EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
18. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Kaupade vaba liikumine – ELTL artiklid 34 ja 36 – Intellektuaalomand – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikkel 13 – Määrus (EL) 2017/1001 – Artikkel 15 – Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine – Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turule laskmine – Kaubamärgiomaniku luba – Koht, kus on kauba esimest korda turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loal – Tõendamiskoormis
Kohtuasjas C‑367/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) 1. aprilli 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juunil 2021, menetluses
Hewlett Packard Development Company LP
versus
Senetic S.A.,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: kohtunik M. Ilešič (ettekandja) kümnenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud I. Jarukaitis ja D. Gratsias,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Hewlett Packard Development Company LP, esindajad: adwokaci A. Jodkowski ja K. Zielińska-Piątkowska,
– Senetic S.A., esindajad: radcowie prawni S. Dudzik ja E. Rumak,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier, S. L. Kalėda ja B. Sasinowska,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikli 36 teist lauset koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 15 lõikega 1, ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ning ELTL artiklitega 34, 35 ja 36.
2 Taotlus on esitatud Ameerika Ühendriikides asuva Hewlett Packard Development Company LP (edaspidi „Hewlett Packard“) ja Poolas asuva Senetic S.A. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Hewlett Packardile kuuluvate ELi kaubamärkidega tähistatud infotehnoloogiaseadmete turustamist Seneticu poolt.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus (EÜ) nr 207/2009
3 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [ELi] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) põhjenduses 9 oli märgitud:
„Kaupade vaba liikumise põhimõttest tuleneb, et [ELi] kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki seoses kaupadega, mille tema on kõnealuse kaubamärgiga [ELis] ringlusse lasknud või mis on seal ringlusse lastud tema nõusolekul, kui kaubamärgiomanikul ei ole õiguslikke põhjusi olla kaupade täiendava turustamise vastu.“
4 Määruse artiklis 9 „[ELi] kaubamärgiga antavad õigused“ oli sätestatud:
„1. [ELi] kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki tähiseid, mis on identsed [ELi] kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud [ELi] kaubamärk;
[…]
2. Lõike 1 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
[…]
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või nende ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
[…]“.
5 Määruse artiklis 13 „[ELi] kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine“ oli sätestatud:
„1. [ELi] kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamist seoses kaupadega, mille kõnealuse kaubamärgi all on [liidu] turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loal.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.“
6 Määrus nr 207/2009 tunnistati alates 1. oktoobrist 2017 kehtetuks ja asendati määrusega 2017/1001.
Määrus 2017/1001
7 Määruse 2017/1001 põhjendus 17 on sõnastatud järgmiselt:
„Selleks et ühendada vajadus tagada kaubamärgiõiguste tulemuslik kaitse vajadusega vältida seaduslike kaubavoogude vaba liikumise takistamist, peaks ELi kaubamärgi omaniku õigus lõppema, kui deklarant või kauba valdaja suudab ELi kaubamärgi rikkumise suhtes sisulise otsuse võtmiseks pädevas Euroopa Liidu kaubamärgi kohtus („ELi kaubamärgi kohus“) algatatud hilisema menetluse käigus tõendada, et ELi kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata kauba turule laskmist lõppsihtkohariigis.“
8 Määruse põhjenduses 22 on märgitud:
„Kaupade vaba liikumise põhimõttest tuleneb, et ELi kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki seoses kaupadega, mille ta on kõnealuse kaubamärgi all Euroopa Majanduspiirkonnas ringlusse lasknud või mis on seal ringlusse lastud tema nõusolekul, kui kaubamärgiomanikul ei ole õiguspäraseid põhjusi olla kaupade täiendava turustamise vastu.“
9 Määruse artiklis 9 „ELi kaubamärgiga antavad õigused“ on sätestatud:
„1. ELi kaubamärgi registreerimine annab kaubamärgiomanikule selle suhtes ainuõiguse.
