vaidlustatud otsuses arvesse võetud väidetavalt asjakohatuid asjaolusid või selliseid asjaolusid, mis on ühepoolselt esitatud.
86 Esiteks ei tähenda hageja viidatud asjaolu, et komisjon mainis esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 hagi, mille hageja esitas Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus), seda, et komisjon võttis arvesse hageja huve, ega – vastupidi hageja väidetele – seda, et nimetatud hagi mainimine tekitas talle kahju komisjoni hinnangu raames või et komisjon oli teadlik määruse nr 2271/96 võimalikust rikkumisest menetlusse astuja poolt. Nimelt nähtub esimesest vaidlustatud otsusest, et komisjon viitas põhjenduses 15 üksnes nendele tõenditele, millele menetlusse astuja oma taotluse toetuseks tugines, ilma et ta oleks neile hinnangut andnud. Hageja argumendid põhinevad seega ekslikel eeldustel ja täiesti alusetutel väidetel.
87 Teiseks viitab hageja kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendusele 16, milles komisjon viitas menetlusse astuja loataotluse sisule eelkõige seoses teatavate tõenditega, millele menetlusse astuja tugines näitamaks, et tal võivad Ameerika Ühendriikides tekkida riskid. Tegemist on eelkõige kokkulepetega, mida menetlusse astuja „sõsarettevõtja“ sõlmis Ameerika ametiasutustega, ja nendes ametiasutustes pooleli olevate uurimistega. Kolmanda vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 esitatud hinnangus viitas komisjon nendele riskidele ja asjaoludele. Lisaks tuleb tõdeda, et neid asjaolusid mainiti sisuliselt ka esimese vaidlustatud otsuse põhjendustes 22–25.
88 Kuid vastupidi sellele, mida hageja väidab, ei ole need asjaolud ebaolulised ning komisjon ei teinud hindamisviga, kui ta neile tugines. Ehkki need asjaolud ei ole kahte 2014. aasta menetlust puudutavas osas arvukad ega hiljutised, võimaldavad need ühest küljest siiski näidata, et Ameerika Ühendriikides esines tõeline sanktsioonide risk (või risk, et selliste sanktsioonide vältimiseks tuli kokkuleppeid sõlmida). Teisest küljest ei lükka komisjoni analüüsi ümber asjaolu, et need tõendid puudutavad menetlusse astuja „sõsarettevõtjat“, mitte aga teda ennast. Nagu komisjon nimelt rõhutab, on rakendusmääruse 2018/1101 artikli 4 punktis c sõnaselgelt ette nähtud, et selleks, et hinnata seost lisas nimetatud seaduste päritoluriigiga, võib komisjon võtta „näiteks“ arvesse seda, kas taotlejal „on ema- või tütarettevõtjaid“, mis tähendab, et menetlusse astuja „sõsarettevõtjal“ tekkinud riskid on samuti asjakohased.
89 Veel kujutab asjaolu, et kolmanda vaidlustatud otsuse 8. ja 9. joonealuses märkuses mainis komisjon seoses nende tõenditega ekslikult menetlusse astujat, mitte aga tema „sõsarettevõtjat“, endast käesoleval juhul kirjaviga, mis ei mõjuta selle otsuse mõistmist ega saa selle õiguspärasust kahtluse alla seada, arvestades selle otsuse põhjenduse 16 sisu ja muu hulgas esimese vaidlustatud otsuse põhjenduste 22–25 sisu.
90 Kolmandaks viitab hageja kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendusele 24 (mille üks osa sisaldus juba teise vaidlustatud otsuse põhjenduses 16) ning 15. ja 16. joonealusele märkusele, mis käsitlevad olukorra arengut Ameerika Ühendriikides pärast Ameerika Ühendriikide uue presidendi valimist 2020. aastal. Hageja sõnul ei võtnud komisjon nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et sanktsioone leevendati 2022. aasta veebruaris, ning tugines oma hinnangus ainult ühele ajakirjandusartiklile.
