Language of document : ECLI:EU:T:2020:313

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

8. juuli 2020 (*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – Määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 18 lõige 1 – Krediidiasutusele määruse (EL) nr 575/2013 artikli 77 punkti a rikkumise eest EKP määratud rahaline haldussanktsioon – EKP veebisaidil avaldamise kord – Määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 ja määruse (EL) nr 468/2014 artikli 132 lõige 1

Kohtuasjas T‑203/18,

VQ, esindaja: barrister G. Cahill,

hageja,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: E. Koupepidou, E. Yoo ja M. Puidokas,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: I. Gurov ja J. Bauerschmidt,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, A. Steiblytė, K.‑P. Wojcik ja A. Nijenhuis,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada EKP 14. märtsi 2018. aasta otsus ECB-SSM-2018-ESSAB-4, SNC‑2016-0026 (mis on tehtud nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 18 lõike 1 alusel), kuivõrd EKP esiteks määras hagejale rahalise haldussanktsiooni summas 1 600 000 eurot ning teiseks otsustas ilma hageja nime anonüümseks muutmata avaldada selle sanktsiooni EKP veebisaidil,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud V. Tomljenović, F. Schalin, P. Škvařilová-Pelzl ja I. Nõmm (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja VQ on krediidiasutus, kes oma olulisust arvestades allub Euroopa Keskpanga (EKP) usaldatavusnõuete täitmise järelevalvele.

2        EKP uurimisüksus saatis 27. detsembril 2016 hagejale vastuväiteteatise vastavalt EKP 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (ELT 2014, L 141, lk 1), artikli 126 lõigetele 1 ja 2. Hagejale heideti ette oma aktsiate tagasiostmist ajavahemikus 1. jaanuarist 2014 kuni 7. novembrini 2016 ilma pädeva asutuse eelneva loata, millega ta rikkus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1; parandused ELT 2013, L 20, lk 2; ELT 2013, L 321, lk 6, ja ELT 2013, L 208, lk 68) artikli 77 punkti a. Vastavalt määruse nr 575/2013 artikli 521 lõigetele 1 ja 2 muutus see säte, mis jõustus 28. juunil 2013, kohaldatavaks alles alates 1. jaanuarist 2014.

3        10. veebruaril 2017 esitas hageja vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud märkused.

4        EKP uurimisüksus edastas 29. juunil 2017 hagejale otsuse eelnõu, et võimaldada tal esitada oma kirjalikud märkused kavandatava rahalise haldussanktsiooni suuruse kohta summas 1 600 000 eurot.

5        Hageja esitas 17. ja 18. juulil 2017 otsuse eelnõu kohta kirjalikud märkused.

6        EKP tegi 23. novembril 2017 nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 18 lõike 1 alusel otsuse, milles ta esiteks leidis, et hageja on sellega, et ta ostis ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2014 kuni 7. novembrini 2016 tagasi omaaktsiaid, pannud toime rikkumise, sest ta ei täitnud määruse nr 575/2013 artikli 77 punktis a sisalduvat kohustust saada pädevalt asutuselt eelnev luba esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide tagasiostmiseks, teiseks määras hagejale 1 600 000 euro suuruse rahalise haldussanktsiooni ning kolmandaks otsustas ilma hageja nime anonüümseks muutmata avaldada oma veebisaidil selle rahalise haldussanktsiooni.

7        22. detsembril 2017 esitas hageja taotluse selle otsuse läbivaatamiseks, tuginedes seejuures määruse nr 1024/2013 artikli 24 lõigetele 1, 5 ja 6 koostoimes EKP 14. aprilli 2014. aasta otsuse 2014/360/EL vaidlustusnõukogu asutamise ja selle kodukorra kohta (ELT 2014, L 175, lk 47) artikliga 7. 25. jaanuaril 2018 toimus vaidlustusnõukogus ärakuulamine.

8        21. veebruaril 2018 esitas vaidlustusnõukogu arvamuse, milles leidis, et EKP otsus on õiguspärane.

9        14. märtsil 2018 tegi EKP määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel otsuse ECB-SSM-2018-ESSAB-4, SNC‑2016-0026, millega sama määruse artikli 24 lõike 7 alusel tühistati ja asendati 23. novembri 2017. aasta otsus, säilitades aga viimati nimetatud otsusega identse sisu (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

10      Esiteks tuvastas EKP hageja õigusvastase tegevuse. EKP tõi esile asjaolu, et alates määruse nr 575/2013 kohaldatavaks muutumisest 1. jaanuaril 2014 tuleneb selle määruse artikli 77 punktist a ning komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 241/2014, millega täiendatakse määrust nr 575/2013 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, milles käsitletakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid omavahendite nõudeid (ELT 2014, L 74, lk 8), artikli 29 lõikest 1 ja artikli 31 lõikest 1, et krediidiasutus, kes soovib tagasi osta esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvaid instrumente, peab saama pädeva asutuse eelneva loa. EKP tõdes, et ta on selle määruse tähenduses pädev asutus alates 4. novembrist 2014, kusjuures varem täitis seda ülesannet hageja puhul Banco de España (Hispaania Pank).

11      EKP märkis, et hageja ostis tagasi omaaktsiaid, ilma et ta oleks määruse nr 575/2013 tähenduses pädevalt asutuselt eelnevat luba taotlenud. EKP kinnitas, et 16. märtsil 2016 palus hageja ühiselt usaldatavusnõuete täitmise järelevalve rühmalt selgitust, kas määruse nr 575/2013 artikkel 77 on kohaldatav tehingute suhtes tema omaaktsiatega, millele rühm vastas 23. märtsil 2016 jaatavalt. EKP rõhutas, et ajavahemikus alates 24. märtsist kuni 7. novembrini 2016 jätkas hageja siiski omaaktsiate ilma loata tagasiostmist.