2. Ilma et see piiraks kaubamärgiomanike õigusi, mis on omandatud enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedikuupäeva, on sama ELi kaubamärgi omanikul õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast äritegevuse käigus ilma tema loata kaupade või teenustega seoses mis tahes tähist, kui:
a) tähis on identne ELi kaubamärgiga ja seda kasutatakse kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille suhtes ELi kaubamärk on registreeritud;
[…]
3. Lõike 2 alusel võib eelkõige keelata järgmised toimingud:
[…]
b) tähisega kaupade pakkumine, turulelaskmine või ladustamine nimetatud otstarbel või tähisega teenuste pakkumine või nendele osutamine;
c) tähisega kaupade importimine ja eksportimine;
[…]“.
10 Määruse artiklis 15 „ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine“ on sätestatud:
„1. ELi kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamist seoses kaupadega, mille kõnealuse kaubamärgi all on Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loal.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui kaubamärgiomanikul on õiguspärane põhjus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.“
Direktiiv 2004/48/EÜ
11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artiklis 1 „Objekt“ on sätestatud:
„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“
12 Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada [liidus] või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud [liidu] õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.“
13 Direktiivi II peatükis „Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid“ sisaldub muu hulgas artikkel 3 „Üldised kohustused“, mille lõikes 2 on sätestatud:
„Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“
14 Direktiivi artikli 6 „Tõendid“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et kui osapool on esitanud oma nõuete toetamiseks piisava mõistlikult kättesaadava tõendusmaterjali ning on täpsustanud oma väidete põhistamiseks vastaspoole käsutuses olevad tõendid, on kohtuasutused volitatud nõudma vastaspoolelt nende tõendite esitamist, asjakohastel juhtudel konfidentsiaalse teabe kaitset tagavaid tingimusi järgides. Käesoleva lõike kohaldamisel võivad liikmesriigid sätestada, et olulise hulga teoste koopiate või mis tahes kaitstud objektide sobivad näidised võib pädev kohtuasutus lugeda sobivaks tõendusmaterjaliks.“
Poola õigus
15 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) on artiklis 325 sätestatud:
„Kohtuotsuse resolutsioon peab sisaldama kohtu nime, kohtunike ja kohtusekretäri nimesid ning prokuröri nime, kui viimane kohtuasjas osales, kohtuistungi ja kohtuotsuse tegemise kuupäeva ja kohta, poolte nimesid, kohtuasja eseme määratlust ning kohtu otsust poolte nõuete kohta.“
16 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 758 on ette nähtud:
„Kohtuotsuse täitmisele pööramise pädevus on [sąd rejonowyl (rajoonikohus, Poola)] ja sellise kohtuga seotud kohtutäituril.“
17 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 767 on sätestatud:
„1. Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, saab kohtutäituri toimingute peale esitada kaebuse rajoonikohtule. Kaebuse saab esitada ka kohtutäituri poolt toimingu tegemata jätmise peale. Kaebuse vaatab läbi kohus, kelle tööpiirkonnas asub kohtutäituri büroo.
2. Kaebuse võib esitada pool või teine isik, kelle õigusi kohtutäituri toiming või toimingu tegemata jätmine rikub või ohustab.
[…]“.
18 Seadustiku artikli 840 lõikes 1 on sätestatud:
„Võlgnik võib esitada hagi täitedokumendi täieliku või osalise tühistamise või selle täitmisele pööramise piiramise nõudes, kui:
1) ta vaidlustab jõustumismärke lisamise aluseks olevad asjaolud, eelkõige juhul, kui ta vaidlustab sellise kohustuse olemasolu, mis on sedastatud muus liht-täitedokumendis kui kohtuotsus, või kui ta vaidlustab kohustuse ülemineku, vaatamata seda käsitleva ametliku dokumendi olemasolule;
2) pärast liht-täitedokumendi väljaandmist on ilmnenud asjaolu, mis tõi kaasa kohustuse lõppemise või selle täitmise võimatuse; kui täitedokument on kohtuotsus, võib võlgnik oma hagis tugineda ka pärast kohtuvaidluse lõppemist aset leidnud asjaoludele, esitada vastuväite, et teenus on osutatud, kui selle vastuväite esitamine asjaomases kohtuasjas oli ex lege vastuvõetamatu, ning nõude tasaarvestuse vastuväite.
[…]“.