91 Siiski tuleb tõdeda ühelt poolt, et hageja väited Ameerika Ühendriikide sanktsioonide väidetava leevendamise kohta ei ole põhjendatud, ja teiselt poolt, et komisjon võttis teise vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 ning kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendustes 24 ja 25 siiski arvesse asjaolude arengut Ameerika Ühendriikides ja järeldas, et vaatamata sellele arengule ei ole toimunud ühtegi muudatust Ameerika Ühendriikide poolt Iraani suhtes kehtestatud sanktsioonide sisus ega rakendamises. Pealegi oli hageja, nagu rõhutab komisjon, iga vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal endiselt SDNi nimekirjas.
92 Järelikult ei võimalda ükski hageja argument järeldada, et komisjon on teinud hindamisvea.
93 Neljas väide tuleb seega tagasi lükata.
Esimene väide, et on rikutud õigust olla ära kuulatud
94 Hageja väidab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 41 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt on isikutel, keda meede mõjutab, õigus olla ära kuulatud, on kohaldatav talle kui isikule, keda esimene vaidlustatud otsus kaudselt ebasoodsalt mõjutab. Esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses ei andnud komisjon talle õigust olla ära kuulatud ja seega võimalust esitada oma seisukohti. Esimeses vaidlustatud otsuses ei mainita tema olukorda ega asjaolu, et menetlusse astuja blokeeris tema varad ilma loata. Kui komisjon oleks ta ära kuulanud, oleks ta välistanud loa tagasiulatuva jõu. Hagejat ei kuulatud esimeses vaidlustatud otsuses mainitud „tõsiste põhjuste“ osas ära. Hageja järeldab, et esimeses vaidlustatud otsuses on rikutud olulist vorminõuet ja et see rikkumine peab viima esimese vaidlustatud otsuse tühistamiseni.
95 Vastuseks komisjonile, kes väitis, et hageja ei ole täitnud määruse nr 2271/96 artiklist 2 tulenevat teavitamiskohustust, täpsustab hageja, et nimetatud säte ei ole siduv ega saa järelikult tekitada ettevõtjatele ebasoodsaid tagajärgi. Lisaks ei ole ettevõtjatel teabe puudumise tõttu võimalik esitada oma seisukohti loataotluse kohta, kusjuures hagejagi sai sellest teada alles pärast loa andmist. Ühtlasi oli ta ammendanud kõik olemasolevad kaitsevahendid, sealhulgas määruse nr 2271/96 artikli 2 tähenduses, pöördudes liikmesriigi pädeva asutuse poole. Lõpuks väidab hageja, et ta saab esitada vaid oletusi küsimuses, kas komisjon oleks teinud erineva otsuse.
96 Hageja väidab, et kohtujurist Hogani ettepanekus kohtuasjas Bank Melli Iran (C‑124/20, EU:C:2021:386) ei ole märgitud, et kolmandate isikute huve ei tule arvesse võtta. Menetlusse astuja keeldumine dividende üle kanda ja müüa väärtpabereid jättis hageja ilma igasugusest tegevusest ja tulust. Lõpuks kinnitab hageja, et ta esitas kaebuse Hauptzollamt Gießenile (Gießeni kesktolliasutus, Saksamaa) ja Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsichtile (föderaalne finantsjärelevalveasutus, Saksamaa), ning märgib, et puuduvad sätted selle kohta, kuidas määruse nr 2271/96 artiklis 2 nimetatud teavet riigisisestele ametiasutustele esitada.
97 Hageja märgib, et teises ja kolmandas vaidlustatud otsuses on tehtud samad rikkumised. Tema argumendid on seega kohaldatavad kolme vaidlustatud otsuse suhtes, kuna komisjon ei kuulanud teda ära ega teavitanud teda ühestki nendest otsustest. Kuna ta ei olnud vaidlustatud otsustest teadlik, oli ta pealegi sunnitud esitama kulukaid hagisid mitme ettevõtja vastu.
