ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

8. veebruar 2023(*)

[13. juuli 2023. aasta kohtumäärusega parandatud tekst]

Riigiabi – Lennunduse valdkond – Timișoara lennujaama kasuks Rumeenia võetud meetmed – Timișoara lennujaama võetud meetmed nii Wizz Airi kui ka seda lennujaama kasutavate lennuettevõtjate kasuks – Otsus, milles tuvastatakse osaliselt riigiabi puudumine Timișoara lennujaamale ja seda kasutavatele lennuettevõtjatele – Lennujaamatasud – Tühistamishagi – Halduse üldakt – Isiklik puutumus – Konkurentsipositsiooni oluline kahjustamine – Otsene puutumus – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – ELTL artikli 107 lõige 1 – Valikulisus – Eelis – Eraettevõtja kriteerium

Kohtuasjas T‑522/20,

Carpatair SA, asukoht Timişoara (Rumeenia), esindajad: advokaadid J. Rivas Andrés ja A. Manzaneque Valverde,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Tomat ja C. Georgieva,

kostja,

keda toetavad

Wizz Air Hungary Légiközlekedési Zrt. (Wizz Air Hungary Zrt.), asukoht Budapest (Ungari), esindajad: advokaadid E. Vahida, S. Rating ja I.‑G. Metaxas-Maranghidis,

ja

[Parandatud 13. juuli 2023. aasta kohtumäärusega] Societatea Națională „Aeroportul Internaţional Timişoara – Traian Vuia“ SA (AITTV), asukoht Ghiroda (Rumeenia), esindajad: solicitor V. Power ja solicitor R. Hourihan,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: president S. Papasavvas ning kohtunikud J. Svenningsen, M. Jaeger, C. Mac Eochaidh ja T. Pynnä (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades 12. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Carpatair SA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 24. veebruari 2020. aasta otsuse (EL) 2021/1428 riigiabi SA.31662 – C/2011 (ex NN/2011) kohta, mida Rumeenia andis Timișoara rahvusvahelisele lennujaamale seoses lennuettevõtjaga Wizz Air (ELT 2021, L 308, lk 1, edaspidi „vaidlustatud otsus“) osas, milles selles järeldatakse, et teatud meetmed ei ole käsitatavad riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

 Vaidluse taust

2        [Parandatud 13. juuli 2023. aasta kohtumäärusega] Timișoara rahvusvaheline lennujaam (edaspidi „lennujaam“) asub Rumeenia lääneosas, 50 kilomeetri (km) kaugusel Aradi (Rumeenia) lennujaamast, mille lennuliiklus on väike. Lennujaama käitab teine menetlusse astuja, Societatea Națională „Aeroportul Internaţional Timişoara – Traian Vuia“ SA (AITTV), kes on Rumeenia riigi 80‑protsendilise osalusega aktsiaselts.

3        Hageja Carpatair SA on Rumeenia piirkondlik lennuettevõtja. Aastal 2000 rajas ta oma sõlmpunkti lennujaama, kus ta toimis sõlmpunkti käitamismudeli alusel. Aastatel 2007–2009 oli lennujaama tegevus keskendunud hageja tegevusele, arvestades, et viimane osutas seal täisteenust ning teenindas ligi 32 riigisisest ja Euroopa sihtkohta.

4        Kuivõrd seoses Rumeenia ühinemisega Euroopa Liiduga 2007. aastal prognoositi lennuliikluse suurenemist ja selleks, et täita Schengeni alaga liitumise tingimusi julgeoleku valdkonnas, rahastas Rumeenia riik AITTV poolt terminali ehitamist Schengeni-väliste lendude jaoks ja tema poolt turvaseadmete ostmist.

5        Lisaks sõlmis AITTV odavlennuettevõtjate ligimeelitamiseks ja lennujaama üldise kasumlikkuse suurendamiseks 2008. aastal esimese menetlusse astujaga Wizz Air Hungary Légiközlekedési Zrt. (Wizz Air Hungary Zrt.) (edaspidi „Wizz Air“), kes on Ungari odavlennuettevõtja, lepingud, milles määrati kindlaks nende koostöö põhimõtted ning Wizz Airi poolt infrastruktuuri ja lennujaamateenuste kasutamise üldtingimused (edaspidi „2008. aasta lepingud“). Kahte neist lepingutest muudeti 25. juunil 2010 Wizz Airi ja AITTV vahel kokku lepitud uue allahindlussüsteemiga, mida kohaldati kuni 6. veebruarini 2011 (edaspidi „2010. aasta muudatuskokkulepped“). Wizz Air alustas lennujaamast lende 2008. aasta oktoobris.

6        Hageja esitas 30. septembril 2010 Euroopa Komisjonile kaebuse väidetava ebaseadusliku riigiabi kohta, mida Rumeenia ametivõimud andsid lennujaamale Wizz Airi kasuks.

7        Komisjon teatas 24. mail 2011 Rumeeniale oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (edaspidi „algatamisotsus“), mis hõlmas AITTV iga-aastast rahastamist tema tegevuseks aastatel 2007, 2008 ja 2009, lennujaamatasude allahindlusi ja hinnavähendusi, mis tehti vastavalt 2007., 2008. ja 2010. aasta lennundusteabe kogumikele (edaspidi „kogumikud“), 2008. aasta lepinguid ja Wizz Airi ajavahemiku eest 2009. aasta oktoobrist kuni 2010. aasta veebruarini tasumisele kuuluvate lennujaamatasude ajatamist. Selle otsuse avaldamisega 13. septembri 2011. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2011, C 270, lk 11) palus komisjon huvitatud isikutel esitada selle meetme kohta oma seisukoht.

8        Komisjon täheldas algatamisotsuses, et esialgu ei saa välistada, et 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikega ette nähtud allahindlusi ja hinnavähendusi ning 2008. aasta lepinguid saab käsitada siseturuga kokkusobimatu riigiabina.

9        Rumeenia ametiasutused, nagu ka huvitatud isikud, sealhulgas AITTV, hageja ja Wizz Air esitasid kirjalikud seisukohad. Komisjon edastas huvitatud isikute seisukohad Rumeenia ametiasutustele, kellel oli võimalus neid seisukohti kommenteerida.

10      Ajavahemikul 2011–2018 saadetud kirjades palus komisjon lisateavet Rumeenia ametiasutustelt, kes need nõuded täitsid.

11      Ajavahemikul 2011–2018 saadetud kirjades esitas hageja lisateavet.

12      Aastatel 2011 ja 2016 saadetud kirjades esitas AITTV lisateavet.

13      Komisjon teavitas 14. märtsil 2014 Rumeenia ametiasutusi ja huvitatud isikuid, et ta on vastu võtnud suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3; edaspidi „2014. aasta suunised“) ning palus esitada oma seisukoht. Komisjonile esitasid oma seisukoha hageja, Wizz Air ja AITTV.

14      Wizz Air esitas 11. veebruaril ja 3. juulil 2015 lisateavet.

15      Alates 2014. aastast lõpetas hageja oma tegevuse lennujaamas ja tema suhtes viidi läbi saneerimismenetlus. Tema peamine tegevuskoht asub nüüd Aradi lennujaamas, kust ta pakub eelkõige tšarterlende. Tal ei ole enam regulaarlende.

16      Komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu 24. veebruaril 2020.

 Vaidlustatud otsus

17      Vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon esimesena riigiabi olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 seisukohast seoses esiteks AITTV iga-aastase rahastamisega aastatel 2007–2009 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 38, 39 ja 171–235), teiseks lennujaamatasudega, mis avaldati 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 40–49 ja 267–299), kolmandaks 2008. aasta lepingute ja 2010. aasta muudatuskokkulepetega (edaspidi „kolmas meede“) (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 50–76 ja 300–440) ja neljandaks Wizz Airi poolt ajavahemiku eest 2009. aasta oktoobrist kuni 2010. aasta veebruarini tasumisele kuuluvate lennujaamatasude sissenõudmata jätmisega (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 77, 78 ja 441–443). Teisena, kuna komisjon leidis, et teatavas osas oli AITTV rahastamine käsitatav riigiabina, analüüsis komisjon nende kooskõla siseturuga (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 236–266).

18      Komisjon järeldas 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes toodud lennujaamatasude kohta, et nendes kogumikes ette nähtud baasmäär, allahindlused ja hinnavähendused ei olnud valikulised, sest neid kohaldati mittediskrimineerivalt. Komisjon asus seega seisukohale, et see meede ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

19      Kolmanda meetme kohta märkis komisjon, et see pidi suurendama AITTV tulu. Seetõttu leidis ta, et turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja oleks sellised lepingud sõlminud. Lisaks oli see meede osa üldisest strateegiast ja pikaajalistest jõupingutustest saavutada lennujaama üldine kasumlikkus. Komisjon järeldas seega, et need kokkulepped ei andnud Wizz Airile majanduslikku eelist, mida ta tavalistes turutingimustes ei oleks saanud ning need kokkulepped ei kujutanud endast riigiabi.

20      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni sõnastus on järgmine:

„Artikkel 1

1. Riiklik rahastamine, mille Rumeenia võimaldas ajavahemikul 2007–2009 [AITTV‑le] Schengeni ala väliste lendude terminali arendamiseks, ruleerimistee parandamiseks ja perrooni laiendamiseks ning valgustusseadmete jaoks summas 29 194 600 Rumeenia leud, kujutab endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses. Abi andmisel on rikutud [ELTL] artikli 108 lõiget 3.

2. Lõikes 1 osutatud riigiabi on siseturuga kokkusobiv [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

Artikkel 2

Juurdepääsutee ja parkla arendamise riiklik rahastamine 2007. aastal ning julgestusseadmete riiklik rahastamine 2008. aastal, 2007., 2008. ja 2010. aasta […] kogumikus sätestatud lennujaamatasud ning 2008. aasta lepingud Wizz Airiga (sealhulgas 2010. aasta [muudatuskokkulepped,]) ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 3

Käesolev otsus on adresseeritud Rumeeniale.“

 Poolte nõuded

21      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles selles ei järeldata, et 2010. aasta kogumik (edaspidi „teine meede“) ja kolmas meede (edaspidi koos „vaidlusalused meetmed“) kujutavad endast Wizz Airile antud ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

22      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

23      Esitamata formaalselt Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, väidab komisjon, keda toetab AITTV, et hagi on vastuvõetamatu esiteks seetõttu, et hagejal ei ole õigust vaidlustatud otsuse tühistamise hagi esitada ja teiseks puudub tal tekkinud ja jätkuv huvi vaidlustatud otsuse tühistamist nõuda.

24      Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

 Põhjendatud huvi

25      Komisjon leiab, et hagejal puudub olemasolev ja otsene põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Vaidlusalused meetmed ei avalda ebasoodsat mõju hageja praegustele lennutransporditeenustele, mis oma laadilt erinevad teenustest, mida Wizz Air osutas komisjoni uurimise esemeks olevatel aastatel (ja isegi praegu). Mis puudutab hageja väidetavat tahet jätkata oma tegevust lennujaamas, siis lisaks asjaolule, et seda ei toeta ükski tõend, ei tõenda see põhjendatud huvi olemasolu.

26      Pealegi ei saa hageja käesolevast menetlusest otseselt kasu. Nimelt ei mõjuta komisjoni arvates käesoleva menetluse soodne lahendus hageja poolt Rumeenia kohtutele esitatud vastutuse tuvastamise hagi ja tagastushagi. Kui liidu kohtud peaksid vaidlustatud otsuse vaidlusaluseid meetmeid puudutavas osas tühistama, peaks komisjon neid meetmeid uuesti analüüsima, eelkõige siseturuga kokkusobivuse aspektist. Kuna komisjon on ainsana pädev abimeetmete kokkusobivust hindama, ei saa ükski liikmesriigi kohus iseseisvalt järeldada, et meede on siseturuga kokkusobimatu, ja kohustada abi tagasi nõudma.

27      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on vaidlustatud otsuse tühistamiseks huvi. See huvi eeldab, et juba selle akti tühistamisel enesel võivad olla õiguslikud tagajärjed ja hagi võib oma tulemuse kaudu anda hagi esitanud poolele mingit kasu (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

28      Lisaks peab huvi tühistamishagi esitamiseks olema hagiavalduse esitamise ajal juba tekkinud ja alles (vt 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Samuti tuleb meenutada, et põhimõtteliselt säilib poole huvi tühistamismenetluse vastu, kui see võib olla aluseks võimalikule vastutuse tuvastamise hagile (vt 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Põhjendatud huvi esinemiseks piisab, kui kahju hüvitamise hagi võidakse esitada ja see võimalus ei ole ainult hüpoteetiline (vt 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Samuti võib põhjendatud huvi tuleneda mis tahes menetlusest, mis võidakse algatada liikmesriigi kohtus ja milles liidu kohtus vaidlustatud akti tühistamine võib anda hagejale mingi eelise (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Liidu kohtul ei tule selleks, et analüüsida talle hagi esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu, hinnata, kui tõenäoline on see, et liikmesriigi kohtule riigisisese õiguse alusel esitatud hagi on põhjendatud, ja seega asendada seda kohut niisuguse hinnangu andmisel. Siiski on vajalik, kuid ka piisav, et liidu kohtule esitatud tühistamishagi tulemus annaks selle esitanud isikule mingit kasu (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Käesoleval juhul esitas hageja 28. jaanuaril 2016 Tribunalul Bucureștile (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) kahju hüvitamise hagi AITTV, Rumeenia ametiasutuste ja Wizz Airi vastu seoses riigiabi andmisega Wizz Airile eelkõige vaidlusaluste meetmetega. Selle hagi kohta on teinud kohtuotsuse nii Tribunalul București (Bukaresti esimese astme kohus) kui ka Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia). Viimati nimetatud kohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust vaatab läbi Înalta Curte de Casație şi Justiție (Rumeenia kõrgeim kassatsioonikohus).

34      Lisaks esitas hageja pärast Tribunalul Timiși (Timiși esimese astme kohus, Rumeenia) 30. augusti 2011. aasta kohtuotsust – milles tuvastati, et teise meetme punktis 7.3 ette nähtud vähendamine kujutab endast ebaseaduslikku riigiabi ning 14. novembril 2012 kinnitas seda Curtea de Apel Piteșt (Pitești apellatsioonikohus, Rumeenia) – 2015. aastal hagi kõnealuse abi tagasinõudmiseks. Seda hagi menetleb praegu Curtea de Apel Alba Iulias (Alba Iulia apellatsioonikohus, Rumeenia), kes otsustas 21. detsembril 2020 menetluse peatada kuni käesolevas kohtuasjas lõpliku kohtuotsuse tegemiseni.

35      Samuti ei saa välistada, et kui vaidlustatud otsus tühistatakse, võib see mõjutada Rumeenia kohtutes pooleli olevate kohtuvaidluste tulemust.

36      Lisaks, mis puudutab hageja teist kaebust, siis teavitas komisjon hagejat 1. juulil 2020 oma kavatsusest mitte algatada selles teises asjas ametlikku uurimismenetlust, kuna asjasse puutuvad meetmed olid sarnased nendega, mida analüüsiti vaidlustatud otsuses. Hageja väidab ka, et teise kaebuse esialgne uurimine komisjoni poolt on endiselt pooleli.

37      Järelikult võib vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine kaasa tuua ametliku uurimismenetluse algatamise selles teises asjas, milles hagejal on põhimõtteliselt võimalik teostada oma menetlusõigusi seisukohtade esitamisega.

38      Seega on hageja õiguslikult piisavalt tõendanud, et ta võib vaidlustatud otsuse tühistamisest kasu saada. Seega on tal nimetatud otsuse tühistamiseks põhjendatud huvi.

 Õigus hagi esitada

39      Komisjon väidab, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult.

40      Esiteks lõpetas hageja oma tegevuse lennujaamas 2013. aastal, mil tema peamine tegevuskoht viidi üle Aradi lennujaama. Samuti muutis ta ärimudelit ja pakub nüüd tšarterlende. Hageja ei esitanud mingit konkreetset teavet selle kohta, millised olid tema ja Wizz Airi konkurentsisuhted hagi esitamise ajal.

41      Teiseks oli asjaolude asetleidmise ajal hageja vaid üks paljudest Wizz Airi konkurentidest lennujaamas ning ta konkureeris Wizz Airiga otseselt vaid väga väikese arvu sihtkohtade pärast. Otseselt konkureerisid Wizz Airiga lennujaamast väljuvate ja sinna saabuvate regulaarlendude turul veel kaks lennuettevõtjat: Blue Air ja Malev.

42      Kolmandaks ei esitanud hageja mingit teavet asjaomaste turgude suuruse kohta, tema enda, Wizz Airi ja teiste potentsiaalsete konkurentide turuosa kohta neil turgudel ega ka nende turuosa muutuse kohta pärast vaidlusaluste meetmete võtmist. Ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema tegevuse vähenemine teatud liinidel, tema finantsolukorra halvenemine ja tema tegevuse ümberpaigutamine 2013. aastal või asjaomastel turgudel Wizz Airi turuosa tekkimine tulenes vaidlusalustest meetmetest. Eelkõige ei ole hageja esitanud saneerimisnõustaja aruannet ega riigisiseste kohtute otsuseid, millele ta viitab. Lisaks võivad finantsraskusi selgitada muud tegurid, sealhulgas väiksemahuliste õhusõidukite kasutamine, sõlmpunkti käitamismudeli kasutamine ja finantskriis.

43      Wizz Air väidab samuti, et hageja raskused ei olnud tingitud mitte talle väidetavalt antud abist, vaid hageja ärimudeli vananemisest uurimise esemeks olevate aastate jooksul, kusjuures seda vananemist täheldas ka saneerimisnõustaja oma ümberkorralduskavas. Lisaks sai hageja ise lennujaamas eeliseid teise meetme alusel, mistõttu ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost Wizz Airile väidetavalt antud abi ja hageja – kes väidetavalt ei saanud mingeid eeliseid – turupositsiooni halvenemise vahel.

44      Üldkohtu 11. märtsi 2022. aasta küsimustele antud vastustes väidab komisjon vaidlusaluste meetmete laadi kohta, et neid meetmeid tuleb analüüsida eraldi, sealhulgas nende vastuvõetavuse küsimuses. Samamoodi väidab Wizz Air oma vastustes samadele küsimustele, et kolmandat meedet käsitlev vaidlustatud otsuse osa on üksikakt, samas kui vaidlustatud otsuse teine meede on halduse üldakt. Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse selle osa peale hagi esitamise õigust hinnata ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel, mis puudutab halduse üldakte.

45      Sellega seoses väidab komisjon siiski, et isegi kui asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on teise meetme osas halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid, peab see meede ka hagejat otseselt puudutama, mis aga nii ei ole. Sama moodi väidab Wizz Air, et hageja õigus esitada vaidlustatud otsuse peale hagi teist meedet puudutavas osas eeldab, et otsus puudutaks hagejat otseselt, mida see aga ei tee, kuna teine meede ei olnud Wizz Airi suhtes kohaldatav. Wizz Airile kohaldatavaid lennujaamatasusid reguleeris nimelt kolmas meede.

46      Samadele küsimustele antud vastustes väidab komisjon 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (C‑453/19 P, EU:C:2021:608) kohta, et see kohtuotsus on asjakohane üksnes seoses kolmanda meetmega. Nii komisjon kui ka Wizz Air väidavad, et selles kohtuotsuses esitatud turu mõiste selgitusel ei ole käesolevas asjas tähtsust ja see ei võimalda järeldada, et hagi on vastuvõetav, kuna igal juhul peab esinema põhjuslik seos väidetava abi ja hageja turupositsioonile avaldatava mõju vahel. Käesoleval juhul aga selline põhjuslik seos puudub. Näiteks toob komisjon hageja loobumise liinist Timișoara-Frankfurt (Saksamaa), mille tingis teenindusaegade puudumine Frankfurdi lennujaamas, mitte aga kolmas meede.

47      Kõigepealt on oluline meenutada, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhtumil. Esiteks võib hagi esitada tingimusel, et akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt selle kohta eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ja 91, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 31).

–       Sissejuhatavad märkused vaidlusaluste meetmete laadi kohta

48      Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9) artikli 1 punktis d on mõiste „abikava“ määratletud kui „mis tahes õigusakt, mille alusel võidakse ilma edasiste rakendusmeetmeteta anda individuaalset abi õigusaktis üldiselt ja abstraktselt määratletud ettevõtjatele, ja mis tahes õigusakt, mille alusel võidakse anda eriprojektiga sidumata abi ühele või mitmele ettevõtjale määramata ajaks ja/või määramata ulatuses“.

49      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni otsus, mille ese on „abikava“ lubamine või keelamine, on üldkohaldatav akt ja seega võib selle kvalifitseerida „halduse üldaktiks“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑594/19 P, EU:C:2022:40, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

50      Käesolevas asjas nähtub eespool punktist 21, et hagi puudutab vaidlusaluseid meetmeid.

51      Mis puudutab teist meedet, siis vaidlustatud otsuse põhjenduse 290 kohaselt oli selles ette nähtud lennujaamatasude süsteem kohaldatav kõigi lennujaama kasutavate lennuettevõtjate suhtes. Neid ei nimetata teises meetmes.

52      Sellest järeldub, et teises meetmes ette nähtud lennujaamatasude süsteem oli kohaldatav objektiivselt määratletavatele olukordadele ja see tekitas õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletavatele isikute kategooriatele, mistõttu juhul, kui see kava hõlmab riigiabi, on see vaadeldav abikavana. Järelikult on vaidlustatud otsuse osa, mis käsitleb teist meedet, üldkohaldatav akt ja seega võib selle kvalifitseerida halduse üldaktiks ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses.

53      Mis puudutab aga kolmanda meetme esemeks olevaid kokkuleppeid, mida hagi samuti käsitleb, siis nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 340, olid need eraldi läbi räägitud ja neid kohaldati üksnes kokkuleppe kahe poole suhtes. Järelikult tuleb neid pidada üksikaktideks. Kuna neid kokkuleppeid puudutav vaidlusaluse otsuse osa ei ole seega halduse üldakt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, sest see ei ole üldkohaldatav akt, tuleb Üldkohtul kontrollida, kas vaidlustatud otsuse see osa puudutab hagejat otseselt ja isiklikult selle sätte mõttes (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

–       Hageja isiklik puutumus seoses kolmanda meetmega

54      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad muud isikud peale otsuse adressaatide väita, et otsus puudutab neid isiklikult mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt selle kohta 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, punkt 223, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 33).

55      Kui hageja seab kahtluse alla ELTL artikli 108 lõike 3 alusel vastu võetud abi hindamise otsuse põhjendatuse või nagu käesolevas asjas, ametliku uurimismenetluse otsuse põhjendatuse, siis ei piisa hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks ainuüksi asjaolust, et hagejat võib pidada „asjasse puutuvaks“ isikuks selle artikli lõike 2 tähenduses. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses. See on nii muu hulgas juhul, kui vaidlusaluse otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja seisundit asjaomasel turul (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 97, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 37).

56      Kui hageja tõendab oma turuseisundi olulist kahjustamist, ei pea ta esitama oma lõplikku hinnangut tema ja abi saanud ettevõtjate konkurentsisuhete kohta, vaid nõutav on üksnes see, et hageja põhjendaks asjakohaselt, kuidas võib komisjoni otsus rikkuda tema seaduslikke huve, kahjustades kõnealusel turul oluliselt tema seisundit (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, 169/84, EU:C:1986:42, punkt 28, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 57).

57      Hageja konkurentsiseisundi oluline kahjustamine asjaomasel turul ei tulene sellel turul erinevate konkurentsisuhete põhjalikust analüüsist, mis võimaldab täpselt kindlaks teha tema konkurentsiolukorra kahjustamise ulatuse, vaid põhimõtteliselt prima facie järeldusest, et komisjoni otsuses käsitletud meetme kohaldamine toob kaasa selle seisundi olulise kahjustamise (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 58).

58      Sellest tuleneb, et see tingimus võib olla täidetud, kui hageja esitab tõendid, mis võimaldavad tõendada, et kõnealune meede võib oluliselt kahjustada tema seisundit asjaomasel turul (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 38, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 59).

59      Konkurendi turuseisundi olulise kahjustamise tõendamine ei saa piirduda vaid sellega, et tõendatakse teatud märke, mis näitavad hageja äri- või finantstulemuste halvenemist, näiteks tema käibe oluline langus, talle tekkinud märkimisväärne finantskahju või tema turuosa oluline vähenemine pärast kõnealuse abi andmist. Riigiabi andmine võib kahjustada ettevõtja konkurentsiseisundit ka muul viisil, põhjustades näiteks saamata jäänud tulu või arengu, mis oli ebasoodsam sellest, mis oleks toimunud abi puudumisel (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, C‑525/04 P, EU:C:2007:698, punktid 34 ja 35, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 61).

60      Neid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida asjaolusid, mille hageja esitas selleks, et tõendada, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult, ja eelkõige seda, et kolmas meede võib oluliselt kahjustada tema seisundit asjaomasel turul.

61      Käesolevas asjas tuleb esimesena tõdeda, et hagejal oli haldusmenetluses aktiivne roll. Ta esitas komisjonile kaebuse ja esitas ametliku uurimismenetluse raames oma märkused. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et ta esitas komisjonile korduvalt teavet.

62      Kuid samuti tuleb täheldada, et pelgast hageja osalemisest haldusmenetluses ei saa järeldada, et vaidlustatud otsus teda isiklikult puudutab (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 60, ning 26. septembri 2016. aasta kohtuotsus Greenpeace Energy jt vs. komisjon, T‑382/15, ei avaldata, EU:T:2016:589, punkt 39), isegi kui tal on menetluses olnud oluline roll, nagu käesolevas asjas, kus hageja on isik, kes esitas vaidlustatud otsuse aluseks olnud kaebuse (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 94 ja 95).

63      Teisena, hageja esitas tõendeid turgude kohta, kus ta Wizz Airiga konkureeris ja kus teda oluliselt kahjustati. Nimelt teostasid nii hageja kui Wizz Air mõlemad lende lennujaamast alates 2008. aasta oktoobrist – mil Wizz Air lennujaamas tegutsema hakkas – kuni 2014. aasta jaanuarini, mil hageja lõpetas oma tegevuse lennujaamas.

64      Täpsemalt konkureerisid hageja ja Wizz Air 2011. aasta algatamisotsuse vastuvõtmise ajal viiel liinil, mille lähte- või sihtkoht oli lennujaam, nimelt Saksamaa osas Düsseldorfi teenindavatel liinidel (hageja teenindas Düsseldorfi ja Wizz Air Dortmundi, mis maanteed pidi asuvad teineteisest 70 km kaugusel) ning Itaalia osas Veneetsiat (hageja teenindas Veneetsiat ja Wizz Air Trevisot, mis maanteed pidi asuvad teineteisest 41 km kaugusel), Bergamo-Milanot, Bolognat (hageja teenindas Bolognat ja Wizz Air Forlit, mis maanteed pidi asuvad teineteisest 73 km kaugusel) ja Roomat teenindavatel liinidel.

65      Algatamisotsuses määratles komisjon asjaomase kaubaturu kui linnapaari õhutranspordis ja pidas kaudselt asendatavateks selliseid lähimaid lennujaamu nagu Düsseldorf ja Dortmund või Bologna ja Forli, lähtudes oma otsustuspraktikast konkurentsi valdkonnas. Selle turu määratluse kohaselt konkureerisid seega hageja ja Wizz Air viiel järgmisel turul: Düsseldorf ja Timișoara, Veneetsia ja Timișoara, Bergamo-Milano ja Timișoara, Bologne ja Timișoara ning Rooma ja Timișoara.

66      Lisaks leiab hageja, et ta konkureeris kaudselt Wizz Airiga veel viiel liinil, mis on määratletavad 200 km suuruse teeninduspiirkonna alusel. Ta on nimelt arvamusel, et Dortmundi, Veneetsiat, Bergamo-Milanot ja Forlit teenindades konkureeris Wizz Air ka lennuliinidel Frankfurti (Saksamaa) (maanteed pidi 222 km kaugusel Dortmundist), Veronasse (Itaalia) (maanteed pidi 121 km kaugusel Veneetsiast), Torinosse (Itaalia) (maanteed pidid 185 km kaugusel Bergamost), Firenzesse (Itaalia) (maanteed pidi 109 km kaugusel Forlist) ja Anconasse (Itaalia) (maanteed pidi 166 km kaugusel Forlist), mida teenindas ka tema.

67      Sellega seoses tuleb Dortmundi ja Frankfurdi linna kohta märkida, et need asuvad maanteed pidi teineteisest enam kui 200 km kaugusel, mistõttu isegi kui lähtuda hageja turu määratlusest, ei ole need igal juhul käsitatavad sama turuna.

68      Ülejäänud nelja liini osas ei selgita hageja, miks peaks käesolevas asjas olema teeninduspiirkond (200 km) märkimisväärselt suurem kui see, mida komisjon oma konkurentsivaldkonna otsustuspraktikas harilikult kasutab (100 km). Lisaks teenindas hageja ise ühel ajal Torinot ja Bergamot, Bergamot ja Veronat, Veronat ja Veneetsiat ning Bolognat ja Firenzet – st linnapaare, mis asuvad samas 200 km suuruses teeninduspiirkonnas –, väites samas, et need sihtkohad on asendatavad. See asjaolu võib seada kahtluse alla hageja ja Wizz Airi vahelise väidetava „kaudse konkurentsi“ asjakohasuse nende paaride osas.

69      Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ja Wizz Air konkureerisid lennujaamast väljuvatel või sinna suunduvatel lennuliinidel viiel liinil (nimetatud eespool punktis 65), kuna hageja ei ole tõendanud, et Wizz Air konkureeris temaga kaudselt ka viiel täiendaval liinil (nimetatud eespool punktis 66).

70      Kolmandana tuleneb esitatud tõenditest, et hageja turupositsiooni on oluliselt kahjustatud. Komisjonile 7. juunil ja 8. augustil 2011 esitatud kirjalikes seisukohtades märkis hageja, et tal tekkis 2010. aastal enam kui üheksa miljoni euro suurune kahjum ja ta pidi muutma oma ärimudelit, et oma tegevuskahjumit minimeerida. Komisjon tuvastas algatamisotsuses, et ajavahemikul 2008–2010 vähenes oluliselt hageja reisijate arv, tasuvus ja tulud viiel liinil, mis konkureerisid Wizz Airiga. Alates 2014. aastast lõpetas hageja oma tegevuse lennujaamas ja tema suhtes viidi läbi saneerimismenetlus.

71      Neljandana nähtub hageja esitatud andmetest, et tal oli eriline seisund, mis teda eristas teistest lennujaamas esindatud lennuettevõtjatest, kuna lennujaama tegevuses juhinduti hageja tegevusest, arvestades, et 2008. aastal oli ta seal lennuliikluse tiheduse seisukohast põhiline lennuettevõtja. Hageja tegevusest tulenes sel aastal 38% AITTV tuludest. Sama kehtis ka vastupidi: aastatel 2000–2013 tulenes üle 90% hageja käibest tema tegevusest sõlmpunkti käitamismudeli alusel lennujaamas.

72      Hagejal oli ka eriline staatus, kuna ta oli ainus äriühing, kes Wizz Airiga viiel liinil otseselt konkureeris. Nimelt konkureerisid Wizz Airiga otseselt veel ainult kaks lennujaamas tegutsevat lennuettevõtjat: Blue Air ja Malev. Hageja sõnul piirdus see konkurents kummagi puhul ühe liiniga, milleks olid vastavalt lennud sihtpunkti Rooma ja Budapest (Ungari).

73      Viiendana on hageja tõendanud, et kolmas meede oli üks tema konkurentsiseisundi kahjustamise põhjustest.

74      Hagiavalduse lisast A.7 nähtub nimelt, et ajavahemikus 2008–2010 vähenes hageja netotulusus poole võrra viiel lennuliinil, millel ta otseselt konkureeris Wizz Airiga.

75      Mis puudutab Saksamaad, siis nähtub hagiavalduse lisast A.7, et ajavahemikus 2008–2010 vähenes hageja netotulusus Düsseldorfi liinil 57%.

76      Itaalia kohta nähtub hagiavalduse lisast A.7, et aastatel 2008–2010 vähenes hageja netotulusus 52% Veneetsia, Bergamo-Milano, Bologna ja Rooma liinil.

77      Lisaks nähtub hageja poolt komisjonile 7. juunil 2011 esitatud seisukohtadest, et hageja ei kurtnud mitte ainult selle üle, et ta kaotas reisijad Wizz Airile, vaid ka selle üle, et ta ei saanud jätkata tegutsemist Alitalia ja Alpi Eagleasi Põhja-Itaalia-suunalistel liinidel pärast nende äriühingute lahkumist lennujaamast 2008. aastal, kuna need liinid võttis üle Wizz Air.

78      Eespool punktides 75–77 mainitud asjaolud kinnitavad nii hageja käibe vähenemist kui ka saamata jäänud tulu tekkimist või ebasoodsamat arengut võrreldes sellega, mis oleks aset leidnud kolmanda meetme puudumisel seoses liiniga, mida hageja teenindas Saksamaa suunal ja liinidega, mida ta teenindas Itaalia suunal. Eespool punktis 58 viidatud kohtupraktika kohaselt võib viimati nimetatud asjaoludest piisata, et tõendada, et konkurendi turupositsiooni on oluliselt kahjustatud.

79      Hageja on seega esitanud tõendeid turgude kohta, kus ta Wizz Airiga konkureeris ja kus tema seisundit oluliselt kahjustati. Samuti on ta esitanud tõendeid, mis toetavad argumenti, et tema turupositsiooni on oluliselt kahjustatud, olgu siis tegemist kas tema tulemuste halvenemise või saamata jäänud tuluga või tema eristaatusega võrreldes lennujaamas tegutsevate lennuettevõtjatega. Lõpuks tõendas ta ka seda, et kolmas meede oli üks tema konkurentsiseisundi kahjustamise põhjustest.

80      Tõendeid, mille hageja esitas selleks, et tõendada, et kolmas meede võis oluliselt kahjustada tema konkurentsiseisundit asjaomastel turgudel, ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, mille kohaselt esiteks ei ole hageja esitanud mingit teavet asjaomaste turgude suuruse kohta ega tema enda või Wizz Airi turuosa kohta, ega samuti ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tema tegevuse vähenemine teatud liinidel ja tema finantsolukorra halvenemine on vaidlusaluste meetmete tagajärg, ja teiseks võivad neid majandusraskusi selgitada muud tegurid, näiteks sõlmpunkti käitamismudeli kasutamine (vt eespool punkt 42).

81      Sellega seoses tuleb meenutada eespool punktis 56 viidatud kohtupraktikat, millest tuleneb, et kui hageja tõendab, et tema turupositsiooni on oluliselt kahjustatud, ei pea ta andma oma lõplikku hinnangut tema ja abi saavate ettevõtjate konkurentsisuhete kohta, vaid nõutav on üksnes see, et hageja põhjendaks asjakohaselt, kuidas komisjoni otsus võib rikkuda tema seaduslikke huve, kahjustades oluliselt tema seisundit asjaomasel turul.

82      Eelkõige ei saa nõuda, et hageja tõendaks, et tema finantsraskused on tingitud üksnes kõnealustest meetmetest (vt selle kohta 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Air France vs. komisjon, T‑894/16, EU:T:2019:508, punkt 65).

83      Kuigi käesolevas asjas on tõenäoline, et hageja finantsraskusi võis tekitada mitme teguri koosmõju, on hageja käesolevas kohtuasjas esitatud asjaolusid arvestades siiski piisavalt tõendanud, et kolmas meede võis oluliselt kahjustada tema konkurentsiseisundit asjaomastel turgudel.

84      Lõpuks, kuna komisjon väidab, et hageja lõpetas oma tegevuse lennujaamas alates 2013. aastast, et ta muutis ärimudelit ega esitanud mingit konkreetset teavet selle kohta, millised konkurentsisuhted olid tal Wizz Airiga hagi esitamise ajal (vt eespool punkt 40), siis piisab, kui märkida, et olulist kahjustamist tuleb hinnata olukorra alusel, mis valitses hetkel, mil vaidlusalused meetmed võeti ja võisid tagajärgi tekitada, nagu möönis ka komisjon kohtuistungil.

85      Seega tuleb asuda seisukohale, et kolmas meede võis oluliselt kahjustada hageja konkurentsiseisundit asjaomastel turgudel.

86      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja on tõendanud, et vaidlustatud otsus puudutab teda kolmandat meedet käsitlevas osas isiklikult.

–       Hageja otsene puudutatus seoses vaidlusaluste meetmetega

87      Väljakujunenud praktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus selle kohta, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt et esiteks avaldaks vaidlustatud meede otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja et teiseks ei jätaks see meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Mis puudutab konkreetselt riigiabi käsitlevaid eeskirju, siis tuleb rõhutada, et nende eesmärk on konkurentsi säilitada. Nii on selles valdkonnas asjaolu põhjal, et komisjoni otsusega ei muudeta nende riigisiseste meetmete mõju, mille puhul hageja kõnealusele institutsioonile esitatud kaebuses väidab, et meetmed ei ole kõnealuse eesmärgiga kokkusobivad ning panevad ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda, võimalik järeldada, et vastav otsus puudutab otseselt tema õiguslikku olukorda, eelkõige tema õigust – nagu see tuleneb EL toimimise lepingu sätetest riigiabi valdkonnas – mitte tegutseda konkurentsis, mida kahjustavad kõnealused riigisisesed meetmed (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Kuna otsese puudutatuse tingimus nõuab, et vaidlustatud akt avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, on liidu kohus kohustatud kontrollima, kas hageja on asjakohaselt esitanud põhjused, miks võib komisjoni otsus panna ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seega avaldada mõju tema õiguslikule olukorrale (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 47).

90      Mis käsitleb käesolevas asjas eespool punktis 87 nimetatud kahest kriteeriumist esimest, siis nähtub toimikust, et hageja tegutses Wizz Airiga sarnasel tegevusalal, samal teenuseturul ja samal geograafilisel turul. Kuna Wizz Air oli isik, kes väidetavalt sai kasu vaidlustatud otsuses hinnatud vaidlusalustest meetmetest, tuleb asuda seisukohale, et hageja on asjakohaselt põhjendanud, et vaidlustatud otsus võib seada ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja järelikult mõjutab see otsus otseselt tema õiguslikku olukorda, eelkõige tema õigust mitte tegutseda turul, kus vaidlusalused meetmed kahjustavad konkurentsi.

91      Seoses eespool punktis 87 nimetatud kahest kriteeriumist teisega tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei muuda teise ega kolmanda meetme tagajärgi, mis tulenevad automaatselt üksnes liidu õigusnormidest, ilma et tuleks kohaldada muid vahenorme.

92      Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt nii teise kui ka kolmanda meetme osas.

93      Hagejal on seega õigus esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes.

94      Järelikult tuleb hagi lugeda vastuvõetavaks.

 Lisade vastuvõetavus

 Saneerimisnõustaja aruande väljavõtete vastuvõetavus

95      Hageja esitas väljavõtted saneerimisnõustaja aruandest, lisades need tema märkustele AITTV menetlusse astuja seisukohtade kohta.

96      AITTV väidab, et kuna hageja esitas sellest aruandest vaid väljavõtteid, ei ole need kasutatavad. Nii komisjon kui ka Wizz Air väidavad, et see dokument on vastuvõetamatu ja tuleb toimikust eemaldada, kuna esiteks on see koostatud rumeenia keeles, mitte menetluskeeles, ilma et sellele oleks lisatud tõlget, ning teiseks esitati see hilinenult.

97      Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukorra artikli 85 lõike 1 kohaselt esitatakse tõendid ja tõendite kogumise taotlused menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Kuigi käesolevas asjas mainiti saneerimisnõustaja aruannet juba hagiavalduses, ei esitanud hageja ühtegi mõistlikku selgitust, miks selle aruande väljavõtted esitati hilinenult, alles vastuseks AITTV menetlusse astuja seisukohtadele.

98      Seega tuleb saneerimisnõustaja aruande väljavõtted tunnistada vastuvõetamatuteks.

 Lisa Q.2 vastuvõetavus

99      Hageja esitas Üldkohtu 19. juuli 2022. aasta küsimustele antud vastuse lisas Q.2 arved, mille AITTV saatis Wizz Airile ja millel olid märgitud kuupäevad ajavahemikus 30. novembrist 2010 kuni 31. maini 2011; nendest nähtub, et teise meetme punktist 7.3 tulenevad allahindlused (72%–85%) olid kohaldatavad kõikidele lennujaamatasudele, mitte üksnes maandumistasudele.

100    Kohtuistungil vaidles komisjon vastu nende arvete vastuvõetavusele ja palus need toimikust eemaldada, kuna esiteks olid need koostatud rumeenia keeles ja teiseks esitati need hilinenult. Komisjon palus, et juhul, kui need arved siiski vastuvõetavaks tunnistatakse, lisataks toimikusse nende arvete tõlge inglise keelde.

101    Selle kohta tuleb meenutada, et kodukorra artikli 46 lõike 2 kohaselt peab kõigile esitatud või lisatud dokumentidele, mis on koostatud muus keeles kui kohtumenetluse keel, olema lisatud tõlge kohtumenetluse keelde. Sama artikli lõige 3 näeb siiski ette, et mahukate dokumentide puhul võib esitada tõlkeid väljavõtetest. Lisaks tuleneb kodukorra praktiliste rakendussätete punktist 99, et kui menetlusdokumendile lisatud tõendile ei ole lisatud tõlget kohtumenetluse keelde, palub kohtusekretär asjasse puutuval poolel see puudus kõrvaldada, kui tõlge on vajalik menetluse takistusteta läbiviimiseks.

102    Seega ei ole hagiavaldusele lisatud dokumentide kohtumenetluse keelde tõlkimine nõue, mis peab olema igal juhul täidetud. Järelikult ei saa tõlke puudumine tähendada automaatselt nende vastuvõetamatust (vt selle kohta 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Steinhoff jt vs. EKP, T‑107/17, EU:T:2019:353, punktid 35–38; 9. juuni 2021. aasta kohtuotsus HIM vs. komisjon, T‑235/19, EU:T:2021:343, punktid 84–89 (ei avaldata) ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Allergan Holdings France vs. EIPO – Dermavita Company (JUVEDERM), T‑397/20, ei avaldata, EU:T:2021:653, punktid 24–26).

103    Käesolevas asjas märkis komisjon esiteks kohtuistungil, et kõnealused arved olid juba haldusmenetluses tema toimikusse lisatud. Teiseks on keel, milles need arved on koostatud – nimelt rumeenia keel – komisjoni ja Rumeenia ametiasutuste vaheline suhtluskeel ja algatamisotsuse ja vaidlustatud otsuse autentse versiooni keel. Seega võib asuda seisukohale, et komisjon suutis aru saada kõnealuste arvete sisust.

104    Igal juhul parandas hageja lisa Q.2 puuduse ise spontaanselt, esitades selle tõlke menetluskeelde ja täheldades samas, et selline tõlge ei ole nõutav, kuna kõnealuste arvete tõenduslik väärtus seisneb nendes esitatud arvudes ja protsentides ning kergelt arusaadavas sõnastuses.