19 Seadustiku artikli 843 lõikes 3 on sätestatud:
„Kaebedokumendis peab kaebuse esitaja esitama kõik nõuded, mida saab selles etapis esitada, vastasel korral kaotab ta õiguse esitada need nõuded hilisemas menetluses.“
20 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 1050 on sätestatud:
„1. Kui võlgnikul on kohustus teha toiming, mida ei saa teha teine isik ja mille tegemine sõltub üksnes tema tahtest, määrab kohus, kelle tööpiirkonnas toiming teha tuleb, võlausaldaja taotlusel ja pärast poolte ärakuulamist võlgnikule toimingu tegemiseks tähtaja; toimingu määratud tähtajaks tegemata jätmisel võib võlgnikule määrata trahvi.
[…]
3. Kui võlgnikule toimingu tegemiseks antud tähtaeg on möödunud, ilma et võlgnik oleks toimingu teinud, määrab kohus võlausaldaja taotlusel võlgnikule trahvi ja määrab samal ajal uue tähtaja toimingu tegemiseks, mille tegemata jätmisel määratakse suurendatud trahv.“
21 Seadustiku artikli 1051 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui võlgnikul on kohustus hoiduda teatava toimingu tegemisest või võlausaldaja toimingute takistamisest, määrab võlausaldaja taotlusel kohus, kelle tööpiirkonnas võlgnik oma kohustuse täitmata jättis, pärast poolte ärakuulamist ja võlgniku kohustuse täitmata jätmise tuvastamist võlgnikule trahvi. Nii toimib kohus ka võlausaldaja esitatud uue taotluse korral.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
22 Hewlett Packardile kuuluvad vastavalt numbritega 000052449 ja 008579021 registreeritud ELi sõna- ja kujutismärkide HP ainuõigused.
23 Ta turustab nende kaubamärkidega tähistatud infotehnoloogiaseadmeid volitatud esindajate kaudu, kes on võtnud kohustuse mitte müüa vastavat kaupa isikutele – välja arvatud lõppkasutajad –, kes ei ole tema turustusvõrgustiku liikmed. Lisaks on volitatud esindajad kohustatud ostma neid kaupu üksnes teistelt volitatud esindajatelt või Hewlett Packardilt endalt.
24 Igal kaubaeksemplaril on seerianumber, mis võimaldab seda identifitseerida. Hewlett Packardil on infotehnoloogiline vahend, mis sisaldab muu hulgas andmebaasi, kuhu on kantud kaubaartiklite kõik eksemplarid ja turg, kuhu need eksemplarid on mõeldud. Seevastu ei ole neil eksemplaridel mingit märgistussüsteemi, mis iseenesest võimaldaks kindlaks teha, kas teatav eksemplar on mõeldud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turule või mitte.
25 Senetic tegeleb infotehnoloogiaseadmete turustamisega. Ta tõi Poolasse Hewlett Packardile kuuluvate ELi kaubamärkidega tähistatud kaupu. Ta ostis nimetatud kauba EMP territooriumil asuvatelt müüjatelt, välja arvatud Hewlett Packardi toodete ametlikud turustajad, olles saanud neilt müüjatelt kinnituse, et nimetatud kauba turustamine EMPs ei riku Hewlett Packardi ainuõigusi. Lisaks palus Senetic Hewlett Packardi volitatud esindajatel kinnitada, et nimetatud kaupa võib EMPs ilma Hewlett Packardi ainuõigusi rikkumata turustada, saamata sellele vastust.
26 Hewlett Packard esitas Poola kohtule hagi talle kuuluvatest ELi kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise lõpetamise nõudes, paludes, et Seneticul keelataks mis tahes viisil importida, eksportida, reklaamida ja ladustada nimetatud kaubamärkidega tähistatud infotehnoloogiaseadmeid, mida ei ole varem EMPs turule lasknud tema ise või ei ole seda tehtud tema loal. Lisaks palus Hewlett Packard seda, et Seneticut kohustataks need tooted turult kõrvaldama.
27 Senetic tugineb oma kaitseks asjaomaste ELi kaubamärkidest tulenevate õiguste ammendumisele, väites, et asjaomane kaup on varem EMPs turule lastud Hewlett Packardi poolt või tema loal.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola), märgib, et Hewlett Packardi kaupade märgistussüsteemi puudumise olukorras on sõltumatul turustajal praktikas väga raske tuvastada iga asjaomase ELi kaubamärgiga tähistatud kauba sihtturgu ja veelgi vähem tõendada, et need kaubad on vastavate kaubamärkide omaniku poolt või tema loal EMPs turule lastud.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võiks Senetic teoreetiliselt pöörduda oma tarnijate poole, et saada teavet turustusahelas talle eelnevate ettevõtjate kohta. Nagu aga Euroopa Kohus tunnistas 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsuses Van Doren + Q (C‑244/00, EU:C:2003:204), on seetõttu, et tarnijad ei soovi oma tarneallikaid üldjuhul avalikustada, vähetõenäoline, et Senetic saaks seda liiki teavet.