98 Hageja väidab 17. märtsil 2023 esitatud tõendite raames, et komisjon kuulas määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel toimunud analoogses loamenetluses ära kolmanda isiku, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja seda ilma konfidentsiaalsuskohustuseta. Need asjaolud tõendavad tema sõnul, et selliste kolmandate isikute, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, nagu hageja ärakuulamine on vajalik ja komisjonile kohustuslik, arvestades et määrus nr 2271/96 ei näe ette nende kolmandate isikute eristamist, mis on seega õigusvastane.
99 Komisjon ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.
100 Õiguse olla ära kuulatud austamine on liidu õiguse aluspõhimõte, mis on praegu sätestatud harta artiklis 41 ja mis tagab õiguse heale haldusele (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punktid 64 ja 65).
101 Harta artikli 41 lõikes 2 on sätestatud, et õigus heale haldusele kätkeb muu hulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.
102 Nagu nähtub selle sätte sõnastusest endast, on see üldkohaldatav. Õigust olla ära kuulatud tuleb järgida igas menetluses, mille tulemusena võidakse vastu võtta isiku huve kahjustav akt, isegi kui kohaldatavad õigusnormid niisugust formaalset nõuet sõnaselgelt ette ei näe. See õigus tagab igale isikule võimaluse haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse vastuvõtmist teha tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 67).
103 Seda arvestades tuleb samuti märkida, et harta artikli 52 lõige 1 lubab piirata hartas sätestatud õiguste teostamist, sealhulgas artiklis 41 sätestatud õiguse olla ära kuulatud teostamist. Samas peavad harta artikli 52 lõike 1 kohaselt kõik piirangud olema ette nähtud seadusega ja arvestama asjaomase põhiõiguse olemust. Lisaks peavad need piirangud proportsionaalsuse põhimõtet järgides olema vajalikud ja vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele (18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 71).
104 Samuti tuleb kaitseõiguste rikkumise esinemist hinnata iga üksikjuhtumi eriomaste asjaolude, eelkõige asjasse puutuva akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel (vt selle kohta 10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R., C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punkt 34, ning 9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus M, C‑560/14, EU:C:2017:101, punkt 33).
105 Hagi esimest väidet tuleb analüüsida nendest põhimõtetest lähtuvalt.
106 Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole määruse nr 2271/96 artiklil 2 sellele mingit mõju. Komisjoni argument, et kolmas isik, kes ei ole teda selle sätte alusel teavitanud, „kaotab“ oma õiguse olla ära kuulatud määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel toimuvas menetluses, on täiesti alusetu, kuna esimeses sättes ette nähtud teavitamismenetlus erineb teises sättes ette nähtud loamenetlusest.
107 Kõigepealt tuleb märkida, et ei määrus nr 2271/96 ega rakendusmäärus 2018/1101 ei näe määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel otsuse vastuvõtmise menetluses ette selliste kolmandate isikute osalemist, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid (näiteks SDNi nimekirja kantud kolmandad isikud, nagu hageja), kellega seoses soovib taotleja (nagu menetlusse astuja) saada loa järgida lisas nimetatud seadusi. Nimelt ei näe need määrused ette mingit menetluslikku rolli kõnealustele kolmandatele isikutele, keda komisjon ei teavita ega kuula ära menetluses, mille eesmärk on otsuse vastuvõtmine määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel.
108 Järelikult, kuna asjaomane õiguslik raamistik ei näe ette, et piiravate meetmete esemeks olevate kolmandate isikute ärakuulamine on keskne menetlustingimus, mis on olemuslikult seotud akti andja tahte õige kujunemise või väljendamisega (vt selle kohta 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Bayern jt, C‑167/19 P ja C‑171/19 P, EU:C:2022:176, punkt 89), tuleb tagasi lükata hageja argument, et asjaolu, et teda ei kuulatud ära, kujutab endast käesolevas asjas olulise vorminõude rikkumist, mis iseenesest peaks viima vaidlustatud otsuste tühistamiseni.
