EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
6. juuli 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/95/EL – Nõuded pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmisele – Artikli 14 lõike 4 punkt b – Pagulasseisundi tühistamine – Kolmanda riigi kodanik, kes on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos – Oht ühiskonnale – Proportsionaalsuse kontroll – Direktiiv 2008/115/EL – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Väljasaatmise edasilükkamine
Kohtuasjas C‑663/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshofi (kõrgeim halduskohus, Austria) 20. oktoobri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. novembril 2021, menetluses
Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl
versus
AA,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu asepresident L. Bay Larsen (ettekandja) ning kohtunikud P. G. Xuereb, T. von Danwitz ja A. Kumin,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 10. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja V.‑S. Strasser,
– Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, A. Van Baelen ja M. Van Regemorter,
– Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoeschet,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, H. S. Gijzen ja C. S. Schillemans,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma, B. Eggers, L. Grønfeldt ja A. Katsimerou,
olles 16. veebruari 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 14 lõike 4 punkti b ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98; parandus ELT 2019, L 240, lk 17), eelkõige selle artiklit 5.
2 Taotlus esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on kolmanda riigi kodanik AA ja Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl (föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet, Austria) (edaspidi „pagulasamet“) ja mis puudutab pagulasameti otsust võtta AA‑lt ära pagulasseisund, keelduda talle täiendava kaitse seisundi või riigis viibimise õiguse andmisest arvestatavatel põhjustel, teha tagasisaatmisotsus, millega kaasneb keeld riigis viibida ja määrata talle vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954. Seda on täiendatud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“).
4 Konventsiooni artiklis 33 on sätestatud:
„1. Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.
2. Sätet ei kohaldata pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.“
Direktiiv 2008/115
5 Direktiivi 2008/115 artikli 2 lõige 2 näeb ette:
„Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohalda käesolevat direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes:
a) kelle suhtes rakendatakse sissesõidukeeldu vastavalt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2006, L 105, lk 1)] artiklile 13 või kelle pädevad asutused on tabanud või kinni pidanud seoses liikmesriigi maismaa-, mere- või õhuvälispiiri ebaseadusliku ületamisega ning kes ei ole hiljem saanud luba või õigust kõnealuses liikmesriigis viibimiseks;
b) kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena vastavalt siseriiklikule õigusele või kelle suhtes rakendatakse väljaandmismenetlust.“
6 Selle direktiivi artikli 3 punkt 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3) „tagasisaatmine“ – kolmanda riigi kodaniku naasmine kas vabatahtlikult tagasipöördumiskohustust täites või sunniviisiliselt:
– tema päritoluriiki või
– transiidiriiki vastavalt ühenduse või kahepoolsetele tagasivõtulepingutele või muudele kokkulepetele või
– muusse kolmandasse riiki, millesse asjaomane kolmanda riigi kodanik otsustab vabatahtlikult tagasi pöörduda ning milles ta vastu võetakse;“.
7 Nimetatud direktiivi artiklis 5 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse:
a) lapse parimaid huve,
b) perekonnaelu,
c) asjaomase kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit
ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet.“
8 Sama direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.“
9 Direktiivi 2008/115 artikli 8 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui […] tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole […] vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täidetud.“
10 Direktiivi artikli 9 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid lükkavad väljasaatmise edasi, kui:
a) see oleks vastuolus mittetagasisaatmise põhimõttega […]“.
Direktiiv 2011/95
11 Direktiivi 2011/95 põhjendus 16 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis võetakse arvesse põhiõigusi ning järgitakse eriti Euroopa Liidu põhiõiguste hartas [(edaspidi „harta“)] tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada varjupaigataotlejate ja nendega kaasas olevate pereliikmete inimväärikuse ja varjupaigaõiguse austamine ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, 7, 11, 14, 15, 16, 18, 21, 24, 34 ja 35 kohaldamist ja seetõttu tuleks sellest lähtuda ka direktiivi rakendamisel.“
12 Selle direktiivi artikli 2 punktis d on täpsustatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
d) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;“.
13 Direktiivi artikli 14 lõige 4 näeb ette:
„Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada pagulasele valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud seisundi või keelduda seda uuendamast, kui
a) on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule;
b) olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.“
14 Direktiivi artikli 21 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised kohustused seda ei keela, võivad liikmesriigid pagulase tagasi või välja saata, olenemata sellest, kas teda on ametlikult pagulasena tunnustatud või mitte, kui
a) on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule või
b) olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 AA sisenes 10. detsembril 2014 ebaseaduslikult Austriasse ja esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Pagulasameti 22. detsembri 2015. aasta otsusega anti talle pagulasseisund.