12      EKP järeldas sellest, et ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2014 kuni 7. novembrini 2016 ei järginud hageja määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a koostoimes delegeeritud määruse nr 241/2014 artikli 29 lõikega 1 ja artikli 31 lõikega 1 ning et kõnealune rikkumine pandi toime vähemalt hooletuse tõttu ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2014 kuni 23. märtsini 2016 ning tahtlikult ajavahemikus alates 24. märtsist kuni 7. novembrini 2016.

13      Teiseks määras EKP hagejale tema õigusvastase tegevuse eest rahalise haldussanktsiooni summas 1 600 000 eurot. EKP toonitas, et tal on määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel õigus määrata rahaline haldussanktsioon, kui toime on pandud asjakohastest vahetult kohaldatavatest liidu õigusnormidest tuleneva nõude rikkumine, mille eest võib pädev asutus määrata asjakohaste liidu õigusnormide alusel rahalisi haldussanktsioone. EKP meenutas, et sama määruse artikli 18 lõike 3 kohaselt peavad kohaldatavad sanktsioonid olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.

14      Kergendava asjaoluna võttis EKP arvesse tõsiasja, et hageja ise teavitas ühist järelevalverühma rikkumiseks kvalifitseeruvast tegevusest ning et pärast 7. novembrit 2016 täitis ta määruse nr 575/2013 artikli 77 punktist a tulenevaid kohustusi. Samuti võttis EKP arvesse asjaolu, et rikkumise perioodil oli hageja omavahendite nõudeid puudutavates aruannetes oma aktsiate tagasiostud nõuetekohaselt maha arvanud.

15      EKP leidis, et 1 600 000 euro suurune rahaline haldussanktsioon, mis moodustab 0,03% hageja aastakäibest, on proportsionaalne sanktsioon.

16      Kolmandaks otsustas EKP avaldada määratud rahalise haldussanktsiooni oma veebisaidil ilma hageja nime anonüümseks muutmata. EKP tuletas sisuliselt meelde, et nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), põhjendusest 38 kui ka määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikest 6 tuleneb põhimõte, et haldussanktsioonid avaldatakse nende hoiatava mõju tagamiseks. EKP leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta vastab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 tingimustele, mis võimaldab rahalise haldussanktsiooni avaldada anonüümselt.

17      Hageja teavitas 15. märtsil 2018 EKP‑d sellest, et ta kavatseb Üldkohtule esitada tühistamishagi ja taotluse ajutiste meetmete võtmiseks seoses määratud sanktsiooni avaldamisega.

18      EKP teavitas 20. märtsil 2018 hagejat, et ta kavatseb avaldada rahalise haldussanktsiooni ajavahemikus kolmapäeva, 21. märtsi 2018. aasta õhtust kuni neljapäeva, 22. märtsi 2018. aasta hommikuni.

19      Hageja teavitas 22. märtsi 2018. aasta hommikul EKP‑d oma kavatsusest esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning taotlus ajutiste meetmete võtmiseks. Samal päeval andis EKP talle selle taotluse esitamiseks aega kuni 23. märtsi 2018. aasta kella 12.00‑ni, taotluse esitamata jätmisel lubas ta aga avaldada sanktsiooni oma veebisaidil 26. märtsil 2018.

20      Hagejale määratud rahaline sanktsioon avaldati 8. mail 2018 EKP veebisaidil.

 Menetlus ja poolte nõuded

21      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. märtsil 2018. Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga esitas hageja anonüümsuse taotluse.

22      Üldkohtu kantseleisse 26. märtsil 2018 saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja ELTL artiklite 278 ja 279 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta sisuliselt palus Üldkohtu presidendil esimese võimalusena peatada vaidlustatud otsuse punkti 5 – mis puudutab määratud rahalise haldussanktsiooni avaldamist – täitmine ning teise võimalusena peatada selle punkti 5 täitmine osas, milles selle sanktsiooni avaldamine on ette nähtud ilma hageja nime anonüümseks muutmata.

23      Hageja taotlus jäeti 3. mai 2018. aasta kohtumäärusega VQ vs. EKP (T‑203/18 R, ei avaldata, EU:T:2018:261) rahuldamata ning määrati, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

24      Teise koja (varasem koosseis) president rahuldas 8. juuni 2018. aasta otsusega hageja esitatud anonüümsuse taotluse.

25      Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon esitasid vastavalt 15. juunil ja 9. juulil 2018 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks EKP nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja (varasem koosseis) president andis 27. juuli ja 17. augusti 2018. aasta otsustega nõukogule ja komisjonile loa astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks.

26      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul palus Üldkohus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames EKP‑l vastata ühele küsimusele ning teistel pooltel esitada oma seisukoht. See nõue täideti ettenähtud tähtajaks.

27      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub teise kotta, millele käesolev kohtuasi järelikult määrati lahendada.

28      Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja edasi laiendatud kooseisule.

29      Pooled ei esitanud määratud tähtaja jooksul kodukorra artikli 106 alusel taotlust korraldada kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.

30      Üldkohus (teine koda laiendatud koosseisus) otsustas kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

31      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on õigusvastane, ning seetõttu tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EKP‑lt.

32      EKP ja komisjon paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

33      Nõukogu palub sisuliselt Üldkohtul tagasi lükata hageja esitatud määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 õigusvastasuse väide, kuna see on ilmselgelt põhjendamatu.

 Õiguslik käsitlus

34      Kõigepealt tuleb märkida, et oma teises nõudes palub hageja Üldkohtul ELTL artikli 277 alusel tuvastada, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on õigusvastane, ning seetõttu tühistada vaidlustatud otsuse.