109 Tuleb siiski märkida, et vastavalt eespool punktis 102 meenutatud kohtupraktikale ei saa vaatamata sellele, et kohaldatavad õigusnormid ei näe sõnaselgelt ette õigust olla ära kuulatud, välistada, et kolmandad isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, võivad tugineda sellele õigusele menetluses, mille tulemusel võetakse vastu otsus määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel, kui selline otsus neid ebasoodsalt mõjutab.
110 Eespool punktis 103 viidatud kohtupraktika kohaselt võib siiski piirata õiguse olla ära kuulatud kasutamist. Käesolevas asjas leiab komisjon, et mitu asjaolu, mis on omased määrusega nr 2271/96 kehtestatud süsteemile, põhjendavad seda, et kolmandaid isikuid, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, ei kuulata sellise menetluse raames ära. Seega tuleb kindlaks teha, kas õiguse olla ära kuulatud selline piiramine, mis tuleneb asjakohasest õiguslikust raamistikust, millele komisjon sisuliselt tugineb, võib olla nimetatud kohtupraktika tähenduses lubatud.
111 Esiteks, nagu nähtub hagi neljanda väite analüüsist, siis asjaolu, et asjaomases õiguslikus raamistikus puuduvad sätted, mis näeks ette sellise kolmanda isiku õiguse olla ära kuulatud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse (vt eespool punkt 107), kuulub süsteemi, mis ei näe ette, et nende kolmandate isikute huve võetakse arvesse, kui komisjon hindab määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel esitatud loataotlust. Teisisõnu valis liidu seadusandja süsteemi, mille raames nende kolmandate isikute huve ei tule arvesse võtta ning neid isikuid ei tule kaasata menetlustesse, mis viiakse nimetatud sätte alusel läbi.
112 Nimelt on komisjoni poolt selle sätte alusel vastu võetud erandiotsuste eesmärk vältida seda, et teatavate nõuetekohaselt põhjendatud asjaolude korral (rakendusmääruse 2018/1101 põhjendus 5) tuleneks lisas nimetatud seaduste järgimata jätmisest tõsine kahju liidu või taotleja huvidele. Otsuse vastuvõtmine selle sätte alusel vastab seega üldise huvi eesmärkidele, milleks on kaitsta liidu huve või EL toimimise lepingu alusel õigusi kasutavate isikute huve tõsise kahju eest, mis võib tekkida lisas nimetatud seaduste järgimata jätmisest. Lisaks lõpetas komisjon käesolevas asjas igas vaidlustatud otsuses oma hinnangu sellega, et ta rõhutas, et loa andmine oli kooskõlas nii määruse nr 2271/96 eesmärkidega kui ka liidu üldise poliitika eesmärkidega (esimese vaidlustatud otsuse põhjendus 38, teise vaidlustatud otsuse põhjendus 18 ja kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendus 27), millele hageja iseenesest vastu ei vaidle.
113 Nagu rõhutavad komisjon ja menetlusse astuja, siis see, kui kolmandad isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, teostavad kõnealuses menetluses oma õigust olla ära kuulatud, ei oleks sellega seoses kooskõlas määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõiguga taotletavate üldise huvi eesmärkidega ning võiks ühtlasi ohustada nende eesmärkide saavutamist, millega kaitstakse liidu huve või EL toimimise lepingu alusel õigusi kasutavate isikute huve. Nimelt, nagu selgitab komisjon, võib selle õiguse kasutamine kaasa tuua teabe kontrollimata levitamise. Eelkõige võib see võimaldada lisas nimetatud seadused andnud kolmanda riigi ametiasutustel teada saada, et isik on taotlenud luba nimetatud sätte tähenduses ja et ta võib seetõttu järgida selle kolmanda riigi eksterritoriaalseid õigusakte või mitte, mis võib selle isiku suhtes kaasa tuua uurimiste ja sanktsioonide ohu ning seega kahjustada selle isiku ja olenevalt olukorrast liidu huve. Nagu väidab komisjon, esineb selline oht eelkõige isikute puhul, kes on taotlenud luba, kuid ei ole seda saanud, ja kes peavad määruse nr 2271/96 artikli 5 esimeses lõigus sätestatud keeldu järgima ning riskima sellega, et nende suhtes toimub kolmandas riigis uurimine ja kohaldatakse sanktsioone.