16 AA-le mõisteti 22. märtsil 2018 ühe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus ning 180 päevamäära suurune rahaline karistus ähvardamise, teise isiku vara hävitamise või rikkumise, narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise ja narkootiliste ainetega kauplemise eest. 14. jaanuaril 2019 mõisteti AA-le kolmekuuline vangistus tervisekahjustuse tekitamise ja ähvardamise eest. 11. märtsil 2019 mõisteti talle kuuekuuline vangistus tervisekahjustuse tekitamise katse eest. Kõik need vangistused jäeti tingimisi kohaldamata.
17 AA-le määrati 13. augustil 2019 rahatrahv agressiivse käitumise eest avaliku järelevalveorgani ametniku suhtes.
18 Pagulasamet võttis 24. septembri 2019. aasta otsusega AA‑lt pagulasseisundi ära, otsustas talle täiendava kaitse seisundi või riigis viibimise õiguse arvestatavatel põhjustel andmata jätta, tegi tagasisaatmisotsuse, millega kaasnes tema riigis viibimise keeld, ning määras vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja, kinnitades samas, et tema väljasaatmine ei ole lubatud.
19 AA esitas pagulasameti 24. septembri 2019. aasta otsuse peale Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus, Austria) kaebuse. Seejärel teatas ta, et võtab kaebuse tagasi osas, milles see puudutab otsuse resolutsiooni osa, milles tuvastati tema väljasaatmise lubamatus.
20 16. juunil ja 8. oktoobril 2020 mõisteti AA-le üks nelja- ja üks viiekuuline vangistus tervisekahjustuse tekitamise ja ähvardamise eest, ilma et varasemaid tingimisi kohaldamata jäetud karistusi oleks täitmisele pööratud.
21 Pagulasameti 24. septembri 2019. aasta otsuse vaidlustatud osad tühistas Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) 28. mai 2021. aasta otsusega. See kohus tuvastas, et AA oli lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raske kuriteo toimepanemises ja kujutas endast ohtu ühiskonnale. Ta leidis siiski, et tuleb kaaluda varjupaigaliikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi kodaniku huve saada rahvusvahelist kaitset, võttes arvesse nende meetmete ulatust ja laadi, mis tema suhtes selle kaitse tühistamise korral võetaks. Arvestades aga, et AA-l tekiks päritoluriiki tagasisaatmise korral piinamise või surma oht, leidis nimetatud kohus, et AA huvid kaaluvad üles Austria Vabariigi huvid.
22 Pagulasamet esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshofile (kõrgeim halduskohus, Austria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas pärast seda, kui on tuvastatud, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja kujutab endast ohtu ühiskonnale, on vaja direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b kohaldamisel kaaluda huve, võttes arvesse tagajärgi, mis kaasnevad selle kolmanda riigi kodaniku võimaliku tagasisaatmisega tema päritoluriiki.
24 Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas tagasisaatmisotsuse tegemine on direktiiviga 2008/115 kooskõlas juhul, kui rahvusvaheline kaitse on ära võetud, kuid on juba tuvastatud, et väljasaatmine päritoluriiki on ebaseaduslik. Nimelt on sellises olukorras kolmanda riigi kodaniku viibimine Austrias lubatud, ilma et see viibimine oleks seaduslik või selle kolmanda riigi kodaniku suhtes oleks tehtud tegelik tagasisaatmisotsus.
25 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selle hindamisel, kas pagulasele pädeva asutuse poolt eelnevalt antud varjupaigaõigusega isiku seisundit võib [direktiivi 2011/95] artikli 14 lõike 4 punktis b nimetatud põhjusel tühistada, on eraldi kriteeriumina vajalik huvide kaalumine ning lähtuda tuleb sellest, et tühistamiseks peab üldine huvi tagasisaatmise vastu kaaluma üles pagulase huvi saada jätkuvalt kaitset riigi poolt, kellelt kaitset taotleti, kusjuures võrrelda tuleb ühelt poolt kuriteo taunitavust ja võimalikku ohtu ühiskonnale ning teiselt poolt välismaalase huvi kaitse vastu, arvestades tema suhtes võetavate meetmete ulatust ja laadi?