30 Olgu aga märgitud, et esimesena on Poola kohtutel tavaks selle kohtulahendi resolutsioonis, millega rahuldatakse ELi kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi, kasutada viidet sõnastuses „kaup, mille kõnealuse kaubamärgi all ei ole varem [EMP] turule lasknud kaubamärgiomanik (ELi kaubamärgi omanik) või mis ei ole seal turule lastud tema loal“. See sõnastus ei võimalda täitemenetluse staadiumis identifitseerida kaupa, mida see menetlus hõlmab, ega eristada seda kaubast, mis on hõlmatud vastavast kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise vastuväitega. Seega ei panda nende otsuste resolutsioonis tegelikult pooltele, kellele need on adresseeritud, teistsugust kohustust kui see, mis tuleneb juba seaduse sätetest.
31 Selle kohtute toimimistava tõttu ei ole kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, võimalik rikkumist tuvastavat kohtulahendit vabatahtlikult täita ning talle võidakse määrata sanktsioon, mis on ette nähtud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 1050 ja 1051. Lisaks on selle kohtute toimimistava tagajärg enamasti see, et konfiskeeritakse kogu kaup, sealhulgas ringluses olev kaup, millega ei rikuta ELi kaubamärgist tulenevaid õigusi.
32 Nagu nähtub eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklitest 767, 840 ja 843, on kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, hagi tagamise menetluses ja täitemenetluses ka mitu õiguslikku takistust nimetatud kontekstis määratud meetmete edukaks vaidlustamiseks ning tal on üksnes piiratud menetluslikud tagatised.
33 Esiteks on selle seadustiku artikli 767 kohaselt, nagu seda on tõlgendanud Poola kohtud, kohtutäituri toimingu peale võimalik edasi kaevata üksnes juhul, kui kohtutäitur ei ole järginud täitemenetlust reguleerivaid menetlusnorme. Seega ei võimalda selline kaebus kindlaks teha, kas ELi kaubamärgiga tähistatud kaup on EMP turule lastud kaubamärgiomaniku poolt või tema loal.
34 Teiseks puudub kostjal, kelle vastu on esitatud kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi, õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 840 alusel vastuhagi, kuna seda liiki hagi ei saa kasutada täitedokumendiks oleva kohtulahendi sisu selgitamise eesmärgil.
35 Kolmandaks võib Poola õigusteoorias valitseva arvamuse kohaselt sundtäitmiseks pädev kohus küll pooled ära kuulata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 1051 alusel saab ta kindlaks teha, kas kostja, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, tegutses täitedokumendi sisu kohaselt, üksnes poolte ärakuulamisest tulenevate asjaolude alusel, ilma et tal oleks võimalik tõendeid välja nõuda.
36 Neljandaks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 843 lõikes 3 ette nähtud, et kui võlgnik esitab täitemenetluse raames kaebuse, peab ta esitama kõik väited, millele ta kavatseb tugineda; vastasel juhul minetab ta õiguse esitada need menetluse hilisemas etapis.
37 Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates oht, et kaupade vaba liikumise valdkonnas pakutav tegelik kohtulik kaitse on piiratud selle toimimistava tõttu, mis Poola kohtutel on kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist tuvastavate lahendite resolutsiooni sõnastamisel.
38 Teisena märgib see kohus, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole ainuõiguste kaitse intellektuaalomandi valdkonnas absoluutne. Esiteks on see piiratud olukorraga, kus kaubamärgi kasutamine mõne muu isiku kui selle omaniku poolt kahjustab kaubamärgi ülesandeid. Teiseks on ainuõiguste kasutamise eesmärk saavutada tasakaal nende õiguste ja siseturu nende vabaduste kaitse vahel, mille hulka kuulub muu hulgas kaupade vaba liikumine.