114 Kui piiratakse selliste kolmandate isikute õigust olla ära kuulatud, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, sellises menetluses, mille eesmärk on võtta vastu otsus määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel, siis näib see neil asjaoludel olevat selle määrusega liidu seadusandja kehtestatud süsteemi tagajärg ja vajalik, et võimaldada selle määruse eesmärke saavutada.
115 Teiseks tuleb märkida, et ühtegi nende kolmandate isikute isiklikule olukorrale omast asjaolu ei ole otseselt nende asjaolude hulgas, mida rakendusmääruse 2018/1101 artikli 3 lõike 2 alusel esitatud loataotlus peab sisaldama („Taotluses tuleb märkida taotleja nimi ja kontaktandmed, loetletud eksterritoriaalse õigusakti täpne säte või asjaomane järgnev meede ning selles tuleb kirjeldada taotletava loa ulatust ning mittejärgimisest tulenevat võimalikku kahju.“), või nende kriteeriumide hulgas, mida komisjon võtab arvesse, kui ta sellist taotlust sama määruse artikli 4 tähenduses hindab. Kuigi selle määruse artikli 4 punkt n viitab „muudele asjakohastele teguritele“, ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see viitab nende kolmandate isikute isiklikule olukorrale, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid. Nimelt on selle määruse artiklis 4 toodud kriteeriumide eesmärk hinnata, kas määruse nr 2271/96 artikli 5 teises lõigus kaitstud huve võidakse tõsiselt kahjustada. Sellise hinnangu raames ei oma aga viidatud kolmandate isikute huvid mingit mõju (vt eespool punktid 68–72).
116 Lisaks, nagu rõhutab komisjon ja nagu nähtub vaidlustatud otsustest, tuleb käesoleval juhul tõdeda, et hagejat on neis otsustes mainitud üksnes osas, milles ta on kantud SDNi nimekirja või on menetlusse astuja loataotluses selles osas nimetatud (vt esimese vaidlustatud otsuse põhjendused 12–14 ja artikkel 1, teise vaidlustatud otsuse põhjendused 11, 12 ja 21 ning artiklid 1 ja 4 ning kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendused 11–13 ja 31 ning artiklid 1 ja 4), ning et komisjon ei võtnud arvesse ühtegi hageja isikliku olukorraga seotud asjaolu, kui ta hindas määruse nr 2271/96 artikli 5 teises lõigus ette nähtud tingimusi rakendusmääruse 2018/1101 artiklis 4 sätestatud kriteeriumide alusel (vt esimese vaidlustatud otsuse põhjendused 16–38, teise vaidlustatud otsuse põhjendused 14–18 ja kolmanda vaidlustatud otsuse põhjendused 20–27).
117 Sellest tuleneb, et määrusega nr 2271/96 kehtestatud süsteemis, mis puudutab eelkõige selle määruse artikli 5 teise lõigu alusel otsuse vastuvõtmist, ei näi, et kolmandad isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, võiksid tugineda nende isiklikku olukorda puudutavatele vigadele või asjaoludele, mis räägiksid selle kasuks, et selline otsus tehakse, jäetakse tegemata või et sellel on teatav sisu.
118 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kui sellise menetluse raames piiratakse nende kolmandate isikute õigust olla ära kuulatud, keda piiravad meetmed puudutavad, siis ei tundu see asjakohast õiguslikku raamistikku ja sellega taotletavaid eesmärke arvestades olevat ebaproportsionaalne ega selle õiguse olemust eirav.