105    Lisaks tuleb märkida, et kõnealused arved, millega vähendati AITTV poolt Wizz Airile osutatud kõigi teenuste hinda, esitas hageja selleks, et näidata teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindluse ulatust. Seda ulatust puudutas ka üks 19. juulil 2022 pooltele esitatud Üldkohtu küsimus, mille ta esitas kodukorra artikli 89 alusel, mis lubab Üldkohtul esitada pooltele küsimusi, et selgitada vaidluse teatavaid aspekte.

106    Seega tuleb lisa Q.2 tunnistada vastuvõetavaks ja jätta rahuldamata toimikust kõrvaldamise taotlus, mille komisjon selle lisa kohta esitas.

 Sisulised küsimused

107    Hageja tugineb oma hagi põhjendamiseks neljale väitele. Esimeses väites leiab ta, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi järelduses, et teine meede ei olnud valikuline. Teise väite kohaselt on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga, rikutud õigusnormi ja põhjendamiskohustust, kuna selles järeldatakse turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi väära kohaldamise tõttu, et kolmas meede ei andnud Wizz Airile põhjendamatut eelist. Kolmandas väites kinnitab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja rikkus oma hoolsuskohustust seoses lennuettevõtjate vahelise hinnadiskrimineerimisega, mis toimus lennujaamas vaidlusaluste meetmete kaudu. Neljandas väites leiab ta, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles ei ole arvesse võetud kolmandas meetmes sisalduvat riigiabi, mida anti Wizz Airile julgestustasu vähendamise teel.

 Esimene väide, et teise meetme valikulisusega seoses on rikutud õigusnormi

108    Kuna 2007. ja 2008. aasta kogumikud olid koostatud enne Wizz Airi lennujaama saabumist, puudutab hageja oma esimeses väites üksnes teist meedet.

109    Hageja väidab, et teise meetme punktis 7.3 ette nähtud lennujaamatasude uus allahindlus kuni 85% oli kavandatud selliselt, et see andis valikulise eelise Wizz Airile, kes oli ainus lennujaamas tegutsev lennuettevõtja, kes kasutas õhusõidukeid, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja mille pardale võetud reisijate arv kuus oli suurem kui 10 000 reisijat.

110    Esimesena väidab hageja, et asjaolu, et teised lennuettevõtjad said või oleksid võinud asjaomastest allahindlusest kasu saada ja et teine meede oli kohaldatav kõigile lennujaamas tegutsevatele lennuettevõtjatele, ei välista, et selles ette nähtud soodustused olid kehtestatud eesmärgiga anda Wizz Airile valikuline eelis, mida komisjon aga ei analüüsinud.

111    Sellega seoses väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on tehtud vigu analüüsis, mis puudutab esiteks küsimust, kas teine meede eristab võrreldavates olukordades olevaid ettevõtjaid, ja teiseks küsimust, kas sellist eristamist saab põhjendada põhimehhanismi eesmärkidega. Nimelt kujutab teise meetme punktis 7.3 kehtestatud allahindlus endast põhimehhanismi erandit, mis diskrimineeris lennujaama kasutavaid, võrreldavas olukorras olevaid lennuettevõtjaid.

112    Lisaks ei ole allahindluse määr (vahemikus 72–85%) majanduslikult põhjendatav, kuna miski ei viita sellele, et suurema õhusõiduki kasutamine võimaldab lennujaama kulusid vähendada rohkem kui 70%, nagu märkis komisjon menetluse algatamise otsuse põhjenduses 164. Lisaks ei suutnud teise meetme võtmise ajal lennujaama taristu suuri õhusõidukeid kanda. Wizz Airi tegevusest tulenev radade katte ülekoormus tõi lennujaamale kaasa isegi suuremaid kulusid.

113    Teisena väidab hageja, et komisjon andis teise meetme valikulisuse suhtes väära hinnangu, kuivõrd see oli de facto valikuline. Esiteks oli Wizz Air ainus lennuettevõtja, kes kvalifitseerus lennujaamatasude allahindlust saama ja ainus, kes seda tegelikult ka sai, nagu möönis komisjon menetluse algatamise otsuse põhjendustes 154 ja 226. Hageja hinnangul oli nimelt Taromil ainult üks lennuk, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja ta ei suutnud teenindada rohkem kui 10 000 reisijat kuus (2009. aastal oli Taromi keskmine lahkuvate reisijate arv kuus 5 480).

114    Teiseks oli lennujaamatasude muutmine teise meetmega AITTV katse muuta õiguspärasemaks allahindlusi, mida kohaldati ka Wizz Airile 2010. aasta muudatuskokkulepete alusel.

115    Komisjon, keda toetab AITTV, väidab omalt poolt esimesena, et ettevõtjate arvu, kes tegelikult võisid hinnaalandusi saada, ei pidanud ta otsustavaks asjaoluks, kui ta järeldas, et meede ei olnud valikuline. Ta märgib lisaks, et teine meede nägi ette nii hinnaalandusi õhusõidukite osas, mille suurim stardimass ületas 70 tonni, kui ka muid allahindlusi, muu hulgas väiksemate õhusõidukite suhtes, nagu need, mida käitas hageja.

116    Komisjon väidab samuti, et repliigis esitatud hageja argument, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses tehtud vigu selle analüüsimisel, kas teine meede teeb vahet võrreldavates olukordades olevatel ettevõtjatel ja kas selline eristamine võib olla põhimehhanismi eesmärke arvestades õigustatud, kujutab endast uut väidet ja on selle tõttu vastuvõetamatu.

117    Igal juhul ei kujuta teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlus endast erandit põhimehhanismist, nimelt kogumikust tervikuna. Mis puudutab allahindluse majanduslikku põhjendust, siis on see esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 101 ja 102. Otsus suurendada liiklust lennujaamas, vähendades suurtele õhusõidukitele kohaldatavaid tasusid, põhineb majanduslikul kaalutlusel, et saadav kogutulu on suurem.

118    Teisena väidab komisjon, et menetluse algatamise otsuses viidatud teine meede hõlmas kõiki 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes kehtestatud allahindlusi. Esimene väide puudutab aga ainult teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlust ehk meedet, mis erineb vaidlustatud otsuses analüüsitud meetmest, ning on seetõttu tulemusetu.

119    Igal juhul ei olnud Wizz Air ainus lennuettevõtja, kes käitas õhusõidukeid, mille suurim stardimass ületas 70 tonni. See oli nii ka Taromi puhul, kes oleks võinud niisuguste õhusõidukite kasutust suurendada, et saada teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlust. Wizz Air ja AITTV väidavad sellega seoses, et selle allahindluse eesmärk oli julgustada teisi odavlennuettevõtjaid kasutama lennujaamas õhusõidukeid, mille suurim stardimass ületas 70 tonni, kehtestades selleks saavutatava lennuliikluse taseme (10 000 reisija läve võib Wizz Airi sõnul saavutada vaid kahe lennuga päevas).

120    Komisjon märgib lõpuks, et meedet saab pidada de facto diskrimineerimiseks üksnes siis, kui see on diskrimineeriv ettevõtjate suhtes, kes on põhimehhanismi eesmärgi seisukohast võrreldavas olukorras. Teise meetme ükski osa ei ole aga diskrimineeriv lennuettevõtjate suhtes, kes on võrreldavas olukorras.

–       Teise meetme hindamine vaidlustatud otsuses

121    Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuse põhjendustes 267–299 riigiabi andmist 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes avaldatud lennujaamatasudega. Ta hindas valikulisuse tingimust vaidlustatud otsuse põhjendustes 284–299.

122    Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 289, et selle analüüsimisel, kas 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikud andsid teatavatele lennuettevõtjatele soodustusi võrreldes teiste võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate lennuettevõtjatega, võeti võrdlemisel aluseks lennujaamas kohaldatav kord. Sellega seoses märkis ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 290, et lennujaamatasude ning allahindluste ja hinnavähenduste süsteemi kohaldati kõikide vastavalt 2007., 2008. või 2010. aasta kogumikes kirjeldatud tingimustele vastavate lennuettevõtjate suhtes, kes kasutasid või võisid kasutada lennujaama.

123    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 292 märkis komisjon, et „[k]ohaldatavad allahindlused olid liugskaalal, väikseim neist moodustas 250–500 maandumise puhul aastas 10% (st [viis] maandumist nädalas)“, ja et „hinnataval ajavahemikul tegutses [lennujaamas] lisaks Wizz Airile ka mitu teist lennuettevõtjat, kelle lennukipargis olid asjakohase suurusega ja/või piisava sagedusega lende tegevad õhusõidukid ning kes seetõttu said või oleksid võinud saada kasu asjaomastest allahindlustest“.

124    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 293 ja 294 järeldas komisjon, et 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes ette nähtud baastasud, allahindlused ja hinnavähendid ei olnud valikulised, kuna neid kohaldati mittediskrimineerivalt. Komisjon järeldas seega, et see meede ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

–       Teisele meetmele antud hinnangu põhjendatus

125    ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

126    Järelikult kuuluvad mõiste „abi“ alla üksnes need meetmed, mis annavad valikulise eelise teatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate kategooriatele või teatud majandussektoritele.

127    Kohtupraktikas on siiski täpsustatud, et sekkumised, mis esmapilgul näivad kõigile ettevõtjatele kohaldatavatena, võivad siiski olla teataval määral valikulised ja seega võib neid pidada meetmeteks, mille eesmärk on soodustada teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist (vt 6. märtsi 2002. aasta otsus kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99, EU:T:2002:59, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    De facto valikulisus on tuvastatav olukordades, kus isegi juhul, kui formaalselt on meetme kohaldamise kriteeriumid formuleeritud üldsõnaliselt ja objektiivselt, on meede struktureeritud nii, et selle mõju soodustab oluliselt üht konkreetset ettevõtjate rühma (vt selle kohta 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punktid 101–107; vt ka komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (ELT 2016, C 262, lk 1), punkt 121).

129    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb eelise valikulisuse tingimuse hindamisel kindlaks teha, kas konkreetses õiguslikus regulatsioonis on riigisisene meede niisugune, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teistega, kes on selle regulatsiooniga taotletavat eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Mõiste „riigiabi“ ei hõlma riiklikke meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja mis on seega a priori valikulised, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei erista ELTL artikli 107 lõige 1 riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende tagajärgede kaudu (vt 21. detsembri 2016. aasta otsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 48 ja viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 6. märtsi 2002. aasta otsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑92/00 ja T‑103/00, EU:T:2002:61, punkt 51 ja viidatud kohtupraktika).

131    Seega, kuigi ei saa välistada, et meede, mille abil riigi osalusega ettevõtja kehtestab oma vara või teenuse kasutamise tingimused – mis on üldkohaldatavad kõigile ettevõtjatele, kes tema vara või teenust kasutavad –, on valikuline, tuleb selleks, et see valikulisus kindlaks teha, lähtuda mitte meetme laadist, vaid selle tagajärgedest ja kontrollida, kas võrreldes teiste ettevõtjatega saavad sellega ette nähtud eelisest tegelikult kasu vaid teatud ettevõtjad, samas kui asjaomase regulatsiooni eesmärgi seisukohast on kõik need ettevõtjad võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras (21. detsembri 2016. aasta otsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 49).

132    Kõigi võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate kindlaksmääramine sõltub sellest, kuidas on enne määratletud õiguslik regulatsioon, mille eesmärki arvestades tuleb vajaduse korral analüüsida ettevõtjate, keda meede vastavalt kas soodustab või ei soodusta, faktilise ja õigusliku olukorra võrreldavust (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 60).

133    Kõigepealt tuleb märkida esiteks, et teise meetme punktides 1–4 olid kehtestatud erinevate lennujaamatasude määrad (nimelt maandumise, valgustuse, parkimise ja reisijatele osutatavate teenuste, sealhulgas julgestuse eest). Tasudele, mida tegelikult maksti, võidi kohaldada eri liiki allahindlusi. Teise meetme punktides 7.1, 7.2 ja 7.3 oli vastavalt ette nähtud kolme tüüpi allahindlusi, mis ei olnud kumuleeruvad:

–        esiteks allahindlus 10%–70% olenevalt eelneval aastal teostatud rahvusvaheliste lendude maandumiste arvust;

–        teiseks allahindlus 50% kaheteistkümne kuu jooksul uutele lennuettevõtjatele, kes teostavad vähemalt kolm lendu nädalas õhusõidukiga, mis mahutab vähemalt 70 istekohta. Iga uue teenindatava sihtkoha eest kohaldati allahindlust 50% kuue kuu jooksul; lisaks nendele allahindlustele maksis AITTV ka tagasi 10%–30% pardaleminekutasu maksetest olenevalt pardalevõetud reisijate arvust aastas;

–        kolmandaks allahindlus 72%–85% õhusõidukite puhul, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja mis võtsid pardale rohkem kui 10 000 reisijat kuus.

134    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 46–49 nähtub, et eespool esimeses ja teises taandes kirjeldatud allahindlused olid ette nähtud juba 2008. aasta kogumikus. Teises meetmes ette nähtud allahindluste hulgas olid punktis 7.3 ette nähtud allahindlused – kirjeldatud eespool kolmandas taandes – ainsana uued võrreldes 2008. aasta kogumikuga.

135    Teiseks väidab komisjon, et esimene väide on tulemusetu, kuna see puudutab üksnes teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlust (st allahindlus 72%–85% õhusõidukite puhul, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja mis võtsid pardale rohkem kui 10 000 reisijat kuus), samas kui menetluse algatamise otsuses viidatud teine meede hõlmas kõiki 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes ette nähtud allahindlusi.

136    See argument tuleb tagasi lükata. On tõsi, et vaidlustatud otsuses uuris komisjon teises meetmes ette nähtud allahindlusi tervikuna, analüüsimata eraldi punktis 7.3 ette nähtud allahindlust. Siiski hõlmab vaidlustatud otsus ka viimati nimetatud allahindlust ja hageja väidab just nimelt, et komisjon ei oleks tohtinud jätta kontrollimata, kas see allahindlus eraldi võetuna ei olnud Wizz Airi suhtes valikuline.

137    Kolmandaks väitis komisjon kohtuistungil veel seda, et teise meetme punkt 7.3 ei olnud Wizz Airi suhtes kohaldatav, kuna viimane oli sõlminud lennujaamaga kokkuleppeid. Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et vaidlustatud otsuse kohaselt olid lennujaamatasude süsteem ning allahindlused ja hinnavähendused kohaldatavad kõigile lennuettevõtjatele, kes kasutasid või võisid kasutada lennujaama, sealhulgas Wizz Airile.

138    Käesolevas asjas heidab hageja komisjonile sisuliselt ette seda, et ta välistas teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindluste valikulisuse põhjendusel, et teised lennuettevõtjad said või oleksid võinud samuti saada asjaomaseid allahindlusi, ning et teist meedet kohaldati kõigile lennujaamas tegutsevatele lennuettevõtjatele.

139    Sellega seoses märkis komisjon esimesena vaidlustatud otsuse põhjenduses 290, et lennujaamatasude süsteem ning allahindlused ja hinnavähendused olid kohaldatavad kõigile lennuettevõtjatele, kes kas kasutavad või võivad kasutada lennujaama ja kes olenevalt olukorrast vastavad 2007., 2008. ja 2010. aasta kogumikes kirjeldatud tingimustele.

140    Kuid teise meetme valikulisuse tuvastamist ei takista selle meetme laad, st selle kohaldamine „üldise“ korrana, mis põhines kriteeriumidel, mis ise olid üldist laadi. Nimelt on valikulisuse tingimus laiaulatuslikum, hõlmates meetmeid, mis oma tagajärgede poolest soodustavad teatud ettevõtjaid neile omaste spetsiifiliste tunnuste tõttu. Samuti tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et abi ei ole suunatud ühele või mitmele enne kindlaks määratud konkreetsele abisaajale, vaid see sõltub reast objektiivsetest kriteeriumidest, mille alusel võib abi anda määramata arvule abisaajatele, keda ei saa esialgu individualiseerida, ei ole piisav, et seada kahtluse alla meetme valikulisus ja seega selle kvalifitseerimine riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selline asjaolu ei välista nimelt selle avaliku sekkumise käsitamist valikulise meetmena, kui see annab oma kohaldamiskriteeriumide tõttu eelise teatavatele ettevõtjatele, välistades teised (vt selle kohta 29. septembri 2000. aasta kohtuotsus CETM vs. komisjon, T‑55/99, EU:T:2000:223, punkt 40). Seega ei välistanud kogumiku üldine laad iseenesest võimalikku de facto diskrimineerimist lennujaama kasutavate lennuettevõtjate vahel.

141    Teisena märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 292, et „[k]ohaldatavad allahindlused olid liugskaalal, väikseim neist moodustas 250–500 maandumise puhul aastas 10% (st [viis] maandumist nädalas)“, ja et „hinnataval ajavahemikul tegutses [lennujaamas] lisaks Wizz Airile ka mitu teist lennuettevõtjat, kelle lennukipargis olid asjakohase suurusega ja/või piisava sagedusega lende tegevad õhusõidukid ning kes seetõttu said või oleksid võinud saada kasu asjaomastest allahindlustest“.

142    Sellest on näha esiteks, et komisjon analüüsis teises meetmes ette nähtud kolme tüüpi allahindlusi koos, selgitamata, miks on selline üldine hinnang sobiv selle kindlakstegemisel, kas meede on valikuline, kuigi iga allahindluse liigiga olid seotud erinevad tingimused ja need allahindlused ei olnud kumulatiivsed. Seetõttu jättis ta kontrollimata, kas konkreetselt teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindluse liik eraldivõetuna andis selle kohaldamise tingimustest tulenevalt Wizz Airile eelise, välistades teised lennujaamas tegutsevad lennuettevõtjad.

143    Teiseks ei uurinud komisjon konkreetselt seoses teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindluse liigiga küsimust, kas teistel lennuettevõtjatel peale Wizz Airi oli sobiva suurusega ja piisava kasutussagedusega õhusõidukeid, mis võimaldasid neil tegelikult sellest allahindlusest kasu saada.

144    Tõsi, vaidlustatud otsusest nähtub, et haldusmenetluses väitis Wizz Air, et teised lennuettevõtjad käitasid lennukeid, mille suurim stardimass ületas 70 tonni ja kelle suhtes võidi seega kohaldada teise meetme punktis 7.3 ette nähtud liiki allahindlust (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 122). Komisjon märkis oma menetlusdokumentides, et Tarom kasutas selliseid õhusõidukeid ja ta oleks võinud üritada suurendada oma lennuliiklust lennujaama, et saada neid allahindlusi.

145    Ent tegelikkuses kohaldati teise meetme punktis 7.3 ette nähtud liiki allahindlust ainult Wizz Airi suhtes ja ükski teine lennuettevõtja, sealhulgas Tarom, ei suutnud saavutada punktis 7.3 nõutud minimaalset pardalevõetavate reisijate arvu kuus.

146    Mis puudutab veel Wizz Airi ja AITTV argumenti, et need allahindlused pidid võimaldama suurendada lennuliiklust lennujaamas ja seega ka tegelikult saadavat tulu, siis tuleb rõhutada, et nagu nähtub eespool punktis 130 viidatud kohtupraktikast, ei erista ELTL artikli 107 lõige 1 riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb sekkumised nende tagajärgede kaudu, mistõttu ei ole lennuliikluse ja tulude eesmärgid teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindluste valikulisuse hindamisel asjakohased. Igal juhul tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi asjaolu, mis tõendaks neid eesmärke.

147    Kolmandaks tuleb märkida, et teises meetmes ette nähtud kahe ülejäänud allahindlusmeetme arvesse võtmine, nagu sellele viitab komisjon, võib veelgi enam seada kahtluse alla selle, kas meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlused ei ole valikulised. Nimelt nägid need kaks ülejäänud meedet ette allahindluse vahemikus 10%–70% ja 10%–30%, samas kui viidatud punkt 7.3 võimaldas suuremaid ja selgelt vähem progressiivseid allahindlusi, mis algasid 72%st ja ulatusid kuni 85%ni.

148    Seega tuleb järeldada, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta jättis analüüsimata, kas teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlus eraldivõetuna oli valikuline, ilma et oleks vaja analüüsida, kas hageja argument selle kohta, et teise meetme punktis 7.3 ette nähtud allahindlused kujutavad endast erandit selle meetmega kehtestatud põhimehhanismist, esitati hilinemisega või ei ole põhjendatud.

149    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väitega nõustuda.

 Teine väide, mis käsitleb ilmset hindamisviga, õigusnormi rikkumist ja põhjenduse puudumist, kuna vaidlustatud otsuses järeldati, et kolmas meede ei andnud Wizz Airile põhjendamatut eelist

150    Teine väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses väiteosas, mis puudutab faktiliste asjaolude hindamist, väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on jäetud tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad, et AITTV tegevus ei olnud võrreldav turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja tegevusega.

151    Nimelt ei viinud AITTV läbi mingit eelnevat analüüsi, et teha kindlaks, kas 2008. aasta lepingud võisid anda talle positiivse tootluse või vähemalt katta Wizz Airi tegevuskulud, kuigi turustuskokkuleppe tulemusel vähenesid Wizz Airi kõik lennujaamatasud kuni 85%. Ettevaatlik turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks aga enne oma äristrateegia muutmist teinud eelneva tulususanalüüsi.

152    Teises väiteosas, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kolmanda meetme suhtes vääralt kohaldatud. Komisjon ei võtnud nimelt arvesse kolmanda meetme üldist konteksti ega prognoositavat arengut, nagu sellest meetmest tulenev lennuala katte klassifikatsiooninumbri parandamise kulu ning selle mõju keskmises ja pikas perspektiivis. Eelkõige pidas ta vääralt 2008. aasta lepingute tulususe hindamisel õigeks lähtuda üksnes kolmeaastasest tähtajast.

153    Komisjon väidab aga kõigepealt, et hageja ei vaidle vastu analüüsile, mille komisjon esitas 2010. aasta muudatuskokkulepete tulususe kohta, vaid üksnes tema analüüsi 2008. aasta lepingute tulususe kohta. Sellega seoses märgib ta, et selleks, et vaidlustada edukalt turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamine vaidlustatud otsuses, peab hageja tõendama, et komisjoni hinnang ei ole mitte üksnes ekslik, vaid ka ebausutav.

154    Esimese väiteosa kohta väidab komisjon seoses eelneva analüüsi puudumisega, et ei saa välistada, et nõustuda saab ka uuringuga, milles lennujaama ja lennuettevõtja vahel sõlmitud kokkuleppest oodatavat täiendavat tasuvust hinnatakse tagantjärele, kuid milles lähtutakse selle kokkuleppe sõlmimise ajal olemas olnud andmetest.

155    Mis puudutab teist väiteosa, mis käsitleb eelkõige 2008. aasta lepingute tulususe hindamise ajavahemikku, siis väidab komisjon, et ta valis kolme aasta pikkuse perioodi – mis oli turustuskokkuleppe esialgse kohaldamise aeg –, kuna muu hulgas ei oleks arukas turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja arvestanud lepingute pikendamisega pärast lepingute täitmist, nagu on selgitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 334–336.

156    Repliigis väidab hageja, et Wizz Air sai 2010. aasta muudatuskokkulepete kaudu riigiabi, sest sisuliselt andsid teine meede ja 2010. aasta muudatuskokkulepped Wizz Airile sama eelise.

157    Sellega seoses väidab komisjon vasturepliigis, et 2010. aasta muudatuskokkulepped ja teine meede ei kujuta endast ühte meedet ning et ta hindas neid eraldi.

–       Kolmanda meetme hindamine vaidlustatud otsuses

158    2008. aasta lepingud hõlmasid vastastikuse mõistmise memorandumit, turunduslepingut, käitamislepingut ja maapealse teeninduse lepingut.

159    Vastavalt vastastikuse mõistmise memorandumile ja turunduslepingule, mis sõlmiti esialgu kolmeks aastaks, kohustus AITTV muu hulgas laiendama reisiterminali, et suuta vastu võtta kuni kolm miljonit reisijat aastas enne 1. jaanuari 2011, parandada maandumis- ja stardiraja klassifikatsiooni enne 2009. aasta lõppu ning anda teenindusaegu, nagu Wizz Airi neid nõuab. Wizz Air kohustus tegelema AITTV eest tema turustustegevusega.

160    Käitamisleping ja maapealse teeninduse leping, mis sõlmiti esialgu üheks aastaks, määrasid kindlaks Wizz Airi poolt tasumisele kuuluvad lennujaamatasud, samuti allahindlused ja tasudest vabastamise tingimused. Tasud olid peamiselt samad, mis 2008. aasta kogumikus. 25. juunil 2010 muudeti käitamiskokkulepet ja maapealse teeninduse kokkulepet 2010. aasta muudatuskokkulepetega ja kehtestati uus allahindlussüsteem, mis vastas teises meetmes määratletule (vt eespool punkt 5).

161    Komisjon uuris võimalikku riigiabi andmist kolmanda meetmega vaidlustatud otsuse põhjendustes 300–440. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 322–415 hindas ta majandusliku eelise olemasolu tingimust seoses 2008. aasta lepingutega, hinnates neid koos, ning põhjendustes 416–439 seoses 2010. aasta muudatuskokkulepetega.

162    Mis puudutab 2008. aasta lepinguid, siis analüüsis komisjon küsimust, kas Wizz Airi tegevusest saadi pärast neid lepinguid lisatulu (st lennundustegevuse tulu, mis tulenesid Wizz Airi makstud tasudest ja lennundusega mitteseotud tegevuse tulu), mis ületas lisakulu (st käitamise, turunduse ja investeeringute kulu) ja mida sai pidada teenituks tänu Wizz Airi tegevusele lennujaamas (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 341–343).

163    Selleks uuris komisjon järjestikku eelnevaid tulususanalüüse, mis olid koostatud tagantjärele andmete alusel, mis olid kättesaadavad enne 2008. aasta lepingute sõlmimist ning mille esitasid vastavalt Rumeenia 9. detsembril 2014 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 344–356) ja Wizz Air 10. veebruaril 2015 (edaspidi „Oxera 2015. aasta aruanne“) (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 357–381). Ta analüüsis ka uurimust, mille hageja esitas 10. novembril 2014 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 382–392).

164    Rumeenia esitatud analüüsi kohta märkis komisjon, et selles esineb mitu lünka. Muu hulgas ei esitatud selles mingit lisakulu arvutust, vaid üksnes lisatulu arvutus. Seetõttu leidis komisjon, et see analüüs ei tõenda, et 2008. aasta lepingutes järgiti turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 355–356).

165    Mis puudutab Oxera 2015. aasta aruannet, siis see nägi ette 2008. aasta lepingute nüüdispuhasväärtuse (edaspidi „NPV“) 7,6 miljonit Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 1,5 miljonit eurot). Komisjon nõustus enamiku Oxera 2015. aasta aruande alusteesidega. Ta kohandas nendest mõnda, et võtta arvesse väiksemat lisakulu, mille tulemusel suurenes lisatulu, ja leidis muu hulgas, et ükski investeering – eriti mis puudutab reisiterminali ning maandumis- ja stardiradasid – ei tulenenud Wizz Airi kohalolekust lennujaamas (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 362 ja 372–379). Pärast seda, kui komisjon oli Oxera 2015. aasta aruande alusel arvutanud ümber lisakulu, lisatulu ja lisakasumi, leidis ta, et see aruanne võimaldab järeldada, et 2008. aasta lepingud pidid eeldatavasti suurendama AITTV lisakasumit (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 381).

166    Mis puudutab hageja esitatud uuringut järeldusega, et 2008. aasta lepingud ei olnud tulu toovad, siis lükkas komisjon tagasi suurema osa põhiteesidest, sealhulgas väite, et investeeringud, mis tehti seoses lennuala katte klassifikatsiooninumbri parandamise ja reisiterminali töödega, olid Wizz Airi lennujaamas kohalolekuga seotud lisakulud. Komisjon järeldas, et seda uuringut ei saa kasutada tõendamaks, et 2008. aasta lepingud ei olnud kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumiga (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 388–392).

167    Komisjon võttis Oxera 2015. aasta aruande tulemusi toetavate dokumentidena arvesse ka Oxera ja RBB tagantjärele tehtud 27. oktoobri 2011. aasta uuringuid. Oxera tagantjärele läbi viidud uuringu kohaselt tekkis 2008. aasta lepingutest nende kohaldamise kolme aasta jooksul positiivne NPV 145 249 eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 398).

168    Mis puudutab 2010. aasta muudatuskokkuleppeid, siis nägi Oxera 2015. aasta aruanne ette NPV suuruses 2,3 miljonit leud, ehk umbes 469 852 eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 417). Komisjon võttis arvesse ka Oxera tagantjärele tehtud uuringut, milles leiti, et 2010. aasta muudatuskokkulepetel oli nende kohaldamise üheksa kuu jooksul positiivne VAN 483 147 eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 429).

169    Nii järeldas komisjon Oxera 2015. aasta aruande põhjal – kuigi ta tegi teatud ümberarvutusi, toetades neid Oxera ja RBB tagantjärele tehtud uuringutega –, et kolmas meede pidi AITTV‑le tooma lisatulu. Lisaks oli see meede osa üldisest strateegiast ja pikaajalistest jõupingutustest saavutada lennujaama üldine kasumlikkus. Seetõttu leiab komisjon, et turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja oleks sellised lepingud sõlminud. Komisjon asus seisukohale, et need kokkulepped ei andnud Wizz Airile majanduslikku eelist, mida ta ei oleks saanud tavapärastes turutingimustes ja seega ei ole need käsitatavad riigiabina (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 413–415 ja 437–440).

–       Kolmandale meetmele antud hinnangu põhjendatus

170    Kohtupraktika kohaselt ei ole täidetud tingimused, millele meede peab vastama, et see kuuluks ELTL artiklis 107 määratletud mõiste „abi“ kohaldamisalasse, kui abi saanud ettevõtja oleks võinud saada sama eelise, mille ta sai riigi vahenditest, tavapärastele turutingimustele vastavas olukorras, ning seda hinnatakse põhimõtteliselt turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi alusel (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

171    Selleks et kindlaks teha, kas asjaomane liikmesriik või avalik-õiguslik üksus tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva aruka erainvestorina, tuleb lähtuda selle aja kontekstist, mil kõnealused meetmed võeti, et hinnata liikmesriigi või avalik-õigusliku üksuse tegevuse majanduslikku ratsionaalsust ja seega hoiduda hinnangust, mis põhineb hilisemal olukorral (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 71, ja 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 93).

172    Niisuguses kontekstis tuleb asjaomasel liikmesriigil või avalik-õiguslikul üksusel esitada komisjonile objektiivsed ja kontrollitavad tõendid, millest nähtub, et tema tehtud otsus põhineb eelnevatel majandushinnangutel, mis on võrreldavad nendega, mille antud juhtumi asjaoludel oleks mõistlik eraõiguslik ettevõtja, kes on liikmesriigiga või avalik-õiguslikul üksusega võimalikult sarnases olukorras, hankinud enne selle otsuse tegemist selleks, et kindlaks teha selle meetme tulusus tulevikus (vt 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

173    Seetõttu on ainsana asjakohased – seda ka eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel – meetme võtmise otsuse tegemise hetkel kättesaadavad tõendid ja prognoositav areng (vt 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 105). Nii on see eriti siis, kui komisjon kontrollib, nagu käesolevas asjas, riigiabi olemasolu meetme seisukohast, millest talle ei teatatud ja mille asjaomane avalik-õiguslik üksus on uurimise läbiviimise ajal juba ellu viinud (25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 94).

174    Seega juhul, kui ilmneb, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium võib olla kohaldatav, peab komisjon järelikult paluma asjaomasel liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud, ning ta võib sellise teabe kontrollimisest keelduda üksnes siis, kui esitatud tõendid on koostatud pärast kõnealuse investeeringu tegemise otsuse vastuvõtmist (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 104, ja 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 96).

175    Asjaomase liikmesriigi või käesoleval juhul asjasse puutuva riigi osalusega äriühingu ülesanne on esitada tõendid selle kohta, et ta hindas enne asjaomase meetme tulusust majanduslikust aspektist nii, nagu seda oleks sarnases olukorras teinud eraettevõtja (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 184).

176    Kui riigi osalusega äriühing edastab komisjonile nõutud teabe, tuleb siiski viimasel anda üldine hinnang, mis võtab lisaks selle ettevõtja poolt esitatud teguritele arvesse kõiki asjasse puutuvaid näitajaid, mis võimaldavad kindlaks teha, kas asjaomane meede on eraõigusliku investori kriteeriumiga kooskõlas. Riigi osalusega äriühingul on seega võimalus esitada haldusmenetluse käigus täiendavaid tõendeid, mis on koostatud pärast meetme vastuvõtmist, aga mis põhinevad asjaoludel, mis olid teada ja arengusuundadel, mis olid prognoositavad meetme vastuvõtmise ajal (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 186).

177    Kui üksikasjalikke ja täielikke prognoose ei ole võimalik koostada, ei vabasta see avalik-õiguslikku investorit kohustusest hinnata enne oma investeeringu tulusust nii, nagu seda oleks sarnases olukorras teinud eraettevõtja olemasolevate ja prognoositavate andmete põhjal (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 182).

178    Hageja teist väidet, milles ta väidab eelkõige, et AITTV ei hinnanud enne 2008. aasta lepingute tulusust, tuleb analüüsida selle kohtupraktika alusel.

179    Sellega seoses tuleb esimesena täheldada, et vaidlustatud otsuse punktis 147 – mis asub AITTV poolt kolmanda meetme kohta esitatud märkuste kokkuvõtet käsitlevas punktis 6.3, mitte vaidlustatud otsuse osas, milles komisjon andis sellele meetmele oma hinnangu – on märgitud:

„[AITTV] teatas, et ta oli teinud enne 2008. aasta lepingute sõlmimist arvutused. [AITTV] sõnul puudus juriidiline kohustus koostada äriplaan. [AITTV] ei teadnud mingit põhjust dokumentide säilitamiseks.“

180    Tuleb siiski tõdeda, et komisjonile ei edastatud arvutusi, mida AITTV väidetavalt enne 2008. aasta lepingute sõlmimist tegi, ja et komisjon ei tuginenud vaidlustatud otsuses nendele arvutustele, et hinnata nende lepingute tulusust turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi alusel.

181    Seega, vastupidi sellele, mida nõuab eespool punktides 175 ja 177 viidatud kohtupraktika, ei nähtu vaidlustatud otsusest sugugi, et AITTV otsus sõlmida Wizz Airiga 2008. aasta lepingud põhines enne tehtud majanduslikel hinnangutel, mille oleks olemasolevate ja prognoositavate andmete põhjal teinud sarnases olukorras eraettevõtja.

182    Isegi kui AITTV oleks enne hinnanud 2008. aasta lepingutest tekkivat tulusust, rikkus ta igal juhul oma kohustust edastada komisjonile teave asjakohase eelneva hindamise kohta, mis võimaldanuks viimasel kontrollida, kas selle riigi osalusega äriühingu suhtumine oli võrreldav mõistliku eraettevõtja omaga (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punktid 182 ja 185).

183    Tõsi, Oxera 2015. aasta aruandes on küll viidatud „äriplaanile“, mille AITTV koostas 2008. aasta lepingute raames ja mille AITTV esitas Oxerale selle aruande koostamiseks. Wizz Airi ja AITTV vastused Üldkohtu 19. juuli 2022. aasta küsimustele võimaldasid siiski veenduda, et seda „äriplaani“ ei koosatud 2008. aastal, vaid tagantjärele haldusmenetluses teabe alusel, mis oli AITTV-le 2008. aastal kättesaadav.

184    Sellest tuleneb, et komisjonil ei olnud ühtegi kirjalikku dokumenti, mis oleks olnud koostatud enne 2008. aasta lepingute sõlmimist, kui ta analüüsis küsimust, kas AITTV tegutses nii, nagu seda oleks teinud sarnases olukorras olev eraettevõtja, tuginedes olemasolevatele ja prognoositavatele andmetele.

185    Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et tagantjärele, kuid enne 2008. aasta lepingute sõlmimist olemasolevate andmete põhjal koostatud tulususe eelnev analüüs, mille Rumeenia esitas 9. detsembril 2014 komisjoni palvel, sisaldas lünki ega võimaldanud tõendada, et 2008. aasta lepingutes järgiti turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 344–356 ja eespool punktid 163 ja 164). Seega on vähetõenäoline, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 147 mainitud eelnevad hüpoteetilised arvutused, mille AITTV tegi väidetavalt enne 2008. aasta lepingute sõlmimist, oleksid võimaldanud tõendada nende lepingute eelnevat rahuldavat tulususe perspektiivi.

186    Teisena tegi komisjon oma järelduse 2008. aasta lepingute tulususe kohta Oxera 2015. aasta aruande alusel, see tähendab tulususe eelneva analüüsi alusel, mis koostati tagantjärele andmete põhjal, mis olid kättesaadavad enne 2008. aasta lepingute sõlmimist; Wizz Air esitas selle aruande 10. veebruaril 2015 ja komisjon arvutas selle arvandmed ümber (vt eespool punktid 163 ja 165).

187    Nagu väidab komisjon, põhineb Oxera 2015. aasta aruanne, mis on küll koostatud peaaegu seitse aastat pärast 2008. aasta lepingute sõlmimist, enne nende lepingute sõlmimist kättesaadavatel andmetel.

188    Ent vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa ainuüksi seetõttu, et see aruanne põhineb kolmanda meetme vastuvõtmise ajal, st 2008. aastal kättesaadavatel andmetel ja prognoositavatel arengutel, asuda seisukohale, et see on käsitatav eelneva analüüsina, mis tõendaks turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi järgimist.

189    On tõsi, et kohtupraktika kohaselt peab komisjon andma üldise hinnangu, võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis võimaldavad tal kindlaks teha, kas meetmest abi saanud ettevõtja ei oleks ilmselgelt saanud võrreldavaid eeliseid selliselt eraettevõtjalt. Selles osas tuleb oluliseks pidada igasugust teavet, mis võib otsuse tegemisel olulisel määral mõjutada tavapäraselt ettevaatlikku ja hoolsat eraettevõtjat, kes on riigiga võimalikult sarnases olukorras (vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 60).

190    Kuid eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel ei saa arvesse võtta tõendeid, mis on meetme vastuvõtmise ajast hilisemad (vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 104, ja 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punktid 93 ja 94).

191    Selle kohta tuleb märkida, et kuigi on tõsi – nagu tuleneb eespool punktis 176 viidatud kohtupraktikast –, et riigi osalusega ettevõtjal on haldusmenetluses õigus esitada täiendavaid tõendeid, mis on koostatud pärast meetme võtmist, ei vabasta selline õigus ettevõtjat kohustusest anda asjakohane eelnev majanduslik hinnang, mis põhineks olemasolevate asjaolude ja prognoositava arengu analüüsil ja mis oleks tehingu laadi, keerukuse, tähtsuse ja tausta seisukohast asjakohane (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punktid 186 ja 188).

192    Kuid käesoleval juhul on Oxera 2015. aasta aruanne, isegi kui see põhineb enne 2008. aasta lepingute sõlmimist kättesaadavatel andmetel, siiski tagantjärele tehtud järeldus nende lepingute tegeliku tulususe kohta. Sel põhjusel ei ole see aruanne eespool punktis 190 viidatud kohtupraktikat arvestades turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi järgimise hindamisel asjakohane.

193    Kolmandana võttis komisjon vaidlustatud otsuses arvesse ka Oxera ja RBB 27. oktoobri 2011. aasta tagantjärele tehtud uuringuid, mis toetavad Oxera 2015. aasta aruande tulemusi (vt eespool punktid 167 ja 169).

194    Kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas meetmest abi saanud isik on tegelikult saanud eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, võib liikmesriigi poolt haldusmenetluse käigus esitatud täiendav majandusanalüüs selgitada investeerimisotsuse tegemise ajal esinenud asjaolusid ja komisjon peab neid arvesse võtma (3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, T‑319/12 ja T‑321/12, ei avaldata, EU:T:2014:604, punkt 134).

195    Kuid käesolevas asjas ei täienda komisjoni poolt arvesse võetud tagantjärele koostatud tõendid – ei need, mille esitas Rumeenia ega need, mille esitas Wizz Air – enne 2008. aasta lepingute sõlmimist koostatud tõendeid, mille AITTV oleks komisjonile esitanud. Vastupidi, need olid ainsad komisjonile esitatud tõendid ning ainsad, millele komisjon tugines oma hinnangus 2008. aasta lepingute kohta.

196    Neljanda ja viimasena võttis komisjon 2008. aasta lepingutest tuleneva majandusliku eelise kohta tehtud järelduses arvesse ka asjaolu, et „on märke, mis põhinevad eelkõige 2006.–2015. aasta arengukaval, et 2008. aastal Wizz Airiga sõlmitud lepingud olid osa üldisest strateegiast ja pikaajalistest jõupingutustest saavutada lennujaama üldine kasumlikkus“ (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 414 ja eespool punkt 169).

197    Siiski ei saa sellised ebamäärased asjaolud, mida millegagi ei kinnitata, olla käsitatavad piisavate tõenditena selle kohta, et enne 2008. aasta lepingute sõlmimist koostati enne tulususe kohta majanduslik hinnang.

198    Seega tuleb asuda seisukohale, et vastuolus eespool punktides 170–177 viidatud kohtupraktikaga põhineb komisjoni järeldus selle kohta, et turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja oleks 2008. aasta lepingud sõlminud, täielikult tagantjärele koostatud tõenditel.

199    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole õiguslikult põhjendanud oma järeldust, et kolmas meede ei andnud Wizz Airile majanduslikku eelist, mida ta ei oleks saanud tavapärastes turutingimustes ega kujuta endast seega riigiabi.

200    Ilma et oleks vaja analüüsida hageja teisi teise väite raames esitatud argumente, tuleb seega selle väitega nõustuda osas, milles see tugineb õigusnormi rikkumisele seoses vaidlustatud otsuses tehtud järeldusega selle kohta, et kolmas meede ei andnud Wizz Airile põhjendamatut eelist.

201    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi esimese ja teise väite alusel rahuldada, ilma et oleks vaja analüüsida kolmandat ja neljandat väidet.

 Kohtukulud

202    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt välja mõista lisaks tema enda kohtukuludele ka hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele. Jätta Wizz Airi ja AITTV kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3 nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      [Parandatud 13. juuli 2023. aasta kohtumäärusega] Tühistada komisjoni 24. veebruari 2020. aasta otsuse (EL) 2021/1428 riigiabi SA.31662 – C/2011 (ex NN/2011) kohta, mida Rumeenia andis Timișoara rahvusvahelisele lennujaamale seoses lennuettevõtjaga Wizz Air, artikkel 2 osas, milles järeldatakse, et 2010. aasta lennundusteabe kogumikus ette nähtud lennujaamatasud ning Societatea Națională „Aeroportul Internaţional Timişoara – Traian Vuia“ SA (AITTV) ja Wizz Air Hungary Légiközlekedési Zrt. (Wizz Air Hungary Zrt.) vahel sõlmitud 2008. aasta lepingud (sealhulgas 2010. aasta muudatuskokkulepetes) ei ole käsitatavad riigiabina.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Carpatair SA kohtukulud.

3.      Jätta Wizz Air Hungary ja AITTV kohtukulud nende endi kanda.

Papasavvas Svenningsen Jaeger

Mac Eochaidh       Pynnä

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: inglise.