39 Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas tema menetluses oleva vaidluse faktilistel asjaoludel on võimalik kohaldada tõendamiskoormise ümberpööramist, mida Euroopa Kohus tegi 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsuses Van Doren + Q (C‑244/00, EU:C:2003:204), või isegi välistada kaubamärgiomaniku õigus tugineda määruse nr 207/2009 artiklitega 9 ja 102 – nüüd vastavalt määruse 2017/1001 artiklid 9 ja 130 – antud kaitsele.
40 Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELTL artikli 36 teist lauset koostoimes määruse [2017/1001] artikli 15 lõikega 1 ning [ELL] artikli 19 lõike 1 [teise lõiguga] tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus liikmesriigi kohtute toimimistava, mis seisneb selles, et kohtud:
– võttes arvesse ELi kaubamärgi omaniku taotlust keelata kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupade import, eksport, reklaamimine või määrata selliste kaupade turult kõrvaldamine,
– määrates hagi tagamiseks ELi kaubamärgiga tähistatud kaupade arestimise,
viitavad vastavate lahendite tekstis „kaubale, mille kõnealuse kaubamärgi all ei ole [EMP] turule lasknud kaubamärgiomanik või mis ei ole seal turule lastud tema loal“, mille tõttu on ELi kaubamärgiga hõlmatud selle kauba eksemplaride kindlaksmääramine, mida ettekirjutused ja keelud puudutavad (st need ei ole kõnealuse kaubamärgi all [EMP] turule lasknud kaubamärgiomanik või need on seal turule lastud tema loata), jäetud kohtulahendi üldise sõnastuse tõttu kohtutäituri vastutusele, kes tugineb nimetatud kindlaksmääramisel kaubamärgiomaniku avaldustele või pakutavatele vahenditele (sh infotehnoloogilised vahendid ja andmebaasid), kusjuures kohtutäituri vastavate järelduste vaidlustamine asja sisuliselt arutavas kohtus on hagi tagamise ja täitemenetluses kasutatavate õiguskaitsevahendite olemuse tõttu kostja puhul välistatud või piiratud?
2. Kas [ELTL] artikleid 34, 35 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et need välistavad ühenduse kaubamärgi (nüüd ELi kaubamärk) omaniku võimaluse tugineda määruse [nr 207/2009] artiklitega 9 ja 102 (nüüd määruse [2017/1001] artiklid 9 ja 130) antud kaitsele, kui:
– ühenduse (ELi) kaubamärgi registreeringu omanik tegeleb [EMPs] ja sellest väljaspool kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupade turustamisega nii, et see tegevus toimub volitatud turustajate kaudu, kes võivad müüa kaubamärgiga tähistatud kaupu edasi isikutele, kes ei ole nende kaupade lõpptarbijad, eranditult vaid siis, kui need kuuluvad ametlikku edasimüügivõrgustikku, samal ajal kui volitatud turustajad on kohustatud ostma kaupu eranditult vaid teistelt volitatud turustajatelt või kaubamärgiomanikult,
– kaubamärgiga tähistatud kaupadel ei ole mingit märgistust ega muid eritunnuseid, mis võimaldaksid teha kindlaks koha, kus need kaubad on turule lasknud hageja või kus need on turule lastud hageja loal,
– kostja omandas kaubamärgiga tähistatud kaubad [EMPs],
– kaubamärgiga tähistatud kaupade müüjad teatasid kostjale, et need kaubad võivad õigusnormide kohaselt olla mõeldud müügiks [EMPs],
– ELi kaubamärgi registreeringu omanik ei ole teinud kättesaadavaks mingit infotehnoloogilist vahendit (ega muud vahendit) ega kasuta märgistussüsteemi, mis võimaldaks kaubamärgiga tähistatud kauba võimalikul ostjal enne kauba ostmist iseseisvalt kindlaks teha, kas nende kaupadega kauplemine [EMPs] on seaduslik, ja keeldub seda ostja taotlusel kontrollimast?“
Menetlus Euroopa Kohtus
41 Euroopa Kohtu presidendi 29. novembri 2021. aasta lahendiga peatati menetlus käesolevas kohtuasjas kuni 17. novembri 2022. aasta kohtuotsuse Harman International Industries (C‑175/21, EU:C:2022:895) kuulutamiseni.
42 Euroopa Kohtu presidendi 28. novembri 2022. aasta lahendist lähtudes tegi Euroopa Kohtu kantselei selle kohtuotsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule teatavaks, küsides temalt, kas ta soovib seda kohtuotsust arvestades jääda eelotsusetaotluse juurde, eelkõige osas, mis puudutab esimest küsimust. Nimetatud kohtuotsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et määruse 2017/1001 artikli 15 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 36 teise lause, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 ja direktiiviga 2004/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus kohtute toimimistava sõnastada ELi kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi rahuldava kohtulahendi resolutsioon nii, et selle üldistava sõnastuse tõttu jääb asjaomase lahendi täitmist korraldava kohtutäituri otsustada, millise kauba suhtes on see lahend kohaldatav, tingimusel et täitemenetluses on kostjal lubatud vaidlustada selle menetlusega hõlmatud kauba kindlaksmääramine ja kohus võib direktiivi 2004/48 sätteid järgides analüüsida ja otsustada, milline kaup on tegelikult EMP turule lastud kaubamärgiomaniku poolt või tema loal.
43 Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas Euroopa Kohtule 3. veebruari 2023. aasta kirjas, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, et ta võtab oma esimese küsimuse tagasi, kuid jääb teise küsimuse juurde.
Eelotsuse küsimuse analüüs
44 Alustuseks olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Ka võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Impexeco ja PI Pharma, C‑253/20 ja C‑254/20, EU:C:2022:894, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).
45 Käesoleval juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimusega tõlgendada ELTL artikleid 34, 35 ja 36, et saada teada, kas nende sätetega on vastuolus see, kui ELi kaubamärgi omanik saab tugineda määruse nr 207/2009 artikliga 9 või määruse 2017/1001 artikliga 9 antud kaitsele teatavatel tema loetletud asjaoludel.
46 Sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et määruse nr 207/2009 artikkel 13 ja määruse 2017/1001 artikkel 15 reguleerivad terviklikult kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise küsimust seoses vastavalt liidus või EMPs turule lastud kaubaga.
47 Lisaks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 39, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt teada, kas niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võib asjaomastest ELi kaubamärkidest tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormis lasuda üksnes kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi.
48 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 207/2009 artikli 13 lõiget 1 ja määruse 2017/1001 artikli 15 lõiget 1 koostoimes ELTL artiklitega 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormis lasub üksnes kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, kui selle kaubamärgiga tähistatud kaubad, millel ei ole ühtegi märgistust, mis võimaldaks kolmandatel isikutel identifitseerida turu, kus need on mõeldud turustamiseks, ja mida turustatakse valikulise turustusvõrgustiku kaudu, mille liikmed saavad neid edasi müüa ainult teistele selle võrgustiku liikmetele või lõppkasutajatele, on kostja ostnud liidus või EMPs pärast seda, kui ta on saanud müüjalt kinnituse, et neid võib seal seaduslikult turustada, ning kui kaubamärgiomanik on keeldunud ostja taotlusel seda kontrolli ise läbi viimast.
49 Määruse nr 207/2009 artikkel 9, nüüd määruse 2017/1001 artikkel 9, annab ELi kaubamärgi omanikule ainuõiguse, mis võimaldab tal keelata kõigil kolmandatel isikutel eelkõige kaubamärgiga tähistatud kaupade importimise, pakkumise ja turuleviimise või neil eesmärkidel ladustamise ilma tema loata (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Määruse nr 207/2009 artikli 13 lõige 1, nüüd määruse 2017/1001 artikli 15 lõige 1, näeb sellest eeskirjast ette erandi, sätestades, et kaubamärgiomaniku õigus ammendub, kui kaubad on kõnealuse kaubamärgi all liidus või EMPs turule lastud kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle sätte eesmärk on ühelt poolt kaubamärgiõiguste kaitse põhihuvi ja teiselt poolt liidus või EMPs kaupade vaba liikumise põhihuvi ühitamine (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Nende põhihuvide vahelise õiglase tasakaalu tagamiseks on võimalust tugineda ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumisele kui erandit sellest õigusest mitmes mõttes piiratud (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 41).