119 Lisaks tuleb märkida, nagu väidavad ka komisjon ja menetlusse astuja, et määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel tehtud otsus, nagu vaidlustatud otsused, piirdub sellega, et annab taotlejale loa täita lisas nimetatud seadusi, ilma et sellega rikutaks sama sätte esimeses lõigus sisalduvat keeldu. Kuna see luba ei vabasta taotlejat kohustusest järgida riigisisest õigust ja olenevalt olukorrast muid asjakohaseid liidu õiguse sätteid, võib loa saanud tegevuse teostamist taotleja poolt kontrollida eelkõige riigisisese haldusmenetluse või kohtumenetluse raames nii riigisisese õiguse kui ka liidu õiguse muude asjakohaste sätete alusel.
120 Kõigist eeltoodud asjaoludest, mis on omased vaidlustatud otsuste laadile, nende vastuvõtmise kontekstile ja asjaomast valdkonda reguleerivatele õigusnormidele, tuleneb, et õiguse olla ära kuulatud piiramine, mis tuleneb asjakohasest õiguslikust raamistikust ja millele komisjon sisuliselt tugineb, on käesoleva asja konkreetsetel asjaoludel eespool punktis 103 viidatud kohtupraktika tähenduses põhjendatud, kuna see on määrusega nr 2271/96, eelkõige selle määruse artikli 5 teise lõiguga taotletavate eesmärkide seisukohast vajalik ja proportsionaalne. Komisjon ei olnud seega kohustatud kuulama hagejat ära menetluses, mille tulemusel need otsused vastu võeti.
121 Lisaks ei saa erinevale järeldusele viia asjaolu, millele hageja viitab 17. märtsil 2023 esitatud tõendites ja mille kohaselt pärast käesolevas asjas kohtuistungi toimumist kuulas komisjon ära ühe teise kolmanda isiku, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ühes teises määruse nr 2271/96 artikli 5 teise lõigu alusel läbi viidavas loamenetluses. Nimelt on selgelt tõendamata mitte üksnes see, millistel asjaoludel kuulas komisjon ühes teises menetluses ära kolmanda isiku või küsis tema seisukohta, vaid lisaks on hageja viidatud asjaolu vaidlustatud otsuste vastuvõtmisest hilisem, mistõttu ei ole see käesoleva juhtumi asjaoludel üldse asjakohane.
122 Järelikult ei rikkunud komisjon hageja õigust olla ära kuulatud.
123 Isegi kui eeldada, et komisjon pidi käesolevas asjas hageja ära kuulama, tuleb igal juhul meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob õiguse olla ära kuulatud rikkumine kaasa asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).
124 Sellega seoses ei saa hagejale, kes väidab, et tema kaitseõigusi on rikutud, panna kohustust tõendada, et asjaomase liidu institutsiooni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 106).
125 Seda küsimust tuleb muu hulgas hinnata iga juhtumi konkreetsete faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. RQ, C‑831/18 P, EU:C:2020:481, punkt 107).
126 Ent käesolevas asjas ei võimalda hageja esitatud argumendid asuda seisukohale, et kui ta oleks ära kuulatud haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsused, siis ei ole täielikult välistatud, et nende otsuste sisu oleks võinud olla teistsugune.
127 Esiteks väidab hageja, et kui ta oleks ära kuulatud, ei oleks komisjon andnud vaidlusalust luba tagasiulatuvalt. See argument põhineb siiski vääral eeldusel, kuna – nagu nähtub hagi teise väite analüüsist – vaidlusalusel loal, mille komisjon vaidlustatud otsustes andis, ei ole tagasiulatuvat mõju.
