AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

28. september 2011

Kohtuasi F‑23/10

Finola Allen

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Raske haigus – Personalieeskirjade artikkel 72 – Ühise ravikindlustusskeemi alla kuuluva ravikindlustuse kehtivusaja pikendamine – Kriteerium, mis tugineb muu skeemi alla kuuluva kindlustuse puudumisele

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega F. Allen palub tühistada komisjoni otsused, millega keelduti tunnistamast raske haiguse olemasolu ning keelduti Euroopa Liidu institutsioonide ühise ravikindlustusskeemi alla kuuluva ravikindlustuse kehtivusaja pikendamisest.

Otsus:      Tühistada 30. juuni 2009. aasta, 17. juuli 2009. aasta ja 7. jaanuari 2010. aasta otsused, millega komisjon keeldus tunnistamast, et hageja haigus on raske haigus, ega pikendanud tema ravikindlustuse kehtivust. Jätta hagi ülejäänud nõuded rahuldamata. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Raske haiguse olemasolu tunnistamisest keeldumine – Ühise ravikindlustusskeemi alla kuuluva ravikindlustuse kehtivusaja pikendamisest keeldumine – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikli 72 lõige 1)

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt mainitud haigustega „sama raskeks“ tunnistatud haigused

(Personalieeskirjad, artikkel 72)

3.      Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide arvesse võtmine

(Personalieeskirjad, artikkel 72)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Raske haigus – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid

(Personalieeskirjad, artikkel 72)

5.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Vaidlustatud akti põhjenduste asendamine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

6.      Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Elamisõiguse tingimused liidu õiguse alusel

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikkel 7)

1.      Raske haiguse olemasolu tunnistamine võimaldab asjaomasel isikul komisjoni poolt vastu võetud üldiste rakendussätete ravikulude hüvitamise kohta III jao 5. peatüki punkti 2 kohaldades asjaomase haigusega seotud ravikulude 100%‑st hüvitamist. Raskeks haiguseks tunnistamine toimub pärast sellekohast taotlust, nagu see on ette nähtud nende rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 3, kui asjaomast haigust peetakse vastavaks „raskete haiguste” mõistele, mis on toodud üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1.

Juhul, kui tunnistatakse raske haiguse olemasolu, võib ametniku lahutatud abikaasa selle haigusega seotud ravikulude hüvitamise osas olla liidu institutsioonide ühise ravikindlustusskeemiga kaetud pärast üheaastast ajavahemikku alates lahutuse ametlikust kuupäevast, kui ta täidab teatud arvu kumulatiivseid tingimusi, mis on ette nähtud üldiste rakendussätete I jao 3. peatüki punktis 2.

Seega kuna raske haiguse olemasolu tunnistamisest keeldumise otsus tehakse pärast konkreetset menetlust, mis toob kaasa teatud hulga tagajärgi asjaomase isiku olukorrale, siis iseenesest on tegemist huve kahjustava meetmega sellekohase taotluse esitanud isiku suhtes. Kui sellekohase taotluse esitanud isik on ametniku lahutatud abikaasa, siis samal ajal võib selline otsus olla aluseks eraldiseisvale otsusele, millega keeldutakse ühise ravikindlustusskeemi alla kuuluva ravikindlustuse kehtivusaja pikendamisest.

(vt punktid 38–40)

2.      Mis puudutab raskeks haiguseks tunnistamist, siis üldiste rakendussätete ravikulude hüvitamise kohta III jao 5. peatüki punktis 1 viidatud kriteeriumid ei näi olevat ilmselgelt ebasobivad või ekslikud, arvestades taotletud eesmärki ehk personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt mainitud haigustega sama raskete haiguste määratlemist.

Nimelt võivad personalieeskirjade artiklis 72 sõnaselgelt loetletud neljal haigusel paljudel juhtudel olla eriti rasked füüsilised või psüühilised tagajärjed, mis on püsivad ja kroonilised ning nõuavad keerulisi ravimeetmeid, mille puhul peab olema eelnevalt antud selge diagnoos, mis eeldab konkreetseid analüüse ja uuringuid. Nende haigustega võib samuti kaasneda oht, et asjaomasel isikul tekib raske puue.

Lisaks nähtub personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 enda sõnastusest, et isegi kui on tegemist selles artiklis sõnaselgelt mainitud ühega neljast haigusest, siis raskeks haiguseks saab kvalifitseerida ainult eriti rasked juhud, mis seetõttu võimaldavad asjaomasele isikule rakendada soodsamat korda, mida kohaldatakse selliseks haiguseks tunnistamisel.

Need kriteeriumid ei lähe kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik eesmärkide saavutamiseks, mida taotlevad asjaomased õigusnormid, millega püütakse piirata raske haiguse olemasolu tunnistamisega seotud erinevate eeliste andmist just nimelt ainult nende haigustega, mille puhul on tegemist eriti raskete juhtudega. Seetõttu ei riku üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punkt 1 proportsionaalsuse põhimõtet.

(vt punktid 49–52)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑65/09: Marcuccio vs. komisjon, (punktid 51–53 ja 70), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑85/11 P).

3.      Liidu õigusnormide ühetaolise kohaldamise ja seega ka tõlgendamise nõue välistab, et teksti ühte versiooni käsitletaks teistest eraldi, ent näeb siiski ette, et seda tõlgendatakse nii selle koostaja tegelikku tahet kui ka eesmärki arvestades, võttes eeskätt arvesse kõigis liidu keeltes olevaid versioone.

(vt punkt 57)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. november 2011, Zangerl-Posselt vs. komisjon, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑62/10 P).

4.      Mis puudutab institutsiooni arsti ja arstliku komisjoni meditsiinilisi hinnanguid, siis liidu kohtu kontroll ei laiene meditsiinilisele hinnangule, mida tuleb pidada lõplikuks, kui see on esitatud nõuetekohaselt.

Raske haiguse (eeldatav eluea lühenemine, kroonilisus, vajadus keeruliste diagnostikavõtete ja/või ravimeetmete järele, raske puue või selle oht) kriteeriumid kuuluvad meditsiiniliste hinnangute kategooriasse, kuna selleks, et otsustada selle üle, kas üks või teine kriteerium on täidetud, ei piirdu institutsiooni arst või arstlik komisjon mitte ainult faktiliste asjaolude tuvastamisega, vaid annab nendele asjaoludele tegeliku hinnangu, milleks on vaja meditsiinialast pädevust.

Isegi kui kohtu kontroll ei hõlma siiski meditsiinilisi hinnanguid kui selliseid, mis puudutavad haiguse raskust, peab kohus tagama – eriti seda enam, kui menetlus ei anna sama tasemega tagatist pooltevahelise võrdsuse osas kui personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 ette nähtud menetlused –, et institutsiooni arst või arstlik komisjon uurisid olukorda konkreetselt ja üksikasjalikult. Pealegi peab administratsioon kindlaks tegema, kas on antud selline hinnang.

Mis puudutab komisjoni poolt vastu võetud üldiste rakendussätete ravikulude hüvitamise kohta III jao 5. peatüki punkti 1, siis selle sätte koostajate eesmärk, millest annab tunnistust väljendi „on erineval määral seotud järgneva nelja kriteeriumiga” kasutamine, oli ette näha omavahel seotud tegurid, mida tuleb seostatult arvestada institutsiooni arsti või arstliku komisjoni poolt, eesmärgiga anda igakülgne hinnang asjaomase haiguse tagajärgede raskusele ning jätta nii arstidele suur vabadus anda meditsiiniline hinnang neile üksikolukordadele, mida nad peavad hindama.

Seega ei saa institutsiooni arst või arstlik komisjon analüüsida raske haiguse olemasolu tunnistamise taotlust, piirdudes üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punktis 1 ette nähtud teatud tingimuste isoleeritud analüüsimisega või oma hinnangutes isegi ainult nende tingimustega piirdudes, mis nende arvates ei tundu olevat täidetud. Kuigi nii võib isoleeritult analüüsides üks kriteeriumidest näida olevat täitmata, võib selle analüüsimine teisi kriteeriume hinnates tuua kaasa vastupidise järelduse, mis tähendab, et nimetatud tingimus on täidetud, mis keelab institutsiooni arstil või arstlikul komisjonil piirduda ainult ühe kriteeriumi analüüsimisega.

Seetõttu peab liidu kohus piiratud kontrolli raames, mida ta teostab raske haiguse olemasolu tunnistamise menetluse käigus meditsiiniasutuste antud arvamuste üle, tagama, et see arvamus on antud asjaomase isiku tervisliku seisundi konkreetse ja üksikasjaliku uurimise alusel, mis võtab igakülgselt arvesse, nagu seda nõuab üldiste rakendussätete III jao 5. peatüki punkt 1, selles punktis ette nähtud omavahel seotud nelja kriteeriumi.

(vt punktid 73 ja 75–80)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (punktid 67 ja 68).

5.      Kuigi personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 sätestatud õiguskaitsevahendite süsteemis võib administratsioon kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jätmise korral olla kohustatud muutma põhjendusi, mis on vaidlustatud akti aluseks, ei saa see muutmine toimuda pärast seda, kui vaidlustatud akti peale esitati hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Pealegi ei ole administratsioonil lubatud kohtumenetluse käigus asendada esialgseid ekslikke põhjendusi täiesti uutega.

(vt punkt 98)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 12. mai 2010, kohtuasi T‑560/08 P: komisjon vs. Meierhofer (punkt 59).

6.      Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikkel 7 näeb ette tingimused, mille kohaselt on kõikidel liidu kodanikel liidu õiguse alusel õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, ilma et see siiski takistaks liikmesriigil andmast liidu kodanikule elamisluba paindlikumatel tingimustel.

(vt punkt 106)