ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
25. oktoober 2011(*)
Dumping – Endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist, Hiinast, Egiptusest, Kasahstanist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Põhjuslik seos – Ühenduse huvi – Koostöö puudumine – Kättesaadavad andmed – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑192/08,
Transnational Company „Kazchrome” AO, asukoht Aqtöbe (Kasahstan),
ENRC Marketing AG, asukoht Kloten (Šveits),
esindajad: advokaadid L. Ruessmann ja A. Willems, hiljem A. Willems ja S. de Knop,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.‑P. Hix, hiljem J.‑P. Hix ja B. Driessen, keda abistasid advokaadid G. Berrisch ja G. Wolf, hiljem G. Berrisch,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja K. Talabér-Ritz,
ja
Euroalliages, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid J. Bourgeois, Y. van Gerven ja N. McNelis,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada osaliselt nõukogu 25. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 172/2008, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Egiptusest, Kasahstanist, endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 55, lk 6), hagejaid puudutavas osas,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja) ja S. Soldevila Fragoso,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejad Transnational Company Kazchrome AO (edaspidi „Kazchrome”) ja ENRC Marketing AG tegutsevad ferrosiliitsiumi tootmise ja müümisega, mis on üks terase ja raua tootmisel kasutatav tooraine. Kazchrome, kelle asukoht on Kasahstanis, müüb kogu oma toodangu Šveitsis asuvale ENRC Marketingile. Viimane müüb Kazchrome toodangu edasi kogu maailmas.
2 Pärast Euroalliages’i (Comité de liaison des industries de ferro-alliages) 16. oktoobri 2006. aasta kaebuse saamist algatas Euroopa Ühenduste Komisjon vastavalt nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), mida on muudetud (edaspidi „algmäärus”) (mis on asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandus ELT 2010, L 7, lk 22)), ja täpsemalt algmääruse artiklile 5 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikkel 5) dumpinguvastase menetluse, mis käsitles endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist, Hiinast, Egiptusest, Kasahstanist, ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi importi. Otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas 30. novembril 2006 (ELT C 291, lk 34). Dumpingut ja kahju käsitlev uurimine hõlmas ajavahemikku 1. oktoobrist 2005 kuni 30. septembrini 2006 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahju hindamise seisukohalt asjakohaste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2003 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood”).
3 Selle menetluse raames esitasid hagejad 15. detsembril 2006 komisjoni teenistustele algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktid b ja c) kohaselt taotluse turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine”) saamiseks.
4 Hagejad esitasid 12. jaanuaril 2007 oma vastused komisjoni dumpinguvastasele küsimustikule ning kahju puudutava dokumendi. 25. jaanuaril 2007 esitasid hagejad komisjonile täiendavaid kahju puudutavaid märkusi.
5 Hagejad teavitasid komisjoni 14. veebruari 2007. aasta kirjas, et nad loobuvad uurimisel osalemisest, kuid nad olid valmis andma selgitusi andmete kohta, mille nad talle olid juba edastanud. Sama päeva faksis teavitas komisjon hagejaid, et ta tühistab 22. veebruarist kuni 2. märtsini 2007 ette nähtud kontrollkäigu. Ta rõhutas, et selline tühistamine tähendas, et kontrolli puudumise tõttu ei saa hagejate poolt tema teenistustele edastatud andmeid vastu võtta ja et vastavalt algmääruse artiklile 18 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikkel 18) osutub võib-olla vajalikuks, et uurimise järeldused tehakse kättesaadavate andmete põhjal. 20. veebruari 2007. aasta kirjas teavitasid hagejad komisjoni sellest, et kuigi nad ei saa uurimises täielikult koostööd teha, soovivad nad võimaluste piires selle uurimise raames talle oma abi pakkuda.
6 Komisjon teatas 5. juulil 2007 hagejatele, et kuna ta ei saanud hagejate ruumides kontrollida andmeid, mille nad olid esitanud, ei võimaldata neile turumajanduslikku kohtlemist. Hagejad esitasid 16. juulil 2007 komisjonile oma märkused muu hulgas seoses turumajandusliku kohtlemise tunnustamisest keeldumisega.
7 29. augustil 2007 avaldas komisjon 28. augusti 2007. aasta määruse (EÜ) nr 994/2007, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist, Egiptusest, Kasahstanist, endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist ja Venemaalt pärineva ferrosiliitsiumi impordi suhtes (ELT L 223, lk 1; edaspidi „ajutine määrus”). Ajutise määrusega kehtestati muu hulgas 33,9% dumpinguvastane tollimaks Kasahstanist pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes. Ajutise määruse põhjenduses 25 täpsustas komisjon, et hagejate turumajandusliku kohtlemise taotlust ei võetud arvesse, kuna hagejad ei lubanud kontrollkäiku läbi viia.
8 Komisjon edastas hagejatele 30. augusti 2007. aasta kirjas olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal võeti ajutised dumpinguvastased meetmed (edaspidi „ajutise avalikustamise dokument”). Komisjon saatis hagejatele 15. septembri 2007. aasta kirjas ajutise avalikustamise dokumendi täienduse. Hagejad esitasid 5. oktoobril 2007 komisjonile oma märkused ajutise avalikustamise dokumendi kohta.
9 18. detsembril 2007 saatis komisjon hagejatele kirja, mis sisaldas olulisi fakte ja kaalutlusi, mille põhjal ta kavatses soovida kehtestada lõplikud dumpinguvastased meetmed (edaspidi „lõpliku avalikustamise dokument”). Hagejad esitasid oma märkused lõpliku avalikustamise dokumendi kohta komisjonile saadetud 3. jaanuari 2008. aasta kirjas.
10 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 25. veebruaril 2008 vastu määruse (EÜ) nr 172/2008, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Egiptusest, Kasahstanist, endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 55, lk 6; edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määruse kohaselt kehtestati Kasahstanist pärit toodete vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu tasumist lõplik dumpinguvastane tollimaks määraga 33,9%.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hagejad esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. mail 2008.
12 Euroalliages ja komisjon esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 1. ja 3. septembril 2008 saabunud dokumentidega taotlused astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
13 Dokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. oktoobril 2008, taotlesid hagejad Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõike 2 alusel, et toimikus sisalduvaid teatud konfidentsiaalseid andmeid Euroalliages’ile ei edastataks. Hagejad esitasid edastamiseks asjaomaste seisukohtade ja dokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.
14 Üldkohtu teise koja esimees andis vastavalt 2. detsembri 2008. aasta ja 16. veebruari 2009. aasta määrustega komisjonile ja Euroalliages’ile loa menetlusse astuda.
15 Euroalliages esitas 10. märtsil 2009 Üldkohtu kantseleisse kirja, milles ta teatas, et tal ei ole vastuväiteid hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele.
16 26. juunil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas andis komisjon Üldkohtule teada, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid osaleb suulises menetluses.
17 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tuvastada hagi vastuvõetavus;
– tühistada vaidlustatud määrus hagejaid puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
18 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
19 Euroalliages palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud, sh tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud, välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
20 Tühistamishagi põhjenduseks esitavad hagejad neli väidet. Esimeses väites vaidlustavad nad dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu hindamise. Teises väites seavad nad kahtluse alla ühenduse huvi analüüsi. Kolmandas väites kritiseerivad nad institutsioonide hinnangut nende koostööle menetluses, algmääruse artikli 18 kohaldamist ja turumajandusliku kohtlemise taotluse käsitlemist. Neljandas väites viitavad nad kaitseõiguste rikkumisele.
A – Esimene väide, mis puudutab põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel
21 Etteheited, mille hagejad esitasid esimese väite raames, saab koondada kolme rühma:
– esiteks etteheited, mis on seotud dumpinguhinnaga impordi ja ühenduse tootmisharu kantud kahju vahelise põhjusliku seose analüüsi reguleerivate õiguspõhimõtete tõlgendamisega, kuna hagejad viitavad esimese osa raames sellele, et algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõiked 6 ja 7) tõlgendamisel on rikutud õigusnorme;
– teiseks etteheited, mis puudutavad institutsioonide poolt teatavate muude tegurite kui dumpinguhinnaga import eraldi hindamist, mis võisid põhjustada ühenduse tootmisharule kahju või seda süvendada; hagejad viitavad selleks teises kuni kaheksandas osas ilmsetele hindamisvigadele ja institutsioonide poolt toime pandud rikkumistele teatavate kahjutegurite eraldi analüüsimise raames;
– kolmandaks etteheited, et erinevaid muid kahjutegureid kui dumpinguhinnaga import ei ole hinnatud koos; hagejad viitavad esimeses ja kaheksandas osas eelkõige institutsioonide ilmsele hindamisveale, kuna nad ei ole neid tegureid koos hinnanud.
22 Neid kolme etteheidete rühma analüüsitakse üksteise järel.
1. Põhjusliku seose analüüsi suhtes kohaldatavate õiguspõhimõtete tõlgendamine (esimese väite esimene osa)
a) Poolte argumendid
23 Esimese väite esimeses osas väidavad hagejad, et metodoloogia puhul, mida nõukogu kasutas dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahelise põhjusliku seose kindlakstegemisel, on rikutud kahte õigusnormi.
24 Esiteks väidavad hagejad, et nõukogu lähenemisviis kajastab omistamise analüüsi ja mitteomistamise analüüsi kunstlikku eraldamist. Algmääruse artikli 3 lõike 7 sõnastuse kohaselt nõuab põhjusliku seose adekvaatne analüüs muude algusest peale teada olevate tegurite arvessevõtmist, et vältida uurimismenetluses käsitletava impordi mõju ja muude tegurite mõju segiajamist. Institutsioonid ei oleks seega saanud järeldada, et uurimismenetluses käsitletav import põhjustas kahju, uurimata eelnevalt, kas seda kahju ei põhjustanud tegelikult muud tegurid.
25 Teiseks väidavad hagejad, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu aruannetest ning Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast nähtub, et kahju tekitavate tegurite mõju tuleb uurida koos.
26 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vastab esiteks, et selle kindlakstegemiseks, kas dumpinguhinnaga import on põhjustanud olulist kahju, on vaja kõigepealt hinnata, kas kahju põhjustas nimetatud import, võttes muu hulgas arvesse dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindasid ning hinna allalöömise arvutust. Alles siis, kui on kindlaks tehtud selle põhjusliku seose olemasolu, on vaja uurida, kas muud tegurid võisid kahju süvendada ulatuses, mis põhjusliku seose katkestaks. Teiseks leiab nõukogu, et õiguslikult ei nõua miski muude tegurite koos uurimist, et niisugust uurimist praktikas ei tehta ja et see ei kujuta endast liidu kohtu poolt kehtestatud põhimõtet.
b) Üldkohtu hinnang
27 Esimese väite esimene osa puudutab sisuliselt algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 kohaldamise tingimusi. Selle sätte kohaselt on nõukogu ja komisjon kohustatud uurima, kas kahju, mida käsitletakse, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja välistama kogu teistest teguritest põhjustatud kahju (Euroopa Kohtu 11. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑3813, punkt 16, ja Üldkohtu 14. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑107/04: Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, EKL 2007, lk II‑669, punkt 72).
28 Esiteks tuleb kindlaks teha, kas see säte nõuab – nagu väidavad hagejad –, et institutsioonid analüüsiksid kõigepealt dumpinguhinnaga impordi ja muude teadaolevate ühenduse tootmisharule kahju tekitavate tegurite mõju, enne kui nad seejärel järeldavad, et nimetatud impordi ja kahju vahel on põhjuslik seos, või kas kõigepealt tuleb uurida – nagu kinnitab nõukogu –, kas kahju põhjustas nimetatud import, ja seejärel, kui põhjuslik seos on kindlaks tehtud, kas muud tegurid võisid kahju süvendada niivõrd, et need katkestavad selle põhjusliku seose.
29 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb analüüsida algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 sõnastust, eesmärki ja konteksti.
30 Esiteks, selle sätte sõnastuse osas nähtub algmääruse artikli 3 lõikest 6, et institutsioonid peavad tõendama, et dumpinguhinnaga import põhjustab impordi mahtu ja hinda arvestades ühenduse tootmisharule olulist kahju. Tegemist on nn omistamise analüüsiga. Seejärel nähtub algmääruse artikli 3 lõikest 7, et institutsioonid peavad esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu dumpinguhinnaga impordiga samal ajal kahjustatakse, ning teiseks tagama, et nende muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks dumpinguhinnaga impordile. Tegemist on nn mitteomistamise analüüsiga.
31 Teiseks, nagu märkisid nii hagejad kui ka nõukogu oma menetlusdokumentides, on algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 eesmärk tagada, et institutsioonid eraldaksid ja eristaksid dumpinguhinnaga impordi ja muude tegurite kahjuliku mõju. Kui institutsioonid jätaksid kahju erinevate tegurite mõju eraldamata ja eristamata, siis ei saaks nad nõuetekohaselt järeldada, et dumpinguhinnaga import on ühenduse tootmisharule kahju põhjustanud.
32 Kolmandaks, mis puudutab selle sätte konteksti, siis kuna algmääruse põhjenduse 5 (nüüd määruse nr 1225/2009 põhjendus 3) kohaselt võetakse selle määruse artikli 3 lõigetega 6 ja 7 liidu õigusesse üle Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82; edaspidi „dumpinguvastane leping”) 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189) artikkel 3.5, tuleb tugineda sellele sättele ja selle WTO vaidluste lahendamise organi antud tõlgendusele.
33 Sellega seoses olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et WTO lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, millest lähtuvalt kontrollib liidu kohus EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel liidu institutsioonide õigusaktide õiguspärasust (Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I‑8395, punkt 47, ja 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑79, punkt 53). Liidu kohus peab siiski kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel juhul, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Portugal vs. nõukogu, punkt 49; eespool viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 54, ja 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 30).
34 Ent algmääruse põhjendusest 5 nähtub, et selle eesmärk on muu hulgas võtta liidu õigusesse võimalikult suures ulatuses üle 1994. aasta dumpinguvastases lepingus sisalduvaid eeskirju, mille hulgas on eeskätt kahju tuvastamist ning dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahelist põhjuslikku seost puudutavad eeskirjad (vt selle kohta eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 55).
35 Sellest järeldub, et algmääruse sätteid tuleb võimaluste piires tõlgendada dumpinguvastase lepingu vastavaid sätteid arvestades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑341/95: Bettati, EKL 1998, lk I‑4355, punkt 20, ning eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, punkt 57).
36 Lisaks, kuigi WTO vaidluste lahendamise organi poolt dumpinguvastasele lepingule antud tõlgendused ei saa Üldkohtule vaidlustatud määruse kehtivuse hindamisel olla siduvad (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑377/02: Van Parys, EKL 2005, lk I‑1465, punkt 54), ei takista miski Üldkohtul sellele viitamast, kui tegemist on – nagu käesolevas asjas – algmääruse sätte tõlgendamisega (vt selle kohta Üldkohtu 24. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑45/06: Reliance Industries vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk II‑2399, punkt 107).
37 Selles kontekstis tuleb märkida, et WTO apellatsioonikogu leidis vaidlust „Ühendriigid – Kuumvaltsitud teras” puudutavas 23. augusti 2001. aasta aruandes (WT/DS184AB/R, punkt 226), et mitteomistamist käsitleva dumpinguvastase lepingu artikli 3.5 sõnastusega kooskõlas olemiseks pidid uurimiste eest vastutavad asutused hindama nõuetekohaselt siseriiklikule tootmisharule muude teadaolevate tegurite põhjustatud kahju ning eraldama ja eristama dumpinguhinnaga impordi kahjulikku mõju ja muude tegurite kahjulikku mõju.
38 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et algmääruse artikli 3 lõigetega 6 ja 7 ei panda institutsioonidele mingit kohustust omistamise ja mitteomistamise analüüsi vormi või järjekorra osas, mille nad peavad läbi viima. Seevastu näeb see säte ette, et need analüüsid tuleb läbi viia nii, et need võimaldavad eraldada ja eristada dumpinguhinnaga impordi ja muude tegurite põhjustatud kahjulikku mõju.
39 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuasja poolte vaheline vaidlus on semantilist laadi ja mitte sisulist laadi. Nimelt ei ole sellel, kuidas nõukogu oma menetlusdokumentides kirjeldas metodoloogiat, mida institutsioonid kohaldasid omistamise ja mitteomistamise analüüsi läbiviimiseks, suurt tähtsust, kuna metodoloogia, mida nõukogu ja komisjon käesolevas asjas tegelikult kohaldasid, võimaldas neil tagada, et kahju, mida põhjustasid muud tegurid kui dumpinguhinnaga import, ei omistatud dumpinguhinnaga impordile. Niisiis uurisid institutsioonid esiteks dumpinguhinnaga impordi mõju ajutise määruse põhjendustes 112–114 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 85 ja 86. Teiseks analüüsisid nad ajutise määruse põhjendustes 115–136 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 87–101 muude tegurite mõju. Kolmandaks tegid nad ajutise määruse põhjendustes 137–140 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 102–104 omistamise ja mitteomistamise analüüsi lühikese sünteesi ning tegid selle põhjal põhjusliku seose osas omad järeldused. Kuigi on tõsi, et muud kahju põhjustanud tegurid kui dumpinguhinnaga import võeti arvesse vaid teisena, esitasid institutsioonid oma lõpliku järelduse kahju omistamise kohta siiski alles pärast teist etappi, mistõttu saadi dumpinguhinnaga impordi kahjulik mõju eraldada ja eristada muude tegurite põhjustatud kahjulikust mõjust.
40 Järelikult ei ole ajutise määruse põhjendustes 111–140 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 83–104 toodud põhjusliku seose analüüsi puhul rikutud õigusnormi, kuna institutsioonid on kõigepealt läbi viinud omistamise analüüsi ja seejärel mitteomistamise analüüsi.
41 Teiseks tuleb kindlaks teha, kas muid kahju põhjustanud tegureid kui dumpinguhinnaga import tuleb uurida koos, nagu väidavad hagejad, või neid tuleb uurida eraldi, nagu väidab nõukogu. Nagu ka eelmist küsimust, tuleb seda küsimust käsitleda algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 sõnastusest, eesmärgist ja kontekstist lähtuvalt.
42 Esiteks tuleb seoses algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 sõnastusega, nagu on toodud eespool punktis 30, märkida, et see säte ei täpsusta, kas muid kahju põhjustavaid tegureid kui dumpinguvastane import tuleb analüüsida koos või eraldi.
43 Teiseks, nagu sai märgitud eespool punktis 31, on algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 eesmärk eraldada ja eristada dumpinguhinnaga impordi ja muude tegurite kahjulikku mõju, nii et muude tegurite põhjustatud kahju ei omistataks nimetatud impordile. Selle eesmärgi saavutamiseks on teatavatel asjaoludel vajalik muude tegurite koos analüüsimine. Nii on see muu hulgas siis, kui institutsioonid eraldi analüüsimise tulemusel järeldavad, et igal muul teguril on ühenduse tootmisharule olnud negatiivne mõju, ilma et seda mõju saaks pidada oluliseks. Nagu märkisid hagejad oma menetlusdokumentides, kui kümmekond muud tegurit kui dumpinguhinnaga import on põhjustanud koos 99% kahjust, kuid ühelgi neist ei ole olnud olulist mõju ühenduse tootmisharu kantud kahjule, leiavad institutsioonid jätkuvalt, et olulise kahju põhjustas kõnealune import, kuna ühtegi neist kümnest muust tegurist eraldi ei saa pidada kahju põhjustajaks. Sellist analüüsi ei saa pidada algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 eesmärgiga kooskõlas olevaks.
44 Kolmandaks, selle sätte konteksti analüüs kinnitab, et teatavatel asjaoludel on vajalik muude tegurite koos analüüsimine. Nagu sai juba märgitud, on algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 eesmärk võtta liidu õigusesse üle dumpinguvastase lepingu artikkel 3.5. Ent vaidlust „Euroopa ühendused – Toruliitmikud” puudutavas 18. augusti 2003. aasta aruandes (WT/DS219/AB/R, punktid 190 ja 192) leidis WTO apellatsioonikogu, et kuigi dumpinguvastase lepingu artikkel 3.5 ei nõua igal juhtumil muude kahju põhjustavate tegurite mõju koos hindamist, võib esineda juhtumeid, kus juhtumi eripäraste faktiliste asjaolude tõttu oleks selle tagajärjeks, et muude kahju põhjustavate tegurite mõju ei hinnata koos, see, et uurimise eest vastutav asutus omistab muude kahju põhjustavate tegurite mõju vääralt dumpinguhinnaga impordile. WTO apellatsioonikoja arvates ei pea uurimise eest vastutav asutus muude kahju põhjustavate tegurite mõju hindama koos tingimusel, et juhtumi eripäraseid faktilisi asjaolusid arvestades täidab ta oma kohustuse mitte omistada dumpinguhinnaga impordile muude tegurite põhjustatud kahju.
45 Järelikult tuleb sarnaselt hagejatele asuda seisukohale, et teatavatel asjaoludel võib olla vajalik muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import ühine analüüs. Nii on see eeskätt siis, kui institutsioonid on paljude muude kahjutegurite kui dumpinguvastane import osas järeldanud, et need võisid kahju süvendada, kuid nende mõju ei saa eraldi pidada märkimisväärseks.
46 Sellest tulenevalt tuleb leida, et algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 tõlgendus, mida nõukogu ei soovita vaidlustatud määruses, vaid üksnes menetlusdokumentides, on väär. See ei tähenda siiski, et vaidlustatud määruses on rikutud õigusnormi, mis õigustaks vaidlustatud määruse tühistamist. Nimelt piirdus nõukogu vaidlustatud määruses erinevate kahjutegurite eraldi analüüsimisega, mainimata mingilgi viisil, et ta leidis, et nimetatud tegurite ühine analüüs ei olnud nõutud. Seega saab teha järelduse vaidlustatud määruses tehtud õigusnormi rikkumise kohta vaid siis, kui on tehtud järeldus ka selle kohta, et antud asjas oli niisugune ühine analüüs nõutud.
47 Ent eespool punktist 45 nähtub, et enne kui saab kindlaks teha, kas antud asjas oli ühine analüüs nõutud, tuleb analüüsida hagejate etteheiteid iga muu teadaoleva kahjuteguri eraldi analüüsi kohta. Seega saab alles pärast allpool punktides 49–215 tehtud analüüsi, mille eesmärk on kontrollida esiteks, kas iga muu teadaoleva kahjuteguri eraldi analüüs ei ole õigusvastane ning teiseks, kas juhtumi asjaolud nõudsid muude kahjutegurite ühist analüüsi, järeldada, et nõukogu on kahjutegurite eraldi analüüsiga piirdudes rikkunud õigusnormi.
48 Seevastu tuleb juba nüüd tagasi lükata esimese väite esimene osa selles osas, mille kohaselt on seoses põhjusliku seose analüüsiga institutsioonide metodoloogia puhul rikutud õigusnormi.
2. Muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import eraldi analüüs (esimese väite teine kuni kaheksas osa)
49 Sissejuhatuseks olgu meenutatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted, millest lähtuvalt tuleb analüüsida hagejate erinevaid etteheiteid, mis puudutavad muude erinevate kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import eraldi analüüsi.
50 Eespool punktis 27 viidatud kohtupraktika kohaselt on nõukogu ja komisjon kohustatud uurima, kas kahju, mille nad kavatsevad aluseks võtta, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ning kõrvale jätma kogu muudest teguritest põhjustatud kahju.
51 Lisaks, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab küsimus, kas ühenduse tootmisharu on kannatanud kahju ja kas see kahju on omistatav dumpinguhinnaga impordile ning küsimus, kas muud teadaolevad tegurid on süvendanud ühenduse tootmisharu kahju, keeruliste majanduslike küsimuste hindamist, milleks institutsioonidel on laiaulatuslik kaalutlusõigus. Sellest järeldub, et liidu kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab piirduma menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt selle kohta eespool punktis 27 viidatud Üldkohtu otsus Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, punkt 71, ja 17. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑462/04: HEG ja Graphite India vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3685, punkt 120).
a) Esimese väite teine osa, mis puudutab terasenõudluse ja hindade arengut ühenduse ja maailma turgudel
Poolte argumendid
52 Hagejad väidavad, et vaidlustatud määruse põhjenduses 85 on tehtud ilmne hindamisviga ning see rikub algmääruse artikli 3 lõikeid 6 ja 7, kuna survet ühenduse hindadele ei saa omistada dumpinguhinnaga impordile, vaid tuleb omistada hindade arengule maailmaturul ja terasenõudluse arengule.
53 Nimelt arenevad esiteks ferrosiliitsiumi hinnad igal suurel maailma turul samamoodi ja ühenduse hinna areng kajastab maailmaturu dünaamikat. Hagejad on seisukohal, et kuna hinnad eelkõige ajavahemikus 2005. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni kõikidel turgudel langesid, siis on ilmselgelt põhjendamatu väita, et ilma dumpinguhinnaga impordita oleks hinnad ühenduses tõusnud, et katta ühenduse tootmisharu kasvavad kulud, millele lisandub põhjendatud kasumimarginaal.
54 Teiseks määrab ferrosiliitsiumi hindade madala taseme kindlaks mitte dumpinguhinnaga import, vaid nõudluse areng. Nõukogu möönis vaidlustatud määruses ise, et ferrosiliitsiumi hinnad järgivad nõudluse kõikumisi. Siiski analüüsis ta vääralt ferrosiliitsiumi hindade arengut ühenduses võrreldes toorterase ülemaailmse toodangu arenguga, kuigi meed hinnad määrab kindlaks terasetootmine ühenduses. Ferrosiliitsiumi hindade areng ühenduses peegeldas just nimelt terasenõudluse arengut ning nimetatud hinnad vähenesid proportsionaalselt nõudluse püsimise või vähenemisega ühenduses. Seetõttu leiavad hagejad, et isegi kui dumpinguhinnaga import ei oleks hindu alla löönud, oleks ühenduse tootmisharu kandnud kahju kulude suurenemise ja nõudluse samaaegse vähenemise tõttu.
55 Kolmandaks märgivad hagejad, et uurimisperioodil müüdi ferrosiliitsiumi ühenduses kõrgema hinnaga kui muudel turgudel. Ent maailmaturul, kus hinnad liiguvad tasakaalu poole, ei saa väita, et hinnad sellel turul, kus need on kõige kõrgemad, on ebaõiglaselt alla löödud või vähendatud.
56 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
57 Esimese väite teine osa puudutab sisuliselt seda, kuidas institutsioonid hindasid ferrosiliitsiumi hindade ülemaailmse arengu ja nõudluse rolli terasesektoris kui muid teadaolevaid tegureid, mis võisid põhjustada ühenduse tootmisharu kantud kahju või seda süvendada.
58 Sellega seoses tuleb meenutada esiteks, et nõukogu leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 85, et dumpinguhinnaga impordi tõttu ei saanud ühenduse tootmisharu tõsta oma müügihindu tasemele, mis oli vajalik kõikide kulude katmiseks. Teiseks esitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 87 ja 90 põhjused, millest tulenevalt ta otsustas tagasi lükata väite, mille kohaselt oli ferrosiliitsiumi hindade madal tase seotud maailmaturu dünaamikaga, mis omakorda areneb sõltuvalt terasesektori nõudluse kõikumistest, mitte aga dumpinguhinnaga impordiga. Esiteks selgitas nõukogu, et turumajanduses määravad hinnad üldjuhul kindlaks pakkumise ja nõudluse tasemed, kuid muud tegurid, näiteks dumpinguhinnaga import, võivad rolli mängida. Teiseks täpsustas ta, et kindlasti võib nõustuda, et maailmaturu – eelkõige terasetööstuse – nõudlus ferrosiliitsiumi järele mõjutas hinnakujundust vaatlusperioodi teatavates ajavahemikes ning oli ka ajavahemikke, kus ferrosiliitsiumi hinnad langesid vaatamata kasvavale nõudlusele. Kolmandaks tõdes ta, et isegi ühenduse tasandil langesid ferrosiliitsiumi hinnad teatavatel ajahetkedel, vaatamata terasesektori nõudluse suurenemisele.
59 Hagejad vaidlevad sellele järeldusele vastu kolmele argumendile tuginedes. Esiteks, kuna hinnad maailmaturul langesid eelkõige ajavahemikus 2005. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni, siis ei oleks ühenduse hinnad saanud tõusta ka dumpinguhinnaga impordi puudumisel. Teiseks, ferrosiliitsiumi ühenduse hinnad järgisid ühenduse terasetootmise kõikumisi ning kahanesid samal ajal, kui ühenduse terasetööstuse nõudlus püsis või vähenes. Kolmandaks, hinnad ühenduse turul on maailma kõrgeimad hinnad, mis välistab mis tahes hinna allalöömise või vähendamise.
60 Ent ükski neist kolmest argumendist ei tõenda, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud algmääruse artikli 3 lõikeid 6 ja 7.
61 Seega tuleb märkida esiteks seoses argumendiga, mis puudutab hindade arengut maailmaturul, et hagejad viitavad selle argumendi põhjendamiseks hagiavalduses toodud tabelile, millest nende sõnul nähtub, et ferrosiliitsiumi hinnad järgivad sama arengut kõikidel tähtsatel turgudel maailmas ning et ühenduse hinna areng üksnes kajastab maailmaturu dünaamikat. Kuigi vastab tõele, et see tabel näitab, et ühenduse ferrosiliitsiumi hind järgib üldiselt sama arengut kui hinnad Ühendriikides ja Jaapanis, ei kinnita see kuidagi seda, et hinnad maailmaturul langesid kogu vaatlusalusel perioodil ehk 1. jaanuarist 2003 kuni 30. septembrini 2006 või vähemalt ajavahemikus 2005. aasta jaanuarist kuni uurimisperioodi lõpuni ehk 30. septembrini 2006. Vastupidi, sellest tabelist nähtub, et ajavahemikus 2003–2004 ja uurimisperioodil hinnad tõusid. Neid suundumusi kinnitavad ajutise määruse põhjenduses 96 toodud ühenduse keskmisi hindu käsitlevad andmed, millele hagejad vastu ei vaielnud. Seega ei saa viimati nimetatud väita, et ferrosiliitsiumi hindade üldise languse tõttu ei olnud põhjendatud väita, et dumpinguhinnaga impordi puudumisel oleksid ühenduse hinnad tõusnud tasemele, mis oleks ühenduse tootmisharul võimaldanud katta kasvavad kulud ning saada põhjendatud kasumimarginaali.
62 Teiseks tuleb seoses argumendiga, mis puudutab terasesektori nõudluse kõikumisi ja ferrosiliitsiumi hindade analüüsi ühenduses võrreldes toorterase ülemaailmse toodanguga, märkida, et hagejad lükkavad tagasi institutsioonide poolt lõpliku avalikustamise dokumendis esitatud joonise, mis illustreerib ferrosiliitsiumi hindade arengut ühenduses toorterase ülemaailmse toodangu arengust lähtuvalt, ning viitavad oma argumendi põhjendamiseks hagiavalduse lisas toodud joonisele, mis illustreerib ühenduse ferrosiliitsiumi hindade arengut võrreldes ühenduse terasetootmise arenguga. Ent vastupidi hagejate väidetule ei võimalda see joonis tõendada, et ühenduse ferrosiliitsiumi hinnad järgisid ühenduse terasetootmise kõikumisi ning vähenesid samal ajal, kui ühenduse terasetööstuse nõudlus püsis või vähenes.
63 Seega on esiteks oluline sarnaselt nõukogule märkida, et see joonis näitab, et ühenduse hinnad ei järginud alati ühenduse terasetootmise kõikumisi. Näiteks näitab joonis, et 2004. aastal, mil ühenduse terasetootmine suurenes, langesid hinnad jätkuvalt. Samamoodi 2006. aastal joonise kohaselt terasetootmine vähenes, samas kui hinnad tõusid. Need näited kinnitavad, et hagejate esitatud joonis ei ole piisav, et põhjendada nende väidet, mille kohaselt põhjustas hindade languse nõudluse vähenemine.
64 Teiseks tuleb märkida, et joonis ei näita nõudluse vähenemist kogu vaatlusalusel perioodil. See kirjeldab niisiis terasetootmise suurenemist 2003. aasta kolmandast kvartalist kuni 2004. aasta teise kvartalini, 2004. aasta neljandast kvartalist kuni 2005. aasta teise kvartalini ning uurimisperioodi esimeses kolmes kvartalis, mis hõlmab ajavahemikku 1. oktoobrist 2005 kuni 30. septembrini 2006. Samuti on joonisest näha, et ferrosiliitsiumi hinnad ühenduses tõusid 2003. aasta kolmandast kvartalist kuni 2004. aasta teise kvartalini ning kogu uurimisperioodi jooksul. Arvestades positiivseid arenguid, ei ole piisav väita, et ühenduse hinnad langesid samal ajal kui ühenduse terasetööstuse nõudlus püsis või vähenes, et tõendada, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta väitis, et dumpinguhinnaga impordi tõttu ei saanud ühenduse tootmisharu tõsta oma müügihindu tasemele, mis oli vajalik kulude katmiseks. Hagejad oleksid pidanud tõendama, et terasetootmise suurenemine eespool mainitud ajavahemikel oli liiga väike, et viia hinnatõusuni, mis võimaldaks ühenduse ferrosiliitsiumi tootjatel kanda tootmiskulude suurenemine üle tarbijatele, kuid nad ei teinud seda.
65 Kolmandaks tuleb seoses argumendiga, mis puudutab ühenduse hindu, mille tase on selline, mis ei võimalda väita, et neid ebaõiglaselt alla löödi või vähendati, meenutada, et hindade allalöömine ja vähendamine on juriidilised kontseptsioonid, millele on viidatud algmääruse artikli 3 lõikes 3 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 3). Skemaatiliselt võrdlevad institutsioonid hindade allalöömise kindlaksmääramiseks selle sätte tähenduses ühenduse hindu kohandatud impordihindadega, et saada protsendina väljendatud hindade allalöömise marginaal. Samuti, kui tuvastatakse, et ühenduse hindasid on langetatud või neid ei ole piisavalt tõstetud, viivad institutsioonid samuti skemaatiliselt läbi impordihindade ja ühenduse sihthinna võrdluse, st hind, mis oleks olnud dumpinguhinnaga impordi puudumisel, et saada kahju kõrvaldamist võimaldav marginaal, mis on samuti väljendatud protsendina. Käesolevas asjas nähtub ajutise määruse põhjendustest 87–89 ja 112, et institutsioonid tegid hindade allalöömise kindlaks algmääruse artikli 3 lõike 3 alusel. Seega märkis komisjon algmääruse põhjenduses 89, et ta arvutas hinna allalöömise marginaalid, mis olid olenevalt eksportivast tootjast 4–11%, välja arvatud kolm eksportivat tootjat, kelle puhul ei tuvastatud mis tahes hindade allalöömist. Hagejad ei esita aga ühtegi argumenti, mis võiks institutsioonide arvutatud hindade allalöömise marginaalid seada kahtluse alla. Pelk tõdemus, et ühenduse hinnad on maailma kõrgeimad, ei kujuta endast sellist kahtluse alla seadmist.
66 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta kinnitas, et ühenduse tootmisharu ei saanud oma müügihindu tõsta tasemele, mis oli vajalik kõikide kulude katmiseks, mitte maailmaturu dünaamika ega terasesektori nõudluse kõikumiste tõttu, vaid dumpinguhinnaga impordi tõttu.
67 Järelikult tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
b) Esimese väite kolmas osa, mis puudutab selle kahju mõju, mille ühenduse tootmisharu ise endale põhjustas
Esimene etteheide, mis puudutab teatavate ühenduse tootjate tootmise ümberkorraldamisi
– Poolte argumendid
68 Hagejad väidavad, et nõukogu ei ole adekvaatselt arvesse võtnud mõju, mida avaldasid ühenduse tootmisharu kantud kahju suhtes vabatahtlikud tootmise ümberkorraldused, mida rakendasid Huta Laziska S.A., OFZ a.s. ja Vargön Alloys AB 2004. aastal, mis on vaidlustatud määruses kvalifitseeritud „eriti soodsaks” aastaks.
69 Esiteks tegid institutsioonid tõsise faktivea, millel on oluline mõju põhjusliku seose analüüsi suhtes, kuna kuigi ajutise määruse põhjendusest 135 nähtub, et 2004. aastal suunasid kaks ühenduse ferrosiliitsiumi tootjat oma tootmise ümber mangaanisulamite tootmisele, nähtub sama määruse põhjendusest 93, et ferrosiliitsiumi tootmise vähenemist võeti arvesse alates 2005. aastast. Ent otsus vähendada ferrosiliitsiumi tootmist ajal, mil turutingimused olid soodsad, viis ferrosiliitsiumi tootmise ühikukulude kasvuni, tootmise ja müügi vähenemiseni ning suurema nappuseni turul. Teiseks tekitas 2004. aasta tootmise ümberkorralduste arvesse võtmata jätmine petliku pildi tootmisevõimsuse arengust, tootmisest ja ühenduse tootmisharu rentaablusest.
70 Teiseks tegid institutsioonid ilmse hindamisvea, kui nad kinnitasid, et tootmise ümberkorraldused olid reaktsioon dumpinguhinnaga impordile. Nimelt esiteks oli 2004. aasta erakordne aasta, mil ühenduse tootmisharu rentaablus tõusis vaatlusaluse perioodi kõrgeimale tasemele ning selle investeeringutasuvuse tase küündis 20% lähedale, ning teiseks otsustas Huta Laziska oma tootmise ümber suunata ränimangaani tootmisele, mis on vähem energiamahukas ja parema rentaablusega toode. Hagejate arvates seletavad ühenduse tootmisharu kantud kahju 2005. aastal ja uurimisperioodil järelikult tootmise vabatahtlikud ümberkorraldused, mis viisid tootmiskulude suurenemiseni, mis omakorda tõi kaasa tootmise täiendava vähendamise.
71 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlevad hagejate argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
72 Käesolev etteheide puudutab sisuliselt seda, kuidas institutsioonid analüüsisid mõju, mida avaldas ühenduse tootmisharule teatavate ühenduse tootjate poolt 2004. aastal varem ferrosiliitsiumi tootmiseks kasutatud ahjude ümbersuunamine ränimangaani tootmisele.
73 Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon analüüsis nimetatud ümbersuunamise mõju ajutise määruse põhjendustes 135 ja 136. Ta kinnitas seal, et vaatamata ümberkorraldusega kaasnevatele kuludele korraldati osa tootmisest 2004. aastal ümber, kuna mangaanisulameid ühenduse turul tollal nappis, samas kui ferrosiliitsiumi pakkumine oli piisav. Ta järeldas sellest, et mõnede ühenduse tootjate otsus piirata tootmist ei olnud vabatahtlik, vaid oli põhjustatud dumpinguhinnaga impordist, mis ei võimaldanud ühenduse tootmisharul ferrosiliitsiumi kasumlikult müüa. Lisaks, ajutise määruse põhjenduses 93 kohandas ta alates 2005. aastast tootmisvõimsust puudutavaid andmeid, mis olid toodud tabelis tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise kohta, et võtta arvesse ahjude ümbersuunamist.
74 Hagejad vaidlustavad nii ajutise määruse põhjenduse 93 kui ka põhjendused 135 ja 136.
75 Esiteks, seoses argumendiga, milles hagejad tuginevad ajutise määruse põhjenduses 93 sisalduvale faktiveale, selgitas nõukogu vastuseks kirjalikule küsimusele, mis esitati talle menetlust korraldava meetme kaudu, et tootmine korraldati ümber 2004. aasta detsembri alguses. Kohtuistungil möönis ta samuti, et selliselt ümberkorraldatud tootmisvõimsust ei saadud ferrosiliitsiumi tootmiseks 2004. aasta detsembris rakendada. Seega tuleb tõdeda, et tootmisvõimsust puudutavad arvandmed oleks tulnud kohandada mitte alates 2005. aastast, vaid alates 2004. aastast. Järelikult sisaldab ajutise määruse põhjendus 93 sisulist ebatäpsust.
76 Üldkohus ei nõustu siiski hagejate seisukohaga sellest ebatäpsusest tuletavate tagajärgede osas. Nimelt tuleb esiteks tõdeda, nagu märkis nõukogu kohtuistungil, et arvestades seda, et tootmisvõimsus vähenes alles 2004. aasta detsembris, oleks selle võimsuse üldine kohandus kogu 2004. aasta osas olnud üksnes väikesemahuline, mis on võrdne 1/12‑ndikuga 2005. aasta osas tehtud kohandusest. Teiseks, kui eeldada, et tootmisvõimsust oleks kohandatud ka 2004. aasta osas, oleks ühenduse ferrosiliitsiumi turu majanduslik olukord 2004. aastal olnud järgmine: nõudluse suurenemine, dumpinguhinnaga impordi mahu suurenemine, tootmise vähenemine, tootmisvõimsuse väike langus, ühenduse tootmisharu müügi ja turuosade vähenemine, nende hindade, kasumimarginaali ja investeeringutasuvuse tõus. Teisisõnu oleks kõik majandusnäitajad peale tootmisvõimsuse, tootmise, müügi ja turuosade näidanud soodsat arengut. Sellistel asjaoludel on tõesti võimalik, et teatavate ühenduse tootjate otsus suunata oma tootmine ümber on niisuguse majandusliku valiku tulemus, mille eesmärk on saavutada parem rentaablustase ränimangaani turul, mitte dumpinguhinnaga impordi olemasolu tagajärg ferrosiliitsiumi turul, mis kahjustas ühenduse tootmisharu rentaablust. Siiski on samuti võimalik, et teatavate ühenduse tootjate otsus oma tootmine ümber korraldada võttis arvesse mitte ainult parema rentaabluse väljavaateid ränimangaani turul, vaid ka madala hinnaga impordi olemasolu, mille maht oli 2004.aastal juba tugevalt suurenenud ja mis muutis ferrosiliitsiumi turul rentaabluse väljavaated vähem atraktiivseks kui ränimangaani turul.
77 Järelikult ei saa ajutise määruse põhjenduses 93 tehtud faktiviga mõjutada põhjusliku seose analüüsi.
78 Teiseks, seoses argumendiga, milles hagejad tuginevad institutsioonide ilmsele hindamisveale, kuna nad kinnitasid ajutise määruse põhjenduses 136, et tootmise ümberkorraldused olid üksnes reaktsioon dumpinguhinnaga impordile, on eespool punktis 76 leitud, et kuigi on võimalik, et ümberkorraldused olid sellise äriotsuse tulemus, mille eesmärk oli parema rentaablustaseme saavutamine ränimangaani turul ja mitte dumpinguhinnaga impordi olemasolu tagajärg ferrosiliitsiumi turul, mis võis kahjustada ühenduse tootmisharu rentaablust, on samuti võimalik, et ümberkorraldamise otsused olid ajendatud mitte ainult parema rentaabluse väljavaadetest ränimangaani turul, vaid ka madala hinnaga impordi olemasolust ferrosiliitsiumi turul.
79 Seega tuleb järeldada, et ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea.
80 Eespool toodut arvesse võttes tuleb käesolev etteheide seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine etteheide, mis puudutab tootmise katkestamist teatavate ühenduse tootjate poolt
– Poolte argumendid
81 Hagejad väidavad, et nõukogu ei ole arvesse võtnud mõju, mida avaldasid ühenduse tootmisharu kantud kahjule vabatahtlikud tootmiskatkestused, mida teatavad ühenduse tootjad rakendasid, ning pani need vääralt süüks vaidlusalusele impordile.
82 Esiteks, nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta keeldus vaidlustatud määruse põhjenduses 101 arvesse võtmast rakendatud tootmiskatkestuste mõju, põhjusel, et põhjusliku seose olemasolu tuleb hinnata ühenduse tootmisharu tasandil tervikuna, ning seda vaatamata sellele, et nimetatud tegur mõjutas ühenduse tootmisharu tulemuslikkust tervikuna. Sellega seoses märgivad hagejad esiteks, et Huta Laziska lõpetas tootmise vaatlusalusel perioodil mitmel korral probleemide tõttu suhetes elektritarnijaga, teiseks, et ta oli sunnitud võtma suuna selliste vähem energiamahukate ja rentaablimate toodete tootmisele, nagu ränimangaan, ning kolmandaks, et nõukogu 4. detsembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1420/2007 raames, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Kasahstanist pärineva ränimangaani impordi suhtes ja lõpetatakse menetlus Ukrainast pärineva ränimangaani impordi suhtes (ELT L 317, lk ), uurisid institutsioonid Huta Laziska olukorra arengut eraldi.
83 Teiseks, institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad jätsid arvesse võtmata nende tootmiskatkestuste mõju, mida rakendasid esiteks FerroAtlántica SL kõrge energiatarbimise perioodidel, mil see tootja maksimeeris oma kasumit energiat müües, ning teiseks Vargön Alloys, kes lõpetas ferrosiliitsiumi tootmise uurimisperioodil. Seoses FerroAtlánticaga märgivad hagejad repliigis, et kostja vastuses kinnitas nõukogu esimest korda, et ferrosiliitsiumi tootmise peatamine elektritarbimise tipptundidel oli alati olnud osa äriühingu ärimudelist. Pealegi räägitakse sellele kinnitusele vastu vaidlustatud määruse põhjenduses 81, kus nõukogu kinnitas, et tootmise vähendamine elektrikatkestuste tõttu ei toimunud regulaarselt.
84 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
85 Käesolev etteheide puudutab seda, kuidas institutsioonid analüüsisid kolme ühenduse tootja Huta Laziska, FerroAtlántica ja Vargön Alloysi tootmise katkestuste mõju ühenduse tootmisharule.
86 Hagejad heidavad nõukogule sisuliselt ette esiteks seda, et ta ei analüüsinud vaidlustatud määruse põhjenduses 101 korrektselt Huta Laziska tootmiskatkestuste mõju, ning teiseks seda, et ta jättis arvesse võtmata FerroAtlántica ja Vargön Alloys tootmiskatkestused.
87 Esiteks, seoses ilmse hindamisveaga, mis väidetavalt tehti Huta Laziska olukorra käsitlemisel, tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjenduses 101 kinnitas nõukogu, et kantud kahju põhjust tuleb analüüsida kogu ühenduse tootmisharu tasemel ja et isegi juhul, kui seda tootjat puudutavad andmed kahju hindamisel välja jätta, jäävad ülejäänud ühenduse tootmisharu suhtes täheldatud suundumused ülimalt negatiivseks ja näitavad jätkuvalt olulist kahju.
88 Sellega seoses tuleb kõigepealt sarnaselt hagejatele märkida, et põhjusliku seose olemasolu analüüsi ei pea tingimata läbi viima kogu ühenduse tootmisharu tasandil, mistõttu ei saaks ühele ühenduse tootjale muu teguri kui dumpinguhinnaga import tekitatud mis tahes kahju arvesse võtta. Nimelt sai eespool punktis 30 juba rõhutatud, et algmääruse artikli 3 lõikes 7 ette nähtud mitteomistamise analüüsi raames peavad institutsioonid esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu dumpinguhinnaga impordiga samal ajal kahjustatakse, ning teiseks tagama, et nende muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks dumpinguhinnaga impordile. Algmääruse artikli 3 lõige 7 ei täpsusta, et see uurimine peab arvesse võtma muude teguritega kogu ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju. Selle sätte eesmärki arvestades, mis – nagu sai mainitud eespool punktis 31 – on tagada, et institutsioonid eraldavad ja eristavad dumpinguhinnaga impordi kahjulikku mõju ja muude tegurite kahjulikku mõju, on võimalik, et teatavatel asjaoludel tuleb arvesse võtta muu teguri kui dumpinguhinnaga import ühele ühenduse tootjale individuaalselt tekitatud kahju, kui see on süvendanud kogu ühenduse tootmisharu puhul täheldatud kahju.
89 Edasi, on tõsi, et nõukogu kinnitas vaidlustatud määruse põhjenduses 101 üksikasjadesse laskumata, et kahju põhjust tuleb analüüsida kogu ühenduse tootmisharu tasandil, mis võib jätta mulje, et kahjutegurit, mis mõjutab ühenduse tootjat individuaalselt, ei saa kunagi arvesse võtta. Vastupidi hagejate väidetule võeti kahju, mille tootmiskatkestus võis tekitada Huta Laziskale, siiski nõuetekohaselt arvesse. Niisiis, nagu sai märgitud eespool punktis 87, selgitas nõukogu seal, et isegi juhul, kui seda tootjat puudutavad andmed kahju analüüsist välja jätta, näitavad ühenduse tootmisharu suhtes täheldatud suundumused kahju olemasolu. Kuid hagejad ei esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealuse kaalutluse juures oli tehtud ilme hindamisviga. Ta piirdub selle kinnitamisega, et tootmiskatkestuste põhjuseks olid Huta Laziska probleemid elektritarnijaga, mille nõukogu nõustus vaidlustatud määruse põhjenduses 101 arvesse võtma.
90 Lõpetuseks, nagu sai meenutatud eespool punktides 50 ja 51, on institutsioonide ülesanne seoses määrusega nr 1420/2007 uurida kaalutlusõiguse teostamise raames, kas ühenduse tootmisharule on tekitatud kahju ja kas see kahju on omistatav dumpinguhinnaga impordile või kas muud teadaolevad tegurid on kahju süvendanud. Seda kaalutlusõigust tuleb teostada juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑156/87: Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1990, lk I‑781, punkt 43). Vastupidi hagejate väidetule ei erine Huta Laziska olukorra käsitlemine vaidlustatud määruses igal juhul tuntavalt sellest, kuidas teda käsitleti määruses nr 1420/2007. Nagu ka vaidlustatud määruses ei ole määruses nr 1420/2007 Huta Laziskale pühendatud alajagu. Lisaks, nagu vaidlustatud määruses käsitleti Huta Laziska olukorda seal alajao raames, mis on pühendatud tootmiskulude arengu mõjule kahju suhtes. Määruse nr 1420/2007 ja vaidlustatud määruse vahel saab täheldada vaid ühte erinevust. Samas kui vaidlustatud määruses möönis nõukogu oletuslikult ja ainult selleks, et välja jätta mõju kogu ühenduse tootmisharu kantud kahju hindamisele, et Huta Laziska kahju võis tuleneda vaidlusest, mis tal oli elektritarnijaga, siis määruses nr 1420/2007 möönis ta, et see vaidlus ja elektrihindade tõus võisid mõjutada Huta Laziska tulemuslikkust, kuid tootmiskulude areng ei süvendanud üldiselt ühenduse tootmisharu kahju.
91 Sellest tuleneb, et ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et vaidlustatud määruse põhjenduses 101 on tehtud ilmne hindamisviga.
92 Teiseks, seoses ilmse hindamisveaga, mis väidetavalt tehti FerroAtlántica ja Vargön Alloys tootmiskatkestuste käsitlemisel, tuleb märkida esiteks FerroAtlántica osas, et hagejad täpsustasid kohtuistungil, et nad leidsid, et selle äriühingu tootmiskatkestused põhjustasid „iseendale tekitatud” kahju, kuna elektrihinna tõusu tulemusel eelistas FerroAtlántica energiamüüki ferrosiliitsiumi müügile. Tuleb aga tõdeda, et ainus dokument, millele hagejad institutsioonide sellele väidetavale ilmsele hindamisveale viitamisel tuginevad, on FerroAtlántica 26. veebruari 2007. aasta kiri Euroalliages’ile. Selles kirjas selgitas FerroAtlántica, et tema hinnasüsteemi tõttu on ferrosiliitsiumi tootmine elektritarbimise tipptundidel peatatud ja et tema nendel tundidel toodetud elekter müüdi edasi. See kiri ei tõenda mingil moel, et FerroAtlántica katkestab oma tootmise, kui elektrihinnad tõusevad. Järelikult ei esitanud hagejad ühtegi tõendit, mis näitaks, et FerroAtlántica tootmise vähendamine elektritarbimise tipptundidel süvendas kogu ühenduse tootmisharu kantud kahju ja et nõukogu oleks pidanud seda arvesse võtma.
93 Teiseks piirduvad hagejad Vargön Alloysi osas selle kinnitamisega, et see äriühing lõpetas tootmise uurimisperioodi keskel. Hagiavaldusele lisatud dokumendis nad küll kinnitavad, et see katkestus on tingitud elektrihindade tasemest, kuid nad ei esita selle kinnituse põhjendamiseks ühtegi tõendit. Seega ei tõenda nad kuidagi, et see äriühing süvendas ise oma kahju ja et ta ei katkestanud tootmist dumpinguhinnaga impordile reageerides. Järelikult ei saa väita, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta ei pühendanud Vargön Alloys olukorrale konkreetseid arutluskäike.
94 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kolmanda osa käesolev etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas etteheide, mis puudutab teoreetilise nominaalse tootmisvõime kasutamist
– Poolte argumendid
95 Hagejad väidavad, et nõukogu tegi ilmseid hindamisvigu ja rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 7 ning nende kaitseõigusi, kui ta keeldus kasutamast tegelikku tootmisvõimsust teoreetilise nominaalse tootmisvõimsuse asemel.
96 Esiteks tegi nõukogu ilmse hindamisvea, kuna esiteks jättis ta tähelepanuta sellised asjaolud nagu tootmise ümbersuunamine ja elektritarnekatkestused, mis avaldasid olulistele kahjuteguritele nagu tootmisvõimsus ja tootmisvõimsuse rakendamine märkimisväärset mõju.
97 Teiseks märgivad hagejad, et väär on kinnitada, nagu teeb nõukogu, et isegi kui oleks kasutatud tegelikku tootmisvõimsust, oleksid tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise arengu puhul täheldatud suundumused ja järeldused kahju olemasolu kohta jäänud muutumatuks. Nimelt, kui eeldada, et tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise puhul täheldatud suundumused jäid muutumatuks, oleks asjaolu, et näiteks võimsuse rakendamine tõuseb 50%-lt 95%-le, oluline, kuna niisugune tõus tähendaks, et ühenduse tootmisharu ei ole võimeline nõudlust rahuldama.
98 Kolmandaks on hagejad arvamusel, et nõukogu väide, mille kohaselt võib kasutada teoreetilist nominaalset tootmisvõime rakendamist, kuna tootmise katkestused ja vähendamine ei leidnud aset regulaarselt, tuleneb tõsisest faktiveast ja ilmsest hindamisveast. Hagejad märgivad esiteks, et tootmiskatkestused ja tootmise vähendamine leidsid aset regulaarselt ja neid oleks tulnud arvesse võtta. Nii on see FerroAtlántica tootmiskatkestuste puhul elektritarbimise tipptundidel, mis on omased tema ärimudelile ja mis toimusid regulaarselt. Lisaks hooldatakse ferrosiliitsiumi ahjusid kord aastas, mil ei saa neid kasutada. Teiseks väidavad hagejad, et tootmisvõimsuse arvutamisel ainult regulaarselt aset leidvate sündmuste arvesse võtmine kujutab endast ilmset hindamisviga. Seega, kui tema elektritarneid vähendati, koges Huta Laziska mitut olulist tootmisvõimsuse vähenemist, mis takistas tal toota ferrosiliitsiumi sõltumata turutingimustest.
99 Teiseks on hagejad seisukohal, et põhjusliku seose analüüsi rajamine teoreetilisele nominaalsele tootmisvõime rakendamisele, mitte tegelikule tootmisvõime rakendamisele rikub tingimata mitteomistamise reeglit, nagu see on ette nähtud algmääruse artikli 3 lõikes 7, kuna selle tulemusel varjatakse tootmist puudutavaid arvandmeid mõjutavate muutuste tegelikku põhjust.
100 Kolmandaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määrus rikub nende kaitseõigusi, kuna kinnitust, mille kohaselt on suundumused muutumatud isegi juhul, kui tegelikku tootmisvõimsuse rakendamist arvesse võtta, ei ole põhjendatud.
101 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
102 Käesolevas etteheites väidavad hagejad sisuliselt, et teoreetilist nominaaltootmisvõimsust ja mitte tegelikku tootmisvõimsust kasutades tegid institutsioonid esiteks ilmseid hindamisvigu ja ühe faktivea, teiseks rikkusid algmääruse artikli 3 lõiget 7 ning kolmandaks rikkusid nende kaitseõigusi.
103 Esiteks, seoses ilmsete hindamisvigade ja faktiveaga, mille institutsioonid väidetavalt tegid, tuleb meenutada, et komisjon selgitas ajutise määruse põhjendustes 92 ja 93, et ta tegi tootmisvõimsuse kindlaks ühenduse tootmisharu tootmisüksuste teoreetilise nominaaltootmisvõimsuse alusel, kohendades seda siiski, et võtta arvesse seda, et kaks ühenduse tootjat olid osa ferrosiliitsiumi tootmisest vaatlusalusel perioodil ümber suunanud muude ferrosulamite tootmisele. Lisaks vastas nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 81 ajutise määruse põhjenduses 93 kasutatud meetodi suhtes esitatud kriitikale ja täpsemalt mõne huvitatud isiku haldusmenetluses tehtud ettepanekutele kasutada arvandmeid, mis võtavad arvesse elektrikatkestustest ja hooldamistöödest tulenevaid tootmisseisakuid. Sellega seoses viidati uurimisele, millest tema sõnul nähtus, et hooldustööde ja elektrikatkestuste tõttu toimunud tootmisseisakud olid juhuslikku laadi ega esinenud vaatlusalusel perioodil regulaarselt. Samuti selgitas ta, et isegi kui tootmisvõimsust kohandada, jääksid tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme suundumused ja järeldused kahju olemasolu kohta samaks.
104 Hagejad leiavad, et nende kaalutluste puhul on tehtud ilmne hindamisviga, eelkõige seetõttu, et need ei võta arvesse tootmiskatkestusi ja tootmise ümberkorraldusi. On oluline märkida, et hagejate väide ei ole täpne, kuna nad ei täpsusta, millistele katkestustele ja ümberkorraldustele nad viitavad. Kui eeldada siiski, et nad viitavad eelmise kahe etteheite uurimise raames silmas peetud sündmustele, st Huta Laziska tootmise ümberkorraldamine ja katkestamine ning FerroAtlántica ja Vargön Alloysis toimunud tootmiskatkestused, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et hagejad ei vaidlusta, et Huta Laziska 2004. aasta otsus suunata oma ferrosiliitsiumi tootmine ümber ränimangaani tootmisele võeti arvesse ajutise määruse põhjenduses 93 toodud tabelis tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise kohta nimetatud võimsuste kohandamise läbi 2005. aasta ja uurimisperioodi osas.
105 Edasi, mis puudutab Huta Laziska tootmiskatkestusi, mis toimusid 2005. ja 2006. aastal elektritarnijaga tekkinud vaidluse tõttu, ning Vargön Alloysi tootmiskatkestusi, mis toimusid 2006. aastal hagejate sõnul elektrihindade tõusu tõttu, siis ei ole institutsioonide lähenemisviis mitte ainult põhjendatud, vaid ei sisalda ka ilmset hindamisviga. Nimelt nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 81, et institutsioonid otsustasid mitte kohandada tootmisvõimsust puudutavaid arvandmeid, kuna need katkestused olid juhuslikku laadi. Institutsioonide lähenemisviis on õige, kuna esiteks vastupidi hagejate väidetule nähtub toimikumaterjalidest, et need katkestused olid tõesti juhuslikku laadi. Teiseks, kui tootmisvõimsust puudutavad arvandmed peaksid kajastama niisuguseid käitiste ajutisi seisakuid nagu need, millele on viidatud käesolevas asjas, kalduks need kõrvale oma eesmärgist anda teavet ühenduse tootmisharu tootmisvõimsuse kohta, mitte anda teavet tootmise muutuste kohta, mida kajastavad tootmist puudutavad arvandmed. Selleks et institutsioonide lähenemisviis ei sisaldaks ilmset hindamisviga, tuleb niisuguseid juhuslikku laadi seisakuid arvesse võtta mitteomistamise analüüsi raames, mida on silmas peetud algmääruse artikli 3 lõikes 7.
106 Ent antud asjas kinnitasid institutsioonid vaidlustatud määruse põhjenduses 81, et isegi kui tootmisvõimsust oleks kohandatud, oleksid järeldused ühenduse tootmisharu kantud olulise kahju kohta jäänud samaks. Hagejad küll väidavad, et see kinnitus on väär, kuid ei esita siiski ühtegi asjaolu, et tõendada, et see on nii. Nad piirduvad väitega, et isegi kui tootmisvõimsuse ja tootmisvõimsuse rakendamise puhul täheldatud suundumused oleks jäänud muutumatuks, oleks asjaolu, et näiteks tootmisvõimsuse rakendamine tõuseb 50%-lt 95%-le, oluline, kuna niisugune tõus tähendaks, et ühenduse tootmisharu ei ole võimeline nõudlust rahuldama. Lisaks sellele, et olukord, millele hagejad viitavad, on puhtteoreetiline, ei anna tõsiasi, et ühenduse tootmisharu ei ole võimeline nõudlust rahuldama sellises olukorras, nagu on vaatluse all käesolevas asjas, kus teatav arv majandusnäitajaid väljendavad ühenduse tootmisharu kantud kahju, mingit teavet selle kahju põhjuse kohta, ning ei saa seega iseenesest tõendada, et nimetatud kahju ei ole põhjustanud dumpinguhinnaga import.
107 Viimaseks, mis puudutab FerroAtlánticas toimunud tootmiskatkestusi, siis sai eespool punktis 92 juba tuvastatud, et hagejad ei esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et selline regulaarselt toimunud tootmise vähendamine süvendas kogu ühenduse tootmisharu kahju. Kuigi, nagu rõhutavad hagejad, tootmisvõimsuse kohandamine selleks, et võtta arvesse neid katkestusi, oleks võinud muuta ühenduse tootmisharu tootmisvõimsuse rakendusastet, näidates seega, et viimati nimetatu suutlikkus nõudlust rahuldada oli väiksem, sai eespool punktis 106 juba märgitud, et olukorras, kus teatav arv majandusnäitajaid väljendavad ühenduse tootmisharu kantud kahju, ei saa selline tõsiasi iseenesest tõendada, et seda kahju ei ole põhjustanud dumpinguhinnaga import.
108 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ükski hagejate esitatud argument ei tõenda teoreetilise nominaaltootmisvõimsuse rakendamist puudutava ilmse hindamisvea olemasolu.
109 Teiseks ei saa seoses algmääruse artikli 3 lõike 7 rikkumisega hagejate eeskujul väita, et põhjusliku seose analüüsi rajamine teoreetilisele nominaaltootmisvõimsuse rakendamisele, mitte tegelikule tootmisvõime rakendamisele rikub tingimata mitteomistamise reeglit. Nimelt tuleb märkida, et kuigi ei ole mingit kahtlust selles, et tootmisvahendite suunamise tulemusel teisele turule, nagu käesolevas asjas, tuleb tootmisvõimsust puudutavaid andmeid kohandada, sai eespool punktis 105 juba toonitatud, et need andmed ei pea kajastama kõiki tootmiskäitiste juhuslikku laadi seisakuid, kuna need seisakud on näha tootmist puudutavates arvandmetes. Seevastu peavad institutsioonid niisugustel asjaoludel tagama algmääruse artikli 3 lõikes 7 nimetatud kohustustest kinnipidamise ning viima mitteomistamise analüüsi läbi vormikohaselt, mis peab eraldama ja eristama olenevalt olukorrast nende ajutist laadi tootmisseisakute põhjustatud kahju ja dumpinguhinnaga impordi põhjustatud kahju.
110 Kolmandaks tuleb seoses hagejate kaitseõiguste rikkumisega meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kaitseõigusest tulenevad nõuded on kohaldatavad mitte üksnes menetluse raames, mille tulemusel võidakse määrata karistus, vaid ka dumpinguvastaste määruste vastuvõtmisele eelneva uurimismenetluse raames, mis võivad asjassepuutuvaid ettevõtjaid mõjutada otseselt ja isiklikult ning sisaldada nende jaoks ebasoodsaid tagajärgi (Euroopa Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑49/88: Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑3187, punkt 15). Eelkõige tuleb huvitatud ettevõtjatele tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (eespool viidatud kohtuotsus Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, punkt 17).
111 Sellega seoses tuleb sarnaselt nõukogule märkida, et lõpliku avalikustamise dokumendi punkt 80 oli sisuliselt identne vaidlustatud määruse põhjendusega 81, mille kohaselt oleksid suundumused jäänud samaks isegi juhul, kui tootmisvõimsust oleks kohandatud. Ent hagejad ei taotlenud oma seisukohtades lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, et neile esitatakse selle kinnituse aluseks olevaid arvandmeid. Seega ei saa nad väita, et nende kaitseõigusi on rikutud.
112 Eeltoodust tulenevalt tuleb käesolev etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mis puudutab ühenduse tootmisharu investeeringuid 2005. aastal ja uurimisperioodil
– Poolte argumendid
113 Hagejad väidavad, et nõukogu rikkus mitteomistamise reeglit, nagu on silmas peetud algmääruse artikli 3 lõikes 7, kuna ta ei võtnud vaidlustatud määruses arvesse nende oluliste investeeringute mõju, mida ühenduse tootmisharu tegi 2005. aastal ja uurimisperioodil, ja mis kujutas endast uurimisperioodi jooksul rohkem kui kolmandikku ühenduse tootmisharu kahjumist. Sellega seoses toonitavad hagejad, et institutsioonid märkisid ajutise määruse põhjenduses 99, et ühenduse tootmisharu investeeris 2005. aastal ligikaudu 10 miljonit eurot ja uurimisperioodil ligikaudu 6 miljonit eurot ning need investeeringud olid mõeldud tootmisseadmete moderniseerimiseks. Hagejad on arvamusel, et arvestades eeskätt nende investeeringute ulatust võrreldes tootmisharu rentaablusega, oleks pidanud nende investeeringute mõju uurima, isegi kui pika aja jooksul nende väärtus vähenes, ja seda olenemata vastusest küsimusele, kas siduvate keskkonnaalaste õigusaktide järgimine kujutab endast kahju, mida ühenduse tootmisharu endale ise tekitas.
114 Esiteks vastab nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, et hagejad liialdavad investeeringute ulatuse ja nende mõjuga rentaablusele. Uurimisperioodil tehtud koguinvesteeringuid ei saa võrrelda sel perioodil saadud kogukahjumiga. Nõukogu on arvamusel, et kuna kõnealused investeeringud olid investeeringud tootmisseadmetesse, mis amortiseeriti paljude aastate jooksul, siis ainult väikesel osal 2005. aastal ja uurimisperioodil tehtud investeeringutest võis olla mõju kasumile. Teiseks, kuna investeeringud tehti siduvate keskkonnaalaste õigusaktide järgimiseks, siis ei saa neid pidada „iseendale tekitatud” kahjuks. Kolmandaks võeti nende investeeringute mõju kahjunäitajatele arvesse ajutise määruse põhjendustes 99, 100 ja 109 ning vaidlustatud määruse põhjenduses 82. Neljandaks ei esitanud hagejad ühtegi ajaolu, mis tõendaks, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad järeldasid, et kõnealused investeeringud ei kujutanud endast „iseendale tekitatud” kahju.
– Üldkohtu hinnang
115 Hagejad väidavad sisuliselt, et institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 3 lõiget 7, kuna nad ei võtnud arvesse nende oluliste investeeringute mõju, mida ühenduse tootmisharu tegi 2005. aastal ja uurimisperioodil, ja mis kujutas endast uurimisperioodi jooksul rohkem kui kolmandikku ühenduse tootmisaru kahjumist.
116 Sellega seoses on sarnaselt hagejatele oluline märkida, et ajutise määruse põhjendusest 99 nähtub, et 2005. aastal ja uurimisperioodil tehti olulisi investeeringuid. Siiski ei käsitlenud neid investeeringuid mitteomistamise analüüsis ei komisjon ajutises määruses ega nõukogu vaidlustatud määruses. Seega, vastupidi nõukogu väidetule ei sisalda need määrused mis tahes arutluskäiku seoses küsimusega, kas need investeeringud kujutavad endast „iseendale tekitatud” kahju või mitte. Nende investeeringute summasid arvestades, st ligikaudu 10 miljonit eurot 2005. aastal ja ligikaudu 6 miljonit eurot uurimisperioodil, võisid need investeeringud aga ühenduse tootmisharu kantud kahju süvendada. Seega tuleb tõdeda, et institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 3 lõiget 7, kui nad jätsid eraldamata ja eristamata nimetatud investeeringute ja dumpinguhinnaga impordi mõju.
117 Nõukogu argumendid ei sea sellist järeldust kahtluse alla. Esiteks, vastupidi sellele, mida viimati nimetatu väidab, ei võimalda asjaolu, et investeeringud tehti siduvate keskkonnaalaste õigusaktide järgimiseks, institutsioonidel end vabastada kohustusest viia läbi mitteomistamise analüüs. See, kas kahju kvalifitseeritakse „iseendale tekitatuks” või mitte, ei ole tähtis, kuna investeeringud võisid ühenduse tootmisharu mõjutada ning kuna algmääruse artikli 3 lõige 7 keelab institutsioonidel omistada dumpinguhinnaga impordile kahju, mida ei tohi viimasele omistada.
118 Teiseks on õige, nagu märgib nõukogu, et uurimisperioodil tehtud koguinvesteeringuid ei saa võrrelda samal perioodil saadud kogukahjumiga. Siiski on õige ka see, et institutsioonid jätsid investeeringutega seoses tegemata vormikohase mitteomistamise analüüsi.
119 Kuigi nõukogu on rikkunud algmääruse artikli 3 lõikes 7 esitatud mitteomistamise reeglit, õigustab niisugune rikkumine vaidlustatud määruse tühistamist ainult siis, kui see võib kahtluse alla seada määruse õiguspärasuse, muutes kehtetuks kogu põhjuslikku seost puudutava institutsioonide analüüsi (vt selle kohta Üldkohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 167). Ent hagejad ei ole selle kohta esitanud ühtegi argumenti.
120 Üldkohus leiab, et selline rikkumine ei mõjuta vaidlustatud määruse õiguspärasust. Nagu märgib nõukogu, olid vaatlusalused investeeringud tegelikult investeeringud tootmisseadmetesse, mis amortiseeriti paljude aastate jooksul, ja millest ainult väikesel osal oli mõju ühenduse tootmisharu rentaablusele 2005. aastal ja uurimisperioodil. Sellega seoses – vastuseks menetluse korraldusliku meetme kaudu Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele – täpsustas nõukogu arvandmetele ja täpsetele selgitustele tuginedes, et 2005. aasta investeeringud põhjustasid kõige rohkem 4,7% 2005. aastal täheldatud ühenduse tootmisharu rentaabluse langusest. Järelikult ei saa neid investeeringuid pidada 2005. aastal ja uurimisperioodil ühenduse tootmisharu kantud kahju märkimisväärselt süvendanuks.
121 Järelikult ei saa tuvastatud rikkumine seada kahtluse alla vaidlustatud määruse õiguspärasust ning käesolev etteheide ja esimese väite kolmas osa tervikuna tuleb tagasi lükata.
c) Esimese väite neljas osa, mis puudutab toorainete hinnatõusu mõju
Poolte argumendid
122 Hagejad väidavad, et institutsioonid ei ole adekvaatselt arvesse võtnud toorainete hinnatõusu mõju ühenduse tootmisharu kantud kahju suhtes, tehes selliselt toimides ilmseid hindamisvigu.
123 Esiteks tegi nõukogu ilmse hindamisvea, kui ta vaidlustatud määruse põhjenduses 99 kinnitas, et sulamitööstuses täheldatud tootmiskulude kasv leidis aset kogu maailma ulatuses ning mõjutas seega ühtviisi kogu maailma tööstust. Hagejad on arvamusel, et kuigi tootmiskulud võivad suureneda üle maailma, ei ole sellel kõikjal maailmas sama mõju.
124 Nimelt ei võtnud nõukogu esiteks arvesse seda, et ühenduse tootjate tootmiskulud olid juba algusest peale muudest maailma tootjatest suuremad. Hagejad on arvamusel, et isegi kui kõik tootjad seisavad silmitsi analoogsete tootmiskulude kasvuga, kannavad need, kelle baaskulud on suuremad, suuremat kahju, ning seda teistest kiiremini. Järelikult ei ole hagejate sõnul vastupidi sellele, mida kinnitas nõukogu vaidlustatud määruses, kolmanda riigi tootja tingimata sunnitud oma hindu tõstma sama olulisel määral, kui ühenduse tootja, kes seisab silmitsi samasuguse kulude suurenemisega, kuna konkreetse müügihinna puhul on kolmanda riigi tootjal parem algne rentaablus.
125 Kõigepealt, institutsioonidel oli teavet, mis näitas, et ühenduse tootjatel olid suuremad ferrosiliitsiumi tootmise struktuurilised kulud kui dumpinguvastase menetlusega hõlmatud riikide tootjatel. Hagejad paluvad Üldkohtul nõuda selle teabe esitamist. Edasi, hagejad esitasid haldusmenetluses tõendeid, millega sooviti kinnitada, et 2005. aastal ja uurimisperioodil olid ühenduse ferrosiliitsiumi hinnad maailma kõrgeimad ning ühenduse tootmisharu tootmiskulud ületasid neid hindu tõusvas joones. Viimaseks märgivad hagejad, et 2005. aastal ja uurimisperioodil, kui ühenduse tootmisharu kulud tohutult kasvasid, langesid hinnad kõikidel maailma turgudel tarbimise vähenemise tõttu. Vaatamata sellele, et ühenduse tootmisharu kohaldas kõige kõrgemaid hindu maailmas, kandis ta 2005. aastal ja uurimisperioodil tootmiskulude suurenemise tõttu kahju.
126 Teiseks, hagejad väidavad, et institutsioonid ei võtnud arvesse seda, et kuigi makromajanduse tasandil olid kõikidel turgudel kohaldatavad hinnad võrdsed, siis mikromajanduslikke erinevusi arvestades mõjutas tootmissisendite hinnatõus ühenduse tootjaid rohkem kui muid dumpinguvastase menetlusega hõlmatud riikide tootjaid. Nimelt, esiteks on suurem osa nendes riikides asuvaid toojaid vertikaalselt integreeritud, mis kaitseb neid hindade volatiilsuse eest maailma turgudel, ning ükski ühenduse tootja ei ole sarnasel viisil vertikaalselt integreeritud. Teiseks ei ole ühenduse tootjatel samad mastaabisäästud kui dumpinguvastase menetlusega hõlmatud riikide tootjatel. Näiteks Hiina ferrosiliitsiumi tootjal Erdos Xijin Kuangye Co., Ltd on peaaegu kaks korda suurem tootmisvõime kui ühenduse tootjatel kokku. Ühiku tootmiskulu on kolmandates riikides üldjuhul väiksem.
127 Teiseks, institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad ajutise määruse põhjenduses 132 kinnitasid vastuseks argumendile, mille kohaselt põhjustas kahju tootmiskulude kasv, et energiahind tõusis kogu maailmas ja vahel isegi rohkem kui Euroopas. Nimelt ei ole mitteomistamise nõudest kinnipidamine tagatud sellega, et lihtsalt võrreldakse elektrihindu kogu maailmas või dumpinguvastase uurimisega hõlmatud riikides Euroopa hindadega. Hagejate arvates olid institutsioonid kohustatud kindlaks tegema elektrihinna tõusu mõju ühenduse tootmisharule ning eristama seda ferrosiliitsiumi impordi mõjust. Konkreetselt ei võtnud institutsioonid esiteks arvesse Eurostati andmeid ega omaenda uuringuid ühenduse elektrituru kohta, mis kõik näitasid, et energiahinnad tõusid oluliselt liikmesriikides, kus ühenduse ferrosiliitsiumi tootjad asusid. Teiseks, kuna elektrihind liidus oluliselt erines, oleksid institutsioonid pidanud võrdlema ühenduse tootjate tegelikke arvandmeid dumpinguvastase uurimisega hõlmatud riikides asuvate tootjate omadega. Kolmandaks, elektrihinna tase maailmatasandil ei oma tähtsust, asjakohane on vaid elektrihindade tõus ferrosiliitsiumi tootvates riikides võrreldes ühenduse tootmisharu elektrihindade tõusuga. Neljandaks, hagejad on arvamusel, et isegi kui energia hind kolmandates riikides võis tõusnud olla, jäid need siiski madalamaks ühenduse tootmisharu suhtes kehtinud hindadest, mis võimaldas kolmandates riikides asuvatel ferrosiliitsiumi tootjatel saada jätkuvalt kasumit, samas kui ühenduse tootmisharu sai kahjumit.
128 Kolmandaks tegi nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 92 komisjoni teenistuste töödokumendi „Analysis of economic indicators of the EU metals industry: the impact of raw materials and energy supply on competitiveness” (Euroopa metallitööstuse majandusnäitajate analüüs: tooraine- ja energiatarnimise mõju konkurentsivõimele, edaspidi „komisjoni töödokument”) tõlgendamisel ilmse hindamisvea, millele ta tugines, et lükata tagasi argument, mille kohaselt on ühenduse tootmisharul puudu konkurentsivõimest kulustruktuuri tõttu. Hagejate sõnul näitab see dokument aga selgelt, et ühenduse metallitööstusele avaldavad järjest suuremat survet konkurendid, kelle tootmiskulude struktuur on teistsugune. Täpsemalt osutab see dokument sellele, et ühenduse tootjate rauasulami müük, mille tootmiseks on vaja kõige rohkem energiat, st räni ja ferrosiliitsium, on kuludega seotud konkurentsivõime puudumise tõttu tundlik.
129 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
130 Esimese väite käesolev osa puudutab seda, kuidas institutsioonid analüüsisid toorainete hinnatõusu mõju ühenduse tootmisharu kantud kahjule. Hagejad väidavad sisuliselt, et tehti kolm ilmset hindamisviga. Need sisalduvad hagejate sõnul vaidlustatud määruse põhjendustes 92 ja 99 ning ajutise määruse põhjenduses 132.
131 Esiteks, seoses vaidlustatud määruse põhjendusega 99 tuleb meenutada, et nimetatud põhjendus kõlab järgmiselt:
„Kulude suurenemise kohta väitis ühenduse tootmisharu, et sulamitööstuses täheldatud kulude kasv tekib enamasti kogu maailma ulatuses ja mõjutab seega ühtviisi kogu maailma tööstust. Analüüsides peamiste kulukomponentide hinnasuundumusi vaatlusperioodi jooksul, leiti, et kulud on suurenenud (elekter, kvartsiit ja elektroodipasta). Uurimine näitas, et isegi juhul, kui kulude kasvu kompenseeriti osaliselt müügihinna tõstmisega, ei võimaldanud madala hinnatasemega dumpinguhinnaga import ühenduse tootmisharul kanda kulude kasvu kogu mõju üle müügihinda.”
132 Hagejad väidavad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui kinnitas, et sulamitööstuses täheldatud tootmiskulude kasv leidis aset maailmatasandil ning avaldas seega samasugust mõju tööstusele kõikjal maailmas.
133 Sellega seoses on oluline märkida, et vastupidi hagejate väidetule ei kinnitanud nõukogu mingil moel vaidlustatud määruse põhjenduses 99, et tootmiskulude kasv tekib enamasti kogu maailma ulatuses ja mõjutab seega ühtviisi kogu maailma tööstust. Selle põhjenduse sõnastusest nähtub selgelt, et nõukogu piirdus selle kinnituse kordamisega, nagu ühenduse tootmisharu selle oli esitanud.
134 Lisaks, nõukogu ei tuginenud kuidagi sellele ühenduse tootmisharu kinnitusele, et põhjendada oma järeldust, mis oli juba esitatud ajutise määruse põhjenduses 133 ja mille kohaselt ei katkestanud tootmiskulude tõus põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel. Seega võttis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 99 teadmiseks teatavate tootmiskulude suurenemise, kuid järeldas, et dumpinguhinnaga impordi esinemise tõttu võis hinnatõus seda kulude suurenemist kompenseerida vaid osaliselt. Teisisõnu leidis nõukogu, et kuigi tootmiskulud suurenesid, ei tulene ühenduse tootmisharu kantud kahju mitte sellest kulude suurenemisest, vaid sellest, et seda ei olnud vaidlusaluse impordi esinemise tõttu võimalik kanda täies ulatuses üle müügihindadele.
135 Ent hagejad ei esita ühtegi argumenti, mis võiks tõendada, et selliselt toimides tegi nõukogu ilmse hindamisvea, kuna nad püüavad vaid tõendada, et oli väär väita, et kulude kasv avaldas sama mõju maailmatasandil. Seetõttu tuleb hagejate argument vaidlustatud määruse põhjenduse 99 kohta tagasi lükata, ilma et oleks vaja nõuda mis tahes dokumendi esitamist.
136 Teiseks, seoses ajutise määruse põhjenduse 132 kohta käiva argumendiga tuleb meenutada, et selles põhjenduses leidis komisjon esiteks, et elektrikulud moodustavad olulise osa asjaomase toote tootmiskuludest ja teiseks, et uurimine näitas, et energiahinnad tõusid kogu maailmas, sh asjaomastes riikides, ja vahel isegi rohkem kui liidus. Ajutise määruse põhjenduses 133 leidis komisjon, et selles kontekstis ei katkestanud energiaküsimus põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja ühenduse tootmisharu kantud kahju vahel.
137 Hagejad vaidlustavad need põhjendused põhjusel, et algmääruse artikli 3 lõikes 7 silmas peetud mitteomistamise reegli järgimiseks ei saanud komisjon üldiselt ja põhjendusi esitamata piirduda väitega, et energiahinnad tõusid kogu maailmas ja vahel rohkemgi kui liidus. Kaks põhjust, mille hagejad selle kinnituse põhjendamiseks esitasid, ei ole siiski veenvad.
138 Nimelt, esiteks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud analüüsima Eurostati andmeid ja tema enda uuringute tulemusi elektrituru kohta, mis hagejate sõnul näitasid, et elektrihinnad tõusid tunduvalt liikmesriikides, kus ühenduse tootjad asusid. Selle kinnituse põhjendamiseks ei esita hagejad siiski ühtegi tõendit.
139 Teiseks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud võrdlema ühenduse tootjaid puudutavaid arvandmeid uurimismenetlusega hõlmatud eksportivate tootjate omadega. Hagejad ei esita siiski ühtegi tõendit, mis näitaks, et niisugune arvandmete võrdlus võiks tõendada, et energiakulude suurenemine ühenduses oli sellist laadi, et põhjustas ühenduse tootmisharu kantud kahju. Seega tuleb hagejate argument ajutise määruse põhjenduse 132 kohta tagasi lükata.
140 Kolmandaks, seoses argumendiga vaidlustatud määruse põhjenduse 92 kohta tuleb märkida, et nõukogu käsitles selles ühenduse tootmisharu konkurentsivõime ja komisjoni töödokumendi küsimust, mis hagejate sõnul tõendab, et ühenduse tootmisharu ei ole konkurentsivõimeline tulenevalt kõrgetest kuludest, mida ta kandma peab. Nimetatud põhjenduses leidis nõukogu, et komisjon ei tee selles dokumendis mingit järeldust Euroopa ferrosulamitööstuse võimaliku konkurentsivõime puudumise kohta. Vastupidi, nõukogu on seisukohal, et töödokumendis osutatakse, et ferrosulamitööstuse tootjad seisavad silmitsi sellistest kolmandatest riikidest pärit suureneva impordiga nagu Hiina, Venemaa, Ukraina, Brasiilia ja Kasahstan, mis võib ohustada Euroopa ferrosulamitööstuse pikaajalist jätkusuutlikkust, kui kiiresti ei tagata võrdseid tingimusi kolmandatest riikidest pärit konkurentidega.
141 Hagejad väidavad, et nõukogu tõlgendas töödokumenti valesti. Eeskätt leiavad nad, et komisjon kinnitas selles muu hulgas, et ühenduse ferrosiliitsiumi müük oli kulude osas vähest konkurentsivõimet arvestades kaitsetu.
142 Selles suhtes tuleb sarnaselt hagejatega märkida, et komisjoni töödokumendis märgitakse, et ühenduse metallitööstusele avaldavad järjest suuremat survet konkurendid, kelle tootmiskulude struktuur on erinev ja kellel on juurdepääs toorainetele ja/või energiale madalamate hindadega.
143 Üldkohus ei nõustu siiski sellega, kuidas hagejad tõlgendavad ühenduse ferrosiliitsiumi tootjate kaitsetust tulenevalt nende kulustruktuurist. Hagejad viitavad seega töödokumendi lõigule, mille kohaselt ühenduse ferrosulamitööstuse tootjad, eelkõige räni- ja ferrosiliitsiumi tootjad „seisavad silmitsi üha kasvava impordiga sellistest kolmandatest riikidest nagu Hiina, Venemaa, Ukraina, Brasiilia ja Kasahstan”, täpsustades, et „[k]ui kiiresti ei tagata võrdseid tingimusi kolmandatest riikidest pärit konkurentidega, võib see võib ohustada ühenduse ferrosulamitööstuse pikaajalist jätkusuutlikkust”. Ent nende lausete sõnastusest ega kontekstist ei nähtu, et ühenduse ferrosiliitsiumi müük on kaitsetu, arvestades ühenduse tootjate vähest konkurentsivõimet kulude osas. Esiteks oleks terve mõistusega vastuolus tõlgendada viidet kolmandate riikide konkurentidega võrdsete tingimuste kehtestamisele tähenduses, et ühenduse tootjad on haavatavad nende kantavate kulude struktuuri tõttu. Palju põhjendatum on eeldada, et komisjon kavatses viidata ebatavaliselt madalatele hindadele, mida kohaldasid kolmandate riikide eksportivad tootjad. Teiseks mainis komisjon seda viidet sisaldava lõigu lõpus ferromolübdeeni käsitlevaid dumpinguvastaseid meetmeid, mis tõendab, et kui komisjon mainis kolmandate riikide konkurentidega võrdsete tingimuste kehtestamist, siis viitas ta dumpinguvastaste meetmete võimalikule võtmisele.
144 Seega tuleb leida, et ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et nõukogu tõlgendas vaidlustatud määruse põhjenduses 92 komisjoni töödokumenti valesti ning tegi ilmse hindamisvea seoses ühenduse tootmisharu kantud tootmiskulude struktuuri mõjuga selle tootmisharu kantud kahjule.
145 Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb esimese väite neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
d) Esimese väite viies osa, mis puudutab nõudluse vähenemise mõju 2005. aastal
Poolte argumendid
146 Hagejad väidavad, et ajutise määruse põhjenduses 81 on tehtud ilmne hindamisviga, kuna see näeb ette, et ühenduse ferrosiliitsiumi tarbimine vaatlusalusel perioodil jäi stabiilseks, välja arvatud 2003. ja 2004. aastal, mil see terasetööstuse erakordselt suure nõudluse tõttu tõusis 6% võrra. Selliselt toimides hindas nõukogu nõudluse arengu mõju valesti ja omistas hindade languse vääralt vaidlusalusele impordile, rikkudes algmääruse artikli 3 lõiget 7.
147 Nimelt väidavad hagejad, et ühenduse tarbimine ei olnud vaatlusalusel perioodil stabiilne. Seega märgivad hagejad, et ajavahemikus 2004–2005 vähenes ühenduse tarbimine 4,4% võrra. See nõudluse vähenemine peegeldas nõudluse püsimist ja seejärel kokkuvarisemist, millel oli ühenduses kohaldatavatele hindadele oluline negatiivne mõju. Sellega seoses väidavad hagejad, et sellisel läbipaistval ja konkurentsile rajatud turul nagu ferrosiliitsiumi turg määravad hinnad kindlaks esiteks ülemaailmse nõudluse ja pakkumise kõikumised ning teatud määral tootmiskulud. Suure nõudluse ja/või väikese pakkumisega perioodidel hinnad tõusevad, samas kui nõudluse vähenemise ja/või pakkumise suurenemise perioodidel hinnad langevad, mida Üldkohus sõnaselgelt tunnistas eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu seoses ühe teise ferrosulami ehk räniga. Ferrosiliitsiumi hinnad ühenduses niisiis langesid, samas kui ühenduse tootjate kantud tootmiskulud ületasid turuhinnad, mis tõi ühenduse tootmisharu jaoks kaasa olulise kahjumi.
148 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
149 Esimese väite käesolevas osas vaidlevad hagejad sisuliselt vastu sellele, kuidas institutsioonid hindasid nõudluse arengu mõju vaatlusalusel perioodil. Nad leiavad eeskätt, et ajutise määruse põhjenduses 81 on tehtud ilmne hindamisviga.
150 Olgu märgitud, et ajutise määruse põhjenduses 81 on esitatud tabel, mis sisaldab arvandmeid ühenduse tarbimise kohta vaatlusalusel perioodil ning järgmist komisjoni kommentaari: „[ü]henduse ferrosiliitsiumi tarbimine püsis vaatlusaluse perioodi vältel küllaltki stabiilsena, välja arvatud aastatel 2003 ja 2004, mil see suurenes 6% võrra terasetööstuse erakordselt suure nõudluse tõttu”. Samuti tuleb märkida, et ajutise määruse põhjenduses 124 märkis komisjon mitteomistamise analüüsi raames järgmist:
„[…n]õudluse arengu puhul oli FeSi ilmne tarbimine ühenduse turul vaatlusaluse perioodi vältel küllaltki stabiilne, välja arvatud aastal 2004. Seetõttu ei saa ühenduse tootmisharu kantud olulist kahju omistada nõudluse vähenemisele ühenduse turul.”
151 Hagejad leiavad, et need väited on valed, kuna ühenduse tarbimine ei olnud vaatlusalusel perioodil stabiilne, vaid vähenes ajavahemikus 2004–2005 4,4% võrra.
152 Sellega seoses tuleb kõigepealt sarnaselt nõukoguga märkida, et hagejad ei vaidlusta ajutise määruse põhjenduses 81 esitatud arvandmete õigsust. Nagu märgib nõukogu, ei puuduta pooltevaheline vaidlus nende andmete tõlgendamist.
153 Edasi, oluline on tõdeda, et hagejad moonutavad ajutise määruse põhjenduses 81 esitatud komisjoni kaalutlusi. Seega, vastupidi hagejate väidetule ei piirdunud komisjon kinnitusega, et ühenduse tarbimine jäi stabiilseks, vaid märkis, et see suurenes ajavahemikus 2003–2004 terasetööstuse nõudluse suurenemise tõttu. Lisaks nähtub ajutise määruse põhjendusest 124, et ta võttis mitteomistamise analüüsi raames arvesse tarbimise kõikumisi 2004. aastal, kuid leidis, et vaatamata sellele kõikumisele tuleb tarbimist pidada üldiselt stabiilseks, mis tähendab, et ühenduse tootmisharu kantud kahju ei saa omistada ühenduse nõudluse vähenemisele. Seega tuleb leida, et komisjon täitis kohustuse, mis tal lasub algmääruse artikli 3 lõikest 7 tulenevalt, st eraldada ja eristada kahju, mille põhjustas konkreetselt nõudluse vähenemine või muutused tarbimisstruktuuris.
154 Lõpetuseks, ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et ajutise määruse põhjenduses 124 toodud komisjoni järelduse puhul on tegemist ilmse hindamisveaga. Nimelt piirduvad hagejad sellega, et pakuvad välja oma tõlgenduse ajutise määruse põhjenduses 81 esitatud arvandmetele, kuid ei selgita mingil moel, kuidas nende arvandmete institutsioonide välja pakutud tõlgendamine kujutab endast ilmset hindamisviga. Sellega seoses tuleb märkida, et nagu väidavad hagejad, on võimalik, et ajavahemikus 2004–2005 täheldatud ühenduse tarbimise 4,4% vähenemisel oli negatiivne mõju ühenduses kohaldatavatele hindadele. Ajutise määruse põhjenduses 81 toodud arvandmeid on siiski samuti võimalik tõlgendada nii, nagu institutsioonid tegid, st et need näitavad suhteliselt stabiilset nõudlust kogu uurimisperioodil, ning sel juhul võib 2004 ja 2005. aastal täheldatud kõikumisi tõlgendada nii, et need kajastavad terasetööstuse eriti suurt nõudlust 2004. aastal, millele järgnes normaalse olukorra taastumine 2005. aastal. Viimasel juhul on õiguspärane leida, et ühenduse tootmisharu kantud kahju, nagu see nähtub kogu vaatlusalust perioodi puudutavaid andmeid arvestades, ei saa omistada tarbimise kõikumistele 2004. ja 2005. aastal. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei tõenda, et institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea.
155 Seega tuleb esimese väite viies osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
e) Esimese väite kuues osa, mis puudutab muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju
Poolte argumendid
156 Hagejad väidavad, et institutsioonid on rikkunud mitteomistamise reeglit, kuna nad ei võtnud nõuetekohaselt arvesse muudest kolmandatest riikidest kui uurimismenetlusega hõlmatud kolmandatest riikidest (edaspidi „muud kolmandad riigid”) pärit impordi mõju. Hagejad väidavad, et komisjon piirdus sellega, et kinnitas ajutises määruses, mida kinnitati vaidlustatud määrusega, et muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju ei saanud dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindasid arvestades pidada märkimisväärseks, mis ei ole aga mitteomistamise põhimõttest kinnipidamise tagamiseks piisav.
157 Nimelt on hagejad arvamusel, et kuigi ajutise määruse põhjendustes 116, 118 ja 120 tuvastasid institutsioonid teatava muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju, ei eraldanud nad seda mõju, et omistada kahju põhjusi õigesti. Esiteks, ajutise määruse põhjenduses 116 märkis komisjon, et nendest kolmandatest riikidest pärit impordi hinnad olid ühenduse tootmisharu kohaldatavatest hindadest 2,3–5,7% madalamad. Ent sarnane hindade allalöömise tase õigustas määruses nr 1420/2007 dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist. Teiseks, ajutise määruse põhjendustes 118 ja 120, mis puudutasid täpsemalt Islandilt ja Venezuelast pärit importi, kinnitas komisjon, et sellel impordil oli negatiivne mõju ühenduse tootmisharu olukorrale. Ent institutsioonid on kohustatud võtma arvesse kogu kolmandatest riikidest pärit kahjuliku impordi ning kõikide muude teadaolevate kahjutegurite kumulatiivset mõju, ning mitte omistama seda mõju vaidlusalusele impordile.
158 Hagejad lisavad repliigis, et nõukogu ei võtnud arvesse asjaolu, et suur osa dumpinguhinnaga impordi mahu suurenemisest oli mõeldud täitma „tühimikku”, mille jättis turule kolmandate riikide teatavate tootjate lahkumine uurimisperioodil.
159 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
160 Esimese väite käesolevas osas vaidlustavad hagejad sisuliselt selle, kuidas institutsioonid hindasid muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju ühenduse tootmisharu kantud kahjule. Nad leiavad muu hulgas, et ajutise määruse põhjendustes 116, 118 ja 120 on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon tuvastas seal nimetatud impordi teatava mõju, kuid ei eraldanud seda nõuetekohaselt.
161 Olgu meenutatud, et ajutise määruse põhjenduses 116 tuvastas komisjon kogu muudest kolmandatest riikidest pärit impordi osas, et vaatlusalusel perioodil vähenes selle maht ligikaudu 45% võrra ning selle turuosa langes 54,8%-lt 30%-le, et samal perioodil tõusid selle impordi hinnad 7% ja et selle impordi keskmine hind oli kõrgem vaatlusaluse perioodi dumpinguhinnaga impordi hinnast ning 2,3–5,7% madalam ühenduse tootmisharu hinnast samal perioodil. Sama määruse põhjendustes 117–120 analüüsis komisjon vastavalt Norrast, Islandilt, Brasiiliast ja Venezuelast pärit impordi mõju kahjule. Ta leidis, et Brasiiliast ega Norrast pärit import ei süvendanud ühenduse tootmisharu kantud kahju. Seevastu järeldas ta, et Islandilt ja Venezuelast pärit impordil võis olla teatud negatiivne mõju ühenduse tootmisharu olukorrale, kuid seda mõju ei saa siiski dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindasid arvesse võttes pidada märkimisväärseks. Ajutise määruse põhjenduses 121 järeldas komisjon sama määruse põhjendustes 116–120 esitatud asjaoludest, et muudest kolmandatest riikidest pärit import ei süvendanud tõeliselt ühenduse tootmisharu kantud kahju.
162 Hagejate esitatud argumendid ei tõenda, et selle arutluskäigu puhul on tegemist ilmse hindamisveaga.
163 Esiteks, seoses ajutise määruse põhjendust 116 puudutava hagejate argumendiga on oluline nentida, et viimased piirduvad selle kinnitamisega, et määruses nr 1420/2007 õigustas hindade allalöömise 2,3–5,7% marginaal dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist, mis tõendab, et komisjon ei saanud järeldada, et muudest kolmandatest riikidest pärit import kahju ei süvendanud.
164 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, nagu sai märgitud eespool punktis 90, esiteks, et institutsioonide pädevuses on oma kaalutlusõiguse teostamise raames analüüsida, kas ühenduse tootmisharu on kahju kandnud ja kas see kahju on omistatav dumpinguhinnaga impordile või on muud teadaolevad tegurid kahju süvendanud, ning teiseks, et seda kaalutlusõigust tuleb teostada juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid. Igal juhul tuleb märkida, et määruses nr 1420/2007 oli hindade allalöömise marginaal, mille alusel dumpinguvastased meetmed kehtestati, 4,5%. Selles määruses ei viidanud nõukogu hagejate viidatud vahemikule. Lisaks ja selgemalt, määruses nr 1420/2007 tugines nõukogu mitmele muule kaalutlusele, et järeldada nende meetmete võtmise vajadust. Seega ei saa teha mingit järeldust selle põhjal, et määruses nr 1420/2007 nõukogu arvutas esiteks 4,5% hindade allalöömise marginaali ja teiseks kehtestas dumpinguvastased meetmed.
165 Teiseks on oluline sarnaselt nõukogule märkida, et ajutise määruse põhjenduses 116 ei viidanud komisjon muudest kolmandatest riikidest pärit impordi allalöömise marginaalile, vaid täheldas, et selle impordi hind oli vaatlusalusel perioodil ühenduse tootmisharu hinnast madalam. Ent eespool punktis 65 sai märgitud, et hindade allalöömine oli algmääruse artikli 3 lõikes 3 silmas peetud juriidiline kontseptsioon, mille kohaselt võrdlevad institutsioonid ühenduse hindu impordi kohandatud hindadega, et saada protsendis väljendatud hindade allalöömise marginaal. Seega ei saa analoogiat kasutada hindade allalöömise marginaali ja pelga hindade võrdluse vahel.
166 Kolmandaks, komisjoni hinnang hinnataseme kohta on vaid üks ajutise määruse põhjenduses 116 esitatud laiaulatuslikuma mõttekäigu element. Kuigi muudest kolmandatest riikidest pärit impordi hinna tase võrreldes ühenduse hindade tasemega võib kujutada endast asjaolu, millega tõendatakse, et nimetatud import süvendas ühenduse tootmisharu kantud kahju, ei saa siiski tähelepanuta jätta muid komisjoni mõttekäigu elemente, mille tulemusel ta niisuguse süvendamise kõrvale jättis. Niisiis tuvastas komisjon, et nimetatud impordi turuosad vaatlusalusel perioodil vähenesid ja et samal perioodil selle hinnad tõusid ning olid alati dumpinguhinnaga impordi hindadest kõrgemad. Nagu märkis nõukogu, on järelikult võimatu – eeldades, et tarbimine ei suurenenud –, et muudest kolmandatest riikidest pärit import võis koosvõetuna erinevalt dumpinguhinnaga impordist omandada turuosi ühenduse tootmisharu kahjuks.
167 Sellest tuleneb, et ükski hagejate argument ei tõenda, et ajutise määruse põhjenduses 116 on tehtud ilmne hindamisviga.
168 Teiseks, seoses argumendiga ajutise määruse põhjenduste 118 ja 120 kohta on oluline märkida, et hagejad ei vaidle vastu komisjoni järeldusele, mille kohaselt – kuigi Islandilt ja Venezuelast pärit impordil võis olla negatiivne mõju ühenduse tootmisharu olukorrale – ei saa seda mõju dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindu arvestades pidada märkimisväärseks. Nad piirduvad selle kinnitamisega, et institutsioonid oleksid pidanud analüüsima muudest kolmandatest riikidest pärit impordi kumulatiivset mõju ning kõikide muude teadaolevate kahjutegurite mõju ühiselt.