128 Teiseks väidab hageja, et menetlusse astuja poolt Landgericht Frankfurt am Mainile (Frankfurdi esimese astme kohus) esitatud argumendid nendevahelise õigusliku seose puudumise kohta on vaidlustatud otsustega vastuolus. Hageja ei ole siiski selgitanud, kuidas ta oleks saanud end paremini kaitsta haldusmenetlustes, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsused. Isegi kui eeldada, et selle argumendiga soovib hageja näidata, et ta oleks võinud komisjonile väita, et tal ei olnud õiguslikku seost menetlusse astujaga, nagu viimane väitis Landgericht Frankfurt am Mainis (Frankfurdi esimese astme kohus), tuleb märkida, et selline väide ei oleks mõjutanud vaidlustatud otsuste sisu. Nimelt, nagu on juba märgitud eespool punktis 83, puudutavad vaidlustatud otsused ka teenuseid, mida ei pakuta otse hagejale, vaid millest hageja kas või kaudselt kasu saab (või milles ta osaleb).
129 Kolmandaks väidab hageja sisuliselt, et ta oleks võinud teavitada komisjoni asjaolust, et menetlusse astuja blokeeris tema vara isegi enne vaidlusaluse loa saamist, rikkudes nii määrust nr 2271/96. Hageja näib seega väitvat, et sellist luba ei oleks antud taotlejale, kes on rikkunud määrust nr 2271/96. Kuid sõltumata asjaolust, et Üldkohus ei pea kindlaks määrama, kas menetlusse astuja blokeeris hageja vara ilma loata, rikkudes nii määrust nr 2271/96, piisab märkimisest, et isegi kui hageja oleks saanud sellise väite komisjonile esitada, ei oleks sellel olnud mingit mõju vaidlustatud otsuste sisule. Nimelt ei viita määruses nr 2271/96 miski sellele, et isik, kes on rikkunud nimetatud määruse artikli 5 esimeses lõigus sätestatud keeldu, ei võiks saada luba sama määruse artikli 5 teise lõigu tähenduses. Lõpuks, kuna vaidlusalusel loal, mille komisjon vaidlustatud otsustega andis, ei ole tagasiulatuvat jõudu, ei puuduta see taotleja võimalikku eelnevat tegevust.
130 Neljandaks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse võimalust rakendada alternatiivseid mehhanisme. Siiski ei ole hageja ühest küljest märkinud, milliseid alternatiivseid mehhanisme oleks ta võinud komisjonile mainida, kui ta oleks ära kuulatud, ja milline mõju sellel oleks võinud olla vaidlustatud otsuste sisule, piirdudes ebamääraselt ja põhjendamata viitega mehhanismile „INSTEX“, mille asjakohasuse komisjon pealegi vaidlustab. Teisest küljest tuleb meenutada, et nagu on märgitud neljanda väite analüüsimisel, ei nähtu asjakohasest õiguslikust raamistikust, et komisjon oleks pidanud analüüsima alternatiivsete mehhanismide olemasolu või neid arvesse võtma. Järelikult, isegi kui eeldada, et hageja oleks saanud sellise argumendi esitada haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsused, ei ole tõendatud, et see oleks võinud mõjutada nende otsuste sisu.
131 Peale selle ei ole asjakohane hageja poolt kohtuistungil esitatud argument, et ta oleks võinud teha konstruktiivseid ettepanekuid, et leida kompromiss, mis võimaldaks eelkõige tema portfelli ümber korraldada ja rahuldada menetlusse astuja vajadusi, kuna see puudutab hageja ja menetlusse astuja vahelisi suhteid, mitte aga vaidlustatud otsuste sisu.
132 Viiendaks väidab hageja, et asjaolu, et teda ei kuulatud ära ega teavitatud vaidlustatud otsustest, kohustas teda esitama kulukaid hagisid mitme ettevõtja vastu, et tema dividendid välja makstaks, või kas või selleks, et teada saada nende staatust. Isegi kui eeldada, et need väited on õiged – kuigi selle kindlakstegemine ei ole käesoleva kohtuasja raames Üldkohtu ülesanne –, tuleb tõdeda, et need on asjakohatud osas, mis puudutab hageja õiguse olla ära kuulatud rikkumist haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsused, kuna need ei puuduta küsimust, kas vaidlustatud otsuste sisu oleks võinud olla teistsugune.