52 Täpsemalt on määruse nr 207/2009 artikli 13 lõikes 1 ja määruse 2017/1001 artikli 15 lõikes 1 kehtestatud põhimõte, et ELi kaubamärgist tulenevad õigused ammenduvad seoses kaubaga, mille on vastavalt liidu või EMP turule lasknud kaubamärgiomanik või mis on seal turule lastud tema loal (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Sellest tuleneb, et niisuguse kaubamärgiga tähistatud kaupade turulelaskmine väljaspool liitu või väljaspool EMPd ei ammenda kaubamärgiomaniku õigust avaldada kauba tema loata importimisele või vastavalt liidu või EMP turule laskmisele vastuseisu, võimaldades tal seega kontrollida selle kaubamärgiga tähistatud kaupade esmakordset turulelaskmist liidus või EMPs (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Nii ammendub samast kaubamärgist tulenev õigus üksnes nende kaubaeksemplaride puhul, mis on liidu või EMP territooriumil turule lastud omaniku loal. Sellega seoses ei piisa asjaolust, et kaubamärgiomanik juba turustab liidus või EMPs sama kauba muid eksemplare või kaupa, mis on sarnane kaubaga, mis on imporditud ja mille suhtes ammendumisele tuginetakse (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Mis puudutab küsimust, millisel poolel lasub ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormis, siis tuleb esiteks märkida, et seda küsimust ei reguleeri ei määruse nr 207/2009 artikkel 13, määruse 2017/1001 artikkel 15 ega ükski teine nende kahe määruse säte.
56 Teiseks, kuigi intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas määruse nr 207/2009 artiklis 9, nüüd määruse 2017/1001 artiklis 9, ette nähtud ainuõiguse tagamise menetluslikke aspekte reguleerib üldjuhul riigisisene õigus, nagu see on ühtlustatud direktiiviga 2004/48, mis – nagu nähtub eelkõige selle artiklitest 1–3 – käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 56), tuleb tõdeda, et nimetatud direktiiv, eelkõige selle artiklid 6 ja 7, mis kuuluvad direktiivi II peatüki 2. jakku „Tõendid“, ei reguleeri kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormist.
57 Euroopa Kohus on siiski korduvalt otsustanud, et ettevõtjal, kelle valduses on kaup, mis on EMP turule lastud ELi kaubamärgi omaniku poolt või tema loal, on siiski õigused, mis tulenevad ELTL artiklitega 34 ja 36 ning määruse 2017/1001 artikli 15 lõikega 1 tagatud kaupade vaba liikumise õigusest, mida liikmesriigi kohtud peavad kaitsma (17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Kuigi Euroopa Kohus on leidnud, et üldjuhul on liidu õigusega kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine kaitsemeede, mistõttu tõendamiskoormis lasub kostjal, kes sellele väitele tugineb, on Euroopa Kohus samuti täpsustanud, et kaupade vaba liikumise kaitsest tulenevate nõuete tõttu võib olla vajalik, et tõendamiseeskirja tuleb kohandada (vt selle kohta 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Van Doren + Q, C‑244/00, EU:C:2003:204, punktid 35–37).
59 Nii peavad kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendite kogumise ja hindamise riigisisesed eeskirjad olema kooskõlas kaupade vaba liikumise põhimõttest tulenevate nõuetega ja seega tuleb neid kohandada, kui need võimaldavad kaubamärgiomanikul riikide turge eraldada, soodustades nii liikmesriikidevaheliste hinnaerinevuste säilitamist (vt selle kohta 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries, C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Järelikult, kui kostja, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, suudab tõendada, et esineb tegelik liikmesriikide turgude eraldamise oht, kui tal endal lasub tõendamiskoormis selle tõendamisel, et kaubad on liidus või EMPs kaubamärgiomaniku poolt või tema nõusolekul turule lastud, peab liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, kohandama kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormise jaotust (vt selle kohta 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Van Doren + Q, C‑244/00, EU:C:2003:204, punkt 39).
61 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et asjaomaste ELi kaubamärkide omanik kasutab valikulist turustussüsteemi, mille raames ei ole nende kaubamärkidega tähistatud kaupadel mingit märgistust, mis võimaldaks kolmandatel isikutel identifitseerida turu, kus need on mõeldud turustamiseks, et omanik keeldub selle teabe edastamisest kolmandatele isikutele ja et kostja tarnijad ei ole nõus oma tarneallikaid avaldama.