35      Kõnealust nõuet tuleb mõista nii, et täiendavalt palutakse tuvastada määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 õigusvastasus. Seega tuleb hageja ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväidet analüüsida üksnes hageja selle nõude analüüsimise käigus, milles palutakse vaidlustatud otsus tühistada.

36      Hagiavalduse põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet, millest esimene puudutab määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõike 1 ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, teine puudutab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b rikkumist ning kolmanda väite kohaselt on sisuliselt rikutud ELTL artikli 263 kuuendat lõiku ja harta artiklit 47. Kõnealuses kolmandas väites viitab hageja ka määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 õigusvastasusele seoses etteheitega, et vaidlustatud otsusel puudub sisuliselt õiguslik alus.

 Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 1 ja harta artikli 49 lõiget 1 ning proportsionaalsuse põhimõtet

37      Oma esimeses väites esitab hageja sisuliselt kaks etteheidet, millest esimene puudutab määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 ja harta artikli 49 lõike 1 rikkumist ning teine puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

 Esimene etteheide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 1 ja harta artikli 49 lõiget 1

38      Vaidlustatud otsuses tuvastas EKP, et hageja on rikkunud määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a, kuna pädeva asutuse eelnevat luba omamata ostis ta tagasi esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvaid instrumente, mille eest EKP määras talle määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel haldussanktsiooni.

39      Hageja väidab sisuliselt, et tal puudus kohustus järgida määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a seni, kuni kõik sama määruse artikli 78 lõikes 1 sätestatud omavahendite nõuded ei olnud kohaldatavad. Hageja järeldab sellest, et kuna direktiivis 2013/36 ette nähtud nõue omada omakapitali säilitamise puhvrit, millele viitab määruse nr 575/2013 artikli 78 lõige 1, muutus Hispaanias kohaldatavaks alles alates 1. jaanuarist 2016, ei saanud ta määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a rikkuda enne seda kuupäeva. Sisuliselt tuleneb sellest, et talle selle tegevuse eest rahalise haldussanktsiooni määramisel tugines EKP direktiivi 2013/36 nendele sätetele, mis ei olnud veel kohaldatavad, ning eiras nii määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 1 kui ka harta artikli 49 lõikega 1 tagatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.

40      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

41      Määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikes 1 on sätestatud, et „kui krediidiasutused, finantsvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad ei täida tahtlikult või hooletuse tõttu mõne asjakohase vahetult kohaldatava liidu õigusakti nõudeid, millega seoses volitatakse pädevaid asutusi asjakohase liidu õiguse alusel kohaldama rahalist haldussanktsiooni, võib EKP talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmiseks määrata rahalised halduskaristused“.

42      Sellest järeldub, et selleks et EKP saaks määrata rahalise haldussanktsiooni, peavad täidetud olema kaks kumulatiivset tingimust. Esimene tingimus on seotud rikkumise põhjusega, nimelt peab rikkumine puudutama „asjakohast vahetult kohaldatavat liidu õigusakti“. Teine tingimus eeldab, et pädeval asutusel peab asjakohaste liidu õigusnormide alusel olema õigus määrata selle rikkumise eest rahaline haldussanktsioon.

43      Käesolevas väites vaidleb hageja eespool punktis 39 esitatud argumentide alusel vastu vaid sellele, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 esimene tingimus on täidetud.

44      Nende argumentidega ei saa nõustuda.

45      Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2014 kuni 7. novembrini 2016 ostis hageja tagasi esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvateks instrumentideks liigitatavaid omaaktsiaid, ilma et ta enne oleks taotlenud luba pädevalt asutuselt, kelleks oli Hispaania Pank ja alates 4. novembrist 2014 EKP.

46      Määruse nr 575/2013 artiklis 77 „Omavahendite vähendamise tingimused“ on ette nähtud:

„1.      Krediidiasutused ja investeerimisühingud taotlevad pädevate asutuste eelnevat luba ühe või mõlema järgneva punkti jaoks:

a)      krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide vähendamine, lunastamine või tagasiostmine kohaldatavate siseriiklike õigusaktidega lubatud viisil;

b)      täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide tagasivõtmine, lunastamine, tagasimaksmine või tagasiostmine enne nende lepingujärgset lõpptähtaega.“

47      Määruse nr 575/2013 artikkel 77 on nimelt vahetult kohaldatav liidu õigusakt, millega kehtestatakse krediidiasutustele kohustus saada enne muu hulgas esimese taseme põhiomavahenditesse kuuluvate instrumentide lunastamist või tagasiostmist pädevalt asutuselt eelnev luba.

48      Lisaks tuleneb määruse nr 575/2013 artikli 77 üheti mõistetavast sõnastusest krediidiasutustele kohustus taotleda pädeva asutuse eelnevat luba, mis on kohustus, mis sõltub üksnes sama sätte punktides a ja b nimetatud olukordade esinemisest, mitte aga muude liidu õigusaktide sätete kohaldamisest.

49      Seda järeldust ei lükka ümber hageja argumendid, mille kohaselt ei saa pädev asutus teostada oma kontrolli määruse nr 575/2013 artikli 78 alusel.

50      Tõsi on küll see, et määruse nr 575/2013 artikli 77 eesmärk on võimaldada pädeval asutusel täita sama määruse artiklist 78 talle tulenevat ülesannet kontrollida, kuidas krediidiasutuse kavandatav omavahendite vähendamine mõjutab omavahendite miinimumnõuete täitmist. Kuid vastupidi sellele, mida väidab hageja, oli pädeval asutusel võimalik tema suhtes sellist kontrolli läbi viia juba enne omakapitali puhvrit käsitlevate direktiivi 2013/36 sätete kohaldatavaks muutumist.