133 Kuuendaks väidab hageja, et komisjon võttis arvesse üksnes menetlusse astuja huve, mitte ka tema huve. Piisab, kui märkida, et need argumendid kattuvad neljanda väite raames esitatud argumentidega ja tuleb seega tagasi lükata. Nimelt ühest küljest, nagu nähtub selle väite analüüsist, ei olnud komisjon kohustatud neid huve arvesse võtma. Teisest küljest ei ole tõendatud, et kui hagejal oleks olnud võimalik oma huve komisjonis kaitsta, oleks see asjaolu võinud mõjutada vaidlustatud otsuste sisu.
134 Seitsmendaks väidab hageja, et teda ei kuulatud ära „tõsiste põhjuste“ kohta, mida komisjon võttis arvesse eelkõige esimese vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 ja artiklis 1, et põhjendada vaidlusaluse loa andmist. Piisab, kui märkida, et hageja argument põhineb vaidlustatud otsuste vääral tõlgendusel, kuna komisjon ei tuginenud vaidlustatud otsustes „tõsiste põhjuste“ olemasolule. Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 41, kasutati vaidlustatud otsuste artiklis 1 mõistet „tõsised põhjused“, et määrata kindlaks komisjoni antud loa kohaldamise tingimused.
135 Eeltoodust tuleneb, et isegi kui eeldada, et hageja oleks tulnud ära kuulata haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsused, ei võimalda tema poolt Üldkohtus esitatud argumendid asuda seisukohale, et ei ole välistatud, et kui ta oleks ära kuulatud, oleks vaidlustatud otsuste sisu võinud olla teistsugune.
136 Ühtlasi lisab hageja, et selleks, et tagada tema õigus olla ära kuulatud, oleks komisjon pidanud avaldama vähemalt vaidlustatud otsuste resolutsiooni.
137 Ilma et oleks vaja otsustada, kas etteheide, millele komisjon kohtuistungil vastu vaidles, on vastuvõetav, piisab, kui märkida, et miski ei võimalda asuda seisukohale, et komisjonil lasus selline avaldamiskohustus, ning hageja ei tugine selle etteheite põhjendamiseks ühelegi asjakohasele sättele. Nimelt ei tulene selline avaldamiskohustus kohtujurist Hogani poolt kohtuasjas Bank Melli Iran (C‑124/20, EU:C:2021:386) esitatud ettepaneku 40. joonealusest märkusest, millele hageja kohtuistungil viitas, samas kui käesolevale kohtumenetlusele omased normid ja asjaolud, millele hageja oma menetlusdokumentides viitab, ei ole asjakohased. Lisaks ei saa vaidlustatud otsuste avaldamine pärast nende vastuvõtmist mõjutada hageja võimalikku õigust olla ära kuulatud haldusmenetluses, mille tulemusel need otsused vastu võeti, ning pealegi ei ole hageja esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks järeldada vastupidist. Samadel põhjustel ja seoses sellega, et haldusmenetluses on väidetavalt rikutud õigust olla ära kuulatud, tuleb tagasi lükata hageja argument, et komisjon oleks alternatiivina pidanud vaidlustatud otsused talle pärast nende vastuvõtmist edastama.
138 Seega ei saa asuda seisukohale, et kuna komisjon ei avaldanud vaidlustatud otsuseid pärast nende vastuvõtmist või edastanud neid hagejale, rikkus ta mõnda menetlusnormi, mis võib kaasa tuua selle, et rikuti hageja õigust olla ära kuulatud.
139 Seega tuleb hagi esimene väide samuti tagasi lükata.
140 Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja teha otsust selle vastuvõetavuse kohta, mille kohta pooltele kohtuistungil küsimusi esitati. Käesoleva kohtuasja asjaoludel õigustab korrakohane õigusemõistmine hagi sisulistel põhjustel rahuldamata jätmist, ilma et enne lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).
Kohtukulud
141 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud vastavalt viimase nõudele.
142 Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta IFIC Holding AG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Clearstream Banking AG kohtukulud tema enda kanda.
van der Woude | Marcoulli | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad