Kohtuasi T‑434/09

Centrotherm Systemtechnik GmbH

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Tühistamismenetlus – Ühenduse sõnamärk CENTROTHERM – Kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkt a – Faktide kontrollimine omal algatusel – Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 1 – Uute tõendite vastuvõetavus – Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2 – Õigusvastasuse väide – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 40 lõige 5

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

2.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

1.      Kohtupraktika kohaselt on kaubamärgi tegeliku kasutamisega tegemist siis, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on registreeringust tulenevate õiguste säilitamine. Lisaks sellele tuleneb tegeliku kasutamise nõudest, et asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki tuleb kasutada avalikult ja väljapoole suunatuna.

Kuigi tegeliku kasutamise mõiste välistab selle, et mis tahes minimaalse ja ebapiisava kasutamise alusel võiks leida, et kaubamärki tegelikult ja tõhusalt kasutatakse, ei ole tegeliku kasutamise nõude eesmärk siiski ettevõtja majandusliku edu hindamine või tema majandusstrateegia uurimine ega piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral.

(vt punktid 25 ja 26)

2.      Käesoleval juhul peab asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamise uurimise käigus hindama toimikusse koondatud tõendeid tervikuna, võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid. Hindamisel peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas on tegemist kaubamärgi tegeliku kaubandusliku kasutamisega ja sellisteks asjaoludeks on eelkõige kasutamine – mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks – kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus.

Asjaomase kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kasutamisjuhtude kaubanduslikku mahtu tervikuna ja teiselt poolt nii kasutamise ajavahemikku kui ka kasutamise sagedust. Selline hindamine tähendab, et arvessevõetavad tegurid on teatavas vastastikuses sõltuvuses. Nii võib nimetatud kaubamärgiga tähistatud kaupade vähest kogust kompenseerida kaubamärgi kasutamise märkimisväärne intensiivsus või regulaarsus ja vastupidi.

Mida piiratum on siiski kaubamärgi kasutamise kaubanduslik maht, seda vajalikum on, et kaubamärgi omanik esitaks täiendavaid tõendeid, mille alusel välistada kahtlused seoses asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamisega.

Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäolisuse või oletustega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul.

(vt punktid 27–30)