51      Määruse nr 575/2013 artikli 78 „Järelevalve luba omavahendite vähendamiseks“ lõike 1 punktis b on sätestatud:

„1.      Pädev asutus annab krediidiasutusele või investeerimisühingule loa esimese taseme põhiomavahenditesse, täiendavatesse esimese taseme omavahenditesse või teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide vähendamiseks, tagasiostmiseks, tagasivõtmiseks või lunastamiseks juhul, kui täidetud on mis tähes järgmistest tingimustest:

[…]

b)      krediidiasutus või investeerimisühing on pädevale asutusele teda rahuldaval viisil tõendanud, et krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahendid ületavad kõnealuse toimingu järel käesoleva määruse artikli 92 lõikes 1 osutatud nõudeid ja direktiivi 2013/36/EL artikli 128 punktis 6 määratletud kombineeritud puhvri nõuet määral, mida pädev asutus võib pidada vajalikuks vastavalt direktiivi 2013/36/EL artikli 104 lõikele 3.“

52      Järelikult hinnatakse krediidiasutuse kavandatud omavahendite vähendamise mõju lähtuvalt omavahendite miinimumtasemest, mis krediidiasutusel peab olema mitte üksnes direktiivi 2013/36, vaid ka määruse nr 575/2013 alusel.

53      Seega, kuna määruse nr 575/2013 artikli 92 lõikes 1 sätestatud omavahendite nõuded kehtisid alates selle määruse kohaldatavaks muutumisest, oli pädeval asutusel võimalik kontrollida, milline mõju on hageja omaaktsiate tagasiostmisel sellest sättest tulenevate omavahendite miinimumnõuete järgimisele.

54      Eespool toodut arvesse võttes tuleb jõuda järeldusele, et EKP ei ole rikkunud määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 1 ega kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, mis on ette nähtud harta artikli 49 lõikes 1.

 Etteheide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

–       Etteheite vastuvõetavus

55      EKP leiab, et etteheide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see esitati esimest korda repliigi staadiumis.

56      Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluses esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja mis on varem esitatud väitega tihedalt seotud. Selleks et käsitada uut argumenti varasema väite või etteheite täiendusena, peab sel olema hagiavalduses esialgu esitatud väidete või etteheidetega piisavalt tihe seos, et neid saaks pidada kohtumenetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks (vt 20. novembri 2017. aasta kohtuotsus Petrov jt vs. parlament, T‑452/15, EU:T:2017:822, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Repliigis leiab hageja, et talle rahalise haldussanktsiooni määramisega rikkus EKP proportsionaalsuse põhimõtet, arvestades esiteks kahtlusi määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a kehtivusala suhtes, tema heausksust, tema tegevuse läbipaistvust, omavahendite nõuete järgimist ja omaaktsiate tagasiostmise tavapraktikat Hispaanias ning teiseks muude tema käsutuses olevate vähem piiravate meetmete olemasolu.

58      Väärib märkimist, et hagiavalduses tõi hageja esiteks punktis 48 välja asjaolu, et EKP käsutuses oli hulk vahendeid, teiseks väitis ta eelkõige punktides 49, 59 ja 60, et esinevad kahtlused määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a ja artikli 78 täpse kohaldamisala suhtes ning puuduvad selgitused, mil viisil tuleks neid sätteid tõlgendada, ja kolmandaks väitis ta punktis 64, et rahalise haldussanktsiooni määramisel ei võinud EKP tema puhul lähtuda tõlgendusest, mis tema jaoks oli ebasoodne.

59      Seega, isegi kui hagiavalduses ei tugine hageja sõnaselgelt sellele, et talle sanktsiooni määramisel rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, sisaldasid tema argumendid sisuliselt juba sellist kriitikat. Järelikult tuleb repliigis asuv etteheide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, lugeda hagiavalduses esitatud etteheite täiendamiseks eespool punktis 56 viidatud kohtupraktika tähenduses.

60      Eespool toodut arvesse võttes on käesolev etteheide seega vastuvõetav.

–       Etteheite sisu

61      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid kõnealuse õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, kusjuures – kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning et tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 165 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Selles osas on tõsi, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 kohaldamisel „võib“ EKP määrata rahalisi haldussanktsioone ning et ta ei ole seega kohustatud seda tegema. Järelikult peab EKP järgima proportsionaalsuse põhimõtet mitte ainult sanktsiooni suuruse kindlaksmääramisel, selleks et järgida sama määruse artikli 18 lõiget 3, milles on täpsustatud, et kohaldatavad sanktsioonid on „proportsionaalsed“, vaid ka siis, kui ta otsustab, kas toime pandud rikkumine väärib karistamist.

63      Siiski tuleb tõdeda, et EKP otsus määrata hagejale rahaline haldussanktsioon ei ole ebaproportsionaalne, nagu väidab hageja.

64      Esiteks tuleb eespool punktides 46–54 märgitud kaalutlustel jõuda järeldusele, et hageja kohustuste ulatuse sai selgelt tuletada määruse nr 575/2013 artikli 77 punkti a sõnastusest. Seega puudus õigusnormide tõlgendamisel mõistlik kahtlus, mis oleks võinud muuta ebaproportsionaalseks EKP poolt hageja toime pandud rikkumise eest rahalise haldussanktsiooni määramise.

65      Teiseks kinnitab seda järeldust asjaolu, et hageja jätkas rikkumist pärast seda, kui ühine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve rühm teavitas teda 23. märtsil 2016 määruse nr 575/2013 artikli 77 punktist a tulenevatest kohustustest, mille tõttu jõudis EKP järeldusele, et alates sellest kuupäevast oli rikkumine toime pandud mitte enam hooletusest, vaid tahtlikult.

66      Lisaks märgib EKP oma menetlusdokumentides õigesti, et hageja esile toodud alternatiivid rahalise haldussanktsiooni määramisele, nagu volituste teostamine, mis on tal määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõikest 2 tulenevalt, on käesoleva etteheite raames asjakohatud, kuna need ei saa olla sobivad meetmed eespool punktis 61 viidatud kohtupraktika tähenduses. Mis puudutab nimelt eesmärki, milleks on EKP‑le kõnealune pädevus antud, siis selleks on võimaldada tal tagada usaldatavusnõuete järgimine krediidiasutuste poolt, mitte aga viimaste suhtes sanktsioonide rakendamine (vt selle kohta 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Crédit mutuel Arkéa vs. EKP, T‑712/15, EU:T:2017:900, punkt 212).

67      Seega ei rikkunud EKP proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta otsustas käesolevas asjas määrata hagejale rahalise haldussanktsiooni.

68      Eespool toodut arvesse võttes tuleb teine etteheide ja järelikult ka esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et rikutud on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b

69      Vaidlustatud otsuses leidis EKP, et tal on kohustus avaldada tema määratud haldussanktsioonid ilma anonüümseks muutmiseta, välja arvatud juhul, kui täidetud on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti a või b tingimused. EKP tõdes, et hageja ei ole tõendanud, et kahju, mida võib talle põhjustada tema nime avaldamine koos talle määratud sanktsiooniga, on suurem kui seda liiki avaldamisega eeldatavalt kaasnev kahju.

70      Hageja väidab, et kui EKP otsustas avaldada hagejale määratud rahalise sanktsiooni ilma hageja nime anonüümseks muutmata, siis rikkus EKP ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b, kuna ta jõudis ekslikule järeldusele, et selline avaldamine ei põhjusta talle ebaproportsionaalset kahju.

71      EKP, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

72      Määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 sätestab, et „EKP teeb asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel ja tingimuste kohaselt teatavaks kõik lõikes 1 osutatud karistused, olenemata sellest, kas need on vaidlustatud või mitte“.

73      Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikes 1 on ette nähtud:

„1.      EKP avaldab põhjendamatu viivituseta ja pärast otsuse teatavakstegemist asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele oma veebilehel otsuse, millega osalevas liikmesriigis järelevalve alla kuuluva üksuse suhtes määratakse artiklis 120 määratletud halduskaristus, kaasa arvatud teabe rikkumise liigi ja olemuse kohta ning asjaomase järelevalve alla kuuluva üksuse identiteedi kohta, välja arvatud juhul, kui selline avaldamine kas

[…]

b)      põhjustaks, kui seda on võimalik kindlaks teha, asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele ebaproportsionaalset kahju.

Sellises olukorras avaldatakse halduskaristusi puudutavad otsused anonüümselt. Kui nimetatud asjaolusid mõistliku aja möödudes tõenäoliselt enam ei esine, võib käesoleva lõike alusel ettenähtud avaldamise vastava ajavahemiku võrra edasi lükata.“

74      Esimesena on küsimus tähenduses, mis tuleb omistada tingimusele, mille kohaselt peab selle üksuse identiteedi avaldamine, kellele sanktsioon määrati, tekitama talle „ebaproportsionaalset kahju“, selleks et kõnealune avaldamine toimuks anonüümselt vastavalt ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikele 1.

75      Hageja hinnangul tuleb seda tingimust tõlgendada nii, et selle kohaselt tuleb kaaluda asjaomase tegevuse raskust ja avaldamise mõju, arvestades niisuguse avaldamise karistavat laadi ja vajadust tagada asjaomase üksuse süütuse presumptsioon.

76      EKP, keda toetab komisjon, väidab sisuliselt, et rikkumise raskus ei ole ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldamisel asjakohane kaalutlus.

77      Ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b mõtte kindlakstegemiseks tuleb arvesse võtta mitte ainult selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta 7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rakendusmäärust tuleb võimaluse korral tõlgendada kooskõlas alusmääruse sätetega (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Pie Optiek, C‑376/11, EU:C:2012:502, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kuna ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus on vastu võetud määruse nr 1024/2013 artikli 33 lõike 2 alusel, tuleb raammäärust tõlgendada määrust nr 1024/2013 arvestades.

79      Mis esiteks puudutab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 grammatilist tõlgendamist, siis selgub selle sõnastusest, et selle sättega nähakse põhimõtteliselt ette iga sellise otsuse avaldamine, millega määratakse rahaline haldussanktsioon – viitamata asjasse puutuva rikkumise raskusele –, ning et avaldatud teabe hulka kuulub usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluva asjaomase üksuse identiteet. Seega on rahaliste haldussanktsioonide otsuseid lubatud anonüümselt avaldada või nende avaldamisega viivitada üksnes erandina ja kahel ammendavalt loetletud juhul.

80      Lisaks ei ole ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punktis b mainitud asjaomase rikkumise raskusastet kui kaalutlust, mis võib selle erandi tegemisel olla asjakohane.

81      Järelikult selgub ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 grammatilisest tõlgendamisest, et krediidiasutuse toime pandud rikkumise raskus ei ole asjakohane kaalutlus, kui EKP‑l tuleb otsustada sama määruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punktis b asuva erandi tegemine.

82      Teiseks tuleb märkida, et seda järeldust toetab määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 sõnastus, mille kohaselt „EKP teeb […] teatavaks kõik lõikes 1 osutatud karistused, olenemata sellest, kas need on vaidlustatud või mitte“. Sellest tuleneb tingimata, et iga sanktsioon tuleb põhimõtteliselt avaldada, sõltumata asjaomase rikkumise raskusest.

83      Kolmandaks kinnitab seda järeldust ka direktiivi 2013/36 arvesse võtmine.

84      Nimelt, kuna direktiiv 2013/36 määrab kindlaks määruse nr 575/2013 rikkumiste eest kohaldatavate sanktsioonide korra, on see direktiiv osa õiguslikust kontekstist, millesse kuulub määruse nr 1024/2013 artikkel 18, nagu nähtub ka selles artiklis tehtud viidetest „asjakohasele liidu õigusele“.

85      Direktiivi 2013/36 põhjenduses 38 on märgitud, et „selleks et tagada, et halduskaristustel on üldiselt hoiatav mõju, tuleks nad tavaliselt avaldada, välja arvatud teatavatel täpselt kindlaks määratud asjaoludel“. Sellest tuleneb, et seadusandja on soovinud, et põhimõtteliselt avaldataks kõik sanktsioonid, mille eesmärk on tagada nende sanktsioonide hoiatav mõju.

86      Lisaks tuleb esile tuua, et direktiivi 2013/36 artikkel 68, mis käsitleb pädevate asutuste poolt haldussanktsioonide avaldamise korda, järgib selles küsimuses analoogset lähenemist nagu ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõige 1, kuna esiteks kehtestab ka see säte kõikide määratud sanktsioonide avaldamise põhimõtte, viitamata asjaomase rikkumise raskusele, ja teiseks ei ole sellest põhimõttest tehtavate erandite hulgas kõnealust raskuse astet mainitud.

87      Kõike eespool toodut arvestades tuleb järeldada, et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud tingimuse puhul, mis puudutab niisuguse avaldamisega tekitatud kahju „ebaproportsionaalsust“, mille käigus ei muudetud kõnealust üksust anonüümseks, tuleb hinnata üksnes tagajärgi, mis anonüümseks muutmiseta kaasnevad selle üksuse olukorrale, võtmata selle üksusega seoses arvesse rikkumise raskusastet.

88      Seda järeldust ei lükka ümber hageja välja toodud asjaolu, et kõnealust sätet tuleb tõlgendada süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes.

89      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormide tõlgendamisel tõepoolest lähtuda põhiõigustest, mis on õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab liidu kohus ja mis on nüüd sätestatud hartas (vt 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

90      Siiski, arvestades nii ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 kui ka määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 väga selget mõtet, ei ole võimalik kõrvale kalduda eespool punktides 79–87 toodud tõlgendusest. Kui see oleks tõesti nii, oleks liidu teisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõte aluseks contra legem tõlgendamisele, mis ei ole lubatud (vt selle kohta 17. juuli 2015. aasta kohtumäärus EEB vs. komisjon, T‑685/14, ei avaldata, EU:T:2015:560, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Sätte puhul, mille mõte on selge ja üheselt mõistetav, tuleb Üldkohtul juhul, kui esitatakse normi õigusvastasuse vastuväide ELTL artikli 277 tähenduses, üksnes kontrollida selle normi vastavust aluslepingu sätetele ja liidu õiguse üldpõhimõtetele.

91      Kuigi hageja esitas õigusvastasuse vastuväite määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 suhtes, ei teinud ta seda põhjusel, et see säte näeb põhimõtteliselt ette rahaliste haldussanktsioonide avaldamise, olenemata rikkumise raskusest, vaid üksnes kolmanda väite raames osas, milles see säte näeb ette nende sanktsioonide avaldamise enne Üldkohtule hagi esitamise tähtaja möödumist.

92      Teisena tuleb kontrollida, kas EKP leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et sanktsiooni avaldamine isikut anonüümseks muutmata ei põhjusta hagejale „ebaproportsionaalset kahju“ ühise järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b tähenduses.

93      Sellega seoses tuleb kõigepealt tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt peab Üldkohus teostama täielikku kohtulikku kontrolli talle määratud sanktsiooni avaldamise proportsionaalsuse üle.

94      Nimelt, isegi kui eeldada, et Üldkohtul on – nagu väidab hageja – ELTL artikli 261 alusel täielik pädevus seoses sanktsioonidega, mille EKP on määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 1 alusel määranud, siis on kõnealune täielik pädevus erinevalt ELTL artiklis 263 ette nähtud õiguspärasuse kontrollist rangelt piiratud sanktsiooni suuruse kindlaksmääramisega (vt analoogia alusel 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

95      Üldkohus saab seega kontrollida vaid seda, kas EKP on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldanud õiguspäraselt.

96      Hageja leiab, et sanktsiooni avaldamine on ebaproportsionaalne, arvestades selle tagajärgede olulisust, võrreldes rikkumise vähese raskuse ja lühikese kestusega. Sellega seoses rõhutab ta esiteks oma heausksust, tema tegevuse läbipaistvust turul ja oma koostööd haldusmenetluses. Teiseks on ta arvamusel, et rahalise haldussanktsiooni summa on iseenesest piisav, et tagada selle hoiatav mõju. Kolmandaks rõhutab ta tagajärgede tõsidust avaldamise puhul, mis toob kaasa tema mainekahju, mis väljendub tema aktsiate turuväärtuse languses. Viidates Oxfordi ülikooli (Ühendkuningriik) uurimusele maine sellise kahjustamise tagajärje kohta, mis on tingitud õigusnormide rakendusmeetmete kogumist, märgib hageja, et negatiivne tagajärg mainele on väga palju raskem kui sanktsioon või sellel puudub isegi seos sanktsiooni suurusega. Seega on hageja arvates ebaproportsionaalne avaldada sanktsioon, mis piirdus 0,03% käibest. Lisaks viitab hageja tagajärgedele, mis EKP poolt teisele krediidiasutusele määratud sanktsiooni avaldamisel kaasnevad tema aktsiate väärtusele.

97      Mis puudutab hageja argumente tema toime pandud rikkumise väidetavalt vähese raskuse kohta, siis ei ole need argumendid eespool punktides 74–91 toodud põhjustel asjakohased, selleks et kontrollida, kas EKP keeldus hageja suhtes ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldamisest õiguspäraselt.

98      Mis puudutab hageja argumente talle määratud sanktsiooni avaldamise tagajärgede kohta, siis nähtub neist üksnes, et krediidiasutustele määratud haldussanktsioonide avaldamisel võib olla negatiivne mõju nende mainele. Eespool punktis 85 esitatud põhjustel tuleb siiski asuda seisukohale, et tegemist on asjaoluga, mida seadusandja võttis arvesse või isegi taotles, kui ta otsustas krediidiasutustele määratud santsioonide avaldamise põhimõtte kasuks, et tagada nende sanktsioonide hoiatav mõju.

99      Seega selleks, et EKP oleks kohustatud kohaldama ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 esimese lõigu punkti b, peab sanktsiooni ilma anonüümseks muutmiseta avaldamise tagajärg ületama seda tagajärge, mis tuleneb sellele avaldamisele omasest maine kahjustamisest. Tuleb aga tõdeda, et hageja ei esita ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et see võis olla nii käesolevas asjas.

100    Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et sisuliselt on rikutud ELTL artikli 263 kuuendat lõiku ja harta artiklit 47

101    Hageja väidab sisuliselt, et sellega, et EKP nägi vaidlustatud otsuse avaldamise ette enne ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja möödumist, rikkus EKP seda sätet ja harta artiklit 47. Hageja esitab selle kohta kaks etteheidet. Esimeses etteheites leiab ta, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on õigusvastane, kuna see on vastuolus ELTL artikli 263 kuuenda lõiguga ja harta artikliga 47. Teises etteheites heidab ta EKP-le sisuliselt ette seda, et ta ei tõlgendanud ega kohaldanud ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikes 1 esinevat väljendit „põhjendamatu viivituseta“ viisil, mis muudab selle sätte ELTL artikli 263 kuuenda lõigu ja harta artikliga 47 kooskõlas olevaks.

 Esimene etteheide, millega esitatakse määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 õigusvastasuse vastuväide

102    Hageja on seisukohal, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on osas, milles see näeb ette rahaliste haldussanktsioonide kohustusliku avaldamise reegli, olenemata sellest, kas karistatud krediidiasutus kavatseb hagi esitada või mitte, vastuolus ELTL artikli 263 kuuenda lõiguga ja harta artiklis 47 sätestatud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.

103    Sellega seoses väidab hageja, et EKP keeldumist avaldada sanktsioon anonüümselt peab saama kohtus vaidlustada ning et rahalise sanktsiooni avaldamisel enne hagi esitamist kaotaks hagi oma eseme. Ta järeldab sellest, et EKP ei või rahalist sanktsiooni avaldada enne ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja möödumist.

104    EKP, keda toetavad nõukogu ja komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

105    Määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikes 6 on sätestatud, et „EKP teeb […] teatavaks kõik lõikes 1 osutatud karistused, olenemata sellest, kas need on vaidlustatud või mitte“.

106    Tuleb tõdeda, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6, mis näeb ette sanktsiooni määramise otsuse avaldamise, isegi kui selle peale on esitatud hagi, piirdub ELTL artikli 278 esimese lause kohaldamisega, mille kohaselt „Euroopa Liidu Kohtusse hagi esitamine ei peata õigusakti toimet“.

107    Seega ei saa hageja esitatud õigusvastasuse vastuväitega nõustuda.

 Teine etteheide, mille kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 6 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõiget 1, kui neid sätteid tõlgendada kooskõlas ELTL artikliga 263 ja harta artikliga 47

–       Väite vastuvõetavus

108    EKP ja komisjon väidavad, et teine etteheide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata vastavalt kodukorra artikli 84 lõikele 1, kuna see esitati esimest korda repliigis.

109    Tuleb märkida, et hagiavalduse kolmandat väidet puudutavates argumentides ei piirdunud hageja väitega, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõige 6 on vastuolus ELTL artikli 263 kuuenda lõiguga ja harta artikliga 47. Hagiavalduse punktides 117–122 kritiseeris ta ka seda, kuidas EKP tõlgendas ja kohaldas ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikes 1 sisalduvat väljendit „põhjendamatu viivituseta“.

110    Järelikult tuleb repliigis esitatud arutluskäiku, milles hageja väidab, et EKP rikkus määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 6 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõiget 1, tõlgendades neid kooskõlas ELTL artikliga 263 ja harta artikliga 47, käsitleda hagiavalduses esitatud etteheite täiendamisena vastavalt eespool punktis 56 viidatud kohtupraktikale.

111    Käesolev etteheide on seega vastuvõetav.

–       Etteheite sisu

112    Hageja väidab, et määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 6 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas ELTL artikliga 263 ja harta artikliga 47. Sellest tuleneb, et kui krediidiasutus teatab EKP-le oma kavatsusest esitada tema otsuse peale tühistamishagi, peaks EKP enne selle otsuse avaldamist oma veebisaidil võimaldama tal täielikult kasutada tühistamishagi esitamise tähtaega.

113    Hageja meenutab, et ta teavitas EKP‑d 15. märtsil 2018 ehk vaidlustatud otsuse tegemisele järgneval päeval oma soovist esitada hagi ja taotleda selle otsuse täitmise peatamist. Ta heidab EKP‑le ette, et viimane teavitas teda kõigepealt, see tähendab 20. märtsil 2018, et avaldamine toimub ajavahemikus alates 21. märtsi 2018. aasta õhtust kuni 22. märtsini 2018. Alles hiljem otsustas EKP, et avaldamine toimub alles 26. märtsil 2018, tingimusel et Üldkohtule esitatakse hagi enne 23. märtsi 2018. Hageja väidab sisuliselt, et EKP rikkus harta artiklis 47 ja ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, kui ta piiras tähtaega, mille jooksul hageja sai esitada tühistamishagi, ja andis hagejale vastuolulisi juhiseid selle kohta, millal rahalise haldussanktsiooni avaldamine aset leiab.

114    Vaidlustatud otsuse punktis 5.10 otsustas EKP, et hagejale määratud sanktsioon avaldatakse ilma anonüümseks muutmiseta tema veebisaidil, nagu seda nõuab ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõige 1.

115    Nagu on märgitud eespool punktis 73, on ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikes 1 sätestatud, et EKP avaldab oma veebisaidil „põhjendamatu viivituseta […] asjaomasele järelevalve alla kuuluvale üksusele […] otsuse, millega osalevas liikmesriigis järelevalve alla kuuluva üksuse suhtes määratakse […] halduskaristus, kaasa arvatud teabe rikkumise liigi ja olemuse kohta ning asjaomase järelevalve alla kuuluva üksuse identiteedi kohta“.

116    Lisaks, nagu on juba mainitud eespool punktis 72, on määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikes 6 ette nähtud, et „EKP teeb asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel ja tingimuste kohaselt teatavaks kõik lõikes 1 osutatud karistused, olenemata sellest, kas need on vaidlustatud või mitte“.

117    Nagu on eespool punktis 89 meelde tuletatud, tuleb liidu õigusnormide tõlgendamisel lähtuda põhiõigustest, mis on õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab liidu kohus ja mis on nüüd sätestatud hartas.

118    Käesoleval juhul väidab hageja, et vaidlustatud otsuses oleks EKP pidanud kohaldama määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõiget 6 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõiget 1, tõlgendades neid kooskõlas harta artiklis 47 sisalduva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega nii, et tema suhtes tehtud sanktsiooniotsust ei saanud EKP veebisaidil anonüümseks muutmata avaldada enne seda, kui oli möödunud selle otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg, nagu on ette nähtud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus.

119    Määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 tõlgendamisest koostoimes ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikega 1 tuleneb, et nendes EKP‑le kehtestatud kohustus avaldada põhimõtteliselt ilma anonüümseks muutmata sanktsiooni määramise otsused tuleb täita „põhjendamatu viivituseta“ ja „olenemata sellest, kas [sanktsioonid] on vaidlustatud või mitte“, st sõltumata võimaliku hagi olemasolust.

120    Nagu on eespool punktis 106 juba märgitud, piirdub EKP‑l lasuv kohustus õiguspärasuse eelduse kohaldamisega, mis üldiselt kehtib liidu institutsioonide ja organite aktide ning selliste aktide kohustuslikkuse suhtes.

121    Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 297 lõike 2 viimases lõigus on ette nähtud, et „otsused, milles on märgitud adressaat, tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning jõustuvad sellisel teatavakstegemisel“. Lisaks, kohaldades liidu institutsioonide ja organite aktide õiguspärasuse eeldust, mille väljendus on ELTL artikli 278 esimeses lauses kehtestatud põhimõte, et hagi esitamine ei peata õigusakti toimet, tekitavad need õigusaktid õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid vastu võtnud institutsioon ei ole neid tühistanud, kui neid ei ole tühistatud tühistamishagi menetluse raames või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse tõttu (15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punkt 48, ning 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 74).

122    EKP‑l lasuv kohustus avaldada sanktsiooni määramise otsused üldjuhul anonüümseks muutmata nii kiiresti kui võimalik ja sõltumata võimaliku hagi olemasolust, tuleneb piisavalt selgelt ja täpselt määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõikest 6 koostoimes ühise järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikega 1 ning üldisemalt liidu institutsioonide ja organite aktide õiguspärasuse eeldusest ja kohustuslikkusest, mistõttu ei saa neid tõlgendada kooskõlaliselt nii, nagu nõuab hageja, sest see viiks contra legem tõlgenduseni, mis on kohtupraktika kohaselt keelatud (vt eespool punkt 90).

123    Neil asjaoludel ei saa hageja soovitud kooskõlalise tõlgendusega, mille kohaselt pidi EKP ära ootama tühistamishagi esitamise tähtaja möödumise, enne kui ta võis anonüümseks muutmata avaldada otsuse hagejale määratud sanktsiooni kohta, nõustuda põhjusel, et see läheb vastuollu vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olevate määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõike 1 sätete selge ja täpse sõnastusega nende koostoimes.

124    Kui nõustuda niisuguse tõlgendusega, tähendaks see, et pelk ähvardamine tühistamishagiga, mis ELTL artikli 263 alusel esitatakse otsuste peale, mille EKP on määruse nr 1024/2013 artikli 18 lõike 6 alusel koostoimes ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 132 lõikega 1 vastu võtnud, lükkab otsuste täitmise edasi ajale, mil on möödunud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaeg, kahjustades sel viisil niisuguste otsuste õiguspärasuse eeldust ja kohustuslikkust. Kohtupraktikast tuleneb aga, et liidu kohtule hagi esitamise õigus ei kahjusta üldjuhul liidu institutsioonide ja organite aktide õiguspärasuse eeldust ega kohustuslikkust (vt selle kohta 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑404/97, EU:C:2000:345, punkt 57; 22. märtsi 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑261/99, EU:C:2001:179, punkt 26, ning 13. detsembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑1/00, EU:C:2001:687, punkt 84).

125    Eespool toodut arvesse võttes tuleb teine etteheide ja kolmas väide tagasi lükata ning järelikult jätta hagiavaldus tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

126    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb EKP kohtukulud, nende seas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt.

127    Kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannavad nõukogu ja komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta VQ kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Papasavvas

Tomljenović

Schalin

Škvařilová-Pelzl

 

      Nõmm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. juulil 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.