169 Esiteks, mis puudutab muudest kolmandatest riikidest pärit impordi kumulatiivse mõju analüüsi, siis tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetule tegi komisjon selle analüüsi. See analüüs on muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju uurimise kolmest etapist esimene. Niisiis esitas komisjon kõigepealt ajutise määruse põhjenduses 116 kogu muudest kolmandatest riikidest pärit importi puudutavate majandusnäitajate arengu. Nagu sai mainitud eespool punktis 166, ei saa seda arengut arvestades asuda seisukohale, et muudest kolmandatest riikidest pärit import oleks koosvõetuna saanud omandada turuosi ühenduse tootmisharu kahjuks. Teisena uuris komisjon ajutise määruse põhjendustes 117–120, kas vastavalt Norrast, Islandilt, Brasiiliast ja Venezuelast pärit impordi individuaalne mõju võis kahju tekitada. Nagu sai selgitatud eespool punktis 161, järeldas komisjon, et Islandilt ja Venezuelast pärit impordil eraldivõetuna võis olla teatud negatiivne mõju ühenduse tootmisharu olukorrale, kuid seda mõju ei saa siiski dumpinguhinnaga impordi mahtu ja hindasid arvesse võttes pidada märkimisväärseks. Kolmandana tegi komisjon oma arutluskäigu kahe esimese etapi põhjal järeldused ning tuvastas loogiliselt ajutise määruse põhjenduses 121, et muudest kolmandatest riikidest pärit import kahju ei süvendanud.
170 Teiseks, mis puudutab kõikide muude teadaolevate kahjutegurite ühist analüüsi, siis sai eespool punktis 47 juba selgitatud, et enne kui saab kindlaks teha, kas niisugune ühine analüüs oli nõutud, tuleb analüüsida hagejate etteheiteid iga muu teadaoleva kahjuteguri eraldi analüüsi kohta. Seda küsimust analüüsitakse allpool punktides 204–215.
171 Järelikult ei tõenda ükski hagejate argument, et ajutise määruse põhjendustes 118 ja 120 on tehtud ilmseid hindamisvigu.
172 Kolmandaks, mis puudutab argumenti „tühimiku” kohta, mille jättis turule muude kolmandate riikide teatavate tootjate lahkumine, mis esitati esimest korda repliigis, siis tuleb tõdeda, et sellega ei soovita tõendada, et institutsioonid on muudest kolmandatest riikidest pärit impordi põhjustatud kahju halvasti hinnanud, vaid sellega soovitakse tõendada, et dumpinguhinnaga import ei ole ühenduse tootmisharule kahju tekitanud, kuna sellega asendati muudest kolmandatest riikidest pärit import. Seega ei ole sellel tihedat seost alguses hagiavalduses esitatud väitega ega ka täienda seda. Sellest järeldub, et kuna see ei tugine menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele või faktilistele asjaoludele, tuleb nimetatud argumenti pidada kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses uueks väiteks (vt selle kohta Üldkohtu 5. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑211/95: Petit-Laurent vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑57, punktid 43–45). Seetõttu tuleb kõnealune argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
173 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite kuues osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
f) Esimese väite seitsmes osa, mis puudutab ühenduse tootjate konkurentsivõime puudumist enne mis tahes kahjuliku dumpingu esinemist
Poolte argumendid
174 Hagejad väidavad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea ja rikkus mitteomistamise reeglit, nagu on ette nähtud algmääruse artikli 3 lõikes 7, kuna vaidlustatud määruse põhjendustes 93 ja 94 lükkas ta tagasi argumendi, mille kohaselt enamik ühenduse tootjaid tegutsesid kahjumiga juba enne kahjuliku dumpingu esinemist, kuna üldiselt oli ühenduse tootmisharu 2004. aastal rentaabel. Sellega seoses väidavad hagejad, et kolm ühenduse tootjat kuuest olid juba 2003. aastal kahjumis ning kõik peale FerroAtlántica olid kahjumis 2004. aastal, mis ferrosulamitööstuse jaoks oli „erakordselt edukas aasta”. Ühenduse tootmisharu 3% üldine kasumlikkus oleks seega olnud täies ulatuses omistatav FerroAtlánticale. Lisaks, kuigi 2004. aastal oli ühenduse tootmisharu üldine tulemuslikkus parem kui 2003. aastal ja kuigi viimati nimetatu tõstis oma hindu 10% võrra, halvenes kuuest tootjast viie olukord dumpinguhinnaga impordist sõltumatutel põhjustel. Institutsioonid oleksid pidanud vähemalt seda asjaolu arvesse võtma, kuna see on oluline ühenduse tootjate kahju arengu selgitamisel ning tooks selgelt esile ühenduse tootmisharu konkurentsivõime puudumise eeskätt tema kulude struktuuri osas. Seda kinnitavad ühenduse tootmisharu ümberkorraldused ja tootmise vähendamine 2004. aastal vaatamata tarbimise suurenemisele ja ferrosiliitsiumi müügi kasumlikkusele.
175 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, märgib sisuliselt, et kuigi hagejad väidavad, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad ütlesid, et ühenduse tootmisharu oli 2003. ja 2004. aastal rentaabel, ei vaidlusta nad vaidlustatud määruse põhjenduses 94 viidatud arvandmed maksueelsete kasumimarginaalide kohta. Lisaks väidab nõukogu, et hagejate viide erinevate ühenduse tootjate olukorrale 2003. ja 2004. aastal ei võimalda tõendada ilmse hindamisvea esinemist. Esiteks, kahju ja põhjuslikku seost tuleb hinnata ühenduse tootmisharu olukorda üldiselt ning mitte ühenduse erinevate tootjate olukorda uurides. Teiseks see, et kolm ühenduse tootjat, kelle toodang moodustab koos 24–28% ühenduse kogutoodangust, olid 2003. aastal kahjumis, ei tähenda, et kogu ühenduse tootmisharul oli puudu konkurentsivõimest. Kolmandaks, nõukogu märgib, et 2004. aastat iseloomustab ühenduse tootmisharu turuosa vähenemine, viimase müügi 2% vähenemine võrreldes 2003. aastaga, dumpinguhinnaga impordi suurenemine ja selle turuosa suurenemine ning selle impordi hindade langus, mis tähendab, et teatavad ühenduse tootjad kannatasid juba dumpinguhinnaga impordi negatiivse mõju all 2004. aastal, kuigi ühenduse tootmisharu üldiselt võis oma kasumit suurendada.
Üldkohtu hinnang
176 Käesolevas osas kritiseerivad hagejad seda, et vaidlustatud määruse põhjendustes 93 ja 94 lükkas nõukogu tagasi argumendi, mille kohaselt tegutses ühenduse tootmisharu kahjumiga juba enne mis tahes kahjuliku dumpingu esinemist.
177 Olgu meenutatud, et vaidlustatud määruse põhjenduses 94 selgitas nõukogu vastuseks sellele argumendile, et nagu nähtub ajutise määruse põhjendusest 97, oli ühenduse tootmisharu 2003. aastal rentaabel, tema maksueelne kasumimarginaal oli 2,3%, mis 2004. aastal tõusis 2,7%‑le, ning et 2005. aastal ja uurimisperioodil täheldati kahjumit.
178 Kuigi, nagu nõukogu märgib, hagejad ei vaidlusta ajutise määruse põhjenduses 97 esitatud arvandmeid, mis näitavad, et aastatel 2003 ja 2004 oli ühenduse tootmisharu üldiselt kasumlik, heidavad nad seevastu institutsioonidele ette seda, et nad ei võtnud arvesse ühenduse kuuest tootjast kolme individuaalset olukorda 2003. aastal ja ühenduse kuuest tootjast viie olukorda 2004. aastal.
179 Sellega seoses on oluline märkida, et hagejad rajavad oma argumentatsiooni arvandmetele, mis näitavad, et kuuest ühenduse tootjast viiel esines 2004. aastal kahjum. Nõukogu neid arvandmeid ei ole vaidlustanud. Lisaks väidavad hagejad, et kuuest ühenduse tootjast kolm ei olnud 2003. aastal kasumlikud. Kuigi nad ei esita selle väite põhjendamiseks ühtegi tõendit, kinnitab nõukogu oma menetlusdokumentides, et see oli nii.
180 Selles kontekstis tuleb meenutada, nagu sai märgitud eespool punktis 88, et vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei tule põhjusliku seose olemasolu analüüsi tingimata läbi viia kogu ühenduse tootmisharu tasandil, mistõttu ei saaks ühele ühenduse tootjale muu teguri kui dumpinguhinnaga import individuaalselt tekitatud mis tahes kahju arvesse võtta. Ühenduse tootjale eraldi muu teguriga kui dumpinguhinnaga import tekitatud kahju tuleb arvesse võtta siis, kui see süvendas kogu ühenduse tootmisharu puhul täheldatud kahju.
181 Kuna hagejate esitatud andmed näitavad tõepoolest, et teatavad tootjad ei olnud 2003 ja 2004. aastal kasumlikud, olid institutsioonid kohustatud hindama selle olukorra mõju kogu ühenduse tootmisharu kantud kahjule, mida nad aga ei teinud. Sellest tulenevalt ei ole institutsioonid täitnud oma kohustust viia läbi mitteomistamise analüüs ning on seega rikkunud algmääruse artikli 3 lõiget 7.
182 Sellegipoolest, nagu sai märgitud eespool punktis 119, on vaja tõendada, et niisugune rikkumine võib mõjutada vaidlustatud määruse õiguspärasust, muutes tühiseks institutsioonide kogu analüüsi põhjusliku seose kohta. Käesolevas asjas peavad hagejad seega tõendama, et ühe osa ühenduse tootjate eriline olukord aastatel 2003 ja 2004 tekitas kogu ühenduse tootmisharu kantud kahju või süvendas seda kahju. Nad peavad samuti tõendama, et kuuest ühenduse tootjast viie saadud kahjum ei ole dumpinguhinnaga impordi tagajärg.
183 Selle tõendamiseks kinnitavad hagejad, et kuuest ühenduse tootjast viie rentaabluse puudumine 2004. aastal tuleneb nende konkurentsivõime puudumisest, mida kinnitavad ühenduse tootmisharu ümberkorraldused ja tootmise vähendamine alates 2004. aastast, vaatamata tootmise suurenemisele ja ferrosiliitsiumi müügi rentaablusele. Üldkohus leiab siiski, et 2004. aasta andmeid on võimalik tõlgendada teisiti. Niisiis olid kolm ühenduse tootjat, kelle toodang moodustas koos 24–28% ühenduse kogutoodangust, 2003. aastal kahjumis ning viis tootjat said 2004. aastal kahjumit. Sarnaselt nõukogule tuleb aga täheldada, et vaatamata tarbimise suurenemisele iseloomustab 2004. aastat ühenduse tootmisharu turuosa vähenemine, viimase müügi 2% vähenemine võrreldes 2003. aastaga, dumpinguhinnaga impordi ja selle turuosade suurenemine ning hindade langus, mis võib tähendada seda, et teatavad ühenduse tootjad kannatasid juba dumpinguhinnaga impordi negatiivse mõju all 2004. aastal, kuigi ühenduse tootmisharu üldiselt võis oma kasumit suurendada.
184 Seega võis teatavate ühenduse tootjate kogetud nappus 2003. ja 2004. aastal olla põhjustatud dumpinguhinnaga impordist ning eespool punktis 181 tuvastatud rikkumine ei saa mõjutada vaidlustatud määruse õiguspärasust.
185 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite seitsmes osa tagasi lükata.
g) Esimese väite kaheksanda osa see osa, mis puudutab tootjatele omaseid asjaolusid
Poolte argumendid
186 Hagejad väidavad, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea ja rikkusid algmääruse artikli 3 lõiget 7, kuna nad keeldusid uurimast tegureid, mis põhjustasid eraldi ühenduse tootjatele kahju ja millel oli samas mõju kogu ühenduse tootmisharule, kuigi nimetatud tootjaid oli vähe ja nende majanduslik olukord oli väga erinev.
187 Niisiis märgivad hagejad esiteks seoses Huta Laziskaga, et ta suunas 2004. aastal rentaabluse tõstmiseks osa ferrosiliitsiumi tootmisest ümber ränimangaani tootmisele. Sellele järgnes äriühingu ferrosiliitsiumi tootmise langus ja ferrosiliitsiumi müügi vähenemine sõltumatutele klientidele. Arvestades tootmise vähendamist ja muutumatuid püsikulusid, suurenesid tema tootmiskulud tonni kohta aastal 2004 ligikaudu 17% ning tema kahjum suurenes rohkem kui kolm korda, ilma et see oleks seotud impordiga. Sõltumatutelt klientidelt saadud tulu siiski suurenes. 2005. aastal Huta Laziska kõigepealt vähendas oma tootmist, enne kui ta selle uurimisperioodil vaidluse tõttu elektritarnijaga lõpetas. Selle tulemusel tema müük vähenes ja tema ühiku tootmiskulud suurenesid oluliselt, mis tõi kaasa rentaabluse langemise ja turuosa vähenemise.
188 Teiseks, seoses OFZ‑iga märgivad hagejad kõigepealt, et 2004. aastal suunas ta 47% oma töötajatest ümber või vallandas, mis tähendab, et ta ei suutnud suureneva nõudlusega toime tulla. OFZ suunas lisaks osa oma ferrosiliitsiumi tootmisest ümber ränimangaani tootmisele, et oma rentaablust tõsta. Seetõttu vähenes tema müük sõltumatutele klientidele 19% võrra. Siiski, kuna turg oli tugev, õnnestus tal käibe vähenemist piirata 11%-le ja seda vaatamata tootmiskulude 14% tõusule, mis tulenes osaliselt püsikulude olemasolust, kuigi tootmine vähenes. Seejärel kinnitavad hagejad, et 2005. aastal toimus OFZ‑is ümberkorraldus, mis võimaldas tal tootmiskulusid vähendada ja rentaablust tõsta. Selleks pidi ta ajutiselt müüki ja turuosa vähendama.
189 Kolmandaks, TDR – Metalurgija d.d. osas väidavad hagejad, et 2004. aastal suurendas ta oma müügimahtu sõltumatutele klientidele nõudluse kasvu protsendist suurema protsendi võrra, et ta suurendas tootmist ja sai kõrgemat hinda, suurendades sõltumatutelt klientidelt saadud käivet. Kuna tootmiskulud tõusid üldiselt 12% võrra, ei suutnud ta siiski uuesti kasumisse jõuda. Kui 2005. aastal olukord turul halvenes, oli TDR‑il võimatu taastuda kehvadest tulemustest, mida ta sai 2004. aastal, mis oli „erakordselt soodne aasta”.
190 Neljandaks, Vargön Alloysi osas väidavad hagejad, et 2004. aastal suurendas ta müügimahtu sõltumatutele klientidele nõudluse kasvu protsendist kõrgema protsendi võrra, et ta suurendas tootmist ja sai kõrgemat hinda, suurendades sõltumatutelt klientidelt saadud käivet. Tema tootmiskulud suurenesid aga 15% võrra. Hagejad märgivad, et institutsioonide sõnul kandis Vargön Alloys 45% lisakahjumit. Kuigi institutsioonid ei esitanud selle kohta ühtegi selgitust, on selge, et see areng on omistatav selle äriühingu probleemidele, mitte vaidlusalusele impordile. Ajavahemikus 2004–2005 vähendas Vargön Alloys elektrihindade tõusu tõttu oma ferrosiliitsiumi tootmist poole võrra. Lisaks korraldas ta uurimisperioodil ühe osa ferrosiliitsiumi tootmisest ümber eesmärgiga suurendada rentaablust, mis tõi kaasa ferrosiliitsiumi müügi ja turuosa vähenemise.
191 Viiendaks, FerroPem SAS‑i ja FerroAtlántica osas väidavad hagejad, et 2003. aastast 2004. aastani vähendas FerroPem ferrosiliitsiumi müüki sõltumatutele klientidele, kuid suurendas oma tootmist ja müüs ära varud, mis kaldub tõendama, et FerroPem suurendas oma sisesiirdeks mõeldud toodangut. Hagejate sõnul tuleneb sellest, et käive, mida FerroPem sai sõltumatutelt klientidelt, vähenes. Lisaks, kuna tootmiskulud samal ajal suurenesid 24% võrra, on loogiline, et FerroPemi rentaablus oluliselt vähenes. Elektrihindade tõusu tõttu lõpetas FerroAtlántica tootmise tundidel, mil tarbimine on kõige kõrgemal tasemel, võimaldades niimoodi elektri eest vastutaval üksusel saada parimat kasumit. Lisaks tõi FerroPemi ost kaasa mõlemale äriühingule ümberkorraldamiskulusid. Need äriühingute tulemused turul olid siiski parimad, nad suurendasid oma müüki ajavahemikus 2004–2005, samas kui üldine tarbimine ühenduses vähenes. Mis puudutab aastat 2005 ja uurimisperioodi, siis suurendas FerroAtlántica Venezuela üksus oma eksporti ühendusse. Kogu FerroAtlántica kontserni tulemused olid väga head ja näib, et nad ei kandnud kahju. Hagejad on arvamusel, et seda kahju ei saa igal juhul omistada dumpinguhinnaga impordile.
192 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
193 Esimese väite kaheksandas osas kritiseerivad hagejad muu hulgas seda, et institutsioonid jätsid arvesse võtmata tegureid, mis põhjustasid eraldi ühenduse tootjatele kahju ning millel oli samas mõju ka ühenduse tootmisharule tervikuna.
194 Eespool punktis 88 sai juba kindlaks tehtud, et vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei tule põhjusliku seose olemasolu analüüsida tingimata kogu ühenduse tootmisharu tasandil, mistõttu ei saaks arvesse võtta ühenduse tootjale eraldi muu teguri kui dumpinguhinnaga import põhjustatud kahju. Ühenduse tootjale eraldi muu teguri kui dumpinguhinnaga import tekitatud kahju tuleb arvesse võtta siis, kui see süvendas kogu ühenduse tootmisharu puhul täheldatud kahju.
195 Oluline on siiski täpsustada, et vajadus võtta arvesse tegureid, mis on eraldi tootjale kahju tekitanud, kui need on süvendanud kogu ühenduse tootmisharu kahju, ei tähenda käesolevas asjas, et institutsioonid olid kohustatud süstemaatiliselt analüüsima iga ühenduse tootja individuaalset olukorda.
196 Sellega seoses tuleb nentida, et hagejate esitatud argumendid ei tõenda, et ühenduse tootjate individuaalne olukord oli kogu ühenduse tootmisharu kantud kahju põhjuseks või vähemalt süvendas seda kahju.
197 Seega esiteks, Huta Laziska olukorda puudutavad argumendid on sisuliselt samad teatavate argumentidega, mis esitati käesoleva väite kolmanda osa raames. Ent tuvastati, et need argumendid ei ole põhjendatud. Järelikult tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu ka käesoleva osa analüüsimise raames tagasi lükata.
198 Teiseks, mis puudutab OFZ‑i olukorda, siis hagejate kirjeldatud faktiliste asjaoludega soovitakse tõendada, et see äriühing korraldati ümber, mis süvendas ühenduse tootmisharu kantud kahju. Käesoleva väite kolmanda osa analüüsi raames sai aga juba nenditud, et institutsioonid võtsid tootmise ümberkorraldused, sh OFZ‑i oma arvesse. Lisaks, kuigi hagejate kirjeldatud olukord 2004. ja 2005. aasta osas võis tõepoolest kahju süvendada, on võimalik ka see, nagu märgib nõukogu, et niisuguse olukorra põhjustas madalahinnalise impordi esinemine ühenduse turul. Seega ei saa asuda seisukohale, et hagejad tõendavad, et OFZ‑i olukord süvendas ühenduse tootmisharu kantud kahju.
199 Kolmandaks, mis puudutab TDR‑i olukorda, siis hagejate kirjeldatud asjaoludega soovitakse tõendada, et selle äriühingu kantud kahju on seotud tema tootmiskulude suurenemisega. Kuna selline väide käesoleva väite neljandas osas juba tagasi lükati, tuleb samamoodi käesoleva osa raames TDR‑i olukorra kohta esitatud argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
200 Neljandaks, Vargön Alloysi olukorra osas viitavad hagejad tootmise ümberkorraldamisele, mille see äriühing läbi viis, ning tema tootmiskulude suurenemisele. Kuna nende tegurite mõju ühenduse tootmisharu kantud kahju suhtes puudutavad argumendid lükati käesoleva väite kolmanda ja neljanda osa raames juba tagasi, tuleb samuti käesoleva osa raames Vargön Alloysi olukorra kohta esitatud argumendid tagasi lükata.
201 Viiendaks, seoses FerroPemi ja FerroAtlántica olukorraga tuleb märkida, et hagejad kirjeldavad nende äriühingute puhul üldiselt positiivset majanduslikku olukorda ning ei tõenda, kuidas võis niisugune olukord süvendada ühenduse tootmisharu kantud kahju. Järelikult on argumendid nende kahe äriühingu kohta tulemusetud.
202 Järelikult tuleb esimese väite kaheksas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, mis puudutab tootjatele omaseid asjaolusid.
203 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata esimese väite esimene, teine, neljas ja viies osa, esimese väite kolmanda osa kolm esimest etteheidet ning esimese väite kaheksas osa selles osas, mis puudutab kahjutegurite eraldi analüüsi. Ka esimese väite kuues osa tuleb osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Viimaseks tuleb märkida, et esimese väite kolmanda osa neljanda etteheite ning selle väite seitsmenda osa analüüsimisel tuvastatud rikkumised ei õigusta vaidlustatud määruse tühistamist.
3. Kahjutegurite ühise analüüsi puudumine (esimese väite esimene ja kaheksas osa)
a) Poolte argumendid
204 Esimese väite esimeses osas väidavad hagejad, et nõukogu lähenemisviis on ilmselt ebasobiv, kuna ta analüüsis, kas muud tegurid eraldivõetuna olid ühenduse tootmisharu kantud kahju põhjus, kuigi käesolevas asjas oli vaja analüüsida nende tegurite ühist mõju. Nimelt, esiteks avaldas suur arv muid tegureid ühenduse tootmisharule mõju ning see tootmisharu kandis vaid väikest kahju. Teiseks olid ühenduse tootjad individuaalselt väga erinevates olukordades. Kolmandaks, mitu dumpinguvastase menetluse osalist rõhutasid nimetatud menetluse käigus, et muud tegurid koosvõetuna selgitavad ühenduse tootmisharu kantud varalist kahju.
205 Esimese väite kaheksandas osas väidavad hagejad, et institutsioonid oleks pidanud ühiselt hindama muude teadaolevate tegurite kui dumpinguhinnaga import mõju. Nimelt on hagejad seisukohal, et kui üks neist teguritest eraldi ei ole piisav, et katkestada põhjuslikku seost dumpinguvastases menetluses käsitletud impordi ja kahju vahel, siis kõik need tegurid koos võivad selle katkestada. Ent kui käesolevas asjas oleks niisugune analüüs läbi viidud, oleks see kinnitanud, et ühenduse tootmisharu kantud kahju põhjus peitus kulude ja turu arengus ning seda ei põhjustanud uurimismenetluses käsitletud import.
206 Seega esiteks selgitavad hagejad, et ei olnud õiguspärane omistada 2005. aasta ja uurimisperioodi hindade arengut – st hinnad, mis olid 2005. aastal 15% ja uurimisperioodil 6% madalamad kui 2004. aastal – uurimismenetluses käsitletud impordile, kuna nimetatud areng oli osa üldisest turuhindade tasakaalustumisest võrreldes 2004. aastaga. Hagejate sõnul on hinnalangus tegelikult 2005. aastal toimunud ülemaailmse nõudluse vähenemise loogiline tagajärg. Ent nõudluse vähenemise perioodil on etteaimatav, et ühenduse tootjate kasum väheneb, mis tähendab, et vähenenud kasum ei ole iseenesest kahju tõendamiseks piisav.
207 Teiseks, hagejad rõhutavad tihedat korrelatsiooni tootmiskulude suurenemise ja kasumlikkuse vähenemise vahel. Nad väidavad seega, et turu kahanemisest tulenevat kasumi vähenemist süvendas 2005. aastal veelgi kulude kasv, mis ühenduse tootjate kasumlikkust juba 2004. aastal tõsiselt mõjutas. Sellel oli seoses tootmiskulude kasvu ja kasumi vähenemisega lumepalliefekt, mida hoidis alal tootmise vähenemine. Hagejad märgivad veel, et 2005. aastal ja uurimisperioodil ületasid ühenduse tootmisharu tootmiskulud turuhinnad, kuigi nimetatud hinnad olid 2005. aastal maailmas kõige kõrgemad. Lisaks väidavad hagejad, et tootmishinnad suurenesid kõigepealt tootmissisendite kõrgema hinna tõttu, seejärel mastaabisäästude kaotuse tõttu tootmise vähendamise või ümberkorralduste tagajärjel ning viimaseks muude tegurite tõttu, mis ei olnud seotud vaidlusaluse impordiga.
208 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
209 Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool punktis 43 sai juba kindlaks tehtud, et teatavatel asjaoludel võib olla vajalik muude tegurite koos analüüsimine, eelkõige siis, kui institutsioonid on paljude muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import puhul järeldanud, et need võisid kahju süvendada, kuid seda mõju ei saanud eraldi pidada oluliseks.
210 Käesolevas asjas analüüsisid institutsioonid ajutise määruse põhjendustes 115–136 ja vaidlustatud määruse põhjendustes 87–101 eraldi 12 muud kahjutegurit kui dumpinguhinnaga import, st vastavalt Norrast, Islandilt, Brasiiliast ja Venezuelast pärit importi, ühe teise ühenduse tootja konkurentsi, nõudluse arengut, ühenduse tootmisharu ekspordijõudlust, vahetuskursside kõikumisi, tootmiskulusid, tootmise ümberkorraldusi, ferrosiliitsiumi hindade kehtestamise viisi ja ühenduse tootmisharu konkurentsivõimelisust. Nad järeldasid, et ükski tegur eraldi ei süvendanud ühenduse tootmisharu kantud kahju, välja arvatud Islandilt ja Venezuelalt pärit import, mille mõju ei peetud siiski märkimisväärseks.
211 Ent eespool punktides 49–203 tehtud analüüs võimaldas kindlaks teha, et kahjutegurite eraldi analüüsimine ei sisaldanud ilmset viga, välja arvatud siiski kaks tegurit, mida peeti silmas kolmanda osa neljandas etteheites ja esimese väite seitsmendas osas ja mille institutsioonid jätsid analüüsimata, kuid mille kohta hagejad ei esita tõendit, et need tegurid oleksid käesoleval juhul süvendanud ühenduse tootmisharu kantud kahju. Seega tuleb eelnevast nähtuvalt järeldada, et institutsioonid võisid muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import ühise analüüsi ilmset hindamisviga tegemata läbi viimata jätta.
212 Esimese väite esimese osa raames esitatud hagejate argument ei saa seda järeldust kahtluse alla seada. Esiteks, argument, mis puudutab uurimismenetluses muude dumpinguvastase menetluse osaliste esitatud märkusi, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna hagejad ei esita ühtegi sisulist argumenti, vaid piirduvad sellega, et viitavad muude dumpinguvastase menetluse osaliste märkustele, mille nad lisavad hagiavaldusele. Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu kohaselt, mida vastavalt nimetatud põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse Üldkohtule, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktide c ja d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese, hagejate nõuded ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitseks ja Üldkohus saaks teha asjas otsuse. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks, ning et hagi oleks vastuvõetav, peavad selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Üldkohtu 6. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑195/95: Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑679, punkt 20, ja 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/01: Chiquita Brands jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑315, punkt 64). Kuigi teatud täpselt määratletud punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite osadele, ei saa üldine viide kirjalikele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada õigusliku argumentatsiooni peamisi elemente, mis peab olema märgitud hagiavalduses (Üldkohtu 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motors jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49).
213 Teiseks, seoses argumendiga, mis tugineb asjaolule, et tootjad olid eraldivõetuna väga erinevates olukordades, tuleb tõdeda, et see argument on sisuliselt identne kaheksanda osa raames esitatud argumentidega osas, milles see puudutab tootjatele omaseid asjaolusid. Kuna otsustati, et see osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, siis ei saa selle argumendiga tõendada, et käesolevas asjas oli nõutud muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import ühine analüüsimine.
214 Samuti ei saa seda järeldust kahtluse alla seada esimese väite kaheksanda osa raames esitatud hagejate argumentidega. Nimelt on need argumendid sisuliselt samad teatavate esimese väite kolmanda kuni viienda osa raames esitatud argumentidega. Kuna nende osade analüüsimisel otsustati, et need argumendid on põhjendamatud, siis ei saa nende argumentidega tõendada, et käesolevas asjas oli nõutud muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import ühine analüüsimine.
215 Järelikult tuleb esimese väite esimene ja kaheksas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles need tuginevad kahjutegurite ühise analüüsi puudumisele. Lisaks tuleb seda järeldust arvestades ka esimese väite esimene osa tagasi lükata osas, milles see tugineb õigusnormi rikkumisele seoses kohustusega analüüsida erinevaid kahjutegureid ühiselt.
B – Teine väide, mis puudutab ühenduse huvi esinemist
1. Teise väite esimene osa, mis puudutab ferrosiliitsiumi hindade tõusu pärast uurimisperioodi
a) Poolte argumendid
216 Esiteks väidavad hagejad, et nõukogu tõlgendas algmääruse artikli 6 lõiget 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 1) ilmselgelt valesti. Nimelt viitas nõukogu sellele sättele vääralt vaidlustatud määruse põhjenduses 106, et väita, et ühenduse huvi hindamisel ei pea ta arvesse võtma uurimisperioodist hilisemat arengut. Ent algmääruse artikli 6 lõige 1 on kohaldatav üksnes dumpingu ja kahju hindamisele. Ühenduse huvi käsitlev algmääruse artikkel 21 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikkel 21) ei sisalda mis tahes ajalist piirangut. Seega on ühenduse huvi kriteerium tulevikku suunatud kriteerium, mistõttu ei saa selle kohaldamine definitsiooni poolest olla piiratud andmetega, mis puudutavad enne uurimise algust lõppenud perioodi. Lisaks võtavad institutsioonid tavaliselt arvesse uurimisperioodist hilisemat teavet, nagu nad tegid näiteks määruses nr 1420/2007. Lisaks selgitas Üldkohus 14. novembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑138/02: Nanjing Metalink vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑4347, punkt 59), et pärast uurimisperioodi aset leidnud asjaolude arvestamise keelu eesmärk on tagada, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine. See mõttekäik ei ole siiski kohaldatav ühenduse huvi hindamise suhtes, kuna menetlusosalised ei saa seda mõjutada.
217 Teiseks väidavad hagejad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui kinnitas vaidlustatud määruse põhjenduses 106, et kuna uurimisperioodile järgnevatel kuudel tootmiskulud suurenesid, ei toibunud ühenduse tootmisharu niivõrd, et dumpinguvastaste meetmete kehtestamine ei olnud enam põhjendatud, vaatamata ferrosiliitsiumi hindade tõusule. Hagejad on arvamusel, et kuigi peab paika, et peamised ferrosiliitsiumi tootmise kulud pärast uurimisperioodi jätkuvalt tõusid, oli kulude tõusu ulatus ferrosiliitsiumi hinna tõusust väiksem. Niisiis, kui ferrosiliitsiumi hinnad tõusid uurimisperioodi ja vaidlustatud määruse vastuvõtmise vahel 50%, siis elektrihind, mis on põhiline tootmiskulu, tõusis 2007. aasta teisel poolel ligikaudu 4%. See võimaldas ühenduse tootjatel ületada 5% kasumimarginaali, mida vaidlustatud määruses peetakse mõistlikuks. Seejärel hakkasid ühenduse tootjad uuesti ferrosiliitsiumi tootma.
218 Kolmandaks väidavad hagejad repliigis, et nõukogu ei põhjendanud nõuetekohaselt nende argumentide ja tõendite tagasilükkamist, mille hagejad esitasid dumpinguvastase uurimise raames tõendamaks, et ferrosiliitsiumi hinnatõus pärast uurimisperioodi oli kulude suurenemisest olulisem.
219 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
220 Teise väite käesoleva osa analüüsimisel tuleb esiteks kindlaks teha, kas nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta vaidlustatud määruse põhjenduses 106 leidis, et algmääruse artikli 6 lõige 1 on kohaldatav ühenduse huvi olemasolu tuvastamisele dumpinguvastaste meetmete kehtestamise suhtes, mis tähendab, et uurimisperioodist hilisemat teavet ei saa üldjuhul selle tuvastamiseks kasutada.
221 Algmääruse artikli 6 lõike 1 ja artikli 21 lõike 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 21 lõige 1) sõnasõnaline ja teleoloogiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et vastupidi sellele, mida kinnitab nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 106, ei ole algmääruse artikli 6 lõige 1 kohaldatav ühenduse huvi tuvastamise suhtes, nagu on silmas peetud algmääruse artikli 21 lõikes 1, mis tähendab, et selle tuvastamise raames võib arvesse võtta uurimisperioodist hilisemat perioodi puudutavaid andmeid.
222 Nimelt tuleb meenutada, et algmääruse artikli 6 pealkiri on „Uurimine”. Algmääruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „dumpingut ja kahju uuritakse ühel ajal”. Selles on veel täpsustatud, et „[t]üüpilise järelduse saamiseks valitakse [uurimisperiood]” ning et „[t]eavet uurimisperioodile järgneva perioodi kohta ei võeta üldjuhul arvesse”. Kuna algmääruse artikli 6 lõikes 1 on täpsustatud, et uurimine puudutab vaid dumpingu ja kahju kindlaksmääramist, siis on selle sätte viimane lause, mille kohaselt ei võeta üldjuhul arvesse uurimisperioodile järgnevat arengut, sama moodi kohaldatav vaid dumpingu ja kahju kindlaksmääramisele.
223 Seda tõlgendust kinnitab algmääruse artikli 6 lõike 1 eesmärgi analüüs. Kohtupraktika kohaselt on uurimisperioodi määramise ja pärast seda esinenud asjaolude arvestamise keelamise eesmärk tagada, et uurimistulemused oleksid representatiivsed ja usaldusväärsed (Üldkohtu 20. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas: T‑188/99: Euroalliages vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1757, punkt 74). Tegelikult on algmääruse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud uurimisperiood mõeldud eelkõige selleks, et tagada, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine ja seega, et menetluse lõpus kehtestatav lõplik tollimaks oleks tegelikult kohane heastamaks dumpingust tekkivat kahju (eespool punktis 216 viidatud kohtuotsus Nanjing Metalink vs. nõukogu, punkt 59). Ent sarnaselt hagejatega tuleb märkida, et kui huvitatud isikud saavad oma äripoliitikat muutes mõjutada dumpingu ja kahju tuvastamist, ei ole sellist võimalust ühenduse huvi olemasolu kindlakstegemise puhul meetmete kehtestamise suhtes. Seega ei ole eesmärk, mida taotletakse sellise perioodi määratlemisega, millest hilisemaid andmeid arvesse ei võeta, algmääruse artikli 21 kontekstis asjassepuutuv.
224 Samuti on oluline toonitada esiteks, et algmääruse artikkel 21 ei sisalda mis tahes ajalist piirangut seoses andmetega, mida institutsioonid võivad arvesse võtta ühenduse huvi olemasolu tuvastamiseks. Teiseks, vastavalt kohtupraktikale nõuab ühenduse huvi olemasolu analüüsimine selle hindamist, millised on kavandatavate meetmete kohaldamise ja kohaldamata jätmise tagajärjed ühenduse tootmisharu huvile ja muudele asjassepuutuvatele huvidele. See hindamine eeldab prognoosi, mis rajaneb tulevikusündmusi puudutavatel hüpoteesidel ja hõlmab keeruliste majanduslike olukordade hindamist (Üldkohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑132/01: Euroalliages jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2359, punkt 47). Kuna algmääruse artiklis 21 silmas peetud analüüs on tulevikku suunatud, võivad institutsioonid olla kohustatud arvesse võtma teavet, mis ei puuduta uurimisperioodi, vaid on sellest hilisem.
225 Järelikult tuleb sarnaselt hagejatele nentida, et nõukogu rikkus vaidlustatud määruse põhjenduses 106 õigusnormi, kui ta kohaldas algmääruse artikli 6 lõiget 1 ühenduse huvi olemasolu kindlakstegemise suhtes.
226 Kuigi institutsioonid leidsid, et algmääruse artikli 6 lõige 1 oli ühenduse huvi kindlakstegemise suhtes kohaldatav, analüüsisid nad vaidlustatud määruse põhjenduses 106 siiski uurimisperioodist hilisemat kättesaadavat teavet. Õigusnormi rikkumine ei saa seega iseenesest mõjutada vaidlustatud määruse õiguspärasust.
227 Teiseks tuleb kindlaks teha, kas uurimisperioodist hilisema teabe analüüsimisel, mille institutsioonid viisid läbi vaidlustatud määruse põhjenduses 106, on tehtud ilmne hindamisviga. Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjonil on seoses keerulise majandusliku olukorra hindamisega, kui ta hindab ühenduse huvi esinemist, laiaulatuslik kaalutlusõigus. Liidu kohtu kontroll peab seega piirduma selle kontrollimisega, kas menetlusnormidest on kinni peetud, kas vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kas võimu ei ole kuritarvitatud (eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Euroalliages jt vs. komisjon, punkt 67).
228 Oluline on meenutada, et vaidlustatud määruse põhjenduses 106 kinnitas nõukogu, et ei saanud teha järeldust, et ühenduse tootmisharu on sel määral toibunud, et meetmete kehtestamine ei olnud enam põhjendatud, kuna kuigi ferrosiliitsiumi hinnad uurimisperioodile järgnevatel kuudel tõusid, tõusid ka ferrosiliitsiumi hindade põhielementide hinnad.
229 Hagejate väide, mille kohaselt on vaidlustatud määruse põhjenduses 106 tehtud ilmne hindamisviga, rajaneb kahel argumendil. Esiteks on hinnad uurimisperioodi ja vaidlustatud määruse vastuvõtmise vahelisel ajal tõusnud 50%. Teiseks ei tõusnud tootmiskulud nii palju kui ferrosiliitsiumi hinnad.
230 Tuleb siiski täheldada, et dokumentidel, mille hagejad nende argumentide põhjendamiseks esitasid nii Üldkohtu menetluses kui ka dumpinguvastases menetluses, on väga oluline puudus. Kuigi need võivad tõendada, et ferrosiliitsiumi hinnad uurimisperioodi lõpule järgnenud kuudel tõusid, ei tõenda need kuidagi, et kõikide kulude suurenemine oli palju tagasihoidlikum. Sellega seoses esitavad hagejad üksnes dokumendi, milles on viidatud elektrihinna 4% tõusule, kuid ei mainita muude tootmissisendite hinnasuundumust.
231 Ent vastavalt algmääruse artikli 21 lõikele 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 21 lõige 7) võetakse teavet arvesse üksnes siis, kui seda toetab tegelik tõendusmaterjal, mis kinnitab selle tõesust. Kuna niisugused tõendid ei olnud kättesaadavad, ei saa nõukogule ette heita mis tahes ilmset hindamisviga.
232 Arvestades hagejate esitatud tõendite ebapiisavust, on nende argumentatsioon veelgi vähem põhjendatud, kuna algmäärus näeb ette spetsiaalsed mehhanismid, mille eesmärk on käsitleda teatavaid uurimisperioodile järgnevaid suundumusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 258/84: Nippon Seiko vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1899, punkt 53). Niisiis sätestab algmääruse artikli 11 lõige 3 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõige 3), et vahepealse läbivaatamise võib läbi viia vaid kolmel juhul: kui meetme jätkuv rakendamine ei ole enam vajalik, et korvata dumpingut, kui meetme kõrvaldamisel või muutmisel kahju tõenäoliselt ei jätku või ei kordu ja kui olemasolevast meetmest ei piisa või enam ei piisa dumpingu korvamiseks. Algmääruse artikli 11 lõige 8 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõige 8) näeb ette dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme. Viimaseks, algmääruse artikli 14 lõike 4 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 14 lõige 4) kohaselt võib dumpinguvastaste meetmete kohaldamise peatada siis, kui turutingimused on ajutiselt sedavõrd muutunud, et oleks ebatõenäoline, et kahju meetmete kohaldamise peatamise tulemusena jätkuks.
233 Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud määruse põhjenduses 106 on tehtud ilmne hindamisviga.
234 Kolmandaks, alusetu on hagejate argument, et nende esitatud tõendid lükati tagasi ilma põhjendusi esitamata. Nimelt sai eespool punktis 230 kindlaks tehtud, et dokumendid, mille hagejad institutsioonidele esitasid, tõendasid, et ferrosiliitsiumi hinnad uurimisperioodi lõpule järgnenud kuudel tõusid, kuid ei tõendanud kuidagi, et kõikide kulude suurenemine oli palju tagasihoidlikum. Vaidlustatud määruse põhjenduses 106 esitatud põhjendused on seega piisavad nende dokumentide tagasilükkamiseks.
235 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teise väite esimene osa tervikuna tagasi lükata. Nimelt tuleb märkida, et selle osa analüüsimisel tuvastatud õigusnormi rikkumine ei õigusta vaidlustatud määruse tühistamist.
2. Teise väite teine osa, mis puudutab varasemaid kogemusi, mis näitavad, et dumpinguvastased meetmed ei toeta ühenduse tootmisharu
a) Poolte argumendid
236 Hagejad väidavad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kuna ta keeldus vaidlustatud määruse põhjendustes 117 ja 118 arvesse võtmast varasemat kogemust, kuigi see näitab esiteks, et dumpinguvastased meetmed ferrosiliitsiumi sektoris ei võimalda saavutada soovitavat parandavat mõju, ning teiseks, et need meetmed panevad ühenduse tootmisharu kanda tarbetu koorma. Hagejad on arvamusel, et kuigi dumpinguvastaste meetmete kehtestamise otsus peaks tuginema vastava menetluse käigus kogutud ja analüüsitud teabele, on varasemate meetmete mõju oluline ja asjakohane tegur, mida tuleb algmääruse artikli 21 kohaldamisel arvesse võtta. Ent 21. veebruari 2001. aasta otsusega 2001/230/EÜ, millega lõpetatakse Brasiiliast, Hiina Rahvavabariigist, Kasahstanist, Venemaalt, Ukrainast ja Venezuelast pärit ferrosiliitsiumi importi käsitlev dumpinguvastane menetlus (EÜT L 84, lk 36), lõpetas komisjon alates 1987. aastast ferrosiliitsiumi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete kohaldamise põhjusel, et need ei võimaldanud saavutada oodatud parandavat mõju, vaatamata märkimisväärsele koormale, mis need ühenduse kasutajatele panid. Üldkohus kinnitas komisjoni otsust. Seda pretsedenti arvestades leiavad hagejad, et institutsioonid oleksid pidanud kindlaks määrama, kuidas oli käesolev juhtum erinev, et põhjendada kasutatud analüüsi erinevust.
237 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
238 Teise väite käesolevas osas väidavad hagejad sisuliselt, et vaidlustatud määruse põhjendustes 117 ja 118 oleksid institutsioonid pidanud arvesse võtma otsust 2001/230, millega lõpetati ferrosiliitsiumi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste meetmete kohaldamine põhjusel, et neil ei olnud oodatud parandavat mõju. Seda etteheidet tuleb analüüsida eespool punktis 227 esitatud kohtupraktikast lähtuvalt.
239 Olgu märgitud, et nõukogu keeldus vaidlustatud määruse põhjendustes 117 ja 118 otsust 2001/230 arvesse võtmast, kuna algmäärus näeb ette, et otsused tehakse asjakohase uurimise jooksul kogutud ja analüüsitud teabe põhjal, mitte varasemate uuringute alusel.
240 Sellega seoses on oluline meenutada, et algmääruse artikli 21 lõige 1 näeb ette, et selle kindlakstegemiseks, kas meetmete võtmine on ühenduse huvides, peab põhinema kõigi huvide, sealhulgas ühenduse tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huvide hindamisel tervikuna. Kohtupraktika kohaselt nõuab ühenduse huvi hindamine erinevate asjaomaste isikute huvide ja üldise huvi kaalumist (eespool punktis 224 viidatud kohtuotsus Euroalliages jt vs; komisjon, punkt 48).
241 Veel tuleb rõhutada, et nagu sai märgitud eespool punktis 227, on komisjonil ühenduse huvi hindamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus. Seda kaalutlusõigust tuleb teostada juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid (vt selle kohta eespool punktis 227 viidatud kohtuotsus Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, punkt 43). Siiski, varasem otsus, milles järeldati, et minevikus uurimismenetluses silmas peetud riikidega samadest riikidest pärit identse toote impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastastel meetmetel ei olnud parandavat mõju, võib algmääruse artikli 21 lõike 1 kohaldamisel asjasse puutuda, kui see aitab tõendada, et dumpinguvastaste meetmete võtmine ei ole üldistes huvides. Sellisel juhul peab siiski nimetatud otsusele viitav isik selgitama, mil moel on selle otsuse vastuvõtmise asjaolud sarnased käimasoleva dumpinguvastase menetluse asjaoludega ning miks tuleks selles otsuses tehtud järeldused nimetatud menetlusele üle kanda.
242 Käesolevas asjas jätsid hagejad näitamata, mil moel olid otsuse 2001/230 tegemise asjaolud võrreldavad ning õigustasid selle järelduste kohaldamist käesoleva asja asjaolude suhtes. Lisaks, nagu märgib nõukogu, olid otsuse 2001/230 tegemise asjaolud erinevad käesoleva asja omadest. Nimelt tehti see otsus peatselt aeguvate meetmete läbivaatamise tulemusel ning meetmed kehtisid erinevate riikide suhtes palju aastaid, mis tähendab, et ühenduse tootmisharu kaitsti turul juba pikka aega. Antud juhul ei olnud see nii. Lisaks tugines komisjon otsuses 2001/230 selleks, et järeldada, et dumpinguvastaste meetmete võtmine ei olnud vajalik, asjaolule, et vaatamata pikaajalisele kaitsele ei olnud ühenduse tootmisharu olukord paremaks muutunud. Seega olid otsuses 2001/230 analüüsitud ühenduse ferrosiliitsiumi turul valitsenud tingimused fundamentaalselt erinevad käesoleva asja tingimustest.
243 Järelikult, kuna ükski hagejate esitatud argument ei tõenda, et vaidlustatud määruse põhjendused 117 ja 118 sisaldavad ilmset hindamisviga, siis tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Teise väite kolmas osa, mis puudutab analüüsi kasutajatele dumpinguvastaste meetmete avaldatava mõju kohta
a) Poolte argumendid
244 Esiteks, hagejad väidavad, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et dumpinguvastaste meetmete mõju kasutajatele on üliväike. Esiteks piirdus nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 115 sellega, et väljendas mõju kasumi suhtes protsendina. See on eksitav, kuna 23,4% suuruse keskmise tollimaksu määra puhul pidid kasutajaks olevad tööstused kandma ligikaudu 104 miljoni euro suurust otsest lisakulu aastas. Lisaks toovad dumpinguvastased meetmed ühenduse kasutajatele kaasa kaudseid lisakulusid, mis on seotud tarnekatkestustega ja sellega, et ferrosiliitsiumi hinnad lühiajalises ja keskmises plaanis tõusevad.
245 Teiseks, hagejad märgivad, et nõukogu ei võtnud arvesse asjaolu, et vaatlusalusel perioodil sõltusid ühenduse kasutajad järjest enam impordist, et katta oma ferrosiliitsiumi vajadused, kuna ühenduse tootjad ei olnud võimelised ega soovinud neid vajadusi rahuldada. Lisaks, pärast vaatlusalust perioodi tarneraskused suurenesid jätkuvalt, kuna Vargön Alloys oli otsustanud oma ferrosiliitsiumi tootmise lõpetada, OFZ oli otsustanud keskenduda ArcelorMittali tarbeks mõeldud tootmisele, TDR oli otsustanud oma tootmise ümber suunata siliitsiumi tootmisele ja Huta Laziska pidi oma tegevust jätkama kohtuliku kontrolli all, olemata kindel elektritarnetes.
246 Teiseks, hagejad leiavad, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks tuleb kasutajate kantud kõrgeid kulusid kaaluda võrreldes kasumiga, mida saab ühenduse tootmisharu. Ent arvestades varasemaid dumpinguvastaseid menetlusi ja turutingimuste arengut nõudis ühenduse huvi mis tahes tollimaksu kehtestamata jätmist.
247 Kolmandaks, hagejad kinnitavad repliigis, et nõukogu ei põhjendanud nõuetekohaselt otsust jätta arvesse võtmata tootmiskatkestusest ühenduse kasutajate jaoks tulenevad kulud.
248 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
249 Teise väite käesoleva osa raames vaidlevad hagejad sisuliselt vastu sellele, et dumpinguvastastel meetmetel oleks kasutajate suhtes väike mõju. Nagu kahte eelnevat osa, tuleb ka käesolevat osa analüüsida eespool punktis 227 viidatud kohtupraktikast lähtuvalt.
250 Esiteks leiavad hagejad, et vaidlustatud määruse põhjenduses 115 on tehtud ilmne hindamisviga. Sellega seoses tuleb täpsustada, et nõukogu kinnitas nimetatud põhjenduses, et arvestades, et keskmise lõpliku tollimaksu tase oli 23,4%, ei saa meetmete mõju terasetööstusele ja valukodadele olla märkimisväärne, kuna see mõjutaks nende majandustulemusi kõige enam vastavalt 0,16 ja 0,33%.
251 Esiteks, hagejad väidavad, et see põhjendus on eksitav, kuna ferrosiliitsiumi kasutajad peaksid kandma ligikaudu 104 miljoni euro suuruse otsese lisakulu aastas. Siiski tuleb märkida, et hagejad ei väida, et arvandmed, mille nõukogu selles põhjenduses esitas seoses mõjuga kasutajate majandustulemustele, on väärad. Nad üksnes esitavad arvu, mis vastab kasutajate kantud absoluutsele lisakulule, kuid ei selgita, miks see on nõukogu esitatust usaldusväärsem või ilmekam.
252 Teiseks, mis puudutab kasutajate kantavaid kaudseid kulusid, siis ei esita hagejad ühtegi tõendit põhjendamaks väidet, mille kohaselt pidid ferrosiliitsiumi kasutajad silmitsi seisma tarnekatkestustega. Lisaks tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et tegemist on puhtspekulatiivse väitega, kuna dumpinguvastaste meetmete kehtestamine ei takistaks uurimisega hõlmatud riikidest pärit ferrosiliitsiumi turustamist, vaid takistaks ainult eksportijatel seda teha dumpinguhinnaga.
253 Kolmandaks, seoses hagejate väitega, et ühenduse tootjad ei soovinud ega oleks olnud võimelised rahuldama vaatlusalusel perioodil kasutajate vajadusi, tuleb märkida, et selle väite põhjendamiseks tuginevad hagejad kahele dokumendile, mille esitas komisjonile uurimismenetluses European Confederation of Iron and Steel Industries (Eurofer, Euroopa Raua- ja Terasetööstuse Konföderatsioon). Kuna need dokumendid ise sisaldavad ainult ühe teise huvitatud isiku lihtsaid väiteid, siis ei ole neil mingit tõenduslikku väärtust. Hagejad tuginevad samuti erialaajakirjanduses ilmunud artiklile, milles märgitakse, et Vargön Alloys otsustas suunata oma ferrosiliitsiumi tootmise ümber ferrokroomi tootmisse. See dokument ei ole piisav tõendamaks, et ühenduse tootjad koosvõetuna ei soovinud ega olnud suutelised ühenduse kasutajatele ferrosiliitsiumi tarnima.
254 Järelikult ei tõenda hagejate esitatud argumendid, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta eeskätt vaidlustatud määruse põhjenduses 115 leidis, et dumpinguvastastel meetmetel oleks kasutajate suhtes väike mõju.
255 Teiseks, seoses etteheitega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb tõdeda, et see etteheide kordab sisuliselt teise väite esimese ja teise osa põhjendamiseks esitatud argumente. Kuna neid argumente peeti põhjendamatuks, tuleb ka käesolev etteheide samamoodi põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
256 Kolmandaks, seoses põhjendamiskohustuse rikkumisega tarnekatkestuste osas tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutud põhjendustest selgelt ja üheselt selguma akti andnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada (Üldkohtu 12. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑48/96: Acme vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑3089, punkt 141). Seevastu ei ole institutsioonid kohustatud ajutise või lõpliku määruse põhistuses vastama kõigile faktilistele ja õiguslikele küsimustele, mille huvitatud isikud on haldusmenetluses esitanud (vt selle kohta Üldkohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑371/94 ja T‑394/94: British Airways jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2405, punkt 94).
257 Neil asjaoludel tuleb märkida, et komisjon viis ajutise määruse põhjendustes 159–166 läbi selge ja ühemõttelise analüüsi dumpinguvastaste meetmete tagajärgede kohta ühenduse ferrosiliitsiumi kasutajate suhtes. Samamoodi uuris nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 113–116 küll lühemalt, kuid mitte vähem selgelt dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise mõju nimetatud kasutajatele. Arvestades seda, et institutsioonid ei ole kohustatud vastama kõigile haldusmenetluses huvitatud isikute esitatud fakti- ja õigusväidetele, ei saa hagejad seega institutsioonidele ette heita põhjendamiskohustuse mis tahes rikkumist.
258 Seega tuleb teise väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
259 Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb teine väide tagasi lükata.
C – Kolmas väide, mis puudutab koostöösoovimatust, kättesaadavate andmete kasutamist ja turumajandusliku kohtlemise võimaldamist
1. Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab koostöösoovimatust
a) Poolte argumendid
260 Hagejad väidavad, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud algmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 3 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 18 lõiked 1 ja 3), dumpinguvastase lepingu artiklit 6.8 ning nimetatud lepingu II lisa lõikeid 3 ja 5, kuna ta leidis, et nad keeldusid koostööd tegemast, kuna ta lükkas seetõttu tagasi nende turumajandusliku kohtlemise taotluse ning kuna ta võttis dumpingumarginaali ja kahju arvutamisel aluseks kättesaadavad andmed.
261 Esiteks selgitavad hagejad, et nad tegid dumpinguvastases uurimises koostööd. Nende koostööst annavad tunnistust seisukohad, mille nad esitasid dumpinguvastases menetluses. Neid seisukohti sisaldavaid dokumente oli rohkem sellest, mis on tavapäraselt niisuguses menetluses nõutud.
262 Teiseks väidavad hagejad, et kuigi vastab tõele, et erandlike ja nende tahtest sõltumatute asjaolude tõttu ei saanud nad kontrollkäiguga nõustuda, ei ole selle olukorra puhul tegemist koostööst keeldumisega algmääruse tähenduses, kuna peale kontrollkäigu tehti kõik, et uurimises täielikult koostööd teha. Sellega seoses täpsustavad hagejad, et neil oli plaanis nimetatud kontrollkäiku lubada, kuid see tuli tühistada ainult kuus päeva enne algust. Nad selgitavad, et neil ei olnud selleks kontrollkäiguks piisavalt töötajaid, kuna viimased töötasid mitu miljonit eurot maksva Londoni börsile viimisega ning ränimangaani puudutava dumpinguvastase menetlusega. Kuna ainuüksi ühes dumpinguvastases menetluses täieliku koostöö tagamiseks vajalik töö ja börsile viimise ettevalmistamisel tohutu töötajatesse investeerimise vajadus kujutasid endast koos erakordset jõupingutust, olid hagejad sunnitud valima juba hilises staadiumis oleva ränimangaani puudutava dumpinguvastase uurimise raames täieliku koostöö jätkamise ja ferrosiliitsiumi puudutava dumpinguvastase uurimise raames täieliku koostöö jätkamise vahel. Ent ränimangaani puudutav menetlus nõudis vähem jõupingutusi, kuna kontrollkäik oli juba aset leidnud, ning sellel oli ärilises plaanis olulisem tulemus, kuna hagejad vähendasid oma ferrosiliitsiumi tootmist, mitte ränimangaani tootmist. Seetõttu teavitasid nad komisjoni, et nad jätkavad menetluses koostööd ferrosiliitsiumi osas, kuid nad ei tee seda sama aktiivselt kui ränimangaani puudutavas menetluses.
263 Kolmandaks, hagejad väidavad, et kontrollkäik ei olnud vajalik. Esiteks märgivad nad, et mitu WTO töörühma tegid täpsustusi dumpinguvastase lepingu artikli 6.8 ja selle lepingu II lisa lõigete 3 ja 5 tõlgendamise kohta, mida algmääruse põhjenduse 5 kohaselt selle määruse 18 lõigetega 1 ja 3 rakendatakse. Nimelt märkis töörühm vaidluses „Ühendriigid – Terasplaadid” (WT/DS206/R), et andmed peavad olema kontrollitavad, kuid uurimise eest vastutavad asutused ei saa esitatud andmeid kõrvale jätta üksnes põhjusel, et neid ei ole kohapeal kontrollitud. Seda väidet kinnitas töörühm vaidluses „EÜ – Lõhe (Norra)” (WT/DS337/R), kes lisas, et dumpinguvastases lepingus on tunnistatud, et kohapealsed uurimised ei ole ainus viis tuvastamaks, et andmed on kontrollitavad. Teiseks on hagejad seisukohal, et kui koostööd tegevad isikud esitavad teavet, mida ei saa kohapeal kontrollida, võib komisjon kõnealuse teabe tagasi lükata, kui muud allikad selle teabe õigsuse kahtluse alla seavad. Seetõttu soovitasid hagejad komisjonil kontrollida esitatud andmeid muu kättesaadava teabe abil. Nimelt selgitavad hagejad, et nad olid kindlad, et esitatud teavet ei seata kahtluse alla ning miski ei õigustaks niisiis seda, et liidu institutsioonid ei kasuta seda teavet oma järelduste tegemiseks.
264 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
265 Kolmanda väite käesoleva osa raames tuleb kindlaks teha, kas institutsioonid rikkusid algmäärust ja dumpinguvastast lepingut, rajades oma järeldused kättesaadavatele andmetele põhjusel, et hagejad loobusid komisjoni teenistuste ette nähtud kontrollkäigu läbiviimise lubamisest, arvestades, et nad osalesid aktiivselt ülejäänud uurimismenetluses ning hagejate esitatud andmed olid kontrollitavad muul viisil kui kontrollkäigu teel.
266 Pooltevaheline erimeelsus puudutab sisuliselt algmääruse artikli 18 lõigete 1 ja 3 tõlgendamist, millega võetakse liidu õigusesse üle dumpinguvastase lepingu artikkel 6.8 ja selle lepingu II lisa lõiked 3 ja 5. Eeskätt tuleb kindlaks teha, kas selle sätte kohaselt õigustab kontrollkäigu läbiviimise lubamisest keeldumine kättesaadavate andmete kasutamist. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esiteks arvesse võtta algmääruse artikli 18 lõigete 1 ja 3 sõnastust ja eesmärki ning teiseks nimetatud määruse ülesehitust.
267 Esiteks tuleb märkida, et algmääruse artikli 18 lõiked 1 ja 3 on sõnastatud nii, et institutsioonid võivad kättesaadavaid andmeid kasutada juhul, kui huvitatud isik takistas komisjoni teenistuste ettenähtud kontrollkäiku.
268 Nimelt puudutavad algmääruse artikli 18 lõiked 1 ja 3 kättesaadavate andmete kasutamist institutsioonide poolt ühe või mitme huvitatud isiku andmete asemel. Kui algmääruse artikli 18 lõige 1 määratleb juhtumid, mil kättesaadavaid andmeid kasutada võib, siis sama määruse artikli 18 lõige 3 kirjeldab neid juhte, mil kättesaadavaid andmeid ei tule tingimata kasutada. Algmääruse artikli 18 lõike 1 kohaselt esineb võimalus kasutada kättesaadavaid andmeid neljal juhul: kui huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele, kui ta ei esita vajalikku teavet ettenähtud tähtaegade jooksul, kui ta märkimisväärselt takistab uurimist või kui ta esitab ebaõiget või eksitavat teavet. Algmääruse artikli 18 lõige 3 näeb ette, et huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.
269 Järelikult on algmääruse artikli 18 lõigetes 1 ja 3 silmas peetud erinevaid olukordi. Niisiis kirjeldatakse algmääruse artikli 18 lõikes 1 üldiselt juhtumeid, mille korral ei ole institutsioonidele menetluse läbiviimiseks vajalikku teavet esitatud, algmääruse artikli 18 lõikes 3 peetakse silmas juhtumeid, kus uurimiseks vajalikud andmed on esitatud, kuid need ei ole igati täiuslikud.
270 Üldkohus on seisukohal, et huvitatud isiku kontrollkäigu tühistamist tuleb käsitelda mitte algmääruse artikli 18 lõikest 3, vaid lõikest 1 lähtuvalt. Nimelt esiteks tuleb asuda seisukohale, et niisugune tühistamine kuulub nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 kohaldamisalasse. On tõsi, et seda ei saa pidada kaetuks kolme viimase selles sättes silmas peetud juhtumiga, nagu on kirjeldatud eespool punktis 268. Niisiis on ilmne, et sellise tühistamise kaudu, nagu on vaatluse all käesolevas asjas, ei jäta huvitatud isik teavet ettenähtud tähtaja jooksul esitamata ega esita mis tahes ebaõiget või eksitavat teavet. Samuti ei saa käesolevas asjas kontrollkäigu tühistamise ajaolusid arvestades kinnitada, et hagejad on märkimisväärselt uurimist takistanud. Kuigi niisugust kontrollkäigu tühistamist, nagu on kõne all käesolevas asjas, ei ole silmas peetud algmääruse artikli 18 lõike 1 kolme viimase juhtumi hulgas, tuleb seda vääramatu jõu puudumise korral siiski pidada komisjoni poolt vajalikuks peetud teabele juurdepääsu võimaldamisest keeldumiseks selles sättes kirjeldatud esimese juhtumi tähenduses. Käesolevas asjas ei kujuta põhjused, mille hagejad esitasid kontrollkäigu tühistamiseks, endast niisugust vääramatu jõu juhtumit.
271 Teiseks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa algmääruse artikli 18 lõiget 3 kasutada selleks, et hiilida mööda kohustusest nõustuda kontrollkäigu läbiviimisega, kui komisjoni teenistused on seda kontrollkäiku vajalikuks pidanud. On tõsi, et kontrollkäigu eesmärk on kinnitada uurimismenetluses huvitatud isiku esitatud andmeid ning võib olla võimalik, et neid andmeid saab kontrollida muul viisil kui kontrollkäiguga huvitatud isiku valdustesse. Siiski tuleb meenutada, et algmääruse artikli 18 lõike 3 kohaselt välistatakse kättesaadavate andmete kasutamine teabe olemasolu korral, mis ei ole igati täiuslik, vaid siis, kui huvitatud isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Ent kontrollkäigu läbiviimisest keeldumise korral ei saa isikut pidada selliselt toiminuks.
272 Teiseks, algmääruse artikli 18 lõigete 1 ja 3 eesmärk on niisugune, mis kinnitab, et keeldumine kontrollkäiguga nõustumast õigustab kättesaadavate andmete kasutamist. Niisiis tuleb seoses algmääruse artikli 18 lõike 1 eesmärgiga meenutada, et kohtupraktika kohaselt, kuna algmäärus ei anna komisjonile mis tahes uurimisvolitusi, mis võimaldaks tal kohustada kaebuses nimetatud tootjaid või eksportijaid menetluses osalema või esitama teavet, sõltuvad nõukogu ja komisjon huvitatud isikute vabatahtlikust koostööst, et esitada neile ettenähtud tähtaegade jooksul vajalik teave. Selles kontekstis on algmääruse artikli 6 lõikes 2 (määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 2) ette nähtud küsimustikule nende isikute esitatud vastused ning hilisemad kontrollid, mille komisjon võib kohapeal läbi viia ja mis on ette nähtud sama määruse artiklis 16 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikkel 16), dumpinguvastases menetluses keskse tähtsusega. Oht, et uurimisega hõlmatud ettevõtjate koostöö puudumisel võtavad institutsioonid arvesse muid andmeid kui küsimustikule esitatud vastuses esitatud andmed, on dumpinguvastasele menetlusele omane ning selle eesmärk on innustada nende ettevõtjate lojaalset ja hoolsat koostööd (Üldkohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑413/03: Shandong Reipu Biochemicals vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑2243, punkt 65). Algmääruse artikli 18 lõike 3 eesmärk on tagada, et institutsioonid ei jäta omavoliliselt kõrvale andmeid, mis küll ei ole täiuslikud, kuid on sellegipoolest kasutatavad ja kontrollitavad.
273 Kättesaadavate andmete kasutamine juhul, kui huvitatud isik keeldub kontrollkäigu läbiviimisega nõustumast, on nende eesmärkidega kooskõlas. Nimelt on niisugune keeldumine vastuolus lojaalse ja hoolsa koostöö eesmärgiga, millest kinnipidamist algmääruse artikli 18 lõikega 1 püütakse tagada. Lisaks ei saa neil asjaoludel institutsioonidele ette heita andmete mis tahes meelevaldset kõrvalejätmist, mis tähendab, et andmeid, mida ei kontrollitud kohapealse kontrolli raames, ei pea tingimata kontrollima muul moel, vaid need võib tähelepanuta jätta.
274 Kolmandaks, võimalust kasutada kättesaadavaid andmeid, kui huvitatud isik keeldus kontrollkäigu läbiviimisega nõustumast, kinnitab algmääruse ülesehituse analüüs. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon peab vastavalt algmääruse artikli 6 lõikele 8 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 8) uurimise raames, mille ta on kohustatud dumpingu ja kahju kohta läbi viima, võimaluse piires kontrollima teabe õigsust, mille huvitatud isikud on esitanud ja millele järeldused on rajatud, välja arvatud nimetatud määruse artiklis 18 ette nähtud asjaoludel. Lisaks, vastavalt algmääruse artikli 16 lõikele 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 16 lõige 1) korraldab komisjon kontrollkäike, kui ta peab seda vajalikuks, et uurida importijate, eksportijate, hulgimüüjate, vahendajate, tootjate, kaubandusettevõtete ühenduste ja organisatsioonide dokumente ning kontrollida dumpingu ja kahju kohta esitatud teabe õigsust.
275 Sellest tuleneb esiteks, et institutsioonide otsustada on see, kas huvitatud isiku esitatud teabe kontrollimiseks peavad nad vajalikuks kinnitada seda teavet kontrollkäigu teel selle isiku valdustes ning teiseks, et juhul, kui huvitatud isik takistab tema esitatud andmete kontrollimist, kohaldub algmääruse artikkel 18 ja kasutada võib kättesaadavaid andmeid.
276 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et algmääruse artikli 18 lõige 1 lubab institutsioonidel kasutada kättesaadavaid andmeid, kui huvitatud isik on kontrollkäiku takistanud, ning sama määruse artikli 18 lõige 3 ei pane institutsioonidele mingit kohustust kontrollida huvitatud isiku esitatud andmeid, mida ei ole kontrollitud kohapeal, kättesaadava teabe muude allikate põhjal.
277 Seda järeldust ei lükka ümber WTO töörühma 29. juuli 2002. aasta aruanne vaidluses „Ühendriigid – Terasplaadid” (WT/DS206/R) ega 15. jaanuari 2008. aasta aruanne vaidluses „EÜ – Lõhe (Norra)”.
278 Nimelt ei käsitleta kummaski aruandes küsimust, kuidas institutsioonid peavad käsitlema huvitatud isikute keeldumist lubada läbi viia kontrollkäik. Vaidlust „Ühendriigid – Terasplaadid” puudutava aruande lõigus, millele hagejad oma menetlusdokumentides viitavad, lükkas töörühm tagasi Ühendriikide väite, mille kohaselt lükati teatav teave uurimismenetluses tagasi, kuna nad ei täitnud dumpinguvastase lepingu II lisa lõike 3 kriteeriume. Selles kontekstis määratleti kontrollitava teabe mõiste. Samuti puudutas vaidluses „EÜ – Lõhe (Norra)” töörühma aruande lõik, millele hagejad oma menetlusdokumentides tuginevad, küsimust, kas pärast kontrollkäiku esitatud teavet saab pidada kontrollitavaks.
279 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et arvestades hagejate otsust loobuda komisjoni teenistuste ette nähtud kontrollkäigu läbiviimisega nõustumisest, võis nõukogu õiguspäraselt ja ilmset hindamisviga tegemata kasutada kättesaadavaid andmeid.
280 Seega tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Kolmanda väite teine osa, mis puudutab kättesaadavate andmete kasutamist, võtmata arvesse kontrollitavaid andmeid
a) Poolte argumendid
281 Hagejad väidavad, et nõukogu rikkus algmäärus artikli 18 lõiget 5 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 18 lõige 5), dumpinguvastase lepingu artiklit 6.8 ja II lisa lõikeid 3 ja 5, kuna ta jättis ammendavalt ja tähtaja jooksul uurimata talle esitatud kontrollitavad andmed. Nimelt olid institutsioonid kohustatud kontrollima oma järeldusi teabe põhjal, mille hagejad asjassepuutuva isikuna esitasid, ning võrdlema neid muu kättesaadava teabega. Seda kinnitab WTO töörühma 20. detsembril 2005. aastal vastu võetud aruanne vaidluses „Mehhiko – Riisi puudutavad dumpinguvastased meetmed” (WT/DS295/R).
282 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
283 Kolmanda väite teises osas väidavad hagejad, et institutsioonid oleksid pidanud kontrollima oma järeldusi hagejate esitatud teabe põhjal.
284 Sellega seoses tuleb märkida, et algmääruse artikli 18 lõiget 5 arvestades peab paika, et juhul kui institutsioonid kasutavad kättesaadavaid andmeid, peavad nad võimaluse piires neid kontrollima muude sõltumatute allikate või muude asjassepuutuvatelt isikutelt uurimise käigus saadud teabe põhjal.
285 Käesolevas asjas tuleb siiski sarnaselt nõukogule nentida, et hagejad ei täpsusta, millised järeldused oleksid kahtluse alla seatud, kui kättesaadavaid andmeid oleks kontrollitud hagejate esitatud teabe põhjal. Samuti ei täpsusta nad, milline teave oleks võimaldanud nimetatud järeldused kahtluse alla seada.
286 Eespool punktis 212 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb kolmanda väite käesolev osa järelikult vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmist
a) Poolte argumendid
287 Esiteks väidavad hagejad, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea ja rikkusid algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b, kuna nad kehtestasid lisatingimuse, mida ei ole selles sättes ette nähtud, ja jätsid tähelepanuta olulise teabe üksnes põhjusel, et nende tahtest sõltumatud sündmused takistasid neid nõustuda kontrollkäigu läbiviimisega.
288 Niisiis esiteks, vastupidi sellele, mida lubavad mõista institutsioonid ajutise määruse põhjendustes 10 ja 25, ei näe algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b ette nõuet, et turumajandusliku kohtemise taotlusega kaasneb kohapealse kontrolli läbiviimine. See tuleneb ka institutsioonide praktikast, kes tuginevad dokumentaalsele analüüsile, kui teatavate andmete kohapealne kontrollimine ei ole võimalik. Nii oli see dumpinguvastastes uurimistes, mille tulemusel anti nõukogu 25. juuli 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1212/2005, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit valandite impordi suhtes (ELT L 199, lk 1), ning komisjoni 15. märtsi 2005. aasta määrus (EÜ) nr 426/2005, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärinevate viimistletud polüesterfilamentkangaste impordi suhtes (ELT L 69, lk 6).
289 Teiseks, hagejate sõnul oli institutsioonidel olulist teavet selle kohta, kuidas nad tegutsevad, kuna ränimangaani käsitlevas dumpinguvastases menetluses kinnitas komisjon, et nad tegutsesid turumajanduse tingimustes ja neile võidakse turumajanduslikku kohtlemist võimaldada.
290 Teiseks, hagejad kinnitavad, et institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c, kuna hagejaid teavitati turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmisest alles 5. juulil 2007 ehk seitse kuud pärast uurimise alustamist. Hagejate arvates nõuab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c, et see tehtaks kindlaks kolme kuu jooksul alates uurimise alustamisest, mida Üldkohus on kinnitanud. Lisaks märgivad hagejad, et kui komisjon oleks tegutsenud nõutud kolmekuulise tähtaja jooksul, oleks neil olnud võimalik nõustuda kontrollkäiguga, kuna see ei oleks toimunud börsile viimisega samal ajal.
291 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
292 Esiteks, hagejad väidavad, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea ja rikkusid algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c, kui nad jätsid turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata põhjusel, et mis tahes kontrollkäiku ei ole läbi viidud, kuna esiteks ei ole selle sätte kohaselt kontrollkäik nõutav ning teiseks, kuna institutsioonidel oli nende tegutsemise kohta olulist teavet, mis oli saadud ränimangaani käsitlevas dumpinguvastases menetluses.
293 Esiteks, seoses argumendiga, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b ei ole nõutud, et kontrollkäik läbi viidaks, sai eespool punktis 274 juba viidatud algmääruse artikli 6 lõikele 8 ja artikli 16 lõikele 1.
294 Algmääruse artikli 6 lõike 8 kohaselt on komisjon huvitatud isikute esitatud ja otsuste aluseks oleva teabe paikapidavust kohustatud kontrollima võimalikult põhjalikult. Kuna algmääruse artikli 6 lõige 8 ei sisalda mingit piirangut institutsioonide järelduste aluseks kasutatud andmete kontrollimise kohustuse ulatuse osas, siis laieneb see kohustus turumajandusliku kohtlemise taotluse raames huvitatud isiku esitatud teabele.
295 Lisaks, algmääruse artikli 16 lõike 1 kohaselt võib komisjon kontrollikohustuse täitmiseks teha kontrollkäike huvitatud isikute valdustes, kui ta seda vajalikuks peab. See säte ei sisalda niisuguste kontrollkäikude tegemise võimaluse mingit piirangut sõltuvalt teabest, mida komisjon kinnitada soovib. Järelikult lubab algmääruse artikli 16 lõige 1 komisjonil teha kontrollkäigu eksportiva tootja valdustes, et käsitleda tema turumajandusliku kohtlemise taotlust ja veenduda taotluses esitatud teabe paikapidavuses, kui ta seda vajalikuks peab.
296 Järelikult ei tähenda see, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b ei nõua kontrollkäigu tegemist turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportiva tooja valdustes, et see kontrollkäik ei või aset leida. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kontrollkäigu korraldamine turumajandusliku kohtlemise taotluse käsitlemise raames kehtestab algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b täiendava tingimuse.
297 Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hagejate viidatud pretsedentidega, mille raames komisjon ei teinud kontrollkäiku ja piirdus dokumentaalse analüüsiga, kuigi ta analüüsis turumajandusliku kohtlemise taotlusi.
298 Kõigepealt, nagu sai märgitud eespool punktis 295, on kontrollkäigu vajalikkuse üle otsustamine ju institutsioonide pädevuses. Seega, kui niisugune kontrollkäik ei ole ühes dumpinguvastases uurimises vajalik, ei tähenda see, et see teises uurimises vajalik ei ole.
299 Edasi, hagejate viidatud pretsedendid ei ole käesoleva asja olukorraga võrreldavad. Nii määruses nr 1212/2005 kui ka määruses nr 426/2005 kasutasid institutsioonid väljavõttelise uuringu tehnikat algmääruse artikli 17 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikkel 17) tähenduses, arvestades asjassepuutuvate eksportivate tootjate arvukust, kes esitasid turumajandusliku kohtlemise taotluse. Selles kontekstis tegid institutsioonid kontrollkäigu ainult väljavõttelise uuringuga hõlmatud eksportivate tootjate valdustes. Teiste eksportivate tootjate puhul piirdusid institutsioonid dokumentaalse analüüsiga.
300 Teiseks, seoses argumendiga, et institutsioonidel oli teavet hagejate olukorra kohta, mis saadi ränimangaani käsitlevas dumpinguvastases menetluses, tuleb meenutada, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b tuleb selleks, et võimaldataks turumajanduslik kohtlemine, uurimisega hõlmatud tootja esitatud dokumentidega põhjendatud taotluse alusel kindlaks teha, et selle tootja osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Sellest tuleneb, et järeldusi, mille institutsioonid tegid konkreetset toodet puudutavas uurimises, ei saa laiendada muule tootele. Sellega seoses tuleb sarnaselt nõukogule märkida, et kui uurimine võimaldab kindlaks teha, et äriühing vastab konkreetse toote osas turumajandusliku kohtlemise saamiseks nõutud kriteeriumidele, ei tähenda see automaatselt, et ta vastab nendele nõuetele ka muu toote puhul, kuna näiteks võib olla, et riigil on strateegiline huvi seoses ühe tootega ning sekkub selle hinda, kulusid ja sisendeid puudutavatesse otsustesse.
301 Järelikult ei saa ränimangaani käsitlevas uurimises esitatud turumajandusliku kohtemise taotluste lahendamisel saadud andmeid kasutada ferrosiliitsiumi käsitlevas uurimises esitletud samade taotluste lahendamisel.
302 Teiseks, mis puudutab etteheidet algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumise kohta, siis see säte näeb ette – nagu toonitavad hagejad –, et küsimus, kas tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, tuleb lahendada kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest. Käesolevas asjas avaldati menetluse algatamise otsus Euroopa Liidu Teatajas 30. novembril 2006. Kolmekuuline tähtaeg möödus seega 28. septembril 2007. Hagejad said aga vastuse oma turumajandusliku kohtlemise taotlusele 5. juulil 2007 ehk rohkem kui kuus kuud pärast menetluse algatamist. Järelikult tuleb sarnaselt hagejatele märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tähtaeg oli möödunud.
303 Siiski saab selline rikkumine mõjutada vaidlustatud määruse õiguspärasust vaid juhul, kui hagejad tõendavad, et kui see oleks esitatud tähtaja jooksul, oleks turumajandusliku kohtlemise taotluse vastus võinud olla teistsugune. Ent hagejate väide, mille kohaselt juhul, kui komisjon oleks tegutsenud nii, et tagada kolmekuulisest tähtajast kinnipidamine, oleks nad saanud kontrollkäiguga nõustuda, ei ole ühegi tõendiga põhjendatud. Kohtuistungil kinnitasid hagejad ju, et neil oleks olnud võimalik nõustuda kontrollkäiguga – mis pidi toimuma 21. veebruari ja 2. märtsi 2007 vahel – kui see oleks korraldatud 2007. aasta jaanuaris, kuna börsile viimine tõi lisatöökoormuse kaasa alles 2007. aasta veebruari lõpust alates. Selle väite kinnituseks ei esitanud hagejad ühtegi dokumenti. Vastupidi, 14. veebruari 2007. aasta kirjas ja oma menetlusdokumentides selgitasid nad, et 2007. aasta veebruaris olid börsile viimise ettevalmistused juba mitu kuud tagasi alguse saanud.
304 Lisaks, kuna nii börsile viimine kui ka ränimangaani puudutav uurimine olid tõenäoliselt mobiliseerinud hagejate töötajad suhteliselt pika ajavahemiku jooksul, on vähe tõenäoline, et hagejatel oleks olnud võimalik kontrollkäiguga nõustuda, isegi kui see oleks varem toimunud, seejuures olgu täpsustatud, et turumajandusliku kohtlemise taotlus esitati alles 15. detsembril 2006.
305 Neil asjaoludel tuleb nentida, et hagejad ei tõenda, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c tuvastatud rikkumine võib õigustada vaidlustatud määruse tühistamist.
306 Sellest lähtudes tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata.
D – Neljas väide, mis puudutab hagejate kaitseõigusi
1. Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei esitanud konfidentsiaalsest toimikust märkimisväärset, sidusat ja õigeaegset kokkuvõtet
a) Poolte argumendid
307 Hagejad väidavad, et nende kaitseõigusi on rikutud, kuna nende käsutusse antud mittekonfidentsiaalse teabe kvaliteet ning ka selle teabe edastamise aeg mõjutasid tõsiselt nende suutlikkust vastata väitele, mille kohaselt tekitas vaidlusalune import olulise kahju.
308 Niisiis, esiteks väidavad hagejad, et ühenduse tootjate poolt viiteandmete kujul esitatud mittekonfidentsiaalsed andmed olid ebapiisavad. Esiteks ei olnud need piisavalt üksikasjalikud võimaldamaks aru saada konfidentsiaalselt esitatud teabe sisust. Sellega seoses täpsustavad hagejad, et suuremas osas ei olnud mittekonfidentsiaalsete viiteandmetega kaasas mingit selgitavat teksti, mistõttu takistati neil kasutada tõhusalt oma kaitseõigusi. Teiseks ei sisaldanud need andmed hagejate sõnul teavet kõikide kahjunäitajate kohta. Näiteks puudusid andmed ekspordi ja müügi kohta sidusettevõtjatele.
309 Teiseks leiavad hagejad, et viiteandmete kokkuvõtted oleks pidanud sisalduma mittekonfidentsiaalses toimikus alates 2007. aasta jaanuarist, kuid need lisati sinna ajutise määruse avaldamise kuupäeval ehk 28. augustil 2007. Konkreetselt tähendab see, et hagejatel läks kaotsi üheksa kuud, mille jooksul oleksid nad saanud neid andmeid uurida ning nad oleks alles menetluse väga hilises staadiumis saanud tagasi võtta olulise osa juba esitatust. Täpsemalt ei oleks nad saanud lahendada lahendamata küsimusi ja saada teatavat asjassepuutuvat teavet enne ajutise avalikustamise dokumendi kohta märkuste esitamise tähtpäeva.
310 Kolmandaks selgitavad hagejad, et 28. augustil 2007 mittekonfidentsiaalsesse toimikusse lisatud viiteandmete kokkuvõtted rääkisid vastu varasematele mittekonfidentsiaalsetele andmetele, mis tähendab, et pärast kontrollimist ilmnes; et esitatud andmed olid ebaõiged. Lisaks viitavad hagejad repliigis sellele, et nende andmete puhul esines arvukaid anomaaliaid eelkõige FerroAtlánticat ja FerroPemi puudutavate andmete osas.
311 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
312 See, kas hagejate kaitseõigusi on tegelikult rikutud tulenevalt nende andmete kokkuvõtte mittekonfidentsiaalse versiooni halvast kvaliteedist, mille ühenduse tootjad eraldi oma majandusliku olukorra arengu kohta esitasid, ning tulenevalt ajast, mil see versioon mittekonfidentsiaalsesse toimikusse lisati, tuleb kindlaks teha algmääruse artikli 19 lõigetest 1 ja 2 (määruse nr 1225/2009 artikli 19 lõiked 1 ja 2) ning eespool punktis 110 viidatud kohtupraktikast lähtuvalt.
313 Esiteks, seoses argumendiga, et nimetatud kokkuvõtete mittekonfidentsiaalne versioon oli puudulik esiteks selgitava teksti puudumise tõttu, tuleb märkida, et nimetatud kokkuvõtete puhul oli tegemist tabelitega, mis esitavad üksikasjalikult ühenduse tootja kaupa aasta‑aastalt 2003. aastast ja uurimisperioodini 19 eri kahjuteguri arengut. Kuigi selles tabelis sisalduvad andmed on tõepoolest esitatud viiteandmete kujul, võimaldavad need mõistlikult aru saada sellest, kuidas eri tootjate olukord arenes. Nende suundumuste mõistmiseks ei ole vaja mis tahes selgitavat teksti ning hagejatel oli võimalik teha tõhusalt teatavaks oma seisukohad nende suundumuste kohta.
314 Lisaks, kuigi hagejad väidavad oma menetlusdokumentides, et selgitava teksti puudumise tõttu olid nad kohustatud üritama ära arvama ühenduse tootjate tegelikku olukorda, mistõttu ei saanud nad tõhusalt oma kaitseõigusi teostada, nähtub nende märkustest ajutise avalikustamise dokumendi kohta, et nad heidavad tegelikult ette iga ühenduse tootja puhul täheldatud suundumuste põhjusi puudutavate selgituste puudumist. Institutsioonid ei olnud aga kohustatud ühenduse tootjatelt nõudma selliste selgituste esitamist, kuna mitteomistamise analüüsi tegemine algmääruse artikli 3 lõike 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7) alusel ei ole nimetatud tootjate pädevuses. Seevastu pidid institutsioonid sellise analüüsi läbi viima ajutise ja lõpliku tuvastamise eesmärgil. Teisisõnu ei tulnud niisugust selgitust otsida ühenduse tootjate esitatud andmete mittekonfidentsiaalsest versioonist, vaid institutsioonide tehtud analüüsist.
315 Ent nagu nähtub eespool punktidest 193–203, analüüsisid institutsioonid ühenduse tootjate teatavate konkreetsete suundumuste aluseks olnud põhjusi. Kuna see analüüs sisaldub nii ajutises määruses kui ka ajutise ja lõpliku avalikustamise dokumentides, oli hagejatel võimalik esitada oma märkused selle kohta, mida nad pealegi tegemata ei jätnud. Niisiis näiteks ajutise avalikustamise dokumendi kohta esitatud märkuste alajaos, milles hagejad kinnitavad vajadust esitada koos ühenduse tootjate individuaalse majandusliku olukorra arengut puudutavate andmete mittekonfidentsiaalse versiooniga selgitavaid märkusi, esitasid nad teatava arvu argumente, mis puudutavad iga ühenduse tootja puhul täheldatud suundumuste põhjusi.
316 Seega tuleb nentida, et hagejad kasutasid oma kaitseõigusi ja institutsioonidele ei saa ette heita nende õiguste mis tahes rikkumist tulenevalt sellest, et ühenduse tootjate viiteandmetega ei olnud menetlustoimingu mittekonfidentsiaalses versioonis kaasas selgitavaid märkusi.
317 Teiseks, seoses argumendiga, et puudusid andmed teatavate kahjunäitajate kohta, tuleb märkida, et hagejad viitavad eksporti ja sidusettevõtjatele teostatud müügi andmetele. Ent esiteks, vastupidi hagejate väidetule sisaldavad tabelid, mis võtavad kokku ühenduse tootjate andmed, eksporti puudutavaid andmeid. Teiseks, seoses sidusettevõtjatele teostatud müüki puudutavate andmetega selgitab nõukogu oma menetlusdokumentides, et kuigi need andmed ei sisaldu tabelites, mis võtab kokku ühenduse tootjaid puudutavad kahjunäitajad, sisalduvad need seevastu selle mittekonfidentsiaalse toimiku ühes teises osas, millega hagejad mitmel korral tutvusid. Vastuseks dokumentide esitamise nõudele, mille Üldkohus esitas menetlust korraldavate meetmete raames, esitas nõukogu need andmed, nagu need sisaldusid mittekonfidentsiaalses menetlustoimikus.
318 Eeltoodut arvestades tuleb argument, et teatavate kahjunäitajate kohta ei ole andmeid, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
319 Teiseks, seoses ühenduse tootjaid puudutavate mittekonfidentsiaalsete andmete hagejatele edastamise ajaga tuleb nentida, et need lisati mittekonfidentsiaalsesse menetlustoimikusse 28. augustil 2007 ning vaidlustatud määrus võeti vastu alles 25. veebruaril 2008. On tõsi, et hagejad ei saanud oma seisukohti nende andmete kohta teatavaks teha enne ajutise määruse vastuvõtmist. Kohtupraktikast tuleneb siiski, et isegi kui eeldada, et kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab, et eksportivaid tootjaid teavitataks peamistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse kehtestada ajutised tollimaksud, ei saa nende õiguste eiramine iseenesest lõplike tollimaksude kehtestamist käsitlevat määrust vigaseks muuta, kui selle viimase määruse vastuvõtmismenetluse käigus on kõrvaldatud vastava ajutiste tollimaksude kehtestamist käsitleva määruse vastuvõtmismenetluses tehtud viga (Euroopa Kohtu 3. mai 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑76/98 P ja C‑77/98 P: Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2003, lk I‑3223, punkt 67).
320 Kuna hagejatel oli nende andmete kohta oma seisukohtade teatavakstegemiseks enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist mitu kuud, siis ei saa asuda seisukohale, et nende kaitseõigusi rikuti nende andmete menetlustoimikusse hilise lisamise tõttu.
321 Kolmandaks, seoses neid andmeid puudutavate ebaloogilisuste ja anomaaliatega ei saa hagejad segi ajada nende kaitseõiguste rikkumist vaidlustatud määruse õiguspärasust mõjutada võivate sisuliste vigade olemasoluga. Nimelt see, et hagejad leiavad, et ühenduse tootjaid puudutavad andmed on ebaloogilised ja sisaldavad anomaaliaid, ei tõenda ometi, et komisjon rikkus hagejate kaitseõigusi.
322 Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei reageerinud mittekonfidentsiaalses toimikus esinevatele anomaaliatele
a) Poolte argumendid
323 Hagejad kinnitavad, et mittekonfidentsiaalses toimikus anomaaliate esinemine, millele institutsioonid ei reageerinud vaatamata sellekohastele taotlustele, vähendas märkimisväärselt selles toimikus olevate andmete väärtust, kahjustades oluliselt nende võimalust teostada oma kaitseõigusi. Niisiis ei nähtu ei mittekonfidentsiaalsest toimikust ega lõpliku avalikustamise dokumendist põhjused, miks OFZ vähendas ajavahemikus 2003–2004 oma palgakulusid poole võrra. Teiseks ei selgitata mittekonfidentsiaalses toimikus ega lõpliku avalikustamise dokumendis, kuidas jagunesid kulud pärast seda, kui FerroAtlántica 2005. aastal FerroPemi oli omandanud. Kuid sellel oli oluline mõju nende ettevõtjate rentaablusele. Kolmandaks ei esitatud mis tahes selgitavat teksti investeeringuid puudutavate andmete kohta. Neljandaks tekib hagejatel küsimus, kuidas sai FerroAtlántica oma müüki suurendada, samas kui Huta Laziska müük vähenes 2/3‑ndiku võrra. Viiendaks rõhutavad hagejad esialgu esitatud teabe ja hiljem toimikusse lisatud teabe suuri erinevusi.
324 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
325 Neljanda väite käesolevas osas esitatud argument on variant sellest argumendist, mille hagejad esitasid selle väite esimeses osas, mille kohaselt mõjutasid teatavad anomaaliad mittekonfidentsiaalses toimikus sisalduvaid andmeid. Hagejad toonitavad mittekonfidentsiaalses toimikus toodud andmetes anomaaliate esinemist ning väidavad, et nad teavitasid menetluse käigus institutsioone nendest anomaaliatest, kuid viimati nimetatud ei reageerinud.
326 Sellega seoses, nagu sai selgitatud eespool punktis 321, ei saa hagejad segi ajada nende kaitseõiguste rikkumist vaidlustatud määruse õiguspärasust mõjutada võivate sisuliste vigade olemasoluga. Lisaks see, et hagejad leiavad, et ühenduse tootjaid puudutavad andmed on ebaloogilised ja sisaldavad anomaaliaid, ei tõenda ometi, et komisjon rikkus hagejate kaitseõigusi.
327 Igal juhul, kuna hagejad kinnitavad, et nad juhtisid institutsioonide tähelepanu nende anomaaliate esinemisele, näitavad nad sellega iseenesest, et nad tegid tõhusalt teatavaks oma seisukohad nende anomaaliate kohta. Nad ei saa seega viidata kaitseõiguste rikkumisele. Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktis 110 viidatud kohtupraktika kohaselt ei nõua kaitseõiguste tagamine kuidagi, et institutsioonid vastaksid kõikidele haldusmenetluses eksportiva tootja esitatud argumentidele, vaid üksnes seda, et nad annaksid huvitatud isikutele võimaluse oma huve tõhusalt kaitsta.
328 Järelikult tuleb neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Neljanda väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei reageerinud nende seisukohtadele
a) Poolte argumendid
329 Hagejad väidavad, et institutsioonid rikkusid nende kaitseõigusi, kui jätsid tähelepanuta nende menetluse käigus esitatud argumendid või jättes nende tagasilükkamise põhjendamata. Nimelt selgitavad hagejad, et institutsioonid näiteks ei vastanud argumentidele, mille kohaselt esiteks ei olnud neil võimalik kontrollkäiguga nõustuda ning andsid endast parima koostöö tegemiseks, teiseks, et ferrosiliitsiumi hinnad ühenduse turul olid maailma kõrgeimad, kolmandaks oli töötajate vähendamine varasem ühenduse tootmisharu tootmise allakäigust, neljandaks teatas Huta Laziska, et tema toodang uurimisperioodil oli vaid 29% tema 2003. aasta toodangust, kuigi ta oli suurel määral tööd andnud samale arvule töötajatele kui sellel viimati nimetatud aastal, viiendaks arenesid ferrosiliitsiumi hinnad kõikidel peamistel turgudel maailmas samamoodi ning kuuendaks, kuigi varasemad dumpinguvastased menetlused ferrosiliitsiumi sektoris arvesse võeti, on tõenäoline, et ühenduse tootmisharu ei saa konkreetselt dumpinguvastastest meetmetest kasu.
330 Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, vaidleb hagejate argumentidele vastu.
b) Üldkohtu hinnang
331 Neljanda väite käesoleva osa pealkirjast nähtub, et hagejad viitavad oma kaitseõiguste rikkumisele. Siiski tuleb tõdeda, et nad viitavad ka põhjendamiskohustuse rikkumisele. Ent kohtupraktika kohaselt tuleb hageja väiteid tõlgendada pigem nende sisust kui kvalifikatsioonist lähtuvalt (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/60, 21/60, 2/61 ja 3/61: Fives Lille Cail jt vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 559). Seega tuleb analüüsida mitte ainult hagejate kaitseõiguste rikkumise etteheidet, vaid ka põhjendamiskohustuse rikkumise etteheidet.
332 Esiteks, seoses hagejate kaitseõiguste rikkumise etteheitega on oluline märkida, et vastavalt eespool punktis 110 viidatud kohtupraktikale ei nõua kaitseõiguste tagamise põhimõte kuidagi, et institutsioonid vastaksid igale haldusmenetluses eksportiva tootja esitatud argumendile, vaid üksnes seda, et nad annaksid huvitatud isikutele võimaluse oma huve tõhusalt kaitsta. Lisaks, kuivõrd hagejad kinnitavad, et nad esitasid dumpinguvastases menetluses teatud arvu argumente, näitavad nad sellega, et neil oli võimalus teha oma seisukoht tõhusalt teatavaks. Nad ei saa seega viidata kaitseõiguste rikkumisele.
333 Teiseks, seoses põhjendamiskohustuse rikkumise etteheitega tuleb nentida, et vaidlustatud määrusest ja ajutisest määrusest ilmnevad selgelt ja üheselt mõistetavalt põhjused, millest tulenevalt võtsid institutsioonid ajutised dumpinguvastased meetmed ja seejärel lõplikud dumpinguvastased meetmed. Eeskätt viisid institutsioonid vastavalt algmääruse artikli 3 lõikele 7 läbi mitteomistamise analüüsi. Kuna selle analüüsi järeldused on esitatud ajutise määruse põhjendustes 115–136 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 96–101, siis ei olnud institutsioonid eespool punktis 256 viidatud kohtupraktikat arvestades pealegi kohustatud vastama hagejate argumentidele, mis puudutavad ferrosiliitsiumi hindade taset ja arengut ühenduses ja mujal maailmas, seost ühenduse tootmisharus tööhõive vähenemise ja selle tootmise vähenemise vahel, Huta Laziska erilist olukorda ja varasemaid dumpinguvastaseid menetlusi. Samamoodi, kuna komisjon selgitas ajutise määruse põhjendustes 10 ja 25, et ta leidis, et asjaolu, et hagejad takistasid kontrollkäiku, õigustas algmääruse artikli 18 lõike 1 kohaselt nende esitatud andmete kõrvalejätmist, siis ei olnud institutsioonid kohustatud vastama hagejate üksikasjalikele argumentidele kontrollkäigu puudumise tagajärgede kohta.
334 Igal juhul tuleb märkida, et institutsioonid vastasid kõikidele neile argumentidele. Niisiis esiteks, mis puudutab hagejate argumente kontrollkäigu kohta, siis vastas komisjon ajutise määruse põhjenduses 25 neile argumentidele osaliselt. Nimelt selgitas ta seal, miks ta ei saanud kohaldada ränimangaani menetluse järeldusi ferrosiliitsiumi menetluse suhtes. Teiseks võeti argumente ferrosiliitsiumi hindade taseme ja arengu kohta ühenduses ja mujal maailmas arvesse vaidlustatud määruse põhjendustes 87–90. Kolmandaks analüüsisid institutsioonid ühenduse tööhõive ja ühenduse tootmise arengut ajutise määruse põhjendustes 91, 102 ja 103. Neljandaks võtsid institutsioonid Huta Laziska erilist olukorda arvesse eelkõige ajutise määruse põhjenduses 93 ning vaidlustatud määruse põhjendustes 100 ja 101. Viiendaks selgitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 117 ja 118, miks ta leidis, et ei olnud võimalik tugineda varasematele dumpinguvastastele menetlustele.
335 Sellest tuleneb, et hagejad ei tõenda põhjendamiskohustuse rikkumist. Järelikult tuleb neljanda väite kolmas osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja neljas väide tervikuna tagasi lükata.
336 Kõigele eelnevale tuginedes tuleb hagi täies ulatuses jätta rahuldamata.
Kohtukulud
337 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu ja Euroalliages’i nõuetele välja mõista hagejatelt.
338 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Komisjon kannab seega ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroalliages’i kohtukulud välja Transnational Company „Kazchrome” AO‑lt ja ENRC Marketing AG‑lt, kes kannavad ühtlasi ise oma kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Esimene väide, mis puudutab põhjuslikku seost dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel
1. Põhjusliku seose analüüsi suhtes kohaldatavate õiguspõhimõtete tõlgendamine (esimese väite esimene osa)
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Muude kahjutegurite kui dumpinguhinnaga import eraldi analüüs (esimese väite teine kuni kaheksas osa)
a) Esimese väite teine osa, mis puudutab terasenõudluse ja hindade arengut ühenduse ja maailma turgudel
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
b) Esimese väite kolmas osa, mis puudutab selle kahju mõju, mille ühenduse tootmisharu ise endale põhjustas
Esimene etteheide, mis puudutab teatavate ühenduse tootjate tootmise ümberkorraldamisi
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Teine etteheide, mis puudutab tootmise katkestamist teatavate ühenduse tootjate poolt
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Kolmas etteheide, mis puudutab teoreetilise nominaalse tootmisvõime kasutamist
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
Neljas väide, mis puudutab ühenduse tootmisharu investeeringuid 2005. aastal ja uurimisperioodil
– Poolte argumendid
– Üldkohtu hinnang
c) Esimese väite neljas osa, mis puudutab toorainete hinnatõusu mõju
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
d) Esimese väite viies osa, mis puudutab nõudluse vähenemise mõju 2005. aastal
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
e) Esimese väite kuues osa, mis puudutab muudest kolmandatest riikidest pärit impordi mõju
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
f) Esimese väite seitsmes osa, mis puudutab ühenduse tootjate konkurentsivõime puudumist enne mis tahes kahjuliku dumpingu esinemist
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
g) Esimese väite kaheksanda osa see osa, mis puudutab tootjatele omaseid asjaolusid
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
3. Kahjutegurite ühise analüüsi puudumine (esimese väite esimene ja kaheksas osa)
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
B – Teine väide, mis puudutab ühenduse huvi esinemist
1. Teise väite esimene osa, mis puudutab ferrosiliitsiumi hindade tõusu pärast uurimisperioodi
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Teise väite teine osa, mis puudutab varasemaid kogemusi, mis näitavad, et dumpinguvastased meetmed ei toeta ühenduse tootmisharu
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. Teise väite kolmas osa, mis puudutab analüüsi kasutajatele dumpinguvastaste meetmete avaldatava mõju kohta
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
C – Kolmas väide, mis puudutab koostöösoovimatust, kättesaadavate andmete kasutamist ja turumajandusliku kohtlemise võimaldamist
1. Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab koostöösoovimatust
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Kolmanda väite teine osa, mis puudutab kättesaadavate andmete kasutamist, võtmata arvesse kontrollitavaid andmeid
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. Kolmanda väite kolmas osa, mis puudutab turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmist
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
D – Neljas väide, mis puudutab hagejate kaitseõigusi
1. Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei esitanud konfidentsiaalsest toimikust märkimisväärset, sidusat ja õigeaegset kokkuvõtet
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei reageerinud mittekonfidentsiaalses toimikus esinevatele anomaaliatele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. Neljanda väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud hagejate kaitseõigusi, kuna institutsioonid ei reageerinud nende seisukohtadele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
Kohtukulud