62 Viimasega seoses tuleb märkida, et sellises turustussüsteemis kohustub tarnija üldjuhul lepingujärgseid kaupu või teenuseid kas otseselt või kaudselt müüma üksnes kindlaksmääratud kriteeriumide alusel valitud turustajatele, samas kui need turustajad kohustuvad müüma neid kaupu või teenuseid ainult volitatud turustajatele territooriumil, mille tarnija on turustussüsteemi kohaldamiseks kindlaks määranud.
63 Sellistel asjaoludel võiks asjaolu, kui kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, lasuks kohustus tõendada kohta, kus vastava kaubamärgiga tähistatud tema turustatavad kaubad lasti esimest korda turule kaubamärgiomaniku poolt või tema loal, võimaldada nimetatud omanikul seista vastu selle kaubamärgiga tähistatud kaupade paralleelimpordile, isegi kui sellest tulenev kaupade vaba liikumise piirang ei ole niisugusest kaubamärgist tuleneva õiguse kaitsega õigustatud.
64 Nimelt on kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, väga keeruline selliseid tõendeid esitada, kuna tema tarnijad ei soovi arusaadavalt avaldada oma tarneallikaid asjaomaste ELi kaubamärkide omaniku turustusvõrgustikus.
65 Lisaks, isegi kui kostja, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, suudab tõendada, et asjaomaste ELi kaubamärkidega tähistatud kaubad pärinevad kaubamärgiomaniku valikulisest turustusvõrgustikust liidus või EMPs, võib see omanik takistada mis tahes edaspidist tarnevõimalust oma turustusvõrgustiku liikmel, kes on oma lepingulisi kohustusi rikkunud (vt selle kohta 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Van Doren + Q, C‑244/00, EU:C:2003:204, punkt 40).
66 Seetõttu peab liikmesriigi kohus sellistel asjaoludel, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 61, kohandama asjaomastest ELi kaubamärkidest tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormise jaotust, pannes kaubamärgiomanikule kohustuse tõendada, et ta laskis asjaomaste kaupade eksemplarid esimest korda turule väljaspool liidu või EMP territooriumi või andis selleks loa. Kui see on tõendatud, on kostja, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, ülesanne tõendada, et needsamad eksemplarid imporditi seejärel kaubamärgiomaniku poolt või tema loal EMPsse (vt selle kohta 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Van Doren + Q, C‑244/00, EU:C:2003:204, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 13 lõiget 1 ja määruse 2017/1001 artikli 15 lõiget 1 koostoimes ELTL artiklitega 34 ja 36 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormis lasub üksnes kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, kui selle kaubamärgiga tähistatud kaubad, millel ei ole ühtegi märgistust, mis võimaldaks kolmandatel isikutel identifitseerida turu, kus need on mõeldud turustamiseks, ja mida turustatakse valikulise turustusvõrgustiku kaudu, mille liikmed saavad neid edasi müüa ainult teistele selle võrgustiku liikmetele või lõppkasutajatele, on kostja ostnud liidus või EMPs pärast seda, kui ta on saanud müüjalt kinnituse, et neid võib seal seaduslikult turustada, ning kui kaubamärgiomanik on keeldunud ostja taotlusel seda kontrolli ise läbi viimast.
Kohtukulud
68 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [ELi] kaubamärgi kohta artikli 13 lõiget 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 15 lõiget 1 koostoimes ELTL artiklitega 34 ja 36
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus see, kui ELi kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise tõendamise koormis lasub üksnes kostjal, kelle vastu on esitatud õiguste rikkumise hagi, kui selle kaubamärgiga tähistatud kaubad, millel ei ole ühtegi märgistust, mis võimaldaks kolmandatel isikutel identifitseerida turu, kus need on mõeldud turustamiseks, ja mida turustatakse valikulise turustusvõrgustiku kaudu, mille liikmed saavad neid edasi müüa ainult teistele selle võrgustiku liikmetele või lõppkasutajatele, on kostja ostnud Euroopa Liidus või Euroopa Majanduspiirkonnas pärast seda, kui ta on saanud müüjalt kinnituse, et neid võib seal seaduslikult turustada, ning kui kaubamärgiomanik on keeldunud ostja taotlusel seda kontrolli ise läbi viimast.
Allkirjad