2. Kas [direktiivi 2008/115] sätetega, eelkõige artiklitega 5, 6, 8 ja 9 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et kolmanda riigi kodaniku suhtes, kellelt võetakse varjupaigaõigusega isiku seisundi tühistamise tagajärjel ära tema senine pagulasena riigis elamise õigus, tuleb tagasisaatmisotsus teha isegi siis, kui juba tagasisaatmisotsuse tegemise ajal on selge, et tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte tõttu ei või isikut riigist määramata aja jooksul välja saata, ja see on ka õiguslikult kehtival viisil tuvastatud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
26 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamise tingimuseks on see, et kaalumise tulemusel tehakse kindlaks, et avalik huvi asjaomase kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise vastu tema päritoluriiki kaalub üles selle kolmanda riigi kodaniku huvi säilitada rahvusvaheline kaitse, arvestades nende meetmete ulatust ja laadi, mida võidakse päritoluriiki tagasisaatmise korral tema suhtes võtta.
27 Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b on sätestatud, et liikmesriigid võivad tühistada isikule antud pagulasseisundi, kui ta on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja kujutab endast ohtu viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale.
28 Tänase kuupäevaga kohtuotsuse Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (pagulane, kes on toime pannud raske kuriteo) (C‑8/22) punktidest 27–42 tuleneb, et artikli 14 lõike 4 punkti b kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks eraldiseisvat tingimust, milleks on esiteks see, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on lõplikult süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, ja et teiseks on tõendatud, et ta kujutab endast ohtu oma viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale.
29 Seega, kuigi käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused ei puuduta neist tingimustest esimest, tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 – kontrollida, kas see tingimus on täidetud, veendudes, et vähemalt üks neist kuritegudest, milles AA lõplikult süüdi mõisteti, tuleb kvalifitseerida „eriti raskeks kuriteoks“ nimetatud artikli 14 lõike 4 punkti b tähenduses.
30 Sellega seoses tuleb rõhutada, et tänase kuupäevaga kohtuotsuse Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (eriti raske kuritegu) (C‑402/22) punktidest 23–47 tuleneb, et selle sätte tähenduses on „eriti raske kuritegu“ kuritegu, mis on tema eripära arvestades erakordselt raske, kuna see kuulub selliste kuritegude hulka, mis kõige enam kahjustavad asjaomase ühiskonna õiguskorda. Selleks et hinnata, kas kuritegu, milles on kolmanda riigi kodanik lõplikult süüdi mõistetud, on nii raske, tuleb arvesse võtta eelkõige see kuriteo eest ette nähtud karistust ja selle eest mõistetud karistust, kuriteo laadi, võimalikke raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, seda, kas kuritegu on tahtlik või mitte, selle kuriteoga tekitatud kahju laadi ja ulatust ning selle eest karistamiseks kohaldatud menetlust.
31 Eelkõige leidis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 39, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b kohaldamine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui isik on lõplikult süüdi mõistetud kuriteos, mis eraldi võetuna kuulub mõiste „eriti raske kuritegu“ alla, mis eeldab, et sellel kuriteol on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud raskusaste, kusjuures tuleb täpsustada, et seda raskusastet ei saa saavutada erinevate kuritegude kumuleerimisega, millest ükski ei kujuta endast iseenesest eriti rasket kuritegu.
32 Mis puudutab teist käesoleva kohtuotsuse punktis 28 nimetatud tingimust, siis tuleneb tänase kuupäevaga kohtuotsuse Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (pagulane, kes on toime pannud raske kuriteo) (C‑8/22) punktidest 46–65, et artikli 14 lõike 4 punktis b nimetatud meetme võib võtta üksnes juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvi. Selle ohu olemasolu hindamisel peab pädev asutus hindama kõiki konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid.
33 Lisaks, nagu on märgitud nimetatud kohtuotsuse punktides 66–70, peab kõnealune asutus selle kindlakstegemisel, kas direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b osutatud meetme võtmine on selle ohuga proportsionaalne meede, kaaluma ühelt poolt ohtu, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast mõnele tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile, ja teiselt poolt õigusi, mis peavad direktiivi 2011/95 kohaselt olema tagatud isikutele, kelle puhul on täidetud direktiivi artikli 2 punktis d ette nähtud sisulised tingimused.
34 Käesoleval juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi arvestades kindlaks teha, kas selle kaalumise raames paneb direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt b liikmesriikidele lisaks kohustuse võtta arvesse tagajärgi, mida kolmanda riigi kodaniku võimalik tagasisaatmine tema päritoluriiki avaldab asjaomasele kolmanda riigi kodanikule või tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale.
35 Sellega seoses tuleb küll märkida, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 4 nimetatud juhud, mil liikmesriigid võivad pagulasseisundi tühistada, vastavad sisuliselt olukordadele, kus liikmesriigid võivad pagulase selle direktiivi artikli 21 lõike 2 ja Genfi konventsiooni artikli 33 lõike 2 alusel tagasi või välja saata (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 93).
36 Siiski tuleb märkida, et kuigi vastavalt Genfi konventsiooni artikli 33 lõikele 2 ei kohaldata pagulase suhtes sellistel juhtudel põhimõtet, mille kohaselt ei ole lubatud teda tagasi või välja saata riiki, kus tema elu või vabadus oleks ohus, tuleb direktiivi 2011/95 artikli 21 lõiget 2, nagu seda kinnitab direktiivi põhjendus 16, tõlgendada ja kohaldada nii, et järgitakse õigusi, mis on tagatud hartaga, eelkõige selle artikliga 4 ja artikli 19 lõikega 2, mille kohaselt on absoluutselt keelatud piinamine ning muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus, olenemata sellest, milline on asjaomase isiku käitumine, ja väljasaatmine riiki, kus esineb tõsine oht, et isikut sel viisil koheldakse. Järelikult ei või liikmesriigid välismaalast tagasi ega välja saata ega välja anda, kui on põhjendatult alust arvata, et tal on tegelik oht sattuda sihtriigis sellise kohtlemise ohvriks, mis on harta artikli 4 ja artikli 19 lõike 2 kohaselt keelatud (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 94).
37 Kui sellise pagulase tagasi- või väljasaatmine, kes on ühes direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 4 ja artikli 21 lõikes 2 nimetatud olukordadest, tekitaks ohu, et rikutakse tema põhiõigusi, mida on tunnustatud harta artiklis 4 ja artikli 19 lõikes 2, ei või asjaomane liikmesriik seega Genfi konventsiooni artikli 33 lõike 2 alusel tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttest kõrvale kalduda (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 95).
38 Neil asjaoludel, kuna direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 4 on selles sätestatud olukordade puhul liikmesriikidele ette nähtud võimalus tühistada pagulasseisund selle direktiivi tähenduses, samas kui Genfi konventsiooni artikli 33 lõike 2 kohaselt on omakorda lubatud ühes neist olukordadest oleva pagulase tagasi- või väljasaatmine riiki, kus tema elu või vabadus oleks ohus, on liidu õiguses ette nähtud asjaomaste pagulaste ulatuslikum rahvusvaheline kaitse, kui on tagatud nimetatud konventsiooniga (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 96).
39 Sellest järeldub, et liidu õiguse kohaselt võib pädeval asutusel olla õigus tühistada kolmanda riigi kodanikule antud pagulasseisund direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b alusel, ilma et tal oleks siiski tingimata lubatud teda tema päritoluriiki välja saata.
40 Menetluslikus plaanis eeldab niisugune väljasaatmine lisaks tagasisaatmisotsuse tegemist, järgides direktiivis 2008/115 ette nähtud materiaalõiguslikke ja menetluslikke tagatisi, mille hulgas on direktiivi artiklis 5 ette nähtud, et liikmesriigid on selle direktiivi rakendamisel kohustatud järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet.
41 Seega ei saa pagulasseisundi tühistamist direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 alusel käsitada nii, et see eeldab seisukohavõttu eraldi küsimuses, kas seda isikut võib tema päritoluriiki välja saata (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 110).
42 Järelikult ei saa kolmanda riigi kodanikule või selle liikmesriigi ühiskonnale, kus see kolmanda riigi kodanik viibib, tema võimaliku tagasisaatmise tagajärgi tema päritoluriiki arvesse võtta mitte pagulasseisundi tühistamise otsuse tegemisel, vaid vajaduse korral siis, kui pädev asutus kavatseb teha selle kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse.
43 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamise tingimuseks on see, et pädev asutus on tõendanud, et pagulasseisundi tühistamine kujutab endast meedet, mis on proportsionaalne ohuga, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast mõnele tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile. Selleks peab pädev asutus kaaluma seda ohtu õigustega, mis peavad selle direktiivi kohaselt olema tagatud isikutele, kelle puhul on täidetud direktiivi artikli 2 punktis d ette nähtud sisulised tingimused, ilma et pädev asutus oleks siiski kohustatud lisaks kontrollima, kas avalik huvi kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise vastu tema päritoluriiki kaalub üles selle kolmanda riigi kodaniku huvi säilitada rahvusvaheline kaitse, arvestades nende meetmete ulatust ja laadi, mida võidakse päritoluriiki tagasisaatmise korral tema suhtes võtta.
Teine küsimus
44 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 ja eelkõige selle artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tagasisaatmisotsuse tegemine kolmanda riigi kodaniku suhtes, kui on tõendatud, et tema väljasaatmine kavandatavasse sihtriiki on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaselt määramata ajaks välistatud.
45 Esiteks tuleb rõhutada, et arvestades direktiivi 2008/115 artikli 2 lõikes 2 ette nähtud erandeid, on direktiiv kohaldatav iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult. Lisaks, kui direktiiv kuulub kolmanda riigi kodaniku suhtes kohaldamisele, tuleb direktiivis ette nähtud ühiseid nõudeid ja korda tema tagasisaatmise suhtes rakendada seni, kuni tema riigis viibimine ei ole seaduslik (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 52).
46 Seda silmas pidades tuleneb ühelt poolt direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikest 1, et kui riigis viibimise ebaseaduslikkus on kindlaks tehtud, tuleb iga kolmanda riigi kodaniku suhtes teha tagasisaatmisotsus, ilma et see piiraks nimetatud artikli lõigetes 2–5 ette nähtud erandite kohaldamist ja järgides rangelt direktiivi artiklis 5 sätestatud nõudeid, ning tagasisaatmisotsuses peab olema direktiivi 2008/115 artikli 3 punktis 3 osutatud kolmandate riikide seas määratud kindlaks see riik, kuhu ta tuleb välja saata (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 53).
47 Sellega seoses tuleb märkida, et kolmanda riigi kodanikku, kelle pagulasseisund on tühistatud, tuleb pidada riigis ebaseaduslikult viibivaks, välja arvatud juhul, kui liikmesriik, kus ta viibib, on talle muul alusel andnud elamisloa.
48 Teiselt poolt ei tohi liikmesriik ebaseaduslikult riigis viibivat kolmanda riigi kodanikku direktiivi 2008/115 artikli 8 alusel välja saata, ilma et tema suhtes oleks enne väljasaatmist tehtud tagasisaatmisotsust selle direktiiviga kehtestatud materiaalõiguslikke ja menetluslikke tagatisi järgides (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 54).
49 Teiseks tuleb märkida, et direktiivi 2008/115 artikkel 5, mis on liikmesriikidele siduv üldreegel niipea, kui nad seda direktiivi rakendavad, kohustab pädevat riigiasutust järgima kõigis tagasisaatmismenetluse etappides tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on põhiõigusena tagatud harta artikliga 18 koostoimes Genfi konventsiooni artikliga 33 ning harta artikli 19 lõikega 2. Eriti on see nii juhul, kui pädev riigiasutus kavatseb pärast asjaomase isiku ärakuulamist teha tema suhtes tagasisaatmisotsuse (vt selle kohta 22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 55).
50 Seega on kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse tegemine direktiivi 2008/115 artikliga 5 vastuolus, kui selles otsuses on sihtriigiks märgitud riik, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda kolmanda riigi kodanikku reaalne oht saada koheldud viisil, mis on harta artikliga 18 või artikli 19 lõikega 2 vastuolus (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 56).
51 Just nii on see sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus pädev asutus kaalub kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmist tema päritoluriiki, kuid on juba tuvastanud, et tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte takistab sellist tagasisaatmist.
52 Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tagasisaatmisotsuse tegemine kolmanda riigi kodaniku suhtes, kui on tõendatud, et tema väljasaatmine kavandatavasse sihtriiki on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaselt määramata ajaks välistatud.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 14 lõike 4 punkti b
tuleb tõlgendada nii, et
selle sätte kohaldamise tingimuseks on see, et pädev asutus on tõendanud, et pagulasseisundi tühistamine kujutab endast meedet, mis on proportsionaalne ohuga, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast mõnele tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile. Selleks peab pädev asutus kaaluma seda ohtu õigustega, mis peavad selle direktiivi kohaselt olema tagatud isikutele, kelle puhul on täidetud direktiivi artikli 2 punktis d ette nähtud sisulised tingimused, ilma et pädev asutus oleks siiski kohustatud lisaks kontrollima, kas avalik huvi kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise vastu tema päritoluriiki kaalub üles selle kolmanda riigi kodaniku huvi säilitada rahvusvaheline kaitse, arvestades nende meetmete ulatust ja laadi, mida võidakse päritoluriiki tagasisaatmise korral tema suhtes võtta.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artiklit 5
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus tagasisaatmisotsuse tegemine kolmanda riigi kodaniku suhtes, kui on tõendatud, et tema väljasaatmine kavandatavasse sihtriiki on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte kohaselt määramata ajaks välistatud.
Allkirjad